RAPORT Soovitused komisjonile pärimisõiguse ja testamentide kohta

16.10.2006 - (2005/2148(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: Giuseppe Gargani
(Algatus – kodukorra artikkel 39)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

soovitustega komisjonile pärimisõiguse ja testamentide kohta

(2005/2148(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 1. märtsil 2005 esitatud rohelist raamatut pärimisõiguse ja testamentide kohta (KOM(2005)0065) ja selle lisa (SEK(2005)0270);

–   võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. oktoobri 2005. aasta arvamust[1];

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 192 teist lõiku;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 39 ja artiklit 45;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A6‑0359/2006),

A. arvestades, et 2002. aastal komisjoni palvel Deutsches Notarinstituti poolt läbi viidud uuringu kohaselt algatatakse Euroopa Liidu territooriumil igal aastal 50 000–100 000 piiriülese pärimisasja menetlust;

B.  arvestades, et see arv suureneb vältimatult seoses kümne uue liikmesriigi hiljutise Euroopa Liiduga ühinemisega ning eelseisva edasise laienemisega;

C. arvestades, et käesoleval ajal on rahvusvahelise eraõiguse ja liikmesriikide materiaalõiguse süsteemides pärimisõiguse ja testamentide küsimuses suured erinevused;

D. arvestades, et kuna nimetatud erinevused põhjustavad pärimisasjaga seotud isikutele pärandi kättesaamisel mõnikord märkimisväärseid raskusi ja kulusid, võib neid erinevusi tõlgendada kui takistusi EÜ asutamislepingu artiklites 39 ja 43 sätestatud liikumis- ja asutamisvabaduse põhimõtetele ning omandiõigusele, mis on üks ühenduse õiguse üldpõhimõtetest[2];

E.  arvestades, et oleks soovitatav koostada pärimisõigust ja testamente käsitlev ühenduse õigusakt rahvusvahelise eraõiguse valdkonnas, nagu juba nõuti 1998. aasta Viini tegevuskavas[3], 2000. aastal vastu võetud nõukogu ja komisjoni ühisprogrammis, mis käsitleb tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamist[4], 4. novembri 2004. aasta Haagi programmis, mille eesmärk on vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus, ning nõukogu ja komisjoni tegevuskavas vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamist Euroopa Liidus käsitleva Haagi programmi rakendamiseks[5];

F.  arvestades, et õigusloomealaste algatuste tegemine pärimisõiguse ja testamentide valdkonnas ühtib ühenduse õiguse eesmärkidega, mis keelavad kodakondsusel põhineva diskrimineerimise ja taotlevad kõigi Euroopa Liidu liikmesriikides alalist elukohta ja huvisid omavate isikute sotsiaalse integratsiooni edendamist, olenemata isikute kodakondsusest;

G. arvestades, et pärimisõiguse ja testamentidega seotud materiaalõiguse ühtlustamine liikmesriikides ei kuulu Euroopa Ühenduse pädevusse, samal ajal kui EÜ asutamislepingu artikli 65 punkti b kohaselt kuulub «liikmesriikides seaduste ja kohtualluvuse konflikti suhtes kohaldatavate eeskirjade kokkusobivust» edendavate meetmete vastuvõtmine Euroopa Ühenduse pädevusse;

H. arvestades, et EÜ asutamislepingu artikli 67 lõike 5 teise taande kohaselt tuleb ühenduse õigusakt pärimisõiguse ja testamentide kohta vastu võtta EÜ asutamislepingu artiklis 251 osutatud menetlust kohaldades;

I.   arvestades, et testamendijärgse pärimise küsimustes tuleb tähelepanu pöörata teatavate õiguskorra aluspõhimõtete järgimisele, mis piiravad testamenditegemise vabadust testaatori pere ja muude ülalpeetavate kasuks,

1.  palub komisjonil kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 65 punktiga b ja artikli 67 lõike 5 teise taandega esitada Euroopa Parlamendile 2007. aasta jooksul pärimisõigust ja testamente käsitleva õigusloomealase ettepaneku; nõuab, et see ettepanek töötataks välja institutsioonidevahelise arutelu käigus ning arvestades ettepaneku lisas toodud üksikasjalikke soovitusi;

2.  palub komisjonil tsiviilõiguse rahastamisprogrammi 2007–2013 teemaliste arutelude kontekstis teha pakkumiskutse vastava valdkonna õigusala töötajatele piiriüleste testamentide ja pärimisõiguse küsimusi käsitleva teavituskampaania teemal;

3.  palub komisjonil tsiviilõiguse rahastamisprogrammi 2007–2013 raames seada prioriteediks tsiviilõiguse valdkonnas tegutsevate õigusala töötajate võrgustiku loomine, et arendada vastastikust usaldust ja arusaamist oma ala professionaalide vahel, jagada teavet ning arendada parimaid tavasid;

4.  võtab teadmiseks, et lisas esitatud soovitused järgivad subsidiaarsuse põhimõtet ja kodanike põhiõigusi;      

5.  on seisukohal, et ettepanekul ei ole ühenduse eelarve jaoks rahalisi tagajärgi;

6. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

• [1]  ELT C 28, 3.2.2006, lk 1.
• [2]  Kohtuasi C 268/96, Generics (Ühendkuningriik) jt, EKL 1998, lk 1-7967, punkt 79 ja punktis osutatud kohtupraktika).
• [3]  EÜT C 19, 23.1.1999, lk 1.
• [4]  EÜT C 12, 15.1.2001, lk 1.
• [5]  ELT C 198, 12.8.2005, lk 1.

RESOLUTSIOONI ETTEPANEKU LISAÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

Soovitus 1 (vastuvõetava õigusakti vorm ja minimaalne sisu)

Euroopa Parlament on seisukohal, et vastuvõetava õigusakti eesmärk peaks olema pärimisõiguse põhjalik reguleerimine rahvusvahelises eraõiguses ning samal ajal:

-  kohtualluvust, kohaldatavat õigust („kollisiooninormid”) ja välisriikide kohtuotsuste ja avalike dokumentide tunnustamist ning täitmist, välja arvatud liikmesriikide materiaal- ja menetlusõigus, puudutavate eeskirjade ühtlustamine;

-  Euroopa pärimistunnistuse kasutusele võtmine.

Soovitus 2 (pädevuse kriteeriumid ja objektiivne kohaldamiskriteerium)

Euroopa Parlament on seisukohal, et vastuvõetav õigusakt peaks põhimõtteliselt tagama pädeva kohtu (forum) ja kohaldatava õiguse (ius) ühtivuse, mis teeb välisriigi õiguse kohaldamise lihtsamaks.

Neil põhjustel kaldub Euroopa Parlament eelistama nii pädevuse põhikriteeriumina kui ka objektiivse kohaldamiskriteeriumina surnu alalist elukohta surma hetkel.

Soovitus 3 (üksikisikutele jäetav individuaalne tahe)

Euroopa Parlament on seisukohal, et vastuvõetav õigusakt peaks jätma ruumi individuaalse tahte teostamiseks, võimaldades eelkõige:

- asjaomastel pooltel valida kindlaks määratud tingimustel pädev kohus vastavalt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklitele 23 ja 24[1],

- testaatorile õiguse valida pärimist reguleeriva õiguse osas, oma siseriikliku õiguse ja valiku tegemise hetkel oma alalise elukoha riigi õiguse vahel; see valik peaks väljenduma testamendiklauslina;

Soovitus 4 (testamentide vormi suhtes kohaldatav õigus)

Euroopa Parlament on seisukohal, et vastuvõetavas õigusaktis tuleks sätestada testamendiklauslite vormi suhtes kohaldatava õiguse täpsed normid – milliseid klausleid peetakse kehtivaks, kui need kehtivad selle riigi õiguses, mille järgi testaator testamendi tegi, või selles riigi õiguses, kus testaator omas alalist elukohta testamendi tegemise hetkel või suri, või testaatori päritoluriigi seaduse järgi, mille kodanik ta testamenditegemise või surma hetkel oli.

Soovitus 5 (pärimislepingute suhtes kohaldatav õigus)

Euroopa Parlament on seisukohal, et vastuvõetavas õigusaktis tuleks sätestada pärimislepingute suhtes kohaldatava õiguse täpsed normid, mida peaks kohaldama:

a) ühe isiku pärimisasja suhtes selle riigi õiguse järgi, kus see isik omab alalist elukohta lepingu sõlmimise hetkel;

b) mitme isiku pärimisasja suhtes iga riigi vastava õiguse järgi, kus need isikud omavad alalist elukohta lepingu sõlmimise hetkel;

Pärimislepingute osas peaks vastuvõetav õigusakt võimaldama samuti jätta teatavat ruumi individuaalse tahte teostamiseks, lubades asjaosalistel pooltel selgesõnalise avalduse vormis nõustuda sellega, et pärimisleping sõlmitakse vastavalt selle riigi õigusele, kus isik või üks asjaosalistest isikustest omab alalist elukohta lepingu sõlmimise hetkel või mille kodanik ta sel hetkel on.

Soovitus 6 (kohaldatavat õigust puuduvad üldised küsimused)

Euroopa Parlament on seisukohal, et vastuvõetavas õigusaktis tuleks käsitleda ka kohaldatavat õigust puudutavaid üldisi küsimusi.

Eelkõige on Euroopa Parlament seisukohal, et:

– vastuvõetavas õigusaktis määratletud õigus peaks olema pädev reguleerima – olenemata pärandvara olemusest ja asukohast – kogu pärimisasja, alates pärimismenetluse algusest kuni pärandi üleandmiseni;

– tulevane õigusakt peaks olema siduv kõigile (erga omnes), mis tähendab kohaldamist isegi siis, kui määratud õigus on kolmanda riigi õigus;

– tulevases õigusaktis, mille eesmärk on pärimise suhtes kohaldatava õiguse ühenduse kollisiooninormide süsteemi koordineerimine kolmandate riikidega, tuleks sätestada tagasisaadet (renvoi) puudutavad täpsed normid ning kehtestada, et kui pärimise suhtes kohaldatav õigus on kolmanda riigi õigus ja selle riigi kollisiooninormid määratlevad kohaldatava õigusena mõne liikmesriigi õiguse või mõne muu kolmanda riigi õiguse, kes vastavalt rahvusvahelisele eraõigussüsteemile võiks antud juhtumil kohaldada ka enda õigust, siis peaks kohaldama selle liikmesriigi õigust või vajaduse korral selle teise kolmanda riigi õigust;

– vastuvõetavas õigusaktis tuleks määratleda võimalused ja vahendid, mille abil välisõiguse kohaldamise eest vastutavad ametiasutused peavad välja selgitama selle sisu ning ka abinõud juhuks, kui seda ei tehta;

– vastuvõetavas õigusaktis tuleks sätestada, et pärimisele eelneva küsimuse lahendamise suhtes kohaldatakse asjakohastes kollisiooninormides määratletud pärimise suhtes kohaldatavat õigust, ning täpsustada, et see kehtib vaid menetluse selles osas, kus pärimisele eelnev küsimus esineb;

– vastuvõetavas õigusaktis tuleks määratleda, et kohaldatava õiguse sätte kohaldamine võidakse välistada siis, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga.

– vastuvõetavas õigusaktis tuleks määratleda, et kui riigis on kaks või enam pärimist ja testamente käsitlevat õigussüsteemi või normide kogumit, mida kohaldatakse erinevates territoriaalüksustes, loetakse pärimise suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramise korral iga sellist üksust riigiks. Lisaks tuleks vastuvõetavas õigusaktis määratleda sellise riigi suhtes, et:

a) viidet alalisele elukohale sellises riigis tõlgendatakse viitena alalisele elukohale territoriaalüksuses;

b) viidet kodakondsusele tõlgendatakse viitena selle riigi seadusega määratud territoriaalüksusele. Selliste normide puudumisel tõlgendatakse seda viitena õigussüsteemile, millega kõnealusel isikul oli lähim side.

Soovitus 7 (Euroopa pärimistunnistus)

Euroopa Parlament on seisukohal, et kavandatava õigusakti eesmärk peab olema lihtsustada menetlusi, mida pärijad ja annakusaajad peavad oma pärandvara kättesaamiseks järgima, eelkõige:

– rahvusvahelise eraõiguse normide kehtestamisega, mille eesmärk on tulemuslikult kooskõlastada õigussüsteeme pärandi haldamise, likvideerimise ja ülemineku ning pärijate tuvastamise küsimustes sätetega, mis määravad kindlaks järgmist: eelpool nimetatud pärimisega seotud aspekte, välja arvatud mõne vara olemusest või asukohast tingitud erandid, tuleb reguleerida pärimise suhtes kohaldatava õiguse järgi; kui kõnealune õigus näeb ette antud õiguses ettenähtud või vastavalt sellele määratud ametiasutuse sekkumise, tunnustatakse selle ametiasutuse volitusi kõikides liikmesriikides; kui pärimise suhtes kohaldatav õigus on liikmesriigi õigus, laienevad taoliste ametiasutuste volitused – kui testaator ei ole määratlenud teisiti – kogu pärandvarale, kus iganes see ka ei asuks, isegi juhul, kui vastavalt pärimise suhtes kohaldatavale õigusele piirduvad need volitused vallasvaraga; taoliste ametisasutuste tegevuse suhtes rakendatavaid meetmeid, mis on ette nähtud pärimise suhtes kohaldatava õigusega, võivad nõuda selle liikmesriigi kohtud, kelle õigust pärimise suhtes kohaldatakse või kelle territooriumil pärandvara asub;

– Euroopa pärimistunnistuse kasutusele võtmisega, mis määrab kindlaks siduvalt, kui ja kuni ei ole tõestatud vastupidist, pärimise suhtes kohaldatava õiguse, pärandi saajad, selle haldamise eest vastutavad isikud ja nende volitused ning pärandvara osad, ning mille väljastamine tehtaks ülesandeks ametiasutusele, mis on pädev väljastama ametlikke dokumente või tõestama nende õigsust vastava riikliku seadusandluse alusel;

Tunnistus, mis peaks määratlema pärimise suhtes kohaldatava õiguse, koostatakse tulevases õigusaktis sätestatud standardmudeliga koosakõlas ning hakkab kandma kohast nimetust, mille alusel saab päritud vara omandamise kanda selle liikmesriigi avalikku registrisse, kus vara asub, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus liikmesriigi taoliste registrite tööd ja nendes sisalduva informatsiooni mõju puudutavate eeskirjadega;

Lisaks tuleks tulevases õigusaktis tagada kolmanda heauskse isiku kaitse, kes on tasu eest sõlminud lepingu isikuga, kes tunnistuse alusel näib olevat pärandvara seaduslik käsutaja, ning sellega kaitsma omandatud vara, välja arvatud juhul, kui isik teab, et tunnistusel olevad andmed on ebatäpsed või et pädev ametiastutus on astunud samme tunnistuse tühistamiseks või muutmiseks;

Soovitus 8 (vara asukohariigi õigus (lex loci rei sitae) ja pärandi sundosad (pärandireservid))

Euroopa Parlament on seisukohal, et tulevases õigusaktis tuleks:

– tagada pärimise suhtes kohaldatava õiguse kooskõlastamine vara asukohariigi õigusega nii, et viimast saaks kohaldada eeskätt pärandvara omandamise meetmete ja muude sellega seotud materiaalsete õiguste, pärandi vastuvõtmise või tagasilükkamise ning asjakohaste avalikustamisega seotud formaalsuste puhul;

– tagada, et pärimise suhtes kohaldatav õigus ei mõjuta ühtegi selle riigi sätte kohaldamist, kus asuvad kinnisvara, ettevõtted või muud vara liigid, ning kelle normid moodustavad majanduslikel, perekondlikel või sotsiaalsetel kaalutlustel neid varasid puudutava erilise pärimiskorra;

– tagada, et võimalus valida kohaldatavat õigust ei riku pärandi sundosa surnu lähisugulastele eraldamise aluspõhimõtteid, mis on määratletud pärimise suhtes objektiivselt kohaldatavas õiguses.

Soovitus 9 (varahaldusühingud)

Euroopa Parlament juhib tähelepanu sellele, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 295 kuuluvad vara omamise eeskirjad liikmesriikide pädevusse ning seetõttu nõuab, et vastuvõetavat õigusakti ei tuleks kohaldada varahaldusühingute suhtes. Õigusaktis tuleks siiski määratleda, et kui surma puhul luuakse varahaldusühing, ei takista kõnealuses õigusaktis määratletud pärimise suhtes kohaldatav õigus varahaldusühingute haldamisel muu õiguse kohaldamist ning, vastupidi, varahaldusühingu suhtes kohaldatav õigus ei tohiks takistada pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaldamist vastavalt vastuvõetavale õigusaktile.

Soovitus 10 (välisriigi kohtuotsuse tunnustamine)

Euroopa Parlament soovitab komisjonile, et vastuvõetavas õigusaktis tuleks vastavalt otsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevale määrusele (EÜ) nr 44/2001 kehtestada süsteem, mis nõuab välisriigi kohtuotsust vaid juhul, kui liikmesriigi kohtu väljakuulutatud otsus moodustab täitemenetluse aluse teises liikmesriigis.

Kui kohtuotsus on siiski vaja avalikku registrisse kanda, tuleks liikmesriigiti väga erinevaid eekirju silmas pidades määratleda, et kohtuotsusega käiks kaasas antud liikmesriigi avalikule korrale ja nõuetele vastavust tõestav tunnistus, mille väljastab vastavalt tüüpvormile selle riigi kohalik õigusasutus;

Soovitus 11 (avalikud dokumendid)

Euroopa Parlament on seisukohal, et on kohane reguleerida sarnast mõju pärimisega seotud avalikele dokumentidele, mida tuleks tunnustada kõigis liikmesriikides, eelkõige faktide ja väidete tõendamise osas, mille kohta väljastaja on kinnitanud, et need on tehtud tema juuresolekul, kui päritoluriigiks olev liikmesriik seda ette näeb.

Kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 57 sätetega peab avalik dokument vastama kõikidele dokumendi päritoluriigiks olevas liikmesriigis sätestatud autentsust puudutavatele nõuetele ning seda ei tunnustata juhul, kui tunnustamine oleks ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kellele dokument on suunatud.

Kui avalik dokument on vaja kanda avalikku registrisse, peab sarnaselt kohtuotsuste puhul rakendatavale korrale dokumendiga kaasas käima antud liikmesriigi avalikule korrale ja nõuetele vastavust tõestav tunnistus, mille väljastab vastavalt tüüpvormile selle riigi dokumendi koostamiseks pädev asutus.

Soovitus 12 (Euroopa testamendiregistrite võrgustik)

Euroopa Parlament loodab, et ajapikku luuakse olemasolevaid siseriiklikke registreid ühendades Euroopa siseriiklike testamendiregistrite võrgustik, et lihtsustada surnu viimase tahte sisu kindlaksmääramist ja tuvastamist.

• [1]  EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1.

SELETUSKIRI

I          Taust

Vastavalt komisjoni palvel Deutsches Notarinstituti poolt 2002. aastal teostatud "Võrdleva õiguse uuringule kohtualluvuse ning testamentide ja pärimisega seotud kollisiooninormide kohta Euroopa Liidu liikmesriikides" algatatakse Euroopa Liidu territooriumil igal aastal 50 000–100 000 piiriülese pärimisasja menetlust ning see arv tõuseb vältimatult seoses kümne uue liikmesriigi hiljutise Euroopa Liiduga ühinemisega ning eelseisva edasise laienemisega.

Ühenduse dokumendi vajalikkus pärimisküsimustes ei tulene mitte üksnes nimetatud statistilistest andmetest, vaid peamiselt ja eelkõige vajadusest kaotada raskused, mis pärimisasjaga seotud isikutel oma pärandvara kättesaamisega seoses tekivad. Kõnealused raskused on tingitud suurtest erinevustest, mis käesoleval ajal rahvusvahelise eraõiguse süsteemi ja liikmesriikide materiaalõiguse süsteemide vahel eksisteerivad ning mis kujutavad takistusi liikumisvabaduse ja omandiõiguse kasutamisele. Ei tohiks unustada, et viimane on õiguse üldpõhimõte (Euroopa Kohus, kohtuasi C 368/96, Generics (Ühendkuningriik) jt, EKL 1998, lk 1-7967, punkt 79 ja punktis osutatud kohtupraktika), mis muuhulgas liigitati Nice'i harta põhiõiguste alla.

On selge, et kõige tõhusam viis kõnealuste probleemide lahendamiseks oleks pärimisküsimusi käsitleva materiaalõiguse ühtlustamine, kuid see eesmärk on siiski äärmiselt raskesti saavutatav ja ei kuulu lisaks ühenduse pädevusse.

EÜ asutamislepingu artikli 65 punkt b seevastu sätestab, et Euroopa Ühenduse pädevusse kuulub «liikmesriikides seaduste ja kohtualluvuse konflikti suhtes kohaldatavate eeskirjade kokkusobivust» edendavate meetmete vastuvõtmine.

II        Raportööri seisukoht

Võimalik on määratleda kaks üldist suunist, mille kohaselt ühenduse õiguslooja peaks pärimise ja testamentide küsimuses tegutsema:

a) esiteks peaks tulevane õigusakt sisaldama lihtsaid ja selgeid rahvusvahelise eraõiguse eeskirju, mis võtavad arvesse liikmesriikides eksisteerivate õigussüsteemide peamiste liikide eripärasid ja traditsioone, eesmärgiga saavutada siseriiklike õigussüsteemide tulemuslik kooskõlastamine konkreetse piiriülese pärimisasja korral;

b) teiseks tuleb koostada uued ja usaldusväärsed ühenduse dokumendid, mille eesmärgiks on olukorra täiendav lihtsustamine.

Mis puudutab esimest punkti, siis peaks tulevane ühenduse õigusakt eelkõige ühtlustama pärimisküsimuste pädevuskriteeriumid.

Pädevuskriteeriumite hulgas peaks kindlasti olema surnu alaline elukoht surma hetkel, mis võimaldab määrata pärimisega seotud konfliktide lahendamise pädevuse kohtule selles liikmesriigis, kus pärimisasjaga seotud surnu elas ja mille territooriumil tavaliselt asub suurem osa tema varast ja elavad tema pärijad.

Kõnealusele pädevuskriteeriumile võib alternatiivina lisada – vältimaks uute eeskirjade ülemäärast jäikust ja nende rakendamise kulukust – kostja alalise elukoha.

Kujutleme näiteks juhtumit Saksa kodanikust, kes pärast pensionile minekut asub Saksamaalt elama Lõuna-Hispaaniasse (kus ta veedab viimased kümme aastat oma elust), sureb seal ja temast jäävad maha kaks Saksamaal elavat last ning Saksamaal asuvatest varadest pärandus. Taolisel juhul, kui kohtualluvus määrataks üksnes vastavalt surnu alalisele elukohale surma hetkel, peaksid pärijad – kui nende vahel tekib konflikt – andma asja lahendamiseks Hispaania kohtusse.

Kohtualluvuse eeskirjade ühtlustamisest ei piisa, et saavutada piiriüleste pärimisasjade menetlemise lihtsustamine ja vältida meelepärase kohtualluvuse valimist (forum shopping).

Tulemust ei saavutata muidu, kui kõik pädevad ametiasutused, kes konkreetsesse pärimisasja sekkuvad, rakendavad samu materiaalõiguse sätteid, vaatamata sellele, et nad asuvad erinevates liikmesriikides. See saab juhtuda vaid siis, kui samaaegselt asutakse ühtlustama ka kollisiooninorme, see tähendab norme, mille alusel kehtestatakse, millist õigust antud juhul kohaldatakse.

Rahvusvahelisel tasandil on kujunenud piisav konsensus selle kohta, et vaja on ühtset õigust kõikide pärimisaspektide reguleerimiseks, alates pärimismenetluse algusest kuni pärandi üleandmiseni, olenemata pärandvara olemusest ja selle koostisosade asukohast.

Raportöör on seisukohal, et selleks õiguseks peab olema surnu surma hetkel tema alalise elukohariigi õigus; sel viisil oleks paljudel juhtudel ühtivus pädeva kohtu ja kohaldatava õiguse vahel, mis omakorda tagaks pärimisega seonduvate konfliktide kiire ja tulemusliku lahendamise.

Nimetatud kriteeriumi kõrval paistab siiski olevat vajalik anda testaatorile vabadus valida pärimise suhtes kohaldatava õiguse puhul oma päritoluriigi õigusnormide või valiku tegemise ajal tema alalise elukohaks oleva riigi õigusnormide vahel.

Kuid tulevane õigusakt peaks ühtlasi tagama pärimise suhtes kohaldatava õiguse tulemuslikkuse ja kooskõlastama kõnealuse õiguse ettekirjutused vara asukohariigi õiguse sätetega.

Mis puudutab esimest punkti, siis tuleb rõhutada, et mõnede liikmesriikide õigus (näiteks Briti ja Austria õigus) annab seadusega määratud või riigiasutuse poolt määratud isikule (kolmas haldav isik) õiguse pärand likvideerida ja/või üle anda. Käesoleval ajal satuvad kõnealused isikud oma erivolituste realiseerimisel raskustesse liikmesriikides, mis erinevad pärimisel kohaldatava õiguse liikmesriigist.

Tulevane ühenduse õigusakt peaks seega selgesõnaliselt ette nägema, et kõnealuste kolmandate haldavate isikute volitusi peaks tunnustatama kõikides liikmesriikides ja et need laienevad kõikidele pärimisega seotud varadele, olenemata varade olemusest ja asukohast.

Mis puudutab teist punkti, siis ei saa tulevane õigusakt arvestamata jätta vara asukohariigi õigust (lex loci rei sitae), mida tavaliselt kohaldatakse varade ülekandmise menetluse suhtes.

Tegevuse tarbetu dubleerimise vältimiseks tuleks vastuvõetavas õigusaktis määratleda, et sellise pärandvara, mis asub teises liikmesriigis kui see, mille õigust pärimisel kohaldatakse, omandamisel ja kasutamisel tuleb järgida vara asukohariigi õiguse sätteid ainult juhtudel, kui mainitud õigus nõuab täiendavaid formaalsusi või tegevust võrreldes pärimisele kohaldatava õigusega.

Näiteks sissetulekuallika haldamisel ja ülekandmisel kohaldatakse vara asukohariigi õigust (lex loci rei sitae), kui viimane nõuab kõnealusel eesmärgil oma võimuesindajate sekkumist, arvestades, et viimatimainitud või nende poolt määratud isikud peavad kohaldama pärimisõiguste kindlakstegemiseks pärimisseadust (lex successionis).

Lisaks sellele, kui kohaldatav õigus on Prantsuse õigus – mis teadaolevalt näeb pärimisasjades ette valdusse astumise süsteemi (saisine) (mille alusel pärijad saavad automaatselt pärandaja surma korral pärandvara omanikeks) – , samal ajal kui teatud varad kogu pärandvarast asuvad Itaalias, tuleks kinni pidada Itaalia õiguse ettekirjutustest, mis erinevalt Prantsuse õigusest sätestab pärija õiguste saamiseks päranduse vastuvõtmise nõusoleku.

Vara asukohariigi õiguse (lex loci rei sitae) mõju on eriti suur, kui pärandvara hulka kuuluvad avalikesse registritesse kantud varad (peamiselt kinnisvara).

Varadega seotud andmete avalikku registrisse kandmisest tulenevad tagajärjed tähendavad seda, et registrisse saab kanda ainult registrit omava riigi õiguses osundatud toiminguid, tingimusel et neil on kõnealuse õigusega sätestatud sisu.

Üldiselt ei tohiks kohtuotsuste täitmise ja avalike dokumentide tunnustamisel kõrvale kalduda kehtiva ühenduse õiguse põhimõtetest, mille kohaselt teadaolevalt nõutakse välisriigi kohtuotsuse tunnustamist (exequatur) vaid juhul, kui kõnealused aktid moodustavad täitemenetluse aluse teises liikmesriigis (vt määruse (EÜ) nr 44/2001 artikleid 38 ja järgnevad ning 57 ja järgnevad).

Asjaolu, et pärimisvaldkonnas võivad siiski sagedamini kui mujal olla kohtuotsuste ja avalike dokumentide aineks avalikesse registritesse kantud varad, samuti vajadus säilitada kõnealustesse registritesse kantavate aktide ühtsus, annavad alust allutada sissekandmine sihtriigi pädeva ametiasutuse eelnevale kontrollile.

Kontrolli võib teostada tunnistuse väljastamise teel, mille sisu kehtestab tulevane õigusakt, ning tunnistust väljastades kinnitab riiklik asutus, et otsus või dokument vastab sihtriigi õiguse sätetele.

Mis puudutab teist eelpool mainitud suunist, peaks rõhutama seda, et kui Euroopa kodanikel oleks standarddokument, mis määratleks kõikides liikmesriikides kehtiva pärimise suhtes kohaldatava õiguse, pärimisega seotud varad ning pärijad ja pärandvara haldajad, oleks kodanikel oma õiguste teostamise võimalus kõigis liikmesriikides ja seda veelgi lihtsamal, kindlamal ja tõhusamal viisil.

Seetõttu oleks ülimalt soovitatav, et tulevane õigusakt viiks sisse Euroopa pärimistunnistuse eespool nimetatud sisuga ning et tunnistuse väljastamine tehtaks ülesandeks ametiasutusele, mis on pädev väljastama ametlikke dokumente või tõestama nende õigsust.

Antud olukorda saaks veelgi lihtsustada siis, kui tunnistust saaks pidada kohaseks dokumendiks pärandvara omandamise kandmiseks avalikesse registritesse ja kui see tähendaks eelkõige kolmanda heauskse isiku kaitset pärandvara ostu korral isiku eest, kes tunnistuse alusel näis olevat pärija või pärandvara seaduslik käsutaja.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselgelt on tegemist väga keeruka ning arvukaid aspekte sisaldava küsimusega. Sellele vaatamata on raportöör seisukohal, et Euroopa kodanike huvides on hädavajalik teha jõupingutusi reformi läbiviimiseks, mis, võttes võimaluste piirides arvesse siiani esitatud mõtteid, tagaks kõigile huvitatud isikutele selge ja tulemusliku eeskirjade raamistiku.

MENETLUS

Pealkiri	Pärimisõigus ja testamendid
Menetluse number	2005/2148(INI)
Vastutav komisjon	JURI
loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev (art 45)	8.9.2005
loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev (art 39)	8.9.2005
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	LIBE 8.9.2005
Arvamuse esitamisest loobumine   otsuse kuupäev	LIBE 13.10.2005
Tõhustatud koostöö   istungil teada andmise kuupäev
Raportöör(id)   nimetamise kuupäev	Giuseppe Gargani 20.6.2005
Endine raportöör/Endised raportöörid
Arutamine parlamendikomisjonis	14.9.2005	21.11.2005			30.1.2006		3.10.2006
Vastuvõtmise kuupäev	3.10.2006
Lõpphääletuse tulemused	+ : – : 0 :			15 7 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Maria Berger, Rosa Díez González, Bert Doorn, Monica Frassoni, Giuseppe Gargani, Piia-Noora Kauppi, Klaus-Heiner Lehne, Katalin Lévai, Antonio López-Istúriz White, Hans-Peter Mayer, Achille Occhetto, Aloyzas Sakalas, Francesco Enrico Speroni, Andrzej Jan Szejna, Diana Wallis, Rainer Wieland, Nicola Zingaretti, Jaroslav Zvěřina, Tadeusz Zwiefka
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Jean-Paul Gauzès, Luis de Grandes Pascual, Kurt Lechner, Toine Manders, Marie Panayotopoulos-Cassiotou
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Maria Badia I Cutchet
Esitamise kuupäev	16.10.2006
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)	...