Seadusandlikud volitused 

Parlamendi komisjoni kuuluv parlamendiliige koostab raporti õigusakti ettepaneku kohta, mille on esitanud Euroopa Komisjon, kellele kuulub õigusaktide algatamise õigus. Parlamendi komisjon paneb selle raporti hääletusele ja teeb selles vajaduse korral muudatusi. Kui täiskogu istungil on teksti muudetud ning selle üle on toimunud hääletus, on parlament sellega seisukoha võtnud. Seda protsessi korratakse üks või mitu korda vastavalt menetluse liigile ja sellele, kas nõukoguga jõutakse kokkuleppele või mitte.

Õigusaktide vastuvõtmise juures tehakse vahet tavapärasel õigusloomemenetlusel (kaasotsustamismenetlus), mille puhul parlament on nõukoguga võrdses positsioonis, ja erijuhtudel rakendatavatel spetsiaalsetel õigusloomemenetlustel, kus parlamendil on ainult nõuandev roll.

Tuleb rõhutada, et teatavate küsimuste puhul (nt maksud) annab parlament ainult nõuandva arvamuse (nõuandemenetlus). Teatavatel juhtudel näeb alusleping ette, et konsulteerimine on kohustuslik, sest seda nõuab õiguslik alus, ja ettepanek ei saa õiguslikku jõudu, kui parlament pole oma arvamust esitanud. Sellisel juhul ei ole nõukogu volitatud üksi otsust vastu võtma.

Seadusandlik tavamenetlus annab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule võrdse osatähtsuse suure hulga valdkondade puhul (nt majanduse juhtimine, sisseränne, energeetika, transport, keskkond ja tarbijakaitse). Valdava enamuse Euroopa Liidu õigusaktidest võtavad vastu parlament ja nõukogu ühiselt.

Kaasotsustamismenetlus võeti kasutusele Maastrichti lepinguga Euroopa Liidu kohta (1992) ning seda laiendati ja tõhustati Amsterdami lepinguga (1999). Lissaboni lepinguga, mis jõustus 1. detsembril 2009, sai ELi otsustamissüsteemi põhiliseks seadusandlikuks menetluseks seadusandlik tavamenetlus.

Euroopa Parlament võib õigusakti ettepaneku heaks kiita või tagasi lükata või selle kohta muudatusettepanekuid esitada. Nõukogul ei ole juriidilist kohustust Euroopa Parlamendi seisukohta järgida, kuid Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt ei saa nõukogu ilma Euroopa Parlamendi arvamuseta otsust vastu võtta.

Alguses oli parlamendil õigusloomeprotsessis nõuandev roll: 1957. aasta Rooma lepinguga nähti ette, et õigusaktide ettepanekuid teeb komisjon ja nõukogu võtab need vastu.

Ühtse Euroopa aktiga (1986) ning seejärel Maastrichti, Amsterdami, Nice'i ja Lissaboni lepingutega on parlamendi volitusi järk-järgult laiendatud. Parlament on nüüd valdaval enamikul juhtudel nõukoguga võrdsetel alustel kaasseadusandja (vt seadusandlik tavamenetlus) ning konsulteerimisest sai seadusandlik erimenetlus (või isegi mitteseadusandlik menetlus), mida kasutatakse harvadel juhtudel.

Seda menetlust kohaldatakse nüüd piiratud arvu seadusandluse valdkondade puhul, nt siseturu erandid ja konkurentsiõigus.

Nõusolek (mida varem nimetati nõusolekumenetluseks) kehtestati 1986. aasta ühtse Euroopa aktiga kahe valdkonna jaoks: assotsieerimislepingud ja Euroopa Liiduga ühinemise lepingud. Menetluse kohaldamisala on laiendatud aluslepingute kõigi järgnevate muutmistega.

Mitteseadusandliku menetlusena kohaldatakse seda tavaliselt teatavate Euroopa Liidu sõlmitud lepingute ratifitseerimise suhtes ning eriti on see kohaldatav põhiõiguste olulise rikkumise puhul Euroopa Liidu lepingu artikli 7 alusel või ELi uute liikmete ühinemise või EList väljaastumise korra suhtes.

