Euroopa Parlament ,

–   võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ("harta"), mis võeti vastu 12. detsembril 2007;

–   võttes arvesse eesmärke kujundada liidust vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala ning rakendada Euroopa Liidu lepingu artiklites 6 ja 7 sätestatud vabaduse, demokraatia, põhivabaduste austamise ja õigusriigi põhimõtteid;

–   võttes arvesse uuendusi, millega nõusolekut märkisid liikmesriikide valitsused 13. detsembril 2007 Lissaboni lepingule alla kirjutades ning mille seas on olulisel kohal harta muutmine õiguslikult siduvaks ning kohustus ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

–   võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust,(1) ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel,(2) ning Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni;

–   võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2007. aasta määrust (EÜ) nr 168/2007, millega asutatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet(3) (edaspidi "põhiõiguste amet");

–   võttes arvesse põhiõiguste ameti, Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskuse ning asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide aruandeid;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu sõltumatute ekspertide võrgustiku koostatud iga-aastaseid aruandeid põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu organite aruandeid, eelkõige Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee ja inimõiguste voliniku aruandeid inimõiguste olukorra kohta;

–   võttes arvesse oma kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni aruandeid ebaseaduslike sisserändajate kinnipidamiskeskustesse tehtud külastuste kohta;

–   võttes arvesse oma resolutsioone põhiõiguste ja inimõiguste valdkonnas;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni poolt käesoleva resolutsiooni ettevalmistamise käigus korraldatud avalikke kohtumisi ja mõttevahetusi, eelkõige 8. oktoobril 2007 toimunud kohtumist konstitutsioonikohtute ja ülemkohtute kohtunikega, 19. mail 2008 toimunud kohtumist Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuga ja 6. oktoobril 2008 toimunud kohtumist valitsusväliste organisatsioonide esindajatega;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A6-0479/2008),

A.   arvestades, et ELi lepingu artikli 6 kohaselt on Euroopa Liit rajatud ühistele väärtustele ja põhiõiguste austamisele, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest;

B.   arvestades, et Euroopa Parlament ELi kodanike otse valitud esindajana ja nende õiguste tagajana on veendunud, et tal on suur vastutus nende põhimõtete rakendamisel, eelkõige tulenevalt asjaolust, et praeguste asutamislepingute tingimustes on üksisiku õigus esitada kaebus ühenduse kohtutele ja Euroopa ombudsmanile väga piiratud;

C.   arvestades, et kindla menetluse kehtestamine selleks, et kontrollida õigusakti ettepanekute kooskõla hartaga, on üks harta vastuvõtmisest 7. detsembril 2000 tulenevaid vajadusi, mida komisjon on tunnistanud, võttes 2001. aastal vastu sellekohased sätted, ja mida Euroopa Parlament on komisjonile ka meelde tuletanud 15. märtsil 2007. aastal vastu võetud resolutsioonis harta järgimise kohta komisjoni õigusaktide ettepanekutes ning selle korrapärase ja nõuetekohase kontrollimise metoodika kohta(4) ;

D.   arvestades, et ratifitseerimiseks esitatud Lissaboni lepingus viidatakse otseselt hartale ning antakse sellele aluslepingutega võrdväärne õigusjõud;

E.   arvestades, et kui harta lisatakse ELi esmasesse õigusse, siis omandavad selles määratletud õigused siduva jõu teisese õiguse kaudu, millega neid õigusi rakendatakse;

F.   arvestades, et õiguslikust staatusest sõltumata on harta aastatega kujunenud Euroopa kohtute, sealhulgas Euroopa Esimese Astme Kohtu, Euroopa Ühenduste Kohtu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja mitmete konstitutsioonikohtute jaoks inspiratsiooniallikaks kohtupraktikas;

G.   arvestades, et tõelise põhiõiguste kultuuri loomine ELis eeldab põhiõiguste üldise järelevalvesüsteemi väljatöötamist, mis hõlmaks ka nõukogu ja valitsustevahelise koostöö osana vastuvõetud otsuseid, kuivõrd põhiõiguste kaitse ei tähenda ainult formaalset reeglite järgimist, vaid ennekõike põhiõiguste aktiivset edendamist ja sekkumist juhul, kui liikmesriigid põhiõigusi rikuvad või neid mitterahuldavalt jõustavad,

Sissejuhatus

1.   on seisukohal, et põhiõiguste tõhus kaitse ja edendamine on Euroopa demokraatia alus ning Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tugevdamise oluline eeltingimus;

2.   juhib tähelepanu sellele, et põhiõiguste kaitse hõlmab meetmeid eri tasanditel (rahvusvahelisel, Euroopa, riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil), ning rõhutab kohalike ja piirkondlike asutuste võimalikku rolli selliste õiguste praktilisel rakendamisel ja edendamisel;

3.   väljendab kahetsust, et liikmesriigid väldivad jätkuvalt oma inimõigustealase poliitika ja tavade allutamist ELi tasandi järelevalvele ning püüavad jätta nende õiguste kaitse üksnes siseriiklikesse raamidesse, mis kahjustab Euroopa Liidu aktiivset rolli inimõiguste kaitsjana maailmas ja kõigutab ELi välispoliitika usaldusväärsust põhiõiguste kaitse alal;

4.   juhib tähelepanu sellele, et vastavalt ELi lepingu artikli 6 lõikele 2 on Euroopa Ühenduste Kohtu ülesanne tagada põhiõiguste austamine, nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ning muudest rahvusvahelise õiguse instrumentidest;

5.   rõhutab, et ELi lepingu artiklis 7 sätestatakse ELi menetlus eemärgiga tagada, et ELis ei toimuks inimõiguste ja põhivabaduste olulisi ja jätkuvaid rikkumisi, kuid seda menetlust ei ole kunagi kasutatud, hoolimata asjaolust, et liikmesriikides leiavad rikkumised aset, nagu tõestavad Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused; palub ELi institutsioonidel kehtestada ELi lepingu artikli 7 rakendamiseks järelevalvemehhanism ja objektiivsed kriteeriumid;

6.   rõhutab, et kui Euroopa Ühenduste Kohtul on võimalik kasutada liikmesriikide ühesuguseid riigiõiguslikke tavasid inspiratsiooniallikana põhiõiguste alase kohtupraktika väljatöötamisel, kujutab harta endast minimaalsete õiguste ühisosa ning liikmesriigid ei saa kasutada argumenti, nagu tagaks harta teatavate õiguste nõrgema kaitse kui nende enda põhiseaduses sisalduvad tagatised, nende õiguste kaitse taseme alandamise ettekäändena;

7.   väljendab heameelt harta artikli 53 üle, mis võimaldab Euroopa Ühenduste Kohtul süvendada põhiõiguste alast kohtupraktikat, luues neile juriidilise aluse, mis on ELi õiguse arengu seisukohast väga oluline;

8.   rõhutab, et liikmesriikide kohtunikel on inimõiguste jõustamisel oluline roll; nõuab tungivalt, et riigid võtaksid kasutusele süsteemi kohtunike järjepidevaks koolitamiseks põhiõiguste kaitse alal;

Üldised soovitused

9.   on seisukohal, et põhiõiguste rakendamine peab olema kõikide Euroopa poliitikavaldkondade eesmärk; on arvamusel, et Euroopa Liidu institutsioonid peaksid selleks põhiõigusi aktiivselt edendama ja kaitsma ning võtma neid õigusaktide koostamisel ja vastuvõtmisel täiel määral arvesse;

10.   tunneb heameelt põhiõiguste ameti loomise üle, mis on esimene samm, et vastata Euroopa Parlamendi nõudmistele kehtestada integreeritud reguleeriv ja institutsiooniline raamistik, mille eesmärk on muuta harta toimimine reaalsuseks ning tagada selle kooskõla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni süsteemiga; juhib siiski tähelepanu sellele, et inimõiguste valdkonna sõltumatute ekspertide Euroopa võrgustiku iga-aastastes aruannetes inimõiguste kohta, mida avaldati 2005. aastani, vaadeldi kõikide hartas tunnustatud õiguste kohaldamist igas liikmesriigis, ning tunneb muret seoses asjaoluga, et põhiõiguste ameti piiratud volituste ja mainitud võrgustiku tegevuse lõpetamise tõttu võib süstemaatilise vaatluse alt välja jääda terve rida olulisi inimõiguste poliitika valdkondi Euroopas;

11.   rõhutab põhiõiguste ameti piiratud volitusi silmas pidades, et inimõiguste küsimusi ei saa kunstlikult jagada esimese, teise ja kolmanda samba valdkondade alusel analoogiliselt sellega, nagu liikmesriigid on määratlenud Euroopa Liidu pädevusvaldkonnad, sest põhiõigused moodustavad jagamatu terviku ja on üksteisest sõltuvad; on arvamusel, et komisjon ja nõukogu peavad koostöös põhiõiguste ametiga esmalt saama ülevaate kõigist inimõigustealastest probleemidest liikmesriikides, piirdumata ainult rangelt Euroopa raamistiku, Euroopa Liidu päevateemade või spetsiifiliste õiguslike ja poliitiliste vahenditega, tegema kindlaks korduvad ja praegu aktuaalsed inimõigustealased probleemid liikmesriikides ning kaaluma kõiki rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil olemasolevaid mehhanisme;

12.   palub komisjonil ja nõukogul kasutada heastavates meetmetes või ennetavas õiguslikus raamistikus teavet, mis on olemas tänu järelevalvele, mida teostavad ELis põhiõiguste amet, Euroopa Nõukogu, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kontrolliorganid, riikide inimõigustega tegelevad instituudid ja valitsusvälised organisatsioonid;

13.   jätab endale õiguse jälgida põhiõiguste ameti tööd ELis ja käsitleda inimõigustega seotud küsimusi, mis ei kuulu ameti pädevusse, ning palub komisjonil teha sedasama kooskõlas tema rolliga aluslepingute täitmise järelevalve alal;

14.   juhib tähelepanu asjaolule, et aktiivne õiguste poliitika ei saa piirduda ainult nende juhtumitega, mida avalikkuses kõige enam kajastatakse, ning et õiguste tõsiste rikkumiste üle noorte kinnistes kasvatusasutustes, vanadekodudes, hooldekodudes ja vanglates puudub kriitiline avalik järelevalve; rõhutab, et liikmesriigid ja EL peaksid tagama ekspertide järelevalve elamistingimuste üle sellistes kinnistes asutustes nii eeskirjade kui ka praktika osas;

15.   palub nõukogul tulevastesse iga-aastastesse aruannetesse, mis käsitlevad inimõiguste olukorda maailmas, lisada analüüsi nii olukorra kohta maailmas kui ka igas liikmesriigis; on seisukohal, et selline paralleelne analüüs näitaks, et EL on pühendunud inimõiguste kaitsmisele võrdväärselt nii ELi piires kui ka väljaspool, ja tõrjuks võimalikke süüdistusi topeltstandardite kasutamises;

16.   palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et anda ÜRO nn Pariisi põhimõtete raames liikmesriikides asutatud inimõiguste institutsioonidele täitevvõimust sõltumatu staatus ja piisavad rahalised vahendid, võttes arvesse eriti asjaolu, et nende organite üks ülesanne on jälgida inimõigustealast poliitikat eesmärgiga teha kindlaks puudujäägid ja anda soovitusi olukorra parandamiseks, kuivõrd selle tõhusust mõõdetakse ennekõike ennetava tegevuse, mitte üksnes probleemide lahendamise alusel; nõuab, et liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, asutaksid eelnimetatud riiklikud inimõiguste institutsioonid;

17.   nõuab tungivalt, et nõukogu muudaks oma ajutise põhiõiguste ja kodakondsuse töörühma alaliseks töörühmaks, mis töötaks paralleelselt inimõiguste töörühmaga (COHOM), ning palub, et komisjon määraks inimõiguste ja põhivabaduste portfelli üheleainsale volinikule;

18.   juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlament peab poliitilisest lähtekohast oluliseks seada põhiõiguste edendamine ühenduse õigustiku lihtsustamisel ja reorganiseerimisel taotletavate eesmärkide hulka; nõuab, et igale uuele poliitikavaldkonnale, õigusakti ettepanekule ja programmile lisataks uuring selle mõju kohta põhiõigustele ning et selline hindamine oleks ettepaneku põhjenduse lahutamatu osa, ning loodab, et liikmesriigid võtavad ühenduse õiguse ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse vastu samalaadsed mõju hindamise vahendid;

Koostöö Euroopa Nõukoguga ning põhiõiguste kaitsmisega tegelevate muude rahvusvaheliste institutsioonide ja organisatsioonidega

19.   tervitab ELi väljavaadet ühineda Euroopa inimõiguste konventsiooniga, ehkki see ei too kaasa fundamentaalseid muutusi, arvestades, et "kui Euroopa Ühenduste Kohus käsitleb Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud õiguste ja vabadustega seotud küsimusi, on konventsioonil (juba praegu) kindel sisuline koht liidu õiguskorras"(5) ;

20.   juhib tähelepanu Euroopa Nõukogu institutsioonide ja kontrollimehhanismide ning eri konventsioonide olulisele rollile inimõiguste valdkonnas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, ELi institutsioonid ja põhiõiguste amet lähtuksid sellest kogemusest, võtaksid neid mehhanisme arvesse töö korraldamises võrgustikuna ning kasutaksid Euroopa Nõukogu väljatöötatud standardeid ja muid Euroopa Nõukogu töö käegakatsutavaid tulemusi; nõuab, et kasutataks kõiki Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi võimalusi;

21.   nõuab koostöö tihendamist nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil põhiõiguste kaitsmisega tegelevate institutsioonide ja organisatsioonide vahel;

22.   rõhutab taas, kui tähtis on ELi usaldusväärsuse seisukohast maailmas mitte kasutada välispoliitikas ja sisepoliitikas topeltstandardeid;

23.   on seisukohal, et kuigi EL ei ole põhiõiguste alal vastuvõetud konventsioonide ja muude rahvusvaheliste õigusaktide otsene osaline, tingib asjaolu, et enamik liikmesriike on nendega ühinenud, kohustuse nende sätteid järgida ja vajaduse korral täita nende alusel moodustatud organite antud soovitusi, kui ELi õiguses ei ole sätestatud võrdväärne või tugevam kaitse; palub, et Euroopa Ühenduste Kohus toetaks seda lähenemisviisi oma otsustes;

24.   nõuab tungivalt, et EL sõlmiks koostöölepingud inimõiguste kaitsmisega tegelevate rahvusvaheliste institutsioonide ja organisatsioonidega, eelkõige ÜRO inimõiguste ülemkomissari büroo ja muude selles valdkonnas tegevate ÜRO organitega, samuti Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürooga (ODIHR) ning OSCE rahvusvähemuste ülemkomissariga;

Inimõigused, vabadus, turvalisus ja õigus

25.   rõhutab, et ELi pädevuse edasiarendamisel tuleb täielikult hinnata ja austada põhiõigusi ning isikuvabadusi; on seisukohal, et põhiõiguste austamise ja kollektiivse julgeoleku tagamise eesmärgid on mitte ainult ühitatavad, vaid ka vastastikku sõltuvad, ning asjakohase poliitikaga on võimalik vältida seda, et repressiivne lähenemisviis seaks ohtu isikuvabadused;

26.   on veendunud, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamisel põhinev Euroopa õigusruumi areng peab rajanema kogu ELis samaväärsetel menetluslikel kaitsemeetmetel ja põhiõiguste austamisel, nagu rõhutatakse ELi lepingu artiklis 6; nõuab, et liikmesriigid, kes seda seni ei ole teinud, võtaksid kiiresti vastu asjakohase õigusliku meetme kiiret vastuvõtmist isikute õiguste kohta kriminaalmenetlustes; kutsub liikmesriike üles tagama, et Euroopa vahistamismäärust ja muid vastastikku tunnustatavaid meetmeid kohaldatakse kooskõlas ELi inimõiguste normidega;

27.   rõhutab, et igal vahistatud isikul on õigus kõikidele õiguslikele tagatistele ning vajaduse korral oma päritoluriigi diplomaatilise esinduse abile ja sõltumatu tõlgi kasutamisele;

28.   väljendab muret Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumiste suure arvu üle liikmesriikides ja nõuab neilt tungivalt asjaomaste kohtuotsuste täideviimist ning struktuursete puuduste ja inimõiguste rikkumiste kõrvaldamist vajalike reformide läbiviimise teel;

29.   tunneb muret, et rahvusvaheline koostöö terrorismivastase võitluse alal on sageli kaasa toonud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse taseme alanemise, eelkõige eraelu puutumatuse õiguse, andmekaitse ja mittediskrimineerimise osas, ning on arvamusel, et EL peaks rahvusvahelisel tasandil jõulisemalt tegutsema sellise tõelise strateegia edendamiseks, mis põhineb inimõigustealaste rahvusvaheliste standardite ja kohustuste täielikul austamisel ning isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitsmisel kooskõlas harta artiklitega 7 ja 8; sellest tulenevalt nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks vastu raamotsuse eelnõu kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi soovitustega kehtestada rangemad normid; on seisukohal, et sellises strateegias tuleb arvesse võtta luureteenistuste tõhusa õigusliku järelevalve vajadust, et vältida piinamise, väärkohtlemise või muude rahvusvahelistele inimõigustealastele normidele mittevastavate tingimuste abil saadud teabe kasutamist tõendina kohtuprotsessides, kaasa arvatud uurimise järgus;

30.   nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid rakendaksid Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2007. aasta resolutsioonis LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta(6) toodud soovitusi; tervitab sellega seoses Ameerika Ühendriikide uue presidendi avaldust, mille kohaselt Guantanamo Bay kinnipidamisasutus suletakse ja kinnipeetavad antakse kohtu alla; kutsub liikmesriike üles väljendama valmisolekut leida ühiselt lahendus ülejäänud kinnipeetavate olukorrale;

31.   taunib Euroopa Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta ning 4. detsembri 2008. aasta kohtuotsuste ning Ühendkuningriigi apellatsioonikohtu 7. mai 2008. aasta Iraani rahva mudžahiidliku organisatsiooni kasuks tehtud otsuse mitterakendamist ELi poolt;

Diskrimineerimine
Üldised tähelepanekud

32.   rõhutab erinevust vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika vahel; on seisukohal, et võrdsed võimalused on iga inimese – ja mitte üksnes kindla liikmesriigi kodanike – põhiõigus, mitte privileeg; on seisukohal, et diskrimineerimise kõigi vormide vastu tuleb võidelda võrdse otsustavusega;

33.   palub liikmesriikidel ja komisjonil täielikult järgida ameti soovitusi, mis on sõnastatud põhiõiguste ameti esimese aastaaruande(7) 7. peatükis;

34.   jälgib murelikult ebarahuldavat olukorda diskrimineerimisvastase poliitika rakendamisel ja toetab selles osas põhiõiguste ameti 2008. aasta aruandes esitatud hinnangut; nõuab, et need liikmesriigid, kes ei ole seda seni teinud, asuksid seda poliitikat, eelkõige direktiive 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ konkreetselt rakendama, ning tuletab meelde, et nimetatud direktiivides on sätestatud miinimumstandardid ja neid tuleks seetõttu kasutada alusena, millele rajada igakülgne diskrimineerimisvastane poliitika;

