komisjoni teatise „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele” kohta

(2009/2151(INI))

Euroopa Parlament,

- võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2009. aasta teatist „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele”(1) ja vastavat mõjuhinnangut(2) ning komisjoni 14. detsembri 2007. aasta töödokumenti varajase hoiatamise süsteemide tugevdamise kohta Euroopas(3);

- võttes arvesse oma 16. septembri 2009. aasta resolutsiooni metsatulekahjude kohta 2009. aasta suvel(4), 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni sellel suvel toimunud loodusõnnetuste kohta(5), 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni metsatulekahjude ja üleujutuste kohta(6), 5. septembri 2002. aasta resolutsiooni üleujutuste kohta Euroopas(7), 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni põua kohta Portugalis(8), 12. mai 2005. aasta resolutsiooni põua kohta Hispaanias(9), 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni loodusõnnetuste (tulekahjude ja üleujutuste) kohta sel suvel Euroopas(10), 18. mai 2006. aasta resolutsioone looduskatastroofide (tulekahjud, põuad ja üleujutused) kohta – põllumajanduslikud aspektid(11), regionaalarengu aspektid(12) ja keskkonnaaspektid(13), 11. märtsi 2010. aasta resolutsiooni suure loodusõnnetuse kohta Madeira autonoomses piirkonnas ja tormi Xynthia tagajärgede kohta Euroopas(14) ning oma 18. mai 2006. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta(15);

- võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2008. aasta järeldusi loodusõnnetustele reageerimise võime tugevdamise kohta Euroopa Liidus(16) ning 15.–16. juunil 2006 Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järelduste punkte 12–15 Euroopa Liidu hädaolukordadele, kriisidele ja katastroofidele reageerimise võime kohta(17);

- võttes arvesse 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ, Euratom kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta(18);

- võttes arvesse nõukogu direktiivi 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta (Seveso II direktiiv)(19);

- võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/60/EÜ üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta (üleujutuste direktiiv)(20);

- võttes arvesse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (keskkonnamõju hindamise direktiiv)(21);

- võttes arvesse ajavahemiku 2005–2015 tegevusraamistikku: maailma riikide ja kogukondade vastupidavuse suurendamine katastroofide suhtes, mis võeti vastu 22. jaanuaril 2005 Kobes, Hyogos(22);

- võttes arvesse 5. juunil 1992 Rio de Janeiros vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni;

- võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklit 196;

- võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

- võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A7-0227/2010),

A.  arvestades, et ennetamine peaks olema katastroofide haldamise tsüklis üha olulisem etapp, kuna selle sotsiaalne tähtsus kasvab;

B.   arvestades, et loodusõnnetused ohustavad ökosüsteeme ja bioloogilist mitmekesisust, kahjustavad säästvat arengut ja pärsivad sotsiaalset ühtekuuluvust;

C.  arvestades, et sellised tegurid nagu muu hulgas intensiivne maakasutus, tööstuse ja linnade juhuslik kasv, maapiirkondade hülgamine, kõrbestumine ja äärmuslike ilmastikunähtuste esinemise sagenemine muudavad liikmesriigid ja eelkõige lähenemispiirkonnad nii loodusõnnetuste kui ka inimtegevusest tingitud katastroofide suhtes kaitsetumaks;

D.  arvestades, et kliimamuutus põhjustab järjest sagedamaid loodusõnnetusi (üleujutused, äärmine põud ja tulekahjud), mis põhjustavad inimelude kaotust ning tõsist keskkonna-, majanduslikku ja sotsiaalset kahju;

E.   arvestades, et katastroofidel on üldiselt palju põhjuseid, mida ei saa alati omistada ainult äärmuslikele loodusnähtustele, vaid sageli vallandab need inimese ebaõige suhe ümbritseva füüsilise keskkonnaga;

F.   arvestades, et katastroofide põhjuseks võivad olla tehnoloogilised ja tööstusõnnetused, millega võib kaasneda ohtlike keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaainete (CBRN) vabanemine, millel on rängad tagajärjed tervisele, saagile, infrastruktuurile ja kariloomadele;

G.  arvestades, et sageli oleks saanud loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide tekitatud kahju suurel määral ära hoida; arvestades, et lisaks peab ELi poliitika tagama riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele püsivad stiimulid, et arendada, rahastada ja rakendada tõhusamat ennetus- ja kaitsepoliitikat;

H.  arvestades, et terviklik, ennetav, teabe kogumisel põhinev ja järjekindel lähenemisviis katastroofide ennetamisele peaks hõlmama eri tasandil koostööd kohalike, piirkondlike ja riiklike ametivõimude vahel ning sellesse tuleks kaasata ka teised territooriumiga seotud ja seega seda hästi tundvad esindajad;

I.    arvestades, et kehtivad katastroofide ennetamise meetmed on osutunud ebapiisavateks ja et Euroopa Parlamendi eelmisi ettepanekuid ei ole veel täielikult ellu viidud, mis takistab loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise ühtse strateegia rakendamist ELi tasandil;

J.    arvestades, et pidev põud ja tulekahjud kiirendavad samuti kõrbestumist, eriti Euroopa lõunaosas, kahjustades eelkõige vahemerelisi metsapiirkondi ja suuri üheliigilisi, mitte põlisliikidega ja väga tuleohtlikke metsaalasid, seades ohtu kodanike elu ja puudutatud elanikkonna elukvaliteedi;

K.  arvestades, et tasakaalustatud maakasutus, loodusega harmoonias olev majanduslik ja sotsiaalne areng, energia, loodusressursside ja keskkonna austamine, ühtekuuluvuse tugevdamine kogu ELis, võitlus maapiirkondade rahvastikukao, kõrbestumise ja pinnase erosiooni vastu ning keskkonda säästva põllumajandustegevuse säilitamine on mõned tähtsad katastroofide ennetamise elemendid;

L.   arvestades, et metsadel on tähis roll keskkonna säilitamisel nii süsinikuringi kui ka veeringluse tasakaalu hoidmise kaudu,

1.  märgib, et loodusõnnetustel ja inimtegevusest tingitud katastroofidel võivad olla väga tõsised tagajärjed piirkondade ja liikmesriikide majanduslikule ja sotsiaalsele arengule; rõhutab, et katastroofide ennetamise põhieesmärk on kaitsta inimelusid, inimeste turvalisust ja füüsilist puutumatust, põhilisi inimõigusi, keskkonda, majanduslikke ja sotsiaalseid infrastruktuure, sealhulgas kommunaalvõrke, eluasemeid, sidesüsteeme, transporti ja kultuuripärandit;

2.  rõhutab, et ennetav lähenemisviis on tõhusam ja vähem kulukas kui katastroofidele reageerimisel põhinev lähenemine; on seisukohal, et piirkondade kohalike geograafiliste, majanduslike ja sotsiaalsete olude tundmine on loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisel põhiline;

3.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon kohustus tagama, et katastroofide ennetamise küsimusi võetakse ELi poliitikameetmetes ja programmides sidusamalt arvesse, ning rõhutab, et vaja on terviklikku lähenemisviisi katastroofide ennetamisele; tuletab meelde, et arvesse tuleb võtta igat liiki loodusõnnetusi ja inimtegevusest tingitud katastroofe ja et muude ohtude(23) hulgas võivad nendeks olla üleujutused, tormid, põuad, tsunamid, maavärinad, metsatulekahjud, äärmuslikud temperatuurinähtused, vulkaanipursked, laviinid, maalihked, tehnoloogilised ja tööstusõnnetused, pinnase erosioon, aluspinnase ja põhjavee saastumine ning merede, järvede ja jõgede reostumine;

4.  kutsub komisjoni üles ergutama inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise alaste heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel ning kutsub liikmesriike üles tagama, et piirkondlikes omavalitsustes toimuksid katastroofide ohjamise alased koolitused;

5.  on seisukohal, et katastroofide võimaliku ulatuse ja/või piiriülese olemuse tõttu on asjakohane ja vajalik tugevdada nii piirkondlikul kui ka ELi tasandil koostööd, mis põhineb meetmete täiendavusel, parimate tavade levitamisel ja liikmesriikide solidaarsuse põhimõttel;

6.  võtab teadmiseks ettepaneku luua kõikide liikmesriikide asjaomaste talituste esindajatest koosnev Euroopa võrgustik; rõhutab, et see võrgustik peaks toimima katastroofide ohjamise, ruumilise planeerimise ning riskide kaardistamise ja ohjamise eest vastutavate riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste koostöös; rõhutab selle võrgustiku rolli kogemuste ja ennetusmeetmete vahetamisel ning ohtude ja riskide kaardistamiseks ELi tasandil ühiste meetodite loomisel ja miinimumnõuete kehtestamisel; nõuab, et sellesse võrgustikku kaasataks põllumajanduse esindajad ning et kaalutaks ka ÜRO Keskkonnaprogrammi ja selles valdkonnas tegutsevate ühiskondlike ja valitsusväliste organisatsioonide ning teiste territooriumiga seotud ja seega seda hästi tundvate osaliste ärakuulamist;

7.  peab väga oluliseks koostööd teabe ja kogemuste, tehniliste ja teaduslike rakenduste levitamise valdkonnas ning samuti strateegiate koordineerimist sekkumisvõime arendamiseks;

8.  kutsub piirkondi üles tuginema juba olemasolevatele territoriaalse ja piiriülese koordineerimise võrgustikele, et arendada konkreetsemalt katastroofide ennetamisele keskenduvat koostööd; leiab, et piiriülese koostöö struktuurid, nagu makropiirkonnad oma eesmärgile orienteeritud koostöövormiga, võivad saada tulemuslikeks koostööplatvormideks katastroofide ennetamise valdkonnas; toetab minevikus kõnealuses valdkonnas ühenduse algatuse INTERREG raames rakendatud projektidest saadud väärtuslike kogemuste ärakasutamist;

