RAPORT Sotsiaalne olukord Euroopa Liidus

9.2.2005 - (2004/2190(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon
Raportöör: Ilda Figueiredo


Menetlus : 2004/2190(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0035/2005
Esitatud tekstid :
A6-0035/2005
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI ÕIGUSLOOMEGA SEOTUD RESOLUTSIOONI PROJEKT

sotsiaalse olukorra kohta Euroopa Liidus

(2004/2190(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 4. juuli 2002. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni teatise kohta pealkirjaga "Euroopa tööhõivestrateegia kohaliku mõõtme tugevdamine"[1];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 25. septembri 2002. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni teatise kohta Euroopa tööhõivestrateegia viie aasta tulemustest[2];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 3. septembri 2003. aasta resolutsiooni sotsiaalpoliitika kava rakendamise tulemuste kohta[3];

–   võttes arvesse Euroopa tööhõive rakkerühma 2003. aasta novembri raportit pealkirjaga "Luua Euroopasse rohkem töökohti";

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 11. novembri 2003. aasta resolutsiooni puuetega inimeste kohta Euroopa puuetega inimeste aasta raames (2003);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 24. septembri 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni ja nõukogu ühisaruande kohta, mis käsitleb jätkusuutlikke ja piisavaid pensione[4];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 4. detsembri 2003. aasta resolutsiooni määruse eelnõu kohta, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1408/71 ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete sotsiaalkindlustusskeemide rakendamise kohta[5];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. jaanuari 2004. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdsete võimaluste kohta Euroopa Liidus[6];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni teatise kohta pealkirjaga "Puuetega inimeste võrdsed võimalused: Euroopa tegevuskava"[7];

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni 18. mai 2004. aasta töödokumenti sotsiaalse olukorra kohta Euroopa Liidus;

–   võttes arvesse kõrgetasemelise töörühma raportit sotsiaalpoliitika tuleviku kohta 2004. aasta mais laienenud Euroopa Liidus;

–   võttes arvesse kõrgetasemelise töörühma 2004. aasta novembri raportit pealkirjaga "Lissaboni strateegia majanduskasvu ja tööhõive suurendamine – silmitsi väljakutsega";

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile, majandus- ja sotsiaalkomisjonile ning regionaalarengukomisjonile sotsiaalpoliitika agenda kohta (KOM(2000)0379);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse {EMPL}tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni aruannet (A6-0035/2005);

ning arvestades järgmist:

A. pärast möödunud aasta mais toimunud kümne uue riigi liitumist, kelle arengutase on väga erinev ja üldiselt madalam kui 15 liikmesriigiga ELi keskmine, on 25 liikmesriigiga Euroopa Liidu sotsiaalne olukord selline, et sotsiaal- ja arenguküsimustele tuleb pöörata märksa suuremat tähelepanu;

B.  viimase kolme aasta jooksul on täheldatud, et majanduskasv on poole võrra vähenenud, tuues kaasa kõrgema tööpuuduse taseme, mis mõjutab Euroopa Liidus umbes 20 miljonit inimest, kellest enamik on naised, ning häirivalt kõrge vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse taseme, kusjuures kõik viimased 2001. aasta kohta teadaolevad andmed näitavad, et vaesumisoht ähvardab umbes 70 miljonit inimest, ning aegunud ja ebatäpne teave vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kohta takistab üksikasjalikumat analüüsi tegemast ja häirekella löömast, et probleemi lahendamiseks erakorralisi meetmeid võtta, ja et Lissaboni eesmärkides on 2010. aastaks ette nähtud üldine 70%-line tööhõive ja naiste 60%-line tööhõive;

C. riikide, piirkondade ning elanikkonna kogukondade ja rühmade vahel on suurenenud ebavõrdsus;

D. Lissaboni agenda sotsiaalsed aspektid on saanud vähem tähelepanu kui hindade stabiilsus, kulude kärpimine ja eelarvedefitsiit;

E.  üldised muutused tööturul, eriti tööstussektoris, hõlmates riikidevaheliste ettevõtete hiljutist ümberpaigutamist paljudes liikmesriikides, on põhjustanud kõrge tööpuuduse 40–55aastaste töötajate, eriti naiste hulgas, kelle jaoks on vähe muid tööhõivevõimalusi;