35.   palub, et liikmesriigid, kes ei ole seda seni teinud, ratifitseeriksid Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 12,(8) milles sätestatakse üldine diskrimineerimiskeeld ja nähakse ette, et riiklikud asutused ei või mitte kedagi mis tahes põhjusel diskrimineerida; märgib, et selline säte Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu kehtivates õigusaktides praegu puudub;

36.   tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (KOM(2008)0426), laiendades sellega direktiivi 2000/43/EÜ kohaldamisala kõikidele muudele diskrimineerimise vormidele, rakendades sellega harta artikli 21 sätteid, mis annab suurema manööverdamisruumi kui EÜ asutamislepingu artikkel 13, kuna selles on loetletud täiendavad diskrimineerimise juhtumid: nahavärvus, sotsiaalne päritolu, geneetilised tunnused, keel, poliitilised või muud veendumused, kuulumine vähemusse, varaline seisund ja sünnijärgne päritolu;

37.   väljendab kahetsust, et direktiivi ettepanek jätab diskrimineerimisvastasesse õiguskaitsesse olulised lüngad, eelkõige suure hulga erandite tõttu, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise, majandustegevuse, abielu, perekonnaseisu ja soojätkamisõiguste, hariduse ning usutunnistusega; tunneb muret, et diskrimineerimise keelustamise asemel võivad sellised nn vabastusklauslid tegelikult kodifitseerida kehtivad diskrimineerivad tavad; tuletab komisjonile meelde, et direktiiv peab olema kooskõlas lesbide, homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste valdkonnas kehtiva kohtupraktikaga, eelkõige otsusega Maruko kohtuasjas(9) ;

38.   palub komisjonil kaasata põhiõiguste amet ühenduse diskrimineerimisvastasesse õigusloomeprotsessi, et amet saaks täita olulist rolli täiendavate õigusaktide koostamisel vajaliku ajakohase ja täpse teabe regulaarse allikana ning tema arvamust küsitaks õigusakti eelnõu koostamise ettevalmistavas etapis;

39.   väljendab heameelt 28. novembri 2008. aasta nõukogu raamotsuse 2008/913/JSK vastuvõtmise üle teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(10) vastavalt 2007. aasta detsembri poliitilisele kokkuleppele; osutab oma 29. novembri 2007. aasta seisukohale(11) , milles pooldati ettepanekut; palub komisjonil pärast põhiõiguste ametiga konsulteerimist esitada samalaadne õigusakti ettepanek homofoobia vastu võitlemise kohta;

40.   tunneb muret seoses asjaoluga, et diskrimineerimisvastaste õigusaktide tundmise tase liikmesriikides on madal, ja märgib, et oma õiguste kasutamiseks peavad ELi kodanikud toetuma antud valdkonda reguleerivatele ELi õigusaktidele; palub komisjonil ja liikmesriikidel kahekordistada jõupingutusi selle parandamiseks; rõhutab samas asjaolu, et õigusaktid saavad olla tõhusad ainult siis, kui kodanikel on lihtne juurdepääs õiguskaitsele, kuna diskrimineerimisvastastes direktiivides sätestatud kaitsesüsteem sõltub diskrimineerimise ohvrite algatustest;

41.   on seisukohal, et lisaks õigusloome vahenditele ja õiguskaitse võimalustele peab võitlus diskrimineerimisega tingimata toetuma ka haridusele, parimate tavade edendamisele ja teavitamiskampaaniatele, mis on suunatud laiale üldsusele ning piirkondadele ja sektoritele, milles diskrimineerimist esineb; palub riiklikel ja kohalikel ametivõimudel hariduslikes ja diskrimineerimisvastase poliitika edendamise meetmetes kasutada haridusega seotud vahendeid, mille on välja töötanud põhiõiguste amet ja Euroopa Nõukogu;

42.   rõhutab, et positiivse toimimisviisi kontseptsiooni – millega tunnistatakse asjaolu, et teatavatel juhtudel eeldab tõhus võitlus diskrimineerimisega aktiivset sekkumist ametivõimude poolt, et taastada tõsiselt häiritud tasakaal – ei saa taandada üksnes kvootide kasutamisele; rõhutab, et sellise toimimisviisi vorme võib praktikas olla väga erinevaid, näiteks töölevõtuintervjuule pääsu tagamine, eelisjuurdepääs töökohti puudutavale teabele valdkondades, kus teatavad elanikkonnarühmad on alaesindatud, eelistatud teabe andmine teatavatele rühmadele tööpakkumiste kohta ning üksnes kvalifikatsiooni asemel ametialase kogemuse arvestamine;

43.   on seisukohal, et andmete kogumine vähemuste ja halvemas olukorras rühmade kohta on oluline, nagu on rõhutatud Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskuse ning põhiõiguste ameti järjestikustes aruannetes; kutsub liikmesriike üles avaldama üksikasjalikku statistikat rassistlike kuritegude kohta ning arendama kuritegude ja/või kuriteo ohvrite alaseid uuringuid, mis võimaldaksid koguda arvulisi ja võrreldavaid andmeid rassistlike kuritegude ohvrite kohta;

Vähemused

44.   märgib, et ELi hiljutiste laienemistega lisandus senises 15 liikmega ELis elanud umbes 50 rahvusvähemusele ligikaudu 100 uut vähemusrühma, ning rõhutab, et sisserändajate, pagulaste ja kolmandatest riikidest pärit alaliste elanike madala osakaalu ning põlisrahvastest vähemuste (nn traditsiooniliste rühmade) suurema nähtavuse tõttu Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides on viimastes rände- ja integratsioonipoliitika vähemuste poliitikast eraldatud;

45.   rõhutab, et kuigi vähemuste kaitse kuulub Kopenhaageni kriteeriumide hulka, puuduvad ühenduse poliitikas nii rahvusvähemuste õiguste ühised kriteeriumid kui ka nende miinimumstandardid, samuti puudub ELi ühine määratlus rahvusvähemusse kuulumise kohta; soovitab kehtestada sellise määratluse Euroopa tasandil Euroopa Nõukogu 1993. aasta soovituse nr 1201 alusel; kutsub kõiki liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta ning rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni;

46.   rõhutab sellega seoses, et üha enam ELi kodanikke kolib ühest liikmesriigist teise ja et nende suhtes peaksid kehtima täielikult neile seoses ELi kodaniku staatusega asutamislepingutes antud õigused, eeskätt õigus osaleda kohalikel valimistel ja Euroopa Parlamendi valimistel ning õigus vabalt liikuda; kutsub liikmesriike üles täielikult järgima vaba liikumist käsitlevat direktiivi 2004/38/EÜ ning ELi institutsioone võtma täiendavaid meetmeid ELi kodanike õiguste kaitse tagamiseks kogu ELis;

47.   rõhutab piirkondlike ja vähemuskeelte kaitsmise ja edendamise tähtsust, märkides, et õigus kõnelda ja saada haridust oma emakeeles on üks peamisi põhiõigusi; ning tervitab liikmesriikide meetmeid kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi toetuseks, mis on oluline selleks, et kultuurilised ja religioossed vähemused saaksid täielikult kasutada oma õigusi;

48.   on arvamusel, et subsidiaarsuse ja omavalitsuse põhimõtted on kõige tõhusam viis rahvusvähemustesse kuuluvate isikute õiguste tagamiseks, järgides ELis esinevaid parimaid tavasid; toetab asjakohaste omavalitsuse liikide kasutamist, austades samal ajal täiel määral liikmesriikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust;

49.   rõhutab, et ELi mitmekeelsuse poliitika peaks kaitsma ja edendama piirkondlikke ja vähemuskeeli sihipärase rahastamise ja elukestva õppe programmiga paralleelsete eriprogrammide kaudu;

50.   on arvamusel, et kodakondsuseta isikud, kes elavad alaliselt liikmesriikides, on Euroopa Liidus ainulaadses olukorras, kuna teatavad liikmesriigid esitavad neile põhjendamatuid või tingimata mittevajalikke nõudmisi, millega kaasneb nende diskrimineerimine enamusrühma kuuluvate kodanikega võrreldes; nõuab seetõttu, et kõik asjaomased liikmesriigid ratifitseeriksid ÜRO kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni (1954) ja ÜRO kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni (1961); palub, et 1990ndatel aastatel iseseisvunud või iseseisvuse taastanud liikmesriigid kohtleksid kõiki enne seda nende territooriumil alaliselt elanud isikuid ilma diskrimineerimata, ning kutsub neid üles süstemaatiliselt leidma rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustel põhinevaid õiglasi lahendusi kõikide diskrimineerivate tavade ohvrite probleemidele; mõistab eriti hukka alaliste elanike sihiliku kustutamise registritest Euroopa Liidus ja kutsub asjaomaseid valitsusi võtma tõhusaid meetmeid nimetatud kodakondsuseta isikute staatuse taastamiseks;

Romid

51.   on seisukohal, et romide kogukond vajab erilist kaitset, kuna pärast ELi laienemist on see üks suuremaid vähemusrühmi ELis; rõhutab, et romid on ajalooliselt tõrjutud ja nende võimalused teatavates olulistes valdkondades on takistatud diskrimineerimise, häbimärgistamise ja tõrjutuse tõttu, mis muutunud üha teravamaks;

52.   on seisukohal, et romi kogukondade sotsiaalne tõrjutus ja diskrimineerimine on tõendatud fakt vaatamata õiguslikele, poliitilistele ja rahalistele vahenditele, mis sellega võitlemiseks Euroopa tasandil on kasutusele võetud; märgib, et Euroopa Liidu ja liikmesriikide hajutatud ja koordineerimata jõupingutustega ei ole seni suudetud romide olukorda struktuuriliselt ja püsivalt parandada, eelkõige sellistes olulistes valdkondades nagu hariduse, tervishoiu, eluaseme ja tööhõive kättesaadavus, ning seda läbikukkumist nüüd ka avalikult tunnistatakse;

