Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ(2),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2014.–2020. aasta tarbijakaitseprogrammi kohta (COM(2011)0707) ning sellega seotud dokumente (SEK(2011)1320 ja SEK(2011)1321),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)(5),

–  võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(6),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, nagu see on aluslepingutesse lisatud Euroopa Liidu lepingu artikliga 6, ja eriti selle artiklit 7 (era- ja perekonnaelu austamine), artiklit 21 (diskrimineerimiskeeld), artiklit 24 (lapse õigused), artiklit 25 (eakate õigused), artiklit 26 (puuetega inimeste integreerimine ühiskonda) ja artiklit 38 (kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 12, milles sätestatakse, et „liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 9, milles sätestatakse, et „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”,

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni uue tarbijapoliitika strateegia kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Ülemkogule „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni reklaami mõju kohta tarbija käitumisele(10),

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2009. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele tarbijakaebuste ja -päringute liigitamise ning nendest teatamise ühtlustatud metoodika kohta (COM(2009)0346) ning sellele lisatud komisjoni soovituse eelnõu (SEK(2009)0949),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 7. aprilli 2011. aasta töödokumenti „Tarbijate mõjuvõimu suurendamine ELis” (SEK(2011)0469),

–  võttes arvesse komisjoni 2011. aasta oktoobri teatist „Turgude toimimine tarbijate huvides – kuues tarbijaturgude tulemustabel” (SEK(2011)1271),

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2011. aasta teatist „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt – viies tarbijatingimuste tulemustabel” (SEK(2011)0299),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisiku kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul(13),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta(14),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta(15),

–  võttes arvesse oma 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, ja direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta ülevõtmise, rakendamise ja jõustamise kohta(16),

–  võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni turunduse ja reklaami mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele(17),

–  võttes arvesse Eurobaromeetri eriuuringut nr 342 tarbijate mõjuvõimu suurendamise kohta,

–  võttes arvesse analüüsiaruannet suhtumise kohta piiriülestesse tehingutesse ja tarbijakaitsesse, mille komisjon avaldas 2010. aasta märtsis (Eurobaromeetri kiiruuring nr 282),

–  võttes arvesse Euroopa lähenemisviisi meediaoskusele digitaalkeskkonnas,

–  võttes arvesse komisjoni suuniseid ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta (SEK(2009)1666),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0155/2012),

A.  arvestades, et tarbijate õiguste ja nende kaitse edendamine on põhiväärtused Euroopa Liidu asjaomaste poliitikavaldkondade arendamiseks, eelkõige ühtse turu tugevdamiseks, ning Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks;

B.  arvestades, et ELi tarbijapoliitika eesmärk peaks olema iga tarbija mõjuvõimu suurendamine ja kõrgetasemeline kaitse;

C.  arvestades, et ühtsel turul tuleb tagada ka kõigi tarbijate kõrgetasemeline kaitse, pöörates erilist tähelepanu kaitsetumatele ehk haavatavatele tarbijatele, et võtta arvesse nende konkreetseid vajadusi ja suurendada nende suutlikkust;

D.  arvestades, et laialdaselt kasutusel olev haavatavate tarbijate mõiste põhineb haavatavusel kui sisemisel põhjusel ning hõlmab ebaühtlast rühma, kuhu kuuluvad isikud, keda peetakse alaliselt haavatavateks nende vaimse või füüsilise puude või psühholoogilise seisundi, vanuse, kergeusklikkuse või soo tõttu, ning arvestades, et haavatavate tarbijate mõiste peaks samuti hõlmama haavatavas olukorras olevaid tarbijaid, st tarbijaid, kes on sattunud ajutise jõuetuse seisundisse lõhe tõttu ühest küljest nende individuaalse seisundi ja iseloomuomaduste ning teisest küljest nende väliskeskkonna vahel, võttes arvesse selliseid kriteeriume nagu haridus, sotsiaalne ja majanduslik seisund (näiteks ülemääraselt suured laenud), juurdepääs internetiühendusele jne; arvestades, et kõik tarbijad võivad mingil eluetapil muutuda haavatavaks välistegurite ja vastasmõju tõttu turuga või probleemide tõttu tarbijatele mõeldud asjakohasele teabele juurdepääsu ja sellest arusaamisega, ning vajada seetõttu erilist kaitset;

