Menetlus : 2009/2212(INL)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0352/2011

Esitatud tekstid :

A7-0352/2011

Arutelud :

PV 23/05/2012 - 6
CRE 23/05/2012 - 6

Hääletused :

PV 23/05/2012 - 8.6
CRE 23/05/2012 - 8.6
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
PV 16/04/2014 - 7.34

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2012)0219
P7_TA(2014)0429

RAPORT     
PDF 249kWORD 141k
14. oktoober 2011
PE 464.928v02-00 A7-0352/2011

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi määrus erisätete kohta, millega reguleeritakse Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamist ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni otsus 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ

(2009/2212(INI))

Põhiseaduskomisjon

Raportöör: David Martin

EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi määrus erisätete kohta, millega reguleeritakse Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamist ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni otsus 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ

(2009/2212(INI))

Euroopa Parlament,

–         võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 226 kolmandat lõiku,

–         võttes arvesse kodukorra artikleid 41 ja 48,

–         võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A7-0352/2011),

1.        võtab vastu käesolevale resolutsioonile lisatud ettepaneku võtta vastu määrus;

2.        palub nõukogul ja komisjonil teavitada ettepanekuga nõustumisest;

3.        palub nõukogul ja komisjonil, juhul kui neil ei ole võimalik anda oma nõusolekut ettepanekule selle praegusel kujul, alustada läbirääkimisi, ning teeb raportöörile ja pädeva parlamendikomisjoni esimehele ülesandeks asuda nimetatud parlamendikomisjoni juhtimisel läbirääkimistesse nõukogu ja komisjoniga, eesmärgiga saada nende kahe institutsiooni nõusolek;

4.        teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja sellele lisatud ettepanek võtta vastu määrus nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

LISA

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI MÄÄRUS

erisätete kohta, millega reguleeritakse Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamist ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni otsus 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ

EUROOPA PARLAMENT,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 226 kolmandat lõiku,

võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 106a,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse nõukogu nõusolekut(1),

võttes arvesse komisjoni nõusolekut(2),

toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)       Lissaboni lepinguga loodi tingimused uuendatud ja tugevdatud institutsiooniliseks tasakaaluks liidus, võimaldades liidu institutsioonidel tegutseda tõhusamalt, avatumalt ja demokraatlikumalt; sellega seoses tugevdati ja laiendati Euroopa Parlamendi funktsioone poliitilise kontrolli osas. Seetõttu, kooskõlas liikmesriikide parlamentaarsete tavadega ning Euroopa Liidu lepingu, Euroopa Liidu toimimise lepingu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu (edaspidi „aluslepingud”) tingimustega, tuleb Euroopa Parlamendi uurimiskomisjone tugevdada ning neile tuleb anda konkreetsed, tõelised ja selgelt piiritletud volitused, mis vastavad paremini parlamendi poliitilisele tähtsusele ja pädevustele, austades samal ajal Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Poliitilise kontrolli erakorraliseks vahendiks olevate uurimiskomisjonide volitused ei tohiks piirata teiste institutsioonide vastutust.

(2)       19. aprillil 1995. aastal võtsid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon vastu otsuse 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ(3), millega kehtestati Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamist reguleerivaid erisätted. Otsuses viidati võimalusele, et selle sätteid võidakse saadud kogemustest lähtuvalt muuta.

(3)       Võttes arvesse Lissaboni lepinguga loodud uut institutsioonilist tasakaalu ja Euroopa Parlamendi uurimiskomisjonide tööst saadud kogemusi, tuleks otsus 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ tunnistada kehtetuks ja asendada uue määrusega.

(4)       Kooskõlas Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud kasulikkuse põhimõttega(4) tuleks anda uurimisõigusest tulenevate ülesannete täitmiseks vältimatud volitused Euroopa Parlamendile ja selle uurimiskomisjonidele. Sellest tulenevalt on vajalik, et Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused ning liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et lihtsustada nende ülesannete täitmist.

(5)       Uurimiskomisjoni ei tohiks moodustada juhul, kui väidetavaid fakte uurib kohus ja kui asi on alles kohtumenetluses; kuid et vältida konflikti poliitilise iseloomuga ja kohtulike uurimiste vahel, peaks Euroopa Parlamendil olema võimalik – ilma aluslepingutest tuleneva kohustuseta seda teha – uurimiskomisjoni tegevus peatada, kui pärast selle moodustamist algatatakse samas küsimuses kohtumenetlus.

(6)       Tulenevalt avatuse, hea valitsemistava ja demokraatliku kontrolli põhimõtetest peaksid uurimiskomisjonide menetlused ja eriti kuulamised toimuma avalikult; teisest küljest tuleks näha ette ka võimalus korraldada menetlus kinnisena ning näha ette vastavad konfidentsiaalsuse nõuded, et tagada nende uurimiste tõhusus, liikmesriikide eluliste huvide kaitse, üksikisiku puutumatus ja eraelu kaitse, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega, ning füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitse.

(7)       Uurimisõiguse kui parlamendi järelevalvevolituste olulise elemendi eesmärk on määrata kindlaks, kuidas olemasolevaid õigusnorme on minevikus rakendatud; seetõttu on tähtis, et uurimiskomisjonil oleks võimalik tugineda oma uurimistegevuse käigus kogutud faktilistele tõenditele. Selleks peab uurimiskomisjonil olema võimalik oma volituste piires viia läbi igat laadi uurimist, mida ta peab oma ülesande täitmiseks vajalikuks, eelkõige teostada uurimist kohapeal, välja nõuda dokumente, kutsuda tunnistajaid, kuulata ametnikke ja teisi ELi ja liikmesriikide teenistujaid ning tellida ekspertide aruandeid.

(8)       Läbipaistvuse ja õiguskindluse tagamiseks peaks uurimiskomisjoni tõendite kogumise korraldus olema esitatud otsuse kujul, mida, juhul kui kolmandatele pooltele tekitatakse õiguslikke tagajärgi, tuleks käsitleda kui Euroopa Parlamendi akti, et võimaldada asjakohast juriidilist kontrolli.

