RAPORT Naistevastase vägivallaga võitlemise hetkeolukord ja kavandatavad meetmed
9.12.2005 - (2004/2220(INI))
Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
Raportöör: Maria Carlshamre
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
naistevastase vägivallaga võitlemise praeguse olukorra ja kavandatavate meetmete kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO inim- ja eelkõige naiste õiguste alaseid õigusakte nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja sellele lisatud protokoll ja piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon;
– võttes arvesse teisi ÜRO naistevastase vägivalla alaseid dokumente, nagu inimõiguste maailmakonverentsil vastu võetud Viini deklaratsioon ja tegevuskava, ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioon naistevastase vägivalla likvideerimise kohta[1], resolutsioon naistevastase koduvägivalla likvideerimise kohta[2], resolutsioon au nimel naiste suhtes toimepandud kuritegude likvideerimise kohta[3], resolutsioon kuritegude ennetamiseks ja naistevastase vägivalla likvideerimiseks võetavate kriminaalõiguslike meetmete kohta[4], ÜRO erireferentide aruanded naistevastase vägivalla kohta, CEDAWi komitee soovitus nr 19;
– võttes arvesse Pekingis 15. septembril 1995 peetud neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud tegevusprogrammi ja oma 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusprogrammi järelmeetmete kohta[5];
– võttes arvesse 7. septembril 2000 vastu võetud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat[6];
– võttes arvesse oma 16. juuli 1997. aasta resolutsiooni vajaduse kohta korraldada naistevastase vägivalla täissallimatuse üleeuroopaline kampaania[7];
– võttes arvesse oma 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta – tegevusplatvorm (Peking+10)[8];
– võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise kohta[9];
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A6-0404/2005);
A. arvestades, et naistevastase vägivalla likvideerimist käsitleva ÜRO deklaratsiooni VI artiklis märgitakse, et "Miski käesolevas deklaratsioonis ei mõjuta riigi õigusaktides, rahvusvahelises konventsioonis, lepingus või muus riigis kehtivas juriidilises dokumendis sisalduda võivate soodsamate naistevastase vägivalla likvideerimise sätete kohaldamist";
B. arvestades, et meeste vägivald naiste vastu ei ole üksnes kuritegelik, vaid ka tõsine sotsiaalne probleem; arvestades, et meeste vägivald naiste vastu on üldine inimõiguste – õigus elule, turvalisusele, väärikusele ning füüsilisele ja vaimsele puutumatusele – rikkumine ja takistab seetõttu demokraatliku ühiskonna arengut;
C. arvestades, et meeste vägivald naiste vastu võib tabada igas eas naisi, olenemata haridusest, sissetulekust või sotsiaalsest seisundist; arvestades, et Rootsis, Saksamaal ja Soomes korraldatud laiaulatuslikud levimusuuringud näitavad, et vähemalt 30–35% 16–67aastastest naistest on langenud vähemalt ühe korra füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks; ja kui lisada psühholoogiline vägivald, tõuseb see arv 45–50%ni;
D. arvestades, et meeste vägivald naiste vastu on universaalne nähtus, mis on seotud võimu sooliselt ebaühtlase jagunemisega, mis meie ühiskonda endiselt iseloomustab; arvestades, et võrdsuse puudumine on samuti üks põhjus, miks seda liiki kuritegusid ei ole piisavalt esile tõstetud ega nende eest kohtulikule vastutusele võetud;
E. arvestades, et naistevastaseid vägivallategusid panevad üldjuhul toime lähisugulased või partnerid;
F. arvestades, et lisaks meetmetele, mis võetakse vägivallaohvrite abistamiseks, tuleb välja töötada ka vägivallaaktide toimepanijatele ja võimalikele vägivallaaktide toimepanijatele suunatud ennetusstrateegiad ning tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused;
G. arvestades, et kogu naistevastane vägivald tuleneb võimu sooliselt ebaühtlasest jagunemisest; arvestades, et naiste vastu suunatud vägivalla liigid võivad vastavalt kultuuritraditsioonidele, etnilisele päritolule või sotsiaalsele taustale olla erinevad;
arvestades, et naiste suguelundite moonutamine, nn aukuriteod ja sundabielud on tänaseks saanud tegelikkuseks ka Euroopa Liidus;
H. arvestades, et mehed sooritavad ja võivad sooritada naistevastaseid vägivallategusid sageli varjatult kodus, sest ühiskond ei määra teole vastavat karistust; arvestades, et sügavalt ajaloost ja kultuurist pärinevad normid on sageli teguriks, millega meeste vägivald naiste vastu tunnistatakse seaduslikuks;
I. arvestades, et vaid üksikud liikmesriigid on kogunud andmeid ja teinud statistikat naiste vastu suunatud meeste vägivalla vormide levimuse kohta, mistõttu on raske hinnata selle tegelikku levikut ja ühtlasi Euroopa tasandil tõhusaid meetmeid võtta;
J. arvestades, et Euroopa Liidu tasandil pole läbi viidud ühtegi põhjalikku uurimust naiste vastu suunatud meeste vägivalla rahaliste kulude ning ühiskondlike ja inimlike tagajärgede kohta; arvestades, et nähtuse esiletõstmiseks ja selle inimõiguste tõsise rikkumisega võitlemiseks on oluline seda siiski teha;
K. arvestades, et meeste vägivald naiste vastu on oluline tegur naiste ja tüdrukute elus, kes satuvad seksuaalse ekspluateerimise või muude eesmärkide ja prostitutsiooniga seotud inimkaubanduse ohvriks; arvestades, et uuringute järgi on 65–90% naisprostituutidest juba lapsena või hilisemas eas pidanud kogema seksuaalset vägivalda;
L. arvestades, et meeste vägivald naiste vastu kujutab endast takistust naiste osalemisele ühiskonnas ja tööturul ning võib viia marginaliseerumise ja vaesumiseni;
M. arvestades, et suur hulk aruandeid näitab, et enim ohustab naisi raske vägivald (endise) abikaasa poolt lahkumineku ajal või vahetult pärast seda;
N. arvestades, et vägivald naiste vastu, kellel on lapsed, mõjutab otseselt ja kaudselt selliste laste emotsionaalset ja vaimset tervist, avaldades pikaajalist negatiivset järelmõju, ning võib põhjustada põlvkondi kestva vägivalla- ja kuritarvituste ringi;
O. arvestades, et üks oluline põhjus, miks naised ei teavita kedagi vägivalla, eriti kodu- või seksuaalse vägivalla ohvriks langemisest, on ühiskonnas visalt edasielav müüt, et naised on ise vägivallas süüdi ja et see on eraasi, samuti ka soov hoida suhet ja perekonda lagunemast; arvestades, et veel üks põhjus, miks naised ei teata vägivallast, on usaldamatus ja usu puudumine politseisse, kohtusüsteemi ja sotsiaalteenistustesse;
P. arvestades, et ühiskonnas, mis ei võta piisavalt kindlat ja selget seisukohta naistevastase vägivalla suhtes, võib naiste suhtes vägivallategusid toime panevate meeste hulk suureneda; arvestades, et õigusaktid ja nende tegelik täitmine on vägivallaga võitlemise tähtsad vahendid;
Q. arvestades, et komisjoni teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2007–2013 põhiõiguste ja õigusasjade raamprogramm (KOM(2005)0122), etendab naiste, laste ja noorte vastu suunatud vägivalla vastu võitlemine osana püüdlustest luua tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala väga tähtsat rolli;
R. tuletades meelde komisjoni asepresidendi Franco Frattini 21. juuni 2005. aasta kõnet Euroopa Parlamendile, milles ta märkis, et Euroopas sureb igal aastal hinnanguliselt 700–900 naist intiimpartneri vägivalla tagajärjel ning et isegi seda arvu peetakse alahinnatuks;
A) Naistevastane vägivald
1. soovitab seoses meeste vägivallaga naiste vastu komisjonil ja liikmesriikidel:
a) käsitleda seda inimõiguste rikkumisena, mis peegeldab võimu sooliselt ebaühtlast jagunemist meie ühiskonnas, ning püüda arvestada meetmete võtmisel selle nähtuse kõiki tahke, sealhulgas ennetamise ja karistamise tõhusad meetodeid;
b) käsitleda meeste vägivalda naiste vastu struktuurilise nähtuse ja olulise takistusena soolise ebavõrdsuse kaotamisel;
c) kehtestada täisleppimatus kõikide naistevastase vägivalla vormide suhtes;
d) võtta vastu valitsus- ja valitsusväliste organisatsioonide vahelise koostöö raamistik, et töötada välja koduvägivalla vastu võitlemise tegevuspõhimõtted ja tegutsemisviisid;
e) luua koostöös EUROSTATi, põhiõiguste ameti ja tulevase soolise võrdõiguslikkuse instituudiga ühtlustatud metodoloogia, mõisted ja kriteeriumid, mille abil koguda ja võrrelda kogu Euroopa Liidus andmeid naiste vastu suunatud meeste vägivalla kohta ning eelkõige korraldada laiaulatuslikke levimusuuringuid;
f) määrata ametisse riiklikud kontaktisikud, kes koguvad, vahetavad ja töötlevad andmeid ja statistikat naiste vastu suunatud meeste vägivalla kohta, sealhulgas teavet vägivaldses keskkonnas kasvavate laste kohta, ja edendavad parimate tavade vahetust liikmesriikide vahel, kaasates ka läbirääkija- ja kanditaatriike;
g) tuua kogu naiste vastu suunatud meeste vägivallaga seotud töös esile, kuidas niisugune vägivald mõjutab lapsi;
h) rajada ühtne süsteem, milles kõik pädevad asutused, näiteks kohtud, politsei, haiglad ja sotsiaalteenistused, registreerivad rünnakud, et tagada andmete ühtne registreerimine ja suurem võimalus nende kasutamiseks;
i) anda koduvägivalla juhtumite ja andmete registreerimise eest vastutavatele ametiisikutele asjakohast koolitust, et nad saaksid oma ülesandeid täita vajaliku järjekindlusega;
j) eraldada vahendeid naiste vastu suunatud meeste vägivalla põhjustatud kulude uurimiseks ELis;
k) luua vajalikud vahendid, et jälgida võimalike tulevaste liikmesriikide tegevust ja edusamme seoses naiste kohtlemisega kõikides ühiskonna valdkondades ning teha naiste turvalisusest ja kaitsest ühinemise kriteerium;
l) töötada välja programmid ja uuringud, mille sihtrühm on naised, kes on teatavate kultuuriliste ühenduste või etniliste vähemusrühmade liikmed, et saada ülevaade nende naiste vastu suunatud vägivalla erivormidest ja kavandada asjakohased meetmed nendega tegelemiseks;
B) Koduvägivald
2. kutsub liikmesriike üles looma partnerluskavu õiguskaitseorganite, valitsusväliste organisatsioonide, ohvrite varjupaikade ja muude asjakohaste asutuste vahel ning tugevdama koostööd, et tagada naiste vastu suunatud meeste vägivalda käsitlevate seaduste tõhus rakendamine, ja teadvustada kõikide tasandite ametnikele küsimusi, mis on seotud meeste vägivallaga naiste vastu;
3. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid riiklike õigusaktidega asjakohaseid meetmeid naiste vastu suunatud meeste vägivallaga võitlemiseks, eelkõige:
a) tunnistades abielusuhtes ilmneva seksuaalse vägivalla kuriteoks ja tunnistades abielus toimuva vägistamise kriminaalkuriteoks;
b) keeldudes käsitlemast kultuuritavasid leevendava asjaoluna naistevastase vägivalla juhtumite, aukuritegude ja suguelundite moonutamise puhul;
c) tehes koostööd ja vahetades teavet parimate tavade kohta nende riikide asutustega, kellel on rohkem kogemusi aukuritegude alal;