Kaitsetus ja haavatav tarbija

1.  märgib, et haavatavuse olukordade mitmekesisus – nii siis, kui tarbijad asuvad seadusjärgse kaitse all, kui ka siis, kui nad leiavad ennast konkreetsest valdkondliku või ajutise haavatavuse olukorrast – raskendab ühtset lähenemist ja kõikehõlmava õigusakti vastuvõtmist, mis on seega sundinud olemasolevates õigusaktides ja kehtivas poliitikas käsitlema haavatavuse probleemi juhtumipõhiselt; rõhutab seetõttu, et Euroopa õigusaktid peavad tarbijate haavatavuse probleemi käsitlemisel püstitama ülesande horisontaalselt, võttes arvesse tarbijate erinevaid vajadusi, võimeid ja olukordi;

2.  rõhutab, et liikmesriigid peavad võtma asjakohaseid meetmeid, et pakkuda piisavaid garantiisid haavatavate tarbijate kaitseks;

3.  rõhutab, et haavatavate tarbijate õiguste strateegia peab olenemata kasutatavast vahendist keskenduma nende õiguste tugevdamisele ja selle tagamisele, et need õigused oleksid tulemuslikult kaitstud ja jõustatud, ning peab pakkuma tarbijatele kõiki vajalikke vahendeid, et nad saaksid langetada asjakohaseid otsuseid ja end maksma panna; on seisukohal, et kuna EL peab keskenduma kõigi tarbijate õiguste tulemuslikule kaitsmisele, ei ole „keskmise tarbija” mõiste piisavalt paindlik, et kohandada seda erijuhtudega, ning ei vasta mõnikord tegelikele oludele;

4.  rõhutab, et tarbijate haavatavust käsitlev strateegia peab olema proportsionaalne, et see ei piiraks isikuvabadusi ja tarbijate valikuvõimalusi;

5.  kutsub komisjoni üles ja ergutab liikmesriike analüüsima pidevalt ja tähelepanelikult sotsiaalset ja tarbimiskäitumist ning olukordi, mis võivad seada teatavad rühmad või üksikisikud haavatavasse olukorda – näiteks analüüsides tarbijate kaebusi – ja teha haavatavusele lõpp erimeetmete abil, kus see on asjakohane, et pakkuda kaitset kõigile tarbijatele, olenemata nende suutlikkusest ja eluetapist;

6.  juhib tähelepanu, et sama kaubamärgi toodete vahel esineb eri liikmesriikides jätkuvalt erinevusi, mistõttu mõnedes liikmesriikides on tarbijad vähem kaitstud; rõhutab, et praegune õiguslik raamistik ei võimalda kõrvaldada sama kaubamärgi toodete kvaliteedierinevusi eri liikmesriikides, ning kutsub komisjoni üles tarbijakaitsealaseid õigusakte vastavalt täiendama;

Hinnang praegusele õiguslikule raamistikule

7.  märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivis 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, käsitleti esimest korda tarbijate haavatavuse probleemi, keskendudes nende tarbijate liigsele mõjutamisele, kelle tahe ei ole veel täielikult välja kujunenud; märgib, et direktiivis 2005/29/EÜ keskendutakse haavatavusele peamiselt tarbijate majanduslike huvide seisukohast;

