Menetlus : 2015/2060(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0027/2016

Esitatud tekstid :

A8-0027/2016

Arutelud :

PV 11/04/2016 - 22
CRE 11/04/2016 - 22

Hääletused :

PV 12/04/2016 - 5.15

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0108

RAPORT     
PDF 340kWORD 128k
17. märts 2016
PE 567.475v01-00 A8-0027/2016

ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate asutuste ja organite raamistikus

(2015/2060(INI))

Majandus- ja rahanduskomisjon

Raportöör: Sylvie Goulard

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate asutuste ja organite raamistikus

(2015/2060(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artikli 4 lõikes 3 väljendatud liidu ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 121 ja 138,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu protokolli nr 14 eurorühma kohta,

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni soovituste kohta komisjonile liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal(1),

–  võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi kui ülemaailmse osaleja ja tema rolli kohta mitmepoolsetes organisatsioonides(2),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni maailmamajanduse juhtimise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 24. juuni 2015. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamise kohta: ülevaade ja probleemid(4),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni kapitaliturgude liidu loomise kohta(5),

–  võttes arvesse kõrgetasemelise ELi finantsjärelevalve eksperdirühma 25. veebruari 2009. aasta aruannet (de Larosière'i aruanne),

–  võttes arvesse viie juhi 2015. aasta juuni aruannet, milles nõutakse euro välisesindatuse tugevdamist,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni arvamust (A8-0027/2016),

A.  arvestades, et finantssüsteemi stabiilsus, mis on majanduskasvu ja töökohtade arvu suurendamiseks vahendite tõhusa eraldamise eeltingimus, on ülemaailmse tähtsusega avalik hüve;

B.  arvestades, et kuna riikide majandused on kogu maailmas üha suuremas vastastikuses sõltuvuses, on vaja järjest enam liikuda ülemaailmsete juhtimisviiside suunas;

C.  arvestades, et kui EL ei ole suuteline rääkima rahvusvahelistes asutustes/organites ühel häälel, tuleks kõiki Euroopa hääli koordineerida, et kujundada ülemaailmset juhtimist ELi aluslepingute eesmärkidest ja väärtustest lähtuvalt;

D.  arvestades, et EL peaks aitama kaasa demokraatliku raamistiku loomisele, et tulla toime ülemaailmsete probleemidega;

E.  arvestades, et ülemaailmne koostöö võib tuua kaasa kohustuste hajumise ja vastutuse puudumise, mis kahjustab demokraatiat; arvestades, et liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi rolli ei tohiks vähendada üksnes otsuste kinnitamiseni, vaid nad tuleb aktiivselt ja igakülgselt kaasata kogu otsuste tegemise protsessi;

F.  arvestades, et olemasolevad rahvusvahelised asutused/organid koos oma eripäraste juhtimisstruktuuride ja pädevustega on ajaloo vältel loodud igale konkreetsele olukorrale reageerimiseks; arvestades, et see on toonud kaasa keerukuse ja mõnikord ka ülesannete dubleerimise ning süsteemi, mis võib olla läbipaistmatu ja mille puhul puudub üldine kooskõlastamine;

G.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklit 42 ja määrust (EÜ) nr 1049/2001(6), mille alusel on liidu kodanikel õigus tutvuda dokumentidega, tuleks kohaldada rahvusvahelistes organisatsioonides/organites osalevate liidu institutsioonide ja ametite suhtes;

H.  arvestades, et aluslepingutes on sätestatud, et igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega (põhiõiguste harta artikkel 42); arvestades, et sama suurt läbipaistvuse taset tuleks kohaldada rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelistel foorumitel osalevate liidu institutsioonide ja ametite suhtes, eriti ELi kodanikke puudutavate eeskirjade sätestamise korral;

I.  arvestades, et rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide/-organite(7) õigusstruktuuride ning rahastamis- ja töökordade mitmekesisus teeb üldise järelevalve teostamise keeruliseks, kuigi rahastamis- ja töökordade ühtsus on rahvusvahelisel tasandil võrdsete võimaluste tagamisel otsustava tähtsusega; arvestades, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) on konventsioonide alusel loodud ning ulatuslike pädevuste ja mitmekesise koosseisuga tõelised rahvusvahelised organisatsioonid, samas kui näiteks G20, finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) ja Baseli pangajärelevalve komitee on avalikud mitteametlikud organid, mis koondavad piiratud arvul riike, millest mõned on otsustanud osaleda kriisi tõttu, ning Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO), Rahvusvaheline Kindlustusjärelevalve Assotsiatsioon (IAIS), Rahvusvaheline Pensionijärelevalve Asutuste Organisatsioon (IOPS) ja Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) on spetsialiste ühendavad valdkonnapõhise suunitlusega eraühendused, mis hõlmavad rohkem või vähem asjaomaseid valdkondi;

J.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja mõne nimetatud organisatsiooni/organi vahel toimub juba mitteametlik teabevahetus, kuid see ei ole süstemaatiline;

K.  arvestades, et demokraatia jaoks on oluline läbipaistvus, kuid samal ajal tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta turu jaoks tundliku teabe kaitsmise vajadust;

L.  arvestades, et kriisi tõttu oli G20 sunnitud koostama ülemaailmse tegevuskava, milles keskendutakse konkreetsete reformide tõhusale paketile, samas kui pikemas perspektiivis on selle legitiimsuse seisukohast hädavajalik tõeliselt mitmepoolne ja demokraatlik raamistik;

M.  arvestades, et pankade ja turgude roll majanduse rahastamisel on riigiti erinev;

N.  arvestades, et 2008. aastal alanud majandus- ja finantskriis on toonud esile silmatorkavad puudujäägid ülemaailmses majandus- ja finantsjuhtimises; arvestades, et suur hulk makromajanduse küsimusi nõuavad suuremat koordineerimist, eelkõige maksustamisega seoses; arvestades, et seetõttu peaks kõigi sidusrühmade ühine eesmärk olema töötada välja terviklik raamistik, millega tagatakse finantsstabiilsus ning sidusus ülemaailmse ja kohaliku tasandi vahel;

O.  arvestades, et ELi uute järelevalveorganite loomisega ei tohiks automaatselt kaasneda ELi esindajate arvu kasv, millel võib olla ebademokraatlik mõju, nt suurem tõenäosus vähemusi blokeerida ja ärevuse tekitamine ELi partnerite hulgas;

