RAPORT Ettepanek võtta vastu nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus Euroopa Liidu arengupoliitika “Euroopa konsensus” kohta
27.10.2005 - (2004/2261(INI))
Arengukomisjon
Raportöör: Anders Wijkman
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus Euroopa Liidu arengupoliitika “Euroopa konsensus” kohta
Euroopa Parlament,
- võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele pealkirjaga “Ettepanek võtta vastu nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus Euroopa Liidu arengupoliitika kohta. “Euroopa konsensus” (KOM(2005)0311);
- võttes arvesse Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust;
- võttes arvesse regioonide komitee arvamust;
- võttes arvesse Euroopa Arengupoliitika Juhtimise Keskuse, Ülemeremaade Arengu Instituudi (Overseas Development Institute) ja Complutense rahvusvaheliste uuringute instituudi (Instituto Complutense de Estudios Internacionales) hinnangut Euroopa Ühenduse arengupoliitikale (veebruar 2005);
- võttes arvesse Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD)/arenguabikomitee (DAC) Euroopa Ühenduse arengukoostöö ülevaadet (2002);
- võttes arvesse 25. veebruari 2003. aasta Rooma deklaratsiooni ühtlustamise kohta ja 2. märtsi 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta;
- võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse poolt vaesuse kõrvaldamiseks ühiselt kehtestatud kriteeriumid;
- võttes arvesse järgnevaid ÜRO arenguprogrammi raames koostatud inimarengu aruandeid;
- võttes arvesse aastatuhande ökosüsteemi hindamise aruannet „Üle võimaluste elamine: loodusvarad ja inimeste heaolu” (2005);
- võttes arvesse 2002. aasta ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) aruannet “Vähim arenenud riigid: põgenemine vaesuse lõksust”;
- võttes arvesse rahvusvaheliste konverentside lõppdeklaratsioone ja järeldusi, sealhulgas arengu rahastamise rahvusvahelist konverentsi (Monterrey, 2002), säästva arengu tippkohtumist (Johannesburg, 2002), sotsiaalse arengu tippkohtumist (Kopenhaagen, 1995), ÜRO kolmanda vähim arenenud riikide konverentsi (Brüssel, 2001), Maailma Kaubandusorganisatsiooni neljandat ministrite konverentsi (Doha, 2001), neljandat naiste maailmakonverentsi (Peking, 1995), rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (ICPD) (Kairo, 1994), ÜRO Peaassamblee 1999. aasta eriistungit, kus vaadati läbi ICPD eesmärkide täitmine, (“Kairo + 5”) ning maailma haridusfoorumit (Dakar, 2000);
- võttes arvesse ELi 2002. aasta märtsis Barcelona tippkohtumisel Monterrey konverentsi eel võetud kohustusi;
- võttes arvesse oma 1. märtsi 2001. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Ühenduse arengupoliitika kohta;[1]
- võttes arvesse nõukogu ja komisjoni poolt 10. novembril 2000. aastal vastu võetud Euroopa Ühenduse arengupoliitika avaldust;
- võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC) 22.–23. novembri 2004. aasta ja 24. mai 2005. aasta järeldusi;
- võttes arvesse oma 12. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu rolli kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel[2];
- võttes arvesse oma 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni peamiste ja tähelepanuta jäänud haiguste kohta arengumaades[3];
- võttes arvesse Euroopa Komisjoni 29. oktoobri 2004. aasta aruannet „Aastatuhande eesmärgid 2000–2004" (SEK(2004)1379);
- võttes arvesse komisjoni 12. aprilli 2005. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ning majandus- ja sotsiaalkomiteele: „Kiirendada edasiminekut aastatuhande arengueesmärkide suunas – Euroopa Liidu panus” (KOM(2005)0132);
- võttes arvesse professor Jeffrey Sachsi juhitud ÜRO aastatuhande projekti töörühma koostatud aruannet: „Investeerimine arengusse – tegevuskava aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks”;
- võttes arvesse mitmepoolseid keskkonnakokkuleppeid (MEA) kliimamuutuse, osoonikihi kahanemise, bioloogilise mitmekesisuse, märgalade, kõrbestumise, ohtlike jäätmete ja püsivate orgaaniliste saasteainete kohta;
- võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
- võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A6-0319/2005),
Euroopa konsensus
1. tervitab algatust teha kolmepoolne avaldus ühise Euroopa Liidu arenguvisiooni kohta ja rõhutab vajadust, et parlament oleks sellesse kaasatud teiste institutsioonidega võrdselt kaasotsustamismenetlusele sarnase protsessi kaudu, et sellega aidata oluliselt kaasa suurema järjepidevuse, kooskõlastamise, vastastikuse täiendavuse, kvaliteedi ja tõhususe saavutamisele;
2. tervitab kavandatavat ühisavaldust ja pakub välja, et selle ametlikku staatust täpsustataks kui siduvat arengupoliitika raamistikku Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide tegevuse jaoks kõikide OECD/DAC poolt määratletud arengumaade puhul, lisaks nõuab selgitust selle kohta, kuidas ühisavaldus on seotud arengukoostöö rahastamisvahendiga;
3. avaldab kahetsust, et ettepanek ei sisalda mingeid konkreetseid avaldusi Euroopa Liidu abi tõhususe ja sellest abist saadud kogemuste hindamiste kohta ega 2000. aasta arengupoliitika avalduste hindamiste ja sellest ühenduse abile tuleneva mõju kohta;
4. tervitab eespool nimetatud teatise esimeses osas toodud püüet leppida kokku ELi abi üldeesmärkides ja -põhimõtetes; nõuab siiski suuremat selgust, eelkõige põhimõtete osas, ning selles osas, kuidas parandada ELi arengukoostöö ühtsust ja kooskõla;
5. tervitab eespool nimetatud teatise teises osas toodud püüet anda suuniseid arengupoliitika rakendamiseks ELi tasandil; nõuab siiski ELi abi erilise rolli selget määratlust, tuginedes selle suhtelise eelise analüüsile;
6. on arvamusel, et ELi abi praegune korraldus Brüsseli tasandil, eriti eraldamine planeerimise ja rakendamise vahel, ei ole arengupoliitika tõhusaks rakendamiseks optimaalne;
7. võtab teadmiseks, et globaliseerumine on suurendanud lõhet vaeste ja rikaste vahel ning kutsub üles seadma tasakaalukama arengu arengupoliitika üheks eesmärgiks tulevikus,
Eesmärgid ja põhimõtted
8. rõhutab, et Euroopa Liidu arengukoostöö üldeesmärgiks peaks olema “vaesuse vähendamine ja lõppkokkuvõttes selle kõrvaldamine säästva arengu raamistikus”; rõhutab, et vaesuse mõiste on mitmemõõtmeline, hõlmates selliseid aspekte nagu tarbimine ja toiduga kindlustatus, tervishoid, haridus, õigused, õigus ärakuulamisele, inimeste julgeolek, sotsiaalne õiglus, väärikus, tööhõive;
9. nõustub, et tähtsaimad arengueesmärgid on vaesuse vähendamine – olles esimene samm aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel – heade valitsemistavade edendamine ja inimõiguste austamine; rõhutab siiski, et vaesuse vastu võitlemine on edukas ainult juhul, kui keskkonda ja loodusvarasid hallatakse säästvalt, peetakse võrdselt tähtsaks nii investeeringuid inimestesse, eriti noortesse ja naistesse, eelkõige nende tervisesse ja haridusse, kui ka investeeringuid heaolu loomisse, pannes erilist rõhku eraettevõtlusele, teadusele ja tehnoloogiale, töökohtade loomisele, töötajate õiguste austamisele, rahastamisele juurdepääsule, omandiõigustele ja infrastruktuurile; rõhutab, et naiste õiguste suurendamine on igasuguse arengu võtmeks ja et kõikide poliitikastrateegiate tuumaks peaks olema sugupoolte võrdõiguslikkus;
10. toetab tõelise partnerluse, omandi ja poliitilise dialoogi põhimõtteid ning ka õigustel põhinevat lähenemist arengule; rõhutab, kui tähtis on toetada partnerriikide pingutusi vaesuse vähendamise strateegiat käsitlevad dokumentide tõhustamisel, tihedas koostöös riiklike parlamentide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega; soovitab Cotonou partnerluslepingu põhimõtteid laiendada kõikidele partnerriikidele;
11. rõhutab kodanikuühiskonna olulist rolli nii teenusepakkuja kui ka demokraatia ja inimõiguste edendajana arengumaades ning nõuab suuremat toetust partnerriikide valitsusväliste organisatsioonide võimekuse tugevdamisele; tunnistab Euroopa kodanikuühiskonna tähtsust ning nõuab selles kontekstis projektitoetuste, sealhulgas rahastamise menetluste lihtsustamisele
