Raport - A6-0022/2006Raport
A6-0022/2006
Euroopa parlament

RAPORT Rahvusvahelise Valuutafondi strateegiline hindamine

1.2.2006 - (2005/2121(INI))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Benoît Hamon


Menetlus : 2005/2121(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0022/2006
Esitatud tekstid :
A6-0022/2006
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Rahvusvahelise Valuutafondi strateegilise hindamise kohta

(2005/2121(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 111 lõiget 4, mis käsitleb ühenduse esindamist ja rahvusvaheliselt esitatavat seisukohta majandus- ja rahaliidu kontekstis;

–    võttes arvesse komisjoni 9. novembri 1998. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, mis puudutab ühenduse esindamist ja rahvusvaheliselt esitatavate seisukohtade kujundamist majandus- ja rahaliidu kontekstis (KOM(1998)0637);

- võttes arvesse 11. ja 12. detsembril 1998 Viinis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

–    võttes arvesse oma 23. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise rahasüsteemi kohta – selle toimimise parandamine ja tulevaste kriiside ärahoidmine[1];

–    võttes arvesse oma 3. juuli 2003. aasta resolutsiooni[2] euroala kohta maailmamajanduses ja lähiaastate eeldatava arengu kohta;

–    võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) tegevdirektori 15. septembri 2005. aasta aruannet fondi keskmise tähtajaga strateegia kohta[3];

–    võttes arvesse G8 rahandusministrite 11. juunil 2005 toimunud kohtumisel vastu võetud otsuseid vaeste riikide võla kustutamise kohta;

- võttes arvesse asutamislepingu artiklit 178 poliitika, mida EL rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid, ning arengukoostöö eesmärkide sidususe kohta;

–    võttes arvesse 16. ja 17. juunil 2005 Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

–    võttes arvesse Maailmapanga arenguaruannet 2006;

–    võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele "Ettepanek: nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus – Euroopa Liidu arengupoliitika "Euroopa konsensus"" (KOM(2005)0311);

–    võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles määratletakse aastatuhande arengueesmärgid kogu rahvusvahelise üldsuse kehtestatud kriteeriumidena vaesuse kõrvaldamiseks;

–    võttes arvesse oma 12. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu rolli kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel[4];

– võttes arvesse oma 6. juuli 2005. aasta resolutsiooni ülemaailmse üleskutse kohta: vaesuse minevikuks muutmine[5];

– võttes arvesse oma 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus Euroopa Liidu arengupoliitika "Euroopa konsensus" kohta[6];

–    võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–    võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0022/2006),

A.  arvestades Bretton Woodsi institutsioonide muutunud rolli alates nende loomisest ning nende strateegilist ülesannet edendada kasvu, arengut ja finantsstabiilsust; arvestades vajadust edendada stabiilset ja solidaarset rahvusvahelist raha- ja rahandussüsteemi;

B.   arvestades, et üksikute liikmesriikide kaalukus, mis väljendub nende hääleõiguses ja kvoodis, ei kajasta enam täpselt nende suhtelist tähtsust; ning arvestades, et Euroopa Liidu roll – hoolimata tema sissemaksete suurusest Bretton Woodsi institutsioonide kapitali – ei vasta tema kaalukusele maailmamajanduses ja maailmakaubanduses;

C.  arvestades, et 11. ja 12. detsembril 1998 Viinis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi eelmainitud järeldustes taaskinnitatakse IMFi rolli "rahvusvahelise raha- ja rahandussüsteemi nurgakivina", pealkirja "Euroopa: osaline rahvusvahelisel areenil – kõneleda ühel häälel" all märgitakse, et "on tingimata vaja, et ühendus täidaks täiel määral oma rolli rahvusvahelises rahandus- ja majanduspoliitilises koostöös sellistel foorumitel nagu G7 ja Rahvusvaheline Valuutafond", ning nõutakse esiteks, et "EKP-le kui rahapoliitika alal pädevale ühenduse organile antaks Rahvusvahelise Valuutafondi juhatuses vaatlejastaatus", ja teiseks, et "Euroopa Ühenduse / EMU seisukohad teistes EMU jaoks erilise tähtsusega küsimustes esitaks IMFi juhatusele eurorühma eesistujariiki esindava tegevdirektori büroo pädev liige, keda abistab komisjoni esindaja"; arvestades, et eelnimetatud komisjoni 9. novembri 1998. aasta ettepaneku artiklis 1 soovitatakse, et "majandus- ja rahaliidu kontekstis esindavad ühendust rahvusvahelisel tasandil nõukogu koos komisjoniga ja Euroopa Keskpank";

D.  arvestades eriti, et Euroopa Liidu ja euroala puudulik koordineerimine ning esindamine paljudeks valimisringkondadeks killustatud kujul ei võimalda liikmesriikidel avaldada IMFi otsustele nende majanduslikule kaalule vastavat mõju;

E.   arvestades, et IMF on vastutav oma osanike (nimelt riikide valitsuste) ees ja et nende osanike kohustus on olla omakorda vastutav oma valijaskonna ees;

F.   arvestades, et IMFi poolt rakendatav stabiliseerimispoliitika ei ole alati saavutanud loodetud eesmärke; ning arvestades, et majanduste liiga äkiline stabiliseerimine võib tekitada soovimatut sotsiaalset kohandamist; arvestades, et kasutusele võetud kohandamisprogrammid eeldavad kõigi riiklike osalejate kaasamist ning nende programmide järelevalve üle peab toimuma läbipaistev demokraatlik kontroll;

G.  arvestades, et raske on ühitada riikidele vastutuse seadmise põhimõtet järjest suurema hulga tingimustega, mis on seotud abi andmise ja võlakergendusmeetmetega; arvestades, et mõne viimase aastaga on tingimuste arv mitmekordistunud ning et keskmiselt kaasneb Saharast lõuna pool asuvatele Aafrika riikidele antavate laenudega mitte vähem kui 114 tingimust, millest ligi kolmveerand puudutab valitsemistavasid;

H.  arvestades, et IMF on saavutanud arengumaades olulise tähtsuse ja on pidanud vastavalt kohanema; arvestades siiski, et arengu edendamine kõige vaesemates riikides eeldab uute vahendite kasutuselevõttu võla tõhusaks vähendamiseks ning uuenduslikke vahendite otsimist arengu rahastamiseks ja vaesusega võitlemiseks aastatuhande arengueesmärkide raames; arvestades, et selline tegevus eeldab selget ja tõhusamat rollijaotust IMFi, Maailmapanga ja ÜRO asutuste vahel ning kõrgetasemelist koordineerimist ja koostööd;

I.    arvestades, et 16. ja 17. juunil 2005 Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi eelmainitud järeldustes tõstetakse esile, kui tähtis on "arvestada arengukoostöö eesmärkidega kõikide arengumaid tõenäoliselt mõjutavate ühenduse poliitikate rakendamisel" ning "võtta erinevates poliitikates ja rahvusvahelises koostöös arvesse globaliseerumise sotsiaalset mõõdet",

1.   on arvamusel, et IMFil kui institutsioonil on jätkuvalt oluline roll tasakaalustatud ülemaailmse majanduskasvu ja vahetuskursi stabiilsuse edendamisel, rahvusvahelise kaubanduse ja liikmesriikide ülemaailmse turuga kohanemise soodustamisel ning maksebilansiraskusi kogevate liikmesriikide aitamisel;

2.   väljendab heameelt strateegilise hindamise üle Rahvusvahelises Valuutafondis (IMF); toetab IMFi poliitikate ümberorienteerimist selliselt, et rohkem rõhutada fondi põhiülesannet stabiliseerida valuutakursside ülemaailmseid kõikumisi, toimides oma maksebilansi osas tõsistes raskustes olevate riikide jaoks viimase võimaliku laenuallikana;

3.   võtab teadmiseks, et alates IMFi loomisest on fondi ülesannetes toimunud põhjalikud muutused, millega on kaasnenud vähemolulised muutused fondi haldamises; märgib, et kvootide ja põhihääleõiguste ühetaolise jaotamise süsteemi järjestikustest läbivaatamistest hoolimata on kapitali ja hääleõiguste jaotamine aastate jooksul muudest arengutest maha jäänud; palub seega IMFil kaaluda tema enda legitiimsuse huvides võimalusi, kuidas jaotada kvoote ja hääleõigusi oma juhtorganites selliselt, et need kajastaksid paremini rahvusvahelise majanduse olukorda ning võimaldaksid anda asjakohasema kaalukuse arenevatele ja tärkavatele majandustele;

4.   rõhutab, et peamised tegurid, mis kõige enam takistavad arengumaid omamast IMFis hääli vastavalt nende osakaalule maailma rahvastikus, on liiga väike häälte arv juhatuses (Aafrika riikidel, kes moodustavad 25% IMFi liikmetest, on kõigest veidi üle 4% häältest) ning puudujäägid kvalifitseeritud inimressursside osas, tehnilises ja institutsioonilises suutlikkuses, et mõjusalt osaleda aruteludel ja otsuste vastuvõtmisel;

5.   nõuab sellepärast hääletussüsteemis järgmiste muutuste tegemist:

–  suurendada praegu kõigist häältest alla 3% moodustavate põhihäälte arvu ja kaalu. Põhihääled viidi algselt sisse selleks, et tagada liikmete suurem võrdõiguslikkus ja parem tasakaal otsuste tegemisel ning et suurendada seeläbi IMFi legitiimsust; kavandada mehhanism, mis võimaldaks arengumaadel suurendada oma liikmeosakuid IMFis, näiteks asutada sihtfond kõige vaesemate riikide liikmeosakute rahastamiseks;

6.   märgib, et IMF on samuti laiendanud oma soovitusi valdkondadesse, mis asuvad väljaspool esialgset makromajanduslikku ala ja seonduvad struktuuripoliitikaga, kasutades soovitustes sõnastust, mis mõjutab otseselt või kaudselt sotsiaalkaitse-, töötamise õiguse, tervishoiu-, keskkonna- ja hariduspoliitika elluviimist; märgib, et see areng on selgelt tõstatanud pädevuspiiride küsimuse mitmesuguste ÜRO ja Maailmapanga institutsioonide vahel;

7.   on arvamusel, et IMFi eelisõigusi arvestades peaks tema isikkooseisus kajastuma mitmekesisemad taustad, tagades samal ajal jätkuvalt kõrge kvaliteedi, et võimaldada IMFil anda otsustav panus aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse;

8.   märgib, et kapitaliturgude järjest suurema avanemise ja kapitali liikumise liberaliseerimise tõttu on finantskriise raske ära hoida; rõhutab seepärast vajadust, et IMFi teostaks kõigi liikmesriikide süstemaatilist järelevalvet;

9.   on arvamusel, et kaubanduse ja vahetuskursside jätkuv globaalne tasakaalustamatus nõuab IMFi järelevalverolli suurendamist, mis on oluline nii finantsilise ebastabiilsuse ennustamisel ja selle vähendamisel abistamisel kui nõu andmisel üksikutele riikidele finantsstabiilsuse, majanduskasvu, vahetuskursside ja reservi kogumisega seotud poliitika küsimuses; on arvamusel, et IMF saab teostada süstemaatilist järelevalvet ja anda nõu soovitud meetmete kohta finantskriiside ärahoidmiseks ainult siis, kui liikmesriigid avalikustavad regulaarselt oma täieliku statistika näiteks valuutareservide ja käibel oleva raha hulga kohta;

10. on arvamusel, et IMFi ülesandes sisalduva finantsstabiilsuse eesmärgi saavutamine muutub raskemaks, kuna maailmas ei pöörata selget tähelepanu finantsturgusid otseselt mõjutavale standardimisprotsessile, selle ülesande täitmisele vastastikusel alusel või selle tõlgendamisele;

11. WTOga sarnasuse huvidest lähtudes, palub vastutavatel Euroopa institutsioonidel, eelkõige nõukogul ja komisjonil, võtta vajalikud meetmed, et eurotsoon või võimaluse korral Euroopa Ühendus oleksid esindatud ja hääletaksid ühe plokina, ning hõlbustada selle eesmärgi saavutamist üleminekumeetmena võimalikult kiiresti; palub liikmesriikidel sõlmida vastavalt firmaõigusele koostatud aktsionäride lepingule sarnane kokkulepe, mis tagab ühtse läbirääkimiste ploki moodustamise;

12. võtab teadmiseks IMFi rolli madala sissetulekuga riikide integreerimisel maailmamajandusse ning rõhutab rahvusvahelise kaubanduse, maksebilansiprobleemide ning vaesuse vähendamisele suunatud riiklike arengupoliitikate, tööturgu reguleerivate eeskirjade ja riiklike tervishoiuteenuste vastastikust sõltuvust; näeb IMFil juhtivat rolli riiklike vaestele suunatud arengustrateegiate toetamisel laenude abil, mis võimaldab madala sissetulekuga riikidele suuremat raha- ja välisvaluutapoliitika paindlikkust;

13. palub komisjonil ja nõukogul koos parlamendiga uurida võimalust kasutada erinevates finantssektori rahvusvahelistes organites liidu nimel kõnelema volitatud organite seisukohtade määratlemiseks Lamfalussy menetlust;

14. märgib, et IMFi kohandamispoliitika ei ole alati suutnud vältida kriiside edasikandumist ja kordumist; avaldab sellega seoses kahetsust kõikide ebaõnnestunud jõupingutuste pärast majanduslikult mõistliku, kriise ärahoidva poliitika edendamisel; tuletab meelde, et inflatsioon ei ole arengumaades ainus majandusprobleem ning et IMFi poliitika peaks olema suunatud makromajandusliku stabiilsuse ja säästva arengu eesmärkidele; soovitab, et tingimuslikkus tuleks samuti määratleda parema koostöö raames ÜRO spetsialiseeritud asutustega ning kooskõlastada rahvusvaheliste abiandjate vahel;

15. märgib, et säästva kasvu saavutamiseks on olulise tähtsusega tagatud makromajanduspoliitika olemasolu; kinnitab sellega seoses, et makromajanduslik stabiilsus ei ole vastuolus kasvu õiglase jaotumisega;

16. tunnistab, et IMFi kehtestatud tingimused on mõnel juhul olnud liiga jäigad ja ei ole alati sobinud kokku konkreetsete kohalike tingimustega; rõhutab sellest hoolimata vajadust tagada laenude nõuetekohane kasutamine, arvestades abisaaja maa demokraatlikult valitud institutsioonide seisukohta;

17. tunnustab käimasolevat IMFi tingimuste hindamist, mis on seotud madala sissetulekuga riikidele antavate laenudega; soovitab, et hindamine käsitleks eelkõige vaesuse vähendamist kui kõikide madala sissetulekuga riikidega tehtavate IMFi laenutehingute eesmärki;

18. rõhutab, et arengukoostöö keskmes peab olema partnerriigi omandi põhimõte; kutsub seetõttu IMFi üles laenude andmise tingimuste kaalumisel täiel määral tunnustama vaesuse likvideerimise esmajärgulist tähtsust ja mitte mingil moel raskendama aastatuhande arengueesmärkide täitmist;

19. pooldab arengumaade rahandussüsteemide järkjärgulist, järjestikust ja stabiilset liberaliseerimist, mida kohandatakse vastavalt nende institutsioonilise suutlikkusele ning mis seega võimaldab kapitali liikumist tõhusalt reguleerida ja juhtida;

20. toetab seisukohta, et IMF peaks keskenduma tugevamalt finants- ja kapitaliturgude arengute analüüsile ning nii riigi kui globaalsele finantsstabiilsusele avalduvatele mõjudele;

21. usub kindlalt, et arengumaadelt ei tuleks nõuda oma turgude täielikku ja piiranguteta avamist välisimpordile ning neil peaks olema võimalik kehtestada piiratud ajaks teatavate tööstusharude kaitse, et võimaldada püsivat arengut; nõuab tungivalt, et Euroopa maid esindavad IMFi juhatuse liikmed teeksid kindlaks, et endiselt kehtivad laenu saamise eeltingimused ei sunni madala sissetulekuga riike väljaspool WTO läbirääkimiste raamistikku ühepoolselt oma turge avama ega piira nende vabadust pidada WTO läbirääkimiste raames omaenda tingimustel läbirääkimisi selle üle, mil määral nad on valmis oma turge avama; palub IMFil samuti tagada asjakohane paindlikkuse tase kaubandusega seotud tingimuslikkuse kriteeriumite rakendamisel, et abisaavad maad saaksid kindlaks määrata oma turu avanemise määra;

22. palub IMFil jätkata jõupingutusi läbipaistvuse suurendamiseks ning oma ülesande täitmist soodustava ja rahvusvahelise rahanduspoliitika muutuvaid asjaolusid arvestava institutsionaalse struktuuri ülesehitamiseks;

23. rõhutab IMFi rolli vaesuse vastu võitlemisele suunatud Euroopa ja riikide arengupoliitikate ühtlustamisel tervikliku strateegia abil, mis rajaneb põhimõttel, et kaubandus-ja rahapoliitika ei ole eesmärk omaette, vaid vahend vaesuse vastu võitlemiseks;

24. kutsub ELi liikmesriike üles kasutama praegust valimisringkondade süsteemi selle tagamiseks, et valimisringkonnad, mille liikmed nad on, edendaksid jõuliselt arengumeelset tegevuskava eesmärgiga saavutada aastatuhande arengueesmärgid hiljemalt aastaks 2015 ning et valimisringkonnad pööraksid erilist tähelepanu neisse kuuluvate arengumaade tehnilistele ja institutsioonilistele puudustele ning annaksid vajalikku tehnilist abi nende puuduste kõrvaldamiseks;

25. nõuab IMFi, Maailmapanga, WTO, Euroopa Keskpanga ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide ning Euroopa Liidu poliitika paremat kooskõlastamist ja ühtlustamist, eriti turge siduvate vahendite osas nagu integreeritud raamistik, kaubanduse integratsioonimehhanism, vaesuse vähendamise ja kasvu hõlbustamise vahend, samuti hiljuti vastuvõetud poliitilise toetuse instrumendid (PSI), et tagada avaturu poliitika positiivne mõju vaesuse vähendamisele; nõuab IMFi programmide ja aastatuhande arengueesmärkide vahel suuremat sidusust; juhib selles kontekstis tähelepanu IMFi positsiooni kahesusele, mis vaatamata oma vastutusele vaid ühe väga eriomase avaliku elu valdkonna eest, etendab juhtivat, kui mitte peamist rolli kõikide osaliste strateegiate rakendamisel; leiab sellest lähtuvalt, et on oluline luua sellise strateegiate ühtlustamise ja isegi planeerimise struktuur, milles osalevad kõik rahvusvahelised sidusrühmad;

26. usub kindlalt, et IMFi ja tema vahendite eraldamise läbipaistvust tuleks suurendada IMFi liikmesriikide parema parlamentaarse kontrolli kaudu;

27. tervitab IMFi rõhuasetust arengumaade hariduse ja tervishoiu taseme parandamisele; rõhutab, et kasvavad riiklikud kulutused koos valitsemistavade parandamisega, korruptsioonivastane võitlus ja ressursside tõhus kasutamine on endiselt kõige kindlam viis ebavõrdsuse vähendamiseks kaupadele ja põhiõigustele (nagu tervishoid ja haridus) juurdepääsul;

28. rõhutab, et rahvusvahelist finantsstabiilsust on võimalik edendada ainult siis, kui IMFi reform käib igas liikmesriigis käsikäes jätkusuutliku eelarvepoliitika ja tasakaalustatud maksebilansiga;

29. võtab teadmiseks rabava kontrasti arengumaade ja siirderiikide jaoks mõeldud IMFi survevahendite ning tema võimetuse vahel avaldada olulist mõju nende tööstusriikide poliitikale, mille eelarvepoliitika ja maksebilanss ei vasta osaliselt IMFi kehtestatud tingimustele ning mis võivad seetõttu õõnestada rahvusvahelist finantsstabiilsust;

30. tervitab IMFi ja Maailmapanga tehtud otsust pikendada HIPC (suure võlakoormusega vaesed riigid) algatust; võtab teadmiseks HIPC-programmide kõrvalmõjud ning võlgade restruktureerimise ja võlgade kustutamise ajaloolised kogemused; soovitab IMFil töötada välja poliitika uute võlakriiside vältimiseks tulevikus;

31. võtab teadmiseks IMFi ja Maailmapanga madala sissetulekuga riikide võla jätkusuutlikkuse uue raamistiku; tervitab uue raamistiku eesmärki muuta võlg rahvusvaheliste finantseerimisasutuste otsustusprotsessi keskseks teemaks; avaldab kahetsust, et ettepanek tervikuna isegi ei küündi pikaajalise tegeliku jätkusuutlikkuse käsitlemiseni, mis tähendaks madala sissetulekuga riikidele selliste tingimuste loomist, et nad suudaksid saavutada aastatuhande arengueesmärgid;

32. tervitab üldiselt IMFi vaesuse vähendamise ja kasvu hõlbustamise (PRGF) programmi, kuid on mures, et IMF jätkab PRGFi puhul sama jäiga majandusmudeli kasutamist ega tunnusta erinevaid makromajanduslikke raamistikke; kardab seetõttu, et PRGFi paljukiidetud vaesusefookus kaotab suures osas oma usaldusväärsuse;

33. toetab ÜRO peasekretäri 2005. aasta kõrgetasemelisel arengu rahastamist käsitleval kohtumisel esitatud üleskutset määratleda uuesti võla jätkusuutlikkuse mõiste võlatasemena, mis võimaldab riigil saavutada aastatuhande arengueesmärgid aastaks 2015 ilma võlgnevuse määra suurendamata, mis eeldab suuremat kooskõla võlakergenduse ja arengu rahastamise rahuldamata vajaduste vahel; tunneb seepärast kahetsust, et 2005. aasta aprillis vastu võetud uues madala sissetulekuga riikide võla jätkusuutlikkuse raamistikus määratleb IMF sisuliselt endiselt riikide võla jätkusuutlikkust ekspordinäitajate põhjal (mis ei sobi võla jätkusuutlikkuse usaldusväärseks prognoosimiseks eksporditulude suurte ja äkiliste kõikumiste suhtes ülitundlike riikide puhul) ja et nimetatud raamistik ei sisalda ei tundlikkuse realistlikku hindamist ega süstemaatilist analüüsi, milles seotaks omavahel suure HIPC-algatusest saadav kasu ja aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks vajalikud lisavahendid;

34. tervitab nii Bretton Woodsi institutsioonide kui rahvusvaheliste organite algatusi uuenduslike rahastamismehhanismide leidmiseks, et edendada arengut ja saavutada aastatuhande arengueesmärgid, eriti vaesusevastase võitluse osas; tervitab mitmepoolsete institutsioonide tehtud jõupingutusi oma rolli täitmisel võlgade vähendamise rahastamisel G8 poolt sõlmitud kokkuleppe kontekstis;

35. ergutab IMFi ja Euroopa Parlamenti ning riikide parlamente eriti arengumaades, parandama koostööd läbipaistvuse, demokraatliku vastutuse ning IMFi ja selle poliitika õiguspärasuse tugevdamiseks;

36. rõhutab regulaarse kontakti tähtsust IMFi tegevdirektorite ja nende päritolumaa riiklike esindajate vahel;

37. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning IMFile, ÜRO organisatsioonidele, EKP-le ja ELi liikmesriikide IMFi kuraatoritele.

EXPLANATORY STATEMENT

I. Introduction - transformation of the IMF

The Articles of Agreement of the International Monetary Fund (IMF), created in 1944 under the Bretton Woods agreements, include among the IMF’s objectives the following:

- to promote international monetary stability;

- to facilitate the expansion of international trade, and to contribute thereby to the promotion and maintenance of high levels of employment and real income;

- to promote exchange stability and to avoid competitive exchange depreciation;

- to lessen the degree of disequilibrium in balances of payments;

To achieve these objectives, the IMF:

- monitors the development of financial and economic policies, and supplies advice on economic policy;

- lends to Member States which are experiencing balance of payments problems, and stimulates adjustment and reform policies it regards as likely to correct the underlying problems;

- supplies governments and central banks with technical assistance in its areas of expertise.

This extremely ambitious programme shows the scale of the task which devolves on the IMF. In practice, through its role as lender of last resort, and in particular through the conditionalities associated with these loans, the IMF has become a major actor in the economic, financial and social policies of the world’s poorest countries.

The developed countries remain covered by the Article IV multilateral surveillance system, and are always potential clients of the IMF in the event of a major financial crisis.

Today the IMF is faced with a legitimacy crisis resulting from two factors. The first relates to the nature and the increasingly wide scope of its recommendations and of the structural adjustment policies which it implements through the conditions attached to its loans. The second relates to the allocation of voting rights within the IMF, the under-representation of the emergent countries and the marginal influence of the developing countries. This adds up to a crisis of legitimacy which harms the reputation both of the IMF’s operations and of the substance and impact of its policies.

The Bretton Woods system was originally intended to support growth by liberalising international trade while at the same time guaranteeing global financial stability through fixed exchange rates and limited and controlled capital flows. However, the 1972 agreement changed everything. Floating exchange rates replaced fixed ones, financial deregulation and privatisation became widespread, initially in the OECD countries, and then elsewhere under IMF pressure through the conditions attached to its loans and its consultancy activity. There was an explosive growth in cross-border capital flows, as well as in financial speculation, leading to multiple financial crises. This contrasts starkly with the IMF’s original role of maintaining international financial stability. It therefore appears essential to encourage the IMF to refocus its activities on the prevention and surveillance of financial crises.

Moreover, in applying the Washington consensus principles across the board to all Member States (numbering 29 in 1944, and 184 today), the IMF strayed outside the strictly macroeconomic field to take an interest in all public policies, including education, public health and regulation of the labour market, because of the influence on budgetary balance, and economic impact, which these policies have.

And yet there are specialist international organisations such as the ILO, the WHO, the UNDP, UNCTAD, the World Bank and many others with much greater expertise in these areas of IMF intervention. The policies ultimately pursued by the IMF’s debtor countries follow its recommendations more closely than those of the specialised institutions, because the IMF – with its power to grant or refuse a loan, and thanks to the influence of its decisions on the whole donor and lending community – has at its disposal a powerful instrument in support of its policies which the other international organisations lack. This potential conflict between the standards issuing from the various international organisations is a source of incoherence and imbalance. In practice there is a hierarchy of norms at work in which the IMF’s recommendations have the highest status of all the regulations and programmes implemented by international and multilateral institutions. Now that a global debate has been launched on the reform of global governance, we should question the legitimacy of this de facto hierarchy and push for a process whereby the IMF’s action is refocused on its real area of expertise, while leaving the other international organisations to take the lead in their own fields.

II. Governance of the IMF

The IMF has no machinery for internal democratic parliamentary control, and lies outside the UN system, which is an admittedly imperfect but unique form of world democracy.

The debates which precede IMF decisions are thus confined to a restricted circle of experts, drawn mainly from the staff of the IMF itself, from finance ministries and central banks, often sharing the same kind of training and experience.

Then there is the IMF’s decision-making procedure, based essentially on the principle of “one dollar one vote”, thus ensuring that the bulk of voting rights are reserved for the richest countries, headed by the USA.

This situation cries out for reform in many respects:

Firstly, we should look to see the IMF diversify in terms of the origin, training and expertise of its staff, so as to improve their understanding of the complexity of local situations and challenges.

Secondly, the IMF should considerably increase its transparency and step up its dialogue with NGOs and civil society.

Thirdly, the IMF should embark upon a new type of relationship with parliamentary assemblies, characterised by greater openness, dialogue and transparency. The need for this is particularly pressing in the indebted countries, since the essential negotiations between these countries and the IMF must not marginalise the democratic parliamentary debate – not only out of respect for democratic institutions but also to ensure that these countries can take charge of their stabilisation and development programmes, which is the only lasting guarantee of these programmes’ being put into practice.

Finally, it is clear that in spite of successive reforms, the current distribution of quotas and voting rights is open to dispute. On the one hand the newly-industrialised countries, particularly those of Asia, feel they are insufficiently represented by a distribution which no longer reflects the reality of the world economic balance. On the other hand the indebted countries, many of them in Africa, find it impossible to make their voices heard on the IMF bodies, in spite of being the main interested parties in the decisions taken there.

III. The European dimension

With 17.11% of the votes, the USA is the leading force in the IMF, and has a right of veto in view of the special 85% majority needed to take the most important decisions.

If the 25-state European Union were regarded as a member of the IMF, it would have 31.92% of the votes, exceeding the votes of the USA, would share the right of veto, and could even – under the terms of the Articles of Agreement – insist that the headquarters of the IMF be moved to Europe.

The reality of European influence in the debates of the IMF is in stark contrast to its apparent strength in arithmetical terms. Divided among several constituencies and bypassed by other fora (notably the G7), the EU has difficulty in making a genuine common or coordinated position heard within the IMF, in spite of the progress it has made in terms of economic, monetary and political integration.

Nevertheless, a coherent and audible European voice on the IMF is essential for the emergence of a genuine European development cooperation policy, and so that Europe can have some influence on changes in the international monetary and financial system.

In line with the spirit of the conclusions of the 1998 Vienna European Council, a gradual process of strengthening European coordination within the IMF should be embarked upon with the long-term objective of a single representation respecting the prerogatives of the Community institutions, notably the role of the Commission and the democratic scrutiny exercised by the European Parliament.

In the immediate future the European Parliament should step up its surveillance and monitoring of the policies of the international financial institutions. Initiatives which might be taken in this context include forming an ad hoc working party, and inviting representatives of these institutions – and of the European Union’s position within them – to regularly attend Parliament’s debates.

IV. The Millennium Development Goals

The Millennium Development Goals (MDGs) are the responsibility of the whole international community, including the IMF. This is why the IMF must continue the work its has already begun with the Poverty Reduction Strategy Paper (PRSP), placing development and the relief of poverty at the centre of its activities.

This involves a thorough-going transformation of the IMF’s action towards the indebted countries. Firstly the countries themselves must take charge of their own development and poverty-reduction strategy, in other words they must form the basis for defining and implementing these strategies. Accordingly the conditionalities imposed by the IMF must be considerably scaled down. We must not forget that the true guarantee of good governance – which is a central theme of the conditionalities – is the proper functioning of democratic institutions, and that the fight against corruption need not always mean a reduction in public resources and in the sphere of intervention of the public authorities.

The relationship between the IMF, the other specialist international organisations and the donors needs to be clarified so that they will all operate in a coherent fashion towards the same end, namely the realisation of the MDGs.

Finally, the IMF’s macroeconomic approach in relation to development strategies must become more flexible and less dogmatic. In particular, public expenditure devoted to health and education must stop being regarded purely and simply as drains on the budget to be reduced at all costs, and start being seen on the contrary as genuine investments in a country’s human and economic development. Opening the country up to international trade must no longer be demanded as a sine qua non, and it must be possible to take account of other factors such as the need for customs revenue, often indispensable in the short term, and the need to protect certain emergent economic sectors on a temporary basis from the sudden impact of international competition. In meeting the objective of liberalising the financial sector, it must be possible to take account of the country’s institutional capacity to establish an adequate regulatory and supervisory framework.

V. International monetary and financial stability

In accordance with its aims under the Articles of Agreement, the IMF’s primary task is to preserve world monetary and financial stability. It is pertinent to ask whether this stability is today threatened principally by the risk of a balance of payments crisis in the poor and emerging countries, or whether the main source of instability does not rather lie with the major developed economies and their imbalances, notably the twin deficits of the USA.

The issue of how to adjust these global imbalances thus appears as a priority area for action by the international community and the IMF. And yet, beyond mere declarations and recommendations, we are still far from meeting our goal. A genuine global governance of monetary and financial stability, in terms of exchange rate stability, managed capital flows and prevention of major financial crises, has yet to be achieved.

RAHVUSVAHELISE KAUBANDUSE KOMISJONI ARVAMUS (27.1.2006)

majandus- ja rahanduskomisjonile

Rahvusvahelise Valuutafondi strateegilise hindamise kohta
(2005/2121(INI))Arvamuse koostaja: Jean-Louis Bourlanges

ETTEPANEKUD

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval majandus- ja rahanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  väljendab heameelt strateegilise hindamise üle Rahvusvahelises Valuutafondis (IMF); toetab IMFi poliitikate ümberorienteerimist selliselt, et rohkem rõhutada fondi põhiülesannet stabiliseerida valuutakursside ülemaailmseid kõikumisi, toimides oma maksebilansi osas tõsistes raskustes olevate riikide jaoks viimase võimaliku laenuallikana;

2.  WTOga sarnasuse huvidest lähtudes, palub vastutavatel Euroopa institutsioonidel, eelkõige nõukogul ja komisjonil, võtta vajalikud meetmed, et eurotsoon või võimaluse korral Euroopa Ühendus oleksid esindatud ja hääletaksid ühe plokina, ning hõlbustada selle eesmärgi saavutamist üleminekumeetmena võimalikult kiiresti; palub liikmesriikidel sõlmida vastavalt firmaõigusele koostatud aktsionäride lepingule sarnane kokkulepe, mis tagab ühtse läbirääkimiste ploki moodustamise;

3.  tervitab IMFi rolli madala sissetulekuga riikide integreerimisel maailmamajandusse ning rõhutab vaesuse vähendamisele suunatud rahvusvahelise kaubanduse, maksebilansiraksuste ja riikliku arengupoliitika ning tööturgu ja tervishoiuteenuseid reguleerivate määruste vastastikust sõltuvust;

4.  tunnustab käimasolevat IMFi tingimuslikkuse kriteeriumite hindamist, mis on seotud madala sissetulekuga riikidele antavate laenudega; soovitab, et hindamine käsitleks eelkõige vaesuse vähendamist kui kõikide madala sissetulekuga riikidega tehtavate IMP laenutehingute eesmärki; soovitab tungivalt IMFi nõukogu Euroopa tegevdirektoritel kindlaks teha, et ülejäänud tingimuslikkuse kriteeriumid ei sunniks madala sissetulekuga maid avama ühepoolselt oma turge väljaspool WTO läbirääkimiste raamistikku ja ei takistaks neil WTO läbirääkimiste raames arutada neile vastuvõetava turu avamise määra küsimust;

5.  palub IMFil samuti tagada asjakohane paindlikkuse tase kaubandusega seotud tingimuslikkuse kriteeriumite rakendamisel, et abisaavad maad saaksid kindlaks määrata oma turu avanemise määra;

6.  rõhutab IMFi rolli vaesuse vastu võitlemisele suunatud Euroopa ja riikide arengupoliitikate ühtlustamisel tervikliku strateegia abil, mis rajaneb põhimõttel, et kaubandus-ja rahapoliitika ei ole eesmärk omaette, vaid vahend vaesuse vastu võitlemiseks;

7.  nõuab IMFi, Maailmapanga, WTO, Euroopa Keskpanga ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide ning Euroopa Liidu poliitika paremat kooskõlastamist ja ühtlustamist, eriti turge siduvate vahendite osas nagu integreeritud raamistik, kaubanduse integratsioonimehhanism, vaesuse vähendamise ja kasvu hõlbustamise vahend, samuti hiljuti vastuvõetud poliitilise toetuse instrumendid (PSI), et tagada avaturu poliitika positiivne mõju vaesuse vähendamisele; nõuab IMFi programmide ja aastatuhande arengueesmärkide vahel suuremat sidusust; juhib selles kontekstis tähelepanu IMFi positsiooni kahesusele, mis vaatamata oma vastutusele vaid ühe väga eriomase avaliku elu valdkonna eest, etendab juhtivat, kui mitte peamist rolli kõikide osaliste strateegiate rakendamisel; leiab sellest lähtuvalt, et on oluline luua sellise strateegiate ühtlustamise ja isegi planeerimise struktuur, milles osalevad kõik rahvusvahelised sidusrühmad;

8.  ergutab IMFi ja Euroopa Parlamenti ning riikide parlament, eriti arengumaades, parandama koostööd läbipaistvuse, demokraatliku vastutuse ning IMFi ja selle poliitika õiguspärasuse tugevdamiseks;

9.  kutsub nõukogu üles võtma vajalikke meetmeid, et saavutada suurem hääleõiguse võrdsus ja eelkõige tasakaalustatum hääleõigus rikaste ja vaeste riikide vahel ning korrigeerida arenevate riikide hääleõigust viisil, mis peegeldaks õiglasemalt praeguseid majandussuhteid maailmas;

10. nõuab koostööd korruptsioonivastases võitluses IMFi poliitikaga, et tõsta selle efektiivsust.

MENETLUS

Pealkiri

Rahvusvahelise Valuutafondi strateegiline hindamine

Menetluse number

2005/2121(INI)

Vastutav komisjon

ECON

Nõuandev komisjon

         istungil teadaandmise kuupäev

INTA                    DEVE                    AFET

4.7.2005                4.7.2005                4.7.2005

Tõhustatud koostöö

–

Arvamuse koostaja

Jean-Louis Bourlanges

               nimetamise kuupäev

12.7.2005

Arutamine parlamendikomisjonis

24.11..2005

 

 

 

 

Ettepanekute vastuvõtmise kuupäev

25.1.2006

Lõpphääletuse tulemused

poolt:

28

 

vastu:

0

 

erapooletuid:

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jean-Pierre Audy, Enrique Barón Crespo, Jean-Louis Bourlanges, Daniel Caspary, Christofer Fjellner, Béla Glattfelder, Jacky Henin, Syed Kamall, Sajjad Karim, Caroline Lucas, Erika Mann, Helmuth Markov, David Martin, Javier Moreno Sánchez, Georgios Papastamkos, Godelieve Quisthoudt-Rowohl, Bogusław Rogalski, Tokia Saïfi, Robert Sturdy, Johan Van Hecke, Daniel Varela Suanzes-Carpegna, Zbigniew Zaleski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed

Margrietus van den Berg, Elisa Ferreira, Robert Goebbels, Antolín Sánchez Presedo, Frithjof Schmidt

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Seán Ó Neachtain

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (26.1.2006)

majandus- ja rahanduskomisjonile

Rahvusvahelise Valuutafondi strateegilise hindamise kohta
(2005/2121(INI))

Arvamuse koostaja: Anders Wijkman

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval majandus- ja rahanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   väljendab heameelt strateegilise hindamise üle Rahvusvahelises Valuutafondis (IMF); toetab IMFi poliitikate ümberorienteerimist selliselt, et rohkem rõhutada fondi põhiülesannet stabiliseerida valuutakursside ülemaailmseid kõikumisi, toimides oma maksebilansi osas tõsistes raskustes olevate riikide jaoks viimase võimaliku laenuallikana;

2.   rõhutab, et peamised tegurid, mis kõige enam takistavad arengumaid omamast IMFis hääli vastavalt nende osakaalule maailma rahvastikus, on liiga väike häälte arv juhatuses (Aafrika riikidel, kes moodustavad 25% IMFi liikmetest, on kõigest veidi üle 4 % häältest) ning puudujäägid tehnilises ja institutsioonilises suutlikkuses, et mõjusalt osaleda aruteludel ja otsuste vastuvõtmisel;

3.   nõuab sellepärast hääletussüsteemis järgmiste muutuste tegemist:

–  suurendada praegu kõigist häältest alla 3% moodustavate põhihäälte arvu ja kaalu. Põhihääled viidi algselt sisse selleks, et tagada liikmete suurem võrdõiguslikkus ja parem tasakaal otsuste tegemisel ning et suurendada seeläbi IMFi legitiimsust;

–  kavandada mehhanism, mis võimaldaks arengumaadel suurendada oma liikmeosakuid IMFis, näiteks asutada sihtfond kõige vaesemate riikide liikmeosakute rahastamiseks;

4.  kutsub ELi liikmesriike üles kasutama praegust valimisringkondade süsteemi selle tagamiseks, et valimisringkonnad, mille liikmed nad on, edendaksid jõuliselt arengumeelset tegevuskava eesmärgiga saavutada aastatuhande arengueesmärgid hiljemalt aastaks 2015 ning et valimisringkonnad pööraksid erilist tähelepanu neisse kuuluvate arengumaade tehnilistele ja institutsioonilistele puudustele ning annaksid vajalikku tehnilist abi nende puuduste kõrvaldamiseks;

5.  toetab ÜRO peasekretäri 2005. aasta kõrgetasemelisel arengu rahastamist käsitleval kohtumisel esitatud üleskutset määratleda uuesti võla jätkusuutlikkuse mõiste võlatasemena, mis võimaldab riigil saavutada aastatuhande arengueesmärgid aastaks 2015 ilma võlgnevuse määra suurendamata, mis eeldab suuremat kooskõla võlakergenduse ja arengu rahastamise rahuldamata vajaduste vahel; tunneb seepärast kahetsust, et 2005. aasta aprillis vastu võetud uues madala sissetulekuga riikide võla jätkusuutlikkuse raamistikus määratleb IMF sisuliselt endiselt riikide võla jätkusuutlikkust ekspordinäitajate põhjal (mis ei sobi võla jätkusuutlikkuse usaldusväärseks prognoosimiseks eksporditulude suurte ja äkiliste kõikumiste suhtes ülitundlike riikide puhul) ja et nimetatud raamistik ei sisalda ei tundlikkuse realistlikku hindamist ega süstemaatilist analüüsi, milles seotaks omavahel suure võlakoormaga vaeste riikide võlaalgatusest (HIPC algatus) saadav kasu ja aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks vajalikud lisavahendid;

6.  rõhutab, et arengukoostöö keskmes peab olema partnerriigi omandi põhimõte; kutsub seetõttu IMFi üles laenude andmise eeltingimuste kaalumisel täiel määral tunnustama vaesuse likvideerimise esmajärgulist tähtsust ja mitte mingil moel raskendama aastatuhande arengueesmärkide täitmist;

7.  avaldab tunnustust praegu IMFi poolt teostatavale madala sissetulekuga riikidele laenude andmise eeltingimuste hindamisele; soovitab hindamisel pöörata peatähelepanu vaesuse vähendamisele kui kõigi madala sissetulekuga riikidele antavate IMFi laenude kesksele prioriteedile; nõuab tungivalt, et Euroopa maid esindavad IMFi juhatuse liikmed teeksid kindlaks, et endiselt kehtivad laenu saamise eeltingimused ei sunni madala sissetulekuga riike väljaspool WTO läbirääkimiste raamistikku ühepoolselt oma turge avama ega piira nende vabadust pidada WTO läbirääkimiste raames omaenda tingimustel läbirääkimisi selle üle, mil määral nad on valmis oma turge avama.

MENETLUS

Pealkiri

Rahvusvahelise Valuutafondi strateegiline hindamine

Menetluse number

2005/2121(INI)

Vastutav komisjon

ECON

Arvamuse esitaja(d)

        istungil teada andmise kuupäev

DEVE
4.7.2005

Tõhustatud koostöö – istungil teadaandmise kuupäev

 

Arvamuse koostaja
  nimetamise kuupäev

Anders Wijkman
24.5.2005

Endine arvamuse koostaja

 

Arutamine komisjonis

24.1.2006

 

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

26.1.2006

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

18

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Alessandro Battilocchio, Margrietus van den Berg, Danutė Budreikaitė, Marie-Arlette Carlotti, Koenraad Dillen, Filip Andrzej Kaczmarek, Maria Martens, Miguel Angel Martínez Martínez, Frithjof Schmidt, Jürgen Schröder, Anna Záborská ja Mauro Zani.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Marie-Hélène Aubert, John Bowis, Linda McAvan, Manolis Mavrommatis, Anders Wijkman ja Zbigniew Zaleski.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Märkused (andmed olemas vaid ühes keeles)

...

MENETLUS

Pealkiri

Rahvusvahelise Valuutafondi strateegiline hindamine

Menetluse number

2005/2121(INI)

Menetluse alus kodukorras

art 45

Vastutav komisjon

        istungil teadaandmise kuupäev

ECON
4.7.2005

Arvamuse esitaja(d)

        istungil teadaandmise kuupäev

INTA
4.7.2005

DEVE
4.7.2005

AFET

4.7.2005

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine

        otsuse kuupäev

AFET

16.11.2005

 

 

 

 

Raportöör(id)

        nimetamise kuupäev

Benoît Hamon
7.3.2005

 

Endine raportöör / Endised raportöörid

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

29.11.2005

16.12.2005

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

31.1.2005

Lõpphääletuse tulemused

ühehäälselt

 

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Zsolt László Becsey, Udo Bullmann, Ieke van den Burg, David Casa, Jan Christian Ehler, Elisa Ferreira, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Robert Goebbels, Benoît Hamon, Gunnar Hökmark, Karsten Friedrich Hoppenstedt, Christoph Konrad, Kurt Joachim Lauk, Astrid Lulling, Gay Mitchell, Joseph Muscat, John Purvis, Alexander Radwan, Bernhard Rapkay, Eoin Ryan, Antolín Sánchez Presedo, Manuel António dos Santos, Peter Skinner, Margarita Starkevičiūtė, Ivo Strejček, Sahra Wagenknecht

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed

Pilar del Castillo Vera, Harald Ettl, Satu Hassi, Ona Juknevičienė, Werner Langen, Klaus-Heiner Lehne, Alain Lipietz, Sarah Ludford, Jules Maaten, Thomas Mann, Tobias Pflüger, Giovanni Pittella, Gilles Savary

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Esitamise kuupäev – A6

1.2.2006

A6-0022/2006

Õigusteave - Privaatsuspoliitika