Euroopa Parlamendi presidendi Martin Schulz avakõne

Strasbourgis -
17-01-2012
Internal Policies and EU Institutions

Austatud daamid ja härrad,armsad kolleegid

Tänan teid selle veenva tulemuse eest.

Enamikule teie hulgast olin siin majas kuni nende valimisteni lihtsalt ühe teise fraktsiooni esimees. See, et te mind täna ikkagi usaldasite, on mulle suur au. Asun täie jõuga tööle, et teie usaldust mitte petta ja meie parlamendi rolli tugevdada.

Parlamendi presidendi ametikohustusi tahan täita nii, et täna minu poolt hääletanud saaksid oma valikule kindlaks jääda ja need, kes mind ei valinud, oleksid positiivselt üllatunud.

Luban olla kõikide parlamendiliikmete president ja teie kõigi õigusi kaitsta!

Ma tänan Teid, president Buzek. Teie olite esimene Ida-Euroopa vabadusliikumisest võrsunud president Euroopa Liidu institutsiooni eesotsas ning sellega sümboliseerisite demokraatia võidukäiku.

Täna ametisse astudes olen aukartlik. Euroopa elab tormilisi aegu. Paljude Euroopa inimeste jaoks on see karm aeg. Minu vanemad kuulusid veel põlvkonda, kelle juhtlause kõlas: „Olgu meie lastel parem kui meil”. Meil ongi parem. Me ei ole aga enam kindlad, kas meie lastel on tulevikus sama hea kui meil. Majanduskriisi tagajärjel on paljudes riikides vaesus suurenenud  ning eriti noorte hulgas on tööpuudus võtnud tohutud mõõtmed. Noored avaldavad Euroopa linnade tänavatel meelt sellise majandussüsteemi vastu, kus vähesed omastavad kasumi, kahjum jääb aga üldsuse kanda. Süsteemi vaadates tekib vägisi mulje, et anonüümsetel New Yorgi reitinguagentuuridel on rohkem võimu kui demokraatlikult valitud valitsustel ja parlamentidel. See poliitika ja poliitiliste institutsioonide usalduskriis kõigutab ka usku Euroopa integratsiooni projekti. Paljud inimesed suhtuvad meie töösse umbusaldusega. Nad ei tea, kas see, mida siin tehakse, on ikka päris õige. Peame endale selgelt aru andma, et institutsioonilised arutelud Euroopa inimesi suurt ei huvita – inimesed muretsevad pigem oma laste tuleviku, oma töökoha ja oma pensioni ning sotsiaalse õigluse pärast. Inimestele on tähtis tervislik toit ja puhas keskkond. Peaksime inimeste soovidega rohkem arvestama.

Sest siin on ju koht, kus esindatakse inimeste huve. Siia on kogunenud Euroopa rahva esindajad. Seepärast ütlen: kodanikud, kes meid otsevalimistel usaldasid, ootavad, et me nende huvide eest seisaksime.  Ma tean ja olen uhke, et kõik kolleegid siin majas peavad ennast inimeste huvide kaitsjaks. Tänan teid kõiki selle eest.

Esimest korda Euroopa Liidu loomisest saadik on liidu nurjumise võimalus muutumas tõsiselt võetavaks ohuks. Mitu kuud on tormatud ühelt tippkohtumiselt teisele. Meid kõiki puudutavaid otsuseid teevad valitsusjuhid suletud uste taga. See on minu arvates tagasilangus Euroopa poliitika ammu ületatuks arvatud minevikupraktikasse: meenub Viini kongressi aeg 19. sajandil. Toona oli reegliks riiklike huvide jõhker läbisurumine ilma demokraatliku kontrollita.

Teise maailmasõja järgne Euroopa seevastu põhineb kainel arusaamal, et me ei saa oma huve enam lahutada oma naabrite huvidest, põhineb mõistmisel, et Euroopa Liit ei ole nullsummamäng, milles üks peab kaotama, et teine võidaks. Pigem vastupidi: me kas kõik koos kaotame või kõik koos võidame. Põhireegel selleks ongi ühenduse meetod. See ei ole tehniline mõiste, vaid Euroopa Liidu hing!