53.   taunib asjaolu, et puudub spetsiaalselt romide diskrimineerimise vastu suunatud ELi üldine ja integreeritud poliitika romide jaoks prioriteetsetele probleemidele lahenduste leidmiseks, nagu see toimub mitmete inimõiguste austamise järelevalvemehhanismide puhul, sealhulgas ühinemiseelse hindamise kaudu, mida viib läbi komisjon, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste ja põhiõiguste ameti aruannete kaudu; kinnitab, et tegemist on ühe suurema ja keerukama küsimusega inimõiguste valdkonnas, mille lahendamine on ELi kollektiivne ülesanne ning millega tuleb otsustavalt tegeleda;

54.   rõhutab, et on vaja üldist, inimõigustele ja tegevusele suunatud lähenemisviisi mittediskrimineerimisele, milles kajastuks romide diskrimineerimise Euroopa mõõde; on arvamusel, et Euroopa Liidu raamstrateegia romide kaasamiseks peaks nägema liikmesriikidele ette tegevuskava, mis seaks eesmärgid ja prioriteedid ning hõlbustaks järelevalve- ja hindamisprotsessi, olles suunatud tegelike probleemide lahendamisele:

Võrdsed võimalused

55.   kutsub liikmesriike üles paremini austama, kaitsma ja rakendama õigusi, mis on sätestatud ÜRO konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ning palub, et asjaomased liikmesriigid võtaksid tagasi oma reservatsioonid ja ratifitseeriksid konventsiooni vabatahtliku protokolli(12) ; rõhutab samas vajadust kindlalt järgida 1995. aastal Pekingis toimunud ÜRO neljanda naiste maailmakonverentsi deklaratsioonis ja tegevusprogrammis võetud kohustusi;

56.   kutsub liikmesriike ja ELi üles tõhusate meetmete abil võitlema naiste otsese ja kaudse diskrimineerimisega kõigil elualadel (sealhulgas abielu-, partnerlus- ja muudes peresuhetes) ning mitmekordse diskrimineerimisega (nii soo alusel kui ka samal ajal muudel põhjustel);

57.   nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks rahvusvähemuste hulka kuuluvate ja sisserändajatest naiste olukorrale, kuna nende tõrjutust suurendab mitmekordne diskrimineerimine nii väljaspool nende kogukonda kui ka nende kogukonnas; soovitab võtta vastu riiklikud integreeritud tegevuskavad, et võidelda tulemuslikult mitmekordse diskrimineerimisega, eelkõige juhul, kui ühes riigis tegeleb diskrimineerimise probleemidega mitu eri asutust;

58.   rõhutab, et tuleb tunnistada, et eksisteerib vägivald, eriti koduvägivald, mille all naised kannatavad oma soo tõttu, ja selle vastu võidelda nii Euroopa kui ka riigi tasandil, sest tegemist on naiste õiguste levinud rikkumisega, mida sageli alahinnatakse, ning palub liikmesriikidel seetõttu võtta asjakohaseid ja tõhusaid meetmeid, et tagada naistele vägivallavaba elu, võttes nõuetekohaselt arvesse ÜRO deklaratsiooni naistevastase vägivalla likvideerimise kohta(13) ;

59.   kutsub liikmesriike ja ELi üles tunnistama kõiki seksuaalse ekspluateerimise vorme ja nende vastu võitlema; liikmesriigid, kes ei ole täitnud kokku lepitud ELi õigusakte inimkaubandusega võitlemise kohta, peavad selle kohta aru andma(14) ; liikmesriigid peaksid ratifitseerima inimestega, eelkõige naiste ja lastega kauplemise takistamist, sellise kauplemise vastu võitlemist ja selle eest karistamist käsitleva protokolli, mis täiendab ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni, ning Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastaste meetmete konventsiooni; nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks inimkaubanduse vastase võitluse tegevuskava;

60.   rõhutab, et tuleb parandada avalikkuse teadlikkust soojätkamis- ja seksuaalalase tervisega seotud õigustest, ning kutsub liikmesriike üles tagama, et naised saaksid oma õigusi täielikult kasutada, ning korraldama asjakohast seksuaalharidust, teavitamist ja konfidentsiaalseid nõustamisteenuseid ning lihtsustama rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust, et vältida soovimatuid rasedusi ning ebaseaduslikke ja ohtlikke aborte, ning võitlema naiste suguelundite moonutamise tava vastu;

61.   rõhutab, et rahvusvähemuste hulka kuuluvatele naistele tuleks sõltumata nende õiguslikust seisundist tagada juurdepääs riiklikele rahalistele vahenditele, et võimaldada neile ohutud, võrdsed, kultuuritaustaga arvestavad tervishoiuteenused ja -õigused, eelkõige seksuaal- ja soojätkamistervis ja õigused; tuleks vastu võtta Euroopa õiguslik raamistik, mis tagaks noorte tüdrukute füüsilise puutumatuse ja kaitseks neid suguelundite moonutamise eest;

62.   rõhutab, et kuigi naiste tööhõives on tehtud edusamme, on vaatamata nende kõrgele haridustasemele nende töötasu võrdväärse töö eest madalam kui meestel, nad koonduvad teatud kutsealadele, neid töötab vähem otsuste tegemisega seotud ametikohtadel ning tööandjaid suhtuvad nendesse kahtlusega raseduse ja emadusega seotud põhjustel; tõsiselt tuleb tegeleda soolise palgaerinevusega, et tagada naiste majanduslik sõltumatus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus tööturul;

63.   palub liikmesriikidel ja sotsiaalpartneritel võtta vajalikke meetmeid, et võidelda seksuaalse ja psühholoogilise ahistamisega töökohal;

64.   rõhutab, et naisi tuleb nende ametialases karjääris toetada, sealhulgas ennetava poliitikaga era-, töö- ja pereelu tasakaalustamiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid nii jagatud vanemapuhkust kui ka isaduspuhkust ning muudaksid vastastikuseks sünnituspuhkuse ja lapsehoolduspuhkuse toetuste kulud, et naised ei oleks enam kulukam tööjõud kui mehed; ning rõhutab vajadust teadlikkust tõstvate kampaaniate järele, et vältida sooliselt stereotüüpseid peremudeleid, rõhutades samas, kui tähtis on tagada paindlikud töötingimused, juurdepääs lapsehoiuteenustele ning lastega naistele täisosalus pensioniskeemides;

65.   palub liikmesriikidel võidelda koos sotsiaalpartneritega lapseootel naiste diskrimineerimise vastu tööturul ja kasutada kõiki võimalikke abinõusid, et tagada emade kõrgel tasemel kaitse; palub komisjonil hinnata üksikasjalikumalt antud valdkonna siseriiklike sätete kooskõla ühenduse õigusega ning esitada vajaduse korral ettepanekud ühenduse õigusaktide läbivaatamiseks;

66.   juhib tähelepanu (peamiselt põllumajanduses tegutsevate) füüsilisest isikust ettevõtjate (peamiselt naissoost) partnerite suurele arvule, kelle õiguslik staatus on mitmetes liikmesriikides ebakindel, mis võib tuua kaasa rahalisi ja spetsiifilisi õiguslikke probleeme seoses sünnitus- ja lapsehoolduspuhkuse ning haiguspuhkuse kasutamisega, pensioniõiguste kogumisega ning sotsiaalkindlustuse kättesaadavusega, samuti lahutuse korral;

67.   tunnistab asjaolu, et naiste ebavõrdne juurdepääs tööturu majanduslikele vahenditele kahjustab nende juurdepääsu sotsiaalkaitsele, eelkõige pensioniõigustele, mille tulemusena on eakate naiste vaesusrisk suurem kui meestel; selleks, et vältida naiste diskrimineerimist, on oluline, et õiguste individualiseerimine oleks tagatud sotsiaalkindlustussüsteemis, mitte selle aluseks ei oleks perekond; väljaspool ametlikku tööturgu sõltuvate isikute hooldamise eesmärgil veedetud aja suhtes tuleks kohaldada nn krediit-ajaühikuid, mida võetaks täispensioni õiguste arvutamisel arvesse;

68.   rõhutab vajadust tagada, et Euroopa Liidu territooriumile sisenevad kolmandate riikide kodanikud ja ELi kodanikud oleksid teadlikud kehtivatest seadustest ja sotsiaalsetest kokkulepetest meeste ja naiste võrdõiguslikkuse valdkonnas, et vältida õigus- ja sotsiaalse keskkonna mittetundmisest tulenevat diskrimineerimist;

69.   kutsub liikmesriike üles mitte aktsepteerima tavade, traditsioonide või muude religioossete põhjenduste toomist ettekäändena, et õigustada naistevastase diskrimineerimise, rõhumise või vägivalla mis tahes vorme, ja mitte võtma vastu poliitikat, mis võiks seada nende elu ohtu;

70.   palub komisjonil viia läbi uurimuse ühest isikust koosnevate leibkondade diskrimineerimise kohta, eriti mis puudutab maksukohtlemist, sotsiaalkindlustust, avalikke ja tervishoiuteenuseid ning eluaset;

Seksuaalne sättumus

71.   on seisukohal, et usuliste, ühiskondlike ja poliitiliste juhtide poolt homoseksuaalide aadressil tehtud diskrimineerivad märkused õhutavad vihkamist ja vägivalda, ning kutsub asjaomaseid valitsusorganeid üles neid hukka mõistma;

72.   kiidab sellega seoses igati heaks Prantsusmaa algatuse, mida toetavad kõik liikmesriigid, homoseksuaalsuse üldiseks dekriminaliseerimiseks, kuna 91 riigis on homoseksuaalsus endiselt kriminaalkuritegu ja mõnel juhul koguni surmanuhtlusega karistatav kuritegu;

