RAPORT Euro ning majandus- ja rahaliidu teabe- ja kommunikatsioonistrateegia rakendamine

20.6.2005 - (2005/2078(INI))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Jules Maaten


Menetlus : 2005/2078(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0197/2005
Esitatud tekstid :
A6-0197/2005
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

euro ning majandus- ja rahaliidu teabe- ja kommunikatsioonistrateegia rakendamise kohta

(2005/2078(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist, mis on esitatud Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Parlamendile ning majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele euro ning majandus- ja rahaliidu (EMÜ) teabe- ja kommunikatsioonistrateegia rakendamise kohta (KOM(2004)0552);

–   võttes arvesse komisjoni teatist, mis on esitatud Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Parlamendile, majandus- ja sotsiaalkomiteele, regioonide komiteele ja Euroopa Keskpangale – esimene aruanne praktiliste ettevalmistuste kohta seoses euroala tulevase laienemisega (KOM(2004)0748);

–   võttes arvesse 16. juuni 2000. aasta seisukohti[1] seoses euro kasutuselevõtuga;

–   võttes arvesse 6. juuli 2000. aasta resolutsiooni[2] majandus- ja rahaliidu jag euro teabe- ja kommunikatsioonistrateegia kohta aastani 2002;

–   võttes arvesse 4. juuli 2001. aasta resolutsiooni eurole üleminekut[3] toetavate majandustegurite kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A6‑0197/2005),

A.  arvestades, et pärast kuueaastast eksisteerimist on EMÜni jõudmise ja euro kasutuselevõtu projekti peetud üldjoontes väga edukaks;

B.  arvestades, et seda tugevdab veelgi euro kõrge kurss rahvusvahelistel finantsturgudel, kauplemise käigus järjest suurenev arveldamine eurodes ning keskpanga varude üleminek ülemaailmselt levinud dollaritelt eurodele;

C.  arvestades, et ühisraha ja sellega seotud instrumentide – Euroopa ühtse rahapoliitika ja majanduspoliitika parema juhtimise – kasulikkust ei saagi siinkohal tõsiselt kahtluse alla seada, kui on juurdepääs odavamale rahale seoses ajalooliselt madalate intressimääradega, hindade suurenenud läbipaistvus, mis tähendab keskpikas perioodis madalamaid hindu, vahetuskursiga seotud riskide puudumine euroalal, Euroopa Liidu sisese kaubanduse ja reisimise lihtsamaks muutumine, liikmesriikide kohustus rakendada stabiilsusele suunatud rahanduspoliitikat;

D.  arvestades, et teatud osa Euroopa avalikkusest tundub suhtuvat eurosse negatiivselt, eriti liikmesriikides, mille valuuta fikseeritud euro vahetuskurss on kõrge; arvestades, et Eurobaromeetri küsitlus näitab selles osas tõusutendentsi, kui vahetult enne eurole üleminekut toetas eurot 68% euroala inimestest ja vahetult pärast eurole üleminekut 75% inimestest, siis 2004. aasta esimesel poolaastal vaid 66% euroalas küsitletutest; arvestades, et Rootsi ja Taani referendumi negatiivsed tulemused tõendavad samuti Euroopa rahva vastuseisu ühisraha kasutuselevõtule Euroopas; arvestades, et uutes liikmesriikides korraldatud küsitlused näitavad samuti kahtlusi euro kasutusevõtu osas, mis on tingitud eelkõige asjakohase teabe puudumisest;

E.   arvestades, et lisaks Eurobaromeetri kvantitatiivsetele uuringutele oleks oluline korraldada ka kvalitatiivseid uuringuid kodanike eurosse suhtumise sügavamate põhjuste kohta; arvestades, et vaid süvaintervjuude vahendusel võib teada saada, miks teatavad inimrühmad tõrjuvad eurot ning kahtlevad Euroopa Majandus- ja Rahaliidus, ning seda saab võtta aluseks vastavate sihtgruppide teavitamisel, mille puhul oleks vastava liikmesriigi ja selle teabeametnike kohustuseks (euroskeptiliste) ühiskonnarühmade väljaselgitamine;

