Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2007/2112(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0495/2007

Esitatud tekstid :

A6-0495/2007

Arutelud :

PV 30/01/2008 - 23
CRE 30/01/2008 - 23

Hääletused :

PV 31/01/2008 - 8.11
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0034

Vastuvõetud tekstid
DOC 72k
Neljapäev, 31. jaanuar 2008 - Brüssel Lõplik väljaanne
Soovimatu kaaspüügi vähendamine ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimine Euroopa kalanduses
P6_TA(2008)0034A6-0495/2007

Euroopa Parlamendi 31. jaanuari 2008. aasta resolutsioon soovimatu kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimise poliitika kohta Euroopa kalanduses (2007/2112(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile "Soovimatu kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimise poliitika Euroopa kalanduses" (KOM(2007)0136);

–   võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta(1) , eriti selle artiklit 2;

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile kalade vette tagasi laskmise vähendamist käsitleva ühenduse tegevuskava kohta (KOM(2002)0656), ning Euroopa Parlamendi 19. juuni 2003. aasta sellekohast resolutsiooni(2) ;

–   võttes arvesse oma 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni keskkonnasõbralikumate kalastusmeetodite kohta(3) ;

–   võttes arvesse 1995. aasta lepingut ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakendamise kohta;

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia direktiiv) (KOM(2005)0505), ja Euroopa Parlamendi 14. novembri 2006. aasta sellekohast seisukohta;(4)

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A6-0495/2007),

A.   arvestades, et saagi vette tagasi laskmine on ülemaailmne probleem, mille ulatuseks on hinnatud 7 kuni 27 miljonit tonni aastas, mis on võrdväärne ühe neljandikuga kogu kala- ja teiste liikide püügist, ning arvestades, et ELi kui terviku kohta hinnang puudub, kuid ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel on Põhjameres saagi vette tagasi laskmise maht 500 000 kuni 880 000 tonni;

B.   arvestades, et selline laiaulatuslik saagi vette tagasi laskmine kahjustab keskkonda, pärsib kahanevate kalavarude taastumist ning nõuab kalandussektorilt aega ja energiat;

C.   arvestades, et volinik Borg nimetas selliseid saagi vette tagasi laskmise koguseid "ebaeetiliseks";

D.   arvestades, et kalanduspoliitika kõigi sidusrühmade ja eeskätt kalandussektori kaasamine on vajalik tingimus meetmete määratlemiseks, mis võivad aidata mere elusressursse säästvalt majandada;

E.   arvestades, et saagi vette tagasi laskmine on nähtus, mis ei seostu üksnes teatavat tüüpi kalapüügivahendite kasutamisega, - seda esineb enamiku püügivahenditega, kuigi mõnede püügivahenditega nagu traalid kipub saagi vette tagasi laskmine olema suurem kui teiste püügivahenditega -, vaid seda mõjutab ka asjaomase püügipiirkonna iseloom, kusjuures Euroopa püügipiirkondades on peaaegu alati tegemist mitme kalaliigiga, mispuhul vette tagasi laskmise risk on suurem; arvestades, et rannalähedasel püügil võib teinekord saagi vette tagasi laskmise määr olla madalam, sest kalurid kasutavad saagi täielikumalt ära ja oskavad tänu püügipiirkonna tundmisele soovimatut loomust vältida;

F.   arvestades, et kõrge saagi vette tagasi laskmise määraga püügipiirkonnad võivad tekitada avalikkuses muret kalapüügi keskkonnamõju pärast ja seeläbi kahandada üldsuse usaldust turul oleva kala suhtes ja lõppkokkuvõttes mõjutada läbimüüki;

G.   arvestades, et saagi vette tagasi laskmist põhjustab hulk tegureid, kaasa arvatud ülemäärane püügikoormus, praegune lähenemisviis lubatud kogupüügile ja kvootidele, mis nõuab kvoodivälise saagi vette tagasi laskmist, paljudes püügipiirkondades esinevad erinevused püügivahendite nõuete ja lossitava kala alammõõdu vahel, valikuline püük ja muud kaubandustavad; arvestades, et traditsiooniliselt on püügivahendite ja -tavade osas enamiku uuenduste eesmärk pigem suurem loomus kui selektiivsem ning keskkonda vähem kahjustav kalapüük;