12. rõhutab ELi vajadust töötada rahvusvaheliste institutsioonide demokratiseerimise nimel, et saavutada arengumaade huvide tugevam esindatus ja täiustada demokraatiat kõigi huvides;
Temaatiline fookus ja prioriteedid
13. tervitab jõupingutusi suurema tähelepanu ja keskendumise saavutamisel, säilitades samal ajal piisava paindlikkuse; avaldab kahetsust eelkõige ühenduse tasandil selgete prioriteetide puudumise pärast esitatud tegevusvaldkondades ning nõuab eesmärkide, tegevusvaldkondade ja prioriteetide valiku selgitamist;
14. kinnitab inimõiguste olulisust Aafrika riikides ELi poolt rahastatud või kaasrahastatud projektide väljatöötamisel, loomisel ja järelevalvel;
15. rõhutab, et erilist tähelepanu väärivad sellised teemad nagu HIV/AIDSi, malaaria ja tuberkuloosi ennetamine ning ravi, seksuaal- ja soojätkamistervise edendamine, sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused, kliimamuutuste leevendamine, kaubandusreform, konfliktide ärahoidmine ja hea valitsemistava (esmatähtsaks peetakse korruptsioonivastasust), sest kui nendega tõhusalt ei tegeleta, võivad teised arengualased jõupingutused jääda tulemuseta;
16. soovitab ühisavalduse raames pöörata suuremat tähelepanu järgmisele:
- mitmetes madala sissetulekuga riikides esineb mahajäämus tervisega seotud aastatuhande arengueesmärkide poole püüdlemisel; paljud vajavad abi tervisega seotud hädaolukordade, nt gripi pandeemiaga seotud ettevalmistuste tegemiseks; ei ole piisavalt tähelepanu pööratud haigustele, mille puhul puudub juurdepääs ravimitele või väikestele ravimiuuringutele; iseäranis Aafrika Alam-Sahara piirkonnas - kust osaliselt toimub "ajude äravool" – on suureks probleemiks äärmiselt suur meditsiinitöötajate puudus, mis nõuab ühelt poolt süstemaatilist lähenemist tervisele ja arengule, millega seataks esikohale tervishoiusüsteemide tugevdamine ja terviseuuringute läbiviimine, ja teiselt poolt suurema toetuse andmist tervishoiusektorile ning vaesuse vähendamise strateegiadokumentides tervishoiutulemuste esikohale seadmist;
- äärmiselt tähtis roll on riikide parlamentidel ning seetõttu on vaja erilist toetust, et tugevdada ja parandada Euroopa Parlamendi täielikul kaasamisel demokraatlikult valitud parlamentide töötingimusi;
- ühenduse infrastruktuuriabist antav toetus peab olema paremini tasakaalustatud, pöörates vähem tähelepanu teede ehitamisele ning eelistades juurdepääsu info- ja sidetehnoloogiale, veele, energiale ning maaelu arendamisele ja sotsiaalsele infrastruktuurile, nt haridusele ja tervishoiule;
- soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamine ei ole üksnes iseenesest tähtis, vaid see on põhiline inimõigus ning sotsiaalse õigluse küsimus ja aitab samuti kaasa kõikide aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele ning Pekingi tegevusplatvormi, Kairo tegevuskava ja naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni (CEDAW) rakendamisele; seetõttu on vaja tugevat soolist komponenti kõikides ELi poliitikavaldkondades ja tegevustes tema suhetes arengumaadega;
- arvestades põhihariduse ja tervishoiu keskset rolli, peaksid liikmesriigid ja ühenduse abi seadma esikohale sotsiaaltippkohtumise (Kopenhaagen) 20/20 põhimõtte;
- haridus on arengu võti; üks suurimaid takistusi piisavale juurdepääsule statsionaarsele ametlikule haridusele on laste töö; hariduse edendamise strateegia peab sisaldama meetmeid kõikide laste töö vormidega võitlemiseks;
- kuna enamik maal elavatest vaestest sõltuvad traditsioonilisest biomassil põhinevast majandusest, on metsade, mullastiku ja mere ressursside olukorra kiire halvenemine ning järjest suurenev vee vähesus paljudes piirkondades tõsiseks ohuks sadade miljonite inimeste elatisele; see nõuab suuremahulisi metsa uuendamise, mullakaitse, merekaitse ja veemajanduse programme;
- praegused tootmis- ja tarbimissüsteemid on toonud kaasa suureneva surve keskkonnale ning kujutavad pikaajalist ohtu ühiskonna heaolule; keskkonna olukorra halvenemine ohustab eriti vaeseid inimesi;