F.   arvestades, et vastava ala kogemusi ja meediauuringute tulemusi müügijärgse turustamise valdkonnas saab rakendada sõnumi olulisuse kinnitamiseks isegi pärast euro kasutuselevõttu; arvestades, et lisaks inimeste usalduse võitmisele enne euro kasutuselevõttu on oluline ka selle usalduse kinnitamine nende inimeste puhul, kes on veendunud oma otsuse õigsuses, ning nende arvamuste kujundamine kommunikatiivsete teadete ja üritustega isegi pärast euro kasutuselevõttu;

G.  arvestades, et välja tuleb töötada arusaadav, ambitsioonikas ja pikaajaline euro kommunikatsioonistrateegia ja tagada majandus- ja rahaliidu toetus, hoiduda minevikuvigadest ning valmistada uued euroalaga liitujad ette sujuvaks üleminekuks; ning arvestades, et komisjon ja Euroopa Keskpank, olles Euroopa Parlamendi demokraatliku järelevalve all, on koos liikmesriikide finantsasutustega peamised organid, kes vastutavad kõnealuse strateegia edukuse eest;

H.  arvestades, et uutes liikmesriikides on inflatsioon keskmisel ja keskpikal perioodil vältimatult mõnevõrra kõrgem kui euroalal, hoolimata euro kasutuselevõtust nendes riikides, tingituna suurtest ja jätkuvatest hinnaerinevustest ja arengus järele jõudmise keerukusest;

I.    arvestades, et Euroopa demokraatlike protsesside kontekstis peab kogu Euroopa-teemaline teabe- ja kommunikatsioonipoliitika, selleks, et olla edukas, olema Euroopa Liidu teabe- ja kommunikatsioonistrateegia osa, mis võimaldab sellise poliitika abil üldsusele järjekindlalt näidata, kuidas EL annab panuse nende igapäevaelu hüvanguks,

1.   väljendab rahulolu EMÜ selliste eeliste üle nagu hindade stabiilsus, väiksemad tehingukulud, suurem hindade läbipaistvus euroalal, väiksem hindade kõikumine rahvusvahelisel valuutaturul ning kaitse väliste vapustuste eest, ajalooliselt madalad intressimäärad, madalad hüpoteegid ja lihtsam reisimine; toetab eurot kui Euroopa ühendamise mõjuvõimast sümbolit ning vahendit, mis lähendab Euroopa kodanikke ühenduse ideaalidele;

2.   märgib euro ilmset ebapopulaarsust teatud elanikkonna hulgas; arvab, et see on vastuolus tõsiasjaga, et eurole üleminek on tõenäoliselt Euroopa kõige edukam projekt, mis kunagi on käivitatud; arvab, et ühisraha jääb ELi kommunikatsioonistrateegia tähtsaimaks teemaks; on veendunud, et euro ning EMÜga kaasnevate selliste positiivsete külgede nagu hinnastabiilsuse, madalate hüpoteegimäärade, reisimise lihtsamaks muutumise, vahetuskursi kõikumiste ja välismõjude vastase kaitse propageerimist ja põhjalikku selgitamist rahvale tuleks jätkata; usub, et erilist tähelepanu tuleb pöörata Euroopa kodanike, tarbijate ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) teavitamisele ja vastavate teadmiste ajakohasuse säilitamisele, kuna need ei suuda piisavalt kiiresti kohaneda tehingute tegemisega eurodes;

3.   usub, et euro ning EMÜ kampaania peaks keskenduma väikelinnadele ja kõrvalistele piirkondadele, kus inimeste teavitamise võimalused on kesised isegi tänapäeval; arvab, tingimusel, kui liikmesriigid seda soovivad, et nendes piirkondades peaks hindade näitamine kahes valuutas (rahvusvaluutas ja eurodes) säilima seni, kuni eelkõige nendes piirkondades elavad kodanikud on süsteemiga täielikult tuttavad;

4.   arvab, et peamised otsustajad ei tohiks käsitada euro-projekti elluviiduna, sest selle pikemaajalisest edust sõltub kogu liidu edasine areng, euro populaarsus on oluline ka Euroopa põhiseaduse lepingu tulevikus ratifitseerimise tõttu;