(9)       Juurdlusi teostades tuleks täiel määral austada inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige õigluspõhimõtet, ning asjaga seotud isikute õigust avaldada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta.

(10)     Kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga peaksid uurimiskomisjonid täielikult austama nende isikute õigusi, keda nad tunnistama kutsuvad.

(11)     Juurdlustel tuleb samuti arvestada põhimõtet, et uurimise järeldused peavad põhinema ainult sellistel elementidel, millel on tõenduslik väärtus; sellest tulenevalt peaks uurimiskomisjonil olema eelkõige juurdepääs mis tahes asjassepuutuvatele dokumentidele, mis on liidu institutsioonide või asutuste, liikmesriikide või, juhul kui dokument on eduka uurimise seisukohast vajalik, mis tahes muu füüsilise või juriidilise isiku valduses.

(12)     Kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega ja kohustusega aidata kaasa liidu õiguskorra säilitamisele peaksid liidu institutsioonid ja asutused või liikmesriigid määrama kindlaks ametnikud või teenistujad, kellele antakse volitused neid uurimiskomisjonis esindada, kui komisjon selleks kutse esitab. Lisaks peaks uurimiskomisjonil olema võimalik kuulata uuritava juhtumi eest vastutavaid volinikke, kui nende tunnistusi peetakse uuritava juhtumi põhjaliku hindamise seisukohast oluliseks ja vajalikuks.

(13)     Tagamaks uurimiskomisjonile kindlust selles, et tema järeldused põhinevad elementidel, millel on tõenduslik väärtus, peaks komisjonil olema õigus kutsuda mis tahes Euroopa Liidus resideerivat isikut, kaasa arvatud liidu institutsioonide või liikmesriikide ametnikke ja teenistujaid, tunnistajaks, kellel peaks olema kohustus vastata küsimustele omal tahtel, täielikult ja tõepäraselt; eesmärgiga tagada, et liidu ametnikel ja muudel teenistujatel oleks võimalik seda kohustust täita, tuleks selgitada, et neid loetakse määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68(5) sätestatud Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artiklite 17 ja 19 ning sama määrusega sätestatud Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 11 kohaselt volitatuks täitma komisjoni korraldust komisjoni ette ilmumise kohta, võimaldama ennast tunnistajana üle kuulata ning isiklikult esitama ütlusi ja andma tunnistusi.

(14)     Arvestades vajadust tagada tunnistuste kõrgeim tõenduslik väärtus, peaks uurimiskomisjonidel olema ka õigus võtta tunnistajatelt ütlusi vande all; võttes siiski arvesse asjaolu, et vande all tunnistuste andmine on menetlus, mida kõigis liidu liikmesriikide õigussüsteemides ei rakendata, ei peaks tunnistajatele panema vande andmise kohustust. Iga juhtum, kus tunnistaja keeldub vande all tunnistamast, tuleks ametlikult vormistada, et oleks võimalik anda kõigi tunnistuste tõenduslikule väärtusele õiglane võrdlev hinnang.

(15)     Ratifitseerides Euroopa Liidu toimimise lepingu, nõustusid liikmesriigid andma Euroopa Parlamendile ka õiguse uurida väidetavaid rikkumisi või halduslikku omavoli liidu õiguse rakendamisel; sellest tulenevalt peaksid nad tagama, et nende riiklikud asutused osutavad kooskõlas oma siseriiklike õigusnormidega uurimiskomisjonidele nende ülesannete täitmiseks vajalikku abi, sh eelkõige kiiresti rahuldades komisjoni esitatud õigusabitaotlusi.

(16)     Eesmärgiga tugevdada demokraatlikku kontrolli liidu tasandil, antakse käesoleva määruse sätetega uurimiskomisjonidele laiendatud volitused; nende sätete jõustamiseks, uurimiste tõhususe suurendamiseks ning nende paremaks kooskõlastamiseks liikmesriikide parlamentaarsete tavadega peaks käesoleva määrusega olema ette nähtud võimalus kohaldada selgelt määratletud juhtumitel tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone; liikmesriigid peaksid tagama, et teatud rikkumiste eest määratakse asjakohased karistused nende siseriiklike õigusnormide alusel ning et selliste rikkumiste toimepanijate suhtes algatatakse asjakohased menetlused.

(17)     Selleks et tagada suurem valik tõhusaid õiguskaitsevahendeid, tuleks võimaldada füüsilisel või juriidilisel isikul, kes ei ole liidu või liikmesriikide institutsioon või asutus, kasutada kohtumenetluse eelset õiguskaitsevahendit, millega saaks vaidlustada uurimist käsitlevate sätete rakendamiseks tehtud otsuseid, mis on adresseeritud sellele isikule või mis teda otseselt ja isiklikult puudutavad. See õiguskaitsevahend peaks olema täienduseks aluslepingute ja liikmesriikide õigussüsteemidega ette nähtud kohtulikele ja kohtuvälistele õiguskaitsevahenditele.

(18)     Tuleks järgida võimude lahususe doktriini, mille kohaselt võimu kuritarvitamise vältimiseks peaksid seadusandlik võim (parlament), täitevvõim (valitsus) ja kohtuvõim (kohtud) olema üksteisest lahutatud.

(19)     Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

1. jagu

Teema ning uurimiskomisjonide moodustamise üldine kord

Artikkel 1

Teema

1.        Käesoleva määrusega kehtestatakse erisätted, mis reguleerivad Euroopa Parlamendi õigust uurida oma ülesannete täitmise käigus väidetavaid rikkumisi või halduslikku omavoli liidu õiguse rakendamisel.

2.        Euroopa Parlamendi sisemist organisatsiooni käsitlevad sätted kehtestatakse parlamendi kodukorras.

Artikkel 2

Uurimiskomisjonide moodustamine ja nende volitused

1.        Euroopa Parlament võib vastavalt aluslepingutes sätestatud tingimustele ja piirangutele moodustada ajutisi uurimiskomisjone.

