RAPORT Euroopa Liidu roll aastatuhande arengueesmärkide (MDGd) saavutamisel
23.3.2005 - (2004/2252(INI))
Arengukomisjon
Raportöör: Glenys Kinnock
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
Euroopa Liidu roll aastatuhande arengueesmärkide (MDGd) saavutamisel
Euroopa Parlament,
- võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid (MDGd) kui rahvusvahelise üldsuse poolt vaesuse kõrvaldamiseks ühiselt kehtestatud kriteeriumid;
- võttes arvesse ÜRO arenguprogrammi järjestikuseid inimarengu aruandeid;
- võttes arvesse ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) aruannet „Vähim arenenud riigid 2002. aastal: Põgenemine vaesuse lõksust“;
- võttes arvesse ÜRO peasekretäri aastaaruandeid ÜRO aastatuhande deklaratsiooni rakendamise kohta, millest kõige uuem pärineb 27. augustist 2004,
- võttes arvesse ÜRO aastatuhande projekti professor Jeffrey Sachsi juhitava töökonna aruannet “Investeerimine arengusse: aastatuhande arengueesmärkide saavutamise praktiline kava”;
- võttes arvesse UNICEFi aastaaruandeid maailma laste olukorra kohta ja 1989. aasta laste õiguste konventsiooni;
- võttes arvesse rahvusvaheliste konverentside lõppdeklaratsioone ja järeldusi, eelkõige arengu rahastamise rahvusvahelise konverentsi (Monterrey, 2002), säästva arengu tippkohtumise (Johannesburg, 2002), vähim arenenud maade ÜRO kolmanda konverentsi (Brüssel, 2001), Maailma Kaubandusorganisatsiooni neljanda ministrite konverentsi (Doha, 2001), rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (ICPD) (Kairo, 1994), ÜRO Peaassamblee 1999. aasta eriistungi, kus vaadati läbi ICPD eesmärkide täitmine (“Kairo + 5”) ning maailma haridusfoorumi (Dakar, 2000) omi;
- võttes arvesse ELi liikmesriikide väljendatud riiklikke reservatsioone eespool nimetatud konverentside lõppdeklaratsioonides ja järeldustes;
- võttes arvesse ELi poolt 2002. aasta märtsis Barcelona tippkohtumisel Monterrey konverentsi eel võetud kohustusi;
- võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 177–181 ning Euroopa põhiseaduse lepingu artikleid III-316 kuni 318 ja III-321;
- võttes arvesse Euroopa Komisjoni raportit “Aastatuhande arengueesmärgid 2000–2004” (SEK(2004)1379);
- võttes arvesse nõukogu ja Euroopa Komisjoni 20. novembri 2000. aasta deklaratsiooni Euroopa Ühenduse arengupoliitika kohta;
- võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC) 22.–23. novembri 2004. aasta järeldusi;
- võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi teatisi “Strateegilised eesmärgid 2005–2009: Euroopa 2010: Euroopa uuenemispartnerlus – õitseng, solidaarsus ja turvalisus” ning “Komisjoni 2005. aasta töökava”, mis on kooskõlastatud asepresident Wallströmiga;
- võttes arvesse Euroopa Komisjoni teatist, mis käsitleb nõukogu otsuse ettepanekut ühenduse seisukoha vastuvõtmise kohta AKV-EÜ ministrite nõukogus, puudutades kõikide suure võlakoormusega vaeste (HIPC) vähim arenenud AKV riikide erilaene, mis on veel tagasi maksmata pärast HIPC võlakergendusmeetmete ja selle kohta tehtud 25. aprilli 2002. aasta [1] resolutsiooni täielikku rakendamist;
- võttes arvesse oma 13. jaanuari 2005. aasta resolutsiooni arengumaade võlakergenduse kohta [2];
- võttes arvesse 1996. aasta maailma toidufoorumil antud tõotust vähendada nälgivate inimeste arvu 2015. aastaks poole võrra;
- võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
- võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0075/2005);
A. arvestades, et Euroopa Liit annab üle 50% kogu maailma arenguabist, ja arvestades, et 2000. aasta septembris allkirjastasid ELi liikmesriigid ja Euroopa Komisjoni president aastatuhande deklaratsiooni ning 2001. aasta detsembris kiitis ÜRO Peaassamblee heaks aastatuhande arengueesmärgid,
B. tunnustades, et aastatuhande arengueesmärke, mis rõhutavad vaesuse kaotamise eesmärkide nimel tehtavaid jõupingutusi, tuleb lugeda säästva arengu, õigluse, võrdsuse, valitsemise ja õigusriigi edendamise laiema tegevuskava osaks;
C. arvestades, et vastavalt ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) 2002. aasta vähim arenenud riikide raportile on äärmises vaesuse elavate inimeste arv viimase kolmekümne aastaga kasvanud rohkem kui kaks korda, tõustes 138 miljonilt 1960. aastatel 307 miljonini 1990. aastatel, ja kui praegused suundumused jäävad püsima, tõuseb 2015. aastaks vähem kui ühe USA dollariga päevas toime tulema pidavate inimeste 307 miljonilt 420 miljonile;
D. arvestades, et vaesusevastased meetmed nõuavad eelkõige nii tööstusriikide kui arengumaade poliitika radikaalset muutmist, et tegeleda vaesuse struktuuriliste põhjustega, sealhulgas maailmakaubanduse ebaõiglaste eeskirjadega, arengumaade jaoks üle jõu käivate võlamaksetega rahvusvahelistele finantsinstitutsioonidele ning rikkuse ebaõiglase jaotumisega;
E. tunnustades, et aastatuhande arengueesmärkide täitmine eeldab praeguse abisumma kahekordistamist ning selle nimetatud tasemel hoidmist vähemalt ühe aastakümne jooksul;
F. tunnustades samaaegseid jõupingutusi täiendavate uuenduslike rahastamisallikate leidmiseks, tunnistades samal ajal, et abi kvaliteet ja sisu on samavõrd tähtsad;
G. kahetsedes, et kaks kolmandikku arengumaid kulutab laenude teenindamisele rohkem kui põhilistele sotsiaalteenustele;
H. tunnustades, et paljud suure võlakoormusega riigid vajavad 100% võlakergendust ning peaksid jõudma aastasse 2015 ilma, et nende võlakoormus ületaks nende tagasimaksevõimet;
I. arvestades, et Majanduskoostöö- ja Arenguorganisatsiooni arenguabikomitee (OECD/DAC) 2002. aasta vastastikuses eksperthinnangus kritiseeriti Euroopa Ühendust “ühenduse üldstrateegia puudumise pärast ning asjaolu pärast, et ühenduse arengupoliitika eesmärke on liiga palju, nad on liiga ebamäärased ning täielikult tähtsuse järgi reastamata”, ning arvestades, et seni ei ole tehtud mingeid tegelikke jõupingutusi tagamaks, et ühenduse abi ja ELi liikmesriikide kaudu antav abi täiendaksid teineteist;
J. märkides, et 90%le maailma elanikkonnast on suunatud vaid 10% maailma tervishoiuressurssidest ning et 95% AIDSi põdevast 38 miljonist inimesest elab arengumaades;