P.  arvestades, et IMF on otsustanud lisada renminbi valuutakorvi, mille alusel määratakse IMFi eriarveldusühik; arvestades, et selle tulemusena on vähenenud nii euro kui ka naelsterlingi kaal, kuid see ei ole muutnud USA dollari kaalu; arvestades, et see rõhutab vajadust muuta Euroopa hääl paremini kuuldavaks;

1.  rõhutab, et rahvusvahelist reguleerimise alast koostööd on vaja tugevdada ja kaasata sellesse aktiivselt Euroopa Parlament;

2.  tunneb muret sidususe puudumise pärast, mille põhjuseks on organisatsioonide/organite killustatus ja paljusus, ning rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud eeskirjade ja suundade rakendamisega seotud viivituste pärast;

3.  nõuab, et täpsustataks iga organisatsiooni/organi pädevusi ning nende toimimis- ja rahastamisviise, sealhulgas vabatahtlik rahaline osalus, kingitused ja annetused, et tagada erahuvide puudumine ja otsuste seaduslikkus;

4.  nõuab ülemaailmsete asutuste poliitika suuremat sidusust ja nende tegevuse suuremat kooskõlastamist demokraatlikku legitiimsust, läbipaistvust, aruandekohuslust ja usaldusväärsust käsitlevate terviklike standardite kehtestamise kaudu; on seisukohal, et see peaks muu hulgas puudutama järgmist:

– suhted avalikkusega (nt üldsuse juurdepääs dokumentidele, avatud dialoog mitmesuguste sidusrühmadega, kohustuslike läbipaistvusregistrite loomine ja lobitöö läbipaistvust käsitlevad eeskirjad);

– sise-eeskirjad (nt oskustel põhinevad inimressursid, usaldusväärne finantsjuhtimine, huvide konfliktide ennetamine);

5.  on seisukohal, et vähim arenenud riikide alaesindatus enamikus rahvusvahelistes finants-, rahandus- ja reguleerivates asutustes ja organites tekitab tasakaalustamatuse ning selle tulemusena esineb oht, et ebavõrdsuse ja vaeseimate riikide rahastamisega seotud küsimusi ei pruugita vajalikul määral käsitleda;

6.  on seisukohal, et lisaks geograafilistele erinevustele esindatuses on ka teatavad sektorid – eelkõige kodanikuühiskond, VKEd, tarbijate ja töötajate esindajad –, kelle konsulteerimisprotsessi kaasamist tuleks finants-, rahandus- ja reguleerivaid organeid käsitlevate rahvusvaheliste arutelude puhul parandada; on seisukohal, et nende organite ja sektorite kohustus on teha tööd olukorra parandamise nimel;

7.  on arvamusel, et EL peaks oma esindatust mitmepoolsetes organisatsioonides/organites ühtlustama ja kodifitseerima, et suurendada läbipaistvust, usaldusväärsust ja aruandekohuslust, mis on seotud liidu osalemisega neis organites, suurendada tema mõjujõudu ja edendada liidu poolt demokraatliku protsessi kaudu vastu võetud õigusakte; on lisaks seisukohal, et EL peaks võtma endale ülemaailmsel tasandil proaktiivsema rolli, et tagada G20 tulevaste ülesannete täitmine, milleks on nt varipanganduse ümberkujundamine, börsiväliste tuletisinstrumentidega seotud reformide elluviimine, süsteemsete riskidega tegelemine ja selle tagamine, et maailmamajanduses tekkivaid riske käsitletakse asjaomase ülemaailmse asutuse päevakorras;

8.  palub ELi osalejatel keskenduda Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil poliitika kujundamise puhul rohkem ELi finantssektori ülemaailmsele konkurentsivõimele;

9.  tuletab meelde, et EL peaks püüdma saada nende rahvusvaheliste majandus- ja finantsasutuste täieõiguslikuks liikmeks, mille liige ta veel ei ole, kuid kuhu ta peaks kuuluma (nt OECD ja IMF); nõuab, et asjaomased rahvusvahelised majandus- ja finantsasutused teeksid oma põhikirjadesse vajalikud muudatused, et EL võiks saada nende täisliikmeks;

10.  peab liidule kahjulikuks olukordi, kus liikmesriigi või riikliku ametiasutuse esindaja võtab ülemaailmses organisatsioonis/organis seisukohti, mis on vastuolus enamuse toetusel demokraatlikult vastu võetud ELi seadusandlike ja reguleerivate otsustega; nõuab sellega seoses nimetatud esindajate vahelise koordineerimise parandamist ja tõhustamist, näiteks siduvamate mehhanismide kaudu;

11.  rõhutab, et komisjon, kes esindab rahvusvahelises organis või organisatsioonis kogu liitu või teostab järelevalvet spetsialiste ühendava eraorgani üle, peab omama suuremat otsest aruandekohuslust kodanike ees; rõhutab, et Euroopa Parlamendil on selles protsessis tähtis roll;

12.  on seisukohal, et organisatsioonide ja seonduvate töörühmade prioriteete tuleks selgitada ja need tuleks ametlikult paika panna; on arvamusel, et konsensuse põhimõtte süstemaatiline rakendamine ei pruugi mitte ainult aeglustada tööd, vaid ka soovituste sisu lahjendada, ning et organisatsioonide koosseis peaks peegeldama nende mitmekesisust rahastamise, majanduse ja järelevalve seisukohast;

13.  rõhutab, et ülemaailmsel tasandil õigus- ja järelevalvepoliitika ning finantssektorit käsitleva muu poliitika kujundamisel on vaja läbi viia eelhindamisi; on seisukohal, et sellised hinnangud ei piira kaasseadusandjate poliitilisi eelisõigusi;

14.  on arvamusel, et soovituste rakendamine osalevate eri riikide poolt ei ole endiselt piisav võrdsete võimaluste loomiseks kogu maailmas;

15.  märgib, et FSB tegeleb nüüd standardite väljatöötamisega kindlustussektoris; tunnistab, et IAISil on ülemaailmses kindlustuspoliitikas oluline roll, kuid rõhutab, et Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) kaasamine tooks kasu Euroopa kindlustusvaldkonna eksperditeadmiste panustamise tugevdamise näol ning sellega tagataks, et ülemaailmsel tasandil välja töötatud standardid ei ole vastuolus loogikaga, mille EL esimesena välja töötas;

16.  väljendab heameelt OECD poolt maksuküsimustes tehtud töö üle, eelkõige OECD/G20 maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitleva projekti üle; on seisukohal, et järgmine suur ülesanne on järelevalve teostamine projekti elluviimise üle; rõhutab, et parandada tuleks komisjoni ja rahapesuvastasesse töökonda kuuluvate liikmesriikide tegevuse kooskõlastamist, et teha ELi hääl kuuldavaks;

17.  suhtub positiivselt EKP presidendi valmisolekusse teha jätkuvalt Euroopa Parlamendiga koostööd EKP rolli osas pangandusküsimustes, eelkõige ülemaailmsete standardimisasutuste (nt finantsstabiilsuse nõukogu) raamistikus;

18.  tunneb heameelt Aasia Taristuinvesteeringute Panga liikmeks olevate euroala riikide vahel kokku lepitud organisatsioonilise korralduse üle, mis väljendub selles, et neil on euroala liikmete esindamisel juhatajate nõukogus üks koht;

19.  teeb sellest tulenevalt järgmised ettepanekud:

–  kutsub komisjoni üles juhinduma olemasolevatest parimatest tavadest Euroopa ja riiklikul tasandil, et koostada läbipaistvust, usaldusväärsust ja aruandekohuslust käsitlev Euroopa käitumisjuhend, mille eesmärk on suunata ELi esindajate tegevust rahvusvahelistes organisatsioonides/organites; nõuab, et Euroopa Parlament kaasataks aktiivselt väljatöötamise protsessi;

–  rõhutab eriti, et tunneb muret nende organisatsioonide/organite õigusliku seisundi, rahastamise ja toimimise pärast, nende suhete pärast ametivõimude, sidusrühmade ja üldsusega, nende teabevahetuse ja dokumentidele juurdepääsu pärast; rõhutab vajadust tagada õiglane huvide tasakaal, sh piisavate tehniliste eksperditeadmiste ja rahaliste vahenditega vabaühendustega, et tugevdada kodanikuühiskonna häält;

–  palub ELi institutsioonidel ja ametitel ning liikmesriikidel edendada iga ELi esindaja aruandekohuslust demokraatlikult valitud organite ees;

–  nõuab, et võetaks vastu institutsioonidevaheline kokkulepe, et muuta ametlikuks finantsdialoog, mida korraldatakse koos Euroopa Parlamendiga selleks, et panna paika suunised enne tähtsaid rahvusvahelisi läbirääkimisi ELi seisukohtade vastuvõtmiseks ja nende vahel sidususe tagamiseks, kindlustades, et neid seisukohti arutatakse ja need on eelnevalt teada, ning tagades järelmeetmed, et komisjon annaks korrapäraselt aru kõnealuste suuniste kohaldamise ja nende kontrollimise üle; soovitab kutsuda osalema ELi institutsioonid, liikmesriigid ning vajaduse korral asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide juhid; on seisukohal, et (avaliku või kinnise) dialoogi korraldamise vorm ja sagedus määratakse vajaduste kohaselt; on arvamusel, et vaja on ka aktiivselt kaasata liikmesriikide parlamendid nende vastaval tasandil, mis hõlmab asjassepuutuvate liikmesriikide esindajate võetud seisukohtade kontrollimist;

–  on seisukohal, et neid üksikasjalikumaid suuniseid võiks täiendada proaktiivsete „suunavate“ resolutsioonidega, mille Euroopa Parlament võtaks vastu asjakohase sagedusega, et väljendada oma arvamust üldise poliitilise suundumuse suhtes;

–  märgib, et küsimustes, mille puhul Euroopa Parlament on koos nõukoguga kaasseadusandja, on kõnealuse dialoogi eesmärk panna paika läbirääkimisvolitused, et koondada häälteenamusega vastu võetud õigusaktidega seotud ELi seisukohad või vältida vastuolusid vastuvõtmisel olevate õigusaktidega;

–  palub ELi esindajatel pöörata rahvusvahelistel läbirääkimistel erilist tähelepanu sidususele ja järjepidevusele rahvusvaheliste nõuete/standardite ja ELi vastu võetud siduvate õigusaktide vahel, samuti nõuetele vastavusele, et luua rahvusvahelisel tasandil võrdsed võimalused;

–  nõuab komisjoni aruandekohusluse parandamist Euroopa Parlamendi ees, muutes G20 kohtumistel tööhõive, energia, kaubanduse, arengu ja korruptsioonivastase võitlusega seotud valdkondades esitatavate ELi seisukohtade kindlaksmääramise protsessi sujuvamaks;

–  nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid viivitamatult lojaalset koostööd käsitlevaid sätteid;

–  palub liikmesriikidel heaks kiita pangandusliidu esindamine Baseli pangajärelevalve komitees ühtse järelevalvemehhanismi kaudu;

–  palub komisjonil lisada oma tööprogrammi majanduse ja finantsvaldkonna reguleerimise välismõõde, s.t rahvusvahelistes finantsasutustes kavandatav töö, ning luua sisepoliitika sidususe suurendamiseks maailmamajanduse juhtimist ja finantsasutusi käsitlev töörühm;

–  võtab teadmiseks komisjoni algatuse liikuda euroala ühtse esindatuse suunas IMFis; on seisukohal, et seda on vaja teha, piiramata seejuures pikas perspektiivis ühtse Euroopa Liidu piirkonna loomise võimalust;

–  juhib tähelepanu sellele, et ELi toimimise lepingu protokolli nr 14 kohaselt vastutab euroalasse kuuluvate liikmesriikide suurema koordineerimise eest eurorühm, mis on oma olemuselt ajutine ja mitteametlik, kuni eurost saab kõigi ELi liikmesriikide vääring; on seisukohal, et eurorühma läbipaistvust ja aruandekohuslust saaks parandada; on seisukohal, et leida tuleks ametlikum ja pikaajalisem lahendus, nagu tõdetakse Thysseni 20. novembri 2012. aasta raportis(8), milles esitatakse järkjärgulised soovitused pangandus-, majandus-, fiskaal- ja poliitilise liidu kohta; tuletab meelde, et majandus- ja rahaküsimuste voliniku rolli sõltumatust on vaja tugevdada ning seda peavad täiendama kindlad aruandlusmehhanismid nii Euroopa Parlamendi kui ka nõukogu ees;

–  on seisukohal, et lisaks IMFiga seotud ainsale juhule tuleks ELi esindatust järgnevatel aastatel järk-järgult ühtlustada, kõigepealt suurema kooskõlastamise kaudu ja hiljem (pärast hindamist) esindajakohtade ühendamise kaudu; on veendunud, et nende organisatsioonide ja organite liikmesus tuleks kindlaks määrata vastavalt ELi institutsioonide ja Euroopa järelevalveasutuste (ESAde), nõukogu/eurorühma ja liikmesriikide ametiasutuste vastavatele pädevustele; on arvamusel, et sellega paralleelselt peaks EL töötama nende organisatsioonide ja organite toimimise kallal, et liikuda konsensuselt kaalutud häälteenamusega hääletamise süsteemile;

–  toonitab, et komisjoni, nõukogu või vajaduse korral eurorühma kohustus on tugevdada kooskõlastamist ettevalmistavate kohtumiste kaudu; on seisukohal, et vajaduse korral tuleks luua nõukogu uued ajutised töörühmad, tuginedes majandus- ja rahanduskomitee, IMFiga seotud küsimuste allkomitee (SCIMF), eurorühma töörühma (EWG) ja majanduspoliitika komitee mudelile;

–  nõuab, et põhjalikult hinnataks praegust olukorda, kus Euroopa Ülemkogu eesistujale ja komisjoni presidendile on G20 kohtumistel ette nähtud kaks eraldi esindajakohta, et teha kindlaks, mil määral see nõrgendab ELi usaldusväärsust väljaspool, pidades eelkõige silmas finantsteenuste valdkonnas ühtse turu olemasolu; on seisukohal, et eraldi esindatud liikmesriikide vahel lähenemise ergutamiseks on võimalik teha mitmeid parendusi, mis peaksid aitama saavutada tõhusat kooskõlastamist enne kohtumisi ja teha Euroopa hääl kohtumistel paremini kuuldavaks;

–  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel edendada tegevuskava koostamist, et luua ülemaailmne aluslepingul põhinev finantsorganisatsioon, nagu on soovitatud de Larosière'i aruandes, millele antakse ulatuslikud volitused soovituste andmiseks, minimaalsete siduvate standardite üle läbirääkimiste pidamiseks, mitmepoolsete vaidluste lahendamise mehhanismide ja vajaduse korral sanktsioonidega seoses; on veendunud, et eespool nimetatud mitmepoolsete vaidluste lahendamise mehhanismide loomiseks saaks kasutada eelkõige kaubandussektoris WTO kaudu saadud kogemusi; toonitab, et kavandatava organisatsiooni suhtes tuleks kohaldada kõrgeimaid läbipaistvus- ja aruandekohuslusega seotud standardeid;

–  on arvamusel, et komisjonile tuleks anda selgesõnaline volitus soodustada uue hoo andmist mitmepoolsuse edendamisele rahvusvahelise finants-, rahandus- ja õigusalase koostöö valdkonnas;

-palub komisjonil tagada, et kõik ELi finantsvaldkonna seadusandlikud ettepanekud täiendavad ülemaailmsel tasandil võetavaid meetmeid;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

SELETUSKIRI

Kes otsustab? Kes kehtestab finantsvaldkonna tegevust käsitlevad eeskirjad? Kas ekspertide ja erahuvide kõrval on parlamentidel ja valitsustel veel öelda viimane sõna? Kuidas kaitsevad Euroopa Liit ja euroala oma strateegilisi huve? Euroopa Liidu institutsioonidel ja riikide valitsustel on keeruline anda neile lihtsatele ja õigustatud küsimustele rahuldavat vastust. Käesoleva raporti eesmärk on püüda nendele küsimustele vastata, uurides ELi tegevust ligikaudu kümnes poliitilise ja/või tehnilise suunitlusega organisatsioonis.(9)

Raport lähtub kolmest tähelepanekust.

Kapitali vaba liikumise tõttu sõltub investeeringute ja majanduskasvu seisukohast otsustav finantssüsteemi stabiilsus riigiüleste standardite ja tegevusnõuete väljatöötamise ja nende järgimise tagamise suutlikkusest.

Standardite ja tegevusnõuete vältimatu riigiülesus ei tohi kaasa tuua kohustuste hajumist, mis kahjustab demokraatiat. Eelkõige ei tohiks Euroopa Parlamenti ja riikide parlamente taandada juba tehtud otsustele pitseri lööja rolli. Juhul kui eksperdiarvamus erahuvide ja poliitiliste mängude kohta on oluline, tuleb ekspertide ja valitute vaheline dialoog taaskäivitada. Probleemi ilmestab järgmine näide. Kas Baseli III raamistiku (pankade kapitalinõuded) standardite rakendamise hindamisel saab eirata asjaolu, et Euroopas rahastavad VKEsid peamiselt pangad, mitte turud? Ometi on nendel eripäradel majanduskasvule märkimisväärne mõju, millest tulenevalt on Euroopa seadusandja teinud vastavad tõlgendused kapitalinõuete direktiivi IV paketis (10).

Lõpuks peavad EL ja euroala suutma kaitsta oma strateegilisi huve. Samas on Euroopa esindatus nendes organisatsioonides tagasihoidlikult öeldes ebakorrapärane. Kahetsusväärne on selle olukorraga leppida, kuna küsimus on oluline nii finantsstabiilsuse kui ka eelkõige majanduskasvu ja töökohtade seisukohast. Olusid arvestades tuleb püüda leida edasiliikumise võimalusi, võttes arvesse, et Euroopa Liidu majanduslik võimekus jääb juhtivale kohale, kuid maailma mastaabis tema suhteline demograafiline kaalukus väheneb. Euroopa Liit võiks edukalt kaasa aidata tasakaalustatuma mitmepoolse majandus- ja finantskoostöö loomisele.

1.  Läbipaistvus

Tulenevalt ajaloolisest protsessist muudavad finantsmaailma keerukus ning finantsvaldkonnas tegutsevate ülemaailmsete organite paljusus, samuti nende sisemise struktuuri keerukus üldhinnangu andmise raskeks.

RAHVUSVAHELINE VALUUTAFOND (IMF)

Jälgib rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsust ning pakub vajaduse korral tehnilist ja finantsabi.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD)

Teeb uuringuid, mille eesmärk on soodustada majanduskasvu. OECD roll maksustamise valdkonnas on üha tähtsam.

G20

Mitteametlik poliitiline organ, mis koondab 19 maailma suurima majandusega riiki ja ELi ning millel on üldine suunitlus.

Finantsstabiilsuse nõukogu (FSB)

Tagab pärast 2009. aastal alanud rahanduskriisi G20 nimel rahvusvaheliste finantseeskirjade parema kooskõlastamise.

