Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2012/2027(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0270/2012

Esitatud tekstid :

A7-0270/2012

Arutelud :

PV 25/10/2012 - 21
CRE 25/10/2012 - 21

Hääletused :

PV 26/10/2012 - 6.5
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2012)0404

Vastuvõetud tekstid
PDF 218kWORD 62k
Reede, 26. oktoober 2012 - Strasbourg
Uudsed rahastamisvahendid ja järgmine mitmeaastane finantsraamistik
P7_TA(2012)0404A7-0270/2012

Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2012. aasta resolutsioon uudsete rahastamisvahendite ja järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta (2012/2027(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatisi „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500), „Järgmise põlvkonna uudsete rahastamisvahendite raamistik: ELi omakapitali- ja võlaplatvorm” (COM(2011)0662) (rahastamisvahendite teatis), „Euroopa integreeritud taristuid käsitlev majanduskasvupakett” (COM(2011)0676), „Tegevuskava VKEde rahastamisvõimaluste parandamiseks” (COM(2011)0870) ning „Euroopa 2020 projektivõlakirjade algatuse katseetapp” (COM(2011)0660),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekuid, eriti ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2011)0398), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu aastaeelarve suhtes kohaldatavate finantseeskirjade kohta (COM(2010)0815), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse otsust nr 1639/2006/EÜ, millega kehtestatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013), ning määrust (EÜ) nr 680/2007, millega kehtestatakse ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjad üleeuroopaliste transpordi- ja energiavõrkude valdkonnas (COM(2011)0659), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020” aastateks 2014–2020 (COM(2011)0809), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programm (2014–2020) (COM(2011)0834), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus programmi „Loov Euroopa” kehtestamise kohta (COM(2011)0785), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidu haridus-, koolitus-, noorsoo- ja spordiprogramm „ERASMUS KÕIGI JAOKS” (COM(2011)0788)), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa Ühendamise Rahastu (COM(2011)0665), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kehtestamise kohta (COM(2011)0609) ning ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (COM(2011)0615/2),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumente „Financial Instruments in Cohesion Policy” (SWD(2012)0036) (Ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendid) ja „Elements for a Common Strategic Framework 2014 to 2020 – the European Regional Development Fund, the Cohesion Fund, the European Agricultural Fund for Rural Development and the European Maritime and Fisheries Fund” (SWD(2012)0061) (Struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi ühine strateegiline raamistik),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 4/2011 „VKEde tagatissüsteemi audit” ja eriaruannet nr 2/2012 „Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatud VKEde finantskorraldusvahendid” ning kontrollikoja arvamust nr 7/2011 struktuurifonde ja Ühtekuuluvusfondi käsitleva määruse ettepaneku kohta,

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni (tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel)(1) ning 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni (finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta)(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja eelarvekontrollikomisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0270/2012),

A.  arvestades, et 2000. aastate algusest alates on liidu institutsioonid töötanud välja mitmeid uuenduslikke rahastamisvahendeid, mis põhinevad mehhanismidel, mille puhul kombineeritakse liidu eelarvest eraldatavaid toetusi riigi ja/või erasektori rahastamisega, et suurendada liidu strateegiliste eesmärkide elluviimisesse tehtavate investeeringute mahtu;

B.  arvestades, et eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelise 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 49 on sätestatud järgmist: „Institutsioonid nõustuvad, et kaasrahastamismehhanismide kasutuselevõtmine on vajalik, et suurendada rahastajatele pakutavate stiimulite kaudu Euroopa Liidu eelarve mõjujõudu. Institutsioonid on nõus toetama sobivate mitmeaastaste rahastamisvahendite väljatöötamist, mis elavdaksid avaliku ja erasektori investeeringuid”;

C.  arvestades, et praegu on mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) kohaselt uudsetele rahastamisvahenditele eraldatud umbes 1,3% liidu eelarvest, kusjuures liit on töötanud sisepoliitika valdkonnas välja 14 rahastamisvahendit (3 miljardit eurot rubriigis 1a ehk 3,4% olemasolevast eelarvest ja umbes 5,9 miljardit eurot regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitikale) ning välispoliitika valdkonnas 11 rahastamisvahendit (1,2 miljardit eurot rubriigis 4 ehk 2,2% eelarvest, võtmata arvesse Euroopa Arengufondi raames väljatöötatud uudseid rahastamisvahendeid);