Mida see konkreetselt tähendab? See tähendab konfliktide lahendamist dialoogi ja konsensuse abil, solidaarsust ja demokraatiat nn tugevama õiguse asemel. Tähendab väikeste ja suurte riikide, põhja ja lõuna, ida ja lääne huvide tegelikku tasakaalustamist, tähendab üldise hüvangu erihuvidest kõrgemale seadmist.

See aastakümneid enesestmõistetavaks peetud ja samal ajal edukas ühisprojekt on kannatada saanud.

Viimase kahe aastaga ei ole muutunud mitte ainult probleemide nägemise viis, vaid ka probleemidega tegelemise meetod. Sest tippkohtumiste kuhjumine, valitsusjuhtide kohtumiste väärtuse langus ja teisalt vaid neile kohtumistele rõhumine on asjaolud, mis peaaegu välistavad Euroopa Parlamendi, ühenduse ainukese otsevalitud organi osaluse otsustusprotsessides.  Tegelikult on ka riikide parlamentide liikmed alandatud otsuste täitmise abijõuks. Nemad toimivad vaid n-ö kummitemplina Brüsseli kojas saavutatud valitsustevaheliste kokkulepete kinnitamisel.

Piisava parlamentaarse legitiimsuseta poliitika tulemust käsitavad kodanikud kui Brüsseli ettekirjutust. Kahju kannab Euroopa Liit tervikuna, sest sellega õhutatakse Euroopa Liidu vastaseid tundeid.

Kuid Euroopa Parlament ei jää siin passiivseks pealtvaatajaks.

Nendele, kes leiavad, et vähema parlamentarismiga saab luua rohkem Euroopat, kuulutan siin ja praegu sõja!

Riikidevaheline kokkulepe uue rahaliidu kohta on esimene proovikivi. Nõudes eelarvedistsipliini sidumist majanduskasvu ja tööhõivega, jäid meie parlamendi esindajad läbirääkimistel esialgu kaotajaks. Kuid just sellist mõistlikku tasakaalustamist ootavad meilt kodanikud. Seegi on üks põhjus, miks ka meie peame Euroopa tippkohtumistel laua taga istuma.

Euroopa on väärtustepõhine ühendus. Me nõuame kandidaatriikidelt Kopenhaageni kriteeriumide täpset täitmist. Euroopa Parlament peab välja astuma selle eest, et ka liidu liikmesriigid enesestmõistetavalt järgiksid ja rakendaksid demokraatiat, põhiõigusi ja -vabadusi. Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätete rikkujal tuleb arvestada meie vastumeetmetega. See on meie kui Euroopa Parlamendi liikmete ühine kohustus.

Euroopa Parlamendi presidendina, juhtides ühte ELi kolmest tähtsaimast institutsioonist, pean oma ülesandeks avaldada vastupanu üha levivale tippkohtumiste ainutähtsustamisele ja poliitika tagasikandmisele riikide tasandile. Tahan oma tööga muuta Euroopa Parlamendi paremini nähtavaks ja kuuldavaks kui demokraatia ja arutelu toimimise paiga, kus ristuvad ELi poliitika suunda puudutavad vastandlikud seisukohad. Meie sõnal peab olema rohkem kaalu.

Eriti tähtis on jõuda selleni, et Euroopa Parlament peab nõukoguga läbirääkimisi nagu võrdne võrdsega, olgu küsimus  finantsperspektiivis, põllumajandus-, kalandus- või regionaalpoliitika reformimises, võitluses kliimamuutustega, finantsturge käsitlevates õigusaktides, justiits- ja siseasjades või kaubanduspoliitikas.

Lissaboni leping kehtib juba kaks aastat, kuid meie kui rahvaesindajad ei ole kõiki selle võimalusi kaugeltki ära kasutanud. Oma tegelike volituste kasutamine – äärmisel juhul ka konflikti hinnaga – peab olema meie ühine eesmärk. Parlamendi nähtavuse suurendamiseks on tingimata vaja kriitiliselt tegeleda ka esimese lugemise kokkulepetega.

See kõik toimib üksnes siis, kui hoiame korras ka omaenda majapidamise. Meie haldusteenistuse toel kannan hoolt selle eest, et parlamendi organitel ja kõikidel parlamendiliikmetel oleks kasutada raamistik, mis on vajalik meie seadusandlike ülesannete optimaalseks täitmiseks.