9.  on arvamusel, et liikmesriikide, eri sektorite ja mitmesuguste katastroofide ohjamise tsüklis osalejate koordineeritud tegevus ja strateegiad võivad aidata katastroofide ennetamise alal tõelisi edusamme teha; rõhutab vabatahtliku töö rolli nendes strateegiates ja kutsub liikmesriike üles süvendama selle nimel koostööd riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; teeb ettepaneku hinnata võimalust korraldada Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 raames liikmesriikide tasandil vabatahtliku töö alane koostöö katastroofide ennetamiseks;

10. nõuab tungivalt liikmesriikide, ELi naaberriikide ja arenguriikide koostööd piiriülestes parimate tavade jagamise ja praktiliste teadmiste levitamise projektides ELi naabruspoliitika programmide ja arenguprogrammide kaudu;

11. rõhutab, et abi andmisse tuleb lisada mittediskrimineerimise põhimõte; märgib, et abi tuleks anda vajadusepõhiselt ja diskrimineerimata abisaajate rassi, nahavärvi, soo, keele, usutunnistuse, poliitiliste või muude vaadete, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisu, vanuse või muu staatuse alusel;

12. juhib tähelepanu asjaolule, et kliimamuutuse põhjustatud ja süvendatud keskkonnaprobleemid on praegu põhjuseks kasvavale sunniviisilisele rändele, ning soovib seetõttu rõhutada üha tihedamat seost varjupaigataotlejate ja halvenenud keskkonnaseisundiga piirkondade vahel; nõuab „kliimapõgenike” kaitse ja ümberasustamise parandamist;

13. rõhutab, et esimesena elavad loodusõnnetusi läbi ja kannatavad seeläbi piirkonnad ja kohalikud kogukonnad ja et üldiselt ei ole nende materiaalsed vahendid ega inimressursid, teadmised ega rahalised vahendid piisavad loodusõnnetustega toimetulekuks üksnes riigi ja/või piirkonna tasandil, vaid et loodusõnnetused nõuavad tulemuslikku ja solidaarset reageerimist Euroopa tasandil;

14. rõhutab, kui tähtis on vähendada piirkondade ja liikmesriikide ebavõrdsust nende võimes kaitsta oma elanikkonda ja oma vara, sealhulgas kultuuripärandit, toetades nende pingutusi ennetustöö parandamiseks, eelkõige suure katastroofiriskiga piirkondades ja liikmesriikides; nõuab tungivalt, et erilist tähelepanu pöörataks Euroopa kõige isoleeritumatele ja kõige hõredamalt asustatud piirkondadele, mägipiirkondadele ja piirialadele ning majanduslikult kõige ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele;

15. rõhutab, et tuleb tunnistada ja nõuetekohaselt arvesse võtta isoleeritud piirkondade, mägipiirkondade, hõredalt asustatud ja elanikest tühjaks jäävate piirkondade, ääremaade ja äärepoolseimate piirkondade, saarte, ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade ning korraga mitmest riskist ohustatud piirkondade looduslikke eripärasid ja piiranguid; juhib tähelepanu lisaraskustele, mis esinevad nendes piirkondades katastroofidega toimetulemisel; palub pöörata nendele piirkondadele erilist tähelepanu mitmesuguste olemasolevate rahastamisvahendite kaudu ning nõuab nende piirkondade jaoks solidaarsusfondi kasutamise tingimuste paindlikumaks muutmist;

16. rõhutab vajadust vaadata läbi solidaarsusfondi määrus, kohandades abikõlblikkuskriteeriume iga piirkonna ja katastroofi omadustele, hõlmates aeglaselt arenevaid katastroofe, nagu põud, pöörates erilist tähelepanu tootmissektoritele, kõige ohualtimatele piirkondadele ja puudutatud elanikkonnale, ning võimaldades vahendite mobiliseerimist paindlikumalt ja õigeaegselt; on seisukohal, et Euroopa Liidu solidaarsusfondi (ELSF) artiklis 4 loetletud abikõlblikud toimingud on liiga piirangulised; on arvamusel, et abikõlblikkuse künniste määramisel on esmatähtis piirkondliku mõõtmega arvestamine, kuna vastasel juhul võivad kogu liikmesriigile määratud künnise mittesaavutamise tõttu välja jääda väga tõsiste katastroofidega silmitsi seisvad piirkonnad;

17. rõhutab vajadust luua katastroofide ennetamiseks sobiv finantsraamistik (koos piisavate finantsressurssidega katastroofide ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks), mis tugevdab ja ühendab selliseid olemasolevaid vahendeid nagu ühtekuuluvuspoliitika, maaelu arengu poliitika, regionaalpoliitika, solidaarsusfond, seitsmes raamprogramm ja programmid Life+; palub selles kontekstis võtta ennetustööd arvesse 2014.–2020. aasta finantsperspektiivis; kutsub komisjoni üles hindama võimalust pakkuda välja saadavalolevate vahendite süstemaatilisem ühiskasutus, et parandada ennetusmehhanismide tulemuslikkust kogu ELis;

18. nõuab tungivalt, et komisjon hoolitseks selle eest, et praegune kriisist tingitud surve eelarvele ei tähendaks katastroofide ennetamise poliitikameetmete jaoks rakendatavate ressursside vähendamist, ning et ta analüüsiks praegu käimasolevat eelarve läbivaatamist silmas pidades rangelt ennetamises esinevaid lünki ja teeks kindlaks, kas olemasolevad vahendid katavad kõiki katastroofide liike;

19. juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika on loodusõnnetuse riskide ennetamisel väga oluline vahend; on seisukohal, et eri fonde ja vahendeid peab saama kasutada paindlikult ja koordineeritult selleks, et parandada selle poliitika toimivust ja tulemuslikkust; rõhutab, et riskiennetamist tuleb koordineerida ka ülejäänud poliitiliste meetmetega, mida rakendatakse ennetamise valdkonnas selleks, et vältida meetmete killustamist ja suurendada nende tulemuslikkust ja lisandväärtust;

20. kordab vajadust kontrollida, kas ELi vahendeid on kasutatud nõuetekohaselt, ning nõuda kõigi vääralt kasutatud vahendite tagasimaksmist;

21. rõhutab, et katastroofide ennetamine kuulub esmajoones liikmesriikide pädevusse ja selles valdkonnas tuleks ka edaspidi silmas pidada subsidiaarsuse põhimõtet;

22. kutsub liikmesriike, kes vastutavad maa kasutamise eest, üles võtma vastu kriteeriume ja õigusakte, et hoida ära katastroofe üleujutuste ja maalihete riski ning muude geoloogiliste riskide piirkondades, võttes arvesse valimatu metsade raadamisega tekitatud probleeme, ning et hoida kõnealustes piirkondades lisaks ära ehitustegevus;

23. kutsub liikmesriike üles hindama võimalust parandada katastroofide ennetamise kaasamist ELi-poolse rahastamise riiklike rakenduskavade koostamisse, samuti riiklikesse, piirkondlikesse ja kohalikesse rakenduskavadesse; on seisukohal, et kõik keskkonnakaitsega tegelevad avaliku sektori asutused tuleks sellesse protsessi kaasata ja nad peaksid selles tulemuslikult osalema; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks liikmesriikide rakenduskavade täiustamist selles valdkonnas vastavalt liikmesriikide tuvastatud vajadustele; pidades silmas kogemuste vahetamist, palub komisjonil kutsuda liikmesriike üles esitama loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofidega tegelemiseks mõeldud rakenduskavade üksikasjad;

24. on seisukohal, et EL peab toetama liikmesriikides esmajärjekorras muu hulgas järgmisi ennetusmeetmeid:

a) ehitusohutus- ja maakasutusalaste õigusaktide koostamine ja läbivaatamine;

b) meetmed riski tekitavate olude parandamiseks: looduslike jõesängide taastamine; valgalade, märgalade ja nendega seotud ökosüsteemide taastamine ja kaitsmine; erosiooni ja settimise jälgimine voolusängides; sildade ja veetorude läbilaskevõime suurendamine; metsade puhastamine ja korrastamine; taasmetsastamine; rannajoone hoidmine ja kaitse;

c) teatud liiki katastroofide suhtes eriti kaitsetute asustatud alade, eelkõige linnaalade kaitsmine ja korrastamine elanike osalusel;

d) olemasolevate suurte infrastruktuuride ohutuse tagamine ja kontrollimine, pöörates erilist tähelepanu tammidele, kütuse torujuhtmetele, maantee- ja raudteesildadele, energia-, veevarustus-, hügieeni-, side- ja telekommunikatsiooniseadmetele;

e) põllumajandustegevuse alalhoidmine rahvaarvu vähenemisest mõjutatud ja loodusõnnetuste riskiga piirkondades ning inimtegevuse taastamisele kaasa aitamine, luues infrastruktuure, mis võimaldavad niisugustes piirkondades elavatel inimestel paigale jääda;

25. kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike ennetusmeetmete alase teadlikkuse tõstmise kampaaniate edendamisel ja heade tavade omaks võtmisel, pakkudes üldsusele kõigile kodanikele hõlpsasti kättesaadavate kanalite kaudu asjakohast ja ajakohastatud teavet ja väljaõpet kindlaks tehtud riskide ning selle kohta, kuidas toimida loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud katastroofi puhul; nõuab tungivalt, et elanike koolitamise kavades pöörataks erilist tähelepanu noortele koolieast alates ja maakogukondadele; rõhutab üldsuse teadlikkuse tõstmise kontekstis ka Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 rolli ning vajadust seda rohkem tutvustada;

