RAPORT Euroopa Liidu omavahendite tulevik

13.3.2007 - (2006/2205 (INI))

Eelarvekomisjon
Raportöör: Alain Lamassoure

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta

(2006/2205 (INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 22. novembri 1990. aasta resolutsiooni Euroopa Ühenduse rahastamise kohta tulevikus[1] ja oma 21. aprilli 1994. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite uue süsteemi kohta[2];

– võttes arvesse ühenduse omavahendite süsteemi käsitlevat nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta otsust 94/728/EÜ, Euratom;[3]

– võttes arvesse 7. oktoobri 1998. aasta dokumenti „Euroopa Liidu rahastamine – komisjoni aruanne omavahendite süsteemi toimimise kohta” (KOM(1998)0560 – C4‑0579/1998);

– võttes arvesse oma 11. märtsi 1999. aasta resolutsiooni vajaduse kohta muuta ja reformida Euroopa Liidu omavahendite süsteemi[4];

– võttes arvesse oma 17. novembri 1999. aasta seisukohta, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (KOM(1999)0333)[5];

– võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsust 2000/597/EÜ, Euratom, Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta;[6]

– võttes arvesse komisjoni aruannet omavahendite süsteemi kohta[7] ja komisjoni ettepanekut võtta vastu uus nõukogu otsus omavahendite kohta koos ettepanekuga võtta vastu määrus, mis käsitleb rakendusmeetmeid eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimiseks,[8] mis esitati 14. juulil 2004. aastal;

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi tellitud uurimust: „Omavahendid: süsteemi areng 25 liikmega ELis”, mida tutvustati 30. juunil 2005. aastal;[9]

– võttes arvesse 15.–16. detsembril 2005. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldusi;

– võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Ühenduste omavahendite süsteemi kohta ja komisjoni töödokumenti „Ühendkuningriigi kasuks tehtava eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimise (Ühendkuningriigi suhtes kohaldatav korrigeerimine) arvutamine, rahastamine, sellest tulenevate maksete tegemine ning nende kajastamine eelarves vastavalt Euroopa ühenduste omavahendeid käsitleva nõukogu otsuse 2006/xxx/EÜ, Euratom, artiklitele 4 ja 5”;[10]

– võttes arvesse oma 4. juuli 2006. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta[11];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi tellitud uurimust: ELi omavahendid – üleeuroopalist maksusüsteemi toetavate liikmesriikide maksude ulatuse eelhindamine, mida tutvustati jaanuaris 2007;[12]

– võttes arvesse liikmesriikide parlamentide eelarvekomisjonide esimeeste osavõtul toimunud eelarvekomisjoni koosolekuid, mis toimusid 16. juunil 2005 ja 21. juunil 2006;

– võttes arvesse eelarvekomisjoni poolt 30. novembril 2005. aastal kõikidele liikmesriikide parlamentide eelarvekomisjonidele saadetud omavahendeid käsitleva küsimustiku vastuseid;

– võttes arvesse omavahendite alalise raportööri ja asjaomaste parlamendikomisjonide või nende esindajate vahelisi ametlikke ja mitteametlikke arvamuste vahetusi, mis toimusid kõnealuse küsimuse 2006. ja 2007. aasta jooksul arutamisest huvitatud liikmesriikide parlamentide kutsel;

– võttes arvesse 8.–9. mail 2006. aastal ja 4.–5. detsembril 2006. aastal toimunud parlamentaarsete ühiskoosolekute Euroopa Liidu edaspidist rahastamist käsitlenud töörühmades saavutatud tulemusi;

–   võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,[13] eelkõige selle punkti 8, ja kõnealusele kokkuleppele lisatud deklaratsiooni nr 3 finantsraamistiku läbivaatamise kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni ning regionaalarengu komisjoni arvamusi (A6–0066/2007),

A. arvestades, et esimest Euroopa Ühendust – 23. juulil 1952. aastal asutatud Euroopa Söe- ja Teraseühendust – rahastas tõeline omavahendite süsteem, mis põhines iga toodetud tonni terase pealt suurendataval maksul, mille pidid sütt ja terast tootvad äriühingud otse ESTÜ eelarvesse maksma;

B.  arvestades, et vastavalt 25. märtsi 1957. aasta Rooma lepingule pidid Euroopa Majandusühendust rahastama liikmesriikide osamaksud vaid üleminekuperioodi vältel, millele pidi järgnema üleminek omavahendite süsteemile;

C. arvestades, et üleminek toimus viimaks 21.–22. aprillil 1970. aastal, kui Euroopa Ülemkogu Luxembourgi kohtumisel lepiti kokku otsuses, millega lõpetati liikmesriikide osamaksud ja kehtestati uus, kahel tõelisel omavahendil – põllumajandusmaksud ja tollimaksud – rajanev rahastamissüsteem, mida täiendas kolmas, käibemaksul põhinev vahend;

D. arvestades, et kõik parlamendi pingutused[14] kasutada praegust käibemaksu tagastamist käibemaksu-omavahendite hindamisbaasi kindlaksmääramiseks (nn tagastamise meetod) ühtlustatud baasi asemel, mis arvutatakse keskmise määra kohaldamisel kogu netotulule (nn tulumeetod), olid asjatud, kuna käibemaksu-omavahendid muutusid tugevalt ja otseselt Euroopa kodanikega seotud tõelistest omavahenditest täielikult statistiliseks vahendiks liikmesriigi osamakse arvutamisel;

E.  arvestades, et riigipeade ja valitsusjuhtide poolt 25.–26. juunil 1984. aastal sõlmitud Fontainebleau kokkuleppes sätestati selgelt, et „kulupoliitika on lõppkokkuvõttes oluline abinõu, et eelarvelise tasakaalustamatuse küsimust lahendada”; arvestades, et samal ajal lõi Euroopa Ülemkogu siiski Briti tagasimakse – Ühendkuningriigi suhtes kohaldatav korrigeerimise mehhanism, milles sätestati, et alates 1985. aastast laekub Ühendkuningriigile 66% vahest Ühendkuningriigi käibemaksul põhinevate maksete osa ja tema kõnealuseks aastaks eraldatud kulude osa vahel; arvestades, et nimetatud tagasimakset pidid rahastama kõik liikmesriigid ja et ülemmääraks kehtestati Saksamaa osamaks; arvestades, et see tekitas olukorra, kus Ühendkuningriik saab oma iga-aastastelt osamaksetelt ELi eelarvesse tagasimakset, mille aasta keskmine on jõudnud ajavahemikul 2001–2004 5,3 miljardi euroni;

F.  arvestades, et samal tippkohtumisel sõlmisid riigipead ja valitsusjuhid ka kokkuleppe teha sama liiki tagasimakse jaoks kõlblikuks – põhimõtteliselt ja sobival ajal – „iga liikmesriigi, kes peaks taluma tema suhtelise jõukusega võrreldes ülemääraseks peetavat eelarvekoormust”;

G. arvestades, et 11.–13. veebruaril 1988. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kehtestati ühenduse eelarve ülemmääraks 1,2% RKTst maksete osas ja 1,3% kulukohustuste osas ning kinnitati, et liikmesriigid võivad sissenõudmiskulude katteks jätta endale 10% traditsiooniliste omavahendite tulust;

H. arvestades, et omavahendite ülemmäära tõsteti ELi 15 liikmesriigi osas ajavahemikul 1993–1999 1,24%ni ELi rahvamajanduse kogutulust maksete assigneeringute osas ja 1,31%ni kulukohustuste assigneeringute osas ning see on vaatamata laienemisele püsinud muutumatuna;

I.   arvestades, et mis kõige tähtsam – 1988. aasta Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumisel loodi RKT-l põhinev lisavahend, mis tuleks kasutusele võtta juhul kui ja siis, kui käibemaksult ja teistest omavahenditest sisse nõutud summa on ühenduse finantskohustuste katmiseks ebapiisav;