H.   arvestades, et rahvusvahelisel tasandil allkirjastatud dokumentidest, mis sisaldavad konkreetseid deklaratsioone vajaduse kohta vähendada kaaspüüki ja saagi vette tagasi laskmist, järgib EL FAO vastutustundliku püügi juhendit, FAO rahvusvahelist tegevuskava merelindude kaaspüügi vähendamise kohta õngejadapüügil, FAO rahvusvahelist tegevuskava haide kaitsmise ja haivarude majandamise kohta, ÜRO "Agenda 21" 17. peatükki, maailma kalapüüki käsitlevat Rooma konsensust, Kyoto deklaratsiooni kalanduse säästvast panusest toiduainetega kindlustatusesse, New Yorgi kokkulepet ÜRO mereõiguse konventsiooni sätete rakendamise kohta ning ÜRO Peaassamblee 1994. aasta resolutsiooni 49/118 ja 1995. aasta resolutsiooni 50/25, samuti Istanbulis (Türgi) 15.-20. aprillil 1996 toimunud 95. parlamentidevahelise konverentsi resolutsiooni, ohustatud looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (CBD);

I.   arvestades, et EL on nõustunud mitmesuguste kohustustega piirkondlike kalandusorganisatsioonide ning erinevate tema osalusel sõlmitud kahe- ja mitmepoolsete kokkulepete raames,

1.   väljendab heameelt komisjoni uue katse üle ergutada arutelu kõnealusel tõsisel teemal, et lõpuks muuta ühise kalanduspoliitika rõhuasetust nii, et lõpptulemusena saagi vette tagasi laskmine lõpetatakse;

2.   tervitab komisjoni ettepanekut kui esimest püüdlust jõuda kaaspüügi probleemi tuumani, aga rõhutab eeskirjade väljatöötamise äärmist pakilisust, et kaotada see keskkonda mittesäästev ja ebamoraalne tegevus, mis äärmuslikel juhtudel võib hõlmata kuni 90% kogu püütud kalast;

3.   tuletab meelde, et väikesemahulisest kalapüügist tingitud saagi vette tagasi laskmine on minimaalne ning nõuab seetõttu ühenduse abi tõhustamist, et edendada ja arendada väikesemahulist rannalähedast kalapüüki;

4.   lisaks väljendab heameelt saagi vette tagasi laskmise uue määratluse üle, millesse on lisatud mittekaubanduslikud kalaliigid ja muud liigid, mis tähendab, et kõnealuse muud tüüpi saagi vette tagasi laskmist tuleb samuti vähendada;

5.   rõhutab, et ELi poliitika peab tulemuslikult käsitlema kaaspüügi kõiki erinevaid liike (sealhulgas näiteks selgrootud, korallid, mereimetajad, linnud ja kilpkonnad) ning peaks edendama keskkonnasõbralikke püügimeetodeid, mis ei ohusta mere bioloogilist mitmekesisust ega kahjusta asjatult teisi elusorganisme;

6.   märgib siiski murega, et merelindude ja haide kaitsmist käsitlevate ühenduse tegevuskavade väljatöötamisel on väga vähe ära tehtud, hoolimata komisjoni vastavate kohustuste võtmisest 1999. aastal, ning nõuab tungivalt, et komisjon viiks mõlemad tegevuskavad lõpule võimalikult kiiresti;

7.   kutsub komisjoni üles võtma arvesse olemasolevat teaduslikku seisukohta albatrosside osas, keda praegu eriti õngejadapüügil tapetakse sellisel hulgal, et on karta nende väljasuremist;