2.        Euroopa Parlament võib selliseid uurimiskomisjone moodustada veerandi oma koosseisu liikmete taotlusel.

3.        Otsuses uurimiskomisjoni moodustamise kohta tuleb kindlaks määrata komisjoni volitused, mis hõlmavad eelkõige:

a)        uurimise sisu ja eesmärki koos viitega liidu õiguse asjaomastele sätetele;

b)        komisjoni koosseisu, mis põhineb poliitiliste jõudude tasakaalustatud esindatusel;

c)        komisjoni aruande esitamise tähtaega, mis ei ületa 12 kuud komisjoni kokkutulemise esimesest päevast ja mida parlamendi põhjendatud otsusega võib kaks korda pikendada kuni 3 kuu võrra.

Artikkel 3

Uurimiskomisjonide tegevuse lõpetamine

Uurimiskomisjoni tegevus lõpeb:

           a)        aruande esitamisega, või

           b)        aruande esitamiseks määratud tähtaja saabumisega, ning

           c)        igal juhul parlamendi ametiaja lõpus.

Artikkel 4

Uuesti alustatud uurimised

Kui üks uurimiskomisjon on mingit juhtumit juba uurinud, võib sama juhtumi uurimiseks uurimiskomisjoni moodustada või uuesti moodustada ainult sel juhul, kui eelmise uurimise aruande esitamisest või uurimiskomisjoni volituste lõppemisest on möödunud vähemalt 12 kuud ning kui on ilmnenud uusi asjaolusid. Uurimiskomisjoni võib igal juhul moodustada, kui on ilmnenud uusi ja tõsiseid asjaolusid, mis tõenäoliselt muudavad uurimise põhijäreldusi.

2. jagu

Üldine menetluskord

Artikkel 5

Kokkusobimatus

1.        Uurimiskomisjoni ei saa moodustada juhul, kui väidetavaid fakte uurib kohus ja kui asi on alles kohtumenetluses.

2.        Kui pärast uurimiskomisjoni moodustamist algatatakse samas küsimuses kohtumenetlus, peab Euroopa Parlament tegema otsuse, kas uurimiskomisjoni tegevus peatada.

Vastava taotluse võib esitada liikmesriik, Euroopa Komisjon või isik, keda uurimine otseselt ja isiklikult puudutab.

Ajavahemikku, mil komisjoni tegevus on peatatud, ei loeta artikli 2 lõike 3 punktis c nimetatud tähtaja hulka.

Artikkel 6

Menetluse avalikkus

1.        Uurimiskomisjoni menetlused ja eriti komisjoni teostatavad kuulamised toimuvad avalikult.

2.        Erandina toimub menetlus kinnisel koosolekul, kui seda taotleb veerand uurimiskomisjoni liikmetest, liidu institutsioon või asutus või asjaomane riiklik ametiasutus. Tunnistajaid ja eksperte võib nende taotlusel ära kuulata kinnistel koosolekutel.

           Vastavalt artiklis 7 sätestatule käsitletakse konfidentsiaalsena käsitatavat teavet kinnisel koosolekul.

3.        Uurimiskomisjon teavitab sellisest võimalusest iga isikut, kelle nime on uurimise käigus nimetatud, juhul kui see nimetamine võib isikut kahjustada; uurimiskomisjon kuulab asjaomase isiku ära tema enda taotlusel.

Artikkel 7

Konfidentsiaalsus

1.        Teavet, mida uurimiskomisjon on saanud, kasutatakse üksnes tema ülesannete täitmiseks. Seda ei tohi avalikustada, kui see sisaldab konfidentsiaalseid andmeid. Euroopa Parlament käsitleb ja kaitseb konfidentsiaalset teavet vastavalt liidu institutsioonide kohaldatavatele ühistele julgeoleku miinimumstandarditele.

2.        Lõiget 1 kohaldatakse vastavalt ka sellise teabe avalikustamise suhtes, mis kahjustaks üksikisiku puutumatust ja eraelu kaitset, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega, või füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide, sealhulgas intellektuaalomandi kaitset.

Artikkel 8

Koostöö

Liidu institutsioonid ja asutused tagavad, et nende liikmed ja töötajad osutavad uurimiskomisjonile tema ülesannete täitmiseks vajalikku abi.

Liikmesriigid tagavad, et nende ametiasutused osutavad uurimiskomisjonile tema ülesannete täitmiseks vajalikku abi kooskõlas riiklike õigusnormidega.

Artikkel 9

Teatised

Kõik liikmesriikide ametiasutustele või kohtutele edastatud teatised, mille eesmärk on käesoleva määruse kohaldamine, edastatakse läbi nende alaliste esinduste Euroopa Liidu juures.

Artikkel 10

Uurimistulemused

1.                   Pärast uurimise lõppu esitab uurimiskomisjon lõpparuande Euroopa Parlamendile, kes selle muudatusteta kinnitab või tagasi lükkab.

2.                   Komisjoni lõpparuandes võib lisada teksti ametliku osana vähemuse järeldused, kui neid toetab vähemalt üks neljandik komisjoni liikmetest.

3.        Euroopa Parlament võib nimetatud aruande põhjal eelkõige suunata küsimuse edasi liidu institutsioonidele või asutustele või liikmesriikide kohtu- vm asutustele.

Euroopa Parlament võib Euroopa Liidu institutsioonidele, asutustele või liikmesriikidele edastada soovitusi, mis parlament on uurimiskomisjoni aruande põhjal vastu võtnud.

3. jagu

Uurimine

Artikkel 11

Uurimise teostamine

1.        Uurimiskomisjon võib oma volituste piires viia läbi igat laadi uurimisi, mida ta peab oma ülesande täitmiseks vajalikuks. Sel eesmärgil on komisjonil õigus eelkõige:

           – teostada kohapealset uurimist;

           – välja nõuda dokumente;

           – kutsuda tunnistajaid;

           – kuulata ametnikke ja teisi liidu või liikmesriikide teenistujad;

           – tellida ekspertide aruandeid.

2.        Uurimiskomisjon võib uurimise käigus paluda abi liikmesriikide kohtu- jm asutustelt. Nimetatud asutused peavad osutama uurimiskomisjonile vajalikku abi.