- tingimusel, et puhtasse ja tõhusasse tehnoloogiasse investeerimiseks antakse palju suuremat toetust, ei pea arengumaad ilmtingimata kordama tööstusriikide poolt saastamise osas tehtud vigu; rõhutab arengumaade fossiilkütusest sõltuvuse vähendamise olulisust maksebilansi survet silmas pidades ning seetõttu ka survet nende riikide eelarvetele;
- sajad miljonid vaesed inimesed on eriti kaitsetud selliste ohtude ees nagu maavärinad, troopilised tormid, üleujutused, tsunamid või suured põuad, samuti seavad suured katastroofid ohtu arengu; rõhutab, et kui katastroofiohu vähendamise skeeme, sealhulgas katastroofide sotsiaalkindlustusskeeme ei integreerita korralikult arengu ja vaesuse vähendamise strateegiatesse, on aastatuhande arengueesmärke enamikes madala sissetulekuga riikides raske saavutada;
- tunnistades, et vaesus, vähene areng ja nõrgad riigid loovad viljakad tingimused konfliktiks ja uute julgeolekuohtude tekkeks, kaasa arvatud rahvusvaheline kuritegevus ja terrorism, ning lisaks sellele tunnistab vajadust, et konfliktijärgsetes tingimustes on arengul tähtis roll, mis ulatub institutsioonide väljaarendamisest kaugemale, taastades ühiskondade sotsiaalse ülesehituse ja toetades rahutagamis- ja lepitusprotsesse;
- tööhõive on tähtis vahend ja tingimus vaesusega võitlemiseks. Seetõttu peaksid juurdepääs korralikule tööle ja austus ILO põhikonventsioonide vastu olema esmatähtsad;
Toetusmenetlused, rahalised vahendid, tõhusus ja järjepidevus
17. väljendab tunnustust valmisoleku üle suurendada ELis abieelarveid nii, et need ulatuksid 2015. aastal 0,7%ni rahvamajanduse kogutulust; rõhutab siiski samal ajal vajadust suurendada tugevasti abi kvaliteeti ja seda, et tulemuste ja mõju parema mõõtmise järele on suur vajadus, viidates selgelt aastatuhande arengueesmärkide näitajate kogumile;
18. nõuab madala sissetulekuga riikidele eraldatud arengufondide osa suurendamist;
19. leiab, et võla kergendamise algatus suurte võlgades olevate vaeste riikide jaoks jätab paljuski soovida; nõuab suuremat võlakergendust riikides, mida iseloomustab ebapüsiv võlg, ning mille valitsused austavad inimõigusi ja demokraatiat ning, mis investeerivad vabanenud ressursid vastutustundlikult; rõhutab lisaks sellele, et võlakergendus ei tohiks olla seotud kahjulike majanduspoliitiliste tingimustega ja peaks täiendama ametlikku arenguabi;
20. peab oluliseks ELi ja liikmesriikide energilisemaid jõupingutusi seadusevastaselt omandatud või ebaõigesti kasutatud rahaliste vahendite jälitamiseks ja nende repatrieerimiseks nii, et neid saab kasutada ettenähtud eesmärgil;
21. nõuab Euroopa Investeerimispanga ümberkujundatud välislaenumandaati, mis lubaks Euroopa Investeerimispangal muutuda täielikult toimivaks arengupangaks, mis viib ellu ELi arengustrateegiaid, võimaldades tal rahastada riiklikke investeeringuid üldist huvi pakkuvatesse teenustesse ja vahenditesse;
22. taunib arengupoliitika järjekindluse puudumist Euroopa Liidus, mis toob partnerriikide jaoks kaasa kõrged tehingukulud, töö dubleerimise ning raskused; toetab jõupingutusi selle nimel, et paremini koordineerida, ühtlustada ja viia vastavusse seda, kuidas doonorriigid planeerivad ja toimetavad kätte eespool nimetatud Pariisi deklaratsioonis sätestatud abi ning, et kõnealuseid jõupingutusi tuleks rakendada ka keskmise sissetulekuga riikide suhtes; rõhutab siiski, et kavandatud ühisavaldus on rakendamise osas liigagi ebamäärane;
23. soovitab, et Euroopa Liit töötaks partnerriigi osaluse põhimõtte ja arengustrateegia alusel ELi liikmesriikide ja komisjoni arenguabi tugevama koordineerimise suunas riikide ühiste strateegiadokumentide ning ühiste mitmeaastaste programmide kaudu, kaasates kahe- ja mitmepoolseid rahastajaid; nõuab paremat koordineerimist ja üksteise täiendamist partnerriikide eelarvemenetluste ja vaesuse vähendamise strateegiate vastavusse viimise kaudu; soovitab vastu võtta põhimõte, et riiklikul tasandil konsultatsioonide kaudu peaks igas vastavas partnerriigis olema juhtivasutuseks kuni paar-kolm Euroopa Liidu rahastajat ja et teatud konkreetsete valdkondlike küsimuste puhul tuleks püüelda selge tööjaotuse poole;