Baseli pangajärelevalve komitee

Tegutseb pangandustegevuse järelevalve ühtlustamise nimel ning töötab välja selles valdkonnas kohaldatavaid usaldatavusnõudeid (näiteks kapitali adekvaatsuse määr).

Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO)

Jälgib väärtpabereid käsitlevate eeskirjade ühtlustamist tõhusamate ja läbipaistvamate turgude loomiseks.

Rahvusvaheline Kindlustusjärelevalve Assotsiatsioon (IAIS)

Toetab kindlustusvaldkonna tõhusat ja tulemuslikku järelevalvet rahvusvahelisel tasandil; 2013. aastast saadik on sel roll ka kindlustajatele rahvusvaheliste kapitaliturgude standardite väljatöötamises.

Rahvusvaheline Pensionijärelevalve Asutuste Organisatsioon (IOPS)

Tegeleb standardite väljatöötamise ning rahvusvahelise koostöö edendamisega pensionide valdkonnas, vahetades häid tavasid ning luues üha enam eeskirju.

Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB)

Püüab luua ühtlustatud raamatupidamisstandardite süsteemi, et anda investoritele kasulikku finantsteavet.

Teatud põhivalikuid ei ole kuigi palju arutatud. Paistab, et eraõiguslikud asutused ei ole alati suutnud üldisi huve esikohale seada, nagu näitab paradoksaalne juhtum rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite (IFRS) väljatöötamisega USA õigusruumi kuuluva ülemaailmse asutuse poolt, ilma et Ameerika Ühendriigid oleksid neid tunnustanud. Samuti ei ole alati selge avalik-õiguslike asutuste loogika. Kas on sobilik, et kui Euroopa seadusandja on just vastu võtnud panganduskriisi lahendamise Euroopa eeskirjad (pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiv /ühtne kriisilahenduskord), käivitab finantsstabiilsuse nõukogu, kuhu kuuluvad nii liikmesriigid kui ka Euroopa Keskpank (EKP), üldise projekti TLAC (kahjumi absorbeerimise kogusuutlikkus), mis toimib hoopis teisel põhimõttel? Või kas on sobilik, et nimetatud asutus tegeleb kindlustusega seotud teemadega, eelkõige „süsteemsete” kindlustusandjate tuvastamisega, ehkki asutamislepingus välistatakse EKP osalus kindlustusjärelevalves?

Vähene läbipaistvus peidab endas ühtlasi olulisi erinevusi mõjualas. Näiteks kui IOSCOsse kuuluvad riigid üle maailma, koondavad teised organisatsioonid tunduvalt vähem riike. See on nii põhimõtteline kui ka sisuline küsimus. Aafrika või Lõuna-Ameerika alaesindatus, mis on ebaaus, võib soodustada ebavõrdsuse või kõige vaesemate riikide rahastamisega seotud probleemide eiramist.

Teatud asutuste tehtud soovituste nõuandev või tehniline olemus ei tohiks õigustada kaheldavat tegevust, kus teatud majandustegevuses osalejad rakendavad mõnikord soovitusi omal algatusel, vältimaks, et reitinguagentuur langetab nende reitingut (pangad/kapitalinõuded) või selleks, et suurendada oma võimalusi leida rahalisi vahendeid (ettevõtjad/raamatupidamisstandardid).

Võimaluste ja valikute parema teadvustamise ülesanne lasub esmajoones loomulikult poliitilistel juhtidel. Tehnilisemal tasandil peaksid aga keskpankade, komisjoni või muude Euroopa asutuste esindajad püüdma avalikkusega meedia, akadeemiliste ringkondade või kutsealade esindajate kaudu süsteemsemalt suhelda. Mõned teevad seda, mõned jälle vähem.

Võetud kohustuste (täitmise) kontrollimine nõuab erilist tähelepanu. Tekib teatud paradoks, kui toonitada veendunult stabiilsuse nimel tehtava üldise tegevuse ja maailma liidrite (nagu G20) märkimisväärsete kohtumiste korraldamise tähtsust, et olla lõpuks rahul mitterahuldavate rakendusmenetlustega. Kas ei peaks püüdma seda lõhet kaotada, kuna see soodustab arvamuste suhtes usalduse kaotust, ning kavandama siduvamaid protsesse?

2. Vastutus

Euroopa Parlament, mis on suurepärane koht finantsteenuste siseturul avaliku arutelu pidamiseks, võib vastavalt oma pädevusele sellele aidata kaasa kolmel moel:

–  28 liikmesriigi poolt vastu võetud ELi õigusaktide puhul, millega antakse siduvad läbirääkimisvolitused, järgides häälteenamusega vastu võetud otsuseid;

–  suunates ja tutvustades oluliste ülemaailmsete läbirääkimiste eel (näiteks G20 kohtumised) ELi seisukohti;

–  tagades võetud kohustuste täitmise.

Avalikkus ootab poliitilistelt juhtidelt, et nad selgitaksid avalikult läbirääkimiste sisu. Salajase diplomaatia aeg on läbi saanud. Euroopa partnerite huvides on see, et maailma tasandil võetud kohustused oleksid ka inimestele vastuvõetavad. Nõudliku Euroopa Parlamendi toetus ei ole Euroopa läbirääkijatele tingimata halb, vaid pigem vastupidi – see võib tugevdada nende seisukohta.

Praegu toimub küll Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni ja teatud ülemaailmsete asutuste esindajate vahelisi mõttevahetusi, kuid need on endiselt liiga kiired ja pinnapealsed. Euroopa Parlament peaks püüdma korraldada põhjalikumat ja korrapärasemat dialoogi.

3. Euroopa Liidu / euroala esindatus

Täpset mõju on endiselt keeruline mõõta, kui praegusel hetkel on ilmne, et EL ei kasuta oma mõjuvõimu piisavalt ära. Euroopa esindatus on nii mitmetahuline, et see on muutunud haaramatuks. Komisjoni rolli piiratakse mõnikord üleliia, kui see pannakse esindama üksnes nendest organisatsioonidest puuduvaid väiksema rahvaarvuga ELi riike, mitte ELi tervikuna.

Teatud organisatsioonides on Euroopa killustatus veelgi kahetsusväärsem, kui ELi liikmesriigid annavad kumulatiivselt märkimisväärse osa eelarvest (näiteks OECDs). Samuti väärib läbivaatamist geograafiline tasakaal vastutusalade jaotamise võrdsuse seisukohast.