J.   arvestades, et aja jooksul on nimetatud vahendist saanud Euroopa Liidu eelarve võtmetähtsusega vahend, mis moodustab 2007. majandusaasta tuludest hinnanguliselt 70%, samas kui käibemaksupõhised omavahendid moodustavad umbes 15%, nii et traditsiooniliste omavahendite osa (tolli- ja põllumajandusmaksud koos) on vähenenud vaid 15% tasemele tuludest;

K. arvestades, et praegune 29. septembril 2000. aastal vastu võetud omavahendeid käsitlev otsus jõustus 1. märtsil 2002. aastal ja et sellel on järgmised peamised omadused: omavahendite ülemmäär, mis moodustab 1,24% Euroopa Liidu rahvamajanduse kogutulust (võrdub 1,27%ga SKTst) maksete assigneeringute osas ja 1,31%ga kogurahvatulust (võrdub 1,335%ga SKTst) kulukohustuste assigneeringute osas, liikmesriikidele ettenähtud 25%line toetus traditsiooniliste omavahendite sissenõudmiskulu eest, maksimaalne käibemaksu 0,5%line sissenõudemäär, liikmesriikide käibemaksubaas, mis piirdub 50%ga nende SKTst (käibemaksubaasi piiristamine), ning ühe liikmesriigi kasuks tehtav tagasimakse eranditega mõnede liikmesriikidele seoses nimetatud tagasimakse rahastamisega;

L.  arvestades, et komisjoni viimase, 2006. aastal tehtud ettepaneku eesmärk on viia ellu 15.–16. detsembril 2005. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise otsused omavahendite valdkonnas, mida peamiselt iseloomustab teatavate netorahastajatest liikmesriikide jaoks arvukamate erikorralduste, nagu alandatud käibemaksu sissenõudemäärad või rahvamajanduse kogutulul põhinevate iga-aastaste brutomaksete vähendamine, lisamine juba olemasolevate erandite hulka, muutes sellega süsteemi keerukamaks ja vähem mõistetavaks ning soodustades edasist lühinägelikku eelarvelise tasakaalustamatuse kontseptsiooni;

M. arvestades, et Euroopa Ülemkogu on uuendanud ka 2000. aastal vastu võetud otsust suurendada liikmesriikide poolt endale jätmisele kuuluvat sissenõudesummat 10%lt 25%le traditsioonilistest omavahenditest, hoolimata ümberlükkamatust faktist, et nimetatud protsendil ei ole mingit seost liikmesriikide tegelike sissenõudmiskuludega, annab eelise liikmesriikidele, kes nõuavad sisse suure osa tollimaksudest, nende liikmesriikide kahjuks, kes seda ei tee, ja seega tuleks seda käsitleda tagasimakse teise vormina;

N. arvestades, et komisjoni ettepaneku võtta vastu uus omavahendeid käsitlev otsus[15] on vahepeal heaks kiitnud parlament, on see ikka blokeeritud nõukogus liikmesriikide poolt, kes olid alguses selle poolt, kuid kes nüüd on ise selle kohaldamise vastu;

O. arvestades, et parlament on seisukohal, et ELi tulude ja kulude põhjalik läbivaatamine, mis toimub ajavahemikul 2008–2009, nagu sätestatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes, on võimalus – mida ei tohi käest lasta – pöörduda tagasi tõelise, kuid õiglase omavahendite süsteemi juurde, pidades silmas Euroopa ühenduste asutamislepinguid;

P.  arvestades, et alates 2006. aasta algusest on konsulteeritud kõnealuse küsimuse arutamisest huvitatud liikmesriikide parlamentidega tegemaks kõik jõupingutused selleks, et kehtestada eeloleva läbivaatamisprotsessi jaoks ühine parlamentaarne alus;

Q. arvestades, et siiani on kõnealused konsulteerimised olnud pelgad parlamendiliikmetevahelised isiklike arvamuste vahetused asjaolu tõttu, et enamikul liikmesriikide erakondadel ei ole olnud veel võimalust võtta omavahendite küsimuses vastu ametlik seisukoht;

R.  arvestades, et kõnealused kohtumised on võimaldanud määratleda osavõtnute vahel mitmed valdkonnad, milles ollakse üksmeelel, ja laialdaselt jagatud eesmärgi, mis seisneb ELi rahastamise tuleviku küsimuses koostöö tegemise viisi leidmises;

S.  arvestades, et vahepeal on Portugali rahvusassamblee president teinud ettepaneku korraldada COSACi raames Portugali eesistumise ajal hiljemalt 2007. aastal vaid Euroopa Liidu omavahenditele pühendatud liikmesriikide parlamentide ning Euroopa Parlamendi eelarve- ja rahanduskomisjoni esimeeste konverents,

Praeguse rahastamissüsteemi puudused

1.  juhib tähelepanu sellele, et süsteem, milles orienteeruvalt 70% Euroopa Liidu tuludest ei pärine omavahenditest, vaid tulevad otse rahvamajanduse kogutulu vahendite kaudu liikmesriikide eelarvetest ja 15% tuleb sellistest vahenditest nagu käibemaksuvahendite määr, mida ei saa pidada (selle kindlaksmääramise viisi tõttu) igas mõttes ELi omavahendiks, läheb lahku Rooma lepingu sätetest ja vaimust; juhib tähelepanu sellele, et ELi olemasolu on toonud kaasa ühendusesisese kaubanduse kasvu ja liikmesriikide jõukuse kasvu, mistõttu on Euroopa Liidul täielik õigus varustada end liikmesriikide osamaksetest moodustuva omavahendite süsteemi asemel tõeliste omavahendite süsteemiga;

2.  tunnistab, et rahvamajanduse kogutulu vahendid on kodanikele vähem nähtavad, kuid need on võrdsemad asjaomases panuses jõukuse üldisesse tasemesse;

3.  rõhutab, et kõnealused liikmemaksud on teravdanud lühinägelikku netomaksete tasujate arutelu, mis ei anna õiglast hinnangut Euroopa Liidu kasule rahu, vabaduse, jõukuse ja julgeoleku mõttes, vaatamata asjaolule, et eelarve netobilansside mõiste on ka tehniliselt väga puudulik ja ei võimalda rohkemat kui vaid hinnanguid; rõhutab, et netobilansside tulude pool (Rotterdami efekt) ega kulude pool (Luxembourgi efekt) ei kajasta kumbki tegelikkust;

4.  on sügavalt veendunud, et praegune, liikmesriikide osamaksetel põhinev omavahendite süsteem on liikmesriikide elanikkonna suhtes ebaõiglane ja ebademokraatlik ega aita rõhutada pühendumist Euroopa integratsioonile; lisaks muudab nimetatud süsteem Euroopa Liidule tehtavad osamaksed riigieelarvetele lisakohustuseks ja ei kindlusta Euroopa Liidu kõiki poliitikavaldkondi piisavate vahenditega, tingituna praegusest eelarvedefitsiidist, eriti suuremate liikmesriikide eelarvedefitsiidist; suhtub väga kriitiliselt üksikute riikide jaoks loodavatesse võimalustesse rahastada ametlikult vaid neid poliitikavaldkondi, mis neid huvitavad; kardab, et see võib olla Euroopa Liidu viimase 50 aasta edukust iseloomustanud väärtuste hävinemise algus;

5.  rõhutab, et praegusel süsteemil oma nelja erineva vahendi ja mitmete erinevate tagasimaksemehhanismidega – olgu need siis liikmesriikide kasuks kehtestatud üldised mehhanismid, nagu Briti tagasimakse, või erimehhanismid, nagu tagasimaksed teiste tagasimaksete rahastamistel – puudub läbipaistvus ja see on Euroopa kodanikele täiesti arusaamatu; rõhutab, et see ei tee midagi selleks, et täita nõuet kehtestada Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel otsene side;

6.  märgib, et üksmeele nõue omavahendeid ja finantsraamistikku puudutavate otsuste puhul teeb kõik läbirääkimiste tulemused sõltuvaks valdkondadest, mis sõltuvad isegi kõige tõrkuvamate liikmesriikide – rikaste või vaeste – heast tahtest ja rahalistest võimalustest; leiab, et ei ole üllatav, et selle tulemused valmistavad tihti pettumust;