Seadusandliku menetlusena kasutatakse seda ka siis, kui võetakse vastu uusi õigusakte diskrimineerimise vastu võitlemiseks, ning nüüd annab see Euroopa Parlamendile ka vetoõiguse, kui kohaldatakse täiendavat üldist õiguslikku alust kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 352.

Lisaks neljale peamisele seadusandlikule menetlusele on Euroopa Parlamendis olemas teisi menetlusi, mis puudutavad spetsiifilisi tegevusvälju.

Arvamuse avaldamine Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 alusel (rahaliit)
Komisjon ja Euroopa Keskpank koostavad nõukogule aruanded edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel.

Pärast seda, kui parlament on oma arvamuse esitanud, otsustab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal, millised liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, täidavad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikes 1 kehtestatud kriteeriumite järgi ühisraha kasutuselevõtuks vajalikud tingimused, ja tühistab asjassepuutuvatele liikmesriikidele kehtestatud erandid. Kõnealuse menetluse käigus pannakse soovitused parlamendis hääletusele tervikuna; muudatusettepanekuid nende suhtes ei esitata

Töösuhte poolte dialoogiga seotud menetlused
Lisaks muudele eesmärkidele on liidu ülesandeks edendada tööturu osapoolte dialoogi, et jõuda lepingute ja kokkulepete sõlmimiseni.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 154 kohaselt on komisjoni ülesandeks edendada tööturu osapooltega konsulteerimist liidu tasandil ning pärast seda esitab ta parlamendile võimalikud suunised liidu meetmete võtmiseks.

Kõik komisjoni dokumendid ja kõik tööturu osapoolte vahelised kokkulepped edastatakse vastutavale parlamendikomisjonile. Kui tööturu osapooled on saavutanud kokkuleppe ja taotlevad ühiselt, et kokkulepe rakendataks nõukogu otsusega komisjoni ettepaneku põhjal vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 155 lõikele 2, esitab vastutav parlamendikomisjon resolutsiooni ettepaneku, milles soovitatakse taotlus heaks kiita või tagasi lükata.

Vabatahtlike kokkulepete kontrollimise menetlus
Kui komisjonil on kavatsus sõlmida alternatiivina õigusaktile vabatahtlik kokkulepe, teatab ta sellest Euroopa Parlamendile. Vastutav parlamendikomisjon võib vastavalt kodukorra artiklile 48 koostada kõnealuses küsimuses omaalgatusliku raporti. Komisjon teatab Euroopa Parlamendile, kui tal on kavatsus sõlmida vabatahtlik kokkulepe. Vastutav parlamendikomisjon võib esitada resolutsiooni ettepaneku soovitusega see ettepanek heaks kiita või tagasi lükata, täpsustades, millistel tingimustel.

Kodifitseerimine
Ametiliku kodifitseerimise all mõistetakse menetlust, mille eesmärk on tühistada kodifitseerimise objektiks olevad õigusaktid ning asendada need ühtse õigusaktiga. Õigusakti konsolideeritud versioon hõlmab kõiki parandusi, mis on sellesse tehtud alates esimesest jõustumisest. Konsolideeritud versioon ei too nimetatud õigusaktidesse sisulisi muutusi. Kodifitseerimine aitab muuta Euroopa Liidu sageli muudetud õigusakte loetavamaks. Parlamendi õigusasjade eest vastutav komisjon vaatab Euroopa Komisjoni kodifitseerimisettepaneku läbi. Kui ettepanek ei sisalda sisulisi muudatusi, kohaldatakse artiklis 46 sätestatud lihtsustatud menetlust raporti vastuvõtmiseks. Parlament teeb otsuse ühel hääletusel ilma muudatusettepanekute ja aruteluta.

