RAPORT Naiste roll Türgi sotsiaal-, majandus- ja poliitilises elus
10.6.2005 - (2004/2215(INI))
Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
Raportöör: Emine Bozkurt
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
naiste rolli kohta Türgi sotsiaal-, majandus- ja poliitilises elus
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni 2004. aasta korralist aruannet ja 6. oktoobri 2004. aasta soovitust Türgi edusammude kohta ühinemise suunas (KOM(2004)0656)[1] ning oma 15. detsembri 2004. aasta resolutsiooni[2] antud aruande kohta;
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. detsembri 2004. aasta otsust alustada Türgiga läbirääkimisi Euroopa Liiduga ühinemise üle;
– võttes arvesse ühenduse õigustikku naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A6-0175/2005),
A. arvestades, et Türgil on kavas alustada läbirääkimisi Euroopa Liiduga ühinemiseks 3. oktoobril 2005;
B. arvestades, et ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW)[3] on osa rahvusvahelisest õigusest ning on ülemuslik Türgi siseriiklike õigusaktide suhtes, nagu on kirjas Türgi põhiseaduse artiklis 90; ja arvestades, et Türgi osaleb CEDAWis alates 1985. aastast ning CEDAWi vabatahtlikus protokollis alates 2002. aastast;
C. arvestades, et ühenduse õigustiku ülevõtmine on Euroopa Liiduga ühineda soovivatele kandidaatriikidele kohustuslik;
D. arvestades, et naiste õigused ning sooline võrdõiguslikkus on osa ühenduse õigustikust;
E. arvestades, et hiljutised õigusalased reformid Türgis naiste õiguste valdkonnas on suur samm edasi ühenduse õigustiku rakendamisel, ehkki nende reformide praktiline rakendamine ning praktiliste tulemuste saavutamine on endiselt suur probleem;
F. arvestades, et edusamme õigusloome valdkonnas on nüüd vaja praktikas rakendada ja et uus kriminaalseadustik ei ole veel jõustunud, aga see on kavandatud 1. juuniks 2005;
G. arvestades, et komisjoni korraline aruanne Türgi edusammude kohta ühinemise suunas[4] tuvastab naise olukorra suhtes muu hulgas alljärgnevad peamised murettekitavad valdkonnad: naiste vastu suunatud vägivald, eelkõige koduvägivald ja traditsioonist tulenevad ning aukuriteod, kõrge kirjaoskamatuse määr, naiste vähene esindatus parlamendis ja kohalikes esindusorganites, naiste vähene osalemine ning valdav diskrimineerimine tööturul;
H. arvestades, et majanduslik ja sotsiaalne mahajäämus mõnes Türgi linna- ja maapiirkonnas üldiselt ning ebasoodsates piirkondades, samuti migratsioon ja sellega seotud probleemid, nagu vaesus ja kesklinna elamurajoonide suured erinevused, raskendavad naiste probleeme neis piirkondades ning halvendavad nende seisukorda, mida nõrgestavad ka valdavalt patriarhaalsed sotsiaalstruktuurid;
I. võttes arvesse, et 2003. ja 2004. aastal esitati Türgi valitsusasutustele ja inimõiguste organisatsioonidele sadu piinamisjuhtumeid ning 2003. aastal võeti ELi liikmesriikides Türgi kodanikelt (paljud neist naised) vastu üle 2000 varjupaigataotluse;
J. võttes arvesse, et kurdi naiste majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste arendamise ühtse strateegia puudumise tõttu kannatavad nad juba pikka aega kuhjunud probleemide all (kirjaoskamatus, terviseprobleemid, vaesus, tõrjutus jms);
K. arvestades, et praegust naiste negatiivse diskrimineerimise olukorda saab mõnikord kõige paremini parandada ajutiste positiivse diskrimineerimise meetmetega, mida CEDAW muu hulgas lubab, ning et valitseb absoluutne vajadus naissoost eeskujude järele võimu- ja otsustaja staatuses, sealhulgas kõige kõrgemal tasandil;
L. arvestades, et Türgi valitsus ei ole veel lõpetanud läbirääkimisi komisjoniga naistevastase vägivallaga võitlemist käsitleva Daphne II programmiga ühinemise üle ega paista olevat valmis ise rahalist panust tegema;