D.  arvestades liidu juba omandatud kogemusi uudsete rahastamisvahendite haldamisel ning mitmeid seni avaldatud asjaomaseid hindamisi ja võrdlevaid mõjuhinnanguid;

E.  arvestades, et vastavalt oma 8. juuni 2011. aasta resolutsioonile (tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel) tuleb uudsete rahastamisvahendite rakendamise raamistiku üle otsustada seadusandliku tavamenetluse teel, et tagada pidev teabevoog ja eelarvepädevate institutsioonide osalemine nimetatud vahendite kasutamises ELis; see võimaldaks parlamendil kontrollida oma poliitiliste prioriteetide järgimist ning Euroopa Kontrollikojal teostada kõnealuste vahendite üle tõhusamat järelevalvet;

Senised rahastamisvahendid

1.  tuletab meelde, et uudseid rahastamisvahendeid hakati Euroopa tasandil kasutama selleks, et stimuleerida liidu eesmärkidega kooskõlas Euroopa reaalmajandusse investeerimist olukorras, kus liidu eelarvesse eraldatavate vahendite hulk pidevalt vähenes, kuid liidu poliitilised eesmärgid ja järelikult ka vajadused üha kasvasid;

2.  rõhutab, et uudsete rahastamisvahendite laiem eesmärk ja nende loomise põhjus on nende eeldatav katalüseeriv mõju turutõrgete või väheoptimaalsete investeeringutingimuste korral, sest need võimaldavad võtta liidu eelarvest eraldatavate toetuste abil kasutusele avaliku ja/või erasektori vahendid selliste projektide tarbeks, mis ei suuda turul huvi tekitada või saavad sealt liiga vähe tuge; märgib, et avaliku sektori sekkumine võimaldab vähendada riski võtmisega seotud kulusid, kuna need võetakse osaliselt avaliku sektori kanda, ja hõlbustab seeläbi asjaomaste projektide rakendamist;

3.  märgib, et praeguseks väljatöötatud uudsed rahastamisvahendid on pakkunud väga erinevaid võimalusi alates osalusest investeerimisfondides/riskikapitalifondides ja lõpetades finantsvahendajatele (peamiselt pankadele) tagatise või vastutagatise andmisega, sealhulgas finantseerimisasutustega ühiste riskijagamisvahendite loomise abil, et edendada investeeringuid, innovatsiooni ja teadusuuringuid;

4.  märgib, et need erinevused on tingitud ka rahastatavate valdkondade mitmekesisusest (VKEde toetamine, energeetika, kliimamuutused, tööhõive ja mikrokrediit, teadusuuringud ja innovatsioon, transpordiinfrastruktuurid ja infotehnoloogia);

5.  rõhutab, et uudsete rahastamisvahendite kasutamine on õigus- ja eelarveraamistikuga täpselt kindlaks määratud (vajalik on seadusandja nõusolek); märgib, et uudsete rahastamisvahendite kasutamine ei too liidu eelarve jaoks kaasa ettenägematuid kulusid, sest vastavalt eelarvepädevate institutsioonide kokkuleppele piirdub liidu eelarve vastutus asjaomasele uudsele rahastamisvahendile igal aastal eraldatud eelarvevahenditega, mistõttu ei tulene nendest liidu eelarvele tingimuslikke kohustusi; lisab, et rahastamisvahendid aitavad hoopis kaasa avaliku sektori vahendite usaldusväärsele ja tõhusale haldamisele, kuna eraldatud rahaline toetus võib teenida tulu, mille saab uuesti rahastamisvahendisse investeerida, ning see omakorda suurendab vahendi toetuse andmise suutlikkust ja tõhustab avaliku sektori tegevust; rõhutab seetõttu, et Euroopa Kontrollikoda peab uudsetest rahastamisvahenditest rahastatud tegevust nõuetekohaselt auditeerima ning kaasseadusandjaid tuleb mis tahes avastustest täielikult teavitada;

6.  tuletab meelde, et investeerimisolukordi on kolme tüüpi: 1) optimaalne, mis on kindlalt kasumlik ning mille puhul on võimalik turupoolne rahastamine; 2) väheoptimaalne, mis on küll kasumlik, kuid mitte piisavalt, et tagada turupoolne rahastamine, mistõttu on uudsete rahastamisvahendite kasutamine põhjendatud; 3) olukord, mida iseloomustab vähene kasumlikkus või kasumlikkuse puudumine ning mille puhul on vajalik liidu sekkumine toetuste näol (võib kombineerida uudsete rahastamisvahendite kasutamisega, kui projekt seda võimaldab);