F.  ühenduse poliitikas tuleb esikohale seada kvaliteetsete töökohtade loomine, seda eriti töötusest kõige enam ohustatud elanikkonnarühmade ning noorte puhul, kelle töötuse tase ületab mõnes liikmesriigis pidevalt 20%;

G. naisi diskrimineeritakse ikka veel juurdepääsul kvaliteetsetele töökohtadele ja et paljude riikide peretoetuste struktuurid on endiselt ebapiisavad, eriti lastesõimede, eelkoolihariduse ja eakate osas, mis aitaksid ühitada pereelu ja tööalast tegevust;

H. tööhõive juures ning võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega on tähtsal kohal avalikud teenused ja sotsiaalmajandus;

I.   aegunud ja ebatäpne teave vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kohta takistab üksikasjalikumat analüüsi ning viivitamatut reageerimist, et nendega võitlemiseks kiireid abinõusid tarvitusele võtta;

J.   elanikkonna üha suurem vananemine, mis seostub sündimuse üldise langemisega, millega uus, laienenud Euroopa vastamisi seisab, nõuab selle demograafilise muutuse üksikasjalikumat analüüsi Lissaboni eesmärkide saavutamise perspektiivis;

K. sotsiaalsete tingimuste analüüsimisel tuleb olemasoleva majanduskorralduse sotsiaalsed tagajärjed konteksti paigutada, võttes arvesse üha suurenevat vaesust ja suurte piirkondade kõrvalejäämist, halvenevaid töötingimusi ning selliste elanikkonnarühmade sotsiaalset tõrjutust, kelle ühiskonnas osalemist piiravad tulevikus ebakindlad töökohad, tööpuudus ja raskendatud juurdepääs tervishoiuteenustele, korralikule elukohale, õigussüsteemile, harrastustele, kultuurile ning inim- ja sotsiaalsetele õigustele, mis pole neile tagatud;

L.  isegi pärast viimast laienemist on Euroopa Liidul tõsiseid demograafilisi probleeme ja et seega on vaja immigratsiooni, et pehmendada otsest tagasilööki olemasolevale tööturule;

M. vajaduse tõttu katsetada efektiivseid vahendeid võitluses vaesuse vastu tuleks uurida võimalust, et uued liikmesriigid viiksid sisse sellised süsteemid nagu "elatusmiinimum",

1.  rõhutab vajadust tegeleda eelkõige töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse küsimustega, mis nõuavad senise majandus- ja finantspoliitika, sealhulgas stabiilsuspakti, Lissaboni strateegia, siseturu ja konkurentsipoliitika revideerimist, seades esikohale sellised eesmärgid nagu suurem ja stabiilsem tööhõive ning kvaliteetsete töökohtade loomine, kus töötajate õigused on kaitstud, investeeringud ning kvaliteetsed ja sotsiaalset lõimitust tagavad avalikud teenused, eriti hariduse, tervishoiu, laste eest hoolitsemise, ülalpeetavate isikute hooldamise, ühistranspordi ja sotsiaalteenuste valdkonnas;

2.  rõhutab vajadust uurida teenuste direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu teenuste kohta siseturul) eeldatavate tagajärgede valguses, mis sellel võivad olla tööturule ja töökohtade kvaliteedile;

3.  märgib, et suuremaks tööhõiveks ning püsivate ja kvaliteetsemate töökohtade rohkenemiseks on eriti vaja tõelist tööstuspoliitikat, kooskõlastatud investeeringuid suurtesse infrastruktuuridesse, teadus- ja uuenduspoliitikat, mis vastaks Lissaboni eesmärkidele ja mida toetataks vajalike vahenditega, ning elukestva hariduse poliitikat;

4.  kinnitab taas, et sotsiaal- ja integratsioonistrateegiad, mis on kodanikuõiguste vaatepunktist esmatähtsad, on sama tähtsad Euroopa Liidu kasvu huvides, ja rõhutab seejuures, et sotsiaal- ja integratsioonipoliitika on üks arengutegureid;

5.   rõhutab uue, 2006.–2010. aasta sotsiaalpoliitika tegevuskava tähtsust, mille eesmärgid peaksid olema järgmised:

–    sotsiaalpoliitika, mis põhineb kõigi põhiliste inimõiguste austamisel ja tagamisel kogu ühenduse poliitika vallas;

–    integreeritud ja ühtse ühiskonna arendamine, mis eeldab meetmeid stabiilse tööhõive huvides ja töötajate õiguste austamist;

