Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/2067(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0317/2016

Esitatud tekstid :

A8-0317/2016

Arutelud :

PV 22/11/2016 - 12
CRE 22/11/2016 - 12

Hääletused :

PV 23/11/2016 - 10.5
CRE 23/11/2016 - 10.5

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0440

Vastuvõetud tekstid
PDF 198kWORD 60k
Kolmapäev, 23. november 2016 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamine
P8_TA(2016)0440A8-0317/2016

Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta) (2016/2067(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiget 6 ja artiklit 46, millega luuakse alaline struktureeritud koostöö,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Euroopa Parlamendile esitatud aastaaruannet ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kohta (13026/2016), eriti selle ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat (ÜJKP) käsitlevaid osi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3, V jaotist ning eelkõige lepingu artikleid 21 ja 36 ning artikli 42 lõikeid 2, 3 ja 7,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta ja 17. oktoobri 2016. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta ja 26. juuni 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse oma 21. mai 2015. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(1) , 21. mai 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseturgude arengusuundade mõju kohta Euroopa julgeoleku- ja kaitsevõimele(2) , 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni strateegilise ja sõjalise olukorra kohta Musta mere piirkonnas pärast Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist Venemaa poolt(3) , 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam(4) , 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni ELi koostöö kohta ÜRO ja Aafrika Liiduga rahutagamisoperatsioonide suhtes(5) ,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 28. juuni 2016. aasta dokumenti pealkirjaga „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“,

–  võttes arvesse julgeoleku ja kaitse rakenduskava, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini tutvustas 14. novembril 2016. aastal, ning nõukogu 14. novembri 2016. aasta järeldusi ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia rakendamise kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 6. aprilli 2016. aasta ühisteatist „Hübriidohtudega võitlemise ühine raamistik“ (JOIN(2016)0018) ning nõukogu 19. aprilli 2016. aasta sellega seotud järeldusi,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 28. aprilli 2015. aasta ühisteatist „Julgeoleku ja arengu toetamine suutlikkuse suurendamise kaudu“ (JOIN(2015)0017) ning komisjoni 5. juuli 2016. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 230/2014, millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend (COM(2016)0447),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 5. juuli 2016. aasta ühisteatist „Julgeolekusektori reformi toetava, kogu ELi hõlmava strateegilise raamistiku elemendid“ (JOIN(2016)0031),

–  võttes arvesse nõukogu 18. aprilli 2016. aasta järeldusi missioonide toetamise platvormi kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2015. aasta teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu uuendatud sisejulgeolekustrateegiat aastateks 2015–2020 ja sellega seotud nõukogu 15.–16. juuni 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2016. aasta teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava elluviimine, et võidelda terrorismi vastu ning liikuda tulemusliku ja tegeliku julgeolekuliidu poole“ (COM(2016)0230),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 11. detsembri 2013. aasta ühisteatist „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele“ (JOIN(2013)0030) ning nõukogu 12. mai 2014. aasta sellega seotud järeldusi,

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni küberjulgeoleku ja -kaitse kohta(6) ; võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 7. veebruari 2013. aasta ühisteatist „Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia: avatud, ohutu ja turvaline küberruum“ (JOIN(2013)0001); võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2014. aasta ELi küberkaitsepoliitika raamistikku,

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2016. aasta teatist „Euroopa kübervastupidavusvõime süsteemi tugevdamine ning konkurentsivõimelise ja uuendusliku küberjulgeolekutööstuse soodustamine“ (COM(2016)0410),

–  võttes arvesse NATO küberturbeintsidentidele reageerimise üksuse (NCIRC) ja Euroopa Liidu infoturbeintsidentidega tegeleva rühma (CERT-EU) vahelist tehnilist kokkulepet, mis allkirjastati 10. veebruaril 2016. aastal ning mis aitab kaasa küberturbeintsidentide alase teabe jagamisele,

–  võttes arvesse 2016. aasta Varssavi tippkohtumise raames 8. juulil 2016. aastal allkirjastatud ELi ja NATO ühisdeklaratsiooni (Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peasekretäri ühisdeklaratsioon),