5.   toetab majanduspoliitika tihedamat koordineerimist liikmesriikide vahel ning finantsalaste ettevaatusabinõude rakendamist muudetud, kuid kindla stabiilsuse ja kasvu pakti raames; usub, et muudetud stabiilsuse ja kasvu pakt, nagu see võeti põhimõtteliselt vastu Euroopa Ülemkogus 2005. aasta märtsis, ning ühenduse vastavad regulatsioonid teatud teemade osas peaksid liikmesriikides ühtselt rakendatuna aitama kaasa liikmesriikide majanduse pikaajalisele stabiilsusele ja nende kohanemisele Lissaboni strateegia eesmärkidega;

6.   kiidab heaks komisjoni viimase raporti euro kommunikatsioonistrateegia kohta, kuid märgib, et see on praegust populaarsuse puudust arvestades võib-olla üleliia optimistlikus toonis koostatud; kutsub komisjoni üles järgima kommunikatsioonistrateegia põhieesmärke ja määratlema üksikasjalikult nende saavutamise meetodeid; rõhutab nüüdisaegsete turundusvõtete tõhusama rakendamise tähtsust EMÜ, euro ja selle eeliste tutvustamisel üldsusele atraktiivse pakendina;

7.   nõustub komisjoni arvamusega, et teavituskampaaniat tuleb kohandada vastavalt erinevate riikide kultuurile, keelele, inimeste valdavale arvamusele ja muredele, aga ka küsimusele, kas riik juba on euroalas, soovib sellega lähiajal või keskpikas perspektiivis liituda või jääda välja;

8.   jätkab programmi PRINCE toetamist ja nõuab, et sellele eraldatud vahendeid suurendataks; on veendunud, et institutsioonidevahelist euroteemalist dialoogi on võimalik tõhustada institutsioonidevahelise teaberühma loomisega; hoiatab, et programmi PRINCE kaasrahastamise põhimõte võib euro kasutuselevõtmisel uutes liikmesriikides vastavate eelarvevahendite puudumise tõttu tekitada märkimisväärseid probleeme ja viivitusi;

9.   usub, et on vajalik võtta arvesse kolme enne laienemist euroalasse mittekuulunud riigi – Ühendkuningriigi, Rootsi ja Taani – kodanike küsimusi, ja pöördub komisjoni poole palvega toetada nende liikmesriikide valitsusi, kes püüavad kahtlevate elanike arvamust muuta, kui kõnealuste riikide valitsused seda soovivad;

10. on veendunud, et ELi hiljutine laienemine seab EMÜ ning ühisraha raskesse olukorda; arvab, et komisjon peaks pöörama põhitähelepanu uute liikmesriikide abistamisele intensiivsete teavituskampaaniate korraldamisel, et valmistada nende kodanikke ette euro kasutuselevõtuks, selliste kampaaniate elluviimise juhendamisele riikides, kus need on juba alanud, ning regulaarsete aruannete koostamisele euro kasutuselevõtu riiklike tegevuskavade elluviimise kohta;

11. märgib, et hindade näitamine kahes valuutas, näiteks vähemalt kolm kuud enne kuni 12 kuud pärast euro kasutuselevõttu, võib esiteks vähendada inimeste hirmu eurole üleminekuga kaasneda võiva hinnatõusu ees ja teiseks takistada ettevõtetel ja teenusepakkujatel kasutamast eurole üleminekut hinnatõusu ettekäändeks; on seisukohal, et õiguslik kohustus näidata hindu kahes vääringus, kaubanduskodade vabatahtlikud käitumiseeskirjad ja kokkulepped majanduspartnerite ja töösuhte osapoolte vahel osutusid euro kasutuselevõtul 12 esimeses euroala riigis väga väärtuslikeks;

12. kutsub komisjoni üles võtma arvesse uute liikmesriikide elanike hirmu hindade tõusu ees; usub, et euroala praeguste liikmete kogemusi tuleks kasutada selliselt, et vältida kelmusi ja liigset ümardamist uute liitujate puhul; on seisukohal, et kõikide liikmesriikide elanikele tuleb selgitada aastase inflatsiooni ja euro kasutuselevõtust tingitud hindade tõusu erinevusi;

