RAPORT Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia
23.3.2006 - (2006/2006(INI))
Õiguskomisjon
Raportöör: Giuseppe Gargani
Arvamuse koostaja (*):
Marie-Line Reynaud, põhiseaduskomisjon
(*) Tõhustatud koostöö komisjonide vahel – kodukorra artikkel 47
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma 26. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni aruannete "Parem õigusloome: jagatud vastutus 1998" ja "Parem õigusloome 1999" kohta[1];
– võttes arvesse oma 29. novembri 2001. aasta resolutsiooni komisjoni valge raamatu "Euroopa haldus" kohta[2];
– võttes arvesse oma 8. aprilli 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni aruannete "Parem õigusloome 2000" ja "Parem õigusloome 2001" kohta[3];
– võttes arvesse oma 26. veebruari 2004. aasta resolutsiooni komisjoni aruande "Parem õigusloome 2002" kohta[4];
– võttes arvesse oma 9. märtsi 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õiguskeskkonna lihtsustamist ja parandamist käsitlevate komisjoni teatiste kohta[5];
– võttes arvesse oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õigusaktide ja nõuandemenetluse mõju hindamise kohta[6];
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja põhiseaduskomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A6-0080/2006),
A. arvestades, et õiguskeskkonna parandamine ning nii olemasolevate kui ka tulevaste õigusaktide selguse, tõhususe ja kvaliteedi tagamine on olulised tingimused selleks, et viia ellu nn parema õigusloome eesmärk, mis on Euroopa Liidu prioriteet majanduskasvu ja tööhõive tugevdamisel;
B. võttes arvesse kohustusi ja eesmärke, mis on sätestatud institutsioonidevahelises kokkuleppes parema õigusloome kohta, sealhulgas eriti neid, mis puudutavad ühenduse õigusaktide mahu lihtsustamist ja vähendamist ning ühenduse õigusaktide mõju liikmesriikides;
C. arvestades, et oma 25. oktoobri 2005. aasta teatises "Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia" (KOM(2005)0535) käsitleb komisjon põhjendatult lihtsustamist mitte eraldiseisva õigusloomega seotud kodifitseerimise, ümbersõnastamise või lühendamise võttena, vaid neid vahendeid hõlmava üldise lähenemisena, mille eesmärk on ühenduse ja siseriiklike õigusnormide kohaldamist lihtsustada ja seega odavamaks muuta;
D. arvestades, et nimetatud lähenemisviis on komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks vahend Lissaboni strateegia elluviimiseks;
E. arvestades, et nimetatud lähenemisviis eeldab esmalt Euroopa institutsioonide omavahelist ning seejärel Euroopa institutsioonide ja riiklike ametivõimude vahelist tihedat partnerlust antud valdkonnas;
F. võttes arvesse komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi viimaste aastate ühiseid jõupingutusi õiguskeskkonna lihtsustamise meetodite rakendamisel, määratlemisel ja parandamisel;
G. arvestades, et komisjoni teatise "Ühenduse õigustiku ajakohastamine ja lihtsustamine" (KOM(2003)0071) järel 2003. aasta veebruaris käivitatud teise lihtsustamisprogrammi raames tehtud lihtsustamisalgatused on olnud väga erineva sisu ja mõõtmetega, ulatudes direktiivide üksikasjalikust läbivaatamisest kuni kogu teatud valdkonna õigusloome läbivaatamiseni, mis muudab menetlusel põhineva lähenemisviisi ühtlustamise raskeks;
H. võttes arvesse saadud kogemusi kodifitseerimist ja ümbersõnastamist käsitlevate institutsioonidevaheliste kokkulepete rakendamisel ning pidades neid vahendeid ühenduse õigustiku lihtsustamisel oluliseks;
I. arvestades, et alates ümbersõnastamist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe jõustumisest on esitatud vaid kaksteist ettepanekut ümbersõnastamise kohta, millest kaks jõudsid avaldamiseni, kaks võeti tagasi ja kaheksa on seni menetluses, ning arvestades, et ligikaudu 2400 õigusaktide kategoorias, mida ümbersõnastamine võib puudutada, on Euroopa Parlamendile seni esitatud ainult 49 ettepanekut kodifitseerimise kohta;
J. arvestades, et komisjoni teatis õiguskeskkonna lihtsustamise kohta sisaldab lihtsustamise nn paindlikus kavas (2. lisa) 30 ettepanekut, mille määratlemine ei ole lihtne, sest tegemist on üldjuhul "läbivaatamise", "ajakohastamise", "lihtsustamise" ja muude selliste mõistega;
1. toetab jõuliselt Euroopa Liidu õiguskeskkonna lihtsustamise protsessi ning eesmärki tagada õiguskeskkonna asjakohasus, lihtsus ja tõhusus; rõhutab seejuures siiski, et nimetatud protsess peab lähtuma mitmetest eeltingimustest:
i) Euroopa Parlamendi täielik kaasamine nii lihtsustamist käsitlevasse institutsioonidevahelisse arutelusse kui ka kaasõigusloojana lihtsustamisprotsessiga hõlmatud õigusaktide vastuvõtmisesse;
ii) laialdane ja läbipaistev konsulteerimine kõigi asjaomaste pooltega, millesse kaasatakse lisaks liikmesriikidele ja ettevõtjatele ka valitsusvälised organisatsioonid;
iii) õigusloomeprotsessi üldise läbipaistvuse suurendamine, eelkõige nõukogu koosolekute avamisega avalikkusele juhtudel, mil nõukogu tegutseb õigusloojana;
2. ergutab komisjoni institutsioonidevahelise kokkuleppe "Parem õigusloome" raames vastu võtma hoolikalt läbi uuritud ja prognoositava mõjuga ning konkreetse eesmärgi saavutamisele suunatud õigusakti, mis aitaks kaasa majanduskasvu ja tööhõive tugevdamiseks soodsate tingimuste loomisele, vähendades ülemääraseid kulutusi ja haldusmenetlusi, kõrvaldades kohanemisvõime ja innovatsiooni alal esinevad takistused ning tagades üldise õiguskindluse;
3. tervitab komisjoni teatist õiguskeskkonna lihtsustamise kohta, võetud kohustust esitada õigusaktide lihtsustamise kava, samuti kõnealuse programmi elluviimiseks kavandatud meetodite ja eesmärkide määratlemist;
4. tervitab komisjoni kavatsust võtta komisjoni enda iga-aastastes õigusloomekavades vastu olulisi lihtsustamisalgatusi, samuti teadet, mille kohaselt komisjon kavatseb esitada täiendavaid teatisi ühenduse eri majandusharude kohta; rõhutab liikmesriikide ja komisjoni vahelise tiheda koostöö olulisust lihtsustamist vajavate õigusaktide kindlakstegemisel;
5. tervitab kavatsust vähendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate asjatut koormamist ja suurendada infotehnoloogia kasutamist; on seisukohal, et Euroopa Liidu õiguskeskkonna lihtsustamise üks eesmärke peaks olema õigusaktide muutmine lihtsamaks ja tõhusamaks ja seega senisest kasutajasõbralikumaks;
6. on seisukohal, et lihtsustamisprotsess ei tohiks mingil juhul kaasa tuua kehtivates õigusaktides sätestatud normide leevendamist;
7. märgib, et alates 2003. aastast läbi viidud lihtsustamisalgatuste õnnestumise määr ei valmista pettumust ja menetluste keskmine kestus ei ole valdkondade keerukust arvesse võttes liiga pikk; märgib siiski, et nimetatud ajast alates on tehtud väga vähe lihtsustamisalgatusi ja algselt seatud eesmärkidest ühenduse õigustiku mahu vähendamisel ollakse veel kaugel;
8. on arvamusel, et aegunud ja kehtetuks muutunud õigusaktide tühistamine on prioriteetne nõue, mida komisjon peab viivitamata täpsustama; on samas seisukohal, et sellistel juhtudel peab ühenduse õigusaktide tühistamisega kaasnema sellise ühenduse õigusakti vastuvõtmine, mis takistab liikmesriikidel reguleerida küsimusi, mille reguleerimine ühenduse tasandil tühistatakse;
9. rõhutab, et n.ö ülemäärane õigusloome teatud valdkondades on suures osas tingitud liikmesriikide õigusloometegevusest ja seetõttu peab ühenduse eeskirjade tühistamisega kaasnema ka vastavate siseriiklike sätete tühistamine;
10. teeb ettepaneku, et komisjon teostaks pidevat järelevalvet selliste siseriiklike õigusaktide üle, mis peaksid pärast ühenduse esialgsete õigusaktide tühistamist jõusse jääma; on seisukohal, et komisjon peaks oma ettepanekutesse lisama asjakohased läbivaatamisklauslid;
11. on arvamusel, et kodifitseerimine ja ümbersõnastamine on kõige olulisemad ühenduse õigustiku lihtsustamise vahendid, ning ergutab neid vahendeid laialdasemalt kasutama; on seisukohal, et ümbersõnastamist on vähe kasutatud ning selle põhjuseks on nii komisjoni vähene huvi kui ka asjaolu, et Euroopa Parlamendi kodukorda ei ole piisaval määral seotud ümbersõnastamist reguleeriva institutsioonidevahelise kokkuleppega;
12. tervitab seni saavutatud tulemusi ühenduse õigusaktide kodifitseerimise abil ja loodab, et komisjoni asjaomased talitused koostavad uusi laiaulatuslikumaid kodifitseerimisalaseid ettepanekuid, sealhulgas seni hõlmamata äriühinguõiguse, intellektuaalomandi ja tarbijakaitse sektoris;
13. on arvamusel, et kui institutsioonid tõepoolest soovivad õigusakte lihtsustada ja kasutada sel eesmärgil ümbersõnastamist, tuleks institutsioonidevahelist kokkulepet ümbersõnastamise kohta kohaldada süstemaatilisemalt;
14. mõistab, et kui soovitakse ümbersõnastamist tõhusaks muuta, peavad Euroopa Parlament ja nõukogu põhimõtteliselt hoiduma õigusaktide kodifitseeritud osade muutmisest; on arvamusel, et kui institutsioonid tõepoolest soovivad õigusakte lihtsustada ja kasutada sel eesmärgil ümbersõnastamist, tuleks õigusaktide kodifitseeritud osade suhtes reeglina kohaldada institutsioonidevahelise kokkuleppe sätteid kodifitseerimise kohta; tunnistab siiski, et peaks olemas olema erimenetlus, mis võimaldaks kodifitseeritud osasid vajadusel muuta, et viia see vastavusse või siduda osaga, mida on võimalik muuta;
15. on arvamusel, et institutsioonid võiksid hinnata kodifitseerimise ja ümbersõnastamise kõrval kolmanda meetodi kehtestamise vajalikkust, et näha ette asjakohasemad võimalused ühenduse õigusaktide lihtsustamiseks; on samas seisukohal, et senikaua juhtudel, kus komisjon on ette valmistanud lihtsustamise üldised ettepanekud, mida ei saa pidada tühistamiseks, kodifitseerimiseks või konsolideerimiseks, saab Euroopa Parlament rakendada üksnes tavamenetlust, mistõttu sellistel juhtudel 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe "Parem õigusloome" punkti 36 ei kohaldata;
16. on seisukohal, et institutsioonidevahelises kokkuleppes ümbersõnastamise kohta tuleks selgelt määratleda menetlus, mida tuleks järgida juhtudel, mille puhul õigusloomemenetluse käigus osutub vajalikuks muuta õigusakti kodifitseeritud osasid;
17. palub komisjonil, võttes arvesse eespool toodud suuniseid, esitada viivitamata ettepanek Euroopa Liidu õigusaktide kvaliteeti reguleerivate institutsioonidevaheliste kokkulepete ümbersõnastamise kohta;
18. kinnitab oma valmisolekut aidata senisest enam kaasa kolme institutsiooni ühistele jõupingutustele lihtsustamisprotsessi taaskäivitamiseks;
19. võtab endale kohustuse kaaluda oma õigusloomega seotud sisemiste menetluste ja meetodite parandamist, et lihtsustamisprotsesse kiirendada, järgides sealjuures esmastes ühenduse õigusaktides, eriti EÜ asutamislepingus sätestatud menetlusi;
20. teeb põhiseaduskomisjonile ülesandeks hinnata, milliseid muudatusi võiks teha kodukorras, et oleks võimalik tõhusalt rakendada kokkulepet ümbersõnastamise kohta, muuhulgas eesmärgiga kasutada laialdasemalt kodukorras sätestatud lihtsustatud menetlusi;
21. toetab kaasreguleerimise ja iseregulatsiooni kasutamist, kuid tuletab meelde, et komisjon on kohustatud määratlema tingimused ja piirid, mida pooled peavad sellisel juhul järgima, samuti asjaolu, et niisuguseid meetodeid võib kasutada ainuüksi komisjoni kontrolli all ja piiramata Euroopa Parlamendi õigust nende meetodite kasutamist vaidlustada;
22. on üllatunud, et eespool nimetatud komisjoni teatises on õigusloome ülesannete delegeerimise praeguse süsteemi (komiteemenetluse süsteem) reformimise küsimust käsitletud vaid lühidalt ja teisejärgulisena, kuigi niisugune reform võiks aidata märkimisväärselt kaasa ühenduse teiseste õigusaktide lihtsustamisele, võimaldades komisjonil võtta vastu rakendussätteid kiiremate menetluste abil;
23. on arvamusel, et õiguslooja võiks samuti lihtsustamisele kaasa aidata vähem üksikasjalikke õigusakte käsitleva kokkuleppe abil ning kasutades komisjoni rakendusmeetmete laiemat skaalat, tingimusel et tagatakse rakendusmeetmete sisu tõhus kontroll õiguslooja poolt;
24. võtab teadmiseks komisjoni paindlikus lihtsustamiskavas sisalduvate meetmete loetelu ning kavatseb edaspidi teha õigusloomeprotsessi raames vajadusel aktiivset koostööd õigusaktide lihtsustamise eesmärgi elluviimiseks;
25. eeldab, et komisjoni mitmesugused ettepanekud ümbersõnastamise ja läbivaatamise kohta aitavad säästva arengu poliitika raames Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse arengu ning kodanike tervisekaitse taset ja nende elukeskkonna kvaliteeti vastavalt EÜ asutamislepingu artiklis 2 sätestatud eesmärkidele;
26. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
SELETUSKIRI
I Sissejuhatus
1. Komisjoni teatis KOM(2005)0535 tuleneb algatusest, mida komisjon on pikka aega järginud eesmärgiga parandada ühenduse õigusaktide kvaliteeti. Üldeesmärk on aidata luua Euroopa õiguskeskkond, mis vastab õigusloome õiguskindluse ja ranguse kriteeriumidele. Seetõttu on Lissaboni strateegia eemärk parandada ühenduse õigustiku elemente, mis mõjutavad ettevõtjate konkurentsivõimet.
Hiljutised jõupingutused nimetatud valdkonnas tingisid institutsioonidevahelise kokkuleppe "Parem õigusloome" vastuvõtmise, mis allkirjastati 16. detsembril 2003. aastal[1], mis hõlmab erinevaid kõne all olevaid aspekte alates õigusloomeprotsessi paremast koordineerimisest kuni suurema läbipaistvuse ja ligipääsetavuseni, mõju analüüsi ning ühenduse õigusaktide ülevõtmist, tööviiside ja komiteemenetluse kodifitseerimist ja lihtsustamist ning alternatiivseid reguleerimismeetodeid ning õigusaktide arvu vähendamist.
Üldisemas mõttes, on komisjon viimase paari aasta jooksul esitanud ülaltoodud teemadel palju teatiseid ja ettepanekuid[2]. Parlament on omalt poolt väljendanud korduvalt oma seisukohta ühenduse õigusaktidega seonduvate probleemide kohta[3].
2. Ka nõukogu on nimetatud teemaga pikalt tegelenud. Laiahaardelisel arutelul 28. ja 29. novembril 2005. aastal tervitas ta teatist lihtsustamise kohta ning kinnitas uuesti sellel eesmärgil tehtavate jõupingutuste tähtsust. Eeskätt tunnustas nõukogu, et teatud tingimustes võivad määrused osutuda kohasemateks meetmeteks kui direktiivid, ning seda õiguskindluse ning siseturu tõrgeteta toimimise hõlbustamise huvides. Igal juhul rõhutab nõukogu, et õige õigusalane lähenemine tuleb määratleda iga juhtumi puhul eraldi, samas pöörates pidevalt tähelepanu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele.
Muudel juhtudel on nõukogu jälginud, et arusaadavad õigusaktid on kodanike ja majandusringkondade jaoks äärmiselt olulised, ning on viidanud kodifitseerimisele ja mõju analüüsile omistatud rolli tähtsusele.
II Komisjoni teatis
1. Võttes arvesse, et lihtsustamise eesmärk on muuta ühenduse ja siseriiklikud õigusaktid vähem koormavaks, lihtsamalt kohaldatavaks ning seega tõhusamaks, saavutades määratud eesmärgid, otsib komisjon võimalusi, kuidas teatise KOM(2005)0535 abil valitud teel edasi liikuda ning tugineda varem määratletud põhimõtetele, et lihtsustamisprotsessi täpsustada.
Põhimõtteliselt on teatis jagatud kahte ossa. Esimene osa koosneb paindlikust lihtsustamiskavast ning näitab, milliseid õigusakte komisjon soovib läbi vaadata järgmise kolme aasta jooksul seoses lihtsustamise eesmärgiga. Programmi on kirjeldatud üksikasjalikumalt teatise 2. lisas ning seda vaadatakse korrapäraselt üle ning ajakohastatakse.
Komisjon soovib lisada kõik peamised lihtsustamisega seotud algatused oma iga-aastastele tööprogrammidele ning kavatseb avaldada lisateatisi, et hõlmata põllumajanduse, keskkonna ja muid valdkondi.
2. Teatise teises osas, mis on üldisem, sätestatakse lihtsustamise eesmärgid, meetodid ja kord.
Komisjon teeb ettepaneku lihtsustada õigusakte viiel moel: tühistamine, kodifitseerimine, ümbersõnastamine, regulatiivse lähenemisviisi muutmine ning infotehnoloogia laialdasem kasutamine.
3. Tühistamine – hõlmab selliste õigusaktide kõrvaldamist, mis on vastu võetud alates 1957. aastast, mis aastate jooksul on osutunud ebaoluliseks või mis on iganenud seoses tehnilise või tehnoloogilise edasiminekuga, arengutega Euroopa Liidu poliitikas, muudatustega EÜ asutamislepingu üldeeskirjades või rahvusvahelistes reeglite või normide arenguga.
4. Kodifitseerimine – menetlus, mille kohaselt õigusaktid, mida tuleb kodifitseerida, tühistatakse ja asendatakse ühe õigusaktiga, millega ei kaasne sisulisi muutusi. Seega muudetakse konsolideeritud tekst ümber üheks õigusaktiks – ühtseks ja mõistetavaks uueks tekstiks, mis ametlikult asendab esialgset õigusakti ja kõiki selle hilisemaid muudatusi.
Praktilisel tasandil toimib kodifitseerimine nõuandva töörühma abil, mille liikmed on kolme institutsiooni õigusteenistused, mille ülesanne on komisjoni ettepanekud läbi vaadata ning tagada parlamendile ja nõukogule, et tegemist on tõesti kodifitseerimisega ning komisjon pole tekste oluliselt muutnud.
Aegunud sätete täielik väljajätmine, uues õigusaktis kasutatava terminoloogia ühtlustamine ning selle preambuli koostamine kuuluvad kõik kodifitseerimise alla, mis võimaldab vähendada õigusaktide mahtu, jättes selle sisu muutumatuks.
5. Ümbersõnastamine – menetlus, mille puhul õiguslikult siduv uus õigusakt, millega tühistatakse õigusaktid, mida see asendab, ühest küljest muudab õigusaktide poliitilist sisu ja teiseks kodifitseerib ülejäänud sätted, mis jäävad muutumatuks. Lisaks sellele, et ümbersõnastamise meetod võimaldab õigusakte uuendada, muutes nende sisu, on seda võimalik kasutada ka kohati lohisevate tekstide kodifitseerimiseks: seega aitab see õigusakte lihtsustada ja muudab need kergemini mõistetavaks.
Ümbersõnastamist reguleerib 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe[4].
6. Regulatiivse lähenemisviisi muutmine toimib kahesuunaliselt. Esiteks annab see laiema reguleerimisala alternatiivsetele regulatiivmeetoditele, nagu kaasreguleerimine ja iseregulatsioon. Kaasreguleerimine, nagu see on määratletud institutsioonidevahelises kokkuleppes parema õigusloome kohta (punkt 18), on "mehhanism, mille alusel ühenduse õigusaktiga usaldatakse õiguslooja poolt määratletud eesmärkide saavutamine pooltele, keda kõnealuses valdkonnas tunnustatakse (näiteks ettevõtjad, sotsiaalpartnerid, valitsusvälised organisatsioonid või ühendused)".
Iseregulatsioon seevastu tähistab "ettevõtjate, sotsiaalpartnerite, valitsusväliste organisatsioonide või ühenduste võimalust võtta omavahel ja enda tarbeks vastu suuniseid Euroopa tasandil (eelkõige tegevusjuhised või valdkondlikud lepingud)" (ülalmainitud institutsioonidevahelise kokkuleppe punkt 22).
Teiseks puudutab regulatiivse lähenemisviisi muutmine õige õigusakti valikut, asendades direktiivid määrustega.
On teada, et määrus on otseselt kohaldatav, ilma ülevõtmisest tulenevate moonutuste, rakendusmeetme valikul tekkivate lahknevusteta ning vajaduseta suurendada riiklike õigusaktide mahtu.
Eelnevat arvestades on määrustel lihtsustamisel oluline roll. Direktiive tuleks esitada vaid juhul, kui subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted osutavad sellele, et liikmesriikidele tuleks võimaldada laiaulatuslikumat valikuvabadust.
7. Kui infotehnoloogiat kasutatakse rohkem, on võimalik selle potentsiaali tõhusamalt ära kasutada. Turvaline integreeritud e-haldus võib aidata vähendada kasutut bürokraatiat, kiirendades menetlusi, vähendades paberikulu, muutes õigusaktide kohaldamise ühtsemaks ning vähendades vigade ohtu.
8. Lõpetuseks palub komisjon institutsioonidelt ja liikmesriikidelt toetust lihtsustamise alal tehtavale töödele.
III Raportööri seisukoht
1. Käesoleva lihtsustamist käsitleva raporti projekti eesmärk on reageerida komisjoni teatisele ja võimaluse korral esitada ettepanekuid pakutud lihtsustamismeetodite tõhususe parandamiseks.
2. Eelkõige saab raportöör tühistamismeetodi üksnes heaks kiita.
Näib loogiline mitte üksnes toetada, vaid tõesti ka nõuda, et komisjon teeks ettepaneku tühistada õigusaktid, mis on muutunud ebaoluliseks või aegunuks.
Komisjoni tähelepanu tuleks siiski juhtida asjaolule, et sellistel juhtudel tuleb lisaks ühenduse õigusaktide tühistamisele vastu võtta ka uus ühenduse õigusakt, mis vastavalt eesõiguse doktriinile takistaks liikmesriikidel reguleerida küsimusi, mille reguleerimine ühenduse tasandil on tühistatud. Seega peaks komisjon astuma vajalikke samme selle eesmärgi saavutamiseks.
Komisjoni idee kaasata õigusloome ettepanekutesse läbivaatamisklausleid näib huvitav ja esmapilgul tundub, et parlament võiks selle kinnitada.
3. Samuti pooldab raportöör suuresti kodifitseerimist, sest selle meetodiga toodetakse mõistetavaid ja õiguskindlaid tekste ning seetõttu on see üks peamistest lihtsustamisvahenditest.
Eksisteerib umbes 2400 õigusaktide kategooriat, mille puhul oleks seda meetodit võimalik kasutada, kuid sellest olenemata on Euroopa Parlament seni käsitlenud vaid 49 kodifitseerimisalast ettepanekut, mis on peamiselt seotud põllumajandussektori või muude väga spetsiifiliste poliitikatega. Tuleb loota, et järgmise kahe aasta jooksul on kodifitseerimist märgata sellistes majanduslikes põhivaldkondades nagu äriühinguõigus, intellektuaalomand ja tarbijakaitse. Komisjon on ära teeninud kriitika ambitsiooni puudumise eest käesoleva meetodi rakendamisel. Komisjon peab asuma poliitiliselt juhtpositsioonile, et ettevõtjate konkurentsivõimele ja kodanike huvide kesksete küsimuste kodifitseerimist saaks käsitleda prioriteedina.
4. Ümbersõnastamine on tõenäoliselt kõige olulisem lihtsustamisvahend ja selle kasutamist tuleks ulatuslikult julgustada. Komisjoni õigusloomealgatused, mis on seotud näiteks siseturu või keskkonnaga, võiksid võtta ümbersõnastamise ettepanekute kuju.
Sageli muudab ümbersõnastamise kahekordne olemus (varasem õigusakt kodifitseeritakse ja muudetakse ning seejärel tühistatakse uue õigusaktiga) selle siiski eriti keeruliseks meetodiks. See selgitab, miks komisjon seda harva rakendab ja on tõepoolest eelistanud traditsioonilisemat tüüpi algatusi, nagu üksnes kehtivate õigusaktide muudatusettepanekud või täiendused.
Teadaolevalt on vastavalt 2002. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele ümbersõnastamise kohta esitatud ainult kaksteist ümbersõnastamise ettepanekut: kaks nende seast lõpuks avaldati, kaks on tagasi võetud ja kaheksa on endiselt menetluses. On raske mõista, miks peamist lihtsustamisvahendit nii harva kasutatakse. See on üks kohti, kus Euroopa Parlament võiks sekkuda.
Raportöör leiab, et ümbersõnastamist on kasutatud vaid piiratud määral ja see tuleneb suutmatusest parlamendi kodukorda kõnealuse institutsioonidevahelise kokkuleppega piisavalt kohandada.
Euroopa Parlament võiks samuti kutsuda komisjoni üles kohaldama rangemalt institutsioonidevahelist kokkulepet ümbersõnastamise kohta, eelkõige selleks, et teha selgemat vahet õigusakti kodifitseeritud osa – mille suhtes tuleks ilmselt kohaldada 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet kodifitseerimise kohta[5] – sisuliste muudatuste ja "puhtalt formaalsete või toimetaja tehtud muudatuste" vahel (ümbersõnastamist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 4 kolmas taane).
Lisaks sisuliselt muudetud osade ja kodifitseeritud osade eristamisele võib olla võimalik näha ette kolmanda kategooria toimingud, mis eksisteerivad koos kodifitseerimise ja ümbersõnastamisega, et näha ette asjakohased vahendid ühenduse õigusaktide lihtsustamiseks. See kolmas kategooria võiks sisaldada eelmises lõigus mainitud institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 4 kolmandas taandes osutatud formaalseid või toimetaja tehtud muudatusi. Sedalaadi formaalsed muudatused või kohandused vaatab läbi konsultatiivtöörühm (kodifitseerimist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punkt 4), kes teeb kindlaks, et need on poliitiliselt neutraalsed, järgides juba kodifitseerimismenetlustele kohaldatavaid tavasid.
Lisaks sellele oleks soovitatav määrata, kas Euroopa Parlament ja nõukogu võiksid ümbersõnastamiseks kasutusele võtta kiirmenetlused, halvendamata sellega muidugi ühenduse normaalset õigusloomeprotsessi, vaid nähes selle asemel ette menetluse, milles ümbersõnastamist arutaks näiteks üks parlamendikomisjon, või sätestades, et vastutav komisjon peab kõigepealt otsustama, kas ümbersõnastamise ettepanekule tuleks kohaldada lihtsustatud menetlust (nagu kodukorras ette nähtud).
Paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punkt 36 kutsub õigusloomeorganeid üles oma töömeetodeid muutma, seades sisse õigusloome lihtsustamisega seotud sihtmehhanismi. Selliseid sihtmenetlusi võiks hõlmata ümbersõnastamist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe läbivaatamine (või uus institutsioonidevaheline kokkulepe või paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe muutmine).
Arvestades, et ümbersõnastamine on niivõrd oluline lihtsustamisvahend, peaks Euroopa Parlament igal juhul arutama institutsioonidevahelist kokkulepet ja põhjusi, miks seda nii harva kohaldatakse, ning institutsioonid peaksid täitma oma ülesandeid.
Eelkõige – kui ümbersõnastamine tahetakse muuta tulemuslikuks, peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu aktsepteerima kodifitseerimist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaldamisest tulenevaid piiranguid ning hoiduma kodifitseeritud sätete muutmisest õigusakti ümbersõnastamisel (see järeldus tuleneb ümbersõnastamist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punktist 8). Sellekohane kohustus peaks vajaduse korral käima käsikäes õigusakti kodifitseeritud osa muutmise erimenetlusega, tagamaks järjepidevust muudetava osaga. See hõlmaks muidugi ümbersõnastamist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 8 muutmist, mis praegusel kujul keelab sellise menetluse.
5. Mis puutub regulatiivse lähenemisviisi muutmisse ja kaasreguleerimisse, siis väljendas Euroopa Parlament oma seisukohta 9. märtsi 2004. aasta resolutsioonis komisjoni teatise (ühenduse õigusloomealase tegevuse lihtsustamise ja parandamise kohta) kohta ning kinnitas oma õigust vastustada kaasreguleerimismenetluse teel vastu võetud vabatahtliku kokkuleppe jõustumist.
Komisjon peab ilmselgelt olema kaasreguleerimisele ja isereguleerimisele tuginedes väga ettevaatlik ning lähtuma igal juhul paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe tugiraamistikust, milles sätestatakse, et kokkulepete projektid tuleb saata õigusloomeorganitele.
Komisjoni ettepanek kaasreguleerimise laiendamise kohta peamistele majandussektoritele (näiteks teenustele) tundub igati mõistlik. On väga oluline, et komisjon rakendaks paremat õigusloomet käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet ja eelkõige võtaks endale kohustuse täpsustada oma õigusloomeettepanekutes, millistel tingimustel ja millistes piirides võivad asjaomased pooled vabatahtlikke kokkuleppeid sõlmida.
6. Direktiivide asendamine määrustega on õigusloome lihtsustamiseks äärmiselt oluline, sest see kõrvaldab ülevõtmisprobleemid ja aitab märgatavalt vähendada õigusaktide mahtu, tingimusel et menetlust kasutatakse ettevaatlikult ning liikmesriikide volitustesse sekkumata.
7. Raportöör ei ole mingil viisil vastu komisjoni ettepanekule kasutada täielikult infotehnoloogia potentsiaali. Euroopa Parlament võib menetluste avamiseks uutele tehnoloogiatele toetada nii eelseisvat e-halduse tegevuskava kui ka õigusloomega seotud ettepanekuid.
8. Lühidalt öeldes tuleks komisjonile avaldada heakskiitu tema pühendumise eest tööle õiguskeskkonna lihtsustamise strateegiaga, et – ja seda ei tohiks mingil juhul unustada – vastata kodanike huvidele ning muuta institutsioonid tõhusamaks ja õigusaktid tulemuslikumaks.
Kuid komisjon peaks võtma kuulda ka eespool esitatud märkusi ja püüdma olla seoses lihtsustamismeetoditesse tehtavate täiendustega täpsem, rikkumata asutamislepingutes sätestatud õigusloomemenetlusi. Nagu on mitu korda mainitud, võib ümbersõnastamist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe läbivaatamine anda lihtsustamisele võimsa stiimuli nii vahendite kui ka tulemuse osas.
Lõpuks peab raportöör õigeks kutsuda komisjoni üles – võttes arvesse eespool sätestatud suuniseid – esitama viivitamata ettepanekut Euroopa Liidu õigusaktide kvaliteeti reguleerivate institutsioonidevaheliste kokkulepete ümbersõnastamiseks.
- [1] ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.
- [2] Lisaks üldistele teatistele esitas komisjon hiljuti konkreetsed teatised, mis on seotud laiema teemaga, hõlmates põllumajanduse, kalanduse ja keskkonna valdkonda.
- [3] See kajastub järgmistes resolutsioonides:
- 26. oktoobri 2000. aasta resolutsioon komisjoni aruande "Parem õigusloome 1998: jagatud vastutus" kohta,
- 29. novembri 2001. aasta resolutsioon komisjoni Euroopa haldust käsitleva valge raamatu kohta,
- 8. aprilli 2003. aasta resolutsioon komisjoni aruannete "Parem õigusloome 2000" ja "Parem õigusloome 200" kohta,
- 26. veebruari 2004. aasta resolutsioon komisjoni aruande "Parem õigusloome 2002" kohta,
- 9. märtsi 2004. aasta resolutsioon komisjoni teatise "Ühenduse reguleeriva keskkonna lihtsustamine ja täiustamine" kohta,
- 20. aprilli 2004. aasta resolutsioon ühenduse õigusaktide ja nõuandemenetluse mõju kohta. - [4] EÜT C 77, 28.03.2002, lk 1.
- [5] EÜT C 102, 4.4.1996, lk 2.
MAJANDUS- JA RAHANDUSKOMISJONI ARVAMUS (20.3.2006)
Saaja: õiguskomisjon
Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia
(2006/2006(INI))
Arvamuse koostaja: Pervenche Berès
ETTEPANEKUD
Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. toetab kindlalt liikumist ELi lihtsama õigusloome suunas ja nõustub komisjoniga, et ELi õigusloome raames tuleb põhitähelepanu pöörata Lissaboni strateegia kolme peamise eesmärgi saavutamisele;
2. tunneb kahetsust, et komisjon ei konsulteerinud õigusloome lihtsustamise osas ei parlamendi ega nõukoguga; tunneb muret selle üle, et tähelepanu ei pöörata tagajärgedele, mida lihtsustamine endaga kaasa toob ja mis ei kujuta endast mitte ainult puhttehnilist sammu, vaid võib kaasa tuua olulisi muudatusi ning mille eest peaks ka edaspidi vastutama õiguslooja; võttes arvesse komisjonipoolset puuduvat konsulteerimist ja koordineerimist, seab tõsise kahtluse alla komisjoni kohustuse reguleerimist tõepoolest lihtsustada ja parandada;
3. pooldab põhimõtetel tuginevat õigusloomet, kuid on arvamusel, et komisjoni ettepanekud ei ole võib-olla piisavad;
4. toetab ühenduse õigustiku kodifitseerimist, kuid on skeptiline selle täieliku muutmise suhtes, sest selle tagajärjeks võib olla erinev tõlgendamine ELi institutsioonides; hoiatab, et lihtsustamine ei tohiks tähendada ühenduse õigustiku ümberkirjutamist väljaspool demokraatliku kontrolli tingimusi;
5. pooldab ettevõtjate iseregulatsiooni kui sellist olukordades, kus see on asjakohane ja tõhus, kuid tunneb muret demokraatliku aruandekohustuse puudumise üle, kui vastutus oluliste poliitiliste muutuste osas, nagu näiteks rahvusvahelised raamatupidamisstandardid, on delegeeritud välistele ja isehakanud organisatsioonidele, kellele ei laiene parlamentaarne järelevalve;
6. on veendunud, et õigusloome kontsentreerumine poliitilistele põhimõtetele ühelt poolt ja rakendusmeetmete jätmine komiteemenetluse hooleks teiselt poolt on vastuvõetav vaid uue institutsioonidevahelise kokkuleppe korral; on arvamusel, et parema õigusloomeni jõutakse vaid ELi institutsioonidevahelise vastastikuse usalduse tingimustes, mille raames tunnustatakse täielikult parlamendi eelisõigusi;
7. palub seega komisjonil toetada põhjalikumalt läbimõeldud ja demokraatlikult sobivamat ELi õigusloome parandamise ja lihtsustamise plaani.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia | |||||
|
Menetluse number |
||||||
|
Vastutav komisjon |
JURI | |||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
ECON | |||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
| |||||
|
Arvamuse koostaja |
Pervenche Berès | |||||
|
Endine arvamuse koostaja |
| |||||
|
Arutamine komisjonis |
20.3.2006 |
|
|
|
| |
|
Vastuvõtmise kuupäev |
20.3.2006 | |||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
28 0 0 | ||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Zsolt László Becsey, Pervenche Berès, Udo Bullmann, Sharon Bowles, Ieke van den Burg, Elisa Ferreira, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Robert Goebbels, Karsten Friedrich Hoppenstedt, Sophia in 't Veld, Othmar Karas, Wolf Klinz, Christoph Konrad, Astrid Lulling, Hans-Peter Martin, Cristobal Montoro Romero, Joseph Muscat, John Purvis, Eoin Ryan, Antolín Sánchez Presedo, Peter Skinner, Margarita Starkevičiūtė, Ivo Strejček | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed |
Harald Ettl, Catherine Guy-Quint, Werner Langen, Vladimír Maňka | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
| |||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
... | |||||
KESKKONNA-, RAHVATERVISE- JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (23.2.2006)
Saaja: õiguskomisjon
Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia
Arvamuse koostaja: Gyula Hegyi
ETTEPANEKUD
Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. toetab jõuliselt ELi õiguskeskkonna lihtsustamise protsessi ning eesmärki tagada õiguskeskkonna asjakohasus, lihtsus ja tõhusus; rõhutab aga seejuures, et selline protsess peab lähtuma mitmetest eeltingimustest:
i) Euroopa Parlamendi täielik kaasamine nii lihtsustamise üle peetavasse institutsioonidevahelisse arutellu kui ka kaasõigusloojana lihtsustamisprotsessiga hõlmatud õigusaktide vastuvõtmisse;
ii) kõigi asjaomaste poolte vaheline laialdane ja läbipaistev arutelu, millesse kaasatakse lisaks liikmesriikidele ja ettevõtjatele ka valitsusvälised organisatsioonid;
iii) õigusloomeprotsessi üldise läbipaistvuse suurendamine, eelkõige nõukogu koosolekute avamisega avalikkuse kontrollile juhtudel, mil nõukogu toimib õigusloojana;
2. tervitab kavatsust vähendada VKEde asjatut koormamist ja suurendada infotehnoloogia kasutamist; arvab, et ELi õiguskeskkonna lihtsustamise üks eesmärke peaks olema õigusaktide muutmine lihtsamaks ja tõhusamaks ning seega kasutajasõbralikumaks;
3. tervitab komisjoni valdkonnakeskset lähenemist lihtsustamisvajaduse väljaselgitamisele, samuti kehtetuks tunnistamise, kodifitseerimise ja ümbersõnastamise meetodite kavandatud kasutamist; hoiatab aga samas kõnesolevate õigusaktidega kaasneva kasu ja kulude liiga kitsapiirilise ning puhtalt finants- ja haldusküsimusi käsitleva analüüsimise eest; usub kindlalt, et lihtsustamisvajaduse igasuguse hindamise juures tuleb võrdsel määral arvestada küsimuse majanduslikke, sotsiaalseid ning keskkonda ja tervisekaitset puudutavaid külgi ning ei tohiks piirduda vaid lühiajaliste kaalutlustega; arvab, et lihtsustamisprotsess ei tohi mingil juhul kaasa tuua kehtivate õigusaktide normide leevendamist;
4. rõhutab, et traditsioonilised õigusaktid peavad jääma asutamislepingutes püstitatud poliitiliste eesmärkide saavutamise tavapärasteks vahenditeks ja arvab, et alternatiivsed reguleerimisviisid, nagu näiteks kaasreguleerimine, võivad olla õigusloomega seotud meetmetele kasulikuks täienduseks siis, kui need võimaldavad saavutada õigusaktidega võrreldes samaväärset või ulatuslikumat olukorra paranemist; rõhutab, et igasugune alternatiivsete reguleerimisviiside kasutamine peab toimuma kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega[1];
5. arvab, et kaasreguleerimise puhul tekib läbipaistvuse ja aruandekohustuse vähenemise oht, sest see võib tuua kaasa valitud esindajate otsustusprotsessist kõrvalejätmise ning valitsusväliste organisatsioonide ja teiste poolte osalemisõiguste ebavõrdsuse; arvab seetõttu, et kaasreguleerimine standardiseerimise näol peab rangelt piirduma üksnes puhttehniliste ühtlustamismeetmetega;
6. kordab veelkord, et juhul, kui komisjonile antakse volitused rakendusmeetmete vastuvõtmiseks (komiteemenetlus), eeldab see otsuse 1999/468/EÜ täielikku läbivaatamist, et tagada:
i) suurem avatus;
ii) et komisjonile mis tahes täidesaatva võimu andmine piirdub vaid rakendusmeetmetega ning volituste delegeerimisel määratletakse selgelt delegeerimise eesmärk ning volituste sisu, rakendusala ja kestus;
iii) et asjaomaste tagasivõtmismehhanismide (call-back mechanisms) või "peatamisklauslite" (sunset clauses) kasutuselevõtmisega antakse ametlikult Euroopa Parlamendile ja nõukogule selliste meetmete kontrollimisel võrdsed volitused;
7. toetab komisjoni seisukohta, mille kohaselt on järelevalveklauslitel samasugune eesmärk nagu "peatamisklauslitel", samas kui nendega kaasneb väiksem õiguslike tühikute tekkimise oht, ja eelistab seetõttu selgelt järelevalveklausleid "peatamisklauslitele";
8. ei ole kindel, et direktiivide asendamine määrustega on hea soovitus, kuna sellega võib tekkida raskusi nõuete täitmisel, sest määruste puhul ei võeta arvesse riigiti väga erinevaid halduslikke ja keskkonnatingimusi, ja kardab, et selle tulemusena võidakse vastu võtta õigusakte, milles kajastub kõige madalam ühisnimetaja, mitte aga kavandatud eesmärkide saavutamiseks vajalik tase; nõuab seetõttu, et enne, kui soovitada direktiivi asendamist määrusega, hinnataks igal üksikjuhul hoolikalt sellise meetme plusse ja miinuseid;
9. võtab teadmiseks komisjoni käimasolevas lihtsustamiskavas sisalduva meetmete loetelu ning vajadusel aitab edasise õigusloomeprotsessi raames aktiivselt kaasa selles nimetatud õigusaktide lihtsustamisele;
10. avaldab kahetsust mõningate õigusloomeettepanekute tagasivõtmise üle, eriti kui need puudutavad toiduainete esitlemist, reklaamimist ja märgistamist ning võimalust kohaldada biokütustele ja teatavatele biokütuseid sisaldavatele mineraalõlidele alandatud aktsiisimäära;
11. eeldab, et komisjoni mitmesugused ümbersõnastamise ja läbivaatamise ettepanekud aitavad säästva arengu poliitika raames tõsta ELi majandusliku ja sotsiaalse arengu ning kodanike tervisekaitse taset ja nende elukeskkonna kvaliteeti vastavalt asutamislepingu artiklis 2 sätestatud eesmärkidele.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia | |||||
|
Menetluse number |
||||||
|
Vastutav komisjon |
JURI | |||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
ENVI | |||||
|
Arvamuse koostaja |
Gyula Hegyi | |||||
|
Arutamine komisjonis |
22.2.2006 |
|
|
|
| |
|
Vastuvõtmise kuupäev |
22.2.2006 | |||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
45 | ||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Adamos Adamou, Georgs Andrejevs, Liam Aylward, Johannes Blokland, John Bowis, Frederika Brepoels, Dorette Corbey, Avril Doyle, Jillian Evans, Anne Ferreira, Karl-Heinz Florenz, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Satu Hassi, Gyula Hegyi, Marie Anne Isler Béguin, Christa Klaß, Eija-Riitta Korhola, Holger Krahmer, Urszula Krupa, Aldis Kušķis, Marie-Noëlle Lienemann, Marios Matsakis, Roberto Musacchio, Miroslav Ouzký, Vittorio Prodi, Frédérique Ries, Karin Scheele, Carl Schlyter, Richard Seeber, Jonas Sjöstedt, María Sornosa Martínez, Antonios Trakatellis, Thomas Ulmer, Anja Weisgerber, Åsa Westlund, Anders Wijkman | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed |
María del Pilar Ayuso González, Bairbre de Brún, Milan Gaľa, Jutta D. Haug, Erna Hennicot-Schoepges, Miroslav Mikolášik, Robert Sturdy | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Miguel Angel Martínez Martínez | |||||
20.3.2006
PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS (*)
Saaja: õiguskomisjon
Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia
Arvamuse koostaja (*): Marie-Line Reynaud
(*) Komisjonidevaheline tõhustatud koostöö – kodukorra artikkel 47
ETTEPANEKUD
Põhiseaduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
A. arvestades, et õiguskeskkonna lihtsustamise (edaspidi "lihtsustamine") alased algatused on suhteliselt erineval kujul ja suunas olnud institutsioonide päevakorras rohkem kui kümme aastat;
B. arvestades, et komisjon tutvustab oma 25. oktoobri 2005. aasta teatises "Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia" (KOM(2005)0535) põhjendatult lihtsustamist mitte kui eraldiseisvat õigusloomega seotud kodifitseerimise, ümbersõnastamise või lihtsa lühendamise tehnikat, vaid kui neid vahendeid hõlmavat üldist lähenemist, mille eesmärk on ühenduse ja siseriiklike standardite lihtsam ja seega odavam kohaldamine;
C. arvestades, et nimetatud lähenemine on komisjoni, parlamendi ja nõukogu jaoks Lissaboni strateegiat teeniv vahend;
D. arvestades, et nimetatud lähenemine eeldab esmalt Euroopa institutsioonide vahelist ning seejärel institutsioonide ja riigivõimude vahelist tihedat partnerlust antud valdkonnas;
E. arvestades, et komisjoni, nõukogu ja parlamendi õigusteenistuste aruandes hinnati hiljuti kolme institutsiooni kogemusi õigusloomega seotud tekstide ümbersõnastamisel, rõhutades teatud "kasvuraskusi", kuid ka teatud tuleviku seisukohast vajalikke õppetunde[2];
F. arvestades, et 2003. aasta veebruaris käivitatud teise lihtsustamisprogrammi (KOM(2003)0071) raames tehtud lihtsustamisalgatused on olnud väga erineva sisu ja mõõtmetega, ulatudes direktiivide üksikasjalikust läbivaatamisest kuni kogu sektori õigusloomega seotud muutmiseni, mis muudab raskeks menetlusega seotud lähenemise ühtlustamise;
1. tuletab meelde, et isegi kui lihtsustamine on vajalik ja soovitud, ei tohi see mingil tingimusel tuua kaasa vastuvõetud õigusaktide kahtluse alla seadmist; seetõttu ei tohi isegi ühenduse õigustiku vähetähtis muudatus toimuda väljaspool demokraatlikku kontrolli, vaid tuleb esitada õigusloomeorganitele;
2. rõhutab, et liigne õigusloome teatud valdkondades on suures osas tingitud liikmesriikide õigusloomega seotud tegevusest ja seetõttu peab ühenduse eeskirjade tühistamisega kaasnema ka vastavate siseriiklike eeskirjade tühistamine;
3. on üllatunud, et eespool nimetatud komisjoni teatises on õigusloomega seotud ülesannete delegeerimise praeguse süsteemi (komiteemenetluste süsteem) reformimise küsimust käsitletud vaid lühidalt ja teisejärguliselt[3], isegi kui niisugune reform võiks aidata märkimisväärselt kaasa ühenduse teiseste õigusaktide lihtsustamisele, võimaldades komisjonil võtta vastu rakendusmeetmeid kiiremate menetluste abil;
4. märgib, et alates 2003. aastast läbi viidud lihtsustamisalgatuste õnnestumise määr ei valmista pettumust, ja et menetluste keskmine kestus ei ole valdkondade keerukust arvesse võttes liiga pikk[4];
5. märgib sellegipoolest, et alates nimetatud kuupäevast on tehtud väga vähe lihtsustamisalgatusi ja algselt kehtestatud eesmärkidest ühenduse õigustiku mahu vähendamise osas ollakse veel kaugel;
6. märgib samuti, et teatud vahendite puhul lihtsustamisstrateegia, ja eriti ümbersõnastamise raames kasutatavaid menetlusi tuleks selgitada iga institutsiooni pädevuse seisukohast, et vältida menetlusega seotud vaidlusi ja vaidlustest tuleneda võivaid katkestusi; märgib, et sellega seoses tuleb säilitada kõik parlamendi õigusloomega seotud volitused; on arvamusel, et põhiseaduskomisjon peaks sellegipoolest kavandama töömeetodeid, mis võimaldavad parlamendiliikmetele lihtsustamisprotsessi tõhusat läbivaatamist;
7. teatab oma valmisolekust aidata rohkem kaasa kolme institutsiooni ühistele pingutustele lihtsustamisprotsessi taaskäivitamiseks;
8. võtab omalt poolt kohustuse kaaluda oma õigusloomega seotud sisemiste menetluste ja meetodite parandamist, et kiirendada lihtsustamisprotsesse, järgides samas esmastes õigusaktides, eriti Euroopa Ühenduse asutamislepingus sätestatud menetlusi;
9. on arvamusel, et niisuguse lähenemise puhul tuleb lähtuda alates 2003. aastast tehtud lihtsustamisalgatuste analüüsist, mis võimaldab omakorda parlamendis kohaldatava tehnoloogia ja menetluste parandamise võimaluste levitamist;
10. teeb presidendile ülesandeks saata pädevale komisjonile läbivaatamiseks tagasi parlamendi kodukorda tehtavate võimalike muudatuste küsimus.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia | |||||
|
Menetluse number |
||||||
|
|
JURI | |||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
AFCO | |||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
19.1.2006 | |||||
|
Arvamuse koostaja |
Marie-Line Reynaud | |||||
|
Endine arvamuse koostaja |
| |||||
|
Arutamine komisjonis |
21.2.2006 |
|
|
|
| |
|
Vastuvõtmise kuupäev |
20.3.2006 | |||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
14 0 0 | ||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Carlos Carnero González, Richard Corbett, Jean-Luc Dehaene, Panayiotis Demetriou, Andrew Duff, Maria da Assunção Esteves, Ignasi Guardans Cambó, Jo Leinen, Íñigo Méndez de Vigo, Marie-Line Reynaud, Johannes Voggenhuber | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed |
Georgios Papastamkos, Jacek Protasiewicz, Jacques Toubon | |||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
| |||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
| |||||
- [1] ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.
- [2] 21. septembri 2005. aasta kohaldamise hindamise aruanne, mis käsitleb institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide ümbersõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta.
- [3] 3. osa punkti d lõpp.
- [4] Komisjon märgib oma eespool nimetatud teatise joonealuses märkuses 26, et "viisteist 2003. aasta lihtsustamiskava raames esitatud õigusloome ettepanekut on endiselt õigusloomeorganites menetluses". Hetkel teenistuste poolt läbi viidav ajakohastamine näitab, et edaspidi võetakse vastu või on juba vastuvõtmisel rohkem kui pooled.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia |
||||||||||||
|
Menetluse number |
|||||||||||||
|
Vastutav komisjon |
JURI |
||||||||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
AFET 19.1.2006 |
DEVE 19.1.2006 |
INTA 19.1.2006 |
BUDG 19.1.2006 |
CONT 19.1.2006 | ||||||||
|
|
ECON 19.1.2006 |
EMPL 19.1.2006 |
ENVI 19.1.2006 |
ITRE 19.1.2006 |
IMCO 19.1.2006 | ||||||||
|
|
TRAN 19.1.2006 |
REGI 19.1.2006 |
AGRI 19.1.2006 |
PECH 19.1.2006 |
CULT 19.1.2006 | ||||||||
|
|
LIBE 19.1.2006 |
FEMM 19.1.2006 |
PETI 19.1.2006 |
|
| ||||||||
|
Arvamuse esitamisest loobumine |
AFET 23.1.2006 |
DEVE 25.1.2006 |
INTA 23.1.2006 |
BUDG 16.3.2006 |
CONT 22.2.2006 |
||||||||
|
|
EMPL 1.2.2006 |
ITRE 26.1.2006 |
IMCO 30.1.2006 |
TRAN 24.1.2006 |
REGI 31.1.2006 |
||||||||
|
|
AGRI 26.1.2006 |
PECH 31.1.2006 |
CULT 23.1.2006 |
LIBE 16.3.2006 |
FEMM 24.1.2006 |
||||||||
|
|
PETI 16.3.2006 |
|
|
|
|
||||||||
|
Tõhustatud koostöö |
AFCO |
|
|
|
|
||||||||
|
Raportöör(id) |
Giuseppe Gargani |
|
|||||||||||
|
Endine raportöör / Endised raportöörid |
|
|
|||||||||||
|
Arutamine komisjonis |
30.1.2006 |
23.2.2006 |
21.3.2006 |
|
|
||||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
21.3.2006 |
||||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
19 0 0 |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Maria Berger, Rosa Díez González, Bert Doorn, Monica Frassoni, Giuseppe Gargani, Piia-Noora Kauppi, Klaus-Heiner Lehne, Katalin Lévai, Antonio López-Istúriz White, Hans-Peter Mayer, Aloyzas Sakalas, Francesco Enrico Speroni, Gabriele Hildegard Stauner, Andrzej Jan Szejna, Diana Wallis, Rainer Wieland, Jaroslav Zvěřina, Tadeusz Zwiefka |
||||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed |
Jean-Paul Gauzès, Marie Panayotopoulos-Cassiotou |
||||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
|
||||||||||||
|
Esitamise kuupäev |
23.3.2006 |
|
|||||||||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
... |
||||||||||||