ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu ja Saalomoni Saarte vahelise kalandusalase partnerluslepingu sõlmimise kohta

(09335/2010 – C7-0338/2010 – 2010/0094(NLE))

(Nõusolekumenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (09335/2010);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu ja Saalomoni Saarte vahelise kalandusalase partnerluslepingu projekti;

–   võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0338/2010);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust ning arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A7-0292/2010),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  palub komisjonil edastada parlamendile lepingu artiklis 9 ette nähtud ühiskomisjoni koosolekute ja töö järeldused, samuti protokolli artikli 7 lõikes 2 osutatud mitmeaastane sektoripõhine programm ja vastavate aastate hindamiste tulemused; nõuab tungivalt, et kalanduskomisjoni ja arengukomisjoni esindajad saaksid vaatlejatena osaleda lepingu artiklis 9 ette nähtud ühiskomisjoni koosolekutel ja töös; palub komisjonil esitada parlamendile ja nõukogule protokolli viimasel kehtivusaastal ja enne lepingu pikendamise üle läbirääkimiste alustamist aruanne lepingu kohaldamise kohta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide ja Saalomoni Saarte valitsustele ja parlamentidele.

Partnerluslepingute üldine taust

Kahepoolsete kalanduslepingute sõlmimine Euroopa Ühenduse ja kolmandate riikide vahel on ühise kalanduspoliitika väljakujunenud tava ning moodustab selle välismõõtme olulise osa.

Ühise kalanduspoliitika 2002. aasta reformiga lisandus partnerluse mõiste, mille abil tõhustatakse EÜ eesmärki toetada kõnealuste lepingutega riikliku kalandussektori arengut partnerriikides. 2004. aastast alates nimetatakse neid lepinguid kalandusalasteks partnerluslepinguteks.

Partnerluslepingut sõlmides kohustuvad pooled edendama vastutustundlikku ja säästvat kalandust kõigis neis maailma paikades, kus tegutsevad nende kalalaevad. Iga kalandusalane partnerlusleping peab seetõttu põhinema olemasolevate ressursside eelneval põhjalikul hinnangul ning Euroopa Liit peab jälgima ühtlasi seda, et tema käsutada olevaid kalapüügivõimalusi hinnataks usaldusväärsete ja kehtivate teaduslike arvamuste abil, et ei tekiks kohalike kalavarude hävitamise ohtu. Lepingutes Aafrika ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega on märkimisväärne osa ELi rahalisest toetusest ette nähtud just riikide sellise kalanduspoliitika toetamiseks, mis järgib jätkusuutlikkuse ja kalavarude heaperemeheliku haldamise põhimõtet.

Praegu on ELil 16 kehtivat kalandusalast partnerluslepingut, mis annavad ühenduse laevastikule juurdepääsu kalavarudele, mida partnerid mingil põhjusel kasutada ei saa või ei soovi.

ELi arengukoostöö poliitika ja ühine kalanduspoliitika peavad olema sidusad, teineteist täiendavad ja omavahel kooskõlastatud, selleks et aidata ühiselt kaasa vaesuse vähendamisele riikides, kus on olemas kalavarud ja kus kohustutakse tagama kalavarude säästev kasutamine ja kohalike kogukondade areng.

Euroopa Parlament käesoleva ettepaneku kontekstis

Lissaboni lepingu jõustumisega sai Euroopa Parlament kalandusalaste partnerluslepingute valdkonnas suuremad volitused. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõike 6 punkti a kohaselt on nüüd varasema nõuandemenetluse asemel lepingu sõlmimiseks eelnevalt vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut.

Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkuleppe(1) artiklis 19 sätestatakse: „Rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas kaubanduskokkulepete puhul edastab komisjon Euroopa Parlamendile aegsasti selget teavet nii lepingute ettevalmistusetapis kui ka rahvusvaheliste läbirääkimiste jooksul ja nende lõpetamisel. Teave hõlmab läbirääkimisdirektiivide eelnõusid, vastu võetud läbirääkimisdirektiive, järgnevate läbirääkimiste käiku ja läbirääkimiste lõpetamist.” Kõnealune teave „esitatakse Euroopa Parlamendile piisava ajavaruga, et võimaldada tal asjakohastel puhkudel oma seisukohta avaldada ning et võimaldada komisjonil võtta võimalikult suures ulatuses arvesse Euroopa Parlamendi seisukohti.”

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikes 10 on selgelt sätestatud: „Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel.” Tuleb tagada selle nõude täielik kohaldamine, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi 9. veebruari 2010. aasta resolutsiooni (Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise läbivaadatud raamkokkuleppe kohta)(2) lõike 3 punktis h.