8.  juhib tähelepanu sellele, et direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, mis on kõige uuem tarbija õiguste kaitset käsitlev õigusakt, tugevdatakse lepingueelse ja lepingulise teavitamise nõudeid, nähes seadusest tuleneva teavitamiskohustuse teenusepakkuja- või müüjapoolse rikkumise korral ette suurema õiguse lepingust taganeda ja kohustades asjakohast teavet edastama selgelt ja arusaadavalt; on seisukohal, et asjakohaseid ja tulemuslikke meetmeid tuleks võtta ka sektorites, mida direktiiv 2011/83/EL ei hõlma ja kus võib esineda erilist haavatavust, näiteks finants- või transpordisektoris;

Mõjuvõimu suurendamine: tarbijate vastutus iseenda kaitsmisel

9.  on seisukohal, et haavatavate tarbijate õiguste tugevdamine ei seisne üksnes õigusnormistiku väljatöötamises ja nende õiguste tulemuslikus jõustamises, vaid ka haavatavate tarbijate suutlikkuse tugevdamises võtta vastu optimaalseid otsuseid; tervitab seetõttu komisjoni pingutusi edendada tarbijate mõjuvõimu suurendamist, pakkudes hõlpsasti kättesaadavat ja arusaadavat teavet ja tarbijate harimist, ning avaldab neile tugevat toetust, kuna kogu tegevus selles suunas aitab muuta siseturgu tõhusamaks ja õiglasemaks; tunneb sellegipoolest muret, et see lähenemisviis võib olla ebapiisav haavatavate tarbijate kaitsmiseks, kuna nende haavatavus võib tuleneda sellest, et neil on keeruline teavet saada või saadud teavet hinnata; palub komisjonil töötada välja tarbijapoliitika kõigi Euroopa tarbijate jaoks ning tagada, et haavatavatel tarbijatel oleks juurdepääs samadele kaupadele ja teenustele ning et neid ei eksitataks;

10.  märgib, et paljude tarbijate haavatavus on tingitud just nimelt kindlameelsuse puudumisest ja sellest, et nad ei saa aru neile antud teabest või valikuvõimalustest, või sellest, et nad ei tunne olemasolevaid kaebuste lahendamise ja hüvitusmehhanisme, ning et need takistused suurenevad piiriülese tarbimise ja rändmüügi puhul, sealhulgas piiriüleses internetikaubanduses;

11.  kutsub ELi ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu tarbijate teavitamis- ja harimiskampaaniatele, millega edastatakse õigele tarbijarühmale õige teave, ning neisse rohkem investeerima;

12.  kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles jätkama olemasolevate algatuste (nt Dolceta, Euroopa tarbijakeskuste võrgustik jne) edendamist ja arendamist, tagades samal ajal nende omavahelise kooskõla, et parandada tarbijate teavitamist ja harimist;

13.  juhib tähelepanu, et lepinguliste suhete puhul on tarbija sageli nõrgem osapool; kutsub ettevõtteid üles edendama ja arendama iseregulatsiooni algatusi, et tugevdada haavatavate tarbijate õiguste kaitset, tagada neile juurdepääs paremale ja selgele teabele ning arendada tavasid, mis suurendavad kõigi tarbijate suutlikkust lepingust aru saada ja seda hinnata; kutsub riiklikke pädevaid asutusi üles pakkuma selles osas soodustusi ning tarbijatele vajalikku õiguskaitset;

Teavitamine ja reguleerimine

14.  palub komisjonil ja liikmesriikidel paremini tagada, et teatavate toodete ohutusstandardite ja töötingimuste väljatöötamisel pannakse rõhku kvaliteedinõuetele ja kaitsemeetmetele ning et tulemuslikult võetakse arvesse vajadust tagada haavatavate tarbijate piisav kaitse; märgib, et ettenähtud otstarve ei pruugi hõlmata konkreetseid riske, millega haavatavas olukorras olevad tarbijad võivad kokku puutuda, eriti mis puudutab nägemispuudega isikute juurdepääsu igapäevatoodetele; teeb seetõttu ettepaneku, et teatavate toodete ohutusstandardite ja -tingimuste reguleerimisel võetakse võimaluste piires arvesse mitte ainult ettenähtud otstarvet, vaid ka arvatavat kasutamist; nõuab, et üldise tooteohutuse direktiivi tulevase läbivaatamise raames võetaks neid probleeme arvesse;