3.                   Kui liidu õiguse väidetavad rikkumised või liidu õiguse kohaldamisel toimunud väidetav haldusomavoli viitavad liikmesriigi organi või asutuse võimalikule vastutusele, võib uurimiskomisjon paluda asjaomase liikmesriigi parlamendil teha uurimisel koostööd.

Selleks võib Euroopa Parlament sõlmida parlamentidevahelisi kokkuleppeid liikmesriikide parlamentidega.

4.        Uurimiskomisjoni otsustes, mis on tehtud käesoleva 3. jao sätete rakendamiseks ja adresseeritud füüsilisele või juriidilisele isikule, kes ei ole liidu või liikmesriikide institutsioon või asutus, teavitatakse adressaati tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest vastavalt käesoleva määruse artiklile 21.

           Komisjoni otsuseid, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi kolmandatele pooltele, käsitletakse kui Euroopa Parlamendi akte.

Artikkel 12

Tõendite kogumise korraldus

Oma uurimise eesmärkide saavutamiseks võtab komisjon vastu otsuse (tõendite kogumise korraldus), milles määratakse kindlaks uurimise kavandatavad vahendid ja tuvastamist vajavad asjaolud.

Artikkel 13

Kohapealsed uurimised

Uurimiskomisjon võib vajadusel teostada uurimisi kohapeal. Kohapealsed uurimised viiakse läbi koostöös liikmesriikide ametiasutustega ja kooskõlas riiklike õigusnormidega.

Artikkel 14

Dokumentide väljanõudmine

1.        Uurimiskomisjoni poolt liidu institutsioonidele ja asutustele adresseeritud nõude alusel antakse mis tahes nende valduses olevad vajalikud dokumendid komisjoni käsutusse.

2.        Uurimiskomisjoni poolt liikmesriikide ametiasutustele adresseeritud nõude alusel antakse mis tahes nende valduses olevad vajalikud dokumendid komisjoni käsutusse kooskõlas riiklike õigusnormidega, arvestades Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 346 lõike 1 punktides a ja b sätestatud eeskirju.

3.                   Uurimiskomisjon võib paluda mis tahes muul asjassepuutuval juriidilisel või füüsilisel isikul anda oma käsutusse dokumente, mida ta peab eduka uurimise seisukohast vajalikuks. Nimetatud isikud peavad täitma komisjoni palve, ilma et see piiraks nende liidu või riiklikust õigusest tulenevaid kohustusi. Neil isikutel on samad õigused, mis neil oleksid riikliku õiguse alusel dokumentide võetuse puhul riiklike õiguskaitseasutuste poolt.

4.        Dokumentide nõudes märgitakse nõude õiguslik alus ja eesmärk, täpsustatakse, milliseid dokumente nõutakse, ning määratakse kindlaks dokumentide esitamise tähtaeg. Samuti märgitakse selles võimalikud tagajärjed nõutud dokumentide esitamisest põhjendamatu keeldumise puhul.

Artikkel 15

Tunnistajad

1.        Uurimiskomisjon võib kutsuda tunnistajaks mis tahes Euroopa Liidus resideeriva isiku, kui tema seisukohast on sellise isiku kuulamine komisjoni ülesannete täitmiseks vajalik.

Iga selline kutse peab sisaldama asjaomase tunnistaja ees- ja perekonnanime ja aadressi ning teatama konkreetselt, millises küsimuses ja millistel põhjustel tunnistajat soovitakse üle kuulata. Komisjon edastab nimetatud kutse pädevale ametiasutusele selles liikmesriigis, kus tunnistaja elab. Pädev ametiasutus tagab, et kutse toimetatakse tunnistajale kätte kooskõlas riiklike õigusnormidega.

2.        Nõuetekohaselt välja kutsutud tunnistajad peavad täitma kutse kohale ilmuda ja võimaldama ennast üle kuulata. Nad peavad vastama komisjoni liikmete küsimustele omal tahtel, täielikult ja tõepäraselt. Neil isikutel on samad õigused, mis neil oleksid siis, kui neid oleks kutsunud tunnistusi andma parlamendi uurimiskomisjon või sellega sarnane asutus või ka tsiviilasju lahendav kohus selles liikmesriigis, kus nad elavad. Nad võivad seejuures kasutada õigusnõustajat.

Tunnistajaid teavitatakse eelnevalt nende õigustest ja kohustustest ning võimalikest tagajärgedest juhul, kui põhjendamatult keeldutakse kohale ilmumast ja ei võimaldata ennast tunnistajana üle kuulata, samuti valetunnistuse ja tunnistajale altkäemaksu andmise puhul.

3.        Kui nõuetekohaselt kutsutud tunnistaja ei ilmu uurimiskomisjoni ette, võib komisjon anda korralduse uue kutse saatmiseks sellele tunnistajale.

4.        Uurimiskomisjon võib otsustada võtta tunnistajatelt ütlusi järgmise vande all: „Ma vannun, et ma olen rääkinud tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe.” Tunnistajad võivad soovi korral lisada vandele täiendava religioosse püsiväljendi. Kedagi ei saa siiski kohustada tunnistust vande all andma.

           Iga juhtum, kus tunnistaja keeldub vande all tunnistamast, tuleb ametlikult vormistada.

Artikkel 16

Liidu institutsioonide ja liikmesriikide valitsuste liikmete tunnistused

Uurimiskomisjon võib paluda liidu institutsioonidel – v.a Euroopa Kohtul – või liikmesriikide valitsustel määrata ühe või mitu oma liiget osalema uurimiskomisjoni töös, kui nende tunnistusi peetakse uuritava juhtumi põhjaliku hindamise seisukohast oluliseks ja vajalikuks.

Esimese lõigu alusel esitatud taotluse korral määrab Euroopa Komisjon ühe või mitu uuritava juhtumi eest vastutavat volinikku uurimiskomisjoni ette selgitusi andma.

Artikkel 17

Ametnikud ja muud liidu ning liikmesriikide teenistujad

1.        Uurimiskomisjon võib paluda liidu institutsioonidel või asutustel või liikmesriikidel määrata üks või mitu oma ametnikku või teenistujat osalema uurimiskomisjoni töös.

Liidu institutsioonid või asutused või liikmesriigid määravad ametnikud või teenistujad, kellele antakse volitus neid uurimiskomisjonis esindada.