d) tagades ohvritele õiguse ohutule kohtumenetlusele ja kohtuotsuse tõhusale täitmisele, sealhulgas hüvitise maksmisele;
e) julgustades aukuritegudele kaasaaitajate, näiteks aukuriteole õhutanud või selle tellinud kuriteo toimepanija perekonnaliikmete kohtulikule vastutusele võtmist, et otsustavalt kinnitada, et niisugune käitumine on ühiskonnale vastuvõetamatu;
f) võttes arvesse asjaolu, et lapsi, kes näevad pealt oma ema peksmist, käsitatakse ohvrina, ning kaaludes võimalust, kas neil peaks siseriiklike õigusaktide kohaselt olema õigus saada kahjutasu;
g) võttes arvesse vägivallatsejaga ühise hoolduse ohtusid ja võttes vastu tõhusad meetmed laste turvalisuse tagamiseks, kui nad siirduvad ühe vanema juurest teise juurde vanemate lahuselu või lahutuse korral;
h) keeldudes käsitlemast alkoholijoovet leevendava asjaoluna naiste vastu suunatud meeste vägivalla juhtudel;
4. kutsub liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada naistevastase vägivalla ohvriks langenutele ja ohvriks langeda võivatele parem kaitse ja toetus:
a) tagades kvalifitseeritud kaitse ning õigus-, arsti-, sotsiaalsed ja psühholoogilised teenused ja abi, sealhulgas politsei kaitse alla võtmise;
b) tagades naiste vastu suunatud meeste vägivallaga tegelevate pädevate asutuste töötajate, nagu politsei- ja kohtuametnike, tervishoiu-, haridus-, noorsoo- ja sotsiaaltöötajate ning vanglatöötajate piisava, sealhulgas lapsi arvestava ettevalmistuse; vestluse vormis teraapia puhul on eriti tähtis, et asjaomasel lastepsühholoogil või terapeudil oleksid teadmised meeste vägivallast naiste vastu, et isa vägivalda ema ja/või laste vastu ei peetaks vähetähtsaks;
c) tunnistades ohvritele, nii naistele kui lastele antava abi tähtsust, kuna see aitab neil vägivallaakti toimepanijast rahaliselt ja psühholoogiliselt sõltumatuks saada;
d) andes vajalikku abi, sealhulgas ajutise eluaseme, naistele ja nende lastele lahuselu või lahutuse korral;
e) pakkudes turvakodusid, samuti piisavat rahalist abi;
f) nähes ette miinimumsissetuleku naistele, kellel ei ole muud sissetulekut, et nad saaksid suhteliselt ohututes tingimustes otsida pidevas koostöös nõustamiskeskustega võimalusi ühiskonda tervikuna tagasipöördumiseks;
g) uurides võimalust luua tugikeskusi, kus ohvrid saavad võtta ühendust asjaomaste ametiasutustega: politsei, prokuratuuri ning sotsiaal- ja tervishoiuteenistuste esindajatega;
h) kavandades teenuseid ja keskusi vägivalla ohvriks langenud naiste laste hoidmiseks ja toetamiseks;
i) andes sotsiaalset ja psühholoogilist abi lastele, kes on pealt näinud koduvägivalda;
j) võimaldades tasuta analüüse haiguste kindlakstegemiseks vägistamisjuhtudel;
k) tagades, et kõik vägivallategude toimepanijad saavad professionaalset abi ja ravi;
l) tagades asjakohase kaitse sisserändajatele, eelkõige üksikemadele ja nende lastele, kellel sageli ei ole piisavaid kaitsevahendeid või teavet koduvägivalla vastu astumise võimalustest liikmesriikides;
5. palub liikmesriikidel kasutada programmi Daphne II võimalusi aukuritegude vastu võitlemiseks liikmesriikides, luua ja toetada senisest rohkem turvakodusid, mis on ette nähtud üldiselt vägivalla ja eriti aukuritegude ohvriks langenud naistele, ja koolitada eksperte, kes on spetsialiseerunud aukuritegude ohvritele;
6. palub Euroopa Liidul tegelda aukuritegude probleemiga, millest on kujunenud rahvusvahelise mõõtmega Euroopa probleem, ja palub volinik Frattinil täita oma lubadus korraldada seda küsimust käsitlev Euroopa konverents;