26. tuletab meelde, et loodusõnnetustes mängib tihti rolli vesi – mitte ainult üleujutuste (mis on sageli tingitud ebapiisavast planeerimisest), pakase, rahe ja vesikondade saastumise näol, vaid ka veepuuduse tõttu, mis võib põhjustada olulisi muutusi, nagu suurte piirkondade kõrbestumine Lõuna- ja Kagu-Euroopas;

27. juhib tähelepanu asjaolule, et pidev põud on viimastel aastatel tinginud metsatulekahjude arvu mitmekordistumise Euroopas, süvendades samal ajal arvukate piirkondade kõrbestumist;

28. võttes arvesse selliste nähtuste nagu põua, metsatulekahjude ja kõrbestumise omavahelist seost, palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu üleujutuste direktiiviga analoogselt direktiiv, mis soodustaks veepuuduse, põua ja kliimamuutusega kohanemise alase ELi poliitika vastuvõtmist; sellega seoses kordab ühtlasi, kui tähtis on luua Euroopa põuavaatlussüsteem, mis tegeleks põua mõjude uurimise, leevendamise ja seirega;

29. kordab oma üleskutset komisjonile edendada Euroopa põuavaatluse ja kõrbestumise järelevalve süsteemi käivitamist, mis tegeleks põudade ja kõrbestumise mõjude uurimise, leevendamise ja seirega, et tugevdada mõistlike ja strateegiliste otsuste tegemist ning parandada liikmesriikidevahelist kooskõlastamist; on seisukohal, et arvesse tuleks võtta põua, metsatulekahjude, kõrbestumise ja kliimamuutusega kohanemise omavahelisi seoseid ja et põuariski ennetamise ja ohjamise poliitika kontekstis tuleks seada ambitsioonikad ja solidaarsusel põhinevad eesmärgid;

30. kuna metsad on tähtsad puidutootmise, bioloogilise mitmekesisuse säilitamise, üleujutuste, laviinide ja erosiooni ärahoidmise, põhjaveevarude majandamise ning süsiniku sidumise seisukohast, peaks asjaolu, et neid ähvardab tuleoht, tekitama muret kõikidele liikmesriikidele; kutsub komisjoni seetõttu üles esitama ja viima koostöös liikmesriikidega ellu õigusakti ettepanekuid ja algatusi metsakaitse ja tulekahjude ärahoidmise valdkonnas; on seisukohal, et metsastamise ja metsade taastamise projekte tuleks toetada, eelistades kohalikke puuliike ja segametsi, et soodustada bioloogilist mitmekesisust ning suuremat vastupidavust tulekahjudele, tormidele ja haigustele, samuti metsajääkide biomassi – taastuva energiaallika – pidevat kogumist ja kasutamist; on seisukohal, et selles valdkonnas tehtava tõelise koostöö raames peaks toimuma regulaarne andmete kogumine, riskikaartide koostamine, tulekahjuriski ohjamise plaanide koostamine, 27 liikmesriigis vajalike ressursside ja olemasolevate vahendite inventeerimine ning eri tasanditel koordineerimine;

31. arvestades, et metsa süütamine on keskkonnakuritegu ja et sellised kuriteod on sagenenud, palub komisjonil uurida viise, kuidas rakendada tulekahjusid põhjustavat hooletust ja tahtlikku tegevust ära hoidvaid sunnimeetmeid, ning teha nõukogule ja Euroopa Parlamendile sellekohane ettepanek;

32. rõhutab, kui oluline on vaadelda ennetamist valdkondi läbivas perspektiivis, kaasates selle asjakohastesse valdkondlikesse poliitikameetmetesse, et edendada tasakaalustatud maakasutust ning sidusat majanduslikku ja sotsiaalset arengut harmoonias loodusega;

33. tunnistab, et mõned valdkondlikud poliitikameetmed on suurendanud riskiohtu teatud piirkondades, kuna need on soosinud maapiirkondade hülgamist ja elanikkonna liigset koondumist linnapiirkondadesse;

34. on seisukohal, et põllu- ja metsamajanduse toodangut mõjutavad ilmastikunähtused (põud, pakane, jää, rahe, metsatulekahjud, tormid, üleujutused, tugevad vihmad ja tormid), terviseriskid (kahjurite järsk levik, loomahaigused, taudid ja episootiad), metsloomade tekitatud kahjustused, inimtegevuse tulemused (kliimamuutus, reostus, happevihmad, juhuslik ja sihilik geneetiline saastamine), maalihked (linna- ja regionaalplaneerimisega seotud probleemide tõttu), tehnoloogilised ja transpordiga seotud ohud, mägipiirkondade kõrbestumine, metsatulekahjud (peamiselt puuduliku metsahoolduse ja kuritegeliku käitumise tõttu) ning jõgede saastumine (tehastest lähtuvate kemikaalide, toitainete lekkimise ja metsa külastajate hoolimatuse tõttu);

35. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama heade põllumajandustavade rakendamist, mis on mõnedes liikmesriikides võimaldanud lämmastikku sisaldavate väetiste pinnasesse imbumist poole võrra vähendada, ilma et põllukultuuride saagikus oleks vähenenud;

36. toetab loodusõnnetuste tõhusa ennetamise olulise elemendina keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud põllumajanduspoliitikat, milles arvestatakse vajadusega toetada ja elavdada säästvat põllumajandustootmist ja maaelu arengut eri riikides ja piirkondades; toetab inimeste maapiirkondadesse elama asumist edendavate põllumajandus-keskkondlike ning põllumajandus-maaelu töökohtade loomise stiimulite efektiivset tugevdamist kui ökosüsteemide kaitse põhitegurit, võideldes nende piirkondade rahvaarvu vähenemise ja vaesumise praeguste suundumuste vastu ning leevendades survet linnapiirkondadele; rõhutab lisaks põllumajandustootjate kui maapiirkondade hooldajate rolli ning peab kahetsusväärseks põllumajandussektorit puudutavate põhielementide ebapiisavust komisjoni teatises;

37. toetab Euroopa riikliku põllumajandusliku kindlustusskeemi loomist; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku Euroopa riikliku kindlustussüsteemi kohta, et käsitleda paremini loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofidega seotud riske ja põllumajandustootjate sissetulekute ebastabiilsust; rõhutab, et põllumajandustootjate sissetulekute vahel suuri tasakaalutusi põhjustavate erinevate kindlustusskeemide rohkuse vältimiseks ELis peab nimetatud süsteem olema praegusest mudelist põhjalikum; peab kiireloomuliseks vajadust muuta loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud katastroofidega seotud minimaalne kompensatsioonisüsteem kättesaadavaks ka kõigi liikmesriikide põllumajandustootjate jaoks;

38. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma põllumajanduslik-keskkondlike lisatasude arvestamisel arvesse lisakulusid, mida põllumajandustootjad kannavad seoses tulekahjude ennetamise töödega (näiteks tuletõkestusvööndite puhastamine, kuivanud puittaimede eemaldamine, oma põldudega piirneva maa-ala harimine jne) ja vee ärajuhtimisega (äravoolukraavide ja -kanalite puhastamine);

39. rõhutab maa- ja linnapiirkondade kohandumise meetmete uurimise tähtsust, arvestades äärmuslike ilmastikunähtuste esinemise sagenemist ja ulatust mitmetes geograafilistes piirkondades; on seisukohal, et kliimamuutuse ennustatavad kahjulikud mõjud kujutavad endast täiendavat piirangut põllumajanduslikule tegevusele ning toiduainetega kindlustatusele ja sõltumatusele nendega varustamisel, ning rõhutab vajadust reageerida sellele ja muudele väljakutsetele kliimamuutusega kohanemise ja selle kahjulike mõjude vähendamise kontekstis;

40. rõhutab riikliku teadus- ja arendustegevuse tähtsust katastroofide ennetamisel ja ohjamisel ning nõuab suuremat koordineerimist ja koostööd liikmesriikide teadus- ja arendusasutuste vahel, eriti nendes liikmesriikides, kus esinevad sarnased riskid; nõuab varajase hoiatamise süsteemide tugevdamist liikmesriikides ning eri varajase hoiatamise süsteemide vaheliste ühenduste loomist ja tugevdamist; soovitab komisjonil neid vajadusi nõuetekohaselt arvestada ja piisavalt rahastada;

41. rõhutab vajadust valmistada liikmesriikide tervishoiusüsteemid ette inimressursside struktuuri, hea tava ja riskiteadlikkuse seisukohast, et nad suudaksid katastroofiolukordadega toime tulla;

42. rõhutab, et oluline on omada ulatuslikku andme- ja teabekogu katastroofiriskide ja nendega seotud kulude kohta ning jagada seda ELi tasandil, et teha võrdlusuuringuid ja määrata kindlaks katastroofide tõenäoline piiriülene mõju, et liikmesriigid saaksid koondada teabe riikide tsiviilvõimekuse ja arstiabi ressursside kohta, ning rõhutab, et uute struktuuride loomise asemel tuleks kasutada ja edasi arendada selliseid juba olemasolevaid struktuure nagu järelevalve- ja teabekeskus (MIC);

43. avaldab kahetsust, et komisjon ei ole veel teinud uuringut ohtude ja riskide kaardistamise tavade kohta liikmesriikides, nagu on ette nähtud tema 23. veebruari 2009. aasta teatises „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele”; nõuab tungivalt, et komisjon täidaks selle lubaduse tulemuslikult 2010. aasta esimesel poolaastal;

44. leiab, et ohtude ja riskide kaardistamiseks on vaja luua ELi tasandil ühised meetodid ja miinimumnõuded;

45. rõhutab standardite koostamise tähtsust, et analüüsida ja väljendada katastroofide sotsiaalmajanduslikku mõju kogukondadele;

46. soovitab katastroofide ennetamise küsimused keskkonnamõju hindamise direktiivi läbivaatamisel täielikumalt direktiivi sisse viia, eelkõige mis puudutab riskide hindamist, riskidest teavitamist ja riskiteabe levitamist;

47. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) KOM(2009)0082. (2) SEK(2009)0202. (3) SEK(2007)1721. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0013. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0362. (6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0349. (7) ELT C 272 E, 13.11.2003, lk 471. (8) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0139. (9) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0187. (10) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0334. (11) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0222. (12) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0223. (13) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0224. (14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0065. (15) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0218. (16) 10128/08. (17) 10633/1/06. (18) ELT L 71, 10.3.2007, lk 9. (19) EÜT L 10, 14.1.1997, lk 13. (20) ELT L 288, 6.11.2007, lk 27. (21) EÜT L 175, 5.7.1985, lk 40. (22) A/CONF.206/6. (23)            See on loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide mittetäielik nimekiri; seetõttu võib nimekirja lisada muid loodusõnnetusi ja inimtegevusest tingitud katastroofe, mida käesolevas raportis ei käsitleta.