7.  juhib tähelepanu sellele, et ühehäälse nõusoleku nõue maksustamisküsimuste osas teeb asjad veelgi keerulisemaks;

8.  paneb Euroopa Liidu Brüsseli tippkohtumisel 14.–15. detsembril 2005 sõlmitud uut finantsperspektiivi 2007–2013 käsitleva Euroopa Ülemkogu lepingu puudujäägid nimetatud vigase süsteemi süüks; usub, et finantspakett, milles kokkulepe saavutati, koos arvukate eranditega tulude poolel ja kingitused hüvitiste näol teatavatele liikmesriikidele kulude poolel, on kõige selgem tõestus praeguse süsteemi täielikust läbikukkumisest; peab vastuvõetamatuks seda, et kõik liikmesriigid on olulistes ühenduse tegevussuundades, nagu Galileo või üleeuroopalised võrgud, kokku leppinud ja püstitanud ambitsioonikad eesmärgid, nt selles, mis puudutab Göteborgi ja Lissaboni eesmärke või aastatuhande eesmärke, ja keegi ei taha neid rahastada;

9.  avaldab kahetsust, et Euroopa Ülemkogu 2005. aasta Brüsseli kohtumine muutis lihtsama ja läbipaistvama süsteemi loomise asemel selle veel keerulisemaks ja selgusetumaks, jättes Suurbritannia suhtes kohaldatava korrigeerimismehhanismi, Briti tagasimakse, põhimõtteliselt puutumatuks ning lisades erandeid ja korrigeerimisi, soodustades teisi liikmesriike;

10. juhib tähelepanu sellele, et kui 1992. aasta Edinburghi otsust kehtestada omavahendite ülemmääraks 1,24% rahvamajanduse kogutulust oleks täielikult rakendatud, oleks ühenduse eelarves viimase 13 aasta jooksul olnud rahvamajanduse kogutulu juurdekasv 0,2%, mis vastab orienteeruvalt 240 miljardi euro suurusele juurdekasvule; peab neid vahendeid, mille liikmesriigid vastavalt eesistujariik Suurbritannia ettepanekule ühehäälselt vastu võtsid, vajalikeks, võimaldamaks Euroopa Liidul tegutseda kooskõlas oma üha suurenevate volitustega, eelkõige selles osas, mis puudutab Lissaboni eesmärkide saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi (innovatsioon, infrastruktuur ja tööhõive), või nagu Maastrichti, Amsterdami ja Nice’i lepingutes – rääkimata põhiseaduse eelnõust – kokku lepitud, ja 27 liikmesriigiga liitu soosivaiks;

11. rõhutab, et alates 1995. aastast on Euroopa Liidu eelarve kasvanud reaalselt vaid 8,2% ja selle osa rahvamajanduse kogutulus on vähenenud, samas kui liikmesriikide eelarved on kasvanud keskmiselt 23%, st kolm korda nii palju;

Reformi esimene etapp: liikmesriikide osamaksete täiendatud süsteem

12. tunnistab tõsiasja, et iga omavahendite süsteemi reform on tundlik ja raske ülesanne, mis tuleb läbi viia liikmesriikide parlamentide osalusel; nõuab seepärast järkjärgulist lähenemisviisi, mida võiks kehtestada kahes etapis, kuid mis võiks moodustada osa ühest ainsast otsusest asjaolu tõttu, et vaevanõudev ühenduse kord teeks võimatuks kahe otsuse vastuvõtmise suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul; esimene esialgne üleminekuetapp tooks kaasa praeguse süsteemi ja liikmesriikide osamaksete parandamise, mille jaoks tuleks kohaldada järgmisi poliitilisi põhimõtteid:

· liikmesriikide vaheline võrdsus

· esitamise lihtsus nii valitud rahvaesindajate kui ka kodanike jaoks

· liikmesriikide vaheline solidaarsus ja võrdne väärikus

· poliitilise seose kehtestamine tulude reformimise ja kulude läbivaatamise vahel, nagu juba korrektselt on lisatud institutsioonidevahelisse kokkuleppesse

Liikmesriikidevaheline võrdsus

13. määratleb „liikmesriikidevahelise võrdsuse” mis tahes liikmesriigi jaoks mis tahes eelarvealase privileegi puudumise abil; möönab, et teatavatel liikmesriikidel võib olla raske nõustuda loobumisega erikorra pikast ajaloost tulude poolel ja teatava kulude jaotamise pikast ajaloost, mis võib õigustada mis tahes vaid järkjärgult kohaldatavat (vana süsteemi järkjärguline kõrvaldamine) reformi; keeldub siiski kiitmast heaks eelarvealaste privileegide pikka ajalugu kui argumenti, mis toetab süsteemi säilitamist, mis pärast vajalike reformide elluviimist enam end ei õigusta;

Esitamise lihtsus

14. rõhutab, et on oluline esitada täiustatud süsteem lihtsaimal võimalikul viisil, et see oleks Euroopa kodanikele arusaadav ja läbipaistev; taunib kõikide Euroopa kodanike elu mõjutavate otsuste esitamist, mis on täiesti arusaamatu, nagu ELi rahalisi vahendeid käsitlevad Euroopa Ülemkogu 2005. aasta detsembri Brüsseli kohtumise lõppjäreldused;

Liikmesriikide vaheline solidaarsus ja võrdne väärikus

15. nõuab süsteemi, mis kaitseb liikmesriikidevahelise solidaarsuse ja võrdse väärikuse põhimõtteid; on seisukohal, et kõnealused põhimõtted hävitatakse privileegide säilitamisega mõnede kasuks, samas kui teistele makstakse hüvitist alandava kauplemise teel, mis toimub suletud uste taga Euroopa Ülemkogu kohtumistel; tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu 2005. aasta detsembri Brüsseli kohtumise lõppjärelduste 46 artiklist, mis määravad kindlaks kulud uues rubriigis 1b – Ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive nimel – , on tervelt 20 „Lisasätted”, millega jagatakse vabalt erinevatele liikmesriikidele või piirkondadele välja nn jõulukingitused[16];

Poliitiline side tulude ja kulude reformiga

16. on veendunud, et poliitiline side tulude ja kulude reformi ning kulude läbivaatamise vahel on vältimatu ja täiesti mõistlik eriti seni, kuni ühenduse poliitikavaldkondade liikmesriikide eelarvetest tulenevatest tuludest rahastamise põhimõte on veel Euroopa Liidu juhtpõhimõte;

Süsteemi ajutine ja üleminekuline iseloom

17. juhib tähelepanu sellele, et mis tahes täiustatud kehtivat süsteemi kui väljapakutud kaheastmelise lähenemisviisi esimest etappi tuleb pidada ajutiseks ja üleminekuetapiks, kuna väga nõrk liikmesriikide osamaksude süsteem teeb selle poliitiliselt mittejätkusuutlikuks;

Soovitused liikmesriikide osamaksete täiustatud süsteemi jaoks

Schreyeri ettepanekud

18. tuletab meelde, et on juba tehtud ettepanekud kehtiva rahastamissüsteemi täiustamiseks, näiteks volinik Michaele Schreyeri 2004. aasta juulis esitatud ettepanekud[17], mille kohaselt:

· igal liikmesriigil on hoolimata tema jõukusest õigus tagasimaksele, mis käivitatakse, kui tema osamaks ELi eelarvesse jõuab künniseni 0,35% rahvamajanduse kogutulust;

· tagastus toimuks liikmesriikide 66%lise järkjärgulise tagasimakse vormis ja

· kogu maksimaalse tagasimakse ülempiir on 7,5 miljardit eurot aastas;

19. möönab, et mõnede Schreyeri ettepanekute suundumus oli õige, kuivõrd need oleksid muutnud süsteemi veidi läbipaistvamaks vähemalt põhimõtte „tagasimakse tagasimakse pealt” keelamisega või kuivõrd need oleksid piiranud hüvitamisi ja korrigeerimisi, mille peamine positiivne mõte seisnenuks selles, et seda kavandati vaid kui üleminekusüsteemi aastani 2014;

20. on siiski veendunud, et tagasimakse üldine kehtestamine isegi siis, kui sellega kaasneb netoeelarvebilansside ülemmäär, oleks topeltviga, kuna see tugevdaks vaid süsteemi ühendusevastast iseloomu ja kinnistaks lühinägelikku kvantifitseeritavat õiglase tagasimakse lähenemisviisi; rõhutab, et ainus võimalik lahendus oleks netobilansside süsteemi lõplik kaotamine paralleelselt kulupoliitika reformiga; rõhutab, et Euroopa kulutuste lisandväärtus, mis põhineb vastastikuse rahalise toetuse põhimõttel, on see, mis Euroopa kulutused esile tõstab;

Struktuuriliste ja ühtekuuluvuskulude küsimus

21. lükkab kategooriliselt tagasi teistes reformiga seotud ettepanekutes sisalduva mõtte jätta struktuurilised ja ühtekuuluvuskulud kõikidest kalkulatsioonidest välja eesmärgiga kehtestada liikmesriikide osamaksud või tagasimaksed nimetatud osamaksudelt, kuna selline samm tingiks eristuse tegemise nn suuremeelsete ja kahtlaste kulude vahel, avades nõnda ukse à la carte Euroopa Liidule, kus poliitikavaldkondi rahastavad lõppkokkuvõttes liikmesriigid, kes on nendest huvitatud;

Kokkuvõte

22. võtab teadmiseks 2004. aasta aprillis Soome poolt esitatud ettepaneku Euroopa Liidu praeguse rahastamissüsteemi asendamiseks rahvamajanduse kogutulul põhineva süsteemiga, säilitades traditsioonilised omavahendid, võttes rahvamajanduse kogutulu osad aluseks liikmesriikide osamaksetele Euroopa Liidu omavahendite suunas, tühistades käibemaksupõhise omavahendi oma praeguses reformis, kuna tegemist on üksnes liikmesriikide osamaksete arvutamise matemaatilise alusega, ning vähendades Briti tagasimakse järkjärgult nullini aastal 2013;

23. rõhutab tõsiasja, et kõnealuse süsteemi eelis oleks selle lihtsus ja läbipaistvus ning see, et süsteem moodustaks võimaliku esimese sammu Euroopa Liidu tõelise omavahendite süsteemi loomise suunas, ning et kõik liikmesriigid, kes praegu Suurbritannia tagasimakset toetavad, saaksid ise sarnaselt Suurbritanniaga käibemaksupõhise omavahendi kaotamise kaudu kasu; rõhutab, et see ei mõjuta käibemaksu kaasamist ELi rahastamisse pikemas perspektiivis;

24. on teadlik tõsiasjast, et kokkulepe uues rahastamissüsteemis kooskõlas Soome ettepanekuga on üldise läbirääkimiste protsessi raames – mis sisaldab ka kulusid – vaid poliitiliselt vastuvõetav; kutsub komisjoni üles kaaluma rahvamajanduse kogutulul põhinevat süsteemi mis tahes uute, ELi tulusid käsitlevate ettepanekute tegemisel pärast läbivaatamisprotsessi, nagu sätestatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes;

25. rõhutab, et tulude ja kulude vaheline seos peaks moodustama uuele süsteemile üleminekut puudutavate kaalutluste ühe aspekti; lükkab tagasi kõik ühise põllumajanduspoliitika taasriigistamise katsed; teeb seetõttu ettepaneku, et Euroopa Ülemkogu poolt 2002. aasta oktoobris kehtestatud toetuste taseme tagamiseks tuleks kasutada võimalust kohustusliku kaasrahastamise meetodi järkjärguliseks kasutuselevõtuks ELi 15 liikmesriigi seas;

26. soovitab alustada reformi esimest etappi viivitamatult pärast kokkuleppe ratifitseerimist; säilitades riikide osamaksete süsteemi kui sellise, muutuks see lihtsamaks, läbipaistvamaks ja oleks täielikult vastavuses iga liikmesriigi suhtelise jõukusega; rõhutab siiski sellise etapi ajutist iseloomu, mis seisneb selles, et selle ainus eesmärk oleks valmistada ette alust täiesti uue omavahendite süsteemi kehtestamiseks;

Reformi teine etapp: uus omavahendite süsteem

27. kinnitab oma varem väljendatud seisukohti, mille kohaselt ühenduse tulude reformi eesmärk peab olema Euroopa Liidu tõeliste omavahendite loomine, mis asendab olemasolevad mehhanismid; tuletab meelde, et nimetatud eesmärk ja ettepanekud selle saavutamiseks ei ole mingil moel revolutsioonilised, kuid püüavad vaid taaselustada asutamislepingute põhimõtteid ja sätteid;

28. peab järgmisi põhimõtteid, mis on esile kerkinud kõikides kokkupuudetes liikmesriikide parlamentidega, mis tahes tulevase omavahendite süsteemi nurgakivideks:

· liikmesriikide maksundusalase suveräänsuse põhimõtte igakülgne austamine

· neutraalne maksustamine

· ei mingeid muutusi ELi eelarve mahus

· järkjärguline üleminek uuele süsteemile

· selge poliitilise seose kehtestamine tulude reformimise ja kulude reformimise vahel;

Liikmesriikide maksundusalase suveräänsuse igakülgne austamine

29. on seisukohal, nagu sätestatud asutamislepingutes ja põhiseaduse eelnõus, et maksundusalane suveräänsus jääb ainult liikmesriikidele, kes võivad siiski anda liidule piiratud ajaks volitused – mida võib igal ajal tühistada – teatud maksuosast otseselt kasu saada, nagu see on enamikes liikmesriikides piirkondlike ja kohalike asutustega;

Neutraalne maksustamine

30. on veendunud, et kuna kõik teised asjad on võrdsed, ei tohi uus süsteem suurendada üldisi riiklikke kulusid ega kodanike maksukoormust; järeldab, et juhul, kui uus süsteem eraldab kõikidele kodanikele osaliselt või täielikult nähtava maksu otse Euroopa Liidule, tuleks mujal teha võrdväärne vähendamine; soovitab, et liikmesriikide kontrollikodadel ja Euroopa Kontrollikojal palutaks kontrollida ja tagada nimetatud põhimõtte järgimist;

31. on seisukohal, et uue omavahendite süsteemi väljatöötamisel tuleb võtta arvesse liikmesriikide jõupingutusi nende poliitika kooskõlastamisel maksustamise valdkonnas;

Ei mingeid muutusi ELi eelarve mahus

32. ei näe praegu mingit vajadust muuta 1,24%list rahvamajanduse kogutulu ülemmäära, mis võimaldab juba suurt manööverdamisvaru; tuletab meelde, et ükski eelarve ei ole kunagi jõudnud lähedale nimetatud ülemmäärale, mille on kokku leppinud liikmesriigid ise aastal 1992 Briti eesistumise ajal ja mille puhul maksete assigneeringud saavutasid maksimaalse taseme – 1,18% RKTst – aastal 1993; rõhutab, et kuigi finantsperspektiiv näeb ette ajavahemikuks 2007–2013 osakaalu suurusega 1,045% rahvamajanduse kogutulust, võeti nimetatud perioodi esimene eelarve vastu kõigest tasemel 0,99% rahvamajanduse kogutulust;

Järkjärguline üleminek uuele süsteemile

33. nõuab uue süsteemi järkjärgulist rakendamist alates aastast 2014; pooldab üleminekuperioodi võimaldamist selleks, et tagada vana rahastamissüsteemi sujuvat järkjärgulist kaotamist koos selle kõikide erikordadega;

Selge poliitilise seose kehtestamine tulude reformimise ja kulude reformimise vahel

34. juhib tähelepanu sellele, et ELi tulude struktuuri reform ja ELi kulude struktuuri reform peavad toimima nii, nagu uue, 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele lisatud deklaratsioonis nr 3 on ette nähtud;

35. märgib, et omavahendite süsteem, mis tagab ELi aastaeelarve tulude piisava automaatse kasvu, parandab eelarvealaste otsuste tegemise poliitilist kliimat, võimaldades otsustajatel kulude tasemete pärast tingimise asemel keskenduda peamistele prioriteetidele seoses ELi lisandväärtusega;

