Euroopa Parlament ,

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2009. aasta teatist „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele”(1) ja vastavat mõjuhinnangut(2) ning komisjoni 14. detsembri 2007. aasta töödokumenti varajase hoiatamise süsteemide tugevdamise kohta Euroopas(3) ;

–  võttes arvesse oma 16. septembri 2009. aasta resolutsiooni metsatulekahjude kohta 2009. aasta suvel(4) , 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni sellel suvel toimunud loodusõnnetuste kohta(5) , 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni metsatulekahjude ja üleujutuste kohta(6) , 5. septembri 2002. aasta resolutsiooni üleujutuste kohta Euroopas(7) , 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni põua kohta Portugalis(8) , 12. mai 2005. aasta resolutsiooni põua kohta Hispaanias(9) , 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni loodusõnnetuste (tulekahjude ja üleujutuste) kohta sel suvel Euroopas(10) , 18. mai 2006. aasta resolutsioone looduskatastroofide (tulekahjud, põuad ja üleujutused) kohta – põllumajanduslikud aspektid(11) , regionaalarengu aspektid(12) ja keskkonnaaspektid(13) , 11. märtsi 2010. aasta resolutsiooni suure loodusõnnetuse kohta Madeira autonoomses piirkonnas ja tormi Xynthia tagajärgede kohta Euroopas(14) ning oma 18. mai 2006. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta(15) ;

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2008. aasta järeldusi loodusõnnetustele reageerimise võime tugevdamise kohta Euroopa Liidus(16) ning 15.–16. juunil 2006 Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järelduste punkte 12–15 Euroopa Liidu hädaolukordadele, kriisidele ja katastroofidele reageerimise võime kohta(17) ;

–  võttes arvesse 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ, Euratom kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta(18) ;

–  võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta(19) (Seveso II direktiiv);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta direktiivi 2007/60/EÜ üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta(20) (üleujutuste direktiiv);

–  võttes arvesse nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta(21) (keskkonnamõju hindamise direktiiv);

–  võttes arvesse ajavahemiku 2005–2015 tegevusraamistikku: maailma riikide ja kogukondade vastupidavuse suurendamine katastroofide suhtes, mis võeti vastu 22. jaanuaril 2005 Kobes, Hyogos(22) ;

–  võttes arvesse 5. juunil 1992 Rio de Janeiros vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklit 196;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A7-0227/2010),

A.  arvestades, et ennetamine peaks olema katastroofide haldamise tsüklis üha olulisem etapp, kuna selle sotsiaalne tähtsus kasvab;

B.  arvestades, et loodusõnnetused ohustavad ökosüsteeme ja bioloogilist mitmekesisust, kahjustavad säästvat arengut ja pärsivad sotsiaalset ühtekuuluvust;

C.  arvestades, et sellised tegurid nagu muu hulgas intensiivne maakasutus, tööstuse ja linnade juhuslik kasv, maapiirkondade hülgamine, kõrbestumine ja äärmuslike ilmastikunähtuste esinemise sagenemine muudavad liikmesriigid ja eelkõige lähenemispiirkonnad nii loodusõnnetuste kui ka inimtegevusest tingitud katastroofide suhtes kaitsetumaks;

D.  arvestades, et kliimamuutus põhjustab järjest sagedamaid loodusõnnetusi (üleujutused, äärmine põud ja tulekahjud), mis põhjustavad inimelude kaotust ning tõsist keskkonna-, majanduslikku ja sotsiaalset kahju;

E.  arvestades, et katastroofidel on üldiselt palju põhjuseid, mida ei saa alati omistada ainult äärmuslikele loodusnähtustele, vaid sageli vallandab need inimese ebaõige suhe ümbritseva füüsilise keskkonnaga;

F.  arvestades, et katastroofide põhjuseks võivad olla tehnoloogilised ja tööstusõnnetused, millega võib kaasneda ohtlike keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaainete (CBRN) vabanemine, millel on rängad tagajärjed tervisele, saagile, infrastruktuurile ja kariloomadele;

G.  arvestades, et sageli oleks saanud loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide tekitatud kahju suurel määral ära hoida; arvestades, et lisaks peab ELi poliitika tagama riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele püsivad stiimulid, et arendada, rahastada ja rakendada tõhusamat ennetus- ja kaitsepoliitikat;

