Raport - A6-0013/2006Raport
A6-0013/2006
Euroopa parlament

RAPORT Ettevõtete teise asukohta üleviimine seoses regionaalarenguga

30.1.2006 - (2004/2254(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Alain Hutchinson


Menetlus : 2004/2254(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0013/2006
Esitatud tekstid :
A6-0013/2006
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ettevõtete teise asukohta üleviimise kohta seoses regionaalarenguga

(2004/2254(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse 1989. aasta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartat ja sellega seotud tegevuskava;

–    võttes arvesse nõukogu 22. septembri 1994. aasta direktiivi 94/45/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja nõustamiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides[1];

–    võttes arvesse nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta[2];

–    võttes arvesse nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta[3];

–    võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja ärakuulamise üldraamistik Euroopa Ühenduses[4];

–    võttes arvesse komisjoni teatist “Regionaalse otstarbega riigiabi andmise üldsuunised”[5];

–    võttes arvesse komisjoni teatist “Regionaalse otstarbega riigiabi andmise üldsuuniste läbivaatamine ajavahemikuks pärast 1. jaanuari 2007”[6];

–    võttes arvesse komisjoni 12. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2204/2002, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist tööhõivealase riigiabi suhtes[7];

–    võttes arvesse 22. aprilli 2004. aasta resolutsiooni majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kolmandat aruannet käsitleva komisjoni teatise kohta [8];

–    võttes arvesse 6. juuli 2005. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, mis sisaldab üldsätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta[9];

–    võttes arvesse 13. märtsi 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu rahalist abi saanud ettevõtete sulgemise kohta[10];

–    võttes arvesse ELi asutamislepingu artikli 87 lõiget 3 ning artikleid 136 ja 158;

–    võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–    võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A6‑0013/2006),

A.  arvestades, et regionaalarengu poliitika eesmärk on soodustada Euroopa Liidu piirkondade arengut; arvestades et selleks tuleb tagada ühtsus regionaalarengu poliitika ja konkurentsipoliitika vahel, mis eeldab, et avalik abi ei tohi ergutada majandustegevuse teise kohta viimist;

B.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa Liidu vahend, mis võimaldab vähendada vaeseimate piirkondade mahajäämust ning on hädavajalik ettevõtteid toetada ja nende piirkondade infrastruktuuriprojektidesse investeerida;

arvestades, et avalik abi on selle eesmärgi saavutamiseks õiguspärane vahend;

C. arvestades, et ettevõtetel on oma tegevuse ümberpaigutamiseks mitmeid põhjusi, millest mõned ei ole seotud tootlikkuse, tõhususe ja majandusliku elujõulisusega; arvestades et sellised ümberpaigutamised võivad siiski kaasa tuua töökohtade olulise vähenemise ning majanduslikud raskused, mille mõju piirkondlikule arengule on eriti oluline, kuivõrd sellises piirkonnas, kust ettevõtted lahkuvad, on vähe võimalusi töökohtade leidmiseks;

D. arvestades, et eespool kirjeldatud olukord viitab vajadusele võtta vastu kogu ühendust hõlmav regulatiivne õigusraamistik, millega moodustatakse järelevalvesüsteemid kogu ümberpaigutamist puudutavate majanduslike ja sotsiaalsete kulude hindamiseks; arvestades, et 6. juuli 2005. aasta resolutsioonis ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta[11], nõudis Euroopa Parlament kõigi vajalike õiguslike meetmete võtmist tagamaks, et ühenduse abi saavad ettevõtted ei paigutuks pika ja ettemääratud perioodi jooksul teise kohta ümber, ning sellise sätte vastuvõtmist, mille kohaselt välistatakse selliste operatsioonide kaasfinantseerimine, mis toovad kaasa töökohtade arvu märkimisväärse vähenemise või tehaste sulgemise nende praeguses asukohas; arvestades, et Euroopa Parlament leidis 15. detsembri 2005. aasta resolutsioonis otsese riigiabi kui regionaalarengu edendamise vahendi rolli kohta[12], et ELi abi ettevõtete ümberpaigutamiseks ei sisalda lisaväärtust ning sellest tuleb seetõttu loobuda;

E.   arvestades, et globaliseerumine, tehnoloogiline progress ja teatavatesse riikidesse sisenemise barjääride vähendamine hõlbustavad rahvusvahelist kaubavahetust ning annavad Euroopa Liidule võimalusi globaliseerunud maailmas, kuid samuti suurendavad ümberpaigutamise ohtu;