–  võttes arvesse Varssavi tippkohtumise kommünikeed riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil, kes osalesid 8.–9. juulil 2016. aastal Põhja-Atlandi Nõukogu kohtumisel Varssavis,

–  võttes arvesse 2016. aasta juuni Eurobaromeetri uuringu 85.1 tulemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 1,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0317/2016),

Strateegiline kontekst

1.  märgib, et Euroopa julgeolekuolukord on märkimisväärselt halvenenud, muutunud heitlikumaks, keerukamaks, ohtlikumaks ja vähem ettearvatavaks; märgib, et ohud on nii konventsionaalsed kui ka hübriidohud, neid tekitavad nii valitsussektori kui ka valitsusvälised osalejad, need on pärit lõunast ja idast ning need mõjutavad liikmesriike erinevalt;

2.  tuletab meelde, et ELi liikmesriikide julgeolek on omavahel sügavalt seotud ja märgib, et liikmesriigid reageerivad ühistele ohtudele ja riskidele koordineerimatult ja killustatult, mis muudab ühisema lähenemisviisi kasutamise keerukamaks ja sageli takistab seda; rõhutab, et selline koordineerimise puudumine on üks liidu tegevuse nõrkadest külgedest; märgib, et Euroopal ei ole vastupanuvõimet, et tulemuslikult toime tulla hübriidohtudega, millel on sageli piiriülene mõõde;

3.  on seisukohal, et Euroopa peab nüüd reageerima aina keerukamatele kriisidele, mis levivad kaarena Lääne-Aafrikast läbi Saheli, Aafrika Sarve ja Lähis-Ida ning läbi Ida-Ukraina kuni Kaukasuseni; on seisukohal, et EL peaks tihendama dialoogi ja koostööd piirkondlike kolmandate riikidega, samuti piirkondlike ja allpiirkondlike organisatsioonidega; rõhutab, et EL peaks olema valmis tegelema struktuurimuutustega rahvusvahelise julgeoleku maastikul ja probleemidega, mille hulgas on riikidevahelised konfliktid, riikide kokkuvarisemine ja küberrünnakud, ning samuti kliimamuutuste mõjuga julgeolekule;

4.  märgib murelikult, et radikaalsete islamiorganisatsioonide ja üksikisikute terror on Euroopa enneolematus ulatuses sihikule võtnud, mis seab surve all euroopaliku eluviisi; rõhutab, et seetõttu on muutunud ülitähtsaks üksikisiku julgeolek, mis vähendab traditsioonilist eristust selle välis- ja sisemõõtme vahel;

5.  kutsub ELi üles kohanema nende julgeolekuprobleemidega, eelkõige kasutades olemasolevaid ÜJKP vahendeid tõhusamalt ja sidusalt teiste välis- ja sisevahenditega; nõuab suuremat koostööd ja kooskõlastamist liikmesriikide vahel, eriti terrorismi vastu võitlemise valdkonnas;

6.  nõuab põhjalikel deradikaliseerimisprogrammidel põhinevat tugevat ennetuspoliitikat; märgib, et samuti on otsustavalt tähtis olla aktiivsem radikaliseerumise ja terroristliku propaganda vastu võitlemisel, seda nii ELis kui ka ELi välissuhetes; palub komisjonil astuda samme, et võidelda äärmusliku veebisisu levitamise vastu ja edendada kõikides liikmesriikides aktiivsemat õigusalast koostööd kriminaalõigussüsteemide (sh Eurojust) vahel võitluses radikaliseerumise ja terrorismi vastu;

7.  märgib, et esimest korda pärast Teist maailmasõda muudeti Euroopas jõuga piire; rõhutab, et sõjaline okupeerimine avaldab kahjulikku mõju kogu Euroopa julgeolekule; kordab, et piiride jõuga muutmine Ukrainas on vastuolus Helsingi lõppakti põhimõtete ja ÜRO põhikirjaga;

8.  toonitab, et 2016. aasta juunis avaldatud Eurobaromeetri uuringu 85.1 kohaselt soovib ligikaudu kaks kolmandikku ELi kodanikest julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes ELi tõhusamat tegutsemist;