7.  kordab taas, et uudsete rahastamisvahendite ulatuslikum kasutamine ei tohiks mingil juhul kujuneda liidu eelarve vähendamise strateegiaks, vaid peaks aitama selle kasutamist optimeerida; peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon tõdeb eespool osutatud teatises, et „uudsete rahastamisvahendite laiendatud kasutamise eesmärgiks ei ole siiski asendada finantseerimine toetuste kaudu finantseerimisega rahastamisvahendite kaudu”;

8.  rõhutab, et seni on uudsete rahastamisvahenditega saadud peamiselt häid kogemusi, kuigi nende mitmekordistav mõju erineb märkimisväärselt sõltuvalt sekkumisvaldkonnast, valdkondlikest eesmärkidest, mida uudsete rahastamisvahendite abil saavutada soovitakse, kasutatava rahastamisvahendi liigist ja selle rakendamise korrast;

9.  märgib, et Euroopa Liidu sisepoliitika valdkonnas rakendatakse uudseid rahastamisvahendeid kas ELi tasandil (vahendeid haldab komisjon ise või hallatakse neid tema volitusel) või riigi tasandil regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika elluviimise raames (vahendeid hallatakse koostöös liikmesriikidega);

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et rahastamisvahendite rakendamisse on kaasatud palju eri osalejaid alates komisjonist kui liidu eelarve täitmise eest vastutavast institutsioonist kuni EIP grupini (Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond), neile lisanduvad veel riikide või kohalikud pangad, kommertspangad, investeerimisele või arendustegevusele spetsialiseerunud pangad ning era- ja avaliku sektori investorid; märgib, et üldiselt sõltub nende edu selliste avaliku sektori, riigi osalusega ja erasektori finantsvahendajate kaasamisest, kelle eesmärgid erinevad valdkonnast sõltuvalt (mikrokrediidiasutused, VKEde tagatisfondid, regionaalarengu organisatsioonid, teadusuuringute toetamise fondid jne);

11.  märgib, et eriti suured erinevused on nende ELi tasandil tsentraliseeritult ja koostöös liikmesriikidega hallatavatel rahastamisvahenditel, mida kasutatakse regionaal-ja ühtekuuluvuspoliitika või välissuhete valdkonnas;

12.  märgib, et ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas kasutatavate rahastamisvahendite tulemuslikkus on olnud väga erinev nii liikmesriigiti kui ka sõltuvalt rahastamisvahendi liigist; tunnistab, et ühtekuuluvuspoliitika raames on uudsete rahastamisvahendite puhul tekkinud probleeme nõrga õigusraamistiku tõttu, mis on põhjustanud viivitusi rakendamisel, raskusi vajaliku kriitilise massi ning olulise kordistava mõju saavutamisel ning järelevalve ja kooskõlastatuse puudumist; tervitab sellega seoses komisjoni ettepanekut tugevdada õigusraamistikku ning parandada seeläbi uudsete rahastamisvahendite kasutamist ühtekuuluvuspoliitikas järgmisel programmiperioodil (2014–2020);

13.  märgib, et välispoliitika uudsete rahastamisvahendites osaleb palju rahvusvahelisi finantsasutusi, samuti on suur ELi rahalise toetuse võimendav mõju, kuid kahjuks on vahendite arv liiga suur ja see on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud (praegu on neid kokku 13);

14.  märgib, et nende rahastamisvahendite rakendamine põhineb lepingutel, mis on veelgi keerukamad kui sisepoliitika valdkonnas, ning nende haldamise kord ja neis osalejad on väga erinevad (Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, rahvusvahelised organisatsioonid);

15.  märgib, et seetõttu ei ole Euroopa Liidu eelarve kasutamise mõju ettevõtjatele ja kodanikele mõnikord piisavalt nähtav;

16.  märgib, et enamike välispoliitika rahastamisvahendite puhul on võimalik tulu uuesti investeerida, kuid sisepoliitika valdkonnas on olukord sootuks erinev;

17.  tõdeb, et seni on rahastamisvahendeid loodud vastavalt vajadusele ning kooskõlas eri strateegiliste eesmärkide ja vahenditega, kuid see ei ole alati toimunud kooskõlastatult, mistõttu on esinenud kattuvust;