7. kutsub liikmesriike üles tegutsema viisil, mis lõpetaks ühiskonnas meeste vägivalla naiste vastu, eriti koduvägivalla ümber salatsemise, ning võtma meetmeid, et tõsta kollektiivset ja individuaalset teadlikkust naiste vastu suunatud meeste vägivallast;
8. palub liikmesriikides välja töötada koduvägivalda käsitlevad üldsuse teadlikkuse ja teavitamise programmid ja murendada ühiskonnas valitsevaid naise ühiskondliku seisundi stereotüüpe haridussüsteemi ja meedia abil;
9. palub liikmesriikides võtta asjakohaseid meetmeid naiste suguelundite moonutamise lõpetamiseks; rõhutab, et naiste suguelundite moonutamise ennetamine ja keelamine ning selle teostajate kohtulikule vastutusele võtmine peab saama kõikide asjakohaste Euroopa Liidu poliitikate ja programmide prioriteediks; juhib tähelepanu asjaolule, et ühenduses elavad sisserändajad peaksid olema teadlikud sellest, et naiste suguelundite moonutamine on tõsine rünnak naiste tervise vastu ja inimõiguste rikkumine; palub sellega seoses komisjonil välja töötada laiaulatuslik strateegiline lähenemisviis, mille eesmärk on teha lõpp naiste suguelundite moonutamise tavale Euroopa Liidus;
10. nõuab tungivalt, et liikmesriigid käsitleksid naiste suguelundite moonutamist ebaseadusliku naistevastase vägivallaaktina, mis kujutab endast naiste põhiõiguste rikkumist ja tõsist rünnakut nende füüsilise puutumatuse vastu; on arvamusel, et kõnealune tegu on ebaseaduslik olenemata sellest, kus või millises riigis see ELi kodanike või elanike suhtes toime pannakse;
11. palub liikmesriikidel rakendada naiste suguelundite moonutamist käsitlevaid erisätteid või need vastu võtta ja võtta kohtulikule vastutusele kõik isikud, kes suguelundite moonutamist teostavad;
12. nõuab, et lisaks noorte naiste ja tüdrukute suguelundite moonutamist teostavate arstide kohtulikule vastutusele võtmisele tuleb ka nende tegevusluba kehtetuks tunnistada;
13. kutsub liikmesriike üles tagama lapsevanemate vastutusele võtmise, kui suguelundite moonutamine pannakse toime alaealiste kallal;
14. kutsub liikmesriike üles tagama suguelundite moonutamise pidamist varjupaigataotluse puhul mõistlikuks argumendiks, et kaitsta varjupaigataotlejat ebainimliku kohtlemise eest;
15. palub komisjonil kuulutada välja naiste vastu suunatud meeste vägivallaga võitlemise Euroopa aasta, nagu Euroopa Parlament korduvalt on taotlenud, ja koostada töökava, mille abil saab nähtust selgemalt teadvustada ning praegusest olukorrast avameelselt ja julgelt rääkida;
16. palub komisjonil luua programm "Võitlus vägivalla vastu" eraldi osana üldprogrammist "Põhiõigused ja õigusasjad" aastateks 2007–2013;
17. peab äärmiselt oluliseks usaldusväärse statistika olemasolu naiste poolt õiguskaitseorganitele esitatud julma või ebainimlikku kohtlemist puudutavate teadete kohta;
18. avaldab kahetsust, et statistika jääb ebausaldusväärseks, kuna eespool nimetatud teated jäetakse tavaliselt registreerimata, kui õiguskaitseorganid ei võta meetmeid;
19. kutsub liikmesriike seetõttu üles tagama, et kõik naiste teated julma või ebainimliku kohtlemise kohta registreeritakse, samuti nende juhtumite protsent, mille puhul õiguskaitseorganid võtsid meetmeid, ja võetud meetmete liik;
20. tuletab meelde, et tõendamiskohustus lasub tihti naistel, kes on niigi ebasoodsas olukorras;
21. kutsub komisjoni üles kehtestama mehhanismi, mille põhjal oleks võimalik teha kindlaks need liikmesriigid, kus naistevastase vägivalla olukord näib olevat teiste liikmesriikidega võrreldes suhteliselt halvem;
22. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, tervishoiuspetsialistide organisatsioonidele ja tarbijaorganisatsioonidele.
