Menetlus : 2005/2245(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0207/2006

Esitatud tekstid :

A6-0207/2006

Arutelud :

PV 06/07/2006 - 4
CRE 06/07/2006 - 4

Hääletused :

PV 06/07/2006 - 6.18
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2006)0320

RAPORT     
PDF 164kWORD 135k
6.6.2006
PE 371.982v02-00 A6-0207/2006

Õiglane kaubandus ja areng

(2005/2245(INI))

Arengukomisjon

Raportöör: Frithjof Schmidt

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 rahvusvahelise kaubanduse komisjonI ARVAMUS
 MENETLUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

õiglase kaubanduse ja arengu kohta

(2005/2245(INI))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse oma 2. juuli 1998. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse kohta(1);

 võttes arvesse oma 10. aprilli 2003. aasta resolutsiooni kriisi kohta rahvusvahelisel kohviturul(2);

 võttes arvesse komisjoni 12. veebruari 2004. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Põllumajanduskaupade ahelad, sõltuvus ja vaesus – ettepanek võtta vastu ELi tegevuskava” (KOM(2004)0089);

 võttes arvesse komisjoni 29. novembri 1999. aasta teatist nõukogule „Õiglane kaubandus” (KOM(1999)0619);

 võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27. oktoobri 2005. aasta arvamust „Eetiline kaubandus ja tarbijagarantii kavad” (REX/196);

 võttes arvesse Arushas 21.–23. novembril 2005. aastal peetud Aafrika Liidu kaubandusministrite konverentsil vastu võetud Aafrika kaupade deklaratsiooni ja tegevuskava;

 võttes arvesse São Paulo konsensust, ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi üheteistkümnendat istungit, mis toimus São Paulos 13.–18. juunil 2004;

 võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 177 ja 181;

 võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide (AKV) rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping)(3) ja mida muudeti Luxembourg’is 25. juunil 2005. aastal, eelkõige selle artikli 23 lõiget g;

 võttes arvesse komisjoni poolt 2001. aastal avaldatud kokkuvõtet Cotonou lepingu koostöökavade kohta;

 võttes arvesse Euroopa Komisjoni keskkonnaalaste riigihangete käsiraamatut pealkirjaga „Buying Green”(2004);

 võttes arvesse AFNORi projekti pealkirjaga „Les critères applicables à la démarche de commerce équitable” (9. detsember 2005);

 võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

 võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0207/2006),

A.  arvestades, et õiglane kaubandus on osutunud tõhusaks jätkusuutliku arengu edendamise viisiks;

B.   arvestades, et õiglase kaubanduse ning teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste ühine püüdlus on teatud sotsiaalsetele, keskkonna- ja arengualastele kriteeriumidele vastavate toodete turustamine, müümine ja edendamine;

C.  arvestades, et õiglane kaubandus ning teised sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvad sõltumatult kontrollitavad kaubanduse algatused on olulised vahendid aastatuhande arengueesmärkide, eelkõige vaesuse kaotamise ja ülemaailmse arengupartnerluse saavutamisel;

D.  arvestades, et arengumaade paljude peamiste põllumajanduslike ekspordiartiklite, näiteks suhkru, puuvilla, kakao ja kohvi hinnad langesid 1970. ja 2000. aasta vahel 30 kuni 60 protsendi võrra, mis sundis väiketalunikke müüma oma kaupa alla omahinna ja vähendas paljude maailma vaeseimate riikide sissetulekut, ning arvestades, et õiglane kaubandus võib pakkuda lahendusi;

E.   arvestades, et üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artiklid XXXVI-XXXVIII kohustavad Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeid võtma vajaduse korral kaupade hindade stabiliseerimiseks ühismeetmeid; ning arvestades, et Aafrika Liit nõuab, et kaupade küsimus oleks käimasolevate WTO läbirääkimiste üheks teemaks;

F.   arvestades, et Cotonou lepingu artikli 23 lõige g näeb ette õiglase kaubanduse edendamise toetamist ning kokkuvõte Cotonou lepingu koostöökavade kohta täpsustab, et „koostöö kaudu toetatakse nii arengumaade tootjate rühmi kui ka ELi valitsusväliseid organisatsioone eelarve rubriikidest ja EAFi vahenditest; seda toetust kasutatakse uute tooterühmade käivitamise rahastamiseks, tarbijate teadlikkuse tõstmise kampaaniates, haridustegevuses ja suutlikkuse arendamisel”;

G.  arvestades, et õiglasel kaubandusel on kaks lahutamatut eesmärki: anda arengumaade väiketootjatele ja töötajatele võimalusi arenemiseks ning mõjutada rahvusvahelist kaubandussüsteemi ja eraettevõtteid olema õiglasemad ja soodustama jätkusuutlikku arengut; arvestades, et rahvusvaheline õiglase kaubanduse liikumine püüab viimast eesmärki saavutada eeskujuks olemise ning valitsustele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja ettevõtetele surve avaldamise kaudu;

H.  arvestades, et mitmed sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvad sõltumatult kontrollitavad kaubanduse algatused taotlevad eesmärke, mis toetavad arengumaade tootjate ja töötajate jätkusuutlikku arengut ning pakuvad eraettevõtetele võimalust muutuda jätkusuutliku arengu tõhusateks toetajateks ja selles aktiivseteks osalejateks;

I.    arvestades, et õiglase kaubanduse organisatsioonid etendavad olulist osa teadlikkuse tõstmisel põhja-lõuna suhete alal, eelkõige avalike kampaaniate ja kodanikevahelise koostöö tugevdamise kaudu, ning samuti õiglase kaubanduse linnade ja ülikoolide kontseptsiooni kaudu;

J.    arvestades, et õiglase kaubanduse müük Euroopas on alates 2000. aastast kasvanud keskmiselt 20% võrra aastas ja sellest saab kasu rohkem kui miljon tootjat ja nende perekonda ning see suurendab Euroopa tarbijate huvi vastutustundliku ostmise vastu; arvestades, et kasv on Euroopa liikmesriikides erinev ja õiglase kaubanduse üldine turuosa on endiselt väike, kuid kasvab kiiresti, ning et rahvusvahelised suundumused on samuti julgustavad;

K.  arvestades, et järjest rohkem Euroopa jaemüüjaid teevad olulisi jõupingutusi toetamaks õiglast kaubandust ja teisi sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvaid sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi, kandes edasi õiglase kaubanduse väärtusi ja pakkudes õiglase kaubanduse tooteid oma müügikohtades;