Viimastel aastatel on Euroopa Liidu liikmesriike räsinud märkimisväärsel arvul katastroofe. Võrdluseks võib märkida, et ELi solidaarsusfondi esimese kuue aasta jooksul sai komisjon 21 riigilt 62 rahalise abi taotlust(1). Ligi kolmandik neist kuuluvad suurõnnetuste kategooriasse. Teiste õnnetuste ulatus ei sundinud fondi vahenditest abi paluma, vaatamata sellele, et õnnetuste mõju kahju kannatanud elanikkonnale, keskkonnale ja majandusele oli märkimisväärne ja paljudel juhtudel kestev.

Kahju suurust on peaaegu alati raske hinnata, peamiselt arvestades inimelude kaotust. Igal juhul on õnnetuste majanduslik ja sotsiaalne maksumus märkimisväärne.

Seetõttu tulebki ennetamist pidada sotsiaalselt üha olulisemaks, kuna see etapp on katastroofide haldamise tsüklis üha tähtsam.

Kuna tõsi on, et liikmesriigid on oma kodanike kaitse ja õnnetuste ennetamise eest esmased ja põhivastutajad, on igati õigustatud suurendada ennetamisalast koostööd, parandada jõudude koordineerimist ning tugevdada solidaarsust ja üksteise abistamist.

Selle soovi täitumist silmas pidades tehakse ettepanek katastroofide haldamise tsükli, ruumiplaneerimise ning riskide kaardistamise ja ohjamise eest vastutust kandvate riiklike, piirkondlike ja kohalike ametivõimude koostööks. Soovitav on sellise võrgu loomine, mis oleks kogemuste vahetamise ja ennetusmeetmete jagamise foorum, kus saavad mingil kujul või viisil osaleda selles valdkonnas tegutsevad ühiskondlikud organisatsioonid. Rõhutatakse piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli tähtsust, kuna nad tunnevad põhjalikult kohalikke eripärasid ja tingimusi.

Õnnetuste esinemissagedust ja suurusjärku mõjutavad väga paljud tegurid, kusjuures sageli vallandab õnnetusi poliitika, mis tekitab inimese ebaõige suhte ümbritseva füüsilise keskkonnaga. Sellised tegurid nagu intensiivne maakasutus, tööstuse ja linnade juhuslik kasv, maapiirkondade hülgamine, kõrbestumine, äärmuslike ilmastikunähtuste esinemise sagenemine muudavad liikmesriigid ja eelkõige lähenemispiirkonnad nii loodusõnnetuste kui ka inimtegevusest tingitud katastroofide suhtes kaitsetumaks. Üleüldine kaitsetus on aga eriti tuntav lähenemispiirkondades. Seetõttu on oluline vaadelda ennetamist valdkondi läbivas perspektiivis, kaasates selle valdkondlikesse poliitikameetmetesse, mis on olulised tasakaalustatud maakasutuse ning majandusliku ja sotsiaalse arengu edendamiseks harmoonias loodusega. Samas tuleb tunnistada, et mõned nendest valdkondlikest poliitikameetmetest (nt ÜPP) on teatud piirkondade ja nende elanike jaoks riski suurendanud, mistõttu tuleb poliitikat vastavalt korrigeerida.

Samuti on oluline meeles pidada, et õnnetused kahjustavad tavaliselt rohkem neid, kellel on vähem ressursse selleks, et kaitsta ennast, oma peret ja oma vara.

Peetakse asjakohaseks ja vajalikuks luua ELi tasandil loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamiseks sobiv finantsraamistik. See tugevdaks ja ühendaks olemasolevaid vahendeid, muu hulgas kaasa arvatud ühtekuuluvuspoliitika, regionaalpoliitika ja maaelu arengu poliitika valdkonnas. EL peab rahaliselt toetama esmajärjekorras ennetusmeetmete kogumit, mille liikmesriigid peavad rakendama üldjuhul riski tekitavate olude parandamiseks, asustatud alade kaitsmiseks, suurte infrastruktuuride ohutuse järelevalveks ning ehitusohutus- ja maakasutusalaste õigusaktide koostamiseks ja läbivaatamiseks.

Ühtlasi peetakse vajalikuks parandada katastroofide ennetamise kaasamist ELi-poolse rahastamise riiklike rakenduskavade koostamisse, ja et komisjon toetaks liikmesriikide rakenduskavade täiustamist selles valdkonnas vastavalt liikmesriikide tuvastatud vajadustele. Tuleb tunnistada ja nõuetekohaselt arvesse võtta vähese asustusega piirkondade ja äärepoolseimate piirkondade looduslikke eripärasid ja piiranguid.

Liikmesriikide jaoks on otsustava tähtsusega katastroofide ennetamise ja ohjamise alase teadus- ja arendusvõime suurendamine. See on samuti valdkond, kus saab ja on soovitav suurendada liikmesriikide vahelist kooskõlastamist ja koostööd, eriti nendes liikmesriikides, kus esinevad sarnased riskid. Soovitatakse seda vajadust nõuetekohaselt arvesse võtta ja piisavalt rahastada. Ühtlasi peetakse selles valdkonnas oluliseks varajase hoiatamise süsteemide tugevdamist liikmesriikides ning eri varajase hoiatamise süsteemide vaheliste ühenduste loomist ja tugevdamist, samuti on vaja uurida ja arendada kohandumismeetmeid nii linna- kui ka maapiirkondade tasandil, arvestades äärmuslike ilmastikunähtuste esinemise sagenemist.

Ühenduse lähenemisviisis katastroofide ennetamisele peab põhimureks olema vähendada piirkondade ja liikmesriikide ebavõrdsust selles valdkonnas, eelkõige aidates parandada ennetustööd suure katastroofiriskiga ja väiksema majandusvõimega piirkondades ja liikmesriikides.

On selge, et teatud liiki loodusõnnetused võivad korduda, eriti lähenemispiirkondades. Euroopa Parlamendi varasemate resolutsioonide jätkuks tehakse ettepanek luua Euroopa põuavaatlussüsteem, samuti rakendada erialgatus metsakaitse ja tulekahjude ärahoidmise alal.

(1) KOM (2009) 193 lõplik.

ETTEPANEKUD

Regionaalarengukomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. rõhutab piirkondlike ja kohalike ametiasutuste keskset rolli katastroofide ohjamise tsüklis; on veendunud, et nende ametiasutuste aktiivne osalemine riski vähendamise ja katastroofide ennetamise strateegiate kavandamises ja rakendamises on parim viis kõige tõhusamate ja funktsionaalsemate lahenduste leidmiseks; rõhutab samuti konsulteerimise tähtsust avaliku ja erasektori huvirühmade, k.a vabatahtlike organisatsioonidega ja nende kaasamise olulisust sellesse protsessi;

2.   rõhutab, et proaktiivne lähenemisviis on tõhusam ja vähem kulukas kui reageerimine; on seisukohal, et piirkondade kohalike geograafiliste, majanduslike ja sotsiaalsete olude tundmine on loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisel põhiline;

3.   rõhutab, et esimesena elavad loodusõnnetusi läbi ja kannatavad seeläbi piirkonnad ja kohalikud kogukonnad. Üldiselt ei ole nende materiaalsed vahendid ega inimressursid, teadmised ega rahalised vahendid piisavad loodusõnnetustega toimetulekuks üksnes riigi ja/või piirkonnatasandil, vaid loodusõnnetused nõuavad tõhusat ja solidaarset reageerimist Euroopa tasandil;

4.   on arvamusel, et üksnes eri sektorite ja katastroofide ohjamise tsüklis osalejate ühtne strateegia ja koordineeritud tegevus aitavad katastroofide ennetamise, nendeks valmisoleku, neile reageerimise ja taastamisprotsessi alal tõelisi edusamme teha; rõhutab vabatahtliku töö rolli ühises strateegias ning teeb ettepaneku, et meetmed hõlmaksid vabatahtlikku osa; palub liikmesriikidel süvendada selle nimel koostööd riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; teeb ettepaneku, et hinnataks võimalust korraldada Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 raames liikmesriikide tasandil vabatahtliku töö alane koostöö katastroofide ennetamise ja ohjamise alal;

5.   toetab ideed, et kogu liidu jaoks töötatakse välja ühtne strateegia, mille raames võetakse kasutusele ühtset tegevust reguleeriv protokoll mis tahes liiki katastroofide, kaasa arvatud metsatulekahjude puhuks; rõhutab, et katastroofide ennetamise ja ohjamise eest vastutavad eelkõige liikmesriigid; leiab, et kõnealuses strateegias tuleb tagada riikide täielik solidaarsus ning pöörata erilist tähelepanu Euroopa Liidu kõige isoleeritumatele ja hõredalt asustatud piirkondadele ning piirialadele, samuti teatud teistele Euroopa Liidu piirkondadele või saartele, millel on nende geograafia, pinnavormide ning valdavate majandus- ja sotsiaaltingimuste tõttu, milles nende elanikud elavad, sageli eripärad ja konkreetsed vajadused; rõhutab siiski, et liikmesriikide olemasolevat kodanikukaitse ja õnnetuste ennetamise pädevust ei kavatseta asendada ega nõrgendada ELi suunistega;

