ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta

(2011/2047(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles on sätestatud, et „[l]iidu arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine [ning et liit] võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”;

–    võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) aastatuhande deklaratsiooni;

–    võttes arvesse 18.–22. märtsil 2002. aastal Monterreys, Mehhikos toimunud arengu rahastamise rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud Monterrey konsensust;

–    võttes arvesse Euroopa konsensust arengu küsimuses(1);

–    võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis käsitleb ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2010–2015) (SEC(2010)0265) ning nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi aastatuhande arengueesmärkide kohta, mis sisaldavad asjaomast ELi tegevuskava;

–    võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(2) (edaspidi „arengukoostöö rahastamisvahend”);

–    võttes arvesse ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas(3);

–    võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava;

–    võttes arvesse ÜRO organite sekretariaadijuhatajate nõukogu poolt 2009. aasta aprillis käivitatud sotsiaalkaitse põhialuste algatust;

–    võttes arvesse 7. detsembril 2010. aastal avaldatud Euroopa arenguaruannet „Sotsiaalkaitse kaasava arengu saavutamiseks”;

–    võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tegevuskava ja ILO ülemaailmset töökohtade pakti, mis võeti ülemaailmse toetusega vastu rahvusvahelisel töökonverentsil 19. juunil 2009. aastal;

–    võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri Olivier De Schutteri aruannet pealkirjaga „Agroökoloogia ja õigus toidule”, mis esitati ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgul 8. mail 2011 [A/HRC/16/49];

–    võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni aruannet pealkirjaga „Naised põllumajanduses – soolise ebavõrdsuse kaotamise arengus”, Rooma 2011;

–    võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2010. aasta märtsis käivitatud algatust „Struktureeritud dialoog tõhusa arengupartnerluse huvides”, mille eesmärk on leida praktilisi võtteid, et suurendada ELi koostöös osalevate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike omavalitsuste tõhusust;

–    võttes arvesse komisjoni 10. novembri 2010. aasta rohelist raamatut „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika. ELi arengupoliitika mõju suurendamine” (KOM(2010) 0629);

–    võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta rohelist raamatut „Kolmandatele riikidele antava ELi eelarvetoetuse tulevik”;

–    võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks(4), 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni aastatuhande arengueesmärkide kokkulepete kohta(5), 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle(6), 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Sahara-taguse Aafrika tervishoiusüsteemide ja ülemaailmse tervishoiu kohta(7), 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni edusammude kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks lähtuvalt vahekokkuvõttest ÜRO 2010. aasta septembri kõrgetasemelise kohtumise ettevalmistamisel(8), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta(9) ja 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes(10);

–    võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–    võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A7-0205/2011),

A.  arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt on ELi arengupoliitika põhieesmärk vaesuse vähendamine ja kaotamine;

B.   arvestades, et arengu küsimuses kujundatud Euroopa konsensuses kinnitatakse ELi pühendumust vaesuse kõrvaldamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele ning niisugustele põhimõtetele nagu omavastutus ja partnerlus, abi tõhusus ja arengupoliitika sidusus, mis on jätkuvalt otsustava tähtsusega ja peaksid suunama jõupingutusi, mille eesmärk on suurendada ELi arenguabi mõju;

C.  arvestades, et vaesus on mitmemõõtmeline ega hõlma mitte üksnes majanduslikku mõõdet, vaid ka inimmõõdet, sotsiaalset ja kultuurilist, poliitilist, kaitsealast, soolist ja keskkonnaalast mõõdet, millega tuleb tegeleda ELi arengupoliitika raames,

D.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus, naiste poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu suurendamine ning naiste inimõiguste tagamine on olulised vaesuse vähendamise ja kestliku arengu seisukohast,

Tugeva mõjuga arengupoliitika

1.   tunneb heameelt jõupingutuste üle töötada välja Euroopa riigi strateegiadokumendid, et saavutada parem kooskõlastamine komisjoni ja liikmesriikide vahel; toonitab, et kavandamisprotsess peab tagama abi tõhususe tegevuskava rakendamise ja selle, et austatakse Euroopa Parlamendi õigust teostada demokraatlikku kontrolli, nagu see on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 290;

2.   kordab oma nõudmist kaasata ELi eelarvesse Euroopa Arengufond, mis on tähtis vahend erinevate ELi abivahendite paremaks kooskõlastamiseks; nõuab kindlalt, et see ei tohi kaasa tuua tulevase arengukoostöö rahastamisvahendi ega Euroopa Arengufondi rahastamise langust (võrreldes nende praeguse rahastamise tasemega);

3.   rõhutab, et ELi abi mõju suurendaks märgatavalt isegi juba selliste arengule kaasaaitamist suunavate põhimõtete täielik rakendamine nagu ELi abi keskendumine vaesusele, poliitikavaldkondade arengusidusus ning Pariisis ja Accras võetud abi tõhususe alased kohustused; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel etendada nendes küsimustes juhirolli 2011. aastal Busanis toimuval abi tõhususe teemalisel kõrgetasemelisel foorumil ning tagada, et see otsustav protsess järgiks eelnevalt määratletud eesmärke, mis puudutavad abi tõhususe raamistikku aastani 2015;

4.   on seisukohal, et Euroopa Liidu rahastatavaid projekte ja poliitikasuundi tuleks korrapäraselt hinnata, et selgitada välja kõige tõhusamad arengumeetmed; palub seetõttu komisjonil välja töötada kõikehõlmav, selgepiirilistel kriteeriumidel ja näitajatel põhinev hindamispoliitika; kordab, et püüd mõjuka poliitika poole ei tohi viia selleni, et eelistataks ainult tulemuste kvantitatiivset ja lühiajalises perspektiivis hindamist;

5.   on veendunud, et ELi aastatuhande arengueesmärke käsitlevad lepingud on hea mudel prognoositava ja tulemuspõhise abi jaoks, mida komisjon ja liikmesriigid peaksid edasi arendama;

6.   tuletab meelde, et vastavalt Euroopa konsensusele arengu küsimuses on vastutustundlik ja kõigi osaliste osalusel põhinev valitsemine üks arengu oluline tegur; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid jälgiksid arengumaade valitsemistavasid, sealhulgas korruptsioonivastast võitlust, riigi finantsjuhtimise parandamist, läbipaistvuse edendamist ja inimõiguste kehtestamist, ning esitaksid nende kohta aruandeid; toetab komisjoni ettepanekuid hea valitsemistava edendamise toetuseks ja võitluseks korruptsiooniga abisaajates riikides; rõhutab siiski, et mehhanismid, mis kasutavad abi poliitilise reformi stiimulina, peavad olema läbipaistvad, rõhutama eriti demokraatiat ja inimõiguseid ning kaasama riiklikke arengualaseid sidusrühmi;

7.   toonitab, et kooskõlas demokraatliku omavastutuse põhimõttega tuleks toetada parlamente, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kodanikuühiskonda ja muid sidusrühmi nende jõupingutustes täita oma nõuetekohast rolli arengustrateegiate määratlemisel, valitsustelt aruandluse nõudmisel ning varasemate edusammude ja arengutulemuste järelevalves ja hindamisel; kinnitab veelgi, et territoriaalne lähenemine arengule võimaldab abisaajate suuremat omavastutust;

8.   kutsub ELi üles täitma oma Accras võetud kohustusi, rahastades ja toetades asjakohaselt partnerriikide valitsusi, et võimaldada kodanikel mõtestatult osaleda kodanikuühiskonna organisatsioonides;

