RAPORT Uute liikmesriikide integreerimine ühisesse põllumajanduspoliitikasse
1.3.2007 - (2006/2042(INI))
Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon
Raportöör: Csaba Sándor Tabajdi
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
uute liikmesriikide integreerimise kohta ühisesse põllumajanduspoliitikasse
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 33;
- võttes arvesse nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1268/1999 ühenduse toetuse kohta ühinemiseelsetele meetmetele põllumajanduse ja maaelu arendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikides ühinemiseelsel perioodil[1];
- võttes arvesse akti Tšehhi Vabariigi, Eesti, Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta[2];
- võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks[3];
- võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2004. aasta otsust, millega pärast ühise põllumajanduspoliitika reformi kohandatakse akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta [4];
- võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 864/2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, ning kohandatakse seda seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola Sloveenia ja Slovakkia ühinemisega Euroopa Liiduga[5];
- võttes arvesse nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta[6];
- võttes arvesse nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta[7];
- võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määrust (EÜ) nr 318/2006 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta[8];
- võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta;
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse ja parandatakse määrust (EÜ) 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, ning muudetakse määrust (EÜ) 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta[9];
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A6‑0037/2006),
A. arvestades, et 2004. aasta laienemine suurendas oluliselt ELi põllumajandusliku maa suurust (umbes 27%), põllumajandusettevõtete arvu (umbes 60%) ja põllumajandustöötajate arvu (umbes 57%), tõstes seeläbi ELi tootmispotentsiaali ja muutes põllumajanduse olulisemaks; arvestades, et toiduainete ja sööda saagikuse suurendamine hektari kohta vabastaks piisava hulga maad biomassi tootmiseks ning aitas kaasa Euroopa põllumajandusliku ja maaelu struktuuri täiendavale eristamisele; arvestades, et see protsess on muutunud veelgi märgatavamaks ning on Bulgaaria ja Rumeenia liitumisega süvenenud;
B. arvestades, et enamuse uute liikmesriikide põllumajandussektorid erinevad suuresti ELi 15 liikmesriigist tootmise, struktuuri ja ettevõtete suuruse osas ning nad jäävad vanadest liikmesriikidest maha efektiivsuse, tehnoloogilise arengutaseme ning vertikaalse ja horisontaalse integratsioonitaseme poolest;
C. arvestades, et põllumajandusel on enamikes uutes liikmesriikides ELi 15 liikmesriigiga võrreldes olulisem majanduslik ja sotsiaalne roll, kuna selle sektori panus rahvamajanduse kogutulusse ja sektoris hõivatud töötajate osakaal on neis üle ELi keskmise;
D. arvestades, et mõnes uues liikmesriigis on elatust andval ja osaliselt elatust andval põllumajandusel suur sotsiaalne, kultuuriline ja keskkonnaalane tähtsus;
E. arvestades, et uued liikmesriigid on edukalt ja sujuvalt siseturgu integreeritud, aidates oluliselt arendada Euroopa põllumajandussaaduste ja toiduainete kaubandust; arvestades, et uued liikmesriigid viisid nõuetekohaselt sisse ja kehtestasid veterinaarsed, fütosanitaarsed, toiduohutust, ühist turukorraldust ja muid valdkondi käsitlevad horisontaaleeskirjad, mistõttu ei olnud vaja rakendada mingeid erilisi kaitsemeetmeid;
F. arvestades, et uued liikmesriigid pidid kandma suuri sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid, et kohaneda ühise põllumajanduspoliitika eeskirjadega ja need integreerida ning kohaneda ELi konkurentsile rajatud keskkonnaga; arvestades, et ühinemiseelsed fondid katsid kohanemis- ja integratsiooniprotsessi kulud enne ühinemist ainult osaliselt; arvestades, et liitumine ELiga tõi välja uute liikmesriikide üldisi majanduse ja konkurentsivõimega seotud probleeme; arvestades, et ühine põllumajanduspoliitika ei ole suutnud aidata neid probleeme täielikult lahendada;
G. arvestades, et ühine põllumajanduspoliitika käivitas märkimisväärse arengu ja olulised muudatused uute liikmesriikide põllumajanduses; arvestades, et tekkinud on ka mõned probleemid ja pinged, peamiselt selle tõttu, et ühise põllumajanduspoliitika reeglid ei toeta piisavalt tasakaalustatud ja säästva põllumajandussektori arengut, eriti mis puudutab loomakasvatust, aiandust, ning mitmesuunalist integratsiooni;
H. arvestades, et ühinemisaktiga kehtestati uute liikmesriikide otsetoetustele pikk järkjärguline kasutuselevõtu periood (üheksa aastat) koos madala lähtetasemega (25% ELile kohaldatavast tasemest), kuid eelarvesse tehtavate maksete eeskirjad ja siseturueeskirjad kehtivad neile täies mahus; arvestades, et uute liikmesriikide kulude ja tulude tase ei õigusta sellist eristamist, mis toob uute liikmesriikide põllumajandustootjate jaoks kaasa ebavõrdsed tingimused konkureerimisel;
I. arvestades, et probleemid, millega tuleks tegelda uutes liikmesriikides, on peamiselt sellised, mis nõuavad konkurentsivõime tugevdamiseks struktuurilisi muutusi; arvestades, et ühise põllumajanduspoliitika sissetulekuid toetavad ja hindu garanteerivad meetmed on konkurentsivõime tugevdamisele oluliselt kaasa aidanud;
J. arvestades, et komisjon ja nõukogu on uute liikmesriikide spetsiifiliste probleemide (nt puu- ja köögiviljaturu probleemid, eriti seoses pehmete puuviljade, kirsside ja õuntega, Venemaa ja Ukraina põhjendamatu keeld Poola eksporttoodangule, maisikasvatuse sekkumisreeglite muutmine ja ettepanek sekkumisreeglid kaotada, meeimport kolmandatest riikidest) mõistmise ja vajaliku abi pakkumisega hilinenud või teinud seda vastumeelselt;
K. arvestades, et omanikest tootjate äärmiselt väike arv uute liikmesriikide toiduainete sektoris ja kaubanduskettide turgu valitseva seisundi kuritarvitamine piirab tõsiselt põllumajandustootjate konkurentsivõimet, nende võimalusi koostööks ja integratsiooniks;
L. arvestades, et kümnest uuest liikmesriigist kaheksa valis otsetoetuste jaoks ühtse pindalatoetuse kava (SAPS);
M. arvestades, et vajadus ühenduse abi järele uute liikmesriikide maaelu arendamises oli tunduvalt suurem kui perioodi 2004–2006 olemasolevad eelarve eraldised, samal ajal piirasid maaelu arenguprogrammide rakendamise reeglid ühenduse eraldiste dünaamilist kasutamist; arvestades, et need tegurid on oluliselt kitsendanud ühise põllumajanduspoliitika teise samba mõju uutes liikmesriikides ning võivad edasi kesta ka uue finantsraamistiku ajal,
Sujuv integratsioon kõigi jaoks kasulikus olukorras
1. tervitab asjaolu, et uute liikmesriikide põllumajandus- ja toidusektor on täielikult ja sujuvalt integreeritud ELi ühisturgu;
2. rõhutab, et kuigi 2004. aasta laienemine põhjustas häireid mõne uue liikmesriigi põllumajanduse ja toiduainete turgudel, aitas see üldises plaanis oluliselt kaasa 25 liikmesriigi stabiilsete turusuhete arendamisele;
3. juhib tähelepanu asjaolule, et laienemisest võitis vähemalt osaliselt nii uute kui vanade liikmesriikide põllumajandus- ja toidusektor – uute liikmesriikide sidusrühmad said kasu suuremast põllumajanduse toetamisest ning kauplemisvõimaluste avardumistest, samas kui on kasvanud vanade liikmesriikide toiduainetööstus ja rahvusvaheline kaubandus ning suurenenud investeeringud ja jaekaubanduse käive, eriti laienemise eel;
4. juhib tähelepanu asjaolule, et üldiselt on uute liikmesriikide integreerumine olnud edukas, kuid see ei väljendu alati selgelt, kuna kõigi põllumajandusettevõtete sissetulek ei ole suurenenud; rõhutab, et tootmiskulude oluline suurenemine (nt kütuse, energia, väetiste, taimekaitsevahendite ja masinate maksumuse tõus) vähendas osaliselt kokkuostuhindade ja toetuste kasvu;
5. rõhutab, et laienemine ei ole tõstnud toiduohutuse, loomatervishoiu ja fütosanitaarvaldkonna riskitaset, ning märgib sellega seoses, et uute liikmesriikide standardid ja pädevate asutuste töö tõhusus on teatud aspektides üle ELi keskmise;
6. märgib, et 2004. aasta laienemine ei ole pannud ühise põllumajanduspoliitika eelarvele talumatut koormat ning ei ole nõudnud oluliste muudatuste tegemist ühenduse eelarvesse, kuid otsused põllumajandusturu külmutamise, otsetoetuste summa säilitamise kohta ja perioodi 2007–2013 finantsperspektiivid nõuavad ELi 15 liikmesriigilt solidaarsuspõhimõttest lähtuvaid jõupingutusi alates 2007. aastast; rõhutab ka, et lisaks otsustele rakendada poliitikat, mille eesmärk on teise samba tugevdamine, sealhulgas otsusele toetuste vabatahtliku ümbersuunamise kohta, pidid ELi 15 liikmesriigi tootjad 2005. aasta detsembri Euroopa Ülemkogul vastu võetud otsuste järel taluma eelarvekärpeid Bulgaaria ja Rumeenia ühinemise tõttu;
7. avaldab kahetsust, et ei 2004. aasta ega 2007. aasta laienemiseks ei olnud eraldatud suuremad assigneeringud, kui algselt ette nähtud;
Ühise põllumajanduspoliitika rakendamine uutes liikmesriikides
8. märgib, et märkimisväärsed erinevused uute liikmesriikide põllumajandussektorite vahel toovad kaasa erinevusi ühise põllumajanduspoliitika rakendamise mõjus ning uute liikmesriikide ees seisvate probleemide ulatuses ja raskuses;
9. märgib, et pärast 10 uue liikmesriigi ühinemist ELiga 2004. aastal ei kohandatud ühenduse eeskirju nõuetekohaselt teatud turgude (nt pehmete puuviljade ja tärklise) uute tingimustega;
10. märgib, et siseturu tingimuste ja reeglitega kohanemine ning ühise põllumajanduspoliitika rakendamine, eriti veterinaarsete, fütosanitaarsete, toiduohutust, ühist turukorraldust ja muid valdkondi käsitlevate horisontaaleeskirjade osas, on sundinud uute liikmesriikide põllumajandustootjaid ja ametivõime tegema märkimisväärseid jõupingutusi;
11. on seisukohal, et komisjon ei omistanud mitme kuu jooksul Poola põllumajandustoodete ekspordikeelule Ukrainasse ja Venemaale nõuetekohast tähtsust ning ei võtnud tõhusaid meetmeid selle kõrvaldamiseks;
12. märgib, et kuigi ELi rahastatud ühinemiseelsed programmid aitasid kaasa ettevalmistuste tegemisele ühise põllumajanduspoliitika rakendamiseks ning mestimisprogrammid osutusid kasulikeks, saavutati algsed eesmärgid üksnes osaliselt ja ühenduse meetmete tõhusus oli piiratud;
13. tuletab meelde, et programm SAPARD algas märkimisväärse viivitusega ning ka selle ulatus oli piiratud, seda peamiselt keeruliste nõuete tõttu ning otsustega viivitamise tõttu komisjoni ja uute liikmesriikide ametivõimude poolt;
14. juhib tähelepanu asjaolule, et mõned uued liikmesriigid on tõsistes raskustes ühenduse maaelu arendamise programmide rakendamisel seoses nende erieeskirjade keerukuse ja nende juhtimiseks vajaliku halduskoormusega;
15. kinnitab veel kord, et kuna otsetoetused mängivad uute liikmesriikide põllumajandussektori arendamisel ja kohandamisel olulist rolli, siis nende madal tase esimestel järkjärgulise kasutuselevõtu perioodi aastatel mitte üksnes ei takistanud vajalikku kohandamist, vaid lõi ka ebavõrdsed tingimused ühisturul konkureerimiseks, luues olukorra, millega mitmed ettevõtjad ei suutnud majanduslikult toime tulla;
16. rõhutab maaelu arendamise programmide tähtsat rolli uue turule suunatud lähenemisviisi loomisel põllumajandusettevõtete jaoks, näiteks töödeldes ja turustades omi tooteid või turismi puhul, ning alternatiivse sissetuleku tagamisel neile, kes lõpetavad põllumajandusliku esmatootmise majanduslikel põhjustel;
17. märgib, et otsetoetuste taseme erinevused ELi 10 ja ELi 15 liikmesriigi vahel ei ole taganud võrdseid võimalusi, mistõttu mitmes uues liikmesriigis kaotasid tootjad isegi omamaist turuosa, millele aitas eelkõige kaasa muutunud tolliprotseduuride tõttu suurenenud kolmandate riikide impordist ja ekspordist tingitud konkurents;
18. märgib, et komisjoni kahtlused uute liikmesriikide suhtes eeldatava varude ülejäägi osas ühinemise kuupäeval ja suurte rahatrahvide määramise oht ei olnud enamustel juhtudel põhjendatud ning põhinesid valedel arvutustel ning märgib, et põllumajandusturgudel ei täheldatud ülejäägist tingitud varude tasakaalustamatust;
19. rõhutab, et uued liikmesriigid olid sunnitud kohaldama täiendavaid riiklikke otsetoetusi (CNDP, top-up), mida võib pidada teatud kaasfinantseerimise vormiks ja ühenduse otsetoetuste osaliseks taasriigistamiseks, ning mis tõi mitmetes uutes liikmesriikides kaasa tõsiseid poliitilisi ja majanduslikke raskusi, kuna need panid raske koorma riigieelarvetele ning piirasid võimalusi riigiabi skeemide rakendamiseks;
20. rõhutab, et seoses eelarveliste piirangutega ja vastupidiselt ühise põllumajanduspoliitika üldistele eesmärkidele ja põhimõtetele ning vastupidiselt toetuste ümbersuunamisele ELi 15 liikmesriigis oli enamus uutest liikmesriikidest sunnitud suunama osa oma ühenduse maaelu arenduse eraldistest ümber CNDP jaoks vastavalt ühinemisaktis sätestatule;
21. viitab mõnede uute liikmesriikide arvamusele, et täielikult sidumata pindalatoetused ei aita täielikult kaasa nende põllumajanduse tasakaalustatud arengule ja pikaajalisele säästvusele ning et sektorieelistused ja/või valitavad seotud toetused võiksid olla teatud liikmesriikides kuni aastani 2013 vähemalt ajutiselt vajalikud ning et neid tuleks vastava palve esitamisel kaaluda; tuletab sellega seoses meelde edukat praktikat täielikult või osaliselt seotud CNDP-toetuste ja ajutiste riigiabi meetmete kasutamisel;
22. märgib, et enamik uusi liikmesriike tahaks jätkata ühtse pindalatoetuste kava (SAPS) rakendamist nii kaua kui võimalik, sest üleminek ühtsele otsemaksete kavale (SPS) tähendab äärmiselt suurt halduskoormust ja tehnilist koormust ning see oleks samuti kooskõlas sidumata toetuste tulevase poliitikaga;
23. usub, et nii uutes kui vanades liikmesriikides on vaja kohaldada häid põllumajandustavasid ja keskkonnatingimusi käsitlevaid ristvastavusreegleid ja -nõudeid; teeb ettepaneku juurutada ristvastavusreeglid järk-järgult ning viia nende juurutamine lõpule koos otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu perioodi lõpuga; teeb lisaks ettepaneku, et uutele liikmesriikidele tuleks anda võimalus lükata edasi ristvastavusreeglite kohaldamine kuni otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu perioodi lõpuni; teeb lisaks ettepaneku, et häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi käsitlevad nõuded peavad jääma jõusse vähemalt SAPSi perioodiks, sest enamikul uutest liikmesriikidest võib olla raskusi keerukate ja kallite ristvastavusreeglite täitmise saavutamisega;
24. väljendab heameelt, et nõukogu võttis vastu komisjoni ettepaneku SAPSi pikendamiseks kuni 2010. aasta lõpuni ning uute liikmesriikide kaasamiseks energiataimede abiskeemi;
25. palub komisjonil ühise põllumajanduspoliitika, otsetoetuskavade ja maaelu arendamise programmide rakendamise lihtsustamise ja ratsionaliseerimise raames võtta arvesse eelkõige uute liikmesriikide probleeme ning teha ettepanekuid asjakohasteks lahendusteks, arvestades samas ühise põllumajanduspoliitika rakendamise eeskirju;
26. rõhutab, et komisjon peaks ühise põllumajanduspoliitika raames vastu võetavates otsustes rohkem arvestama uute liikmesriikide probleemide ja muredega;
27. väljendab tõsist muret komisjoni hiljutise ettepaneku üle lõpetada alates 2007. aastast täielikult maisi sekkumissüsteem; märgib, et ettepaneku esitamise viis on vastuolus ELi tähtsaimate põhimõtetega, pidades silmas ajastust, rahuldava hindamise puudumist (eelkõige seoses nimetatud otsuse mõjudega teraviljaturu ühisele korraldusele ja pindalapõhistele otsetoetustele) ja alternatiivide või üleminekuperioodi puudumist; on seisukohal, et maisi sekkumissüsteemi enneaegsel lõpetamisel on tõenäoliselt tõsised tagajärjed;
28. on seisukohal, et 2003. aasta ühist põllumajanduspoliitika reformi silmas pidades tuleks kaaluda pindalatoetuste juurutamist töötlemiseks ette nähtud pehmetele puuviljadele, mis peaks olema seotud põllumajandustootjate ühingute või organisatsioonide tegevuses kohustusliku osalemisega ja kohustusega müüa kõnealuseid tooteid kaubanduslepingute raames, mis võiks aidata tugevdada pehmete puuviljade sektori konkurentsivõimet ja parandada liikmesriikide, eelkõige Poola põllumajandustootjate olukorda;
29. on seisukohal, et uute liikmesriikide põllumajandustootmise ja maaelu struktuuris on vaja täiendavaid muudatusi, ning rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika reeglid ja ühenduse abi peavad seda protsessi toetama; rõhutab, et oluline on nende vajalike muudatuste tegemine järk-järgult, sest uute liikmesriikide põllumajandusega seotud maakogukonnad ja põllumajandussektor ei taluks liiga kiirete ja suurte muudatuste tegemist oma tootmis- ja tööhõivestruktuuris;
Ühise põllumajanduspoliitika tulevik laienenud Euroopa Liidus
30. rõhutab, et praegune ühine põllumajanduspoliitika ei sobi suure osa põllumajanduslike ja põllumajandusega seotud probleemide lahendamiseks laienenud ELis; on seisukohal, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni kehtestatud otsetoetuste lahtisidumine tugevdab üldiselt Euroopa põllumajanduse turuorientatsiooni, kuid sidumata otsetoetused ei aita täielikult kaasa säästva põllumajandussektori ja maakogukondade rajamisele uutes liikmesriikides ega suuremas osas ELi 15 liikmesriigist; rõhutab, et vaja on täiendavaid meetmeid või otsetoetuste rakendamise spetsiaalseid lahendusi;
31. on seisukohal, et praegune otsetoetuste süsteem toetab liiga suurel määral põllukultuuride tootmist, ei ole piisavalt abiks säästva loomakasvatuse rajamisele ning ei edenda ega soodusta vajalikke struktuurimuudatusi, seda eriti nendes liikmesriikides ja piirkondades, kus spetsialiseerunud põllumajandustootjad mängivad põllumajanduses otsustavat rolli;
32. juhib tähelepanu asjaolule, et mõne liikmesriigi puhul viisid eraldatud kvoodid mõnes sektoris põllumajandustoodangu taseme külmutamisele või isegi langusele ning et toodanguga sidumata toetuste sidumine väiksemate kvootidega kujutas endast uute liikmesriikide jaoks lisaks otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu perioodile täiendavat kaotust toetuste suuruses; märgib lisaks, et see probleem esineb ka mõnes vanas liikmesriigis;
33. on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamist takistab uutes liikmesriikides ka maaelu arengu ebapiisav rahastamise, tõhusa riski- ja kriisijuhtimissüsteemi puudumine ning ühenduse jäigad reeglid riigiabi kohta;
34. rõhutab, et ühenduse tasandil peab põllumajanduspoliitika jääma reformitud ühise põllumajanduspoliitika raamidesse ning tuleb vältida ühise põllumajanduspoliitika uuesti liikmesriikide pädevusse andmist; on seisukohal, et rakendada tuleb subsidiaarsuspõhimõttest lähtuvaid spetsiifilisi meetmeid; on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika ulatus, eesmärgid, sihid ja põhimõtted, sh Euroopa põllumajandusmudel, tuleb üle vaadata, võttes arvesse 27 liikmesriigiga ELi põllumajanduse, maapiirkondade, põllumajandustootjate, tarbijate ja kogu ühiskonna eesmärke ja vajadusi, et teha kindlaks vajalikud finantsressursid ning tagada nende kohane, õiglane ja täielikult põhjendatud jaotamine;
35. rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika eelseisva reformi käigus ning eriti ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli” ajal ja perioodi 2007–2013 finantsperspektiivi vahekokkuvõtte tegemise ajal aastatel 2008–2009 tuleb nõuetekohaselt arvestada kõigi võimalike teguritega (nt varasemate finantsotsuste tagajärjed, ühise põllumajanduspoliitika reformid, uute liikmesriikide kogemused, Euroopa põllumajanduse eripalgelisus ja mitmekesisus);
36. rõhutab, et tingimata tuleb vältida ka otsuseid, mille taga on ainult püüdlused vähendada ühenduse poolse rahastamise taset või säilitada liikmesriikides rahalist status quo’d;
37. arvab, et biomassi ja bioenergia tootmine mängib ELi põllumajandussektori tulevikus strateegilist rolli; nõuab sellega seoses ELilt vajalikku rahastamist, et soodustada biomassi tootmist maadel, mida enam toidu ja sööda kasvatamiseks ei vajata; tuletab sellega seoses meelde uute liikmesriikide suurt tootmisvõimsust ja laienenud ELi üldist suurenenud tootmispotentsiaali;
38. rõhutab, et liikmesriikide ja piirkondade spetsiifiliste vajadustega, kaasa arvatud uute liikmesriikide probleemide ja raskustega arvestamine peab jätkuma subsidiaarse põhimõttel, kasutades järgmisi instrumente:
a) parandatud otsetoetuste süsteemi, sealhulgas selliste uute meetmete sisseviimine nagu näiteks vabatahtlikud taassidumise võimalused, mida saaksid kasutada ainult need liikmesriigid, kes peavad seda vajalikuks oma sotsiaalsete, tööhõivega ja jätkusuutlikkusega seotud eesmärkide saavutamiseks; toetuste laiendamine uutele sektoritele ja uutele abisaajatele (nt töötlemiseks ette nähtud pehmed puuviljad) riiklike finantsraamistike süsteemi ja täieliku ühenduse poolse rahastamise parandatud süsteemi raames;
b) täiendavate, vabatahtlike, piirkondlike või ajutiste turumeetmete kasutuselevõtmine koos ühenduse poolse rahastamisega;
c) riiklike raamistike süsteemi kohaldamine ELi eelarvest reformimisele minevates sektorites (vein, puu- ja köögiviljad);
d) tootjate organisatsioonide tõhusam toetamine, nende edendamine ja nende tegevust takistavate riiklike õigusaktide tühistamine;
e) tootjate organisatsioonide piiriülese koostöö edendamine;
f) tõhusa põllumajandusliku kriisi- ja riskijuhtimissüsteemi sisseviimine ühenduse rahalise abiga, mida toetatakse riiklikest vahenditest;
g) siseturu tugevdamine ühiseid kvaliteedistandardeid, turundust, konkurentsi, toiduohutust, keskkonda ja loomade heaolu käsitlevate reeglite abil;
h) maaelu arendamise süsteemi ja selle rahastamise kindlustamine;
i) riigiabi reeglite paindlikkuse suurendamine (nt grupierandite ulatuse suurendamine ja miinimumtaseme tõstmine);
39. on seisukohal, et vastavus Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitele tuleb tagada Doha läbirääkimiste vooru ajal ühe osana ELi ettepanekust vähendada kaubandustõkkeid või vastutasuna nõustumise eest teiste WTO liikmete sisetoetuste tasemete säilimisega;
40. tuletab meelde, et kaitseklausli raames kehtestatava täiendava tollimaksu kohaldamine võib osutuda tõhusaks kaitsemeetmeks liigse impordi või väga madalate hindadega impordi vastu tundlikes sektorites, sealhulgas uute liikmesriikide sektorites; palub komisjonil luua Maailma Kaubandusorganisatsiooniga jätkuvate läbirääkimiste vooru raames võimalused asjakohaste muudatuste tegemiseks kaitseklausli ulatuse osas ELi soodustuste nimekirjas; tuletab meelde, et mõnedel uutel liikmesriikidel oli võimalik kohaldada kaitseklauslit tundlikele põllumajandussektoritele, mida ELi soodustuste olemasolev nimekiri ei hõlma;
41. eeldab, et tulevane ühine põllumajanduspoliitika ei arvesta ainult laienenud ELi vajadustega, vaid et ka selle haldamine muutub lihtsamaks; eeldab, et see vähendab põllumajandustootjate ja riiklike ametivõimude halduskoormust ning toetab turule orienteeritud ja keskkonnasõbralikku ohutute toodete tootmist, tagades ühtlasi säästva põllumajanduse tuleviku;
42. kutsub komisjoni, liikmesriike ja kõiki huvirühmasid pidama elavat arutelu ning esitama tulevikku vaatavaid ettepanekuid, et rajada laienenud ELi põllumajandusele jätkusuutlik tulevik;
43. tervitab komisjoni ettepanekut koostada pikaajaline nägemus põllumajanduspoliitika tulevikust pärast 2013. aastat, võttes täielikult arvesse prognoositud erakordset võimalust, et ülemaailmse toiduainete kaubanduse kasv on ülemaailmse kaubanduse eeldatavast kogukasvust järgmise kolme aastakümne jooksul kaks korda kiirem, tagades, et kogu ELis on põllumajanduse areng ühtlane ning võimaldades põllumajandusel ELi 15 liikmesriigi ja uute liikmesriikide ühiste jõupingutuste abil täita oma kohustused tootlikkuse ja muude ülesannete osas;
44. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.
SELETUSKIRI
Ühise põllumajanduspoliitikaga liitumise ja selle kohaldamise põhilised tagajärjed uutes liikmesriikides, kaasa arvatud selle üldine mõju Euroopa lõimumisele
Üldandmed
Uutes liikmesriikides mängib põllumajandus rahvamajanduses ja maaelus olulist rolli. 2004. aasta andmed näitavad, et uutes liikmesriikides on põllumajandusega seotud 22% kogupindalast, samas kui ELi 15 liikmesriigis on see näitaja kõigest 4%. Põllumajanduses töötavate isikute osakaal kogu tööealisest elanikkonnast on uutes liikmesriikides 13%, samas kui ELi 15 liikmesriigis on see 1,6%. Põllumajanduse osakaal SKT-s on vastavalt 2,8 ja 1,6%. Mõnedes uute liikmesriikide maapiirkondades on põllumajandus ainus sissetulekuallikas.
Keskmine põllumajandusliku tootmise tase uutes liikmesriikides jääb tugevalt maha EL-i 15 liikmesriigi keskmisest. Talupidamisele on iseloomulik väikeste, osaliselt äratasuvate, osalise koormusega peetavate tootmisüksuste suur osakaal, kus tootmistehnoloogia kasutamine on vähene ja investeeritud kapitali hulk on väike. Seoses madalama efektiivsusega nõuab tootmine märksa rohkem tööühikuid. Horisontaalne ja vertikaalne integratsioon on piiratud. Kooperatiivide ja tootjate organisatsioonide arv ei ole piisav; talupidajatel puudub omand toiduainetööstuses. Väheintensiivne tootmine on konkurentsivõime seisukohalt ebasoodne; samas põhjustab see vähem ohtu keskkonnale ning aitab säilitada bioloogilist mitmekesisust.
Uute liikmesriikide põllumajandust iseloomustab ka looduslike ja majanduslike tingimuste suurem mitmekesisus. Sellest tulenevalt esinevad märkimisväärsed erinevused ka tootmisstruktuuris. Poolas põhineb suurem osa põllumajandusest väikestel ja keskmise suurusega peretaludel, mis tegelevad korraga nii põllukultuuride kasvatamise kui karjamajandusele tugineva loomakasvatusega. Ungaris ja Eestis mängivad olulist rolli spetsialiseerunud talumajapidamised. Sloveenias on valdavad Euroopa tüüpi hästi arenenud peretalud. Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias on suhteliselt arenenud ühetaoline tootmisstruktuur. Suurem osa Balti riikide talumajapidamistest tegeleb samuti korraga mitme tegevusalaga. Ungari põllumajanduses esineb kahte liiki struktuure, kus suured põllumajandusettevõtted tegutsevad kõrvuti arvukate väikeste ja ebaefektiivsete peretaludega. Küprose ja Malta põllumajandust iseloomustab Vahemere piirkonnale iseloomulik tootmine. Poolas ja Ungaris on oluliseks sektoriks aiandus.
Mõned endise põllumajanduspoliitika varjuküljed on endiselt märgatavad, sest kommunismiajal arenes põllumajandus mitme aastakümne jooksul sootuks teises suunas kui ühine põllumajanduspoliitika. Pärast režiimivahetust põhjustas täiendavaid probleeme traditsiooniliste turgude kokkuvarisemine, omandisuhete ja tootmisstruktuuride muutus, suur kapitalipuudus, ebapiisav integratsioon ning vähesed ja ebapiisavalt struktureeritud riiklikud toetused.
On selge, et uute liikmesriikide põllumajanduses ja maamajanduses on täiendavate muudatuste tegemine möödapääsmatu. Seoses siseturu ja kolmandate turgude piiratud võimalustega on tootmismahu kvantitatiivne suurendamine mõttekas ainult nende toodete osas, mida turg on valmis vastu võtma. Tõhususe kasv toob kaasa talumajapidamiste koondumise ja tööhõive vähenemise. Maamajanduse mitmekesistamise võimalused on piiratud, sest uute liikmesriikide maapiirkonnad ei meelita ligi piisavalt kapitali. Põllumajandusest tulenev tööpuudus on tõsine probleem. Liiga kiired ja suured muutused tootmise ja tööhõive struktuuris võivad põhjustada raskesti juhitavaid poliitilisi ja majanduslikke pingeid.
Sujuv integratsioon, mõlemapoolselt kasulik olukord
Kümne uue liikmesriigi ühinemine on suurendanud tarbijate arvu Euroopas peaaegu 20% võrra. Kasutusel oleva põllumajandusmaa pind ja põllumajandustöötajate arv kasvasid vastavalt 27% ja 57% võrra.
See “suur pauk” ei põhjustanud ELi ühisturul häireid ei vanades ega uutes liikmesriikides. ELi 15 liikmesriigis ei toonud laienemine kaasa mingit märgatavat muutust põllumajanduse ja toiduainete hindades, väljakujunenud turusuhetes, üldistes tootmis- ja tarbimismustrites. Uute liikmesriikide kaubad ei tulnud dumpinguga ELi 15 liikmesriigi turgudele, osalt ka selle tõttu, et suur osa põllumajanduslikust ja toiduainete kaubandusest oli tollimaksudest ja subsiidiumitest vabastatud juba enne laienemist. Kuigi komisjoni sellekohane uuring ei ole veel lõppenud, täitavad turu-uuringud, et uute liikmesriikide operaatorid ei kogunud enne ühinemist spekulatiivseid varusid.
Kasutades osaliselt ELi liitumiseelset abi, parandasid uued liikmesriigid oma riiklikke toiduohutust puudutavaid, veterinaarseid ja fütosanitaarseid süsteeme. Jõupingutused keskendusid kolmandate riikide impordi piirikontrollile, tapamajadele ja toiduainete töötlemisasutustele. Hoolikas ettevalmistustöö tagas, et laienemine ei suurendanud nende valdkondadega seotud riskitaset ELis. Pärast ühinemist ei ilmnenud ühtegi juhtumit, mille puhul oleks isegi kaalutud mõne kaitsemeetme vajalikkust.
Uute liikmesriikide põllumajandus sai kasu nii liikmeks astumisest kui ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest. Teravilja, suhkrupeedi, veiseliha ja piimatoodete sektorites aitasid ühise põllumajanduspoliitika reeglid stabiliseerida hindu ja turgusid. Sissetulekud põllumajandusest on uutes liikmesriikides oluliselt suurenenud, eriti nendes riikides ja talumajapidamistes, kus tegeletakse valdavalt põllukultuuride ja kariloomade kasvatamisega. Tõusnud on ainult teatud põllumajandussaaduste ja toiduainete hinnad, sest juba enne ühinemist toimus oluline hindade ühtlustumine. Kõige suurem sissetulekute kasv on registreeritud Poolas, Lätis, Leedus ja Tšehhi Vabariigis.
Vanad liikmesriigid said kasu peamiselt sisepiiride kadumisest. ELi 15 liikmesriigi eksportööride turuosa uutes liikmesriikides kasvas, seda eriti töödeldud kaupade osas. Liikmelisus lõi paremad tingimused ka ELi 15 liikmesriigist pärit põllumajanduse ja toiduainete sektori investoritele. Need võimalused kompenseerivad rikkalikult selle mõningase täiendava koormuse, mis vanadele liikmesriikidele seoses ühise põllumajanduspoliitika rahastamisega kaasneb.
Vaatamata 2004. aasta laienemise ajaloolisele tähtsusele ja ulatusele, ei nõudnud see olulisi ega koormavaid muudatusi ühise põllumajanduspoliitika juhtimises ja rahastamises. Aastast 2000 kuni ühinemiseni said uued liikmesriigid toetust programmi SAPARD raames, mille aastaeelarve oli 520 miljonit eurot ehk pisut üle 1% Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) mahust. Aastatel 2004–2006 said uued liikmesriigid umbes 5-8% EAGGF-i eraldistest. Olemasolevas eelarveraamistikus oli piisavalt reserve ning ELi 15 liikmesriigi huve ei kahjustatud. Uute liikmesriikide otsetoetuste järkjärguline kasutuselevõtt aitab vähendada liikmesriikidele langevat rahalist koormust. Isegi perioodi 2007–2013 finantsperspektiivi lõpuks tõuseb uutesse liikmesriikidesse ELi 27 liikmesriigi eelarvest tehtavate otsetoetuste ja maaelu arendustoetuste osakaal ainult umbes 19%-ni, samas kui 12 uue liikmesriigi arvele jääb peaaegu 30% kasutusel olevast põllumajandusmaast ja 50% põllumajandustöötajatest.
Ühise põllumajanduspoliitika edasine rahastamine 27 liikmesriigiga ELis leiab siiski aset üldiselt negatiivses poliitilises ja eelarvelises keskkonnas. Perioodi 2007–2013 finantsraamistiku otsus kinnitas 2002. aasta Brüsseli tippkohtumise otsust külmutata otsetoetuste ja turumeetmete eelarve ELi 15 liikmesriigi 2002. aasta tasemel ning nõustus vanade liikmesriikide maaelu arendustoetuste järsu vähendamisega. On väga tõenäoline, et alates 2008. aastast ei võimalda olemasolevad rahalised vahendid otsetoetuste maksmist sellel tasemel, mis on sätestatud ühenduse vastavates õigusaktides.
Ühise põllumajanduspoliitika rakendamine uutes liikmesriikides
Liitumiseelsel perioodil tegid kandidaatriigid märkimisväärseid jõupingutusi, et võtta ühenduse õigustik üle siseriiklikku õigusesse ning rajada ühise põllumajanduspoliitika rakendamiseks vajalik institutsiooniline raamistik. Mestimisprogrammide rahastamine ELi poolt andis selles protsessis kasulikku abi. Samas ei valmistanud riiklikud põllumajanduse ja maaelu arengu poliitikad enne ühinemist talipidajaid ja maaühiskonda tõhusalt ette uuteks võimalusteks ja väljakutseteks, sest kandidaatriigid keskendusid kõige teravamatele probleemidele ning riikides polnud võimalik kasutada piisavalt kohalikke rahastamisallikaid. EL toetas kandidaatriikide põllumajanduse ja maaelu arendamist. Ent seoses keerukate nõuetega ning õigeaegsete otsuste puudumisega algas programm SAPARD olulise hilinemisega ning suur osa eraldistest kasutati ära alles pärast ühinemist.
Kõige olulisem ja nähtavam ELi liikmeks saamisega seotud muudatus uute liikmesriikide põllumajanduses oli otsetoetuste kasutuselevõtmine. Kuigi mitmed kandidaatriigid kasutasid sarnaseid skeeme, rajasid ühenduse otsetoetused uutes liikmesriikides uue toetuste süsteemi, eriti mis puudutab nende suurust, jaotamisreegleid ja abisaajate arvu. Selleks et tagada talupidajatele võrdsed võimalused, kohaldab iga uus liikmesriik täiendavaid riiklikke otsetoetusi (CNDP), mis on lubatud vastavalt ühinemisaktile. Kuid see paneb nende riigieelarvetele tõsise koorma ning lisaks juhib riiklikke ressursse ära EÜ poolt heaks kiidetud riigiabi skeemidest, mis võivad olla äärmiselt vajalikud muudatuste tegemiseks sektorites, kus ühenduse poolt eraldatud ressursid puuduvad või on piiratud. Suurem osa uutest liikmesriikidest oli sunnitud kasutama “negatiivse modulatsiooni” valikut (maaelu arengu rahade ümbersuunamine täiendavate riiklike otsetoetuste maksmiseks).
Kaheksa liikmesriiki valisid ühtse pindalatoetuse kava (SAPS), sest nad ei olnud valmis haldama ELi 15 liikmesriigi otsetoetuste keerulist süsteemi. Üldiselt osutusid pindalapõhised, täielikult toodanguga sidumata, kindla summaga ühtse pindalatoetuse väljamaksed edukaks. Nii talupidajad kui riiklikud asutused on rahul lihtsate reeglite ja tingimustega. Enamik uusi liikmesriike tahaks jätkata ühtse pindalatoetuste kava rakendamist nii kaua kui võimalik, vaatamata selle süsteemi mõningatele puudustele. Samas leiavad mõned uued liikmesriigid, et teatud tootmisega seotud maksete tegemine oleks vähemalt ajutiselt vajalik, et muuta põllumajandustootmise suunitlust. Need riigid rajasid edukalt mitmeid täiendavate riiklike otsetoetuste raamistikke, tehes osaliselt või täielikult seotud makseid sektorites, kus ühtse pindalatoetuse kava raames tehtud maksed tekitasid oluliselt ebasoodsama olukorra (nt tubakas, piim ja veiseliha).
Seoses suhkrureformiga ELi õigusaktides tehtud muudatused soodustavad üleminekut ühtse pindalatoetuse kavalt (SAPS) ühtsele otsemaksete kavale (SPS). Muu hulgas võimaldavad need uutel liikmesriikidel kõrvale kalduda ühtse otsemaksete kava selgelt regionaalsest mudelist. Samas ei ole komisjon veel teinud ettepanekut muudatuse täpsete reeglite kohta, seda eeskätt just täiendavate riiklike otsetoetuste reeglite osas. Selline ebamäärasus sunnib uusi liikmesriike jätkama ühtse pindalatoese kava rakendamist.
Maaelu arengu kava täidab uute liikmesriikide ootusi vaid osaliselt. Praegune süsteem aitab ainult osaliselt kaasa ühiselt kokkulepitud eesmärkide saavutamisele. See ei ole piisavalt orienteeritud säästvale arengule ja põllumajandusest väljapoole jäävate probleemide lahendamisele. Ühenduse rahastamisallikad on piiratud, reeglid on keerukad. Kuigi hiljuti vastu võetud ühenduse reeglid annavad võimaluse otsemaksete vabatahtlikuks moduleerimiseks ka uutes liikmesriikides, on selle võimaluse kasutamine väga vähetõenäoline seni, kuni kestab otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu periood.
Otsetoetuste, maaelu arengu meetmete ja heaks kiidetud riigiabi skeemidega saavad uued liikmesriigid luua oma põllumajanduse ja maaühiskonna arendamiseks sobivama süsteemi. Selle eesmärgi saavutamisele aitavad kaasa viimased muudatused õigusaktides ja ettepanekutes (nt suhkrureform, SAPS-i kohaldamise laiendamine, energiataimed). Ent vajalik on teatud reeglite täiendav lihtsustamine. Soovitav on ristvastavusreeglite kohaldamine uutes liikmesriikides edasi lükata ajani, mil otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu periood on lõppenud. Samuti on võimalik lihtsustada maaelu arenguprogrammide juhtimist, ilma et see kahjustaks üldpõhimõtteid.
Ühise põllumajanduspoliitika mõju uute liikmesriikide erinevatele põllumajandussektoritele on väga erinev. Ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest on kõige rohkem võitnud teraviljakasvatus. Sekkumiste ja hinnatagatiste süsteem koos pindalapõhiste otsetoetustega võimaldab talupidajatel ära kasutada oma maatükkide suhtelisi eeliseid; oodata võib tootmise jätkuvat kasvu. Veiseliha ja piima sektoris on pilt segasem. Spetsiifilised korraldused piimakarjatoetuse maksmiseks top-up maksete näol algasid 2004. aastal 85% tasemelt ning aitasid paljudes riikides piimatootmist säilitada. Lihaveiste kasvatuse võimalused on aga piiratud, kui täiendavaid riiklikke otsetoetusi jagatakse pindala põhjal. Äärmiselt suurte raskuste ees on sea- ja linnukasvatuse sektorid. Nad ei saa praktiliselt mingisugust ühenduse toetust ning ka riikliku abi tase on piiratud. Tootmiskulud kasvasid seoses kõrgemate söödahindadega, samas kui tootjahindade tase jäi samaks. Puu- ja köögiviljade sektor on oluline ainult mõnedes uutes liikmesriikides. Madala kvaliteediga puu- ja köögiviljatoodete import tähendab talupidajate jaoks tõelist väljakutset. Ainult väike osa tootjatest kuulub tunnustatud tootjaid ühendavatesse organisatsioonidesse, mis võimaldab neil saada ühenduse toetust.
Üks tähtsamaid kaalutlusi, mis rääkis otsetoetuste järgjärgulise kasutuselevõtu poolt, oli seotuid erineva arengutaseme, elustandardi ja eriti hinnatasemega ning asjaoluga, et uute liikmesriikide talupidajad vajavad vähem sissetuleku kompensatsiooni. Lisaks lubati, et ebavõrdsust otsetoetuste osas kompenseeritakse suuremata eraldistega maaelu arendamisse. Tegelikud arvud aga ei toeta seda algset ideed ning ootused teise samba täiendava rahastamise osas osutusid näilisteks. Perioodi 2007–2013 finantsperspektiivis esineb ressursside jagamises suur tasakaalustamatus. Keskmine ühenduse põllumajanduse ja maaelu arengu toetuste tase uutes liikmesriikides on seitsme aasta jooksul vanade liikmesriikidega võrreldes ainult 29-33% talupidaja ja 62-64% hektari kohta.
I tabel näitab, kuidas 1 hektari kasutuses oleva põllumajandusmaa pealt makstavate otsetoetuste ja maaelu arendustoetuste tase uutes liikmesriikides läheneb järk-järgult ELi 15 liikmesriigi tasemele. Pärast 2013. aastat mingit märkimisväärset erinevust enam pole. Ent kui arvestada toetust ühe põllumajandustöötaja kohta, jääb alles siiski oluline erinevus (II tabel).
I tabel
II tabel
Ühise põllumajanduspoliitika tulevik laienenud Euroopa Liidus
2004. aasta ühinemine suurendas Euroopa põllumajanduse mitmekesisust ning piiras veelgi ühtsete reeglite kohaldamise võimalust. Ühise põllumajanduspoliitika eelseisvates reformides tuleb arvestada laienenud ELi muutuvate vajaduste ja iseloomulike joontega. Tähtis on seade uued sihid ja eesmärgid, et tagada pikaajaline jätkusuutlikkus, vastata põllumajanduse ja maaühiskonna spetsiifilistele kohalikele ja regionaalsetele vajadustele ning tarbijate, maksumaksjate, keskkonnakaitsjate jt ootustele.
Uute liikmesriikide kogemused kinnitavad, et ühise põllumajanduspoliitika täiendav reform on vajalik. Statistilised andmed näitavad märkimisväärset üldist arengut uute liikmesriikide põllumajandussektori sissetulekutes. Ent otsetoetustest saavad valdavalt kasu ainult teraviljakasvatus ja kariloomade kasvatamine. Samuti võib uutes liikmesriikides täheldada hästi tuntud nähtust, kus tootmine toimub toetuste saamise nimel. Kuigi ühtse pindalatoetuse maksed ei ole tootmisega seotud, suurendavad need talude koondumist ja tugevdavad teraviljakasvatust.
Uute liikmesriikide kogemused ei kinnita täielikult komisjoni poolt esindatud otsetoetuste täieliku lahtisidumise kontseptsiooni, sest liikmesriigid ei poolda lihtsat, fikseeritud tariifiga maksete süsteemi. Suurem osa neist tahab anda eeliseid teatud sektoritele, kasutades selleks viimase aja õigusaktides antud võimalusi.
“Tervisekontrolli” ajal tuleks uurida ja võimalusel ka lubada täiendavaid valikuid, sh otsetoetuste maksmine sektoritele ja abisaajatele, kes praegu toetuse saajate ringi ei kuulu. Ühtse otsemaksete kava raamistikke võib pidada ühenduse rahaliseks abiks sissetuleku kompensatsiooni eest liikmesriikide põllumajanduses. Võttes arvesse oma põllumajanduse konkreetset olukorda, raskusi ja nõudeid, võiks iga liikmesriik luua kõige mugavama sissetuleku kompensatsiooni süsteemi, kasutades ühenduse õigusaktides sätestatud valikute menüüd. Uute valikute hulka võiks muuhulgas kuuluda abi suurendamine tootjate organisatsioonidele, panustamine tõhusa põllumajandusliku riski- ja kriisijuhtimissüsteemi loomisesse. Rikkumiste vältimiseks peab komisjon teostama järelvalvet rakendamise üle. See kontseptsioon ei tähenda ühise põllmajanduspoliitika renatsionaliseerimist. Kompromissina sündinud üldtingimuste asemel, mis kuskil ideaalselt ei tööta, on vaja paindlikumat süsteemi. Tuleb märkida, et see kontseptsioon ei ole täiesti uus. Komisjoni ettepanek banaanide ühise turukorralduse reformimiseks toetub samadele põhimõtetele ning osaliselt sarnane süsteem on välja pakutud ka veinireformi puhul.
Soodustada tuleb ka maaelu arendusprogrammide juhtimist. Tarbijate ja maksumaksjate ootustele vastamiseks tuleb ühenduse standardeid ja reegleid seoses kvaliteedi, toiduohutuse, keskkonna ja loomade heaoluga pidavalt tugevdada.
Veel üks oluline samm on kindlasti paindlikkuse suurendamine riigiabi reeglite puhul. Selgelt defineeritud ja piisavalt avarad grupierandid ning miinimumtaseme märgatav tõstmine võiks anda uutele liikmesriikidele vajaliku paindlikkuse, kahjustamata sealjuures konkurentsireegleid.
Komisjon väidab, et sidumata otsetoetuste reeglid on vajalikud selleks, et täita ELi poolt WTO ees võetud kohustusi sisetoetuste osas. WTO läbirääkimispartnerid, eriti Ameerika Ühendriigid, on huvitatud oma sisetoetuste taseme säilitamisest ja turukaitse jätkuvast vähendamisest. EL võib nende taotlustega nõustuda, kui läbirääkimisparterid nõustuvad omalt poolt, et ainult teatud osa ELi otsetoetustest seotakse tootmisest lahti ja moodustavad seega ühe osa “rohelise kasti” meetmetest.
Oluline on, et tulevased ühise põllumajanduspoliitika reformid oleksid ajendatud soovist vastata liikmesriikide põllumajanduse ja maaelanikkonna vajadustele ning tagada jätkusuutlikkus, taotlusest lihtsustada ja vähendada halduskoormust, vajadusest luua antud eelarveraamistiku piires tootmissüsteem, mis vastaks täielikult tarbijate ootustele.
Raportööri lõppmärkused
Raportöör avaldab tänu teistele Euroopa Parlamendi liikmetele, Ungari Põllumajanduse Uurimisinstituudile, Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi põllumajandusministeeriumidele ja parlamentide põllumajanduskomisjonidele nende panuse eest käesoleva raporti valmimisse.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Uute liikmesriikide integreerimine ühisesse põllumajanduspoliitikasse |
|||||||
|
Menetluse number |
||||||||
|
Vastutav komisjon |
AGRI |
|||||||
|
Raportöör(id) |
Csaba Sándor Tabajdi |
|
||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
12.7.2006 |
3.10.2006 |
19.12.2006 |
27.2.2007 |
|
|||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
27.2.2007 |
|||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
31 1 3 |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Vincenzo Aita, Peter Baco, Sergio Berlato, Thijs Berman, Niels Busk, Luis Manuel Capoulas Santos, Giuseppe Castiglione, Dumitru Gheorghe Mircea Coşea, Gintaras Didžiokas, Michl Ebner, Carmen Fraga Estévez, Ioannis Gklavakis, Lutz Goepel, Esther Herranz García, Elisabeth Jeggle, Tchetin Kazak, Atilla Béla Ladislau Kelemen, Heinz Kindermann, Diamanto Manolakou, Véronique Mathieu, Mairead McGuinness, María Isabel Salinas García, Willem Schuth, Czesław Adam Siekierski, Csaba Sándor Tabajdi, Marc Tarabella, Witold Tomczak, Donato Tommaso Veraldi, Bernard Piotr Wojciechowski |
|||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Bernadette Bourzai, Béla Glattfelder, Gábor Harangozó, Wiesław Stefan Kuc, Astrid Lulling, Albert Jan Maat |
|||||||
|
Esitamise kuupäev |
1.3.2007 |
|||||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
... |
|||||||