13. märgib, et uutes liikmesriikides tehakse võrreldes vanade liikmesriikidega finantstehinguid rohkem sularahas kui elektrooniliselt; nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja riikide keskpangad võtaks seda arvesse, valmistades ette eurole üleminekut uutes liikmesriikides; julgustab neid kasutama üleminekut eurole elektrooniliste ja kaardimaksete arvu suurendamiseks; on veendunud, et kahe vääringu üheaegne käibelolek teatud lühikese ajavahemiku jooksul oleks parim lahendus euro eduka kasutuselevõtu tagamiseks uutes liikmesriikides;

14. usub, et eelmisel üleminekul saadud positiivsed kogemused ja oskusteave on kasulikud euro kasutuselevõtul uutes liikmesriikides, eeloleval laienemisel ja uute kandidaatriikide ettevalmistamisel;

15. kutsub komisjoni üles tähtsustama enam konsulteerimist töösuhte osapooltega, et võtta arvesse inimeste ning eriti konkreetsete ühiskondlike ja majandusorganisatsioonide vajadusi;

16. nõuab lisavahendeid rahvuslike euro-foorumite loomiseks iga liikmesriigi rahandusministri alluvuses ja tihedas koostöös riikide keskpankadega, kuna sellise süsteemi kasulikkus on varem kinnitust leidnud; on seisukohal, et EL peaks edendama mestiprojekte, mille vahendusel vanad liikmesriigid saavad kaasa aidata heade tavade ja teadmiste levitamisele rahandusministrite ja keskpankade tasandil;

17. kutsub komisjoni üles tunnustama Euroopa Parlamendi, riikide parlamentide ning piirkondlike ja kohalike võimude aktiivse rolli tähtsust euro ning EMÜ kommunikatsioonistrateegia kavandamises ja elluviimises; usub, et nende asutuste tegevuse tulemusel muutub dialoog kommunikatsioonistrateegia üle demokraatlikumaks ja strateegiasse kaasatakse paremini ka avalikkusele muret tekitavad teemad;

18. pöördub Euroopa Keskpanga poole palvega teha iga-aastane kvantitatiivne analüüs, mille vaataks läbi Euroopa Parlament – esitades selle kas keskpanga aastaaruandes või eriraportis – hüvede kohta, mida euro kasutuselevõtt tavakodanikele kaasa tõi, tuues konkreetseid näiteid selle kohta, millist positiivset mõju euro kasutamine inimeste igapäevaelule avaldab;

19. palub komisjonil korraldada eriotstarbelised küsitlused kogu Euroopa VKEde seas, et hinnata euroraha pooldajate osatähtsust antud sektoris; arvab, et sellises üleeuroopalises VKEde uuringus tuleks loomulikult kasutada kõiki võimalusi, et VKEd aitaksid katta osa kulutusi, sest selline küsitlus, milles mõnel juhul kasutatakse ka üldisi lisaküsimusi, võib anda tulemusi, mida VKEd saavad kasutada oma äriplaanides; rõhutab, kui oluline on kaasata automaatide operaatorid kommunikatsiooni- ja üleminekustrateegiatesse, sest nad mängivad olulist rolli uute müntide ja rahatähtede vastuvõtmisel inimeste igapäevaelus;

20. nõuab, et pangandussektor varustaks sularahaautomaate suurema hulga väiksema väärtusega rahatähtedega, sest enamik sularahamakseid tehakse summades, mis on keskmiselt vahemikus 15 kuni 20 eurot – see vähendab poepidajate kassades oleva sularaha hulka ning sellega seoses muutub ka röövimisoht väiksemaks; samuti märgib, et see vähendab tarbijatele valeraha tagasi andmise võimalust;

21. palub komisjoni avaldada Euroopa Parlamendis arutusele tulev analüüs 500-euroste pangatähtede kohta, mida on praegu ringluses liiga suur hulk ja mille käibelelaskmist suurendati euroala ettevõtjate nõudmisel 2005. aastal 190 miljoni pangatäheni; mõistab 500-eurose pangatähe eeliseid vara hoiustaja jaoks, kuid hoiatab võimaliku rahapesu ja kuritegude ohu eest, mis nii suure väärtusega pangatähtede puhul tekkida võib;

22. märgib, et elektrooniliste tehingute arv on suurenemas, ning kahtleb seega, kas 500-euroste rahatähtede säilitamine, mis algselt arvestas mõnede liikmesriikide tarbijate harjumusi, on vajalik;