K. tunnustades ennetuse tähtsust, kuid rõhutades ka vajadust tagada aasta lõpuks kolmele miljonile inimesele retroviiruse vastased ravimid;
L. arvestades neljast inimmalaaria parasiidist kõige kahjulikuma vormi osas hiljuti tehtud edusamme, mis avab tee uuteks ravimenetlusteks;
M. on ärevil HIVi ja AIDSi nakatumise kõrgema määra pärast Aafrikas alal, mis jääb Saharast lõunasse ning kus on järsult vähendatud kulutusi tervisele ja haridusele;
N. arvestades, et mõned troopilised haigused on ravitavad, kuid ravimid ei ole kas taskukohased, neid ei toodeta enam või ei ole nad kvaliteetsed või tõhusad;
O. tunnustades, et Aafrikas Saharast lõunasse jääval alal on 57% HIVi nakatunud täiskasvanutest naised, ning taunides survet, millega kahjustatakse seksuaal- ja soojätkamistervisega seonduvate õiguste edumeelset poliitikat, kusjuures selle surve tagajärjeks on soovimatute rasestumiste ja ohtlike abortide arvu kasv;
P. arvestades keskkonnasäästlikkuse, kaubandus- ja arengupoliitika ning äärmusliku vaesuse ja nälja kaotamise vahel valitsevaid olulisi seoseid, ning arvestades, et maapiirkonnas elavate vaeste inimeste elatis sõltub peaaegu täielikult põhiliste loodusressursside – metsade, muldade, karja- ja jahimaade, mere- ning mageveevarude – säästvast majandamisest;
Q. tunnustades Doha arenguvooru võimalikku mõju ning vajadust õiglastel ja erapooletutel reeglitel põhinevate kaubandussüsteemide järele, mille eesmärgiks on korrigeerida ülemaailmse kaubanduse tasakaalustamatust, eriti Aafrika puhul;
R. tunnistades, et varasem arengukoostöö oli rajatud eelkõige valdkonnastrateegiatele, ja arvestades, et olemasoleva ilmse sünergiaga seoses tuleks aastatuhande arengueesmärkide täitmisele kasuks süsteemipõhisem lähenemine;
1. tervitab Euroopa Komisjoni raportit aastatuhande arengueesmärkide 2000–2004 kohta ning ootab ELi kokkuvõtlikku aruannet, milles tehakse uute meetmete ettepanekud tagamaks, et ühenduse abi on täielikult suunatud nende arengueesmärkide rakendamisele;
2. rõhutab, et vaesuse vähendamist aastatuhande arengueesmärkide saavutamise ja aastatuhande deklaratsiooni kaudu tuleb üheselt tunnustada kui ELi arengupoliitika üldraamistikku ning et see peab selgelt kajastuma ka kõikides poliitilistes ja seadusandlikes ettepanekutes; kuid leiab, et aastatuhande arengueesmärke ei tohi vaadelda kui tehnilist küsimust, mis lahendatakse lihtsalt suurema rahastamise teel, tegemata seejuures kindlaks ja lahendamata vaesuse põhjusi;
3. avaldab kahetsust, et erinevalt aastatuhande arengueesmärkidest 1–7 puudub 8. eesmärgil kindel tähtaeg;
4. rõhutab seost aastatuhande arengueesmärkide, vaesuse vähendamise riiklike strateegiate, makromajanduspoliitika, avaliku sektori kulutuste tulemusliku juhtimise, hea valitsemistava ning heade tegevuspõhimõtete toetamise ühtlustatud abi vahel;
5. on veendunud, et vaesuse vähendamise strateegilised dokumendid (PRSP) ja riikide strateegilised dokumendid (CSP) peaksid olema aastatuhande arengueesmärkide saavutamise olulised vahendid, kuid arvab, et need tuleks arengueesmärkide paremaks toetamiseks läbi vaadata, ning nõuab nn kiirvõitude talletamist PRSPdes ja CSPdes, et muuta need säästva ja struktuurse lähenemise osaks; usub, et arengueesmärkidel põhineva PRSP arendamise protsess peaks olema avatud ja konsultatiivne, kaasates kõiki võtmetähtsusega sidusrühmi nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil;
6. usub, et riikliku ja piirkondliku arengupoliitika peab elanikkond ise demokraatlikult välja töötama ning et vastavad valitsusorganid peaksid elanikkonnale demokraatlike institutsioonide kaudu oma tegevusest aru andma ja seda mitte abiandjate strateegilistest huvidest lähtuvatel tingimustel;
7. usub, et vaesusevastane võitlus hõlmab riigi või piirkonna õiguse tunnustamist määratleda demokraatlikult oma poliitika, prioriteedid ja strateegiad jätkusuutliku toiduainetootmise ja majandusarengu edendamiseks, mobiliseerides oma loodus- ja inimressursid ning kohapealse oskusteave;
8. rõhutab, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tuleb kasutada kõiki vahendeid ning seetõttu on tarvis võimalikult ulatuslikku partnerlust vastavate sidusrühmade, eriti parlamentide ja kodanikuühiskonnaga, et pakkuda vajalikku innovatsiooni, vahendeid ja suutlikkust;
9. on seisukohal, et tuleb täielikult tunnustada iga riigi õigust ja kohustust tagada oma elanikkonna kindlustamine toiduainetega ning kaitsta end vajadusel teiste riikide ekspordi eest, mis võib selle ülesande täitmist takistada;
10. on arvamusel, et avalikke teenuseid tuleb koondada ja arendada vaesusega seotud suurte hädade – nt epideemiad, kirjaoskamatus, joogivee nappus ja reovee puhastusvõimaluste puudumine – heastamiseks;
11. nõuab aastatuhande arengueesmärkidele vastupidiselt valdkonnapõhisele lähenemisele integreeritud lähenemist;
12. kiidab liikmesriike, kes on jõudnud 0,7 protsendini rahvamajanduse kogutulust või üle selle, märkides seejuures mõnede riikide muret tekitavat suundumust alustada abimäärade vähendamise protsessi, samuti loobumist varem ajakavas toodud kohustustest;
13. rõhutab, et ehkki EL näib praegu täitvat oma vahe-eesmärki suunata 2006. aastal 0,39% rahvamajanduse kogutulust ametlikuks arenguabiks, on liikmesriikide tulemustes suuri lahknevusi, ning seetõttu kutsub neid liikmesriike, kes on siiani mahajäämuses, üles kohustuma täitma selget ajakava ning tähtaegu, et saavutada 0,7% eesmärk enne 2015. aastat;
14. tervitab kümne uue ELi liikmesriigi hulgast paljude juba saavutatud edusamme ametliku arenguabi taseme järsu suurendamise osas ning soovitab seda suundumust jätkata;
15. rõhutab, et põhihariduse ja tervishoiu 20% eesmärk peaks olema lülitatud ELi ja Euroopa Arengufondi eelarvesse, laiendades põhiliste sotsiaalteenuste jaoks olemasolevat 35% eesmärki;
16. toetab ettepanekut, et majandus- ja rahandusnõukogu (ECOFIN) ja GAERCi nõukogu peaksid regulaarselt hindama ametliku arenguabi edu, kutsudes samas liikmesriike üles seadma iga-aastaseid ametliku arenguabi eesmärke üldise arenguabi ja vähim arenenud riikidele osutatava abi kohta;