18.  märgib, et uudsete rahastamisvahendite rakendamine võtab aega, eeldab investeerimisalast pädevust, projektide hoolikat ettevalmistamist ja turumehhanismide põhjalikku tundmist, kuid need võivad samuti parandada toetatavate projektide juhtimist ja edu saavutamise väljavaateid, sest siin on ühendatud eri osalejate pädevus ja oskused; juhib tähelepanu asjaolule, et rahastamisvahendid aitavad kaasa rahaliste vahendite ja inimressursside koondamisele ELi ühiste ja strateegiliste eesmärkide saavutamiseks;

Komisjoni ettepanekud järgmise finantsraamistiku kohta aastateks 2014–2020

19.  märgib, et komisjon teeb ettepaneku kasutada aastatel 2014–2020 väiksemat arvu sisepoliitika rahastamisvahendeid, kuid laiendada nende kohaldamisala; peab kõnealust suundumust tervitatavaks, sest see peaks suurendama osalejate tegevuse nähtavust, kriitilist massi ja vahenditega seotud riskide hajutamist portfellipõhise lähenemise alusel;

20.  tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle luua omakapitali- ja võlainstrumentide platvorme; märgib, et nimetatud platvormide eesmärk on lihtsustada, standardida ja muuta sidusamaks kõik liidu eelarve toel rakendatavad uuenduslikud rahastamisvahendid; rõhutab, et nende platvormide toimimiseks ja edukaks rakendamiseks tuleb aegsasti – ja kindlasti enne järgmise programmiperioodi (2014–2020) algust – tutvustada kohaldamisraamistikku ja muid tehnilisi üksikasju;

21.  juhib sellega seoses tähelepanu varsti loodavale liidu välis- ja arengukoostöö platvormile, mille eesmärk on parandada asjaomaste poliitikavaldkondade raames kasutatava nn blendingu (toetuste ja laenude kombineerimise) mehhanisme, võttes samas nõuetekohaselt arvesse ELi ja tema partnerriikide suhteid reguleerivaid piirkondlikke õigusraamistikke; märgib, et platvormi eesmärk on aidata hinnata olemasolevaid välispoliitika vahendeid ja luua samas uusi vahendeid aastateks 2014–2020;

22.  peab kiiduväärseks seda, et järgmisel programmitöö perioodil laiendatakse rahastamisvahendite kasutamist ühtekuuluvuspoliitika raames kõigile temaatilistele eesmärkidele ja kõigile ÜSRi fondidele, samuti sellistele projektidele ja projektirühmadele või projektiprogrammide osadele, mis on tulusad ja kasumlikud ja seega rahastamisvahendite jaoks sobivad; rõhutab siiski, et kasutatavatest rahastamisvahenditest on vaja paremat ülevaadet, et vähendada eri skeemide kooskõlastamatuse ja kattumise ohtu;

23.  märgib, et riikide ametiasutustele tehakse kättesaadavaks ühtlustatud näidisvahendid (off-the-shelf vahendid); on seisukohal, et nende edukaks kasutamiseks on vajalik tehniliste üksikasjade viivitamatu tutvustamine ning tihedam teabevahetus komisjoni ja kohalike asutuste vahel;

24.  tunneb heameelt asjaolu üle, et määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 kujutab endast uudsete rahastamisvahendite määratlemise, väljatöötamise ja kasutamise peamist õiguslikku raamistikku, mis aitab tagada kooskõla liidu eesmärkide ja huvidega;

25.  on seisukohal, et eespool nimetatud platvormide loomisega võiks kaasneda rahastamisvahendite pidev keskne koordineerimine komisjonis; märgib, et loodud on komisjoni talitustevaheline rahastamisvahendite asjatundjate rühm (FIEG) ja selle ülesanne peaks olema suurendada komisjoni institutsioonilist suutlikkust kontrollida rahastamisvahendite rakendamist;

26.  on seisukohal, et uudsete rahastamisvahendite rakendamine liidu juhtimisel aitab kaasa reaalmajanduse rahastamisele Euroopa lisandväärtusega projektide elluviimiseks;