Partnerluslepingud EÜ/ELi ja Saalomoni Saarte vahel

2004. aasta veebruaris sõlmisid Saalomoni Saared ja Euroopa Ühendus kalandusalase partnerluslepingu kolmeks aastaks, leping jõustus 9. oktoobril 2006. Kõnealune leping, mis tunnistatakse nüüd kehtetuks ja asendatakse uue läbivaadatud versiooniga (käesolev ettepanek), kuulub koos Kiribati ja Mikroneesia Liiduriikidega sõlmitud partnerluslepingutega Vaikse ookeani lääne- ja keskosa piirkonda hõlmava kolme lepingu hulka.

Nõukogult komisjonile antud volituste alusel pidasid EÜ ja Saalomoni Saared läbirääkimisi ning parafeerisid 26. septembril 2009. aastal uuendatud partnerluslepingu koos protokolli ja lisadega kolmeks aastaks pikendamise võimalusega.

Selleks et tagada ühenduse laevade püügitegevuse jätkumine, parafeerisid pooled kirjavahetuse teel kokkuleppe lepingu ajutise kohaldamise kohta alates 9. oktoobrist 2009 kuni uue lepingu jõustumiseni. Nõukogu võttis vastu otsuse lepingu ajutise kohaldamise kohta 11. juunil 2010.

Lisaks võttis nõukogu 3. juunil 2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõike 3 alusel vastu määruse, milles kehtestatakse kalapüügivõimaluste jaotumine liikmesriikide vahel nii uuendatud lepingu kehtivusajaks kui ka lepingu ajutise kohaldamise ajaks.

Alljärgnevas tabelis on esitatud algse lepingu ja uuendatud lepingu võrdlus.

Raportööri märkused

ELi ja Saalomoni Saarte vahelise kalandusalase partnerluslepingu hindamisel tuleb arvesse võtta mitmeid erinevaid asjaolusid.

Esiteks tuleb rõhutada, et Saalomoni Saarte majandusvöönd asub Vaikse ookeani lääneosas, mis on üks maailma rikkalikumaid tuunipüügipiirkondi.

Saalomoni Saarte kalandussektor moodustab ligi 14% riigi SKPst, seetõttu on kalavarude kasutamine riigi jaoks äärmiselt tähtis. Kalandusministeeriumi poolt kalandussektori arendamiseks ette nähtud eelarve on ligi 2,5 miljonit eurot, millest suurem osa pärineb kolmandate riikidega, nagu Uus-Meremaa, Jaapani ja ELiga sõlmitud lepingutest tulenevatest rahalistest toetustest.

Tuunivarude üldine olukord Saalomoni Saarte majandusvööndis on rahuldav, eriti vööttuuni puhul. Kuid Euroopa Komisjoni väliskonsultantidelt tellitud hindamisaruandest ilmneb, et kulduim-tuuni ja suursilm-tuuni puhul on võimalik ülepüügi oht.

Ka menetluste osas on aspekte, millele tuleks tähelepanu pöörata ning mis tekitavad muret, täpsemalt järgmised:

1.   eelmine leping osutus ELi jaoks majanduslikult ebaefektiivseks, selle tasuvus oli väiksem kui teistel tuunipüügilepingutel muudes piirkondades;

2.   EL teeb uuendatud lepingus ettepaneku näha Saalomoni Saartele ette sama suur rahaline toetus kui eelmises lepingus, vaatamata kalapüügilubade arvu ja püügikoguste vähenemisele;

3.   lepingu lisa VI peatükis sätestatud pardapealse vaatlemiskava jaoks ette nähtud laevaomanike maksed on mõistetamatult suureks kasvanud, tõustes 400 eurolt 1500 euroni;

4.   järelevalve tagamiseks moodustatud ühiskomisjon ei tulnud kokku, kuigi oleks pidanud seda eelmise lepingu alusel tegema; komisjoni töö on otsustava tähtsusega sektoripõhise koostöö aluste kindlaksmääramisel, et kohaldada lepingu piirkonnas vastutustundliku püügi tavasid.