2.        Uurimiskomisjon võib kutsuda liidu konkreetse ametniku või muu teenistuja tunnistust andma tema ametikohustustega seotud asjas, kui komisjoni arvates on sellise isiku kuulamine komisjoni ülesannete täitmiseks vajalik. Loetakse, et vastav ametnik või muu teenistuja on Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artiklite 17 ja 19 ning Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 11 kohaselt volitatud täitma komisjoni korraldust komisjoni ette ilmumise kohta, võimaldama ennast tunnistajana üle kuulata ning isiklikult esitama ütlusi ja andma tunnistusi.

3.        Uurimiskomisjon võib kutsuda liikmesriigi konkreetse ametniku või muu teenistuja tunnistust andma tema ametikohustustega seotud asjas, kui komisjoni arvates on sellise isiku kuulamine komisjoni ülesannete täitmiseks vajalik. Asjaomane liikmesriik volitab kooskõlas oma riiklike õigusnormide sätetega oma ametnikke ja muid teenistujaid täitma komisjoni korraldust komisjoni ette ilmumise kohta, võimaldama ennast tunnistajana üle kuulata ning isiklikult esitama ütlusi ja andma tunnistusi.

Artikkel 18

Õigusabitaotlused

1.        Uurimiskomisjon võib esitada nõuetekohaselt välja kutsutud tunnistaja ülekuulamiseks õigusabitaotlusi.

2.        Selline taotlus antakse välja vastavalt artikli 15 lõikele 1 uurimiskomisjoni otsuse vormis ning komisjon edastab need pädevale kohtuasutusele selles liikmesriigis, kus tunnistaja resideerib. Vajaduse korral lisatakse otsusele selle tõlge adressaadist liikmesriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest.

3.        Pädev kohtuasutus täidab õigusabitaotluse vastavalt oma riiklikele õigusnormidele, olles eelnevalt veendunud taotluse autentsuses ja seaduslikkuses. Pädev kohtuasutus võib siiski täita uurimiskomisjoni palve teatava meetodi või menetluse kasutamiseks, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus asjaomase liikmesriigi riiklike õigusnormidega või seda ei ole võimalik rakendada selle liikmesriigi siseste tavade või praktilist laadi raskuste tõttu.

4.        Õigusabitaotlused rahuldatakse kiiresti.

5.        Pärast õigusabitaotluse rahuldamist edastab pädev kohtuasutus uurimiskomisjonile otsuse, mis sisaldab õigusabitaotlust, selle täitmisest tulenevaid dokumente ja üksikasjalikku aruannet kulude kohta.

Artikkel 19

Eksperdid

1.        Uurimiskomisjon võib otsustada tellida aruanded ühe või mitme eksperdi käest. Selle kohta vastu võetavas otsuses määratakse kindlaks ekspertide ülesanded ja kehtestatakse tähtaeg, mille jooksul aruanne koostatakse.

2.        Eksperdid võivad esitada arvamuse ainult nende punktide kohta, mis on neile sõnaselgelt arvamuse andmiseks esitatud.

3.        Eksperdi ettepanekul võib komisjon korraldada tunnistajate ülekuulamise.

4.        Pärast aruande valmimist võib uurimiskomisjon korraldada eksperdi kuulamise.

           Artiklit 18 kohaldatakse vajalike muudatustega.

Artikkel 20

Sanktsioonid

1.        Mis tahes keeldumine käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmisest või nende kohustuste täitmata jätmine vormistatakse ametlikult.

Euroopa Parlamendi president võib teha teatavaks täielikult või osaliselt ametlikult teadmiseks võetud punktid ja korraldab teate avaldamise Euroopa Liidu Teatajas.

2.        Liikmesriigid tagavad, et nende riiklikes õigusnormides oleksid määratud asjakohased sanktsioonid käesoleva määruse järgmiste rikkumiste eest:

– põhjendamatu keeldumine mis tahes nõutud dokumentide esitamisest;

– põhjendamatu keeldumine komisjoni ette ilmumisest ja keeldumine ülekuulamisest tunnistajana;

– valetunnistuse andmine; ning

– tunnistajatele altkäemaksu andmine.

           Sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning vastama sanktsioonidele, mis on kehtestatud samasuguste rikkumiste eest seoses liikmesriikide parlamentide uurimiskomisjonide tööga.

3.        Kui isikut kahtlustatakse põhjendatult lõikes 2 nimetatud mis tahes rikkumise toimepanemises, algatab liikmesriik, kus see isik resideerib, tema vastu riiklike õigusnormide alusel asjakohase menetluse.

Artikkel 21

Õiguskaitsevahendid

1.        Kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei ole liidu või liikmesriikide institutsioonid või asutused, võivad esitada põhjendatud kirjalikke kaebusi uurimiskomiteede otsuste kohta, mis on tehtud 3. jao sätete kohaldamisel ning on suunatud sellele isikule või mis teda otseselt ja isiklikult puudutavad. Sellises kaebuses täpsustatakse kaebuse esitaja suhtes kohaldatava liidu või siseriikliku õiguse väidetav rikkumine.

2.        Kaebus tuleb esitada Euroopa Parlamendile 10 tööpäeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitajat teavitati otsusest või, kui teavitamist ei toimunud, siis alates päevast, mil kaebuse esitaja sai otsusest teada.

           Kõnealune kaebus peatab otsuse täitmise.

3.                   Euroopa Parlament teeb kaebuse kohta põhjendatud otsuse esimesel osaistungjärgul pärast 10 tööpäeva möödumist kaebuse esitamisest. Otsus võib sisaldada sätet, et kaebusel ei ole peatavat toimet.

Euroopa Parlament annab sellest otsusest 10 tööpäeva jooksul teada kaebuse esitajale ning teavitab kaebuse esitajat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest, nimelt võimalusest algatada kohtumenetlus Euroopa Parlamendi vastu ja/või esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 263 või 228 sätestatud tingimustel.

4.        Kui Euroopa Parlament ei ole kehtestatud tähtaja jooksul põhjendatud otsusest teatanud, annab see kaebuse esitajale õiguse algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 263 sätestatud tingimustel Euroopa Parlamendi vastu kohtumenetlus.

