Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ja pidades eelkõige silmas Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi;

–  võttes arvesse direktiive 2004/18/EÜ ja 2004/17/EÜ riigihankelepingute sõlmimise korra kohta ning direktiivi 2007/66/EÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohta;

–  võttes arvesse komisjoni 19. novembri 2009. aasta teatist „Era- ja avaliku sektori investeeringute kasutamine majanduse elavdamiseks ja pikaajalise struktuurimuutuse saavutamiseks: avaliku ja erasektori partnerluse arendamine” (KOM(2009)0615);

–  võttes arvesse komisjoni 5. mai 2009. aasta teatist „Säästva arengu toetamine: ausa kaubanduse ja valitsusväliste organisatsioonide kaubandusliku jätkusuutlikkuse tagamise kavade roll” (KOM(2009)0215);

–  võttes arvesse komisjoni 16. juuli 2008. aasta teatist „Keskkonnahoidlikud riigihanked” (KOM(2008)0400);

–  võttes arvesse komisjoni 5. veebruari 2008. aasta tõlgendavat teatist, mis käsitleb riigihankeid ja kontsessioone reguleeriva ühenduse õiguse kohaldamist avaliku ja erasektori institutsionaliseeritud partnerluste suhtes (K(2007)6661);

–  võttes arvesse komisjoni personali töödokumenti „Euroopa parimate tavade juhend, millega lihtsustatakse VKEde juurdepääsu riigihankelepingutele” (SEK(2008)2193);

–  võttes arvesse komisjoni 1. augusti 2006. aasta tõlgendavat teatist, milles käsitletakse ühenduse õigust lepingute sõlmimisel, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega(1);

–  võttes arvesse järgmisi Euroopa Liidu Kohtu otsuseid:

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 10. veebruari 2010. aasta arvamust „Säästva arengu toetamine: ausa kaubanduse ja valitsusväliste organisatsioonide kaubandusliku jätkusuutlikkuse tagamise kavade roll” (RELEX-IV-026);

–  võttes arvesse järgmisi uuringuid:

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni kommertskasutusele eelnevate hangete kohta: innovatsiooni kiirendamine jätkusuutlike ja kõrgekvaliteediliste avalike teenuste tagamiseks Euroopas(2);

–  võttes arvesse oma 20. juuni 2007. aasta resolutsiooni eriprobleemide kohta riigihankeid käsitlevate õigusaktide ülevõtmisel ja rakendamisel ning nende õigusaktide seose kohta Lissaboni kavaga(3);

–  võttes arvesse oma 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori partnerluse kohta ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal(4);

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse ja arengu kohta(5);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0151/2010),

A.  arvestades, et majandus- ja finantskriis on näidanud selgelt riigihangete suurt majanduslikku tähtsust, et juba on selgelt märgata kriisi mõju kohalikele omavalitsustele, ning et ametiasutused saavad oma avalike huvidega seotud ülesandeid ainult siis tulemuslikult täita, kui neile on selleks tagatud vajalik õiguskindlus vastavas valdkonnas ning menetlused ei ole liiga keerulised;

B.  arvestades, et hästi toimiv riigihangete turg on ühisturu jaoks keskse tähtsusega, seda nii piiriülese konkurentsi ja innovatsiooni edendamiseks, vähese süsinikuheitega majanduse toetamiseks kui ka ametiasutustele optimaalse väärtuse saavutamiseks;

C.  arvestades, et riigihankeõiguse eesmärk on tagada riigi rahaliste vahendite tõhus ja kokkuhoidlik kasutamine ja anda huvitatud ettevõtetele võimalus võita riigihankeid ausas konkurentsis;

D.  arvestades, et riigihankedirektiivide läbivaatamise eesmärk 2004. aastal oli hangete korra lihtsustamine, kaasajastamine, paindlikumaks muutmine ning suurema õiguskindluse saavutamine;

E.  arvestades, et Lissaboni lepinguga tunnustatakse esmakordselt Euroopa Liidu esmastes õigusaktides piirkondlike ja kohalike asutuste õigust omavalitsuslikule staatusele, tugevdatakse subsidiaarsuse põhimõtet ning antakse nii liikmes riikide parlamentidele kui ka Regioonide Komiteele õigus pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohus on kõnealuses valdkonnas käsitlenud ebaproportsionaalselt suur arvu rikkumismenetlusi, mis näitab, et paljudel liikmesriikidel on olnud raskusi riigihankedirektiivide täitmisel;