9.  on seisukohal, et ühtsem ja seetõttu tõhusam Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika saab anda otsustava panuse Iraagi ja Süüria relvakonfliktide intensiivsuse vähendamisse ja isehakanud islamiriigi kõrvaldamisse;

Muudetud ja töökindlam ÜJKP

10.  on kindlal veendumusel, et seetõttu tuleb ÜJKPd põhjalikult ja suures ulatuses muuta, et võimaldada ELil ja tema liikmesriikidel anda otsustav panus liidu julgeolekusse, rahvusvaheliste kriiside ohjamisse ja ELi strateegilise autonoomia kindlustamisse; tuletab meelde, et ükski riik ei saa praegusi julgeolekuprobleeme üksi lahendada;

11.  on arvamusel, et ÜJKP edukaks muutmiseks tuleb ELi liikmesriigid sellesse protsessi juba algusest saadik täielikult kaasata, et hoida ära hilisemate ummikseisude kujunemise oht; rõhutab praktilist ja rahalist kasu, mida toob edasine koostöö Euroopa kaitsevõime arendamiseks ning märgib käimasolevaid algatusi, millele peaks järgnema konkreetsed meetmed 2016. aasta detsembrikuisel kaitseteemalisel Euroopa Ülemkogul; kutsub samuti liikmesriike ja ELi üles tegema asjakohaseid investeeringuid julgeoleku- ja kaitsevaldkonda;

12.  rõhutab, et alalise struktureeritud koostöö loomine (Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõige 6) teeb võimalikuks enesekaitse või alalise enesekaitse struktuuri arendamise, mis tugevdaks kriisiohjamisoperatsioone;

13.  rõhutab, et kuna Euroopa julgeolekuolukord ei ole enam täielikult tema kontrolli all ja Euroopa ei saa enam valida tegutsemiseks aega ja kohta, peaks EL suutma sekkuda ÜJKP missioonide ja operatsioonide ning muude asjakohaste vahendite kaudu, kaasa arvatud kriisiennetamise ja kriiside lahendamisega kogu kriisiohjamise spektri ulatuses, hõlmates sel viisil konfliktitsükli kõik etapid, ja osalema täiel määral Euroopa turvalisuse säilitamises ning kogu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ühise julgeoleku ja kaitse tagamises; soovitab Euroopa Ülemkogul alustada ÜJKP arendamist ühiseks kaitseks, nagu on sätestatud ELi lepingu artikli 42 lõikes 2; on arvamusel, et üks ÜJKP tähtsamatest eesmärkidest peaks olema ELi vastupanuvõime tugevdamine;

14.  väljendab heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitletud ÜJKP tegevuskava üle, mis sisaldab konkreetset ajakava ja konkreetseid samme; väljendab heameelt asjaolu üle, et see tegevuskava täiendab tulevast Euroopa kaitsealast tegevuskava; rõhutab vajadust tugevdada ÜJKP sõjalist komponenti; soovitab tungivalt liikmesriikidel koordineerida julgeoleku- ja kaitsevaldkonna investeeringuid, samuti suurendada rahalist toetust kaitsevaldkonna teadusuuringutele ELi tasandil;

15.  rõhutab samuti, et ÜJKP aluse peaksid moodustama kindel kollektiivkaitse põhimõte ja tõhus rahastamine ning et seda tuleks ellu viia kooskõlastatult julgeoleku- ja kaitsevaldkonna rahvusvaheliste institutsioonidega ja täielikus vastastikuses täiendavuses NATOga; on arvamusel, et EL peaks ergutama liikmesriike täitma NATO võimekuse eesmärki, st kulutada kaitsele vähemalt 2 % SKPst, nagu kinnitati Walesi ja Varssavi tippkohtumistel;

16.  tuletab meelde, et konfliktid ja kriisid Euroopas ja selle ümbruses toimuvad nii füüsilises kui ka kübermaailmas ning rõhutab, et seetõttu tuleb küberjulgeolek ja küberkaitse lõimida põhielementidena ÜJKPsse ning neid tuleb täielikult arvesse võtta kõigis ELi sise- ja välispoliitika meetmetes;

