Menetlus : 2004/2138(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0095/2005

Esitatud tekstid :

A6-0095/2005

Arutelud :

PV 11/05/2005 - 15

Hääletused :

PV 12/05/2005 - 5.7

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2005)0182

RAPORT     
PDF 190kWORD 144k
20.4.2005
PE 355.377v02-00 A6-0095/2005

Doha vooru hindamine WTOs 1. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppe järel

(2004/2138(INI))

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon

Raportöör: Javier Moreno Sánchez

PARANDUSED/ ADDENDA
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 EXPLANATORY STATEMENT
 ARENGUKOMISJONI ARVAMUS
 MENETLUS
  PÕLLUMAJANDUS- JA MAAELU ARENGU KOMISJONI ARVAMUS
 MENETLUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Doha vooru hindamise kohta WTOs 1. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppe järel

(2004/2138(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse WTO peanõukogu 31. juulil 2004. aastal sõlmitud kokkulepet;

–   võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2003. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ning majandus- ja sotsiaalkomiteele “Taaselustades Doha arenguprogrammi läbirääkimisi – ELi perspektiiv”;

–   võttes arvesse komisjoni 25. septembri 2003. aasta töödokumenti ‘Doha arenguprogramm pärast Cancúni’;

–   võttes arvesse parlamendi 25. septembri 2003. aasta resolutsiooni WTO viienda ministrite konverentsi kohta Cancúnis(1);

–   võttes arvesse parlamendi 3. juuli 2003. aasta resolutsiooni ettevalmistuste kohta WTO viiendaks ministrite konverentsiks Cancúnis (2);

–   võttes arvesse 14. novembril 2001. aastal Dohas vastu võetud neljanda ministrite konverentsi deklaratsiooni ja võttes arvesse parlamendi 13. detsembri 2001. aasta resolutsiooni WTO Katari kohtumise kohta(3);

–   võttes arvesse parlamendi 18. novembri 1999. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja parlamendile seoses ELi seisukohaga WTO Millenniumi voorus(4);

–   võttes arvesse parlamendi 15. detsembri 1999. aasta resolutsiooni WTO kolmanda ministrite konverentsi kohta Seattle’is(5);

–   võttes arvesse parlamendi 13. märtsi 2001. aasta resolutsiooni, mis sisaldab Euroopa Parlamendi soovitusi komisjonile põllumajandusläbirääkimisteks WTO Built-In Agenda raames(6);

–   võttes arvesse Sutherlandi aruannet WTO tuleviku kohta;

–   võttes arvesse 9. märtsi 2005. aasta seisukohta seoses ettepanekuga vastu võtta nõukogu määrus üldise soodustuste süsteemi (GSP) rakendamise kohta;

–   võttes arvesse 25.–26. novembril 2004. aastal peetud kolmanda WTOd käsitleva parlamentaarse konverentsi lõppdeklaratsiooni;

–   võttes arvesse parlamendi 25. oktoobri 2001. aasta seisukohta avatuse ja demokraatia kohta rahvusvahelises kaubanduses;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit, regionaalarengukomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A6‑0095/2005),

A. arvestades, et WTO peanõukogus 1. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppe (kokkulepe) järgi on WTO 148 liiget loonud raamistiku Doha arenguprogrammi (DDA) läbirääkimiste jätkamiseks viies põhivaldkonnas ja taastanud Cancúni läbirääkimiste käigus kaotatud usalduse uue koostöövaimu alusel, mille eesmärk on tagada Doha vooru edukas lõpetamine ja mitmepoolse kaubandussüsteemi edukas toimimine;

B.  arvestades, et sama ulatuslikku edu on vaja saavutada kõigi kokkuleppe teemade valdkonnas ja DDA tööprogrammi osas üldiselt, kus asetatakse läbirääkimiste keskseks küsimuseks areng, ja arvestades, et EL peab toetama laiaulatuslikku tegevuskava, mille eesmärk on kaubanduse liberaliseerimine, kõikide dumpingu- ja kaubandust moonutavate meetmete vajajuurimine, eri- ja diferentseeritud kohtlemise ning toiduohutuse kaitsemehhanismide tugevdamine, et seada esikohale sotsiaalne õiglus ja areng ning saavutada arenguriikide sügavam integratsioon maailma kaubandussüsteemi – eesmärk, mis on Euroopa põhiseaduse leppes (artikkel III-292.2.e);

C. arvestades, et Doha vooru edukas lõpetamine peab kaasa aitama ülemaailmse majanduskasvu suurenemisele ja vaesuse vähendamisele, ja arvestades, et alatoitumise, nälja ja tervisega seotud probleemidele peab kuuluma läbirääkimiste käigus silmapaistvam koht kooskõlas ÜRO millenniumideklaratsioonis sätestatuga;

D. arvestades, et mitmepoolse kaubandussüsteemi edasine reguleerimine, arenguriikide optimaalne integreerimine maailma kaubandussüsteemi ja paremini toimiv WTO on alati olnud ELi kaubanduspoliitika põhieesmärk;

E.  arvestades, et Doha lõppdeklaratsioonis määratletud vooru lõpetamise tähtaeg 1. jaanuar 2005 on sine die edasi lükatud ja kuues ministrite konverents on kavas pidada Hong Kongis 2005. aasta detsembris;

F.  arvestades, et volinike Lamy ja Fischleri esitatud ELi poliitilistel meetmetel ja ettepanekutel oli eriline tähtsus kokkuleppe saavutamisel; arvestades, et põllumajandussfääris saavutatud edu ei ole suudetud saavutada üheski teises valdkonnas;

G. arvestades, et tehnilise abi ja suutlikkuse edendamise programmidel on tähtis osa tagamaks, et arenguriigid valmistavad oma majandust ette maailmamajandusse integreerimiseks, parandavad suutlikkust läbirääkimiste pidamise, tootmise ja eksportimise valdkonnas, suurendavad oma sise- ja piirkondlikke turgusid ning võimalusi saada kasu kaubanduse senisest suuremast liberaliseerimisest;

H. arvestades, et Doha arenguprogramm (DDA) võib põhjustada soodustuste kadumist, mis Euroopa Liit on andnud Cotonou lepingu kohaselt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidele üldise soodustuste süsteemi (GSP) ja muude kaubanduslike soodustuste süsteemi alusel;

I.   arvestades, et praeguseks ei ole mittepõllumajandustoodete turgudele juurdepääsu (NAMA) läbirääkimistel edu saavutatud;

J.   arvestades, et teenuste majanduslik tähtsus, mis on Doha läbirääkimiste üks põhivaldkondadest kõnealustel läbirääkimistel kui DDA üldise tasakaalu seisukohast, kasvab pidevalt, mis lisaks turgude avamisele pakub arenguriikidele märkimisväärseid võimalusi, kuid sama oluline on jätta liberaliseerimise kohaldamisalast välja teenused, millega tagatakse põhivajaduste rahuldamine, ning arvestades, et selle valdkonna areng on valmistanud pettumuse;

K. arvestades, et EL on alati üles kutsunud läbirääkimistele Singapuri küsimustes DDA raames nii arenenud riikide kui arenguriikide huvides, ja arvestades, et kaubavahetuse hõlbustamine nõuetekohase tehnilise abi ja suutlikkuse edendamise abil toetab arenguriikide ekspordisuutlikkust;

L.  arvestades, et WTO peadirektori ametiaeg lõpeb peatselt ja tuleb korraldada uus ametissenimetamine; arvestades lisaks Sutherlandi aruannet WTO tuleviku kohta ja USA Kongressi debatti oma WTO liikmesuse ja kaubandusesindaja ametiaja pikendamise küsimuses;

M. arvestades, et Euroopa põhiseaduse leppe ühist kaubanduspoliitikat käsitlevate artiklite alusel muutub Euroopa Parlament kaasseadusandjaks rahvusvahelise kaubanduse küsimustes;