Rakendussätted ja delegeeritud õigusaktid
Euroopa Komisjon võib võtta vastu kehtivate õigusaktide rakendussätteid. Sellised sätted esitatakse liikmesriikide ekspertidest koosnevatele komiteedele ning edastatakse parlamendile kas teavitamiseks või kontrollimiseks. Vastutava parlamendikomisjoni ettepanekul võib parlament võtta vastu resolutsiooni, milles väljendatakse meetmetele vastuseisu ja näidatakse, et rakendusmeetmete projektis ületatakse põhiaktiga ettenähtud rakendusvolitusi, projekt ei ole põhiakti eesmärgi või sisuga kooskõlas või rikub subsidiaarsuse või proportsionaalsuse põhimõtet, ning palutakse komisjonil meetmete projekt tagasi võtta või seda muuta või esitada ettepanek asjakohase seadusandliku menetluse alusel.

Kui õigusaktiga delegeeritakse Euroopa Komisjonile õigus täiendada või muuta õigusakti teatavaid vähemolulisi sätteid, uurib vastutav komisjon iga Euroopa Parlamendile kontrollimiseks edastatud delegeeritud õigusakti projekti ning võib esitada parlamendile resolutsiooni ettepanekus asjakohaseid ettepanekuid kooskõlas õigusakti sätetega

Õigusaktide algatamine kuulub komisjoni pädevusse. Maastrichti lepinguga, mida arendati edasi Lissaboni lepinguga, anti Euroopa Parlamendile siiski õigusaktide algatamise õigus, mis võimaldab tal paluda komisjonilt õigusakti ettepaneku esitamist.

Ühe- ja mitmeaastaste programmide koostamine
Aluslepingu kohaselt algatab komisjon liidu ühe- ja mitmeaastaste programmide koostamise. Selle eesmärgi saavutamiseks koostab komisjon oma tööprogrammi, mis on tema panus liidu ühe- ja mitmeaastaste programmide koostamisse. Euroopa Parlament teeb komisjoniga koostööd juba komisjoni tööprogrammi koostamise protsessis ning komisjon võtab selles etapis arvesse parlamendi esitatud prioriteete. Kui komisjon on tööprogrammi vastu võtnud, on ette nähtud parlamendi, nõukogu ja komisjoni kolmepoolne kohtumine, mille eesmärk on jõuda kokkuleppele liidu programmide koostamises.

Üksikasjalik kord, kaasa arvatud ajakava, on toodud kodukorra XIV lisas (Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepe).

Parlament võtab vastu resolutsiooni iga-aastase programmi kohta. President palub nõukogul esitada arvamuse komisjoni tööprogrammi ja parlamendi resolutsiooni kohta. Kui üks institutsioon ei suuda kehtestatud ajakavast kinni pidada, on ta kohustatud teavitama teisi institutsioone viivituse põhjustest ning pakkuma välja uue ajakava.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 225 ettenähtud algatus
Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 225 võib parlament ühe parlamendikomisjoni raporti alusel taotleda oma liikmete häälteenamusega, et komisjon esitaks asjakohase õigusakti ettepaneku. Samal ajal võib parlament sätestada sellise ettepaneku esitamise tähtaja. Vastutav parlamendikomisjon peab selleks eelnevalt esimeeste konverentsilt luba küsima. Komisjon võib parlamendi palutud õigusakti ettepaneku esitada või sellest keelduda.

Ka iga parlamendiliige võib vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225 parlamendile antud algatusõiguse raames esitada liidu õigusakti ettepaneku. Selline ettepanek esitatakse parlamendi presidendile, kes edastab selle vastutavale parlamendikomisjonile läbivaatamiseks. Viimane võib esitada selle täiskogule (vt eespool).

Omaalgatuslikud raportid
Euroopa Parlamendile aluslepingutega ettenähtud algatusõiguse piirides võivad parlamendikomisjonid koostada omaalatuslikke raporteid oma pädevusalasse jäävates küsimustes ja esitada Euroopa Parlamendile vastava resolutsiooni ettepaneku. Enne raporti ettepaneku esitamist peavad nad küsima luba esimeeste konverentsilt.