RAPORT Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reisijate meritsi ja siseveekogudel vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral

8.3.2007 - (KOM(2005)0592 – C6‑0057/2006 – 2005/0241(COD)) - ***I

Transpordi- ja turismikomisjon
Raportöör: Paolo Costa

Menetlus : 2005/0241(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0063/2007

EUROOPA PARLAMENDI ÕIGUSLOOMEGA SEOTUD RESOLUTSIOONI PROJEKT

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reisijate meritsi ja siseveekogudel vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral

(KOM(2005)0592 – C6‑0057/2006 – 2005/0241(COD))

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2005)0592)[1];

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja EÜ asutamislepingu artikli 80 lõiget 2, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C6‑0057/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A6‑0063/2006),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanekEuroopa Parlamendi muudatusettepanekud

Muudatusettepanek 1

Põhjendus 3 a (uus)

 

(3 a) 2002. aasta Ateena konventsioonis ette nähtud kindlustusnõuded peavad olema vastavuses laevaomanike ja kindlustusseltside suutlikkusega. Laevaomanikel peab olema võimalik täita neile kehtestatud kindlustusnõudeid majanduslikult vastuvõetaval viisil ning samuti tuleb arvesse võtta, eelkõige siseriiklikke transporditeenuseid osutavate väikelaevade omanike puhul, nende tegevuse hooajalist olemust. Käesoleva määruse kohaldamiseks ette nähtud üleminekuaeg peab olema piisavalt pikk, et oleks võimalik viia sisse määruses ette nähtud kohustuslik kindlustus, ilma et see mõjutaks juba olemasolevaid kindlustusskeeme.

Selgitus

Kui hüvitamiskord peab reaalselt toimimisvõimeline ja tõhus olema, siis peab kindlustusseltsidel olema ka võimalik konventsiooni sätteid järgida. Samuti tuleb tagada laevandusettevõtjate elujõulisus ja konkurentsivõime, eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul.

Muudatusettepanek 2

Põhjendus 4

(4) On asjakohane kohustada vedajat tegema ettemaksu reisija surma või isikukahju korral.

 

(4) On asjakohane kohustada vedajat tegema ettemaksu reisija surma või isikukahju korral, seejuures ei tähenda ettemaks süü tunnistamist.

Selgitus

Tuleb selgitada, et süü ja/või vastutuse kindlaks määramise protsessi ajal reisijale tehtud ettemaks ei tähenda vastutuse tunnistamist õiguslikus mõttes.

Muudatusettepanek 3

Põhjendus 5

(5) Asjakohast teavet uute reisijatele antud õiguste kohta tuleks anda reisijatele enne reisi.

(5) Asjakohast, täielikku ja arusaadavat teavet uute reisijatele antud õiguste kohta tuleks anda reisijatele enne reisi.

Selgitus

Muudatus peab aitama tagada reisijatele nende õigusi käsitleva kõrgetasemelise teabe andmist.

Muudatusettepanek 4

Põhjendus 7 a (uus)

 

(7 a) Mereohutuse küsimuste liikmesriikidevahelise põhjalikuma konsulteerimise vajadusest tulenevalt on Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) pädevuse ümberhindamine hädavajalik ja võimalusel tuleb kaaluda selle volituste laiendamist.

Selgitus

Euroopa Lennundusohutusameti näitel tundub olevat oluline kaaluda, kas Euroopa Meresõiduohutuse Ameti ( EMSA) volitusi tuleks laiendada, ja kui seda tõepoolest tehakse, siis kas see tõstab ELi suutlikkust mereõnnestustele reageerimise osas.

Muudatusettepanek 5

Põhjendus 7 b (uus)

 

(7 b) Mereohutuse erinevate riskide kindlaks määramisel ja nendega toime tulemisel on otsustav ja peamine roll kanda riigiasutustel, eelkõige sadamaasutustel.

Selgitus

Tuleks lisada viide riigiasutuste, eelkõige sadamaasutuste, väga olulise rolli kohta mereohutuse erinevate riskide õigeaegsel kindlaks määramisel ja nendega toime tulemisel.

Muudatusettepanek 6

Artikli 3 lõige 1

Vedaja ja tegeliku vedaja vastutust reisijate ja nende pagasi suhtes reguleeritakse kõigi kõnealust vastutust käsitlevate 2002. aasta Ateena konventsiooni sätetega.

Vedaja ja tegeliku vedaja vastutust reisijate ja nende pagasi suhtes reguleeritakse kõigi kõnealust vastutust käsitlevate 2002. aasta Ateena konventsiooni sätetega, k.a. konventsiooni rakendamist reguleerivate Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni õiguskomisjoni poolt 19. oktoobril 2006 vastu võetud suuniste reservatsioon lõike 1 suhtes, mõlemad dokumendid on lisatud käesoleva määruse lisasse.

Selgitus

Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni õiguskomisjoni poolt esitatud vastutuse kindlaks määramise erimenetlust terrorismiga seonduvate riskide puhul tuleks toetada, et tagada neile riskidele kindlustusturu kaudu pidev rahaline kate.

Muudatusettepanek 7

Artikli 4 lõige 1

2002. aasta Ateena konventsiooni artikli 7 lõiget 2 ei kohaldata reisijatevedude suhtes, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui kõik liikmesriigid on käesoleva määruse muutmisel nõus sellise kohaldamisega.