17. soovitab Euroopa Komisjonil vaadata läbi oma arengule suunatud ressursside jaotus ning kohustuda suurendama oluliselt oma arengukulutusi järgmise finantsperspektiivi vältel;
18. kutsub ELi üles astuma selgeid samme vaesuse vastu, töötades välja sidus poliitika kaubanduse, arengukoostöö ja ühtse põllumajanduspoliitika valdkonnas, et vältida otseseid või kaudseid negatiivseid mõjusid arengumaade majandusele;
19. soovitab Euroopa Komisjonil lisaks võetud kohustusele suunata 0,7% rahvamajanduse kogutulust ametlikuks arenguabiks uurida ka uuenduslikke rahastamisressursse ning vaadata läbi kõik arenguprogrammide alternatiivse rahastamise tagamiseks tehtud ettepanekud;
20. nõuab võlakergendust, kustutades suure võlakoormusega riikide võlad, eeskätt nende vähim arenenud riikide võlad, kelle valitsused peavad lugu inimõigustest, hea valitsemise põhimõttest ja kes peavad esmatähtsaks vaesuse kaotamist;
21. kutsub üles seostama võlakergendust mitte ainult võla ja ekspordi suhtarvudega, vaid ka aastatuhande arengueesmärkidel põhinevate vajadustega;
22. julgustab Euroopa Komisjoni ja liikmesriike tugevdama oma partnerlussuhteid arengumaadega, mis soodustab prognoositavust, vastastikust aruandekohustuslikkust ning vastastikuseid kohustusi;
23. usub kindlalt, et lahendades koos korruptsiooni ja ebaseadusliku finantstegevusega seotud probleemid Cotonou partnerluslepingu sätete alusel, on AKV ja ELi riigid suutelised andma suuremat panust võitlusesse vaesuse, kuritegevuse ja terrorismi vastu ning samal ajal looma poliitilise stabiilsuse ja edendama sotsiaalset ja majandusarengut;
24. rõhutab avaliku sektori finantsjuhtimise arvutiseerimise tähtsust laiemas e-valitsuse kontekstis, et tulla paremini toime halvasti toimiva bürokraatiaga ja vältida läbipaistvuse puudumist;
25. soovitab Euroopa Komisjonil tugevdada märkimisväärselt jõupingutusi selleks, et liikmesriikide arengukoostöö meetmed täiendaksid paremini Euroopa Komisjoni meetmeid, lähtudes iga abiandja suhtelistest eelistest;
26. tervitab selliseid algatusi nagu ELi doonoriatlas, millega püütakse koordineerida arenguabi liikmesriikide lõikes, ning ärgitab Euroopa Komisjoni seda vahendit täiustama ja täpsustama, et teda saaks kasutada nende valdkondade määratlemiseks, kus ühtlustamine tagaks kõige kiirema edu;
27. nõuab sellega seoses selgepiirilisi ühtlustamiskohustusi ja -ajakavasid ning kõikide partnerite riiklikul tasandil kaasatuse jälgimiseks ette nähtud näitajate ja võrdlusaluste väljatöötamist;
28. rõhutab info- ja sidetehnoloogia (IST) revolutsiooniga tekkinud võimalusi, näiteks IST hariduse valdkonnas, IST tervishoiu parandamiseks, IST heaks valitsemiseks, vaesusega seotud eriprobleemide lahendamisel;
29. rõhutab tänapäevaste energiateenuste ligipääsetavuse tähtsust vaeste inimeste jaoks; tunnustab samal ajal, et arengumaad ei peaks kordama tööstusriikide vigu ja seepärast tuleb eriliselt toetada investeerimist puhastesse ja tõhusatesse energiatehnoloogiatesse;
30. kutsub Euroopa Komisjoni üles suurendama rahastamist ning koostama aastatuhande arengueesmärkidele tugineva üleilmse arengukoolituse ja -teabe kava;
31. soovitab kõigil ELi liikmesriikidel rakendada täielikult oma Rooma deklaratsioonist tulenevaid kohustusi parandada abi andmist ning siduda abi põhimõtteliselt lahti;
32. soovitab Euroopa Komisjonil tagada ELi asumine nende jõupingutuste esirinnas, millega tagatakse tasuta ja kohustuslik põhiharidus, ning nõuab, et seda tuleb kombineerida märkimisväärsete uute ressursside ning olemasolevate ressursside sihipärase kulutamisega;
33. usub, et jääb täitmatuks unistuseks saavutada aastatuhande arengueesmärgid vähendada vaesust ja nälga, võimaldada kõikidele tasuta haridus ja parandada juurdepääsu tervishoiule, kui arengumaad kulutavad samal ajal sotsiaalteenuste tasumisest neli korda enam võlgade tagasimaksmisele;
34. nõuab tungivalt, et kuna Maailmapanga kiirendatud haridusalgatuse (FTI) peamiseks väljakutseks on välise rahastamise puudus, peaks Euroopa Komisjon püüdma suurendada rahalisi vahendeid hariduse ja kiirendatud haridusalgatuse jaoks;
35. rõhutab, et on oluline pöörata eritähelepanu tüdrukute haridusele, kuna haritud naised loovad väiksemaid ja tervemaid perekondi ning aitavad suurendada tootlikkust ja vähendada vaesust;
36. nõuab eritähelepanu keskendamist orbudele ning sotsiaalse tõrjutuse all kannatavatele poistele ja tüdrukutele, keda on ebaproportsionaalselt raskelt tabanud tagajärjed, mille põhjuseks on ebapiisav juurdepääs haridusele;
37. soovitab Euroopa Komisjonil uurida, kuidas anda õigeaegne ja positiivne panus sellise paketi koostamisse, mis sisaldab malaaria ennetamiseks mõeldud voodivõrke, immuniseerimist Vaktsiinide ja Immuniseerimise Ülemaailmse Liidu (GAVI) kaudu ning kondoomide jagamist, seda eeskätt vahendina võitluses HIVi ja AIDSiga; ELi liikmesriigid võiksid selles ettevõtmises osaleda riiklikul tasandil; rõhutab, et nimetatud meetmed tuleb kinnistada pikaajalises strateegias, et muuta nad säästva lähenemise osaks;
38. kutsub Euroopa Komisjoni üles olema malaariavastase võitluse teejuhiks, ühendama vahendid ning käivitama asjakohased ja laiaulatuslikud meetmed, et saada see pandeemia kontrolli alla ning pikemas perspektiivis likvideerida, pannes eriti rõhku ennetamisele;
39. nõuab eriti avalike teadusuuringute hulga suurendamist ja erasektori investeeringute mobiliseerimist vaktsiiniuuringute kiirendamiseks;
40. rõhutab, et tervishoiu põhiteenuste kättesaadavus ja taskukohasus on absoluutne tingimus kõikide tervisepoliitika valdkondade edukaks teostamiseks arengumaades;
41. toetab Euroopa Komisjoni nõustumist kättesaadavate ja taskukohaste ravimite vajadusega ning rõhutab TRIPS-lepingu rakendamise hoolika jälgimise vajadust;
42. nõuab rahastamist tervishoiuga seotud hädaolukordade lahendamiseks arengumaades ning nõuab, et riikide valitsused tähtsustaksid tervishoidu;
