Seadusandlikud volitused 

Valdava enamuse Euroopa Liidu õigusaktidest võtavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu vastu ühiselt.

Seadusandliku erimenetluse korral on nõukogu aga ainus seadusandja.

Parlamendi komisjoni kuuluv Euroopa Parlamendi liige koostab raporti õigusakti ettepaneku kohta, mille on esitanud Euroopa Komisjon, kellele kuulub õigusaktide algatamise õigus. Parlamendi komisjon paneb selle raporti hääletusele ja teeb selles vajaduse korral muudatusi.

Kui täiskogu istungil on teksti muudetud ning selle üle on toimunud hääletus, on parlament sellega seisukoha võtnud. Seda protsessi korratakse üks või mitu korda vastavalt menetluse liigile ja sellele, kas nõukoguga jõutakse kokkuleppele või mitte.

Seadusandlik tavamenetlus annab parlamendile ja nõukogule võrdse osatähtsuse suure hulga valdkondade puhul (nt majanduse juhtimine, sisseränne, energeetika, transport, keskkond ja tarbijakaitse).

Kaasotsustamismenetlus võeti kasutusele Maastrichti lepinguga Euroopa Liidu kohta (1992) ning seda laiendati ja tõhustati Amsterdami lepinguga (1999).

Lissaboni lepinguga, mis jõustus 1. detsembril 2009, sai ELi otsustamissüsteemi põhiliseks seadusandlikuks menetluseks seadusandlik tavamenetlus.

Seadusandliku tavamenetluse kohaselt võib õigusakti tekst läbida parlamendis kuni kolm lugemist. Kui parlament ja nõukogu kiidavad ühise teksti heaks, võetakse õigusakt vastu.

Menetlus tagab, et Euroopa Parlamendi liikmed esindavad rahva huve seoses ELi õigusloomega.

Alguses oli parlamendil õigusloomeprotsessis nõuandev roll: 1957. aasta Rooma lepinguga nähti ette, et õigusaktide ettepanekuid teeb komisjon ja nõukogu võtab need vastu.

Kaasotsustamismenetluse kehtestamine ja parlamendi õiguste järkjärguline laiendamine tähendas, et mõned varem laialdaselt kasutatud seadusandlikud menetlused kehtivad nüüd piiratud arvu juhtumite puhul.

Parlament võib õigusakti ettepaneku heaks kiita või tagasi lükata või selle kohta muudatusettepanekuid esitada.

Nõukogul ei ole juriidilist kohustust parlamendi seisukohta järgida, kuid Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt ei saa nõukogu ilma parlamendi arvamuseta otsust vastu võtta.

Seda menetlust kohaldatakse nüüd piiratud arvu seadusandluse valdkondade puhul, nt siseturu erandid ja konkurentsiõigus.

Nõusolek (mida varem nimetati nõusolekumenetluseks) kehtestati ühtse Euroopa aktiga kahe valdkonna jaoks: assotsieerimislepingud ja Euroopa Liiduga ühinemise lepingud. Menetluse kohaldamisala on laiendatud aluslepingute kõigi järgnevate muutmistega.

Selle kohaselt ei saa parlament ettepanekut muuta, kuid võib selle heaks kiita või tagasi lükata. Kui parlament seda heaks ei kiida, ei saa nõukogu õigusakti vastu võtta.

Seadusandliku menetlusena kasutatakse seda ka siis, kui võetakse vastu uusi õigusakte diskrimineerimise vastu võitlemiseks. Samut annab see parlamendile vetoõiguse, kui kohaldatakse täiendavat üldist õiguslikku alust kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 352.

Mitteseadusandliku menetlusena kohaldatakse seda tavaliselt teatavate Euroopa Liidu sõlmitud lepingute ratifitseerimise suhtes ning eriti on see kohaldatav põhiõiguste olulise rikkumise puhul Euroopa Liidu lepingu artikli 7 alusel või ELi uute liikmete ühinemise või EList väljaastumise korra suhtes.

Teatavatel tingimustel võib parlament ja nõukogu anda komisjonile õiguse võtta vastu delegeeritud õigusakte või rakendusakte.

• Rakendusakt - kui õiguslikult siduvate ELi õigusaktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi, antakse rakendamisvolitused komisjonile.
• Delegeeritud õigusakt - komisjon võib täiendada või muuta kõnealuse seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi.

Rakendusakte esitatakse liikmesriikide ekspertidest koosnevatele komisjonidele ning edastatakse parlamendile kas teavitamiseks või kontrollimiseks.

Vastutava parlamendikomisjoni ettepanekul võib parlament võtta vastu resolutsiooni, milles väljendatakse meetmetele vastuseisu ja näidatakse, et rakendusmeetmete projektis ületatakse põhiaktiga ettenähtud rakendusvolitusi, projekt ei ole põhiakti eesmärgi või sisuga kooskõlas või rikub subsidiaarsuse või proportsionaalsuse põhimõtet, ning palutakse komisjonil meetmete projekt tagasi võtta või seda muuta või esitada ettepanek asjakohase seadusandliku menetluse alusel.

Kui õigusaktiga delegeeritakse Euroopa Komisjonile õigus täiendada või muuta õigusakti teatavaid vähemolulisi sätteid, uurib vastutav komisjon iga parlamendile kontrollimiseks edastatud delegeeritud õigusakti projekti ning võib esitada parlamendile resolutsiooni ettepanekus asjakohaseid ettepanekuid kooskõlas õigusakti sätetega.

Nii nõukogu kui ka parlament võivad Euroopa Komisjonile delegeeritud volitused tagasi võtta.

Õigusaktide algatamine kuulub Euroopa Komisjoni pädevusse.

Euroopa Liidu leping artikliga 225 anti parlamendile siiski õigusaktide algatamise õigus, mis võimaldab tal paluda komisjonilt õigusakti ettepaneku esitamist.

Kui komisjon ei esita kolme kuu jooksul ettepanekut, teatab ta vastusena parlamendile ja nõukogule üksikasjalikult põhjustest.

Parlamendis võib ettepanekuid esitada vastava komisjoni või üks või mitu Euroopa Parlamendi liiget. Eelarvekomisjon võib avaldada arvamust ettepaneku finantsmõju kohta.

Euroopa Liidu lepingu artikli 17 kohaselt algatab komisjon ELi ühe- ja mitmeaastaste programmide koostamise. Selle eesmärgi saavutamiseks koostab komisjon oma tööprogrammi.

Parlament teeb komisjoniga koostööd juba komisjoni tööprogrammi koostamise protsessis ning komisjon võtab selles etapis arvesse parlamendi esitatud eesmärke.

Kui komisjon on tööprogrammi vastu võtnud, on ette nähtud parlamendi, nõukogu ja komisjoni kolmepoolne kohtumine, mille eesmärk on jõuda kokkuleppele ELi programmide koostamises.

Üksikasjalik kord, kaasa arvatud ajakava, on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppega.