RAPORT Arutelu algatamine ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele

23.6.2006 - (2005/2189(INI))

Kalanduskomisjon
Raportöör: Carmen Fraga Estévez

Menetlus : 2005/2189(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0219/2006
Esitatud tekstid :
A6-0219/2006
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

arutelu algatamise kohta ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele

(2005/2189(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele "Arutelu algatamine ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele" (KOM(2005)0275);

–   võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust;

–   võttes arvesse 7.–11. märtsil 2005. aastal Roomas toimunud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) kalanduskomitee 26. istungjärgu aruannet nr 780;

–   võttes arvesse komisjoni teatist, mis käsitleb ühenduse tegevuskava keskkonnakaitse nõuete integreerimiseks ühisesse kalanduspoliitikasse (KOM(2002)0186);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile "Kalandustoodete turu tulevik Euroopa Liidus: vastutus, koostöö ja konkurentsivõime" (KOM(1997)0719);

–    võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta[1];

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A6-0219/2006),

A. arvestades, et selliste kalandustoodete turuletoomine, mis on varustatud usaldusväärse sertifikaadiga püügi, kasvatamise, kogumise või töötlemise vastavuse kohta keskkonnasäästvuse nõuetele, võib olulisel määral kaasa aidata nii tootjate kui ka tarbijate lähendamisele säästva kalanduse eesmärkidele;

B.  arvestades samas, et puuduvad ühtsed rahvusvaheliselt tunnustatud kriteeriumid kalandustoodete säästvuse määratluse kohta;

C. arvestades, et ökomärgise süsteemi osaks olev ökoloogiline lähenemisviis peab alati põhinema laiaulatuslikel hindamistel;

D. arvestades, et ökomärgise ja sertifitseerimissüsteemi puhul tuleks eelistada mitmel kriteeriumil põhinevat selgitavat süsteemi;

E.  arvestades, et FAO on käsitlenud kalandus- ja põllumajandustoodete ökomärgistamise aspekte alates 1998. aastast ning 2005. aasta mais andis FAO kalanduskomitee välja asjakohased suunised;

F.  arvestades, et Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on nimetatud küsimust käsitlenud alates 2001. aasta Doha kohtumisest, millel arenguriigid väljendasid selgelt kartusi, et ökomärgistamine võib kujuneda uueks protektsionistlikuks süsteemiks enamarenenud riikide toodetele;

G. arvestades, et kalandustoodete ökomärgistamine aitab parandada teatava kalandust käsitleva teabe kogumist (rohkem ja usaldusväärsemad andmed);

H. arvestades, et ökomärgiste ja ökomärgistamise kriteeriumide praegune rohkus ning usalduse puudumine ja segadus, mida see tarbijates tekitab, võib nimetatud vahendit diskrediteerida;

I.   arvestades, et Euroopa Ühendus allkirjastas hiljuti rahvusvahelist delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu ja sellega seotud ökomärgise süsteemi ("Delfiinidele ohutu");

J.   arvestades samuti, et tõendamist on leidnud ökomärgise ja kvaliteedimärgi omavahel segiajamise juhtumid;

K. arvestades, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 2371/2002 peaks kogu Euroopa Liidu kalandus juba oma määratluse kohaselt olema säästev, kuna see peaks vastama ühenduse asjaomastele normidele,

1.  tervitab komisjoni teatist, millega algatatakse arutelu ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele;

2.  väljendab siiski kahetsust seoses viivitusega teatise esitamisel, kuivõrd on teada, et viivituse on vahepeal võimaldanud eraalgatuslikel ökomärgistel levida ilma avaliku sektori kontrollita, mis toob kaasa probleeme seoses usaldusväärsusega ning tekitab tarbijates segadust;

3.  juhib lisaks tähelepanu paljude selliste märgiste tegelikele eesmärkidele, mida kasutatakse – arvestades üha suuremat tähtsust, mida tarbijad omistavad säästvale arengule – lihtsalt reklaamina läbimüügi suurendamiseks, ilma et tarbijatel oleks mingitki tegelikku garantiid selliste toodete säästvuse kohta;