43. juhib tähelepanu sellele, et joogivee olemasolu ja tasakaalustatud toit on rahva tervise jaoks elulise tähtsusega; seetõttu väidab, et juurdepääs joogiveele on oluline võitluses vaesuse ja haigustega, mille põhjuseks on joogivee puudumine;
44. kutsub arengumaid üles uuendama avalikke teenuseid ja põhilisi tervishoiusüsteeme ning usub, et Euroopa abi peab toetama eelkõige arengumaade riiklikke jõupingutusi inim-, institutsioonilise ja infrastruktuurilise suutlikkuse tugevdamisel;
45. nõuab tervishoiutöötajate arvu märkimisväärset suurendamist, sest sellelt alalt lahkujaid on rohkem kui väljaõppe saajaid;
46. nõuab ELilt suurema panuse andmist Ülemaailmsesse Tervishoiufondi, sest seni 2005. aastaks eraldatud raha moodustab vaid ühe neljandiku vajatavast summast, ning et EL ja teised peaksid töötama jõupingutuste dubleerimise vältimise nimel ning edendama HIVi/AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria riiklike poliitikate väljatöötamist;
47. soovitab, et EL oleks jätkuvalt teejuhiks seksuaal- ja soojätkamistervisega seonduvate õiguste vallas, säilitades kõik selle valdkonnaga seonduvate teenuste, sh pereplaneerimise, sugulisel teel nakkavate haiguste ravi ja ohutute legaalsete abortide teenuste rahastamise tasemed;
48. nõuab, et aastatuhande 5. arengueesmärgi alusel, mis puudutab igakülgset ligipääsu seksuaal- ja soojätkamistervisega seonduvatele teenustele aastaks 2015 ja sellega seotud näitajaid, seataks eesmärk, mis tagab samasuguse või kiirema edu vaeste ning muude ebasoodsa sotsiaalse seisundiga või ohualdiste rühmade hulgas; nõuab samuti vastavate näitajate nõuetekohast määramist ülejäänud seitsme arengueesmärgi alusel;
49. rõhutab vajadust võtta kõikides Euroopa Komisjoni programmides ja hindamisel omaks õigustepõhine lähenemine lastele, ning kuna lapse õigused puudutavad mitmeid valdkondi, tuleb neid süstemaatiliselt järgida kõikides vahendites ja programmides;
50. leiab, et ELi arengupoliitikas tuleb taas keskenduda soopõhilistele prioriteetidele kui põhiõigustele ning Cotonou lepingu alusel ja mujal kohaldatavate valitsemiskriteeriumide osale;
51. väidab, et tuleks lõpetada naiste kõrvalejätmine, võimaldades neil seega mängida keskset rolli aastatuhande arengueesmärkidel ja teistel eluliselt tähtsatel, eriti piirkondlikku ja kohalikku valitsemist puudutavatel üldreformidel rajanevate vaesuse vähendamise strateegiate koostamisel ja jälgimisel;
52. tervitab ja toetab Euroopa Komisjoni kavatsust tugevdada taas oma suhteid Aafrikaga, tehes tihedat koostööd „Uue partnerlusega Aafrika arenguks“ (NEPAD), Aafrika Liiduga (AU) ja selliste hiljutiste algatustega nagu Aafrika komisjon;
53. kinnitab EÜ asutamislepingu artiklis 178 kindlaks tehtud ühenduse vajadust kaaluda vajaduse korral mõju-uuringute abil, kas tema muud poliitilised meetmed kahjustaksid arengupoliitika eesmärke;
54. nõuab, et keskkonnale tuleks pöörata riigi tasandil piisavalt tähelepanu, et aidata kaasa aastatuhande 7. arengueesmärgi saavutamisele, lisades keskkonna ja säästva arengu selgesõnaliselt piirkondlikesse ja riiklikesse strateegiadokumentidesse;
55. rõhutab, et toetus selliste elutähtsate süsteemide nagu tervislike muldade, metsade ja merevarude kaitsmisele ja taastamisele, samuti mageveevarude mõistlikule majandamisele on vaesuse vähendamise programmide lahutamatu osa ning et selliseid sekkumisi tuleks pidada esmatähtsaks ELi arengukoostööalases tegevuses;
56. palub Euroopa Liidu Nõukogul kutsuda kokku ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) nõukogu tagamaks, et aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamise septembrikuisel tippkohtumisel algatataks tänaseni rakendatud kaubanduse liberaliseerimispoliitika sotsiaalsete ja keskkonnatagajärgede põhjalik läbivaatamine selle tagamiseks, et nimetatud poliitika toetaks vaesuse likvideerimist võimalikult tõhusalt;
57. meenutab, et ausate reeglitega kaubandus, kuigi mitte absoluutne maailma vaesuse heastaja, võib aidata kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele tänu selle mõjule majanduskasvule;
58. võtab arvesse ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi ning muude institutsioonide viimaseid uuringuid, mis näitavad, et kaubanduse ulatuslikku liberaliseerimist vähim arenenud riikides on väga vähe tõlgitsetud püsivaks ja märkimisväärseks vaesuse vähendamiseks ning see on aidanud kaasa arengumaade, eelkõige Aafrika riikide kauplemistingimuste vähenemisele;
59. kutsub Euroopa Komisjoni üles kohandama võimaluse piires oma koostöö- ja kaubanduspoliitikat, et aidata arengumaade valitsustel säilitada ja arendada avalikke teenuseid, eelkõige neid, millega tagatakse elanikkonna juurdepääs joogiveele, tervishoiuteenustele, haridusele, transpordile ja energiale;
60. kordab seoses veesektori liberaliseerimise mõjude aruteludega, et veega seotud teenused peaksid põhimõtteliselt jääma täielikult riikliku vastutuse ja kontrolli alla, jättes nimetatud põhimõtte tagamise riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste hooleks, ning soovitab Euroopa Komisjonil selle arvamusega nõustuda;
61. kahetseb, et puudub ajakava põllumajanduse eksporditoetuste likvideerimiseks; seetõttu leiab, et Euroopa Parlament peaks avaldama survet selle ajakava koostamiseks;
62. kutsub ELi liikmesriikide ja teiste tööstusriikide juhte üles võtma selgepiirilisi meetmeid aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, likvideerides eksporditoetused, mis kahjustavad kohalikku toiduainetootmist ja majandusarengut;
63. kutsub Euroopa Komisjoni üles parandama käimasolevate WTO läbirääkimiste arenguvalmidust, keskendudes toiduainetega kindlustamisele ja maapiirkondade tööhõivele, mis kuuluvad vaesuse likvideerimise kõige tõhusamate elementide hulka, muu hulgas nn arengukasti sisseviimisele WTO põllumajanduskokkuleppesse, et võimaldada vaesematel riikidel paremini tegeleda toiduainetega kindlustamise küsimusega ja säilitada elatusvahendid maal, ning ELi põllumajandusekspordi toetuste täielikule lõpetamisele;