9.   toonitab rolli, mida etendavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende võrgustikud Euroopa arengupoliitika mõju tugevdamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et abisaajamaade parlamendid on parimad nõuetekohase rolli täitmisel seoses prioriteetsete sektorite kindlakstegemisega, riigi strateegiadokumentide ja mitmeaastaste eelarvete ettevalmistamise ja vastuvõtmisega kodanikuühiskonnaga konsulteerides enne abiandjatega poliitilise dialoogi pidamist, et suurendada parlamendiliikmete osa otsuste vastuvõtmisel;

10. rõhutab tihedat sidet, mis valitseb tugeva mõjuga arengupoliitika ja suutlikkuse arendamise vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et suutlikkuse arendamist tuleb käsitleda kui integreeritud protsessi, mis suurendab kodanike, organisatsioonide, valitsuste ja ühiskondade võimet töötada välja kestliku arengu strateegiaid; rõhutab, et suutlikkuse arendamine on protsess, mille eeltingimuseks on partnerriikide isevastutus ja neile võimaldatav poliitiline tegevusruum;

11. juhib tähelepanu, et tugeva mõjuga arenguabi jaoks on olulise tähtsusega suutlikkuse arendamise toetamine nii eelarvetoetuse vahendi kaudu kui tehnilise koostöö abil; tõdeb, et nimetatud vahendite kasutamisega võib aja jooksul ergutada partnerriikide omavastutust üleminekuprotsesside eest ja nendega samastumist;

12. rõhutab, et abi mõju tugevdamise ja rohkemate tulemuste ning parima kulude-tulude suhte saavutamise eesmärgil ei tohiks arengupoliitika muutuda riskikartlikuks ega keskenduda ainult „lihtsatele riikidele”; nõuab kindlalt, et vaesuse kaotamine ja vajadused peavad jääma ELi arenguabi eraldamise otsustavaks kriteeriumiks ning et abi tõhusust tuleb parandada käegakatsutavatele tulemustele keskendumise abil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi rahastamisvahendite ulatuse ning keskenduma ametliku arenguabi väljamaksmisel vaeseimatele riikidele ja vaeseimate ühiskonnakihtideni jõudmisele, pidades eelkõige silmas neid, keda ähvardab suurim sotsiaalse tõrjutuse oht, näiteks naised, lapsed, eakad ja puudega isikud, võttes samaaegselt arvesse saadud tulemusi ja abi mõju; nõuab tärkava turumajandusega riikidele eraldatava ametliku arenguabi järkjärgulise lõpetamise perioodi kavandamist;

13. rõhutab vajadust teha vahet vähim arenenud riikide ja keskmise sissetulekuga riikide, eelkõige tulevaste doonorriikide, arenguvajaduste vahel; tuletab meelde, et 72% maailma vaestest elab keskmise sissetulekuga riikides ning et seetõttu tuleks jätkata koostööd ja dialoogi, et tegeleda püsiva vaesuse ja ebavõrdsusega; kordab, et ametliku arenguabi välist koostööd keskmise sissetulekuga riikide ja strateegiliste partneritega ei tohi rahastada juba niigi piiratud arengueelarvest;

14. on seisukohal, et ELi arengupoliitika eesmärgiks peaks olema kõrvaldada arengu teel seisvad tõkked, nagu põllumajandustoodete dumping, ebaseaduslik võlakoorem, kapitali väljavool ja ebaõiglane kaubandus, ning luua rahvusvaheline keskkond, mis soodustaks võitlust vaesusega, tagaks inimväärse sissetuleku ja elatise ning põhilised inimõigused, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud õigused;

15. kordab, et inimõiguste ja diskrimineerimiskeelu universaalsus on alus ELi arengupoliitika mõju suurendamisele;

16. toonitab, et ebavõrdsuse, sealhulgas soolise ebavõrdsuse vastu võitlemine kindlustab inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, mida pooldatakse Euroopa konsensuses arengu küsimuses, ja et see võib aidata kiiremini vaesust vähendada;

17. tõdeb, et konfliktid ja katastroofid võivad põhjustada arengus tagasilööke, ning et ennetamisse investeerimine on oluline ja kulutõhus;

18. kutsub komisjoni üles koos liikmesriikidega andma võimalust uutele, uuenduslikele abi lähenemisviisidele, nagu abi lunamaksuna, väljundipõhine abi ja tulemuspõhine rahastamine;

19. rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususel on otsustav tähtsus tugeva mõjuga arengupliitika rakendamises ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamises; kutsub komisjoni üles määrama selgelt kindlaks asutamislepingust tuleneva poliitikavaldkondade arengusidususe kohustuse jõustamise kohustused ja juhirolli kõrgeimal tasandil ning nõuab selleks otstarbeks piisavate vahendite eraldamist komisjonis, Euroopa välisteenistuses ja ELi delegatsioonides;

20. on arvamusel, et tugeva mõju tagamiseks peaks ELi arengupoliitikas kasutama stiimulipõhist lähenemisviisi, mille aluseks on suurem eristamine, tasustades hästitoimivaid riike ja toetades kõige mahajäänumaid riike;

21. nõuab kindlalt, et lokaliseeritud arengusuundade väljatöötamisel võetaks vastavalt abisaajate konkreetsetele prioriteetidele nõuetekohaselt arvesse uuenduslikke rahastamise sihtmehhanisme, mis keskenduvad jõukuse loomisele, omandiõigustele ja kapitali väljavoolu vähendamisele;

Rahaliste kohustuste täitmine

22. kordab oma seisukohta, mille kohaselt tuleb saavutada ühiseesmärk suunata 2015. aastaks 0,7% liidu kogurahvatulust ametlikku arenguabisse; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid otsiksid uusi arengu rahastamise allikaid, nagu ülemaailmne finantstehingute maks, rahastamine erasektori vahenditest ja turupõhised lahendused; on vastu OECD arenguabikomitee kehtestatud ametliku arenguabi määratluse igasugusele muutmisele või laiendamisele;

23. nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma täitmata rahalised kohustused, sealhulgas need, mis võeti ema ja lapse tervise valdkonnas G8 Muskokas toimunud tippkohtumise algatuse raames;

24. rõhutab, et abi tuleks anda prognoositaval viisil, mis on kooskõlas riiklike kavade ja prioriteetidega ning tagab samas, et abiandjatel riikidel, VVOdel ja partnerriikidel oleks stiimul näidata üles suuremat läbipaistvust ja vastutust;

25. on arvamusel, et komisjoni arenguabi lisandväärtus ja aastatuhande arengueesmärkide täitmise lähenev tähtaeg õigustavad järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ametliku arenguabi iga-aastaste summade märkimisväärset reaalset kasvu; rõhutab, et ELi eelarve kaudu antava Euroopa kogu abi osakaalu ei tohiks vähendada ning see peaks jätkuvalt keskenduma vaesusele;

26. tuletab meelde, et tulevase ELi arengukoostöö rahastamisvahendi kaudu antav abi peab olema jätkuvalt seotud ametliku arenguabi kriteeriumidega, mille kehtestas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabi komitee;

27. nõuab suuremaid jõupingutusi Euroopas arengualase hariduse ja teadlikkuse tõstmise valdkonnas; toonitab, et seda ei tuleks vaadelda mitte üksnes arengukultuste avaliku toetuse suurendamise vahendina, vaid ka vahendina, mis võimaldab igal inimesel Euroopas saada aru ülemaailmsetest arenguprobleemidest; rõhutab, et ELi arengupoliitikat aitaks tõhustada avalikkuse teadlikkuse suurendamine ja ükskõiksuse vähendamine arengumaade raske olukorra suhtes;

28. märgib, et avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks ja ükskõiksuse vähendamiseks tuleb teha jõupingutusi, et parandada abi kulutamise läbipaistvust, edendada sõltumatute hindamiste levitamist ning kehtestada karmimad sanktsioonid nende osaliste suhtes, kes on arenguabi väärkasutanud;