8.   on seisukohal, et üks tõhus meede soovimatu kaaspüügi ja saagi vette tagasi laskmise vähendamiseks on vähendada üldist püügikoormust, sest kahanevad kalavarud koosnevad peamiselt alamõõdulistest kaladest, ning samal ajal täiustada selektiivseid meetmeid; tunnistab, et püügikoormuse vähendamine tooks kalandussektorile märkimisväärset kasu, sest see võimaldaks kahanevatel kalavarudel taastuda ja tootlikumaks muutuda ning kaluritel säästa aega ja jõudu saagi sorteerimisel;

9.   on seisukohal, et kaaspüük ja saagi vette tagasi laskmine on tõsine majanduslik ja keskkonnaprobleem, kuna ühest küljest põhjustavad need mõnedes ökosüsteemides täheldatavat tasakaalustamatust, ning teisalt on kindlaks tehtud, et need on kalavarude, sealhulgas suure kaubandusliku väärtusega kala, näiteks tursa varude kahanemise peamine põhjus;

10.   on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise vähendamine aitab saavutada merestrateegia direktiivis nõutavat head keskkonnaseisundit;

11.   on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise piiramise programmid tuleb täiel määral integreerida ühenduse üldisesse püügipiirkondade säästva majandamise poliitikasse;

12.   on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise põhjused erinevad püügipiirkonniti, sõltuvalt nii püügitehnikast kui ka asjaomase püügipiirkonna tüübist, seega on ka lahendused igal üksikjuhul erinevad;

13.   tunnistab, et ehkki üldise tavana ei saa saagi vette tagasi laskmist õigustada, on teadaolevalt liike, kellest suur osa jääb vette tagasi laskmisel ellu, ning et selliste liikide, nagu ka ohustatud ja kaitstavate liikide püügikeelu osas tuleks lubada teha erandeid, tingimusel et nende ellujäämispotentsiaali kohta esitatakse piisavad teaduslikud tõendid;

14.   rõhutab, et uute eeskirjade tulemuslikkus sõltub ELi püügipiirkondade teadusuuringute tulemuste asja- ja nõuetekohasest kasutamisest ning eri püügipiirkondade iseärasuste arvessevõtmisest tulenevalt nende asukohast, mereorganismide bioloogilisest mitmekesisusest ja pikaajalistest püügitavadest;

15.   õnnitleb neid kalandussektori ettevõtteid, kes on hiljaaegu alustanud programme selektiivsemate, saagi vette tagasi laskmist vähendavate püügivahendite ja -tavade väljatöötamiseks, ning julgustab teisi oma vaieldamatut püügivahendite tundmist kasutades panustama kõnealusesse protsessi, et leida veelgi uuenduslikumaid tehnikaid; taunib mõningates komisjonile esitatud avaldustes ilmnenud suhtumist, mille kohaselt on vette tagasi laskmist vähendavad meetmed "ebamugavad";

16.   rõhutab püügikoormuse vabatahtliku vähendamise tähtsust, mida teostatakse teatud püügipiirkondades ja nõuab vastavate mehhanismide kasutuselevõttu, et pakkuda rahalist hüvitist sarnaseid meetmeid võtvatele kaluritele;

17.   tervitab Šoti valitsuse hiljaaegu koostöös kalandussektoriga juurutatud algatust, mis kujutab endast reaalajas toimuvat püügipiirkondade vabatahtliku sulgemise korda, mille kohaselt kalapüügipiirkonnad, kus kiprid leiavad rohkearvuliselt alamõõdulist turska, suletakse kolmeks nädalaks; usub, et sellise, Euroopas omas laadis esimese algatusega sarnanev kord võib aidata vähendada saagi vette tagasi laskmist, toimides seejuures täielikus koostöös kalandussektoriga;