64. tervitab EÜ poolt tunnustatud eri- ja diferentseeritud režiimi vajadust, kuulates ära arengumaade mure kaubanduse liberaliseerimise ja vastastikkuse mõju pärast;
65. kutsub Euroopa Komisjoni üles edendama WTO kiireloomulist reformi, et tõsta säästvus ja vaesuse likvideerimine esikohale kaubandusläbirääkimiste päevakorras, ning tõhustama tegelikku eri- ja diferentseeritud režiimi;
66. palub Euroopa Komisjonil lisada aastatuhande arengueesmärkide kokkuvõtliku aruande esmatähtsate meetmete hulka ELi tarbekaubahindade stabiliseerimise meetmed, kaasa arvatud rahvusvahelise tarnimise korraldamise meetodite läbivaatamise, tarbekaubahindade käesolevasse WTO läbirääkimiste vooru lisamise ettepanekute toetamise ning tarbekaupade töörühma finantseerimisel osalemise ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) ettepanekul;
67. meenutab, et majanduskoostöölepingute (EPA) läbirääkimiste lõppedes ei peaks ühegi AKV riigi kaubandussuhted olema pärast 2007. aastat vähem soodsas olukorras kui praeguse korra kohaselt, ning et puuduvad a priori garantiid või kohustused, mille järgi nad 2007. aasta lõpus igale majanduskoostöölepingule alla kirjutaksid;
68. pidades silmas majanduskoostöölepingute läbirääkimisi AKV partneritega, kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et need oleksid AKV riikide arengu edendamise ja vaesuse likvideerimise vahenditeks, muuhulgas turulepääsul mittevastastikkuse põhimõtte jätkamise abil, et tagada AKV partneritele maailmakaubanduses aus koht, keskendudes tarnepiirangutele ja tundlike toodete kaitsele ning tugevdades olemasolevaid piirkondlikke lõimumispingutusi, ja algatama GATT-lepingu artikli 24 muutmise või selgitamise;
69. soovitab võtta täielikult arvesse asjaolu, et AKV riigid sõltuvad sageli suures osas toormest, mis on eriti tundlik hinnakõikumistele ja tariifide järkjärgulisele tõusule, ning rõhutab mitmekesistamise tähtsust ja töötleva tööstuse ning VKEde arendamist nimetatud riikides;
70. kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama üleminekuperioodil kaubandusliku mittevastastikkuse põhimõtet, mis peaks reguleerima tööstusriikide ja arengumaade suhteid, ning olema AKV riikide suhtes majanduskoostöölepingu läbirääkimiste vältel paindlik, arvestades nende arengutaset, majanduste suhtelist väiksust ning nende finants-, arengu- ja kaubandusvajadusi, ja tagama tegelikkuses seda, et majanduskoostöölepingud saavad AKV riikides säästva arengu vahenditeks;
71. kutsub Euroopa Komisjoni üles looma majanduskoostöölepingu (EPA) kehtivaid alternatiive, laiendades näiteks algatust “Kõik peale relvade” (EBA) kõikidele vähim arenenud riikide hulka mittekuuluvatele riikidele või parandades ELi ettepanekut GSP+ nende AKV riikide jaoks, kes võivad näidata üles soovimatust ühineda majanduskoostöölepinguga;
72. rõhutab kaubanduse suutlikkuse suurendamise tähtsust ja vajadust ELilt saadavate täiendavate vahendite järele, et tõsta AKV riikide võimet määratleda vajadusi ja strateegiaid, pidada läbirääkimisi ja toetada piirkondlikku lõimumist ning aidata kaasa nimetatud protsessile, ja eeskätt mitmekesistamisvajadust, et toetada piirkondlikku lõimumist ning teha ettevalmistusi liberaliseerimiseks, suurendades tootmis-, tarne- ja kaubandussuutlikkust ning korvates kohandamiskulusid, ja suurendada piirkondade suutlikkust meelitada ligi investeeringuid;
73. rõhutab, et kohalike turgude ja kaubanduse suutlikkuse suurendamine on täpselt sama oluline kui juurdepääs turule, ja selleks, samuti mitmekesistamiseks ja toetusteks, eelkõige banaanide, riisi ja suhkru osas, tuleb teha rahastamine kättesaadavaks;
74. rõhutab, et nõukogu peaks võtma varaseid meetmeid, millega rakendatakse WTO 30. augusti 2003. aasta Doha deklaratsiooni (TRIPS-lepingu ja tervisekaitse kohta) lõike 6 rakendamist käsitlevat otsust ning kutsub Euroopa Komisjoni üles soovitama liikmesriikidele võtta nii kiiresti kui võimalik täielikult kasutusele uus määrus;
75. rõhutab, et nõukogu peaks kiirendama ELi tundlikke tooteid käsitleva kaubanduspoliitika reformi otsustamismenetlust;
76. kutsub Euroopa Komisjoni üles suurendama kaubandusega seotud abi ja toetama suutlikkuse suurendamist, mis on oluline sel juhul, kui vaeseimad riigid oleksid võimelised tulema toime turu liberaliseerimisest tuleneva suureneva konkurentsiga;
77. nõuab Euroopa Investeerimispanga põhikirja ja mandaadi läbivaatamist, mis võimaldaks tõelise arengumandaadi alusel tegutseva eraldi osakonna loomist;
78. leiab, et aastatuhande arengueesmärke ei ole võimalik saavutada ilma järjekindla poliitikata, millest saavad kasu naised, lapsed, vanurid ja puuetega inimesed;
79. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, Euroopa Komisjonile, liikmesriikide ja liituvate riikide valitsustele ja parlamentidele, ÜROle ja OECD arenguabikomiteele.
- [1] ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 167
- [2] Nimetatud kuupäeval vastu võetud tekstid, P6_TA-PROV(2005)0008.
EXPLANATORY STATEMENT
INTRODUCTION
The Millennium Declaration was adopted by world leaders in 2000. It provides us with a blueprint for a global partnership for development and collective security. The Declaration identified 8 Millennium Development Goals (MDGs) to be achieved by 2015. The targets include halving extreme poverty, halting the spread of HIV/AIDS and providing universal primary education. In September 2005, a UN Special Session will assess progress. The G8 Summit and the Ministerial Conference of the WTO in Hong Kong will provide further opportunities to take stock.
The MDGs are comprehensive and widely supported. The achievement of the targets would lift 500 million people out of extreme poverty. 30 million children, who would otherwise die before their 5th birthday would be saved, as would more than 2 million mothers, who would otherwise not have survived pregnancy and childbirth. Hundreds of millions of women and girls would be educated and millions would have access to have clean water and safe sanitation. The world has the technologies, policies and financial resources. It is time to be constructive practical and positive.