Vaeseid toetava majanduskasvu edendamine

29. tunnistab, et majanduskasv on arengu otsustava tähtsusega liikumapanev jõud; rõhutab siiski, et majanduskasv on vaid üks vahend paljude seas ja et majanduskasvu maksimeerimine ei tähenda maksimaalset arengut; märgib eelkõige, et majanduskasvu mõju vaesuse kaotamisele võiks olla palju suurem, kui vähendataks ka ebavõrdust ja austataks inimõigusi; nõuab seetõttu kindlalt, et ELi arenguabi peab olema suunatud vaeseid toetavale majanduskasvule niisuguste meetmete vastuvõtmise kaudu, milles keskendutakse konkreetselt vaestele ja kõrvalejäetutele, et suurendada nende osasaamist riigi jõukusest ja võimaldada neil saada tõeliselt kaasava majanduskasvu liikumapanevaks jõuks; nende meetmete näiteks on mikrokrediit ja mikrorahastamine ning muud turupõhised lahendused;

30. täheldab, et ainult majanduskasvul põhinev poliitika on ilmutanud oma piiratust vaesuse kaotamisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel, nagu võis näha hiljutise finants-, kliima-, energia- ja toidukriisi ajal; pooldab kestlikku arengut, mille aluseks on õiglane kaubandus ja sotsiaalne õiglus ja mis toob kasu praegusele põlvkonnale, seadmata ohtu ressursside kättesaadavust tulevastele põlvkondadele;

31. rõhutab, et majanduskasvu poliitikameetmed ei saavuta edu, kui ei edendata sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid norme ega rakendata sotsiaalkaitse mehhanisme;

32. rõhutab, et ELi poliitika peaks hõlbustama kasvu majandusvaldkondades, kus vaesed teenivad oma elatist, näiteks põllumajandus, ja pöörama rohkem tähelepanu mitteametlikule sektorile; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pooldama meetmeid, millega luuakse kindlus maaomandi suhtes ja hõlbustatakse vaeste inimeste juurdepääsu maale, turgudele, laenudele ja muudele finantsteenustele ning oskuste arendamisele, samas suurendamata olemasolevat ebavõrdsust ja kinnistamata asümmeetrilise sõltuvuse struktuure;

33. toetab jõupingutusi tööstusarengu ja taristu arengu edendamiseks, mis aitab kaasa kestlikule majanduskasvule, tingimusel et peetakse täielikult kinni sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest normidest; märgib, et tõhusaim viis majanduskasvu suurendamiseks ja inimeste vaesusest päästmiseks on edendada tööstus- ja turu arengut;

34. juhib tähelepanu sellele, et tööstuslikul arengul on riikide majandusele erakordselt suur mõju ning erinevalt põllumajandustoodete ekspordist ja loodusvarade ekspluateerimisest, millega kaasneb majanduslike vapustuste oht, pakub tööstuslik areng suuremaid võimalusi pikaajaliseks tootlikkuse kasvuks; kutsub arenguriike üles seetõttu seda küsimust arvesse võtma, pöörates industrialiseerimispoliitika kavandamisel ja teostamisel erilist tähelepanu tootmise spetsialiseerimisele ja kaubandusmahu suurendamisele;

35. rõhutab, et tööstuskasv peab olema energiatõhus, seega tuleb SKP kasv muuta sõltumatuks naftast ja kasvuhoonegaaside heidetest; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid astuksid kõik vajalikud sammud, et hõlbustada arengumaade üleminekut energiatõhusale tehnoloogiale ja parimate tavade järgimisele;

36. on seisukohal, et mahukate ekspordi- või taristuprojektide rahastamine, mille poolt räägivad nähtavad tulemused, ei ole tingimata parim strateegia, mis tooks kasu laiemale elanikkonnale ja vaestele, kõrvalejäetud kogukondadele;

37. nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid süsteemsemalt arenguriikides ILO inimväärse töö tegevuskava, et ergutada kvaliteetsete töökohtade loomist ja tööõiguse põhireeglite kaitset;

38. rõhutab, et arenguriikide majanduse mitmekesistamine ja impordist sõltuvuse vähendamine peavad olema majanduskasvu toetava poliitika peamised eesmärgid;

39. rõhutab, et investeerimisprojektide puhul, mida toetatakse ELi rahaliste toetuste ja laenude andmise mehhanismide abil, tuleb teostada järelevalvet nende täideviimise üle ja viia läbi rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalsete ja keskkonnastandardite mõju hindamine; nõuab, et projektide valikul oleks otsustamisprotsess läbipaistev ja kooskõlas ELi strateegiadokumentide, isevastutuse põhimõtte ja ELi võetud kohustusega anda sõltumatut abi;

40. rõhutab, et rahaliste toetuste ja laenude ühendamisega tuleks pigem luua uued fondid kui asendada ELi ametlikust arenguabist antavad toetused laenudega;

41. rõhutab, et arengupoliitika ei saa olla tõeliselt tõhus, kui ei edendata asjakohast õiguslikku raamistikku, eelkõige omandiõiguse ja lepinguõiguse valdkonnas;

42. rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse edendamine võimaldab kasutada naiste tootlikkust ja aitab seega kaasa jätkusuutlikule ja vaeseid toetavale majanduskasvule;

Inimareng

43. rõhutab, et vaesust ei mõõdeta ainult rahas ja laiemalt tähendab see sellistest põhiõigustest ilmajätmist, nagu toit, haridus, tervis või sõnavabadus;

44. toonitab, et põhiliste sotsiaalteenuste osutamine on vaeseid toetava majanduskavu ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise jaoks otsustava tähtsusega; nõuab, et 20% kogu ELi abist tuleks eraldada põhilistele sotsiaalteenustele, vastavalt ÜRO aastatuhande arengueesmärkide (eesmärgi nr 8 „Luua ülemaailmne partnerlus arenguküsimustega tegelemiseks” näitaja 8.2) määratlusele, ning et erilist tähelepanu tuleks pöörata vabale ja üldisele juurdepääsule esmatasandi arstiabile ja põhiharidusele, võttes arvesse ELi toetust algatusele „Haridus kõigile” ning 2010. aasta teatist ELi rolli kohta ülemaailmses tervishoius; kordab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata haavatavatele rühmadele ja neile, keda ohustab sotsiaalne tõrjutus, näiteks puudega isikutele;

45. rõhutab, et tütarlaste haridus ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine hariduses on arengu seisukohast keskse tähtsusega, ning et poliitikas ja meetmetes, millega ei võidelda soolise ebavõrduse vastu, jäävad kasutamata kriitilise tähtsusega arenguvõimalused; rõhutab, et tütarlaste haridus kannab arengusse investeeringutest kõige rohkem vilja, tuues nii isiku kui ka ühiskonna seiskohalt kasu, mis saab osaks üksikisikutele, perekondadele ja ühiskonnale üldiselt, vähendab naiste viljakust ning emade, vastsündinute ja laste suremuse määra, kaitseb HIVi/AIDSi nakatumise eest, suurendab naiste osakaalu tööjõus ja nende sissetulekut ning toob kaasa põlvkondadevahelise kasu hariduse osas;

46. rõhutab, et on oluline korvata kärbetest tulenevaid rahastamispuudujääke tervishoiusüsteemides sellistes eelisvaldkondades nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis, ning toonitab, kui oluline on investeerida HIVi/AIDSi ja muude haiguste vastasesse võitlusesse;

47. tuletab meelde, et lastesse ja noortesse investeerimine on pikaajaline investeering jätkusuutlikku inimarengusse;

48. tunneb heameelt ÜRO algatuse üle sotsiaalkaitse põhialuste kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama riiklike sotsiaalkaitseprogrammide toetust arenguriikides ning töötama selles osas välja tervikliku poliitikaraamistiku, mis hõlmab soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamise aspekte;