17.  peab kiiduväärseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettekannet Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta, mis on vajalik ja positiivne areng institutsioonilise raamistiku jaoks, milles toimivad ja arenevad ÜVJP ning ÜJKP; peab kahetsusväärseks liikmesriikide vähest osalemist ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia koostamises;

18.  rõhutab, et on vaja liikmesriikide ja nende parlamentide pühendumust, vastutustunnet ja tuge ning tihedat koostööd kõigi asjaomaste ELi organitega, et tagada ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia poliitilise tasandi eesmärkide, prioriteetide ja tervikliku lähenemisviisi kiire ja tulemuslik rakendamine ELi julgeoleku ja kaitse valge raamatu kujul, millele eelneb julgeoleku ja kaitse rakenduskava; juhib tähelepanu asjaolule, et rakenduskava on tihedalt seotud ELi üldise strateegia laiema rakendamisega, komisjoni tulevase Euroopa kaitsealase tegevuskavaga ning Varssavis allkirjastatud ELi ja NATO ühisdeklaratsiooni rakendamisega; väljendab heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriikide jätkuva töö üle rakendamisprotsessis; toonitab, et ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia ning tulemusliku ja tugevama ÜJKP elluviimiseks tuleb eraldada asjakohased ressursid;

19.  on seisukohal, et ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia järelmeetmena oleks nõukogus vaja kokku leppida sellise valdkondliku strateegia väljatöötamine, milles tuleks täiendavalt täpsustada tsiviil- ja sõjalise tasandi eesmärgid, ülesanded, nõuded ja võimetega seotud prioriteedid; kordab oma varasemaid nõudmisi töötada välja Euroopa kaitse valge raamat ning palub tungivalt nõukogul koostada see dokument viivitamata; väljendab muret, et kavandatav julgeoleku ja kaitse rakenduskava ei täida suures osas parlamendi ja üldsuse ootusi; kordab kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide julgeoleku jagamatuse põhimõtet;

20.  võtab teadmiseks Saksamaa ja Prantsusmaa välisministrite tehtud Euroopa julgeoleku pakti ettepaneku ning toetab muu hulgas Euroopa strateegilise keskkonna ühisanalüüsi mõtet, mille raames muudetakse ohuhinnangud perioodiliseks ühistegevuseks, suurendades selle kaudu üksteise probleemidega arvestamist ja toetust ühisele suutlikkusele ja ühistegevusele; väljendab samuti heameelt teiste liikmesriikide hiljutiste algatuste üle ÜJKP arendamise valdkonnas; peab siiski kahetsusväärseks enesehindamise puudumist seoses liikmesriikide tegevusetusega Euroopa varasemate kaitsevaldkonna kohustuste täitmisel;

21.  märgib, et selleks on vaja teha koostööd sarnase NATO tegevusega; rõhutab, et selleks on asendamatult vajalik näidata üles tõsist pühendumust ning suurendada ja tõhustada luureandmete ja muu teabe vahetamist liikmesriikide vahel;

22.  märgib, et kuna sise- ja välisjulgeolek lõimuvad aina enam ning füüsilist ja küberruumi on üha raskem eristada, muutub tähtsaks ka nende vastavate vahendite loetelude lõimimine, mis võimaldaks ELil tegutseda terves vahendite spektris kuni Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 tasandini;

ÜJKP ja integreeritud lähenemisviis kriisidele

23.  toonitab, kui tähtis on ÜJKP tsiviil- ja sõjaliste missioonide ja operatsioonide jaoks luua alaline ELi peastaap, mille integreeritud operatiivpersonal toetaks kogu planeerimistsüklit alates esialgsest poliitilisest ideest kuni detailsete plaanideni; rõhutab, et see ei kordaks NATO struktuuri, vaid oleks vajalik institutsiooniline korraldus ÜJKP missioonide ja operatsioonide plaanimise ja läbiviimise tugevdamiseks;