H.  arvestades, et terviklik, ennetav, teabe kogumisel põhinev ja järjekindel lähenemisviis katastroofide ennetamisele peaks hõlmama eri tasandil koostööd kohalike, piirkondlike ja riiklike ametivõimude vahel ning sellesse tuleks kaasata ka teised territooriumiga seotud ja seega seda hästi tundvad esindajad;

I.  arvestades, et kehtivad katastroofide ennetamise meetmed on osutunud ebapiisavateks ja et Euroopa Parlamendi eelmisi ettepanekuid ei ole veel täielikult ellu viidud, mis takistab loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise ühtse strateegia rakendamist ELi tasandil;

J.  arvestades, et pidev põud ja tulekahjud kiirendavad samuti kõrbestumist, eriti Euroopa lõunaosas, kahjustades eelkõige vahemerelisi metsapiirkondi ja suuri üheliigilisi, mitte põlisliikidega ja väga tuleohtlikke metsaalasid, seades ohtu kodanike elu ja puudutatud elanikkonna elukvaliteedi;

K.  arvestades, et tasakaalustatud maakasutus, loodusega harmoonias olev majanduslik ja sotsiaalne areng, energia, loodusressursside ja keskkonna austamine, ühtekuuluvuse tugevdamine kogu ELis, võitlus maapiirkondade rahvastikukao, kõrbestumise ja pinnase erosiooni vastu ning keskkonda säästva põllumajandustegevuse säilitamine on mõned tähtsad katastroofide ennetamise elemendid;

L.  arvestades, et metsadel on tähis roll keskkonna säilitamisel nii süsinikuringi kui ka veeringluse tasakaalu hoidmise kaudu,

1.  märgib, et loodusõnnetustel ja inimtegevusest tingitud katastroofidel võivad olla väga tõsised tagajärjed piirkondade ja liikmesriikide majanduslikule ja sotsiaalsele arengule; rõhutab, et katastroofide ennetamise põhieesmärk on kaitsta inimelusid, inimeste turvalisust ja füüsilist puutumatust, põhilisi inimõigusi, keskkonda, majanduslikke ja sotsiaalseid infrastruktuure, sealhulgas kommunaalvõrke, eluasemeid, sidesüsteeme, transporti ja kultuuripärandit;

2.  rõhutab, et ennetav lähenemisviis on tõhusam ja vähem kulukas kui katastroofidele reageerimisel põhinev lähenemine; on seisukohal, et piirkondade kohalike geograafiliste, majanduslike ja sotsiaalsete olude tundmine on loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisel põhiline;

3.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon kohustus tagama, et katastroofide ennetamise küsimusi võetakse ELi poliitikameetmetes ja programmides sidusamalt arvesse, ning rõhutab, et vaja on terviklikku lähenemisviisi katastroofide ennetamisele; tuletab meelde, et arvesse tuleb võtta igat liiki loodusõnnetusi ja inimtegevusest tingitud katastroofe ja et muude ohtude(23) hulgas võivad nendeks olla üleujutused, tormid, põuad, tsunamid, maavärinad, metsatulekahjud, äärmuslikud temperatuurinähtused, vulkaanipursked, laviinid, maalihked, tehnoloogilised ja tööstusõnnetused, pinnase erosioon, aluspinnase ja põhjavee saastumine ning merede, järvede ja jõgede reostumine;

4.  kutsub komisjoni üles ergutama inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise alaste heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel ning kutsub liikmesriike üles tagama, et piirkondlikes omavalitsustes toimuksid katastroofide ohjamise alased koolitused;

5.  on seisukohal, et katastroofide võimaliku ulatuse ja/või piiriülese olemuse tõttu on asjakohane ja vajalik tugevdada nii piirkondlikul kui ka ELi tasandil koostööd, mis põhineb meetmete täiendavusel, parimate tavade levitamisel ja liikmesriikide solidaarsuse põhimõttel;