N. arvestades, et parlamentaarsel mõõtmel on WTOs tähtis koht kodanikega sideme loomise vahendina, et suurendada WTO demokraatlikku vastutust ja läbipaistvust;

O. arvestades, et globaliseerimisprotsessi ja WTO osa mõistetakse sageli valesti ning arvestades kodanikuühiskonna ja sotsiaalsete partneritega igakülgse konsulteerimise tähtsust,

1.  tervitab 1. augustil 2004. aastal WTO peanõukogu sõlmitud raamkokkulepet ja läbirääkimiste edukat lõpetamist komisjoni poolt; kordab oma kindlat toetust vabale ja õiglasele mitmepoolsele kaubandussüsteemile, mis edendab kaubandust, annab panuse säästvasse arengusse ja globaliseerumise tõhusasse juhtimisse kõikide hüvanguks; rõhutab samuti kasu, mida arenguriigid saavad kahepoolsete lepingute asemel mitmepoolsest lähenemisviisist kaubanduspoliitikale;

2.  kutsub komisjoni üles nõudma kiiret edu kõigis kokkuleppes käsitletud valdkondades, nii et Hong Kongi oleks võimalik minna tasakaalustatud ja laiaulatusliku ettepanekuga, kus arutelu keskseks küsimuseks on areng;

3.  rõhutab vajadust soodustada kõikehõlmavat, tõhusat ja läbipaistvat läbirääkimismenetlust, milleks tuleb 2005. aasta juuliks esitada poliitilised algatused läbirääkimiste edasiviimiseks ning põllumajanduse ja mittepõllumajandustoodete turgudele (NAMA) juurdepääsu käsitleva läbirääkimismenetluse üksikasjalik kavand;

4.  palub, et WTO peanõukogu 2005. aasta juuliks kavandatud käesoleva olukorra aruanne tugineks rangelt faktidele, et mitte anda alust petlikele ootustele avalikkuse seas, ja palub, et Doha vooru töö lõpetamiseks kehtestatakse kuupäev, mis arvestaks vajalikul määral kõigi, eelkõige arenguriikide läbirääkijatele vajaliku ettevalmistusajaga;

5.  palub, et tulevased läbirääkimised annaksid tulemusi kõikides DDA valdkondades, mis tegelikult toetavad arenguriikide integreerimist, võttes täielikult arvesse nende probleeme, ja käsitleksid eelkõige vähimarenenud riikide eriprobleeme, kellele tuleb anda vabastus eksporditollidest ja kvootidest; samuti palub, et Doha vooru tulemused aitaksid kaasa millenniumi arengueesmärkide saavutamisele ülemaailmse majanduskasvu edendamise abil;

6.  palub, et uuritaks viise, mis tagaksid vajaliku paindlikkuse, mille puhul arvestatakse iga arenguriigi profiili, ja et IMF rakendaks koos muude organisatsioonidega “kaubandusintegratsiooni mehhanismi”, mis on loodud kahjude hüvitamiseks, mida need riigid võivad kannatada kaubanduse liberaliseerimise tõttu;

7.  tervitab veel kord arenguriikide (G20, G33, G90 jt) organisatsioonilise ja eneseteadvuse taseme tõusu, mis hõlbustab kokkulepetele jõudmist ja muudab reaalsemaks mitmepoolse kaubandussüsteemi õiglasema ümberkorraldamise võimaluse;

8.  tervitab viisi, millega on hõlbustatud väiksemate delegatsioonide osalemist läbirääkimistel, ja õnnitleb komisjoni väiksemate riikide nagu Vaikse ookeani saarte toetamise eest, arendades seal tehnilise abi programme; kuid soovitab komisjonil tungivalt jätkata tööd, et suurendada läbipaistvust ja osalemist WTO otsuste tegemisel ning toetada arenguriike otsustamises osalemise parandamisel;

9.   palub komisjonil võimalusel kaaluda vähimarenenud riikide jaoks “arengukasti” rakendamist põllumajandusläbirääkimistel, et nad saaksid tegeleda toiduohutuse ja maapiirkondade tööhõive probleemidega, mis on põhiküsimused seoses vaesuse likvideerimisega;

10. kordab vajadust sihtotstarbelise tehnilise abi ja suutlikkuse suurendamise järele, mis on arenguriikides oluline element kaubanduse muutmisel nende riikliku arengupoliitika ja vaesuse vähendamise strateegia lahutamatuks osaks, kaubanduse ja ekspordimahu suurendamisel, tõhusate läbirääkimisoskuste parandamisel, WTO eeskirjade kohaldamise hõlbustamisel ning neile võimaluse andmisel oma majandust kohandada ja mitmekesistada;

11. palub intensiivistada lõuna–lõuna suunal toimuvat kaubavahetust, arvestades, milliseid arenguvõimalusi selline kaubandus arenguriikidele pakub, kaaludes nendevaheliste kaubandustõkete kaotamist, kehtestades eri- ja diferentseeritud kohtlemise, mis võimaldab suurendada vähimarenenud riikide tarnevõimet, ja julgustades vähimarenenud riikide vaba juurdepääsu kujunevate riikide turgudele;

12  kutsub komisjoni üles võtma asjakohaselt arvesse soodustariifimäärade kadumise mõjusid, mida DDA võib põhjustada Cotonou lepingule, üldisele soodustuste süsteemile ja muudele kaubanduslike soodustuste süsteemidele, koostama eriettekannet, milles uuritakse Doha vooru mõju Cotonou lepingule ja üldisele soodustuste süsteemile ning kaaluma, milliseid meetmeid tuleks võtta, et tagada ELi poolt arenguriikidele, eelkõige kõige vaesematele arenguriikidele antud soodustuste tõhusus;

13. tervitab põllumajanduskokkulepet ja õhutab WTO liikmeid pühendama samavõrra tähelepanu kolmele sambale (eksporditoetused, riiklik abi ja juurdepääs turule) ja 2005. aasta juulis võtma enesele kohustust tagada üksikasjalik läbirääkimismenetlus tulevaseks Hong Kongi ministrite konverentsiks;

14. palub, et kõik WTO arenenud riikidest liikmed kohaldaksid viivitamatult ja üheaegselt nimetatud eksporditoetuste, riikliku abi ja turule juurdepääsuga seotud meetmeid, et vältida ELi ühepoolset relvitustamist, kohaldades samal ajal arenguriikide suhtes eri- ja diferentseeritud kohtlemist;

15. toetab eksporditoetuste tasakaalustatud järkjärgulist vähendamist, kusjuures ekspordikonkurentsi kõik vormid peavad kõigi tööstusriikidest kaubanduspartnerite puhul olema sarnased;

16. soovitab komisjonil tungivalt jätkata ühise põllumajanduspoliitika kavandatud reformimist ja tervitab seoses sisetoetusega asjaolu, et käesolev kokkulepe ei kahjusta Euroopa põllumajandusmudelit ega Luxembourg'i kokkulepet ühise põllumajanduspoliitika reformimise kohta; rõhutab vajadust määratleda “rohelises kastis” sisalduvad ühismeetmed, sealhulgas toodanguga sidumata toetused, võimaldades säilitada põllumajandustootmise multifunktsionaalse olemuse ja toetades nii maaelu kui ka maapiirkondadele omaseid töökohti;

17. palub seoses turule juurdepääsuga säilitada õiglane ja võrdne tasakaal arenguriikide taotluste ning ühenduse turgude stabiilsuse ja elujõulisuse vahel; nõuab seoses sellega “tundliku toote” mõiste nõuetekohast ja täpset määratlemist ühiste kriteeriumide alusel ning võimalust seoses tollimaksudega säilitada kohustused kas väärtusele vastavate või koguseliste tollimaksude vormis;

18. rõhutab arenguriikide toodangu ELi põllumajandustoodete turule juurdepääsu kõrget taset ning kutsub teisi arenenud partnereid ja kujunevaid riike jätkama turgude avamist vähimarenenud riikidele;