24. rõhutab ELi ja liikmesriikide vajadust teha tihedalt koostööd arengutööga seotud rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu näiteks ÜRO fondid, programmid ja agentuurid, sealhulgas ÜRO Arenguprogramm (UNDP), Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), et veelgi suurendada ELi arengupoliitika sidusust ning takistada topelttööd rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud eesmärkide vallas;
25. rõhutab, et komisjoni ei tohiks käsitleda kui Euroopa Liidu 26. rahastajat; selle asemel tuleks kokku leppida ühenduse abi lisandväärtuses, pöörates erilist tähelepanu potentsiaalile suurendada kooskõlastamist, vastastikust täiendavust ja sidusust, ühenduse abi ulatust, komisjoni neutraalset mainet, selle tööd hea valitsemistava, demokraatia ja inimõiguste osas, selle rolli ülemaailmsel tasandil tegutsejana, selle võimalikku rolli poliitika ajutrustina jne;
26. nõustub, et rahastajate poolt kehtestatud abi eritingimused, kajastades rahastajate varasemaid majandushuvisid, on harva tõhusad; rõhutab siiski, et üldine eelarvetoetus kui eelistatud abimehhanism nõuab täiendavat kontrollimist ning seda tuleks kaaluda ainult siis, kui tingimused on õiged ja kasutusel on tõhusad kontrollisüsteemid, näiteks riikide parlamentide järelevalve all olevate sõltumatute komisjonide kaudu; igal võimalusel peaksid komisjon ja liikmesriigid püüdma liikuda projektiabilt sektoripõhistele lähenemistele ja nendelt otseste eelarvetoetuseni;
27. kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile kriteeriumid, mille järgi hinnata arengumaade toetamise vajadust ja antava toetuse tõhusust, juba antud toetust käsitlevat statistikat ja kontrollisüsteemi, mis on kavandatud toetuse rakendamise tõhususe hindamiseks, pidades silmas nende edasist täiustamist;
28. osutab seoses selliste süvalaiendamisega seotud küsimustega nagu laste õigused, sugu, puue, võrdõiguslikkus, naiste õigused ja keskkond suurte puudujääkide esinemisele komisjoni töös; tervitab jõupingutusi, et tugevdada süvalaiendamist poliitika-, planeerimis-, rakendamis- ja hindamisetapil ning rõhutab, et arengu saavutamiseks on vaja suurt tõuget nii peakorteri kui ka riigi tasandil töötajate haridus- ja koolitustegevuse näol;
29. toetab jõupingutusi, et saavutada poliitilist ühtsust, mida tuleks juhtida selliselt, et teised poliitikavaldkonnad mitte ei kahjustaks arengupoliitika eesmärke ja tulemusi, vaid toetaksid neid; nõuab kiireloomuliste meetmete võtmist nende ELi poliitikavaldkondade osas, mis on eriti ebaefektiivsete tulemustega, näiteks kaubandus, ühine põllumajanduspoliitika ja kalanduskokkulepped; rõhutab, kui tähtis on võimaldada arengumaadel täita ELi toidu-, toote- ja aineohutuse standardeid nii, et need ei muutuks takistuseks ELi turgudele pääsule; lisaks sellele nõuab eksporditoetuste, kaasa arvatud ekspordikrediidi, toiduabi, väliskaubandusfirmade jms abil varjatud toetuse kõikide vormide kaotamist viie aasta jooksul;
30. rõhutab, et arengupoliitika on üks mitmetest turvatunde puudumise algpõhjuste käsitlemise vahendist, kuid seda ei tohiks allutada julgeolekupoliitikale, ning et iga arengukoostöö raamistikus võetud meede peaks vastama ametliku arenguabi (ODA) arenguabikomitee (DAC) määratlusele;
31. rõhutab, et arengumaades on rahvusvaheline kaubanduspoliitika ning ka õiged kaubandustingimused arengu jaoks äärmiselt olulised; seetõttu rõhutab pakkumise tugevdamise olulisust, sealhulgas partnerriikide suutlikkuse suurendamist, et võimaldada neil muuta kaubandusvõimlaused arengumootoriteks; seetõttu rõhutab selliste valdkondade tähtsust nagu põllumajandus ja toiduainetega kindlustatus ning toonitab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kaalukust;