- [1] ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta resolutsioon 48/104.
- [2] ÜRO Peaassamblee 19. veebruari 1993. aasta resolutsioon 58/147.
- [3] ÜRO Peaassamblee 30. jaanuari 2003. aasta resolutsioon 57/179.
- [4] ÜRO Peaassamblee 2. veebruari 1998. aasta resolutsioon 52/86.
- [5] EÜT C 59, 23.2.2001, lk 258.
- [6] EÜT C 364/01, 18.12.2000, lk 1.
- [7] EÜT C 286, 22.9.1997, lk 247.
- [8] P6_TA(2005)0073.
- [9] EÜT C 77 E, 28.3.2002, lk 126.
EXPLANATORY STATEMENT
Men's violence against women is an extensive and complex problem. This report confines itself, primarily, to men's violence against women in close relationships within the EU. Initially, there is a need to answer a fundamental question. To what extent should political decisions concerning men's violence against women be taken at European level?
The point of departure for this report is that there are significant arguments in favour of a serious attempt also to find common guidelines and minimum requirements at European level as well. The most crucial argument is that men's violence against women is a violation of human rights. Above all, the violence typically perpetrated against women is not prosecuted as vigorously as the violence typically perpetrated against men.
A common requirement of all Member States of the EU is that they must fulfil the fundamental criteria applying under the rule of law. Obviously, violence has no place in a civilised society. Naturally there are national and regional differences in laws and case-law within the EU but, for example, a country which does not consider murder to be a criminal offence could not become a member. One of the most important tasks under the rule of law is precisely to protect citizens' lives and health against violence.
This fundamental idea was introduced in 1690 by the British philosopher John Locke in his classic work 'Two Treatises on Government'. A government should be regarded as a tool for the defence of fundamental rights, the most fundamental civil right being the right to life and physical safety. This is the moral, normative basis for the State and, hence, its raison d'être. Citizens confer their right to legislate and rule on the State but this presupposes in turn that the State fulfils its basic commitment, i.e. to protect the lives, freedom and property of its citizens. Any State which fails in this task has broken the contract. On the basis of that principle, it can be shown that men's violence against women is a challenge to the contract of which all common policy is an expression. All violence is a challenge to our civilisation, to the rule of law, regardless of victim or perpetrator.
The fundamental point in this context, however, is that, in the EU, there is a systematic discrepancy between how crimes of violence are treated and punished depending on the gender of the victim.
The violence to which men are typically subjected occurs in a public environment and is perpetrated by a male acquaintance or stranger, whereas women are subjected to violence in a private environment where the perpetrator is a man known to the victim, very often a man with whom the women has, or has had, a sexual relationship. It does occur that women batter men in close relationships but the overwhelming proportion of violence in these contexts has a male perpetrator and a female victim. The most crucial difference politically is that private violence against women is not prosecuted as vigorously or seriously as public violence against men.
While violence in the street or other public environments - which primarily affects men - has been a criminal offence for centuries, it is relatively recent that violence occurring in the home and in private life - which primarily affects women - has also been made a criminal offence.
Well into the 20th century, Europe had laws which in various ways excused domestic violence by men against women and children. In many Member States, for example, men's violence against women in the home was not a crime subject to public prosecution until the later decades of the 20th century, in some countries as late as the 1990s. The remnants of this historical legacy live on in the EU; we can see it in case- law, attitudes and perceptions about the less serious nature of private violence.
However, towards the end of the 1990s, views of the violence to which women are subjected began to change. The seminal document was The Declaration on the elimination of violence against women adopted by the UN General Assembly in 1993. This was the first time that a UN document had put men's violence against women in a gender power perspective; it explicitly links violence to the superior position of men and the subordinate position of women. From this point of view, the violence is a result of, and a way of maintaining men's position of power:
Violence against women is a manifestation of historically unequal power relations between men and women, which have led to domination over and discrimination against women by men and to the prevention of the full advancement of women, and that violence against women is one of the crucial social mechanisms by which women are forced into a subordinate position compared with men (United Nations 1993).