19. kutsub üles põllumajandustoodete turgudele juurdepääsu käsitlevates aruteludes võtma igati arvesse läbirääkimisi geograafiliste tähiste üle, mis on põhielement üleminekul kvaliteetsele põllumajanduslikule tootmisele ja sellest korralikule tulu teenimisele;

20. tervitab otsust kasutada puuvilla küsimuses ulatuslikku, kiiret ja konkreetset, muudest valdkonna algatustest sõltumatut lähenemist ning samuti moodustada selle küsimuse tarvis spetsiaalne allkomitee; neid meetmeid tuleks kohaldada kindlate tähtaegadega ja täiendada talupidajate ja tööstuse struktuuritoetusreformi programmidega asjaomastes ELi piirkondades, samal ajal kui Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond, ÜRO arenguprogramm ja muud rahvusvahelised organisatsioonid võtavad arenguriikide tarvis arengutoetuse meetmeid;

21. kutsub komisjoni üles kiirendama läbirääkimisi mittepõllumajandustoodete turgudele juurdepääsu (NAMA) üle, määratledes kõrgete tollimaksude, tollimaksude ülemmäärade ja tollimaksude kasvamise kaotamiseks või vähendamiseks kohase skeemi, ning samuti uurima arenguriikide osalise vastastikkuse võimalust, arvestades kohasel määral neile vajalikku paindlikkust ning kohaldades nende nagu ka vähimarenenud riikide suhtes eri- ja diferentseeritud kohtlemise põhimõtet; rõhutab lisaks sellele, et lõuna–lõuna suunalise turu avamisega tagatakse olulised kaubandus- ja arengueelised, eelkõige kõrgema arengutasemega majandustele; sama moodi rõhutab vajadust kaotada õigustatud juhtudel kõigi kaubanduspartnerite poolt mittetariifsed tõkked

22. mõistab hukka asjaolu, et ei ole kehtestatud konkreetset teenuste raamistikku, ehkki tervitab vastu võetud soovitusi ja innustab kõiki liikmeid esitama läbivaadatud kvaliteetseid pakkumisi kokkulepitud tähtajaks mai 2005, pidades eelkõige silmas neid sektoreid ja tarneviise, mis pakuvad huvi arenguriikide ekspordile (nagu sätestatud kokkuleppe C lisas); palub läheneda ettevaatlikult avalike teenuste liberaliseerimisele, palub, et tervishoiu, hariduse ja audiovisuaalsektoriga seotud teenuseid ja inimeste põhivajadustega seotud teenused jääksid liberaliseerimisest välja, kuna arengumaadelt pole kohane nõuda nende teenuste liberaliseerimist viisil, mis toob kaasa nende kahjustamise;

23. märgib, et põllumajandus on nende läbirääkimiste puhul tõesti kõige olulisem peatükk, kuid märgib, et see peab olema liikumapanev jõud ning et selle valdkonna arengut tuleb kasutada abinõuna ja läbirääkimiste abivahendina edu saavutamiseks muudes valdkondades, eelkõige teenusekaubanduses, ja kõigile WTO liikmetele parema juurdepääsu tagamisel tööstuskaupadele, vähendades tõhusalt imporditollimakse ja muid kaubandustõkkeid;

24. tervitab kokkulepet kaubanduse hõlbustamise läbirääkimiste alustamise kohta, mis parandab arenguriikide ekspordimahtu, ning tõdeb, et EL on teinud arenguriikide suhtes žesti, jättes läbirääkimistel kõrvale kõik Singapuri küsimused, kuid rõhutab samas võimalust pidada nende küsimuste üle läbirääkimisi mitmepoolses raamistikus nii arenenud riikide kui ka arenguriikide huvides; palub järgida D lisas kokku lepitud arengumaade eri- ja diferentseeritud kohtlemise ning abi põhimõtteid, võttes vajalikul määral arvesse kohustuste üleminekuperioode ja kokkusobivust nende riikide haldus- ja institutsioonilise suutlikkusega;

25. kutsub üles tegema pragmaatilisi, jätkuvaid edusamme kokkuleppes käsitlemata valdkondades, nagu näiteks dumpinguvastased meetmed ning eelkõige rahvusvahelise kaubanduse ja geograafiliste tähiste keskkonnamõõde, sealhulgas küsimustes, mis on seotud nende kaitse laiendamisega muudele toodetele peale veinide ja kangete alkohoolsete jookide, mis on kooskõlas Doha läbirääkimisvolitustega;

26. rõhutab, et käimasolevatel WTO läbirääkimistel tuleb rohkem tähelepanu pöörata ka intellektuaalse omandi õiguste kaitsele ja nende järgimisele, muuhulgas TRIP-lepingu kontekstis; kahetseb, et paljud WTO riigid suhtuvad võltsitud ja piraatkaubaga kauplemisega võitlemisse leigelt;

27. kutsub kõiki osalisi tegema kõikvõimalikke jõupingutusi, jõudmaks kokkuleppele WTO uue peadirektori ametissemääramiseks 2005. aasta mais, nii et ametissemääramise menetlus ei segaks Doha vooru läbirääkimiste edasiminekut;

28. rõhutab vajadust WTOd põhjalikult reformida ning loeb Sutherlandi aruannet esimeseks sammuks tõhusama, avatuma, demokraatlikuma ja läbipaistvama organisatsiooni loomisel ning tugevama poliitilise osaluse saavutamisel läbirääkimistel;

29. kutsub üles järgmistele institutsioonilistele reformidele, et ajakohastada WTO institutsioonide roll ning parandada otsustusprotsessi, vaidluste lahendamise mehhanismi ning dialoogi kodanikuühiskonnaga; tunnistab, et WTO peab andma kodanikuühiskonnale piisavat teavet ja selgitusi oma põhimõtete ja meetmete üleilmastumise ja WTO rolli laialdase vääritimõistmise ja väärtõlgenduse vältimiseks; tervitab seetõttu Sutherlandi aruannet, mis lükkab ümber suure osa sellisest kriitikast ja väärarvamustest;

30. kordab millenniumideklaratsioonis tõdetud vajadust seada sisse tihedamad suhted WTO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis on oluline etapp erineva, jätkusuutlikuma globaliseerumise saavutamisel, mis teenib ühiseid eesmärke ja aitab seoses arenguprobleemidega saavutada igati kooskõlastatud kriteeriume; usub, et seoses sellega peaksid kõik liikmed tingimata täitma ILO eeskirju;

31. usub, et tihe koostöö ELi ja USA vahel on äärmiselt oluline nii käimasolevate läbirääkimiste õnnestumiseks kui ka mitmepoolse kaubandussüsteemi tõhusaks toimimiseks ning USA Kongress peaks laiendama oma läbirääkimisvolitusi ja toetama USA WTO liikme staatuse uuendamist; rõhutab aga, et esmatähtsaks jääb kõigi WTO liikmesriikide, eelkõige G-20 ja G-90 gruppide kaasamine otsustusprotsessi;

32. toetab täielikult parlamentide institutsionaliseerimist WTOs, et tugevdada WTO läbirääkimiste demokraatlikku õiguspärasust ja läbipaistvust, kuna parlamendiliikmed võivad olla oluliseks ühenduslüliks kodanikega, eelkõige teabeallikana ja nende muredele vastajana;

33. usub, et kõik Euroopa institutsioonid peavad tegema rahuldavate tulemuste saavutamiseks tihedat koostööd, ning kutsub seetõttu nõukogu ja komisjoni üles jätkama parlamendi täpset teavitamist ka Doha vooru ja Hongkongi ministrite konverentsi ajal, kaasama parlamenti tulevastesse aruteludesse ja säilitama parlamendile juurdepääsu komitee 133 dokumentidele;

34. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide parlamentidele, WTO peadirektorile ja Parlamentidevahelise Liidu presidendile.

(1)

ELT C 77 E, 26.3.2004, lk 265.