M. arvestades, et UNICEFi hinnangul ei lähe igal aastal kooli 600 000 kuni 800 000 koolikohustuse ikka jõudnud tüdrukut, kuna nende perekonnad takistavad neil kooli minemast või puudub infrastruktuur, mis võimaldaks lastel maakoolides käia;
N. arvestades, et valitseb tõsine puudus täpsete andmete järele naiste olukorra kohta Türgis, eriti mis puudutab naiste vastu suunatud vägivalda, kusjuures olemasolevad andmed ei hõlma veel kõiki naiste õigusi puudutavaid probleeme;
O. arvestades, et naiste osalemine Türgi tööturul väheneb jätkuvalt;
P. arvestades, et naiste osalemine Türgi otsuseid tegevates organites on häirivalt vähene ning et naised moodustavad vaid 4,4% parlamendi ja umbes 1% kohalike omavalitsuskogude esindajatest ning et naiste arvuline osalus majandus- ja poliitiliste otsuste tegemise keskustes on nõrk;
Q. arvestades, et naiste majanduslik sõltumatus on ülioluline selleks, et nad suudaksid oma õigusi maksma panna;
R. arvestades, et Türgi 14 varjupaika vägivalla ohvriks langenud naistele ei rahulda ligi 70 miljoni elaniku vajadusi ning isegi kehtivate õigusaktidega sätestatud tagasihoidlikke võimalusi, st üks varjupaik igas üle 50 000 elanikuga haldusüksuses, ei rakendata küllaldaselt;
S. arvestades, et politsei ajas 6. märtsil 2005. aastal vägivaldselt laiali rahvusvahelise naistepäevaga seotud meeleavalduse Istanbulis,
1. rõhutab, et inimõiguste, sealhulgas naiste õiguste austamine on Euroopa Liidu liikmeks saamise vältimatu eeldus, kutsub komisjoni üles asetama inimõiguste, sealhulgas naiste õiguste küsimust Türgiga peetavate läbirääkimiste päevakorras olulisele kohale;
2. rõhutab, et Türgi valitsus peaks hoolikalt ülal pidama ja vajadusel sisse seadma üleriigilise abielude ja sündide registreerimise, et tagada igale mehele ja naisele täielik õigus kodakondsusele ning võimalus täielikult teostada oma inimõigusi, nt juurdepääsu haridusele ja tervishoiule;
3. tunnustab Türgi valitsust ja parlamenti naiste olukorda puudutavate hiljutiste õigusreformide eest, muu hulgas põhiseaduse, tsiviil- ja kriminaalseadustiku ning tööseadustiku valdkonnas, kuid väljendab muret küllaldaste edusammude puudumise üle õigusaktide kohaldamisel ja rakendamisel naiste õiguste valdkonnas ning sellest tulenevalt ootab konkreetseid sootundlikke rakendusmeetmeid, -programme ja -projekte, samuti jätkuvat õigusaktide rakendamise seiret, nt korrapärast soolise mõju hindamise teostamist;
4. tunnustab Türgi valitsust hiljutiste õigusalaste muudatuste eest, mis teeb autapmised karistatavaks eluaegse vanglakaristusega ning võimaldab karistada autapmise kaasosalisi ning sellele kaasa aitajaid; tunnustab ja kiidab heaks abielusisese vägistamise tunnistamise kuriteoks, kutsub Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusi üles järgima seda eeskuju;
5. rõhutab uute õigusaktide täieliku ja tulemusliku rakendamise vajadust ja kutsub Türgi valitsust üles tagama, et naiste staatuse peadirektoraat oleks selgete volitustega, piisavalt rahastatud ning piisava personaliga varustatud;
6. kutsub Türgi valitsust üles jätkama vajalikke reforme ning nende vastavat rakendamist seoses riigis elavate vähemuste kaitse ja väärikusega, eelkõige mis puudutab kurdi kogukondi Kagu-Türgis, kus naiste õiguste olukord (kirjaoskamatus, sotsiaalne tõrjutus ja tööturult tõrjutus, vaesus jms) on endiselt murettekitav; ja kutsub Türgi valitsust üles tegema koostööd nende piirkondade linnapeadega, et koostada ja edendada kindla suunitlusega võrdsete võimaluste ja naiste õiguste programme;