32. tunneb heameelt arengumaades turu avanemise õigele järjestusele suunatud tähelepanu üle, kuid rõhutab, et see eeldab arengumaade õigust kavandada kaubanduse liberaliseerimise tempot ja suundi oma arengueesmärkide põhjal;
o
o o
33. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
- [1] EÜT C 227, 1.10.2001, lk 130.
- [2] P6_TA(2005)0115.
- [3] P6_TA(2005)0341.
EXPLANATORY STATEMENT
The Commission's initiative to review the 2000 Development Policy Statement (DPS) and to reframe its development cooperation policy is commendable. The world today is radically different from the times this first DPS was adopted; many changes have occurred with a profound impact on developing countries and development cooperation. Prominent examples are the adoption of the Millennium Declaration and the MDGs, 9/11 and subsequent security-related concerns, the WTO Doha Round, the Monterrey conference on financing for development, the World Summit on Sustainable Development, the Rome and Paris conferences on harmonisation among donors, the Millennium Ecosystem Assessment, the increasing evidence of adverse effects of climate change on many low-income countries, the rapid spread of HIV/AIDS and its devastating effects.
The initiative is long overdue. While recent commitments by EU Member States to increase aid allocations represent a significant development, much remains to be done in the area of aid effectiveness. One serious problem is lack of policy coherence. Closer coordination between the various Commission directorates, notably trade, environment, fisheries, RELEX and development is an absolute necessity. There is also a serious lack of consistency between the aid policies of the different Member States - including Community aid. As stated in the opinion of the Economic and Social Committee, the lack of synergy and coordination leads to high transaction costs, wastage, duplication of work and serious complications for partner countries. The ongoing efforts for greater harmonisation in the way donors plan and deliver their aid, as expressed in the Paris Declaration of March 2005 and the Council conclusions of November 2004, are welcome. The EU ought to take a strong lead in this process, providing a positive example to the rest of the world. The proposed Joint Declaration offers a good opportunity to move the agenda forward, and to reach agreement on the division of labour in development cooperation within the EU and on a clearer definition of the specific role of the Community itself.
A policy in two parts
The Joint Declaration is divided into two parts. The first part aims at defining an indicative policy framework for development cooperation for the EU and its Member States. The second part is intended to provide the framework for the implementation of the EU strategy at Community level, clarifying the specific role of the Commission.
This two-pronged approach is totally justified. The EU clearly needs greater synergy and consistency in its development cooperation. Together with its Member States, the EU is the world's single largest donor. However, lack of coordination means that the Union seldom speaks with a common voice. A primary objective of the DPS should be the emergence of a “European Consensus” on development issues.
The proposal contains many positive elements. However, a major shortcoming is that its formal status, once adopted, remains unclear – notably how it will relate to the financing instrument for development cooperation currently under discussion. Nor does the paper attempt to draw any conclusions on the effectiveness of EU aid since its incipience, including the impact of the 2000 DPS on Community aid. This absence of analysis may be one of the reasons why the document remains very unclear both on priorities selected for action - notably at Community level - and on the specific role of the Commission. Although it is relatively easy to define a number of areas where Community delivery of aid makes a difference, no real attempt is made to define the comparative advantage of Community aid.