Uute rahastamisvahendite kavandamine

27.  rõhutab, et 1990. aastate keskpaigast saadik on avaliku sektori investeeringud ELis pidevalt vähenenud ja 2008. aastal alanud finantskriis on seda suundumust vaid süvendanud; märgib lisaks, et projektide elluviijatele on laenu saamine ja kapitaliturgudele juurdepääs muutunud raskemaks; on seetõttu veendunud, et uudsete rahastamisvahendite jätkuvast arendamisest riiklikul ja liidu tasandil võiks saada tegur, mis aitab tagada liidu kooskõlastatud tagasipöördumise aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu juurde;

28.  rõhutab, et strateegia „Euroopa 2020” ja selle seitsme juhtalgatuse rakendamiseks on komisjoni hinnangul vaja ELis aastani 2020 investeerida kokku 1600 miljardit eurot; märgib, et need vajalikud investeeringud on väga erinevad ning hõlmavad nii suurte infrastruktuuriprojektide rakendamist kui ka väiksemate, ent suure piirkondliku ja kohaliku kasvupotentsiaaliga projektide toetamist, samuti sotsiaalset ühtekuuluvust suurendavaid meetmeid;

29.  kordab taas, et uudsete rahastamisvahendite eesmärk on hõlbustada või lihtsustada selliseid projekte, mida peetakse Euroopa Liidu strateegiliste eesmärkide saavutamise seisukohast oluliseks, ning seetõttu tuleb programmide ajakava rohkem arvesse võtta ja sellest lähtuda;

30.  usub kindlalt, et uudsed rahastamisvahendid peavad seonduma liidu ühe või mitme konkreetse poliitilise eesmärgiga, eeskätt nendega, mis on esitatud strateegias „Euroopa 2020”; usub samuti, et need peavad toimima mittediskrimineerival viisil, neil peab olema konkreetne lõppkuupäev, nendes tuleb austada usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid ja need peavad täiendama tavapäraseid vahendeid, nagu toetused, parandades seega kulutuste kvaliteeti ning aidates kaasa rahaliste vahendite optimaalsele kasutamisele;

31.  on arvamusel, et uudsed rahastamisvahendid võivad lihtsustada avaliku ja erasektori partnerluste rakendamist, ergutades paigutama erakapitali avaliku sektori infrastruktuuriprojektidesse;

32.  rõhutab, kui oluline on eelnev hindamine turutõrgete või väheoptimaalsete investeerimistingimuste tuvastamiseks, samuti investeerimisvajaduste, erasektori võimaliku osaluse, võimalike mastaabisäästude ja kriitilise massi küsimuste määratlemiseks ning veendumiseks, et rahastamisvahend ei moonuta siseturul konkurentsi ega ole vastuolus riigiabi andmise eeskirjadega; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid eelhindamise eesmärke ja kasutamist käsitlevate objektiivsete, mitut teemat hõlmavate ja asjakohaste kriteeriumide kohta; usub kindlalt tõenditel põhineva poliitikakujundamise põhimõttesse ning usub, et sellised hindamised aitavad kaasa uudsete rahastamisvahendite tõhusale ja tulemuslikule kasutamisele;

33.  peab tulemustele orienteeritud lähenemisviisi raamistikus äärmiselt oluliseks, et kõikide uudsete rahastamisvahendite eel- ja järelhindamisse lisatakse mõistlik arv lihtsaid kvalitatiivseid ja/või kvantitatiivseid näitajaid, et hinnata vahendi majandustulemusi ja selle panust liidu eesmärkide saavutamisse; on seisukohal, et see nõue ei tohi tekitada projektijuhtidele ebaproportsionaalset halduskoormust; rõhutab sellega seoses, et nõutud järelhindamine võib põhjustada uudse rahastamisvahendi järjepideva kasutamise katkemise;

34.  märgib siiski, et uudsete rahastamisvahendite arvu kasv tekitab palju probleeme õigusliku reguleerimise, juhtimise ja nende tulemuslikkuse kontrollimise valdkonnas ning et oluline on saavutada tasakaal läbipaistvuse ja kontrollimisvajaduse ning rakendamise piisava tõhususe ja kiiruse vahel; on seisukohal, et rahastamisvahendite arvu vähendamine võib vähendada ebavõrdsust ja tagada küllaldase kriitilise massi;

35.  rõhutab, et vaja on võimalikult lihtsat, selget ja läbipaistvat õigusraamistikku, mis ei suurendaks rahastajate ja toetusesaajate halduskoormust ning oleks avaliku ja erasektori investorite jaoks atraktiivne;