23. nõuab tungivalt, et Euroopa Keskpank avalikustaks 500-euroste rahatähtede taotluste jagunemise riikide keskpankadelt;

24. taunib seda, et eurodes tehtavate välismaksete eest nõutakse endiselt kõrget tasu, kuigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2560/2001 eurodes tehtavate välismaksete kohta on vähendanud tunduvalt tavaliste piiriüleste eurodes teostatavate ülekannete teenustasusid, ja toetab Euroopa ühise maksuala loomist; palub komisjonil teha ettepanek kõikehõlmava õigusakti väljatöötamiseks antud valdkonnas, kasutades seda võimalust elektrooniliste maksesüsteemide ühtlustamiseks ELis, et vähendada tasusid, mida tarbijad ning VKEd peavad rahaülekandeid tehes tavaliselt maksma; juhib tähelepanu sellele, et süsteemi tõhusus sõltub tarbijate usaldusest, mis omakorda sõltub nende õiguste tunnustamisest;

25. tervitab asjaolu, et Euroopa Keskpank tegeleb teise põlvkonna pangatähtede väljatöötamisega; on veendunud, et laiaulatusliku leviku tõttu on euro eriti tundlik võltsimiste suhtes ning soovitab tungivalt, et Euroopa Keskpank oleks väga valvas ja võtaks uue põlvkonna pangatähtede väljatöötamisel arvesse olemasolevaid kogemusi; peab vajalikuks, et Europol ja liikmesriikide politseijõud käsitleksid võltsimisi prioriteetse küsimusena;

26. on veendunud, et institutsioonidevahelist euro-teemalist dialoogi on võimalik tõhustada institutsioonidevahelise teaberühma loomisega; palub komisjonil jätkata Euroopa Parlamendile kvartaliraportite saatmist programmi PRINCE täienduste kohta;

27. kinnitab soovi, mida ta väljendas oma 12. mai 2005. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu informatsiooni ja kommunikatsiooni strateegia rakendamise kohta[4], süvendada institutsioonidevahelist koostööd selles valdkonnas, korraldades igal aastal komisjoni esitatava raporti põhjal põhjaliku arutelu, millesse kaasataks komisjonid, mis omavad vastavas küsimuses täielikku või osalist pädevust, ja milles osaleks ka nõukogu;

28. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

  • [1]  EÜT C 67, 1.03.2001, lk 324.
  • [2]  EÜT C 121, 24.04.2001, lk 459.
  • [3]  EÜT C 65 E, 14.03.2002, lk 162.
  • [4]  Vastu võetud samal kuupäeval, P6_TA(2005)0183.

EXPLANATORY STATEMENT

I. Introduction

The publication in 2004 by the European Commission of its “Communication on the implementation of an information and communication strategy on the euro and Economic and Monetary Union”, has prompted the European Parliament to inaugurate a wide-ranging debate with all concerned stakeholders on an issue of vital importance for the European project: how to adequately inform European citizens and businesses of the benefits of our single currency, the euro, and its accompanying macroeconomic framework or EMU (Economic and Monetary Union).

The European Parliament has been closely involved in every stage of EMU, from the decision to launch the currency taken in Maastricht in 1992, leading to the 1st of January 1999 when the exchange rates of the participating Member States were irrevocably fixed against the euro and the European Central Bank was created, and finally to the subsequent physical changeover in 2002.

Now, nearly 7 years after the euro’s launch, and in light of the European Commission’s communication, your rapporteur believes that it is high time to evaluate EMU’s successes and failures, to propose solutions and to point the way forward.

II. The euro’s successes

EMU and the euro are the most successful pan-European projects ever. In historical terms it is difficult to find similar instances of building a single currency area in such a limited period of time. This report wishes to reiterate Parliament's wholehearted support for the euro as a powerful driver of European integration as well as a means of reaching the goals of our Union. Not only is the euro a symbol of a common identity and shared values, but it can act as a stimulus to further cohesion by proving that if Member States act together in a decisive manner, citizens can expect to reap widespread and long-lasting benefits.

The euro's success can be measured in many ways:

1. First and foremost, the single monetary policy and the enhanced co-ordination of economic policies that underpin the euro have brought about cheaper finance for all: interest rates are at historically low levels, fostering investment and consumption and resulting in real benefits for consumers, for example through low mortgage rates and cheap loans.