18.   nõustub komisjoniga, et ühise kalanduspoliitika klassikalisel lähenemisviisil soovimatu kaaspüügi vähendamisele, mille puhul nõukogus lepitakse kokku järjest üksikasjalikumates tehnilistes meetmetes, et kalurite piiratud osalusel hoida ära noorkala vette tagasi laskmine, on omad piirangud ja seda tuleb täiendada programmidega, mis motiveerivad kalureid kaaspüüki ja saagi vette tagasi laskmist vähendama, võttes seejuures arvesse iga püügipiirkonna erisusi, mis aitaks kaluritel vastavaid meetmeid paremini omaks võtta; on aga seejuures seisukohal, et soovimatut kaaspüüki aitab vähendada üksnes kalapüügivahendite ja -meetodite tehniline täiustamine;

19.   märgib, et komisjon peab kõige tulemuslikumaks saagi vette tagasi laskmise keelustamist, kuid et raskusi võib tekitada sellise keelu jõustamine ning see võib nõuda suuremaid rahalisi, logistilisi ja inimressursse;

20.   on seisukohal, et valikuline püük, hea, eeskirjadekohase kala väljapraakimine ja sellise kala allesjätmine, mille eest võib turul kõrgemat hinda saada, tuleks keelustada, ehkki sellist keeldu on raske jõustada; arvab, et jõustamise hõlbustamiseks tuleks katseliselt mõnedele laevadele paigaldada valvekaamerad;

21.   võtab teadmiseks asjaolu, et kui tahetakse, et kalurid ja muud sidusrühmad saagi vette tagasi laskmise lõpetamisele suunatud poliitika omaks võtaksid, peavad nad etendama seire ja kontrolli juures olulist osa, kuna nende koostöö ja kaasamine on jõustamismeetmete eduka rakendamise jaoks keskse tähtsusega; märgib, et uurimist vajavaid näiteid sellisest koostööst võib leida teiste riikide haldusalas – näiteks Kanadas ja Uus-Meremaal on kalurite nõusolekul katsetatud valvekaamerate paigaldamist kalalaevade välispiiretele ning aruannete kohaselt on selline videovalve osutunud saagi vette tagasi laskmise lõpetamisel väga edukaks;

22.   ergutab komisjoni, liikmesriike ja teisi sidusrühmi kaaluma kalandussektori kalastustavade parandamiseks stiimulite kasutamist; arvab, et sellised stiimulid võiksid hõlmata järgmist:

   - selektiivsemaid püügivahendeid kasutavatele laevadele täiendavate merepäevade lubamine või nende lubatud püügiaja pikendamine;
   - selektiivseid püügivahendeid kasutavatele laevadele sooduspääsu pakkumine püügipiirkondadesse, mis on neid mittekasutavatele laevadele suletud;
   - selektiivsemaid püügivahendeid kasutavatele laevadele kalapüügi lubamine ajal, mil see on teistele keelatud;

23.   märgib, et nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 41/2007, millega määratakse 2007. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning tingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes(5) , juba leidub üks näide soodusjuurdepääsu pakkumisest selektiivsete püügivahendite kasutamise eest, nimelt täiendavate merepäevade võimaldamisest sorteerimisresti kasutavatele homaaripüügilaevadele, ning on nõus, et selliseid täiendavaid stiimuleid tuleks kaaluda;

24.   on veendunud, et positiivsete ja negatiivsete stiimulite kombinatsioonile reageeriks kalandussektor – kellele tuleb anda võimalus saavutada tulemusi – soosivamalt ja tulemuslikumalt; lisaks on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise keeldu tuleks rakendada pärast muud tüüpi negatiivsete stiimulite katsetamist (näiteks ajastatud võrgusilma suuruse suurendamine, püügipiirkondade sulgemine jms);

25.   rõhutab tulemusliku kontrollisüsteemi tähtsust saagi vette tagasi laskmise keelu kehtestamise korral; juhib tähelepanu sellele, et puudulikud teadmised vette tagasi lastavate kalade hulgast halvendavad kalavarude suuruse ja kalade suremuse hindamise kvaliteeti ning raskendavad alamõõdulise kala püügi takistamiseks mõeldud meetmete hindamist; kutsub komisjoni üles jätkama uute järelevalvetehnikate väljatöötamist ja juhib sellega seoses tähelepanu võimalustele, mida pakuvad elektroonilised logiraamatud ja valvekaamerate kasutamine;