Teisest küljest tuleb siiski rõhutada ka lepingu selgelt positiivseid aspekte, mis on järgmised:

1.   rohelises raamatus ühise kalanduspoliitika reformi kohta ja Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2010. aasta resolutsioonis kõnealusel teemal rõhutatakse vajadust teha piirkondlikul tasandil koostööd, et tagada kalavarude säästev kasutamine ELi vetest väljaspool. See on osa ELi strateegiast, mille eesmärk on tugevdada piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide raamistikku, et edendada kalanduse haldamist. Leping näeb ette koostöö edendamise allpiirkonna tasandil, Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni (WCPFC) raames;

2.   lepingu mõju hindamisel ilmnes, et sidemete säilitamine Saalomoni Saarte kalandussektoriga on suuresti ELi huvides, sest sellega aidatakse kaasa ELi tuunipüügisektori säilimisele Vaikses ookeanis ja saavutatakse juurdepääs 4000 tonnile kalale (võrdluskogus), mis on ühenduse tööstuse ja turu jaoks märkimisväärne kogus. Lepinguga tagatud stabiilne juriidiline raamistik tugevdab nimetatud aspekte. Lisaks on Atlandi ookeani idaosas kavandatud püügivõimaluste oluline vähendamine, tingituna Ameerika Troopikatuunide Komisjoni (IATTC) vastu võetud kaitse- ja majandamismeetmetest, ning seetõttu tuleks arendada muid püügivõimalusi Vaikse ookeani lääne- ja keskosas;

3.   lepingu mõju hindamisel jõuti ühtlasi järeldusele, et Saalomoni Saartel on makromajandusliku stabiilsuse säilitamiseks vaja välisvaluutareservi ning lepingu alusel toimuv kapitalisüst tagab riigile sissetuleku vähemalt kolmeks aastaks; osa sellest sissetulekust kasutatakse riigi kalanduspoliitika rakendamise toetamiseks;

4.   mõjuhindamise soovituste alusel lisati protokolli uuendatud teksti läbivaatamisklausel (artikkel 11), et võimaldada protokolli muutmist, juhul kui peaksid toimuma märkimisväärsed muutused poliitilistes suundumustes, mille alusel praegune protokoll sõlmiti. Lisati ka kaitseklausel, et ELil oleks teatavatel asjaoludel võimalik peatada protokolli kohaldamine või hinnata ümber rahalise toetuse andmise tingimused, juhul kui Saalomoni Saared kalanduspoliitika alased kohustused täitmata jätavad.

Järeldused

Raportöör on seisukohal, et käesolev ettepanek sõlmida kalandusalane partnerlusleping ELi ja Saalomoni Saarte vahel teenib suuresti mõlema poole huve, ja soovitab selle heaks kiita.

Raportöör nõuab siiski, et:

– komisjon edastaks Euroopa Parlamendile lepingu artiklis 9 ette nähtud ühiskomisjoni koosolekute ja töö järeldused, samuti protokolli artikli 7 lõikes 2 osutatud mitmeaastase sektoripõhise programmi ja vastavate aastate hindamiste tulemused;

– Euroopa Parlamendi kalanduskomisjoni esindajad saaksid vaatlejatena osaleda ühiskomisjoni koosolekutel ja töös;

– komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule enne lepingu pikendamise üle läbirääkimiste alustamist aruande lepingu kohaldamise kohta;

– Euroopa Parlamenti ja nõukogu koheldaks võrdsetel alustel õiguse osas täielikule ja viivitamata esitatud teabele ning õiguse osas hinnata iga rahvusvahelise kalandusalase lepingu täitmist ja teostada selle üle järelevalvet ning pidada läbirääkimisi lepingute läbivaatamise üle.

Raportöör lisab, et teavitamiskohustuse õiguslik alus tuleneb sellest, et Euroopa Parlament ei saa piirduda üksnes sellega, et võtab passiivselt teadmiseks teiste ELi institutsioonide tegevuse, vaid tal peab olema võimalus mõjutada komisjoni ja nõukogu otsuseid ning aidata seega kaasa dokumentide lõplikule heakskiitmisele täiskogul. Parlamendi teavitamise nõue peegeldab ühtlasi institutsioonide üldisemat kohustust olla vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikele 2 omavahelises koostöös üksteise suhtes lojaalsed.

(1) ELT C 117 E, 18.5.2006, lk 123. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)009.

LÜHISELGITUS

Euroopa Ühenduse ja Saalomoni Saarte vaheline kalanduskokkulepe kaotas kehtivuse möödunud aasta oktoobris. Uus protokoll kehtib 2009. aasta 9. oktoobrist 2012. aasta 8. oktoobrini ning seda kohaldatakse juba ajutiselt, kuni Euroopa Parlamendi nõusolekumenetlus veel kestab.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 ja artikli 218 lõike 6 punkti a kohaselt võib Euroopa Parlament nõusoleku anda või selle andmata jätta.