24.  toonitab, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid, sealhulgas piirihaldamise abi, suutlikkuse suurendamine, sõjalised väljaõppemissioonid ja mereväeoperatsioonid annavad panuse rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse tagamisse;

25.  peab kahetsusväärseks, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid kannatavad jätkuvalt struktuuriliste nõrkuste all, mis ohustavad nende tõhusust; on arvamusel, et need peaksid olema toimivad vahendid ning ELi üldisesse välis- ja julgeolekupoliitika strateegiasse paremini lõimitud;

26.  võtab sellega seoses teadmiseks ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia niisuguste poliitiliste sihtide taseme, mis puudutavad integreeritud lähenemist konfliktidele ja kriisidele seoses liidu osalemisega kõigis konfliktitsüklite etappides ennetamise, lahendamise ja stabiliseerimise kaudu, ning samuti võtab teadmiseks võetud kohustuse vältida tegevuse enneaegset lõpetamist; on arvamusel, et EL peaks sidusalt toetama liikmesriike, kes osalevad isehakanud Islamiriigi vastases koalitsioonis, luues ÜJKP koolitusele suunatud operatsiooni Iraagis;

27.  tunneb heameelt Sahelis toimuvate piirkondlike ÜJKP missioonide idee üle, eelkõige seepärast, et see vastab allpiirkonna riikide tõhustatud koostöö soovidele julgeoleku valdkonnas platvormi G5 Sahel raames; on arvamusel, et see võiks pakkuda võimalust tugevdada kohapeal asuvate ÜJKP missioonide tõhusust ja tähtsust (EUCAP Sahel Mali ja EUCAP Sahel Niger); on kindlalt veendunud, et see piirkonnastumise kontseptsioon peab tuginema kohapeal saadud kogemustele, konkreetsetele eesmärkidele ja nende saavutamise vahenditele ning seda ei tohiks määratleda üksnes poliitiliste kaalutluste alusel;

28.  rõhutab, et kõigis nõukogu otsustes tulevaste missioonide ja operatsioonide kohta tuleks prioriteediks pidada tegelemist ELi julgeolekut otseselt või selliste partnerite ja piirkondade julgeolekut mõjutavate konfliktidega, kus EL tagab julgeolekut; leiab, et konfliktidega tegelemise otsus peaks põhinema ühisanalüüsil, strateegilise keskkonna mõistmisel ja liikmesriikide jagatud strateegilistel huvidel, ja võttes arvesse muude liitlaste ja organisatsioonide, näiteks ÜRO ja NATO tegevust; leiab, et ÜJKP võimete tugevdamise missioonid tuleb siduda julgeolekusektori reformiga ja komisjonis tehtava õigusriigialase tööga;

29.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku muuta määrust (EL) nr 230/2014 (millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend), et kasutada liidu abi ka partnerriikide sõjaliste üksuste varustamiseks, mida ta peab hädavajalikuks panuseks nende vastupidavusse ning mis vähendab võimalust, et need riigid muutuksid jälle konfliktide objektiks ja Euroopa Liidu vastase vaenutegevuse keskmeks; rõhutab, et seda tuleks teha erakorralistel asjaoludel, mis on sätestatud eelnimetatud ettepaneku (muuta määrust (EL) nr 230/2014) artiklis 3a, et aidata kaasa jätkusuutlikule arengule, heale valitsemistavale ja õigusriigi põhimõtetele; ergutab sellega seoses Euroopa välisteenistust ja komisjoni kiirendama julgeoleku ja arengu toetamist suutlikkuse suurendamise kaudu käsitleva algatuse elluviimist, et parandada ÜJKP missioonide tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust;

30.  toonitab vajadust teha kindlaks muud rahastamisvahendid partnerite julgeoleku- ja kaitsevaldkonna võimete tugevdamiseks; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil tagada täielik sidusus ja koordineerimine, et saavutada parimad tulemused ning vältida kattuvust kohapeal;