N-ö mugavat presidenti minust ei saa. Ma olen president, kes vajaduse korral astub võitlusse selle eest, et täitevvõim respekteeriks parlamenti, president, kes ei hoidu tülist, kui seatakse ohtu kodanike huvid. Olen president, kes esindab tugevaid parlamendiliikmeid, kes omakorda kaitsevad aktiivselt oma kodanike huve. Minust saab president, kes teeb kõik võimaliku, et tagasi võita inimeste kadunud usaldus Euroopa ühinemise protsessi vastu ning panna nad uuesti Euroopast vaimustuma!

Austatud parlamendiliikmed!

Parlamentaarsete õiguste ja parlamentarismi eest võideldes on paljud inimesed eluga riskinud ning paljud, liigagi paljud on oma elu ohverdanud.

Tuneesia asutava kogu esimene vabalt valitud president Mustapha Ben Jaafar ja tema kolleegid, kes omandavad parasjagu esimesi parlamenditöö kogemusi, jälgivad Euroopa riikide parlamente ja Euroopa Parlamenti. Liibüas, kus despootlik valitseja pidas sõda oma rahva vastu, avas esimesena suursaatkonna Euroopa Liit, sisendades sellega inimestele raskes olukorras lootust.  Sahharovi auhinna kätteandmisel oli liigutav kogeda, kuidas Euroopa väärtused köidavad ühte julget  blogipidajat, noort naist, ja Gaddafi-vastase võitluse kangelast. Lähis-Idas küsitakse meilt sageli, kuidas Euroopa on suutnud vaenlastest sõbrad teha ning kuidas Euroopal on rahvuslikest usulistest ja maailmavaatelistest erinevustest hoolimata korda läinud ühineda. Mida kaugemale Euroopast lähed, seda rohkem head Euroopast räägitakse.

Teeme siis ühiselt tööd selleks, et vaimustus ühinenud Euroopa ülesehitamisest Euroopasse tagasi tuua!

Euroopa idee on lummav. See tekkis 20. sajandi teisel poolel vastusena 20. sajandi esimese poole küsimusele. Missugune oli sajandi esimene pool? Vihkamine, suurriiklik poliitika, teiste vastu ässitamine, inimvihkajalikkus, Esimese maailmasõja kaevikud ja Stalini sunnitöölaagrid. Auschwitzi gaasikambrid kui tsivilisatsiooni ajaloo madalpunkt. 20. sajandi teisel poolel andis Euroopa ühinemine ja andsid ühised institutsioonid pikima heaolu ja rahu perioodi kogu Euroopa ajaloos. 1989. aastal langes raudne eesriie. Toimus Saksamaa taasühinemine. 2004. ja 2007. aastal ühinesid Euroopa Liiduga endised Varssavi pakti riigid ning sellega taastus pärast nelikümmend aastat kestnud kunstlikku lahutust Euroopa kultuuriline ja poliitiline ühtsus. Milline edulugu! Miks oleme loobunud selle üle uhkust tundmast? Miks me lubame sellest ainukordsest ajaloolisest saavutusest halvustavalt rääkida?

 

Daamid ja härrad!

Minu vanaisa sõdis Esimeses maailmasõjas. Kakskümmend aastat hiljem läks minu isa sõtta, millega Hitleri kuritegelik režiim külvas hävingut kogu maailmas. Mina kasvasin üles kolme riigipiiri kokkupuutekohas asuvas linnas, kus inimestel tuli oodata pikas järjekorras, kui nad tahtsid külastada naaberriike Belgiat ja Hollandit.

Me saime jagu sõjast ja näljast. Me avasime piirid. Me oleme põlustanud rassismi ja võõraviha. Täna elame me vabas, avatud Euroopas. Euroopas, mis võib uhke olla oma kultuurilisele mitmekesisusele.

Seadkem nüüd Euroopa valmis 21. sajandiks. Nii et ka noorel põlvkonnal oleks taas kindel lootus majanduslikult tugevale, sotsiaalselt õiglasele, vabale ja demokraatlikule Euroopa kodule.

Tänan teid tähelepanu eest.