49. tunneks heameelt, kui EL teeks jõupingutusi järjekindlamalt seoste loomise osas oma rände- ja varjupaigapoliitika välismõõtme ja muude rännet puudutavate poliitikavaldkondade vahel, nagu tööhõive, haridus, õigused ja sotsiaalkaitse;

50. on arvamusel, et maksutulu on arenguriikide jaoks esmatähtis kodanike põhivajaduste täitmiseks, välisabist sõltuvuse vähendamiseks ja demokraatliku vastutuse edendamiseks; kordab oma seisukohta, et EL peab toetama partneriike õiglaste, läbipaistvate ja tulemuslike maksusüsteemide väljatöötamisel, et luua tulusid, mis on vajalikud sotsiaalkaitse- ja vaeseid toetava poliitika tarbeks, ning jätkama tegutsemist rahvusvahelisel tasandil suurema finantsilise läbipaistvuse saavutamise nimel ning kindlustama, et ka partnerriigid saavad sellest kasu; rõhutab, et parimate tavade vahetamine ja teabe jagamine maksupoliitika valdkonnas on äärmisel oluline õiglaste maksusüsteemide loomiseks;

51. rõhutab, kui olulised on inimõigused ja arvukad võimalused, mida EL saab kasutada kõigist inimõigustest parema kinnipidamise suurendamiseks;

Erasektori kaasamine

52. tunnustab, et arenguriikides on erasektori arendamisel töövõimaluste loomise, teenuste osutamise ja jõukuse loomise tõhustamise jaoks otsustav tähtsus; tuletab meelde, et arenguriikides on 90% töökohtadest erasektoris; rõhutab, et kooskõlas vaeseid toetava tegevuskavaga peaks ELi arenguabi keskenduma riigisiseste ettevõtjate rahastamisele, riikliku kapitali täiendamisele ja sellele, et ergutada abisaajaid riike looma keskkonna, mis soodustaks väikeste, keskmise suurusega ja mikroettevõtete loomist, ja vormistamistõkete kõrvaldamisele, kapitalile ja taskukohasele krediidile juurdepääsemisele, ning et teenused ja suutlikkuse arendamine peaksid olema suunatud eelkõige vaesematele ettevõtjatele;

53. kinnitab veel kord, et sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundlikul erasektoril on oluline roll säästva arengu kiirendamisel; kutsub komisjoni üles edendama ja toetama muu hulgas sotsiaalmajanduse ettevõtteid, kelle tegevus on kooskõlas eetika ja majandusalaste põhimõtetega;

54. rõhutab, et on oluline hinnata täpselt võimalikke riske seoses erasektori osaluse suurendamisega ja määrata selleks kindlaks selged kriteeriumid, mille alusel erasektori projekte toetada, ning töötada samuti välja tugevad mõju hindamise mehhanismid selle kindlustamiseks, et erasektorisse investeerimine on jätkusuutlik ning kooskõlas rahvusvaheliste arengueesmärkidega ega vii tagasi seotud abi andmiseni;

55. tuletab meelde, et avaliku sektori investeeringud avalikesse hüvedesse, infrastruktuuri ja teenustesse on jätkusuutliku majanduskasvu ja ebavõrdsuse tulemusliku vähendamise seisukohalt keskse tähtsusega;

56. rõhutab, et investeerimisprojektid, millesse on kaasatud erasektor ja mida rahastab EL arenguriikides, peaksid vastama rahvusvaheliselt kokku lepitud keskkonna-, inimõigustealastele, sotsiaal- ja läbipaistvusnormidele ning olema kooskõlas abisaajate riikide arengukavadega; on vastu igasugusele eraõiguslike üksustega tehtavale koostööle, mis aitaks otseselt või kaudselt kaasa igasugusele maksudest kõrvalehoidumisele maksustamise vältimisele; palub komisjonil vaadata üle oma nõuetekohase hoolsuse mehhanismid, kui ta otsustab maavarade kaevandamise projektide rahastamise üle;

57. on veendunud, et investeeringutel on positiivne mõju majanduskasvule ja tööhõivele mitte ainult ELis, vaid ka arenguriikides; rõhutab, et tööstusriikidel on kohustus toetada rohkem investeerimist ja tehnosiiret omamaistesse ettevõtetesse, nii et arengumaades tekkivad uued majandusharud saavad rakendada kvaliteetstandardeid ning sotsiaal- ja keskkonnaalaseid standardeid; rõhutab samuti vajadust laiema koostöö järele, et aidata arenguriikidel parandada oma institutsioonilist ning regulatiivset võimekust välisinvesteeringute haldamisel;

58. kutsub ELi üles tunnustama arenguriikide õigust reguleerida investeeringuid, eelistama investoreid, kes toetavad partnerriigi arengustrateegiat, ning kasutama eeliskohtlemist omamaiste ja piirkondlike investorite suhtes, et soodustada piirkondlikku integratsiooni;

59. kutsub ELi üles pidama kinni oma kaubandusabi strateegia raames võetud kohustustest anda arengutoetust, mis on suunatud konkreetselt projektidele, millega aidata arenguriikidel arendada nende kaubandusalaseid oskusi, parandada turustusahelat ning konkureerida piirkondlikul ja maailmaturul;

60. palub komisjonil koostada õigusaktiettepaneku, mis on eesmärgi poolest sarnane USA uue nn konfliktimineraalide seadusega, et võidelda mineraalide ebaseadusliku kasutamise vastu arenguriikides, eelkõige Aafrikas, mis kutsub esile kodusõdasid ja konflikte, kindlustada imporditud mineraalide jälgitavus ELi turul;

61. nõuab, et analüüsitaks ja hinnataks avaliku ja erasektori partnerlust, mille arengusse kaasatakse erasektor ja mida komisjon edendab, et enne liikumist uue poliitilise kontseptsioonini seoses avaliku sektori raha kasutamisega erasektori rahastamise täiendamiseks võetaks õppust saadud kogemustest;

62. toonitab, et erasektori toetamine peab käima käsikäes riiklike piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja parlamentide abistamisega abi saavates riikides, et võimaldada neil turgusid tulemuslikult reguleerida, edendada läbipaistvust, rakendada õiglast maksupoliitikat ja head valitsemistava ning võidelda korruptsiooniga, seda nii ettevõtetes kui ka VVOdes, aga ka valitsustes ja riigiasutustes;

Kliimamuutus, energia ja säästev areng

63. tunneb heameelt ettepaneku üle keskenduda arengukoostöös säästvale taastuvenergiale; kordab, et juurdepääs energiale on aastatuhande arengueesmärkide saavutamise eeltingimus; nõuab kindlalt, et ELi poolt toetatavate projektide peamine eesmärk peab olema vaeste jaoks veevarustuse ja energia kättesaadavuse tagamine koos avalike teenuste pakkumise ja kohaliku arenguga;

64. peab esmatähtsaks toetada kohalikke ja piirkondlikke säästava energia lahendusi ning eelkõige detsentraliseeritud energiatootmist, et viia arenguprioriteedid kooskõlla keskkonnaalaste küsimustega;

65. märgib taastuvenergia (päikeseenergia, tuuleenergia, maasoojusenergia ja biomass) suurt potentsiaali paljudes arengumaades; kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama taastuvenergiaprojekte arengumaades ning tegema kättesaadavaks tehnoloogia, ekspertiisi ja investeerimisvõimalused, kuna see on keskse tähtsusega majandusliku ja sotsiaalse arengu seisukohalt, vähendab nende riikide sõltuvust fossiilkütusest ja nende tundlikkust hindade kõikumise suhtes;

66. nõuab tungivalt, et komisjon kindlustaks, et ELi ametlik arenguabi energiale juurdepääsu parandamiseks aitab kaasa kohalikule majandusarengule, keskkonnasäästlike töökohtade loomisele ja vaesuse vähendamisele ega ole seotud ELi ettevõtete rahastamisega ning seda ei kasutata sellel eesmärgil; nõuab samuti tungivalt, et komisjon ei segaks poliitikat vaeste inimeste energia kättesaadavuse suurendamiseks ELi kliimamuutuse alaste eesmärkidega või oma energiajulgeoleku vajadustega;

