RAPORT Seksuaalse kuritarvitamisesuhtes kaitsetute naiste ja lastega kaubitsemise ennetamise strateegiad
14.12.2005 - (2004/2216(INI))
Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
Raportöör: Christa Prets
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
seksuaalse kuritarvitamise suhtes kaitsetute naiste ja lastega kaubitsemise ennetamise strateegiate kohta
Euroopa Parlament,
- võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 5[1], milles on öeldud, et “inimkaubandus on keelatud”;
- võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 4 ja 5;
- võttes arvesse ÜRO konventsioone ja deklaratsioone, eriti 1979. aasta naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni[2] artikleid 5 ja 6,
- võttes arvesse 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni, mis käsitleb laste kaitsmist igasuguse seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse kuritarvitamise eest ning püüab takistada laste röövimist, müüki või nendega kauplemist;
- võttes arvesse riikidevahelise organiseeritud kuritegevuse vastast ÜRO konventsiooni täiendavat 2000. aasta Palermo protokolli inimestega, eelkõige naiste ja lastega kauplemise takistamise, sellise kauplemise vastu võitlemise ja selle eest karistamise kohta;
- võttes arvesse 20. septembril 2002. aastal vastu võetud Brüsseli deklaratsiooni inimkaubanduse takistamise ja selle vastu võitlemise kohta, milles nõutakse päritolu-, transiit- ja sihtriikide tõhusalt koordineeritud tegevust kõikide asjakohastes valdkondades riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil tegutsejate vahel, eriti selle artikleid 7 ja 8,
- võttes arvesse 19. juulil 2002. aastal vastu võetud nõukogu raamotsust 2002/629/JSK inimkaubanduse vastu võitlemise kohta;[3]
- võttes arvesse 22. detsembril 2003. aastal vastu võetud nõukogu raamotsust 2004/68/JSK laste seksuaalse ekspluateerimise ja lapsporno vastu võitlemise kohta;[4]
- võttes arvesse 29. aprillil 2004. aastal vastu võetud nõukogu direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kes on olnud seotud ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitamisega, kuid teevad pädevate asutustega koostööd;[5]
- võttes arvesse Euroopa Komisjoni poolt 2003. aastal moodustatud inimkaubanduse ekspertrühma aruannet;
- võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobri 1999. aasta Tampere istungil vastu võetud otsuseid, milles nõutakse võitlust inimkaubandusega tegelevate isikute vastu ja rõhutatakse vajadust hoida ära igasugune inimkaubandus;
- võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile “Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala: hinnang Tampere programmile ja tulevikusuundumused” (KOM(2004)0401);[6]
- võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. jaanuari 2000. aasta otsust nr 293/2000/EÜ, millega võetakse vastu ühenduse tegevusprogramm (programm Daphne), mis käsitleb ennetusmeetmeid laste, noorte ja naiste vastase vägivalla vastu võitlemiseks;[7]
- võttes arvesse ÜRO neljanda naiste maailmakonverentsi Pekingi deklaratsiooni;[8]
- võttes arvesse vabadust, turvalisust ja õigust käsitlevat Haagi programmi,[9] mis kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja inimkaubanduse vastu võitlemise parimate tavade, standardite ja mehhanismide kava;
- võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni inimkaubanduse vastase tegevuse kohta, mille ministrite komitee võttis vastu 3. mail 2005. aastal;
– võttes arvesse oma 19. mai 2000. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga “Uute meetmete võtmise kohta naistega kaubitsemise vastu võitlemisel”;[10]
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A6‑0400/2006),
A. arvestades, et inimkaubandus hõlmab tõsiseid põhiliste inimõiguste rikkumisi ja selliste julmade võtete nagu sunni, jõu, ähvarduste, alanduse, isikuvabadust piiravasse riiki toimetamise, vägivalla, seksuaalse ekspluateerimise, pettuse või kelmuse kasutamist;
B. tuletades meelde, et nõukogu eesistuja poolt Euroopa Parlamendis 23. juunil 2005 esitatud väite kohaselt kaubitsetakse kogu maailmas igal aastal 600 000 kuni 800 000 inimesega, kusjuures Euroopa Liidus langeb selle ohvriks igal aastal üle 100 000 naise;
C. arvestades, et naised ja lapsed on selle organiseeritud kuritegevuse ja nüüdisaegse orjuse vormi ees, mida kontrollivad peamiselt kuritegelikud võrgustikud, eriti kaitsetud ning nende puhul valitseb seetõttu suurem oht inimkaubanduse ohvriks sattuda;
D. arvestades, et üks põhitegureid, mis võimaldab rahvusvahelist naiste ja lastega kaubitsemist, on kohalike prostitutsiooniturgude olemasolu, kus meestel on võimalust ning soovi naisi ja lapsi seksuaalseks ekspluateerimiseks müüa ja osta; arvestades, et inimestega kaubitsejad toimetavad naisi ja lapsi peamiselt lõunamaadest põhjamaadesse ja idast läände – sinna, kus ostjatepoolne nõudlus on kõige suurem;
E. arvestades, et nulltolerantsi saavutamiseks inimkaubanduse suhtes peaks liit seadma ilmsed ja usutavad eesmärgid, nt kaubitsemise ohvriks langenud isikute arvu vähendamine poole võrra järgneva kümne aasta jooksul; arvestades siiski, et peamine eesmärk peab loomulikult olema kõnealuse raske kuriteoliigi ja inimõiguste ränga rikkumise täielik kõrvaldamine võimalikult kiiresti;
F. arvestades, et nõukogu ja komisjoni Viini tegevuskava,[11] mis käsitleb küsimust, kuidas kõige paremini rakendada Amsterdami lepingu sätteid vabadusel, turvalisusel ja õigusel põhineva ala loomise kohta, nõuab suuremaid jõupingutusi selle nimel, et leppida kokku ühistes määratlustes, süüdistustes ja sanktsioonides kõigepealt teatavate sektorite, näiteks inimkaubanduse, eriti naiste, noorukite ja laste seksuaalse ekspluateerimise puhul;
G. arvestades, et laste ja noorukitega kaubitsemist ei saa hinnata samade kriteeriumide alusel kui naistega kaubitsemist ning et seega tuleb sätestada spetsiifiline käsitlusviis, mis oleks kohandatud nii laste kui ka noorukite vajadustele, kuna viimaste vajadustega tuleb tegeleda teistmoodi kui laste vajadustega;
H. arvestades, et kuigi 19. juulil 2002. võeti inimkaubanduse vastu võitlemise kohta vastu raamotsus 2002/629/JSK, mis fikseerib inimkaubanduse kuriteo koosseisu ning kehtestab liidu liikmesriikide jaoks selle ühise määratluse, ei ole ikka veel ühtlustatud liikmesriikides kohaldatavaid sanktsioone, eriti neid, mis puudutavad naiste ja laste seksuaalset ekspluateerimist;
I. pidades silmas, et hoolimata asutamislepingutest, juba vastuvõetud mitmetest õigusloomega seotud meetmetest ning tehtud poliitilistest deklaratsioonidest, nt 2002. aasta Brüsseli deklaratsioonist, milles kõigis rõhutatakse inimkaubanduse, eriti naiste ja lastega kaubitsemise vastu võitlemise poliitilist prioriteeti, puudub endiselt märgatav tõeline paranemine; arvestades, et tegelikult on inimkaubandus kõige kiiremini kasvav kuriteoliik võrreldes teiste organiseeritud kuritegevuse vormidega;
J. arvestades, et inimkaubanduse takistamisega ei ole vaja tegelda mitte ainult iga liikmesriigi üksikmeetmete kaudu, vaid ELi ja rahvusvahelise tasandi tervikliku ja integreeritud valdkondadevahelise lähenemisviisi kaudu, mille osana tuleks kindlaks määrata kõikidele liikmesriikidele ühised kriminaalõiguse aspektid, sealhulgas eelkõige tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad sanktsioonid;
K. arvestades ohvrite endi seisundi raskust ja nende kaitsetust, kuid ka vajadust nende abi järele kuritegeliku organisatsiooni süüdistamisel ning nende tegude eest vastutavate isikute tagaotsimisel ja vangistamisel;
L. arvestades, et ühise kokkulepitud määratluse puudumine naiste ja lastega kaubitsemise kohta ning ühiste suuniste puudumine võrdlusandmete, uuringute ja analüüside kohta on tõhusate meetmete ja tõhusa poliitika peamised takistused;
M. arvestades, et naiste ja lastega kaubitsemise puhul, mis on riikidevaheline kuritegu, on tõhusate ennetusstrateegiate loomiseks vaja:
- inimkaubanduse turu kolme osalise, st ohvri, kaubitseja ja kliendi käsitlemist;
- kõige ohustatumate rühmade õigus- ja psühholoogilise abi programme ja sellealast kaitset;
- kõigi elanikkonna rühmade, eriti kaitsetute rühmade asjakohast, pidevat ja süstemaatilist teavitamist ning nende teadlikkuse tõstmist;
- koostööd päritolu-, transiit- ja sihtriikide vahel;
- koostööd ülemaailmsel, rahvusvahelisel, ELi, piirkondlikul, riiklikul ja kohalikul tasandil;
- kooskõlastatud tegevust rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ning G8 vahel,
N. arvestades, et virtuaalne seks, eriti küberseks (virtuaalseks Interneti vahendusel), kujutab endast uut laienevat turgu, mille areng suurendab inimkaubandust, kuna uued tehnoloogiad muudavad naiste ja laste seksuaalse ekspluateerimise lihtsamaks;
1. rõhutab ennetusstrateegiate väljatöötamise ja rakendamise puhul inimõigustel põhineva lähenemisviisi, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kasutamise ja lapsi arvestava lähenemisviisi tähtsust;
2. avaldab kahetsust, et inimkaubandusega võitlemiseks siiani võetud meetmed pole andnud tulemuseks seksuaalse orjuse eesmärgil ekspluateeritavate naiste ja laste arvu vähenemist; vastupidi, seksuaalse eesmärgiga inimkaubandust peetakse võrreldes teiste organiseeritud kuritegevuse vormidega ELis kõige kiiremini kasvavaks kuritegevuse vormiks; rõhutab, et seetõttu on ülim aeg panna paika selged ja konkreetsed eesmärgid, näiteks vähendada inimkaubanduse ohvrite arvu järgmise kümne aasta jooksul poole võrra; arvab, et loomulikult peab põhiline eesmärk olema siiski see kuritegevuse vorm võimalikult kiiresti täielikult hävitada;
3. avaldab kahetsust, et ei tunnistata seoseid inimkaubanduse ja migratsiooni, sotsiaalse kaitse ja arengupoliitika vahel, ning nõuab ühtsemat inimkaubandusealast välispoliitikat;
4. nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu rajaksid kõigi naiste vastu suunatud vägivalla vormide, sealhulgas naistekaubanduse vastu võitlemiseks ühemõttelise õigusliku aluse ning otsustaksid muuta Euroopa inimkaubanduse vastase võitluse poliitika kogu ühenduse poliitikaks, samuti sellega seotud sisserände- ja varjupaiga teemad, eriti varjupaigaõiguse, võttes arvesse rõhumist ja tagakiusamist soolistel põhjustel;
5. soovitab luua ühise ELi poliitika, mis keskenduks õigusliku raamistiku väljatöötamisele ja õigusnormide ülevõtmisele, sanktsioonidele, ennetusele, kurjategijate vastutuselevõtmisele ja karistamisele, samuti ohvritele pakutavale kaitsele ja toetusele;
6. rõhutab vajadust töötada ELi naabruspoliitika raames välja konkreetsed inimkaubanduse vastased meetmed; nõuab tungivalt, et kandidaatriikidele, nagu näiteks Bulgaaria ja Rumeenia, antaks rahalist abi, et võimaldada neil arendada pikaajalisi strateegiaid inimkaubanduse ennetamiseks;
7. arvab, et liikmesriikide tegevus peaks vastama nende tehtud poliitilistele deklaratsioonidele ning et liikmesriigid peaksid tulemuslikumalt üle võtma asjaomaseid ühenduse õigusakte, eriti parandama operatiivkoostööd ning asjaomast andmevahetust nii omavahel kui ka Europoli ja Eurojustiga;
8. rõhutab, et sugupoolte võrdõiguslikkuse edendamine kõikides ELi poliitikavaldkondades ja riiklike võrdseid võimalusi käsitlevate õigusaktide rakendamine on esmatähtis, selleks et kõrvaldada inimkaubanduse põhjustajad, nt vaesus, sotsiaalne tõrjutus, tööpuudus, hariduse puudumine, korruptsioon, diskrimineerimine ja naistevastane vägivald;
9. arvab, et inimkaubanduse, eriti naiste ja lastega seksuaalsel eesmärgil kaubitsemise (st millised tegurid seavad inimesed kaubitsemise ohtu ning millised tegurid mõjutavad nõudlust seksuaalteenuste ning naiste ja laste seksuaalse ekspluateerimise järele) põhjuste uuringud peaksid toimuma korraga nii riiklikul kui ka ühenduse tasandil; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles jätkama oma uuringuid sel teemal ning eraldama selleks vajalikke assigneeringuid, alustades kasutusel olevatest programmidest, nagu näiteks Daphne; arvab, et nende uuringute tulemused võivad aidata kaasa adekvaatse seksuaalhariduse programmi rajamisele kõigis liikmesriikides;
10. juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu tulemustele, milleni jõuti Euroopa Parlamendi algatatud uurimuses prostitutsiooni ning naiste ja lastega seksuaalse eesmärgiga kaubitsemist puudutavate riiklike õigusaktide eri tüüpide kohta (Transcrime, “Study on National Legislation on Trafficking in Women and Children”);
11. rõhutab, et ennekõike tuleb selgelt, nii hariduslike, sotsiaalsete kui ka kultuuriliste meetmete abil tõkestada nõudlust;
12. kutsub nõukogu ja komisjoni kolmandate riikidega toimuva poliitilise dialoogi käigus käsitlema ka naiste ja lastega kaubitsemise teemat, ning juhul, kui olukord ei parane või kui kolmas riik ei ilmuta selget poliitilist tahet tegutsemiseks, tuleb võtta kolmandate riikidega sõlmitud assotsiatsiooni- ja koostöölepingute inimõiguste ja demokraatia klauslis loetletud asjakohaseid meetmeid;
13. kutsub liikmesriike üles pühenduma ELi arengukoostöö ja vaesuse vähendamise programmides jõulisemalt soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele ja lapsi arvestavale lähenemisviisile ning nõuab tungivalt, et rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailma Kaubandusorganisatsioon, käsitleksid prioriteetsete küsimustena võitlust vaesuse femineerumise ja laste vaesuse vastu;
14. rõhutab, kui oluline on käsitleda inimkaubanduse ning seadusliku ja ebaseadusliku sisserände seost ning vaadelda seaduslikke migratsioonikanaleid kui inimkaubanduse tõkestamise mehhanismi;
15. rõhutab seost seksuaalse ekspluateerimise ja tööalase ekspluateerimise vahel koduteenuste osutamise valdkonnas; arvestades, et lapsed ja noorukid on sõltuvas olukorras, mida kaubitsejad ära kasutavad, ja et nende ekspluateerimine pole ainult seksuaalne, vaid on seotud ka orjuse, ebaseadusliku adopteerimise ja sunniviisilise tööga; kutsub üles võtma jõulisi meetmeid kõikide nende kuritegude ja õigusrikkumiste ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks;
16. avaldab kahetsust prostitutsiooninõudlust kui üht võimalikku inimkaubanduse põhjust käsitleva analüüsi täieliku puudumise pärast liikmesriikides; arvab, et komisjon peaks korraldama ulatusliku uurimuse liikmesriikide prostitutsioonialaste õigusaktide mõju kohta inimkaubanduse ohvrite arvule;
17. kutsub liikmesriike üles vaatama uuesti läbi ja/või muutma oma viisapoliitikat, et hoida ära kuritarvitusi ja kaitsta inimesi ekspluateerimise eest; kutsub liikmesriike üles tagama, et nende konsulaatide personal päritoluriikides teeks koostööd ja vahetaks kogemusi ning läbiks vastava koolituse, et tunda ära inimkaubanduse juhtumeid oma töös viisataotlustega; on veendunud, et personali peaks koolitama ka koostööks asjaomaste VVOdega;
18. kutsub liikmesriike üles seadma sisse riigisisesed ja rahvusvahelised naistekaubanduse vastased abiliinid (hädaabitelefonid), mis avalikustataks muuhulgas riigi- ja kohaliku televisiooni teabekampaaniate kaudu; toetab laste abitelefoni nõuet, millel peab olema ühtne rahvusvaheline number ja mis peab olema lastele tasuta;
19. soovib, et ELi selle valdkonna programmides korraldataks meestepoolse naiste ja laste ostmise ning ekspluateerimise alandava tava vastu aktiivne ja tõhus kampaania; arvab, et selle kampaania peavad välja kuulutama komisjon ja liikmesriigid, saades tingimusteta toetust Euroopa Parlamendilt ja kõikidelt muudelt Euroopa institutsioonidelt vastavalt nende pädevusvaldkondadele;
20. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema kiiresti ja asjakohasel viisil (sealhulgas õigusaktide vastuvõtmise kaudu) suundumusega kasutada uusi tehnoloogiaid, eelkõige Internetti teabe levitamiseks naiste ja laste kättesaadavuse kohta seksuaalseks ekspluateerimiseks – sealhulgas pornograafias – ja nõudluse kohta nende järele, mille kasvamine mõjutab veelgi inimkaubanduse suurenemist;
21. avaldab kahetsust jätkuvate probleemide pärast liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide vahel, kuivõrd need puudutavad rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist;
22. kutsub komisjoni üles kontrollima olemasolevate inimkaubandusevastaste vahendite rakendamist ja ühesugust tõlgendamist ning käivitama uuringu olemasolevate õiguslike meetmete ja abinõude kohta ELi ja rahvusvahelisel tasandil, et võidelda naiste ja lastega kaubitsemise vastu;
23. tunneb heameelt Euroopa Nõukogu inimkaubandusevastaseid meetmeid käsitlevas konventsioonis sisalduva ettepaneku üle luua kontrollimehhanism (GRETA) konventsioonis sisalduvate sätete tõhusa rakendamise tagamiseks ning rõhutab vajadust intensiivsema koostöö järele Euroopa Nõukogu ja muude rahvusvaheliste organisatsioonidega seksuaalse ekspluateerimise vastase strateegia rakendamisel; teavitab, et see hõlmab võimalust karistada klienti;
24. nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga, töötamaks välja ühised suunised andmete kogumiseks, ning soovitab võimalikult kiiresti luua ühise keskuse ühiste määratluste (inimkaubandus, ohver jne) rakendamiseks, võrreldavate ühtsete andmete kogumiseks, olukorra hindamiseks ja arendamiseks, teabevahetuseks ning inimkaubanduse vastaste seaduste, poliitika ja meetmete eesmärgi ning nende tegeliku mõju seose hindamiseks;
25. nõuab, et komisjon esitaks oma programmi Daphne ja hoolitseks, et see oleks narkootikumidevastasest programmist eraldi;
26. avaldab kahetsust inimkaubitsemise nähtust käsitlevate usaldusväärsete andmete puudumise pärast Euroopas ning et ei komisjon, Europol ega ükski muu ELi asutus ei ole suutnud avaldada täpseid arve inimkaubanduse kohta kogu ELis ning avaldab erilist kahetsust selle üle, et puuduvad kaitsetumaid gruppe, nt naisi ja lapsi käsitlevad andmed ning et ei suudeta võtta tõhusaid meetmeid probleemi lahendamiseks;
27. nõuab tungivalt, et liikmesriigid käivitaksid riiklikud kontaktpunktid või määraksid ametisse riiklikud raportöörid, et koguda, vahetada, levitada ja töödelda inimkaubandust käsitlevat teavet, ja rõhutab, kui oluline on koguda soopõhiseid ja võrreldavaid andmeid, pidades silmas, et äärmiselt tähtis on tagada teabe konfidentsiaalsus ning anda VVOdele juurdepääs ohvreid käsitlevatele andmetele ja arvudele;
28. kutsub liikmesriike üles looma ja/või tõhustama teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis on suunatud kaitsetute ühiskonnaliikmete koolitamisele päritoluriikides, ning hoiatama sihtriigi üldsust selle probleemi eest ja tõstma üldsuse teadlikkust sellest ning vähendama sihtriikides nõudlust; kutsub liikmesriike, eelkõige Saksamaad, üles võtma jalgpalli maailma karika turniiri ajal 2006. aastal kohaseid meetmeid naistega kaubitsemise ja sunniviisilise prostitutsiooni vältimiseks;
29. nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid massiteabevahendites inimkaubanduseteemalise kontaktide võrgu, et tuua ELis ja sellest väljaspool avalikkuse ette ajakohastatud teave;
30. kutsub komisjoni üles hakkama tähistama tervet ELi hõlmavat inimkaubanduse vastu võitlemise päeva ja võtma kasutusele rahvusvahelise inimkaubandusvastase logo, et tõsta üldist teadlikkust naiste ja lastega kaubitsemisest ja suurendada teema nähtavust, pöördudes avalikkuse poole ühtse tugeva sõnumiga;
31. rõhutab vajadust, et pädevates asutustes töötaksid kvalifitseeritud inimesed, kes on saanud erikoolituse inimkaubanduse vastase võitlemise alal kõikide kaasatud osaliste – politsei, õiguskaitseorganite, sotsiaaltöötajate, naiste ja lastega kaubitsemise takistamisele ja ennetamisele spetsialiseerunud esindusühingute jne – ühiste koolitusprogrammide kaudu, kasutades sugupooli arvestavaid vahendeid ja oskusi;
32. kutsub liikmesriike üles moodustama politsei juurde organisatsiooniväliste ekspertide rühma, et kiirendada naistekaubanduse uurimist;
33. rõhutab nõustamisteenuste rahaliste ja personalivahendite suurendamise tähtsust naistekaubanduse puhul ja selles valdkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide koostöö tugevdamise tähtsust;
34. kutsub liikmesriike üles jõustama seadusi ja tõhustama kaubitsejate, kuritegude kaasaosaliste ja alaealiste seksuaalteenuseid kasutavate isikute vastutuselevõtmist ja karistamist ning algatama kriminaalmenetlusi inimkaubandusest saadud tulu rahapesu vastu;
35. kutsub liikmesriike üles rakendama ja jõustama õigusakte, mis tõhustavad kaubitsejate – nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute – (eelkõige nähes ette proportsionaalseid, tõhusaid ja hoiatavaid karistusi), nende kaasosaliste, kaubitsemise vahendajaid reklaamivate veebilehtede autorite, alaealiste (kelle määratlus peab olema kõigis liikmesriikides sama, nimelt alla 18aastaste isikute) seksuaalteenuseid julgustavate, korraldavate või kasutavate isikute ning selliseid tegusid toime panna üritavate isikute vastutuselevõtmist ja karistamist ning algatama kriminaalmenetlusi inimkaubandusest saadud tulu rahapesu vastu;
36. nõuab, et liikmesriigid käivitaksid politseikoolides, sotsiaalteaduste akadeemiates ja koolides koolituskampaania, et võidelda naistekaubanduse vastu ja õppida sellega tegelema;
37. kutsub liikmesriike üles tugevdama oma kontrolli tööjõu töölerakendamise üle, et takistada rahvusvahelise naistekaubanduse organiseerumist;
38. kutsub üles jätkama võitlust inimkaubandusest saadud tulu rahapesu vastu seeläbi, et liikmesriigid rakendavad Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil vastu võetud erinevaid õigustekste, ning vajaduse korral kaaluma seda liiki kuritegusid käsitlevate olemasolevate õigusnormide tõhustamist;
39. ergutab liikmesriike, et nad võtaksid oma riiklikku õigusesse võimalikult kiiresti üle nõukogu 19. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid;
40. kutsub liikmesriike üles edendama ettevõtete sotsiaalse vastutustunde põhimõtet ja avaliku sektori / erasektori partnerlust, kaasates kodanikuühiskonna organisatsioone ennetus-, reintegratsiooni- ja koordineerimisstrateegiate rakendamisse; kutsub kõiki ELi institutsioone üles näitama head eeskuju teistele riiklikele avalikele institutsioonidele ja erasektorile;
41. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama sidemeid hotelli- ja turismitööstusega, et teha tihedamat koostööd mainitud sektori sotsiaalse vastutuse valdkonnas ning ergutada tööstust vastu võtma inimkaubandust ja prostitutsiooni käsitlevat eetikakoodeksit, kui see puudub; arvab, et parimaid eetikakoodekseid peaks esile tõstma ja tutvustama;
42. kutsub liikmesriike üles töötama välja ja rakendama koos selleks volitatud asutuste ja ühendustega varem inimkaubanduse ohvriks sattunud naiste ja laste sotsiaalse hõlvamise ja rehabiliteerimise programme, et nad ei langeks jätkuvalt ega uuesti inimkaubanduse ohvriks, ning näha ette Euroopa reintegratsioonifondi loomine; nõuab tungivalt, et liikmesriigid arendaksid väikerahastamise teenuseid, et naistel oleks võimalik kergemini rahalist toetust saada;
43. rõhutab, et seksuaalselt ekspluateeritud inimesi tuleb pidada ohvriteks; pidades silmas, kui tohutult raske neil on oma olukorrast pääseda, peaksid nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid võtma nende kaitsmiseks ja toetamiseks vajalikke meetmeid nagu:
- mitte karistada inimkaubanduse ohvreid;
- arstiabi ja psühholoogiline abi;
- õigusnõustamine ja pädeva tõlgi abi;
- prostituudina töötanud naiste rehabiliteerimise erimeetmed jne; et võtta vastutus naiste ja laste eest, kes on langenud inimkaubanduse ohvriks ELis; nendele naistele ja lastele peaks pakkuma toetust, et nad saaksid soovi korral tagasi pöörduda oma päritoluriiki või oma elu uuesti alustada;
44. kutsub liikmesriike üles võtma vastu kohustuslikke, siduvaid sätteid seoses inimkaubanduse ohvrite kaitsega, sest need sätted on kaubitsejate vastutuselevõtmiseks hädavajalikud;
45. rõhutab, et praeguseks on ainult Belgia ja Itaalia kehtestanud naistekaubanduse ohvritele oma riigi territooriumil elamisõiguse pärast kaubitsejate üle peetud protsessi, ning rõhutab, et innustamaks ohvreid tunnistusi andma ja mõistmaks kurjategijad süüdi, oleks asjakohane anda see elamisõigus kõigis liikmesriikides; rõhutab eriti, et uurimise kontekstis peab saama anda anonüümseid tunnistusi, et mõista süüdi rohkem kurjategijaid;
46. rõhutab kriminaalkuriteo mõiste “ühiskonna riskirühmadest pärit inimeste ja sundolukorda seatud inimeste tahtlik ekspluateerimine klientide poolt” kasutuselevõtmist;
47. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid erandlikel asjaoludel meetmeid spetsiaalsete elamislubade andmiseks, et seal ilma loata elavatel välisriikidest pärinevatel ohvritel oleks võimalik vägivalla käest pääseda, ning nõuab sotsiaalteenustega tegelevate struktuuride käitatava ohvrite abistamis- ja integratsiooniprogrammi rakendamist;
48. nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid võtaksid lastega kauplemise osas oma kriminaalõigusesse vastu ühesugused kodifitseerivad aktid, mis sisaldaksid lastega kauplemise selget juriidilist määratlust, mis põhineb Palermo protokollis[12] ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis sisalduvatel rahvusvaheliselt kokkulepitud standarditel ja takistaks lastega kauplemise käsitlemist inimkaubanduse alamkategooriana;
49. rõhutab tungivat vajadust töötada välja ja viia ellu konkreetne laste õigustel põhinev ennetusprogramm, mis tugineb kaubitsemise lähte-, transiidi- ja sihtriikide vahelisel koostööl; ning juhib tähelepanu sellele, et puudub ühtne ELi välispoliitika kolmandate riikide kohta, kust on pärit kõige rohkem inimkaubanduse ohvriks sattunud lapsi;
50. palub komisjonil esitada vastav õigusloomega seotud ettepanek Euroopa meetmete kohta laste prostitutsiooni ning inimelundite ja -kudedega kaubitsemise vastu võitlemiseks; märgib, et kuigi esimese ja kolmanda samba alusel vastu võetud kaubitsemisevastased õigusaktid juba sisaldavad erisätteid laste kaitse kohta, on lapsed siiski kaitsetud, eriti siis, kui neid kasutatakse ära seksuaalsetel eesmärkidel;
51. palub liikmesriikidel ja ühendusel ratifitseerida ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. mai 2000. aasta vabatahtlik protokoll, mis käsitleb laste müüki, lasteprostitutsiooni ja
-pornograafiat ning mis on põhjalikum kui Palermo protokoll, kuna see sisaldab kuritegusid, mis ei ole riikidevahelise iseloomuga ja mis ei hõlma kuritegelikke ühendusi ning mis lisaks sellele käsitleb ka inimelunditega kauplemist ja ebaseaduslikku lapsendamist;
52. usub, et sellisesse programmi tuleks kaasata lapsed, ja palub liikmesriikidel rakendada tüdrukute ja poiste haridusprogramme, et võidelda diskrimineerimise vastu ja edendada sugupoolte võrdõiguslikkust;
53. nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et riiklikud ja piirkondlikud strateegilised dokumendid rõhutaksid vajadust tagada sündide registreerimine kolmandates riikides;
54. avaldab kahetsust mõõdetava lisaväärtuse puudumise pärast olemasolevate ametite ja organisatsioonide tegevuses Euroopa tasandil, eriti piiratud teabevahetuses liikmesriikide ja Europoli vahel, mis on Euroopa põhivahend inimkaubanduse vastu võitlemisel vastavalt Europoli konventsiooni artikli 2 lõikele 2,[13] ELi lepingule, Euroopa Ülemkogu Tampere istungi eesistuja lõppjäreldustele ja Haagi programmile; samuti avaldab kahetsust, et konkreetsete kuritegude arvukate analüüside kõrval on Europol siiani koostanud vaid ühe analüütilise dokumendi antud valdkonnas;
55. rõhutab, et Europoli rahalisi vahendeid ja tööjõuressursse tuleb kasutada, et muuta Europoli tegevus inimkaubanduse, eriti naiste ja lastega kaubitsemise takistamisel ja ulatusliku rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel veelgi tõhusamaks;
56. rõhutab Europoli personali ja samalaadsete inimkaubandusega võitlemise eest vastutavate rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö tähtsust, eriti kuritegelikke võrgustikke, kaubitsemisteid ja kaubitsejate isikuid puudutava teabe vahetamise tasandil, et parandada kohtumenetluse tõhusust;
57. kutsub komisjoni üles andma igal aastal hinnangut igas liikmesriigis võetud meetmetele;
58. kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama oma tegevuste kooskõlastatus ja ühtsus eri rahvusvahelistel platvormidel nagu ÜRO, Euroopa Nõukogu, OSCE, Pekingi läbivaatamisprotsess, Lõuna-Euroopa stabiilsuspakt ja G8;
59. kutsub liikmesriike üles rakendama kohaliku koostöö programme julgeolekuteenistuste vahel tööpuuduse all kõige raskemalt kannatavates piirkondades, et ennetada inimkaubandust;
60. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja läbirääkijariikide valitsustele ja parlamentidele.