ELi esindatuse puudujäägid erinevad vastavalt sellele, kas organisatsioonil on pigem nõuandev (OECD), kriisiolukordade juhtimise (G20 / finantsstabiilsuse nõukogu) või tehniliste standardite loomise roll.

Ülemaailmsed foorumid ei tohiks võimaldada valitsustel, keskpankadel ega ELi liikmesriikide järelevalveasutustel, kes on ELi seadusandliku protsessi tõttu vähemusse seatud, otsida võimalusi teha tagasi oma partneritele, kes on nad vähemusse jätnud. See on vastuolus aluslepingutes sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega.

Oluline on, et EL looks oma seisukohtade koondamiseks tõhusamad mehhanismid, et liikuda ühtse esindatuse suunas, mis ei saa küll juhtuda kohe, kuid mis peab siiski jääma eesmärgiks.

Pragmaatiline lahendus võib olla liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel finantsdialoogi kaudu rangemate kooskõlastusmenetluste loomine.

Mis puudutab euroala, kutsutakse selle asutamislepingu artiklis 138, mida tuletatakse meelde „viie presidendi aruandes”(11), tugevdama selle välisesindatust; eesmärk peaks olema selle järkjärguline ühendamine. Alates sellest, kui IMF sekkub euroalasse, eelkõige arvestades selle rolli Kreekas, on see küsimus üha olulisem.

EL võiks olla isegi veel ambitsioonikam. IOSCO peasekretär David Wright esitas isiklikult idee „üldise institutsionaalse raamistiku kohta, mis tõenäoliselt nõuab rahvusvahelist lepingut ning millel oleks osalevate riikide puudujääkide korral õigus jälgida selle soovituste rakendamist, korraldada konfliktide ärahoidmiseks rangeid menetlusi ning määrata sanktsioone”(12).

Järeldus

Arvestades kapitalivoogude ja finantstegevuste ülemaailmset olemust, on asjatu püüda finantsvaldkonda reguleerida, muutmata seejuures avaliku tegevuse ulatust.

Selle ülesande ees seistes on ELil järgmised eelised. Liit loodud globaalse mõõtmega finantsteenuste siseturu, kapitaliturgude liit saab peagi uue tõuke. ELil on tunnustatud finantskeskused, süsteemsete riskide ennetamise eest vastutav komisjon (Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu) ning kolm asutust, mis tugevdasid vähese ajaga oma rolli. Euro on ülemaailmne rahaühik. Euroalal loodi kriisi ajal päästemehhanismid, järelevalve- ning panganduskriisi lahendamise asutused. Samuti on ELil erakordne oskusteave riigiülese demokraatia ja riikide võetud kohustuste täitmisel esinevate puudujääkide kontrollimise vallas ning selle ranged läbipaistvust ja haldusdokumentidele juurdepääsu nõudvad eeskirjad võivad olla eeskujuks ka ülemaailmsetele organisatsioonidele.

Arvestades finantsvaldkonna strateegilist tähtsust majanduskasvu ja töökohtade seisukohast, tuleks uuesti läbi mõelda ülemaailmne mitmepoolne koostöö ning tugevdada ELi ja euroala mõjuvõimu.

VÄHEMUSE ARVAMUS

vastavalt kodukorra artikli 56 lõikele 3 esitanud

Miguel Viegas, Matt Carthy, Fabio De Masi, Paloma López Bermejo, Rina Ronja Kari, Marisa Matias, Miguel Urbán ja Dimitris Papadimoulis

Kuigi käesolev raport sisaldab positiivseid aspekte – vajadus rahvusvahelise õigusalase koostöö järele, mure ülemaailmsest koordineerimisest tuleneva kohustuste hajumise pärast, mis kahjustab demokraatiat – põhineb see rahvusüleste organite volituste tugevdamise ideel, millega viiakse poliitiline võim kodanikest veelgi kaugemale, millele me kindlalt vastu oleme.

Oleme tingimusteta vastu järgmisele:

– sellisele ELile, kus seatakse ohtu liikmesriikide vaheline koostöö ja solidaarsus, samuti nende riiklik suveräänsus;

– ideele, mille kohaselt vastastikune hindamine tagab kodanike ees suurema aruandekohusluse kui traditsiooniline ametlik demokraatliku aruandekohusluse mudel, mis põhineb esindaja ja esindatava kontseptsioonil;

– kõigi jaoks ühesuguse esinduse loomisele, millega räägitakse rahvusvahelistes finantsasutustes kõigi ELi liikmesriikide eest ühel häälel;

– sellise käitumisjuhendi kehtestamisele, mis on mõeldud liikmesriikide individuaalsete meetmete pärssimiseks;

– ülemaailmse finantsorganisatsiooni loomisele.

Kaitseme kindlalt järgmisi seisukohti:

– suuremat demokraatlikku legitiimsust ja aruandekohuslust ei saavutata riigiüleste nõuete suurendamisega;

– liikmesriigid ei peaks rahvusvahelistel foorumitel loobuma oma esindajatest;

– rahvusvaheline õigusalane koostöö peab põhinema riikidevahelisel solidaarsusel, mitte oluliste majandus- ja finantshuvide kaitsmisel.

20.11.2015

PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS

majandus- ja rahanduskomisjonile

ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate institutsioonide ja asutuste raames

(2015/2060(INI))

Arvamuse koostaja: Paulo Rangel

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon palub vastutaval majandus- ja rahanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on veendunud, võttes arvesse ELi kui rahvusülese organisatsiooni erilist olemust, praegust suurt vastastikust sõltuvust riikide vahel ning muutust volituste tasakaalus, et EL peaks mängima ülemaailmses majanduse juhtimise protsessis aktiivsemat ja tähtsamat rolli, liitudes rahvusvaheliste organisatsioonidega; rõhutab vajadust institutsioonilise reformi järele, et saavutada ELi ühtne esindatus ning teha Euroopa hääl kuuldavaks rahvusvahelistes finants-, rahandus- ja reguleerivates institutsioonides ja asutustes;

2.  on veendunud, et EL peaks rahvusvaheliste foorumite liikmena edendama rahvusvahelise majanduse juhtimise protsessi reformi kooskõlas oma põhimõtetega, mis on esitatud eelkõige ELi lepingu artiklites 2, 3 ja 6;