G.  arvestades, et Euroopa poliitika Euroopa kodanike ootustele vastava arengu tagamiseks on Euroopa Liidu toimimise lepingusse lisatud sotsiaalse turumajanduse mõiste, sotsiaalvaldkonda reguleeriv säte ja protokoll üldhuviteenuste kohta, milles määratletakse ELi ühised väärtused;

H.  arvestades, et ILO konventsioonis nr 94 sätestatakse, et riigihankelepingud peavad sisaldama sätteid, millega tagatakse võrdväärne tasustamine ning töötingimused, mis ei ole halvemad näiteks samaväärsetes kollektiivlepingutes seatud tingimustest,

Üldised tähelepanekud ja soovitused

1.  taunib asjaolu, et siiani ei ole saavutatud riigihankeid reguleerivate direktiivide 2004. aastal toimunud läbivaatamise eesmärke, seda eelkõige hanke-eeskirjade lihtsustamise ning õiguskindluse suurendamise osas; loodab siiski, et Euroopa Liidu Kohtu viimased otsused aitavad siiani lahtiseid õigusküsimusi lahendada ning et rikkumismenetluste arv väheneb; kutsub komisjoni üles üleeuroopaliste eeskirjade läbivaatamisel silmas pidama ning järgima riigihankemenetluse lihtsustamise ja tõhustamise eesmärki;

2.  taunib ka asjaolu, et kehtivad eeskirjad – koos puudulike rakendusmeetmetega liikmesriikide ja piirkondade tasandil, komisjoni arvukate mittesiduvate õigusaktide ettepanekutega ning Euroopa ja liikmesriikide kohtute tõlgendustega asjaomastele õigusnormidele – on tekitanud eeskätt avalike organite, eraettevõtjate ja üldhuviteenuste pakkujate jaoks keerukad ja segased eeskirjadekogumid ning põhjustanud tõsiseid õiguslikke probleeme, mida ei ole enam võimalik lahendada ilma suurte halduskulude või sisseostetud õigusabita; nõuab komisjonilt tungivalt, et ta olukorda parandaks ja uuriks parema õigusloome algatuse raames ka mittesiduvate õigusaktide mõju ning hindaks neid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse seisukohast, võttes arvesse 2001. aasta valges raamatus Euroopa valitsemistava kohta kehtestatud põhimõtteid (avatus, osalus, vastutus, tulemuslikkus ja sidusus);

3.  juhib tähelepanu asjaolule, et selliste arengute tulemusena peavad riigihanke korraldajad tihti seadma õiguskindluse poliitika kujundamisest olulisemale kohale ning avalike vahendite piiratuse tõttu sageli sõlmima hanke- või teeninduslepingu kõige odavama, mitte aga majanduslikult kõige soodsama pakkumuse alusel; kardab, et see nõrgendab ELi innovatsioonibaasi ja ülemaailmset konkurentsivõimet; nõuab komisjonilt tungivalt olukorra leevendamist ning strateegiliste meetmete väljatöötamist, mis võimaldavad riigihangete korraldajatel sõlmida hankelepingud majanduslikult kõige soodsamate ja parima kvaliteediga pakkumuste alusel;

4.  rõhutab, et Euroopa Liidu algatusi riigihangete valdkonnas tuleb paremini kooskõlastada, et mitte minna riigihankedirektiividega vastuollu või tekitada õiguslikke raskusi neile, kes eeskirju järgivad; nõuab seetõttu komisjoni siseselt kohustuslikke kooskõlastamismeetmeid riigihangete eest vastutava siseturu ja teenuste peadirektoraadi juhtimisel ning muude asjaomaste peadirektoraatide osalusel; nõuab ühtset veebiportaali ja tellijate korrapärast teavitamist, et muuta asjaomased õigusnormid läbipaistvamaks ja kasutajasõbralikumaks;

5.  kritiseerib komisjonisisese riigihangete nõuandekomitee koosseisu ja tegevuse läbipaistmatust ning riigihangete avamise nõuandekomitee rolli ja pädevust, ning palub komisjonil astuda samme, et tagada nii selle komitee kui ka kavandatud avaliku ja erasektori partnerluse nõuandekomitee tasakaalustatud koosseis, nii et neisse kuuluksid ametiühingutegelased ja ettevõtjate, eriti VKEde esindajad, ning nende tegevuse läbipaistvus; nõuab Euroopa Parlamendi nõuetekohast teavitamist ning talle kogu kättesaadava teabe edastamist protsessi kõigil etappidel ja selle lõpul;