–    meeste ja naiste võrdõiguslikkusel ja diskrimineerimise kõikide vormidega võitlemisel põhineva ühiskonna kujundamine;

–    puudega inimeste võrdsetel võimalustel põhineva ühiskonna kujundamine;

–    loodud jõukuse jaotamine kõigi heaolu suurendamiseks, mis eeldab avalikult juhitavaid universaalseid sotsiaalkaitsesüsteeme ning et kõigile oleks tagatud juurdepääs kvaliteetsetele avalikele teenustele, iseäranis tervishoiule, haridusele ja elamispinnale;

–    kõiki rühmi arvestav sotsiaalpoliitika, mis on suunatud esmajärjekorras kõige haavatavamale ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest kõige halvemini kaitstud elanikkonnale, eriti lastele, vanainimestele, puudega inimestele ja nende perekondadele;

–    osalusdemokraatia tagamine erineva sotsiaal- ja tööhõivepoliitika vallas;

–    haridus- ja kutsehariduspoliitika, mis soodustaks kvalifikatsioonide ühitamist ja tunnustamist seoses Euroopa majanduse vajadustega ja kooskõlas sotsiaalsete partneritega;

–    õigusi ja garantiisid määravate palgatööeeskirjade kooskõlastamine, eriti sotsiaalkaitse ja elukestva hariduse valdkonnas;

6.  nõuab, et kevadisel tippkohtumisel määratletaks peamised majandussuunised, et arvestataks murettekitavalt kõrget töötuse taset, eriti noorte ja naiste hulgas, et võetaks meetmeid suurema sotsiaalse lõimituse saavutamiseks, et tööhõive ning keskkond paraneksid nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt ning et tõhustataks avatud koordineerimise mehhanismi, rõhutades, et Lissaboni eesmärkide saavutamiseks tööpuuuduse alal on vaja praegusest kuni 2010. aastani luua üle 22 miljoni töökoha;

7.  nõuab, et Euroopa Komisjon teeks kõik, et arendada välja soodsam keskkond ettevõtete loomiseks ja ettevõtlusvaimuks, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks, mis annavad ELis suurema osa töökohti;

8.  nõuab, et kõik äriühingud tunnistaksid, et nad peavad arvestama oma sotsiaalset vastutust töökohtade alalhoidmisel ja asjassepuutuvate piirkondade arengus, kuna nemad teevad otsuseid ettevõtete ümberpaigutamise ja liitmise üle; meenutab, et on vaja kinni pidada Euroopa Parlamendi resolutsioonist 160/2003 nende ettevõtete sulgemise kohta, kes on Euroopa Liidult rahalist toetust saanud;

9.  rõhutab, et lähtuvalt vastutusest, mis neile sotsiaalsel tasandil langeb, peaksid ettevõtted tagama oma töötajatele võimalikult head väljaõppetingimused:

     –   algse koolituse praktilise omandamise perioodil;

     –   oma töötajate pideva koolituse käigus;

     –   erialase kogemuse omandamise tunnustamise ja ametliku kinnitamise osas;

selleks, et neid eesmärke saavutada, peaks iga suurem ettevõte koolituse ja kvalifikatsiooni arendamise huvides, mille üle peavad läbirääkimisi ühelt poolt sotsiaalsed partnerid ja teiselt poolt erialast kvalifikatsiooni andvad asutused, looma oskuste tasandite ja hindamise süsteemi;

10. rõhutab vajadust luua või parandada vaesusindikaatoreid laienenud Euroopa jaoks;

11. rõhutab eriti vajadust majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse huvides toetada ebasoodsamas olukorras piirkondi, alasid, mis kannatavad pidevate struktuuriliste probleemide all, äärealasid, hiljuti deindustrialiseeritud, ümberkorraldatud tööstusega või kaevanduste sulgemise alasid;

12. rõhutab vajadust toetada tootmissektoreid, mikroettevõtteid, väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid, väikesi põllumajandusettevõtteid, talumajapidamisi ja sotsiaalmajandust, arvestades nende rolli töökohtade ja jõukuse loomisel;

13. toonitab vajadust meetmete järele, mis toetaksid võrdsust ja võitleksid veel eksisteeriva diskrimineerimise vastu, eelkõige uute seadusandlike algatuste kaudu, rakendades asutamislepingu artiklit 13 naiste, sisserändajate ja puuetega inimeste õiguste valdkonnas, rõhutades samuti vajadust tugevdada sidet Euroopa Sotsiaalfondi ning riiklike tööhõive ja sotsiaalse kaasamise tegevuskavade vahel, nii et oleks tagatud tema adekvaatne rahastamine ning riikide parlamentide, neis piirkondades tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide ja sotsiaalsete partnerite tõhus osalemine;