2002. aasta Ateena konventsiooni artikli 7 lõiget 2 ei kohaldata reisijatevedude suhtes, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament ja nõukogu muudavad vastavalt käesolevat määrust, toimides asutamislepingu artiklis 251 osutatud menetluse kohaselt.

Selgitus

Kuna Ateena konventsiooni artikli 7 lõige 2 käsitleb vastutuse piirmäära reisija surma või isikukahju puhul, on kindlam täpsustada, et selle sätte kohaldamist on võimalik muuta ainult kaasotsustamismenetluse teel.

Selle tehnilise muudatusettepanekuga tehakse parandus komisjoni ja parlamendi õiguskomisjoni poolt koostatud projekti, mis ei ole juriidiliselt korrektne, sest ole võimalik nõuda ei kaasotsustamismenetlusse võetud määruse ühehäälset vastuvõtmist või muutmist ega ignoreerida parlamendi volitusi kaasotsustamisprotsessis (õiguskomisjon).

Muudatusettepanek 8

Artikli 4 lõige 1 a (uus)

 

2002. aasta Ateena konventsiooni artiklit 19 ei kohaldata reisijatevedude suhtes, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse.

Selgitus

2002. aasta Ateena konventsiooni artikkel 19 sätestab: „Käesolev konventsioon ei muuda vedaja, tegeliku vedaja ja nende teenistujate või esindajate õigusi ega kohustusi, mis on sätestatud merelaevaomanike vastutuse piiramist käsitlevates rahvusvahelistes konventsioonides.”

Seega lubaks artikkel 19 vedajal, kes kannab vastavalt 2002. aasta Ateena konventsioonile vastutust reisija surma või vigastuste eest, piirata oma vastutust üldisele vastutuse piirmäärale osutades, mis on kehtestatud teistes rahvusvahelistes konventsioonides[2]. Mõnel juhul võivad üldise vastutuse piirmäärad takistada reisijatel saada suuremat osa oma nõudest vastavalt Ateena konventsioonile, mille kohaselt on reisijatel õigus saada vähemalt 250 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut (SDR) ilma üldise piirmäärata (üldine piirmäär määrab iga üksiku juhtumi/õnnetuse puhul esitatud kõikide nõuete jaoks kindlaks ühe kindla üldsumma).

Käesoleva muudatusettepaneku tagajärjel ei oleks võimalik kohaldada kannatanute suhtes ühtegi teist konventsiooni, et piirata nende surma või vigastuste korral vastavalt Ateena konventsiooni artikli 3 lõikele 1 ja artiklile 7esitatud nõudeid.

Muudatusettepanek 9

Artikkel 5

Vedaja teeb reisija surma või isikukahju korral esmaste majanduslike vajaduste katmiseks piisava ettemakse 15 päeva jooksul alates isiku identifitseerimisest, kellel on õigus kahjutasule. Surma korral ei ole see makse vähem kui 21 000 eurot.

Vedaja või tegelik vedaja teeb reisija surma või isikukahju korral, mille on põhjustanud meresõidu vahejuhtum või õnnetusjuhtum, esmaste majanduslike vajaduste katmiseks piisava ettemakse 15 päeva jooksul alates isiku identifitseerimisest, kellel on õigus kahjutasule. Reisija surma või täieliku ja püsiva invaliidsuse või kliiniliselt väga tõsiste kuni 75 või enam protsenti reisija kehast hõlmavate vigastuste korral ei ole see makse vähem kui 21 000 eurot.

Selgitus

Ilmsetel õigustatud põhjustel on oluline tagada, et eelnevalt nimetatud juhtudel on reisijatel juurdepääs ettemaksele, mis katab nende majanduslikud vajadused. Samuti on õiglane, et vedajatel peab olema võimalik saada ettemakse tagasi juhul, kui neil ei lasu ilmselgelt mingit süüd. See säte on kooskõlas õhutranspordi valdkonnas kehtiva õigusaktiga, st määrusega (EÜ) nr 889/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2027/97.

On vajalik piirata ettemaksete tegemise võimalust nõuete puhul, mis on esitatud seoses meresõidu vahejuhtumitega, sest nendel juhtudel rakendatakse alati otsese (automaatse) vastutuse põhimõtet (kuni 30 000 eurot iga reisija nõude kohta) ja samuti ei ole ettemakse saamiseks vajalik eelnev vedaja süü tõestamine. Ettemakse tegemine toimuks seega kiiremini, kuna sellega ei kaasneks vaidlusi süü olemasolu üle. Samuti oleks õiglane mitte lubada ettemaksete tegemist, kui reisija sai vigastada juhtumi tagajärjel, mis ei puudutanud tervet laeva (nt kui reisija kukub tekil alkoholi kuritarvitamise tagajärjel).

Ka on vajalik tegelike vedajate kaasamine, kelle otsest vastutust tuleb samuti vastavalt 2002. aasta Ateena konventsioonile (artikli 1 lõige 1 ja artikkel 3) arvesse võtta.

Muudatusettepanek 10

Artikli 5 lõiked 1 a ja 1 b (uus)

 

Ettemakse ei tähenda vastutuse tunnistamist ja selle võib käesoleva määruse alusel hiljem makstavatest summadest maha arvata, kuid see ei kuulu tagasimaksmisele, v.a. juhul, kui ettemakse saanud isikul ei olnud õigust hüvitist saada või vedaja ei olnud õnnetuses süüdi. Ettemakse saamine võimaldab vedajal, tegelikul vedajal või reisijal algatada kohtumenetluse, et määrata kindlaks vastutus ja süü.

Selgitus

Sarnane säte on lisatud ka 13. mai 2002. aasta määrusesse (EÜ) nr 889/2002, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumite puhul.

Ilmsetel õigustatud põhjustel on oluline tagada, et eelnevalt nimetatud juhtudel on reisijatel juurdepääs ettemaksele, mis katab nende majanduslikud vajadused. Samuti on õiglane, et vedajatel peab olema võimalik saada ettemakse tagasi juhul, kui neil ei lasu ilmselgelt mingit süüd. See säte on kooskõlas õhutranspordi valdkonnas kehtiva õigusaktiga, st määrusega (EÜ) nr 889/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2027/97.

Ilmsetel õigustatud põhjustel on oluline tagada, et eelnevalt nimetatud juhtudel on reisijatel juurdepääs ettemaksele, mis katab nende majanduslikud vajadused. Samuti on õiglane, et vedajatel peab olema võimalik saada ettemakse tagasi juhul, kui neil ei lasu ilmselgelt mingit süüd. See säte on kooskõlas õhutranspordi valdkonnas kehtiva õigusaktiga, st määrusega (EÜ) nr 889/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2027/97.

Muudatusettepanek 11

Artikli 6 lõige 1

Vedaja, tegelik vedaja ja/või reisikorraldaja annavad reisijatele enne väljumist teavet nende õiguste kohta käesoleva määruse alusel, eriti surma, isikukahju või pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest makstava hüvitise piirmäärade kohta, nende vahetu hagemise õiguse kohta kindlustusandja või rahalise tagatise andnud isiku vastu ning nende õiguse kohta saada ettemakse.

Vedaja, tegelik vedaja ja/või reisikorraldaja annavad reisijatele enne väljumist asjakohast, täielikku ja arusaadavat teavet nende õiguste kohta käesoleva määruse alusel, eriti surma, isikukahju või pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest makstava hüvitise piirmäärade kohta, nende vahetu hagemise õiguse kohta kindlustusandja või rahalise tagatise andnud isiku vastu ning nende õiguse kohta saada ettemakse.

Selgitus

Õiguslik selgitus, mille eesmärk on suurendada määruse õiguskindlust ja parandada reisijate juurdepääsu teabele.

Muudatusettepanek 12

Artikli 6 lõige 2

Seda teavet antakse kõige sobivamas vormis.

Seda teavet antakse sobivas, täielikus ja arusaadavas vormis, ning kui teavitajateks on reisikorraldajad, siis nõukogu 13. juuni 1990. aasta reisi-, puhkuse- ja ekskursioonipakette käsitleva direktiivi 90/314/EMÜ kohaselt1.

___________________

1EÜT L 158, 23.6.1990, lk 59.

Selgitus

Õiguslik selgitus, mille eesmärk on suurendada määruse õiguskindlust ja parandada reisijate juurdepääsu teabele.

Muudatusettepanek 13

Artikli 8 lõige 2 a (uus)

 

Seda kohaldatakse kohalike vedude suhtes parvlaevade regulaarliinidel kahe aasta möödumisel [selle jõustumise kuupäevast või 2002. aasta Ateena konventsiooni jõustumise kuupäevast ühenduse jaoks, olenevalt sellest, kumb neist on hilisem].

Selgitus

Vedajatele tuleb võimaldada kohalike parvlaevaliinide osas erinevat kohaldamise tähtaega, et tagada tõhus ja rahanduslikult jätkusuutlik tsiviilvastutuskindlustus.

Muudatusettepanek 14

Artikli 8 lõige 2 b (uus)

 

Seda kohaldatakse vedude suhtes siseveekogudel nelja aasta möödumisel [selle jõustumise kuupäevast või 2002. aasta Ateena konventsiooni jõustumise kuupäevast ühenduse jaoks, olenevalt sellest, kumb neist on hilisem].

Selgitus

Vt muudatusettepaneku 1 selgitust. Pikem tähtaeg siseveetranspordi osas on vajalik, kuna vedajad ei ole kindlustusfondidega (P&I klubid) hõlmatud.

Muudatusettepanek 15

Artikli 8 lõige 2 c (uus)

 

Seda kohaldatakse kohalike vedude suhtes parvlaevade regulaarliinidel asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 nimetatud piirkondades nelja aasta möödumisel [selle jõustumise kuupäevast või 2002. aasta Ateena konventsiooni jõustumise kuupäevast ühenduse jaoks, olenevalt sellest, kumb neist on hilisem].

Selgitus

Raportöör on arvamusel, et vedajatele tuleb võimaldada kohalike parvlaevaliinide osas erinevat kohaldamise tähtaega, et tagada tõhus ja rahanduslikult jätkusuutlik tsiviilvastutuskindlustus.

EÜ asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 kirjeldatud piirkondi puudutavad sätted võimaldavad kohalike parvlaevaliinide osas erinevat kohaldamise tähtaega nendes piirkondades, et tagada tõhus ja rahanduslikult jätkusuutlik tsiviilvastutuskindlustus, mis on kohandatud nimetatud piirkondade pidevatele piirangutele.

  • [1]  ELTs seni avaldamata.
  • [2]  Reisijate surma või vigastustega seotud nõuete puhul näeb merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni (LLMC) artikkel 7 ette vastutuse piirmäära 175 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut korrutatuna reisijate arvuga, ja siseveeteel (Reini ja Moseli jõel) laevajuhtimisega seotud vastutuse piiramist käsitlev konventsioon (CLNI) sätestab üldise vastutuse piirmääraks 60 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut korrutatuna reisijate arvuga.

SELETUSKIRI

ELi reisijate õigused on olnud kindlalt ühise transpordipoliitika arutelude päevakorras alates komisjoni valge raamatu[1] avaldamisest aastal 2001. Arutelu olulise osana on ELi reisijate kaitsmist tõhusa vastutuskorra abil erinevate transpordiliikide lõikes korduvalt läbi vaadatud, mille tulemusena on ratifitseeritud Montreali konventsioon[2] ja EÜ õhutranspordi täiendavad eeskirjad[3] ning avaldatud komisjoni ettepanek võtta vastu määrus rahvusvaheliste rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta[4].

Meritsi reisijate osas on EÜ vastutuskorra kehtestamisega olukord keerulisem.

Komisjon esitas 24. juunil 2003. aastal ettepaneku nõukogu otsuse kohta, mis käsitleb Euroopa Ühenduse ühinemist reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokolliga[5], millega komisjon tegi ettepaneku, et ühendus saaks konventsiooniosaliseks esimesel võimalusel ning et liikmesriigid toimiksid samamoodi enne 2005. aasta lõppu.

Kuna nõukogus ei ole selle ettepaneku osas toimunud mingit edasiminekut, on kõnesoleva ettepaneku eesmärk liita Ateena konventsiooni sätted ühenduse õigusesse ning lisada sellele mõned kohandused, eelkõige selle kohaldamisala osas.

Ettepanekuga tagatakse ELi tasandil võrdsed tingimused tsiviilvastutuse osas, mis on seotud reisijatele ja nende pagasile tekitatud kahjuga laeval.

Komisjoni üldist eesmärki tuleb toetada. Ettepanekus on käsitletud esmatähtsaid küsimusi ning see peaks tagama laevareisijatele igakülgse vastutuskorra, mis loob hästi tasakaalustatud tsiviilvastutusel põhineva aluse.

1. Ateena konventsioon

Sissejuhatus

Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokoll võeti vastu 1. novembril 2002.

2002. aasta protokoll peaks jõustuma 12 kuu möödumisel selle heakskiitmisest 10 riigi poolt, mida ei ole aga veel tehtud.

ELi liikmesriigid, kes on kirjutanud alla 2002. aasta protokollile, on Soome, Saksamaa, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik.

Protokoll näeb ette kohustusliku kindlustuse, millega on hõlmatud laevareisijad, ning suurendab vastutuse piirmäärasid. Samuti nähakse sellega ette mehhanismid, mille abil reisijad saavad hüvitist ja mis põhinevad keskkonnasaaste korral kohaldatava vastutuse ja hüvitamise korra tunnustatud põhimõtetel. Sellega seoses asendatakse süül põhineva vastutuse süsteem konkreetselt meresõiduga seotud vahejuhtumite eest vastutuse süsteemiga, mida toetab nõue, mille kohaselt vedaja peab sõlmima kohustusliku kindlustuse, et katta võimalikke nõudeid.

Protokollis toodud piirmäärad kehtestavad maksimumpiiri, mis annab osalisriigi kohtule õiguse, kuid ei kohusta neid selleks, määrata hüvitis surma, vigastuse või kahju eest mainitud piirmäärades.

Protokollis on ka loobumisklausel, mis lubab osalisriikidel säilitada või kehtestada suuremad vastutuse piirmäärad (või piiramatu vastutuse) vedajate puhul, kes on nende kohtualluvuses.

Kohustuslik kindlustus

Konventsiooni uus artikkel 4a nõuab vedajatelt kindlustuse või muu rahalise tagatise, nagu näiteks panga või samasuguse finantseerimisasutuse garantii olemasolu, et katta reisijate surma ja isikukahju puudutav otsene vastutus käesoleva konventsiooni alusel.

Kohustusliku kindlustuse või muu rahalise tagatise piirmäär ei tohi olla väiksem kui 250 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut (SDR) (umbes 300 000 eurot) reisija kohta iga juhtumi korral. Igale laevale väljastatakse tunnistus, mis tõendab kindlustuse või muu rahalise tagatise kehtivust ning tunnistuse näidis on toodud protokolli lisas.

Vastutuse piirmäärad

Protokolliga on oluliselt tõstetud vastutuse piirmäärasid, et võtta arvesse praegusi tingimusi, ning on lihtsustatud edaspidist piirmäärade tõstmise mehhanismi.

Vedaja kannab vastutust juhul, kui ta ei tõesta, et vahejuhtum oli sõjategevuse, vaenu, kodusõja, vastuhaku või erandliku, vältimatu ja vääramatu olemusega loodusnähtuse tulemus või oli täielikult põhjustatud kolmanda osapoole tahtlikust tegevusest või tegevusetusest eesmärgiga põhjustada vahejuhtum.

Kui kahju ületab piirmäära, on vedaja täiendavalt vastutav summas kuni 400 000 arvestusühikut (480 000 eurot) reisija kohta iga juhtumi korral, kui ta ei tõesta, et kahju põhjustanud vahejuhtum toimus ilma tema süü või hooletuseta.

Reisija surma või isikukahju tõttu tekkinud kahju eest, mida ei põhjustanud meresõidu vahejuhtum, on vedaja vastutav juhul, kui kahju põhjustanud vahejuhtum toimus vedaja süü või hooletuse tõttu. Süü või hooletuse tõendamise kohustus lasub hagejal.

Vedaja vastutus hõlmab ainult veo käigus toimunud vahejuhtumitest tekkinud kahju. Veo käigus kahju põhjustanud vahejuhtumi esinemise ja kahju ulatuse tõendamise kohustus lasub hagejal.

Pagasi ja sõidukite kaotsiminek või kahjustumine

– Vedaja vastutus käsipagasi kaotsimineku või kahjustumise eest ei või ületada 2 250 arvestusühikut reisija kohta ühe veo jooksul.

– Vedaja vastutus sõidukite, sealhulgas kogu sõidukite sees või peal veetava pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest ei või ületada 12 700 arvestusühikut sõiduki kohta ühe veo jooksul.

– Vedaja vastutus muu pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest ei või ületada 3 375 arvestusühikut ühe reisija kohta ühe veo jooksul.

– Vedaja ja reisija võivad kokku leppida, et vedaja vastutuse korral nähakse ette reisija omavastutus, mis sõidukile tekitatud kahju korral ei või ületada 330 arvestusühikut ja muu pagasi kaotsimineku või kahjustumise korral 149 arvestusühikut reisija kohta; asjaomane summa arvutatakse maha kaotsiminekust või kahjust.

Loobumisklausel

Protokoll võimaldab osalisriigil oma siseriikliku õiguse erisätetega määrata erineva vastutuse piirmäära isikukahju ja surma eest tingimusel, et olemasolev siseriiklik vastutuse piirmäär ei ole madalam protokollis ettenähtud piirmäärast.

Piirmäärade muutmine

2002. aasta protokolliga kehtestatakse vastutuse piirmäärade tõstmise vaikimisi heakskiitmise kord. Vähemalt poolte käesoleva protokolli osalisriikide esitatud piirmäärade muutmise ettepanek saadetakse kõigile IMO liikmesriikidele ja konventsiooni osalisriikidele ning seejärel arutatakse seda IMO õiguskomitees. Muudatused võtavad vastu kahe kolmandiku häälteenamusega konventsiooni protokolli osalisriigid, kes osalevad ja hääletavad õiguskomitees, ning muudatused jõustuvad pärast kaheksateist kuu möödumist nende arvatava heakskiitmise kuupäevast. Arvatav heakskiitmise kuupäev on kaheksateist kuud pärast vastuvõtmist juhul, kui selle aja jooksul ei ole vähemalt üks neljandik riikidest, kes olid muudatuse vastuvõtmise ajal osalisriigid, teatanud IMO peasekretärile, et nad ei kiida muudatust heaks.

Piirkondlikud majandusintegratsiooni organisatsioonid

Esmakordselt võimaldab IMO konventsioon piirkondlikel majandusintegratsiooni organisatsioonidel dokumendile alla kirjutada. Protokollis on toodud, et piirkondlik majandusintegratsiooni organisatsioon, mille on moodustanud sõltumatud riigid, kes on andnud pädevuse teatavates käesoleva protokolliga reguleeritavates valdkondades üle nimetatud organisatsioonile, võib käesoleva protokolli allkirjastada, ratifitseerida, heaks kiita või sellega ühineda. Piirkondlikul majandusintegratsiooni organisatsioonil, mis on käesoleva protokolli osaliseks, on osalisriigi õigused ja kohustused sellises ulatuses nagu piirkondlikul majandusintegratsiooni organisatsioonil on pädevus käesoleva protokolliga reguleeritavates valdkondades.

2. Millised on praegu ELis kehtivad eeskirjad, mis käsitlevad vastutust laevareisijate transportimise eest?

Kuni Ateena konventsiooni ei ole vastu võetud ja/ega lülitatud ELi õigusesse, reguleerivad laevareisijaid käsitlevat vastutust kaks rühma õigusakte: liikmesriikide sisesed õigusaktid ja rahvusvaheline õigus nende liikmesriikide puhul, kes on ratifitseerinud 1976. aasta merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni[6] või selle 1996. aasta protokolli[7].

LLMC kahes erinevas versioonis ettenähtud vastutuse maksimummäärad on erinevad, 1996. aasta protokoll, mis muidu on "heldekäelisem", näeb siiski ette madalama vastutuse piirmäära kui Ateena konventsioon (vt tabelit).

 

Maksimaalne hüvitise summa reisija kohta

Ateena konventsioon (1974)

– 46 666 arvestusühikut[8]

 

Ateena konventsioon (muudetud aastal 2002)

(

– 250 000 arvestusühikut[9] (täisvastutus laevaõnnetuste korral)

– 400 000 arvestusühikut[10] (vastutus süü korral)

LLMC 1976

46 666 arvestusühikut[11]

üldise piiranguga summas 25 miljonit arvestusühikut[12]

 

LLMC 1996. aasta protokoll

175 000 arvestusühikut[13]

Ateena konventsiooni lisamine EÜ õigusesse annaks seega reisijatele suurema kaitse ELi tasandil, kuid samal ajal tekitab mõningaid raskusi nende kahe õigustiku kooskõlastamisel.