6.   rõhutab, et üldsuse teadlikkuse suurendamine ja teavitamismeetmed nii katastroofide ennetamise kui ka üldsuse reageerimise kohta kriisi ajal ja pärast seda võib elusid päästa; kutsub seetõttu komisjoni üles arendama kodanikukaitse mehhanismi hindamist ja kodanikukaitse programmi raames toimuvat koolitust ning koostama ühenduse suunised erinevate võimalike õnnetuste puhul; rõhutab samuti vajadust teavitada inimesi rohkem Euroopa ühtsest hädaabinumbrist 112;

7.  rõhutab, et katastroofide mõju ulatub üle piirkondade ja liikmesriikide ametlike ja halduspiiride; on seetõttu arvamusel, et riskidest enam ohustatud piirkondade kindlakstegemine riskitüüpe eristades peaks käima käsikäes esmatähtsate eesmärkide ja koostöömehhanismide määratlemisega sellistes piirkondades; palub piirkondadel edendada olemasolevaid territoriaalse ja piiriülese koordineerimise võrke, et arendada ka katastroofi ennetamisele keskendunud koostööd; leiab, et piiriülese koostöö struktuurid, nagu makropiirkonnad oma halduspiiridest sõltumatu ja eesmärgile orienteeritud koostöövormiga võivad katastroofide ennetamise valdkonna seisukohast olla tõhusamaks koostööpinnaseks;

8.   toetab minevikus kõnealuses valdkonnas ühenduse INTERREG algatuse raames rakendatud projektidest saadud väärtuslike kogemuste ärakasutamist ning leiab, et Euroopa territoriaaleesmärgi pakutavate võimaluste kasutamine tulevikus on olulise tähtsusega; seoses sellega on veendunud, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus võib olla oluline vahend valitsustevahelise, piiriülese ja piirkondadevahelise koostöö tugevdamiseks, isegi ELi mittekuuluvate riikidega, ning pakkuda kindlat raamistikku katastroofide ennetamise valdkonnas tehnoloogilise oskusteabe ja parimate tavade vahetamiseks ja edastamiseks ning ühiste andmebaaside ja varajase hoiatamise süsteemide loomiseks rühmituse liikmete vahel;

9.   tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on loodusõnnetuseriskide ennetamisel peamine vahend. On seisukohal, et eri fonde ja vahendeid peab saama kasutada paindlikult ja koordineeritult selleks, et parandada selle poliitika operatiivsust ja tõhusust. Rõhutab, et riskiennetamist tuleb koordineerida ka ülejäänud poliitiliste meetmetega, mida rakendatakse ennetamise valdkonnas selleks, et vältida koordineerimatut tegevust ja suurendada rakendatud meetmete tõhusust ja lisandväärtust;

10. tervitab komisjoni ettepanekut laiendada programmi „Saadud kogemused” katastroofide ennetamisele ning pöörama sealjuures erilist tähelepanu nendele Euroopa osadele, mida ähvardavad korraga paljud riskid, nagu üleujutus, torm, vulkaanipurse ja maavärin; kutsub komisjoni üles riskiohjamise raames läbi vaatama teabeallikad ja levitama parimaid tavasid; toetab katastroofiohte käsitlevate teadusuuringute kooskõlastamist ja on arvamusel, et tuleb tugevdada tuvastamise ja varajase hoiatamise süsteemide vahelist seost;

11. toetab komisjoni algatust, mille eesmärk on hinnata katastroofide ennetamise parema integreerimise võimalusi 2007.–2013. aastaks koostatud rakenduskavadesse, ja kutsub liikmesriike üles kasutama struktuurifondide vahendeid, mida eraldatakse otse ohtude ennetamiseks, et asjakohaseid meetmeid saaks praeguse programmiperioodi jooksul viivitamata võtta; tuletab meelde, et tegutseda tuleks kooskõlastatult; teeb ettepaneku, et järgmise programmiperioodi strateegia väljatöötamisel võtaks komisjon arvesse vajadust kehtestada ELi rahastamismeetmed katastroofide ennetamiseks, mis hõlmaksid kõiki tegevusvaldkondi;

12. märgib, et kliimamuutused suurendavad järk-järgult loodusõnnetuste ohtu, sealhulgas üleujutused ja muud veega seotud katastroofid, mille puhul on peamine asjakohane ja hästi koordineeritud ennetamine; kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima praegu käimasoleval eelarve läbivaatamisel kõiki võimalikke vahendeid, mis aitaksid praeguseid katastroofide ennetamise süsteeme parandada, nähes ette võimaluse, et varajase hoiatamise ja satelliitjärelevalve jaoks olemasolevate vahenditega saaks analüüsida põua- või kõrbestumisriske;

13. nõuab tungivalt, et komisjon hoolitseks selle eest, et praegune kriisist tingitud surve eelarvele ei tähendaks katastroofide ennetamise poliitikameetmete jaoks rakendatavate ressursside vähendamist, ning et ta analüüsiks praegu käimasolevat eelarve läbivaatamist silmas pidades rangelt ennetamises esinevaid lünki ja teeks kindlaks, kas olemasolevad vahendid katavad kõiki tüüpe katastroofe;

14. nõuab tungivalt, et komisjon ei unustaks oma prioriteetide hulgas kliimamuutuse vastu võitlemisel, et metsade parem majandamine ja säilitamine on olulise tähtsusega; leiab, et tõeline metsanduspoliitika aitaks oluliselt kaasa mitte ainult kliimamuutuse vastu võitlemisele, vaid ka loodusõnnetuste ennetamisele;

15. kutsub komisjoni üles koostama Euroopa operatiivplaani parimate tavade vahetamiseks katastroofiennetuse alal ning koordineeritud hädaolukorra kavasid siseriiklike jõudude ühitamiseks hädaolukorras piiriülese koostöö eesmärgil;

16. on arvamusel, et järgmistel programmiperioodidel peaks infrastruktuuri rahastamisele struktuurifondidest eelnema selliste erimeetmete rakendamine, mis vastaks katastroofide ennetamise standarditele;

17. kutsub komisjoni üles esitama viivitamata uus ettepanek, mille eesmärk on lihtsustada halduseeskirju ja suurendada ELi solidaarsusfondi paindlikkust.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

ETTEPANEKUD

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tunneb heameelt komisjoni teatise üle loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise kohta(1); toetab seisukohta, et katastroofide ennetamist tuleb käsitleda koos sekkumisega; kinnitab Euroopa Parlamendi varasemat tööd(2) antud teemal ja avaldab kahetsust, et komisjon ei ole veel esitanud õigusakti ettepanekuid vastavalt parlamendi ettepanekutele; rõhutab vajadust töötada välja põhjalikud õigusaktid ja miinimumnõudeid kehtestavad suunised, et liikuda katastroofide ohjamist käsitleva tulemuslikuma poliitika suunas ELis, võttes aluseks tervikliku lähenemisviisi; tuletab meelde, et vastasel korral on Lissaboni lepinguga lubatud kasutada liikmesriikidevahelist tõhustatud koostööd, ja et seda teemat saab käsitleda ka selle raames;

2.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja lähenemisviisi loodusõnnetustele ja inimtegevusest tingitud katastroofidele, mis oleks tihedalt seotud kõigi etappidega: ennetamine, valmisolek, viivitamatu sekkumine ja päästetööd, ning liidaks need kiire ja tulemusliku ohjamise strateegiaga; reageerimissuutlikkuse suurendamisel tuleb võtta arvesse igat liiki katastroofe (ELis või väljaspool ELi, loodusõnnetused või inimtegevusest tingitud katastroofid), kõiki ELi vahendeid ja institutsioonidevahelist kooskõlastamist;

3.  pooldab kogu liidu jaoks globaalset strateegiat igat liiki katastroofide puhuks ühtse operatiivplaani käivitamisega, mis tagab riikide täieliku solidaarsuse õnnetuste korral; nõuab tungivalt, et strateegias pöörataks erilist tähelepanu Euroopa kõige isoleeritumatele ja kõige hõredamalt asustatud piirkondadele, mägipiirkondadele ja piirialadele ning majanduslikult kõige ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele;

4.  toetab ühenduse lähenemisviisi tähtsamaid elemente, kuid peab neid põllumajandussektori jaoks ebapiisavaks; on seisukohal, et teadmistepõhine katastroofide ennetamine on esmatähtis; rõhutab, et tõhusa seire tagamiseks on vaja luua majandus- ja sotsiaalkatastroofide andmebaas koos rohkem ohustatud piirkondade kaardistamisega ning määrata kindlaks meetmed, mis on asjakohased iga piirkonna peamiste ohtude eripära arvestades;

5.  ergutab osalejate ja poliitikameetmete ühendamist kogu katastroofide ohjamise tsükli vältel, rõhutades kiirreageerimisüksuse loomise eeliseid, nagu tegevuse parem kooskõlastamine ja suurem liikmesriikide solidaarsus vahel, sest ühelgi riigil ei ole vajalikke ja piisavaid ressursse selleks, et suurte looduskatastroofidega üksi toime tulla; toetab algatust luua sidusrühm ja nõuab põllumajandussektori esindajate kaasamist kavandatavasse kriisiohjamismehhanismi, et muu hulgas võiks tõeluseks saada ka multifunktsionaalsuse põhimõte;