(2)

ELT C 74 E, 24.3.2004, lk 670.

(3)

EÜT C 177 E, 25.7.2002, lk 290.

(4)

EÜT C 189, 7.7.2000, lk 213.

(5)

EÜT C 296, 18.10.2000, lk 121.

(6)

EÜT C 343, 5.12.2001, lk 96.


EXPLANATORY STATEMENT

Proverbs and songs (XXIX) [Fragment]

"Wayfarer, your footsteps

are the way, nothing else is;

Wayfarer, there is no way,

the way is made by walking."

Antonio Machado, Campos de Castilla (1912-1917)

The words of the great Spanish poet perfectly describe the progress of the ‘Doha Development Programme’. With the experiences of Cancún and Geneva behind us, we stand at the crossroads. 2005 will be crucial to whether the process is to go ahead or - should there be a fresh setback in Hong Kong - both the success of the Round and the very existence of the multilateral trade system will find themselves in jeopardy.

The decision adopted by the WTO General Council last July, over and above establishing a roadmap for the negotiations currently in hand, has the added value of establishing the path to preparing a ministerial meeting. In order to reach agreements within the WTO, the agreement of its 148 members is required, and the majority of them are developing countries.

The drafting of this own-initiative report was announced at the part-session of 28 October 2004, almost two months after the Agreement reached in Geneva. So as to ensure that the report was not already out of date before it appeared, the rapporteur has decided, in accordance with the deadlines laid down by the decision of the Council Conference of Presidents of 12 December 2002 (Article 1.2) to cover the progress of the negotiations since the July Agreement, and thus send out at a timely message of political support from the European Parliament.

What this report seeks to offer is on the one hand, an overview of the key elements that allowed the Agreement to be reached, and on the other, an assessment of the negotiations which have followed, with a particular view to the forthcoming Hong Kong Ministerial Conference. Given that ‘the way is made by walking’ those key elements are highlighted which we have every right to expect will lead to the final success of the Round and the achievement of free and fair trade for all.

1.      From Doha to Geneva via Cancún...

International trade’s capacity for contributing to development, economic growth and employment has been clearly demonstrated throughout the last half century. In this sense, the Doha Development Round was borne of the desire to conclude a far-reaching programme of reforming and liberalising international trade policy, particularly, in favour of the developing countries.

However, since the beginning, the Doha Development Programme (DDP) has been battered by storms. Undoubtedly, the most significant was the fact that the Cancún Ministerial Conference ended with no agreement whatever with regard to the content, which endangered the credibility of the DDP and the multilateral trade system itself (between January and August 2004, 21 new bilateral or regional agreements were signed and there are another 60 under negotiation, with a total of 206 agreements signed).

After Cancún, it was very obvious that the process which had started in Doha needed to be revived, and that above all, the WTO members had to make mutual concessions and abandon their entrenched positions. Given that a fresh setback could be fatal, Cancún ought to be a vaccination against any further failure.

The Agreement reached in Geneva got the negotiations back on track and sets out the path to be followed, by seeking to achieve better integration of the developing countries into the global economy. The latter are now much more actively involved in the negotiations and as a result, have a greater influence over decision-making.

From the global perspective, there is no question that international trade needs to be refocused so as to make it fairer in both social and economic terms. The legitimacy and credibility of the WTO both unquestionably depend on the extent to which all its members and civil society are able to feel that they are reaping the profits which flow from international trade. The issue is whether we wish to uphold the multilateral trade system, by linking the Development Round with the objectives of the Millennium Declaration, or whether on the contrary, we want to go back to a world of regional or bilateral agreements which embody no concern whatever for the development of the developing countries.

2.      Key elements in reaching the Geneva Agreement

Geneva opened the way to preparing for negotiations which will both allow agreements to be reached and involve all those who are party to the process. The fundamental features are:

- the technical preparatory work for the July meeting in Geneva;

- the decision to concentrate on negotiations on a reduced number of key issues;

- the political push provided both by the USA with the ‘Zoellick letter’(1) and especially by the EU, in the shape of the letter from Commissioners Lamy and Fischler advocating a ‘Round for Free’ for the developing countries;(2)

- the new configuration of the world trade system arising from the springing up of different Groups, whether on the basis of shared interests or in defence of specific products.(3)

To these factors, particularly after the failure of Cancún, could be added the fear that the international trade system could drift into the doldrums of bilateralism and regionalism.

Despite the specific weight of the FIPs (EU, USA, Australia, Brazil and India) in the agriculture negotiations, the developing countries, thanks to their Groups, have been involved to a greater extent in decision-making (above all the G20 countries whose self-affirmation approach took definitive shape under the now well-established slogan ‘Trade Not Aid’). Furthermore, this means that there is a prospect that a reconfigured multilateral trade system will emerge.

3.      Assessing the Geneva Agreement

The Agreement adopted lays down the framework for launching the final, decisive phase of the DDP negotiations, focussing on five of the basic issues of the Round: (a) Agriculture, (b) Market access for non-agricultural products (MANAP), (c) Development, (d) Services and (e) Singapore Issues.

(a)  Agriculture

This chapter is the real driving force behind the negotiations and three specific pillars are tackled: reducing domestic aid which causes distortion of trade, WTO discipline for all forms of export subsidies, and increased market access:

- With regard to domestic aids which distort trade, these are to be globally subject to substantial reductions (by 20% in the first year of implementation). Everything indicates that the EU will be able to cope comfortably with these reductions, particularly following the reform of the CALK. For its part, the USA is apparently going to have greater difficulties in amending its current Farm Bill.

- With regard to export subsidies, both the red box subsidies used by the EU, and the distorting practices of export subsidies both for food aid (USA) and for state trading companies (Canada, Australia, New Zealand, etc.) are to be eliminated. However, the reciprocity of all the measures, and above all the date on which they are to be adopted, have yet to be specified.

- Finally, with regard to market access, there are also to be substantial improvements made by all members, with the exception of the least-developed countries, and with special and differential treatment guaranteed for the other developing countries. Furthermore, all members will be at liberty to display flexibility with regard to reduced liberalisation of their sensitive products, a special feature which means that the principle of Community preferences can be upheld.

The cotton negotiations are, finally, and despite the opposition of the developing countries, to be included in the agriculture negotiations. The framework adopted merely lays down that this issue will be dealt with in a far-reaching, rapid and specific manner, granting it appropriate priority, independently of other sectoral initiatives, with the setting up of a specific subcommittee which will meet regularly. Success here will depend on the commitment of the EU and above all the USA. In any case, the trade measures need to be complemented by structural reform programmes for the sector in the EU regions affected, and development support measures for the developing countries on the part of the World Bank, the IMF, the UNDP and other international organisations.

Following the Geneva Agreement, a global programme of work on the agriculture issue has been prepared; it includes many technical aspects deemed appropriate by the EU. However, despite the negotiating paths opened up, little progress has been made.

The EU’s image in this sector, following the CAP reform, has greatly improved. The abolition of export subsidies has been accepted in exchange for reciprocity on the part of the other members in the way they deal with their own export-distorting mechanisms, and their approach to domestic aids and improved market access, with very positive treatment granted to sensitive products, which will allow the EU to protect its market organisations. The framework adopted merely holds over for future negotiation most of the difficult decisions required for establishing detailed arrangements, without specific deadlines being set. Here, it is essential to give specific shape to the stated wish of the 25 Trade Ministers attending the Davos meeting of 29 January 2005, that a draft of detailed agriculture and NAMA negotiating arrangements be available by July 2005, given their importance to the economic development of most WTO members. No less necessary is a specific definition of the concept of ‘sensitive product’ and the setting up of a special mechanism to protect and designate special products from the developing countries.

Furthermore, various developing countries are concerned by the possible box shift of domestic aids to blue and green boxes. This means that the elements to be included in the content of these boxes needs defining; rigorous respect for what is set out in Annex A of the Agreement is equally called for.