15.  palub liikmesriikidel ja komisjonil teha tööd puuetega kodanikele mõeldud märgistuse kättesaadavaks tegemiseks, sh standardimise kaudu, ettevõtjate seas heade tavade levitamiseks ning nende kasutuselevõtu ergutamiseks, ja edendada ettevõtjatepoolset teabe jagamist ja teenuste osutamist kõigile kodanikele kättesaadavas vormingus, sealhulgas seoses Euroopa Liidu vahendite kasutamisega;

16.  palub liikmesriikidel allkirjastada ja ratifitseerida täiskasvanute rahvusvahelist kaitset käsitlev 13. jaanuari 2000. aasta konventsioon, mida kohaldatakse rahvusvahelistes olukordades nende täiskasvanute kaitsmiseks, kes oma võimete kahjustumise või puudulikkuse tõttu ei ole võimelised oma huve kaitsma;

17.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles pidama haavatavate tarbijate õiguste tugevdamist 2014.–2020. aasta tarbijakaitseprogrammi käsitleva määruse ettepaneku käimasoleva läbivaatamise ning tarbijakaitse tegevuskava eelseisva avaldamise raames esmatähtsaks;

18.  kutsub komisjoni üles lisama tarbijate haavatavuse mõõdet tarbijate tulemustabeliga tehtavasse töösse, näiteks jaotades andmed vanuse, haridustaseme või sotsiaalmajanduslike tegurite järgi, et saada selgem ülevaade haavatavate tarbijate vajadustest;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike kooskõlas ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtetega üles motiveerima ettevõtteid looma vabatahtlikku tööstustoodete rahvusvahelises pimedate kirjas pakendimärgistuse süsteemi (näiteks sellist, mis sisaldab vähemalt toote liiki ja kõlblikkusaega), et aidata seeläbi nägemispuudega tarbijaid;

20.  nõuab samas vaimus, et liikmesriigid ja komisjon edendaksid teadus- ja arendustööd, et välja töötada universaalse disaini põhimõtetele vastavaid kaupu, teenuseid, seadmeid ja rajatisi, mis oleksid suurimal võimalikul määral kõigile inimestele kasutatavad, ilma et oleks vaja teha kohandusi või kasutada eridisaini;

Eriti probleemsed sektorid

21.  toob välja asjaolu, et rahvusvahelistel foorumitel on tunnistatud vajadust kaitsta tarbijaid teavitamise ja finantsturgude reguleerimise kaudu, kuna nende turgude keerukusest tulenevalt võib iga tarbija olla potentsiaalselt haavatav; märgib, et selline keerukus võib viia tarbijad ülemäärastesse võlgadesse; märgib, et vastavalt komisjoni viimase vaatlusuuringu tulemustele sisaldas 70% finantsasutuste ja -ettevõtete veebilehtedest eeskirjade eiramisi, mis olid seotud reklaami ja pakutavate toodete kohta vajaliku põhiteabe pakkumisega, samas kui teave kulude kohta oli esitatud eksitaval viisil; rõhutab, et finantsteenuste sektor peaks rohkem ära tegema, et pakkuda arusaadavaid ja lihtsaid selgitusi enda pakutavate toodete ja teenuste olemuse kohta, ning kutsub kõiki sidusrühmi üles töötama välja tulemuslikke finantsoskuste programme;

22.  nõuab, et teave oleks paremini suunatud ja levitatud kõikide, mitte ainult ametlike kanalite kaudu, ning et seda levitaksid ka tarbijaorganisatsioonid ning piirkondlikud ja kohalikud bürood ja omavalitsusasutused, mis on väiksema liikuvusega tarbijatele lähemal, nähtavamad ja lihtsamini ligipääsetavad;