Artikkel 22

Kulud

Liidu institutsioonid ja asutused kannavad oma liikmete ja ametnike reisi- ja majutuskulud. Muude uurimiskomisjoni selgitusi andma kutsutud isikute reisi- ja majutuskulud hüvitab Euroopa Parlament ekspertide kuulamise ülemmäärade kohaselt.

4. jagu

Lõppsätted

Artikkel 23

Kehtetuks tunnistamine

Otsus 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 24

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrust kohaldatakse ...(6)*

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

[Allakirjutamise aeg ja koht],

Euroopa Parlamendi nimel

president

SELETUSKIRI

„Tõde on nool ja värav kitsas ... millest ta läbi lendab.”

Bob Dylan

Sissejuhatus

Uurimisõigus on parlamendi järelevalvevolituste tähtis osa. See annab lõppkokkuvõttes võimaluse hinnata minevikku: kuidas on olemasolevaid õigusakte rakendatud? Kas seaduse kohaldamisel esines õiguserikkumisi, haldusomavoli või korruptsiooni? Teisisõnu, uurimisõiguse eesmärgiks on saada teada tõde mineviku kohta.

Seda õigust kasutatakse demokraatlikes parlamentides kogu maailmas mitmel eri moel. Enamikus ELi liikmesriikidest on uurimiskomisjonide moodustamine sätestatud ja reguleeritud põhiseaduse, seaduste või kohtumäärustega. Kui vaadelda erinevaid uurimiskomisjoni tüüpe, mis eri liikmesriikides eksisteerivad, ilmneb, et nende moodustamise mehhanismid, toimimine ja volitused on üsna erinevad(7). Lisaks võib erinevusi märgata ka seoses uurimiskomisjonide moodustamise tihedusega.

Maastrichti lepinguga anti esmase õigusakti staatus Euroopa Parlamendi õigusele moodustada ajutisi uurimiskomisjone, et uurida „väidetavaid rikkumisi või halduslikku omavoli ühenduse õiguse rakendamisel”. Siiski ei sätestatud nimetatud lepingus EP uurimiskomisjonide erivolitusi ning sellega jäeti igasugune täpsem määratlemine tulevaste institutsioonidevaheliste kokkulepete hooleks.

Parlament hakkas viivitamatult sellist kokkulepet koostama ning alles pärast pikki läbirääkimisi ja kahte raportit(8), võeti 1995. aastal vastu institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamise erisätete kohta(9).

Parlament on seda õigust kasutanud üsna kaalutletult. Alates 1995. aastast on moodustatud ainult kolm komisjoni:

–         TRANSIT: ühenduse transiidirežiimi uurimiseks;

–         ESBI: veiste spongiaalse entsefalopaatia (BSE-tõve) probleemi uurimiseks;

–         EQUI: Equitable Life Assurance Society kriisi uurimiseks.

EQUI komisjon avastas oma istungite käigus peatselt, et uurimiskomisjonidele antud volitused on piiratud, ning see ei tundunud olevat kooskõlas Euroopa Parlamendi poliitilise tähtsuse, vajaduste ja pädevusega. Selle kohta märkis EQUI komisjon oma raportis järgmist:

Välja arvatud Euroopa Komisjoni osas, on uurimiskomisjonil väga vähe võimu: ta ei saa kutsuda kohale tunnistajaid, ning kui mõni tunnistaja keeldub juurdlusega koostööd tegemast, ei järgne sellele tagajärgi, kulu ega trahve, samuti puuduvad karistused valetunnistuse andmise eest või keeldumise eest komisjoni ette ilmuda või seal ütlusi anda. Komisjonil ei ole uurimisvolitusi, mis oleks võrreldavad kohtute õigustega seoses siseriiklike valitsusasutustega või olukorras, kus riiklik või eraasutus keeldub andmast komisjonile dokumente. Samuti puudub tal võimalus paluda siseriiklikelt kohtuasutustelt uurimise käigus abi(10).

Need EQUI komisjoni poolt välja toodud probleemid olid tegelikult esile kerkinud juba 1995. aasta institutsioonidevaheliste läbirääkimiste käigus. Selle põhjal koostas Euroopa Parlament 19. juunil 2007(11) soovituse, milles ta palus esimeeste konverentsil jõustada EQUI komisjoni raportis sisalduvad soovitused, mis olid põhiliselt seotud uurimiskomisjonide tulevase reformiga.

Miks on vaja käivitada see reform just nüüd?

Lissaboni lepinguga muutus ELi institutsioonide vaheline tasakaal ning parlamendi poliitiline tähtsus tugevnes. Euroopa Liidu lepingu artiklis 14 sätestatakse, et parlament teostab poliitilist kontrolli. Samuti muudeti lepinguga ära menetlus, millega määratakse kindlaks uurimisõiguse kasutamist reguleerivad sätted. Artiklis 226 on sätestatud: „ ... korra määrab Euroopa Parlament kindlaks määruste abil omal algatusel seadusandliku erimenetluse kohaselt ning pärast nõukogult ja komisjonilt nõusoleku saamist.”

Varem oli see kolme Euroopa institutsiooni vaheline ühine otsus, kuid Lissaboni lepingus antakse algatusõigus sõnaselgelt parlamendile. Parlament peab siiski saama nõukogu ja komisjoni ametliku nõusoleku.

Teine põhjus alustada läbivaatamist praegu on, et ombudsmani põhikirja(12) viimaste muudatustega anti ombudsmanile parlamendi uurimiskomisjonidega võrreldes laiemad volitused.

