Täiskogu töökorraldus 

Pikka aega oli Euroopa Parlament kõigest arutelude foorum ja nõuanedev organ.
Alates parlamendi valimistest otsestel ja üldistel valimistel ja tänu parlamendiliikmete aktiivsusele on tema mõju kasvanud ning parlament on saavutanud kolme neljandiku ühenduse õiguse ulatuses nõukoguga võrdse kaasotsustaja staatuse. Praegu osaleb Euroopa Parlamendi istungitel 705 liiget, kes valiti Euroopa Liidu 27 liikmesriigist ja kes peavad arutelusid 24 keeles. Parlamendiliikmed, ametnikud, suulised tõlgid ja tõlkijad järgivad väga täpseid reegleid, mis peavad tagama istungi töö õnnestumise.

Täiskogu istungeid juhatab Euroopa Parlamendi president. Parlamendi presidenti abistab tema ülesannetes 14 asepresidenti. President avab istungi ja peab mõnikord päevakajalisel teemal kõne või mälestab lahkunuid. Parlament hoiab end pidevalt kursis oluliste sündmustega ning võib selle tulemusena isegi muuta istungi päevakorda, et kutsuda liitu üles tegutsema. Parlamendi presidendi roll võib sel hetkel olla otsustava tähtsusega.

Istungi jooksul annab president parlamendiliikmetele sõna ja tagab arutelude sujuva kulgemise. Samuti juhib ta hääletusi, paneb hääletusele muudatusettepanekuid ja õigusloomega seotud resolutsioone ning kuulutab välja hääletustulemused. Presidendil on õigus sageli pikaks venivate ja keeruliste hääletuste ajal valida sobiv tempo.

Euroopa Parlamendi 705 liiget jagunevad praegu 7 fraktsiooni, mis esindavad eri ideoloogiaid. Mõned parlamendiliikmed ei kuulu ühessegi fraktsiooni, neid nimetatakse fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks. Just fraktsioonid määravad täiskogul käsitletavad küsimused. Samuti võivad nad esitada istungitel hääletatavate raportite kohta muudatusettepanekuid. Fraktsioon ei tohi siiski sundida mitte ühtegi parlamendiliiget hääletama teatud kindlal viisil.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu osalevad samuti täiskogu istungitel, et lihtsustada otsustamisel tehtavat koostööd institutsioonide vahel. Euroopa Parlamendi palvel teevad mõlema institutsiooni esindajad avaldusi ja annavad parlamendiliikmete võimalikele küsimustele vastates aru oma tegevusest. Aruteludele võib järgneda resolutsiooni hääletus.

Kuna täiskogu istungil osaleb palju inimesi, ei tohi seal midagi jääda juhuse hooleks ning võimalikult palju küsimusi tuleb ära korraldada juba varem. Täiskogu istungi päevakorra määrab täpselt kindlaks fraktsioonide esimeeste konverents.

Samaaegselt võib komisjonide esimeeste konverents (kuhu kuuluvad kõikide alaliste ja ajutiste parlamendikomisjonide eesistujad) teha esimeeste konverentsile soovitusi komisjonide töö ja päevakorra punktide määramise kohta.

Parlamendi täiskogu istungid toimuvad osaistungjärkudena igal kuul (v.a augustis) nelja päeva jooksul (esmaspäevast neljapäevani) Strasbourgis. Täiendavad osaistungjärgud toimuvad Brüsselis. Osaistungjärk koosneb iga päev toimuvatest istungitest.

Täiskogul toimuvad eelkõige arutelud ja hääletused. Ainult täiskogul hääletatud tekstid ja parlamendiliikmete enamuse allkirjad kogunud kirjalikud deklaratsioonid loetakse ametlikult Euroopa Parlamendi dokumentide hulka.
Viimaste seas on mitmeid eri tüüpi tekste vastavalt teemale ja õiguslikule menetlusele:

• õigusloomega seotud raportid on ühenduse eri õigusmenetluste raames – kaasotsustamine, heakskiidumenetlus, nõuandemenetlus – parlamendis läbi vaadatavad tekstid. Ainult kaasotsustamismenetlus annab parlamendile Euroopa Liidu Nõukoguga võrdse õiguslooja rolli. Osal raportitel on seega rohkem juriidilist kaalu kui teistel.
• eelarvemenetlus: Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu on Euroopa Liidu eelarvepädevad institutsioonid, kes määravad igal aastal kindlaks liidu kulud ja tulud.
• õigusloomega mitteseotud raporteid koostab parlament omal algatusel pädevas parlamendikomisjonis. Neid tekste vastu võttes pöördub parlament teiste Euroopa institutsioonide ja organite, riikide valitsuste ja kolmandate riikide poole, juhtides tähelepanu mõnele kindlale küsimusele ja taotledes vastureaktsiooni. Kuigi taolistel algatustel puudub juriidiline väärtus, rajanevad nad siiski parlamendi õigusel paluda Euroopa Komisjonilt ettepanekute esitamist.

