Demokraatia ja inimõigused 

ELis on kõigil inimestel samad põhiõigused, vaatamata nende seisundile või päritolule.

Mõned neist õigustest on sama vanad kui Euroopa – õigus elule ja vabadusele, mõtte- ja sõnavabadus.

Teisi on tulnud uuesti määratleda, et ajaga sammu pidada. Nelikümmend aastat tagasi, kui toimusid esimesed Euroopa Parlamendi valimised, ei muretsenud parlamendiliikmed veel isikuandmete kaitse pärast ega tundnud ka vajadust inimese kloonimist keelata.

Euroopa Parlament ei arva, et inimeste põhiõigused lõpeksid Euroopa Liidu piiril.

Parlamendiliikmed võtavad nii üksikult kui ka ühiselt korrapäraselt sõna inimõiguste kaitseks kolmandates riikides. Kuna need õigused on üldkehtivad, reageerivad parlamendiliikmed ühtviisi nii 8000 kilomeetri kaugusel Myanmaris/Birmas kui ka ELi naaberriigis Valgevenes toimuvatele õigusterikkumisele.

Euroopa Parlamenti on külastanud mitmed väljapaistvad inimõiguste kaitsjad.

Pakistani laste hariduse eestvõitleja Malala Yousafzai, Iraagis Islamiriigi käes vangis olnud jeziidi naised, arst Kongo Demokraatlikust Vabariigist, poliitvangid Ladina-Ameerikast – kõik nad on Euroopa Parlamendis sõna saanud.

Demokraatia toetamisel on nendes jõupingutustes oluline osa, mis on inimõiguste ülddeklaratsioonis sõnastatud nii: „Avaliku valitsusvõimu aluseks peab olema rahva tahe.”

Euroopa Parlamendi liikmed kaitsevad demokraatlikke süsteeme kogu maailmas. Nad võtavad ette pikki reise, et jälgida valimisi, vahendada konfliktide lahendamist ja toetada uusi parlamente.

ELi aluslepingutes nõutakse, et liit tervikuna kaitseks oma välispoliitikas demokraatlikke põhimõtteid. Kuid Euroopa Parlamendi liikmete jaoks, kes on kogenud valimisi ja osalenud valimiskampaaniates, on demokraatia ühtlasi väga isiklik valdkond.