7. Rõhutab, et valitsus peab peadirektoraadi abil ning koostöös naiste õiguste VVOdega täie poliitilise pühendumisega rakendama terviklikku kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete eesmärkidega lähenemist naiste õiguste tagamisele, mis igati austaks ja tunnistaks naiste inimõigusi kui üksikisiku õigusi, sõltumata nende traditsioonilisest rollist abikaasa ja emana, ja rõhutab, et valitsus peab vastavalt põhiseaduse artiklile 10 rakendama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist, et tõsta teadlikkust naisküsimuste suhtes ja kaitsta naiste õigusi, ka tuleb valitsusel luua soopõhine eelarve üleriigilisel ja kohalikul tasandil ning algatada ja arendada korrapäraselt naiste õiguste alaseid projekte;
8. tunnustab kodanikuühiskonna positiivset rolli hiljutiste õigusreformide teostamisel ning tunnistab, et demokraatlike muutuste teostamiseks on vajalik kogu poliitilise klassi, kodanikuühiskonna, usukogukondade ning meedia teavitamine ja kaasahaaramine;
9. kutsub komisjoni ja ka Türgi valitsust üles tunnistama naiste õiguste eest võitlevate organisatsioonide rolli valitsuse partnerina ja toetama neid ning tagama nende piisav rahastamine ning sõltumatus kooskõlas Euroopa Liidu praktikaga;
10. kutsub Türgi valitsust üles jätkama sisukat dialoogi kodanikuühiskonnaga, tegema koostööd, kus võimalik, ja tugevdama seda koostööd läbi ametlike ning püsivate struktuuride ja asutuste ning kaasama VVOsid ELiga ühinemisega seotud läbirääkimiste protsessi;
11. rõhutab struktuurse koostöö tähtsust sotsiaalpartnerite ja Türgi VVOde ning Euroopa Liidu VVOde vahel, näiteks läbi vahetusprogrammide ja selliste organisatsioonide 'mestimise';
12. konstateerib, et Türgi VVOdele tuleb tagada Euroopa Demokraatia ja Inimõiguste Initsiatiivi raames piisavad rahalised vahendid ELi finantsperspektiivis aastateks 2007-2013;
13. kutsub komisjoni ühinemisstrateegia kolmanda samba valguses üles koostöös Türgi valitsusega algatama ja toetama Türgi ühiskonnas, eelkõige maa- ja ebasoodsates piirkondades, arutelusid naiste õiguste üle, eriti mis puudutab vägivalda, kirjaoskamatust ja õigust haridusele;
14. mõistab hukka liigse jõu kasutamise politsei poolt meeleavalduste ajal ja tervitab valitsuse hiljutist lubadust toetada siseministeeriumi 17. augusti 2004. aasta ringkirja võimaliku ülemäärase jõu kasutamise vältimiseks julgeolekujõudude poolt ja selle eest karistamiseks; ärgitab valitsust tõstma teadlikkust naiste õiguste valdkonnas ning andma koolitust, nii nagu nõuab käesoleva resolutsiooni lõige 15;
15. leiab, et naiste õiguste kaitse on praktikas endiselt ebapiisav, eriti mis puudutab naiste vastu suunatud vägivalda, ja ärgitab valitsust pöörama rohkem tähelepanu õigusaktide rakendamisele, muuhulgas kiiresti looma varjupaiku, toetama kodanikuühiskonna algatusi ja eraldama nii riigi- kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetest piisavaid summasid nii riigi kui ka VVOde varjupaikadele, samuti andma kohustuslikku soolise ja vägivallatundlikkuse koolitust avaliku halduse, politsei, kohtuorganite ning tervishoiu- ja haridustöötajatele;
16. kutsub Türgi valitsust üles muutma kohalike omavalitsuste õigusakti nr 5215 varjupaikade kohta, et muuta mitme varjupaiga loomine kõigis rohkem kui 50 000 elanikuga haldusüksustes kohustuslikuks, tagada kõigi varjupaikade ehitamise ja ülalpidamise vastavus rahvusvahelistele standarditele ning aidata ja toetada selliseid varjupaiku ja sarnaseid rajatisi pakkuvaid VVOsid;
17. tunnistab, et Türgi on juba alustanud õigusaktide rakendamist, ning tunnustab juba alustatud üksikuid projekte; tunnistades samas komisjoni positiivset rolli nende projektidega seoses;