Violence against women is not simply confined to physical violence, and the separation between private and public has disappeared. Unfortunately, this division is still far too typical of how we deal with the issue of men's violence against women in practice, particularly the perception that the State should not interfere in the private lives of its citizens. This notion has also been instrumental in the law enforcement agencies' systematic failings in prosecuting men's violence against women. This discrimination is a violation of fundamental democratic and human rights, which is a serious matter in its own right.
The extent of men's violence against women is also a major social problem. There are as yet no reliable studies showing exactly how great the problem is at EU level but the three national prevalence studies carried out in Finland in 1999, Sweden in 2001 and Germany in 2004 indicate that previous assessments have vastly underestimated the extent of the problem. Using the UN's definition of violence against women as their point of reference, these studies show that 40 - 50% of women in these three countries have at some point in their lives been subjected to violence by a man. The corresponding figure for the EU as a whole would be very high: 80 ‑ 100 million women. Obviously, effective measures must be based on correct facts and figures. The need for similar studies in other Member States is therefore acute. Neither is it known how much this violence costs the EU in purely economic terms. There is also a need for a fundamental analysis in this area.
Since March 2004, Amnesty International has been waging a global campaign against violence against women, which it describes as one of the most serious violations of human rights of our age. Amnesty points out that a large number of states with operational legislation in this area systematically fail to investigate and prosecute these crimes. Your rapporteur shares Amnesty's views in this respect.
A majority of the men who batter have themselves seen their father batter their mother. According to Save the Children, there are between 100 000 and 200 000 children in Sweden alone who see and hear such physical abuse. The corresponding figure for the Union as a whole would be 5 - 10 million children. It is an old axiom that children do not do as we say but as we do. It is therefore crucial to take a serious view of men's violence against women in close relationships as a decisive issue for the future of Europe. Only then can we put an end to this barbaric tradition.
In the light of this situation, it is therefore one of the most important tasks of a common European policy based on respect for fundamental human rights to combat all forms of discrimination in the legal treatment of such violence. Violence against women is an equally serious crime as violence against men. This must be a natural point of departure, a minimum requirement of all States which are, or wish to become, members of the EU.
KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS (30.11.2005)
naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonilenaistevastase vägivallaga võitlemise praeguse olukorra ja kavandatavate meetmete kohta(2004/2220(INI))
Arvamuse koostaja(d): Edith Mastenbroek
ETTEPANEKUD
Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
A. arvestades, et komisjoni teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2007–2013 põhiõiguste ja õigusasjade raamprogramm (KOM(2005)0122), etendab naiste, laste ja noorte vastu suunatud vägivalla vastu võitlemine osana püüdlustest luua tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala väga tähtsat rolli;
B. tuletades meelde, et nagu märkis komisjoni asepresident Franco Frattini oma kõnes Euroopa Parlamendi ees 21. juunil 2005, sureb Euroopas igal aastal hinnanguliselt 700–900 naist intiimpartneri vägivalla tagajärjel ning et isegi seda arvu peetakse alahinnatuks,
1 nõuab tungivalt, et liikmesriigid käsitleksid naiste suguelundite moonutamist ebaseadusliku naistevastase vägivallaaktina, mis kujutab endast naiste põhiõiguste rikkumist ja tõsist rünnakut nende füüsilise puutumatuse vastu; on arvamusel, et kõnealune tegu on ebaseaduslik olenemata sellest, kus või millises riigis see ELi kodanike või elanike suhtes toime pannakse;