14. rõhutab, et elukestev haridus annab oma panuse ühiskonna vajaduste ja Euroopa tööturu nõudmiste rahuldamiseks ning et see kujutab endast üht sotsiaalset õigust olenemata east, soost või ühiskondlikust taustast; samuti peavad sellest esmajärjekorras kasu saama ühiskondlikult ebasoodsamas olukorras grupid (naised, sisserännanud, allpool vaesuspiiri elavad inimesed), kuna üldiselt puutuvad nad raskustega kokku nii oma nõrga haridustaseme kui ka marginaalse positsiooni tõttu haridus- ja koolitussüsteemis, ning nõuab meetmeid, mis looksid selliste gruppide jaoks erivõimalused, et tagada kõigile võrdsed võimalused; soovib viimaks, et loodaks konkreetsed eesmärgid just nende inimeste osas, kes ei ole saanud lõpetada teist keskhariduse astet: kirjaoskamatud, kvalifikatsioonita inimesed, töötud, puudega inimesed, üle 50-aastased inimesed, sisserännanud, naised, kellel on kool jäänud lõpetamata lapse sünnitamise tõttu jne;

15. toetab õigusloome algatusi, mis aitavad luua rohkem töökohti, sobitada tööd ja pereelu, tagada elukestvat haridust ja õpet ning soodustada kodanike ja ühiskonna osalemist ühiskonnaelus;

16. rõõmustab, et Euroopa Komisjoni raport rõhutab tööhõive taseme tõstmise elulist tähtsust, ja tunnistab, et tööpuudus on üks sotsiaalse tõrjutuse suuremaid põhjusi;

17. rõhutab vajadust tegeleda efektiivsemalt tööõnnetuste põhjuste ja tagajärgedega, suurendades ja tõhustades kontrollimeetmeid;

18. nõuab liikmesriikidevahelise ebavõrdsuse vähendamiseks, et suurendataks tulevase (2007–2013) finantsperspektiivi ja tõukefondide eelarvet, et saavutada vajalik majanduslik ja sotsiaalne ühtsus, lepitades omavahel kaks põhinõudmist: solidaarsus uute liikmesriikidega ja hetkel ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade struktuurilise arengu toetus, ning sellest lähtuvalt tugevdada reaalset liitumist;

19. nõuab, et Euroopa Komisjon töötaks välja ja avaldaks rohkem ja täpsemaid ajakohaseid näitajaid ja uurimusi, eriti sotsiaalsete eesmärkide kõikehaarava lõimimise kohta teiste poliitikavaldkondadega ning ühenduse poliitika tagajärgede kohta tööpuuduse, vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise kasvule, võttes arvesse soolist analüüsi ja ühiskonna tõelist osatähtsust;

20. nõuab, et Euroopa Komisjon tegeleks rohkem demograafiliste tendentside ja nende mõjuga ühiskonnale, et negatiivseid protsesse ära hoida;

21. loodab lõpuks, et formuleeritakse konkreetsed ettepanekud selle kohta, mis viisil saab liikmesriikides täita parema hariduse ja elukestva õppega seotud nõudmisi, nii et inimressursside potentsiaali saaks efektiivselt välja arendada;

22. loodab, et uus sotsiaalprogramm sisaldab praktilisi ettepanekuid selle kohta, kuidas Euroopa ühiskonnamudelit saaks alal hoida ja tugevdada ka üleilmastuvas maailmas ja kuidas saaks parandada kõige haavatavamate ühiskonnaliikmete ühiskondlikku positsiooni;

  • [1]  ELT C 271 E, {12/11/2003}12.11.2003, lk 593.
  • [2]  ELT C 273 E, 14.11.2003, lk 192.
  • [3]  ELT C 76 E, 25.3.2004, lk 226.
  • [4]  ELT C 77 E, 26.3.2004, lk 251.
  • [5]  ELT C 89 E, 14.4.2004, lk 124.
  • [6]  ELT C 92 E, 16.4.2004, lk 329.
  • [7]  Sel kuupäeval vastu võetud tekstid, P5_TA (2004)0292.