Võimalust keelduda nõusoleku andmisest tuleb kasutada viimase abinõuna, kui on tõendeid selle kohta, et lepingu reguleerimisalast ei peeta kinni.

Lepingu projekti kohaselt kohustuvad lepingupooled edendama Saalomoni Saarte kalapüügi piirkonnas vastutustundlikku kalapüüki seal kalastavate erinevate kalalaevastike vahelise mittediskrimineerimise põhimõtte alusel, samaaegselt algatades vajalike reformide arutamiseks poliitilise dialoogi.

Samas ei piira leping tuunikala püügikoguseid. Lepingus sätestatud rahaline aastatoetus on 260 000 eurot, mis vastab võrdlusalusele 4 000 tonni aastas. Seega maksab EL 65 eurot tonni eest. Selline summa jätab väga armetu mulje, arvestades, et tuunikala tavaline müügihind on 30 eurot kilogrammi eest. Tegu on 50 000% kasumimarginaaliga, mille rakendamist võib käsitleda ekspluateerimise, mitte arenguna!

Lisaks maksab EL Saalomoni Saarte kalanduspoliitika toetuseks ja elluviimiseks eritoetust 140 000 eurot aastas.

Kui ühenduse laevad ületavad kahekordsele aastasele kogutoetusele vastava püügikoguse, makstakse selle piirmäära ületamise eest määratud lisasummad järgmisel aastal. Selline lahendus võib arengumaade jaoks mitmel põhjusel probleeme tekitada.

Samuti võib probleeme tekitada rahaliste vahendite maksmine Saalomoni Saarte võimudele, kellel on ainupädevus neid vahendeid kasutada. Kellele siis tegelikult need vahendid eraldatakse?

Kokkuvõttes on arvamuse koostaja seisukohal, et kalandusalased partnerluslepingud ei peaks olema ainuüksi Euroopa laevade seaduslikuks juurdepääsuvõimaluseks kolmandate riikide kalavarudele, vaid ka vahendiks, mille abil edendada mereressursside vastutustundlikku ja säästvat kasutamist, ning et Euroopa maksumaksjate raha tuleks kasutada sihtotstarbeliselt ja eraldada see arengueesmärkide täitmiseks, s.t kalurite kogukondade hüvanguks, nende elutingimuste parandamiseks, koolitamiseks, ohutuse tagamiseks merel ja uute töökohtade loomiseks kohapeal.

Seetõttu on arengukomisjon seisukohal, et lepingu rakendamisel tuleks arvesse võtta järgmist:

1.   kogupüügi tuvastamise menetluse läbipaistvust tuleks parandada;

2.   kogu mehhanism peaks olema täiesti korruptsioonivaba;

3.   kohalik valitsus, kes peaks tagama kohalike kalurite elutingimuste parandamise, peaks aruandekohustust täitma suuremal määral;

4.   piirkondlikul tasandil kokku lepitud miinimumnorme ja -tingimusi tuleb täita;

5.   lepingu rakendamise aruandeid tuleks korrapäraselt Euroopa Liidule esitada.

*******

Arengukomisjon palub vastutaval kalanduskomisjonil teha Euroopa Parlamendile ettepanek nõusoleku andmiseks ainult juhul, kui Euroopa Komisjon ja Saalomoni Saared nõustuvad järgmiste tingimustega, mis lepingule lisatakse:

a)   kogupüügi tuvastamise menetluse läbipaistvust parandatakse;

b)   kogu mehhanism on täiesti korruptsioonivaba,

c)   kohalik valitsus, kes peaks tagama kohalike kalurite elutingimuste parandamise, täidab aruandekohustust suuremal määral,

d)   piirkondlikul tasandil kokku lepitud miinimumnorme ja -tingimusi täidetakse,

e)   lepingu rakendamise aruandeid esitatakse korrapäraselt Euroopa Liidule.

f)    kalavarude – antud juhul tuunikala varude – ülejäägi olemasolu selgelt dokumenteerivad aruanded ja tõendid tehakse Euroopa Parlamendile ning nii Euroopa Liidu kui ka Saalomoni Saarte avalikkusele vabalt kättesaadavaks;

g)   tagatakse kohaliku säästva rannalähedase kalapüügi ja kohaliku säästva kalatööstuse arendamine.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

LÜHISELGITUS

Tegemist on 8. oktoobril 2009. aastal kehtivuse kaotanud Euroopa Ühenduse ja Saalomoni Saarte vahelise kalanduskokkuleppe uuendamisega. Uus protokoll kehtib 9. oktoobrist 2009 kuni 8. oktoobrini 2012. Nõukogu otsuse ettepanek edastati Euroopa Parlamendile alles 22. aprillil 2010.