3.  nõuab, et EL liituks rahvusvaheliste foorumitega, mis reguleerivad ja mõjutavad rahvusvahelist majandust; on siiski veendunud, et EL peaks täpsustama rahaliitu juhtivate mitteametlike organite tehtud otsuste õiguslikku staatust;

4.  toonitab, et 2008. aastal alanud majandus- ja finantskriis on toonud esile vajaduse tugevdada majanduse juhtimist maailmas ning vajaduse luua sekkumisõigusega rahvusülesed asutused ja tegevuseeskirjad, mille eesmärk oleks saavutada riiklike majanduspoliitiliste otsuste suurem koordineerimine;

5.  nõuab sidusate ja paremini struktureeritud eelneva koordineerimise mehhanismide loomist, et kujundada ja esitada ELi ühine seisukoht eesmärgiga tulemuslikumalt edendada ELi eesmärke ja poliitikameetmeid – mis on loetletud näiteks ELi lepingu artiklites 2, 3 ja 6 ning ELi toimimise lepingu artiklites 8, 9, 10, 11 ja 12 – rahvusvahelistes majandusfoorumites, võttes arvesse eri riikide majanduse märkimisväärset vastastikust sõltuvust, mis on tingitud rahvusvahelise kaubanduse tähtsusest ülemaailmse majanduskorra jaoks;

6.  rõhutab, et igas sellises finants-, rahandus- ja reguleerivas institutsioonis ja asutuses tuleks välja töötada ühtne ELi strateegia, et liidul oleks võimalik kujundada kooskõlastatud seisukoht ja suurendada oma mõju otsustusprotsessile;

7.  rõhutab, kui tähtis on ühtne Euroopa seisukoht rahvusvahelistes institutsioonides ja asutustes ning palub komisjonil koostada läbipaistvust ja vastutust käsitlev Euroopa käitumisjuhend, mille eesmärk on suunata ELi esindajate tegevust rahvusvahelistes organisatsioonides ning mis juhinduks olemasolevatest parimatest tavadest; on veendunud, et aja jooksul võiksid seda käitumisjuhendit kasutada näidisena kõik rahvusvahelised institutsioonid ja asutused oma käitumisjuhendeid koostades;

8.  tuletab meelde, et institutsioonides, kus nii EL kui ka liikmesriigid on esindatud, tuleb pidada täielikult kinni ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest ning liikmesriigid peaksid hoiduma „kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist”;

9.  pooldab seda, et liit edendab ühtset ja terviklikku Euroopa lähenemisviisi, et tagada oma poliitika ka meetmete järjepidevus, tulemuslikkus ja püsivus ning eespool nimetatud institutsioonides või asutustes esindamata liikmesriikide huvide ja panuse arvessevõtmine ühise seisukoha kujundamisel;

10.  on seisukohal, et selle ühtse ja kaasava Euroopa lähenemisviisi saaks paremini ellu viia läbi parlamendis toimuva formaalse ja korrapärase finantsdialoogi, mis võimaldaks koostada suunised Euroopa seisukohtade vastuvõtmiseks enne tähtsaid rahvusvahelisi läbirääkimisi ning tagada, et need seisukohad on teada, ja tagada järelmeetmed; on seisukohal, et selles dialoogis tuleks kutsuda osalema Euroopa institutsioonid, liikmesriigid ja vajaduse korral asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide juhid ning dialoogi olemus (avatud või kinnine) ja sagedus peaksid sõltuma praktilistest vajadustest;

11.  on seisukohal, et küsimustes, mille puhul parlament on koos nõukoguga kaasseadusandja, on kõnealuse dialoogi eesmärk sõnastada läbirääkimisvolitused, et koondada häälteenamusega vastu võetud õigusaktidega seotud ELi seisukohad ning vältida vastuolusid vastuvõtmisel olevate õigusaktidega;

12.  nõuab, et liit täidaks oma institutsioonide kaudu täielikult oma põhiõiguste hartat ning austaks seal kehtestatud absoluutlimiite, mis puudutavad kõiki valdkondi, muu hulgas majanduslikku laadi meetmeid, mis tõenäoliselt avaldavad suurt mõju kodanike elule;

13.  tuletab meelde, et EL peaks püüdma saada nende rahvusvaheliste majandus- ja finantsinstitutsioonide täieõiguslikuks liikmeks, mille liige ta veel ei ole, kuid kuhu ta peaks kuuluma (näiteks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)); nõuab, et asjaomased rahvusvahelised majandus- ja finantsinstitutsioonid teeksid oma põhikirjadesse vajalikud muudatused, et EL võiks saada nende täisliikmeks;

14.  on veendunud, et tulevikus tuleks tagada, võttes täielikult arvesse ELi ja liikmesriikide vahelist pädevuste jaotust ning edusamme majandus- ja rahaliidu tugevdamisel, ühtse ELi välisesinduse loomine IMFis ja muudes rahvusvahelistes majandusfoorumites, et võimaldada ELil kasutada täielikult oma potentsiaali, hõlbustada tema eesmärkide saavutamist, kaitsta tema ja liikmesriikide huve ning suurendada ELi tähtsust ja mõju maailma majandus- ja finantsstruktuuris; on seisukohal, et see ühtne esindatus peab algama liikumisega euroala ühtse esindatuse suunas IMFis, piiramata seejuures ühtse ELi piirkonna loomise võimalust pikas perspektiivis;

15.  rõhutab vajadust ELi poliitika tõelise reformi järele, et vältida sisemist majanduslikku ja sotsiaalset tasakaalustamatust liikmesriikide vahel ning võimaldada võlgade ümberstruktureerimist;

16.  peab kahetsusväärseks, et rahvusvahelistel finants-, rahandus- ja reguleerivatel institutsioonidel ja asutustel ning ELi osalusel nendes puudub demokraatlik vastutus ja läbipaistvus seoses otsustusprotsessidega;

17.  on seisukohal, et tuleks kaaluda võimalust, et nõukogu eesistuja ja komisjoni president loobuksid kahekordsest esindatusest G20 kohtumistel, sest praegune kahe esindajaga olukord vähendab ELi usaldusväärsust;

18.  rõhutab vajadust tagada liidu osalemisel olemasolevates majandus- ja finantsinstitutsioonides täielik läbipaistvus, demokraatlik vastutus ja legitiimsus;

19.  rõhutab, et liidu esindajad peaksid saama tegutseda rotatsiooni korras G20 eesistujana;