While welcoming part 1 and the efforts to define a set of common objectives and principles for EU and Member States' aid, the proposal would benefit from greater clarity, both regarding the overall objectives of EU aid and priorities for action. Moreover, the proposals for strengthening aid effectiveness should be more descriptive, both with regard to the division of labour within the Union and the specific role of the Community.
The main objective: poverty reduction
The objective, as spelled out in the 2000 DPS, was much stronger in giving unequivocal support to poverty reduction. Development policy is not primarily about managing globalisation; it is about social justice, equity and poverty eradication. The Joint Declaration should make it unambiguously clear that the main objective of EU development cooperation is “the reduction and ultimately eradication of poverty”, as stated in the Treaty. One of the implications of this should be to increase the share of the development budget allocated to low-income countries.
The challenges for the future are huge. While over the last years some advances have been made in poverty reduction, overall progress in meeting the MDGs makes for depressing reading. Many countries are off track for most of the MDGs. The Human Development Report 2005 finds that an estimated 50 countries (most of them in sub-Saharan Africa), with a combined population of 900 million people, are moving backwards in one or more MDG areas. South Asia is another region causing concern. It has more malnourished people than sub-Saharan Africa, more people without access to improved sanitation and more people living in slums. If current trends continue world wide, there will be over 800 million people living in abject poverty by 2015, 380 million above the target set in MDG 1.
The MDGs are extremely useful for focussing attention on poverty-related targets. People must be at the centre of the development agenda, and investing in their education, health, nutrition and social security is paramount. However, there is a risk that by paying attention primarily to the MDGs, other important aspects of development are neglected. Investments in wealth generation are equally important, as are issues such as entrepreneurship, job creation, access to credits and technologies and property rights.
Ownership and partnership are crucial
The principles of ownership and partnership are fundamental and should guide all EU development cooperation policies. Commissioner Michel has rightly stated that “the EU should not impose, the EU should invite”. Simply put, the EU should be strongly committed to a policy supporting the development strategies of developing countries themselves. No policy can be successful without full participation of all the people concerned. To achieve this is not easy, notably in countries with limited experience of democratic dialogue. The role of civil society is crucial: it is important, not only as a service provider, but also for democracy and human rights.
A rights-based approach to development
While agreeing with the statement “that there cannot be sustainable development without peace and security”, the same can be said about democracy and respect for human rights.
The section describing the links between poverty and security, migration, trade, etc. would benefit from adding democracy and human rights as indispensable elements. True to its own principles, the Union should emphasise a rights-based approach to development as the basic entry-point for its development policies. Gender equality and children's rights should be given special attention.
Policy coherence
The lack of policy coherence is a major shortcoming of development cooperation policies within the EU. The Joint Declaration must address EU policies that are seriously undermining development, such as trade, CAP and fisheries. As is stated explicitly in Article 178 of the Treaty, development cooperation should not be subordinated to other policy areas. On security, for instance, policies designed to fight terrorism and those fighting poverty should not be intermingled.
The statement needs to acknowledge that there is no automatic relationship between economic growth and market opening on the one hand, and poverty reduction on the other. Moreover, several studies convincingly show that the elimination of trade barriers for exports from the world's poorer nations would give far greater benefits than increased aid. Certainly, there are supply side problems in many developing countries. This problem, however, needs to be addressed through well-targeted aid programmes and should not be used as an excuse to maintain a policy of high tariffs and export subsidies.
Priorities and responsibilities
The paper is far too vague on thematic focus and priorities. In part 1, there is confusion between values, principles, objectives and action themes. Part 2 makes no real attempt to define the comparative advantage of aid managed by the Commission. The impression given is that the Commission wants for itself maximum flexibility on determining the areas in which it chooses to be involved. For the sake of greater coordination and complementarity – and hence effectiveness – within the Union, but also as a form of transparency and democratic accountability towards the European public, priorities should be set.
The Commission should not be viewed, nor should it view itself, as the 26th donor. Rather, the value-added of Community aid should be well defined, giving particular attention to its potential for enhancing coordination (keeping in mind the principle of partner country ownership), its size, its image of neutrality, its experience and expertise in regional cooperation, governance, democracy and human rights, its role as a global player, its potential role as a policy think tank, etc.