2. kutsub liikmesriike üles tagama lapsevanemate vastutusele võtmise, kui suguelundite moonutamine pannakse toime alaealiste kallal;
3. kutsub liikmesriike üles tagama suguelundite moonutamise pidamist varjupaigataotluse puhul mõistlikuks argumendiks, et kaitsta varjupaigataotlejat ebainimliku kohtlemise eest;
4. peab äärmiselt oluliseks, et on olemas usaldusväärne statistika naiste poolt õiguskaitseorganitele esitatud julma või ebainimlikku kohtlemist puudutavate teadete kohta;
5. avaldab kahetsust, et statistika jääb ebausaldusväärseks, kuna eespool nimetatud teated jäetakse tavaliselt registreerimata, kui õiguskaitseorganid ei võta meetmeid;
6. kutsub liikmesriike seetõttu üles tagama, et kõik naiste teated julma või ebainimliku kohtlemise kohta registreeritakse, samuti nende juhtumite protsent, mille puhul õiguskaitseorganid võtsid meetmeid, ja võetud meetmete liik;
7. tuletab meelde, et tõendamiskohustus lasub tihti naistel, kes on niigi ebasoodsas olukorras;
8. kutsub komisjoni üles kehtestama mehhanismi, mille põhjal oleks võimalik teha kindlaks need liikmesriigid, kus naistevastase vägivalla olukord näib olevat teiste liikmesriikidega võrreldes suhteliselt halvem.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Naistevastase vägivallaga võitlemise praegune olukord ja kavandatavad meetmed | |||||
|
Menetluse number |
||||||
|
Vastutav komisjon |
FEMM | |||||
|
Arvamuse esitaja |
LIBE | |||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teadaandmise kuupäev |
| |||||
|
Arvamuse koostaja |
Edith Mastenbroek | |||||
|
Endine arvamuse koostaja |
| |||||
|
Arutamine komisjonis |
14.11.2005 |
|
|
|
| |
|
Vastuvõtmise kuupäev |
24.11.2005 | |||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: |
[32] [0] [0] | ||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Edit Bauer, Mihael Brejc, Kathalijne Maria Buitenweg, Michael Cashman, Charlotte Cederschiöld, Carlos Coelho, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Rosa Díez González, Kinga Gál, Patrick Gaubert, Adeline Hazan, Lívia Járóka, Ewa Klamt, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Barbara Kudrycka, Stavros Lambrinidis, Sarah Ludford, Edith Mastenbroek, Martine Roure, Inger Segelström, Manfred Weber, Stefano Zappalà, Tatjana Ždanoka, Johannes Blokland, Giusto Catania | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Gérard Deprez, Genowefa Grabowska, Jeanine Hennis-Plasschaert, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Bill Newton Dunn, Herbert Reul, Marie-Line Reynaud | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Margaret Bowles, Othmar Karas | |||||
|
Märkused (andmed olemas vaid ühes keeles) |
| |||||
MENETLUS
|
Pealkiri |
Naistevastase vägivallaga võitlemise hetkeolukord ja kavandatavad meetmed | ||||||||||
|
Menetluse number |
|||||||||||
|
Menetlusalus |
art 45 | ||||||||||
|
Vastutav komisjon |
FEMM | ||||||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
LIBE 18.11.2004 |
|
|
|
| ||||||
|
Arvamuse esitamisest loobumine |
|
|
|
|
| ||||||
|
Tõhustatud koostöö |
0.0.0000 |
|
|
|
| ||||||
|
Raportöör(id) |
Maria Carlshamre 25.11.2004 |
| |||||||||
|
Endine raportöör |
|
| |||||||||
|
Arutamine komisjonis |
21.06.2005 |
24.11.2005 |
29.11.2005 |
|
| ||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
29.11.2005 | ||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
poolt: vastu: erapooletuid: |
29 0 0 | |||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Edit Bauer, Hiltrud Breyer, Maria Carlshamre, Edite Estrela, Ilda Figueiredo, Věra Flasarová, Lissy Gröner, Zita Gurmai, María Esther Herranz García, Anneli Jäätteenmäki, Lívia Járóka, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Pia Elda Locatelli, Astrid Lulling, Angelika Niebler, Siiri Oviir, Teresa Riera Madurell, Raül Romeva i Rueda, Amalia Sartori, Eva-Britt Svensson, Anne Van Lancker, Corien Wortmann-Kool, Anna Záborská | ||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Mary Honeyball, Zita Pleštinská | ||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Thijs Berman, Marianne Mikko, Karin Scheele, Kathy Sinnott | ||||||||||
|
Esitamise kuupäev – A6 |
9.12.2005 A6-0404/2005 | ||||||||||