6.  võtab teadmiseks ettepaneku luua kõikide liikmesriikide asjaomaste talituste esindajatest koosnev Euroopa võrgustik; rõhutab, et see võrgustik peaks toimima katastroofide ohjamise, ruumilise planeerimise ning riskide kaardistamise ja ohjamise eest vastutavate riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste koostöös; rõhutab selle võrgustiku rolli kogemuste ja ennetusmeetmete vahetamisel ning ohtude ja riskide kaardistamiseks ELi tasandil ühiste meetodite loomisel ja miinimumnõuete kehtestamisel; nõuab, et sellesse võrgustikku kaasataks põllumajanduse esindajad ning et kaalutaks ka ÜRO Keskkonnaprogrammi ja selles valdkonnas tegutsevate ühiskondlike ja valitsusväliste organisatsioonide ning teiste territooriumiga seotud ja seega seda hästi tundvate osaliste ärakuulamist;

7.  peab väga oluliseks koostööd teabe ja kogemuste, tehniliste ja teaduslike rakenduste levitamise valdkonnas ning samuti strateegiate koordineerimist sekkumisvõime arendamiseks;

8.  kutsub piirkondi üles tuginema juba olemasolevatele territoriaalse ja piiriülese koordineerimise võrgustikele, et arendada konkreetsemalt katastroofide ennetamisele keskenduvat koostööd; leiab, et piiriülese koostöö struktuurid, nagu makropiirkonnad oma eesmärgile orienteeritud koostöövormiga, võivad saada tulemuslikeks koostööplatvormideks katastroofide ennetamise valdkonnas; toetab minevikus kõnealuses valdkonnas ühenduse algatuse INTERREG raames rakendatud projektidest saadud väärtuslike kogemuste ärakasutamist;

9.  on arvamusel, et liikmesriikide, eri sektorite ja mitmesuguste katastroofide ohjamise tsüklis osalejate koordineeritud tegevus ja strateegiad võivad aidata katastroofide ennetamise alal tõelisi edusamme teha; rõhutab vabatahtliku töö rolli nendes strateegiates ja kutsub liikmesriike üles süvendama selle nimel koostööd riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; teeb ettepaneku hinnata võimalust korraldada Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 raames liikmesriikide tasandil vabatahtliku töö alane koostöö katastroofide ennetamiseks;

10.  nõuab tungivalt liikmesriikide, ELi naaberriikide ja arenguriikide koostööd piiriülestes parimate tavade jagamise ja praktiliste teadmiste levitamise projektides ELi naabruspoliitika programmide ja arenguprogrammide kaudu;

11.  rõhutab, et abi andmisse tuleb lisada mittediskrimineerimise põhimõte; märgib, et abi tuleks anda vajadusepõhiselt ja diskrimineerimata abisaajate rassi, nahavärvi, soo, keele, usutunnistuse, poliitiliste või muude vaadete, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisu, vanuse või muu staatuse alusel;

12.  juhib tähelepanu asjaolule, et kliimamuutuse põhjustatud ja süvendatud keskkonnaprobleemid on praegu põhjuseks kasvavale sunniviisilisele rändele, ning soovib seetõttu rõhutada üha tihedamat seost varjupaigataotlejate ja halvenenud keskkonnaseisundiga piirkondade vahel; nõuab „kliimapõgenike” kaitse ja ümberasustamise parandamist;

13.  rõhutab, et esimesena elavad loodusõnnetusi läbi ja kannatavad seeläbi piirkonnad ja kohalikud kogukonnad ja et üldiselt ei ole nende materiaalsed vahendid ega inimressursid, teadmised ega rahalised vahendid piisavad loodusõnnetustega toimetulekuks üksnes riigi ja/või piirkonna tasandil, vaid et loodusõnnetused nõuavad tulemuslikku ja solidaarset reageerimist Euroopa tasandil;

14.  rõhutab, kui tähtis on vähendada piirkondade ja liikmesriikide ebavõrdsust nende võimes kaitsta oma elanikkonda ja oma vara, sealhulgas kultuuripärandit, toetades nende pingutusi ennetustöö parandamiseks, eelkõige suure katastroofiriskiga piirkondades ja liikmesriikides; nõuab tungivalt, et erilist tähelepanu pöörataks Euroopa kõige isoleeritumatele ja kõige hõredamalt asustatud piirkondadele, mägipiirkondadele ja piirialadele ning majanduslikult kõige ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele;