36. tervitab Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide ühistel koosolekutel tehtud algatusi eesmärgiga tuua kokku omavahendeid käsitlev spetsiaalne töörühm; peab liikmesriikide parlamentidega peetavat dialoogi hädavajalikuks, kui omavahendite reformis tuleb teha mis tahes edusamme;

Võimalikud poliitilised valikud tulevikus

37. kordab, et kokkupuudetes liikmesriikide parlamentidega on paljud seisukohal, et aeg tõelise uue Euroopa maksu jaoks lühikeses perspektiivis ei ole veel kätte jõudnud; rõhutab siiski, et see ei välista võimalust, et kui liikmesriigid otsustavad kehtestada uusi makse, võiksid nad samal ajal või hilisemas etapis otsustada lubada liikmesriikidel sellistest uutest maksudest otseselt kasu saada;

38. rõhutab siiski, et teises etapis on ülioluline uurida uue, liikmesriikides juba kogutaval maksul põhineva omavahendite süsteemi loomist, mille idee seisneb selles, et olemasolev maks makstakse osaliselt või täielikult tõelise omavahendina otse ELi eelarvesse, luues nõnda otsese seose Euroopa Liidu ja Euroopa maksumaksjate vahel; juhib tähelepanu sellele, et see lähendaks ka liikmesriikide maksuseadusi; rõhutab, et selline lahendus tähistaks vaid tagasipöördumist Rooma lepingus sätestatud põhimõtte juurde, mille kohaselt Euroopa kulusid peavad rahastama Euroopa omavahendid;

39. tuletab meelde, et kõnealusel eesmärgil liikmesriikide parlamentidega arvamuste vahetustes või omavahendite süsteemi reformi käsitlevates komisjoni aruannetes väljapakutud täielikud või osalised maksud on muuhulgas järgmised:

· käibemaks

· aktsiisimaksud transpordi mootorikütuselt ning muud energiamaksud

· aktsiisimaksud tubakalt ja alkoholilt

· maksud ettevõtete kasumilt;

40. märgib, et Euroopa Parlamendis toimunud aruteludes uuriti ka muid võimalikke võimalusi, nagu näiteks:

· maksud turvateenustelt

· maksud transpordilt või telekommunikatsiooniteenustelt

· tulumaks

· intressimaksu kinnipidamine

· EKP kasum (müntimismaks)

· ökomaks

· maksud valuutatehingutelt

· hoiuste maksustamine

· maksud finantstehingutelt (Tobini maks);

41. on seisukohal, et uue omavahendite süsteemi üle tuleks otsustada vastavalt järgmistele kriteeriumidele:

• piisavus: kas tulud ELi kulude katmiseks on pikas perspektiivis piisavad?

• stabiilsus: kas süsteem toob kaasa stabiilsed tulud ELi eelarve jaoks?

• nähtavus ja lihtsus: kas see oleks ELi kodanikele nähtav ja kas nad saaksid sellest aru?

• madalad tegevuskulud: kas haldamine oleks lihtne ja kas kaasneksid madalad vastavuskulud?

• vahendite tõhus eraldamine: kas süsteem tingiks tõhusa vahendite eraldamise ELis?

• vertikaalne võrdsus: kas kaasneks tulude ümberjaotamine?

• horisontaalne võrdsus: kas sellel oleks võrdne mõju samaväärsetele maksumaksjatele kõikjal ELis?

• õiglased osamaksed: kas nimetatud vahend tõstaks liikmesriikide kulusid kooskõlas nende majandusliku tugevusega?

42. soovib enne lõpliku seisukoha võttu uurida nimetatud valikuvõimalusi tihedas koostöös liikmesriikide parlamentidega; annab prioriteedi ühise aluse loomisele – võimalik, et Portugali eesistumise ajal – arutelu jaoks seoses ELi tulude eelseisva läbivaatamisega; teeb kõik jõupingutused selleks, et jõuda seisukohale Euroopa Liidu omavahendite tuleviku küsimuses, mida võib toetada enamik liikmesriikide parlamente;

43. on arvamusel, et käesolev resolutsioon on esimene, kuid tugev alus, millele rajada edasised pingutused õiglasema ja läbipaistvama Euroopa Liidu uue rahastamissüsteemi leidmiseks; kavatseb arutada ja vastu võtta lõpliku otsuse Euroopa Liidu omavahendite uue süsteemi kohta, et seda saaks arvestada 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes kehtestatud ELi tulu ja kulu põhjalikku ülevaadet käsitlevates aruteludes;

o

o   o

44. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja selle lisad nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

ANNEX

Exceptions introduced by the European Council in December 2005 on the expenditure and income side of the budget, namely:

Earmarked for Projects:

· EUR 865 Mio. for the nuclear power plant Ignalina (LIT) and 375 Mio. for the nuclear power plant Bohunice (SLK)

· 200 Mio. for the peace process in Northern Ireland (UK)

Earmarked for Regions

· 879 Mio. for five Polish Objective 2 regions (EUR 107 per citizen)

· 140 Mio. for a Hungarian region (Közép-Magyarország)

· 200 Mio. for Prague

· "phasing-out" support for a Finnish Region and Madeira, which were originally "phasing-in" regions

· 100 Mio. for the Canary Islands

· 150 Mio. for Austrian border regions

· 75 Mio. for Bavaria

· 50 Mio. for Ceuta and Melilla (ES)

· 225 Mio. for eastern German Länder

· 136 Mio. for the most remote regions (EUR 35 per citizen)

· 150 Mio. for the Swedish regions in Objective "Competitiveness and Employment"

Special Funds for Member States

· absorption rate for Poland raised by 4%

· "phasing-in" support for Cyprus, despite never being Objective 1 region

· 2 000 Mio. for Spain, to be distributed freely among Structural Fund Objectives

· 1 400 Mio. for Italy (predefined distribution)

· 100 Mio. for France (Objective: "Regional Competitiveness and Employment")

· 47 Mio. for Estonia (EUR 35 per citizen)

· 81 Mio. for Lithuania (EUR 35 per citizen)

· additional payments from rural development:

o 1 350 Mio. for Austria	o 20 Mio. for Luxemburg
o 460 Mio. for Finland	o 100 Mio. for France
o 500 Mio. for Ireland	o 820 Mio. for Sweden
o 500 Mio. for Italy	o 320 Mio. for Portugal

Special Conditions

· 50% increased support for the former exterior borders to ROM and BLG, compared to regular support for border regions

· private Co-Financing can be counted in for Structural Fund supported projects in new Member States (per capita GDP <85% of EU average) and eastern German Länder

· in the new Member States (<85%), VAT can be considered eligible cost for Structural Fund projects

Special Conditions in Legal Bases

· departing from "n+2" rule for new Member States (<85%) in 2007-2010

· building projects are eligible for support in the new Member States (EU10 + ROM, BLG)

· 20% of funds from the first pillar (Agriculture) can be used by each country for rural development, disregarding general rules such as co-financing

· special funds for rural development in Portugal (320 Mio.), without co-financing

Special Conditions for Financing the Budget

· rate-of-call for VAT own resources contribution is reduced by 25% for Austria

· rate-of-call for VAT own resources contribution is reduced by 50% for Germany

· rate-of-call for VAT own resources contribution is reduced by 66% for Sweden and the Netherlands

· Netherlands gets 4 230 Mio. (GNI 'own-resources')

· Sweden gets 1 050 Mio. (GNI 'own resources')

· the rebate for the UK is kept, reduced by certain phased-in payments for the new Member States.

 · 

• [1]  EÜT C 324, 24.12.1990, lk 243.
• [2]  EÜT C 128, 9.5.1994, lk 363.
• [3]  EÜT L 293, 12.11.1994, lk 9.
• [4]  EÜT C 175, 21.6.1999, lk 238.
• [5]  EÜT C 274 E, 28.9.1999, lk 39.
• [6]  EÜT L 253, 7.10.2000, lk 42.
• [7]  KOM(2004)0505.
• [8]  KOM(2004)0501.
• [9]  Euroopa poliitika uurimisrühma (SEP) poolt läbi viidud uurimus, vt ka lisa: Märkused ELi võimalike oma maksude tulu piisavuse kohta, 30. august 2005.
• [10]  KOM(2006)0099.
• [11]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0292.
• [12]  Deloitte’i ja Touche’i poolt läbiviidud uurimus: II etapi raport – esialgne projekt, 12. jaanuar 2007.
• [13]  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
• [14]  Nt Cornelisseni raport: Euroopa Parlament 1985: “Kas parlament lepib asjaoluga, et laekumised käibemaksust üha vähenevad liikmesriikide osamaksudeks pärast ühtse käibemaksumäära põhimõtte vajalikku kõrvalejätmist ning kas parlament nõustub, et ühtse käibemaksumäära kehtestamine taandatakse lõplikult statistilistele arvutustele? ... Või kas tuleks teha pingutusi seoses käibemaksubaasi arvutamisega, et taaselustada ühenduse omavahendite süsteem ja sellest sõltuv ühenduse finantsautonoomia"
• [15]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0292.
• [16]  Vt resolutsiooni LISA.
• [17]  Schreyeri raport KOM(2004)505 ja KOM(2004)501, 14. juuli 2004.

SELETUSKIRI

Käesolevat omaalgatuslikku raportit, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite tulevikku, tuleb vaadelda „kogu ELi kulusid ja tulusid, sealhulgas ka Briti tagasimakset hõlmava täieliku ja laiaulatusliku läbivaatamise” ettevalmistamise taustal, mis paluti komisjonil ette võtta Euroopa Ülemkogu kohtumisel Brüsselis eelmise aasta detsembris, et koostada selle kohta ajavahemikul 2008–2009 aruanne.

Raportöör on 2006. aasta algupoolel komisjoni poolt esitatud omavahendeid käsitlevat ettepanekut kajastavas raportis juba väitnud, et puudused praeguses omavahendite süsteemis on põhjapanevad. Seepärast raportöör isegi ei alustanud 2006. aastal püüet muuta komisjoni kõnealuse ettepaneku sätteid, mis teevad praeguse süsteemi veelgi läbipaistmatumaks, keerulisemaks, ebaõiglasemaks ja Euroopa-vastasemaks.

Omaalgatusliku raporti sisu põhineb suuresti raportööri kohtumistel liikmesriikide parlamendiliikmetega alates 1996. aasta algusest. Kui mõned liikmesriikide parlamendid otsustasid vastata neile 2005. aasta novembris omavahendeid käsitlevale küsimustikule kirjalikult, siis teised eelistasid isiklikumat arvamuste vahetust: siiani on raportööri kutsutud üheksa liikmesriigi parlamenti. Vaatamata sellele, kas kõnealused kohtumised olid ametlikumad (komisjonikohtumised) või mitteametlikumad (töölõunad): kõnealuses etapis tuleb nimetatud sündmuste kohta huvitatud liikmesriikide parlamentide poolt väljendatud arvamusi pidada kõnelejate isiklikeks seisukohtadeks – siiani ei ole ükski liikmesriigi parlament ega poliitiline partei veel kehtestanud ametlikku seisukohta Euroopa Liidu omavahendite tuleviku küsimuses!

Sellest hoolimata tundub, et kõnealused isiklikud kohtumised ja mitmepoolsetel kohtumistel (kaks ühist parlamentaarset kohtumist aastal 2006 ja kaks eelarvekomisjoni koosolekut liikmesriikide parlamentide eelarvekomisjonide esimeeste osavõtul aastatel 2005 ja 2006) peetud elavad arutelud on võimaldanud raportööril teha mõned esimesed järeldused selle kohta, mida tuleb teha, mida mitte ja mida võib-olla seoses ELi tulude edaspidise reformiga.

Aeglaselt, kuid kindlalt on hakanud esile kerkima mõned selged üksmeelepunktid, näiteks tõelise uue Euroopa maksu idee või mis tahes maksustamisalase pädevuse Euroopa tasandile ülekandmise idee üldine tagasilükkamine. Teisalt oli suur osa end väljendanud liikmesriikide kolleegidest üsna avatud arutama võimalust kasutada osa olemasolevast maksust Euroopa Liidu rahastamiseks, kaaludes isegi vabalt „sobivaid” võimalikke makse...

Veel on vaja teha palju tööd, et jõuda lõpliku otsuseni selle kohta, milline võimalus vastaks kõige paremini vajadusele uue, tõeliselt euroopaliku omavahendite süsteemi järele, mis on võrdne, lihtne ja läbipaistev. Raportöör loodab, et 2007. aasta jooksul oleks võimalik luua tihedas koostöös liikmesriikide parlamentidega ühine dokument, mis võiks olla alus edaspidistele otsustele, mida on vaja vastu võtta selleks, et eeloleva läbivaatamisprotsessi võimalustest kinni haarata.

ANNEXES TO THE EXPLANATORY STATEMENT

WORKING DOCUMENT NR. 1 ON THE EUROPEAN COMMUNITIES OWN RESOURCES

27 January 2005

History of the European Community's revenue

Under the current system there are four main sources[1] of revenue for the European Community:

Customs duties are levied at external frontiers on imports under the common customs tariff. The Treaty of Rome had earmarked customs duties as the principal resource to be assigned to the EEC to finance its expenditure. ECSC customs duties have been included since 1988.

Agricultural levies were introduced under the common agricultural policy in 1962, are charged on trade in agricultural products with non-member countries and vary according to price levels on the world and European markets. Besides agricultural levies, there are also levies on the production and storage of sugar and isoglucose (unlike the levies on agricultural imports, they are internal to the Community).

Customs duties and agricultural levies were the first own resources and became known as traditional own resources (TOR) because they are revenue collected by virtue of Community policies rather than revenue obtained from the Member States as national contributions.

VAT own resources were introduced because the traditional own resources were not sufficient to finance the Community budget. Because of the need to harmonise the VAT base this complex resource did not come into use until 1980. It is obtained by applying a given rate to a base determined in a uniform manner.[2] Thus it is not a true own resource based on a tax levied nationally, but only a way to calculate a Member State's contribution.

The GNI-based own resource is obtained by applying a rate fixed each year under the budget procedure to a base representing the sum of the gross national products at market prices. It is calculated by reference to the difference between expenditure and the yield of the other own resources. It is the "key" resource, as it determines the cap on the VAT base, how the cost of the UK rebate is shared, and the ceiling on total resources under the financial perspective. The Edinburgh agreement of December 1992, which entered into force at the beginning of 1995, increased this overall ceiling from originally 1.14% to 1.27% of Europe's GNP.

The origins of own resources

1958 - 1970: Contributions from the Member States

Under the Treaty of Rome of 25 March 1957 the European Economic Community was to be financed by national contributions for a transitional period before changing over to a system of own resources[3]. The principle was set down in Article 201 of the Treaty, which stated: "Without prejudice to other revenue, the budget shall be financed wholly from own resources."

In 1965 a first attempt to transfer customs duties and agricultural levies - the "natural" own resources deriving from Community policies (the customs union and the common agricultural policy) - failed in the face of French opposition. The ensuing "crisis" was resolved a year later by the famous Luxembourg compromise but the 1966 target date for the changeover to a system of financing that would guarantee the Community some measure of independence could not be kept. It was not until the Hague summit in 1969 that the Heads of State or Government, in an effort to revive the Community after some years of difficulty, finally took the decision to go ahead with the change.

1970: First own resources decision

On 21 April 1970 the Council adopted a decision assigning to the Communities own resources to cover all their expenditure. This decision marked the end of national contributions, through which the Member States had enjoyed some scope for controlling the policies undertaken by the Communities, and the beginning of an independent system of financing by "traditional" own resources (agricultural levies and customs duties) and a resource based on value added tax (VAT).

The 1970 decision on own resources set the Communities apart from other international organisations, which all rely for funding on contributions from their members.

1985: Second own resources decision - British rebate

In 1984 the Fontainebleau European Council decided to introduce a correction for the United Kingdom. This mechanism gives the United Kingdom a rebate equivalent to 0.66% of its net balance. The cost of financing the UK rebate is shared between the other Member States according to their share of GNP (except in the case of Germany, whose share is reduced by a third).

1988: Third own resources decision - Introduction of GNP based resource and overall ceiling

Since CAP spending remained unchanged and the revenues from TORs continued to decline, in 1988, the Brussels European Council introduced a new own resource based on the Member States' GNP. It also set up an overall ceiling of 1.14% percent of GNP to the total amount of own resources which could be called to finance the Community's spending.

1994: Fourth own resources decision - Deduction of collection costs for traditional own resources

Own resources are collected by the Member States on behalf of the Community. Therefore, the 1994 decision allowed for the Member States to retain 10% of the traditional own resources they collected in order to cover their collection costs.

2000: Fifth own resources decision[4] - "Equitable, transparent, cost-effective and simple"

In 1999, the Berlin European Council called on the Commission to prepare a new own resources decision which should provide the Union with adequate means for the period 2000-2006 while at the same time adhering to strict budgetary discipline. The new system should be “equitable, transparent, cost-effective and simple”, and based on criteria which express best the member States' ability to contribute to the financing of the Union.

This latest Own Resources Decision of 29 September 2000 has entered into force on 1 March 2002. The revision clause it contains calls on the Commission to undertake a general review of the own resources system before 2006 in the light of the effects of enlargement. The review is also to explore the possibility of modifying the structure of the own resources system by creating new autonomous resources and examining the correction of budgetary imbalances granted to the UK.

The main features of the system currently in force are:

Ø the own resources ceiling remains at 1.27% of the Union's GNP (=1.24% of GNI)[5];

Ø the allowance for the collection cost of own resources has risen from 10% to 25%;

Ø the maximum call-in rate of VAT was reduced to 0.75% in 2002 and 2003, and to 0.50% from 2004;

Ø the value added tax base of the Member States continues to be restricted to 50% of their GNP (capping of the VAT base);

Ø Germany, the Netherlands, Austria and Sweden pay only 1/4 of their normal share of the cost of the UK rebate. The remaining 3/4 are financed by the other 10 Member States;

Ø two technical adjustments were made to the UK rebate to offset the windfall effects arising from the increase in collection costs and pre-accession expenditure.

British rebate

The so-called British rebate was established by the Fontainebleau European Council in 1984, which stated in its conclusions:

Expenditure policy is ultimately the essential means of resolving the question of budgetary imbalances. However, it has been decided that any Member State sustaining a budgetary burden which is excessive in relation to its relative prosperity may benefit from a correction at the appropriate time.

The origin of the problem was the special situation of the United Kingdom which was characterised by two factors:

Ø a small agricultural sector resulting in very low Community agricultural spending in the UK

Ø a large contribution to the financing of the Community budget because of the large proportion of the country's GNP accounted for by the VAT base.

Under the current compensation mechanism, two thirds (66%) of the difference between the United Kingdom's percentage share of VAT payments and its percentage share of allocated Community expenditure, applied to total allocated expenditure, is refunded to the United Kingdom by way of a reduction in its VAT base.

Since 1985 the United Kingdom has thus been receiving a rebate on its yearly contribution to the budget, amounting to a yearly EUR 4,6 billion average over 1997-2003.

This rebate is financed jointly by all the other Member States in accordance with their respective percentage of VAT payments with Germany, the Netherlands, Austria and Sweden only paying a quarter of what their shares ought to be.

Despite the general approach the Fontainebleau Council took ("any Member state sustaining an excessive budgetary burden"), this correction mechanism has ever since applied only to the UK. Over the years, slowly but surely, it has become obvious that the presence of the UK rebate has noticeably reduced the desired correlation between the ability of each Member State to contribute to the EU budget and its own resources payments. In addition, the complexity of the correction mechanism has also considerably diminished the transparency of the whole own resources system.

Shares of the main own resources components

From the introduction of the GNP-based resource in 1988 until today the share of each individual component in the Community's revenue has undergone a dramatic change:

Type of revenue	88	89	90	91	92	93	94	95	96	97	98	99	00	01	02	03	04*	05**
Agricultural duties and sugar levies	6,2	5,2	4,0	4,4	3,3	2,9	3,1	2,6	2,2	2,4	2,3	2,5	2,3	2,1	1,5	1,5	1,2	1,5
Customs duties	22,3	22,5	22,1	20,4	18,9	16,8	16,9	16,7	14,5	15,2	14,4	13,5	13,0	14,5	10,7	10,2	10,2	9,8
VAT resource	57,2	57,3	59,1	55,8	58,0	52,5	50,4	52,2	41,8	42,5	39,2	35,9	38,1	32,7	23,6	23,5	14,4	14,0
GNI based resource	10,6	9,8	0,2	13,3	13,9	25,2	26,8	18,9	29,0	33,4	41,4	43,2	42,3	37,5	48,7	55,5	73,4	73,8
Miscellaneous - Surplus from previous year	3,7	5,2	14,6	6,1	5,8	2,6	2,7	9,7	12,5	6,5	2,7	5,0	4,3	13,1	17,6	9,2	0,8	0,9
TOTAL %	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100	100

*          based on Budget 2004

**        based on PDB 2005

Clearly, the GNI based resource has become overwhelmingly important while the share of traditional own resources has shown a trend to decline dramatically (accelerated by the fact that the percentage Member States were permitted to retain to compensate for their collection costs was raised from 10% to 25% with effect of 1 January 2001). VAT contributions have also declined due to the reforms limiting the VAT base of the Member States to 50% of their GNI.

With the introduction of the GNP resource and the reduction in the VAT call-up rate, Member States' contributions have become more closely correlated with national GNPs; this means improved equity[6] in gross budget contributions. While this development might lead to a closer correlation of the Member States' ability to contribute with their actual levels of contributions, at the same time, the decline of traditional own resources has resulted in a loss of financial autonomy for the European Union.

• [1]  In addition, there are some small "specific resources" (results of measures taken by the Commission), such as taxes and contributions paid by staff, income from interest and guarantees, and other miscellaneous charges levied.
• [2]  From 1988 to 1994 the base could not exceed 55% of the Member States' GNP. After 1995 the limit was lowered to 50% of GNP for Member States with a per capita GNP below 90% of the Community average. Between 1995 and 1999 the new limit was gradually extended to all the Member States. The maximum call-in rate of VAT was originally limited to 1% of the base. From 1986 this ceiling was raised to 1.4% to meet the costs of the Spanish and Portuguese enlargement. The 1994 own resources decision however, for reasons of equity, provided for a gradual return to the 1% limit between 1995 and 1999. In 2002 and 2003, the maximum rate was reduced to 0.75% , and from 2004 to 0.50%.
• [3]  Own resources can be taken to mean a source of finance separate and independent of the Member States, some kind of tax revenue assigned once and for all to the Community to fund its budget and due to it by right without the need for any subsequent decision by the national authorities. The Member States, then, would be required to make payments available to the Community for its budget.
• [4]  Council Decision 2000/597/EC, Euratom, of 29 September 2000 on the system of the European Communities' own resources, OJ L 253, 07.10.2000.
• [5]  As from the year 2002, the concept of gross national product (GNP) has been replaced by the concept of gross national income (GNI) in the EU budgetary and own resources area. Thus, percentages for years before 2002 relate to the GNP, later ones to the GNI. For example: The EU expenditure ceiling of 1.27% of GNP corresponds to 1.24% of GNI using the new statistical approach.
• [6]  In the sense of “proportionality of gross contributions to income across Member States”; it has to be noted, however, that under the current system perfect equity cannot be expected since the VAT resource will continue to yield revenues which will not be correlated with national income.

WORKING DOCUMENT NR. 2 ON THE EUROPEAN COMMUNITIES OWN RESOURCES

27 January 2005

The current Own Resources system - Problems and shortcomings

The net-payer debate

Traditional own resources are the only true own resources of the Union (although Member States tend to also regard them as national contributions). The lower their share becomes, the more the EU will depend on what is considered classical intergovernmental transfers. This, in turn, will almost automatically lead Member States to try and maximise concepts of the national benefit from the EU budget. The more it is generally felt that it is the Member States' money that is transferred to Brussels rather than the EU’s genuinely own resources, the more Member States will concentrate on what they get in return. This is why the concept of “budgetary balances”, the roles of “net payers” and “net receivers”, have become so important.