6.   rõhutab, et looduskatastroofide mõjud paiskuvad üle piirkondade ja liikmesriikide õiguslike ja halduslike piiride, mistõttu peavad riskide kaardistamisega kaasnema ulatuslikud territoriaalse koostöö mehhanismid neist piiridest sõltumatutel funktsionaalsetel alustel ja makropiirkondade tasandil, et võidelda loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud katastroofide vastu tulemuslikumalt nii ennetamise kui ka sekkumise mõttes;

7.  nõuab tungivalt liikmesriikide, ELi naaberriikide ja arenguriikide koostööd piiriülestes parimate tavade jagamise ja praktiliste teadmiste levitamise projektides ELi naabruspoliitika programmide ja arenguprogrammide kaudu;

8.  on seisukohal, et kõige värskemad ning viimaste aastate kogemused näitavad selgelt vajadust ühenduse kodanikukaitse, ennetusvalmiduse ja reageerimisvõimekuse edasise tugevdamise järele nii loodusõnnetuste kui ka inimtegevusest tingitud katastroofide korral, ja nõuab komisjonilt tungivalt vastavate meetmete võtmist, et väljendada selgelt Euroopa solidaarsust suurõnnetuste tõttu kannatanud riikidega; toetab tegevusi, mille eesmärk on liikmesriikide kodanikukaitsevalmiduse suurendamine eelkõige ekspertide ja parimate tavade vahetamise, õppuste ja valmisolekuprojektide kaudu;

9.  peab sügavalt kahetsusväärseks, et hiljutised loodusõnnetused on põhjustanud teatavates liikmesriikides nii palju ja raskeid kaotusi, ja on arvamusel, et seetõttu tuleks viivitamatult kontrollida ennetus- ja valmisolekumeetmete sobivust, et tagada vajalike järelduste tegemine selleks, et tulevikus oleks liikmesriikides võimalik sarnaste katastroofide purustavaid tagajärgi ennetada ja nende ulatust piirata; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon paluks liikmesriikidel esitada loodusõnnetuste korral kasutamiseks mõeldud rakenduskavade üksikasjad, et võimaldada kogemuste vahetamist ja järelduste tegemist eriolukorras rakendatavate meetmete, haldusasutuste ja operatiivüksuste vahelise koordineerimise ning vajalike inimressursside ja materiaalsete vahendite kättesaadavuse kohta;

10. palub liikmesriikidel ja kohalikel omavalitsustel lihtsustada katastroofide ennetamise alase teadlikkuse tõstmist, eriti koolides ning maapiirkondades asuvates kogukondades;

11. tuletab meelde, et investeerimine säästvasse ökosüsteemi haldamisse või usaldusväärsesse keskkonnajuhtimisse võib pakkuda kulusäästlikku lahendust ühenduse kaitsetuse vähendamiseks katastroofide suhtes; terved ökosüsteemid toimivad ohu korral looduslike puhvritena, nende valmisseadmine või hooldamine on sageli vähem kulukas ning tihti on need mõjusamad kui füüsilised tehnorajatised; Maailmapanga hinnangul (2004) on investeerimine ennetusmeetmetesse, kaasa arvatud tervete ökosüsteemide säilitamisse seitse korda odavam kui katastroofide tekitatud kahjud;

12. rõhutab vajadust kaasata katastroofide ohjamise mehhanismi põllumajandussektori esindajad, et hinnata ja võtta heastavaid meetmeid kooskõlas kõnealuse sektori tegeliku olukorraga, koordineerida tõhusamalt olemasolevaid ressursse ja konsolideerida ELi kohese reageerimise suutlikkuse alane poliitika;

13. on seisukohal, et põllu- ja metsamajanduse toodangut mõjutavad ilmastikunähtused (põud, pakane, jää, rahe, metsatulekahjud, tormid, üleujutused, tugevad vihmad ja tormid), terviseriskid (kahjurite järsk levik, loomahaigused, taudid ja episootiad, metsloomade tekitatud kahjustused) inimtegevuse tulemused (kliimamuutus, reostus, happevihmad, juhuslik ja sihilik geneetiline muundamine), maalihked (linna- ja ruumiplaneerimisega seotud probleemide tõttu), tehnoloogilised ja transpordiga seotud ohud, mägipiirkondade kõrbestumine, metsatulekahjud (peamiselt puuduliku metsahoolduse ja kuritegeliku käitumise tõttu) ning jõgede saastumine (tehastest lähtuvate kemikaalide, toitainete lekkimise ja metsa külastajate hoolimatuse tõttu);

14. rõhutab, et loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud katastroofid ohustavad põllumajandusettevõtete majanduslikku elujõulisust ning põhjustavad rahvastikukadu maapiirkondadest, süvendavad erosiooni ja kõrbestumist, kahjustavad ökosüsteeme, ohustavad bioloogilist mitmekesisust ning mõjutavad tugevasti maapiirkondadesse veel jäänud elanike elukvaliteeti; on veendunud, et tagajärjed on kriitilisemad ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondades, kus puudub võimalus majanduse mitmekesistamiseks ning peamiseks või ainsaks majandusharuks või elatusallikaks on põllumajandus, mis toob kõnealuses piirkonnas kaasa toiduainete vähesuse ja tööpuuduse ning elanike linnastutesse elama suundumise;

15. rõhutab põllumajandustootja kui maastikuvalvuri rolli Euroopa Liidus, mistõttu peab vajalikuks soodustada elujõulise põllumajandustegevuse säilimist selleks, et pidurdada tootmise hülgamist ja maapiirkondade rahvastikukadu – nähtust, mis suurendab veelgi metsatulekahjude riski;

16. tuletab meelde, et kõnealuses kontekstis on põllumajandus otsustava tähtsusega, kuna see tagab maapiirkondade majanduse püsimajäämise ning vähendab rännet linnapiirkondadesse, luues head keskkonnatingimused, vähendades süsinikdioksiidiheidet ja aidates kaasa selle sidumisele, parandades pinnase säilimist, taastades jõgede ja rannikuvee süsteemide loomuliku oleku ning edendades loodusliku maastiku taastamist;

17. tuletab meelde, et taimed neelavad fotosünteesi teel atmosfäärist süsihappegaasi ja toodavad biomassi, millest saab toota biogaasi, biokütuseid ja tööstuskaupu, ning et suurem põllumajandustoodete kasutamine tööstuskaupade, nagu polümeeride, määrdeainete, pindaktiivsete ainete, lahustite ja kiudude tootmises võib aidata vähendada ka sõltuvust taastumatutest energiaallikatest;

18. on seisukohal, et on terve kogum energeetilisi põllukultuure, mis koos tuule- ja päikeseenergiaga võivad ELi energiajulgeolekule märkimisväärselt kaasa aidata;

19. on seisukohal, et kliimamuutuse ennustatavad kahjulikud mõjud põllumajandustootmisele avaldavad vajaliku toiduainetega kindlustatuse tagamisele lisasurvet, mida suurendab ka rahvastikukasv 9 miljardi inimeseni aastaks 2050, mis nõuab tootmisvõimsuse vastavat suurendamist umbes 70% võrra – need aspektid kokku näitavad, et toiduainetega kindlustatus, kliimamuutuse leevendamine, looduskatastroofid ja vaesuse vähendamine on omavahel lahutamatult seotud;

20. juhib tähelepanu sellele, et tulevasel ühisel põllumajanduspoliitikal peavad olema rahalised vahendid selleks, et tagada kliimamuutusega kohanemise ja selle kahjulike mõjude vähendamise kontekstis, eelkõige looduskatastroofide mõju ennetamise kaudu, jätkuvalt Euroopa elanikkonna toiduga varustamine ning et tulla toime muude võimalike väljakutsetega;

21. palub komisjonil järgmise finantsperspektiivi kontekstis uurida kliimamuutusega kohandamise fondi loomise teostatavust, selleks et aidata rahastada looduskatastroofidega seotud ennetusmeetmeid konkreetsetes majandussektorites;

22. tuletab meelde, et metsad on tähtsad eelkõige puidutootmise seisukohast, kuid samuti bioloogilise mitmekesisuse säilitamise, tulekahjude, üleujutuste, laviinide ja erosiooni ärahoidmise, põhjaveevarude majandamise, maastikuhoolduse ning süsiniku sidumise seisukohast; seetõttu on ELil kiiremas korras vaja ranget metsanduspoliitikat, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse Euroopa metsade mitmekesisust ja mis põhineb teaduslikel teadmistel, selleks et hooldada, kaitsta ja kohandada metsi võitluses riskide vastu, mis neid ohustavad;

23. juhib tähelepanu asjaolule, et pidev põud on viimastel aastatel tinginud metsatulekahjude arvu mitmekordistumise Euroopas, süvendades samal ajal arvukate piirkondade kõrbestumist;

24. palub komisjonil esitada sarnaselt juba olemasolevale üleujutuste direktiivile ettepanek võtta vastu põua vastu võitlemise direktiiv liikmesriikide sellealase poliitika paremaks kooskõlastamiseks ja kättesaadavate ühenduse vahendite optimeerimiseks;

25. on seisukohal, et metsatulekahjud on tõsine probleem paljudes Euroopa piirkondades ning et kõnealuses valdkonnas tuleks võtta meetmeid tiheda metsastumise vältimiseks ja metsakoosluse muutmiseks; on veendunud, et tulekahjudele, tormidele ja putukate tekitatud kahjule vastupanuvõime suurendamiseks tuleks eelistada kohalikke liike ja segametsi, pidades silmas erinevaid loodustingimusi põhjapoolsetes boreaalsetes metsades ja Lõuna-Euroopa metsades; kutsub komisjoni üles nõudma, et liikmesriigid kohaldaksid süütajate suhtes tsiviil- ja kriminaalvastutust käsitlevaid õigusnorme koos karistustega ning koordineeriksid hindamisrühmasid, kellega kannatada saanud piirkondade taastamise osas konsulteerida, et vältida spekulatiivset tegevust;