31.  märgib sellega seoses, et Petersbergis määratletud ülesanded tuleks läbi vaadata ning lahingugruppidest peaks võimalikult kiiresti saama kasutusvalmis sõjaline vahend tänu suuremale modulaarsusele ja funktsionaalsemale rahastamisele; märgib, et konstruktiivse suhtumise puudumine liikmesriikide seas on jätkuvalt lahingugruppide kasutamist takistav poliitiline ja operatiivne tegur; nõuab tungivalt, et nõukogu algataks sõjaliste operatsioonide algetapi kiireloomuliseks rahastamiseks käivitusfondi loomise (vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõikele 3);

32.  nõuab ELi finantseeskirjade paindlikkuse suurendamist, et parandada liidu võimet kriisidele reageerida ja kehtivaid Lissaboni lepingu sätteid rakendada; nõuab Athena mehhanismi muutmist, et laiendada selle kohaldamisala kõigile seotud kulutustele, esmalt kiirreageerimisoperatsioonidele ja ELi lahingugruppide lähetamisele ning seejärel kõigile sõjalistele operatsioonidele;

Koostöö NATO ja muude partneritega

33.  tuletab meelde, et NATO-l ja ELil on samad strateegilised huvid ning samad probleemid ida- ja lõunasuunal; juhib tähelepanu artikli 42 lõike 7 vastastikuse kaitse klausli tähtsusele ELi liikmesriikidele, olenemata NATOsse kuulumisest; märgib, et EL peaks suutma oma vahendeid kasutades samas ulatuses kaitsta ka neid ELi liikmeid, kes ei kuulu NATOsse; võtab teadmiseks ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia eesmärgi tagada asjakohasel tasemel ELi strateegiline autonoomia ning rõhutab, et need kaks organisatsiooni peavad oma vahendeid vastastikku täiendama; leiab, et ELi strateegiline autonoomia peaks suurendama Euroopa suutlikkust edendada julgeolekut liidu piires ja väljaspool ning tugevdama partnerlust NATOga ja Atlandi-üleseid suhteid;

34.  on arvamusel, et ELi ja NATO tihedat ja tulemuslikku koostööd toetab nende missioonide ja seetõttu ka nende vahendite varude täiendavus ja kokkusobivus; rõhutab, et kahe organisatsiooni suhetes tuleks edaspidigi keskenduda koostööle, mitte konkureerimisele; on arvamusel, et EL peaks ergutama liikmesriike täitma NATO võimekuse eesmärki, st kulutama vähemalt 2 % SKPst kaitsele;

35.  rõhutab, et NATO-l on kõige paremad vahendid heidutus- ja kaitsetegevuseks ning organisatsioon on valmis rakendama kollektiivkaitset (Põhja-Atlandi lepingu artikkel V) iga oma liikme vastase agressiooni korral, samas kui ÜJKP raames on tähelepanu suunatud rahukaitsele, konfliktide ennetamisele ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisele (ELi lepingu artikkel 42) ja ELil on lisaks vahendid, et tegeleda liikmesriikide sisejulgeolekuga seotud probleemidega, sealhulgas sabotaažiga, mida artikkel V ei hõlma; rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 222 nn solidaarsusklausli eesmärk on tagada demokraatlike institutsioonide ja tsiviilelanikkonna kaitse terrorirünnaku korral;

36.  peab tervitatavaks hiljuti Varssavis allkirjastatud ELi ja NATO ühisdeklaratsiooni ning toetab täielikult selles nimetatud koostöövaldkondi; märgib, et deklaratsioonis kirjeldatakse hästi sissetöötatud mitteametlikke tavasid, selle asemel et ELi-NATO koostöö uuele tasandile viia; rõhutab vajadust eelkõige süvendada koostööd ja täiendada suutlikkuse suurendamist hübriid- ja küberohtude ja uurimistöö valdkonnas; peab kiiduväärseks Bratislava tegevuskavas välja kuulutatud eesmärki alustada viivitamatult ühisdeklaratsiooni elluviimist;