18. kutsub Türgi valitsust üles looma rohkem lastesõimesid, et toetada naiste osalemist tööturul;
19 tervitab valitsuse hiljutist teadaannet, et enne 2005. aasta lõppu avatakse umbes 5 täiendavat varjupaika, kui esimest sammu selles suunas;
20. nõuab tungivalt, et Türgi valitsus kaaluks tõsiselt osalemist naistevastase vägivallaga võitlemist käsitlevas Daphne II programmis;
21. mõistab hukka polügaamia, sundabielude, traditsioonist lähtuvate kuritegude, aukuritegude juhtumid ja naistevastase vägivalla üldiselt, sealhulgas seksuaalse ahistamise töökohal, ning soovitab Türgi valitsusel tervikuna ja kabineti üksikliikmetel teha sama, otsida võimalusi nende kuritegude ennetamiseks ja nendele lõpu tegemiseks, tavadest lähtuvate kuritegude ja aukuritegude võrdselt karmiks karistamiseks ja osaleda kampaaniates ning korraldada neid üldsuse teadlikkuse tõstmiseks neis küsimustes ja toetada rahaliselt VVOde kampaaniaid neis küsimustes;
22. ärgitab valitsust rakendama meetmeid, et tagada vägivallaohvrite ja tunnistajate turvalisus kohtumenetluse ajal naistevastast vägivalda puudutavate juhtumite korral;
23. tervitab sunniviisilise neitsilikkuse kontrolli ja suguelundite läbivaatuse tunnistamist kriminaalkuriteoks, võtab teadmiseks erandi, mis kehtib kohtu korraldusel tehtava kontrolli kohta, kuid rõhutab, et ka sellise korralduse korral peaks asjaosaliste naiste nõusolek olema absoluutselt vajalik;
24. kutsub valitsust üles pakkuma naistele, kes on langenud vägivalla ohvriks või on sellises ohus, kergesti kättesaadavat arstiabi ja õigusalast tuge ning kaitset, samuti seadma sisse abitelefone naistele, et teatada vägivallast ja küsida tuge;
25. tunnustab Türgi valitsust hiljutiste õigusalaste muudatuste eest, mis teeb autapmised karistatavaks eluaegse vanglakaristusega ning võimaldab karistada autapmise kaasosalisi; tunnustab abielusisese vägistamise tunnistamist kuriteoks ja nõuab Türgi valitsuselt kavandatud kriminaalõigusmeetmete tõhusat kohaldamist; kutsub Euroopa Liidu liikmesriike üles võitlema aukuritegude vastu oma liikmesriikides;
26. palub komisjonil toetada sõltumatute, igakülgsete esinemissageduse uuringute koostamist, mis annavad muu hulgas usaldusväärseid andmeid, eriti mis puudutab kirjaoskamatuse taset naiste hulgas, naiste tööturul osalemisega seotud probleeme ning naistevastase vägivalla esinemist, eriti koduvägivalda ja aukuritegusid, et asjaomased asutused saaksid rakendada vajalikke meetmeid;
27. ärgitab Türgit kui ÜRO CEDAWis ja selle vabatahtlikus protokollis osalejat ratifitseerima Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli nr 12,[5] mis käsitleb diskrimineerimise vältimist;
28. soovitab rakendada kohustuslikku kvoodisüsteemi koos 'tõmbluku' asetusega valimisnimekirjades kui parimat võimalikku vahendit naiste osalemise parandamiseks Türgi poliitikas lühiajalises perspektiivis, teeb ettepaneku muuta vastavalt asjakohaseid Türgi õigusakte;
29. kutsub Türgi poliitilisi parteisid üles suurendama naiste rolli partei hierarhias naisharudest kaugemale, andma neile juhtivad rollid partei organisatsiooni struktuuris, tõstma teadlikkust naiste poliitilise osalemise tähtsuse suhtes, otsima ja koolitama naiskandidaate poliitilisteks ülesanneteks ning toetama neid ja usub, et sellist poliitikat saaks tugevdada koostöös Euroopa poliitiliste parteidega, võimaldades olulist ja vastastikust kogemuste ja arvamuste vahetust;
30. tervitab ettepanekut luua Türgi parlamendis täielike õigusloomevolitustega naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon, ärgitab vajalike õigusaktide vastuvõtmist võimalikult kiiresti ning kutsub antud komisjoni tegema regulaarset koostööd Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoniga;