23. teeb Euroopa Parlamendi presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja Euroopa Komisjonile.EXPOSÉ DES MOTIFS

La situation sociale dans l'Union européenne à 25 Etats membres, après l'adhésion, au mois de mai dernier, de dix nouveaux pays avec des niveaux de développement très divers, implique que l'on accorde une attention accrue aux problèmes sociaux et de développement. La limitation du nombre de pages du présent rapport ne permet pas une analyse détaillée, et l'on ne pourra évoquer que certains aspects considérés comme essentiels, sur la base des informations disponibles.

1. Emploi, chômage et conditions de travail

Les informations statistiques sont encore insuffisantes, mais les données récentes d'Eurostat[1] démontrent qu'à la fin de l'année 2003, sur une population de près de 443 millions de personnes:

-  192,8 millions avaient un emploi, dont 43,6% étaient des femmes et 10,7% des jeunes entre 15 et 24 ans, près de 161 millions étaient des travailleurs salariés, avec toutefois des pourcentages élevés de travail précaire et à temps partiel;

-  On enregistre que, après la quasi stagnation de la création d'emplois en 2002, pour la première fois au cours des dix dernières années, une régression nette de l'emploi en 2003/2004 a été enregistrée dans l'Union européenne;

-  Près de 62,9% de la population âgée entre 15 et 64 ans occupait un emploi, mais avec de grandes différences selon les pays de l'Union européenne : dans huit pays, le taux moyen était de 67% ou plus (Danemark, Chypre, Pays-Bas, Autriche, Portugal, Finlande, Suède et Royaume-Uni). Le taux était inférieur à 57% en Italie, à Malte et en Pologne;

-  10,3% environ des personnes âgées entre 15 et 64 ans travaillaient à temps partiel. De manière générale, dans les pays ayant des taux de chômage plus élevés, une partie significative de l'emploi est à temps partiel, comme c'est le cas aux Pays-Bas (32, 8%), en Slovénie (23,2%) et au Royaume-Uni (17, 4%);

-  L'emploi précaire est très élevé, comme on peut le voir dans le pourcentage de 12, 9% d'emploi avec contrat à durée déterminée, en particulier en Pologne (19,4%), au Portugal (20,6%) et en Espagne (30,6%);

-  La précarité du travail des femmes est préoccupante. Dans les emplois à temps plein, seulement 36,7% étaient des femmes et dans les emplois permanents seulement 38% étaient des femmes; 24,3% des jeunes;

-  19,1 millions de personnes étaient au chômage, dont 51,3% étaient des femmes et 24,3% des jeunes.

Cependant, selon des données plus récentes sur le chômage[2], le chômage continue d'augmenter : il a atteint 19,3 millions de chômeurs au mois d'août 2004, soit un taux de 9%. Néanmoins, dans certains pays, les taux sont beaucoup plus élevés, en particulier en Pologne, avec 18,7%, en Slovaquie (15,7%), en Lituanie et en Espagne, avec chacun, 11%.

Le taux de chômage moyen des femmes dans l'Union européenne à 25 atteint 10% et chez les jeunes de moins de 25 ans, il est de 18,1%.

Comme on le sait, depuis le Conseil extraordinaire de Luxembourg, en novembre 1997, une stratégie ambitieuse de réduction du chômage et de croissance durable des taux de chômage, comme la réduction des disparités entre les sexes, a été mise au point.

Néanmoins, au Sommet de Lisbonne, en mars 2000, l'objectif du plein emploi a été fixé avec des emplois plus nombreux et de meilleure qualité. Pour l'année 2010, les objectifs suivants ont été établis:

- 70% pour le taux d'emploi global,

- 60% pour le taux d'emploi des femmes.

Ensuite, au Conseil de Stockholm, au printemps 2001, l'objectif de taux d'emploi de 55% pour les personnes âgées entre 55 et 64 ans a été fixé.

En réalité, en 2003, le taux d'emploi global, y compris l'emploi précaire et le travail à temps partiel, ne dépassait pas 62,9% dans l'Europe à 25.

Dans la répartition par sexe, le taux d'emploi des femmes n'était que de 55%, une partie importante était précaire et à temps partiel, quant au taux d'emploi des hommes, il était de 71%. Il y a donc toujours de profondes inégalités sur le marché du travail:

-  Les mauvaises conditions de travail dans différents secteurs d'activité de différents pays, sont à l'origine de maladies et d'un nombre élevé d'accidents du travail, même si ceux-ci ont diminué depuis 1994. En 2000, près de 500 millions de jours de travail ont été perdus, soit à la suite d'accidents du travail (150 millions de jours perdus), soit avec des problèmes de santé liés au travail (350 millions de journées perdues).