Soovides parandada tulevaste uurimiskomisjonide toimimist ja tõhusust, kavandati Euroopa Parlamendi 19. juuni 2007. aasta soovituses, mis põhines EQUI komisjoni raportil, neid komisjone reguleerivate eeskirjade reform. Vastavalt komisjoni uuringule olukorrast 12 liikmesriigis ja Šveitsis, on liikmesriikide parlamentidel uurimiste läbiviimiseks palju paremad võimalused kui Euroopa Parlamendil. Hiljem ajakohastas poliitikaosakond uuringut ja lisas sinna andmed nende liikmesriikide kohta, keda eelmine uuring ei hõlmanud. Tulemused näitasid, et enamiku liikmesriikide põhiseaduslikus süsteemis on uurimiskomisjonid arvesse võetud. Enamuses liikmesriikides on nendel komisjonidel uurimisvolitused, mis sarnanevad tõeliste kohtute volitustele, kuigi need on kitsamad. Enamikus liikmesriikidest, kus uurimiskomisjonide jaoks on olemas õiguslik alus, saavad nad ka kutsuda tunnistajaid komisjoni ette ütlusi andma. Sanktsioonid selle kutse eiramise eest erinevad riigiti.

Võrreldes nende sätetega on praegused eeskirjad uurimiskomisjonide kohta Euroopa Parlamendis palju piiravamad, seda eriti tunnistajate kutsumise ja koostööst keeldumise eest sanktsioonide määramise osas.

Kuna leping annab parlamendile algatusõiguse, kasutatakse menetlust, mis on sätestatud kodukorra artiklis 41 „Parlamendile aluslepingutega antud algatusõigused”.

Kuna menetlus on muutunud, ei tee parlament vanasse otsusesse lihtsalt muudatusi, vaid võib teha ettepaneku uue määruse vastuvõtmiseks, nagu ülalpool meelde tuletati(13).

Millised on ettepanekud parandusteks?

Uurimiskomisjonide käsutuses peavad olema vajalikud vahendid, et uurida liidu õiguse väidetavaid rikkumisi või liidu õiguse kohaldamisel toimunud väidetavat haldusomavoli. See on kooskõlas Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega: kui lepingu artikliga antakse liidu institutsioonile või asutusele konkreetne ülesanne, tuleb lugeda, et välja arvatud juhul, kui seda sätet ei muudeta täies ulatuses kehtetuks, siis antakse sellega nimetatud asutusele „möödapääsmatult ja tegelikult volitused, mis on selle ülesande täitmiseks hädavajalikud”(14)

Et alustada ettepaneku koostamist uue määruse vastuvõtmiseks päris algusest – esimest korda selle koosseisu jooksul – sai raportöör inspiratsiooni mitmest allikast. Euroopa Kohtu põhikiri ja kodukord, eriti selle artiklid 24–30, 47–53 ja 75 olid üheks kõige peamiseks inspiratsiooniallikaks. Määrus (EÜ) nr 1073/1999 OLAFi juurdluste kohta ning otsus nr 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom, ombudsmani ülesannete kohta andsid väärtuslikku eeskuju, kuidas kehtestada uurimisõigusi riigiülesel tasandil. Poliitikaosakonna dokument („Parlamendi uurimiskomisjonid: uuring”) andis ülevaate uurimiskomisjonide volituste ja menetluste kohta eri riikides. Loomulikult ei jäetud tähelepanuta ka eelnevaid dokumente, mis olid koostatud seoses EP uurimiskomisjonidega(15). Samuti aitasid seda käsitlust edasi arendada meie õigusteenistuse koostatud asjakohased dokumendid, märkused ja muu panus. Lisaks jäävad uude õigusakti kindlasti sisse mõned vaidlustamata ja kasulikud sätted vanast otsusest.

Võrreldes vana otsusega on käesolev ettepanek määruse vastuvõtmiseks selgema ja loogilisema struktuuriga. Kõige tähtsamad parandused asuvad 3. jaos (Uurimine).

Meie käsitluse aluseks on veendumus, et kõik uurimise tulemused peavad põhinema ainult sellistel elementidel, millel on tõenduslik väärtus. Selleks peab uurimiskomisjonil olema võimalik oma volituste piires läbi viia igasugust uurimistegevust, mida tema ülesannete täitmiseks peetakse vajalikuks – nimelt tegema faktiliste tõendite abil kindlaks tõe mineviku teatud aspektide kohta.

Seetõttu soovitatakse määruse projektis, et komitee võiks läbi viia igat laadi uurimist, ning sätestatakse üksikasjalikult nendest kõige olulisemad: kohapealne uurimine, dokumentide väljanõudmine, ametnike ja muude ELi ja liikmesriikide teenistujate kuulamine, tunnistajate kutsumine ja eksperdi aruande tellimine.

Uurimiskomisjonidel peaks olema juurdepääs kõikidele dokumentidele – nii haldus- kui ka muudele dokumentidele – ning igasugusele teabele, mis võib nende tööd hõlbustada. Sellist teavet peaksid nad saama nii ELi kui ka riiklikelt asutustelt ning füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt. Siiski tuleks seda õigust kasutada ainult siis, kui väljanõutav teave või dokument on seotud kõnealuse uurimiskomisjoni ülesandega.

Samal põhjusel peaks uurimiskomisjonidel olema võimalik kutsuda komisjoni ette kõiki isikuid (ELi või liikmesriikide ametnikke, tehnilisi eksperte, juriidiliste isikute esindajaid, jne), kelle tunnistusi või teadmisi peetakse vajalikuks kõnealuse küsimuse paremaks uurimiseks.

Ülalmainitud eesmärkide saavutamiseks kehtestatakse määruse projektis otsene kohustus anda komisjoni käsutusse nende poolt nõutud dokumendid ning ilmuda tunnistajana komisjoni ette. Kuid siiski võiks alles jätta järgmise algupärases otsuses sisalduva menetluse: ametnikke ja muid ELi või liikmesriikide teenistujaid võivad määrata menetlustes osalema nende ülemused. Sellisel juhul on loogiline oletada, et nad toimivad tegelikult vastavalt juhistele. Kuid kui komisjon ei jää sellise menetluse kohaselt esitatud dokumentide või ütlustega rahule, võiks ta kasutada oma uusi ja tugevamaid volitusi, nimelt kutsuda need isikud otse välja tunnistajaks. Niimoodi ei tunnistataks kehtetuks vana menetlust (mis põhineb ELi institutsioonide ja liikmesriikide heal tahtel ja koostööl), kuid teadmine, et komisjon võib oma uusi volitusi kasutada, võiks olla uurimisalustele ELi institutsioonide või liikmesriikide jaoks nö tarkuse algus.