6.  on seisukohal, et kuna riigihankelepingud puudutavad avalikke vahendeid, peavad need olema läbipaistvad ning avalikkuse kontrollile kättesaadavad; palub komisjonilt selgitust, et tagada kohalikele omavalitsustele ja muudele ametiasutustele õiguskindlus ning võimaldada neil kodanikke oma lepingulistest kohustustest teavitada;

7.  rõhutab, et riigihankelepingute sõlmimine peab toimuma läbipaistvalt, et kõiki huvitatud osapooli tuleb võrdselt kohelda ning peamine kriteerium on hind ja projekti tulemuslikkus, nii et lepingud antakse mitte lihtsalt kõige odavamatele, vaid parimatele pakkujatele;

8.  palub komisjonil viia läbi riigihankedirektiivide järelhindamine, võttes arvesse käesolevas raportis esitatud seisukohti; eeldab, et läbivaatamine toimub võimalikult paljude sidusrühmade igakülgsel kaasamisel ja tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga; soovitab läbivaatamisel arvestada kogu olemasoleva raamistikuga, võtta arvesse direktiivi riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohta, samuti analüüsida liikmesriikide seadusi lepingute sõlmimise läbivaatamise korra direktiivi ülevõtmiseks, et vältida riigihankeõiguse edasist killustamist; leiab, et nimetatud direktiivi tegelikku mõju ei ole veel võimalik hinnata, sest kõik liikmesriigid ei ole seda direktiivi oma siseriiklikesse õigusaktidesse veel üle võtnud;

Avaliku sektori sisene koostöö

9.  märgib, et 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepinguga tunnustatakse esmakordselt Euroopa Liidu esmastes õigusaktides õigust piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele (Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 2); rõhutab, et mitmetes Euroopa Liidu Kohtu otsustes on toonitatud õigust kohalikule omavalitsusele ja selgelt öeldud, et ametiasutused võivad kasutada omaenda vahendeid neile ülesandeks tehtud avalike teenuste osutamiseks koostöös teiste ametiasutustega (otsus kohtuasjas C-324/07); lisaks juhib tähelepanu Euroopa Liidu Kohtu suurkoja 9. juuni 2009. aasta otsusele kohtuasjas C-480/06, kus täiendavalt sätestatakse, et ühenduse õigus ei nõua ametiasutustelt avalike teenuste osutamist mingis kindlas õiguslikus vormis; seetõttu leiab, et avaliku sektori sisesed partnerlused, näiteks kohalike omavalitsuste vahelised koostöölepingud ja koostöö riiklikul tasandil jäävad riigihankeid reguleerivate direktiivide kohaldamisalast välja, kui on täidetud järgmised tingimused:

10.  juhib tähelepanu sellele, et komisjoni selgituste kohaselt ei sätesta hankeid reguleeriv õigus kogu ametiasutuste tegevust, ning kuni Euroopa õigusaktide sätted ei nõua teatud valdkonnas turutingimuste loomist, võivad liikmesriigid ise otsustada, kas ja mis ulatuses nad soovivad avalikke ülesandeid ise täita;

11.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu Kohtu eelnimetatud otsuse järeldusi ei kohaldata mitte otseselt kohalike omavalitsuste koostöö suhtes, vaid need on üldkehtivad, mistõttu neid saab kohaldada teiste avalik-õiguslike hankijate vahelisele koostööle;

12.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu Kohtu 10 septembri 2009. aasta otsuses kohtuasjas C-573/07 leiti, et ainuüksi endise riikliku äriühingu kapitali erainvesteeringutele avamise võimalust ei saa pidada teguriks, mis muudab kohustuslikuks hankekonkursi korraldamise, välja arvatud juhul, kui riiklikul kapitalil põhineva ettevõtte olemus lepingu kehtivusaja jooksul muutub, mis muudab lepingu põhitingimusi ning eeldab uue hankekonkursi korraldamist; märgib, et Euroopa Liidu Kohtu pretsedendiõigusest on tulenenud olulisi arenguid avaliku sektori sisese koostöö eeskirjade valdkonnas, ning tervitab kohtu hiljutisi sellealaseid otsuseid; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tegema ulatuslikult kättesaadavaks teabe nimetatud kohtuotsuste õiguslike tagajärgede kohta;