Also necessary, although not included in the July agreement, is the holding of an in-depth discussion of the issue of geographical indications, analysing what kinds of flexibility could be applied to it, and its possible extension to products other than wines and liquors. The EU needs to find new allies in this area.

(b) Market access for non-agricultural products

Here, the Geneva Agreement merely instructs the Negotiating Group to continue its discussions on defining the negotiating formula, the treatment of unconsolidated tariffs, appropriate provisions on flexibility for the developing countries, participation in the sectorial tariff component for defining the cover of products, and preferences; and, on the other hand, urges the developed countries and other members which so decide to grant duty and quota-free access to their markets for non-agricultural products from least-developed countries.

At the very end of February, the delegations accepted the proposal by the Chairman of the NAMA Negotiating Group, the Icelander Stefan Johannesson, that the holding of future discussions would use the agriculture negotiation format, i.e. separate meetings would be called to discuss specific issues like the tariff reduction formula or the negative effects on developing countries of preference erosion.

The members are divided into two groups: those (mainly G20) who want to produce a general reduced-tariff formula before tackling sectorial issues, and the others, headed by the USA and Canada, who would prefer to take a sectorial approach to liberalisation. Many developing countries fear that the sectorial approach will leave them with higher tariffs in sectors important to them, since it is not clear how the sectors will be chosen. The developing countries remain doubtful with regard to the way in which the GSP is developing, with the countries which enjoy these preferences refusing to go ahead with the work on the formula and the sectors, with a view to focusing on special and differential treatment.

The ACP countries argue that customs preferences are indispensable to their economies, while some Latin-American countries have described them as discriminatory. The ACP countries have undertaken to put forward proposals at the next meeting of the Negotiating Group, with a view to finding a solution to the erosion of preferential market access which would result from the global reduction of tariffs under the NAMA negotiations.

The EU’s needs in this area, for their part, require a global approach in order to respond properly to its extremely diversified industrial sector.

Negotiations in NAMA, in particular, need to be stepped up, to produce a definition of the adequate tariff reduction formula, while taking due account of the flexibility essential to the developing countries, including by means of reduction commitments which do not involve reciprocity, as provided for in Annex B of the Agreement.

(c) Development

Here, two basic features need to be highlighted: special differentiated treatment (SDT) and technical assistance. With regard to the former, it was recommended that all the proposals still outstanding be considered by July 2004 at the latest, and that all the other work on development still outstanding be tackled; and with regard to technical assistance, all that is said is that it should be stepped up, as should capacity-building.

The text reflects the shaky agreement reached between the G20 and the G90. The G20 opposed the consolidation of least-developed country preferential access to developed country markets. With regard to access to the agricultural and industrial market, there is a call for integration with the multilateral trade system of all the small, vulnerable economies, thus preventing the emergence of a sub-category of members. While the concerns of the least-developed countries have been taken into account, by exempting them from binding commitments, it would appear to be necessary with the industrialised and emerging countries to make commitments with regard to market access for least-developed country products, equivalent to the commitments adopted by the EU in 2001 under its ‘Everything But Arms’ initiative.

Following the July Agreement, no substantive result whatever has been achieved with regard to special and differential treatment. There is also a division between those countries which was to focus on the 88 proposals on revisions within specific WTO agreements, and those which wish in the first instance to tackle the horizontal issues which include the principles and objectives of special and differential treatment and differences between developing countries. At the meeting of the Extraordinary sitting of the trade and development committee held on 8 February, the members decided to continue with negotiations on the special and differential treatment proposals of specific agreements, using the approach proposed by the chair of the Extraordinary Sitting, the South African Faizel Ismail, as ‘a point of reference’.

Progress on special and differential treatment is particularly relevant, given its importance when it comes to guaranteeing that the developing countries will have the time they need to prepare their respective economies for integration into the world economy. Likewise, increased export capacity will contribute positively to their development.

On the other hand, there are patent reservations on the part of the developing countries with regard to the way in which the GSP is going. Here, we should stress that their interests would be better looked after within the Doha framework rather than outwith it.

We would likewise highlight the need to boost south-south trade (which, although annual growth is already high, has plenty of room for expansion) by eliminating trade barriers between the developing countries and also by granting the least-developed countries free access to emergent country markets, given the greater trading opportunities which this offers vis-à-vis the more competitive and less easy to access markets of the industrialised countries.

It is also necessary, as the Millennium Declaration recognises, to ensure that closer relations are established between the WTO and other international organisations, as an essential stage in developing a new, more sustainable type of globalisation which will work in the service of common goals and with a view to achieving fully coordinated criteria with regard to the problems of enlargement. One example would be the need for any WTO member wishing to benefit from the advantages of the multilateral trade system to respect the rules of the ILO.

Success in this area will be the product of responsibility shared by all, depending both on the type of trade measures adopted in agriculture, NAMA and services, and the advances made and technical assistance and the domestic reforms undertaken by the developing countries.

(d) Services

Here, no specific framework has been established. The Agreement reaffirms the commitment to go forward on the basis of the Council on Trade in Services’ recommendations, and sets May 2005 as the deadline for submitting revised offers.

Here, the significant importance of quality services should be stressed with regard to the development of international trade, particularly transport, telecommunications and financial services. However, in the negotiations which have taken place since the July Agreement no substantive progress has been made here either. The outlook is not encouraging (only 48 of the 148 members have submitted preliminary offers). Despite this apparent lack of interest and services, the ‘QUAD’ (EU, USA, Canada and Japan) and some other members such as India, Chile and Mexico, are redoubling their efforts to put this chapter of the negotiations on an equal footing with agriculture and MANALK. The Commission, for its part, has stated that the offer to be prepared by the EU will be broad and far-reaching, and that it hopes that the WTO members will respond in kind. The Commission has already submitted requests to 103 WTO countries that they improve access to their respective services markets.

Finally, it should be pointed out that the liberalisation of services necessarily needs to be carried out with care and flexibility, so as not to dismantle public services, particularly those which supply people’s basic needs, since it is inappropriate to demand of the developing countries that they liberalise services in a way which will lead to their dismantling.

(e) Singapore Issues

The only issue dealt with in the Agreement is facilitating trade, and the Agreement goes no further than agreeing to start negotiations on this issue so as to expedite customs duties and getting goods into circulation.

So a start has been made on negotiating one issue, leaving out the other three issues (investment, competition and transparency in public procurement), given the enormous reluctance of many developing countries, and despite the fact the EU has always fought for these issues to be negotiated. The EU’s gesture in renouncing its ambitions has been welcomed by the developing countries which, however, fear that these issues will reappear in future negotiations of economic partnership agreements (EPA).

Following the Geneva Agreement, despite the efforts made during the discussions to secure cooperation, no tangible developments have taken place. The Union’s challenge is to make the developing countries understand that more expeditious, transparent and modern administrative system will increase their export capacity.

4. Prospects for Hong Kong

The road is not ready made: it is the act of walking that creates it. In Geneva it was decided that the next WTO Ministerial Conference be held in Hong Kong in December 2005. It is important that negotiators are not distracted from the task in hand, either by the appointment of a new WTO Director-General (which should have happened by the end of May 2005 deadline) or by the Sutherland Report on the future of the WTO (discussion whereof should be postponed until 2006). Nor should there be any fears about the extension or otherwise of the US Congress’s mandate (‘Fast Track’), nor the USA’s renewal or otherwise of its WTO membershilk. The USA has stated that it is fully committed to making the Round a success.

As Geneva showed, technical work before the meeting took place was crucial to securing agreement. Using the framework agreed on as a basis, we now need to achieve specific, detailed commitments including dates and deadlines, by means of efficient, transparent negotiations in which the developing countries feel themselves both included, and involved in the negotiations. For that reason, specific modalities for agriculture and NAMA need to be brought to the July meeting, so that what has been achieved so far is not thrown away. In order for the developing countries to be able to assimilate the proposals, they need to be given adequate time to prepare for the negotiations.