See uus õiguslik kohaldamisviis tooks kaasa väga olulise paranduse: nimelt on nõuetekohaselt kutsutud tunnistajatel kohustus vastata komisjoni küsimustele omal tahtel, täielikult ja tõepäraselt. Sama kehtiks ka ELi ametnike ja muude teenistujate kohta. Määrus kohustab neid järgima uurimiskomisjoni korraldust ning ilmuma komisjoni ette tunnistusi andma.

Selline õiguslik raamistik peaks olema küllaldane tagamaks, et Euroopa Parlamendi – ainsa otse valitud ELi institutsiooni – teostatav poliitiline kontroll on tõsiseltvõetav, tõhus ning vastab demokraatliku vastutuse ja heade valitsustavade osas ELi kodanike ootustele.

Samamoodi peaks nende kohustuste täitmata jätmine kaasa tooma asjakohase karistuse. Et jääda truuks ELi põhiõiguste harta artiklis 49 sätestatud põhimõttele nullum crimen sine lege, nulla poena sine lege („pole kuritegu, pole karistust ilma seaduseta”) peaks kõnealune määrus tegema liikmesriikidele kohustuseks tagada, et nad määraksid oma siseriiklikes õigusaktides täpselt määratletud rikkumiste (põhjendamatu keeldumine esitada nõutud dokumente, põhjendamatu keeldumine komisjoni ette ilmumisest, ülekuulamisest keeldumine, valetunnistuse andmine ja tunnistajale altkäemaksu andmine) eest asjakohased sanktsioonid.

Euroopa Parlament ei ole kohus – tal endal ei ole tegelikult õigust üksikisikutele karistusi määrata. Kuid sellegi poolest, kuna kõik liikmesriigid on Lissaboni lepingule alla kirjutanud, on nad sellega nõustunud andma Euroopa Parlamendile õiguse uurida rikkumisi või halduslikku omavoli ühenduse õiguse rakendamisel. See peaks muutma liikmesriikide jaoks siduvaks kohustada oma haldussüsteemi andma abi kõikidele EP uurimiskomisjonidele, mis kunagi moodustatakse. Teisest küljest ei tohiks ELi institutsioonid lubada, et nõuetekohaselt tunnistajaks kutsutud ametnikud, kes seda määrust rikuvad, tooksid ettekäändeks protokollis nr 7 ainuüksi liidu huvisid silmas pidades sätestatud immuniteedi, ning seetõttu öeldakse selgelt, et immuniteedist vabastamine sellisel juhul ei loeta liidu huvidega vastuolus olevaks.

Viimaseks põhjuseks, miks moodustatakse uurimiskomisjone, on ebaseadusliku või ebaõiglase olukorra heastamine. Nii peaks uurimine andma palju võimalikke lahendusi, et nende seast leida kõige sobivam. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et sõltumata volitustest, mida uurimiskomisjonidele nende ülesannete täitmiseks antakse, on viimane otsustusõigus ikkagi alati parlamendil. Uurimiskomisjonide järeldused tuleks niisiis edastada lõpparuande vormis parlamendile. Siis sõltub juba parlamendist, kas ta järgib ühte või mitut lõpparuandes esitatud soovitust, näiteks otsustab aruande avaldada, teeb seadusandliku algatuse, suunab küsimuse pädevale ELi asutusele, siseriiklikule asutusele või ombudsmanile, või võtab muid konkreetsele olukorrale vastavaid meetmeid.

(1)

ELT …

(2)

ELT …

(3)

EÜT L 78, 6.4.1995, lk 1.

(4)

9. juuli 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 281, 283–285 ja 287/85 Saksamaa, Prantsusmaa, Madalmaad, Taani ja Ühendkuningriik v komisjon, EKL 1987, lk 3203, punkt 28.

(5)

EÜT L 56, 4.3.1968, lk 1.

(6)

*              ELT: palun lisada kuupäev: kaksteist kuud pärast käesoleva määruse jõustumist.

(7)

Vrd poliitikaosakond C analüüsiga: Parlamendi uurimiskomisjonid siseriiklikes süsteemides: ELi liikmesriikide võrdlev uuring.

(8)

A3-0302/92 ja A4-0003/95.

(9)

Otsus 95/167/EMÜ, Euratom, ESTÜ.

(10)

A6-0203/2007.

(11)

P6_TA(2007)0264.

(12)

ELT L 189, 17.7.2008, lk 25.

(13)

Alljärgnev on küll tehniline detail, kuid väärib siiski märkimist. Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikli 107 b muutis kehtetuks Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, 2. protokoll; sellegi poolest kehtib Euratomi asutamislepingu artikli 106 a tõttu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 226 ka Euroopa Aatomienergiaühenduse kohta.

(14)

Vrd 9. juuli 1987. aasta kohtuotsus kohtuasjas 281/85.

(15)

Raport Equitable Life Assurance Society kriisi kohta (A6-0203/2007); raport kodukorra artikli 136 muutmise kohta, 21. juuli 1995, (A4-0187-95); raport EP uurimisõigust reguleerivate üksikasjaliste sätete kohta, 12. jaanuar 1995, (A4-0003/95); töödokument EP uurimisõiguse kohta, 3. jaanuar 1995, (raportöör Alexander Langer); raport parlamentaarsete uurimiskomisjonide kohta, 14. oktoober 1992, (A3-0302/92); töödokument parlamentaarsete uurimiskomisjonide kohta, 2. juuni 1992, (raportöör Franēois Musso).


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

11.10.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

17

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Carlo Casini, Andrew Duff, Ashley Fox, Matthias Groote, Roberto Gualtieri, Enrique Guerrero Salom, Zita Gurmai, Gerald Häfner, Constance Le Grip, David Martin, Morten Messerschmidt, Paulo Rangel, Algirdas Saudargas, György Schöpflin, Rafał Trzaskowski, Luis Yáñez-Barnuevo García

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Helmut Scholz, Rainer Wieland

Viimane päevakajastamine: 6. veebruar 2012Õigusalane teave