73.   tunneb heameelt, et avaldati põhiõiguste ameti esimene temaatiline aruanne, mis koostati Euroopa Parlamendi taotlusel ning käsitleb homofoobiat ja diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel liikmesriikides, ning palub liikmesriikidel ja ELi institutsioonidel rakendada kiiresti ameti esitatud soovitusi või teatada põhjustest, miks seda ei tehta;

74.   tuletab kõikidele liikmesriikidele meelde, et kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega võib kogunemisvabadust kasutada ka siis, kui nende inimeste arvamused, kes seda õigust kasutavad, on vastuolus enamuse arvamusega, ning seetõttu rikub paraadide diskrimineeriv keelustamine, samuti nendel osalejatele asjakohase kaitse tagamise kohustuse mittetäitmine Euroopa Inimõiguste Kohtu, ELi lepingu artikli 6 (ELi ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta) ning harta tagatud põhimõtteid;

75.   palub liikmesriikidel, kes on vastu võtnud õigusaktid samast soost isikute partnerluse kohta, tunnustada teistes liikmesriikides vastuvõetud sarnase mõjuga sätteid; palub nendel liikmesriikidel esitada ettepanekud suuniste kohta olemasolevate õigusaktide vastastikuseks tunnustamiseks liikmesriikide vahel, et tagada samasooliste paaride Euroopa Liidus vaba liikumise õiguse kohaldamine võrdsetel tingimustel heteroseksuaalsete paaridega;

76.   nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepanekud, mille eesmärk on tagada vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamine liikmesriikides homoseksuaalsete paaride puhul, sõltumata sellest, kas nad on abielus või registreeritud partnerlussuhtes, eelkõige juhul, kui nad kasutavad ELi õiguse kohast vaba liikumise õigust;

77.   kutsub liikmesriike, kes seda veel teinud ei ole, ning rakendades võrdõiguslikkuse põhimõtet, võtma õiguslikke meetmeid, et lõpetada diskrimineerimine, mida kogevad mõned paarid oma seksuaalse sättumuse tõttu;

78.   palub komisjonil tagada, et liikmesriigid annavad varjupaika isikutele, kes põgenevad nende seksuaalsest sättumusest tingitud tagakiusamise eest oma päritoluriigis, teha algatusi kahe- ja mitmepoolsel tasandil isikute seksuaalsest sättumusest tingitud tagakiusamise lõpetamiseks ning käivitada uuring transseksuaalide olukorra kohta liikmesriikides ja kandidaatriikides, muu hulgas seoses ahistamise ja vägivalla ohuga;

Ksenofoobia

79.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon, samuti liikmesriikide kohaliku, piirkondliku ja riigi tasandi valitsusasutused kooskõlastaksid oma meetmeid võitluseks antisemitismiga ning vähemuste, sealhulgas romide, traditsiooniliste rahvusvähemuste ja liikmesriikides elavate kolmandate riikide kodanike vastu suunatud rünnakutega, et tagada sallivuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete austamine ning edendada ühiskondlikku, majanduslikku ja poliitilist integratsiooni; palub kõikidel liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, tunnistada ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee pädevust võtta vastu ja arutada üksikisikute pöördumisi ÜRO rassilise diskrimineerimise kõikide vormide likvideerimise rahvusvahelise konventsiooni alusel;

80.   nõuab, et liikmesriigid võitleksid otsustavalt kõikide vihkamist levitavate sõnumite vastu rassistlikes meediaprogrammides ja artiklites, mis levitavad sallimatuid vaateid romide, sisserändajate, välismaalaste, traditsiooniliste rahvusvähemuste ja muude vähemusrühmade vastasel vihal põhinevate kuritegude vormis, muusikakollektiivide tegevuses ja neonatslikel kontsertidel, mis sageli toimuvad avalikult ilma ühegi tagajärjeta; samuti nõuab tungivalt poliitilistelt parteidelt ja liikumistelt, kellel on suur mõju massimeedia üle, hoiduma vihkamist levitavatest sõnumitest ning ELi vähemusrühmade laimamisest;

Noored, eakad ja puudega inimesed

81.   palub liikmesriike soodustada veelgi suuremat sotsiaalpartnerite kaasamist meetmete võtmisel, mille eesmärk on kaotada diskrimineerimine puude või vanuse alusel ning parandada otsustavalt noorte, eakate ja puudega inimeste juurdepääsu tööturule ning koolitusprogrammidele; palub kõikidel liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerida ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ja selle vabatahtlik protokoll;

82.   nõuab, et komisjon tagaks puuetega inimeste vahenditega varustamiseks liikmesriikidele antavate rahaliste vahendite vastavuse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kriteeriumitele ning asjaomaste perekondlike ja kohalike teenuste ning iseseisva elu võimaluste rahastamise;

83.   on seisukohal, et oluline on tagada ravi ja hoolduse kättesaadavus kõikidele, kes vajavad geriaatrilist ravi või ravi haiguse või invaliidsuse korral, ning märgib, et erilist tähelepanu tuleb pöörata puudega noorte ravitingimustele ja kaitsele;

Kultuur

84.   rõhutab, kui oluline roll on meedial mitmekesisuse, multikultuurilisuse ja sallivuse edendamisel; nõuab tungivalt, et kõik meediateenused väldiksid igasugust rassismi, ksenofoobiat, sallimatust ja diskrimineerimist soodustavat sisu;

85.   ergutab liikmesriike seoses kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastaga (2008) tegema koostööd paljude erinevate sidusrühmadega, eriti valitsusväliste organisatsioonidega, et soodustada kultuuridevahelist dialoogi ja tõsta teadlikkust, eelkõige noorte inimeste seas ühistest väärtustest ning kultuurilise, usulise ja keelelise mitmekesisuse austamisest;

86.   rõhutab, kui oluline roll on spordil sallivuse, vastastikuse austuse ja mõistmise edendamisel; kutsub liikmesriikide ja Euroopa spordiasutusi üles jätkama jõupingutusi võitluses rassismi ja ksenofoobia vastu ning ergutab käivitama uusi, tõhusamaid ja laiaulatuslikumaid algatusi, mis tugineksid kehtivatele meetmetele;

87.   rõhutab meediapädevuse olulist rolli kõikidele Euroopa Liidu kodanikele õiglaste ja võrdsete haridusvõimaluste tagamisel;

88.   kutsub liikmesriike üles tagama kolmandatest riikidest Euroopa Liitu saabuvate uute sisserändajate, eriti laste ja noorte tulemuslikku integratsiooni liikmesriikide haridussüsteemidesse ning aitama neid nende kultuurilise mitmekesisuse edendamise abil;

Relvajõud

89.   juhib tähelepanu sellele, et põhiõigused ei lõpe kasarmu uksel ning kehtivad täiel määral ka vormikandjate suhtes, ning soovitab liikmesriikidel tagada, et põhiõigusi järgitaks ka relvajõududes;

Migrandid ja pagulased
Juurdepääs rahvusvahelisele kaitsele ja seaduslik sisseränne

90.   on šokeeritud nende inimeste traagilisest saatusest, kes hukkuvad katsel jõuda Euroopa territooriumile või kes satuvad ülevedajate või inimkaubitsejate kätte;

91.   palub, et komisjon ja liikmesriigid seaksid sisse tõhusa ja pikaajalise seadusliku rände poliitika ning tagaksid tegeliku juurdepääsu ELi territooriumile ning menetlusele, millega nähakse ette paindlikumad ja paremini kooskõlastatud eeskirjad varjupaigataotlejate kohta, selle asemel et suunata kõik pingutused ebaseadusliku rände tõkestamisele, kasutades selleks järjest rohkem erinevaid piirikontrollimeetmeid, mille puhul praegu puuduvad vajalikud mehhanismid võimalike varjupaigataotlejate kindlakstegemiseks Euroopa piiridel, ning sellega rikutakse 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonis sätestatud mittetagasisaatmise põhimõtet;

92.   kutsub liikmesriike üles ühenduse olemasolevate varjupaigapoliitika direktiivide rakendamisel kasutama ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti antud suuniseid võrdõiguslikkuse kohta (2002);

93.   palub, et nõukogu selgitaks Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (FRONTEX) ja liikmesriikide rolli olukorras, et tagada inimõiguste austamine piirikontrolli puhul; on seisukohal, et FRONTEXi volitusi tuleb kiiresti muuta, et lisada nende hulka ka päästetööd merel; nõuab, et FRONTEXi sõlmitavad lepingud kolmandate riikidega, eriti tagasisaatmise ühise korralduse osas, allutataks Euroopa Parlamendi demokraatlikule kontrollile;

94.   nõuab, et nõukogu ja komisjon volitaksid FRONTEXit tegema struktuurset koostööd ÜRO pagulaste ülemvoliniku bürooga (UNHCR), et hõlbustada operatsioone, mis mõjutavad inimõiguste kaitset;

95.   tunneb muret, et piirikontrolli kaugenemine ELi geograafilistest piiridest muudab väga raskeks kontrolli juhul, kui pagulasseisundit taotlevad või rahvusvahelist kaitset vajavad isikud puutuvad kokku kolmandate riikide ametiasutustega;

96.   nõuab, et komisjon ja eriti nõukogu jätkaksid Euroopa edumeelse strateegia edendamist varjupaigapoliitika valdkonnas ning jõuaksid kiiresti ja nõudlikult selle rakendamise teise etapini, kus muu hulgas vaadatakse läbi nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiv 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta)(15) ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus ja antava kaitse sisu kohta)(16) ning luuakse Euroopa varjupaigataotlejate tugiamet;