37.  toetab täielikult julgeoleku- ja kaitsekoostöö suurendamist muude institutsiooniliste partneritega, kaasa arvatud ÜRO, Aafrika Liit ja OSCE, samuti strateegilised kahepoolsed partnerid, eelkõige Ameerika Ühendriigid, sellistes valdkondades nagu hübriidohud, merejulgeolek, kiirreageerimine, terrorismivastane võitlus ja küberjulgeolek;

Euroopa kaitsekoostöö

38.  leiab, et tugevama kaitsetööstuse väljatöötamine tugevdaks ELi strateegilist sõltumatust ja tehnoloogilist iseseisvust; on veendunud, et ELi kui Euroopa naabruskonna julgeoleku tagaja rolli suurendamiseks on vaja asjakohast ja piisavat suutlikkust ning jätkusuutliku tarneahelaga konkurentsivõimelist, tõhusat ja läbipaistvat kaitsetööstust; märgib, et Euroopa kaitsesektorit iseloomustab killustatus ja dubleerimine, mis tuleb järk-järgult kaotada, pakkudes kõigile riiklikele elementidele stiimuleid ja hüvesid ning võttes arvesse pikemaajalist perspektiivi luua integreeritud kaitseturg;

39.  kahetseb asjaolu, et liikmesriigid ei ole süstemaatilise ja pikaajalise kaitsekoostöö poliitikaraamistikku veel vajaliku tõsidusega rakendanud ning et panustamise ja jagamise algatus ei ole märgatavaid tulemusi andnud; kutsub nõukogu üles kasutusele võtma kaks korda aastas toimuvaid kaitsearutelusid, et anda ÜJKP ning Euroopa kaitsekoostöö jaoks strateegilisi suuniseid ja poliitilist tõuget;

40.  rõhutab, et küberkaitse valdkonna koostööd tuleb veelgi süvendada ja tagada ÜJKP missioonide täielik kübervastupidavus; nõuab tungivalt, et nõukogu lisaks oma kaitsearuteludesse olulise teemana küberkaitse; peab kindlalt vajalikuks koostada riiklikud küberkaitsestrateegiad; kutsub liikmesriike üles Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) vastutusel pakutavaid kübersuutlikkuse suurendamise meetmeid täielikult ära kasutama ja kasutama ka NATO kooperatiivse küberkaitse kompetentsikeskuse (CCDCOE) võimalusi;

41.  märgib, et kõigil liikmesriikidel on peamiselt rahaliste piirangute tõttu raske hoida alal laiaulatuslikke ja täielikult kasutusvalmis kaitsevõimeid; nõuab seetõttu tihedama koostöö tegemist ja selgemaid valikuid selle suhtes, millist võimet tagada, et liikmesriigid saaksid keskenduda konkreetsetele valdkondadele;

42.  usub, et koostegutsemisvõime on vältimatu selleks, et liikmesriikide väed oleksid suuremal määral ühildatavad ja lõimitud; rõhutab seetõttu, et liikmesriigid peavad uurima kaitseressursside ühishangete võimalusi; märgib, et ELi kaitseturgude protektsionistlik ja suletud iseloom teeb selle raskemaks;

43.  tuletab meelde, et Euroopa kaitsesektori tugev tehnoloogiline ja tööstuslik baas, mis hõlmab rajatisi VKEde jaoks, on üks ÜJKP peamine alus ning eeltingimus ühisturule, mis võimaldab ELil üles ehitada oma strateegilise sõltumatuse;

44.  märgib kahetsusega, et liikmesriigid kohaldavad kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hankeid käsitlevat direktiivi 2009/81/EÜ ja kaitseotstarbeliste toodete vedu käsitlevat direktiivi 2009/43/EÜ täiesti erinevas ulatuses; kutsub seetõttu komisjoni üles kohaldama selgitavat märkust artikli 346 kohta ja täitma oma rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana, alustades direktiivide rikkumise korral rikkumismenetlust; kutsub liikmesriike üles parandama riikidevahelisi jõupingutusi sõjaliste hangete nõudluspoolel ning kutsub tarnivaid Euroopa tööstusettevõtteid üles tugevdama oma ülemaailmset turuseisundit parema kooskõlastamise ja tööstuse konsolideerimise abil;