31. kutsub Türgi parlamenti üles tagama ka naissoost parlamendiliikmete kaasamine ELi ja Türgi parlamentaarse ühiskomitee delegatsiooni;
32. kinnitab oma üleskutset Türgi võimudele suurendada jõupingutusi, et tagada naiste õigus haridusele, ning et naised, kelle vaba juurdepääs haridusele on takistatud nende perekonnast tulenevate raskuste või kultuurilise keskkonna tõttu, oleksid oma õigustest informeeritud; teeb Türgi valitsusele ettepaneku tagada õigus haridusele alg- põhi- ja keskhariduse tasandil, suurendada rahalist abi vanematele, eriti maa- või ebasoodsates piirkondades, et julgustada neid andma haridust oma lastele ja eelkõige tütardele, arvestades kõrget kirjaoskamatuse taset naiste hulgas;
33. kutsub Türgi valitsust üles rakendama vajalikke meetmeid kirjaoskamatusega võitlemiseks, eelkõige maa- ja ebasoodsates piirkondades, eriti korraldades teabe- ja teadlikkuskampaaniaid hariduse tähtsuse ning selle võimaliku panuse kohta majandusse ja ühiskonda, pannes erilise rõhu tüdrukute harimisele;
34. on arvamusel, et sootundliku hariduse ja peamiselt detsentraliseeritud piirkondades elavatest peredest pärit naisõpilaste/üliõpilaste kohustusliku osalemise edendamine aitaks parandada sotsiaalseid standardeid ning muuta ühiskonda sooküsimuste suhtes avatumaks, julgustab seetõttu hariduse sootundlikumaks muutmise protsessi, vaadates näiteks õppematerjalid läbi vastavalt CEDAW artiklile 5, ning kutsub valitsust üles tagama, et poistele ja tüdrukutele õpetataks naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega seonduvaid küsimusi;
35 kutsub komisjoni ja Türgi valitsust üles alustama meediakampaaniaid (televisioonis ja raadios), mis juhivad tähelepanu naiste õiguste austamise tähtsusele ning positiivsele mõjule, mis see ühiskonnale ja tööelule avaldab;
36. rõhutab, et Türgi peab täielikult järgima ühenduse õigustikku võrdse tasustamise, võrdsete võimaluste ning meeste ja naiste tööelus ja tööturul võrdse kohtlemise valdkondades ning peab muude meetmete hulgas parandama naiste juurdepääsu tööturule ja elukestvale õppele, võideldes diskrimineerimisega ja tagades töö- ja pereelu kokkusobivuse;
37. kutsub Türgi valitsust üles esitama teavet pereettevõtluses, põllumajanduses või ebaseaduslikult töötavate naiste õiguste alase olukorra kohta;
38. kutsub Türgi valitsust üles edendama koolide, liitude ja muude organisatsioonide vahelisi vahetusprogramme, mis ühendavad Euroopa ja Türgi mõlemast soost noori;
39. kutsub komisjoni ja Türgi valitsust üles jätkama naiste tööjõu ja tööhõiveprojektide, sealhulgas VVOde algatatud projektide loomist ja toetamist ja kutsub Türgi valitsust üles viima ellu naisi ning tööhõivet hõlmavad üleriigilised tegevuskavad, nii nagu Euroopa Liidu liikmesriikides praegu tehakse;
40. kutsub ametiühinguid ja muid Euroopa Liidu ja Türgi sotsiaalpartnereid üles tegema koostööd naiste osaluse suurendamiseks Türgi tööjõus ning tööturu erinevate sektorite juhtimisülesannete täitmisel;
41. rõhutab oma kavatsust jälgida tähelepanelikult naiste olukorda Türgis, esitada selle kohta igal aastal aruanne läbi parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning teha komisjonile ülesandeks teha sama;
42. kutsub komisjoni üles hõlmama oma esimeses, 2005. aasta detsembris Euroopa Ülemkogule reformide tempo kohta esitatavas aruandes – mis määrab ära ka läbirääkimiste edenemise – süstemaatiliselt ja terviklikult antud hetkeni tehtud edusamme õigusaktide muutmise ja rakendamise kohta naiste õiguste edendamiseks;
43. teeb parlamendi presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Euroopa Nõukogu peasekretärile ja Türgi valitsusele ning parlamendile.