Furthermore, the 29 January meeting in Davos marked the initial political push the negotiations need at this stage. It was agreed to hold a mini-ministerial meeting in Kenya at the beginning of March, and possibly a second one in China in July, and likewise that a state of play report be drafted for the end of July(4).

These meetings, and the report to be drafted, need to give civil society a realistic perspective on the way negotiations are developing, so as not to arouse false expectations.. The success of negotiations depends to a great extent on interaction between the Geneva negotiators and politicians in their respective countries; nor should we overlook the important role of the chairmen of the various Negotiating Groups.

5. Conclusions

The Agreement reached in July by all the members of the WTO is of indisputable political significance, since it allows the negotiations to get back on track, taking due account of the need to integrate the developing countries into the global economy. Despite the difficulties posed by the need to achieve consensus, the multilateral trade system remains in place as a valid way of encouraging worldwide economic development.

The final decision noted in the Agreement provides a good negotiating framework for the EU’s interests both offensive and defensive, although no relevant progress has yet been made with regard to the technical aspects. The EU, on the initiative of the Commission, could give the decisive political push needed to get the negotiations moving.

The EU’s needs mean that an agreement which covers all the areas of negotiation needs to be adopted. We share the Commission’s concern with regard to the need to find a balance between the various issues contained in the Agreement as soon as possible. While agriculture is the indisputable driving force behind the negotiations, we need to make equally far-reaching progress in all the other issues, placing Development at the forefront.

The Commission should likewise not overlook the issues which were, at the end of the day, left out of the July Agreement, but remain on the Doha Round’s work programme: anti-dumping, geographical indications and the relationship between trade and the environment. Problems concerning malnutrition and hunger ought to be more prominent in the negotiations, bearing in mind the FAO’s proposal to build an International Alliance against hunger which, in keeping with the Millennium Declaration, will halve poverty and hunger worldwide by 2015.

The WTO Parliamentary Conference of 25 and 26 November 2004 in Brussels acknowledged this, highlighting the existing consensus with regard to promoting free and fair trade to the benefit of all nations, strengthening sustainable development and reducing poverty. While acknowledging the work done by many NGOs in an area which, since Seattle, has become a matter of real social concern, we need to stress the role which democratic Parliaments should be playing in giving voice to popular feeling in international fora such as the WTO.

We likewise need close collaboration on the part of all European institutions. The Council and Commission must continue to keep Parliament punctually informed, involve it in their debate, and continue to give it access to Committee 133 documents.

Finally, a new calendar of work needs to be established, setting a date for concluding the Round, which Doha laid down as January 2005. The absence of a deadline is not a positive factor; it reflects both nostalgia for what is being left behind and also fears of what we will find when we get to where we are going.

(1)

USTR, Letter from US Trade Representative Robert Zoellick on the DDA, 11 January 2004.

(2)

COM, Letter from Commissioners Pascal Lamy and Franz Fischler o the DDA, 9 May 2004.

(3)

The G20, the G90, the G33 or the Cairns Group, for example.

(4)

There will also be other meetings: USA Senior Civil Servants on 12 February 2005, G20 in New Delhi and ACP in Kenya (both in mid-March), G33 in mid-April and Indonesia, the African Union in May, the OECD annual Ministerial Meeting in Paris in May, and APEC in China in June.


ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (22.3.2005)

rahvusvahelise kaubanduse komisjonile

Doha vooru hindamine WTOs 1. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppe järel

(2004/2138(INI))

Arvamuse koostaja: Nirj Deva

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  leiab, et WTO peanõukogu 1. augustil 2004. aastal saavutatud kokkulepe on samm edasi Doha läbirääkimistel, kus seoses tulevase Hong Kongi ministrite konverentsiga peab arengupeatükk erinevates läbirääkimispeatükkides olema tasakaalustatud progressi raamistikus toimuvas arutelus esmatähtsal kohal;

2.  tervitab WTO peanõukogu 1. augusti 2004. aasta kokkulepet kui käimasolevate läbirääkimiste edasiminekut, kuid mõistab samas hukka dialoogi puudumise kodanikuühiskonna ning isegi mitmete riikide läbirääkijatega;

3.  palub komisjonil kaasata vähimarenenud riikide tarbeks põllumajandusalastesse läbirääkimistesse ka “arengukast”, et võimaldada neil riikidel lahendada toiduohutuse ja maapiirkondade tööhõive küsimusi, mis on vaesuse likvideerimise põhiküsimused;

4.  mõistab hukka reformi täpse ajakava puudumise, mis tähendab, et arenenud riikides jäävad paljudeks aastateks kehtima näiteks sisemaised kaubandust moonutavad toetused (nn sinise kasti toetused), kuna tekstis ei mainita lõppemisaega, ning kutsub üles kõrvaldama eksporditoetused 12 kuu jooksul pärast Doha vooru lõppemist;

5.  on seisukohal, et vaestelt riikidelt ei tohiks nõuda ulatuslikumat turulepääsu tagamist põllumajanduses seni, kuni kõnealust reformi ei ole lõpetatud ning arenenud riikide eksporti tootmiskuludest madalamate hindadega ei ole peatatud;

6.  väljendab muret asjaolu üle, et kokkulepe ei käsitle piisavalt kõige vaesemate riikide (G90) mureküsimusi, mille arengut takistavad pidevad tarnepiirangud, mis ei võimalda neil kasutada ära ekspordivõimalusi ning muudavad nad haavatavateks nende siseturgudel olevast suurenenud konkurentsist tulenevate kahjude suhtes, kuna enamik vähem moonutatud põllumajandusturgudelt saadavatest hüvedest toovad kasu keskmise suurusega või suurtele arenguriikidele (G20);

7.  nõuab vaeste riikide ja arenguriikide arengu erinevate etappide tunnustamiseks WTO eeskirjade kehtestamist ning rõhutab, et globaalses kaubanduses edu saavutamiseks vajab G90, kaasa arvatud suur hulk Saharast lõuna poole jäävaid Aafrika riike uut kokkulepet, mis sisaldaks suurenenud abi, kaubandustingimuste muutmist ning soodustingimustel maailmaturule sisenemist lihtsustavat süsteemi, sealhulgas ka kaubanduspoliitika kasutamist vaesuse vastu võitlemise ja majanduse arengu soodustamise nende riiklike strateegiate osana;

8.  mõistab hukka selle, et kokkulepe ei sisalda rakendamise küsimuse konkreetsemat sõnastust ning eri- ja diferentseeritud kohtlemise põhimõtte läbivaatamist; nõuab, et EÜ ja teised WTO arenenud liikmesriigid suurendaksid pingutusi, et tagada vaatluse all olevate artiklite olulisi tegeliku majandusliku väärtusega arendusi;

9.  mõistab hukka, et kokkuleppes ei mainita kaubanduse liberaliseerimise võimalikke keskkonna- ja sotsiaalseid mõjusid, eriti just NAMA jaos, kus läbirääkimised võivad tuua kaasa edasise deindustrialiseerimise vaestes, eriti just Aafrika riikides, sundides neid rohkem sõltuma loodusvarade mittesäästvast ja kahjulikust ekspordist;

10.  rõhutab, et kõige vaesemate riikide suutlikkuse suurendamist tuleb kindlustada tehnilise abi osutamisega, mille eesmärk on tugevdada nende kaubandus- ja ekspordivõimsust ning mitmekesistada nende tootmisbaase;

11.  märgib, et kokkulepe soovitab teenustesektori edasist avamist, kuid ei anna vastust vähimarenenud riikide vajadusele saada tollimaksuvaba ja kvootideta juurdepääs arenenud riikide turgudele;

12.  rõhutab, et eri- ja diferentseeritud kohtlemise põhimõtte kohaldamine arengumaadele peaks moodustama WTO kokkulepete olulise osa; asjaomased sätted peaksid olema selged ning koostatud eesmärgiga asjakohase tehnilise ja finantsabi abil edendada kaubandusest tingitud arengut;