67. väljendab heameelt arenguriikide algatuste üle investeerida pigem toiduainete tootmisesse kui biokütuste tootmisesse, et kindlustada toiduga varustatus;

68. kordab, et arenenud riikidel on kohustus juhtida vähese CO2-heitega maailmamajanduse loomist, mis on vajalik heidete nõutavaks vähendamiseks; julgustab liikmesriike võtma juhtpositsiooni heidete vähendamises ja ka suurendama oma heidete vähendamise eesmärke; rõhutab, et on oluline vähendada heiteid pigem ELi piires kui arenguriikides;

69. tunnistab, et kliimamuutuse vastu võitlemine ja peamiste arengueesmärkide saavutamine on kaks teineteist toetavat eesmärki; rõhutab vajadust süsteemsemate jõupingutuste järele ökosüsteemil põhineva kliimamuutusega kohanemise ja leevendamise ning suurõnnetuste ohu vähendamise meetmete süvalaiendamiseks ning nõuab seepärast terviklikku lähenemist, mis integreerib keskkonnamõõtme arenguprogrammide ja -projektidega näiteks jäätmekäitlust ja ebaseaduslikku metsaraiet käsitlevate õigusaktide parandamise abil;

70. nõuab, et komisjon hindaks mõju, mida avaldab kliimamuutusest tingitud ränne, nähtus, mis mõne hinnangu kohaselt sunnib 2050. aastaks oma kodust lahkuma 200 miljonit inimest, kuna nende maa muutub järk-järgult halvemaks, ja rõhutab, et Euroopa Liit peab andma oma arengupoliitika kaudu toetust ja aitama vähendada väljarändajate hulka, investeerides tehnoloogiasse, inimressurssidesse ja rahalisse abisse;

71. kordab oma seisukohta, et süvalaiendamine ei saa asendada niisuguste uute ja täiendavate vahendite andmist, mida EL ja muud rahastajad on arenguriikidele kohustatud andma jõupingutusteks kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega kohanemise vajadusteks; rõhutab, et selline lähenemine peab võtma üle kohaliku ja/või piirkondliku lähenemise, et tegeleda nendes piirkondades olevate konkreetsete probleemidega; tuletab meelde, et kliimamuutusega võitlemise – ja üldiselt avaliku hüve rahastamine ei tohi toimuda ametlikust arenguabist ning peab seetõttu olema uus ja täiendama liikmesriikide kohustust eraldada 0,7% rahvamajanduse kogutulust ametlikuks arenguabiks;

72. rõhutab, et on oluline edendada jätkusuutlikku linnaarengut rahvusvahelise tegevuskava raames ja rakendada seda kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, mis mõjuks positiivselt inimeste elukvaliteedile kogu maailmas ja eelkõige arenguriikides;

73. märgib, et säästev areng on võimalik saavutada ainult abisaajate riikide võimekust suurendades ja põhiinfrastruktuuri parandades;

74. nõuab, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikli 8 punkt j, mis on säästva arengu tugisammas, viidaks sisse riiklikesse ja piirkondlikesse strateegiadokumentidesse ja seda rakendataks;

75. tunnistab, et raadamine ja mittesäästev puidu import ELi turule on aidanud kaasa looduõnnetuste tekkimisele ja vaeste riikide haavatavuse suurenemisele, kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles viima oma uude arengustrateegiasse sisse ebaseadusliku puidu ringluse täielik keelamine;

Toiduga kindlustatus ja põllumajandus

76. kordab oma seisukohta, et EL peaks suunama oma arenguabi arenguriikide toiduga kindlustatuse tagamisele ja säästva, kohaliku, väikese ulatusega mahepõllumajandustootmise edendamisele; toonitab vajadust tagada eelkõige väikepõllumajandustootjate puhul juurdepääs tootmisvahenditele (maa, kindlad omandiõigust tõendavad dokumendid, seeme, väljaõpe, laenud, konsultatsiooni- ja nõustamisteenused), töötlemis- ja turustamisvõimalustele ning kohalikele ja piiriülestele turgudele;

77. nõuab kooskõlas rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) aruandega, et toetataks üleminekut ökoloogiliselt jätkusuutlikule mahepõllumajandusele, milles arvestatakse väikepõllumajanduse kogemust ja mis on tõhus vahend kliimamuutusega kohanemiseks;

78. rõhutab põllumajanduses hõivatud naiste toetamise olulisust, sest uuringud näitavad, et soolise ebavõrdsuse kaotamine põllumajanduses võiks suurendada arengumaade põllumajanduse kogutoodangut 2,5–4% võrra, ja et naised kulutavad suure osa sissetulekust oma laste toidu, tervishoiu, rõivaste ja koolituse peale; nõuab naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamist ning põllumajanduspoliitiliste meetmete ja programmide muutmist sooteadlikuks; toonitab, et naisi tuleb käsitleda võrdsete partneritena kestlikus arengus põllumajanduse arengu ja toiduga kindlustatuse huvides;

79. nõuab kindlalt, et EL peaks tegelema ka toiduga kindlustamatuse algpõhjustega, sh vähese vastutusega õiguse osas toidule, toiduhindadega spekuleerimise ja nn maade kokkuostu küsimusega; kordab, et ühise põllumajanduspoliitika reformi puhul tuleb arvesse võtta asutamislepingust tulenevat poliitikavaldkondade arengusidususe tugevdamise, õiglase konkurentsi, arengumaade suutlikkuse ja nende tootmistegevuse toetamise kohustust; nõuab meetmeid, mille eesmärk on maade hõivamise keelustamine, omandiõiguste tagamine põlistele ja väiketalunikele, seemnemonopolide kaotamine ning teatavatest pestitsiididest sõltuvuse lõpetamine;

80. märgib asjaolu, et selleks, et toita maailma elanikkonda, mis 2050. aastal ületab arvatavasti 9 miljardi piiri, peab põllumajandustoodang praegusega võrreldes 70% suurenema, kasutades vähem maad, vähem vett ja vähem pestitsiide; märgib, et toiduga kindlustatus maailmas on Euroopa Liidu jaoks kõige pakilisem küsimus, ning nõuab koheseid ja järjepidevaid meetmeid ELi kodanike ja kogu maailma toiduga kindlustatuse tagamiseks;

81. rõhutab, et toiduga kindlustamatusega tegelemine tähendab paljude meetmete võtmist eri sektorites, näiteks kohalike loodusvarade haldamine, tootlikkuse ja tootmise suurendamine, väljaõpe, kutseorganisatsioonide struktureerimine, kaitsevahendi kasutamine kõige haavatavamate puhul, harimine toitumise valdkonnas ning maapiirkonna töökohtade mitmekesistamine, et see ei oleks seotud ainult põllumajandusega, et suurendada sissetulekut maaperedes, kes on esimesed nälja käes kannatajad;

82. juhib tähelepanu sellele, et arenguriikides tuleb jätkusuutlikkuse parandamiseks kasutusele võtta paremad põllumajandustootmise meetodid, sh väikeste kuludega meetodid, tagada põllumajandusvaldkonnas teadustööde tegemine ning suurendada tootmise tõhusust;

83. kutsub ELi ja arenguriike üles toetama maaomandit kui vahendit vaesuse vähendamiseks, tugevdades omandiõigusi ning muutes laenu saamise põllumajandustootjate, väikeettevõtjate ja kohalike kogukondade jaoks lihtsamaks;

84. väljendab sügavat muret praegu toimuva põllumaade omandamise pärast valitsuste toetusel tegutsevate välisinvestorite poolt eelkõige Aafrikas, mis võib ohustada kohalikku toiduainetega kindlustatust ning põhjustada ettenägematuid ja ulatuslikke sotsiaalseid rahutusi, kui nendega ei tegeleta asjakohasel viisil;

85. rõhutab, et kalandusalased partnerluslepingud peaksid aitama ühendada partnerriikide kalanduspoliitikat ja tugevdama nende võimekust kindlustada säästev kalastamine oma vetes ja kohalikud töökohad kalandussektoris;

86. rõhutab, et arengupoliitika keskne aspekt peaks olema asjakohane kaitse veega seotud katastroofide ja haiguste eest ning juurdepääs piisavale kogusele ja piisava kvaliteediga veele mõistliku hinnaga, et täita peamised toidu ja energiaga seotud ning muud vajadused, mis on keskse tähtsusega terve ja produktiivse elu elamiseks, ohustamata seejuures elutähtsate ökosüsteemide jätkusuutlikkust;

Läbipaistvus

87. selleks et suurendada läbipaistvust ja osaliselt või täielikult ELi või liikmesriikide rahastatavate projektide vastuvõtmist üldsuse poolt, nõuab elektroonilise andmebaasi loomist, milles antakse teavet ametliku arenguabi kohta; usub, et kõnealune andmebaas peaks võimaldama kasutajatel jälgida ELi abiandjate ja olemasolu korral ka ÜRO agentuuride projekte ja programme kõigis abisaajates riikides, kes neid rahastab ja milline organisatsioon neid teostab; on seisukohal, et see peaks olema kasutajasõbralik ja kõigile interneti kaudu kättesaadav ning et sellel peaks olema funktsioon, mis võimaldaks lihtsalt juurde pääseda teatavale teabele teatavate eelnevalt kindlaks määratud kriteeriumide abil (abiandja, rahastamisliik ja aastatuhande arengueesmärgid) ning pakkuma tabeleid ja maakaarte analüüsimiseks; märgib, et selline andmebaas on ülioluline ka tugevamaks koordineerimiseks ja harmoneerimiseks abiandjate vahel ja kooskõlastamiseks abisaaja riigi valitsusega;

88. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (2) ELT L 378, 27.12.2006, lk 41. (3) Nõukogu 15. mai 2007. aasta järeldused 9558/07. (4) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321. (5) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 15. (6) ELT C 004 E, 7.1.2011, lk 34. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2010)0355. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0210. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0442. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0082.

Sissejuhatus

Praegu on õige aeg laiapõhjaliseks ELi arengupoliitika tuleviku aruteluks ELi tasandil. On tähtis, et EL määratleks oma visiooni, eesmärgid ja asjakohased vahendid enne, kui otsustatakse selle üle, milline peaks arenguabi osa tulevases mitmeaastases finantsraamistikus olema(1). Komisjoni rohelises raamatus „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika” tõstatatud mõnes küsimuses on parlamendil väljakujunenud seisukoht või koostatakse raporteid praegu(2). Raportöör keskendub seega käesolevas töödokumendis nendele teemadele, mis viitavad suunamuutusele, eelkõige „tugeva mõjuga abi” ettepanekutele, „kaasava majanduskasvu” määratlusele ja erasektori kaasamisele. Tähelepanu keskpunktis on see, milliseks kujuneb ELi abipoliitika tulevikus ja komisjoni osatähtsus, mitte niivõrd liikmesriikide roll. Komisjoni ettepanekute hindamisel on lähtepunktiks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 208. ELi abi põhieesmärk peab olema vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine. Euroopa konsensuses arengu küsimuses on samuti sätestatud endiselt kehtivad olulised ühised väärtused, nagu inimõigused ja demokraatia ning ühised põhimõtted, näiteks omavastutus ja partnerlus.

1. Tugeva mõjuga arengupoliitika

Kvaliteediaspektid

Komisjon pakub ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks välja kolm kriteeriumit arengumeetmete valimisel: 1) lisandväärtus, 2) eelnev ELi tasandi kooskõlastamine ja 3) potentsiaal, et arengumeetmel on reformidele ja/või muudele rahastamisallikatele soodne mõju. Parlament on pidevalt nõudnud paremat kooskõlastamist ja seetõttu tuleb toetada Euroopa riigi strateegiadokumentide väljatöötamist. Vastavalt Lissaboni lepingus (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 210) sätestatule peaks parlament julgustama komisjoni tema kõikides kooskõlastamise alastes jõupingutustes. Kooskõlastatuse ja ühtlustatuse parandamisel tuleks keskenduda omavastutuse põhimõttele. Erinevate ELi abivahendite paremaks kooskõlastamiseks on tähtis kaasata ELi eelarvesse Euroopa Arengufond. Selle tõttu ei tohi aga vähendada arenguabi kulutusi ega kaotada Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidele antava arenguabi prognoositavust.

Tugeva mõju saavutamise eesmärgil ei tohi arengupoliitika muutuda riskikartlikuks ega keskenduda ainult „lihtsatele riikidele”. „Parim lisandväärtus ja kulude-tulude suhe” ei tohi olla ainuke arengumeetmete mõõdupuu, vajadused peavad jääma kõige olulisemaks kriteeriumiks. ELi abi peab keskenduma jätkuvalt kõige vaesematele riikidele ja ühiskonna kõige vaesemate kihtideni jõudmisele.

ELi abi mõjule oleks äärmiselt kasulik, kui olemasolevaid abi tõhususe ja poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusi täidetaks korralikult. Neli aastat pärast tegevusjuhendi tööjaotuse kohta arengupoliitikas avaldamist on näha, et piisavalt ei ole selgitatud välja, millised on valdkonnad, kus Euroopa Komisjonil on võrreldavad eelised ega neid tugevdatud. Pariisi deklaratsioon ja Accra tegevuskava tuleks kaasata kavandamisprotsessi ning EL ja liikmesriigid peaksid jätkuvalt juhtima 2011. aasta abi tõhususe teemalise Busani kõrgetasemelise konverentsi ettevalmistamist. Abi tõhususe oluline tegur on prognoositavus. ELi aastatuhande arengueesmärke käsitlevatel lepingutel põhinev kavandamine on hea mudel, mida tuleks edasi arendada.

Rohelises raamatus tõdetakse, et poliitikavaldkondade arengusidusus on oluline abi mõju tugevuse jaoks ja selle jaoks, et vältida negatiivset mõju muudest poliitikavaldkondadest, kuid raamatus ei arutleta Euroopa välisteenistuse loomisest tulenevate probleemide üle. Institutsiooniline struktuur peab tagama, et poliitikavaldkondade arengusidususe lepingukohustus täidetakse ja säilitatakse arengupoliitika eripärane olemus. Selleks võiks arenguvoliniku juhtimisel luua kindla üksuse või teenistuse, millel oleks poliitikavaldkondade arengusidususes horisontaalsed pädevused mitte ainult komisjoni vaid ka Euroopa välisteenistuse suhtes.

Hea valitsemistava on vajalik positiivse arengumõju saavutamiseks ja ELil on põhjalik kogemus oma abiprogrammide kõrval ka poliitiliste reformide toetamisel. Arengupoliitika jaoks on oluline selline valitsemistava, mis rõhutab inimõigusi, demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, korruptsiooniga võitlemist, parlamentide ja kodanikuühiskonna rolli valitsustelt aruandluse nõudmisel ja arengutulemuste hindamisel. Keskne mõiste peaks olema „demokraatlik omavastutus”.