36.  on seisukohal, et eelkõige peaks täiendama aruandlust puudutavaid eeskirju, et need oleksid selged ja võimalikult ühtsed ning et andmete usaldusväärsus ja vahendite atraktiivsus oleks sobivas tasakaalus; kutsub komisjoni üles kehtestama sobivaid juhtimis- ja kontrollisüsteeme, millega tagatakse olemasolevate auditeerimiseeskirjade jõustamine;

37.  palub, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile igal aastal üheainsa rahastamisvahendeid käsitleva kokkuvõtva aruande, milles kirjeldatakse vahendite kasutamist ja tõhusust fondi liigi, temaatilise eesmärgi ja liikmesriigi kaupa;

38.  kuna selliste rahastamisvahendite nähtavus on tavapäraselt väike, nõuab tungivalt, et komisjon võtaks meetmeid, et tagada nii potentsiaalsete investorite kui ka Euroopa kodanike piisav teavitamine liidu eelarvest tehtavate sellist liiki sekkumiste kohta; rõhutab, kui tähtis on ELi tasandil läbiviidav uusi rahastamisvahendeid käsitlev ulatuslik teavituskampaania selleks, et võimaldada juurdepääs kõigile investoritele sõltumata selle institutsiooni suurusest, mida nad esindavad;

39.  rõhutab, et võimendav ja mitmekordistav mõju on valdkonniti väga erinev; on seisukohal, et ELi seadusandja ei peaks selles suhtes kehtestama kohe liiga kindlaid eesmärke, kuna kõnealune mõju sõltub suuresti majanduse olukorrast ja valdkonnast, kus meetmeid rakendatakse;

40.  rõhutab, et uudsete rahastamisvahendite rakendamise ulatus on alles täpsustamata ning võib kiiresti muutuda; märgib seetõttu, et nende loomesuutlikkus ja suutlikkus kohaliku olukorraga paindlikult kohaneda peab olema võimalikult suur; teeb ettepaneku, et eelarvepädevad institutsioonid võiksid kohandada igale vahendile aastaks eraldatud summat, kui see on otstarbekas nende eesmärkide saavutamise seisukohast, milleks vahend on loodud;

41.  kinnitab, et kõigi uuenduslike rahastamisvahendite puhul tuleb järgida põhimõtet, et intressid ja asjaomase rahastamisvahendi poolt genereeritud muud tulud (tagasisaadavad vahendid) investeeritakse uuesti sellesse rahastamisvahendisse, ning sellest põhimõttest erandite tegemist tuleb nõuetekohaselt põhjendada; väljendab heameelt selles suhtes tehtud edusammude üle, mis kajastuvad järgmisel aastal jõustuvas uues finantsmääruses;

42.  on seisukohal, et kindlasti tuleb parandada haldusasutuste, finantsvahendajate, pankade ja kohalike asutuste oskusteadmisi ja suutlikkust kasutada ja hallata rahastamisvahendeid; soovitab tõhustada kogemuste vahetamist kõikide osalistega, eriti nendega, kes tunnevad siseriiklikku turgu, enne kui komisjon võtab vastu rakendusakti, mille eesmärk on määrata kindlaks liikmesriikide pakutavad standardsed vahendid; on seisukohal, et kultuuriliste takistuste ületamiseks, uudsete rahastamisvahendite omandilise kuuluvuse tagamiseks ning sellistele vahenditele eduvõimaluse andmiseks tuleb kogemusi vahetada aegsasti;

43.  on seisukohal, et eri riiklike ja piirkondlike pangandusasutuste rolli tuleb tunnustada, võttes arvesse nende vajalikke kogemusi ja oskusteavet kohalike ja piirkondlike eripäradega arvestamisel, mis on olulised rahastamisvahendite väljatöötamise ja rakendamise jaoks;

44.  on seisukohal, et nende rahastamisvahendite uudsus eeldab sellise avalik-õiguslike finantsinstitutsioonide kooskõlastamise raamistiku loomist, mis hõlmaks komisjoni, nõukogu ja parlamendi esindajaid ning millele antaks uudsete rahastamisvahendite eelarve täitmise õigused;

45.  tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kiiresti kokkuleppele transpordi-, energia-ja infotehnoloogia valdkonna projektivõlakirjade algatuse katseetapi rakendamise suhtes aastateks 2012–2013(3); väljendab valmisolekut hinnata selle katseetapi täiemahulise sõltumatu hinnangu alusel edaspidiseid meetmeid, mis on vajalikud selleks, et tõhustada liidu kulutusi ning suurendada prioriteetsetesse projektidesse tehtavaid investeeringuid;