2. Secondly, increased price transparency within the euro area, together with the ECB's firm management of monetary policy, have lead to a stable environment including low inflation (only 2,3% in 2001 and 2002 subsequently), supporting private consumption.

3. In the third place, the euro has brought about improved resilience of the euro-area economies against financial crises. Without the single currency, recent events such as the terrorist attacks of 11 September 2001 in New York and 11 March 2004 in Madrid or the financial accounting scandals of 2002 would have triggered major turbulences in Europe as a whole and in many euro area economies in particular and would have made national currencies collapse.

4. Fourthly, the elimination of the exchange rate risk within the euro zone has made travel easier within the euro area without the hassle and cost of changing currencies. Travelling outside the euro area is also easier since the euro has become a widely accepted international currency.

5. In the fifth place, raw materials and oil being offered on the world market in US dollars, European consumers benefit from the relatively strong euro compared to the dollar. The positive exchange rate brings about relatively low fuel prices and lower foodstuff prices for the European consumers.

6. Another positive effect of the euro is that it has brought about an increase in trade within the EU. Several studies prove that EMU has had a positive impact on intra-euro area trade, by roughly 10 % on average for all the countries in the eurozone, and up to around 17 % in some countries such as the Netherlands, Spain, Belgium and Austria, since the euro came into being. In addition, the single currency has also contributed to increased trade with the outside world. Since 1999, international trade invoicing in euros has increased considerably.

7. In addition, the euro has gained a high standing in international financial markets, and is taking on an important role as an international reserve currency (from 13,5% of world reserves in 1999 to 19,7% in 2003). Thus, the euro is becoming a preferred vehicle for international investment and borrowing (international securities in euros now rival those in US dollars). In addition, this should strengthen Europe’s role in international fora and organisations.

8. Currency integration is also stimulating capital markets' integration inside the EU, triggering structural change in the banking and financial spheres. Cross-border business has increased and consolidation is on the rise. Ultimately more choice and lower prices should trickle down to the average financial services consumer.

9. Last but not least, EMU has created a welcome pressure on Member States to implement stability-oriented fiscal policies. The theory says that the existence of a currency union implies co-ordinated or harmonised fiscal policies, to reduce the risk of ‘free-riding’ by some Member States to a minimum. Back in 1999, the necessary disciplinary strait-jacket policy-makers came up with was the so-called Stability and Growth Pact. Despite the criticisms that can be levelled at it, it is clear that the Pact still proves its usefulness by improving fiscal discipline. Your rapporteur believes that the revision of the Pact recently agreed by the European Council can only be considered as an improvement if all Member States without exception adhere fully to the new agreement. If the new agreements are disrespected again the credibility of the euro as well as its public image will be permanently damaged.

All these benefits are the result of a very successful introduction strategy from a technical point of view, both in 1999 when the old currencies were converted to the euro, as in 2002 during the physical changeover. The logistical feat of simultaneously introducing banknotes and coins in 12 countries cannot be underestimated. Despite glitches here and there, the operation was successful, so much so that little thought is given to the implications behind it. Apart from the European Central Bank, the European Commission and Member State governments, stakeholders like SME’s consumer organisations, trade unions, employers' organisations etc have contributed to this success. The European Parliament played a pivotal role in providing strong backing to the Commission's efforts, by approving a significant budget for the campaign, and also by being a critical partner in the debate with the Commission and the ECB. More than €200 million of European Commission funds were allocated from 1996 to mid-2002, mainly from the PRINCE programme budget lines. Member States spent much more than this, and the ECB spent €80 million.

III. The euro’s problems

Having stated all of this, your rapporteur believes nevertheless that there is room for improvement as far as the communication strategy of the euro is concerned. After a significantly long period of 7 years of euro and EMU it is time take some distance and analyse our currency framework with objectiveness. This is all the more necessary because the Euro project is by no means over: in fact, promoting the virtues of the euro is an ongoing and everyday exercise; maintaining and improving the credibility and stability of the euro area is a never-ending task that needs constant care and attention. The possible future enlargement of the euro area to new countries merits an in-depth reflection on the way that policy makers should take to avoid the mistakes of the past and on how they can improve previous communication campaigns.