Tegeliku abi suurusest tulenev mõju

Arenguabi mõju suurendamine on tähtis, aga seda ei tohi kasutada ettekäändena abi mahu vähendamiseks. Kooskõlas lepingukohustustega, rahvusvaheliste kohustustega, ELi väärtuste ja pikaajaliste huvidega peaks vaesuse kaotamine jääma ELi välistegevuse põhieesmärgiks. Selleks, et saavutada ühiseesmärk suunata 2015. aastaks 0,7% ELi kogurahvatulust ametlikku arenguabisse, teeb komisjon rohelises raamatus ettepaneku, et ELi liikmesriigid muudaksid oma ametliku arenguabi kohustused poliitiliselt siduvaks ja nõustuksid mitmeaastaste tegevuskavadega.

Nagu on tõdetud Euroopa arenguabi konsensuses(3), pakub ELi-tasandi abi olulist „lisaväärtust”, ja seetõttu ei tohiks ELi eelarve kaudu antava Euroopa kogu abi osakaalu vähendada. See õigustab järgmises mitmeaastases finantsraamistikus arengule eraldatud eelarve märgatavat tegelikku tõusu. Kodanikud toetavad arengupoliitikat ja ELi osa selles, nii et eelkõige kriisi ajal ei tohiks alahinnata solidaarsuse väärtust(4).

Selleks, et aidata vaesust vähendada, peab ELi arenguabi olema jätkuvalt otseselt seotud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) arenguabikomitees kindlaksmääratud ametliku arenguabi kriteeriumitega. Ametliku arenguabi väline koostöö võib muutuda tähtsamaks keskmise sissetulekuga riikides, kuid seda tuleb kasutada ainult kui ametliku arenguabi täiendava abina. ELi tasandil tuleb läbipaistvuse tagamiseks teha sellist koostööd eraldi vahendi kaudu. Samuti ei tohi 0,7% eesmärgi saavutamiseks laiendada ametliku arenguabi määratlust, sest see võte muudaks vaid statistikat ja ei tekitaks „uusi” arenguvahendeid.

2. Inimareng

Parlament on pidevalt nõudnud, et juurdepääs põhilistele sotsiaalteenustele, eelkõige tervishoiule ja haridusele peab jääma ELi abi nurgakiviks. Mainitud valdkonnad, milles komisjon on iseäranis kogenud, on aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ja jätkusuutliku majanduskasvu hõlbustamiseks üliolulised. Tagamaks, et sotsiaalvaldkonnale mõeldud abi ei jagataks teistele prioriteetidele on tarvis kindlat kontrollnäitajat: Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni hinnangu kohaselt tuleks pühendada vähemalt 20% kogu ELi abist põhilistele sotsiaalteenustele ja erilist rõhku tuleks panna vabale juurdepääsule esmatasandi arstiabile ja põhiharidusele. Arengu õigustepõhine käsitlemine panustaks märkimisväärselt ELi arenguabi mõju suurendamisele selles valdkonnas.

3. Kaasav majanduskasv ja vaesus

Rohelises raamatus pööratakse põhitähelepanu ettepanekule keskenduda ELi arengupoliitikas kaasava majanduskasvu edendamisele. Majanduskasv on arengu liikumapanev jõud ja keskendumine kaasatusele ja tõdemus, et kasv peab olema vahend vaesuse kaotamiseks, on teretulnud. Raportöör jagab arusaama, et väga tähtis on eristada arenguriike ja et piirkondlik integratsioon ja lõuna-lõuna suunalise kaubanduse hõlbustamine on kasvu liikumapanevad jõud, mille puhul on Euroopa Liidul nii kogemusi kui vajalikke vahendeid.

Samas on endiselt murettekitav uue poliitilise suuna esitlusviis rohelises raamatus. Esiteks, keskendumine majanduskasvule, mis viitab kvantitatiivsetele majandusmeetmetele, ei tohiks tekitada puhtalt majanduslikku arusaama vaesusest. Vaesus on mitmetasandiline probleem, mis tähistab inimeste ilmajätmist sotsiaalselt adekvaatsetest elustandarditest ja mis hõlmab hulga erinevaid puudusi (majanduslikud, poliitilised, kultuurilised jne), millega tuleb arengupoliitika kaudu tegeleda.

Teiseks ei ole piisavalt tegeletud väliste šokkidega, mis mõjutavad mitme riigi majanduskasvu, eelkõige Sahara-taguses Aafrikas. Raportöör usub, et tööstusarengul on tohutu potentsiaal muuta riikide majandust ning vastupidiselt põllumajanduse ekspordile ja loodusvarade kaevandamisele, mis jätavad majandused šokkidele avatuks, pakub tõenäolisemalt suuremat pikaajalise tootlikkuse kasvu.

Kolmandaks on kaasava majanduskasvu mõiste endiselt ebamäärane ning ei ole piisavalt selge, kuidas „kaasatust” tagada. Kuigi rohelises raamatus mainitakse, et suurem ebavõrdsus alandab teravalt vaesuse vähendamise tempot ja sellel on majanduskasvule märkimisväärselt kahjulik mõju, ei ole seda selgelt näha väljapakutud meetmetest.

Maailmapanga juhtiva vaesuse arengulugu käsitleva majandusteadlase(5) tuntud empiirilise uuringu tulemused näitavad, et majanduskasv on seitse korda tõhusam arenguriikide vaesuse vähendamisel siis, kui sellega kaasneb sissetulekute ebavõrdsuse vähenemine. Väiksemal vaesuse tasemel on omakorda positiivne mõju edasisele majanduskasvule. See seletab, miks on vaja tegeleda jaotusküsimustega: ELi abi mõju on siis märkimisväärselt suurem ja vaesusega on võimalik tulemuslikumalt võidelda.

Seega tuleks komisjonil taotleda „vaeseid toetavat majanduskasvu”, mis põhineb suhtelisel käsitlusviisil, mille puhul arengupoliitika ja koostöö keskendub konkreetselt vaestele, selleks et soodustada nende osa suurenemist majanduskasvus. Euroopa on õieti üks parimaid näiteid sellest, kuidas heaoluriigi vahendeid (muu hulgas majanduslik ja sotsiaalne kulupoliitika) kasutades on jaotusküsimustega tegelemine toonud märkimisväärset edu nii majanduslikus kui ka sotsiaalses arengus. See kogemus, mida nimetatakse ka Euroopa sotsiaalmudeliks annab tegeliku lisaväärtuse, mida saab kasutada ELi arengupoliitika vahendina. Sotsiaalkindlustussüsteemide ja õiglaste maksusüsteemide ülesehitamise toetamine ja Rahvusvahelise Tööbüroo (ILO) inimväärika töö tegevuskava toetamine oleksid tähtsad meetmed ja antud käsitlusviisiga kooskõlas.

4. Erasektori kaasamine

Majanduskasvu edendamise strateegia osana teeb komisjon ettepaneku suurendada erasektori investeeringuid ja toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd) muu hulgas rahaliste toetuste ja laenudega. Erasektor on säästva arengu jaoks äärmiselt tähtis, aga mõnel juhul mõjub rahvusvaheliste ettevõtjate tegevus erinevatel põhjustel vaesusele, inimõigustele ja keskkonnale negatiivselt.

Seetõttu on oluline võimalikke ohte hinnata ja määratleda erasektori projektide toetamise konkreetsed kriteeriumid. Lisaks tuleb selgeks teha, milline erasektor – liiduväline või -sisene, kasumi või muu eesmärgiga – saab toetusi nappidest arengueelarvetest.

Rohelises raamatus rõhutatakse, et „investeeringutest tulenev kasu peaks jõudma ka võimalikult suure hulga asjaomase riigi kodanikeni”. Parimate valikute tegemiseks tuleks eelnevalt läbi viia vaesuse ja sotsiaalse mõju analüüs, et tagada valikute suurem mõju vaesusele ja positiivne arengutulemus. Rohelises raamatus rõhutatakse õigustatult vajadust toetada VKEsid ja mikroettevõtjaid. Mikrofinantseerimine on seega oluline ja sellele juurdepääs tuleb tagada eelkõige ebasoodsas olukorras rühmadele, nagu vähemused, väiketalunikud ja naised. Vaeseid toetava majanduskasvu saavutamiseks on vajalik, et vaesed inimesed osaleksid kasvu edendajatena mitte ainult kasusaajatena.