Vastuvõtmine

97.   nõuab, et komisjon jätkaks jõuliselt nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ (millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)(17) ülevõtmise hindamist, sest mitmetes liikmesriikides ei ole seda üle võetud või on see võetud üle osaliselt, mille tõttu on tekkinud olukord, kus direktiiviga sätestatud miinimumnorme ei rakendata;

98.   juhib tähelepanu sellele, et migrandid, kes ei esita varjupaigataotlust, tuleb samuti asjakohastes ja sobivates rajatistes vastu võttu, kus neile tutvustatakse tõlgi ja erikoolituse saanud kultuurivahendajate abiga nende õigusi ja vastuvõtva riigi õiguse, ühenduse õiguse ja rahvusvaheliste kokkulepete alusel pakutavaid võimalusi;

Migrantide, varjupaigataotlejate ja pagulaste lapsed

99.   nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks pagulastest, varjupaigataotlejatest ja migrantidest laste ning varjupaigataotlejate, pagulaste või dokumentideta vanemate laste olukorrale, et tagada, et iga laps saab täielikult kasutada oma õigusi, mis on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsioonis ning mille hulka kuulub õigus mittediskrimineerimisele, kusjuures kõikide meetmete puhul tuleb juhinduda lapse parimatest huvidest, tunnustades siiski vanemate tähtsat rolli ja vastutust; juhib tähelepanu kahese haridussüsteemi kujunemisele teatud liikmesriikides ning rõhutab, et kodanike ja mittekodanike laste erinev kohtlemise ja abistamise korraldus ei tohiks olla diskrimineeriv ega pikaajaline ning selle eesmärk peaks olema tagada kõigile lastele parem haridus, sealhulgas vastuvõtva riigi keelte õpetamine;

100.   nõuab eritähelepanu pööramist saatjata ja vanematest lahutatud alaealistele, kes saabuvad ELi territooriumile ebaseadusliku rände raames, ning rõhutab, et liikmesriikidel on kohustus neid abistada ja nad erikaitse alla võtta; nõuab, et kõik kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused ning ELi institutsioonid teeksid pidevat koostööd, et kaitsta neid lapsi igasuguse vägivalla ja ekspluateerimise eest, tagada neile viivitamata eestkostja, anda neile õigusabi, otsida nende perekondi ja parandada nende vastuvõtutingimusi, leides neile sobiva elamiskoha, hõlbustades nende juurdepääsu tervishoiu-, haridus- ja koolitusteenustele, eelkõige aidates neil õppida vastuvõtva riigi keelt, omandada kutset ja täielikult integreeruda koolisüsteemi;

101.   tuletab meelde, et laste kinnipidamist haldusõiguse alusel ei tohiks olemas olla ning et perega koos olevaid lapsi ei tohiks kinni pidada, välja arvatud väga äärmuslikel asjaoludel, tehes seda võimalikult piiratud ajaks ja ainult siis, kui kinnipidamine toimub ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 3 ja artikli 37 lõike b alusel nende huvides;

Integratsioon

102.   nõuab kolmandate riikide kodanike suhtes rakendatava siseriikliku integratsioonipoliitika ja ELi selle valdkonna algatuste paremat kooskõlastamist; rõhutab, et Euroopa raamistiku ühised põhimõtted peavad tagama, et integratsioonipoliitika sisaldab mittediskrimineerimise poliitikat, aga ulatub sellest ka kaugemale ning seda laiendatakse muudele valdkondadele, näiteks tööhõivele, haridusele ja kutseõppele;

103.   kutsub üles arendama integratsiooni- ja kultuuridevahelise dialoogi edendamise programme, mille eesmärk on ära hoida võimalikke pingeid ühendusesiseste migrantide ja põliste kogukondade vahel seoses laienemisjärgse rändega;

104.   on seisukohal, et sisserändajatest vähemustega seotud kõige pakilisem vajadus on nende võimalikult kiire integreerimine selle riigi ühiskonda, kus nad asuvad, tagades samas, et integreerumine on vastastikune; on seisukohal, et sama tähtis on tunnustada iga liikmesriigis sündinud ja seal elava isiku õigust kodanikuõigustele; on veendunud, et pikaajaliste elanike õigus osaleda poliitilises elus kohalikul tasandil soodustaks sotsiaalset ja poliitilist integratsiooni;

105.   tunneb muret, et tõhusa integratsioonipoliitika puudumine põhjustab sadade tuhandete mittekodanike ja kodakondsuseta isikute tõrjutust töö-, sotsiaalsest ja poliitilisest elust, see kahjustab ka ELi seatud eesmärki suurendada tööjõu liikuvust, et suurendada konkurentsivõimet ja majanduslikku heaolu; tunnistab, et on olemas oht, et tõrjutus seab inimese haavatavasse olukorda, muutes ta vastuvõtlikuks äärmuslusele, inimkaubandusele ja muud liiki ärakasutamisele;

Tagasisaatmine

106.   rõhutab, et isikuid ei tohiks tagasi saata enne, kui nende taotlust on õiglaselt ja põhjalikult uuritud; on seisukohal, et kui nende tagasisaatmine oleks päritolu- või transiidiriigis inimõiguste austamise osas valitseva kriitilise olukorra tõttu võimatu või ebainimlik, ei tohiks liikmesriigid neid tagasi saata vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusele;

107.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid kontrolliksid päritolu- või transiidiriiki tagasisaadetud isikute elamis- ja integratsioonitingimusi ning võtaksid meetmeid, et need isikud saaksid asjakohast abi;

Kinnipidamine ja tagasivõtmise kokkulepped

108.   tunneb muret, et juba mitmeid aastaid on välismaalaste kinnipidamiskeskuste arv liikmesriikides ja nende piiridel suurenenud; nõuab paljude raportite, sealhulgas kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni delegatsioonide koostatud raportite põhjal, milles mõistetakse hukka sagedased inimõiguste rikkumised, järgmiste meetmete võtmist:

109.   tunneb muret, et alates 2002. aastast on tagasivõtmise sätted lisatud enamikku ELi ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolestesse lepingutesse, sealhulgas kaubanduslepingutesse, mille tõttu toimub Euroopa Liidu rändepoliitika järjest suurem hajutamine, mida iseloomustab ebapiisav parlamentaarne järelevalve nii Euroopa kui liikmesriikide tasandil; kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles kaasama Euroopa Parlamenti varakult lepingu läbirääkimiste käigus ning andma talle korrapäraselt aru nende klauslite alusel EList väljasaadetud isikute arvu kohta;

Sõnavabadus

110.   võitleb sõnavabaduse kui ühe ELi alusväärtuse eest; on seisukohal, et sõnavabadust tuleb kasutada õigusaktides sätestatud piirides, sellega peab kaasnema isiklik vastutus ning see peab põhinema teiste inimeste õiguste austamisel;

111.   tunneb heameelt üldiselt rahuldava ajakirjandusvabaduse olukorra pärast liikmesriikides, sest kõik 27 liikmesriiki on Piirideta Ajakirjanike 2007. aasta ülemaailmses ajakirjandusvabaduse pingereas esimese 56 hulgas;

112.   palub, et liikmesriigid, kes viimastel aastatel on kasutanud oma õigusasutusi või kellel on kavas muuta oma õigusakte selleks, et rikkuda ajakirjanike õigust varjata oma teabeallikaid, samuti ajakirjanike ja toimetajate õigust teavet avaldada, muudaksid oma õigusakte ja tavasid vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. märtsi 1996. aasta otsusele ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusele ajakirjanike õiguse kohta mitte avaldada oma teabeallikaid,(18) kuna selle õiguse rikkumine on praegu ELis kõige suurem oht ajakirjanike sõnavabadusele ning viimastel aastatel ei ole seda olukorda oluliselt parandatud;

113.   peab ajakirjanduse sõnavabadust ja sõltumatust üldisteks õigusteks, mida ei tohi ohustada ükski isik ega rühm, kes tunneb end öeldu või kirjutatu tõttu rünnatuna; rõhutab samas, et valeteabe või laimu puhul peab õigus hüvitisele olema tagatud kohtu kaudu vastavalt kehtivatele õigusaktidele;

114.   on arvamusel, et ajakirjandusvabadust tuleks alati kasutada seaduslikes raamides, kuid tunneb samal ajal muret, et viimastel aastatel on kiusatus keelata avalikud arutelud teatud teemadel paljudes liikmesriikides toonud kaasa mitteametliku tsensuuri või meedia enesetsensuuri;

Lapse õigused
Vägivald, vaesus ja töö

115.   mõistab hukka kõik lastevastase vägivalla vormid ning peab eriti vajalikuks võidelda liikmesriikides esinevate sagedasemate vägivallavormide vastu, s.t pedofiilia, seksuaalse kuritarvitamise, perevägivalla, kehalise karistamise vastu koolides ning erinevate kuritarvitamise vormide vastu institutsioonides; nõuab, et kehtestataks kindlad, usaldusväärsed ja juurdepääsetavad mehhanismid, mis võimaldavad lastel kõikides liikmesriikides vägivallast teatada, ning et need mehhanismid tehtaks teatavaks laiale avalikkusele;

116.   kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid, et keelustada erinevad laste ekspluateerimise vormid, sealhulgas ekspluateerimine prostitutsiooni, pornograafia valmistamise, uimastite salakaubanduse, taskuvarguste ja kerjamise eesmärgil ning kõik muud ekspluateerimise vormid;

117.   kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et lõpetada alaealiste mitteametlik abiellumine, mis toimub sageli väga noorelt; on arvamusel, et see tava on seksuaalse kuritarvituse vorm, mis kahjustab lapse arengut ja võib põhjustada koolist väljalangemise;

118.   nõuab, et 13 liikmesriiki, kus veel ei ole sellealaseid õigusakte, keelustaksid täielikult kehalise karistamise vastavalt ÜRO uuringule lastevastase vägivalla kohta, kus kehalist karistamist nimetatakse praegu kõige levinumaks lastevastase vägivalla vormiks;

119.   rõhutab vajadust tagada, et kõikides Euroopa ja riigi tasandi poliitikavaldkondades võetaks arvesse laste töö kõikide vormide kaotamist; leiab, et täisajaga õppimine on probleemi parim lahendus, et ühtaegu vältida sellist kuritarvitamist ja samas leida tulevikus väljapääs kirjaoskamatuse ja vaesuse nõiaringist;

120.   märgib, et mõnedes liikmesriikides kasutatakse lapsi linna- ja maapiirkondades kõige halvema töö tegemiseks, ning nõuab, et palub liikmesriigid tegeleksid selle probleemiga, rakendades jõuliselt oma siseriiklikku õigust ning korraldades riiklikke teavituskampaaniaid, mis on suunatud nii vanematele kui ka lastele;

121.   tuletab meelde, et peaaegu 20 % lastest ELis elavad vaesuspiirist allpool ning et kõige suuremasse riskirühma nende hulgas kuuluvad ühe vanemaga pered ja/või välismaal sündinud vanematega pered; rõhutab seetõttu, et tuleb võtta laste vajadustele keskenduvaid asjakohaseid meetmeid nende õiguste tagamiseks, mille hulka kuuluvad perede toetamise meetmed, ning palub, et liikmesriigid, eriti need, kus vaesuse määr on kõrgeim, võtaksid vastu ambitsioonikad ja teostatavad eesmärgid laste ja nende perede vaesuse vähendamiseks;

122.   palub, et komisjon püüaks lisada spetsiaalselt laste ja nende perede vaesust, noorte tööpuudust ja vähemuste sotsiaalset kaasamist puudutavad eri strateegiad kõikidesse asjakohastesse arengustrateegiatesse, sealhulgas vaesuse vähendamise strateegiadokumentidesse ja näidisprogrammidesse; ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tegutseksid tõhusalt lastega kauplemise vastu, laiendaksid piiriülest koostööd, korraldaksid erikoolitust ja rakendaksid asjakohaseid õigusnorme;

123.   rõhutab lastekaitse tähtsust; on arvamusel, et Euroopa Liidu lapse õiguste strateegiaga seotud algatused, nagu eranditult lapsi puudutavatele teemadele pühendatud veebisait, eriabi ja hädaabi telefoninumbrid ning eelarvevahendite eraldamine laste heaks võetavaid meetmeid toetavatele ELi programmidele, tuleks täies ulatuses ellu viia ja samuti tuleks neid edasi arendada;

Diskrimineerimine

124.   palub, et komisjon ja liikmesriigid osutaksid eritähelepanu noorte ja laste diskrimineerimise eri vormidele, mis sageli toimub mitmekordselt ning mille all eriti kannatavad vaesuses elavad lapsed ja tänavalapsed ning rahvusvähemustesse ja sisserändajate rühmadesse kuuluvad noored inimesed, kuid ka puudega noored ja lapsed, ning mille tulemuseks on juurdepääsu puudumine haridusele ja tervishoiule;

125.   nõuab, et romi laste suhtes, eelkõige (kuid mitte ainult) nendes liikmesriikides, kus romid on suur rahvusvähemus, rakendataks erimeetmeid, et lõpetada diskrimineerimine, segregatsioon, sotsiaalne ja haridusalane tõrjutus, mille ohvrid nad sageli on; kutsub eelkõige liikmesriike üles tegema jõupingutusi, et kaotada romi laste üleesindatus – mis on täiesti õigustamatu – vaimse puudega laste kasvatusasutustes, korraldama kooliskäimist edendavaid kampaaniaid ning võitlema isikut tõendava dokumendi väljastamisest keeldumise nähtuse vastu, mida esineb paljude romi laste puhul;

126.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid ebasoodsas olukorras ja sotsiaalselt tõrjutud laste tulemusliku integratsiooni haridussüsteemi nende võimalikult varases eas, ning ergutab sel eesmärgil parimate tavade vahetamist;

127.   kutsub liikmesriike üles võitlema diskrimineerimise vastu haridusvaldkonnas, nagu romi laste segregatsioon koolis, vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu hiljutisele kohtuotsusele selles küsimuses(19) ;

Õiglus noortele

128.   on seisukohal, et alaealiste õigusrikkujate kinnipidamine peaks olema vaid viimane võimalus ja seda tuleks rakendada võimalikult piiratud ajavahemiku jooksul, ning nõuab seetõttu, et alaealiste suhtes nähtaks ette muud alternatiivid vangistuse asemel; nõuab, et oleksid tagatud ümberõppemeetmed, näiteks töötamine ühiskonna heaks, et tagada nende noorte sotsiaalne ja tööalane taasintegreerumine;

129.   märgib, et kriminaalvastutuse iga ei ole kõikides liikmesriikides sama, ning tunneb muret, et teatavates liikmesriikides võetakse alaealisi regulaarselt vastutusele täiskasvanute kohtusüsteemis ning mõnes teises liikmesriigis suletakse alaealiste erikohtuid; palub, et liikmesriigid ühtlustaksid oma kohtusüsteemid, nii et ühegi lapse üle ei mõistetaks kohut samamoodi nagu täiskasvanu üle;

130.   palub, et kõik liikmesriigid tagaksid laste tõhusa ja sõltumatu esindamise kõikides neid puudutavates kohtulikes ja kohtulikku laadi menetlustes ning neile seadusliku eestkostja määramise, juhul kui pereliige ei saa nende nimel esineda; rõhutab, et ametiasutused peavad kõiki lapsi, sealhulgas õigusasutuste poolt kasvatusasutustesse paigutatud lapsi, teavitama olemasolevatest kaebuse esitamise mehhanismidest;

Laste abistamine

131.   kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et tagada lapse õigus perekonnale ning leida tõhusad lahendused laste vanematest lahutamise ja laste mahajätmise vältimiseks; nõuab, et liikmesriigid loobuksid suurte kasvatusasutuste poliitikast ning pigem reformiksid, arendaksid ja tugevdaksid pere- ja kogukonnapõhiseid tõhusaid ja alternatiivseid kasvatusstruktuure; kasvatusasutusse paigutamise korral nõuab liikmesriikidelt vajalikke vahendeid, mis võimaldaksid lapsel perekonda tagasi pöörduda;

132.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vajalikke meetmeid, et tagada kvaliteetsed laste vastuvõtustruktuurid, kaasa arvatud kutseõppe jätkamise võimalused, head töötingimused ja mõistlik palk neile, kes lastega kutsealaselt tegelevad; rõhutab, et need struktuurid ja nende personal on tugev alus laste tulevikule ning nendest on kasu ka vanematel, eelkõige nendel, kelle töökoormus on väga suur, või üksikvanematel, samuti pakuvad need alternatiivi lastele, kelle pere on puudulik või olematu;

Osalemine

133.   tuletab meelde, et lastel on õigus väljendada oma arvamust vastavalt vanusele ja küpsusastmele ning neile tuleb anda võimalus osaleda lasterühmades või -ühendustes, et neil oleks võimalus kohtuda teiste lastega ja õppida end seal väljendama; palub seetõttu, et liikmesriigid ja kohalikud asutused ergutaksid projekte, mille eesmärk on anda lastele võimalus end sel viisil väljendada, tehes seda kohalike lastekogude või -parlamentide kaudu, tagades seejuures, et kaasatakse kõige enam tõrjutud lapsed ning et laste hulgas levitatakse laialt teavet selliste tegevuste kohta;

134.   tunneb heameelt, et komisjon on algatanud foorumi, kus kogunevad ELi institutsioonide ning riiklike ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad, kes tegutsevad lapse õiguste valdkonnas; on seisukohal, et laste osalemine peaks olema üks foorumi põhieesmärke, ning kutsub seetõttu komisjoni üles tagama laste osalemine foorumi tegevuse kõigis etappides;

135.   on seisukohal, et teavet lapse õiguste kohta tuleks lastele levitada nii, et see oleks kättesaadav, kasutades selleks sobivaid vahendeid; nõuab, et komisjon töötaks välja tõhusad teabevahendid, millega parandatakse laste teadmisi oma õiguste kohta, laste olukorra kohta liikmesriikides ja ELi tegevuse kohta selles valdkonnas;

Sotsiaalsed õigused

136.   on seisukohal, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ei saa võidelda, tagamata kõiki põhiõigusi, sealhulgas majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi kõigile; kiidab sellega seoses heaks otsuse nimetada 2010. aasta vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks; palub, et komisjon ja liikmesriigid lepiksid kokku ambitsioonikad eesmärgid selles valdkonnas ja järgiksid neid;

137.   rõhutab, et on olemas jagamatute ja omavahel seotud põhiõiguste kogum, mille tegelik kättesaadavus peab olema tagatud kõigile inimestele;

Vaesus

138.   rõhutab asjaolu, et läbivaadatud Euroopa sotsiaalharta artiklis 30 sätestatakse õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest, ning kutsub liikmesriike üles seda ratifitseerima;

139.   rõhutab, et "aktiivse kaasamise" poliitikas on üha tähtsam pöörata tähelepanu tööturul kõige enam tõrjutud isikutele;

140.   rõhutab asjaolu, et äärmine vaesus ja sotsiaalne tõrjutus kujutab endast kõikide põhiõiguste rikkumist;

141.   loodab, et sotsiaalmõõde ja põhiõigused integreeritakse tõhusalt ELi kõikidesse poliitikavaldkondadesse;

142.   pooldab sotsiaalse ja kestva arengu mudelit, mis põhineb sotsiaalsete õiguste järgimisel ja mille eesmärk on suurem sotsiaalne ühtekuuluvus;