26.   nõuab, et valikuline püük, mis on üks saagi vette tagasi laskmise peamisi põhjuseid, muudetaks ebaseaduslikuks ja keelustataks seda võimaldavad vahendid, nagu näiteks pelaagiliseks püügiks mõeldud sorteerimisrestid laevadel;

27.   nõustub, et kõige arukam viis jätkata on valida välja rida katsepiirkondi vette tagasi lastava saagi koguste või asjaomaste liikide kaitsestaatuse põhjal; rõhutab, et tähtis on valida katseprojekte mitmetest vöönditest, et need esindaksid ühenduse püügipiirkondade geograafilist mitmekesisust; arvab, et igasse katseprojekti tuleb kaasata ka piisaval arvul laevu, et hõlmata vastava püügipiirkonna mitmekesisust ning tagada hea teabevahetus teiste püügipiirkonnas tegutsejatega; soovitab valida kaheks võimalikuks püügipiirkonna kandidaadiks piirkonnad, kus kasutatakse mitmesuguseid piimtraale, ning samuti tursa püügi ja vette tagasi laskmise piirkonnad; soovitab samaaegselt kõnealuste katseprojektide teostamisega hinnata saagi vette tagasi laskmise määra teistes püügipiirkondades;

28.   teeb ettepaneku lugeda prioriteetseteks saagi vette tagasi laskmise tavad, mis tulenevad lossitava kala alammõõtu ja võrgusilma mõõtu käsitlevate tehniliste eeskirjade sobimatusest, kuna neid on suhteliselt lihtne parandada;

29.   kutsub komisjoni üles võtma arvesse olemasolevaid teaduslikke seisukohti Läänemere tursavarude kohta, mille puhul registreeritakse väga suur osa püügist kaaspüügina;

30.   teeb ettepaneku rakendada igas asjaomases püügipiirkonnas alljärgnevaid meetmeid:

   i) saavutada püügipiirkonna igas osas vette tagasi lastava kala ja muude liikide koguse ja liigilise koosseisu täpne hindamine; kõnealuste andmete usaldusväärsust ja objektiivsust peaksid tunnistama kalurid, teadlased ja kõik teised sidusrühmad;
   ii) luua asjakohased tingimused, mis tagaksid kõigi sidusrühmade täieliku konsulteerimise, kaasamise ja koostöö, enne kui otsustatakse kaaspüügi vähendamise kvantitatiivsed eesmärgid teatud ajavahemikul (näiteks vähendamine 50% võrra kahe aasta jooksul); osalejate hulka kuuluksid piirkondlikud nõuandekomisjonid, kalurid, teadlased, riikide valitsused, komisjon ja valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid; nende roll oleks uurida kõiki ideid vette tagasi laskmise lõpetamiseks, kaasa arvatud kaaspüügi lossimine, tehnilised meetmed, püügipiirkondade ajutine sulgemine, suletud piirkonnad jms, ning samuti teha ettepanekuid positiivsete stiimulite loomiseks erinevaid püügitehnikaid katsetavatele kaluritele;
   iii) kavandatud rakendamisaja lõppedes hinnata tulemusi ja eesmärkide täitmist; edukad meetodid lisatakse ühise kalanduspoliitika sätetesse; kui saagi vette tagasi laskmise vähendamise eesmärke ei ole täidetud, kohaldatakse asjakohaseid karistusi, sealhulgas proportsionaalseid meetmeid;
   iv) vaadata korrapäraselt läbi vette tagasi laskmise alased kvantitatiivsed eesmärgid, et viimaks täielikult lõpetada saagi vette tagasi laskmine;
   v) saagi vette tagasi laskmine püügipiirkonnas keelustada üksnes juhul, kui kõik eelnevad sammud ei ole vette tagasi laskmist soovitud määral vähendanud viie aasta jooksul alates nende rakendamise algusest igas vaadeldavas püügipiirkonnas;