- [1] EÜT C 364, 18.2.2000.
- [2] http://www.un.org/Overview/rights.html
- [3] EÜT L 203, 1.8.2002, lk 1.
- [4] ELT L 13, 20.1.2004, lk 44.
- [5] ELT L 261, 6.8.2004, lk 19.
- [6] ELi bülletään 6-2004
- [7] EÜT L 34, 9.2.2000, lk 1.
- [8] ÜRO Pekingi deklaratsioon ja tegevusprogramm http://www.un.org/womenwatch/daw/beijing/platform/declar.htm
- [9] Euroopa Ülemkogu kinnitas Haagi programmi 2004. aasta novembris.
- [10] EÜT C 59, 23.2.2001, lk 307
- [11] EÜT C 191, 23.1.1999.
- [12] Palermo protokolli kohaselt on lastega kaubitsemine “laste töölevõtmine, transportimine, loovutamine, varjamine või vastuvõtmine eesmärgiga last riigis või väljaspool riiki ekspluateerida.”
- [13] EÜT C 316, 27.11.1995.
EXPLANATORY STATEMENT
As stated by the United Nations Secretary-General Kofi Annan the trafficking of persons, particularly women and children for sexual as well as other forms of exploitation is "one the most egregious violations of human rights"[1]. Internationally defined as the recruitment, transport, transfer, harbouring or receipt of a person by use of threat, force, coercion, abduction fraud or deception for the purpose of the exploitation[2] (sexual exploitation, forced labour or services, slavery or practices similar to slavery, servitude or the removal of organs) trafficking in human beings is growing globally led by the increase of organise crime and their profitability (broad pool of potential victims out of category of irregular migrants reveal profitability of the trafficking as according to International Organisation of Migration some 50 percent of the 175 million migrant worldwide are women).
According to the year 2005 Trafficking in Persons report released by USA Department of State Office to Monitor and Combat Trafficking in Persons, "of the estimated 600,000 to 800,000 men, women, and children trafficked across international borders each year, approximately 80 percent are women and girls and up to 50 percent are minors"[3]. The data also illustrate that the majority of transnational victims are trafficked into commercial sexual exploitation. Trafficking networks have recently become increasingly flexible, managing to adapt to various situations and changing faces to adjust to the different possible routes. Their decentralised nature allows them to rapidly respond to law enforcement measures and possible competitors[4].
Developing successful prevention strategies should go hand in hand with addressing main causes of trafficking just as the feminisation of poverty and unemployment rate, the attraction by difference in life quality between the country of origin and country of destination, violence against women and children, discrimination against women, strict migratory policies in the countries of destination, political instability in the countries of origin, etc. It is of ultimate importance to introduce and promote gender mainstreaming and child-sensitive approach in all the policies of the European Union including strategies to combat trafficking.
For development of efficient social and economic policies within the countries, it is important to identify main vulnerability factors of women and children to trafficking that might be country - specific and needs to be addressed with high priority. Study conducted by the International Migration Organisation in Romania reveals, that many factors such as early school leave, coming from an abusive family environment, single-parent families, living in medium-sized towns, belonging to minorities or poor knowledge of conditions living and working abroad, etc. can actually affect the increase in the women's vulnerability to trafficking. Special attention should be granted to women and children belonging to minorities, women and children living in rural areas. Their increased vulnerability to become the victims of trafficking should be therefore addressed with special measures. Understanding vulnerability factors can become an effective instrument to fight trafficking from the ground and to organise prevention efforts. Knowing who potential victims are shall assist the law enforcement with identifying the profiles of the traffickers[5].
Trafficking is a humanitarian problem requiring global, regional and local cooperation. Development of preventive strategies should be based on cooperation between civil society organisations and law enforcement agencies. As one of the first steps to develop cooperation on EU level is to use an integrated and harmonised approach to collecting data on trafficking. Obtaining reliable and comparable data is a prerequisite for developing the successful prevention strategies. The Report draws attention to the importance of establishing national and/or regional focal points or rapporteurs in every EU member and future member state in order to facilitate and synchronise the data collection process. It also emphasizes the importance of collecting data on child victims and argues that they should constitute a separate category.
Furthermore, to be efficient, prevention strategies must address triangle of the trafficking: supply and demand sides and the traffickers. When talking about the supply side or the potential victims of trafficking, preventive measures should firstly address the most vulnerable groups of this phenomenon by improving and expanding their opportunities for education and employment, fighting the problem of the feminisation of poverty, discrimination and inequality. On the level of practical actions, awareness raising campaigns including common logo on EU level to make the problem easily visible should be developed informing about the dangers of trafficking, ways of recruitment, help lines, etc. Trafficking phenomenon has harsh consequences of women's and children's health. The corresponding health consequences associated with trafficking include physical health, sexual and reproductive health, mental health, substance abuse and misuse, social well-being, etc. Strategies to prevent trafficking should include public health promotion strategies aimed at providing information on reproductive and sexual health, on infectious diseases, mental health, or health risks associated with migration including legal rights to health services in other countries.[6] As regards traffickers, law enforcement must prosecute and strictly punish traffickers, fight corruption, and put efforts to successfully identify changing trafficking routes, using the internationally established common definition of trafficking in human beings. Special training to better identify the trafficking victims should be provided to law enforcement personnel so the victims of trafficking would be encouraged to address the appropriate institutions. It also concerns the better understanding of trafficking flows and trends leading to better understanding of magnitude and nature of the problem so that effective policy responses could be developed. Addressing the demand side requires development of awareness raising campaigns in the destination countries in order to put the problem for public discussion. Furthermore, persons claiming sexual services with minors should be prosecuted as well as indirect accomplices (covered model agencies, massage agencies etc.) cooperating with traffickers. The Member States should also review their Visa policies in order to prevent and reduce abuse and provide protection against exploitation.
It is undeniable that trafficking for sexual exploitation is directly linked to the prostitution. From country to country the governmental policies on prostitution differ from abolitionism, new abolitionist to prohibitionism and regulationism; and although new study on National Legislation on Prostitution and the Trafficking in Women and Children[7] suggests that while the models of new abolitionism and regulationism seem to increase the number of trafficking victims as compared to the model of prohibitionism, the final evaluation of the legislative models on prostitution in the European Union in terms of their impact on the number of victims should be based on more reliable and comparable statistics as well as on the broader set of data referred to other factors.
Finally, there is no simple solution to human trafficking. It is a global problem and solving it requires global partnership. Taking the Millennium Development Goal as a road map, eliminating root causes of trafficking is not only about eradicating poverty, creating conditions for education and employment, solving health problems or ensuring environmental sustainability; these goals cannot be achieved unless gender equality and empowerment of women is worked on. It is essential to understand the importance of promoting gender equality in all the international, national and local policies designed to prevent and combat the phenomenon of trafficking.
- [1] 12. detsembril 2000 Itaalias Palermos tehtud avaldusest.
- [2] Report of the Experts Group on Trafficking in Human Beings (European Commission, DG Justice, Freedom and Security, 2004)
- [3] Trafficking in Persons Report, (Department of State, United States of America, 2005)
- [4] Who is next victim? Vulnerability of young Romanian women to trafficking in human beings, (International Organization for Migration, 2003, lk 61)
- [5] Who is next victim? Vulnerability of young Romanian women to trafficking in human beings, (International Organization for Migration, 2003)
- [6] The Health Risks and Consequences of Trafficking in Women and Adolescents: Findings from a European study, (London School of Hygiene and Tropical Medicine, 2003)
- [7] Study on National Legislation on Prostitution and Trafficking in Women and Children, (Transcrime, 2005)
KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS (28.11.2005)
Saaja: naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
Teema: Seksuaalse ekspluateerimise suhtes kaitsetute naiste ja laste kaubitsemist tõkestavad strateegiad (2004/2216(INI))
Arvamuse koostaja: Inger Segelström
ETTEPANEKUD
Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
A. tuletades meelde, et nõukogu eesistuja poolt Euroopa Parlamendis 23. juunil 2005 esitatud väite kohaselt kaubitsetakse kogu maailmas igal aastal 600 000 kuni 800 000 inimesega, kusjuures Euroopa Liidus langeb selle ohvriks igal aastal üle 100 000 naise;
B. arvestades, et nulltolerantsi saavutamiseks inimkaubanduse suhtes peaks liit seadma ilmsed ja usutavad eesmärgid, nt kaubitsemise ohvriks langenud isikute arvu vähendamine poole võrra järgneva kümne aasta jooksul; arvestades siiski, et peamine eesmärk peab loomulikult olema kõnealuse raske kuriteoliigi ja inimõiguste ränga rikkumise täielik kõrvaldamine võimalikult kiiresti;
C. pidades silmas, et hoolimata asutamislepingutest, juba vastuvõetud mitmetest õigusloomega seotud meetmetest ning tehtud poliitilistest deklaratsioonidest, nt 2002. aasta Brüsseli deklaratsioonist, milles kõigis rõhutatakse inimkaubanduse, eriti naiste ja lastega kaubitsemise vastu võitlemise poliitilist prioriteeti, puudub endiselt tõeliselt märgatav paranemine; arvestades, et tegelikult on inimkaubandus kõige kiiremini kasvav kuriteoliik võrreldes teiste organiseeritud kuritegevuse vormidega,
1. avaldab kahetsust:
a) kaubitsemise nähtust käsitlevate usaldusväärsete andmete puudumise pärast Euroopas ning et ei komisjon, Europol ega ükski muu ELi institutsioon ei ole suutnud avaldada täpseid arve inimkaubanduse kohta kogu ELis[1], ning avaldab erilist kahetsust kaitsetumaid gruppe, nt naisi ja lapsi käsitlevate andmete puudumise pärast ning suutmatuse pärast võtta tõhusaid meetmeid probleemi lahendamiseks;
b) jätkuvate probleemide pärast liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide vahel, kuivõrd need puudutavad rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist;[2]
c) mõõdetava lisaväärtuse puudumise pärast olemasolevate ametite ja organisatsioonide tegevuses Euroopa tasandil, eriti liikmesriikide ja Europoli vahelises piiratud teabevahetuses, mis on Euroopa põhivahend inimkaubanduse vastu võitlemisel vastavalt Europoli konventsiooni artikli 2 lõikele 2[3], Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Ülemkogu Tampere istungi eesistuja lõppjäreldustele ja Haagi programmile; avaldab samuti kahetsust, et konkreetsete kuritegude arvukate analüüside kõrval on Europol siiani koostanud vaid ühe analüütilise dokumendi antud valdkonnas;
d) prostitutsiooninõudlust kui üht võimalikku inimkaubanduse põhjust käsitleva analüüsi täieliku puudumise pärast liikmesriikides;
2. arvab, et
a) liikmesriikide tegevus peaks vastama nende poolt tehtud poliitilistele deklaratsioonidele ning liikmesriigid peaksid tulemuslikumalt üle võtma asjaomased EÜ õigusakte, eriti parandama operatiivkoostööd ning asjaomast andmevahetust nii omavahel kui ka Europoli ja Eurojustiga;
b) komisjon peaks esitama uue õigusloomega seotud algatuse liikmesriikide selliste erinevate lähenemiste ühtlustamiseks, mis käsitlevad seksuaalteenuste ostmise kriminaalkuriteoks kuulutamist ja eriti sunniviisiliste prostituutide seksuaalteenuste ostmise kriminaalkuriteoks kuulutamist. Selline algatus täiendaks raamotsuste 2002/629/JSK ja 2004/68/JSK olemasolevaid sätteid;
c) peaks tegema tihedamat ja tõhusamat koostööd liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti Euroopa Nõukoguga, et koordineerida püüdlusi kõnealuse probleemi lahendamiseks;
d) komisjon peaks läbi viima põhjaliku uurimuse liikmesriikide prostitutsiooni käsitlevate õigusaktide mõju kohta inimkaubanduse ohvrite arvule;
e) komisjon ja liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid, et võidelda tendentsiga kasutada uut tehnoloogiat, eriti internetisaite ja mobiilitelefoni tekstisõnumeid, et levitada ebaseaduslikku informatsiooni laste seksuaalteenuste pakkumise ja nõudluse kohta;
3. laste osas:
a) palub komisjonil esitada vastava õigusloome ettepaneku Euroopa meetmete kohta laste prostitutsiooni ning inimelundite ja -kudedega kaubitsemise vastu võitlemiseks; märgib, et kuigi esimese ja kolmanda samba alusel vastu võetud kaubitsemisevastased õigusaktid juba sisaldavad erisätteid laste kaitse kohta, on nad siiski kaitsetud, eriti siis, kui neid kasutatakse ära seksuaalsetel eesmärkidel;
b) palub liikmesriikidel ja ühendusel ratifitseerida ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. mai 2000. aasta vabatahtliku protokolli, mis käsitleb laste müüki, lapsprostitutsiooni ja -pornograafiat ja mis on põhjalikum kui Palermo protokoll, kuna see sisaldab kuritegusid, mis ei ole riikidevahelise iseloomuga ja mis ei hõlma kuritegelikke ühendusi ning mis lisaks sellele käsitleb ka inimelunditega kauplemist ja ebaseaduslikku lapsendamist;
4. liidu finantsabi osas:
rõhutab vajadust oluliselt rohkemate Euroopa vahendite järele antud valdkonnas ning soovitab eriti, et Daphne II (2007–2013) peaks enam keskenduma juba ilmnenud konkreetsetele hädaolukordadele ning olukorrale liikmesriikides; palub:
a) nõukogul ja komisjonil kolmandate riikidega toimuva poliitilise dialoogi käigus käsitleda ka naiste ja lastega kaubitsemise teemat, ning juhul, kui olukord ei parane või kolmas riik ei ilmuta selget poliitilist tahet tegutsemiseks, tuleb võtta kolmandate riikidega sõlmitud assotsiatsiooni- ja koostöölepingute inimõiguste ja demokraatia klauslis loetletud asjakohaseid meetmeid;
b) komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada sidemeid hotelli- ja turismitööstusega, et teha tihedamat koostööd mainitud sektori sotsiaalse vastutuse valdkonnas ning ergutada vastu võtma inimkaubandust ja prostitutsiooni käsitlevaid eetikakoodekseid, kui need puuduvad; parimaid eetikakoodekseid peaks esile tõstma ja tutvustama;
c) komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastutus naiste ja laste eest, kes on langenud inimkaubanduse ohvriks ELis; usub, et kõnealustele naistele ja lastele peaks pakkuma toetust, et nad saaksid soovi korral tagasi pöörduda oma päritoluriiki või oma elu uuesti alustada;
d) liikmesriikidel tagada, et nende konsulaatide personal päritoluriikides teeks koostööd ja vahetaks kogemusi ning läbiks vastava koolituse, et ära tunda inimkaubanduse juhtumeid oma töös viisataotlustega; on veendunud, et personal peaks olema ka pädev tegema koostööd asjaomaste VVOdega.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Seksuaalse kuritarvitamise suhtes kaitsetute naiste ja lastega kaubitsemise ennetamise strateegiad | |||||
|
Menetluse number |
||||||
|
Vastutav komisjon |
FEMM | |||||
|
Nõuandev komisjon istungil teada andmise kuupäev |
LIBE | |||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teadaandmise kuupäev |
| |||||
|
Arvamuse koostaja |
Inger Segelström 21.2.2005 | |||||
|
Endine arvamuse koostaja |
| |||||
|
Arutamine komisjonis |
13.10.2005 |
14.11.2005 |
|
|
| |
|
Vastuvõtmise kuupäev |
14.11.2005 | |||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: |
18 10 0 | ||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Alexander Nuno Alvaro, Edit Bauer, Johannes Blokland, Kathalijne Maria Buitenweg, Michael Cashman, Jean-Marie Cavada, Charlotte Cederschiöld, Carlos Coelho, Fausto Correia, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Rosa Díez González, Antoine Duquesne, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Barbara Kudrycka, Stavros Lambrinidis, Edith Mastenbroek, Hartmut Nassauer, Martine Roure, Inger Segelström, Ioannis Varvitsiotis, Stefano Zappalà, Tatjana Ždanoka | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Panayiotis Demetriou, Maria da Assunção Esteves, Ignasi Guardans Cambó, Sophia in 't Veld, Jean Lambert, Siiri Oviir, Marie-Line Reynaud | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
| |||||
|
Märkused (andmed olemas vaid ühes keeles) |
| |||||
- [1] Nt CIREFI (piiriületuse- ja sisserändealase teabe, arutelude ja teabevahetuse keskus) andmekogus on abisaanud välismaalaste kategooria, kuid siiski on hetkel võimatu teha vahet kaubitsemise ohvriks langenud ja mittelangenud isikute vahel, mistõttu kogutud andmetest saadav kasu on üsna väike.
- [2] Vt lubamatud viivitused Palermo protokollide ratifitseerimisel ühenduse poolt ning viimased arutelud Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ühendus- ja eraldusklauslite üle.
- [3] EÜT C 316, 27.11.1995.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Seksuaalse kuritarvitamise suhtes kaitsetute naiste ja lastega kaubitsemise ennetamise strateegiad | |||||||||||
|
Menetluse number |
||||||||||||
|
|
| |||||||||||
|
Menetlusalus |
art 45 | |||||||||||
|
|
| |||||||||||
|
Vastutav komisjon |
FEMM | |||||||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
LIBE 18.11.2004 |
|
|
|
| |||||||
|
Arvamuse esitamisest loobumine |
|
|
|
|
| |||||||
|
Tõhustatud koostöö |
ei |
|
|
|
| |||||||
|
Raportöör(id) |
Christa Prets 16.12.2004 |
| ||||||||||
|
Endine raportöör |
|
| ||||||||||
|
|
| |||||||||||
|
|
|
|
| |||||||||
|
|
|
|
| |||||||||
|
|
| |||||||||||
|
|
| |||||||||||
|
Arutamine komisjonis |
20.6.2005 |
4.10.2005 |
24.11.2005 |
|
| |||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
24.11.2005 | |||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
poolt: vastu: erapooletuid: |
27 0 0 | ||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Edit Bauer, Emine Bozkurt, Edite Estrela, Ilda Figueiredo, Věra Flasarová, Nicole Fontaine, Claire Gibault, Lissy Gröner, Zita Gurmai, Lívia Járóka, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Christa Prets, Marie-Line Reynaud, Eva-Britt Svensson, Britta Thomsen, Anna Záborská | |||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Katerina Batzeli, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Anna Hedh, Mary Honeyball, Elisabeth Jeggle, Christa Klaß, Zita Pleštinská | |||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Mieczysław Edmund Janowski, Miroslav Mikolášik, Kathy Sinnott | |||||||||||
|
Esitamise kuupäev – A6 |
14.12.2005 |
A6-0400/2005 | ||||||||||