F.   arvestades, et avalik abi peab kaasa aitama püsivate töökohtade loomisele;

G. arvestades, et ühenduse ja liikmesriikide statistikasüsteemid ei võimalda praegu anda üldiseid ja täpseid statistilisi andmeid ümberpaigutamiste ulatuse kohta Euroopa Liidus või sellest väljaspool, eelkõige seoses ettevõtete ümberpaigutamiste ja nende mõju hindamisega tööhõivele lähteriigis ja sihtriigis; arvestades, et Euroopa statistikavahendit tuleb nüüdsest tugevdada;

H.  arvestades, et avalik abi võib olla vajalik erakorralise meetmena olukorras, milles ümberkorraldamine või ümberpaigutamine toob antud paikkonnas kaasa töökohtade arvu järsu vähenemise,

1.  rõhutab, et ettevõtete teise asukohta üleviimine on erinevates Euroopa Liidu riikides tõsine probleem;

2.  nõuab, et austataks ja rakendataks majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ning õigusi ja sotsiaalset progressi tagava täieliku tööhõive strateegilisi eesmärke, mis on sätestatud põhiseaduse lepingu artikli I-3 lõikes 3, ning et EL ei toetaks rahaliselt sellist tegevust nagu ettevõtete teise asukohta üleviimine, kui see on majandusliku elujõulisuse osas põhjendamatu ning toob kaasa töökohtade olulise vähenemise;

3.  juhib tähelepanu sellele, et struktuurifondid ja Ühtekuuluvusfond peavad olema suunatud ühtekuuluvuse saavutamisele, edendades selleks liikmesriikide vahel ühtekuuluvust ja solidaarsust, ning et jõupingutused peavad keskenduma eelkõige majanduslikult mahajäänud piirkondadele;

4.  leiab, et asukoha üleviimine ei puuduta ainult nö traditsioonilisi tööjõumahukad tööstusharusid, näiteks tekstiili- ja rõiva-, kinga-, kaabli- ja puidutööstust, vaid ka kapitalimahukaid tööstusharusid, nagu raua-, masina-, laevaehitus-, lennundus- ja elektroonikatööstust, ning teenustesektori olulisi alasid, näiteks IT-programmide ja finants- ja infotööstuste ning logistika arengut;

5.    soovitab komisjonil jälgida täpselt käimasolevaid ettevõtete sulgemisi või ümberpaigutamisi ning saadud abi ebaotstarbekohase kasutamise korral nõuda neile antud abi tagasimaksmist;

6.   rõhutab vajadust, et komisjon ja liikmesriigid algataksid riiklikul ja ühenduse tasandil meetmete vastuvõtmise, vältimaks ümberpaigutamise võimalikke negatiivseid tagajärgi majandusarengule ning tõsiseid sotsiaalseid probleeme, mille tekitab töökohtade otsene või kaudne kaotamine Euroopa Liidu piirkondades, kust ettevõtted lahkuvad ning mille suutlikkus ümberkorraldusteks on nõrk või olematu;

7.   palub komisjonil võtta võik vajalikud meetmed vältimaks, et Euroopa regionaalpoliitika võib õhutada ettevõtteid teise asukohta üle viima, mis omakorda võib põhjustada töökohtade kadumist;

8.   kiidab heaks struktuurifondide reformi raames tehtud komisjoni ettepaneku karistada ettevõtteid, kes Euroopa Liidult abi saanuna paigutavad oma tegevuse ümber seitsme aasta jooksul alates abi andmisest; see meede on esimene hädavajalik samm majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse toetamiseks ELis;

9.   nõuab samuti, et ettevõtted, kes on saanud avalikku abi (juhul, kui nad ei ole kõikidest abiga kaasnevatest kohustustest kinni pidanud) või kes on piirkonnast lahkudes riiklikest ja rahvusvahelistest õigusaktidest kinni pidamata vallandanud töötajaid ning kes on paigutatud ümber Euroopa Liidu piires, ei saaks oma uues asukohas avalikku abi ja et nad ei saaks ka struktuurifondide toetusi ega riigiabi seitsme aasta jooksul alates ümberpaigutamisest;

10. leiab, et arvesse tuleb võtta ka meetmeid nö pahupidipööratud asukohamuutustele, mis toovad kaasa töötingimuste halvenemise, ilma ettevõtte ümberpaigutamiseta;

11. leiab, et olukorras, kus puudub parem liikmesriikide sotsiaalsete süsteemide koordineerimine, on möödapääsmatu võtta teatud hulk kooskõlastatud meetmeid liidu erinevates poliitikavaldkondades; kutsub seega üles kiiresti välja töötama liidusisese ja -välise ettevõtete ümberpaigutamise ennetamise, piiritlemise, jälgimise Euroopa üldise strateegia, mida viiakse ellu liidu tasandil ja kooskõlastatakse kõikide liikmesriikidega;

12. nõuab sellega seoses, et komisjon usaldaks uuringute ja hindamise läbiviimise (sealhulgas loodud ja kaotatud töökohtade arvu kindlaks tegemise kvalitatiivset aspekti silmas pidades) ning ümberpaigutamise fenomeni jälgimise Dublini järelevalvekeskusele, et selgitada välja ettevõtete teise asukohta üleviimise mõju majanduslikus ja sotsiaalses plaanis ning ühtekuuluvuspoliitikat, territoriaalset korraldust ja regionaalarengut silmas pidades, ning esitada parlamendile tulemused ja konkreetsed ettepanekud perioodiliste aruannetena;

13.      rõhutab Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2003. aasta resolutsiooni tähtsust Euroopa Liidu rahalist abi saanud ettevõtete sulgemise kohta; palub komisjonil taotleda   Euroopa Muutuste Järelevalvekeskuselt erilise tähelepanu osutamist   ümberpaigutamiste uuringutele;

14. kutsub komisjoni üles võtma vastu sätteid regionaalse otstarbega riigiabi andmise uute üldsuuniste kohandamiseks, mille eesmärk on ettevõtete saadud abi tagasimaksmine, kui ettevõtted ei täida abiga ettenähtud tingimusi ja kui nad paigutavad oma tegevuse ümber ELi piires või eelkõige väljapoole ELi;

15.  palub komisjonil lisada regionaalse otstarbega riigiabi andmise uutesse üldsuunistesse süsteem, mis võimaldab anda avalikku abi erakorralise meetmena töökohtade arvu järsu vähenemise puhul, isegi kui asjaomasel piirkonnal või paikkonnal ei oleks tavaoludes õigust sellist abi saada;

16. kordab oma üleskutset, et õigus avalikule abile oleks ühtne ning välditaks abi suuri erinevusi naaberpiirkondade vahel;

17. palub komisjonil seada liidu või liikmesriikide eelarvest antava avaliku abi ja selle andmise jätkamise tingimuseks täpsete kokkulepete sõlmimise tööhõive ja kohaliku arengu valdkonnas, millele kirjutavad alla ettevõtte vastutavad töötajad ning kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste ametnikud;

18. juhib komisjoni tähelepanu sellele, kui tähtis on lisada kõnealusele abile tõhusad pikaajalise tööhõive ja piirkondliku kasvu tagatised;

19. palub komisjonil rakendada tõhusalt olemasolevaid sätteid toetuste tagasimaksmise kohta ettevõtete poolt, kes ei täida oma kohustusi seoses investeeringutega, milleks nad said avalikku abi, ning esitama aruande kehtivate sätete rakendamise kohta;

20. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama loetelu ettevõtetest, kes rikuvad avaliku abi või ühenduse vahendite reegleid, paigutades oma tegevuse ümber kas ELi piires või väljaspool ELi, hoolimata eeskirjades sisalduvast tegevuse jätkamise kohustusest;

21. palub komisjonil töötada välja Euroopa käitumiseeskirja, et vältida ettevõtete või nende tootmisüksuste ümberpaigutamist mõnda teise ELi piirkonda või riiki ainsa eesmärgiga saada Euroopa Liidult rahalist abi;

22. kutsub komisjoni üles töötama sotsiaalsete klauslite rahvusvahelistesse lepingutesse kaasamise heaks ja tegema seda viie prioriteetseks peetava ILO konventsiooni, s.t organiseerumisõigust, kogunemisvabadust ning laste tööjõu, sunniviisilise töö ja diskrimineerimise kõrvaldamist käsitlevate konventsioonide alusel; nõuab, et kõnealuste sotsiaalsete klauslite rakendamist toetataks positiivsete meetmete ning riikidele ja äriühingutele stiimulite pakkumisega neist kinnipidamiseks; kutsub komisjoni ja nõukogu üles töötama selle nimel, et tagada kõnealuste teemade lülitamine uuesti WTO ministrite konverentsi päevakorda ning kaubanduse ja inimõiguste komisjoni asutamine, kes tegeleks eelkõige inimõiguste küsimustega tööelu valdkonnas;

23. on veendunud, et suurem läbipaistvus kõigi kohtade puhul, kus valmistatakse toodangut kas täielikult, osaliselt või litsentsile vastavalt, ja kehtivate tööstandardite puhul, mis tagatakse näiteks tööstandardite koodeksi ja õiglase kaubanduse koodeksi abil, võib aidata mõjutada ostjaid ja tarbijaid nende ostuvalikul; väidab, et kõik litsentsile vastavad toodanguvormid tuleks hõlmata eespool mainitud tüüpi koodeksiga, ja kutsub komisjoni üles võtma juhtrolli kõnealuse koodeksi kavandamisel, mis peaks hõlmama ILO standardeid, sealhulgas töötajate esindatuse miinimumtingimusi juhtudel, kui kaupu toodetakse täielikult, osaliselt või litsentsile vastavalt mitteliikmesriikides;

24. nõuab, et avalikku abi saavaid ettevõtteid julgustataks koos töötajate esindusorganisatsioonidega ning piirkondlike ja kohalike ametiasutustega arendama vastutustundlikku käitumist ühtekuuluvuspoliitika rakendamise osana, mille eesmärk on tasakaalustatud piirkondlik areng;

25. palub komisjonil ja liikmesriikidel koostöös asjaomaste kohalike ja piirkondlike ametiasutustega jälgida Euroopa Sotsiaalfondi tõhusat ja sihipärast kasutamist, mis peaks keskenduma töötajate kutseõppele ja ümberõppele ümberkorraldustest või ettevõtete ümberpaigutamisest mõjutatud piirkondades, eelkõige nende töötajate puhul, keda nende endise tööandja ümberpaigutamine on töökoha kaotuse kaudu otseselt mõjutanud;

26. rõhutab vajadust suunata struktuurifondide abi töökohtade loomisele, säästvale majandusarengule, uusi töökohti loovate ettevõtete asutamisele, elukestvale kutseõppele ja tööviljakuse parandamisele; toetab seega komisjoni ettepanekut luua globaliseerumisfond, et vältida ümberkorraldustest või ettevõtete ümberpaigutamistest tekkinud majandus- ja sotsiaalkrahhe ning neid lahendada; nõuab, et fondile määratavate kohustuste täitmiseks rahastataks seda piisavalt;

27.  on arvamusel, et ühenduse vahendite kasutamise tingimuseks, eriti tööstuse rahastamisel ning Euroopa Sotsiaalfondist eraldatava rahastamise korral, peab olema innovatsiooni, kohalikku arengut ja tööhõivet käsitlevate erireeglite kohaldamine, samuti selliseid vahendeid saavate ettevõtete kohustumine jätkata pikaajaliselt tootmist Euroopa Liidu territooriumil; nõuab eelkõige Struktuurifondide vahendite kasutamise reeglite nõuetekohast järgimist ja tugevdamist;

28.  nõuab asjaomaste töötajate õiguste kaitsmist, mis eeldab töötajate teavitamise täielikku tagamist;

29. usub, et paljude ettevõtete ümberpaigutamise negatiivsed tagajärjed tähendavad, et peame avatult ja konstruktiivselt lähenema tõelise Euroopa sotsiaalse ala loomise küsimusele, ja leiab, et sotsiaalsel dialoogil on oluline roll ümberpaigutamiste vältimisel ja nende mõju vähendamisel;

30. palub komisjonil sarnaselt Struktuurifondide reformimist puudutava ettepanekuga töötada välja sätted eesmärgiga karistada kõige karmimalt neid ettevõtteid, kes on saanud avalikku abi ning paigutavad oma tegevuse täielikult või osaliselt ümber väljapoole Euroopa Liitu;

31. nõuab, et kõikidele huvitatud pooltele tuleb anda õigus teada, kas ettevõttele on antud toetust;

32. nõuab eelkõige nende piirialade probleemide arvessevõtmist, kus toetused on ebavõrdsed;

33. soovitab asjaomastel komisjonidel tähelepanelikult hinnata käesoleva resolutsiooni täitmise jälgimist Euroopa Komisjoni poolt;

34. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

EXPOSÉ DES MOTIFS

A ce jour, le phénomène de délocalisation n’est le plus souvent abordé qu’à la suite d’un événement ponctuel qui émeut avec force l'opinion publique. L’ampleur de ce phénomène et son impact sur l’emploi et le développement économique nous appellent à une réflexion plus globale sur base d’éléments chiffrés et vérifiés qui nous permettrait d’élaborer une réaction réfléchie.

La réalisation de l’UEM, l’élargissement de l’Union européenne et l’intensification des échanges internationaux suscitent légitimement des craintes quant aux déplacements d’activités qu’ils peuvent entraîner au sein comme en dehors de l’Union et de la zone Euro. Au sein de la zone Euro, et dans une moindre mesure au sein de l’Union, les ajustements de taux de change ne permettent plus de corriger temporairement des écarts de compétitivité et de productivité, ce qui accroît d’autant plus le rôle des différentiels de coûts de production dans les décisions d’implantation et de délocalisation. Les exemples récents de délocalisations ou de pressions sur les salaires et la durée du travail censées éviter une délocalisation, ont marqué l’opinion publique et a fortiori les salariés concernés. Pour ces derniers, les délocalisations se traduisent généralement par des pertes d’emplois ou par des détériorations de leurs conditions de travail et de rémunération. Dans la mesure où ces fermetures d’entreprises consécutives à une délocalisation représentent un coût social pour les Etats membres en termes d’allocations de chômage, de coûts de reclassement du personnel, il est légitime de s’interroger sur l’impact que pourraient avoir les fonds structurels européens sur les décisions de délocalisation.

Les délocalisations d’entreprises ne sont pas aisément identifiables au plan macroéconomique. En effet, pour qu’il y ait délocalisation au sens où on l’entend généralement, il faut qu’il y ait simultanément, ou du moins dans un intervalle de temps relativement court:

· Fermeture d’un site d’exploitation, d’un département d’une entreprise

· Transfert de la production vers un autre site d’exploitation de la même entreprise, dans une autre entité économique (région, pays d’une même zone économique, d’une autre zone économique). Ce transfert peut être réalisé dans le cadre d’installations existantes ou donner lieu à des investissements nouveaux, avec éventuellement création de nouveaux sites d’exploitation.

Statistiquement il est difficile d’identifier à quelles opérations de fermeture sont associées des opérations de transfert de production dans un autre site de la même entreprise. En effet, nous ne disposons pas aujourd’hui d’un appareil statistique communautaire ou à l’échelle des Etats de l’Union susceptible de nous fournir des données fiables sur l’ampleur et les conséquences des déplacements d’activité au sein ou en dehors de l’Union.

A ce jour, nous pouvons néanmoins nous référer à plusieurs études qui ont été présentées aux membres de la Commission par le Professeur Robert PLASMAN et qui nous donnent un premier éclairage sur les spécificités régionales et sectorielles, l’ampleur et les conséquences des délocalisations sur le développement économique et la cohésion sociale des régions concernées.

Dans une étude récente consacrée aux délocalisations d’activités industrielles, Patrick AUBERT et Patrick SILLARD, ont mesuré le nombre d’emplois concernés[1]. Sur la période 1995-2001, environ 95 000 emplois industriels auraient été supprimés en France et délocalisés à l’étranger, soit en moyenne 13 500 chaque année, dont un peu de la moitié à destination des pays émergents. Les pays à bas salaires représenteraient un peu moins de la moitié des destinations de délocalisation. Parmi ces pays, la Chine constituerait la principale destination, loin devant l’Europe de l’Est, l’Afrique du Nord, l’Amérique du Sud et les autres pays d’Asie.

Ces différents travaux nous permettent de remarquer que le déplacement de l’emploi à travers les régions dépend, notamment, de la qualification de la main-d’œuvre, de l’intensité en R&D et des coûts de production.

La problématique de la délocalisation se pose de manière quelque peu différente selon qu’elle se réalise au sein de l’Union européenne ou en dehors de celle-ci.

Au sein de l’Union, force est de constater que la libre circulation des personnes, des biens et des capitaux est consacrée par le Traité instituant la Communauté européenne et que, dès lors, il est difficile de prôner une interdiction absolue de choisir le lieu d’installation de son siège d’activités, d’autant plus qu’une telle interdiction entraînerait un immobilisme négatif pour l’économie européenne.

Par contre, il convient de s’interroger sur l’opportunité de repenser une nouvelle politique économique qui s’emploierait notamment à renforcer la cohésion économique, sociale et territoriale. A cet égard, il convient également de relever que l’article 1-3 du projet de Traité constitutionnel a érigé en objectif majeur de l’Union le plein emploi et le progrès social.

Dès lors, un encadrement des principes de libre circulation devrait pouvoir se réaliser dans la mesure où il s’inscrit dans la politique de cohésion, axe prioritaire de la politique de l'Union.

L’objectif de la politique de cohésion repose, en effet, sur un développement harmonieux et solidaire de l’ensemble des régions d’Europe. Il est, dès lors, contraire à cet objectif de combler le retard de développement économique et social de certaines régions en favorisant des méthodes qui conduisent à provoquer un déficit de développement dans d’autres régions d’Europe, comme le font les délocalisations.

A cet égard, la réforme des Fonds structurels constitue une occasion à ne pas rater afin de mettre en place les outils juridiques ad hoc qui devraient permettre à l’Union d’éviter que les programmes cofinancés par les Fonds structurels et de cohésion ne viennent favoriser des mesures contribuant aux délocalisations directes ou inversées.

Les Etats membres et la Commission se doivent de refuser le bénéfice de toute participation des Fonds à une entreprise faisant ou ayant fait l'objet d’une procédure de recouvrement suite à une délocalisation d’une activité productive à l’intérieur d’un Etat membre ou vers un autre Etat membre ou non membre, de même qu’aux entreprises qui menacent de délocaliser leurs activités pour faire accepter à leurs travailleurs une augmentation du temps de travail à salaire constant dans l’objectif de réaliser une économie substantielle sur leur masse salariale.

Par ailleurs, ne devraient pouvoir bénéficier d’une participation des Fonds, les entreprises ayant leur siège dans un pays membre et qui délocalisent leurs activités dans un autre pays membre. Une disposition similaire qui vise à interdire l’octroi d’aides nationales à ces entreprises, devrait faire partie des nouvelles lignes directrices des aides d' d’État à finalité régionale.

Certaines études font clairement apparaître que de nombreuses délocalisations d’entreprises se réalisent dans l’optique de la recherche d’une réduction des coûts du travail et de production (rémunérations, charges sociales, fiscalité directe et indirecte). Une des pistes consisterait à s’orienter vers une meilleure harmonisation des systèmes des Etats membres dans les domaines fiscal et social. En l'absence d'une meilleure harmonisation des systèmes nationaux dans les domaines fiscal et social, l’Union européenne doit mettre en place une Stratégie européenne de lutte contre les délocalisations coordonnée avec l’ensemble des Etats membres.

A ce jour, nous ne disposons pas d’outil statistique suffisamment détaillé qui puisse nous permettre de poser un diagnostic précis et d’élaborer une réponse idoine. Il devient urgent de pallier cette carence en confiant une mission d’étude, d’évaluation, de suivi et de propositions concrètes à un Observatoire européen des délocalisations qui pourrait éventuellement être créé au sein des services de la Commission ou auprès d’EUROSTAT ou de l’Observatoire de Dublin. Une des premières missions de cet Observatoire serait de mesurer l’impact réel et chiffré de l’octroi d’aides européennes sur les délocalisations ainsi que d'examiner l'effet et l'importance des mouvements d'emplois dus à des délocalisations, et le cas échéant, de définir les secteurs les plus concernés et des politiques qui permettront de neutraliser les effets négatifs de la délocalisation. Il faut également organiser un suivi régulier et rigoureux de la situation des différents secteurs industriels afin d’anticiper les restructurations et mettre en place à temps des programmes de reconversion, en associant tous les acteurs concernés.

Il est, par ailleurs, impératif au moment d'accorder une aide au titre des Fonds structurels, que la Commission veille à ce que l’octroi de cette aide soit bien assorti de garanties sur l'emploi à long terme qui pourraient se traduire dans la conclusion d’accords à long terme dans le domaine de l'emploi et du développement local qui seraient signés par les responsables de l’entreprise concernée. De même, afin de pouvoir apprécier le risque futur d’une éventuelle délocalisation, il serait utile d’exiger de l’entreprise bénéficiaire de remplir un questionnaire d’évaluation de ce risque.

Dans le même esprit, il faut renforcer les dispositions sur l’information et la consultation des travailleurs, et sur les conseils européens d’entreprises afin de s’assurer que les entreprises ne pourront pas s’en aller comme bon leur semble, laissant derrière elles la désolation parmi la population et les forces de travail.

Les entreprises devraient avoir l’obligation d’établir un plan social en consultation avec les syndicats et l’autorité en charge du marché du travail, de rembourser toute subvention éventuelle reçue pour leur actuel établissement et d’adopter un code de conduite qu’elles devront respecter où qu’elles aillent dans le monde. Ce code de conduite devrait inclure les bonnes pratiques européennes et les négociations avec les syndicats devront toujours en constituer le principe fondamental. Il ne s’agira plus seulement pour ces entreprises d’adopter les lois locales.

L’Europe doit veiller à associer les entreprises qui bénéficient d’aides publiques, les organisations représentatives des travailleurs et les autorités locales au travers de l’instauration d’une véritable gouvernance d’entreprise citoyenne s’inscrivant pleinement dans la réalisation de la politique européenne de cohésion sociale, économique et territoriale.

Le rôle des partenaires sociaux et des autorités locales est, à cet égard, essentiel afin de pouvoir anticiper au mieux l’éventuel changement de la structure de l’entreprise. La qualité de la collaboration entre ces acteurs centraux de la vie économique européenne est indispensable à la réalisation d’un véritable partenariat européen pour l’emploi au sein de laquelle entreprises et travailleurs devraient pouvoir œuvrer ensemble afin de sauvegarder les conditions de travail et l’emploi existant tout en améliorant la productivité.

Certaines entreprises obtiennent une réduction du coût du travail, notamment au travers d’une baisse du salaire perçu par leurs salariés en menaçant de délocaliser leurs activités. Ces pressions à la baisse sur les salaires ne sont pourtant pas une parade efficace et de long terme face aux délocalisations potentielles. Admettre qu’elles en soient une, nous contraindrait à importer le «modèle social» chinois ou indien.

Si nous demeurons désireux de conserver notre modèle social européen, il nous appartient de tenter de relancer l’économie européenne en trouvant d’autres moyens que la baisse des salaires. Afin de renforcer la compétitivité des entreprises et d’améliorer l’emploi sur le plan quantitatif et qualitatif, il est devenu indispensable de mieux cibler l’utilisation des Fonds structurels vers la création d'emplois, l'établissement de nouvelles entreprises créatrices d’emplois durables, la formation professionnelle tout au long de la vie et l'amélioration de la productivité. Les interventions du Fonds social européen devraient être concentrées sur la formation professionnelle et la reconversion des travailleurs dans les régions touchées par les restructurations ou les délocalisations.

Si l’Union veut développer une économie européenne compétitive et donner la chance à tout citoyen en âge de travailler d’occuper un travail de qualité, il est devenu impérieux d’augmenter les investissements européens dans la recherche, le développement, l’éducation et la formation et de développer des nouvelles technologies.

C’est dans cette optique que devraient s’inscrire les prochaines décisions politiques que l’Europe doit avoir le courage de prendre.

  • [1]  Patrick AUBERT et Patrick SILLARD, « Délocalisations et réductions d’effectifs dans l’industrie française », (avril 2005), INSEE.

TÖÖHÕIVE JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS  (20.6.2005)

Saaja: regionaalarengu komisjon

Ettevõtete teise asukohta üleviimine seoses regionaalarenguga
(2004/2254(INI))

Arvamuse koostaja: Ilda Figueiredo

PA_NonLeg

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.        rõhutab, et ettevõtete teise asukohta üleviimine on erinevates Euroopa Liidu riikides tõsine probleem;

2.        leiab, et asukoha üleviimine ei puuduta ainult nö traditsioonilisi tööjõumahukaid tööstusharusid, näiteks tekstiili- ja rõiva-, kinga-, kaabli- ja puidutööstust, vaid ka kapitalimahukaid tööstusharusid, nagu raua-, masina-, laevaehitus-, lennundus- ja elektroonikatööstust, ning teenustesektori olulisi alasid, näiteks IT-programmide ja finants- ja infotööstuste ning logistika arengut;

3.        kutsub komisjoni üles töötama sotsiaalsete klauslite rahvusvahelistesse lepingutesse kaasamise heaks ja tegema seda viie prioriteetseks peetava ILO konventsiooni, s.t organiseerumisõigust, kogunemisvabadust ning laste tööjõu, sunniviisilise töö ja diskrimineerimise kõrvaldamist käsitlevate konventsioonide alusel; nõuab, et kõnealuste sotsiaalsete klauslite rakendamist toetataks positiivsete meetmete ning riikidele ja äriühingutele stiimulite pakkumisega neist kinnipidamiseks; kutsub komisjoni ja nõukogu üles töötama selle nimel, et tagada kõnealuse teema lülitamine uuesti WTO ministrite konverentsi päevakorda ning kaubanduse ja inimõiguste komisjoni asutamine, kes tegeleks eelkõige inimõiguste küsimustega tööelu valdkonnas;

4.        on veendunud, et suurem läbipaistvus kõigi kohtade puhul, kus valmistatakse toodangut kas täielikult, osaliselt või litsentsile vastavalt, ja kehtivate tööstandardite puhul, mis tagatakse näiteks tööstandardite koodeksi ja õiglase kaubanduse koodeksi abil, võib aidata mõjutada ostjaid ja tarbijaid nende ostuvalikul; väidab, et kõik litsentsile vastavad toodanguvormid tuleks hõlmata eespool mainitud tüüpi koodeksiga, ja kutsub komisjoni üles võtma juhtrolli kõnealuse koodeksi kavandamisel, mis peaks hõlmama ILO standardeid, sealhulgas töötajate esindatuse miinimumtingimusi juhtudel, kui kaupu toodetakse täielikult, osaliselt või litsentsile vastavalt mitteliikmesriikides;

5.        on arvamusel, et ühenduse vahendite kasutamise tingimuseks, eriti tööstuse rahastamisel ning Euroopa Sotsiaalfondist eraldatava rahastamise korral, peab olema innovatsiooni, kohalikku arengut ja tööhõivet käsitlevate erireeglite kohaldamine, samuti selliseid vahendeid saavate ettevõtete kohustumine jätkata pikaajaliselt tootmist Euroopa Liidu territooriumil; nõuab eelkõige Struktuurifondide vahendite kasutamise reeglite nõuetekohast järgimist ja tugevdamist;

6.        nõuab asjaomaste töötajate õiguste kaitsmist, mis eeldab töötajate teavitamise täielikku tagamist;

7.        rõhutab Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2003. aasta resolutsiooni tähtsust Euroopa Liidu rahalist abi saanud ettevõtete sulgemise kohta; palub komisjonil taotleda Euroopa Muutuste Järelevalvekeskuselt erilise tähelepanu osutamist ümberpaigutamiste uuringutele;

8.        soovitab komisjonil hoolikalt jälgida käimasolevat ettevõtete sulgemise ja üleviimise protsessi ning väärtarvituse puhul nõuda antud abi tagasimaksmist.

MENETLUS

Pealkiri

Ettevõtete teise asukohta üleviimine seoses regionaalarenguga

Viited

2004/2254(INI)

Vastutav komisjon

REGI

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teadaandmise kuupäev

EMPL
28.4.2005

Arvamuse koostaja
  nimetamise kuupäev

Ilda Figueiredo
31.3.2005

Arutamine parlamendikomisjonis

24.5.2005

14.6.2005

 

 

 

Muudatuste vastuvõtmise kuupäev

15.6.2005

Lõpphääletuse tulemused

poolt:

vastu:

erapooletuid:

30

1

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Andersson, Philip Bushill-Matthews, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Derek Roland Clark, Luigi Cocilovo, Richard Falbr, Carlo Fatuzzo, Ilda Figueiredo, Stephen Hughes, Karin Jöns, Jan Jerzy Kułakowski, Sepp Kusstatscher, Jean Lambert, Raymond Langendries, Bernard Lehideux, Elizabeth Lynne, Mary Lou McDonald, Thomas Mann, Mario Mantovani, Ana Mato Adrover, Ria Oomen-Ruijten, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Jacek Protasiewicz, José Albino Silva Peneda, Anne Van Lancker et Gabriele Zimmer

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed

Edit Bauer, Mihael Brejc, Dieter-Lebrecht Koch, Elisabeth Schroedter, Marc Tarabella, Patrizia Toia, Anja Weisgerber et Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

MENETLUS

Pealkiri

Ettevõtete teise asukohta üleviimine seoses regionaalarenguga

Menetlusnumber

2005/2254(INI)

Menetlusalus kodukorras

art 45

Vastutav komisjon

istungil teadaandmise kuupäev

REGI

13.1.2005

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teadaandmise kuupäev

EMPL
28.4.2005

 

 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine
  otsuse kuupäev

 

 

 

 

 

Tõhustatud koostöö
  istungil teadaandmise kuupäev

 

 

 

 

 

Raportis sisalduv(ad) muu(d) resolutsiooni ettepanek(ud)

 

 

 

Raportöör(id)
  nimetamise kuupäev

Alain Hutchinson
19.1.2005

 

Endine raportöör / Endised raportöörid

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

30.3.2005

20.4.2005

12.9.2005

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

24.1.2006

Lõpphääletuse tulemused

poolt:

vastu:

erapooletuid:

41

5

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Alfonso Andria, Stavros Arnaoutakis, Elspeth Attwooll, Jean Marie Beaupuy, Rolf Berend, Jana Bobošíková, Graham Booth, Bernadette Bourzai, Giovanni Claudio Fava, Hanna Foltyn-Kubicka, Iratxe García Pérez, Eugenijus Gentvilas, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Ambroise Guellec, Zita Gurmai, Gábor Harangozó, Marian Harkin, Konstantinos Hatzidakis, Jim Higgins, Alain Hutchinson, Carlos José Iturgaiz Angulo, Mieczysław Edmund Janowski, Gisela Kallenbach, Tunne Kelam, Miloš Koterec, Constanze Angela Krehl, Jamila Madeira, Yiannakis Matsis, Miroslav Mikolášik, Francesco Musotto, Jan Olbrycht, Markus Pieper, Francisca Pleguezuelos Aguilar, Alyn Smith, Grażyna Staniszewska, Margie Sudre, Kyriacos Triantaphyllides, Oldřich Vlasák, Vladimír Železný

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed

Simon Busuttil, Ole Christensen, Den Dover, Jillian Evans, Emanuel Jardim Fernandes, Mirosław Mariusz Piotrowski, László Surján, Manfred Weber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Adamos Adamou

Esitamise kuupäev – A6

30.1.2006

A6-0013/2006

Märkused

...

Õigusteave - Privaatsuspoliitika