Substantial progress is required especially in Sub Saharan Africa where countries are caught in a profound and pervasive poverty trap and where they are alarmingly off track. It is the region of the world most affected by HIV/AIDS and requires growth of more than double the current rate. Development efforts in Africa are frequently undermined by the absence of effective frameworks for peace and security. Attention must be paid to governance, democracy building and the rule of law. This will require continuing support for the AU and NEPAD. The proposal by the Commission to reinvigorate its relationship with Africa is welcome and the EP looks forward to being fully consulted.
For these challenges, there is no silver bullet, no vaccine and no miracle cure. The MDGs are not a technical matter which will be resolved simply by providing more money without identifying and tackling the underlying causes of poverty. Yet, there can be real progress if the right priorities are set. The UN Secretary General has confirmed that there has been unprecedented coordination. After the surge of compassion for the Asian victims of the tsunami, we must focus on the relentless silent tsunamis that afflict the world’s poorest people. Alliances should be forged between governments, civil society, women’s organisations, environmentalists, teachers, trade unions and elected politicians, especially parliamentarians. In order to globalise social justice, we must hold all of our governments to account in order to create the political will, which is essential for the successful realisation of the promise offered by the MDGs.
MEETING THE CHALLENGE OF MDG 8
The EP's contribution to the EU's preparation for the 2005 review of progress represents our continuing interest in ensuring that international summitry can contribute to reducing poverty. Reports by the EC and Member States will provide the basis for an EU-wide Synthesis to be produced in time for Council discussions in April 2005. The EP will provide a clear verdict on action undertaken by the EU, whilst also laying down a framework for the future.
The EC document provides us with a good summary of progress and differentiates between those MDGs to which the EC can contribute and those which will need specific commitments by the Commission (MDG8 & part of MDG7). The means of implementation are dealt with in a detailed way and there is a partial and welcome emphasis on the importance of coherence. The EU has a responsibility to take an unequivocal position on MDG8 policies. The current review is an opportunity for all, including the EP, to lay down clear benchmarks and to assess the performance of donors on MDG 8.
The European Council adopted a number of commitments in Barcelona in March 2002, including the following
· To examine the means and timeframe for each EU Member State to reach the UN target of 0.7% ODA of GNI with an intermediary target of 0.39% ODA by 2006
· To explore innovative sources of financing
· To pursue efforts to restore debt sustainability in the context of the HIPC initiative
· To improve aid effectiveness through closer co-ordination and harmonisation
· To increase its trade related assistance
Aid
The Millennium Project Report states that the overall ODA required to achieve the MDGs during the coming decade will be $135 billion in 2006, rising to $195 billion in 2015. These figures imply a doubling of donors' ODA to GNP ratios. The EU must honour its commitments
There are no set, clear deadlines for MDG 8, but issues related to the quantity of aid must be addressed. Only 4 Member States have already reached the 0.7% target. Others have set timetables. Austria, Germany, Greece, Italy and Portugal are all far off target and have regrettably made no commitment to improve their performance. A common binding commitment to the 0.7% target should be made without exception by Member States. The Council and Commission should re-examine its targets and ensure that there is close monitoring by ECOFIN and GAERC of annual intermediate targets. Certain Member states cannot be allowed to renege on what is their responsibility and moral obligation.
Financial perspective
The ability to achieve targets for ODA will depend on the financial perspective for development assistance from 2007-2013. Under the current proposals, the EC will fail to make the progress required to meet international aid commitments as less and less money is spent on development. Development spending is being squeezed by other categories, as well as within the external relations category itself. As the situation stands, from 2007 - 2013, we will see progressively less money for development.
The Commission must back up proposals to increase Member State ODA with a commitment to significantly increase its own development spending over the course of the next financial perspective. In particular, with reference to the proposed Development Cooperation and Economic Cooperation instrument, it is necessary to insist that a clear distinction be made between our cooperation undertaken in developed countries and that which takes place in developing countries.
Innovative Sources of Financing
There are a number of suggestions for alternative sources of funding, including taxation on international transactions and on carbon emissions.
Chancellor Browns International Finance Facility (IFF) proposal involves selling government bonds on the capital markets in order to double money available globally for aid. One example of the benefits which could accrue relates particularly to the research and development of vaccines, including for AIDS. A pilot version of the proposed IFF could create a purchase mechanism, leading to the immunisation of 90% of children against common but lethal diseases by 2015.
The IFF does not represent a solution to the need for grants rather than loans and should not be seen as a substitute for substantial increases in ODA. There is an acknowledged danger that when the facility ends in 2015, donor countries might reduce development budgets in order to finance IFF repayments. We need more information about how the IFF would be administered and also assurances that funds will be used effectively for poverty reduction.
DEBT
The EC should seek to broker a Member State position on debt because as the Report acknowledges the HIPC Initiative has failed to deliver sufficient progress on achieving debt sustainability in the poorest countries. According to Jeffrey Sachs, "debt sustainability should be redefined as the levels of debt consistent with achieving the MDGs".
Countries should reach 2015 without debt overhang and many heavily indebted countries require urgent 100% debt relief. We should support the creation of an independent debt arbitration panel, likely to assist poor countries with their efforts to finance vital social services.
A new debt initiative should provide a speedier phasing out of debt for those countries whose governments respect human rights, the principle of good governance and give priority to poverty eradication. At the same time, the EU should take the lead on the cancellation of bilateral debt, setting targets for the EU as a whole as well as for individual Member States.
Aid effectiveness
The Barcelona Commitments underline the need for the EU to improve harmonisation and co-ordination. As a multilateral donor, the EU faces a number of specific problems, exacerbated by the frequently competing priorities of its 25 Member States. Europe has too many agencies and categories of funding and poor countries often can’t deal with the pressures they face from donors. Demands for transparency and additional safeguards have resulted in the EU being slow to deliver aid and unable to provide long-term commitments.
The OECD DAC reviews give useful information and recommendations, to which the EP Development Committee pays particular attention. We see that too often aid is given for geopolitical reasons, with donor exporters in mind or simply to gain visibility. The MDGs are the tool, which should guide our policies and the EP should develop, as is the case with the JPA, ways of ensuring promises are kept. For the EP, and parliaments across the world, the way we target aid should be an issue of concern. We must hold our governments to account.
Member States should collaborate and co-ordinate with the Commission in a coherent way. Initiatives such as the EU Donor Atlas, which attempt to coordinate development assistance across the Member States, should be used to identify areas where progress can be made.
The Commission increasingly understands that developing countries should have ownership of their priorities and strategies. The introduction of budget support is key to the achievement of the MDGs. Naturally donors hold recipient governments to account and need to give support to often overstretched Ministries.
Individual Member States should end the practice of tied aid, which according to the World Bank reduces its effectiveness by 25%. The proposal for a Regulation on access to Community External Assistance is positive, but we should call for specific measures to encourage greater involvement of developing country suppliers to guarantee aid is truly untied. The European Commission should press for the untying of EU aid amongst Member States and should seek agreement on OECD-wide untying.
Moves to increase aid effectiveness can and must go beyond harmonisation and tackle the question of how aid can be put to best use to fulfil the MDGs.
Developing countries should be assisted by donors, including the EU, in their efforts to develop a national strategy designed to meet the MDGs. As has been recognised in the current discussions taking place during the Mid-Term Review of the Cotonou Partnership Agreement between the EU and 77 ACP countries, we need to make better and more systematic use of political dialogue. Indeed, this dialogue should be seen as an opportunity to make assessments and share ideas between partner countries on the MDGs.
We must ensure that none of the areas meant to be covered by the MDGs are neglected. Human rights, gender, the environment and children's rights have all been identified as mainstreaming issues by the Commission, but mainstreaming so far seems to have never gone beyond good intentions. The role of women should be better understood by the Commission and better reflected in policies and programmes. Similarly, a rights based approach to children is lacking. In policies and action plans on HIV/AIDS, poverty, and food security, children have few references and in documents on trade and debt they are virtually invisible. If these are crosscutting issues, we should know why they are not systematically mainstreamed across all instruments and programming.
Health and education
Access to basic social services of good quality is central to the achievement of the MDGs. The EC meets the 35% target for social sector spending set by the EP. However, this figure includes the total amount of EC budget support, even though it is too early to predict, at this stage, the impact of budget support for basic social services. Moreover, just 2.3% of social sector spending in the 2003 EDF Budget was allocated to basic education and 5.2% to basic health.
130 million children are not in school. 2/3 are little girls and it is clear that the gender equality in education target which is due this year will not be met by 70 countries. The EU should be at the forefront of efforts to put the spotlight back on free and compulsory education otherwise the target will not be met until 2129. A commitment to abolish fees and other costs must also be combined with substantial new resources for teacher training and better spending of existing resources. While the Commission Report states that it has been a strong supporter of the Fast Track Initiative (FTI), the EC has so far made no financial commitment to the mechanism.
Developing countries endure enormous rates of avoidable illness and premature death. Health systems, especially in Africa, require substantial investment, especially in primary care and first level referral hospitals. There is a severe shortage of health professionals. More are leaving than are being trained. Drugs treatments, including anti-retrovirals for HIV/AIDS are relatively scarce.
The EP should propose to the Commission that a practical response would be to prepare a package of measures, including the provision of malarial bednets, immunization programmes organised through GAVI and increased and improved provision of condoms. In addition, the Commission should continue to work in a positive and supportive way with the Global Health Fund.
The elimination of user fees for essential health services is critical as is the need to involve local communities.
There is, it is claimed, a missing MDG which recognises that empowering women is not only about obstetric care for mothers-to-be, but it is also about providing the full range of family planning services, including abortion, and that empowerment of women and combating HIV/AIDS can be helped by widespread access to condoms as well as increasing research on microbicides.
The debate on access to medicines has brought some agreement, but the effect on the actual levels of access to treatment needs to be monitored. Patent systems may have been working as an incentive for R&D in developed countries but this has not been the case as far as the neglected diseases affecting the poor. The Commission should identify mechanisms designed to set R&D priorities and to identify sustainable long-term funding.
Trade AND THE DRIVE FOR POLICY COHERENCE
Within the drive for policy coherence, there are two EU policy areas that deserve particular attention: environment and trade.
Environmental sustainability is included in MDG 7 and the EU must not neglect its obligations.
Trade is the policy area where developing countries have potentially the most to gain. If Sub-Saharan Africa could increase its share of global trade by 1% it would earn over $60 billion more in exports. With the European Union negotiating as a single trading bloc at the international level, it is also the area where the EU has the greatest capacity to bring about change.
Trade liberalisation does not automatically generate self-sustaining growth and human development. Reciprocity is a key issue and there is an understanding amongst developing countries that the same level of commitment cannot and should not be expected from them. The conditions of market access, including meeting sanitary and phytosanitary regulations and other technical barriers need to be addressed, as do capacity constraints, especially institutional capacity. Poor countries’ exports are locked out by high tariffs. Reducing tariff peaks on products that are of export interest to them will be essential. Even when Europe’s preferential market access opportunities are available, poor countries find it extremely difficult to profit from them because of restrictive rules of origin.
The EP should press all Member States to set a date for removing agricultural subsidies and call for rigorous reform of the CAP. EU Member States must tackle practices which depress world prices distort poor country markets and undermine earning opportunities for their farmers.
It is within the framework of the WTO, that the EU's bargaining power can be put to best use. The EC report highlights the necessity for Special and Differential Treatment and this is welcome. To the extent that special provisions cannot be provided within the WTO, the EU must provide additional support to help less developed countries adapt to the erosion of trade preferences, providing assistance to increase the competitiveness of industry or to support diversification.
CONCLUSION
The review of the EU's Development Policy Statement this year presents an opportunity to centre the EU’s development policy more effectively on the MDGs. The Statement, which in 2000 established a single overall framework to guide Community development policy and co-operation, was drafted before the final signing of Millennium Declaration and therefore, does not refer to the MDGs. The primary objective of the Review must be to accord the MDGs a central role in the definition of EU Development Policy. Areas related to goals 1- 7 that will require more direct support from the EU should also be specified in the review.
Turning the MDG targets into realities has led to a call for a Marshall Plan for Africa. In the 1940s Europe faced similar challenges. Then, the US transferred 2% of its national income to assist our efforts. The world's poorest and neediest people now require just such a response from us.