L.   arvestades, et miljonid tootjad tahavad ühineda õiglase kaubanduse süsteemi ning teiste sotsiaalseid ja keskkonnalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatustega ning et samas kui edasine kasvupotentsiaal on suur, põhjustab rahvusvaheline kaubandus- ja põllumajanduspoliitika raskusi eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele arengumaades, sealhulgas õiglase kaubanduse tootjatele;

M.  arvestades, et on vaja tõsta Euroopa tarbijate teadlikkust õiglase kaubanduse positiivsest mõjust tootjate ja nende kohalike kogukondade sotsiaal-majanduslikule olukorrale;

N.  arvestades, et tootjad ja tarbijad saavad kasu juba kehtivast ühtsest äratuntavast õiglase kaubanduse sertifitseerimismärgist;

O.  arvestades, et õiglase kaubanduse kontekstis tuleb erilist tähelepanu pöörate naiste rollile, kes on jätkusuutliku arengu põhilised majandussubjektid;

P.   arvestades, et õiglane kaubandus on osutunud tõhusaks vahendiks põlisrahvaste toetamisel, andes neile võimaluse müüa oma kaupu otse Euroopa turgudele, jätkates samas oma traditsioonilist elulaadi ja tootmist;

Q.  arvestades, et õiglase kaubanduse tooteid turustatakse kahel erineval moel: ühtse kanali kaudu, kus tooted (peamiselt käsitöötooted) imporditakse õiglase kaubanduse organisatsioonide kaudu ja müüakse peamiselt spetsiaalsetes õiglase kaubanduse poodides (maailmapoed) ning märgistamise kaudu, mille puhul kaup märgistatakse spetsiaalsete õiglase kaubanduse sertifitseerimisasutuste poolt tõestamaks, et nende tooteketid järgivad õiglase kaubanduse põhimõtteid;

R.   arvestades, et viimase viiekümne aasta jooksul on rahvusvaheline õiglase kaubanduse liikumine, mis on koondunud rahvusvahelistesse õiglase kaubanduse ühingutesse FLO, IFAT, NEWS ja EFTA, töötanud rahvusvaheliselt välja ühtsed vabatahtlikud standardid märgistatud ja märgistamata õiglase kaubanduse toodete ja organisatsioonide jaoks;

S.   arvestades, et õiglase kaubanduse edu ja õiguskaitse puudumise taustal valitseb oht, et seda kontseptsiooni võivad kasutada ära ettevõtted, mis sisenevad õiglase kaubanduse turule vastavaid nõudeid täitmata; see võib vähendada arengumaade vaeste ja ebasoodsas olukorras olevate tootjate kasu, samuti võib see vähendada läbipaistvust tarbijate jaoks ning võib rikkuda nende õigust saada asjakohast tooteteavet;

T.   arvestades, et mõnedes liikmesriikides on algatatud õigusloomega seotud protsessid õiglase kaubanduse mõiste ja õiglase kaubanduse organisatsioonide kriteeriumite kasutamise reguleerimiseks;

U.  arvestades, et komisjonil ei ole selget poliitikat, mis käsitleks õiglast kaubandust ning sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvaid sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi ning et erinevate peadirektoraatide vahel puudub struktureeritud koostöö;

V.  arvestades, et praegune abi ja toetus õiglasele kaubandusele, õiglase kaubanduse organisatsioonidele ja teistele sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvatele sõltumatult kontrollitavatele kaubanduse algatustele Euroopas on piiratud ja killustatud;

W. arvestades, et Euroopa Ühenduse institutsioonides pakutakse järjest rohkem õiglase kaubanduse tooteid;

X.  arvestades, et on olemas WTO reeglitele vastavad vahendid, mille kaudu valitsused saavad õiglast kaubandust toetada, eeldusel, et need on WTO liikmesriikide suhtes mittediskrimineerivad,

1.   nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks õiglase kaubanduse kohta soovituse ning tunnistab, et mittesiduv õigusakt on praegusel ajahetkel asjakohane ja sellega ei kaasne ülereguleerimise ohtu; ning nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks soovituse avaldamist teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste kohta;

2.   usub, et õiglane kaubandus peaks ärakasutamise ohu vältimiseks vastama reale õiglase kaubanduse liikumise poolt Euroopas kehtestatud kriteeriumitele:

a)             õiglane tootjahind, mis tagab õiglase palga ja katab jätkusuutliku tootmise ja elamise kulud; see hind peab olema vähemalt sama kõrge kui õiglase kaubanduse miinimumhind ja lisatasud, nagu need on määratletud rahvavaheliste õiglase kaubanduse ühingute poolt;

b)            kui tootja nõuab, tuleb osa tasu maksta ettemaksena;

c)             pikaajalised stabiilsed suhted tootjatega ja tootjate osalemine õiglase kaubanduse standardite kehtestamisel;

d)             läbipaistvus ja jälgitavus kogu turustusahelas, et tagada tarbija asjakohane teavitamine;

e)             tootmistingimused, mis vastavad kaheksale Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikonventsioonile;

f)              austus keskkonna vastu, inimõiguste ning eelkõige naiste ja laste õiguste kaitsmine ning traditsiooniliste tootmismeetodite järgimine, mis edendavad majanduslikku ja sotsiaalset arengut;

g)             arengumaade tootjate, eelkõige väiketootjate ja ebasoodsas olukorras olevate tootjate ja töötajate, nende organisatsioonide ja ka vastavate kogukondade suutlikkuse arendamine ja volituste suurendamine, et tagada õiglase kaubanduse jätkusuutlikkus;

h)            tootmise ja tootjaorganisatsioonide turulepääsu toetamine;

i)              teadlikkuse tõstmine õiglase kaubanduse tootmise ja kaubandussuhete kohta, õiglase kaubanduse missiooni ja eesmärkide kohta ning rahvusvahelise kaubanduse reeglite valdava ebaõigluse kohta;

j)                         nimetatud kriteeriumide järgimise seire ja kontroll, milles peavad suuremat rolli mängima lõunapoolsed organisatsioonid ning mille tulemuseks on väiksemad kulud ja suurem kohalik osalemine sertifitseerimisprotsessis;

k)            õiglase kaubanduse tegevuse mõju korrapärane hindamine;

3.   rõhutab, et märkimisväärseim osa õiglase kaubanduse müügi kasvust on saavutatud märgistatud toodete arvelt ning et õiglase kaubanduse märgistamise algatused on välja arendatud enamuses Euroopa riikides;

4.   märgib, et Euroopa on õiglase kaubanduse toodete suurim turg, hõlmates hinnanguliselt 60 kuni 70% ülemaailmsest müügist ning omades edasist kasvupotentsiaali;

5.   tuletab meelde, et vaba ja õiglase mitmepoolse kaubandussüsteemi loomine on parimaks vahendiks globaliseerumise tõhusa juhtimise saavutamiseks kõigi hüvanguks; samuti on õiglase kaubanduse süsteem osutunud tõhusaks vahendiks vaesuse vähendamisel ning jätkusuutliku arengu edendamisel, ning on veendunud, et pikema aja jooksul aitaks see arengumaadel mitmepoolses kaubandussüsteemis võrdselt osaleda, tagada neile stabiilne ja püsiv juurdepääs Euroopa turule ning tõsta tarbijate teadlikkust;

6.   tuletab meelde, et samas kui rahvusvahelised kaubanduskokkulepped ei suuda vaestele riikidele midagi pakkuda, on õiglase kaubanduse süsteem osutunud vaesuse vähendamisel ja jätkusuutliku arengu edendamisel tõhusaks vahendiks; on veendunud, et pikema aja jooksul võimaldaks see arengumaadel mitmepoolses kaubandussüsteemis täielikult osaleda;

7.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama õiglast kaubandust ja teisi sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvaid sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi kui tõhusaid vahendeid aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel ning tunnustama õiglase kaubanduse organisatsioonide ja teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste olulist rolli arengumaade väikeste ja ebasoodsas olukorras olevate tootjate toetamisel ning Euroopa tarbijate teadlikkuse tõstmisel seoses jätkusuutlike ja eetiliste põhja-lõuna kaubandussuhetega üldiselt ja eriti õiglase kaubandusega;

8.   tuletab meelde, et Euroopa kaubanduspoliitika peab parandama lõunapiirkonna väiketootjate turulepääsu;

9.   palub komisjonil viia läbi uuring selle kohta, kuidas õiglasest kaubandusest võiks välja areneda jätkusuutliku kaubanduspoliitika mudel, mis suudaks stimuleerida põhja- ja lõunapiirkonna vahelist tasakaalustatud kaubandust, ning teha kindlaks kaubandustõkked, mis mõjutavad kõige tõsisemalt maailma vaeseid;

10. kutsub komisjoni üles tunnustama ka teiste usaldusväärsete kavade olemasolu, mis teevad õiglase kaubanduse liikumise kõrval ning Rahvusvahelise Sotsiaalse ja Keskkondliku Akrediteerimise ja Märgistuse Liidu (ISEAL) egiidi all koostööd sotsiaalsete ja keskkonnaalaste standardite kehtestamisel kolmanda isiku poolt läbiviidavas sertifitseerimises;

11. kutsub komisjon ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et tarbijatel oleks juurdepääs kogu teabele, mida nad teadlike valikute tegemiseks vajavad; ning on veendunud, et tarbijatel on õigus saada kiiresti tooteteavet, mis peab olema lihtsasti mõistetav ja arusaadavalt esitatud;

12. kutsub komisjoni üles tegema koostööd rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumisega, et toetada selgeid ja laialdaselt kohaldatavaid kriteeriumeid, mille alusel saab hinnata tarbijagarantii kavasid, mis omakorda toetaks tarbijate usaldust nende kavade vastu ja koondaks õiglase kaubanduse tootmissektoreid;

13. kutsub komisjoni üles väljastama erilised "konkursikutsed" ettepanekute saamiseks, mille eesmärgid oleksid suunatud õiglasele kaubandusele, et tõsta tarbijate teadlikkust, toetada garantiikavasid ja märgistamist, samuti süstemaatilist andmete kogumist ja mõjude hindamist kogu ELis;

14. kutsub komisjoni üles parandama õiglase kaubanduse ning teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatustega seotud meetmete kooskõlastamist arengu, kaubanduse, tööhõive ja sotsiaalküsimuste, tarbijakaitse, siseturu ja põllumajanduse eest vastutavate erinevate peadirektoraatide vahel ning muutma õiglane kaubandus ja teised sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvad sõltumatult kontrollitavad kaubanduse algatused nende valdkondade poliitika lahutamatuks osaks;

15. palub komisjonil ja nõukogul uurida ja kaaluda madala käibemaksumäära rakendamist õiglase kaubanduse toodete puhul ning kaotada imporditollimaksud arengumaades toodetud õiglase kaubanduse toodete puhul; rõhutab, et kuritarvituste vältimiseks tuleks madala käibemaksumääraga maksustatavaid tooteid tähelepanelikult jälgida;

16. nõuab tungivalt, et liikmesriigid, mis töötavad käesoleval ajal välja õiglast kaubandust käsitlevaid õigusakte või õigusakte, mis võivad mõjutada õiglase kaubanduse organisatsioone ning teisi sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvaid sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi, võtaksid vastavate kriteeriumite aluseks asjaomaste sidusrühmade (sh rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumise) teadmised ja kogemused ning hindaksid kõigepealt põhjalikult nii ülereguleerimise ohtu kui ka selliste õigusaktide võimalikku mõju väikestele ja ebasoodsas olukorras olevatele tootjatele;

17. nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks Cotonou lepingu artikli 23 punkti g ja lepingu koostöökavade kokkuvõtte sätteid, eelkõige artikleid 61–64;

18. kutsub komisjoni üles asutama oma struktuuris kontaktpunkti, mis tagaks õiglase kaubandusega seotud teemade regulaarse kooskõlastamise komisjoni erinevate teenistuste vahel;

19. kutsub komisjoni üles osutama õiglase kaubandusega seotud abi:

a) arengumaades, sh meetmeid uute õiglase kaubanduse toodete väljatöötamiseks, osutama tehnilist abi ja abi suutlikkuse tõstmisel (nt selleks, et vastata Euroopa SPS standarditele, päritolureeglitele ja järjest suurenevale arvule ettevõtete standarditele), ergutama tootmise alustamist (väärtuse lisamine), toetama suutlikkuse tõstmise ja volituste suurendamisega seotud programme, toetama õiglase kaubanduse tootjate eelrahastamist, abistama õiglase kaubanduse toodete turustamisel kohalikel turgudel, asetades eriti rõhku projektidele, mida viivad ellu naised;

b) ELis, sh meetmeid, mis toetavad õiglase kaubanduse alase teadlikkuse suurendamise programme, avalikke kampaaniaid ja propageerimistegevust, mõju käsitlevaid teadusuuringuid, parimat tava, turustusahela analüüse, jälgitavuse ja usaldusväärsuse hindamisi, õiglase kaubanduse toodete turustamist ja maailmapoodide praktilist toetamist;

c) ELis ja arengumaades, edendama õiglase kaubanduse organisatsioonide tegevust ja nende rolli;

20. palub komisjonil pärast asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist esitada Euroopa Parlamendile ettepanek, mis käsitleks asjakohaseid meetmeid ja rahastamist õiglase kaubanduse ja teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste valdkonnas;

21. palub komisjonil uurida võimalusi, kuidas tõsta teadlikkust seoses õiglase kaubandusega ja teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatustega;

22. kutsub Euroopa riigiasutusi integreerima õiglase kaubanduse kriteeriumit avalikesse pakkumistesse ja ostupoliitikasse ning palub komisjonil seda tegevust edendada näiteks töötades välja suunised õiglase kaubanduse alaste hangete korraldamiseks;

23. meenutab, et eelkõige avalik-õiguslikud piirkondlikud asutused teevad suuri investeeringuid kaubaturul; palub seetõttu nendel asutustel oma pakkumiskutsetes pöörata erilist tähelepanu õiglase kaubanduse toodetele;

24. suhtub positiivselt jõupingutuste suurendamisse, eelkõige Euroopa Parlamendi poolt, et pakkuda õiglase kaubanduse tooteid, ning rõhutab, et kõik Euroopa institutsioonid peaksid oma siseteenistustes kasutama õiglase kaubanduse tooteid;

25. rõhutab, et õiglane kaubandus ja teised sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvad sõltumatult kontrollitavad kaubanduse algatused võivad olla edukad vahendid ettevõtete sotsiaalselt teadlikuks ja vastutustundlikuks muutmisel;

26. rõhutab, kui oluline on muuta ettevõtete sotsiaalset vastutust käsitlev Euroopa poliitika kaasavamaks, tugevdades mitmeid sidusrühmi kaasavate foorumite, sealhulgas õiglase kaubanduse organisatsioonide jätkamist ja süvendamist;

27. nõuab tungivalt, et komisjon toetaks mehhanisme, mille kaudu tootjad saaksid võimaluse korral osaleda hinna kujundamisel, nagu näeb ette Cotonou lepingu koostöökavade kokkuvõtte lõige 63;

28. nõuab tungivalt, et komisjon toetaks Aafrika Liidu nõudmist käsitleda käimasolevate kaubandusläbirääkimiste raames prioriteedina kaupade hindade küsimust kooskõlas WTO kohustustega, eelkõige GATTi artiklitega XXXVI – XXXVIII;

29. kutsub komisjoni üles töötama vastavalt GATTi artikli XXXVIII lõike 2 punktile a välja meetmeid, mis oleksid mõeldud vähemarenenud riikidele eriti huvipakkuva tooraine turutingimuste stabiliseerimiseks ja parandamiseks, „sealhulgas meetmeid stabiilsete, õiglaste ja tasuvate ekspordihindade saavutamiseks sellisele toorainele”;

30. avaldab heameelt sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eriklauslite sisseviimise üle üldiste soodustuste süsteemi pluss kavasse (GSP+), kuid arvab, et järelevalvemehhanism vajaks tugevdamist;

31. nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ühtse poliitika väikeste ja ebasoodsas olukorras olevate tootjate, sealhulgas õiglase kaubanduse edendamiseks ja kaitsmiseks, arvestades nende seisukohtadega ning teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste tootjate seisukohtadega kahepoolsetel, piirkondlikel ja mitmepoolsetel kaubandusläbirääkimistel nagu majanduskoostöö leping (EPA);

32. kutsub komisjoni üles võtma ELi kaubanduspoliitika väljatöötamisel arvesse õiglast kaubandust ning teisi sotsiaalset aspekti ja keskkonda arvestavaid lähenemisviise kaubandusele;

33. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Keskkonnaprogrammile, ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsile ning Maailma Kaubandusorganisatsioonile.

(1)

EÜT C 226, 20.7.1998, lk 73.

(2)

ELT C 64E, 12.3.2004, lk 604.

(3)

EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.


SELETUSKIRI

1. Miks on vaja õiglast kaubandust käsitlevat Euroopa poliitikaraamistikku?

1.1      Õiglane kaubandus aitab kaasa ELi jätkusuutliku arengu ja vaesuse vähendamise kohustuste täitmisele

Õiglane kaubandus aitab kaasa Euroopa Liidu kohustuste täitmisele, mis on toodud EÜ asutamislepingu artiklis 177, milles sätestatakse, et ELi poliitika arengukoostöö alal edendab “arengumaade, eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevate arengumaade püsivat majanduslikku ja sotsiaalset arengut, - arengumaade tõrgeteta ja järkjärgulist integreerumist maailmamajandusse, - võitlust vaesuse vastu arengumaades.” Õiglast kaubandust on Euroopa Liidu institutsioonid korduvalt tunnustanud kui jätkusuutliku arengu ja vaesuse vähendamise põhivahendit(1).

Euroopa poliitikaraamistik ja õiglase kaubanduse toetamine on suurepärased vahendid nende kohustuste täitmiseks ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks.

1.2      Euroopa Liit on endale võtnud juriidilised kohustused

Cotonou lepingu allkirjastamisega 2000. aastal kohustus Euroopa Liit toetama õiglast kaubandust. Praegune toetus õiglasele kaubandusele ja õiglase kaubanduse organisatsioonidele on siiski piiratud ja killustatud. Euroopa Liidu juriidilised kohustused on toodud artikli 23 punktis g ning Cotonou lepingu lisakokkuvõttes.

1.3      Õiglasel kaubandusel on suur kasvupotentsiaal

Hiljutised uurimused näitavad, et õiglase kaubanduse müük Euroopas on alates 2000. aastast kasvanud keskmiselt 20% võrra aastas. Euroopa tarbijad on üha enam huvitatud nende toodete ostmisest, mis on toodetud ja millega on kaubeldud õiglastel tingimustel. Nimetatud nõudlus erineb ELi liikmesriikides siiski suuresti.

Üldine õiglase kaubanduse müük jõudis 2005. aastal 660 miljoni euroni. Tüüpilistel õiglase kaubanduse toodetel on nüüd mõnes riigis märkimisväärsed turuosad: 20% jahvatatud kohvist Ühendkuningriigis ning umbes 2% kogu kohvimüügist Austrias, Taanis, Iirimaal, Belgias ja Saksamaal kannavad õiglase kaubanduse märki. Õiglase kaubanduse banaanide turuosa ulatub kuni 5,5% Austrias, Belgias, Soomes ja Ühendkuningriigis. Mõnes ELi liikmesriigis, nt Kreeka, Ungari, Balti riigid ja Sloveenia, on õiglane kaubandus siiski vaevu tuntud.

Ühtse ELi poliitikaraamistiku ning piisava toetusega õiglasele kaubandusele ja õiglase kaubanduse organisatsioonidele võiks tõsta tarbijate teadlikkust ja nõudlust õiglase kaubanduse järele, eriti neis riikides, kus see ei ole veel välja kujunenud.

1.4      Riiklikud õiglast kaubandust käsitlevad õigusaktid võivad takistada õiglase kaubanduse kaupade vaba liikumist Euroopa Liidus

Mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis töötatakse praegu välja asjaomaseid õigusakte. Soovituse kujul visandatud Euroopa raamistik võiks aidata vältida seda, et liikmesriikide õigusaktid on erinevad ning pidurdavad seetõttu kaupade vaba liikumist Euroopa Liidus.

1.5      Euroopa tarbijaid tuleb kaitsta õiglase kaubanduse kontseptsiooni eksitava kasutamise eest

Õiglase kaubanduse süsteem põhineb märgistatud ja märgistamata toodete ning organisatsioonide vabatahtlikel standarditel. Rahvusvaheline õiglase kaubanduse liikumine on nimetatud standardid välja töötanud viimase viiekümne aasta jooksul. Neid vaadatakse pidevalt üle ja hinnatakse koostöös tootjatega, kes on õiglase kaubanduse süsteemi keskmes. Õiglase kaubanduse organisatsioon vastutab nimetatud standardite ja nendega seotud kriteeriumide täitmise eest. Standardite täitmist jälgitakse ja hinnatakse korrapäraselt. Õiglase kaubanduse organisatsioonid teevad aktiivselt koostööd teiste ettevõtetega, nt jaemüüjate ja muude äripartneritega.

Õiglase kaubanduse edu ja õiguskaitse puudumist silmas pidades on oht, et seda kontseptsiooni võivad kasutada ära ettevõtted, mis sisenevad turule õiglase kaubandusega seotud kriteeriumeid täitmata. Tarbijaõigused ja asjakohane tooteinfo on õiglase kaubanduse tuum ning vähestele kriteeriumidele vastavad märgised võivad tarbijaid eksitada ja vähendada nende toetust süsteemile. Euroopa õiglase kaubanduse poliitikaraamistik võiks aidata selgitada termini “õiglane kaubandus” kasutamist ning olla õiglast kaubandust ja õiglase kaubanduse organisatsioone käsitlevale riiklikule poliitikale suuniseks.

I LISA

Olemasolevad õiglase kaubanduse toodetega kauplemise viisid

Õiglase kaubanduse toodetega kaubeldakse kahel erineval moel. Traditsiooniline ehk ühtne kanal on see, kus tooteid (peamiselt käsitöötooteid) toodab, impordib ja/või turustab õiglase kaubanduse organisatsioon. Teine turustamisviis on õiglase kaubanduse märgistamise algatuste ja sertifitseerimise abil. Sel juhul märgistavad kaupu spetsiaalsed õiglase kaubanduse sertifitseerimisasutused, et tõestada, et nende tooteketid järgivad õiglase kaubanduse standardeid. Importijateks ja kauplejateks võivad olla traditsioonilised äriühingud, turustuskanaliteks võivad olla tavalised jaemüügipunktid.

Ühtne viis

Õiglase kaubanduse tooted muudavad tarbijatele kättesaadavaks õiglase kaubanduse organisatsioonid, mis tuvastavad tooted ja saavad need otse väiketootjatelt ja ühistutelt, ning impordivad ja turustavad neid spetsiaalsetes poodides, nn maailmapoodides.

Kogu nende äritegevus põhineb õiglase kaubanduse eetosel ning tootjatele antakse edasi lõpphinnast niipalju kui võimalik. Paljudel juhtudel pühendatakse saadud tulu arengule. Enamik maailmapoodide kaudu turustatud tooteid ei ole sellisena märgistatud; ostmine toimub usalduse põhimõttel. Nimetatud organisatsioonide “tootemargid” ehk õiglase kaubanduse märk (Fair Trade Mark) on ise signaaliks tarbijatele, et tooted ja äritavad vastavad õiglase kaubanduse põhimõtetele.

Suurem osa õiglase kaubanduse organisatsioonidest ja tootjaorganisatsioonidest on Rahvusvahelise Õiglase Kaubanduse Assotsiatsiooni (IFAT) liikmed. Õiglase kaubanduse organisatsiooni (FTO) märgi kasutamise õigus on antud õiglase kaubanduse organisatsioonile, mis on edukalt järginud IFATi standardite ja järelevalvesüsteemi nõudeid.

Õiglase kaubanduse märgistuse viis

Selle abil jälgitakse riigisisestes märgistusalastes algatustes õiglase kaubanduse standardite täitmist tootjate või ettevõtjate poolt rahvusvaheliselt ühtlustatud standardite süsteemi taustal. Nimetatud organisatsioonid on kõik õiglase kaubanduse standardimis- ja sertifitseerimisorganisatsiooni Õiglase Kaubanduse Märgistuste Organisatsiooni (FLO Fairtrade Labelling Organisations International) liikmed. Töötatakse välja rahvusvahelised õiglase kaubanduse standardid, mida vaadatakse korrapäraselt läbi ja jälgitakse sõltumatult.

Õiglase kaubanduse liikumist korraldatakse neljas rahvusvahelises ühingus:

Rahvusvaheline Õiglase Kaubanduse Assotsiatsioon (IFAT) on õiglase kaubanduse organisatsioonide ülemaailmne võrgustik, kuhu kuulub 270 liiget 61 riigist. Liikmeteks on tootjad, eksportijad, importijad ja jaemüüjad, kes kõik usuvad, et kaubandus peaks parandama ebasoodsas olukorras olevate inimeste elu ilma planeeti kahjustamata.

Rahvusvaheline Õiglase Kaubanduse Märgistuste Organisatsioon (FLO) on ülemaailmne õiglase kaubanduse standardimis- ja sertifitseerimisasutus. FLOs on kaks organisatsiooni: mitme huvirühmaga FLO e.V., mis töötab välja ja vaatab läbi standardid, ning FLO Certification Ltd, mis tagab nimetatud standardite järgimise. Samuti on FLO 20 riigisisese märgistusalase algatuse katusassotsiatsioon 15 Euroopa riigis, Jaapanis, USAs, Kanadas, Mehhikos, Austraalias ja Uus-Meremaal.

Euroopa Õiglase Kaubanduse Assotsiatsioon (EFTA) kuulub rahvusvahelisse assotsiatsiooni koos oma 11 liikmega üheksast Euroopa riigist, kellest kõik on peamised õiglase kaubanduse importijad. EFTA eesmärk on toetada oma liikmesorganisatsioone nende töös ning ergutada neid tegema koostööd ja kooskõlastama.

Euroopa Maailmapoodide võrgustik on samuti rahvusvahelise assotsiatsiooni liige. NEWS! on 15 riikliku maailmapoe assotsiatsiooni (mis asuvad 13 Euroopa riigis) raamvõrgustik. Neile kuulub 2500 maailmapoodi, mida juhib enam kui 100 000 vabatahtlikku ning kus töötab üle 100 töötaja, kus müüakse õiglaselt kaubeldud tooteid ja korraldatakse õiglasema maailmakaubandussüsteemi kampaaniaid.

2001. aasta detsembris töötasid need neli võrgustikku välja õiglase kaubanduse ühise määratluse.

Õiglase kaubanduse määratlus

Õiglane kaubandus on dialoogil, läbipaistvusel ja austusel põhinev kaubanduspartnerlus, mille eesmärk on suurem võrdsus rahvusvahelises kaubanduses. See toetab jätkusuutlikku arengut, pakkudes kõrvale jäetud ja ebasoodsas olukorras olevatele tootjatele ja töötajatele (eelkõige lõunapoolsetes riikides) paremaid kaubandustingimusi ning tagades neile nende õigused. Õiglase kaubanduse organisatsioonid (mida toetavad tarbijad) osalevad aktiivselt tootjate toetamisel, teadlikkuse tõstmisel ning rahvusvahelise kaubanduse eeskirjade ja tavade muutmise kampaaniate korraldamisel.

II LISA

Õiglase kaubanduse mõju

Õiglase kaubanduse mõju on uuritud mitmel erineval viisil, nt mõõdetakse tootjate majanduslikku ja rahalist kasu, hinnatakse mõju naistele, uuritakse kaudset mõju ja kõrvalmõju kogukondadele jne. Õiglase kaubanduse organisatsioonid jälgivad korrapäraselt oma tegevuste mõju. IFAT nõuab, et kõik tema liikmesorganisatsioonid teataksid oma saavutustest seoses õiglase kaubanduse standarditega iga kahe aasta tagant, ning seab eesmärgid edasiseks täiendamiseks. FLO viib läbi iga-aastaseid tootjate kontrolle oma registrite kohta ja kontrollib kaubavoogusid. Lisaks sellele on rida sõltumatuid mõju-uuringuid, mida viivad läbi uurimiskeskused, valitsusasutused ja ülikoolid.

Õiglase kaubanduse rahalist ja majanduslikku kasu saab suhteliselt lihtsalt mõõta: 2003. aastal oli täiendav kasu näiteks kohvifarmerite jaoks kokku üle 23 miljoni euro, võrreldes Arabicale New Yorgi ja Robustale Londoni väärtpaberibörsi poolt määratud maailmaturu hinda õiglase kaubanduse miinimumhinna ja preemiaga.

Uuringud on siiski näidanud, et mõju on isegi olulisem majanduslikult tähtsusetutes piirkondades, nt volituste andmine tootjatele suutlikkuse suurendamise ja tehnilise abi kaudu, sissetulekutega kindlustatus, otsekaubandus ja krediteerimine jne. Mitmed uuringud tuvastasid ka parema haridustaseme, kohalike kultuuride säilimise ja muud sotsiaalsed hüved.

Lisaks neile otsestele mõjudele on suur hulk kõrvalmõjusid ning kaudseid mõjusid muudele kui õiglase kaubanduse tootjatele. Õiglase kaubanduse vahendajate olemasolu võib kaasa tuua kaalumistavade ja hinnainfo muutused, millest lõpuks saavad kasu kõik selle piirkonna tootjad. Tootjaorganisatsioon aitab lõhkuda hinna- ja transpordimonopole.

Õiglase kaubanduse mõju hindamisi teostavad institutsioonid on DFID (Rahvusvahelise Arengu Ministeerium, Ühendkuningriik), Colorado osariigi ülikool, Sussexi ülikool, Maailmapank, Rahvusvaheline Keskkonna- ja Arenguinstituut jne. Teavet õiglase kaubanduse mõju kohta võib leida Nichollsi ja Opali uurimuses: “Õiglane kaubandus. Turu poolt suunatud eetiline tarbimine (Fair Trade. Market Driven Ethical Consumption), SAGE Publications, 2005 ning veebilehtedel www.fairtrade.net ja www.fairtraderesource.org.

III LISA

VIISKÜMMEND AASTAT ÕIGLAST KAUBANDUST

ÕIGLASE KAUBANDUSE liikumise lühiajalugu

Tänapäeval on õiglase kaubanduse liikumine ülemaailmne liikumine. Üle miljoni väiketootja ja töötaja on organiseerunud kuni 3000 rohujuure tasandi organisatsiooni ja nende katusstruktuuridesse rohkem kui 50 lõunapoolses riigis. Nende tooteid müüakse tuhandetes spetsiaalsetes kauplustes, nn maailmapoodides, supermarketites ja paljudes muudes müügipunktides põhjas ja üha enam arengumaade müügikohtades. Toodete müük käis alati kõrvuti teabega tootmise, tootjate ja nende elutingimuste kohta. Seega on õiglase kaubanduse liikumisel olnud teerajaja roll Euroopa tarbijate teadlikkuse tõstmisel tootmise sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnatingimuste kohta arengumaades.

Kust see lõik alguse sai?

Õiglase kaubanduse kõige varasemad jäljed pärinevad 1950ndate lõpust, mil Oxfam UK hakkas müüma Hiina pagulaste valmistatud käsitöökaupu Oxfami kauplustes. 1967. aastal loodi esimene importiv organisatsioon Hollandis, millele järgnes esimese “kolmanda maailma poe” avamine 1969. aastal. Maailmapoodidel (või õiglase kaubanduse poed, nagu neid nimetatakse muudes maailmaosades) on oluline roll õiglase kaubanduse liikumises. Need ei ole üksnes müügipunktid, vaid korraldavad samuti väga aktiivselt kampaaniaid ja tõstavad teadlikkust.

1960.–1970. aastatel tunnetasid valitsusvälised organisatsioonid ja sotsiaalselt motiveeritud isikud mitmetes Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides vajadust õiglaste turustusorganisatsioonide järele, mis annaksid nõu, abi ja toetust ebasoodsas olukorras olevatele tootjatele. Loodi mitmed sellised lõunapoolsed õiglase kaubanduse organisatsioonid ja kontaktid uute õiglase kaubanduse organisatsoonidega põhjas. Need suhted põhinesid partnerlusel, dialoogil, läbipaistvusel ja austusel. Eesmärgiks oli suurem õiglus rahvusvahelises kaubanduses.

Paralleelselt nimetatud kodanikuliikumisega hakkasid arengumaad pidama rahvusvahelisi poliitilisi foorumeid, nt teine ÜRO kaubandus- ja arengukonverents Delhis 1968. aastal, et edastada sõnumit “Kaubandus, mitte abi” (“Trade not Aid”). Nimetatud lähenemine rõhutab õiglaste kaubandussuhete loomist arengumaadega, selle asemel, et tagastada väike osa põhjas omandatud rikkusest arenguabina.

Käsitöö ja toit

Alguses kauplesid õiglase kaubanduse organisatsioonid enamasti käsitöökaupade tootjatega, peamiselt nende kontaktide tõttu misjonäridega. Sageli on käsitöö perekondadele “lisasissetulekuks”. Enamus põhjapoolsetest õiglase kaubanduse organisatsioonidest keskendusid nimetatud käsitöökaupade ostmisele ja müüsid neid maailmapoodide kaudu. 1973. aastal importisid Guatemala väiketalunike ühistud esimese “õiglaselt kaubeldud” kohvi Euroopasse. Pärast kohvi laiendati toiduvalikut ja nüüd hõlmab see selliseid tooteid nagu tee, kakao, suhkur, vein, puuviljamahlad, pähklid, maitseained, riis jne. Toiduained võimaldasid õiglase kaubanduse organisatsioonil avada uued turustuskanalid, nt institutsiooniline turg, supermarketid ja ökopoed.

Liikumine tavakaubandusse õiglase kaubanduse märgistuse kaudu

1980ndatel töötati välja uus meetod laiema üldsuseni jõudmiseks. Õiglase kaubanduse tingimustele vastavalt ostetud, kaubeldud ja müüdud tooted kvalifitseerusid märgisele, mis aitas neil poeriiulitel tavaliste toodete seas silma paista ja võimaldas igal ettevõttel hakata tegelema õiglase kaubandusega. 1988. aastal loodi Hollandis märgis “Max Havelaar”. Kontseptsioon kogus populaarsust: aasta pärast oli selle märgisega kohvi turuosa peaaegu kolm protsenti.

Järgnevatel aastatel loodi sarnased mittetulunduslikud õiglase kaubanduse märgistuse organisatsioonid teistes Euroopa riikides ja Põhja-Ameerikas. 1997. aastal loodi ülemaailmne assotsiatsioon – Rahvusvaheline Õiglase Kaubanduse Märgistuse Organisatsioon (FLO). FLO vastutab praegu rahvusvaheliste õiglase kaubanduse standardite seadmise, toodangu sertifitseerimise ja kaubanduse nimetatud standardite kohase auditeerimise ning toodete märgistamise eest. Lisaks toidule ja toidukaupadele on FLO töötanud välja standardid lilledele, puuvillaseemnetele ja spordipallidele.

Õiglase kaubanduse märgistamine on tõepoolest aidanud õiglasel kaubandusel muutuda tavapäraseks äritegevuseks. Hetkel müüvad tavapärased toitlustajad ja jaemüüjad rohkem kui kaks kolmandikku õiglase kaubanduse toodetest.

Paralleelselt toodete märgistamise arendamisega on Rahvusvaheline Õiglase Kaubanduse Assotsiatsioon (IFAT), millel on 270 liiget 61 riigis kogu maailmas, töötanud välja standardid ja järelevalvesüsteemi õiglase kaubanduse organisatsioonide jaoks.

(1)

Vt:       -              Euroopa Parlamendi resolutsioon õiglase kaubanduse kohta, EÜT C 226/73, 20.7.1998;

– komisjoni teatis nõukogule “Õiglane kaubandus”, KOM(1999)619 lõplik, 29.11.1999;

– komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele “Poliitikavaldkondade seostatud arenguga: Aastatuhande arengueesmärkide saavutamise kiirendamine”, KOM(2005)134 lõplik, 12.4.2005;

– ELi kaubandusvoliniku Pascal Lamy kõne, 23. marts 2004;

– Peter Mandelsoni kõne teemal “Õiglase kaubanduse agenda” 22. juuni 2005.


rahvusvahelise kaubanduse komisjonI ARVAMUS  (5.5.2006)

Saaja: arengukomisjon

Õiglane kaubandus ja areng

(2005/2245(INI))

Arvamuse koostaja: Jörg Leichtfried

ETTEPANEKUD

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.      kutsub komisjoni üles töötama vastavalt GATTi artikli XXXVIII lõike 2 punktile a välja meetmeid, mis oleksid mõeldud stabiliseerima ja parandama vähemarenenud maadele eriti huvipakkuva toorme turutingimusi, "sealhulgas meetmeid stabiilsete, õiglaste ja tasuvate ekspordihindade saavutamiseks sellele toormele";

2.      tuletab meelde, et üheks õiglase kaubanduse tingimuseks on vaba ettevõtlus ja avatud turud, ning märgib, et vaba ja õiglane mitmepoolne kaubandussüsteem tuleb kasuks ja on vajalik vaeste riikide arengule;

3.      tuletab meelde, et Euroopa kaubanduspoliitika peab parandama lõunapiirkonna väiketootjate turulepääsu;

4.      palub komisjonil ja nõukogul uurida ja kaaluda madala käibemaksumäära rakendamist õiglase kaubanduse toodete puhul ning kõrvaldada imporditollimaksud arengumaades toodetud õiglase kaubanduse toodete puhul; rõhutab, et kuritarvituste vältimiseks tuleks tähelepanelikult jälgida tooteid, mis maksustatakse madala käibemaksumääraga;

5.      märgib, et Euroopa on õiglase kaubanduse toodete suurim turg, moodustades hinnanguliselt 60–70% globaalsest läbimüügist, ning see võib veelgi kasvada;

6.      rõhutab, et kõige olulisem osa õiglase kaubanduse läbimüügi kasvust saavutati märgistatud toodete osas ning et õiglase kaubanduse toodete märgistamisega seotud algatused on välja töötatud enamikus Euroopa riikides;

7.      kutsub komisjoni üles toetama kaubandusmehhanisme, mis võimaluse korral lubavad kaasata tootjaid hindade määramisse;

8.      tuletab meelde, et vaba ja õiglase mitmepoolse kaubandussüsteemi loomine on parimaks vahendiks globaliseerumise tõhusa juhtimise saavutamiseks kõigi hüvanguks; samuti on õiglase kaubanduse süsteem osutunud tõhusaks vahendiks vaesuse vähendamisel ning säästva arengu edendamisel, ning on veendunud, et pikema aja jooksul võimaldaks see arengumaadel võrdselt osaleda mitmepoolses kaubandussüsteemis, tagada neile stabiilse ja püsiva juurdepääsu Euroopa turule ning tõsta tarbijate teadlikkust;

9.      avaldab kahetsust, et mõnel õiglase kaubanduse sertifitseeritud kaupade tootjal ei ole ühinemisõigust; leiab, et põhilised tööstandardid on õiglase kaubanduse mõiste seisukohast olulised ning neid tuleks nii Euroopa Liidus kui ka arengumaade töötajate puhul käsitleda sertifitseerimisprotsessi osana;

10.    palub komisjonil viia läbi uuring selle kohta, kuidas õiglasest kaubandusest võiks välja areneda säästva kaubanduspoliitika mudel, mis suudaks stimuleerida põhja-lõuna tasakaalustatud kaubandust, ning teha kindlaks kaubandustõkked, mis mõjutavad kõige tõsisemalt maailma vaeseid;

11.    tunnistab juba olemasoleva ühtse identifitseeritava õiglase kaubanduse sertifitseerimismärgi kasu tootjatele ja tarbijatele;

12.    kutsub komisjoni üles tegema koostööd rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumisega, et toetada selgeid ja laialdaselt kohaldatavaid kriteeriumeid, mille alusel saab hinnata tarbijagarantii kavasid, mis omakorda toetaks tarbijate usaldust nende kavade vastu ja koondaks õiglase kaubanduse tootmissektoreid;

13.    palub komisjonil töötada välja nn tegevusjuhend, milles kehtestataks selged suunised selle kohta, millistele nõuetele peaks toode märgistuse "õiglane kaubandus" saamiseks vastama;

14     palub komisjonil koordineerida õiglase kaubandusega seotud tegevust komisjoni asjakohaste teenistuste vahel;

15.    kutsub komisjoni üles väljastama erilised "konkursikutsed" ettepanekute saamiseks, mille eesmärgid oleksid suunatud õiglasele kaubandusele, et tõsta tarbijate teadlikkust, toetada garantiikavasid ja märgistamist, samuti süstemaatilist andmete kogumist ja mõjude hindamist kogu ELs;

16.    kutsub komisjoni üles edendama haridusprogramme, mis tõstaksid ELs teadlikkust õiglase kaubanduse headest külgedest;

17.    tuletab meelde, et eelkõige avalik-õiguslikud piirkondlikud asutused teevad suuri investeeringuid kaubaturul; palub seetõttu nendel asutustel oma pakkumiskutsetes pöörata erilist tähelepanu õiglase kaubanduse toodetele.

MENETLUS

Pealkiri

Õiglane kaubandus ja areng

Menetluse number

2005/2245(INI)

Vastutav komisjon

DEVE

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

INTA
15.12.2005

Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev

 

Arvamuse koostaja
  nimetamise kuupäev

Jörg Leichtfried
25.1.2005

Endine arvamuse koostaja

 

Arutamine parlamendikomisjonis

21.3.2006

19.4.2006

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

4.5.2006

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

20

 

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Francisco Assis, Jean-Pierre Audy, Daniel Caspary, Christofer Fjellner, Erika Mann, David Martin, Javier Moreno Sánchez, Georgios Papastamkos, Godelieve Quisthoudt-Rowohl, Tokia Saïfi, Peter Šťastný, Zbigniew Zaleski, Johan Van Hecke

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed

Bastiaan Belder, Margrietus van den Berg, Danutė Budreikaitė, Filip Andrzej Kaczmarek, Jörg Leichtfried, Frithjof Schmidt, Jonas Sjöstedt, Mauro Zani

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

...


MENETLUS

Pealkiri

Õiglase kaubandus ja areng

Menetluse number

2005/2245(INI)

Vastutav komisjon
  loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev

DEVE
15.12.2005

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

INTA
15.12.2005

 

 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine
  otsuse kuupäev

 

 

 

 

 

Tõhustatud koostöö
  istungil teada andmise kuupäev

 

 

 

 

 

Raportöör(id)
  nimetamise kuupäev

Frithjof Schmidt
5.10.2005

 

Endine raportöör / Endised raportöörid

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

21.3.2006

25.4.2006

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

30.5.2006

Lõpphääletuse tulemused

+

-

0

21

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Margrete Auken, Margrietus van den Berg, Danutė Budreikaitė, Marie-Arlette Carlotti, Thierry Cornillet, Michael Gahler, Hélène Goudin, Glenys Kinnock, Gay Mitchell, Luisa Morgantini, José Javier Pomés Ruiz, Horst Posdorf, Frithjof Schmidt, Jürgen Schröder, Feleknas Uca and Mauro Zani.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Milan Gaľa, Alain Hutchinson, Linda McAvan, Manolis Mavrommatis, Zbigniew Zaleski and Gabriele Zimmer.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Esitamise kuupäev

6.6.2006

Märkused
(andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

 

Õigusteave - Privaatsuspoliitika