26. pooldab tõelise metsanduspoliitika loomist metsade majandamise ja säilitamise parandamiseks, võttes arvesse nende esmatähtsat rolli võitluses kliimamuutuse vastu, millel on kasvav mõju looduskatastroofidele;

27. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma põllumajanduslik-keskkondlike lisatasude arvestamisel arvesse lisakulusid, mida põllumajandustootjad kannavad seoses tulekahjude ennetamise töödega (näiteks tuletõkestusvööndite puhastamine, kuivanud puittaimede eemaldamine, oma põldudega piirneva maa-ala harimine jne) ja vee ärajuhtimisega (äravoolukraavide ja -kanalite puhastamine);

28. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama heade põllumajandustavade kasutamist, mis on mõnedes liikmesriikides võimaldanud lämmastikku sisaldavate väetiste pinnasesse imbumist poole võrra vähendada, ilma et põllukultuuride saagikus oleks vähenenud;

29. tuletab meelde, et loodusõnnetustes mängib tihti rolli vesi – mitte ainult üleujutuste (mis on sageli tingitud ebapiisavast planeerimisest), pakase, rahe ja vesikondade saastumise näol, vaid ka veepuuduse tõttu, mis võib põhjustada olulisi muutusi, nagu suurte piirkondade kõrbestumine Lõuna- ja Kagu-Euroopas;

30. kutsub komisjoni üles esitama aruannet selle kohta, kuidas liikmesriigid rakendavad ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamist käsitlevates sätetes riskikindlustust ja usaldusühingu vormis asutatud fondide kava puudutavaid artikleid 70 ja 71; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku Euroopa ühise süsteemi kohta, et olla paremini valmis loodusõnnetustest ja inimtegevusest tingitud katastroofidest põhjustatud riskideks ja põllumajandustootjate sissetulekute ebastabiilsuseks; rõhutab, et põllumajandustootjate sissetulekute vahel suuri tasakaalutusi põhjustavate erinevate kindlustusskeemide rohkuse vältimiseks ELis peab nimetatud süsteem olema praegusest mudelist põhjalikum;

31. peab kiireloomuliseks vajadust muuta loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud katastroofidega seotud minimaalne kompensatsioonisüsteem kättesaadavaks ka kõigi Euroopa põllumajandustootjate jaoks, mõistes hukka komisjoni määruse (EÜ) nr 1857/2006(3) artikli 11 lõike 8 rakendamatust, arvestades eri liikmesriikides kättesaadavate kindlustussüsteemide ebavõrdsust, ning soovitab ühtlasi, et ennetusmeetmete edendamise komponent oleks põllumajanduskindlustusmaksete arvutamisel eelisseisus;

32. tuletab meelde, et kindlustusskeemid nähakse ette Maailma Kaubandusorganisatsiooni nn kollase kategooria alusel ning et meie kaubanduspartnerid, nagu USA (tsüklilist kõikumist tasandav programm ja katastroofiabiprogrammid), kasutavad neid süstemaatiliselt põllumajandus- ja metsandusettevõtete sissetulekute kindlustamiseks, hüvitades loodusõnnetuste mõjust ja ka turu ebastabiilsusest põhjustatud saamata jäänud tulu;

33. juhib tähelepanu ettevõtete tasandil juba olemasolevatele riskide vähendamise strateegiatele, nagu ettevõttesisesed või turukesksed strateegiad; kinnitab, et suurima tähtsusega on sellist laadi mitmekesistamisele, tootmise kohandamisele, külvikordade muutmisele, pinnast ja vett säästvatele maaviljelusmeetoditele, futuuriturgudele, kindlustustele ja lepingutele suunatud strateegiad ning neid tuleks toetavate vahenditega täiendada;

34. kutsub komisjoni üles ergutama heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et ennetada inimtegevusest tingitud katastroofe, ning kutsub liikmesriike üles tagama, et piirkondlikes omavalitsustes toimuksid katastroofidega toimetulemise alased koolitused;

35. on seisukohal, et katastroofide mõjuga tegelemiseks oleks vaja asjakohast finantsraamistikku, mida toetaksid solidaarsusfond, maaelu arengu poliitika, regionaalpoliitika, seitsmes raamprogramm, riigiabi, tegevuskava Forest Focus ja programmid Life+; nõuab lisaks ühisele põllumajanduspoliitikale spetsiaalseid rahalisi vahendeid, mida saaks osaliselt kasutada erasektori ennetusmeetmeteks, näiteks metsade kliimamuutusega kohandamise meetmeteks ja vastavateks teadusuuringuteks, taasmetsastamiseks, märgalade ja seotud ökosüsteemide kaitseks, erosiooni ja settimise jälgimiseks voolusängides ning alternatiivsetele meetmetele kõrge riskiastmega maa-alade taastamiseks; nõuab samuti, et ennetamine ja sekkumine ning elanike teavitamine lisataks asjakohaselt järgmisse finantsperspektiivi;

36. rõhutab igat liiki loodusõnnetusi ennetavate meetmete koondamise vajadust ühiste strateegiliste suuniste väljatöötamise teel, et parandada liikmesriikide vahelist koordineerimist ning ühenduse eri instrumentide (struktuurifondid, solidaarsusfond, suurõnnetustele kiirreageerimise mehhanism ja nendeks valmisoleku vahend) toimivust ja koordineerimist;

37. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks praeguse ELi solidaarsusfondi loodusõnnetuste ohvritele abi osutamiseks kasutusele võimalikult paindlikult ja viivitamata ning nõuab läbipaistvamate kriteeriumite kehtestamist;

38. kutsub komisjoni üles protsessi lihtsustama ja kiirendama, võttes arvesse katastroofis kannatanud riigi otseste kahjude esmast hindamist, nii et ELi solidaarsusfond toimiks võimalikult tõhusalt;

39. nõuab ELi solidaarsusfondi rakendusala laiendamist, määratledes katastroofi kui elanikkonnale ja keskkonnale tõsist kahju tekitava ulatusliku laastava sündmuse, nii et see hõlmaks ka aeglaselt arenevaid katastroofe, nagu põud; sellisel juhul peaks fond reageerima, kui kesk- või piirkondlikud valitsusasutused on hädaolukorras sunnitud võtma meetmeid vee normeeritud jaotamiseks;

40. soovitab laiendada ELi solidaarsusfondi kohaldamisala nii, et see kataks põllumajandusele ja metsadele tekitatud kahju;

41. on seisukohal, et Euroopa Liidu solidaarsusfondi (ELSF) artiklis 4 loetletud abikõlblikud toimingud on liiga piirangulised ja ei arvesta teisi samalaadseid olukordi, nagu põud; sellega seoses ja vaatamata sellele, et ei ole praktikas teostatav, et peamised ohvrid (eraisikud ja ettevõtted) saaksid otsetoetusi, tuleks ELSFi sisse viia uus paindlikum klausel, mis lubaks anda otsetoetusi;

42. kutsub üles lisama Euroopa Liidu solidaarsusfondi uut kategooriat, millesse kuuluvad „muud üldistes huvides toimingud kannatanud elanikkonna ja/või piirkondade sotsiaal- ja majanduselu taastamiseks”, nii et see hõlmaks juhtusid, mille tagajärjed kahjustavad eravaldusse kuuluvat vara, mis on üldise hüve ja heaolu jaoks vaieldamatult oluline ja mida seetõttu käsitataks ühiskondliku varana;

43. on arvamusel, et abikõlblikkuse künniste määramisel on esmatähtis piirkondliku mõõtmega arvestamine, kuna vastasel juhul võivad kogu liikmesriigile määratud künnise mittesaavutamise tõttu välja jääda väga tõsiste katastroofidega silmitsi seisvad piirkonnad; arvesse tuleks võtta ka erilist olukorda kõrvalistes ja isoleeritud piirkondades, nagu saartel ja äärepoolseimatel aladel;

44. on seisukohal, et lõikes 15 osutatud künniste kehtestamisel tuleb arvesse võtta ka kõiki eriliste ebasoodsate looduslike tingimustega maapiirkondi ja mahajäetud alasid, et stimuleerida nende mitte maha jätmist;

45. nõuab, et komisjon toetaks tõsiseid kahjusid kannatanud põllumajanduspiirkondade taastamist, üritaks ergutada töökohtade loomist ja võtaks vajalikud meetmed põllumajanduses töökohtade ja teiste elatusallikate kadumisega seotud sotsiaalsete kulude kompenseerimiseks.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

(1) KOM(2009)0082. (2) 18. mai 2006. aasta raport looduskatastroofide (tulekahjud, põuad ja üleujutused) kohta – põllumajanduslikud aspektid (ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 363); 16. veebruari 2006. aasta resolutsioon riskijuhtimise ja kriisiohjamise kohta põllumajanduses (ELT 290 E, 29.11.2006, lk 407); 19. juuni 2008. aasta resolutsioon Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta (ELT C 286 E, 14.8.2008, lk 15). (3) ELT L 358, 16.12.2006, lk 3.

