RAPORT Naiste olukord relvastatud konfliktides ja nende roll konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis
3.5.2006 - (2005/2215(INI))
Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
Raportöör: Véronique De Keyser
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
naiste olukorra kohta relvastatud konfliktides ja nende rolli kohta konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325, milles kinnitati, et on oluline, et naised oleksid meestega võrdsed rahu ja julgeoleku säilitamise ja edendamise püüdlustes, ning et neid sellesse täielikult kaasatakse;
– võttes arvesse oma 30. novembri 2000. aasta resolutsiooni naiste osalemise kohta konfliktide rahumeelsel lahendamisel[1];
– võttes arvesse ÜRO 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste deklaratsiooni ning 14.–25. juuni 1993 toimunud inimõiguste ülemaailmse konverentsi Viini deklaratsiooni ja tegevuskava;
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri bülletääni seksuaalse ekspluateerimise ja ärakasutamise erimeetmete kohta (ST/SGB/2003/13);
– võttes arvesse ÜRO 20. detsembri 1993. aasta deklaratsiooni naistevastase vägivalla likvideerimise kohta ja ÜRO 20. novembri 1999. aasta lapse õiguste konventsiooni;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 1979. aastal vastu võetud konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle vabatahtlikku protokolli;
– võttes arvesse ÜRO 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast konventsiooni ja ÜRO Peaassamblee deklaratsiooni 3318 naiste ja laste kaitse kohta hädaolukorras ja relvastatud konfliktides, eriti selle lõiget 4, vastavalt millele tuleb võtta tõhusaid meetmeid, et keelustada naiste tagakiusamine, piinamine, naistevastased karistusmeetmed, naiste alandav kohtlemine ja naistevastane vägivald;
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 17. septembri 1999. aasta resolutsiooni 1265 tsiviilisikute kaitse kohta relvastatud konfliktides, eriti selle lõiget 14, vastavalt millele rahusobitamise, rahuvalve ja rahu kindlustamisega tegelevale ÜRO personalile antakse asjaomane koolitus, eriti inimõiguste, sealhulgas soolisi küsimusi puudutavate sätete valdkonnas;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 15. detsembri 1975. aasta resolutsiooni 3519 naiste osalemise kohta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tugevdamisel, sama peaassamblee 3. detsembri 1982. aasta deklaratsiooni 3763 naiste osalemise kohta rahu ja rahvusvahelist koostööd soodustavates tegevustes, eriti selle lõiget 12, mis käsitleb konkreetseid meetmeid naiste osaluse suurendamiseks rahupüüdlustes;
– võttes arvesse Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi, mis järgnes 4.–15. september 1995 toimunud ÜRO ülemaailmsele naiste konverentsile, eriti selle osa E naiste ja relvastatud konfliktide kohta, poliitiline valdkond, ning 5.–9. juuni 2000 toimunud ÜRO Peking +5 ja Peking +10 eriistungi lõpus vastuvõetud dokumenti uute tegevuste ja algatuste kohta, millega saaks rakendada Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi, eriti selle lõiget 13, mis käsitleb takistusi naiste võrdsel osalemisel rahu taastamisel ning selle lõiget 124 naiste ja meeste võrdse esindatuse kohta rahuvalvemissioonides ja rahuläbirääkimistel;
– võttes arvesse 1998. aastal vastu võetud Rooma statuuti, millega loodi Rahvusvaheline Kriminaalkohus, eriti selle artikleid 7 ja 8, vastavalt milledele vägistamine, seksiorjus, prostitutsioonile sundimine, sunniviisiline rasedus, sunniviisiline steriliseerimine ja kõik muud seksuaalse vägivalla väljundid loetakse inimsusevastasteks kuritegudeks ja sõjakuritegudeks, sarnastades neid samuti teatud piinamise vormiga ja raske sõjakuriteoga, olenemata kas need on rahvusvahelistes konfliktides või sisekonfliktides toime pandud süstemaatiliselt või mitte;
– võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle, vastavalt milledele naised on kaitstud vägistamise ja muude seksuaalse vägivalla vormide eest;
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 1385 (2004) ja soovitust 1665 (2004) "Konfliktide ärahoidmine ja lahendamine: naiste roll", mis mõlemad võeti vastu 23. juunil 2004. aastal;
– võttes arvesse 22. ja 23. jaanuaril 2003. aastal Skopjes toimunud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse 5. Euroopa ministrite konverentsil vastu võetud resolutsiooni "Naiste ja meeste roll konfliktide ärahoidmisel, rahu kindlustamisel ja demokratiseerimisprotsessis pärast konflikte – sooline aspekt";
– võttes arvesse deklaratsiooni "Sooline võrdõiguslikkus: oluline küsimus muutuvas ühiskonnas" ja sellega seonduvat tegevuskava, mis võeti vastu 5. Euroopa ministrite konverentsil;
– võttes arvesse OSCE 7. detsembril 2004. aastal Sofias vastu võetud otsust nr 14/04 OSCE soolise võrdõiguslikkuse edendamise 2004. aasta tegevuskava kohta;
– võttes arvesse OSCE ministrite konverentsil 6. detsembril 2005. aastal Ljubljanas vastu võetud otsust nr 14/05 naiste kohta konfliktide ärahoidmisel, kriiside ohjamisel ja taastamisel pärast konflikti;
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitust 5 (2002) liikmesriikidele naiste kaitsmise kohta vägivalla eest, eriti konfliktide ajal ja pärast konflikte;
– võttes arvesse nõukogu poolt 2005. aasta septembris vastu võetud töödokumenti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise kohta EJKP raames;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja arengukomisjoni arvamusi (A6-0159/2006),
A. arvestades, et konfliktide perioodil langevad naised nagu lapsed ja vanuridki laialdase, sealhulgas seksuaalse väärkohtlemiste ohvriks;
B. arvestades, et relvastatud konfliktides naiste vastu suunatud vägivald ei põhjusta mitte ainult füüsilist ja/või seksuaalset väärkohtlemist, vaid kahjustab sageli ka nende majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi;
C. arvestades, et naiste konfliktiolukorras ilmneva haavatavuse sügavamad põhjused peituvad sageli naise üldises sotsiaalses alahindamises ja piiratud juurdepääsus muu hulgas haridusele ja tööhõivele, ning arvestades, et naiste emantsipeerumine on seega relvastatud konfliktides soospetsiifilise vägivalla vastu võitlemise vajalik eeltingimus;
D. arvestades, et vägistamist ja seksuaalset kuritarvitamist kasutatakse sõjalise relvana vastaspoole alandamiseks ja psühholoogiliseks nõrgestamiseks, kuid et selle tegevuse ohvreid on sageli häbimärgistatud, tõrjutud, väärkoheldud ja kogukonna au taastamise nimel isegi tapetud;
E. rõhutades, et ajalugu on näidanud, et sõjategevusele pühenduvad peamiselt mehed, ja et sellest tulenevalt võiksid naiste erilised oskused dialoogi ja vägivallavastasuse osas aidata väga tõhusalt kaasa konfliktide vältimisele ja rahumeelsele lahendamisele;
F. arvestades, et konfliktide ajal on raskendatud naiste juurdepääs soojätkamistervishoiule, mida nad naistena vajavad, nagu näiteks raseduse vältimine, sugulisel teel nakkavate haiguste ravi, raseduse ajal osutatavad tervishoiuteenused ja raseduse katkestamine naise soovi korral, sünnitamine, sünnitusjärgne ravi ja menopausi ravi;
G. arvestades, et vabatahtlik või pealesunnitud seksuaaltegevus, mille puhul naisel ei ole mingit juurdepääsu kaitsevahenditele, võib soodustada sugulisel teel nakkavate haiguste, näiteks HIV levikut ning arvestades, et selline tegevus leiab aset eriti konfliktide ajal ja põgenikelaagrites;
H. arvestades, et naised, kes langevad konfliktide ajal seksuaalse ärakasutamise ohvriks, leiavad harva kaitset, psühholoogilist, meditsiinilist ja õigusalast abi, mis võimaldaks neil oma kannatustest üle saada ja näha nende põhjustajate karistamist;
I. arvestades, et igasuguse konfliktiolukorraga kaasnev koduvägivald ei vähene konfliktijärgsel ajal, kui võitlejad on koju tagasi jõudnud;
J. arvestades, et kogu maailmas kasutavad rahu nimel tegutsevad naised ühiskondlikku võrgustikku dialoogi loomiseks sõdivate poolte vahel ja õiguse nõudmiseks oma kadunud lähedaste nimel;
K. arvestades, et naiste rahuliikumiste teadlike eesmärkide hulka ei kuulu alati meeste ja naiste vahelisi võimusuhteid määratlevate reeglite ja sotsiaalsete suhete muutmine;
L. arvestades, et naiste osalemine läbirääkimistel ja aktiivsete rollide täitmine rahumeelse ülemineku edendamisel on demokraatia suunas liikumiseks vajalik, aga ebapiisav etapp ning arvestades, et naisi tuleb seetõttu nende poliitilisel edasiminekul toetada ja aidata;
M. arvestades, et mõned erakordsed naised, näiteks Ellen Johnson-Sirleaf Libeeriast ja Micheline Bachelet Tšiilist, on poliitilisest vastupanuliikumisest tõusnud kõrgeimatele riiklikele ametikohtadele, aga et sellised juhtumid on ikka veel liiga harvaesinevad;
N. arvestades, et tõe- ja lepituskomisjonid lihtsustavad konfliktijärgsetes ühiskondades lepitusprotsessi, aga naised osalevad seal veel liiga vähe;
O. arvestades, et mõnede riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks tehtud algatuste üle tuleb heameelt tunda ja kasutada näitena headest tavadest;
P. arvestades, et naiste seas on alati olnud sõdijaid ja vastupanuliikumises osalejaid, aga et nüüd kuuluvad nad soolise võrdõiguslikkuse raames ametlikult mitmete riikide relvajõududesse;
Q. arvestades, et enesetaputerrorism on nähtusena suhteliselt hiljutine ja piiratud ning selle esinemine piirdub islamitraditsiooniga riikidega, ning arvestades, et naissoost enesetaputerroriste leidub vähe;
R. arvestades, et naiste sageli meeleheitlik poliitiline, isiklik ja sotsiaalne olukord on otsustav tegur nende saamisel enesetapuvõitlejaks;
S. arvestades, et praegune fundamentalism õigustab märtrisurma ning naissoost vastupanuvõitlejad ja sotsiaalset võrdsust taotlevad naised on selle sõnumi suhtes haavatavad;
T. arvestades, et ülalnimetatud nähtuse äärmuseni viidud meediakajastus suurendab sotsiaalselt haavatavate noorte silmis huvi enesetapurünnakute vastu, võttes arvesse nende perekonnale pärast nende surma langevat au,
1. rõhutab vajadust süvalaiendada soolist aspekti rahu-uuringutes, konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, rahuvalveoperatsioonidel, konfliktijärgses rehabilitatsioonis ja ülesehitusel ning tagada soolise võrdõiguslikkuse aspekti järgimine väliprogrammides;
Naised kui sõja ohvrid
2. tuletab meelde, et juurdepääs soojätkamistervise teenustele on konfliktisituatsioonides ja põgenikelaagrites konflikti ajal ja pärast seda oluline, ning et nende teenuste puudumisel suureneb emade ja imikute surevus ning levivad sugulisel teel nakkavad haigused; rõhutab, et sellistes tingimustes tekkiv koduvägivald, prostitutsioon ja vägistamine suurendavad veelgi nimetatud teenuste prioriteetsust, sealhulgas ka vajadust, et naistel oleks võimalus haiglakeskkonnas sünnitada ilma meessoost sugulase eelneva loata või soovimatut rasedust katkestada ning pääseda ligi psühholoogilisele abile; toetab kõigile vägistamise ohvriks langenud naistele ja tüdrukutele vahekorrajärgsete rasestumisvastaste vahendite kohese kättesaadavuse tagamist; on seisukohal, et abinõud seksuaal- ja soojätkamisõiguste täieliku austamise tagamiseks aitavad vähendada konfliktsituatsioonis toimepandavate seksuaalvägivallaaktide arvu;
3. rõhutab kõikide liikmesriikide kohustust teha lõpp karistamatusele ja võtta vastutusele isikud, kes vastutavad genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, sealhulgas naiste ja tüdrukute suhtes toime pandud seksuaalvägivalla eest (vägistamine, seksiorjus, prostitutsioonile sundimine, sunniviisiline rasedus, sunniviisiline steriliseerimine ja kõik muud seksuaalse vägivalla sama rasked väljundid) ning näha nimetatud kuritegusid inimsusevastaste kuritegudena ja sõjakuritegudena, ning rõhutab sellega seoses vajadust võimaluse korral välistada selliste kuritegude korral armuandmine;
4. nõuab, et konfliktide ajal väärkohtlemise ja vägivalla ohvriteks langenud naised saaksid esitada kaebusi rahvusvahelistele kohtutele nende väärikusega kooskõlas olevatel tingimustel ja nimetatud kohtute kaitsel füüsilise vägivalla ja trauma eest, mida nad võivad emotsionaalse šokiga mittearvestava küsitlemise ajal kogeda; nõuab, et sellistel juhtudel mõistetakse õigust nii tsiviilõiguslikus kui karistusõiguslikus mõttes ning et rakendatakse toetusprogramme, et neid majanduslikult, sotsiaalselt ja psühholoogiliselt aidata ühiskonda naasta;
5. seab prioriteetseks lapssõdurite kasutamise lõpetamise konfliktides, sealhulgas ka tõelises seksiorjuses elavate väikeste tüdrukute kasutamise; nõuab kindlalt, et nimetatud lastele kehtestataks pikaajalised psühholoogilist, sotsiaalset, hariduslikku ja majanduslikku laadi programmid;
6. mõistab hukka naistevastase vägivalla mis tahes asjaoludel, kuid nõuab nulltolerantsi laste, tüdrukute ja naiste seksuaalse ärakasutamise suhtes relvastatud konfliktides ja põgenikelaagrites; nõuab rangete haldus- ja kriminaalkaristuste kehtestamist humanitaartöötajatele, rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatele, rahukaitsevägedele ja diplomaatidele, kes on sellises ärakasutamises süüdi;
7. nõuab rahaliste vahendite eraldamist, et tegelda valdkondadevaheliste programmide abil koduvägivalla olulise suurenemisega, mille põhjustavad konfliktijärgsel ajal üldine toorus, füüsiline ja majanduslik ebakindlus ning ka meeste läbielatud traumad; märgib, et konfliktijärgsel ajal esinev koduvägivald on tähelepanuta jäetud teema, mida ei ole peetud kuigi tähtsaks; samas põlistab see juba enne konflikti algust väljakujunenud soorolle ja süvendab traumasid, mida (seksuaalse) vägivalla ohvriks langenud naised peavad taluma;
8. rõhutab, et naiste ja laste suur osakaal rahvusvaheliste asutuste poolt registreeritud põgenike ja ümberasustatud isikute seas relvastatud konfliktide ja kodusõdade tagajärjel on suur probleem;
9. rõhutab naiste ja tüdrukute erivajadusi lõhkekehade kõrvaldamisel ning rõhutab, et kuigi jalaväemiine võidi kasutada sõjaolukordades, tapsid või sandistasid need enamjaolt naisi, lapsi ja tavainimesi, kes kaotasid seeläbi võime endale elatist teenida; rõhutab veel kord, et EL peab toetama Ottawa konventsiooni jalaväemiinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja üleandmise keelustamise kohta ning nende hävitamise kohta peamiselt Aafrikas, kuid osaliselt ka Euroopas ja mujal; kutsub ELi üles tõhustama meetmeid konfliktijärgsete piirkondade puhastamiseks jalaväemiinidest ning seeläbi tagama ohvrite ravi ja rehabiliteerimise ning mineeritud maa tagastamise, et inimesed saaksid seal taas turvaliselt elada ja töötada;
Naised kui rahu toojad
10. rõhutab naiste positiivset rolli konfliktide lahendamisel ning palub komisjonil ja liimesriikidel tagada piisav tehniline ja finantsabi nende programmide toetamiseks, mis võimaldavad naistel täielikult rahuläbirääkimiste pidamisel osaleda ning tagavad naistele õigused tsiviilühiskonnas tervikuna;
11. rõhutab naiste positiivset rolli konfliktijärgses ülesehitustöös ning eriti desarmeerimis-, demobilisatsiooni- ja taasintegratsiooniprogrammides (DDR), iseäranis siis, kui need programmid on suunatud lapssõduritele; kutsub liikmesriike üles tagama naiste täieliku osalemise DDR programmides ning eriti otsima võimalusi lapssõdurite taasintegreerimist soodustavate DDR programmide kujundamiseks;
12. rõhutab, et naiste rahuliikumised ja naisorganisatsioonid saaksid konfliktijärgses faasis naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust põhiseaduslike, seaduslike ja poliitiliste reformide tasandil arvesse võtva demokraatliku ühiskonna saavutamiseks pedagoogilist, poliitilist, rahalist ja juriidilist toetust; tervitab erinevaid rahvusvahelisi sellesuunalisi algatusi nagu Austraalia algatus Paapua Uus-Guineas ja Norra algatus Sri Lankas;
13. tervitab erinevaid soopõhiste varajase hoiatamise ja konfliktide järelevalve näitajate loomise algatusi, nagu UNIFEMi, Euroopa Nõukogu, Šveitsi rahufondi, International Alerti ja Forum on Early Warning and Early response'i algatused;
14. avaldab heameelt, et nõukogu tegeles 2005. aastal ÜRO resolutsiooni 1325 rakendamisega Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) raames, käsitledes seda soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisena, ning palub nõukogul arvesse võtta vajadust kaasata inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse alaseid nõunikke Euroopa Liidu juhitud rahuvalve tsiviilvägedesse, ning et tuleb tagada koolitus soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise teemal;
15. kordab oma eelnevaid üleskutseid tõhustada ELi julgeoleku ja kaitsepoliitika (EJKP) parlamentaarset kontrolli;
16. rõhutab käitumise üldstandardite rakendamise ja edasise arengu tähtsust EJKP raames korraldatavate operatsioonide puhul, pöörates erilist tähelepanu mainitud eeskirjade kooskõlale teiste eeskirjadega, mis reguleerivad ELi kohalolu teisi vorme kolmandates riikides, samuti juhtnööridega tsiviilelanikkonna kaitseks ELi juhitud kriisiohjamise operatsioonides;
17. tervitab nõukogu poolt 2005. aasta novembris vastuvõetud töödokumenti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise kohta EJKP raames;
18. kutsub ELi üles toetama meetmeid, mis on suunatud naiste arvu märkimisväärsele suurendamisele EJKP missioonide kõigil tasanditel, eelkõige soodustada naiste kandideerimist ning seadma üles nende kandidatuuri sõjaväelistele, politsei ja poliitilistele ametikohtadele EJKP missioonides juba vastavate missioonide kavandamise algetapis;
19. on veendunud, et EJKP missioonide kavandamise käigus tuleks ette näha kohalike naisorganisatsioonide kaasamine rahuprotsessi, et kasutada ära nende eriline panus ja teha täpselt kindlaks, millisel viisil konfliktid naisi mõjutavad;
20. julgustab ELi pöörama suuremat tähelepanu politseijõudude kohalolekule, ettevalmistusele, väljaõppele ja varustusele sõjaväemissioonides, sest politseiüksused on peamised tsiviilelanike, eriti naiste ja laste turvalisuse tagajad;
21. avaldab heameelt, et ÜRO poolt alates 2000. aastast loodud uutesse rahuvalvemissioonidesse on kaasatud soolise võrdõiguslikkuse nõunikke ning et 2003. aastal loodi selline ametikoht rahuvalveoperatsioonide osakonda;
22. palub, et ei tohi unustata neid julgeid naisi, kes on otsustanud poliitilise vastupanu rahumeelsete vormide kasuks ning kes selle eest on maksnud või maksavad praegugi vangistuse, koduaresti või inimrööviga;
23. rõhutab, et kuigi kunagi loodetavasti kvoote enam ei vajata, on see praegu ainus võimalus anda naistele oluline otsustav poliitiline roll riigi ülesehitamisel ja tagada nende poliitiline esindatus läbirääkimistel; toetab selles küsimuses resolutsiooni 1325 soovitusi ja Euroopa Parlamendi 30. novembri 2000. aasta resolutsiooni (naiste osalemise kohta konfliktide rahumeelsel lahendamisel), milles nõutakse vähemalt 40%-list naiste osakaalu kogu rahuprotsessis, st rahuvahendamisel, rahuvalvel, rahusobitamisel, rahu kindlustamisel ja konfliktide vältimisel, sealhulgas teavitamisel ja jälgimisel ning rahukõnelustel; nõuab ELilt, et tagataks naiste kaasamine poliitilisse dialoogi;
24. peab vajalikuks edendada naiste suuremat osalust ja kohalolekut massiteabevahendites ja avaliku arvamuse kujundamisel, mille kaudu võivad naised oma arvamuse kuuldavaks teha;
25. tervitab komisjoni valimisalast toetust vabade valimiste korraldamisel konfliktidest välja tulnud riikides ning avaldab heameelt naiste osalemise üle valimistel; tervitab ka asjaolu, et naisi on nimetatud mõnede valitavate ametite juhtideks ja nõuab kiiresti üha suurema hulga naiste nimetamise jätkamist valitavate ametite juhtideks;
26. juhib tähelepanu jätkuvale naiste diskrimineerimisele seoses juurdepääsuga kapitalile ja ressurssidele sealhulgas toidule ja haridusele, infotehnoloogiale, tervishoiule ja muudele sotsiaalteenustele, ning on seisukohal, et naiste osalus majandustegevuses nii maa- kui ka linnapiirkondades on väga olulise tähtsusega nende sotsiaalmajandusliku rolli toetamisel konfliktijärgsetes ühiskondades; rõhutab, et mikrokrediidil on juba positiivne roll naistele võimaluse andmisel ning kutsub rahvusvahelist üldsust üles võtma meetmeid mikrokrediidi kasutamise ergutamiseks konfliktijärgsetes riikides;
Naised ja sõda
27. mõistab hukka märtrite apoloogiad, milles tänapäeval pöördutakse noorte, kaasa arvatud noorte naiste poole; märgib, et üleskutsed enesetapurünnakutele ajavad segamini usulise innukuse, meeleheitliku vastupanu okupatsiooni või ebaõigluse vastu ning rünnakute märklauad, milleks on süütud tsiviilohvrid;
28. juhib tähelepanu naissoost enesetaputerroristide probleemile ja rõhutab, et vägistamine sõjalise relvana puudutab kõiki naisi, olenemata rahvusest, usust ja vaadetest; märgib, et vägistamise ohvriks langenud naisi häbimärgistatakse ja tõrjutakse sotsiaalses plaanis ning isegi tapetakse; tuletab meelde, et Sri Lankal värbavad Tamil Eelami Vabadusvõitluse Tiigrid neid enesetapurünnakuid toime panema ja Tšetšeenias on naised sageli sunnitud enesetapurünnakuid toime panema, kuna vägistatuna on naised kaotanud “õiguse elule ja oma vooruslikkuse” ning nad on sedalaadi vägivalla suhtes haavatavamad, ja osaliselt selleks, et vaenlasele oma au röövimise eest kätte maksta; märgib, et see nähtus ei tulene islamiusust, vaid naiste traditsioonilisest rollist ning naiste ja nende neitsilikkuse väärtusest (mis esineb ka islamiga mitteseotud ühiskondades); märgib, et enesetapurünnakud on lisaks vastupanuvorm nende rolli ja neile meeste valitsetavas ühiskonnas seatud ootuste suhtes;
29. avaldab heameelt, et mõned islamivõimud taunivad antud nähtust, selle ulatust ja selle käsitlemist meedias praegu isegi Koraani nimel, mis soodustab elu austamist;
30. palub uurida veritasu nimel ja poliitilistel, sotsiaalsetel või kultuurilistel põhjustel sooritatud enesetapurünnakuid ning tuletab tungivalt rahvusvahelisele üldsusele meelde, et tuleb järgida rahvusvahelist õigust ja püüelda rahu saavutamise suunas kõikjal, kus on olnud või on naiste enesetapurünnakuteks värbamise oht;
Soovitused
31. toetab kõiki soovitusi, millega alates ÜRO resolutsiooni 1325 vastuvõtmisest on üritatud parandada naiste saatust konfliktides, ja palub, et nõukogu ja komisjon lisaksid nimetatud soovitused ja eriti eespool nimetatud Euroopa Parlamendi 30. novembri 2000. aasta resolutsioonis toodud soovitused kõikidesse oma poliitikavaldkondadesse ja viiksid need võimalikult kiiresti ellu;
32. võtab teadmiseks, et vaatamata erinevate rahvusvaheliste ja Euroopa institutsioonide resolutsioonidele, üleskutsetele ning soovitustele, ei saa naised veel täielikult osaleda konfliktide ärahoidmises ja lahendamises, rahuvalveoperatsioonides ja rahu kindlustamisel; võtab seega teadmiseks, mureks ei ole uute soovituste tegemine ning nõuab seetõttu praktilise tegevusprogrammi koostamist, milles määratakse kindlaks selle täitmiseks vajalikud tegurid ning hinnatakse rakendamistulemuste takistusi ja nende tulemuste kontrollimist; nõuab, et Euroopa Parlamendile esitatakse aastaaruanne programmi rakendamise kohta;
33. rõhutab diplomaatilises tegevuses naiste võrdse osalemise olulisust ja kutsub liikmesriike üles värbama rohkem naisi oma diplomaatilistesse teenistustesse ning koolitama naissoost diplomaate läbirääkimis- ja vahendamismeetodite osas, et koostada rahu ja turvalisusega seotud ametikohtade täitmiseks erialase ettevalmistusega naiste nimekirju;
34. nõuab, et üleminekuõigusega seotud mõisteid rakendataks rahuprotsessides ning üleminekul demokraatiale ja õigusriigile, austades ohvrite õigusi, naissoost tunnistajate väärikust, ja et nähtaks ette naiste võrdne osalemine lepituse eesmärgil loodavates uurimiskomisjonides ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kaasamine nimetatud komisjoni poolt vastu võetud meetmete hulka;
35. teeb ettepaneku piirata soovitusi, jättes vaid hädavajaliku, s.o paluda institutsioonidel leida sünergia konkreetsete tegevuste läbiviimiseks koostöös teiste rahvusvaheliste institutsioonidega, mis püüdlevad samade eesmärkide suunas, ning kasutada võimalikult tõhusalt ergutus- ja mõjutusvahenditena finantsperspektiivi 2007–2013 uusi rahastamisvahendeid;
36. soovitab komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel edendada rahualase, isiku väärikuse ja soolise võrdõiguslikkuse austamise õppe lisamist konfliktiolukorras olevate riikide kõikidesse kooli- ja koolitusprogrammidesse, et arendada rahumeelsust ja naiste õiguste austamist nendes ühiskondades ning rahuvalve- ja rahusobitamisvägede, ELi ametnike ja teiste rahvusvaheliste abiorganisatsioonide seas; soovitab nimetatud projekti kaasata kohalikke naisorganisatsioone, emade ühendusi, noortelaagrite kasvatajaid ja õpetajaid;
37. palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile aruanne lapsi ja relvastatud konflikte käsitlevate 2003. aasta suuniste rakendamise kohta;
38. soovitab liikmesriikidel suurendada konfliktipiirkondadest pärit laste ja noorte vastuvõtmisprogramme Euroopa Liidus, et neid päästa vägivalla ja meeleheite maailmast, mis omakorda loob vägivalda, ka naiste vastu; kutsub nõukogu üles paluma liikmesriikidel nimetatud noorte vastuvõtmist lihtsustada, kehtestamata ebavajalikke takistusi; nõuab tungivalt, et transiidiriikidega sõlmitaks kokkulepped, et nad ei takistaks nimetatud humanitaarprogrammide läbiviimist;
39. palub komisjonil toetada naiste ühenduste poolt käivitatud rahualgatusi, eriti multikultuurseid, riigipiire ületavaid ja piirkondlikke algatusi konfliktide lahendamise ja rahu kindlustamisega tegelevatele organisatsioonidele antava poliitilise, tehnilise ja majandusliku toetuse kaudu; nõuab tungivalt, et nõukogu tagaks poliitilise järjepidevuse asjaomaste riikide otsustavate organitega; julgustab Euroopa Parlamenti ja eelkõige naiste õiguste komisjoni looma konfliktipiirkondade segakomisjone, kuhu kuuluksid nimetatud võrgustikest pärit naised ja Euroopa Parlamendi liikmed;
40. palub komisjonil ja teistel doonoritel eraldada vahendeid kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks, eelkõige konfliktide rahumeelses lahendamises osalevate kohalike naiste rühmade toetamiseks, ning anda tehnilist tuge ja kutsealast koolitust;
41. on seisukohal, et komisjon peab finantsperspektiivis 2007–2013 tingimata erivahendina säilitama Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse; tuletab meelde, et vahend on eelnevalt ja edukalt, kohapealsete valitsustega kokkuleppeid sõlmimata suutnud naiste õiguste kaitseks korraldada pakkumiste kutseid ja luua erilisi eelarvejagusid; palub, et komisjon tagaks, et konfliktide ohjamine stabiliseerimisvahendis sisaldaks soolist mõõdet, mis võimaldaks tegelda naiste probleemidega konfliktiolukordades;
42. palub, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine kaasataks nähtavalt ja kontrollitavalt kõikidesse rahastamisvahenditesse, eriti ühinemiseelsesse vahendisse, Euroopa naabruspoliitikasse ning arengukoostöö ja majanduskoostöö vahendisse (DCECI) ja stabiliseerimisvahendisse, ning et see kuuluks assotsiatsioonilepingute tingimuste hulka;
43. rõhutab, et riikide strateegilised plaanid ja tegevuskavad on väga head soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise vahendid, eelkõige pooltevahelise poliitilise tahte olemasolu korral; palub, et kogu EJKP tegevus rakendaks ÜRO resolutsiooni 1325 ja Euroopa Parlamendi 30. novembri 2000. aasta resolutsiooni ning et sellest teavitataks igal aastal Euroopa Parlamenti;
44. palub, et õigus soojätkamistervishoiule säilitatakse ja et komisjon seab selle oma koostöötegevuste ja stabiliseerimisvahendi prioriteediks konfliktipiirkondades, ning et nimetatud prioriteet kajastuks eelarvejagudes;
45. rõhutab vajadust parandada kontrolli toidu, riiete ja tervishoiutoodete, näiteks hügieenisidemete jagamise üle kriisiolukordades ning palub rahvusvahelistel humanitaarabiasutustel tugevdada turvameetmeid pagulaslaagrites, et vähendada naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla ja seksuaalse väärkohtlemise ohtu, ning alustada pagulaslaagrites soojätkamistervist käsitlevate programmidega ja tagada kõikidele vägistamise ohvriks langenud naistele ja tüdrukutele viivitamatu profülaktika vägistamise järel;
46. soovitab alustada koostööd Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu, NATO, kõikide pädevate ÜRO organite, sealhulgas UNIFEMi, OSCE ja võimaluse korral teiste pädevate rahvusvaheliste organite vahel, et kehtestada konfliktide ajal kontrollitavaid soopõhiseid näitajaid, mida saaks kaasata uutesse välis- ja arengupoliitika vahenditesse või mida saaks kasutada varajase hoiatamise vahenditena;
47. on seisukohal, et naiste osalus sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu kõikidel tasanditel konfliktist väljuvas riigis peaks olema võrdne meeste osalusega; on teadlik, et kvootidega ei saa kohe võrdõiguslikkust saavutada, võttes arvesse asjaomase riigi kultuurilist tagapõhja ja sotsiaalset arengut; nõuab seega, et komisjon soodustaks kvootide kehtestamist ÜRO resolutsiooni 1325 ja oma tegevuskavade rakendamisel ning jälgiks arengut võrdõiguslikkuse suunas ja teavitaks Euroopa Parlamenti tulemustest;
48. toetab inimõiguste klausli nõuetekohast rakendamist lepingutes kolmandate riikidega ning rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtete ja vastavate lepete rakendamist, eelkõige seoses naiste õiguste ja vajadustega;
49. usub, et ELi relvaekspordi toimimisjuhendi muutmine õiguslikult siduvaks võib relvastatud konfliktide arvu vähendamise kaudu igal pool maailmas kaasa aidata naiste kannatuste vähendamisele;
50. soovitab, et Euroopa Parlament arutaks enesetapurünnakute probleemi naiste hulgas, algataks uurimuse nimetatud teemal ja lõpetaks selle konverentsiga, kus osaleksid spetsialistid aga ka asjaomaste riikide muud soolise võrdõiguslikkuse küsimustes pädevad isikud ja kõrged islami vaimulikud;
51. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide ning läbirääkija- ja kandidaatriikide valitsustele.
0
0 0
- [1] EÜT C 228, 13.8.2001, lk 186.
SELETUSKIRI
Vahel on raske eristada soolist mõõdet, kui uuritakse naiste seost rahu ja sõdadega. Miks arvatakse, et naised kindlasti on rahumeelsemad kui mehed, kui kogu ajalugu näitab vastupidist? Alates müütilistest Kreeka amatsoonidest tänapäevani on esinenud võrdselt sõjakaid ja rahumeelseid kuulsaid naisi. Naistest enesetaputerroristide osalemine Palestiina või tšetšeenia enesetapurünnakutes tänapäeval on piisav tõend. Paljud ajaloolased käsitlevad sõdade kontekstis naise kujutist ohvrina pooltõena. Käesolev raport käsitleb kolme teemat: naised kui ohvrid, naised kui rahu toojad ja naised kui sõja tekitajad. Aga raport ei põhine ainult naiste mõõtmel, vaid soolisel mõõtmel üldiselt, s.o sotsiaalsel konstruktsioonil, mida poliitiline maailm saab mõjutada aga vaevalt, et ta soolist kuuluvust mõjutada suudab. Raport analüüsib erinevaid mehhanisme, mis vahel ülistavad naissugu ja vahel muudavad selle vahendiks: 1) sotsiaalne suhe seksuaalsuse ja soojätkamisega, 2) suhe staatuse ja erinevate naisterollidega: ema, abikaasa või elukaaslane, tütar või õde, 3) võimalused pääseda sotsiaalsest ebaõiglusest, sealhulgas vastuvõetamatud võimalused.
Rahvaste vahelistes sõdades või siseriiklikes konfliktides on esimesed ohvrid alati kõige nõrgemad inimesed: naised, lapsed ja vanurid. Naised ja tüdrukud, sest nende bioloogiline loomus asetab neid riskide ette, mis on tingitud soojätkamisest, sugulisel teel nakkavatest haigustest ja eriti aidsist, sest sõjad ja konfliktid ei võimalda alati juurdepääsu soojätkamistervise teenustele. Arvud näitavad selgesti, et vaestes, konfliktidest tabatud riikides ja ümberasustatud isikute laagrites viivad seksuaalvahekorrad, sünnitused, soovimatute või vägistamisest tingitud raseduste katkestamise katsed liiga sageli surmani. Lapsed, kelle surevus tervishoiu puuduse, alatoitumuse, epideemiate ja aidsi tõttu niikuinii on kõrgendatud, maksavad konfliktides eriti kõrget hinda. Naiste bioloogilise seisundi dramaatilistele tagajärgedele lisandub veel tõeline barbaarsus naiste vastu, mis on tingitud sotsiaalsetest hoiakust naiste seksuaalsuse suhtes. Kollektiivse naiseröövi kasutamine sõjavahendina vaenlaste alandamiseks, täägilöökidega augustatud tuped, ema üsast loodete välja tirimine, naiste vägistamine nende abikaasade ja laste silme all on kõik kasutatavad sõjarelvad ega esine ainult üksikute juhtumitena. Need ei puuduta mitte ainult naisi, sest Abu Ghraibi vangla on saanud kurikuulsaks naise tõttu, kes kasutas vangide suhtes seksuaalset väärkohtlemist nende psühholoogilise vastupanu murdmiseks. Perekonnale langev häbi ja ümbruskond võivad viia sellise väärkohtlemise ohvriks langenud naiste mõrvadeni: aukuritegu heastab kogu ühiskonna ülesehitusest tingitud vea. Sotsiaalne hoiak seksuaalsusesse ja selle suhe au ja väärikusega soodustabki kuritegusid, olgu need sõjakuriteod või aukuriteod.
Naiste roll emadena, tütardena, abikaasadena ja õdedena on sellise julgust andva identiteedi tekkimise liikumapanev jõud. Vahel on julgus kahe teraga, sest me teame, et hädaolukordades, mida leidub igas konfliktis, on prostitutsioon üks ja vahel kahjuks ainus vahend, et perele elatist teenida, kui mehed on surma saanud või kadunuks jäänud. Julgust on vaja ka õiguse nõudmiseks. Lugematu arv naisi on pöördunud diktaatorlike võimude vastu, relvastamata, lihtsalt jalgsi, et ei unustataks nende kadunuid ja et nõuda õigust. Kõige kuulsamad on Argentiina emad (Las Madres de la Plaza de Mayo), kuid liikumised Daamid Mustas ja Daamid Valges, millele Euroopa Parlamendis anti 2005. aastal Sahharovi auhind, kuuluvad nende heitumatute naiste hulka. Omamata otsustusõigust poliitilistes ringkondades, on nad kasutanud ühendusi ja meedia mõju, et vältida kuritegude unustusse langemist ja nõuda kättemaksu. Teistel juhtudel on naised oma kadunute asemel üles astunud ja relvad haaranud. Asjaolu, mis nimetatud vastupanus peale suure armastuse eriti silma paistab on enda samastamine naiste traditsiooniliste rollidega, tegemist on üheaegselt Antigone ja Ema Courage'iga. Nagu näha, on nad võimelised pere toitmise nimel minema seksuaalse ärakasutamiseni. Kaduma jäänud või lahingus olevate meeste tõttu pere eest vastutavate leskede või üksikute naiste majanduslik hädaolukord on tohutu.
Meie ühiskondade ebavõrdsust rõhutavad struktuurid asetavad naisi traditsioonilistesse rollidesse või alluvusseisu. Paradoksaalselt on ka sõjad ja konfliktid naiste võrdsuse tõestamise võimalused. Kahes Euroopat laastanud maailmasõjas oleme näinud naisi, kes kõikides ühiskonna masinavärkides meeste asemel üles astusid: taludes ja vabrikutes, sageli ametites, mida peeti naiste seisundile täiesti mittesobivateks. Kui konfliktid lõppesid, läksid nad kiiresti kodudesse tagasi. Ajaloolased on tunnistanud asjaolu, et naiste staatus langeb pärast sõdasid. Lääne ühiskondades, kus tuntakse muret soolise võrdõiguslikkuse pärast, on paljud sõjaväed avanud oma uksed ka naistele ja võitlus nende võrdsete õiguste eest on neile isegi andnud võimaluse konfliktides osaleda. Kuid islamiühiskondades, kus rollid on tugevasti kinnitatud patriarhaalsesse traditsiooni, on naiste juurdepääs märtriks saamisele uudne. Enesetaputerroristide fenomen, kaasa arvatud naiste hulgas, ei ole uudis. Ajaloos, eriti Tsaari-Venemaal, on naised oma elu andnud riigivõimu kõrgeimate juhtide vastastes veristes atentaatides. Ajaloo vältel on naistest saanud rõhujate vastupanuliikumistest osavõtjad ja kangelannad. Tänapäeval on naistest enesetaputerroristide fenomen saanud uue ulatuse, näiteks Tšetšeenias, Palestiinas ja Iraagis, kuid ta ei saavuta maailmas kaugeltki samasugust imetlust. Kui enesetaputerroristid annavad tunnistust legitiimsest vastupanust okupatsioonile ja täielikust pühendumusest sageli meeleheitlikule asjale, ei tohi me unustada, et nende tegevus on suunatud täiesti süütutele ohvritele. Nende operatsioonide läbiviimiseks valitakse naisvõitlejaid, sest stereotüüp nõrgast ja relvastamata naisest toimib hästi ka vaenlaste seas. Naisi valitakse, juhendatakse ja õpetatakse ning neile pakutakse võimalus surmas saavutada võrdsus meestega. Märtri apoloogia, pärast enesetaputerroristi surma terve pere osaks saav sotsiaalne tunnustus ja tegevuse asetamine usulisse konteksti tugevdab antud fenomeni tõmbejõudu, mis ei kõnele võrdsest elust vaid võrdsest surmast. Raportöör näeb, et naiste vastupanu ja väärikuse otsimine muudetakse vahendiks ning et usulist sõnumit moonutatakse poliitilistel eesmärkidel. Nimetatud fenomen, mis levib ka meie riikides – nt Iraagis surnud Belgia enesetaputerrorist – väärib, et sellele pööratakse Euroopa tasandil tähelepanu.
Konfliktid on järjekindlad, need koosnevad konfliktieelsest seisundist konfliktist ja konfliktijärgsest seisundist. Olenemata kas naistevastane vägivald tuleneb eraelust, sotsiaalsest või poliitilisest elust, saadab see kahjuks naisi igas faasis ja igale faasile iseloomulikus vormis. Sageli öeldakse, et konfliktide ajal vägistatakse naisi ja tapetakse mehi – väga lühike väide, mis kõike edasi ei anna – tundub aga, et koduvägivald pärast konflikte või sõdu kaugeltki ei vähene, vaid hoopis kasvab. Naised integreeruvad raskesti oma toimimist taastava ühiskonna poliitilisse masinavärki. Seksuaalse vägivalla ohvritena on nad psühholoogiliselt muserdatud, vahel sotsiaalselt tõrjutud, omamata võimalusi õigust nõuda. Nii sotsiaalsel kui poliitilisel tasandil on nad sageli tõrjutud ja kaotavad vähesegi konflikti ajal võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatu. Seetõttu tundub aina olulisem, et rahvusvaheline üldsus toetaks seda riikide taastamisel otsustavat faasi, nõudes, et naised saaksid meestega võrdselt osaleda läbirääkimistel ja kõikides kehtestatavates kodanikuühiskonna ja poliitilise elu masinavärkides: parlamendid, valitsused, ametiasutused, rahvusvaheline esindatus. Mõned hiljutised positiivsed näited lohutavad raportööri oma seisukoha võtmisel. Libeeria riigipeaks valiti äsja naine – Ellen Johnson Sirleaf; ta on hästi tuntud naiste õiguste kaitsmise, korruptsioonivastase võitluse ja demokraatiat toetavate seisukohtade poolest. Teine naine, kelle isa mõrvati, sai äsja Tšiili presidendiks. Ta oli kindral Pinocheti diktatuuri ajal vangis, teda piinati ja ohvrist sai demokraatliku ülemineku osaline. Nii Rwandas, Timoris, Indoneesias, Afganistanis kui Palestiinas täidavad naised parlamendi- ja valitsusliikmete ridu, vahel mitte piisaval, aga siiski olulisel arvul. Jääb üle loota, et naiste osalemine poliitilisel areenil suurendab nendes riikides naiste õigusi, sealhulgas kaitset ja kohtusse pöördumise õigust konfliktides väärkohtlemise ohvriks langenud naistele.
Konfliktieelset ja konfliktiperioodi iseloomustab sageli naiste aktiivsus, et kõrvuti vastasleeri naistega rahu leida. Luuakse paljusid naisühendustele toetuvaid naiste võrgustikke, sageli diskreetselt ja varjatud kujul, nagu siiani Aafrika konfliktides ja vahel nähtavamal kujul nagu Give Peace a Chance 1989. aasta mais ja Jerusalem link 2004. aasta mais. Nimetatud Palestiina ja Iisraeli naiste võrgustik on 2004. aastast alates soovinud teineteisele kätt ulatada, et leida lahendus Jeruusalemma staatusele. Neid võrgustikke on loetamatul arvul ja nende saavutatud konkreetsed tulemused on tagasihoidlikud. Läbi aegade on sõdu ja konflikte põhjustanud geostrateegilised, majanduslikud ja territoriaalsed asjaolud ja hea tahe ei ole piisav poliitilise lahenduse leidmiseks. Kuid nimetatud võrgustikel on vähemalt kaks eelist. Esiteks avavad nad ukse lootusele ja moodustavad uue sotsiaalse võrgu, mida mõlema poole viha oli lõhkunud. Lisaks sellele on neil mõjuvõim poliitiliste ringkondade üle, milledel omakorda on otsene mõju poliitilistele läbirääkimistele, mis võivad viia karistusteni. Võime loota, et praegu loomisel olev rahvusvaheline parlamentaarne naistekomisjon[1] hakkab Iisraeli ja Palestiina vahelise konflikti raames mängima kõrgetasemelist lobitöö rolli.
Kõiki neid küsimusi on käsitletud paljudes raportites ja resolutsioonides. Nimetame lühidalt ÜRO 2000. aasta resolutsiooni 1325, Euroopa Parlamendi liikme Maj Britt Theorini 2000. aasta raportit[2] ning Elizabeth Rheni ja Ellen Johnson Sirleafi 2002. aasta raportit[3]. Nemad, nagu teisedki, on teinud väga konkreetseid ettepanekuid. Raportöör peab ka uurima, millises ulatuses nimetatud ettepanekuid on rakendatud ja rakendamise puudumisel analüüsima selle takistusi. Naised ei ole rahumeelsemad ega demokraatlikumad kui mehed, aga Euroopa Parlament peab vastavalt oma väärtustele eelistama kõiki naiste algatusi, mis toetavad inimõigusi, rahu ja demokraatiat maailmas. See on meie erakonnaülene solidaarsuse ja kohustuse väljund.
- [1] Rahvusvaheline naistekomisjon õiglase ja püsiva Iisraeli-Palestiina rahu heaks (IWC).
- [2] Euroopa Parlamendi resolutsioon naiste osalemise kohta konfliktide rahumeelsel lahendamisel 2000/2025(INI (A5-0308/2000)).
- [3] Elizabeth Rehn ja Ellen Johnson Sirleaf, Women, War and Peace: The Independent Experts’Assessment,Progress of the Worlds’s Women, vol.1, New York, ÜRO Naiste Arengufond (2002)
VÄLISKOMISJONI ARVAMUS (26.4.2006)
naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile
Naiste olukord relvastatud konfliktides ja nende roll konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis
(2005/2215(INI))
Arvamuse koostaja: Jana Hybášková
ETTEPANEKUD
Välisasjade komisjon kutsub naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni kui vastutavat komisjoni üles lisama oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. kordab oma eelnevaid üleskutseid tõhustada ELi julgeoleku ja kaitsepoliitika (EJKP) parlamentaarset kontrolli eesmärgiga tagada naiste olukorra läbipaistev jälgimine ebastabiilsetes piirkondades, kuhu on plaanis saata, või juba saadetakse ELi vägesid;
2. rõhutab käitumise üldstandardite rakendamise ja edasise arengu tähtsust EJKP raames korraldatavate operatsioonide puhul, pöörates erilist tähelepanu mainitud eeskirjade kooskõlale teiste eeskirjadega, mis reguleerivad ELi kohalolu teisi vorme kolmandates riikides, samuti juhtnööridega tsiviilelanikkonna kaitseks ELi juhitud kriisiohjamise operatsioonides ning väljaõppetegevusega, mis on ette nähtud ELi väljaõppekontseptsiooni raames EJKP osana; kutsub nõukogu üles tagama, et kogu ELi kriisijuhtimispersonal saab kohustusliku väljaõppe laste, eriti tüdrukute, ja nende õiguste kaitsmise osas; rõhutab äärmist vajadust lülitada soopõhine väljaõpe kõigisse EJKP missiooni kaasatud töötajate koolitusprogrammi;
3. palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile aruanne lapsi ja relvastatud konflikte käsitlevate 2003. aasta suuniste rakendamise kohta;
4. rõhutab vajadust lülitada antud küsimus Euroopa julgeolekustrateegiasse ning sõjalise- ja tsiviilkriisijuhtimise peaeesmärkidesse ja konfliktide ennetamise programmi; palub nõukogul tagada soolise võrdõiguslikkuse vaatepunkti lülitamise kogu Euroopa Kaitse- ja Julgeolekukolledži poolt korraldatavatesse EJKP koolitustegevusesse;
5. julgustab ELi pöörama suuremat tähelepanu politseijõudude kohalolekule, ettevalmistusele, väljaõppele ja varustusele sõjaväemissioonides, sest politseiüksused on peamised tsiviilelanike, eriti naiste ja laste turvalisuse tagajad; on seisukohal, et sõjaväelaste mandaat ELi sõjaväemissioonides pole piisav, et tagada küllaldane kaitse, turvalisuse garantii ning naistele ja lastele vajalikud teenused konflikti lahendamise ja konfliktijärgsel perioodil; teeb ettepaneku, et nii sõjaväelased kui ka politseinikud moodustaksid ELi sõjaväemissioonid EJKP operatsioonideks;
6. rõhutab naiste tähtsat rolli rahuvalvemissioonides, mis on suunatud naistevastase vägivalla kaotamiseks konflikti- ja konfliktijärgsetes piirkondades, ja kutsub ELi üles toetama meetmeid, mis on suunatud naiste arvu märkimisväärsele suurendamisele EJKP missioonide kõigil tasanditel;
7. kutsub ELi liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et kaasata naisi sõjaväelaste, politseinike, poliitiliste ametnike ja diplomaatide hulka; palub ELi liikmesriikidel soodustada naiste kandideerimist ning seadma üles nende kandidatuuri politsei ning sõjaväelistele ja poliitilistele ametikohtadele EJKP missioonides juba vastavate missioonide kavandamise algetapis;
8. tervitab nõukogu poolt 2005. aasta novembris vastuvõetud töödokumenti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise kohta EJKP raames, mis keskendub praktilistele meetmetele soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks EJKP poliitilises protsessis ning naiste süstemaatilisele kaasamisele ELi sõjaväeliste ja mittesõjaväeliste missioonide kõikidel tasanditel;
9. rõhutab naiste kaasamise vajadust läbirääkimistesse, mida peetakse relvastatud konfliktide lõpetamiseks, ning nõuab, et nõukogu ja komisjon julgustaksid sõdivaid pooli alati sellega arvestama, samuti vajadust rakendada üleminekuõiguse põhimõtteid rahuprotsesssides ning demokraatliku õigusriigi loomise perioodil, austades seejuures ohvrite õigusi ning luues naistele võrdsed võimalused esindatuseks uurimiskomisjonides nimetatud komisjonide poolt võetud meetmete vastavuse kontrollimiseks ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks;
10. toetab tugevalt Kosovo naisorganisatsioonide mõjuka koalitsiooni poolt 8. märtsil 2006. aastal esitatud üleskutset kaasata naisi piirkonna tulevase staatuse üle läbirääkimisi pidavasse rahvusvahelisse seitsmest mehest koosnevasse Kosovo esindusse; kahetseb, et senini on seda üleskutset eiratud;
11. on veendunud, et EJKP missioonide kavandamise käigus tuleks ette näha kohalike naisorganisatsioonide kaasamine rahuprotsessi, et kasutada ära nende eriline panus ja teha täpselt kindlaks, millisel viisil konfliktid naisi mõjutavad;
12. rõhutab naiste positiivset rolli konfliktide lahendamisel ning palub komisjonil ja liimesriikidel tagada piisav tehniline ja finantsabi nende programmide toetamiseks, mis võimaldavad naistel täielikult rahuläbirääkimiste pidamisel osaleda ning tagavad naistele õigused tsiviilühiskonnas tervikuna;
13. rõhutab naiste positiivset rolli konfliktijärgses ülesehitustöös ning eriti desarmeerimis-, demobilisatsiooni- ja taasintegratsiooniprogrammides (DDR), iseäranis siis, kui need programmid on suunatud lapssõduritele; kutsub liikmesriike üles tagama naiste täieliku osalemise DDR programmides ning eriti otsima võimalusi lapssõdurite taasintegreerimist soodustavate DDR programmide kujundamiseks;
14. kutsub üles mõistma kohut tsiviilelanike ja eriti laste vastu suunatud sõjakuritegude toimepanijate üle; nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid selles osas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rolli;
15. juhib tähelepanu sellele, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus määratleb selgelt inimsusevastased kuriteod, ning nõuab seksuaalvägivallast ja massivägistamisest kui sõjarelvadest teatamise korra kehtestamist, et tagada kõnealuste tegude karistamine; rõhutab vajadust tagada kõigile vägistamise ohvriks langenud naistele ja tüdrukutele vahekorrajärgsete rasestumisvastaste vahendite kohene kättesaadavus ning leiab, et abinõude rakendamine seksuaal- ja soojätkamisõiguste täielikuks austamiseks aitab vähendada konfliktsituatsioonis toimepandavate seksuaalvägivallaaktide arvu;
16. rõhutab, et naiste ja laste suur osakaal rahvusvaheliste asutuste poolt registreeritud põgenike ja ümberasustatud isikute seas relvastatud konfliktide ja kodusõdade tagajärjel on suur probleem;
17. rõhutab naiste ja tüdrukute erivajadusi lõhkekehade kõrvaldamisel ning relvastatud konflikti ohvrite rehabiliteerimisel ja taasintegreerimisel; palub Euroopa Ühendusel tagada piisav rahastamine, et lülitada soolise võrdõiguslikkuse vaatepunkt stabiilsusinstrumendi raames nimetatud programmidesse järgmise programmiperioodi (2007–2013) jooksul;
18. rõhutab, et kuigi jalaväemiine võidi kasutada sõjaolukordades, tapsid või sandistasid need enamjaolt naisi, lapsi ja tavainimesi, kes kaotasid seeläbi võime endale elatist teenida; rõhutab veel kord, et EL peab toetama Ottawa konventsiooni jalaväemiinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja üleandmise keelustamise kohta ning nende hävitamise kohta peamiselt Aafrikas, kuid osaliselt ka Euroopas ja mujal; kutsub ELi üles tõhustama meetmeid konfliktijärgsete piirkondade puhastamiseks jalaväemiinidest ning seeläbi tagama ohvrite ravi ja rehabiliteerimise ning mineeritud maa tagastamise, et inimesed saaksid seal taas turvaliselt elada ja töötada;
19. toetab inimõiguste klausli tõhusamat rakendamist lepingutes kolmandate riikidega ning rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtete ja vastavate lepete rakendamist, eelkõige seoses naiste õiguste ja vajadustega;
20. usub, et ELi relvaekspordi toimimisjuhendi muutmine õiguslikult siduvaks võib relvastatud konfliktide arvu vähendamise kaudu igal pool maailmas kaasa aidata naiste kannatuste vähendamisele.
MENETLUS
Pealkiri |
Naiste olukord relvastatud konfliktides ja nende roll konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis | |||||
Menetluse number |
||||||
Vastutav komisjon |
FEMM | |||||
Arvamuse esitaja(d) |
AFET 17.11.2005 | |||||
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
| |||||
Arvamuse koostaja |
Jana Hybášková 25.1.2006 | |||||
Endine arvamuse koostaja |
| |||||
Arutamine parlamendikomisjonis |
in SEDE on 23.3.2006 |
in AFET on 19.4.2006 |
|
|
| |
Vastuvõtmise kuupäev |
20.4.2006 | |||||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
48 3 3 | ||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Elmar Brok, Simon Coveney, Giorgos Dimitrakopoulos, Camiel Eurlings, Jana Hybášková, Vytautas Landsbergis, Edward McMillan-Scott, Francisco José Millán Mon, Alojz Peterle, João de Deus Pinheiro, Paweł Bartłomiej Piskorski, Jacek Emil Saryusz-Wolski, György Schöpflin, Gitte Seeberg, Antonio Tajani, Ari Vatanen, Karl von Wogau, Panagiotis Beglitis, Monika Beňová, Véronique De Keyser, Ana Maria Gomes, Richard Howitt, Toomas Hendrik Ilves, Pasqualina Napoletano, Raimon Obiols i Germà, Michel Rocard, Libor Rouček, Luis Yañez-Barnuevo García, Jelko Kacin, Cecilia Malmström, Philippe Morillon, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Baroness Nicholson of Winterbourne, István Szent-Iványi, Paavo Väyrynen, Angelika Beer, Raül Romeva i Rueda, André Brie, Tobias Pflüger, Bastiaan Belder, Paul Marie Coûteaux, Konrad Szymański, | |||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed |
Laima Liucija Andrikienė, Michael Gahler, Kinga Gál, Tunne Kelam, Carlos Carnero González, Alexandra Dobolyi, Miguel Angel Martínez Martínez, Inger Segelström, Hélène Flautre, Milan Horáček, Ģirts Valdis Kristovskis, Irena Belohorská | |||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
| |||||
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
| |||||
ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (26.4.2006)
naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile
Naiste olukord relvastatud konfliktides ja nende roll konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis
(2005/2215(INI))
Arvamuse koostaja: Feleknas Uca
ETTEPANEKUD
Arengukomisjon kutsub naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni kui vastutavat komisjoni üles lisama oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. rõhutab vajadust süvalaiendada soolist aspekti rahu-uuringutes, konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, rahuvalveoperatsioonidel, konfliktijärgses rehabilitatsioonis ja ülesehitusel ning tagada soolise võrdõiguslikkuse aspekti järgimine väliprogrammides;
2. tunneb heameelt olemasolevate lähenemisviiside üle nais- ja soouuringutel põhinevate, näiteks naiste rahvusvahelise rahu ja vabaduse liidu (WILPF) läbiviidud feministlike rahu-uuringute alal;
3. palub ELi liikmesriikidel ja rahvusvahelisel üldsusel edendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325/2000 kohaldamist ja koostada riiklikke tegevuskavasid ning strateegiadokumente;
4. palub komisjonil ja teistel doonoritel eraldada vahendeid kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks, eelkõige konfliktide rahumeelses lahendamises osalevate kohalike naiste rühmade toetamiseks, ning anda tehnilist tuge ja kutsealast koolitust;
5. palub rahvusvahelisel üldsusel tagada, et rahulepingutes arvestatakse kõiki turvalisuse aspekte, sealhulgas õiguslikke, poliitilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja füüsilisi seisukohti soolisest aspektist lähtudes, ning samuti võetakse arvesse naiste ja tüdrukute erivajadusi ja -huve;
6. palub rahvusvahelisel üldsusel tagada, et kriminaalmenetluse raames kuritegude eest karistamise käigus säilitatakse naistunnistajate väärikus ja tagatakse neile sobiv abi, kirjaliku ja suulise tõlke võimalused ning kaitse tunnistuste andmisel;
7. rõhutab, et konfliktiolukordades ohustab soopõhine vägivald naisi rohkem, märkides eriti Darfuri, Rwanda ja Kongo Demokraatliku Vabariigi naiste praegusi ülimaid kannatusi ja tagakiusamist;
8. julgustab ELi toetama meetmeid, mis aitavad vähendada naiste vastu suunatud rünnakute arvu ja suurendada julgeolekut, sealhulgas tugevdades tsiviilpolitsei, eriti naispolitseinike kohalolekut;
9. rõhutab vajadust parandada kontrolli toidu, riiete ja tervishoiutoodete, näiteks hügieenisidemete jagamise üle kriisiolukordades ja palub rahvusvahelistel humanitaarabiasutustel tugevdada turvameetmeid pagulaslaagrites, et vähendada naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla ja seksuaalse väärkohtlemise ohtu, ning alustada pagulaslaagrites soojätkamistervist käsitlevate programmidega ja tagada kõikidele vägistamise ohvriks langenud naistele ja tüdrukutele viivitamatu profülaktika vägistamise järel;
10. nõuab, et seksuaalvägivalla ohvriks langenud naistel ja tüdrukutel oleks täielik juurdepääs seksuaal- ja soojätkamistervise teenustele ja nõustamisele, ning nõuab, et käivitatakse programmid naiste võimaliku häbimärgistamisega toimetulemiseks ja aidatakse neil taaslõimumuda ühiskonda;
11. rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu naissoost enesetaputerroristidele ja juhib tähelepanu sellele, et oluline on määratleda ohustatud naistele suunatud programmid; soovitab anda kohalikele ametivõimudele ja valitsusväliste organisatsioonide töötajatele kutsealast koolitust;
12. rõhutab vajadust edendada riiklike ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide, valitsusväliste osalejate ja kodanikuühiskonna rolli demokraatiale üleminekul;
13. tunnistab tüdrukute erilist haavatavust vägivalla ja diskrimineerimise suhtes ning nõuab suuremaid jõupingutusi, et kaitsta tüdrukuid igasuguse vägivalla eest, sealhulgas vägistamise, seksuaalse ekspluateerimise ning relvajõududesse värbamise eest, ning nõuab poliitika ja programmide rakendamist tüdrukute staatuse edendamiseks konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades;
14. on seisukohal, et naiste osalus majandustegevuses nii maa- kui ka linnapiirkondades on väga olulise tähtsusega nende sotsiaalmajanduslikku rolli toetamisel konfliktijärgsetes ühiskondades; rõhutab, et mikrokrediidil on juba positiivne roll naistele võimaluse andmisel, ning kutsub rahvusvahelist üldsust üles võtma meetmeid mikrokrediidi kasutamise ergutamiseks konfliktijärgsetes riikides;
15. rõhutab, et on vaja edendada naiste täielikku osalust poliitikas, sealhulgas kohaldades valemeid või kvoote, mis tagavad võrdse osaluse otsuste tegemise protsessis ning kõnelustel, mille eesmärk on säilitada ning edendada rahu ja julgeolekut, ning konflikti ennetusel või lahendamisel; sellega seoses nõuab ELilt, et tagataks naiste kaasamine poliitilisse dialoogi;
16. peab vajalikuks edendada naiste suuremat osalust ja kohalolekut massiteabevahendites ja avaliku arvamuse kujundamisel, mille kaudu võivad naised oma arvamuse kuuldavaks teha;
17. juhib tähelepanu jätkuvale naiste diskrimineerimisele seoses juurdepääsuga kapitalile ja ressurssidele, sealhulgas toidule ja haridusele, infotehnoloogiale, tervishoiule ja muudele sotisaalteenustele, ning nõuab, et rahvusvaheline üldsus võtaks meetmeid nende ebavõrdsuste kõrvaldamiseks, mis takistavad naiste täielikku osalust rahu tagamisel ja ülesehitusel;
18. palub rahvusvahelisel üldsusel ja ELi liikmesriikidel takistada lapssõdurite – poiste ja tüdrukute – ja naissõdurite värbamist ning toetada programme, mille eesmärk on pakkuda psühholoogilist abi relvastatud konfliktide tulemusel tekkinud traumajärgse stressi käes vaevlevatele lastele, noortele ja naistele ning hõlbustada nende sotsiaalset taaslõimumist.
MENETLUS
Pealkiri |
Naiste olukord relvastatud konfliktides ja nende roll konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis | |||||
Menetluse number |
||||||
Vastutav komisjon |
FEMM | |||||
Arvamuse esitaja(d) |
DEVE 16.3.2006 | |||||
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
| |||||
Arvamuse koostaja |
Feleknas Uca 1.12.2005 | |||||
Endine arvamuse koostaja |
| |||||
Arutamine parlamendikomisjonis |
13.3.2006 |
|
|
|
| |
Vastuvõtmise kuupäev |
24.4.2006 | |||||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
13 0 0 | ||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Margrete Auken, Margrietus van den Berg, Marie-Arlette Carlotti, Michael Gahler, Filip Andrzej Kaczmarek, Miguel Angel Martínez Martínez, Manolis Mavrommatis, Luisa Morgantini, Horst Posdorf, Frithjof Schmidt, Jürgen Schröder, Feleknas Uca | |||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed |
Gabriele Zimmer | |||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
| |||||
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
... | |||||
MENETLUS
Pealkiri |
Naiste olukord relvastatud konfliktides ja nende roll konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis | ||||||||||
Menetluse number |
|||||||||||
Vastutav komisjon |
FEMM | ||||||||||
Arvamuse esitaja(d) |
AFET |
DEVE |
|
|
| ||||||
Arvamuse esitamisest loobumine |
|
|
|
|
| ||||||
Tõhustatud koostöö |
|
|
|
|
| ||||||
Raportöör(id) |
|
| |||||||||
Endine raportöör / Endised raportöörid |
Véronique De Keyser |
| |||||||||
Arutamine parlamendikomisjonis |
21.3.2006 |
25.4.2006 |
|
|
| ||||||
Vastuvõtmise kuupäev |
25.4.2006 | ||||||||||
Lõpphääletuse tulemused |
+ - 0 |
20 0 4 | |||||||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Edit Bauer, Hiltrud Breyer, Maria Carlshamre, Věra Flasarová, Lissy Gröner, Zita Gurmai, María Esther Herranz García, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Astrid Lulling, Angelika Niebler, Siiri Oviir, Doris Pack, Christa Prets, Teresa Riera Madurell, Amalia Sartori, Eva-Britt Svensson, Anne Van Lancker, Anna Záborská | ||||||||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed |
Véronique De Keyser, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Anna Hedh, Zita Pleštinská, Feleknas Uca | ||||||||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Joel Hasse Ferreira | ||||||||||
Esitamise kuupäev |
3.5.2006 | ||||||||||
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
| ||||||||||