-  En 2001, 3,8% des travailleurs de l'UE ont été victimes d'accidents du travail qui ont eu comme conséquence plus de trois jours d'absence au travail et 6,1% ont été victimes d'accidents qui n'ont pas donné lieu à des absences de plus de trois jours. Les accidents de travail ont entraîné en moyenne 80 décès pour 100 000 travailleurs, en particulier dans les secteurs de la pêche et de la construction. Les situations les plus graves, où la moyenne a été largement dépassée, ont été enregistrées dans les pays suivants : la Lettonie, la Belgique, la Lituanie, l'Estonie, le Portugal, la Suède et le Royaume-Uni.

Cette réalité démontre l'insuffisance des stratégies définies en matière de croissance de l'emploi, parce que la priorité a été donnée à la stabilité des prix, conformément aux critères de convergence nominale, ce qui entraîne sa substitution par un Pacte de développement et d'emploi, qui donnerait la priorité à la croissance d'emplois de qualité et assortis de droits.

De même, des mesures qui conditionnent les fusions d'entreprises et les délocalisations de multinationales s'imposent, soutiennent les secteurs de la production et les micro- et petites entreprises, favorisent l'égalité, luttent contre les discriminations existantes et contribuent à la réduction de l'horaire de travail sans perte de rémunération, de manière à faciliter la création d'un plus grand nombre d'emplois, à concilier le travail avec la vie familiale, à assurer la formation et l'éducation tout au long de la vie et à faciliter la participation active et sociale des personnes à la vie des communautés.

2. Salaires et salaire minimum

Des salaires minimums ont été définis dans 18 des 25 Etats membres (Belgique, République tchèque, Estonie, Grèce, Espagne, France, Irlande, Lettonie, Lituanie, Luxembourg, Hongrie, Malte, Pays-Bas, Pologne, Portugal, Slovénie, Slovaquie et Royaume-Uni).

-  Les valeurs enregistrées au 1er janvier 2004 variaient entre 121 euros de moyenne mensuelle en Lettonie, 498 au Portugal et 1403 euros au Luxembourg.

-  Après la suppression du facteur prix, la comparaison, sur la base de la parité du pouvoir d'achat (PPA), montre quelques inégalités mineures et des altérations de position, Malte et la Slovénie ayant des salaires plus élevés en termes de PPA que le Portugal et l'Espagne.

-  Le pourcentage de travailleurs à temps complet ayant un salaire minimum est très diversifié et varie entre 0,8% en Espagne, 1,9% au Royaume-Uni, jusqu'à 14% en France, 15,1% au Luxembourg et 15,4% en Lituanie, couvrant, en général, un pourcentage plus élevé chez les femmes que chez les hommes.

-  Le salaire minimal correspond à une proportion moyenne mensuelle des gains dans l'industrie et dans les services qui, en 2002, oscillait entre 32% en Slovaquie, 43% au Portugal, 49% aux Pays-Bas et 54% à Malta.

-  Les différences de rémunérations, dans l'Union européenne à 25, révèlent aussi qu'il y a toujours des discriminations entre les hommes et les femmes. Toutefois, s'il est difficile d'établir des comparaisons, en 2001, dans l'UE à 15, la rémunération horaire moyenne brute des femmes était de 16% inférieure à celle des hommes, et dans différents pays, elle était relativement supérieure, en particulier en Allemagne et au Royaume-Uni. Mais dans les nouveaux Etats membres, les données disponibles attestent également de différences significatives dans certains pays, en particulier pour la République tchèque et l'Estonie.

Pour que ces disparités salariales disparaissent, il est nécessaire de mettre fin aux discriminations directes liées à la rémunération de base ainsi qu'aux discriminations indirectes liées à la participation à l'activité économique, aux options professionnelles et à l'évolution de la carrière.

3. Revenus - PIB par habitant

Selon Eurostat[3], les valeurs du PIB par habitant, en 2003, en SPA (standard de pouvoir d'achat), une mesure qui vise à harmoniser le pouvoir d'achat des diverses monnaies, pour permettre des comparaisons entre pays, présentaient de grandes variations entre les pays:

-  50% ou moins de la moyenne de l'Union européenne à 25: Lettonie, Estonie, Lituanie et Pologne.