13.  toob esile, et teenustesektori avamise läbirääkimised ei tohiks sotsiaalsete ja arengueesmärkide saavutamisel ohustada riikide suutlikkust reguleerida põhiteenuseid ning peaksid kokkuleppest eemaldama sellised põhiteenused nagu haridus, vesi, tervishoid ja energia;

14.  rõhutab, et Doha arenguprogrammi tuleb vaadelda osana WTO pikaajalisest reformist, mis hakkab tagama arengut ning et ehkki kokkulepe on väike samm võrdsemate võimaluste tagamisel, sisaldab see väga vähe arenguriikide ainulaadseid vajadusi ja takistusi käsitlevaid sätteid;

15.  tõstab esile, et WTO Doha vooru edukas lõpetamine peab ülemaailmset majanduskasvu toetades aitama kaasa millenniumi arengueesmärkide saavutamisele;

16.  kordab, et vaesust ei ole võimalik vaid abiga vähendada; nõuab seetõttu järgmiste meetmete võtmist, mis aitavad koos kaubanduspoliitika meetmetega kaasa vaesuse tegelikule vähendamisele arenguriikides:

 väikeettevõtete loomine ja arendamine, millel on juurdepääs maailma ja kohalikele turgudele soodustingimustel; turunduse, hankimise, ärijuhtimise ja keskkonnateadlikkuse alase nõustamise pakkumine;

 kroonilise halva tervisliku seisundi ja lühikese eluea küsimuste lahendamine, alustades odavatest ja lihtsatest suure arvatava mõjuga sekkumismeetmetest, mida on võimalik kohe rakendada, näiteks sääsevõrgud, seep, nõustamine seoses põhiliste hügieeninõuetega, kondoomid ja vaktsiinid; need sekkumismeetmed tuleb lisada pikaajalisse poliitikaraamistikku;

 põhihariduse tagamine kõikidele lastele, pöörates erilist tähelepanu tüdrukutele, kes kannatavad ebaproportsionaalselt haridusele juurdepääsu puudumise all;

 laste töö vähendamine ja kaotamine;

 elanikkonna organiseerimine, nii et rohkem inimesi tegutseks ettevõtjatena ning elanikkonna kasv ei oleks enam üks ohtudest;

 ettevõtete sotsiaalse vastutustunde (ESV) soodustamine ning tööhõivet, tervishoidu ja haridust tagavate ESV programmide toetamine;

 lõuna–lõuna suunalise koostöö eelistamine, mis koosneb nõustamisest, kaupade pakkumisest ja teenuste osutamisest;

 kodanikukonfliktide vähendamine, rõhutades, et õigusriik kehtib kõigi suhtes;



MENETLUS

Pealkiri

Doha vooru hindamine WTOs 1. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppe järel

Menetluse number

2004/2138(INI)

Vastutav komisjon

INTA

Nõuandev komisjon
  istungil teada andmise kuupäev

DEVE
28.10.2004

Tõhustatud koostöö

ei

Arvamuse koostaja            

nimetamise kuupäev

Nirj Deva
6.10.2004

Arutamine komisjonis

15.3.2005

 

 

 

 

Ettepanekute vastuvõtmise kuupäev

17.3.2005

Lõpphääletuse tulemused

poolt:

vastu:

erapooletuid:

25

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Margrietus van den Berg, Danutė Budreikaitė, Nirj Deva, Michael Gahler, Jana Hyb?šková, Filip Andrzej Kaczmarek, Maria Martens, Miguel Angel Martínez Martínez, Luisa Morgantini, Józef Pinior, José Ribeiro e Castro, Toomas Savi, Jürgen Schröder, Anna Záborská, Jan Zahradil og Mauro Zani.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

John Bowis, Milan Gaľa, Ana Maria Gomes, Linda McAvan, Manolis Mavrommatis, Anne Van Lancker og Gabriele Zimmer.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 178 lg 2)

Inés Ayala Sender og Carl Schlyter.


PÕLLUMAJANDUS- JA MAAELU ARENGU KOMISJONI ARVAMUS

rahvusvahelise kaubanduse komisjonile

Doha vooru hindamine WTOs 1. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppe järel

(2004/2138(INI))

Arvamuse koostaja: Joseph Daul

JUSTIFICATION

In spite of the failure of the Cancún Ministerial Conference, negotiations concerning the Doha Development Agenda have continued and the member countries of the World Trade Organisation have shown their determination to complete the work programme with the adoption by the General Council of a series of decisions on 2 August 2004 covering all areas of negotiation.

With regard to agriculture, the WTO members have decided on a framework for establishing modalities.

However, this agreement is only one stage in the process launched at the Fourth Ministerial Conference in Doha.

The European Union must now ensure that it participates fully in the new stages, namely in establishing the modalities of negotiations with a view to reaching a possible agreement on them at the Hong Kong Ministerial Conference in December 2005, in accordance with the mandate given by the Council and approved by the European Parliament.

The European Union played a fundamental role in reaching the August 2004 agreement thanks to the efforts of Community producers in applying a series of common agricultural policy reforms. In order that the Doha Round should not present them with further constraints, it is essential that the principles of the CAP reform are taken into account in the forthcoming negotiations.

The implementation of new commitments will also need to be sufficiently flexible - in terms of both deadlines and modalities – so as not to destabilise the common organisation of markets.

At the same time, the Commission must act within the multilateral framework to make room for the concerns voiced by developing countries, especially the poorest countries and those with a fragile economy sensitive to the consequences of trade liberalisation.

ETTEPANEKUD

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

Euroopa Parlament

1.  avaldab tunnustust Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmete vahel 2. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppele ja Euroopa Liidu otsustavale panusele sellesse kokkuleppesse, eriti viie aasta jooksul teostatud ühise põllumajanduspoliitika reformide näol;

2.  rõhutab, et nimetatud kokkulepe on vaid üks etapp Dohas alustatud läbirääkimiste protsessis; rõhutab veel, et nimetatud läbirääkimised saab lõpuni viia vaid ühtsete ja tasakaalustatud kohustuste raamistikus; rõhutab, et seetõttu on oluline, et läbirääkimised, mis põhinevad muudel alustel kui põllumajandus, liiguksid edasi samas rütmis põllumajandusteemaliste läbirääkimistega;

3.  seoses sisetoetusega märgib Euroopa Parlament rahuldusega, et nimetatud kokkulepe ei sea kahtluse alla ei Euroopa põllumajandusmudelit ega Luxembourg'i kokkulepet seoses ühise põllumajanduspoliitika reformimisega; õhutab "rohelises kastis" (green box) sisalduvate meetmete, sealhulgas toodanguga sidumata toetuse määratlemise vajadust; nõuab, et komisjon nõuaks teistelt Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmetelt sisereformide läbiviimist;

4.  rõhutab, et põllumajanduse arengut, toiduohutust ja maamajanduse arengut silmas pidades on tundlike toodete kindlaksmääramine Euroopa Liidu liikmesriikidele eriti oluline;

5.  toetab Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmete kohustust kaotada pikemas perspektiivis kõik eksporditoetused; nõuab selle eesmärgi rakendamist rangete määratluste raames kõikide poliitikate puhul, millega kaasneb maailmaturu moonutamine – toetused, ekspordilaenud, riiklikud kaubandusettevõtted, toiduabi – ja kõikide Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmete paralleelsed kohustused koos järelevalve- ja karistusmehhanismiga;

6.  rõhutab turulepääsuga seonduvate arutelude tähtsust Euroopa Liidu jaoks ja seega vajadust jätkata ühenduse eelistamist, eriti arenguriikide taotluste õiglase tasakaalu abil turulepääsu, stabiilsuse ning ühenduse turgude elujõulisuse valdkonnas; sel eesmärgil nõuab Euroopa Parlament komisjonilt nende riskikaupade määratlemisega kaasnevate võimaluste optimeerimist, mille puhul turulepääsuga seotud kohustused on vabamad, et mitte ohustada mõne turuorganisatsiooni tulevikku;