Kontsessioonid teenustele

13.  juhib tähelepanu asjaolule, et kontsessioonid teenustele direktiivi 2004/17/EÜ artikli 1 lõike 3 punkti b ja direktiivi 2004/18/EÜ artikli 4 mõistes on lepingud, mille kohaselt tasu teenuste osutamise eest seisneb kas ainult õiguses kasutada seda teenust või sellises õiguses koos tasuga; rõhutab, et teenuste kontsessioonid jäeti riigihankedirektiivide kohaldamisalast välja, et võimaldada tellijatele ja töövõtjatele suuremat paindlikkust; tuletab meelde, et ka Euroopa Liidu Kohus on kinnitanud, et teenuste kontsessioone ei reguleerita mitte nimetatud direktiivide, vaid pigem Euroopa Liidu toimimise lepingu üldpõhimõtete (diskrimineerimise keeld, võrdse kohtlemise kohustus ja läbipaistvus) kaudu ja et tellijatel peab olema lubatud tellida teenuste osutamist kontsessiooni teel juhul, kui nad peavad seda parimaks asjaomase avaliku teenuste osutamise viisiks, ning ehkki teenuse realiseerimisega seotud risk on väike, kantakse see piiratud risk tervikuna üle kontsessiooni valdajale (10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-206/08, punktid 72–75);

14.  võtab teadmiseks komisjoni 19. novembri 2009. aasta teatise avaliku ja erasektori partnerluse arendamine kohta ja ootab suure huviga vastavat mõju hindamist; eeldab, et komisjon teeb nurjunud avaliku ja erasektori partnerlustest vajalikud järeldused; rõhutab, et teenuste kontsessioonide puhul tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta nii menetluse keerukust kui ka suuri erinevusi liikmesriikide õiguskultuuris ja - praktikas; on seisukohal, et teenuste kontsessioonide mõiste määratlemise ja neid reguleeriva õigusliku raamistiku loomises on toimunud edasiminek tänu 2004. aasta riigihankedirektiividele ja neid täiendavale Euroopa Liidu Kohtu pretsedendiõigusele; kinnitab, et igasugused teenuste kontsessioone käsitlevate õigusaktide ettepanekud on põhjendatud vaid juhul, kui nende eesmärk on siseturu toimimise moonutuste kõrvaldamine; juhib tähelepanu sellele, et selliseid moonutusi ei ole seni tuvastatud ning seetõttu ei ole teenuste kontsessioone käsitlevat õigusakti vaja, kui selle eesmärk ei ole just siseturu toimimise märgatav parandamine;

Avaliku ja erasektori partnerlus

15.  tunneb heameelt selle üle, et õiguslikult on selgitatud tingimusi, mille põhjal kohaldatakse riigihankelepinguid reguleerivat õigust avaliku ja erasektori institutsionaliseeritud partnerluste suhtes, eriti arvestades, et komisjon oma 19. novembri 2009. aasta teatises peab nimetatud partnerlusi väga tähtsaks kliimamuutuse vastu võitlemisel ning taastuvenergia ja säästva liikluse edendamisel; juhib tähelepanu sellele, et riigihankedirektiive kohaldatakse alati, kui ülesande täitmine antakse eraettevõttele, isegi kui selles on eraomandi osakaal väga väike; rõhutab siiski, et nii komisjoni 5. veebruari 2008. aasta teatises kui ka Euroopa Liidu Kohtu 15. oktoobri 2009. aasta otsuses kohtuasjas C-196/08 öeldakse selgelt, et kaht pakkumismenetlust ei nõuta, kui teatavate ülesannete täitmiseks sõlmitakse lepingud vastmoodustatud avaliku ja erasektori partnerlustega, kuid et enne ilma pakkumismenetluseta kontsessiooni andmist spetsiaalselt selleks moodustatud avaliku ja erasektori segaettevõttele peavad olema täidetud kõik alljärgnevad tingimused:

16.  rõhutab samas, et hiljutine finantskriis on toonud ilmsiks viisid, kuidas avaliku ja erasektori partnerlusi sageli rahastatakse ning kuidas finantsriske jagatakse; palub komisjonil nõuetekohaselt hinnata avaliku ja erasektori partnerluste loomisega seotud finantsriske;

Linnaplaneerimine/linnaareng

17.  tervitab Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C-451/08; arvab, et selle tõlgendamisel tuleb silmas pidada direktiivi ulatuslikke ja ambitsioonikaid eesmärke, kuid et ei maksa arvata, nagu võiks direktiivi eesmärgile viidates selle kohaldamisala lõputult laiendada, kuna nii tekib oht, et direktiiviga võiks hakata reguleerima igasugust linnaplaneerimistegevust, kusjuures ehitustööde võimalikku teostamist käsitlevate sätetega muudetakse määratluse kohaselt olulisel määral asjaomase maa väärtust; on seisukohal, et riigihankeid käsitlev õigus on viimastel aastatel tunginud valdkondadesse, mida algselt selle reguleerimisalas ei olnud, ning soovitab seetõttu riigihankeid käsitleva õiguse eeskirjade kohaldamisel hanke kriteeriumit veelgi rohkem rõhutada;