Successful development is organic and has to be systems-based. Here, the Commission could play an important role, not least in relation to the MDGs. While the UN system is organized along sector lines, the Commission has a potential – at least in theory – to pursue the poverty reduction agenda in a more horizontal way.
It seems fitting that the Union as a whole should be engaged in all major areas of development. However, there are certain issues which merit special attention and which should be developed as priority areas – such as HIV prevention, climate change mitigation, trade reform, conflict prevention and good governance - for the good reason that if they are not effectively tackled, other development efforts may be in vain. The Joint Declaration should heed recognition to such issues and develop a proactive policy to address them. The proposal briefly discusses a number of the most important development issues at stake today. However, some important aspects of development and poverty eradication are either missing or dealt with in a summary fashion.
Many low-income countries are off track in pursuing the health related MDGs. A major issue is the desperate shortage of medical personnel, notably in sub-Saharan Africa. This problem calls for a more systems-based approach to health and development, giving highest priority to the strengthening of health systems.
The proposal contains several references to good governance. This is positive. However, more attention should be paid to the important role of national and regional parliaments. Parliaments are often marginalized and their role overlooked when strategies for development and poverty reduction are devised. Parliaments should be supported, in order to enable them to carry out their important oversight role.
The paper more or less ignores the devastating impact on the livelihoods of the rural poor of rapidly degrading forests, depletion of soils and marine resources, and fresh water scarcity. The rural poor are totally dependent on a traditional biomass-based economy, and a secure way to lift them out of poverty would be through massive programmes of reforestation, soil conservation, marine protection and water management. Such programmes ought to be a priority for the Union as a whole. Moreover, the Community and the Member States should promote the use of Country Environmental Profiles and Sustainability Impact Assessments in all their development activities.
Another important aspect – also related to the environment – is the fact that developing countries need not repeat the polluting mistakes of industrialised countries in modernising their economies. Investments in clean technology, notably in areas such as energy and transport, should be supported in order to help the development of more environment-friendly production and consumption systems. This would benefit the developing countries as well as the rest of the world.
Hundreds of millions of poor people live in high-risk areas for natural disasters. Global warming accelerates their frequency and aggravates their consequences; so, many countries find themselves in a vicious cycle of loss and recovery without the ability to move forward. The only solution to this problem is to manage disaster risks as an integral part of development planning, rather than merely a humanitarian issue. If the Union is serious about the MDGs, disaster prevention and preparedness should become a major priority.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Ettepanek võtta vastu nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus Euroopa Liidu arengupoliitika “Euroopa konsensus” kohta | ||||||||||||
|
Menetluse number |
|||||||||||||
|
Menetlusalus |
art 45 | ||||||||||||
|
Vastutav komisjon |
DEVE | ||||||||||||
|
Nõuandev komisjon / Nõuandvad komisjonid |
|
|
|
|
| ||||||||
|
Arvamuse esitamisest loobumine |
|
|
|
|
| ||||||||
|
Tõhustatud koostöö |
|
|
|
|
| ||||||||
|
Raportis sisalduv(ad) resolutsiooni ettepanek(ud) |
|
|
| ||||||||||
|
Raportöör(id) |
Anders Wijkman |
| |||||||||||
|
Endine raportöör |
|
| |||||||||||
|
Arutamine komisjonis |
18.1.2005 |
29.8.2005 |
26.9.2005 |
|
| ||||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
24.10.2005 | ||||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
poolt: vastu: erapooletuid: |
29 0 2 | |||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Margrete Auken, Margrietus van den Berg, Danutė Budreikaitė, Marie-Arlette Carlotti, Thierry Cornillet, Nirj Deva, Koenraad Dillen, Fernando Fernández Martín, Michael Gahler, Hélène Goudin, Filip Andrzej Kaczmarek, Maria Martens, Miguel Angel Martínez Martínez, Gay Mitchell, Józef Pinior, Toomas Savi, Pierre Schapira, Jürgen Schröder, Feleknas Uca, Anna Záborská, Mauro Zani | ||||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Marie-Hélène Aubert, Milan Gaľa, Alain Hutchinson, Linda McAvan, Manolis Mavrommatis, Karin Scheele, Anne Van Lancker, Anders Wijkman, Zbigniew Zaleski, Gabriele Zimmer. | ||||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
| ||||||||||||
|
Esitamise kuupäev – A6 |
27.10.2005 |
A6-0319/2005 | |||||||||||