Lisaks tuleks ELi praeguse lähenemisviisi puhul juhinduda järgmistest põhimõtetest:

- rõhk liidusiseste ettevõtjate rahastamisel ja liidusisese kapitali täiendamisel

- keskkonnaalastest ja sotsiaalsetest standarditest kinnipidamine

- valitsuste toetamine turgude tulemusliku reguleerimise ja õiglase maksustamise jaoks

- kooskõla abi saavate riikide arengukavadega

- mitte mingeid toetusi tegevustele, mis lubaks või aitaks otseselt või kaudselt kaasa igasugusele maksudest kõrvalehoidumisele

- läbipaistvuse, hea valitsemistava ja korruptsioonivastase võitluse edendamine abi saavates riikides

- uus laenudele keskendumine ei ohusta toetuste taset.

5. Kliimamuutus, energia ja säästev areng

Kliimamuutused ja areng on tihedalt seotud ning algatused kliimamuutuse ja vaesusega võitlemiseks võivad olla vastastikku kasulikud. Õigeaegne ja asjakohane on komisjoni soov kaasata säästva majandusarengu edendamiseks kliimamuutuse ja suurõnnetuste ohu vähendamise probleemid paremini arengupoliitikasse. Siiamaani ei ole piisavalt viidud läbi süsteemset hindamist selle kohta, mida on tehtud kliimamuutusega kohanemise ja suurõnnetuste ohu vähendamise teemade integreerimiseks arengukoostöösse. Esimese asjana oleks seega oluline hinnata, kas komisjoni välja öeldud kavatsusi kaasata kohanemine ja suurõnnetuste ohu vähendamine arengupoliitikasse on rakendatud ja kuidas seda on tehtud. Samas ei tohi kliimamuutuse integreerimine asendada uusi ja täiendavaid vahendeid, mida EL ja teised abiandjad on arenguriikidele kliimamuutusega kohanemiseks lubanud. Keskendumine taastuvale energiale on oodatud, eelkõige kuna see on seotud töökohtade loomise ja säästva arenguga. EL peab aga kindlustama, et poliitikast saavad kasu ennekõike vaesed ja et energia kättesaadavuse parandamisega toetatakse kohalikku majandusarengut.

6. Toiduga kindlustatus ja põllumajandus

Rohelises raamatus tõdetakse, et toiduga kindlustatus ja põllumajandus on arengu ja majanduskasvu soodustajad, ja keskendutakse säästvale väiketootmisele. Ometi on kahetsusväärne, et raamatus ei mainita arenguriikide toiduga mittekindlustatuse põhjuseid. Ei tohiks tegeleda põllumajanduse ja toiduga kindlustatusega seotud probleemidega eraldi, sest toiduga mittekindlustatust mõjutavad kõvasti muudki välised tegurid (nt toidukaupadega spekuleerimine, maade haaramine...). Väärtusahela meetod põllumajanduslikus tootmises on tähtis, aga nõuab mitme eelduse olemasolu, näiteks tootmisvahenditele juurdepääsu tagamine (maa, laenud, konsultatsiooni- ja nõustamiseteenused), töötlemise ja turustamise võimalused ning juurdepääs kohalikele ja piiriülestele turgudele. Tuleks luua ka tingimused võrdsema ja säästvama väiketootjate integreerimise jaoks põllumajanduse väärtusahelatesse ja turgudele. Majanduskasv peaks olema keskkonnasäästlik, arvestama bioloogilise mitmekesisusega ja vältima murettekitavat viljaka maa kahjustamist. EL peaks seetõttu edendama agroökoloogilist ja madala välise sisendiga tegevust. Tulevastes geograafilistes programmides tuleks põllumajandusele eraldada piisavalt raha. Ametliku arenguabi kulutused põllumajandusele on langenud 17%-lt 1980. aastal tänasele 5%-le ja põllumajandussektori on jätnud abiandjad tähelepanuta juba mitu aastat. Raportöör on seisukohal, et kalandusalased partnerluslepingud peaksid aitama ühendada partnerriikide kalanduspoliitikat ja tugevdama nende võimekust kindlustada säästev kalastamine oma vetes ja kohalikud töökohad kalandussektoris.

Järeldused

Komisjon on teatanud, et järgmises teatises ELi ajakohastatud arengupoliitika kohta vaetakse arengu küsimuses kujundatud Euroopa konsensuse läbivaatamise vajalikkust. Tuleb rõhutada, et konsensus on ühisdokument, millele on ametlikult alla kirjutanud ELi kolm tähtsamat institutsiooni. Järelikult tuleb vältida ühepoolset algatust. Kui komisjon leiab, et konsensus tuleb läbi vaadata, peaks komisjon algatama ametliku konsulteerimise kahe teise institutsiooniga. Otsus konsensus läbi vaadata peab lähtuma põhjalikust analüüsist selle toimimise kohta alates detsembrist 2005. aastal, mil see jõustus.

Ajakohastatud Euroopa arengupoliitika vajab Euroopa Liidu kodanike mõistmist ja osavõttu ning selleks tuleb teha pidevalt tööd arengualase haridusega ja teadlikkuse suurendamisel, lähtudes inimõigustest, demokraatiast, tolerantsusest, ühiskondlikust vastutusest ja soolisest võrdõiguslikkusest. Igal Euroopa inimesel tuleks võimaldada mõista ülemaailmseid arenguprobleeme ja nende tähtsust kohalikus elus ja isiklikul tasandil. Sellega panustatakse märkimisväärselt arengukoostöö avaliku toetuse suurendamisse.

(1) Komisjoni rohelist raamatut „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika” (KOM(2010)0629 lõplik) võib seega vaadelda koos komisjoni algatatud konsultatsiooniga välistegevuse rahastamise kohta pärast aastat 2013. (2) Vaata näiteks Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancunis toimunud kliimamuutuste konverentsi kohta (T7-2010/0442), samuti (tulevasi) DEVE raporteid: raport ELi eelarvetoetuse tulevikku käsitleva rohelise raamatu kohta (2010/2300(INI)), „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel” (2010/2100(INI)), ja „Maksundus ja areng. Koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes” (2010/2102(INI)). Gay Mitchelli koostatav raport „Määrus (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend: omandatud kogemused ja tulevikuväljavaated” (2009/2149(INI)) keskendub spetsiifilistele parlamendi nõudmistele seoses arengukoostöö rahastamisvahendi järgse vahendiga. (3) Konsensuse järgi tuleneb lisaväärtus järgnevatest aspektidest: ELi ülemaailmne kohalolu, liidu asjatundlikkus abi jagamisel, roll poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel ja kooskõlastamise hõlbustamisel, suurte projektide läbiviimise kogemus, demokraatia, inimõiguste ja hea valitsemistava toetamine, rahvusvahelise õiguse järgimine, roll kodanikuühiskonnast osavõtmise ning põhja ja lõuna vahelise ühismeelsuse edendamisel muu hulgas arengualase hariduse kaudu. Lisada tuleb ka ELi põhjalik kogemus eelarvetoetuse ja sotsiaalteenuste toetuse alal ning piirkondliku integratsiooni ja koostöö edendamisel. (4) Eurobaromeetri eriuuringu „Eurooplased, arenguabi ja aastatuhande arengueesmärgid” (avaldatud septembris 2010) kohaselt peab 89% eurooplastest arenguabi väga tähtsaks või üsna tähtsaks. (5) Ravallion, Martin, 2001„Growth, Inequality and Poverty: Looking Beyond Averages”, World Development, Elsevier, kd. 29(11), lk 1803–1815, november.