23.  rõhutab vajadust võtta nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil sihtotstarbelisi meetmeid, mis oleksid suunatud eeskätt haavatavatele tarbijatele, sest vastavalt viimase Eurobaromeetri uuringu tulemustele on end informeeritute ja kaitstutena tundvate tarbijate osakaal alla 50%; eelkõige haavatavatel rühmadel on aga raskusi neile pakutavate valikuvõimaluste mõistmisel, nad ei tunne oma õigusi, seisavad silmitsi arvukamate probleemidega ning probleemide tekkimisel tõrguvad midagi ette võtmast;

24.  rõhutab, et lapsed ja noored, kes kannatavad üha enam istuva eluviisi ja rasvumise negatiivsete tagajärgede all, on tundlikumad suure rasva-, soola- ja suhkrusisaldusega toidu reklaami suhtes; tunneb heameelt ettevõtete käivitatud iseregulatsiooni algatuste ja käitumisjuhiste üle, et piirata laste ja noorte kokkupuudet toidu reklaamiga (nt komisjoni tervisliku toitumise, kehalise aktiivsuse ja tervishoiu tegevuskava raames käivitatud algatused), ning palub kõigil sidusrühmadel tulemuslikult harida ja teavitada lapsi ja noori ning nende hooldajaid tasakaalustatud toitumise ja aktiivse, tervisliku eluviisi tähtsusest; nõuab sellega seoses, et komisjon analüüsiks põhjalikult, kas lastele ja noortele suunatud reklaami suhtes on vaja rangemaid eeskirju; nõuab tungivalt, et komisjon lisaks laste kaitsmise tarbijakaitse tegevuskava peamiste prioriteetide hulka, keskendudes eelkõige agressiivsele või eksitavale TV- ja internetireklaamile;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama tarbijate teadlikkust tooteohutusest, keskendudes eeskätt kõige haavatavamatele tarbijate rühmadele, nagu lapsed ja rasedad;

26.  väljendab muret mõju pärast, mida haavatavatele tarbijatele avaldab käitumisel põhineva internetireklaami laialdane kasutamine ning pealetükkivate internetireklaami tavade arendamine, eelkõige sotsiaalvõrgustike kaudu; kutsub komisjoni uuesti üles viima 2012. aasta lõpuks läbi üksikasjalikku analüüsi eksitava ja agressiivse reklaami mõju kohta haavatavatele tarbijatele, eriti lastele ja noorukitele;

27.  rõhutab asjaolu, et finantsinvesteerimistoodete reklaamis ei selgitata sageli piisavalt nendega seotud riske ja rõhutatakse liigselt võimalikke hüvesid, mis sageli jäävad saamata, mille tulemusel finantsteenuste toodete tarbijad võivad kaotada oma kapitali; kutsub komisjoni üles kehtestama rangemaid reklaaminõudeid keerulistele finantstoodetele, mis on suunatud jaeinvestoritele, kes ei pruugi finantsriskist aru saada, sealhulgas nõue panna selgelt kirja investori võimalik kahju;

28.  on seisukohal, et lapsed ja noorukid on agressiivse turunduse ja reklaami suhtes eriti haavatavad; kutsub komisjoni üles viima läbi üksikasjalikku analüüsi eksitava ja agressiivse reklaami mõju kohta haavatavatele tarbijatele, eriti lastele ja noorukitele;

29.  rõhutab, et lapsed ja noorukid on eriti haavatavad kommunikatsioonitehnoloogiate, näiteks nutitelefonide ja internetimängude kasutamise suhtes; on seisukohal, et tuleks kehtestada kaitsemeetmed ülemäära suurte arvete vältimiseks sellistes olukordades;