15.  rõhutab, et tuleb tunnistada ja nõuetekohaselt arvesse võtta isoleeritud piirkondade, mägipiirkondade, hõredalt asustatud ja elanikest tühjaks jäävate piirkondade, ääremaade ja äärepoolseimate piirkondade, saarte, ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade ning korraga mitmest riskist ohustatud piirkondade looduslikke eripärasid ja piiranguid; juhib tähelepanu lisaraskustele, mis esinevad nendes piirkondades katastroofidega toimetulemisel; palub pöörata nendele piirkondadele erilist tähelepanu mitmesuguste olemasolevate rahastamisvahendite kaudu ning nõuab nende piirkondade jaoks solidaarsusfondi kasutamise tingimuste paindlikumaks muutmist;

16.  rõhutab vajadust vaadata läbi solidaarsusfondi määrus, kohandades abikõlblikkuskriteeriume iga piirkonna ja katastroofi omadustele, hõlmates aeglaselt arenevaid katastroofe, nagu põud, pöörates erilist tähelepanu tootmissektoritele, kõige ohualtimatele piirkondadele ja puudutatud elanikkonnale, ning võimaldades vahendite mobiliseerimist paindlikumalt ja õigeaegselt; on seisukohal, et Euroopa Liidu solidaarsusfondi (ELSF) artiklis 4 loetletud abikõlblikud toimingud on liiga piirangulised; on arvamusel, et abikõlblikkuse künniste määramisel on esmatähtis piirkondliku mõõtmega arvestamine, kuna vastasel juhul võivad kogu liikmesriigile määratud künnise mittesaavutamise tõttu välja jääda väga tõsiste katastroofidega silmitsi seisvad piirkonnad;

17.  rõhutab vajadust luua katastroofide ennetamiseks sobiv finantsraamistik (koos piisavate finantsressurssidega katastroofide ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks), mis tugevdab ja ühendab selliseid olemasolevaid vahendeid nagu ühtekuuluvuspoliitika, maaelu arengu poliitika, regionaalpoliitika, solidaarsusfond, seitsmes raamprogramm ja programmid Life+; palub selles kontekstis võtta ennetustööd arvesse 2014.–2020. aasta finantsperspektiivis; kutsub komisjoni üles hindama võimalust pakkuda välja saadavalolevate vahendite süstemaatilisem ühiskasutus, et parandada ennetusmehhanismide tulemuslikkust kogu ELis;

18.  nõuab tungivalt, et komisjon hoolitseks selle eest, et praegune kriisist tingitud surve eelarvele ei tähendaks katastroofide ennetamise poliitikameetmete jaoks rakendatavate ressursside vähendamist, ning et ta analüüsiks praegu käimasolevat eelarve läbivaatamist silmas pidades rangelt ennetamises esinevaid lünki ja teeks kindlaks, kas olemasolevad vahendid katavad kõiki katastroofide liike;

19.  juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika on loodusõnnetuse riskide ennetamisel väga oluline vahend; on seisukohal, et eri fonde ja vahendeid peab saama kasutada paindlikult ja koordineeritult selleks, et parandada selle poliitika toimivust ja tulemuslikkust; rõhutab, et riskiennetamist tuleb koordineerida ka ülejäänud poliitiliste meetmetega, mida rakendatakse ennetamise valdkonnas selleks, et vältida meetmete killustamist ja suurendada nende tulemuslikkust ja lisandväärtust;

20.  kordab vajadust kontrollida, kas ELi vahendeid on kasutatud nõuetekohaselt, ning nõuda kõigi vääralt kasutatud vahendite tagasimaksmist;

21.  rõhutab, et katastroofide ennetamine kuulub esmajoones liikmesriikide pädevusse ja selles valdkonnas tuleks ka edaspidi silmas pidada subsidiaarsuse põhimõtet;

22.  kutsub liikmesriike, kes vastutavad maa kasutamise eest, üles võtma vastu kriteeriume ja õigusakte, et hoida ära katastroofe üleujutuste ja maalihete riski ning muude geoloogiliste riskide piirkondades, võttes arvesse valimatu metsade raadamisega tekitatud probleeme, ning et hoida kõnealustes piirkondades lisaks ära ehitustegevus;

23.  kutsub liikmesriike üles hindama võimalust parandada katastroofide ennetamise kaasamist ELi-poolse rahastamise riiklike rakenduskavade koostamisse, samuti riiklikesse, piirkondlikesse ja kohalikesse rakenduskavadesse; on seisukohal, et kõik keskkonnakaitsega tegelevad avaliku sektori asutused tuleks sellesse protsessi kaasata ja nad peaksid selles tulemuslikult osalema; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks liikmesriikide rakenduskavade täiustamist selles valdkonnas vastavalt liikmesriikide tuvastatud vajadustele; pidades silmas kogemuste vahetamist, palub komisjonil kutsuda liikmesriike üles esitama loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofidega tegelemiseks mõeldud rakenduskavade üksikasjad;

24.  on seisukohal, et EL peab toetama liikmesriikides esmajärjekorras muu hulgas järgmisi ennetusmeetmeid:

25.  kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike ennetusmeetmete alase teadlikkuse tõstmise kampaaniate edendamisel ja heade tavade omaks võtmisel, pakkudes üldsusele kõigile kodanikele hõlpsasti kättesaadavate kanalite kaudu asjakohast ja ajakohastatud teavet ja väljaõpet kindlaks tehtud riskide ning selle kohta, kuidas toimida loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud katastroofi puhul; nõuab tungivalt, et elanike koolitamise kavades pöörataks erilist tähelepanu noortele koolieast alates ja maakogukondadele; rõhutab üldsuse teadlikkuse tõstmise kontekstis ka Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 rolli ning vajadust seda rohkem tutvustada;

26.  tuletab meelde, et loodusõnnetustes mängib tihti rolli vesi – mitte ainult üleujutuste (mis on sageli tingitud ebapiisavast planeerimisest), pakase, rahe ja vesikondade saastumise näol, vaid ka veepuuduse tõttu, mis võib põhjustada olulisi muutusi, nagu suurte piirkondade kõrbestumine Lõuna- ja Kagu-Euroopas;

27.  juhib tähelepanu asjaolule, et pidev põud on viimastel aastatel tinginud metsatulekahjude arvu mitmekordistumise Euroopas, süvendades samal ajal arvukate piirkondade kõrbestumist;

28.  võttes arvesse selliste nähtuste nagu põua, metsatulekahjude ja kõrbestumise omavahelist seost, palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu üleujutuste direktiiviga analoogselt direktiiv, mis soodustaks veepuuduse, põua ja kliimamuutusega kohanemise alase ELi poliitika vastuvõtmist;

29.  kordab oma üleskutset komisjonile edendada Euroopa põuavaatluse ja kõrbestumise järelevalve süsteemi käivitamist, mis tegeleks põudade ja kõrbestumise mõjude uurimise, leevendamise ja seirega, et tugevdada mõistlike ja strateegiliste otsuste tegemist ning parandada liikmesriikidevahelist kooskõlastamist; on seisukohal, et arvesse tuleks võtta põua, metsatulekahjude, kõrbestumise ja kliimamuutusega kohanemise omavahelisi seoseid ja et põuariski ennetamise ja ohjamise poliitika kontekstis tuleks seada ambitsioonikad ja solidaarsusel põhinevad eesmärgid;

30.  kuna metsad on tähtsad puidutootmise, bioloogilise mitmekesisuse säilitamise, üleujutuste, laviinide ja erosiooni ärahoidmise, põhjaveevarude majandamise ning süsiniku sidumise seisukohast, peaks asjaolu, et neid ähvardab tuleoht, tekitama muret kõikidele liikmesriikidele; kutsub komisjoni seetõttu üles esitama ja viima koostöös liikmesriikidega ellu õigusakti ettepanekuid ja algatusi metsakaitse ja tulekahjude ärahoidmise valdkonnas; on seisukohal, et metsastamise ja metsade taastamise projekte tuleks toetada, eelistades kohalikke puuliike ja segametsi, et soodustada bioloogilist mitmekesisust ning suuremat vastupidavust tulekahjudele, tormidele ja haigustele, samuti metsajääkide biomassi – taastuva energiaallika – pidevat kogumist ja kasutamist; on seisukohal, et selles valdkonnas tehtava tõelise koostöö raames peaks toimuma regulaarne andmete kogumine, riskikaartide koostamine, tulekahjuriski ohjamise plaanide koostamine, 27 liikmesriigis vajalike ressursside ja olemasolevate vahendite inventeerimine ning eri tasanditel koordineerimine;

31.  arvestades, et metsa süütamine on keskkonnakuritegu ja et sellised kuriteod on sagenenud, palub komisjonil uurida viise, kuidas rakendada tulekahjusid põhjustavat hooletust ja tahtlikku tegevust ära hoidvaid sunnimeetmeid, ning teha nõukogule ja Euroopa Parlamendile sellekohane ettepanek;

32.  rõhutab, kui oluline on vaadelda ennetamist valdkondi läbivas perspektiivis, kaasates selle asjakohastesse valdkondlikesse poliitikameetmetesse, et edendada tasakaalustatud maakasutust ning sidusat majanduslikku ja sotsiaalset arengut harmoonias loodusega;

33.  tunnistab, et mõned valdkondlikud poliitikameetmed on suurendanud riskiohtu teatud piirkondades, kuna need on soosinud maapiirkondade hülgamist ja elanikkonna liigset koondumist linnapiirkondadesse;

34.  on seisukohal, et põllu- ja metsamajanduse toodangut mõjutavad ilmastikunähtused (põud, pakane, jää, rahe, metsatulekahjud, tormid, üleujutused, tugevad vihmad ja tormid), terviseriskid (kahjurite järsk levik, loomahaigused, taudid ja episootiad), metsloomade tekitatud kahjustused, inimtegevuse tulemused (kliimamuutus, reostus, happevihmad, juhuslik ja sihilik geneetiline saastamine), maalihked (linna- ja regionaalplaneerimisega seotud probleemide tõttu), tehnoloogilised ja transpordiga seotud ohud, mägipiirkondade kõrbestumine, metsatulekahjud (peamiselt puuduliku metsahoolduse ja kuritegeliku käitumise tõttu) ning jõgede saastumine (tehastest lähtuvate kemikaalide, toitainete lekkimise ja metsa külastajate hoolimatuse tõttu);

35.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama heade põllumajandustavade rakendamist, mis on mõnedes liikmesriikides võimaldanud lämmastikku sisaldavate väetiste pinnasesse imbumist poole võrra vähendada, ilma et põllukultuuride saagikus oleks vähenenud;

36.  toetab loodusõnnetuste tõhusa ennetamise olulise elemendina keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud põllumajanduspoliitikat, milles arvestatakse vajadusega toetada ja elavdada säästvat põllumajandustootmist ja maaelu arengut eri riikides ja piirkondades; toetab inimeste maapiirkondadesse elama asumist edendavate põllumajandus-keskkondlike ning põllumajandus-maaelu töökohtade loomise stiimulite efektiivset tugevdamist kui ökosüsteemide kaitse põhitegurit, võideldes nende piirkondade rahvaarvu vähenemise ja vaesumise praeguste suundumuste vastu ning leevendades survet linnapiirkondadele; rõhutab lisaks põllumajandustootjate kui maapiirkondade hooldajate rolli ning peab kahetsusväärseks põllumajandussektorit puudutavate põhielementide ebapiisavust komisjoni teatises;

37.  toetab Euroopa riikliku põllumajandusliku kindlustusskeemi loomist; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku Euroopa riikliku kindlustussüsteemi kohta, et käsitleda paremini loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofidega seotud riske ja põllumajandustootjate sissetulekute ebastabiilsust; rõhutab, et põllumajandustootjate sissetulekute vahel suuri tasakaalutusi põhjustavate erinevate kindlustusskeemide rohkuse vältimiseks ELis peab nimetatud süsteem olema praegusest mudelist põhjalikum; peab kiireloomuliseks vajadust muuta loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud katastroofidega seotud minimaalne kompensatsioonisüsteem kättesaadavaks ka kõigi liikmesriikide põllumajandustootjate jaoks;

38.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma põllumajanduslik-keskkondlike lisatasude arvestamisel arvesse lisakulusid, mida põllumajandustootjad kannavad seoses tulekahjude ennetamise töödega (näiteks tuletõkestusvööndite puhastamine, kuivanud puittaimede eemaldamine, oma põldudega piirneva maa-ala harimine jne) ja vee ärajuhtimisega (äravoolukraavide ja -kanalite puhastamine);

39.  rõhutab maa- ja linnapiirkondade kohandumise meetmete uurimise tähtsust, arvestades äärmuslike ilmastikunähtuste esinemise sagenemist ja ulatust mitmetes geograafilistes piirkondades; on seisukohal, et kliimamuutuse ennustatavad kahjulikud mõjud kujutavad endast täiendavat piirangut põllumajanduslikule tegevusele ning toiduainetega kindlustatusele ja sõltumatusele nendega varustamisel, ning rõhutab vajadust reageerida sellele ja muudele väljakutsetele kliimamuutusega kohanemise ja selle kahjulike mõjude vähendamise kontekstis;

40.  rõhutab riikliku teadus- ja arendustegevuse tähtsust katastroofide ennetamisel ja ohjamisel ning nõuab suuremat koordineerimist ja koostööd liikmesriikide teadus- ja arendusasutuste vahel, eriti nendes liikmesriikides, kus esinevad sarnased riskid; nõuab varajase hoiatamise süsteemide tugevdamist liikmesriikides ning eri varajase hoiatamise süsteemide vaheliste ühenduste loomist ja tugevdamist; soovitab komisjonil neid vajadusi nõuetekohaselt arvestada ja piisavalt rahastada;

41.  rõhutab vajadust valmistada liikmesriikide tervishoiusüsteemid ette inimressursside struktuuri, hea tava ja riskiteadlikkuse seisukohast, et nad suudaksid katastroofiolukordadega toime tulla;

42.  rõhutab, et oluline on omada ulatuslikku andme- ja teabekogu katastroofiriskide ja nendega seotud kulude kohta ning jagada seda ELi tasandil, et teha võrdlusuuringuid ja määrata kindlaks katastroofide tõenäoline piiriülene mõju, et liikmesriigid saaksid koondada teabe riikide tsiviilvõimekuse ja arstiabi ressursside kohta, ning rõhutab, et uute struktuuride loomise asemel tuleks kasutada ja edasi arendada selliseid juba olemasolevaid struktuure nagu järelevalve- ja teabekeskus (MIC);

43.  avaldab kahetsust, et komisjon ei ole veel teinud uuringut ohtude ja riskide kaardistamise tavade kohta liikmesriikides, nagu on ette nähtud tema 23. veebruari 2009. aasta teatises „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele”; nõuab tungivalt, et komisjon täidaks selle lubaduse tulemuslikult 2010. aasta esimesel poolaastal;

44.  leiab, et ohtude ja riskide kaardistamiseks on vaja luua ELi tasandil ühised meetodid ja miinimumnõuded;

45.  rõhutab standardite koostamise tähtsust, et analüüsida ja väljendada katastroofide sotsiaalmajanduslikku mõju kogukondadele;

46.  soovitab katastroofide ennetamise küsimused keskkonnamõju hindamise direktiivi läbivaatamisel täielikumalt direktiivi sisse viia, eelkõige mis puudutab riskide hindamist, riskidest teavitamist ja riskiteabe levitamist;

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) KOM(2009)0082. (2) SEK(2009)0202. (3) SEK(2007)1721. (4) ELT C 224E, 19.8.2010, lk 1. (5) ELT C 187E, 24.7.2008, lk 55. (6) ELT C 305E, 14.12.2006, lk 240. (7) ELT C 272E, 13.11.2003, lk 471. (8) ELT C 33E, 9.2.2006, lk 599. (9) ELT C 92E, 20.4.2006, lk 414. (10) ELT C 193E, 17.8.2006, lk 322. (11) ELT C 297E, 7.12.2006, lk 363. (12) ELT C 297E, 7.12.2006, lk 369. (13) ELT C 297E, 7.12.2006, lk 375. (14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0065. (15) ELT C 297E, 7.12.2006, lk 331. (16) 10128/08. (17) 10633/1/06. (18) ELT L 71, 10.3.2007, lk 9. (19) EÜT L 10, 14.1.1997, lk 13. (20) ELT L 288, 6.11.2007, lk 27. (21) EÜT L 175, 5.7.1985, lk 40. (22) A/CONF.206/6. (23) See on loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide mittetäielik nimekiri; seetõttu võib nimekirja lisada muid loodusõnnetusi ja inimtegevusest tingitud katastroofe, mida käesolevas raportis ei käsitleta.