-  entre 51% et 75% de la moyenne de l'Union européenne à 25: République tchèque, Hongrie, Malte, Portugal et Slovaquie.

-  entre 76% et 100% de la moyenne de l'Union européenne à 25: Chypre, Grèce, Espagne et Slovénie.

-  entre 101% et 125% de la moyenne de l'Union européenne à 25: Autriche, Belgique, Allemagne, Danemark, Finlande, France, Italie, Pays-Bas, Suède et Royaume-Uni.

-  126% et plus de la moyenne de l'Union européenne à 25: Irlande et Luxembourg.

Ces données révèlent de grandes divergences de développement entre les différents Etats membres de l'Union européenne et démontrent que l'on est très loin de la cohésion économique et sociale prévue dans le Traité. Il faut accorder une plus grande attention à ce problème, par des politiques macro-économiques et le renforcement des fonds communautaires, notamment du fonds de cohésion et des fonds structurels, situation particulièrement importante à un moment où sont lancées les négociations sur les perspectives financières.

4. Pauvreté et exclusion sociale

Les récentes publications d'Eurostat[4] sur la Population et les Conditions sociales, fondés sur les critères et les 18 indicateurs communs définis lors du Conseil de Laeken, en décembre 2001, compte tenu des décisions du Conseil européen de Nice, en décembre 2000, qui a considéré que la lutte contre la pauvreté et l'exclusion sociale, prévue au Sommet de Lisbonne, de mars 2000, devait être développée par la méthode de coordination ouverte, en particulier pour les plans nationaux d'inclusion, permettent de tirer certaines conclusions, bien que les informations utilisées ne soient pas à jour.

Entre-temps, la publication “ La situation sociale dans l'Union européenne – 2004” de la Commission inclut dans son analyse également les dix nouveaux Etats membres, sur la base de diverses informations diffusées par Eurostat[5].

-  En 2001, près de 15% de la population de l'Union européenne était en situation de risque de pauvreté[6], c'est-à-dire près de 70 millions de personnes, sachant qu'en Grèce et au Portugal, ce résultat atteignait 20% et en Irlande 21%. Mais les revenus qui servent de base au calcul de 60% de la moyenne nationale sont très différents pays par pays, comme on peut le voir dans l'analyse des salaires minimums et dans la répartition des revenus précitée.

-  La protection sociale et les prestations de la sécurité sociale sont fondamentales pour réduire le risque de pauvreté. Sans les divers transferts sociaux, y compris les pensions et d'autres aides, le risque de pauvreté atteindrait, en moyenne, entre 30% de la population en Finlande, 37% au Portugal, 40% en France et au Royaume-Uni et 42% en Italie, ce qui démontre l'importance de la politique de protection et de sécurité sociale.

-  La répartition de la protection sociale varie énormément selon les Etats membres. Dans l'Union européenne à 15, en 2001, elle ne variait que de 3 644 PPA au Portugal, la valeur la plus basse, et 10 559 au Luxembourg, la valeur la plus élevée.

-  L'inégalité dans la répartition globale des revenus est également très élevée, que ce soit entre les groupes de population, ou entre les pays. En 2001, les 20% de la population avec les revenus les plus élevés recevait quasi cinq fois plus que les 20% de la population avec les revenus les plus modestes. Cet indicateur variait entre 3% au Danemark et 6,5% au Portugal.

-  Le pourcentage de personnes qui vivent dans des ménages de chômeurs [7] est très élevé. En 2003, dans l'Union européenne à 15, près de 10% de la population entre 18 et 59 ans vivait dans des ménages où toutes les personnes étaient au chômage.

Avec l'aggravation du chômage au cours des dernières années et la diminution des aides sociales dans certains Etats membres, la situation de pauvreté et d'exclusion sociale est probablement encore plus grave que ce que reflètent les statistiques, ce qui pose la question de la priorité à l'insertion sociale dans diverses politiques communautaires, notamment la politique monétaire et du marché intérieur, pour défendre les services publics de qualité, en donnant la priorité aux investissements publics dans les domaines sociaux de la santé, de l'éducation, de la formation, du logement, de la protection sociale, de l'accès à la justice, de la culture et des loisirs, notamment.