Riigihanked, mille maksumus on piirmääradest väiksem

18.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlament on ühinenud 14. septembril 2006 Euroopa Liidu Kohtule esitatud hagiga Saksamaa vs. komisjon, mis on suunatud komisjoni 1. augusti 2006. aasta teatise vastu, milles käsitletakse ühenduse õigust lepingute sõlmimisel, mis ei ole või ei ole täielikult reguleeritud riigihankedirektiividega, ning ootab kiiret kohtuotsust;

Mikroettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted

19.  palub komisjonil hinnata riigihankeid käsitlevate direktiivide mõju mikroettevõtetele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele kui alltöövõtjatele, ning hinnata direktiivide edaspidise läbivaatamise otstarbel alltöövõtulepingute sõlmimise edasise reguleerimise vajadust, eriti selle vältimiseks, et alltöövõtjatest VKEde tingimused on riigihanke peatöövõtja tingimustest halvemad;

20.  palub komisjonil lihtsustada riigihankemenetlusi, et kohalikud omavalitsused ja ettevõtted ei peaks kulutama hulka raha ja aega puhtbürokraatlikele küsimustele; rõhutab, et menetluste lihtsustamine muudab sellised lepingud VKEdele kättesaadavamaks ja lubab neil võrdsematel tingimustel osaleda;

21.  on seisukohal, et alltöövõtt on eritööde teostamiseks sobiv töökorralduse viis; rõhutab, et alltöövõtulepingutes tuleb järgida kõiki peatöövõtjatele pandud kohustusi, eelkõige tööseadusandluse ja tööohutuse osas; arvab, et seda silmas pidades oleks soovitav vastutuse jagamine pea- ja alltöövõtja vahel;

22.  toetab alternatiivsetele pakkumuste (või variantide) süstemaatilist lubamist; juhib tähelepanu sellele, et hanke tingimused, eriti alternatiivsete pakkumiste lubamine, on olulised uuenduslike lahenduste edendamisel ja levitamisel; rõhutab, et tulemuslikkust ja funktsionaalsusnõudeid kirjeldavad pakkumistingimused ja variantidele selgesõnaline lubamine võimaldavad pakkujatel esitada uuenduslikke lahendusi;

23.  soovitab luua ühtse veebiportaali, mis sisaldab kogu riigihankeid käsitlevat teavet ja kujutab endast kõiki konkursikutseid koondavat võrgustikku; märgib, et eesmärk peaks olema teave ja koolitamine, et suunata ettevõtjaid riigihangetes osalema ning selgitada kohaldatavat õiguslikku raamistikku, eriti VKEde jaoks (kellel üldjuhul puuduvad olulised inim- ja haldusressursid ning eriteadmised hangetega seotud mõistetest ja menetlustest), ning et ka spetsiaalne kasutajatugi võiks aidata ettevõtjatel hinnata, kas nad tõesti vastavad hanke tingimustele, ning jaatava vastuse korral pakkumist koostada;

24.  märgib, et VKEdel on raskusi riigihangeturule pääsemisel ning et rohkem tuleks ära teha VKEde strateegia väljatöötamiseks; palub seetõttu liikmesriikidel kõnealuse strateegia osana teha tellijatega koostööd, et toetada sobivatel juhtudel alltöövõtuvõimalusi, töötada välja ja levitada parimaid tehnilisi lahendusi, vältida ülereglementeeritud eelkvalifitseerumise nõudeid, kasutada pakkumismenetlusel standarddokumente, et tarnijad ei peaks iga kord jälle nullist alustama, ning luua keskne hangete reklaamiportaal; palub lisaks komisjonil koostada ülevaade liikmesriikide sellealastest algatustest ning toetada väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” Euroopa parimate tavade laiemat levitamist;

25.  soovitab liikmesriikidel toetada mõnes liikmesriigis juba välja töötatud tarnijate arendamise programmi; märgib, et kõnealust vahendit saab kasutada tarnijate ja tellijate vahelise dialoogi innustamiseks, mis võimaldab osapooltel kohtuda hankemenetluse varases staadiumis; rõhutab, et sellisel mehhanismil on keskne tähtsus uuendustegevuse toetamisel ning VKEde juurdepääsu parandamisel riigihanketurgudele;

26.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks rohkem Euroopa VKEdele rahvusvahelistes riigihangetes suurema rolli tagamiseks ning Euroopa VKEde diskrimineerimise takistamiseks, võttes sel eesmärgil vastu samasuguseid õigusnorme, nagu seda on teinud mõningad WTO riigihankeid käsitleva kokkuleppe (GPA) osapooled (näiteks Kanada ja USA); märgib, et meetmed läbipaistvuse parandamiseks ning riikide hanketurgudele juurdepääsu hõlbustamiseks aitaksid VKEdel sellistele turgudele pääseda;

27.  palub komisjonil tagada uuesti läbi vaadatud WTO riigihankeid käsitlevasse kokkuleppesse sätte kaasamine, mis võimaldaks Euroopa Liidul eelistada riigihankelepingute andmisel VKEsid sarnaselt sätetele, mille on juba vastu võtnud teised selle kokkuleppe osalised riigid;

Keskkonnasäästlikud hanked

28.  juhib tähelepanu riigihangete tähtsusele kliima- ja keskkonnakaitse, energiatõhususe ja uuendustegevuse ning konkurentsi stimuleerimise jaoks, ning kinnitab veel kord, et ametiasutusi tuleb ergutada ning muuta võimeliseks teostama riigihankemenetlusi keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja muude kriteeriumite alusel; tunneb heameelt ametiasutustele ja muudele avalikele asutustele säästvate hangete korraldamisel antava praktilise abi üle; kutsub komisjoni üles uurima võimalust kasutada keskkonnasäästlikke riigihankeid säästva arengu edendamiseks;

29.  kordab oma 2009. aasta veebruaris avaldatud raportis komisjonile esitatud üleskutset koostada kommertskasutusele eelnevate hangete käsiraamat, milles esitataks praktilisi näiteid turutingimustele vastava riskide ja kasude jagamise kohta; on lisaks seisukohal, et intellektuaalomandi õigused peavad kuuluma kommertskasutusele eelnevates hangetes osalevatele ettevõtetele, mis tugevdaks ametiasutuste poolset mõistmist ning innustaks tarnijaid kommertskasutusele eelnevates riigihangetes osalema;

30.  tervitab komisjoni loodud ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi (EMAS) kasutajatuge, mis annab ettevõtetele ja muudele organisatsioonidele praktilist teavet ja abi oma riigihangetega seotud keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamisel, parandamisel ja vastava aruandluse koostamisel; palub komisjonil kaaluda üldisema veebiportaali välja töötamist, mis annaks praktilist nõu ja abi riigihankemenetlustes osalejatele, eelkõige keerukate ja koostööd nõudvate hankemenetluste osapooltele;

Sotsiaalselt vastutustundlikud riigihanked

31.  rõhutab, et sotsiaalselt vastutustundlike riigihangete valdkonnas valitseb ebaselgus, ning palub komisjonil anda abi vastavate käsiraamatute koostamisega; juhib sellega seoses tähelepanu ka õigusliku raamistiku muutustele tulenevalt Lissaboni lepingust ja põhiõiguste hartast ning loodab, et komisjon asjaomased õigusnormid nõuetekohaselt rakendab; rõhutab keskset probleemi, et sotsiaalsed kriteeriumid on seotud tootmisprotsessiga, mistõttu nende mõju on lõpptootes üldjuhul võimatu eristada, ning et nende täitmist on tootmise üleilmastumise ja keeruliste tarneahelate tõttu raske kontrollida; eeldab seetõttu, et sotsiaalselt vastutustundlike riigihangete valdkonna jaoks töötatakse välja ka täpsed ja kontrollitavad kriteeriumid ning koostatakse andmebaas, mis sisaldab iga toote suhtes kohaldatavaid kriteeriumeid; juhib tähelepanu tellijate raskustele ja kuludele selliste kriteeriumite täitmise kontrollimisel, ning kutsub komisjoni üles andma vastavat abi ja edendama vahendeid, mille abil saab kontrollida tarneahelate usaldusväärsust;

32.  palub komisjonil selgelt teatada, et ametiasutused võivad seada riigihangete aluseks sotsiaalsed kriteeriumid, näiteks asjakohase standardse palgataseme ja muud nõuded; kutsub komisjoni üles töötama välja suuniseid või muud praktilist abi, mida antakse ametiasutustele ja muudele avaliku sektori asutustele seoses säästvate hangete korraldamisega, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid korraldaksid sageli vastavaid koolituskursuseid ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid; toetab mõtet kriteeriumite edasiarendamisest liikmesriike ja kohalikke omavalitsusi kaasava läbipaistva protsessi kaudu; märgib, et selline protsess tõotab kujuneda edukaks eelkõige sotsiaalsete kriteeriumite osas;

33.  kutsub komisjoni üles julgustama ametiasutusi kasutama oma riigihangetes ja hankepoliitikas õiglase kaubanduse kriteeriumeid, mille aluseks on Euroopa Parlamendi 6. juuli 2006. aasta resolutsioonis õiglase kaubanduse ja arengu kohta ning hiljutises komisjoni 5. mai 2009. aasta teatises esitatud õiglase kaubanduse mõiste; kordab oma varasemat nõuet komisjonile edendada selliste kriteeriumite kasutamist, koostades näiteks konstruktiivsed suunised õiglase kaubanduse hankemenetluste jaoks; tervitab Regioonide Komitee 11. veebruari 2010. aasta ühehäälset arvamust, milles nõutakse kohalike ja piirkondlike ametiasutuste jaoks ühtset Euroopa õiglase kaubanduse strateegiat;

Praktiline abi: andmebaas ja koolitused

34.  nõuab pidevalt ajakohastatava standardite andmebaasi koostamist, mis hõlmaks eriti keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid kriteeriumeid, ning millele ametiasutused ligi pääseksid, tagamaks, et riigihangete korraldajatel on pakkumismenetluste koostamisel kättesaadavad asjakohased suunised ja selged nõuded kohaldatava standardi järgimise kontrollimiseks; eeldab, et see toimub liikmesriikide ja kõigi sidusrühmade igakülgsel kaasamisel; märgib, et kõnealuses alt-üles suunatud protsessis tuleks võtta arvesse väärtuslikke kogemusi ja teadmisi, mis on sageli olemas kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse ning riigi tasandil; lisaks juhib tähelepanu negatiivsele mõjule, mida arvukate piirkondlike, riiklike, üleeuroopaliste ja rahvusvaheliste märgistuste tõttu killustunud turg avaldab teadusuuringutele ja uuendustegevusele;

35.  märgib, kui olulised on riigihangete standardid, kuna need võivad aidata tellijatel saavutada oma eesmärgid, kasutades toodete ja teenuste hankimisel läbiproovitud menetlusi ja kulutõhusamat pakkumismenetlust ning tagades hanke vastavuse muudele poliitika eesmärkidele nagu jätkusuutlikkus või väikeettevõtetelt ostmine;

36.  tunnistab, et koolitused ning ametiasutuste ja komisjoni vaheline kogemuste vahetamine on olulised mõnede riigihangeturuga seotud probleemide lahendamisel; väljendab samas muret, et riiklike vahendite kärpimine võib kõnealuseid algatusi takistada; palub seetõttu liikmesriikidel ja komisjonil kasutada olemasolevaid vahendeid ja nende käsutuses olevaid mehhanisme, näiteks teenuste direktiivis ettenähtud vastastikuseid eksperdihinnanguid, mille puhul ühe piirkonna riigihankespetsialistidest koosnevad väikesed meeskonnad kontrollivad teise ELi piirkonna vastavat tegevust, mis võib aidata tekitada usaldust ja parimate tavade levitamist liikmesriikide vahel;

37.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid korraldaksid kohalikele omavalitsustele ja poliitikakujundajatele koolituskursuseid ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ning kaasaksid ka muid sidusrühmi, eelkõige sotsiaalteenuste osutajaid;

Piirkondlik areng

38.  rõhutab, et Euroopa Kontrollikoja aastaaruannetes ELi eelarve täitmise kohta, sealhulgas viimases aruandes 2008. aasta kohta märgitakse pidevalt, et ELi hanke-eeskirjade täitmata jätmine on üks kahest kõige tavalisemast põhjusest, mis viivad vigadele ja eeskirjade eiramisele struktuurifondidest ja ühtekuuluvusfondist kaasfinantseeritavate üleeuroopaliste projektide realiseerimisel; sellega seoses juhib tähelepanu asjaolule, et sageli põhjustab eeskirjade eiramist ELi eeskirjade ebaõige ülevõtmine ja liikmesriikides kohaldatavate eeskirjade erinevused; palub komisjonil ja liikmesriikidel koostöös piirkondlike ja kohalike asutustega läbi vaadata riigihangetel kohaldatavad erinevad eeskirjadekogumid, et neid eeskirju ühtlustada ja lihtsustada kogu riigihangete õiguslikku raamistikku, eelkõige vigade vähendamiseks ja struktuurifondide kasutamise tõhustamiseks;

39.  on seisukohal, et peale kulukuse ja keerukuse võib probleemiks olla ka riigihankeprotsessi lõpuleviimiseks kuluv aeg ning oht, et võidakse algatada pikalevenivaid kohtumenetlusi, mille käiku mitmed osapooled sageli pidurdavad, ning seetõttu tervitab asjaolu, et taastamiskavas lubatakse konkreetselt 2009. ja 2010. aastal suuremate avaliku sektori projektide puhul kohaldada riigihankedirektiivides esitatud menetluste kiirversioone; kutsub liikmesriike nimetatud menetlusi ära kasutama ning aitama kohalikel ja piirkondlikel asutustel neid rakendada ja kasutada, tehes seda kõigil juhtudel kooskõlas tavapäraste riigihanke eeskirjade nõuete ja eeskirjadega;

40.  palub komisjonil uurida võimalust kasutada ka pärast 2010. aastat struktuurifondidega seotud menetluste puhul kiirversioone ning pikendada künniste ajutise tõstmise tähtaega, seades eesmärgiks just investeeringute kiirendamise;

Rahvusvaheline kaubandus

41.  juhib tähelepanu sellele, et siseturg ja rahvusvahelised turud on üha rohkem omavahel seotud; on sellega seoses seisukohal, et ELi siseturu valdkonna õigusloojad ja ELi läbirääkijad rahvusvahelise kaubanduse valdkonnas peaksid oma tegevuses alati mõtlema mõlemapoolsetele võimalikele tagajärgedele ning võtma omaks sidusa poliitika, mis on riigihangete poliitikas alati suunatud selliste ELi väärtuste edendamisele nagu läbipaistvus, põhimõtteline korruptsiooni vastustamine ning sotsiaalsete ja inimõiguste edendamine; kutsub sünergia suurendamiseks siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni korraldama ühiseid infotunde;

42.  rõhutab, et korralikult toimiv riigihangete raamistik on õiglase ja vaba konkurentsipõhise turu eeltingimus ning aitab võidelda korruptsiooni vastu;

43.  rõhutab seoses Euroopa Liidu kohustustega rahvusvaheliste riigihangete valdkonnas ka nimetatud valdkonna korruptsioonivastaste mehhanismide tugevdamise tähtsust ning juhib tähelepanu vajadusele suunata jõupingutused läbipaistvuse ja õigluse tagamisele avalike vahendite kasutamisel;

44.  kutsub WTO riigihankeid käsitleva kokkuleppe 22 vaatlejariiki tungivalt üles kiirendama kokkuleppega ühinemise protsessi;

45.  palub komisjonil hinnata võimalust täiendada rahvusvaheliste partneritega sõlmitavaid riigihankelepinguid sätetega, milles nõutakse konventsioonides ja rahvusvahelistes lepingutes sätestatud põhiliste inimõigustega seotud kohustuste täitmist;

46.  olles otsustavalt vastu protektsionistlikele meetmetele riigihangete valdkonnas ülemaailmsel tasandil, usub kindlalt vastastikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttesse selles valdkonnas; kutsub komisjoni üles kaaluma mõningatel ELi riigihanketurgudel suunatud proportsionaalsete juurdepääsupiirangute kehtestamist selliste kaubanduspartnerite suhtes, kes saavad kasu ELi turu avatusest, kuid ei ole näidanud vähimatki tahet avada oma turgusid ELi ettevõtjatele, et sellega mõjutada ELi partnereid pakkuma vastastikust ja proportsionaalset turulepääsu korda Euroopa ettevõtjatele;

47.  juhib tähelepanu direktiivi 2004/17/EÜ artiklitele 58 ja 59; kutsub liikmesriike üles kasutama täiel määral võimalust teavitada komisjoni probleemidest seoses ettevõtete raskustega kolmandate riikide turgudele pääsemisel, ja kutsub komisjoni üles võtma tulemuslikke meetmeid, et tagada ELi ettevõtetele tõepoolest pääs kolmandate riikide turgudele;

o
o   o

48.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT C 179, 1.8.2006, lk 2. (2) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 10. (3) ELT C 146E, 12.6.2008, lk 227. (4) ELT C 313E, 20.12.2006, lk 447. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0320.