4.  usub, et praegu kehtivad süsteemid muudavad kõnealuse küsimuse keerulisemaks ning tulevikus esitatav mis tahes ettepanek tuleb koostada nii, et turul juba toimivatele süsteemidele ei anta majanduslikku eelist;

5.  mõistab, et teatise eesmärk on üksnes algatada üldine arutelu ja mitte veel käsitleda põhjalikumalt ökomärgistamist suunavate nõuete määratlemist ühenduse tasandil; väljendab siiski kahetsust, et komisjoni teatis annab väga väikese panuse arutelusse, mida sellega kavatsetakse algatada ning mis praegu on liiga avatud ja läbimõtlemata;

6.  tõdeb kahetsusega ambitsioonide puudumist teatises ning on arvamusel, et tehtud valik (miinimumnõuete kehtestamine vabatahtlikele ökomärgise süsteemidele) ei vasta täielikult lahendamist vajavatele probleemidele; on arvamusel, et kõikide turul kasutatavate märgiste üle tuleb teostada sõltumatut järelevalvet, et need oleksid tarbijate jaoks igati usaldusväärsed ja usutavad;

7.  nõuab mittetööstusliku kalapüügi paremat tunnustamist Euroopa tasemel; nõuab samuti, et enne võimaliku ökomärgise süsteemi kehtestamist peetaks nõu asjaomaste pooltega, kaasa arvatud mittetööstusliku kalandussektori esindajatega, ning võetaks nende ettepanekuid arvesse;

8.  on seisukohal, et märgis saab täielikult tõhus olla vaid siis, kui see on ühtne ja tarbijatele lihtsasti arusaadav, võimaldades neil valida tooteid, mis aitavad kaasa kalavarude säilitamisele;

9.  ergutab sellest tulenevalt komisjoni edasi arendama laialdast arutelu, milles võiksid osaleda kõik asjaomased pooled ning mille käigus oleks võimalik sügavuti läbi kaaluda suur hulk antud valdkonna seni lahendamata küsimusi;

10. nõustub põhimõtteliselt säästvuse, ühtlustamise, jälgitavuse, läbipaistvuse, eesmärgipärasuse ja mittediskrimineerimise eesmärkidega, mida nimetatakse teatise punktis 4; on seisukohal, et ELi ühtse ökomärgise loomine on bürokraatlikult kohmakas;

11. on veendunud, et usaldusväärsed ökomärgised võiksid olla väga tõhus vahend ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügiga võitlemisel, kuna märgise puhul on nõutav väga selge teabe esitamine kala päritolu kohta, mis muudab ebaseadusliku kala turule toomise keerulisemaks;

12. palub komisjonil täpsustada, mida mõeldakse ühenduse ühtse ökomärgise all, kuivõrd teatises esitatud teise (ühenduse ühtse kalade ja kalatoodete ökomärgise süsteemi loomine) ja kolmanda võimaluse (miinimumnõuete kehtestamine vabatahtlikule ökomärgise süsteemile) analüüs tekitab segadust, kui võtta arvesse kaalutlusi, mis rahvusvahelisel tasandil ökomärgise süsteemi omanduse osas eksisteerivad;

13. on seisukohal, et pärast ökomärgise ja sertifitseerimissüsteemi kehtestamist tuleb komisjonil seda propageerida ja kõigile protsessis osalejatele selgitada; on seisukohal, et komisjonil tuleb ka tagada, et tarbijate eksitamise vältimiseks oleks täielikult tagatud usk märgistamise ja sertifitseerimise eest vastutavate organite kehtestatud nõuete täitmisesse;

14. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kooskõlas laialdase arutelu tulemustega kuue kuu jooksul nõukogule ja Euroopa Parlamendile teatise miinimumnõuete ja suuniste kohta, millele ühenduse kalandustoodete ökomärgise süsteem peab vastama;

15. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks ELi kalandustoodete ökomärgise süsteemi aluste väljatöötamisel arvesse asjakohaseid rahvusvahelisi kriteeriume, eelkõige FAO kehtestatud kriteeriume, ning muuhulgas oleksid täidetud järgmised süsteemile esitatavad nõuded:

a)  süsteem on kooskõlas nii FAO säästva kalapüügi käitumiseeskirjaga kui ka muude rahvusvaheliste organite, sh ÜRO ja WTO resolutsioonidega;

b)  süsteem on vabatahtlik ja tagab keskkonna parema kaitse, kuid seda ei saa tõlgendada nii, nagu ökomärgiseta toode oleks halvema kvaliteediga;

c)  süsteem on igas etapis, sh organisatsioonilise ülesehituse ja finantssätete osas läbipaistev;

d)  süsteem ei ole diskrimineeriv ega loo kaubandusele ja eriti arengumaadele takistusi, tagades samas õiglase konkurentsi;

e)  süsteemi arendab komisjon, kes kehtestab selle toimimise nõuded, tagades akrediteerimisele ja sertifitseerimisele spetsialiseerunud organite sõltumatuse, mis on kogu asjaomase menetluse tagamise ning samuti märgistuse väidete usaldusväärsuse tagamise oluline vahend;

f)  süsteem sisaldab säästvuse nõudeid, mis on ühenduse ressursside haldamise süsteemile esitatavatest nõuetest kõrgemal tasemel ning mis põhinevad tõsistel teaduslikel analüüsidel; nimetatud kriteeriumid võivad olla nii üldised kui ka spetsiifilised, sõltuvalt konkreetsetest kalandustoodetest;

g)  süsteem tagab märgisele kantava teabe tõepärasuse, mis eeldab toote järelevalveahela, s.t sertifitseerimise jälgimise tagamist alates kalalaevast kuni lõpptarbijani, mis peab tõendama, et ökomärgisega varustatud toode vastab ettenähtud spetsifikatsioonidele

h)  süsteem näeb ette usaldusväärsed ja sõltumatud auditeerimis- ja kontrollimenetlused;

i)  vältimatult on tagatud süsteemi avalikkus;

j)  kasutatakse märgist, millele kantakse tarbijale nähtavalt ja kergesti mõistetavalt toote hindamise lõpptulemus;

16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

  • [1]  EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.

SELETUSKIRI

Raporti projektile eelnevalt esitatud töödokumendis analüüsiti järgmisi teemasid: I – Ajalugu; II – Ökomärgise süsteemide määratlus ja ulatus; III – Kaubandusaspektid.

Käesolevas seletuskirjas jätkatakse kokkuvõtet muude aspektide kohta, mis vääriksid kalandus- ja akvakultuuritoodete ökomärgistamise osas kaalumist, samuti käsitletakse resolutsiooni ettepanekut ning raportööri ettepanekuid kalanduskomisjonile.

IV – Ökomärgise süsteemi aluste käsitlemise vajadus ELis

Ökomärgiste rohkuse ja nendega seotud huvide mitmekesisuse tõttu on kindel, et tekivad konfliktid seoses määratlusega, mida säästev kalandus esindab või mida see tähendab. Tegemist on tõsise ohuga, kuna eri kriteeriumidel põhinevad erinevad märgised tekitavad tarbijates paratamatult segadust. Seepärast tuleb vähemalt ühenduse tasandil kokku leppida üldised säästvuse kriteeriumid, mida tuleb ühenduse õigusnormide väljatöötamisel arvesse võtta.

EL peab selle küsimusega tegelema kiiresti, et pidurdada erinevate ökomärgiste hulga suurenemist ja levikut ning tagada ühesugustel põhimõtetel ja põhinõuetel rajaneva ühe või mitme süsteemi loomine. Selleks tuleks arvesse võtta muuhulgas järgmisi asjaolusid.