Indeed, it is dispiriting to notice that despite the objective benefits of the euro as described above, and despite the generally smooth changeover that occurred, a certain section of the European public continues to claim to have a negative perception of the euro. And it seems this tendency is on the rise. Baffling as this may be, policy makers, and notably the Commission and Member States' Finance ministries, need to take stock of these perceptions and undertake steps to correct them. Recent Eurobarometer polls show that support for the currency in the euro zone was 68% just before the changeover, 75% just after, and 66% in the first half of 2004.

These polls are reinforced by recent ones conducted in the new Member States, which also reflect an increasing hostility towards the adoption of the euro: only 44% of the population in the new Member States believe that the introduction of the euro will have positive consequences for their country, and 47% is unhappy about the euro replacing their national currency. Needless to say, public opinion in the three pre-enlargement non-euro countries, the UK, Sweden and Denmark, continues to be broadly opposed to the currency union, a fact that was brutally exposed in the negative results of the referenda in Sweden and Denmark.

Amongst a variety of reasons that are not the subject of this report (euroscepticism, nationalism, attachment to national traditions and so forth), one of the main reasons that public perception has been so negative in those Member States that adopted the euro is the feeling that prices increased dramatically after the changeover. The overall effect of the introduction of the euro on inflation is now estimated to have only been 0.2% in 2002. But this very low increase hides a reality that was painfully obvious to the man on the street during 2002 and 2003. Being an average, the figure disguises the enormous prices hikes in everyday consumption items such as coffee, vegetables, bread, newspapers, a haircut, local taxes, including parking meters, and so on. Although inflation around January 2002 was partly caused by bad harvests and other economic factors, it is the contention of your rapporteur that these perceptions were to a large extent compounded by some errors made during the changeover. For example, not enough information was provided to the average consumer on the likely risk that prices of everyday items and services would soar. Citizens were thus taken by surprise. And these impressions linger on for a long period of time. SMEs were also inadequately informed and were insufficiently supplied with enough cash to cope with all the transactions that took place in the first few months. Agreements between central governments and organisations of SME's and, more scandalously, local government to avoid unscrupulous price increases appear not to have worked or only up to a point. Finally, it is now clear that it was a mistake to stop communication campaigns on the euro so early after its physical introduction. More time would have been needed to solidify the euro's image in the public's eye and to swiftly correct the wrong impressions caused by some price increases: albeit being of minor economic importance for the overall economy, they weighed heavily on the average consumers' budget. Therefore this rapporteur proposes the presentation by the ECB of a yearly quantitative analysis of the benefits the euro has brought about for ordinary citizens. This has the added advantage of forcing the EU policy makers to take into account not only macro-economic aspects of the development of the currency but also its effects for ordinary citizens.

Several other benefits of the euro, such as greater price transparency and its effects on competition, will only come if and when governments take the necessary measures in completing the internal market, hopefully in the framework of the Lisbon Strategy.

IV. Proposals for improvement

With this in mind, this report's aim is to try to suggest what is a possible way forward. It does not claim to set out a detailed spending programme on communication campaigns or other details but rather to present the European public with clear political messages and choices, thereby setting the ground for the Commission and the Member States to take up a vigorous defence of the currency.

The single currency remains and should indefinitely remain as a communication priority for the EU. The benefits of the euro and of EMU need to be sold and explained to the public continuously: policy-makers cannot let their guard down. If the euro project is taken for granted, any external shock or political crisis could trigger an attack on the currency union. The euro should not be the scapegoat for others' failures. This is particularly relevant in light of the different referenda currently being held in the EU to ratify the Constitutional Treaty.

Your rapporteur therefore welcomes the Commission's latest report on its communication strategy on the euro but believes that it is excessively optimistic in view of the problems mentioned above. The Commission needs to clarify its key communication targets and to detail the steps needed to achieve them. It should apply more modern 'marketing' techniques and try to sell the euro and its benefits as a global ‘package’. For this, it is necessary that the European Parliament continues its strong support of the PRINCE programme and authorises an increase in funds for it.