3. Ettepanekus sisalduvad Ateena konventsiooni täiendavad sätted

Kohaldamisala laiendamine kohalikule liiklusele ja siseveekogudele. Määruse ettepaneku kohaldamisala on laiem kui 2002. aasta Ateena konventsioonil. See hõlmab Ateena konventsiooni kohaldamisala (eesmärgiga muuta kogu konventsioon täielikult kohaldatavaks ELi territooriumil), kuid seda on laiendatud veole ühe liikmesriigi piires ja liiklusele siseveekogudel.

Määruse ettepanek võtab liikmesriikidelt 2002. aasta Ateena konventsioonist tuleneva võimaluse kehtestada konventsioonis sätestatust kõrgemad vastutuse piirmäärad. Komisjon toob põhjenduseks täieliku ühtsuse saavutamise ELi territooriumil.

Liikumispuudega reisijale kuuluva liikumisvarustuse/meditsiiniseadmete kahjustumise või kaotsimineku eest makstakse kompensatsiooni, mille maksimumsuurus on seadmete asendusväärtus. See säte on kooskõlas raudteereisijate õigusi käsitleva ettepanekuga, mis on praegu kaasotsustamismenetluses.

Nähakse ette ka ettemakse, nagu on sätestatud õhutranspordi ja raudteesektoris.

Ette on nähtud ka reisieelne teavitamine, mis puudutab eelkõige surma, isikukahju või pagasi kaotsiminemise ja kahjustumise eest makstava hüvitise piirmäärasid, vahetu hagemise õigust kindlustusandja või rahalise tagatise andnud isiku vastu ning õigust saada ettemakse. Ettepanekus ei sätestata täpset teabe edastamise vormi (vastupidiselt õhutranspordile – vaata lennuettevõtjate musta nimekirja ja tegelikust vedajast teavitamist käsitlevat määrust).

4. Raportööri seisukoht

· Kohaldamisala laiendamine kohalikule liiklusele (kabotaažvedu) ja siseveetranspordile. On märgitud, et kõnesoleva protokolli rakendamine kabotaažvedude ja siseveetranspordi suhtes koormaks tarbetult antud sektori ettevõtjaid. Samas ei ole aga veel esitatud täpseid andmeid, mis näitaksid antud korra laiendamise kõlbmatust nendele turgudele, eriti vastutuse piirmäära osas. Raportöör on arvamusel, et antud laiendamine on otstarbekas ja et kindlustusturg on võimeline kindlustama seda liiki riske reisijatele mõistliku täiendava kulutuse eest. Kuna aga kohaliku mere- ja siseveevedude valdkonna ettevõtjad ei ole siiski kursis rahvusvaheliselt kohaldatava korraga ning kindlustusturg peab pingutama, et korraldada tagatise olemasolu ning riskidega seotud otseseid tegevusi, siis soovitatakse sektori ettevõtjatele ja kindlustusturul tegutsejatele anda täiendavat aega määruse kohaldamiseks, kusjuures kaks aastat kohalikule veole parvlaevade regulaarliinidel ja neli aastat siseveekogudel peaks selleks olema piisav aeg.

· Reisieelne teavitamine Seda valdkonda käsitlevate sätete lisamist tuleb toetada, kuid see peab olema kooskõlas sellega, mis on juba tehtud teiste transpordiliikide alal (õhutranspordi osas vt lennundusettevõtjast teavitamist käsitlevat määrust). Teavitamiskohustuse sisu võib hiljem täpsustada (lisatud piletile (müügi üldtingimused) ja/või reisikataloogile).

· Terrorismiga seotud riskide käsitlemine

Terrorismiga seotud riskide küsimuse lülitamine, väljajätmine või erikäsitlemine Ateena konventsioonis toodud vastutuskorra raames on praegu arutlusel IMOs (õiguskomitees). Küsimus on seotud nn võimatusega nende riskide vastu kindlustada (vähemalt P&I seisukohast), võttes arvesse konventsiooni artikli 3 lõike 1 punkti b, mille kohaselt vedaja ei ole vastutav ainult siis, kui ta tõestab, et vahejuhtum "oli täielikult põhjustatud kolmanda osapoole tahtlikust tegevusest või tegevusetusest eesmärgiga põhjustada vahejuhtum". Kompromiss võiks olla terrorismiriskide eraldiseisev katmine, korraldades olemasoleva sõjariskide kindlustuse selliselt, et luuakse P&I klubide sarnane üksus, mis võiks toimida kindlustuskatte andjana. See üksus võiks väljastada rahalise tagatise üksnes kindlustuse sõjariskide osas ning see võiks olla 100% edasikindlustatud sõjariskide turul. IMO viimase informatsiooni kohaselt on üks londoni kindlustusmaakler valmis katma mainitud riskid.

Seega võib selles küsimuses leida kompromissi IMO õiguskomitee järgmisel istungil oktoobris, kuid ilmselt ei ole selleteemalised arutelud veel käesoleva raporti esimesel lugemisel vastuvõtmise ajaks lõppenud. Selle küsimusega saab siiski tegelda ettepaneku muudatusettepanekute esitamise käigus, kui ilmneb terrorismiga seotud riskide erikäsitlemise vajadus ja Euroopa Parlament soovib kaasotsustamise õigust kasutades otsustada selle küsimuse üle praegu ja/või selgelt lisada terrorismiga seotud riskid selle määruse kohaldamisalasse.

  • [1]  Valge raamat "Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustada", KOM(2001)0370, 12.9.2001.
  • [2]  Nõukogu otsus, 5. aprill 2001 rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni (Montreali konventsioon) sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse poolt (2001/539/EÜ).
  • [3]  Määrus (2027/1997) lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumi puhul, mida on muudetud määrusega (889/2002/EÜ).
  • [4]  KOM(2004)0143, mida on muutnud TRAN komisjon (raport EP/ TRAN (A6-0123/2005))
  • [5]  KOM(2003)0375.
  • [6]  Prantsusmaa, Leedu ja Madalmaad on ratifitseerinud 1976. aasta konventsiooni (LLMC), kuid mitte Ateena konventsiooni.
  • [7]  Taani, Soome, Saksamaa ja Malta on ratifitseerinud LLMC 1996. aasta protokolli, kuid mitte Ateena konventsiooni.
  • [8]  56 000 eurot.
  • [9]  300 000 eurot.
  • [10]  480 000 eurot.
  • [11]  56 000 eurot.
  • [12]  30 miljonit eurot.
  • [13]  210 000 eurot.
     

õiguskomisjonI ARVAMUS (22.11.2006)

transpordi- ja turismikomisjonile

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reisijate meritsi ja siseveekogudel vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral
(KOM(2005)0592 – C6‑0057/2006 – 2005/0241(COD))

Arvamuse koostaja: Piia-Noora Kauppi

LÜHISELGITUS

Euroopa Parlamendi õiguskomisjon toetab täielikult komisjoni eesmärki inkorporeerida Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 2002. aasta Ateena protokoll ühenduse õigusesse. ELi merereisijate eest vastutamise kord hõlmab õnnetusjuhtumite korral õigustatult vedu nii meritsi kui ka siseveekogudel, mis suurendab reisijate ohutust.

Enne kui 2002. aasta protokolli saab lisada ühenduse õigusesse, peaks IMO leidma ülemaailmse lahenduse kahele protokolliga seotud lahtisele küsimusele: kas kindlustusandjad võivad pakkuda reisijate vedajatele kindlustust, mis katab 2002. aasta protokolli kohase vastutuse, ja kas sellise kindlustuse kindlustusmaksed on vedajatele mõistlikud, ning kas vedajad tuleks vastutusest vabastada, kui õnnetusjuhtum on tingitud terrorismist. Kohalikel veeteedel tegutsevate väikeste vedajate puhul tuleks erilist tähelepanu pöörata nende tegevuse hooajalisele iseloomule. Ettemaksete tegemise nõuet tuleks kohaldada üksnes nende meresõidu vahejuhtumite puhul, kus vedajal on otsene vastutus.

Käesolev määrus peaks olema sisuliselt samasugune nagu 2002. aasta protokoll ning seda tuleks protokolliga samaaegselt rakendada.

MUUDATUSETTEPANEKUD

Õiguskomisjon palub vastutaval transpordi- ja turismikomisjonil lisada oma raportisse järgmised muudatusettepanekud:

Komisjoni ettepanek[1]Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud

Muudatusettepanek 1

Põhjendus 3 a (uus)

(3 a) Käesolev määrus peaks olema samasisuline nagu 2002. aasta Ateena konventsioon, välja arvatud määruses eraldi nimetatud erandid. Käesolev määrus ja 2002. aasta Ateena konventsioon tuleks jõustada üheaegselt.

Muudatusettepanek 2

Põhjendus 3 b (uus)

(3 b) Konventsiooniga sätestatud kindlustussüsteemid peaksid olema laevaomanike seisukohast mõistlikud. Laevaomanikel peaks olema võimalik juhtida oma kindlustussüsteeme majanduslikult otstarbekalt ning eelkõige kohalikel veeteedel tegutsevate väikeste laevaomanike puhul tuleks arvesse võtta nende tegevuse hooajalist iseloomu. Käesoleva määruse rakendamisel tuleks jätta piisavalt pikk üleminekuperiood, et käesoleva määruse kohast kohustuslikku kindlustust kohaldades säiliksid juba kehtivad kindlustussüsteemid.

Muudatusettepanek 3

Põhjendus 4

(4) On asjakohane kohustada vedajat tegema ettemaksu reisija surma või isikukahju korral.

(4) On asjakohane kohustada vedajat tegema ettemaksu reisija surma või isikukahju korral nende meresõidu vahejuhtumite puhul, millega seotud kahju eest on vedajale kehtestatud otsene vastutus.

Muudatusettepanek 4

Artikli 4 esimene lõik

2002. aasta Ateena konventsiooni artikli 7 lõiget 2 ei kohaldata reisijatevedude suhtes, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui kõik liikmesriigid on käesoleva määruse muutmisel nõus sellise kohaldamisega.

2002. aasta Ateena konventsiooni artikli 7 lõiget 2 ei kohaldata reisijatevedude suhtes, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui nõukogu muudab käesolevat määrust, tegutsedes ühehäälselt kogu asutamislepingu artiklis 251 osutatud menetluse vältel.

Selgitus

Kuna Ateena konventsiooni artikli 7 lõige 2 käsitleb vastutuse piirmäära reisija surma või isikukahju puhul, on kindlam täpsustada, et selle sätte kohaldamist on võimalik muuta ainult kaasotsustamismenetluse abil.