7.  nõuab parema kaitsesüsteemi väljatöötamist siiani äärmiselt suurel arvul pettusi põhjustanud eelistussüsteemi ärakasutamise vastu;

8.  rõhutab, et maailmakaubanduse reguleerimine on ausa konkurentsiga stabiilse turu olemasolu olulisim eeldus, ja aitab kaasa riikide sotsiaalmajanduslikule arengule; on arvamusel, et kaubavahetuse ülemäärane ja enneaegne liberaliseerimine võib viia dumpinguni ja koos sellega madalaid standardeid kaasa toova nivelleerumiseni; nõuab seetõttu, et käimasolevatel läbirääkimistel ühendataks võimalik uute turgude avamine normide ühtlustamisega, mis on orienteeritud kõrgetele sotsiaalsetele ja keskkonnastandarditele;

9.  peab vajalikuks, et nimetatud läbirääkimiste raames kindlaks määratud sätetes võetaks nõuetekohaselt arvesse ühisturu kaitset konkureeriva devalveerimisega tegelevatest või Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni poolt määratletud töötajate põhiõigusi mitte austavatest riikidest pärineva impordi eest; arvab seetõttu, et spetsiaalne kaitseklausel võimaldaks piirata raha devalveerumise tagajärgi ja on seega tingimata vajalik;

10. kinnitab taas vajadust, et Genfis toimuvatesse läbirääkimistesse kaasataks Euroopa Liidu nõuded seoses geograafiliste tähiste, põllumajanduse multifunktsionaalse laadi ja mitteäriliste kaalutlustega, nagu näiteks keskkonnakaitse, loomade heaolu, ettevaatusprintsiip ning kohustuslik märgistamine; nõuab seetõttu, et komisjon teostaks järelevalvet nimetatud põhimõtete sisseviimise üle põllumajanduskokkuleppesse;

11. on teadlik puuvilla tootmise ja turustamise majanduslikust ja sotsiaalsest tähtsusest arenguriikidele; on siiski arvamusel, et arenenud riigid nagu USA ja Austraalia, mis kujutavad endast kõige olulisemaid eksporditurgusid ja kuhu läheb 50% rahvusvahelisest ekspordist, peavad tõelise tulemuse saavutamiseks tegema olulisi hinnaalandusi; kinnitab seisukohta, et arenguriike tuleks eristada vastavalt nende arengutasemele; on arvamusel, et Euroopa Liit, mille toodang moodustab 2,5 % maailma kogutoodangust ja mis on täiel määral puuvilla importiv turg, on viinud puuvilla osas läbi ühise turukorralduse reformi, mis ulatub kaugemale rahvusvahelistest kokkulepetest ja kohustustest ning võib tulevikus Euroopa puuvillatoodangu arengule koguni tagasilööke kaasa tuua; tervitab puuvilla allkomisjoni loomist, mis hakkab jälgima edusamme kokkulepete osas ja turul, et takistada negatiivseid tagajärgi puuvillatoodangule nii Euroopas kui arenguriikides;  

12. väljendab rahulolu vähemarenenud riikide mureküsimuste arvesse võtmise üle, vabastades nad siduvatest kohustustest; võtab arvesse, et antud raamistikus on hädavajalik, et kõik tööstusriigid ja arenevad riigid võtaksid kohustusi seoses vähemarenenud riikidest pärit toodete turulepääsuga, mis vastaksid Euroopa Liidu 2001. aasta algatuse "kõik, välja arvatud relvad" raames võetud kohustustele; tuletab meelde oma seotust arenguriikidele partnerlus- või koostöölepingute raames omistatud eelistuste säilitamise osas;

13. arvab, et Euroopa Liit peab jätkama oma juhtrolli käimasolevates läbirääkimistes, mis peab kehtestama üksikasjalikud ja kvantitatiivsed eeskirjad kokkuleppe saavutamiseks järgmisel, 2005. aasta detsembris Hong-Kongis toimuval ministrite kohtumisel; peab seetõttu vajalikuks suhete uuendamist riikidega, kellega jagame ühist põllumajandusnägemust, et jõuda tasakaalustatud ning kõiki pooli, eriti kõige vaesemaid riike ning turgude vabastamise tagajärgede suhtes ohustatud ja tundliku majandusega riike rahuldava kokkuleppeni;

14. arvab, et rahuldavat tulemust on võimalik saavutada vaid kõikide Euroopa institutsioonide tiheda koostöö abil ning palub seetõttu nõukogul ja komisjonil ennast tulevastest aruteludest teavitada ja nendesse kaasata.

MENETLUS

Pealkiri

Doha vooru hindamine WTOs 1. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppe järel

Menetluse number

2004/2138(INI)

Vastutav komisjon

INTA

Nõuandev komisjon
  istungil teada andmise kuupäev

AGRI
28.10.2004

Tõhustatud koostöö

-

Arvamuse koostaja            

nimetamise kuupäev

Joseph Daul
21.9.2004

Arutamine komisjonis

20.1.2005

16.3.2005

 

 

 

Ettepanekute vastuvõtmise kuupäev

16.3.2005

Lõpphääletuse tulemused

poolt:

vastu:

erapooletuid:

31

0

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Janusz Wojciechowski, Filip Adwent, Marie-Hélène Aubert, Sergio Berlato, Thijs Berman, Niels Busk, Luis Manuel Capoulas Santos, Joseph Daul, Albert Deß, Gintaras Didžiokas, Michl Ebner, Jean-Claude Fruteau, Lutz Goepel, Bogdan Golik, Friedrich-Wilhelm Graefe zu Baringdorf, María Esther Herranz García, Elisabeth Jeggle, Heinz Kindermann, Stéphane Le Foll, Albert Jan Maat, Diamanto Manolakou, Mairead McGuinness, María Isabel Salinas García, Agnes Schierhuber, Czesław Adam Siekierski, Csaba Sándor Tabajdi, Marc Tarabella

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Béla Glattfelder, Gábor Harangozó, Astrid Lulling, Markus Pieper, Karin Resetarits, Struan Stevenson,

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 178 lg 2)

 


MENETLUS

Pealkiri

Doha vooru hindamine WTOs 1. augustil 2004. aastal sõlmitud kokkuleppe järel

Menetluse number

2004/2138(INI)

Menetlusalus

art 45

Vastutav komisjon

        istungil teada andmise kuupäev

INTA
28.10.2004

Nõuandev komisjon / Nõuandvad komisjonid

        istungil teada andmise kuupäev

DEVE
28.10.2004

AGRI
28.10.2004

 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine

        otsuse kuupäev

 

 

 

 

 

Tõhustatud koostöö

        istungil teada andmise kuupäev

 

 

 

 

 

Raportis sisalduv(ad) resolutsiooni ettepanek(ud)

 

 

 

Raportöör(id)

        nimetamise kuupäev

Javier Moreno Sánchez,
14.9.2004

 

Aseraportöör(id)

 

 

Arutamine komisjonis

30.9.2004

14.3.2005

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

18.4.2005

Lõpphääletuse tulemused

poolt:

vastu:

erapooletuid:

21

2

 

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Francisco Assis, Enrique Barón Crespo, Jean-Louis Bourlanges, Daniel Caspary, Giulietto Chiesa, Jacky Henin, Sajjad Karim, Caroline Lucas, Erika Mann, David Martin, Javier Moreno Sánchez, Georgios Papastamkos, Godelieve Quisthoudt-Rowohl, Tokia Saïfi, Peter Štastný, Robert Sturdy

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Danutė Budreikaitė, Sa?d El Khadraoui, Elisa Ferreira, Antol?n Sánchez Presedo

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Paulo Casaca, Den Dover, Manolis Mavrommatis

Esitamise kuupäev – A6

20.4.2005

A6-0095/2005

Õigusteave - Privaatsuspoliitika