Enne Lissaboni lepingu jõustumist nõukogu vaid konsulteeris parlamendiga sellistel juhtudel ning parlamendi kui institutsiooni arvamusel ei olnud erilist kaalu, ehkki kehtiva Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkuleppe kohaselt peab komisjon andma teavet kokkuleppe sõlmimise käigust kõigis selle järkudes ning teave tuleb edastada piisavalt aegsasti, et Euroopa Parlament saaks esitada oma arvamuse ja komisjon nii palju kui võimalik seda ka arvesse võtta.

Nüüd võib Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 punktile a kas anda nõusoleku või keelduda selle andmisest. Kodukorra artikli 81 lõikes 3 on sätestatud, et parlament võib koostada positiivse lõpptulemuse saavutamiseks vaheraporti. Sellised vaheraportid esitatakse tavaliselt siiski hulk aega enne seda, kui parlamendil palutakse anda oma nõusolek, sest siis on sellest ka kasu. Euroopa Parlament peab ikka veel läbirääkimisi komisjoniga sõlmitava uue raamkokkuleppe üle ning selle lõpptulemus on oluline asjaomastele parlamendikomisjonidele, sest sellest sõltub, kuidas toimida edaspidi selliste rahvusvaheliste lepingutega, eelkõige millal esitada arvamus ja koostada raport.

Asjaolu, et kokkuleppeid võib ajutiselt kohaldada enne nende sõlmimist ja Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist, tekitab veel ühe probleemi, mida tuleks arutada, sest ELi usaldusväärsus väheneks, kui kokkulepet juba ajutiselt kohaldatakse, kuid hiljem seda ei sõlmita.

Kokkuleppe sisulist külge iseloomustavad järgmised näitajad (KOM(2010)0177, õigusaktile lisatud finantsselgitus).

Meetme soovituslik finantskulu kokku                                                   miljonites eurodes

Võrreldes eelmise lepingu ja protokolliga lubatakse uue lepinguga Saalomoni Saarte vetesse vähem püügilaevu.

Pärast ühise hinnangu andmist kalavarude seisukorrale võib kalapüügikvoote teatavatel tingimustel kohandada.

Euroopa Liidu rahaline toetus koosneb järgmistest osadest:

- aastatoetus 260 000 eurot, mis annab õiguse püüda aastas 4000 tonni (65 eurot tonn);

- 140 000 eurot Saalomoni Saarte kalanduspoliitika toetuseks ja elluviimiseks,

mis on kokku 400 000 eurot aastas;

- 251 300 euro suurune kogusumma 3 aasta jooksul võrdlussummast välja jäävateks haldus- ja personalikuludeks,

mis on kokku 1 451 300 eurot kokkuleppe 3 aasta jooksul.

Ülempiiri tuunikala lisapüügile ei ole ühenduse püügilaevadele seatud. Iga lisatonn maksab 65 eurot. Kui ühenduse laevad ületavad kahekordsele aastasele kogutoetusele vastava püügikoguse, makstakse selle piirmäära ületamise eest määratud lisasummad alles järgmisel aastal.

Maailma riikide korruptsiooniindeksit koostava Transparency Internationali hinnangul asuvad Saalomoni Saared 180 riigi hulgas 111. kohal. Komisjon peab kindlaks tegema, millises ulatuses raha kasutati ja kasutatakse selliselt, nagu Saalomoni Saartega kokku oli lepitud.

Korrektne püügikoguste edastamine on kalandusalase partnerluslepingu üks olulisi elemente.

Eelarvekomisjon tuletab meelde oma varem esitatud nõudmisi komisjonile:

· kontrollida igal aastal, kas liikmesriigid, kelle laevad kalastavad lepingu juurde kuuluva protokolli alusel, on oma teavitamiskohustust täitnud. Kui kõnealused kohustused on täitmata, peaks komisjon keelduma neile järgmiseks aastaks püügiluba andmast;

· esitada igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne protokolli artiklis 7 nimetatud mitmeaastase sektoripõhise programmi tulemuste ja liikmesriikide aruandluskohustuste täitmise kohta;

· enne protokolli kehtetuks muutumist ja läbirääkimiste alustamist selle võimalikuks asendamiseks esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule protokolli järelhindamise tulemused, sh kulude ja tulude analüüs.

*******

Eelarvekomisjon palub vastutaval kalanduskomisjonil teha Euroopa Parlamendile ettepanek anda nõusolek lepingu sõlmimiseks.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS