RAPORT Elanikkonna vaimse tervise parandamine. Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine

18.7.2006 - (2006/2058(INI))

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon
Raportöör: John Bowis

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Elanikkonna vaimse tervise parandamine. Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine

(2006/2058(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut "Elanikkonna vaimse tervise parandamine. Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine" (KOM(2005)0484);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 2, 13 ja 152;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat[1];

–   võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega luuakse tööhõives ja kutsealal võrdse kohtlemise üldine raamistik[2];

–   võttes arvesse nõukogu 18. novembri 1999. aasta resolutsiooni vaimse tervise edendamise kohta[3];

–   võttes arvesse Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Euroopa ministrite konverentsi 15. jaanuari 2005. aasta deklaratsiooni vaimse tervisega seotud väljakutsetele lahenduste leidmise kohta;

–   võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni demograafiliste väljakutsete ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (2005/2147(INI))[4];

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6‑0249/2006),

A. arvestades, et iga neljas eurooplane kogeb elu jooksul vähemalt ühte tõsist vaimuhaiguse juhtumit; arvestades, et halb vaimne tervis mõjutab kas otseselt või kaudselt kogu ELi ja igal aastal kannatab hinnangute järgi 18,4 miljonit 18–65aastast Euroopa Liidu elanikku raske depressiooni all; arvestades, et hea vaimne tervis võimaldab kodanikel realiseerida oma intellektuaalset ja emotsionaalset potentsiaali ning leida oma koht ühiskondlikus, haridus- ja tööelus; arvestades, et halb vaimne tervis põhjustab seevastu kulusid, sotsiaalset tõrjutust ja häbistamist;

B.  arvestades, et vaimse tervise probleemid vähendavad oluliselt nendest otseselt või kaudselt mõjutatute elukvaliteeti;

C. arvestades, et halva vaimse tervise poolt ühiskonnale tekitatud majanduslikud kulud on hiiglaslikud, ulatudes Euroopa Liidu liikmesriikides mõnede hinnangute järgi 3–4%ni SKTst;

D. arvestades, et vaimse tervise probleemid mõjutavad juba praegu väga olulisel määral majandust, tervist ja ühiskonda ning see mõju suureneb, sest vananevat elanikkonda ja ühiskonnas toimuvaid muutusi arvestades haigusjuhtumite arv suureneb;

E.  arvestades, et igal aastal sooritab enesetapu 58 000 Euroopa Liidu elanikku ja et see arv on suurem kui igal aastal liiklusõnnetuste või HIV/AIDSi põhjustatud surmajuhtumite arv ning et sellest kümme korda rohkem inimesi sooritab enesetapukatse;

F.  arvestades, et EÜ asutamislepingus määratud pädevuste määramist arvesse võttes on ühenduse Euroopa Liidu elanikkonna vaimse tervise strateegia lisaväärtus eelkõige ennetamises;

G. arvestades, et mõnes Euroopa riigis kulub kuni 85% vaimse tervise parandamisele suunatud rahast suurte asutuste ülalpidamisele;

H. arvestades, et vähesed teadmised ja ebapiisavad investeeringud vaimse tervise edendamisse halvendavad inimeste tervist ning põhjustavad puudeid ja ühiskondlikke probleeme;

I.   arvestades, et umbes 40% kõigist vangidest kannatab mõne vaimse häire all ja et tõenäosus, et nad sooritavad enesetapu, on kuni seitse korda suurem kui vabaduses viibivatel inimestel ning et valed vangistustingimused võivad häiret süvendada ja ühiskonda naasmist takistada;

J.   arvestades, et kogu Euroopa Liidus ei saa laste ja noorte vaimne tervis piisavat tähelepanu ega rahalisi vahendeid vaatamata sellele, et noorte vaimne tervis halveneb oluliselt;

K. arvestades, et tervise valdkonnas, eriti seoses toitumishäirete, neurodegeneratiivsete haiguste, skisofreenia, tujukõikumiste, hirmu, paanika, depressiooni, alkoholi kuritarvitamise ja teiste psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisega, aga ka seoses enesetappude ja kuritegevusega – valdkonnad, mida on vaja järjekindlalt uurida –, on selgelt täheldatav sooline aspekt;

L.  arvestades, et naised pöörduvad abi saamiseks sagedamini vastavate teenistuste poole kui mehed, et neile kirjutatakse välja kaks korda rohkem psühhotroopseid ravimeid kui meestele; arvestades, et farmakogeneetilised uuringud näitavad, et naistel on selliste ainete suhtes väiksem taluvus;

M.  arvestades, et isiklikke, rahalisi ja ühiskondlikke tagasilööke vähendavad oluliselt vaimsete häirete ennetamine, varane diagnoosimine, sekkumine ja ravi;

N. arvestades, et palju inimesi kannatab neurodegeneratiivsete häirete all ning on oodata nende arvu suurenemist muu hulgas pikaealisuse ja sellega kaasneva vanema elanikkonna kasvu tõttu;

O. arvestades, et enamikus Euroopa Liidu riikides on nii normaalset arengut (eriti hariduses) takistavate arengu- ja käitumisprobleemidega laste kui ka krooniliste ja raskete häiretega täiskasvanute hoolduse puhul toimumas liikumine pikaajalisest institutsionaliseeritud hooldusest toetatud elamise suunas ühiskonnas, kuid et see on toimunud ilma ühiskondlike teenuste kohase planeerimise ja rahastamiseta,

P.   arvestades, et naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivallast põhjustatud vaimse tervise häireid tuntakse halvasti; arvestades, et tunnistusi türanniseerimise kohta ei võeta sageli arvesse ning et paljud naised ja tütarlapsed ei taha teatada väärkohtlemisest, mille ohvriks nad on langenud, kui just arstid ja meditsiinitöötajad seda neilt otse ei küsi;

Q. arvestades, et vaimse tervise eeltingimus on kasvamine terves perekeskkonnas, mis pakub nii materiaalset kui ka psühholoogilist turvalisust ja vanemate armastust,

1.  tervitab komisjonipoolset pühendumist vaimse tervise edendamisele; nõuab tervishoiupoliitikas ja liidu teadusuuringute poliitikas sellele valdkonnale suuremat tähelepanu ja leiab, et see teema tuleks lõimida kõigi komisjoni peadirektoraatide ja liikmesriikide ministeeriumide poliitikasuundadesse ja õigusaktidesse, kes peaksid võtma endale kohustuse ühtlustada praegused riiklikud ja rahvusvahelised vaimse tervise indikaatorid, et tagada andmete võrreldavus ELi tasemel;

2.   arvab, et komisjoni rohelises raamatus ei ole piisavalt arvestatud soolist aspekti; nõuab sellest tulenevalt, et seda arvestataks järjekindlalt vaimse tervise edendamiseks kavandatud meetmetes, ennetavas tegevuses ja uuringutes, kuna need on sel alal olnud siiamaani ebapiisavad ja ebaadekvaatsed lausa sel määral, et vaimsete haiguste ennetamise ja ravi alal tehtud edusammud on palju väiksemad kui muude haiguste puhul;

3.  peab arstide rolli patsientide järelevalves ülimalt oluliseks;

4.  leiab, et hea vaimne tervis on Euroopa kodanike üldise tervise ja heaolu ning ELi majandusliku suutlikkuse eeldus; õhutab ja toetab kõiki meetmeid, mille eesmärk on aidata kaasa vaimsete häirete ennetamisele;

5.   rõhutab vajadust kaaluda, kuidas saaks ELi vaimse tervise alaste uuringute toetamise suutlikkuse loomiseks kõige paremini kasutada ühenduse vahendeid, näiteks teadusuuringute seitsmendat raamprogrammi;

6.  leiab, et kõik tulevased komisjoni poolt vaimse tervise kohta esitatud ettepanekud peaksid puudutama partnerlust ja nõupidamist inimestega, kes on kogenud või kogevad vaimse tervise häireid, nende perede ja hooldajate ning nende huvisid esindavate VVOdega, pereliikmete ühenduste ja teiste huvitatud osapooltega ning nende osalemist, et otsustamisprotsess oleks kaasavam ja nende huvid oleksid seal paremini esindatud, ning edendama psühhiaatriliste patsientide pereliikmete võrgustikke;

7.   rõhutab vaimse tervisega seotud kulutuste olulisi erinevusi eri liikmesriikides, vaadelduna nii absoluutse summana kui ka tervishoiukulude kogusumma osana;

8.  leiab samuti, et kolme eesmärgi – vaimse tervise edendamise, vaimse tervise parandamise ja vaimsete häirete ennetamise – saavutamiseks on vaja erinevaid meetmeid; leiab, et selliste meetmete eesmärk peaks olema kohase teabe andmine, asjakohaste teadmiste hankimine ning sobivate hoiakute ja oskuste arendamine, et kaitsta vaimset ja füüsilist tervist ning parandada Euroopa kodanike elukvaliteeti;

9.  rõhutab selliste mõistete nagu "halb vaimne tervis", "vaimsed häired", "raske vaimuhaigus" ja "isiksusehäire" ettevaatliku kasutamise vajadust;

10. rõhutab olulist vajadust varajaste sõeluuringute, avastamise, diagnoosimise ja ühtse individuaalse ravi järele;

11. rõhutab vajadust võidelda vastavate meetmetega vaimuhaiguste ravi ilmse ebavõrdsuse vastu;

12. nõuab, et kõikidesse tulevastesse strateegiatesse kaasataks õpiraskustega inimesed, kuna nad puutuvad kokku sarnaste probleemidega, mis vaimuhäiretega inimesed, sealhulgas sotsiaalne tõrjutus, institutsionaliseerimine, inimõiguste rikkumine, diskrimineerimine, häbimärgistamine ja toetuse puudumine nendele ja nende peredele ning hooldajatele; nõuab samas kognitiivselt andekate laste ja noorte paremat tunnustamist ja toetamist;

13. rõhutab vastastikuse abi olulisust ning inimeste ravi, haiguse ja paranemisega seotud kogemuste juhtivat rolli;

14. tervitab asjaolu, et komisjon tõstab esile lapsi, töötajaid, vanemaid inimesi ja ebasoodsas olukorras ühiskonnaliikmeid kui võtmetähtsusega sihtrühmi, kuid laiendaks seda ka näiteks inimestele, kes kannatavad raske vaimuhaiguse, pikaajaliste ja fataalsete haiguste all, puuetega inimestele, vangidele, etnilistele ja muudele vähemusrühmadele, kodututele, migrantidele, ebakindla tööga inimestele, töötutele ja arvukatele vaimse tervise ja hoolduse probleemidele, mis puudutavad eriti naisi;

15. tunnistab, et isiksusehäire on diagnoosi, ravi ja hoolduse seisukohalt eriti problemaatiline, kuna nõuab rohkem uuringuid ja selgepiirilist poliitikat; palub komisjonil pöörata tähelepanu ka agressiivsusele, agressiivse käitumise määravatele teguritele ja selle psühholoogilistele tagajärgedele;

16. tunnistab, et meestel ja naistel võivad olla erinevad vaimse tervisega seotud vajadused ja nõuab põhjalikumaid uuringuid eeskätt sundusliku haiglaravi ja enesevigastuste vahelise seose ning psühhotroopsete ravimite sagedasema väljakirjutamise kohta naiste puhul;

17. rõhutab vajadust uurida meeste ja naiste aju ehituse ja tegevuse tõendatud erinevusi, et töötada välja erinevad lähenemised ja ravi kahe sugupoole vaimuhaigustele;

18. nõuab, et emadele antaks enne ja pärast sünnitust abi, et hoida ära depressiooni või muid psühhopatoloogilisi ilminguid, mida on selles olukorras sageli täheldatud;

19. leiab, et emade ja vanemate hea vaimne tervis aitab lastel takistusteta areneda ning sirguda terveteks täiskasvanuteks;

20. nõuab multidistsiplinaarse ja mitut asutust hõlmava lähenemisviisi kasutamist vaimuhaigustega seotud keerukate situatsioonide lahendamiseks, näiteks küsimus, kuidas toetada arengu- või käitumisprobleemide või söömishäiretega lapsi või noorukeid ja/või neid lapsi või noorukeid, kelle vanemad kannatavad sageli ise halva vaimse tervise all (või keda hoitakse pikaajalise hoolduse asutustes);

21. toonitab, et tütarlaste ja naiste keha ühiskondlikult määratletud ideaalkuvand mõjutab nende vaimset tervist ja heaolu, tuues kaasa toitumishäirete sagenemise;

22. juhib tähelepanu sellele, et halva vaimse tervise ja vaimsete häirete juured on tavaliselt varases lapsepõlves, ja rõhutab tervisliku varase lapsepõlvega seotud uuringute olulisust;

23. rõhutab järgmiste vahendajate jätku- ja täiendusõppe olulisust: õpetajad, hooldustöötajad, sotsiaal- ja õigusteenuste osutajad ning tööandjad;

24. tervitab rohelise raamatu tõdemust, et inimeste vaimset tervist mõjutavad ka ühiskondlikud ja keskkonnategurid, nagu isiklikud kogemused, perekond ja ühiskondlik toetus; elutingimused, nagu vaesus, elu suurlinnades ja maapiirkondade isoleeritus; ning töötingimused, nagu tööalane ebakindlus, töötus ja pikad töötunnid; rõhutab, et vaimsed häired on üks põhjus ennetähtaegselt pensionile ja invaliidsuspensionile jäämisel;

25. on seisukohal, et head töötingimused aitavad hoida vaimset tervist ning nõuab, et tööandjad teeksid poliitilisi algatusi „Vaimne tervis töökohal”, mis on nende tervishoiu ja tööohutusega seotud kohustuste vajalik osa, et tagada vaimsete häiretega inimestele võimalikult head töökohad ja võimalikult hea tööturule kaasamine ning nõuab algatuste avalikustamist ja jälgimist olemasolevate tervishoiu ja ohutusega seotud õigusaktide raames, arvestades samas ka töötajate vajadusi ja arvamust;

26. tervitab ühiskondlikke algatusi sotsiaalpoliitika ja tööhõivepoliitika raames, et soodustada vaimselt haigete inimeste mittediskrimineerivat kohtlemist, vaimsete puuetega inimeste sotsiaalset integreerumist ja stressi vältimist töökohas;

27. rõhutab ELi tööhõivestrateegiat silmas pidades vaimse tervise mõju tööhõivele, samuti töötuse mõju inimeste vaimsele tervisele;

28. usub, et liikmesriigid peaksid tegema koostööd, et leida ja rakendada tulemuslikke strateegiaid enesetappude vähendamiseks, eriti noorte inimeste ja muude riskirühmade seas;

29. nõuab, et tunnistataks laialdasemalt diskrimineerimise, vägivalla ja vaimsete häirete vahelist seost, järelikult ka vajadust võidelda vaimse tervise ennetava edendamise strateegia raames igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise vastu;

30. näeb ühe suurema vaimse tervisega seotud väljakutsena Euroopa elanikkonna vananemist ja nõuab tungivalt, et suuremat rõhku pandaks neurodegeneratiivsete ning seenioride muude psühhiaatriliste haiguste mehhanismide ja põhjuste uurimisele ja ennetamisele, aga ka nende ravile (sh uute ravimeetodite väljatöötamisele);

31. leiab ka, et rõhutada tuleb seost alkoholi ja narkootikumide tarbimise ning vaimsete häirete vahel; arvab, et alkoholism ja narkomaania põhjustavad tõsiseid vaimse ja füüsilise tervise probleeme ning probleeme kogu ühiskonnale; palub komisjonil viivitamata uurida, millised võõrutusprogrammid ja raviviisid on kõige tõhusamad;

32. rõhutab, et vaimsete häiretega inimesi tuleks ravida ja hooldada väärikalt ning inimlikult ning et ravi ja abiteenused peaksid olema tulemuslikud, kvaliteetsed, kõikehaaravad ja kõikidele kannatajatele kättesaadavad; et tuleb selgelt mõista nende õigust olla või mitte olla ravitud; et neid tuleks võimaluse korral alati kaasata nende ravi puudutavate otsuste langetamisse ja et nendega tuleks pidada kollektiivselt nõu teenuste üle; et väljakirjutatud ravimitel peaks olema võimalikult vähe kõrvalmõjusid; et ravimi tarvitamisest turvaliselt loobuda soovijatel oleks teavet ja nõuandeid;

33.  leiab, et jõu kasutamine, nagu ka ravimite sunniviisiline manustamine, takistab eesmärkide saavutamist; leiab, et igat liiki haiglaravi ja ravimite sunniviisiline manustamine peaks olema võimalikult lühiajaline ning kui seda tehakse, tuleb selline otsus korrapäraselt üle vaadata ja see peaks toimuma võimaluse korral patsiendi nõusolekul või selle puudumisel vastavate asutuste loal ainult viimase võimalusena;

34. on arvamusel, et isiklike vabaduste igasugust piiramist tuleb vältida, eelkõige füüsilist ühiskonnast eraldamist, mis nõuab individuaalsete õiguste tagamise eest vastutavate demokraatlike asutuste järelevalvet, kontrolli ja valvsust, et vältida väärkohtlemist;

35. nõuab häbimärgistamise kaotamise seadmist kõigi tulevaste strateegiate keskmesse (nt iga-aastaste vaimse tervise küsimustega seotud kampaaniate korraldamine, et võidelda teadmatuse ja ebaõiglusega), kuna halva vaimse tervisega seotud häbimärgistamine viib ühiskonnapoolse tõrjumiseni igas valdkonnas tööturust perekonnani ja kogukonnast tervishoiutöötajateni; arvab ka, et patsientide vaimse tervise ja olukorra parandamiseks tuleb tagada põhilised sotsiaalsed ja kodanikuõigused, nagu õigus eluasemele ja majanduslikule toetusele, kui inimene ei suuda töötada, ning õigus abielluda ja ise oma asju ajada; leiab ka, et häbimärgistamine on üks diskrimineerimise vorm ja sellega tuleb tegeleda diskrimineerimisvastastes õigusaktides;

36. möönab, et häbimärgistamise üks osa on laialt levinud arusaam, et vaimse tervise häired on ägedad ja kestavad kogu elu, ent on oluline rõhutada, et sobiva abiga võivad mõned inimesed paraneda, teiste seisund võib oluliselt paraneda või suudetakse saavutada piisav funktsionaalsus või stabiilsus;

37. rõhutab vajadust reformida vaimse tervise raviteenuseid, nii et need põhineksid kõrge kvaliteediga kogukonnahooldusel, mis toimub kodus või hooldekodus, kus on juurdepääs vajalikule tervislikule ja sotsiaalsele hooldusele; kus toimub regulaarne järelevalve ja hindamine; kus toimub vaimsete häiretega inimeste ja nende hooldajate perioodiline hooldus; kus kasutatakse "kõik ühest kohast" lähenemist tervishoiule, sotsiaalkindlustusele, elamumajandusele, koolitusele, transpordile, soodustustele ja muudele teenustele; rõhutab, et seda tuleks toetada laialdaste patsienditeenustega ägedate, krooniliste või turvalisusega seotud vajaduste jaoks, kuid et alati tuleb kõiki inimesi, kes saavad sunduslikku haiglaravi, sõltumatult kontrollida;

38. rõhutab seda silmas pidades vajadust toetada psühhiaatriliste patsientide kooperatiive ja kõiki tegevusi, mille eesmärk on kaasata kasutajaid ja varasemaid patsiente ning eraldada ressursse töötajate koolitamiseks, et nad saaksid arvestada psühhiaatriliste patsientide kõiki vajadusi;

39. rõhutab vajadust üld- ja perearstide ning teiste esmatasandi tervishoiuteenuseid osutavate töötajate jätkuõppe järele vaimse tervise küsimustes;

40. tunnistab, et kohalikul omavalitsusel on oluline roll hea vaimse tervise edendamises, halva vaimse tervisega inimese toetamises kohalikus elukeskkonnas ning mitut asutust hõlmava lähenemise eri osade ühendamises vaimse tervisega seotud teenuste osutamisel;

41. 16. usub, et vaimsete häirete ja sõltuvusprobleemidega inimeste kahekordse diagnoosiga peaks normaaljuhul kaasnema ravi;

42. rõhutab, et tervise vaimsed ja füüsilised aspektid on omavahel seotud, et vaimsetel häiretel võivad olla bioloogilised, sotsiaalsed, emotsionaalsed või ajaloolised põhjused, millega tuleb tegeleda, et teised lähenemised saaksid olla edukad, ning et mõni psühhiaatriline ravim võib probleemi aluseks olevat bioloogilist seisundit hoopis halvendada;

43. nõuab suuremat tähelepanu somaatiliste haiguste psühholoogilistele tagajärgedele ja sümptomitele; rõhutab, et haiglaraviprotokollides tuleks vaimsele ja füüsilisele heaolule anda võrdväärne tähtsus, eriti raskete ja/või ravimatute haigete ravis; ning leiab, et teistes erivaldkondades töötavad arstid ja parameedikud peavad läbima jätkuõppe psühhopatoloogia alal, sest haigused jäävad sageli diagnoosimata või neid alahinnatakse;

44. toetab komisjoni kommentaare deinstitutsionaliseerimise kohta, kuna pikaajaline viibimine psühhiaatrilise ravi asutustes võib viia psühhopatoloogiliste seisundite püsimise ja süvenemiseni, samuti häbimärgistamise ja sotsiaalse tõrjutuse süvenemiseni, kuid nendib, et on vaja suuremaid jõupingutusi, et veenda avalikkust, et raskete vaimuhäirete või õpiraskustega inimeste hooldamine kogukonnas annab paremaid tulemusi;

45. soovitab, et komisjon koguks rahvatervise programmi kaudu andmeid vaimuhaiguste, ravitud patsientide paranemismäärade ja nende ühiskonda taaslõimimise tulemuslikkuse kohta;

46. teeb komisjonile ettepaneku teha kindlaks heade tavade juurutamisega seotud objektid ja näited ning levitada nendega seotud teavet kõigis liikmesriikides, kuna need näitlikud objektid on võrreldavad programmi „Rahvad vaimse tervise nimel” kuuluvate Maailma Tervishoiuorganisatsiooni objektidega; arvab, et näitlikud objektid, näitlikud raviviisid ja näitlikud ennetusstrateegiad võivad olla olulised moodused vaimse tervisega seotud ebavõrdsuse vähendamiseks liikmesriikide vahel; palub komisjonil kaasata näitlike objektide, raviviiside ja ennetusstrateegiate tuvastamisse teadusinstituudid;

47. leiab, et kuna kõigil inimestel on õigus saada parimat olemasolevat vaimse tervise alast ravi (ÜRO üldkogu resolutsioon nr 46/119), tuleb levitada parimaid tavasid ja asjakohast teavet ning need peavad olema kõigile kodanikele kättesaadavad;

48. leiab, et mõistet „ravi” tuleks tõlgendada laialt, pannes rõhku sotsiaalsete ja keskkonnategurite tuvastamisele ja kõrvaldamisele ning et ravimite kasutamine peab olema viimane võimalus, eelkõige laste ja noorte puhul; kritiseerib eluetappide käsitlemist meditsiinilisest ja patoloogilisest vaatevinklist, ilma laiemaid põhjusi otsimata; nõuab, et võetaks arvesse tegureid, nagu isiklikud kogemused, perekond, sotsiaalne tugi ning elamis- ja töötingimused, millel on oma osa vaimuhaiguses, ning samuti geneetilisi tegureid;

49. leiab samuti, et lisaks ravile on vaimse tervise probleemide ennetamiseks ning vaimse tervise parandamiseks ja edendamiseks vaja kohast sotsiaalset ja töökeskkonda ning pere ja kogukonna toetust, samuti vaimsete häirete all kannatajate ravimise strateegiat ja rehabiliteerimist; rõhutab vajadust vaimset tervist ja paranemist soodustavate keskkonnaga seotud teadusuuringute järele;

50. nõuab tungivalt, et komisjon toetaks reformide jätkumist kõigis liikmesriikides, mis praktiseerisid psühhiaatria kuritarvitamist, ravimite või kinnipidamise liigset kasutamist või ebainimlikke meetodeid, nagu näiteks puurvoodid või isoleerimisruumide ülemäärane kasutamine, seda eelkõige uutes liikmesriikides, ning palub komisjonil seada psühhiaatria reformimine ELiga liitumise läbirääkimiste kavva; on seisukohal, et vangla on vaimselt haigete inimeste jaoks sobimatu keskkond ning et aktiivselt tuleks otsida alternatiive;

51. nõuab rohkem terapeutiliste ja psühholoogiliste sekkumiste, tõhusamate ja vähemate kõrvalmõjudega ravimite väljatöötamise, vaimsete häirete ja enesetappude põhjuste väljaselgitamise ja vaimse tervise edendamiseks tehtud investeeringute tulemuslikkuse mõõtmise ning edukale tervenemisele ja haiguse taandumisele kaasa aitavate meetodite väljaselgitamise alaseid teadusuuringuid; nõuab eritähelepanu eelkõige lastele sobivamate ravimite väljatöötamisega seotud teadusuuringutele; rõhutab, et teadusuuringud ei tohiks piirduda ravimitega, vaid neid tuleks laiendada ühiskonna epidemioloogilistele, psühholoogilistele ja majanduslikele uuringutele ning vaimuhaigusi põhjustavate sotsiaalsete tegurite uurimisele; nõuab lisaks teenuste kasutajate osaluse suurendamist kõikides vaimse tervisega seotud teadusuuringute aspektides;

52. leiab samuti, et vaja on rohkem teadusuuringuid häbimärgistamise ja selle vältimise võimaluste alal; individuaalsete teenusekasutajate ja nende hooldajate kogemuste alal; erinevate teenuste ja elukutsete ning varasemate teenusekasutajate vaheliste töösuhete alal; teenuste piiriülese osutamise alal;

53. leiab, et vaimse tervisega seotud teenuseid tuleks rahastada piisavalt, et katta vaimsete häirete maksumus üksikisikute, tervishoiu- ja sotsiaalteenistuste ning ühiskonna jaoks tervikuna, et need teenused oleksid tõhusad ja tekitaksid avalikkuses usaldust;

54. leiab, et oluline on kasutada vaimse tervise edendamise kvaliteetseid ja individualiseeritud meetodeid, võttes arvesse üksikisikute ja sihtrühmade täpseid vajadusi;

55. tunnustab väärtuslikku panust, mida pereliikmed ja mitteametlikud hooldajad vaimse tervise probleemidega inimeste abistamisel annavad, ning möönab samuti, et paljud neist vajavad ise hoolt ning teavet ja professionaalset abi, kui nad hooldamist jätkavad; tunnustab ka väärtuslikku panust, mida võivad anda teenuste kasutajad üksteise abistamisel;

56. rõhutab vajadust kasutada sõnavara ja termineid, mis aitavad võidelda häbimärgistamisega (nt meetmed eelarvamuste kaotamiseks, hoiakute muutmiseks ja igat liiki vaimsete häiretega seotud kinnisarusaamade arvustamiseks);

57. nõuab, et komisjon looks vaimse tervise koordineerimise ja järelevalve töörühma, mis koguks teavet vaimse tervise alase praktika ja selle edendamise kohta ELis, hindaks olemasolevate vaimse tervisega tegelevate tervishoiutöötajate ja infrastruktuuri sobivust (arvu ja koolituse osas) ning levitaks teavet heade tavade kohta kõigile liikmesriikidele ja vaimse tervise ravimisega tegelevatele osapooltele; rõhutab, et selles koordineerimise ja järelevalve töörühmas peavad osalema patsientide organisatsioonid, ravijad, hoolekandeasutused ja teadusinstituudid;

58. palub komisjonil esitada pärast rohelist raamatut ettepanek võtta vastu direktiiv vaimse tervise kohta Euroopas ning vaimsete häirete all kannatajate kodaniku- ja põhiõiguste kaitsmise ja austamise kohta;

59. kutsub ELi ja AKV riike üles tegema tihedat koostööd heasse vaimsesse tervisesse investeerimisel arengualase ja Cotonou poliitika kaudu;

60. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, kandidaatriikidele, AKV riikidele ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Euroopa büroole.

• [1]  ELT C 310, 16.12.2004, lk 41.
• [2]  EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
• [3]  ELT C 86, 24.3.2000, lk 1.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0115.

SELETUSKIRI

 »Wir haben in diesen letzten Wochen unsere Sprachlosigkeit ueberwunden und sind jetzt dabei, den aufrechten Gang zu erlernen.”

(«Viimaste nädalate jooksul oleme taas leidnud üles oma hääle ja õppinud uuesti püstipäi kõndima.»)

- Stefan Heym – 1989. aasta november, Alexanderplatz, Ida-Berliin

Sõnad, mida Stefan Heym 1989. aasta novembris julma režiimi kukutama kogunenud idaberliinlaste hulgale ütles, peaksid juhtima meie teed Euroopa vaimse tervise ravi reformimisel, mis on nii sageli ressursse raiskav ja mõeldamatult julm. Me peame jõudma vaimse tervise juures selliste hoolduse, ravi, teraapia, rehabilitatsiooni ja patsiendi kaasamisega seotud standarditeni, mida ootame parimatelt füüsilise tervise ravisüsteemidelt. Käesolev roheline raamat vaimse tervise kohta pälvib meie tugeva heakskiidu ja toetuse. Nüüd ootame kiireid ja laiaulatuslikke ettepanekuid, et tõlkida need ilusad sõnad tõhusaks seadusloomeks.

Põhiline vaimse tervisega seotud väljakutse on süsteemide, suhtumise ja võimaluste muutmine. Väljumine vaimsete häirete ravi pimedast ajajärgust on kestnud viimased nelikümmend aastat. Mõnes Euroopa osas on psühhiaatriat kuritarvitatud; mõnel pool on valitsenud vaimuhaiglasse interneerimise põhimõte, mis liiga sageli leevendas avalikkuse tundlikkust “mis silmist, see meelest” laadi institutsionaliseerimisega, ent ei aidanud patsientidel paraneda ning ühiskonda naasta; mõnes kohas sõltuti liigselt ravimitest; paljudes kohtades eelistati vanglat haiglale; mitte kusagil ei mõistetud tegelikult vaimse tervise edendamist.

Meile meeldiks mõelda, et me oleme vaimselt haigete patsientide inimõiguste rikkumise ajast edasi liikunud. Mitmes mõttes vastab see tõele. Praegu toimuvad ikka veel arutelud sundravi üle; mõnikord on ravi lõpetamise või sundraviga seotud otsused väärad; hooldekodudes tuleb ette patsientide väärkohtlemist; rohkesti toimub vaidlusi patsientide, perekondade ja kogukondade lahkarvamusi tekitavate ja vastuollu minevate õiguste üle. Ent üldjoontes on vähem lukke ja riive, patsientidele antakse rohkem valikuvõimalust ja arvestatakse nende nõusolekuga, ning patsientide kodanikuõiguste rikkumise vältimiseks eksisteerib rohkem juriidilisi kontrolli- ja tasakaalustamismehhanisme.

Siiski elame vähemalt ühes mõttes pimedas ajastus – häbistamine. See on levinud kõigis Euroopa riikides. Häbistamine on inimõiguste rikkumine, mis on ettekavatsematu ja tekib teadmatusel põhineva hirmu tõttu, kuid teeb inimesele samasugust kahju kui igasugune muu väärkohtlemise vorm. Vaimuhaiguse all kannatamine on piisavalt raske, et sellele mitte lisada tõrjutusest ja häbistamisest tulenevat lisakoormust ja kannatusi.

Kutsudes komisjoni üles arendama rohelist raamatut edasi vaimse tervise õiguslikuks raamistikuks, peame rajama selle poliitika vaimseid häireid puudutavatele faktidele ja Lissaboni tegevuskava nõudele suurendada teadlikkust vaimsesse tervisesse investeerimise osas.

Meie poliitika aluseks on faktid:

· vaimuhäired, millest levinuim on unipolaarne depressioon, on kõige kiiremini kasvava levikuga terviserisk,

· maailmas kannatab 450 miljonit inimest neuroloogilise või vaimuhäire all,

· iga neljas inimene puutub selle probleemiga oma eluajal kokku,

· 121 miljonit inimest – igal aastal kolm inimest sajast – kannatab depressiooni all,

· igal aastal sooritab maailmas enesetapu miljon inimest, kümme miljonit inimest üritab enesetappu,

· neuropsühhiaatrilised häired põhjustavad ühe kolmandiku puuetest, 15% patsientidele tehtavatest kulutustest, peaaegu veerandi ravimitele tehtavatest kulutustest ning poole sotsiaaltöötajate töökoormusest, ainuüksi Ühendkuningriigis kaotatakse nende tõttu üle 90 miljoni tööpäeva,

· inimesed elavad kauem ja kokkuvõttes tervislikumalt, kuid vanadusaastatel muutub üha suurem hulk neist kehalt ja vaimult nõrgaks,

· lapse, täiskasvanu või eaka sugulase hooldajaid ei ole aidatud kohaneda vaimse tervise häiretega inimestele mõeldud uue kogukonnahooldusega,

· tegelikult on uimastisõltuvus, kuritegevus, joomarlus, õnnetused, koolist puudumine, vandalism, raskestikasvatatavad õpilased, kodutus ja mitmed muud ühiskonna "probleemid” seotud vaimse tervise häiretega.

Kui me ei investeeri õigesse teenuste valikusse – patsiendihooldus, esmane hooldus, pikaajaline hooldus, järelevalve, keskmise tasemega järelevalve, päevahooldus, hooldamine kodus ning koolitatud töötajad kõigis neis valdkondades – ei saa me ravida, hooldada ega rehabiliteerida praeguseid haigeid. Kui me ei investeeri oma kodanike vaimsesse tervisesse, jätkab nii arvude kui ka maksumuse skaala kiiret tõusmist. Kui me ei investeeri vaimse tervise ja vaimsete häirete uurimisse, jäävad eelarved haletsusväärselt väikeseks ja häbistamine ning eelarvamused jätkavad vohamist.

Patsiendid ja teenusekasutajad on õigusega liikumas tähelepanu keskpunkti. Neid teavitatakse tulevikus rohkem, neid kaasatakse neid puudutavate otsuste langetamisse ja nad kasutavad oma uusi õigusi aeglastest teenustest ringiga möödumiseks ja muutuste mõjutamiseks. Neid tuleb näha kui partnereid omaenda ravi läbiviimisel, aga ka teenuste kavandamisel. Tervishoiutöötajad peavad tegema seda, mida parimad töötajad enamikus tervishoiuvaldkondades teevad – enne otsuste langetamist selgitama ja nõu pidama. Sellisel juhul ei austa patsiendid pelgalt tervishoiutöötajate professionaalset hinnangut, vaid mõistavad võib-olla ka veidi paremini, mis oli valesti, ja muretsevad veidi vähem nendega tehtava üle. Inimõiguste vaatenurgast on see õige; samuti soodustab see ravi- ja hooldusprogrammi tulemuslikkust.

Toimunud on kiire liikumine isoleeritud institutsionaalselt ravilt ühiskondlike teenuste suunas. Seda on kohaldatud pikaajaliste ja mõnikord ka raskete häiretega inimestele ja vaimupuudega inimestele. Selleks, et need teenused oleksid edukad, vajavad need asjakohaseid ressursse ja multidistsiplinaarset meeskonnatööd. Samuti peavad need avalikkust veenma, et sellised meetodid on kasulikud nii patsientidele kui ka kogukondadele. Sünged meediakajastused patsientidest, kes vabastatakse raviasutusest ja põhjustavad kahju endale või teistele, võivad muuta olematuks inimlikuma süsteemi nimel töötatud aastad ja näitavad, kui oluline on asjakohane kontroll ja tasakaalustamine. Samuti võib seda teha avalikkuse ebakindlus selles osas, kas tänaval “veidralt” käituvale inimesele kohaldatakse asjakohast järelevalvet.

Meie vaimse tervise ravisüsteemis on viis peamist viga:

· ühiskondlike teenuste ebakohasus;

· võimetus kuulata teenusekasutajaid ja nende hooldajaid;

· erinevate asutuste suutmatus või soovimatus koostööd teha;

· tõsine alarahastamine;

· ning vaimse tervise poliitika edendamise poliitika, mis enamikus riikides paistab silma oma peaaegu täieliku puudumisega.

Vaimse tervise häiretega inimesed vajavad, et üks organisatsioon tagaks neile kontakti, juurdepääsu meditsiinilisele hooldusele, majutusele ja muudele sotsiaalhooldusega soetud vajadustele, sissetulekule, juriidilistele teenustele ja rehabilitatsioonile. Teisisõnu on vaja ühtainsat hooldusasutust kõigi patsiendi vajaduste rahuldamiseks, usaldusväärset sõpra, kes tunneks teenust osutavaid organisatsioone. Sellega peavad kaasnema arstide, terapeutide ja põetajate, teadlaste, haiglate, kliinikute ja kogukondlike töörühmade juhtide oskused ja pühendumine ning patisentide huve esindavate VVOde toetus. Ent kui inimene on haige või haigusest toibumas, vajab ta kodu turvalisust, mitte paneelmajade isoleeritust, vaid elu kogukonnas, kus elukeskkond on osa toetusest ja stabiilsusest, mida inimene vajab. Inimene vajab juurdepääsu tegevustele, mis aitavad tal taastuda, ning perekonna ja naabrite toetust. See kõik on sama oluline kui ravimi- või teraapiakuurid, kuid sellise ulatusega toetuse korraldamine võib vähemalt praegu olla väljaspool meie võimeid.

Seega vajavad paljud meist sellist valgustatud hooldust. Teaduse ja ühiskonna areng on loonud vaimse tervise ja sotsiaalhoolduse jaoks uusi väljakutseid ja põhjustanud kulutusi. Parema tervisega ja pikemaealine elanikkond tähendab äärmiselt sõltuvaid vanadusaastaid, millega kaasneb sageli nii vaimne kui ka füüsiline nõrkus; elustiili, hariduse ja tööga seotud pinged, muutused perekonna struktuuris, isoleeritus ning elanike sunnitud liikumine võivad kõik põhjustada vaimse tervise häireid – psühhoose ja neuroose, mis on sageli seotud sõltuvusega; uued ravimid, teraapiad ja raviviisid põhjustavad suuremaid kulutusi; kulutused kaasnevad uute voodikohtade, hooldekodude, päevakodude ja kogukondlike töörühmadega. Ning poliitikamuudatused selles osas, kus ja millal ravimine ja hooldamine peab toimuma, on sageli lisanud ebakindlust tavapärastele probleemidele, mis tulenevad teadmiste ja ressursside puudumisest ning põhjustavad koos nendega eelarvamusi ja on häbistamise kasvulavaks.

Põhiküsimus on, kuidas tõmmata vaimsele tervisele rohkem poliitilist tähelepanu ja seejärel rahalisi vahendeid. Tegelikkuses jõuab vaimne tervis poliitikute ja avalikkuse teadvusesse vaid kriisi korral. Ühendkuningriigis saime raha algatuste ja reformide osas pärast seda, kui üks mees hüppas Londoni loomaaias lõvipuuri ja teine pussitas metroos võhivõõrast, rohkem kui kunagi varem, kuna kolleegid valitsuses nägid vajadust midagi ette võtta ning kuna press, parlament, avalikkus ja VVOd seda häälekalt nõudsid. Ent sellel oli oma hind – avalikkuse usaldus vähenes ja häbistamine suurenes.

Vaimse tervise edendamine ei saa niimoodi kasu isegi negatiivsetest lugudest. Valitsused, poliitikud ja isegi tervishoiuteenuste planeerijad teavad vaimse tervise edendamisest vähe. Peamiseks põhjuseks on, et neil pole aimugi, mida see tähendab või miks nad sellest huvituma peaksid. Vaimset tervist pidurdab neli tõsist tegurit. Valitsusele ja tervishoiuteenuste planeerijatele puudub igasugune avalik, ametialane ja meediasurve rohkem tegutseda, rohkem kulutada, rohkem saavutada. Erinevalt südamehaigustest, AIDSist või vähist teatakse vähe, mida saab teha vaimsete häiretega inimeste hoolduseks, ravimiseks ja rehabilitatsiooniks. Veelgi vähem teatakse, mida saab teha vaimuhaiguste ennetamiseks ja vaimse tervise edendamiseks. Ning leidub vähe tulemuslikkuse uuringuid, mida tervishoiuministeeriumid ja haiglajuhid, veel vähem avalikkus ja poliitikud mõista suudaksid. Valitsused, tööandjad, ametiühingud, koolid, kõrgkoolid, kohalikud omavalitsused ja kogukonnad, pered ja üksikisikud vajavad abi, et mõista, millist rolli nad võivad vaimse tervise tagamisel ja sellest tulenevalt vaimse tervise häirete ennetamisel, vähendamisel või leevendamisel mängida.

Meie kui poliitikakujundajate ülesanne on mõista, mida tähendab vaimse tervise häire all kannatamine. See tähendab peaaegu kindlasti, et inimest sildistatakse, patroniseeritakse, põlatakse, kardetakse ja suuremal või vähemal määral eraldatakse – nii ühiskonnas, perekonnas, töökohal, mänguväljakul kui isegi meie tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemis. Väärastunud tõsiasi on, et inimene võib peituda, kuid ei saa põgeneda; ta ei saa tegutseda; ta ei saa ühiskonna arengule nii palju kaasa aidata, kui ta sooviks; ta ei saa elada täisväärtuslikku ja rahuldavat elu.

Seega peame me täitma oma kohustust poliitikakujundajatena. Teenus, mis ei pälvi ametialast, avalikku ja poliitilist toetust, reedab patsiente ja nende peresid kahekordselt. See ei võimalda asjakohast ravi ega hooldust, tingib avalikkuse usalduse vähenemist ja süvendab häbistamist.

Me peame harima ja teavitama, nii et me saaksime murda avalikus arvamuses, meediakajastustes ja valitsuse prioriteetides valitsevad eelarvamused. Me peame kuulama ning teenusekasutajatelt õppima ning nägema ja kaasama neid kui partnereid, mitte vaid patsiente. Me peame vaatama enda ja oma ühiskonna sisse ning teadvustama, et me võimaldame institutsionaliseeritud häbistamisel nakatada oma poliitilist, sotsiaalset ja tervishoiusüsteemi. Meie eesmärgiks peab olema veenda avalikkust seda uskuma ning veenda komisjoni ja liikmesriike tegutsema. Kui avalikkus usub, avaldavad nad Euroopa Liidule survet tegutsemiseks. Kui Euroopa Liit tegutseb, muudab see avalikkuse usu võimalikuks.

Me peame vaatama vaimse tervise häiretega inimestele silma. Seda tehes näeme tagasi peegeldatuna emotsioonide ja mõtete segadikku. Me näeme hirmu ja muret. Me näeme pettumuse ja ahastuse pisaraid. Ent me näeme ka lootust – lootust, et me kuulame; et me mõistame; et me hoolime; et me tegutseme; et me saame aidata.

ARVAMUS Esitaja: tööhõive- ja sotsiaalkomisjon (25.4.2006)

Saaja: keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon

Elanikkonna vaimse tervise parandamine: Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine
(2005/2058(INI))

Arvamuse koostaja: Kathy Sinnott

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   tervitab rohelist raamatut ja komisjoni ettepanekut töötada välja ELi vaimse tervise strateegia; nõustub, et ELi elanikkonna vaimset tervist saaks oluliselt parandada; nõustub, et kõnealune parandamine on oluline sotsiaalse õigluse ja ELi rahvastiku sotsiaal-majandusliku arengu seisukohalt;

2.   juhib tähelepanu, et on palju eri tüüpi vaimuhaigusi, mis toovad kaasa erinevaid vajadusi ning nõuavad eri tüüpi toetust;

3.   on seisukohal, et lisaks vaimuhaiguse ravivahenditele tuleks võimaluse korral sätestada ka vastavate mehhanismide aktiveerimine vaimsete häirete vältimiseks; on seisukohal, et selles kontekstis on oluline üles märkida sotsiaalsed, keskkondlikud jm tegurid, mis võivad põhjustada ELi kodanike vaimset ebastabiilsust või vaimuhaigusi;

4.   soovitab, et iga vaimse tervise valdkonnaga seotud strateegia peaks arvesse võtma uuritava elanikkonna sotsiaal-majanduslikke ja kultuurilisi erinevusi;

5.   tervitab rohelise raamatu tõdemust, et inimeste vaimset tervist mõjutavad ka ühiskondlikud ja keskkonnategurid, nagu isiklikud kogemused, perekond ja ühiskondlik toetus; elutingimused, nagu vaesus, elu suurlinnades ja maapiirkondade isoleeritus; ning töötingimused, nagu tööalane ebakindlus, töötus ja pikad töötunnid; rõhutab, et vaimsed häired on peamisteks põhjusteks ennetähtaegselt pensionile ja invaliidsuspensionile jäämisel;

6.   tervitab ühiskondlikke algatusi sotsiaalpoliitika ja tööhõivepoliitika raames, et soodustada vaimselt haigete inimeste mittediskrimineerivat kohtlemist, vaimsete puuetega inimeste sotsiaalset integreerumist ja stressi vältimist töökohas;

7.   juhib tähelepanu, et vaimse tervisega seotud teenuste deinstitutsionaliseerimine ja teenuste pakkumine esimese etapi arstiabi süsteemi raames võivad toetada sotsiaalset integratsiooni;

8.   märgib, et roheline raamat näeb vaimuhaigustega võitlemisel esimese prioriteedina ette tõhusate ja kvaliteetsete psühhiaatrilise abi ja raviteenuste pakkumise arstliku ja psühholoogiapõhise sekkumise teel, mis tähendab, et sobiv infrastruktuur ja piisavad rahalised vahendid peavad olema kättesaadavad; on siiski veendunud, et vaimsete häirete vastu võitlemise esimeseks prioriteediks peaks olema samasugune lähenemisviis, nagu see on vaimse tervise toetamiseks ja vaimuhaiguste ennetamiseks; on seisukohal, et meditsiiniline ravi ei saa asendada ühiskondlikke tegureid, mis mõjutavad ühiskonna tervist üldiselt; on veendunud, et suuremat rõhku tuleks panna vaimsete häirete ennetamisele sekkumise teel vaimselt haigeid inimesi mõjutavatesse ühiskondlikesse ja keskkonnateguritesse, nagu on kirjeldatud rohelise raamatu punktis 6.1;

9.   juhib tähelepanu, et vaimuhaiguste all kannatavatel patsientidel peaks olema juurdepääs kõigile olemasolevatele ravivõimalustele, mis võivad nende tervislikku seisundit parandada, olenemata ühiskondlikest või majanduslikest teguritest; palub seega liikmesriikidel tagada, et kõik vaimsete häirete ravivõimalused oleksid patsientidele kättesaadavad ning kaetud ravikindlustusskeemidega; palub liikmesriikidel tagada arstiabi „turvavõrk“ kodanikele, kes ei ole kaetud riiklike kindlustusskeemidega; soovitab liikmesriikidel tagada töötervishoiu ja tööohutuse poliitika, mille raames tegeletaks selgelt vaimse tervise edendamisega, samuti depressiooni vältimise, tuvastamise ja ohjamisega ning enesetapu vältimisega, ning et liikmesriigid selgitaksid välja ja toetaksid töökohti, kus vaimsed häired ohustavad töötajaid kõige enam;

10. on seisukohal, et head töötingimused aitavad hoida vaimset tervist ning seega peaks ettevõtetel olema strateegiad toetamaks töötajaid, kellel võivad tekkida või on juba tekkinud vaimsed häired;

11. on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tervishoiutöötajaid aktiivselt koolitama ja ametisse määrama;

12. on seisukohal, et inimesed, kes hooldavad omal jõul vaimselt haigeid patsiente, võivad vajada rahalist toetust; on seisukohal, et toetust on vaja ka eneseabirühmadele;

13. on seisukohal, et ennetuse ja asjakohase hoolitsuse kontekstis tuleks pidada vanglat vaimselt haigete inimeste jaoks sobimatuks keskkonnaks ning et aktiivselt tuleks otsida alternatiive;

14. on seisukohal, et kuna politseiametnikud võivad kokku puutuda inimestega, kellel ilmnevad vaimuhaiguse tunnused, peaks nende koolitus hõlmama teadlikkuse suurendamist kõnealustest seisunditest;

15. tervitab asjaolu, et rohelise raamatu punktis 6.1 tunnistatakse vaimse tervise edendamise ja vaimuhaiguste ennetamise tähtsust ELi elanikkonna vaimse tervise parandamisel; on veendunud, et tuleks teha jõupingutusi jätkusuutlike valdkondadevaheliste sidemete loomiseks, ühendades mitut valdkonda hõlmavaid ja multidistsiplinaarseid lähenemisviise;

16. nõuab meetmeid vaimselt haigete inimeste häbistamise ning nende vastu suunatud inimõiguste rikkumiste ja diskrimineerimisega võitlemiseks ning nende sotsiaalse kaasatuse aktiivseks edendamiseks; peab kasutajaid, peresid ja hooldajaid olulisteks partneriteks töökohas ja kogukonnas teenuste arendamisel; rõhutab teadlikkust tõstva koolituse tähtsust töökohas; peab kasutajaid, peresid ja hooldajaid teenuste arendamisel olulisteks partneriteks ning nõuab seepärast tungivalt nende volitamist ja osalemist igas teenuste kavandamise ja pakkumise aspektis;

17. rõhutab tööandjate tähtsat rolli vaimsete häirete kogemusega inimeste töölevõtmisel ja teenistuses hoidmisel ning ELi rolli võitlemisel häbistamise ja diskrimineerimisega, millega vaimsete häiretega inimesed kokku puutuvad; märgib, et tööhõive raamdirektiiviga 2000/78/EÜ nähakse ette raamistik puuete alusel diskrimineerimise vältimiseks ning seda tuleb täielikult rakendada; peab oluliseks, et vaimuhaigust käsitatakse kõigis liikmesriikides puudena;

18. märgib, et rohelise raamatu kohaselt on erinevate liikmesriikide vahel olulised erinevused enesetappude määras; on seisukohal, et uurida tuleks selle erinevuse aluseks olevaid sotsiaal-majanduslikke, keskkondlikke ja ühiskondlikke tegureid ja tervisefaktoreid ning nende mõju elanike vaimsele tervisele; soovitab liikmesriikidel toetada vaimsete ja käitumishäiretega inimeste ning nende perede võrgustikke, hinnata ja propageerida strateegiaid ja programme, mis vähendavad häbistamist ja sotsiaalset tõrjutust, ning rakendada avalikke teavituskavasid, et suurendada avalikkuse teadmisi vaimsete häirete põhjuste, sümptomite ja ravivõimaluste kohta;

19. märgib ka, et tuleks sätestada tingimused saadavalolevate ühenduse vahendite, näiteks teadusuuringute 7. raamprogrammi kasutamiseks, et arendada teadusuuringute võimalusi ning toetada ELi elanikkonna vaimse tervise alaseid teadusuuringuid;

20. tuletab ka komisjonile meelde, et puudega või kroonilist haigust põdevad inimesed on haavatavad ja vajavad erilist toetust, et ennetada depressiooni jms vaimsete seisundite teket;

21. on veendunud, et sunnimeetodid on äärmiselt kahjulikud vaimuhaiguste ravimisel; nõustub, et kohustuslikku haiglaravi ja/või kogukondlikku hoolekannet tuleks kohaldada siis, kui vähem piiravad alternatiivsed vabatahtlikud meetodid ei ole aidanud; rõhutab, et sunniviisilise haiglasse paigutamise ja sundraviga peavad kaasnema tõhusad mehhanismid patsientide põhiõiguste kaitseks; nõuab tungivalt eemale liikumist institutsionaliseerumisest ja rõhutab kogukondliku hoolekande tähtsust;

22. on ka seisukohal, et avalikkuse, sotsiaalpartnerite jm vastutavate organite teadlikkuse suurendamine vaimuhaigustest ning selle ennetus- ja ravivõimalustest ning vaimselt haigete ja puuetega inimeste tööellu integreerumise julgustamine võib kaasa tuua suurema aktsepteerimise ja mõistmise ühiskonnas;

23. on veendunud, et eesmärk edendada vaimset tervist peaks olema riikide tervishoiusüsteemides tähtsamal kohal, pidades silmas selle mõju isiklikule, perekondlikule ja ühiskondlikule heaolule ning vastavalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ja ILO soovitustele;

24. on veendunud, et on vaja rakendada rohkem ressursse vaimse tervise edendamiseks ennetava teadustegevuse kaudu, eriti ELi vananeva rahvastiku seisukohalt ja pidades silmas, et üha sagedamini esineb närvisüsteemi degeneratiivseid häireid, nagu Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi;

25. rõhutab elusituatsioonide üha sagedasemat meditsiinilist käsitlemist, mille puhul teatavaid elusituatsioone määratletakse järjest enam haigustena ning seega ka ravitakse meditsiiniliselt;

26. märgib, et tervishoiu, sealhulgas vaimselt haigete inimeste tervishoiu korraldamine ja rahastamine on riikide valitsuste ainuvastutuses;

27. rõhutab, et vaimne tervis on nii terviseküsimus kui ka sotsiaalküsimus; juhib tähelepanu ka sellele, et vaimuhaiguste üha sagedasem esinemine ning nende paranevad, kuid kallid ravivõimalused on riikide sotsiaalkindlustussüsteemidele oluline väljakutse;

28. rõhutab vaimse tervisega seotud kulutuste olulisi erinevusi eri liikmesriikides, vaadelduna nii absoluutse summana kui ka tervishoiukulude kogusumma osana;

29. ELi tööhõivestrateegiat silmas pidades rõhutab vaimse tervise mõju tööhõivele, samuti töötuse mõju inimeste vaimsele tervisele;

30. rõhutab vajadust, et avalikkus oleks vaimse tervise küsimustest paremini teavitatud, samuti sageli raskesti tuvastatavate vaimuhaiguste õigeaegse avastamise suurt tähtsust, et piirata nende mõju tervisele ning ühiskondlikku ja majanduslikku mõju;

31. on veendunud, et on vaja põhjalikke teadusuuringuid, et selgitada erinevusi vaimsete häiretega inimeste arstiabi ja sotsiaalse hoolekande korralduses ja tagamises, samuti kõnealuse ravi ja hoolekande erinevaid tulemusi; on veendunud, et kõnealuste teadusuuringute läbiviimiseks on vaja ühtlustatud määratlusi ja metoodikat ning et vaimselt haigete inimeste ravi põhitunnusteks peavad olema kvaliteet, eristamine, komplekssus ja järjekindlus; on veendunud, et meditsiini- ja sotsiaalasutused, mis ei vasta eespool nimetatud nõuetele, ei tohiks arstiabi andmises osaleda;

32. on veendunud, et vaimselt haigete inimeste ravi peab olema järjekindlalt korraldatud viisil, mis aitab vältida ebavajalikku või õigustamatut pikaajalist haiglaravi patsientide puhul, kelle haigust on võimalik ravida ambulatoorsetes asutustes, mida juhib kvalifitseeritud personal; on veendunud, et alati on tarvis tagada terapeutiline kommunikatsioon patsiendi sotsiaalse taustaga ning pakkuda patsiendile sotsiaalseid teenuseid ja kasulik programm, mille eesmärk on maksimeerida patsiendi ühiskondlikku ja tööhõivealast potentsiaali; on veendunud, et selleks peaksid liikmesriigid tegema kättesaadavaks vajalikud rahalised vahendid, et toetada sõltumatut majutust ja tööhõivet selleks sobivate patsientide puhul ning teiste patsientide puhul tagada püsiv asjakohane ravi ja sotsiaalhoolekanne.

MENETLUS

Pealkiri	Elanikkonna vaimse tervise parandamine: Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine
Menetluse number	2005/2058(INI)]
Vastutav komisjon	ENVI
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	EMPL 16.3.20006
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev
Arvamuse koostaja   nimetamise kuupäev	Kathy Sinnott 27.10.2005
Endine arvamuse koostaja
Arutamine parlamendikomisjonis	21.3.2006		19.4.2006
Vastuvõtmise kuupäev	20.4.2006
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	39 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Jan Andersson, Roselyne Bachelot-Narquin, Milan Cabrnoch, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Derek Roland Clark, Jean Louis Cottigny, Proinsias De Rossa, Harald Ettl, Carlo Fatuzzo, Joel Hasse Ferreira, Stephen Hughes, Karin Jöns, Jan Jerzy Kułakowski, Sepp Kusstatscher, Jean Lambert, Bernard Lehideux, Elizabeth Lynne, Thomas Mann, Mario Mantovani, Jan Tadeusz Masiel, Ana Mato Adrover, Maria Matsouka, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Pier Antonio Panzeri, Jacek Protasiewicz, José Albino Silva Peneda, Kathy Sinnott, Jean Spautz
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Edit Bauer, Mihael Brejc, Udo Bullmann, Françoise Castex, Marian Harkin, Anne E. Jensen, Jamila Madeira, Leopold Józef Rutowicz, Elisabeth Schroedter, Evangelia Tzampazi, Yannick Vaugrenard
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)	...

ARVAMUS Esitaja: naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon (22.6.2006)

Saaja: keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon

Elanikkonna vaimse tervise parandamine – Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine
(2006/2058(INI))

Arvamuse koostaja: Marta Vincenzi

MUUDATUSETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised muudatusettepanekud:

A.     arvestades, et hea vaimne tervis võimaldab kodanikel realiseerida oma intellektuaalset ja emotsionaalset potentsiaali ning leida oma koht ühiskondlikus, kooli- ja tööelus; arvestades, et halb vaime tervis põhjustab seevastu kulusid, sotsiaalset tõrjutust ja häbistamist;

B.     arvestades, et tervise valdkonnas, eriti seoses toitumishäirete, neurodegeneratiivsete haiguste, skisofreenia, tujukõikumiste, hirmu, paanika, depressiooni, alkoholi kuritarvitamise ja teiste psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisega, aga ka seoses enesetappude ja kuritegevusega – valdkonnad, mida on vaja järjekindlamalt uurida –, on selgelt täheldatav sooline aspekt;

C.     arvestades, et naised pöörduvad abi saamiseks sagedamini vastavate teenistuste poole kui mehed, et neile kirjutatakse välja kaks korda rohkem psühhotroopseid ravimeid kui meestele; arvestades, et farmakogeneetilised uuringud näitavad, et naistel on selliste ainete suhtes väiksem taluvus;

D.     arvestades, et vägivallaohvrid kannatavad nagu sõjaohvridki traumajärgse stressi all ning et nende ohvrite rehabilitatsiooniks on tingimata vaja pikaajalist kaitset; et stress, mis on seotud hirmuga uue rünnaku ees, avaldab psüühilisele tervisele ja immuunsüsteemile kahjulikku mõju;

E.     arvestades, et naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivallast põhjustatud vaimse tervise häireid tuntakse halvasti; et tunnistusi türanniseerimise kohta ei võeta sageli arvesse ning et paljud naised ja tütarlapsed ei taha teatada väärkohtlemisest, mille ohvriks nad on langenud, kui just arstid ja meditsiinitöötajad seda neilt otse ei küsi,

1.      kiidab komisjoni rohelise raamatu heaks, kuid arvab, et soolist aspekti ei ole seal piisavalt arvestatud; soovib sellest tulenevalt, et seda arvestataks järjekindlalt vaimse tervise edendamiseks kavandatud meetmetes, ennetavas tegevuses ja uuringutes, kuna need on sel alal olnud siiamaani ebapiisavad ja ebaadekvaatsed – lausa sel määral, et nende haiguste ennetamise ja ravi alal tehtud edusammud on palju väiksemad kui teiste haiguste puhul;

2.      rõhutab vajadust kaaluda, kuidas saaks ELi teadusuuringute suutlikkuse ja vaimse tervise alaste uuringute toetamiseks kõige paremini kasutada ühenduse vahendeid, näiteks teadusuuringute seitsmendat raamprogrammi;

3.      nõuab, et esmase arstiabi andjad peaksid saama koolituse, nii et nad suudaksid perevägivalla, seksuaalse vägivalla, düssünkroonia (üliandekad lapsed), mürgiste kemikaalide, keskkonnasaaste ning ägeda ja kroonilise stressiga seotud vaimseid häireid naistel ja tütarlastel õigesti diagnoosida;

4.      kutsub üles täiendama peatükki, mis käsitleb arengu ning perekonnaga seotud psühholoogilisi ja psühhopatoloogilisi kannatusi ning esitama sobivaid poliitilisi meetmeid, kuna seeläbi ennetatakse täiskasvanuea haigusi, mis saades raskekujulise alguse lapsepõlves ja nooruses, omavad kalduvust muutuda krooniliseks;

5.      nõuab, et emadele antaks enne ja pärast sünnitust abi, et hoida ära depressiooni või muid psühhopatoloogilisi ilminguid, mida on selles olukorras sageli täheldatud;

6.      astub välja naiste ja tütarlaste keha protsesside ja järjestikuste arenguetappide üha suureneva medikaliseerimise vastu, mille tulemusel võetakse puberteeti, rasedust või menopausi üha sagedamini “haiguse” või “häirena”, mis vajab ravi, ja selle vastu, et niiviisi eiratakse ühiskondlikke ja kultuurilisi määratlusi selle kohta, mis on naiste ja tüdrukute keha juures normaalne;

7.      toonitab, et tütarlaste ja naiste keha ühiskondlikult määratletud ideaalkuvand mõjutab nende vaimset tervist ja heaolu, tuues kaasa toitumishäirete sagenemise;

8.      meenutab, et vaimsed häired on ennetähtaegsele või invaliidsuspensionile jäämise tähtsaim põhjus; nõuab naiste pikemat eluiga arvestades konkreetset strateegiat, mis on suunatud eakate inimeste, eriti naiste, vaimse heaolu parandamisele tugivõrgustike ja vabatahtlike programmide abil;

9.      meenutab, et vaimne ja füüsiline tervis on tihedalt seotud; rõhutab, et haiglaraviprotokollides tuleks vaimsele ja füüsilisele heaolule anda võrdväärne tähtsus, eriti raskete ja/või ravimatute haigete ravis, et nende patsientide elukvaliteeti parandada;

10.    suhtub positiivselt ettepanekusse deinstitutsionaliseerida vaimse tervise raviteenused ja kaotada suured psühhiaatriaasutused, edendades samas neid asendavate väikeste hooldekodude rajamist ja detsentraliseeritud eriteenuste pakkumist, mis soodustaksid ühiskonda naasmist ning oleksid kohandatud patsientide ja nende perede vajadustega; rõõmustab psüühiliselt haigete inimeste ühiskonda lõimimiseks tehtud jõupingutuste üle ning nõuab, et liikmesriigid neid algatusi toetaksid;

11.    kutsub liikmesriike üles hoolitsema avalikkuse, perede, tervishoiutöötajate ja teiste asjaosaliste parema teavitamise ning teadlikkuse tõstmise eest vaimsetest häiretest ning nende ravistrateegiatest ja ennetamisest, mis võimaldaks suurendada sallivust, mõistmist ja häiretega inimeste aktiivse ühiskonnaelus osalemise heakskiitmist;

12.    leiab, et vaimselt haigete inimeste peresid tuleks toetada avatud hooldekodudega või kodus pakutava meditsiinilise ja psühholoogilise abiga;

13.    arvab, et komisjon ja liikmesriigid peavad kontrollima uute elustiilidega seotud haiguste – toitumishäired, depressioon, enesetapud, ravimite väärkasutus, narkootikumide tarvitamine – proportsiooniliselt suurt laienemist, mis tabab kõige tugevamalt noort elanikkonda;

14.    nõuab, et tunnistataks laialdasemalt diskrimineerimise, vägivalla ja vaimsete häirete vahelist seost, järelikult ka vajadust võidelda vaimse tervise ennetava edendamise strateegia raames igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise vastu;

15.    on seisukohal, et mehi, kes on naiste vastu vägivaldsed, ei peaks mitte ainult karistama, vaid enne taasvabastamist peaksid nad läbima vastava koolituse, kus nad saaksid õppida empaatiat, enesevaatlust ja enesevalitsust; arvab, et kui mehed saadavad pärast kinnipidamist korda uue kuriteo, hakates naisi uuesti taga kiusama, tuleks nad võtta järelevalve alla või uuesti kinni pidada;

16.    rõhutab, et kokkupuude keemilise ja keskkonnasaastega mõjutab naiste ja tütarlaste keha, järelikult ka nende vaimset tervist.

MENETLUS

Pealkiri	Elanikkonna vaimse tervise parandamine – Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine
Menetluse number	2006/2058(INI)
Vastutav komisjon	ENVI
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	FEMM 16.3.2006
Arvamuse koostaja:   nimetamise kuupäev	Marta Vincenzi 21.3.2006
Endine arvamuse koostaja	-
Arutamine parlamendikomisjonis	3.5.2006		22.6.2006
Vastuvõtmise kuupäev	22.6.2006
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	18 0 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Edit Bauer, Hiltrud Breyer, Maria Carlshamre, Edite Estrela, Věra Flasarová, Nicole Fontaine, Zita Gurmai, Esther Herranz García, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Urszula Krupa, Angelika Niebler, Christa Prets, Teresa Riera Madurell, Raül Romeva i Rueda, Amalia Sartori, Britta Thomsen, Anna Záborská
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Kartika Tamara Liotard
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Guido Sacconi
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

MENETLUS

Pealkiri	Elanikkonna vaimse tervise parandamine. Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine
Menetluse number	2006/2058(INI)
Vastutav komisjon   loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev	ENVI 16.3.2006
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	FEMM 16.3.2006		EMPL 16.3.2006				LIBE 16.3.2006		ITRE 16.3.2006
Arvamuse esitamisest loobumine   otsuse kuupäev	LIBE 19.4.2006		ITRE 20.3.2006
Tõhustatud koostöö   istungil teada andmise kuupäev
Raportöör(id)   nimetamise kuupäev	John Bowis 29.11.2005
Endine raportöör / Endised raportöörid
Arutamine parlamendikomisjonis	29.5.2006			13.7.2006
Vastuvõtmise kuupäev	13.7.2006
Lõpphääletuse tulemused	+: -: 0:	51 0 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Adamos Adamou, Georgs Andrejevs, Johannes Blokland, John Bowis, Frieda Brepoels, Dorette Corbey, Chris Davies, Avril Doyle, Mojca Drčar Murko, Edite Estrela, Anne Ferreira, Karl-Heinz Florenz, Alessandro Foglietta, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Cristina Gutiérrez-Cortines, Satu Hassi, Marie Anne Isler Béguin, Dan Jørgensen, Christa Klaß, Holger Krahmer, Urszula Krupa, Marie-Noëlle Lienemann, Jules Maaten, Linda McAvan, Roberto Musacchio, Péter Olajos, Adriana Poli Bortone, Frédérique Ries, Guido Sacconi, Karin Scheele, Carl Schlyter, Horst Schnellhardt, Richard Seeber, Kathy Sinnott, Jonas Sjöstedt, Bogusław Sonik, María Sornosa Martínez, Antonios Trakatellis, Thomas Ulmer, Anja Weisgerber, Åsa Westlund, Anders Wijkman
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Bairbre de Brún, Jolanta Dičkutė, Jutta D. Haug, Karin Jöns, Caroline Lucas, Justas Vincas Paleckis, Amalia Sartori, Renate Sommer, Glenis Willmott
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)
Esitamise kuupäev	18.7.2006
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)