rahvusvahelise kaubanduse komisjonI ARVAMUS (23.2.2005)
Saaja: arengukomisjon
Euroopa Liidu roll aastatuhande arengueesmärkide (MDGs) saavutamisel
2004/2252(INI)
Arvamuse koostaja: Caroline Lucas
ETTEPANEKUD
Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. meenutab, et õiglastel reeglitel põhinev kaubandus, mis ei lahenda küll absoluutselt kogu maailma vaesust, võib majanduskasvule avaldatava mõju kaudu anda positiivse panuse aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse;
2. võtab teadmiseks ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) ning teiste institutsioonide viimased uuringud, mis näitavad, et suurenenud kaubandusvabadus vähim-arenenud riikides (LDCs) on harva viinud kestva ja reaalse vaesuse vähenemiseni ning on kaasa aidanud kaubavahetuse halvenemisele arengumaade, eriti Aafrika riikidega;
3. palub Euroopa Komisjonil lisada uue aastatuhande arengueesmärkide sünteesraporti esmatähtsate tegevuste hulka Euroopa Liidu abinõud tarbekaupade hindade stabiliseerimisel, samuti rahvusvahelise varustamise korraldamise mehhanismide ülevaatamise, tarbekaupade hindade käesolevasse WTO läbirääkimiste vooru lisamise ettepanekute toetamise ning tarbekaupade töörühma finantseerimisel osalemise ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) ettepanekul;
4. seoses läbirääkimistega majanduskoostöö lepete üle Aafrika, Kariibi ja Vaikse ookeani riikide (AKV) partneritega, kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama nende toimimine AKV riikide arengu ja nendes riikides vaesuse likvideerimise vahenditena, sealhulgas selle kaudu, et AKV partneritele maailmakaubanduses õiglase koha tagamist silmas pidades jätkub turule juurdepääsu osas mittevastastikkuse põhimõte, et tundlike toodete puhul keskendutakse pakkumise osas piirangutele ja kaitsele ning et suurendatakse juba olemasolevaid pingutusi regionaalseks integratsiooniks, ning algatama GATTi lepingu artikli 24 ülevaatamine või täpsustamine;
5. palub komisjonil reguleerida oma koostöö- ja kaubanduspoliitikat nii hästi kui võimalik, et aidata arengumaade valitsustel säilitada ja arendada avalikke teenuseid, eelkõige neid, mis tagavad tervele rahvastikule juurdepääsu joogiveele, tervishoiuteenustele, haridusele, transpordile ja energiale;
6. kutsub Euroopa Komisjoni üles parandama käimasolevate Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimiste arenguvalmidust keskendumisega toidu kättesaadavusele ja maaelu arendamisele, mis kuuluvad kõige efektiivsemate vaesuse hävitamise elementide hulka, muu hulgas “arengukasti” sisseviimisega Maailma Kaubandusorganisatsiooni põllumajanduskokkuleppesse, et võimaldada vaesematel riikidel kaitsta paremini oma huve toiduga kindlustatuse küsimustes ja säilitada elatusvahendeid maal, ning Euroopa Liidu põllumajandusekspordi toetuste täieliku lõpetamisega;
7. kordab seoses aruteludega veesektori liberaliseerimise mõjude üle, et veega seotud teenused peaksid põhimõtteliselt jääma täielikult avaliku sektori vastutusele ja kontrolli alla, kusjuures selle põhimõtte kaitsmine on riikide, piirkondade ja kohalike ametiasutuste ülesanne, ning ärgitab Euroopa Komisjoni sellest arvamusest kinni pidama;
8. kutsub Euroopa Komisjoni üles edendama möödapääsmatut reformi Maailma Kaubandusorganisatsioonis, et asetada säästlikkus ja vaesuse likvideerimine kaubandusläbirääkimiste kava etteotsa ning tõhustada tegelikku spetsiaalset ja diferentseeritud kohtlemist (S&D);
9. palub nõukogul kutsuda ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) nõukogu üles tagama, et septembris toimuval aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamise tippkohtumisel esitataks seni rakendatud kaubanduse liberaliseerimise poliitikate sotsiaalsete ja keskkonnamõjude põhjalik ülevaade tagamaks, et need toetavad võimalikult tulemuslikult vaesuse leevendamist;
10. rõhutab, et nõukogul tuleb rakendada kiireid abinõusid WTO 30. augusti 2003. aasta otsuse rakendamiseks, mis puudutab Doha deklaratsiooni TRIPS lepingut ja rahvatervist käsitleva lõike 6 rakendamist, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles ärgitama liikmesriike uut regulatsiooni võimalikult kiiresti täielikult rakendama;
11. rõhutab, et nõukogul tuleb kiirendada ELi tundlike toodete kaubanduspoliitikate reformi otsustamise protsessi;
12. kutsub Euroopa Komisjoni üles suurendama omapoolset kaubandusega seotud abi ning toetama suutlikkuse suurendamist, mis on hädavajalik selleks, et vaeseimad riigid tuleksid toime turu liberaliseerimisest põhjustatud konkurentsi tugevnemisega.
MENETLUS
Pealkiri |
Euroopa Liidu roll aastatuhande arengueesmärkide (MDGd) saavutamisel | |||||
Menetluse number |
||||||
Vastutav komisjon |
DEVE | |||||
Nõuandev komisjon istungil teada andmise kuupäev |
INTA | |||||
Tõhustatud koostöö |
| |||||
Arvamuse koostaja nimetamise kuupäev |
Caroline Lucas | |||||
Arutamine komisjonis |
2.2.2005 |
|
|
|
| |
Ettepanekute vastuvõtmise kuupäev |
22.2.2005 | |||||
Lõpphääletuse tulemused |
poolt: vastu: erapooletuid: |
29 0 0 | ||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Kader Arif, Françoise Castex, Giulietto Chiesa, Jan Christian Ehler, Christofer Fjellner, Glyn Ford, Sajjad Karim, Alain Lipietz, Caroline Lucas, Erika Mann, David Martin, Javier Moreno Sánchez, Georgios Papastamkos, Godelieve Quisthoudt-Rowohl, Bogusław Rogalski, Tokia Saïfi, Peter Šťastný, Robert Sturdy, Johan Van Hecke, Daniel Varela Suanzes-Carpegna, Zbigniew Zaleski | |||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Margrietus van den Berg, Danutė Budreikaitė, Albert Deß, Saïd El Khadraoui, Anna Elzbieta Fotyga, Maria Martens, Antolín Sánchez Presedo, Jonas Sjöstedt | |||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
| |||||
MENETLUS
Pealkiri |
Euroopa Liidu roll aastatuhande arengueesmärkide (MDGd) saavutamisel | ||||||||||||
Menetluse number |
|||||||||||||
Menetlusalus |
art 45 | ||||||||||||
Vastutav komisjon istungil teada andmise kuupäev |
DEVE | ||||||||||||
Nõuandev komisjon / Nõuandvad komisjonid istungil teada andmise kuupäev |
AFET |
INTA |
ENVI |
FEMM |
| ||||||||
Arvamuse esitamisest loobumine otsuse kuupäev |
ENVI |
AFET |
FEMM |
|
| ||||||||
Tõhustatud koostöö istungil teada andmise kuupäev |
|
|
|
|
| ||||||||
Raportis sisalduv(ad) resolutsiooni ettepanek(ud) |
|
|
| ||||||||||
Raportöör(id) nimetamise kuupäev |
Glenys Kinnock |
| |||||||||||
Aseraportöör(id) |
|
| |||||||||||
Arutamine komisjonis |
19.1.2005 |
21.2.2005 |
|
|
| ||||||||
Vastuvõtmise kuupäev |
16.3.2005 | ||||||||||||
Lõpphääletuse tulemused |
poolt: vastu: erapooletuid: |
21 6 4 | |||||||||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Alessandro Battilocchio, Margrietus van den Berg, Danutė Budreikaitė, Nirj Deva, Fernando Fernández Martín, Michael Gahler, Hélène Goudin, Jana Hybášková, Filip Andrzej Kaczmarek, Glenys Kinnock, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Ģirts Valdis Kristovskis, Maria Martens, Miguel Angel Martínez Martínez, Gay Mitchell, Luisa Morgantini, Józef Pinior, José Ribeiro e Castro, Toomas Savi, Pierre Schapira, Frithjof Schmidt, Jürgen Schröder, María Elena Valenciano Martínez-Orozco, Anna Záborská and Jan Zahradil. | ||||||||||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Marie-Hélène Aubert, Ana Maria Gomes, Fiona Hall, Manolis Mavrommatis, Miloslav Ransdorf, Anne Van Lancker, Gabriele Zimmer. | ||||||||||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Javier Moreno Sánchez. | ||||||||||||
Esitamise kuupäev – A6 |
23.3.2005 |
A6-0075/2005 | |||||||||||
Märkused |
... | ||||||||||||