1.  Praegu valitseb antud teemal mitmesuguse teabe rohkus ning puudub selgus – seda ka rahvusvahelisel tasandil. Seetõttu tuleks ELis küsimust enne lõpliku otsuse tegemist koos kõikide asjaomaste sektoritega tõsiselt kaaluda. Enne otsuste tegemist, mille tagajärjed võivad olla negatiivsed, tuleb ELi vajadused hästi selgeks teha.

2.  Tuleb küsida, kas eri ökomärgiste rohkus on positiivne. Kuigi see võib tagada suurema paindlikkuse, on samas kindel, et ökomärgise tegelik väärtus väheneks, mis erinevalt ühtsest või piiratud süsteemist tekitaks tarbijates usaldamatust.

3.  Toodete jälgitavuse osas kuni lõpptarbijani tuleb tagada, et märgisele kantav teave on tõepärane ja seda on võimalik dokumentaalselt tõendada. Selleks tuleb jälgitavuse süsteem väga hästi läbi mõelda.

4.  Samuti tuleb kaaluda, kas soovime liikuda ökomärgise haldamise avalik-õigusliku või eraõigusliku süsteemi poole. Avalik-õiguslik süsteem annab põhimõtteliselt suuremad tagatised kui eraõiguslik süsteem, sellel on väiksem oht kujuneda diskrimineerivaks ning selle korralduslik süsteem tagab õiguskindluse ja sõltumatuse kõrgema taseme. Kui valida eraõiguslikud süsteemid, peaksid need põhinema ELi kehtestatud põhilistel miinimumnõuetel, nagu need on määratletud FAO suunistes, ning tuginema olemasolevatele, eelkõige Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) välja töötatud suunistele.

5.  Ökomärgise süsteemi arendaja peab sertifitseerimisorganite akrediteerimise läbiviimiseks kasutama sõltumatu, akrediteerimisele spetsialiseerunud välisorgani teenuseid.

V ­– Säästvuse kriteeriumid

Arutelu üks kõige keerukamaid küsimusi on kalavarude säästmist tagavate kriteeriumide kehtestamine. Rahvusvahelisel tasandil ei ole jõutud konsensusele, millised need näitajad peavad olema või kas on olemas üks ühtne asjakohane näitaja, mistõttu oleks soovitav, et ELis kehtestataks selged kriteeriumid.

Küsimus on selles, mis liiki kriteeriumidest me räägime. Esiteks tuleks vahet teha üldiste ja spetsiifiliste kriteeriumide vahel vastavalt kalanduse valdkonnale. Esimeste seas võime eristada teaduslikul analüüsil põhinevaid kriteeriume (põhimõtteliselt rajanevad ühenduse normid säästval arengul, mistõttu peaksid sellele kriteeriumile vastama kõik kalandusvaldkonnad), kriteeriume, mis on seotud väiksema mõjuga keskkonnale või ökosüsteemile (mille puhul tuleks võtta arvesse valikulisemaid tootmisviise), ning lõpuks toiduohutusega seotud kriteeriume (tooted ei tohi olla tervisele kahjulikud).

Kehtestatavad kriteeriumid peavad olema täpsed, kuna üldistest kriteeriumidest lähtuvalt tuleb välja töötada spetsiifilised kriteeriumid iga ökomärgise kasuks otsustanud kalandusvaldkonna jaoks.

VI – Euroopa Komisjoni teatise analüüs

Käsitledes teatist, mille eesmärk on algatada arutelu ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele, peab raportöör tunnistama, et on väga pettunud analüüsi puudumise ja sisu nappuse üle teatises, mis võib viidata komisjoni huvipuudusele antud teema vastu.

Eriti kehv on osa, mis puudutab tööd ökomärgise alal rahvusvahelistel foorumitel. FAO (kes on antud teemat käsitlenud alates 1998. aastast) ja WTO tegevus on kokku võetud kolmes napis lõigus, seda isegi mitte ajakohastades. Mainimata on jäetud koguni FAO suunised ökomärgise kohta, mida on käsitletud paljudes töödokumentides juba enne nende heakskiitmist.

Kritiseerida tuleb ka teatise koostamise meetodeid, sest kui eesmärk on algatada üldine arutelu kõikide huvitatud pooltega (kalurid, kalandusettevõtjad, haldusasutused, tarbijad ja muud huvitatud isikud, näiteks valitsusvälised organisatsioonid või olemasolevad sertifitseerimisasutused), siis on eriti kahetsusväärne, et teatise kõige huvipakkuvam osa – milles käsitletakse ökomärgise skeemide määratlusi ning eesmärke ja kriteeriume, mida tuleb reaalselt kontrollitavate ökomärgise süsteemide loomisel arvesse võtta – on taandatud üksnes ühes ELi ametlikus keeles koostatud kahte lisasse. Sellest tulenevalt on paljudel huvitatud pooltel puudunud juurdepääs sellele ökomärgise süsteemi käsitlevale olulisele osale.

Nii nagu teatise 4. peatükis toodud eesmärgid (mis on vast liiga üldised), üllatab kahtlemata peatüki sisu, kus komisjon näib juba ette loobuvat ühtse avalik-õigusliku ökomärgise süsteemi kehtestamisest.

Mõistagi tähendaks ühenduse ühtse ökomärgise kehtestamine pädevate organite jaoks keerukamaid protsesse ning kahtlemata ka suuremaid kulusid. Kuid ühtse märgise eeliseid ei tohiks alahinnata. Ühenduse ökomärgis annaks palju suurema õiguskindluse neile, kas soovivad ökomärgise süsteemiga ühineda, samuti suuremad usaldusväärsuse tagatised tarbijatele, väldiks silmakirjalikkust ja segadust seoses arvukate erinevate märgistega ning ennekõike seoks süsteemi selgelt säästva arengu eesmärkidega. Samuti oleks see kaluritele ja ettevõtjatele märgise kasutamise seisukohast huvipakkuvam, ergutaks nendevahelist konkurentsi ja valikulisemate kalapüügiviiside kasutuselevõtmist tänu eelistele, mida ökomärgis neile turul pakuks, ning oleks veenvam tarbijate silmis, kes tegelikult oma raha kulutamisel valikuid tehes merekeskkonna parandamisele kaasa aitavad.

Komisjon hindab kolme võimalust ühenduse ökomärgise süsteemi käivitamiseks: 1) mittesekkumine, 2) ühenduse ühtse ökomärgise süsteemi loomine ja 3) miinimumnõuete kehtestamine vabatahtlikule ökomärgise süsteemile.

Raportöör tervitab loomulikult esimese võimaluse kõrvalejätmist, ning seda juba eespool nimetatud põhjustel, et sõltumatu sertifitseerimise ja akrediteerimise tagatiseta ei saa olla usaldusväärsust ning ühenduse turu killustamine ja ökomärgiste paljusus takistaks toodete vaba liikumist.

Ebaselgeks jääb aga vahe, mida komisjon teeb teise ja kolmanda võimaluse vahel, sest vastavalt kõikidele antud valdkonda puudutavatele rahvusvahelistele, eelkõige FAO kehtestatud kriteeriumidele on ökomärgisega ühinemise miinimumnõuded kindlaksmäärav organ ühtlasi süsteemi omanik. Arvestades, et kolmanda võimaluse puhul jääb nimetatud nõuete kindlaksmääramise vastutus komisjonile, muutuks ökomärgise süsteemi avalik-õiguslikuks – niisamuti nagu teise võimaluse puhul, kuigi sel juhul ei oleks ühtse ökomärgise loomine üldse tagatud.

Samas võib süsteemi haldamine olla nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike organite käes, ja seda nii süsteemi avalik-õigusliku kui ka eraomanduse korral. Seega võivad eksisteerida erinevad ökomärgised – mis näib olevat komisjoni soov –, kuid kõigile neile peab kehtima sama regulatiivne raamistik.

Seega on oluline nimetatud miinimumnõuete kehtestamine, süsteemi järelevalve ning läbipaistvuse ja järelevalveahela tagamine. Ning vastavalt nende nõuete rangusele oleks reguleeriv süsteem samamoodi suuremal või vähemal määral läbipaistev, sõltumatu, kindel ja mittediskrimineeriv.

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoNI ARVAMUS (26.4.2006)

kalanduskomisjonile

arutelu algatamise kohta ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele
(2005/2189(INI))

Arvamuse koostaja: Frédérique Ries

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval kalanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tänab komisjoni teatise eest ja tunnistab, kui raske on kehtestada tõhusat märgistamissüsteemi, ilma et see oleks ettevõtetele liiga piirav, kinnitab, et ökomärgiste oluline eesmärk peaks olema tarbijale antav võimalus teha teadlikke valikuid, mis aitaks kalavarusid säilitada;

2.  on seisukohal, et süsteem täiendaks õiguslikku raamistikku, mis on mõeldud kalavarude säilitamiseks, asjaolu, mis peaks jääma ühise kalanduspoliitika põhieesmärgiks;

3.  on seisukohal, et kuna paljud Euroopa Liidu ja maailma vetes olevad kalavarud on liigselt ülepüütud ja ammendumas, peaks igasuguse ökomärgise süsteemi loomisel selle usaldusväärsuse ja tõhususe saavutamiseks tunnustama põhimõtet, et mõnede kalavarude puhul ei ole ökomärgise kasutamine lihtsalt võimalik ja kala tarbimine peab vähenema, kuni varud taastuvad;

4.  nendib kahetsusega, et olemasolevate, nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 104/2000[1] (kalastus- ja akvakultuuritooteturu ühise korralduse kohta) artiklis 4 sätestatud kalatoodete märgistamise eeskirjade rakendamine ja täitmise tagamine liikmesriikides on halb;

5.  avaldab kahetsust üksikasjaliku analüüsi puudumise üle, mis täpsemalt hindaks selliste meetmete tagajärgi kalandussektorile ja mere ökosüsteemile;

6.  tõdeb kahetsusega ambitsioonide puudumist komisjoni teatises ning on arvamusel, et tehtud valik (miinimumnõuete kehtestamine vabatahtlikele ökomärgise süsteemidele) ei vasta täielikult lahendamist vajavatele probleemidele; on arvamusel, et kõikide turul kasutatavate märgiste üle tuleb teostada sõltumatut järelevalvet, et need oleksid tarbijatele igati usaldusväärsed ja usutavad;

7.  nõuab mittetööstusliku kalapüügi paremat tunnustamist Euroopa tasemel; nõuab samuti, et enne võimaliku ökomärgise süsteemi kehtestamist peetaks nõu asjaomaste pooltega, kaasa arvatud mittetööstusliku kalandussektori esindajatega, ning võetaks nende ettepanekuid arvesse;

8.  taotleb seega ühtse, kõrgete eesmärkidega ökomärgise väljatöötamise ja sertifitseerimise korra kehtestamist, mis võimaldaks pikemas perspektiivis edendada säästvaid tootmise ja kalavarude kasutamise meetodeid eeldusel, et ökomärgistega kaasneksid ranged nõuded järgneva osas:

– kaaspüügi vähendamine;

– püügi reguleerimine maksimaalse tasakaalustatud toodangu põhimõtte alusel;

– tõhus kohaldamine ja järelevalve, et võidelda ebaseadusliku tegevuse vastu;

9.  on seega arvamusel, et selline kord tuleks välja töötada Euroopa tasandil, kooskõlas sektori osalistega ning tagades teatud oluliste tingimuste täitmist nagu läbipaistvus, kättesaadavus väheste kuludega ja usutavus;

10. pooldab kalatoodete selliste riiklike ja muude märgiste säilitamist, mis viitavad muu hulgas püügimeetodite konkreetsetele omadustele (nt delfiinidele ohutud) või toote kvaliteedile;

11. on seisukohal, et märgis saab täielikult tõhus olla vaid siis, kui see on ühtne ja tarbijatele lihtsasti arusaadav, võimaldades neil valida tooteid, mis aitavad kaasa kalavarude säilitamisele;

12. soovib, et nimetatud märgise kriteeriumid ei oleks otseselt seotud Euroopa kalandussektori haldusmeetmetega ning et need vastaksid täielokult ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi tegevusjuhendi normidele, et tagada märgise kättesaadavus ning kinnitab, et Euroopa Liidus välja töötatud ökomärgised ei saa diskrimineerida Euroopa-väliseid, eriti arengumaade, kalandusettevõtteid;

13 soovib, et süsteemiga liitumine toimuks vabatahtlikkuse alusel ja soovitab kehtestada ergutusvahendeid, mis lihtsustaksid ettevõtete, eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtete ning mittetööstuslikke kalurite liitumist süsteemiga;

14. tunnistab, et süsteemi tõhususe, kättesaadavuse ja usutavuse nimel tuleb seda hallata tsentraliseeritult, samas tekitamata üleliigseid administratiivseid piiranguid ning soovitab, et Euroopa Ühenduste kalanduskontrolli agentuur kaasatakse nimetatud märgise väljastamisse, kontrollimisse ja haldamisse, kuid tunnistab, et see eeldaks agentuuri volituste olulist laiendamist ning selle rahaliste ja muude vahendite olulist suurendamist.

LÜHISELGITUS

Euroopa Komisjon käsitles mittediskrimineerivate vabatahtlike ökomärgise süsteemide loomise vajadust esimest korda 1997. aasta detsembris. 2002. aastal võttis Euroopa Komisjon vastu ühenduse tegevuskava keskkonnakaitsenõuete integreerimiseks ühisesse kalanduspoliitikasse ja teatas kavatsusest käivitada arutelu kalandustoodete ökomärgise teemal. 29. juuni 2005 esitas Euroopa Komisjon teatise arutelu algatamise kohta ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele.

Ühise kalanduspoliitika hiljutine reform tingib vajaduse arutada ökomärgise süsteemide kasutusevõtmist keskkonnakaitse küsimuste kalandussektoriga parema sidumise vahendina. Lisaks tekitab kalandussektoris arvukate nn ökomärgisega varustatud toodete tekkimine küsimusi, mis seonduvad konkurentsi, väliskaubanduse ja tarbijakaitsega.

Euroopa Komisjoni eesmärgid hõlmavad säästva kalanduse edendamist ja mere ökosüsteemide kaitse piisava taseme saavutamist, ühtlustatud lähenemisviisi ökomärgise süsteemidele ning tarbijatele läbipaistva ja objektiivse teabe andmist.

Komisjon kaalub kolme võimalust:

1.  mittesekkumine ning võimalus tuua turule ökomärgise süsteeme ilma avaliku sektori sekkumise ja kontrollita;

2.  ühenduse ühtse ökomärgise süsteemi loomine kala- ja kalandustoodetele;

3.  miinimumnõuete kehtestamine vabatahtlikele ökomärgise süsteemidele.

Komisjon eelistab teatises selgelt kolmandat võimalust.

Arvamuse koostaja tunneb siiski muret seoses nimetatud võimalusega, mis ei ole komisjoni määratletud ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks piisav.

Vabatahtlikele ökomärgise süsteemidele ühtsete miinimumnõuete kehtestamine ainult reguleeriks praegust olukorda ning väldiks eksitavate sertifikaatide teket, kuid ei annaks selget sõnumit, mis suurendaks nii tarbijate kui ka tootjate teadlikkust. Lisaks võib märgiste rohkus nõrgendada ökomärgise potentsiaalset rolli.

Need on mõned põhjused, miks arvamuse koostaja pooldab ühenduse ühtse, ambitsioonikate kriteeriumidega ökomärgise süsteemi loomist. Komisjon peaks teatises määratletud eesmärke silmas pidades ja asjaosalisi kaasates kehtestama läbipaistva, juurdepääsetava ja usaldusväärse ökomärgise süsteemi.

Samuti peab komisjon tagama, et selline märgis ei kujuta endast kaubandustõket. Seetõttu peab märgis olema täielikult kooskõlas FAOs kokku lepitud ökomärgise süsteemide rahvusvaheliste suunistega ja põhinema FAO vastutustundliku kalapüügi tegevusjuhendil.[2]

Uue struktuuri loomise vältimiseks soovitab arvamuse koostaja kaasata ökomärgise haldamisse ka Euroopa kalanduskontrolli agentuuri.

Mis tahes süsteemi puhul tuleb erilist tähelepanu pöörata tarbijatele antava selge teabe olulisusele, et tagada ökomärgise võimalikult suur mõju. Ning lõpuks peab ökomärgis andma konkreetseid tulemusi ELi vete kalavarude kaitsmisel ja nende jätkusuutlikkuse parandamisel.

MENETLUS

Pealkiri

Arutelu algatamine ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele

Menetluse number

2005/2189(INI)

Vastutav komisjon

PECH

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

ENVI
27.10.2005

Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev

0.0.0000

Arvamuse koostaja
  nimetamise kuupäev

Frédérique Ries
14.12.2005

Endine arvamuse koostaja

 

Arutamine parlamendikomisjonis

21.3.2005

25.4.2005

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

25.4.2005

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

30

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Johannes Blokland, John Bowis, Hiltrud Breyer, Dorette Corbey, Chris Davies, Mojca Drčar Murko, Edite Estrela, Jillian Evans, Matthias Groote, Gyula Hegyi, Dan Jørgensen, Christa Klaß, Eija-Riitta Korhola, Urszula Krupa, Riitta Myller, Vittorio Prodi, Frédérique Ries, Dagmar Roth-Behrendt, Guido Sacconi, Carl Schlyter, Richard Seeber, Jonas Sjöstedt, María Sornosa Martínez, Antonios Trakatellis, Anja Weisgerber and Åsa Westlund.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Dariusz Maciej Grabowski, Vasco Graça Moura, Miroslav Mikolášik, Claude Turmes and Glenis Willmott.

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

...

  • [1]  EÜT L 17, 21.1.2000, lk 22.
  • [2]  Kalanduskomitee 23. istungjärgu aruanne (Rooma (Itaalia), 15.–19. veebruar 1999), FAO Fisheries Report nr 595.

MENETLUS

Pealkiri

Arutelu algatamine ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele

Menetluse number

2005/2189(INI)

Vastutav komisjon

loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev

PECH
27.10.2005

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

ENVI
27.10.2005

 

 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine
  otsuse kuupäev

 

 

 

 

 

Tõhustatud koostöö
  istungil teada andmise kuupäev

 

 

 

 

 

Raportöör(id)
  nimetamise kuupäev

Carmen Fraga Estévez
15.9.2005

 

Endine raportöör / Endised raportöörid

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

3.10.2005

23.2.2006

18.4.2006

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

21.6.2006

Lõpphääletuse tulemused

+: 22

−: 1

0:

 

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

James Hugh Allister, Stavros Arnaoutakis, Elspeth Attwooll, Iles Braghetto, Luis Manuel Capoulas Santos, David Casa, Zdzisław Kazimierz Chmielewski, Carmen Fraga Estévez, Ioannis Gklavakis, Alfred Gomolka, Pedro Guerreiro, Ian Hudghton, Heinz Kindermann, Rosa Miguélez Ramos, Philippe Morillon, Seán Ó Neachtain, Bernard Poignant, Dirk Sterckx, Struan Stevenson, Margie Sudre

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Duarte Freitas, Francesco Musotto, James Nicholson

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Danutė Budreikaitė

Esitamise kuupäev

23.6.2006

Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)