5. Education

Bien que disposant d'un accord généralisé sur l'importance de l'éducation, de la formation professionnelle, de l'éducation tout au long de la vie et de la recherche, de profondes inégalités et d'innombrables carences subsistent, démontrant que l'accent qui avait été mis sur ces matières lors du Sommet de Lisbonne, en 2000, n'a pas servi à grand chose. De récentes données démontrent que bien que la Commission ait souligné la nécessité d'accorder la priorité à la lutte contre l'abandon scolaire précoce et l'échec scolaire, la situation demeure grave dans plusieurs pays:

-  En 2003, le taux d'abandon scolaire chez les jeunes entre 17 et 19 ans qui ne terminent pas l'enseignement secondaire, était de 48,2% à Malte, 41,1% au Portugal, 29,8% en Espagne. Entre-temps, en Slovaquie, en République tchèque et en Pologne, il oscillait entre 4,9% et 6,3%.

-  De même, dans le domaine de la formation et de l'éducation tout au long de la vie, il y a de grandes divergences. En 2003, en revanche, en Suède, 34,2% des personnes âgées entre 25 et 64 ans avaient suivi une éducation et une formation, - au Portugal, seulement 3,6%, alors qu'il reste le pays avec le taux d'abandon scolaire le plus élevé.

Aussi est-il indispensable de prendre les mesures nécessaires pour changer cette situation, en accordant la priorité à l'éducation, à la formation professionnelle et à l'éducation tout au long de la vie.

  • [1] Eurostat - Statistiques en bref, 14/2004
  • [2]  Eurostat –Euro-indicateurs 122/2004 – 5 octobre 2004
  • [3]  Eurostat n° 37/2004 sur l'Economie et Finances
  • [4]  Eurostat nº 10 et 16/2004 sur la Population et conditions sociales
  • [5]  Eurostat Annuaire 2004.
  • [6]  Le seuil du risque de pauvreté relatif est donné pour le pourcentage de personnes qui vivent avec moins que la moyenne nationale de 60% du revenu de chaque pays, ce qui signifie qu'il s'agit de revenus de base très divers.
  • [7]  Tous les membres de la famille étaient au chômage, sans compter, bien entendu, les étudiants jusqu'à 24 ans.

MENETLUS

Pealkiri

Sotsiaalne situatsioon Euroopa Liidus

Menetluse number

2004/2190(INI)

Menetlusalus

art 45

Vastutav komisjon
  loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev

EMPL
18.11.2004

Nõuandev komisjon
  istungil teada andmise kuupäev

FEMM
18.11.2004

 

 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine
  otsuse kuupäev

FEMM
25.1.2005

 

 

 

 

Raportöör
  nimetamise kuupäev

Ilda Figueiredo
20.9.2004

 

Arutamine komisjonis

23.11.2004

17.1.2005

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

1.2.2005

Lõpphääletuse tulemused

poolt:

vastu:

erapooletuid:

22

17

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Andersson, Roselyne Bachelot-Narquin, Jean-Luc Bennahmias, Mihael Brejc, Udo Bullmann, Philip Bushill-Matthews, Milan Cabrnoch, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Derek Roland Clark, Luigi Cocilovo, Ottaviano Del Turco, Harald Ettl, Richard Falbr, Ilda Figueiredo, Richard Howitt, Stephen Hughes, Jan Jerzy Kułakowski, Sepp Kusstatscher, Jean Lambert, Raymond Langendries, Bernard Lehideux, Lasse Lehtinen, Elizabeth Lynne, Mary Lou McDonald, Jamila Madeira, Thomas Mann, Mario Mantovani, Jiří Maštálka, Ana Mato Adrover, Maria Matsouka, Roberto Musacchio, Ria Oomen-Ruijten, Csaba Őry, Dimitrios Papadimoulis, Jacek Protasiewicz, Luca Romagnoli, Leopold Józef Rutowicz, José Albino Silva Peneda, Jean Spautz, Eva-Britt Svensson, Georgios Toussas, Evangelia Tzampazi, Anne Van Lancker, Anja Weisgerber, Gabriele Zimmer

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Mihael Brejc, Udo Bullmann, Richard Howitt, Lasse Lehtinen, Jamila Madeira, Roberto Musacchio, Dimitrios Papadimoulis, Luca Romagnoli, Leopold Józef Rutowicz, Eva-Britt Svensson, Georgios Toussas, Evangelia Tzampazi, Anja Weisgerber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 178 lg 2)

Rodi Kratsa-Tsagaropoulou

Esitamise kuupäev – A6

9.2.2005

A6-0035/2005