Special mention is made of the non-euro EU Member States. Specific action plans are needed to help the governments of those Member States to win over their sceptic public opinions. There is ample evidence and research that proves that if the citizens of these countries are properly presented with the objective facts, they will change their minds. However, there has not been enough political willingness from the political authorities, particularly in the UK, Sweden and Denmark, to really market the euro in a credible way. And the same is happening in the new Member States that joined the EU in 2004. Politically, the enlargement is of tremendous significance, though less so in pure macroeconomic terms. That, perhaps, may be the reason why the authorities of those Member States have yet to pay enough attention to a coherent euro communication strategy. None of the 10 new Member States is a member of the eurozone yet but they have no opting-out and will have to adopt the currency sooner or later. The level of awareness about the obligation for new Member States to adopt the euro is worryingly low, since 57 % of the population believes that their country has a choice about adopting the euro. All the more reason for the Commission to concentrate its efforts on helping these countries in their path towards euro adoption, and in particular in allaying the fears of price increases that a considerable part of the public opinion has in the new Member States. It is also important to note that in the new Member States more financial transactions take the form of cash rather than electronic means of payment. One option to help the changeovers is the setting up of National Forums for the euro, under the responsibility of the minister of Finance. Moreover, the report supports the ‘twinning’ model whereby each new Member State is sponsored by a ‘mentor’ from one of the euro zone countries. Finally, your rapporteur believes that a short period of dual circulation is the best option for a successful changeover in the new countries.

This report also calls for a series of specific actions to foster acceptance of the euro:

q Investigation into the malpractices and instances of excessive rounding-up that occurred during the 2002 changeover;

q Specific opinion polls with SMEs to assess their level of acceptance of the currency, to be undertaken by the Commission;

q More 20 euro notes to be dispensed by ATMs instead of 50 euro ones in order to reduce the cash amounts shopkeepers have in their tills and thus diminish the risk of robbery;

q A study by the Commission on the excess of 500 euro notes in circulation, which could trigger risks as far as money laundering and crime is concerned;

q Comprehensive legislation by the Commission to create a true Single European Payments Area in Europe in order to reduce the high cost of cross-border retail payments;

q Warning to the Europol and the Member States' police on the risks to counterfeiting of the new generation of banknotes.

MENETLUS

Pealkiri

Euro ning majandus- ja rahaliidu teabe- ja kommunikatsioonistrateegia rakendamine

Menetluse number

2005/2078(INI)

Menetlusalus

art 45

Vastutav komisjon
  istungil teada andmise kuupäev

ECON
9.06.2005

Nõuandev komisjon / Nõuandvad komisjonid
  istungil teada andmise kuupäev

CULT
9.6.2005

 

 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine
  otsuse kuupäev

CULT

24.5.2005

 

 

 

 

Tõhustatud koostöö
  istungil teada andmise kuupäev

 

 

 

 

 

Raportis sisalduv(ad) resolutsiooni ettepanek(ud)

 

 

 

Raportöör(id)
  nimetamise kuupäev

Jules Maaten
21.9.2004

 

Aseraportöör(id)

 

 

Arutamine komisjonis

14.3.2005

18.4.2005

23.5.2005

15.6.2005

 

Vastuvõtmise kuupäev

15.6.2005

Lõpphääletuse tulemused

poolt:

vastu:

erapooletuid:

35

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pervenche Berès, Sharon Margaret Bowles, Udo Bullmann, Ieke van den Burg, David Casa, Paolo Cirino Pomicino, Jan Christian Ehler, Elisa Ferreira, Jean-Paul Gauzès, Robert Goebbels, Gunnar Hökmark, Benoît Hamon, Karsten Friedrich Hoppenstedt, Sophia in 't Veld, Othmar Karas, Piia-Noora Kauppi, Wolf Klinz, Guntars Krasts, Enrico Letta, Gay Mitchell, Cristobal Montoro Romero, Alexander Radwan, Bernhard Rapkay, Eoin Ryan, Antolín Sánchez Presedo, Margarita Starkevičiute, Ivo Strejček, John Whittaker

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Pilar del Castillo Vera, Jorgo Chatzimarkakis, Mia De Vits, Satu Hassi, Ján Hudacký, Syed Saleh Kamall, Jules Maaten, Tobias Pflüger

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Antonio Masip Hidalgo

Esitamise kuupäev – A6

23.6.2005

A6-0197/2005