Muudatusettepanek 5

Artikkel 5

Vedaja teeb reisija surma või isikukahju korral esmaste majanduslike vajaduste katmiseks piisava ettemakse 15 päeva jooksul alates isiku identifitseerimisest, kellel on õigus kahjutasule. Surma korral ei ole see makse vähem kui 21 000 eurot.

Vedaja teeb reisija surma või isikukahju korral esmaste majanduslike vajaduste katmiseks piisava ettemakse 15 päeva jooksul alates isiku identifitseerimisest, kellel on õigus kahjutasule. Surma korral ei ole see makse vähem kui 21 000 eurot. Ettemakset kohaldatakse ainult nende meresõidu vahejuhtumite puhul, millega seotud kahju eest on vedajale kehtestatud otsene vastutus. Ettemakse ei tähenda vastutuse tunnistamist ja selle võib maha arvata hiljem käesoleva määruse alusel makstavatest summadest.

Muudatusettepanek 6

Artikli 6 esimene lõik

Vedaja, tegelik vedaja ja/või reisikorraldaja annavad reisijatele enne väljumist teavet nende õiguste kohta käesoleva määruse alusel, eriti surma, isikukahju või pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest makstava hüvitise piirmäärade kohta, nende vahetu hagemise õiguse kohta kindlustusandja või rahalise tagatise andnud isiku vastu ning nende õiguse kohta saada ettemakse.

Vedaja, tegelik vedaja ja/või reisikorraldaja annavad reisijatele enne väljumist teavet nende õiguste kohta käesoleva määruse alusel, eriti surma, isikukahju või pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest makstava hüvitise piirmäärade kohta, nende vahetu hagemise õiguse kohta kindlustusandja või rahalise tagatise andnud isiku vastu ning nende õiguse kohta saada ettemakse nende meresõidu vahejuhtumite puhul, millega seotud kahju eest on vedajale kehtestatud otsene vastutus.

Muudatusettepanek 7

Artikli 8 teine lõik

Seda kohaldatakse alates [selle jõustumise kuupäevast või Ateena konventsiooni jõustumise kuupäevast ühenduse jaoks, olenevalt sellest, kumb neist on hilisem].

Seda kohaldatakse alates Ateena konventsiooni jõustumise kuupäevast ühenduse jaoks ja igal juhul alates päevast, kui Rahvusvaheline Mereorganisatsioon võtab vastu meetmed, millega tagatakse vedajatele mõistlikud kindlustuskulud ja nad vabastatakse vastutusest terrorismist tingitud õnnetusjuhtumite puhul, olenevalt sellest, kumb neist on hilisem.

MENETLUS

Pealkiri

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reisijate meritsi ja siseveekogudel vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral

Viited

KOM(2005)0592 – C6 0057/2006 – 2005/0241(COD)

Vastutav komisjon

TRAN

Arvamuse esitaja(d)
  istungil teada andmise kuupäev

JURI
16.2.2006

Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev

 

Arvamuse koostaja
  nimetamise kuupäev

Piia-Noora Kauppi
23.2.2006

Endine arvamuse koostaja

 

Arutamine parlamendikomisjonis

13.7.2006

3.10.2006

20.11.2006

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

20.11.2006

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

13

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Maria Berger, Carlo Casini, Rosa Díez González, Giuseppe Gargani, Katalin Lévai, Antonio López-Istúriz White, Achille Occhetto, Aloyzas Sakalas, Gabriele Stauner, Diana Wallis, Nicola Zingaretti, Jaroslav Zvěřina

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Nicole Fontaine, Eva Lichtenberger, Manuel Medina Ortega

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

 

Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

...

  • [1]  ELTs seni avaldamata.

MENETLUS

Pealkiri

Reisijate laevaga vedajate vastutus õnnetusjuhtumite korral

Viited

KOM(2005)0592 - C6-0057/2006 - 2005/0241(COD)

Vastutav komisjon

         istungil teada andmise kuupäev

TRAN

16.2.2006

Arvamuse esitaja(d)

         istungil teada andmise kuupäev

JURI

16.2.2006

 

 

 

Raportöör(id)

         nimetamise kuupäev

Paolo Costa

21.3.2006

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

19.4.2006

10.10.2006

23.11.2006

 

Vastuvõtmise kuupäev

27.2.2007

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

45

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gabriele Albertini, Inés Ayala Sender, Etelka Barsi-Pataky, Paolo Costa, Michael Cramer, Luis de Grandes Pascual, Arūnas Degutis, Christine De Veyrac, Petr Duchoň, Saïd El Khadraoui, Robert Evans, Emanuel Jardim Fernandes, Mathieu Grosch, Georg Jarzembowski, Stanisław Jałowiecki, Timothy Kirkhope, Dieter-Lebrecht Koch, Jaromír Kohlíček, Sepp Kusstatscher, Jörg Leichtfried, Bogusław Liberadzki, Eva Lichtenberger, Erik Meijer, Seán Ó Neachtain, Josu Ortuondo Larrea, Willi Piecyk, Luís Queiró, Luca Romagnoli, Gilles Savary, Brian Simpson, Renate Sommer, Dirk Sterckx, Ulrich Stockmann, Silvia-Adriana Ţicău, Georgios Toussas, Yannick Vaugrenard, Marta Vincenzi, Lars Wohlin, Corien Wortmann-Kool, Roberts Zīle

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Zsolt László Becsey, Johannes Blokland, Philip Bradbourn, Jeanine Hennis-Plasschaert, Anne E. Jensen

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Thijs Berman