45.  tunneb muret kaitseuuringute rahastamise pideva vähenemise pärast liikmesriikides, mis ohustab tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi ja seega ka Euroopa strateegilist sõltumatust; kutsub liikmesriike üles varustama oma relvajõude pigem Euroopa kaitsetööstuse kui selle konkurentide toodetega;

46.  on veendunud, et EDA rolli tugevdamine suutlikkusega seotud programmide, projektide ja tegevuse koordineerimisel aitaks suurendada ÜJKP tõhusust; leiab, et EDAt tuleks täielikult toetada tema eesmärkide saavutamisel, sealhulgas toetada eelkõige tema tulevikuprioriteete ja -rolle seoses Euroopa kaitsealase tegevuskava (EDAP) ja Euroopa kaitseuuringute programmiga (EDRP); kutsub seetõttu liikmesriike üles selle agentuuri organisatsiooni, menetlusi ja tegevust läbi vaatama, et kasutada uusi võimalusi tihedamaks koostööks ja lõimumiseks; palub liikmesriikidel anda EDAle suuniseid võimearendusplaani läbivaatamise koordineerimiseks kooskõlas ELi üldise ja valdkondliku strateegiaga;

47.  rõhutab, et küberjulgeolek on juba iseloomult poliitikavaldkond, kus koostöö ja lõimumine on otsustavalt tähtis, ja seda mitte üksnes ELi liikmesriikide, peamiste partnerite ja NATO vahel, vaid ka eri ühiskondlike toimijate vahel, sest tegemist ei ole ainuüksi sõjalise vastutusvaldkonnaga; nõuab selgemaid juhiseid selle kohta, kuidas ja millises kontekstis ELi kaitse- ja ründevõimet tuleb kasutada; tuletab meelde, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud ELi kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi määruse põhjalikku läbivaatamist, et vältida tarkvara ja muude süsteemide, mida võidakse kasutada ELi digitaristu vastu ning inimõiguste rikkumiseks, langemist valedesse kätesse; kutsub ELi üles kaitsma rahvusvahelistel foorumitel, sealhulgas, kuid mitte ainult interneti haldamise foorumitel põhimõtet, et interneti põhitaristu peaks olema neutraalne ala, kus valitsustel on keelatud oma riiklikes huvides sekkuda;

48.  toetab komisjoni kaitsega seotud algatusi, nagu kaitsealane tegevuskava ja kaitsetööstuspoliitika, mida tuleks alustada pärast ELi julgeolekut ja kaitset käsitleva valge raamatu esitlemist; toetab komisjoni suuremat osalemist kaitseküsimustes ulatuslike ja hästi fokuseeritud teadusuuringute, kavandamise ja rakendamise kaudu; peab tervitatavaks ÜJKPga seotud teadusuuringute alast ettevalmistavat tegevust ja palub piisavaid rahalisi vahendeid kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku ülejäänud ajaks; toetab ELi kaitseuuringute programmi väljatöötamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027);

49.  on arvamusel, et ELi tulevase kaitseuuringute programmi raames tuleks rahastada prioriteetsetesse valdkondadesse kuuluvaid teadusprojekte, mille suhtes liikmesriigid kokku lepivad, ning et Euroopa kaitsekulutuste fondist võiks toetada sellise võimekuse rahastamist, mille suhtes liikmesriigid on ühiselt kokku leppinud ning millel on selge ELi lisaväärtus;

50.  nõuab ELi õiguse reformimist, et Euroopa kaitsetööstus võiks saada samasugust riigiabi nagu USA kaitsetööstus;

o
o   o

51.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, NATO peasekretärile, NATO parlamentaarse assamblee presidendile, ÜRO peasekretärile, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) praegusele esimehele ja OSCE parlamentaarse assamblee presidendile.

(1) ELT C 353, 27.9.2016, lk 59.
(2) ELT C 353, 27.9.2016, lk 74.
(3) ELT C 407, 4.11.2016, lk 74.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0120.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0249.
(6) ELT C 419, 16.12.2015, lk 145.

Viimane päevakajastamine: 11. aprill 2017Õigusalane teave