30.  märgib, et vaatamata olemasolevatele õigusaktidele on tarbijatel reisimisel endiselt sageli raskusi ning nad on sageli haavatavas olukorras, eriti reisi tühistamise või hilinemise korral, ja et need raskused on veelgi suuremad, kui tarbija on puudega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid selleks, et tagada parem teavitamine ja juurdepääs vaidluste lahendamise menetlustele seoses muu hulgas reisijate õiguste ja hindade läbipaistvusega; palub komisjonil reisijate õigusi käsitlevate ELi õigusaktide kavandatud läbivaatamisel võtta arvesse haavatavate tarbijate, eriti piiratud liikumisvõimega ja puudega isikute olukorda ning kohandada hüvitamise tasemeid, kriteeriume ja mehhanisme, tagades samal ajal, et praeguseid tasemeid ei vähendata;

31.  märgib, et teenuste digiteerimine võib tähendada seda, et tarbijad, kes erinevatel põhjustel ei pääse internetile juurde või ei saa seda kasutada, võivad sattuda haavatavasse olukorda, kuna nad ei saa täielikult kasutada internetikaubanduse eeliseid ja on seetõttu jäetud välja siseturu olulisest osast, makstes samade toodete eest rohkem või sõltudes teiste abist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama tarbijate usaldust, ületades samal ajal piiriülese e-kaubanduse tõkked tulemusliku poliitika väljatöötamise abil, milles pööratakse kõigi digitaalse lõhe kaotamiseks kavandatud meetmete puhul erilist tähelepanu haavatavate tarbijate vajadustele; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kiirendama Euroopa digitaalarengu tegevuskava vastuvõtmist kõigi ELi kodanike ja tarbijate hüvanguks; rõhutab, et tuleks ergutada kogu ühiskonna ja eriti ettevõtjate jõupingutusi selleks, et teavitada haavatavaid tarbijaid, sealhulgas eakaid tarbijaid, ja võimaldada neil digiteerimise eeliseid täiel määral ära kasutada;

32.  rõhutab, et peamiste tarneturgude liberaliseerimine on suurendanud konkurentsi, millest võib tarbijatel seega kasu olla, kui neid on nõuetekohaselt teavitatud ja nad on suutelised võrdlema hindu ning vahetama teenusepakkujat; märgib, et läbipaistvuse puudumine peamistel tarneturgudel, muu hulgas energia- ja telekommunikatsioonisektoris, on mõningatel juhtudel raskendanud tarbijatel üldiselt ja konkreetsemalt haavatavatel tarbijatel tuvastada, milline tariif vastab kõige paremini nende vajadustele, vahetada teenusepakkujat ja saada aru arvele märgitust; kutsub komisjoni, liikmesriike ja ettevõtjaid üles võtma asjakohaseid meetmeid selle tagamiseks, et tarbijatele üldiselt ja eriti haavatavatele tarbijatele oleks kättesaadav selge, arusaadav ja võrreldav teave tasude, tingimuste ja heastamisvõimaluste kohta ning neil oleks lihtne teenusepakkujat vahetada;

33.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ettepanek võtta vastu tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv ja ettepanek võtta vastu tarbijavaidluste veebipõhise lahendamise määrus, mida praegu läbi vaadatakse, võimaldaksid haavatavatele tarbijatele tegeliku juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismile kas tasuta või võimalikult väikese kuluga; kutsub komisjoni üles kaaluma sobivaid mehhanisme, mille abil tagada, et ELi tasandi kollektiivse õiguskaitsemehhanismi võimaliku loomise kontekstis võetakse piisavalt arvesse haavatavate tarbijate vajadusi ja õigusi;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd haavatavusega võitlemise ulatusliku ja sidusa poliitilise ja seadusandliku strateegia vastuvõtmisel, võttes arvesse kõigi asjassepuutuvate olukordade mitmekesisust ja keerukust;

o
o   o

35.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22. (2) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64. (3) ELT L 376, 27.12.2006, lk 21. (4) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1. (5) ELT L 364, 9.12.2004, lk 1. (6) 6 ELT L 373, 21.12.2004, lk 37. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0453. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0491. (9) ELT C 50 E, 21.2.2012, lk 1. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0484. (11) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. (12) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37. (13) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1. (14) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 1. (15) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 25. (16) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 26. (17) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 43.