EXPLANATORY STATEMENT
In preparing her draft report, the rapporteur has been in regular contact and has had in-depth discussions with a whole range of interested parties in Turkey and the European Union, both in public and private. This work has included:
- an exchange of views between Ambassador Demiralp, Permanent Representative of Turkey with the European Union, and the members of the Committee on Women's Rights and Gender Equality of the European Parliament on the 25th of November 2004
- a visit with members of the Women's Rights Committee to the exhibition ´Women in Turkey - Mothers, Sultanas and Goddesses´ in the BOZAR on the 6th of January 2005
- an exchange of views with the European Commission's enlargement team for Turkey on the 27th of January 2005
- a delegation visit of the Women's Rights Committee to Turkey, including discussions with the Turkish Parliament, the Prime Minister, the Minister of Women's Issues, the Minister of Justice and Trade Union representatives, visits to Universities and local projects as well as exchanges of views with several women's rights organizations; the visit took place from the 31st of January to the 2nd of February 2005
- a public hearing on the issue of women's rights in Turkey in the European Parliament on the 16th of March 2005
- conducting an exchange of views between the Turkish Minister for Women's issues, Güldal Aksit, and the European Commissioner for Employment and Gender Equality, Vladimir Spidla on the 16th of March 2005
The rapporteur regrets that the rules of the European Parliament made it impossible for the delegation to Turkey to also visit the rural areas, but hopes that having met with representatives from these areas has helped to obtain a full and complete picture of the situation in the whole of Turkey. The rapporteur recommends that on a future occasion special permission be granted to extend a delegation trip beyond the three days officially allowed for.
Civil society
The relationship between NGOs and the Turkish government has not always been a very easy one. It is for that reason that this report stresses the importance of an open attitude of cooperation between civil society and the government. This includes allowing NGOs and others the right to demonstrate. Since there was much public outcry after the excessive use of force during a demonstration in Istanbul on the 6th of March 2005, the rapporteur has found it opportune to include in this explanatory statement a short overview of the incident, based on preliminary findings by the European Commission's delegation in Turkey. On the basis of these findings the report condemns the excessive use of force but welcomes the government's pledge to punish the perpetrators and prevent any reoccurrence.
On Sunday the 6th of March the Turkish police in Istanbul violently dispersed a demonstration which was organized in the light of International Women's Day. On that day there were several demonstrations linked to International Women's Day. The one that was forced to disperse was prohibited at the site where it took place and consisted of men and women, not women only. All the other demonstrations went on without any incidents. Already in 2004 the Turkish Minister of the interior issued a memorandum which stated clearly that disproportional use of force by the police is strictly forbidden and should be punished. Following the events and the reaction of both the European public and the European institutions the Turkish authorities have started an investigation and have relieved six policemen of their duties pending this investigation.
Violence against women
Although there exists very little reliable, accurate and independent data on violence against women in Turkey, the rapporteur wishes to share with you the following from existing research, which helps illustrate the size of the problem, but in no way pretends to give a full and complete picture of the situation. Because of this lack of data this report requests the European Commission to undertake and support independent prevalence studies.
Existing research[1] tells the following:
Between 1990 - 1996, 1259 women were interviewed of which 88.2% said that they were living in a violent environment and 68% said that they had been beaten.
According to men, 34 percent of married women were subjected to violence by their spouses in 1995.
Almost all women living in slum areas in Ankara in 1995 had experienced domestic violence.
58% of women in east and south-east Anatolia reported having experienced a physical assault in 1998.
23% of high and middle income women had been assaulted or beaten by their husbands in 1998.
86.1% of the victims of domestic violence are women.
39.2% of women agree that a husband is justified in beating his wife; 63% of young women between the ages of 15 and 19 agree that beating can be justified.
Political participation of women
Political participation of women in Turkey remains worryingly low. NGOs and female politicians alike call for the introduction of quota systems. There is a legal debate on whether article 10 of the new Turkish Constitution, which obliges the government to ensure the equal treatment of men and women, allows for such measures of what is called positive discrimination. The rapporteur is of the opinion that either this article should be interpreted as not prohibiting the adoption of measures which seek to reverse existing inequality, such as quota systems for the elections, or the article should be changed to explicitly allow for such measures. Either way, this report underlines that the dramatically low figures of women's participation in Turkish politics justifies such measures.
Education
More than half a million girls do not attend school each year even though in Turkey it is mandatory to get education for at least 8 years. There are several reasons for this. Families do not attach enough importance to girls getting an education. Especially in the South East the number of girls not attending school is disproportionately large. Regional conflicts have destabilized society in this region. Many families are afraid to send their children to school due to the insecurity surrounding transport. The government has set up a programme together with UNICEF which provides children with safe transport. It is estimated that around 700.000 children will be transported in this way. This is part of the plan to get 100% of children in school by the year 2010. This also includes rewarding the poorest families for registering their children with a school, giving more for girls than for boys. Education is crucial in order to get the illiteracy rate in Turkey down (currently about 25% among women), which in turn is crucial in order to allow women to participate in the labour market and in politics.
Participation of women in the labour market
According to studies by the European Foundation for the Improvement of Living and Working Conditions only 27% of women in Turkey currently participates in the labour market, whereas in 1998 this was still 35%. Legislation and the availability of childcare infrastructures have already been improved and the European Commission has several projects which seek to improve the number of women who are gainfully employed, such as vocational training programmes and programmes supporting women entrepreneurs. The fact that the number of women in the labour force is still dropping is therefore worrying and surprising since in some areas women are doing very well, with around 30% of lawyers, academics and doctors being women. It may be partly explained by migration from rural areas to urban areas and the relatively high participation of women in the so-called informal sector, but the rapporteur believes that it is also still due to negative public perception of women in the labour force. Trade unions could play an important role in organizing women already in the labour force and those seeking to be gainfully employed, so that it becomes easier for women to take part in the labour market. In this light this report also calls for the cooperation between trade unions in the European Union and those in Turkey.
Commitment of the Turkish Government
Once the Turkish government acknowledges that something has to be done about a specific problem, things start changing quickly. This report has to be seen as an appeal to the Turkish government to recognize that women in Turkey face severe problems in their everyday lives, in the family, in society, in the workforce and in the political sphere. A lot has been done on paper, but this now needs to be put in practice. Implementation of current legislation and the effective protection of women's rights by the Turkish authorities, as well as having respect for and giving substantial support to NGOs is a necessity if Turkey wants to become a member of the European Union. The ball is now in the court of the government, and it is up to the former soccer player and now Prime Minister, Erdogan, to do something with it.
- [1] This data was provided by the UNFPA delegation in Turkey.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Naiste roll Türgi sotsiaal-, majandus- ja poliitilises elus | ||||||||||||
|
Menetluse number |
|||||||||||||
|
Menetlusalus |
art 45 | ||||||||||||
|
Vastutav komisjon |
FEMM | ||||||||||||
|
Nõuandev komisjon / Nõuandvad komisjonid |
AFET |
|
|
|
| ||||||||
|
Arvamuse esitamisest loobumine |
AFET |
|
|
|
| ||||||||
|
Tõhustatud koostöö |
|
|
|
|
| ||||||||
|
Raportis sisalduv(ad) resolutsiooni ettepanek(ud) |
|
|
| ||||||||||
|
Raportöör(id) |
Emine Bozkurt |
| |||||||||||
|
Aseraportöör(id) |
Emine Bozkurt |
| |||||||||||
|
Arutamine komisjonis |
20.4.2005 |
26.5.2005 |
|
|
| ||||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
26.5.2005 | ||||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
poolt: vastu: erapooletuid: |
27 0 4 | |||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Emine Bozkurt, Hiltrud Breyer, Maria Carlshamre, Věra Flasarová, Lissy Gröner, Zita Gurmai, Anneli Jäätteenmäki, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Pia Elda Locatelli, Angelika Niebler, Siiri Oviir, Doris Pack, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Christa Prets, Marie-Line Reynaud, Amalia Sartori, Eva-Britt Svensson, Britta Thomsen, Anna Záborská | ||||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Véronique De Keyser, Mary Honeyball, Karin Jöns, Christa Klaß, Zuzana Roithová, Feleknas Uca | ||||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Alejandro Cercas, Alexandra Dobolyi, Ioannis Gklavakis, Manolis Mavrommatis, Zita Pleštinská, José Javier Pomés Ruiz, Andreas Schwab, | ||||||||||||
|
Esitamise kuupäev – A6 |
10.6.2005 |
A6-0175/2005 | |||||||||||