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   avaldab rahulolu komisjoni teatise üle loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise kohta; tuletab meelde, et loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud katastroofid mõjutavad kõiki liikmes- ja kandidaatriike ning loodusõnnetusteks on lisaks muudele ohtudele(1) ka üleujutused, tormid, põud, tsunami, maavärinad(2), metsatulekahjud, äärmuslikud temperatuurinähtused, vulkaanipursked, laviinid, maalihked, tehnoloogilised ja tööstuslikud suurõnnetused, pinnase erosioon, aluspinnase ja põhjavee saastumine ning merede, järvede ja jõgede saastumine;

2.   rõhutab, et liidu lähenemisviisi arendades on oluline silmas pidada asjaolu, et eri liikmesriike tabavad eri liiki katastroofid ja seetõttu on vaja erinevaid meetmeid;

3.   rõhutab, et katastroofidel võib küll olla mitmeid põhjuseid, kuid alati ei saa neid taandada ainuüksi äärmuslikele loodusnähtustele, vaid sageli on nende tõenäolisemaks põhjuseks inimkonna nõrgenenud suhe ümbritsevasse füüsilisse keskkonda ning põhjuseks võivad olla ka tehnoloogilised ja tööstuslikud suurõnnetused, mis võivad kaasa tuua ohtlike keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaainete (CBRN) eraldumise koos väga raskete tagajärgedega tervisele, saagile, infrastruktuurile ja kariloomadele;

4.  toetab liidu lähenemisviisi põhielemente; avaldab siiski kahetsust, et Euroopa Parlamendi eelmised ettepanekud ei ole veel täielikult ellu viidud, mis takistab loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise ELi ühtse strateegia rakendamist;

5.  on veendunud, et komisjoni teatis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise kohta peaks käivitama ELi institutsioonide ja erinevate sidusrühmade, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide ja teiste kodanikuühiskonna liikmete vahelised poliitikaarutelud;

6.  märgib, et loodusõnnetustel ja inimtegevusest tingitud katastroofidel on piirkondade majanduse jaoks väga tõsised tagajärjed, mis avaldavad negatiivset mõju infrastruktuurile, tööhõivele, loodus- ja kultuuripärandile, keskkonnale, turismile ning riigi majanduslikule ja sotsiaalsele arengule; teeb ettepaneku uue Euroopa välisteenistuse ja 2014-2020. aasta finantsraamistiku kujundamisel lisada järjepideva välisjulgeolekupoliitika esmatähtsate eesmärkide hulka liidu lähenemisviis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele, sealhulgas nõuetekohane mehhanism humanitaarabi eraldamiseks kriiside ajal nii ELis kui kolmandates riikides;

7.  tõstab esile Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 222 nimetatud uut solidaarsusklauslit, mis näeb ette kõikvõimaliku abi andmise ja liikmesriikide vahelise tõhusa koordineerimise tagamise loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste korral;

8.  tõstab sellega seoses esile Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 71 nimetatud ja nõukogu 25. veebruari 2010. aasta otsusega 2010/131/EÜ (sisejulgeolekualase operatiivkoostöö alalise komitee moodustamise kohta)(3) loodud sisejulgeolekualase operatiivkoostöö alalise komitee (COSI) kaasamise olulisust; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et COSI ei ole seadusandlik kogu ja tal ei tohiks olla seadusandlikke või poolseadusandlikke eelisõigusi; väljendab sügavat muret Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide järelevalve puudumise üle ja nõuab Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide nõuetekohast ja õigel ajal teavitamist COSI tegevusest, sest see tagaks vajaliku demokraatliku järelevalve;

9.  on seisukohal, et COSI peaks loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide puhul osutama kõikidel vahendite kasutuselevõtu etappidel (valmisolek, reageerimine ja taastamine) koostalitlusvõimelist abi ja et selle tegevusraamistik peaks kooskõlas ELi sisejulgeoleku strateegiaga kajastama kõiki COSI vastutusalasse kuuluvaid valdkondi (politsei- ja tollikoostöö, välispiirid, sisejulgeolek ja katastroofid);

10. rõhutab, et abi andmisel tuleb lähtuda mittediskrimineerimise põhimõttest; märgib, et abi tuleks anda vajadusepõhiselt ja diskrimineerimata rassi, nahavärvi, soo, keele, usutunnistuse, poliitiliste või teiste vaadete, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisu, vanuse või abisaajate muu staatuse alusel;

11. tuletab meelde, et olulised inimõigused satuvad loodusõnnetuste ja erakorraliste olukordade ajal ohtu; nõuab abi andmisel tõhusat järelevalvet, et tagada põhiliste inimõiguste austamine, sealhulgas ennetusmeetmete korraldamist seoses kehalise ja seksuaalvägivalla, vaimse kuritarvitamise, inimkaubanduse, sundrände ja kuritegevusega;

12. rõhutab, et loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud katastroofid mõjutavad naisi sageli rängemalt, kuna nende elatis sõltub ohtu sattunud loodusressurssidest rohkem kui meestel; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu soopõhised strateegiad, millega reageerida loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide põhjustatud inimeste turvalisuse vajadustele ning keskkonna- ja humanitaarkriisidele;

13. rõhutab, et nagu me nägime hiljutise Islandi vulkaanipurske tagajärjel, võivad loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud katastroofid põhjustada tõsist kahju majandusele ja elutähtsale infrastruktuurile, sealhulgas kommunaalvõrkudele, sidesüsteemile ja transpordile; palub komisjonil tungivalt kehtestada selged prioriteedid katastroofide tõttu kannatanud riikide abistamiseks, näiteks peavari ja ajutise elamiskoha ettevalmistamine või piisaval hulgal ohutu vee ja sanitaariaga varustamine;

14. tõstab esile, et tõhus kodanikukaitseoperatsioon tugineb konkreetsetele põhitegevustele, nagu ennetamine, kõikide aktiivne osalemine ja kaasamine, valmisolek, reageerimine ja taastemehhanismid;

15. juhib tähelepanu varajase hoiatamise süsteemide ja kiirreageerimisjõudude loomisele, millega peaksid kaasnema koolitusprogrammid ja üldsuse teadlikkuse tõstmise projektid;

16. rõhutab, et oluline on omada ulatuslikku andme- ja teabekogu katastroofiohtude ja nendega seotud kulude kohta ning jagada seda ELi tasandil, et teha võrdlusuuringuid ja määrata katastroofide tõenäoline piiriülene mõju, et liikmesriigid saaksid koondada teabe riikide tsiviilvõimekuse ja arstiabi ressursside kohta, ning rõhutab, et uute struktuuride loomise asemel peaksime me kasutama ja edasi arendama selliseid juba olemasolevaid struktuure nagu järelevalve- ja teabekeskus (MIC);

17. juhib tähelepanu asjaolule, et kliimamuutusest põhjustatud ja süvendatud keskkonnaprobleemid on praegu põhjuseks kasvavale sunniviisilisele rändele, ning soovib seetõttu rõhutada varjupaigataotlejate ja halvenenud keskkonnaseisundiga piirkondade vahelist üha tihedamat seost; nõuab „kliimapõgenike” kaitse ja ümberasustamise parandamist;

18. on arvamusel, et vajalik on tugev valdkondadevaheline koordineerimismehhanism, mis tagaks parimate tavade levitamise, et parandada valmisoleku-, reageerimis- ja taastamisalast koostööd;

19. juhib tähelepanu sellele, et arstiabi kättesaadavus vahetult pärast katastroofi on äärmiselt oluline; on seisukohal, et esmatähtsal kohal peab olema erakorraline meditsiiniline ja kirurgiline abi ellujäänutele, nakkushaiguste ohu vähendamine, psühhosotsiaalne abi raskete kaotuste, trauma ja piiratud sotsiaalsete ja elutingimuste tõttu kannatavatele inimestele ning abi osutamine imikute ja väikelaste nõuetekohaseks toitmiseks ja alatoitumuse ohjamiseks;

20. on seisukohal, et ELi olulised finantsmehhanismid, näiteks kodanikukaitse rahastamisvahend, peaksid katastroofide sageduse ja ulatuse suurenemist arvestades keskenduma rohkem ennetusabinõudele ning et ELis ja kolmandates riikides võetavate meetmete rahastamisvõimalusi tuleks viivitamatult bürokraatlike menetlusteta laiendada;

21. on seisukohal, et rahastamist, mis on mõeldud loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide korral täiendama riikide jõupingutusi eeskätt inimeste, aga ka keskkonna ja materiaalsete väärtuste, sealhulgas kultuuripärandi kaitsmise valdkonnas, tuleks juhtida olemasolevate rahastamisvahenditega;

22. on seisukohal, et loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide korral annab koos töötamine selgelt lisandväärtust; kutsub seetõttu liikmesriike ja ELi institutsioone üles arendama tugevdatud koostööd katastroofide ennetamise valdkonnas ja töötama välja tervikliku lähenemisviisi, et kujundada tõhusamat ELi poliitikat katastroofide ohjamiseks; väljendab seetõttu rahulolu meetmete üle, mida nõukogu on juba võtnud katastroofide ennetamist ja metsatulekahjude vältimist käsitleva liidu raamistiku loomiseks;

23. märgib, et oluline on tagada julgeolekutegevuse tõhus ja demokraatlik järelevalve; rõhutab Euroopa Parlamendi suuremat kaasatust julgeolekupoliitika väljatöötamisse pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mis tähendab, et tõhus konsulteerimine kõikidel etappidel on väga oluline;

24. juhib tähelepanu loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele ja nendeks valmisolekule ning nende võimaliku mõju leevendamisele, et võtta vastu strateegia, mis põhineb ennetaval ja kogutud andmeid kasutaval lähenemisviisil; peab sellel eesmärgil äärmiselt oluliseks tagada, et liikmesriikide õigusaktid oleksid vastavuses põhiliste ohutuseeskirjadega, mida on vaja järgida näiteks ehitusvaldkonnas.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

(1) See on loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide mittetäielik nimekiri. Seetõttu võib nimekirja lisada muid loodusõnnetusi ja inimtegevusest tingitud katastroofe, mida käesolevas arvamuses ei käsitleta. (2) Euroopa Parlamendi 14. novembri 2007. aasta resolutsioon maavärinate piirkondliku mõju kohta (ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 269). (3) ELT L 52, 3.3.2010, lk 50.