143.   tuletab meelde, et harta artiklites 34 ja 36 tunnistatakse õigust sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalteenustele ning õigust juurdepääsule üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele; kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik kodanikud, sealhulgas kõige vähem kaitstud kodanikud, saaksid neid õigusi kasutada;

144.   tuletab meelde, et võitlus vaesuse vastu peab toimuma koos kõige halvemas olukorras olevate elanikerühmadega, keda see kõige enam puudutab ja kes seetõttu kogevad õigustele juurdepääsu puudumise tagajärgi kõige enam ja teavad, kuidas olukorda parandada; soovib, et kehtestataks osalusdemokraatia, milles pööratakse eritähelepanu vaesuse, tõrjutuse, diskrimineerimise või ebavõrdsuse all kannatavate inimeste osalemisele;

Kodutus

145.   palub komisjonil välja töötada kodutuse Euroopa raammääratlus, koguda võrreldavat ja usaldusväärset statistikat ning anda igal aastal ülevaade kodutuse kaotamiseks võetud meetmest ja edusammudest liikmesriikides;

146.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid koostaksid kodutust käsitleva laiaulatuslikuma strateegia osana "talvise hädaolukorra lahendamise kavad";

Eluase

147.   tuletab meelde, et harta artikli 34 lõikes 3 tunnistatakse sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks kõigi nende õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid; seetõttu kutsub liikmesriike üles tagama juurdepääsu inimväärsele eluasemele;

148.   tuletab meelde tähelepanekuid ja põhimõtteid, mis esitati Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku aruandes inimväärse eluaseme kohta(20) ;

Tervis

149.   tuletab meelde, et harta artiklis 35 nähakse ette igaühe õigus ennetavale tervishoiule ning ravile; kutsub liikmesriike üles tagama juurdepääsu asjakohasele tervishoiule eelkõige neile, kelle sissetulek on madal ning kelle tervislik seisund nõuab pikaajalist või kallist intensiivravi;

150.   palub liikmesriikidel ja ELil tagada, et isikutel, kes kuritarvitavad narkootilisi aineid, oleks täielik juurdepääs spetsialiseeritud tervishoiuteenustele ja alternatiivravile ning neid ei koheldaks kurjategijatena ainuüksi seetõttu, et nad tarvitavad keelatud aineid;

Töötajad

151.   rõhutab, et vaja on parandada tööturu läbipaistvust, et kogu töö (tähtajaline, tähtajatu, täisajaga, osalise tööajaga ja tunnitasul põhinev) oleks deklareeritud, mõistlikult tasustatud ja töötajate õigused oleksid alati tagatud;

152.   tunnistab, et kõikides liikmesriikides ei ole siseriiklikke õigusakte, millega määratakse kindlaks alampalk; nõuab vahendeid, millega tagatakse kõigile korralikul tasemel sissetulek, et tagada, et kõik töötajad ELis saaksid töötasu, mis võimaldab neil elada väärikat elu;

153.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja kandidaatriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid täielikult Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone; palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid ILOt kontrollisüsteemi ja -mehhanismide tugevdamisel;

154.   ergutab ettevõtteid kohaldama vastutustundlikku ja mittediskrimineerivat töölevõtmise ning kutsealase arengu poliitikat, et suurendada naiste, noorte ja ebasoodsas olukorras olevate isikute tööhõivet;

155.   tuletab meelde, et diskrimineerimist tuleb samuti pidada nelja põhivabaduse, eriti inimeste vaba liikumise piiramiseks ja sellisena takistuseks siseturu toimimisel; palub komisjonil ergutada liikmesriike läbi vaatama üleminekusätteid, millega reguleeritakse pääsu nende tööturule, et kaotada selles osas Euroopa kodanike diferentseeritud kohtlemine;

156.   palub liikmesriikidel vaadata läbi oma õigusaktid eesmärgiga tagada, et seksitöötajaid – sõltumata nende õiguslikust seisundist – ei kasuta ära kuritegelikud organisatsioonid, et nende põhiõigused on tagatud ning nad saavad kasutada asjakohaseid sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid;

157.   palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid tööturul kõige tõrjutumate isikute sotsiaalset kaasatust ning tegeleksid nn vaeste töötajate probleemiga; on seisukohal, et nendes strateegiates tuleks saavutada tasakaal õiglase palgataseme, töö- ja eraelu ühitamise, heade töötingimuste, sotsiaalkaitse, tööalase konkurentsivõime ja tööga kindlustatuse vahel;

Ebaseaduslikud töötajad

158.   kutsub liikmesriike üles ratifitseerima ÜRO konventsiooni võõrtöötajate õiguste kohta,(21) ja juhib nende tähelepanu sellele, et enamik töötajatest, kes töötavad ilma asjakohaste sisserändedokumentideta, teevad tööd, mis on seaduslik ja Euroopa majandusele vajalik, näiteks puuviljasaagi koristamine, hoonete ehitamine või hooldus, haigete, eakate inimeste või laste eest hoolitsemine;

159.   kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles lõpetama termini "illegaalne immigrant" kasutamise, sest sellel on väga negatiivne kõrvaltähendus, ning kasutama rohkem termineid "ebaseaduslik töötaja/migrant" või "dokumentideta töötaja/migrant";

160.   kinnitab, et tööõigus on selleks, et kaitsta ebaõiglases töösuhtes olevaid töötajaid, nii nagu see dokumentideta töötajate puhul just ongi, ning palub, et liikmesriigid tagaksid ametiühingusse kuulumise õiguse kõigile töötajatele, sealhulgas dokumentideta töötajatele;

161.   palub, et komisjon peaks sama tähtsaks ja pakiliseks nii praegu väljatöötamisel olevat sisserändepoliitikat kui ka karistusi ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele, mis peaksid olema ühes paketis;

162.   rõhutab, et tööinspektorite esimene ülesanne on kaitsta töötajaid, ning palub seetõttu, et liikmesriigid:

Eakad inimesed

163.   on arvamusel, et vananev elanikkond on väljakutse ning seda tuleb käsitada kui võimalust kaasata pika ja väärtusliku kogemusega inimesed tihedamini ühiskonda, millega ühtlasi edendatakse aktiivse vananemise põhimõtet; on seisukohal, et tuleb teha jõupingutusi vanemate töötajate tööturule integreerimiseks;

164.   on arvamusel, et eritähelepanu tuleb pöörata eakatele üksi elavatele naistele, kes on eriti ohustatud rühm ja majanduse jahenemise korral sageli esimesed vaesusesse langejad;

165.   märgib vajadust võidelda eakate naiste diskrimineerimise vastu ja suurendada nende osalemist tööturul (s.t elukestva õppe programmide abil), arvestades nende haavatavust ja kasvavat arvu ELis;

166.   tuletab meelde, et harta artikliga 25 antakse eakatele õigus elada inimväärset ja iseseisvat elu; soovitab seetõttu koostoimes harta artiklitega 34 ja 35 tagada eakatele väärika elu elamiseks ennetavat arstiabi ja sotsiaalkindlustust;

167.   palub nendel liikmesriikidel, kes veel ei ole seda teinud, kehtestada õigusnormid ravitahteavalduste kohta, et oleks tagatud inimõiguste ja biomeditsiini Oviedo konventsiooni artiklis 9 sisalduva nõude ("Kui patsient ei ole meditsiinilise sekkumise ajal võimeline oma soovi avaldama, tuleb arvestada tema varasemat sellekohast soovi.") järgimine ja õigus väärikusele elu lõpul;

o
o   o

168.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, Euroopa Nõukogu ministrite komiteele ja parlamentaarsele assambleele ning inimõiguste volinikule ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asjaomastele organitele.

(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (2) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16. (3) ELT L 53, 22.2.2007, lk 1. (4) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 229. (5) Euroopa Nõukogu – Euroopa Liit: "Üks eesmärk Euroopa kontinendile", Jean-Claude Junckeri aruanne, 11. aprill 2006, lk 4. (6) ELT C 287 E, 29.11.2007, lk 309. (7) Euroopa Põhiõiguste Ameti 2008. aasta aruanne, avaldatud 24. juunil 2008. (8) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokoll nr 12, alla kirjutatud 4. novembril 2000. (9) Kohtuasjas C 267/06 Tadao Maruko v . Versorgungsanstalt der deutschen Bühnen otsustas Euroopa Ühenduste Kohus 1. aprillil 2008, et keeldumine maksta toitjakaotuspensioni elukaaslastele on otsene diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel, kui üleelanud abikaasa ja üleelanud kooselupartner on pensioni suhtes samalaadses olukorras. (10) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55. (11) ELT C 297 E, 29.11.2008, lk 125. (12) Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni vabatahtlik protokoll, vastu võetud 15. oktoobril 1999. (13) ÜRO deklaratsioon naistevastase vägivalla likvideerimise kohta, vastu võetud 20. detsembril 1993. (14) Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud (ELT L 261, 6.8.2004, lk 19); nõukogu 19. juuli 2002. aasta raamotsus 2002/629/JSK inimkaubanduse vastu võitlemise kohta (ELT L 203, 1.8.2002, lk 1). (15) ELT L 326, 13.12.2005, lk 13. (16) ELT L 304, 30.9.2004, lk 12. (17) ELT L 31, 6.2.2003, lk 18. (18) Soovitus nr R(2000)7. (19) D.H. ja teised v . Tšehhi Vabariik seoses varasemate aastate kohtuasjadega. (20) Voliniku 29. oktoobri 2007. aasta seisukoht pealkirjaga "Keegi ei peaks olema kodutu – adekvaatne eluase on õigus". (21) Kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon, vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr 45/158 18. detsembril 1990.