Täiskogu istungil võib parlament otsustada oma seisukohta väljendada kõikides küsimustes, mis talle olulised tunduvad. Samuti võib ta paluda Euroopa Komisjonil esitada õigusakti ettepanekuid küsimustes, mida on parlamendi hinnangul vaja reguleerida ühenduse õigusaktiga. Lisaks koosneb istung infotunnis nõukogule ja/või komisjonile esitatud küsimustest. Üldiselt toimub komisjoni infotund teisipäeval ja nõukogu infotund kolmapäeval. Küsimused tuleb eelnevalt kirjalikult esitada parlamendi presidendile, kes otsustab nende vastuvõetavuse üle.

Euroopa Parlamendi iga-aastase tööplaani võtab igal aastal enamasti juunikuus vastu täiskogu, tuginedes fraktsioonide esimeeste konverentsi ettepanekule. Tööplaanis on ära toodud ka parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekute toimumise nädalad. Täiskogu istungi päevakorras on täpsustatud, kas nõukogu, komisjoni ja Euroopa Ülemkogu avaldustele ning nõukogule ja komisjonile esitatud suuliselt vastatavatele küsimustele järgneb resolutsiooni ettepaneku hääletus. Ka arutelud inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhtumite üle võivad lõppeda resolutsiooni ettepanekute esitamisega.

Iga istungi protokollis jäädvustatakse istungi kulg ja tegevus (esitatud dokumendid, arutelud, hääletused, selgitused hääletuste kohta, ametissenimetamised jne). Protokollile lisatakse ka hääletuste tulemused.

Enne otsustamist on aeg aruteluks

Enne parlamendi raporti hääletusele panemist toimub reeglina selleteemaline arutelu, kus võtavad sõna komisjoni ja fraktsioonide esindajad ning parlamendiliikmed. Kõneaeg, mis on reeglina lühike, oleneb sõna palunud parlamendiliikmete arvust.

Vastupidiselt hääletustele, mis on sageli lühikesed, kestavad arutelud sõna soovivate parlamendiliikmete arvukuse tõttu mõnikord tunde. Parlamendiliikmed kõnelevad enamasti oma emakeeles ja nende sõnavõttusid tõlgivad teistesse liidu ametlikesse keeltesse suulised tõlgid.

Istungisaalis eraldatakse kõneaega vastavalt järgmistele kriteeriumidele: üks osa võrdselt kõikide fraktsioonide vahel ning teine osa proportsionaalselt nende liikmete arvuga. Kõneaega taotlevad parlamendiliikmed kantakse sõnavõtjate järjekorda vastavalt nende fraktsiooni suurusele. Siiski võib eelisjärjekorras sõna anda vastutava komisjoni ja arvamuse koostanud komisjonide raportööridele.

Lisaks võtavad parlamendiliikmed korrapäraselt istungisaalis vastu tähtsaid isikuid, sealhulgas riigipäid, keda tervitatakse reeglina pidulikul istungil.

Kell 12: hääletusmaraton

Hääletused toimuvad üldiselt keskpäeva paiku. Tempo on seega üsna pingeline, kuna mõnikord peavad parlamendiliikmed hääletama sadade muudatusettepanekute üle.

Parlamendi raporti või resolutsiooni hääletamise ajal võivad parlamendiliikmed nendele esitatud teksti muudatusettepanekute abil muuta. Muudatusettepanekutega võib teksti osaliselt välja jätta, ümber sõnastada, asendada või täiendada. Parlamendiliikmed hääletavad alguses iga muudatusettepaneku üle eraldi ning seejärel muudetud tervikteksti üle.

Hääletus toimub enamasti kätt tõstes ning istungi juhataja fikseerib antud häälte arvu. Kahtluse korral palub juhataja hääletada elektrooniliselt, et saada täpsem tulemus. Parlamendiliikmed peavad hääletama ka nimelisel hääletusel, kui fraktsioon või vähemalt 38 parlamendiliiget on hääletuseelsel õhtul esitanud vastava taotluse. Sellisel juhul fikseeritakse iga parlamendiliikme antud hääl ja avalikustatakse see hiljem protokolli lisas, välja arvatud siis, kui on esitatud ka salajase hääletamise taotlus.

Täiskogul teeb Euroopa Parlament enamasti otsuseid antud häälte absoluutse enamuse alusel. Kvoorum (väikseim arv parlamendiliikmeid, kes peavad hääletuse kehtimiseks kohal viibima) on saavutatud, kui istungisaalis on kolmandik parlamendiliikmeid. Kui istungi juhataja vähemalt 38 parlamendiliikme taotlusel nendib, et kvoorum ei ole täis, lükatakse hääletus edasi järgmisele osaistungjärgule.

Komisjon võib hääletustulemuste lõppedes esitada oma järeldused. Hääletustunni lõpus võivad parlamendiliikmed soovi korral uuesti sõna võtta, et anda hääletuse kohta selgitusi ja esitada oma arvamus või selgitada enda või fraktsiooni valikuid.