46.  nõuab seetõttu tungivalt projektivõlakirjade algatuse elluviimist ja uue eraldiseisva ELi infrastruktuurivõlakirjade emissiooni algatuse asjakohasuse täpset hindamist, kusjuures Euroopa Liit osaleks projektivõlakirjade emiteerimisega otseselt ühist huvi pakkuvates ja kõrge Euroopa lisandväärtusega infrastruktuuriprojektide kapitalis;

47.  on seisukohal, et kui Euroopa Liit osaleks kas üksi või koos liikmesriikidega otseselt infrastruktuuriprojektide (mida iseloomustab investeeringute pikaajaline tasuvus) kapitaliseerimises, oleks see selge märguanne avaliku ja erasektori investoritele ning finantsturgudele; on seisukohal, et ELi osalemine investorina peaks tagama kooskõla liidu pikaajaliste poliitiliste eesmärkidega ning andma asjaomase projekti elluviimiseks tagatise, olema oluliseks katalüsaatoriks ja tagama tugeva võimendava mõju;

48.  peab tervitatavaks asjaolu, et Euroopa Ülemkogu 28. ja 29. juuni 2012. aasta kohtumisel jõuti kokkuleppele Euroopa Investeerimispanga kapitali suurendamises 10 miljardi euro võrra, mis annab EIP grupile võimaluse suurendada järgnevatel aastatel ELi sisest laenamist ligikaudu 60 miljardit eurot ja täita oma kiiduväärset ülesannet antitsüklilise jõuna Euroopa majanduse taaselustamise nimel tehtavates ühistes jõupingutustes; tuletab meelde, et EIP laenudel on üldtunnustatult kolmekordne mitmekordistav mõju; rõhutab seetõttu, et nimetatud uue kohustuse võtmine ei tohi kahjustada samal ajal tehtavaid jõupingutusi suurendada ja parandada EIP ja ELi eelarvest ühiselt rahastatavaid vahendeid, mida kasutatakse riskijagamiseks või kapitaliosaluseks, sest see võimaldab toetada muud liiki projekte ja meetmeid kui need, mida rahastatakse EIP laenudest ja nende mitmekordistavat mõju võib olla suurem kui EIP laenudel;

49.  juhib tähelepanu asjaolule, et sõltumata sellest, kui edukalt rahastamisvahendid oma eesmärki täidavad, on nende maksimaalset mõju võimalik saavutada ainult siis, kui luua nende arenguks sobiv üldine õiguslik ja reguleeriv keskkond, mis sõltub näiteks pikaajaliste investeeringute käsitusest praegu reformitavates usaldatavusnõuetes (Basel III, Solventsus II.);

50.  on veendunud, et uudsete rahastamisvahendite ulatuslikumal kasutamisel on Euroopa majandusele ülimalt positiivne mõju, kuid kardab, et tegelikkuses piirdub see vaid lühikese ja keskpika majandusliku tasuvusega projektidega; väljendab muret asjaolu pärast, et investeeringud projektidesse, mis on liidu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia eesmärkide saavutamiseks samuti äärmiselt vajalikud, võivad jääda tegemata, sest neid projekte peetakse investorite jaoks liiga riskantseks ning avaliku sektori vahendeid napib; palub seetõttu komisjonil esitada võimalikult kiiresti ettepanekud, mille eesmärk on lihtsustada praegu alakasutatud säästude kasutamist selliste keskmise pikkuse ja pikaajaliste projektide puhul, mis aitavad liidus saavutada jätkusuutliku majanduskasvu;

51.  on arvamusel, et asjaomase uudse rahastamisvahendi piisava kriitilise massi olemasolu peaks tagama selle atraktiivsuse erakapitalituru jaoks, kuna projekti portfelli märkimisväärne maht ja turul kauplemise võimalik sujuvus maandab riske;

52.  rõhutab vajadust tagada, et uudsed rahastamisvahendid ei muutuks segafinantsmajanduse võimaliku tekke tulemusel keerulisteks tuletisinstrumentideks, mida saab väärtpaberistada või mis kaotavad oma algse eesmärgi;

o
o   o

53.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0266.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0331.
(3) Vastuvõetud tekstid, 5 juuli 2012, P7_TA(2012)0296.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika