RAPORT Uus mitmekeelsuse raamstrateegia
23.10.2006 - (2006/2083(INI))
Kultuuri- ja hariduskomisjon
Raportöör: Bernat Joan i Marí
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
uue mitmekeelsuse raamstrateegia kohta
(KOM(2005)0596, 2006/2083(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 192 teist lõiku;
– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 149, 151 ja 308;
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21 ja 22;
– võttes arvesse 14.jaanuari 2003. a resolutsiooni kultuurilise mitmekesisuse säilitamise ja edendamise kohta: Euroopa regioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide nagu UNESCO ja Euroopa Nõukogu roll[1] ja selles sisalduvat viidet keelelisele mitmekesisusele Euroopas;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta otsust 1934/200/EÜ Euroopa keelte aasta 2001 kohta[2] ;
– võttes arvesse nõukogu 14. veebruari 2002. aasta resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa keelte aasta 2001 eesmärkide rakendamise raames keelelise mitmekesisuse ja keeleõppe edendamist[3];
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, mis jõustus 1. märtsil 1998;
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, mis jõustus 1. veebruaril 1998;
– võttes arvesse 4 septembri 2003. aasta resolutsiooni koos soovitustega komisjonile Euroopa piirkondlike ja vähemkasutatavate keelte – vähemuste keeled ELis – kohta kultuurilise mitmekesisuse ja laienemiskontekstis[4];
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A6-0372/2006),
A. arvestades, et keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse austamine on ELi põhiprintsiip ja on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 22 järgmiselt: „Liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust”;
B. arvestades, et mitmekeelsus on ELi eritunnus, mis muudab ta ainulaadseks näiteks ning on Euroopa identiteedi põhiosa;
C. arvestades, et oma eespool nimetatud 14. jaanuari 2003. aasta resolutsioonis nõudis Euroopa Parlament järgmise uue artikli lisamist EÜ asutamislepingusse: ”Ühendus austab ja edendab oma pädevuse piires keelelist mitmekesisust Euroopas, sh piirkondlikke või vähemuskeeli nimetatud mitmekesisuse väljendusena, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ja kasutades muid asjakohaseid vahendeid nimetatud eesmärgi edendamisel”;
D. arvestades, et mitmekeelsuse edendamine pluralistlikus Euroopas on vajalik tegur kultuuriliseks, majanduslikuks ja sotsiaalseks integratsiooniks, kodanike oskuste edendamiseks ja nende liikuvuse hõlbustamiseks;
E. arvestades, et mõnda Euroopa keelt räägitakse ka kolmandates riikides, mis pakub olulist seost maailma erinevate piirkondade rahvaste ja rahvuste vahel;
F. arvestades, et mõne Euroopa keele abil saab luua kohese otsesesuhtluse maailma muude paikadega;
G. arvestades, et keeleline mitmekesisus võib olla osa sotsiaalsest ühtekuuluvusest ning inimeste seas sallivuse, erinevuste aktsepteerimise, samastumise ja vastastikuse mõistmise allikas;
H. arvestades, et mitmekeelsus peaks samuti püüdma edendada mitmekesisuse ja sallivuse austamist eesmärgiga tõkestada mis tahes aktiivsete või passiivsete konfliktide tekkimist liikmesriikide erinevate keelekogukondade vahel;
I. arvestades, et kõik keeled kui kultuurile juurdepääsu tähtsaimad vahendid on tegelikkuse tajumise ja kirjeldamise eriline viis ning seega peaks olema võimalik kasutada nende arenguks nõutavaid tingimusi;
J. arvestades, et julgustamaks teiste keelte õppimist ja seeläbi saavutamaks eesmärki „emakeel +2“, on oluline olla teadlik rääkimaõppimise ja varases lapsepõlves põhimõistete moodustamise ja omandamise põhimõtetest, mis on emakeelepädevuse aluseks;
K. arvestades, et piirkondlikud ja vähemuskeeled on kultuuriline vara, ning arvestades, et need moodustavad ühise kultuuripärandi, tuleks parandada toetust nende säilitamisele;
L. arvestades, et Euroopa Parlament ja Regioonide Komitee on paljudel juhtudel käsitlenud vähemulatuslikult kasutatavate keelte tähtsuse küsimust ning hetkel pole ELi tasandil õigusnormi, mis on seotud Euroopa piirkondlike ja vähemkasutatavate keeltega;
M. arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et ebasoodsates või keerulistes tingimustes inimestel või puuetega inimestel oleks juurdepääs keeleõppele;
Konkreetsed kommentaarid raamstrateegia kohta
1. tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuste üle, eriti uue raamstrateegia üle, millega edendatakse keeleteadmisi ning kasutatakse neid kultuurilistel ja sotsiaalmajanduslikel eesmärkidel;
2. leiab, et saavutamaks Lissaboni strateegiaga seatud eesmärke, on oluline parandada haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteeti, tõhusust ja kättesaadavust Euroopa Liidus, edendades võõrkeelte õppimist;
3. tunnustab Euroopa maailmakeelte strateegilist tähtsust teabevahendina ja solidaarsuse, koostöö ning majanduslike investeeringute vahendina ning seetõttu Euroopa mitmekeelsust käsitleva poliitika peamise suunisena;
4. tunneb heameelt komisjoni pikaajalise eesmärgi üle parandada inimeste keeleoskust, viidates 2002. aastal Barcelonas Euroopa Ülemkogul seatud eesmärgile, mille kohaselt kodanikud peaksid lisaks oma emakeelele õppima vähemalt kahte võõrkeelt;
5. tuletab EL liikmesriikidele sellel eesmärgil meelde, et on vaja võtta asjakohaseid meetmeid tõelise võõrkeeleoskuse õppimise poliitika edendamiseks; veelgi enam, kinnitab uuesti, et varajane keeleõpe on olulise tähtsusega ja peaks põhinema tõhusatel meetoditel parimate võimalike tehnikate kohaselt;
6. leiab, et puuduvad liikmesriikide võõrkeelepädevuse praeguse olukorraga seotud üksikasjalikud ja usaldusväärsed andmed ning asjakohased indikaatorid, ning tunneb seetõttu heameelt ettepaneku üle töötada välja Euroopa keelepädevuse indikaator; nimetatud indikaator peaks hõlmama kõiki ELi ametlikke keeli ja võiks, kui see on menetluse seisukohast teostatav, laieneda üle viie räägituma keele, hõlmates ka teisi ELi keeli, et saada tegelik ettekujutus keelepädevusest;
7. usub, et mitmekeelsust käsitlevad ettepanekud ei peaks piirduma peamiste riigikeelte/liikmesriikide keeltega;
8. tunneb heameelt komisjoni kohustuse üle muuta ELi õigusaktid, menetlused ja teave kodanikele kättesaadavaks oma emakeeles; ent see peaks hõlmama võimalikult paljusid liikmesriikide keeli, mida ELi kodanikud kasutavad; sel viisil saaks tõelisuseks komisjoni väide, et kodanikel on õigus pääseda ELile takistusteta ligi omas keeles; see oleks oluline samm ELi ja paljude tema kodanike vahelise lõhe vähendamisel, mis on demokraatiat, dialoogi ja debatti edendava D-kava põhieesmärk;
9. on seisukohal, et vastavalt komisjoni teatisele nõukogule ja Euroopa Parlamendile , mis käsitleb ühenduses tarbijate teavitamiseks kasutatavaid keeli (KOM(1993)1456) peab EL keelepoliitikas austama lähimuspõhimõtet, mille kohaselt EL oma keelekorra rakendamise kaudu või oma valdkondlike õigusaktide teel ei muuda keelealaseid õigusakte, mis eksisteerivad igas liikmesriigis kogu territooriumi või nende territooriumi osa kohta;
10. palub komisjonil ja teistel Euroopa institutsioonidel oma veebisaitidel võimalikult hästi ära kasutada uusi digitaalseid ja tehnoloogilisi tõlkeabivahendeid, et Euroopa kodanikel oleks Internetis võimalik nende omas keeles juurde pääseda ja hankida Euroopa-alast teavet;
11. leiab, et rändajatele tuleb tagada kõige laiemad võimalused vastuvõtjariikide keele või keelte õppimiseks, nagu on määratletud kõnealuste riikide õigusaktidega, nende sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni eesmärgil niivõrd, kui see on vajalik, kasutades meetodeid, mis on osutunud tõhusateks keele õppimisel ja rändajatest kodanike integreerimisel ning võimaldada neile õppimist emakeeles, et säilitada sidemed oma päritoluriigiga;
12. tunneb heameelt mõtte üle julgustada liikmesriike koostama riiklikke kavasid, kuna Euroopa Parlament tunnistab vajadust keeleplaneerimise järele liikmesriigi tasandil; see tõhustaks paljusid vähemulatuslikult kasutatavaid keeli ja tõstaks teadlikkust keelelise mitmekesisuse tähtsusest; soovitab, et liikmesriikide kavad peaksid hõlmama vähemkasutatavaid keeli igas liikmesriigis ning kaaluma võimalust pakkuda huvitatud täiskasvanutele vähemkasutatavate keelte õpet ning lisama need projektid parimate tavade näidetena;
13. toetab õpetajakoolituse parandamise meetmeid, sealhulgas ka teiste valdkondade ja kutsekoolituse õpetajate hulgas, ning lisab, et tuleb suurendada koolis ja väljaspool kooli õpetatavate keelte arvu, et võimaldada tulevastel õpetajatel õppida ja seejärel õpetada rohkem erinevaid keeli samades tingimustes, eeldusel, et on olemas huvi antud teema vastu; seoses sellega tuletab meelde, et keelekoolitus on oluline liikuvuse edendamise ja lihtsustamise eesmärgil mitte ainult tudengite jaoks, vaid ka kõikide töötajate jaoks, kes soovivad jätkata oma ametit mõnes liikmesriigis;
14. nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks keelteõppe edendamisele inimeste puhul, kes on ebasoodsates või keerulistes tingimustes ning puuetega inimeste tarbeks;
15. tunneb heameelt ainete võõrkeeles õpetamise (CLIL) suurema kasutamise üle, kus õpilased õpivad ainet võõrkeele vahendusel, ning palub liikmesriikidel moodustada parimate tavade võrgustik, eriti analüüsides keelekümbluskursustega saavutatud tulemusi mitmekeelsetes riikides;
16. tunneb heameelt selle üle, et kõrgharidusasutustel on aktiivsem roll nii oma üliõpilaste ja personali mitmekeelsuse edendamisel kui ka laiema kohaliku kogukonna tasandil, ning seetõttu on veendunud, et tuleks soodustada suhteid ülikoolide, riiklike, kohalike ja piirkondlike asutuste vahel;
17. leiab, et vähemalt üks Erasmuse kursustel kasutav keel peaks olema vastuvõtjariigi või piirkonna haridussüsteemi ametlik keel ning, et tuleb tagada, et Erasmuse üliõpilased saavutavad sellise keeleoskustaseme, mis võimaldab neil täielikult aru saada sellises keeles pakutavatest kursustest;
18. tunneb heameelt tähelepanu suunamise üle teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise alastele tegevustele keeletehnoloogia osas teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames, et tõhustada mitmekeelsust uute infotehnoloogiliste vahendite kaudu;
19. toetab ettepanekuid, mis käsitlevad mitmekeelsust infoühiskonnas, ning mitmekeelse sisu ja teadmiste loomist ja ringlust; üha rohkem on tehnoloogiaid, mis aitavad kaasa kõikide keelte suuremale kasutusele, sealhulgas ka vähemkasutatavate keelte vallas; tehnoloogia pakub kõige paremat võimalust kõikide Euroopa keelte sotsiaalse keeleruumi tagamiseks;
20. toetab ettepanekuid keelega seotud elukutsete ja tööstuste arendamiseks; kõik Euroopa keeled vajavad uusi tehnoloogiaid, nt kõnetöötlus, -tuvastus jne ning terminoloogiatöö, keeleõppe, keeletunnistuse väljastamise ja keeleoskuse testimise arendamine; vastasel juhul jäetakse vähemkasutatavad keeled maha oma sotsiaalsesse keeleruumi, mille võtavad üle suuremad keeled, eriti inglise keel;
21. toetab Euroopa tõlketeenuste standardit ja usub, et tõlketeenuste väljaarendamiseks vähemulatuslikult kasutatavate keelte puhul peaks olemas olema ennetav poliitika;
22. tunneb heameelt ettepanekute üle, mis käsitlevad keeleõppe, keeleoskuse testimise ja keeletunnistuste väljastamise suuremat läbipaistvust, avaldades loetelu hetkel kättesaadavatest süsteemidest;
Kavandatavad meetmed
23. palub Euroopa institutsioonidel ja organitel suhelda kodanikega nende rahvuskeeles, hoolimata sellest, kas nende keelel on ametlik staatus liikmesriigi või ELi tasandil;
24. nõuab selget ja ühtset ELi keeleplaani ning ELi keelealaseid õigusakte; vaja on ELi keeleseadust, mis oleks keeleõiguste õiguslikuks aluseks nii kollektiivselt kui ka individuaalselt; neist õigusaktidest lähtuvalt saaks koostada ELi keeleplaani keelelise mitmekesisuse ja keeleõiguste tagamiseks;
25. julgustab komisjoni jätkuvalt rakendama Ebneri raportis toodud ettepanekuid, mida on võimalik teostada, teavitades Euroopa Parlamenti regulaarselt tulemustest;
26. palub komisjonil lihtsustada ja edendada taotlevate organite jaoks juurdepääsu teabele ja rahastamisele, eesmärgiga edendada mitmekeelsust komisjoni alates 2007. aastast rahastatavate võrgustike ja/või projektide kaudu;
o)
o o
27. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele.
SELETUSKIRI
Komisjoni teatise kokkuvõte
Teatises kinnitatakse veel kord komisjoni pühendumist mitmekeelsusele ja pakutakse välja konkreetsed meetmed. Meetmetes märgitakse, et EL on rajatud põhimõttel „ühtsus mitmekesisuses” ning et lisaks ELi 21 ametlikule keelele kasutatakse liidus umbes 60 põliskeelt ning keeli, mida räägivad rändajad. Nimetatud mitmekesisust peetakse „jõukuse allikaks”, mis viib „suurema solidaarsuse” ja „vastastikuse mõistmiseni”.
Viidates oma mitmekeelsuse määratlusele, mis sisaldab „erinevate keelekogukondade kooseksisteerimist samas geograafilises piirkonnas”, pakuvad nad välja poliitikavaldkonnad, millega püütakse „kujundada kõikide keelte täieliku avaldumise jaoks soodsat keskkonda, milles võiks edukalt toimuda erinevate keelte õpetamine ja õppimine.”
Viidates vähemkasutatavatele keeltele märgib komisjon, et ta on olnud Euroopa Vähemkasutatavate Keelte Büroo ja Mercatori võrgustiku põhirahastaja. Ta märgib ära uuringu, mis käsitles Euroopa Keeleõppe ja Keelelise Mitmekesisuse Ametit ja mida toetas täielikult Euroopa Parlament, kuid komisjon valis keelelise mitmekesisuse keskuste võrgustiku, mille tarbeks ta siiski reserveeritult “uurib mitmeaastase rahastamise võimalikkust kavandatava elukestva õppe programmi kaudu” [1].
Ettepanekute seas tõid nad välja, et mitmekeelsuse edendamiseks läheb vaja „riiklikke kavasid”, ja üsna ükskõikselt, et „need peaks hõlmama vajadusel ka piirkondlike ja vähemuskeelte õpetamist”.
Lisaks sellele loetlevad nad mõned tervitatavad meetmed, sh uute tehnoloogiate kasutamine, uus Euroopa keelepädevuse indikaator, parimate tavade uuring, teadusuuringud ja ainete võõrkeeles õpetamise (Content and Language Integrated Learning – CLIL) suurem kasutamine.
III jaotis käsitleb mitmekeelset majandust ja seda, kuidas keeleoskused muudavad ELi konkurentsivõimelisemaks, ning tunnistab, et oma kliendi keele kõnelemine on äri jaoks kasulik. Teksti näib olevat suunatud „ainult ametlikele keeltele”.
IV jaotis rõhutab mitmekeelsust komisjoni suhetes kodanikega. Kuna EL võtab vastu õigusakte, mis on kodanike jaoks vahetult siduvad, on seetõttu liidu seaduslikkuse ja läbipaistvuse eelduseks nõue, et kodanikud peavad saama suhelda institutsioonidega ning lugeda ELi õigusakte omas keeles, mida nad nimetavad „rahvuskeeleks”, ning neil peab olema võimalik osaleda Euroopa projektides „ilma et keelebarjäär seda takistaks”. Ent, kuigi see on kiiduväärt, näib see hõlmavat üksnes „ametlikke” keeli. Seega pole tõsi, kui öeldakse, et kõikidel kodanikel on üldine juurdepääs ELi projektidele, kuigi tegelikult on kodakondsuseta isikute poolt kõneldavad keeled ja piirkondlikud keeled, millest mõnda kõneleb rohkem inimesi kui liikmesriigi keeli, välja jäetud. On uskumatu, et kui EL püüab oma kodanikele lähemale pääseda, jätab ta alguses 10%[2] oma kodanikest kõikehõlmava keelepoliitika puudumise pärast välja.
Muidu on kirjeldatud ettepanekud tervitatavad, kuid üksnes siis, kui need hõlmavad piirkondlikke ja vähemuskeeli.
Tegeliku mitmekeelsuse arutlused
Praegu on keelelist mitmekesisust Euroopas ametlikult tunnustatud (nt ELi põhiõiguste hartas, põhiseaduse eelnõus) ning toetatud (nt 1993. aasta Kopenhaageni kriteeriumid), kuid tegelikult paljude keelte kõnelejate arv väheneb, põlvkondadevaheline edasikandumine katkeb, keele vahendusel õppimist ei toimu ning paljudel kõnelejatel puudub üldse õigus kasutada oma keelt ametialases pädevuses.
Peale selle ei ole mitut vähemkasutatavat keelt toetavat sätet sisaldava ELi põhiseaduse läbikukkumise järel piisavalt rõhutatud selle mõju vähemkasutatavate keelte edendamisele ning nende keelte õiguste saavutamisele. Käes on aeg ümber hinnata taktika ilma põhiseaduse eelnõuta, stsenaarium, mis on jätnud vähemkasutatavad keeled ilma igasuguse korraliku õigusliku aluseta enda propageerimiseks või rahastamiseks. See tähendab, et valitsusvälised organisatsioonid, nt Euroopa Vähemkasutatavate Keelte Büroo, peavad nüüd keskenduma uutele võimalustele tähendusrikka keelelise mitmekesisuse tagamiseks.
Eelkõige on olemasolevate rahvusvaheliste lepingute, nt Euroopa Nõukogu Euroopa piirkondlike või vähemuskeelte harta ning Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon, kõrvale vaja siduvaid õigusakte, mis sätestavad vähemkasutatavaid keeli kõnelevate inimeste õigused nii individuaalselt kui kollektiivselt, et korraldada oma elu omas keeles, annavad õiguse saada haridust omas keeles ning õiguse kaitsele vaenulike liikmesriikide vastu, kelle poliitika ohustab vähemkasutatavaid keeli, ja assimileerida kodakondsuseta rahvad ja/või rahvusvähemused.
Hiljutised uuringud näitavad, et piirkondlike ja vähemuskeelte olemasolu riigis on sellele riigile majanduslikult kasulik. Vähemkasutatavate keelte / ametlike keelte kakskeelsuse kasudele tuginedes näitavad uuringud, kuidas kakskeelsetel inimestel on suuremad tunnetuslikud võimed ning kakskeelsusega omandab elanikkond tõhusamad oskused. Seetõttu on investeerimine kakskeelsusesse ja mitmekeelsusesse investeering sotsiaalkapitali.
Teatises, kuigi see on heade kavatsustega ja sisaldab mitu tervitatavat uuenduslikku ettepanekut, jääb parimal juhul mitteametlike keelte küsimuse osas ebaselgeks, ning halvimal juhul jätab tähelepanuta mitmete ohus olevate Euroopa keelte olukorra. Lisaks sellele ei tehta keele planeerimise ja arengu seisukohast teatises selgeid edusamme tähendusrikka keelelise mitmekesisuse loomise küsimuses, mis ELi põhiväärtusena on oluline, kui ELi eesmärk on saavutada tegelik mitmekeelsus.
Tegelikud eeskirjad ELi rahaliste vahendite saamiseks jätavad välja väiksemad keelerühmad, liikmesriigid vm. Tegevuskavast tulenevalt antakse mitmekeelsust käsitleva teatisega märku vähemkasutatavate keelte projektidele eraldatud rahaliste vahendite lõplikust selgest lahushoidmisest, mis muudaks vähemkasutatavad keeled veelgi tähtsusetumaks, eriti need keeled, mis on kõige enam ohus. Komisjoni ettepanekud annavad märku sellest, et paradigma nihkub eemale varasemast 2000. aasta eelsest ELi poliitikast, mis toetas otse vähemkasutatavaid keeli (B rea eelarve), olukorda, kus vähemuskeelte kogukonnad peavad võistlema “avatud turul” suurte keeltega. Kuidas on vähemuskeeltel võimalik saavutada edu, jääb ebaselgeks. Suurematel keeltel on tugevad organisatsioonid suurte eelarvetega, nt 2005. aastal oli Briti Nõukogul 750 miljonit eurot inglise keele edendamiseks – see on palju suurem kui eesti, rootsi, uelsi või gaeli keele eelarve.
Peavad eksisteerima stipendiumi suurusega proportsionaalsete stipendiumitaotluste haldusmenetluse lihtsustamine, ennetav poliitika vähemkasutatavate keelte kasuks rahaliste vahendite eraldamisel ning kaasrahastamiseta sihtotstarbelise otsese rahastamise (sh eelrahastamiste) taastamine. Lisaks sellele seoses IT arenguga jäetakse rahastamisel välja kõik vähemulatuslikult kasutatavad keeled, kuna rõhku pööratakse ulatuslikumalt räägitavatele keeltele.
Kui “keel teeb meist inimese”, nagu väitis volinik Figel, vajavad vähemkasutatavad keeled ja nende kõnelejad staatust, mis sobib selle väitega. Kui EL usub juhtlausetesse „Ühinenud mitmekesisuses” ja et kõik keeled on võrdsed, siis on olemas vajadus sidusa, tähendusrikka ELi keelepoliitika ja õigusaktide järele, mis sätestavad keeleõigused selle tagamiseks, et kõik Euroopa keeled on kaitstud ja neile antakse sotsiaalne keeleruum, milles edukalt areneda. Kuigi on olemas keelereeglid ja –eeskirjad, ei ole tänapäevani ELi ühtset õiguslikult siduvat keelepoliitikat institutsioonide ega liikmesriikide tasandil.
Inimeste keelealaseid õigusi kehtestav säte on ebavõrdne kogu ELis. Nimetatud anomaaliat suurendatakse veelgi sellega, et läbirääkijariigid peavad vastama minimaalsetele vähemkasutatavate keelte õigustele ja rahvusvähemuste kriteeriumidele. Ometi on vanad liikmesriigid need, kes juhul, kui nad peaksid praegu taotlema ELi liikmeks saamist, ei vastaks üldse neile kriteeriumidele. See on anomaalia, mis on ebaõiglane nii uute liikmesriikide kui ka piirkondlike ja vähemuskeelte kogukondade suhtes, lisaks illustreerib see ELi topeltstandardeid.
Suurema mitmekeelsuse tagab see, et on olemas ennetavad poliitikavaldkonnad Euroopas vähemulatuslikult kasutatavate keelte, sh liikmesriikide keelte, nt eesti ja taani, ning rahvuskeelte, nt baski ja uelsi keel, jaoks.
Nagu komisjon tunnistab, pole sellest eriti kasu, et üha rohkem inimesi kõnelevad mitut keelt, kui nende teine või kolmas keel on inglise keel. See viiks inglise keele kasutamise isegi suurema ülekaaluni ja tugevdamiseni ELi lingua franca’na. Toetama peaks, et inimesed õpiksid keeli, mis ei kuulu nende keelegruppi nt uelsi keele rääkijad võiksid õppida poola keelt. Inglise keele õppimine on eraldiseisev dünaamiline, tulus tööstus ning inglise keelsed riigid (nt Ühendkuningriigid-Inglismaa, USA) saavad sellest juba kasu, seega ei ole vaja edasist ELi toetust.
Lisaks sellele tuleb koostada ohus olevate Euroopa keelte nimekiri, et saaks kindlaks määrata kõige enam abivajavad keeled ja, et need saaksid ennetava poliitika kaudu kõige enam toetust.
Vaja on ELi keeleombudsmani, et järgida Kanada keelevoliniku eeskuju. Kanadas edendab ja toetab ametlike keelte volinik Kanada ametlikke keeli käsitleva seaduse eesmärke; uurib keeleõiguste alaseid kaebusi; auditeerib föderaalvalitsusasutusi, et tagada nende poolt ametlikke keeli käsitleva seaduse järgimine; tagab, et keeleõigused on jätkuvalt valitsusjuhtide põhimureks; ning edendab ametlike keelte kasutamist nii föderaalvalitsuses kui Kanada ühiskonnas.[3]
Hoolimata komisjoni poolt Keelelise Mitmekesisuse ja Keeleõppe Ameti loomise tagasilükkamisest, tasub uuesti nõuda selle loomist, nimetades selle ümber Mitmekeelsuse Ametiks. Osa selle tegevusvaldkonnast hõlmaks keelelise mitmekesisuse uurimisele ja edendamisele spetsialiseerunud keskuste võrgustiku loomist.
Kõik Euroopa keeled tuleks muuta ELi ametlikeks keelteks. See oleks osa ELi keeleplaanist ning selle võib saavutada ELi kõigi töökeelte arvu vähendamisega, nagu olukord faktiliselt juba on. Lihtsalt liikmesriigi keelte kasutamine ei ole vastuvõetav. Keele ametlik staatus edastab selge sõnumi kõikidele ELi kodanikele, et neid koheldakse võrdselt ja nii saab ELi paremini tema kodanikega ühendada. Umbes 10% (46 miljonit) ELi elanikkonnast, ELi piirkondlike ja vähemuskeelte kõnelejad, on sunnitud kasutama liikmesriigi keelt ja mitte oma emakeelt ELiga suhtlemisel.
Teatises nähakse ette, et kodanikel peaks olema võimalik suhelda ELiga „oma rahvuskeeles” ning osaleda ELi projektides, „ilma et keelebarjäär seda takistaks”, ometi tekib vastuolu kuna need keeled piiratakse üksnes ametlike[4] liikmesriikide keeltega. Seetõttu jäetakse ühe korraga välja umbes 10% ELi elanikkonnast. Uelsi keel on Walesi rahvuskeel, baski keel on Baski rahva keel, kuid neid ei saa kasutada. Demokraatliku seaduslikkuse ja läbipaistvuse saavutamiseks peavad ELile ligi pääsema kõik tema kodanikud kõikides Euroopa keeltes. Selline väide tõstatab palju küsimusi selle kohta, millisena täpselt määratleb komisjon mitmekeelsuse, kas nad räägivad üksnes ametlikest keeltest? Kui jah, on nimetatud määratlus lubamatu.
- [1] Viimasel konverentsil, kus käsitleti piirkondlikke ja vähemuskeeli hariduses, avaldas Figel oma kõnes siiski arvamust, et nüüd on selle jätkumine tõenäolisem.
- [2] Euroopas on umbes 46 miljonit piirkondliku ja vähemuskeele kõnelejat, mis moodustab umbes 10% ELi elanikkonnast.
- [3] Vt http://www.ocol-clo.gc.ca/rights_droits.asp?Lang=English http://canadaonline.about.com/cs/bilingualism/g/commol.htm
- [4] ELis kasutatavad keeled on praegu kindlaks määratud 1958. aasta EMÜ asutamislepingu eeskirjas nr 1.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Uus mitmekeelsuse raamstrateegia |
|||||||||||
|
Menetluse number |
||||||||||||
|
Vastutav komisjon |
CULT |
|||||||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
ITRE |
EMPL |
|
|
|
|||||||
|
Arvamuse esitamisest loobumine |
ITRE |
EMPL 14.12.2005 |
|
|
|
|||||||
|
Tõhustatud koostöö |
|
|
|
|
|
|||||||
|
Raportöör(id) |
Bernat Joan i Marí 23.1.2006 |
|
||||||||||
|
Endine raportöör / Endised raportöörid |
|
|
||||||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
20.6.20006 |
|
|
|
|
|||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
9.10.2006 |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+ - 0 |
26 3 0 |
||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Maria Badia I Cutchet, Ivo Belet, Guy Bono, Marielle De Sarnez, Marie-Hélène Descamps, Jolanta Dičkutė, Hanna Foltyn-Kubicka, Milan Gaľa, Vasco Graça Moura, Lissy Gröner, Luis Herrero-Tejedor, Ruth Hieronymi, Bernat Joan i Marí, Manolis Mavrommatis, Ljudmila Novak, Doris Pack, Zdzisław Zbigniew Podkański, Pál Schmitt, Nikolaos Sifunakis, Thomas Wise |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Ignasi Guardans Cambó, Gyula Hegyi, Reino Paasilinna, Sérgio Sousa Pinto, Grażyna Staniszewska, Catherine Trautmann, Alejo Vidal-Quadras Roca |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Harald Ettl, Gérard Onesta |
|||||||||||
|
Esitamise kuupäev |
23.10.2006 |
|||||||||||
|
Märkused |
|
|||||||||||