31.   palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu sellele, kuidas saaks meetmeid kohaldada kolmandate riikide vetes kalastavatele ELi kalalaevadele, ning palub muuta kõige selektiivsemate kalapüügivahendite kasutamine kalandusalaste partnerluslepingute raames kala püüdmise eeltingimuseks;

32.   märgib mitme kalaliigiga püügipiirkondade mitmekesisust ja tähtsust ELis ning teeb järelduse, et vette tagasi laskmise vähendamise sihteesmärgid peavad kajastama seda mitmekesisust, nii et mitte kõigis püügipiirkondades ei tule üheaegselt saavutada samasuguseid saagi vette tagasilaskmise vähendamise kvantitatiivseid eesmärke, kuna vette tagasilaskmise algne tase võib neis olla erinev;

33.   rõhutab, et kui konkreetsetes püügipiirkondades kehtestatakse saagi vette tagasi laskmise keeld, peaks vastakate stiimulite (näiteks turu loomine väikesemõõdulistele või kvoodivälistele kaladele) vältimiseks selliste kalade otseturustamine olema mis tahes tingimustel keelatud; on seisukohal, et laevadele võib hüvitada sellise saagi kaldale toomise kulud, mille nad muidu oleksid vette tagasi lasknud; on seisukohal, et sellist kala võiks näiteks kasutada kalajahu ja kalaõli tootmiseks, kusjuures ettevõtted, kes seda võimalust kasutavad, peaksid toetama piirkondlikult organiseeritud hüvitusfondi;

34.   märgib, et Euroopa Kalandusfondil on assigneeringuid selektiivsemate püügimeetodite alaste katseprojektide rahastamiseks ja püügivahendite väljavahetamiseks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid neid kasutaksid; nõuab suuremat halduslikku paindlikkust Euroopa Kalandusfondi vahendite kasutamisel, et paljutõotavaid katseprojekte saaks kiiresti ellu viia;

35.   juhib tähelepanu sellele, et lubatud kogupüüki reguleeriv süsteem on üks peamisi saagi vette tagasi laskmise põhjustajaid, ning et tuleb võtta meetmeid, vältimaks tahtmatult püütud ja lubatud mõõdus kalaliikide kohustuslikku vette tagasi laskmist vastavate liikide püügikvoodi puudumise tõttu;

36.   soovitab võtta lubatud kogupüügi hulka ka kaaspüügi kvoodid ning võtta jaotatud kvootide täitmise arvestusse kogu lossitud kaaspüük; nii nagu noorkala ülepüügi korral soovitatakse püügipiirkond reaalajas sulgeda, võiks ka püügipiirkonna kaaspüügi kvoodi ületamine tuua kaasa piirkonna sulgemise ohu; järgnevalt tuleks nimetatud kvooti järkjärgult vähendada, et luua lisastiimuleid selektiivsemate püügivahendite kasutuselevõtmiseks;

37.   märgib, et vastavalt nõukogu 30. märtsi 1998. aasta määrusele (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu(6) , on liikmesriikidel praegu õigus kehtestada nende lipu all sõitvatele laevadele ELi vetes kalastamise ajal rangemaid meetmeid; arvab, et liikmesriikidel peaks ka jätkuma paindlikkust uute lahenduste katsetamiseks, mille tõhusust hindaks komisjon, ja et teatavatel tingimustel peaks neil olema võimalik kehtestada kõigile 12 miili laiuses rannikuvööndis kalastavatele laevadele selektiivsemaid tehnilisi nõudeid;

38.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, piirkondlikele nõuandekomisjonidele, kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomiteele ning piirkondlikele kalanduse juhtimise organisatsioonidele, millesse EL kuulub.

(1) EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.
(2) ELT C 69E, 19.3.2004, lk 149.
(3) ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 319.
(4) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 86.
(5) ELT L 15, 20.1.2007, lk 1.
(6) EÜT L 125, 27.4.1998, lk 1.

Viimane päevakajastamine: 2. märts 2009Õigusalane teave