20.  toetab seda, et liit looks lobiste käsitleva täiesti läbipaistva süsteemi Euroopa institutsioonide ja eespool nimetatud rahvusvaheliste institutsioonide vaheliste läbirääkimiste jaoks;

21.  on arvamusel, et parlamenti tuleks täielikult ja korrapäraselt teavitada liidu tegevusest ja seisukohtadest olemasolevates majandus- ja finantsinstitutsioonides; on veendunud, et parlamendil peaks olema õigus arvamust avaldada ja ta peaks teostama järelevalvet ELi esindajate tegevuse üle kõnealustes institutsioonides, eesmärgiga tagada vastutus ja tugevdada demokraatlikku legitiimsust;

22.  nõuab, et loodaks institutsioonidevahelised töörühmad, mis koguneksid enne rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate institutsioonide ja asutuste ametlikke kohtumisi ning annaksid parlamendile võimaluse avaldada arvamust tulevastel kohtumistel käsitletavate teemade kohta; on seisukohal, et tuleks luua mehhanism parlamendi seisukohtade arvesse võtmiseks nendes küsimustes;

23.  rõhutab, et parlamendile tuleks anda juurdepääs asjakohastele dokumentidele, mille on välja andnud majandus- ja finantsinstitutsioonid, ning tuleks välja töötada sobiv, avatud, korrapärane ja tõhus aruandlusmehhanism ning ELi osalejad peaksid andma parlamendile süstemaatiliselt tagasisidet nendes foorumites vastu võetud otsuste kohta;

24.  on arvamusel, et EL peaks täitma juhtivat ja aktiivsemat rolli rahvusvaheliste majandus- ja finantsinstitutsioonide reformi edendamisel, et muuta nende toimimine demokraatlikumaks, läbipaistvamaks ja vastutustundlikumaks ning tuua nad seega kodanikele lähemale;

25.  on seisukohal, et ELil on soovitav kaitsta kõikides rahvusvahelistes majandusfoorumites maailmamajanduse juhtimise koordineerimist ja tugevdamist, Euroopa sotsiaalset mudelit, maksukoostööd ning ettevõtete säästvuse kultuuri.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

19.11.2015

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

13

3

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Mercedes Bresso, Elmar Brok, Richard Corbett, Pascal Durand, Danuta Maria Hübner, Ramón Jáuregui Atondo, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Paulo Rangel, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Barbara Spinelli, Josep-Maria Terricabras, Kazimierz Michał Ujazdowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Isabella Adinolfi, Max Andersson, Enrique Guerrero Salom, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Andrej Plenković

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Sofia Ribeiro

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.2.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

38

18

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gerolf Annemans, Burkhard Balz, Udo Bullmann, Esther de Lange, Fabio De Masi, Markus Ferber, Jonás Fernández, Elisa Ferreira, Sven Giegold, Neena Gill, Sylvie Goulard, Roberto Gualtieri, Gunnar Hökmark, Danuta Maria Hübner, Cătălin Sorin Ivan, Diane James, Othmar Karas, Georgios Kyrtsos, Werner Langen, Sander Loones, Bernd Lucke, Olle Ludvigsson, Ivana Maletić, Notis Marias, Fulvio Martusciello, Marisa Matias, Costas Mavrides, Bernard Monot, Stanisław Ożóg, Sirpa Pietikäinen, Pirkko Ruohonen-Lerner, Molly Scott Cato, Peter Simon, Paul Tang, Ramon Tremosa i Balcells, Marco Valli, Tom Vandenkendelaere, Miguel Viegas, Jakob von Weizsäcker, Pablo Zalba Bidegain, Marco Zanni, Sotirios Zarianopoulos

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Enrique Calvet Chambon, Mady Delvaux, Bas Eickhout, Marian Harkin, Ramón Jáuregui Atondo, Rina Ronja Kari, Thomas Mann, Eva Paunova, Michel Reimon, Antonio Tajani, Beatrix von Storch

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Lucy Anderson, Andrey Kovatchev, Adam Szejnfeld

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0377.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0229.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0457.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0238.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0268.

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele

(7)

Rahvusvaheliste Arvelduste Pangal, rahapesuvastasel töökonnal (FATF) ja Maailma Kaubandusorganisatsioonil (WTO) on samuti eeskirjade koostamise ülesanne; ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsil (UNCTAD) on oluline roll maailmamajanduse juhtimisel; Aafrika Arengupank (ADB), Aasia Arengupank (ADB), Kariibi Arengupank (CDB), Lääne-Aafrika Arengupank (WADB), Ameerika Riikide Arengupank (IDB), Üleameerikaline Investeerimiskorporatsioon (IIC), Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD), Euroopa Nõukogu Arengupank (CEB), Maailmapanga Grupp, Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (IBRD), Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (IDA), Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (IFC) ja Mitmepoolne Investeeringute Tagamise Agentuur (MIGA) toetavad arengukoostöö rahastamist.

(8)

Euroopa Parlamendi 20. novembri 2012. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta

(9)

Käesolev piiratud vormis raport ei pretendeeri täielikkusele. Raporti ulatus on teadlikult piiratud ning vastab majandus- ja rahanduskomisjoni pädevustele, kuid võimaldab käsitleda olulisi küsimusi, nagu läbipaistvus, vastutus ja ELi huvide strateegiline kaitse. Raportöör tänab käesoleva raporti jaoks tehtud erinevate uuringute autoreid. Uuringud on kättesaadavad Euroopa Parlamendi veebisaidi rubriigis „Think tank”.

(10)

REAKTSIOON BASELI KOMITEE ARVAMUSELE KAPITALINÕUETE DIREKTIIVI IV PAKETI KOHTA (PANKADE KAPITALINÕUDED), MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE pressiteade, 5.12.2014 [URL: http://www.europarl.europa.eu/news/en/news-room/content/20141205IPR82904/html/REACTION-TO-THE-OPINION-OF-THE-BASEL-COMMITTEE-ON-CRD-4]

(11)

„Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine”, aruande on koostanud Jean-Claude Juncker ning Donald Tusk, Jeroen Dijsselbloem, Mario Draghi ja Martin Schulz [URL: http://ec.europa.eu/priorities/economic-monetary-union/docs/5-presidents-report_et.pdf].

(12)

David Wrighti märkused, IOSCO peasekretär, Atlandi Nõukogu, Washington, DC, 10. detsember 2012 [URL: https://www.iosco.org/library/speeches/pdf/20121210-Wright-David.pdf]

Viimane päevakajastamine: 1. aprill 2016Õigusalane teave