Budgetary balances

Nevertheless, it has to be pointed out that - although there is an established system of calculating Member States' budgetary balances[1] - this is merely an accounting exercise of the purely financial costs and benefits that each Member State derives from the Union. It does not take any account of many of the other benefits gained from EU policies such as those relating to the internal market and economic integration, not to mention political stability and security.

Bearing in mind these limitations, what do the budgetary balances actually show? They show the relation between the share of a Member State in total payments of the VAT-based and GNP/GNI-based own resources and its share in total EU operating expenditure (i.e. excluding administrative expenditure) allocated to the Member States.

The following table gives a picture of these "operational" budgetary balances (after deduction of the UK rebate) between 1997 and 2003:

Letter of the Six

As can be clearly seen, this division among the Member States between net-contributors and net-receivers, as little indication as it might give on the overall benefits of EU-membership, has not significantly changed over the last few years. It provides the context for the famous letter signed by six Heads of State - all net-contributors - after the European Council of Brussels on the future EU expenditure level:

We see in this context no room for a EU-budget near the current ceiling for own resources. Average expenditure during the next financial perspective should in our view be stabilised around current expenditure levels, and should not exceed 1.0% of GNI, including agriculture spending within the ceiling set by the European Council in October 2002. This would still allow for annual increases on the EU-budget well above growth rates of national budgets in most Member States, and permit a sufficient margin for policy-implementation in the enlarged Union.

With this letter the main net-contributors to the EU budget have made a strong statement which has become almost an official starting point for the negotiations on the new financial perspectives 2007-2013. In the meantime, the discussion has even gone so far as to imply that the figure of 1.0% of GNI, as mentioned in the letter, refers to commitment appropriations and not to payments as initially taken for granted.

Comparison EU budget - national budgets

Judging from the Letter of the Six it might seem as if the EU budget has gone totally out of control in the recent past. However, a closer look at the development of the EU budget over the last few years reveals that during the period 1996[2]-2002 the EU budget only increased by 8,2 % while the national budgets increased by an average of 22.9 %:

                                    Current prices, € million

	1996	2002	Increase
B	112,371	131,281	16.8 %
DK	86,187	101,989	18.3 %
D	944,279	1,023,870	8.4 %
GR	48,170	66,266	37.6 %
E	210,036	276,507	31.6 %
F	678,048	812,935	19.9 %
IRL	22,802	43,070	88.9 %
I	516,521	599,804	16.1 %
L	6,515	9,909	52.1 %
NL	161,044	211,162	31.1 %
A	103,542	112,094	8.3 %
P	40,459	59,573	47.2 %
FIN	60,051	69,795	16.2 %
S	139,206	149,420	7.3 %
UK	403,057	675,191	67.5 %
TOTAL	3,532,288	4,342,866	22.9 %

	1996	2002	Increase
EU budget	77,032	83,371	8.2%

This very modest increase is even more remarkable considering the fact that, in the meantime, the Union has become responsible for more and more policies. It has thus gained a great number of competencies while at the same time its financial resources have remained very limited.

Discrepancy between expenditure ceilings and actual expenditure

Not only has the EU budget grown much more slowly than the budgets of the Member States: Concerning payments[3], the EU budgets of the last few years have not only remained considerably under the maximum own resources ceiling of 1,27% of GNP/1,24% of GNI set by the Member States but also under the payment ceilings of the current financial perspective which range from a minimum of 1,07% of GNI in 2000 to a maximum of 1,11% of GNI for 2003 and 2004:

Payments in % of GNP/GNI[4]		Payments in % of GNP/GNI
1986	0.99	1996	1.14
1987	0.96	1997	1.12
1988	1.03	1998	1.08
1989	0.94	1999	1.03
1990	0.94	2000	0.99
1991	1.03	2001	0.92
1992	1.09	2002	0.93
1993	1.18	2003	0.96
1994	1.04	2004	0.98
1995	1.04	2005	1.00

This means that the EU has spent millions of euro less than, according to the decision of the Member States, it could have. Especially after the budgetary procedure for 2005, when the 1% threshold introduced by the Letter of the Six for the first time played such a prominent role, the question remains how the gap between the own resources ceiling of 1,24 % and the actual payment expenditure can be justified. What is the margin left for?

Criticism of Parliament's agreement to the financial perspectives with their rigid classification of expenditure and their rather inflexible heading ceilings, has always been countered by pointing out that at the same time the financial perspectives would guarantee the steady growth of expenditure necessary to finance new policies important to the European citizens. However, the real figures (see table above) indicate that this has not been the case.

Small margin for manoeuvre

Overall, the structure of EU-expenditure has remained more or less the same over the past few years. Despite all efforts to the contrary, agricultural expenditure still accounts for around 50% of the European Union's budget[5]:

	1997	1998	1999	2000	2001	2002	2003	2004*	2005*
Share of agricultural spending in total EU expenditure	50,63%	48,08%	49,53%	48,61%	51,93%	51,11%	49,01%	46,91%	46,20%

* Budgets EU 25

The agriculture share in expenditure together with the structural funds payments leave very little room for manoeuvre for flexibility with regard to the financing of new policies or priorities.

For example, will the resources at hand truly allow for efforts towards reaching the Lisbon goals for growth, employment and competitiveness? Or even more general, will it be at all possible to finance the needs of 25 (or 27) Member States with regard to maintaining the acquis communautaire, enhancing cohesion and strengthening new neighbourhood policies?

Given this financial framework, can the Union fulfil the provisions of article 6, paragraph 4, of the Nice Treaty according to which "the Union shall provide itself with the means necessary to obtain its objectives and carry through its policies"?

Accordingly, in its proposals for the new financial perspectives, the Commission moves between two options: to give the Union the means to realise its objectives (Lisbon process) on the one hand and to consider threats of budgetary cuts expressed in the Letter of the Six after the European Council of Brussels on the other.

RAL

At the same time as the 1%-discussions have gained momentum, the RAL (outstanding commitments as a consequence of level of payments lower than level of commitments)[6] have kept increasing at a steady pace, in fact, much faster than the budgets.

The following table shows the evolution of overall RAL against the budget (Section III, 1996-2005, in EUR million):

In 1996, overall RAL represented only 56% of the budget, while in 2003 it had already increased to 107% of the budget. Since Headings 1 and 5, which together represent some 50% of the budget, are mainly composed of non-differentiated appropriations and have thus no RAL, the outstanding commitments concentrate in Headings 2, 3, 4 and 7.

Even considering the fact that there has always been some controversy as to which amount/percentage of RAL is "normal" and which is "abnormal", the general perception of RAL as "unspent appropriations" is undoubtedly a factor that will be raised in the coming discussions on the future of own resources.

Political responsibility

The current situation with the European Union's finances is also characterised by the fact that political responsibility for EU revenue and expenditure is split up among a number of independent key actors.

While it is the national parliaments which, in addition to their involvement in the own resources decisions per se, determine the Union's revenue via the tax policies of their countries, it is the European Parliament and Council which decide upon the Union's expenditure.

Here again, there is a splitting of responsibilities - which is anything but transparent - according to the nature of EU-expenditure being obligatory or non-obligatory. The difference between obligatory expenditure where Council has the last say and non-obligatory expenditure where it is up to Parliament to take the final decision may have historical reasons but is not logical anymore and makes the system even more obscure.

The European Council, on the other hand, more and more often takes decisions on new policies or new priorities with far-reaching financial consequences seemingly without giving too much thought to how the budgetary authority is going to make the necessary funds available within the tight framework of the headings of the financial perspective.

• [1]  The method used by the Commission is based on the same principles as the method used for the calculation of the correction of budgetary imbalances in favour of the UK. This is the only method that has a degree of formal recognition, based on the June 1984 Fontainebleau agreement. Accordingly, traditional own resources being pure Community revenue are not included in the calculation of the balances. Instead, it is the allocation key of Member States' VAT-based and GNP/GNI-based payments which is used for the calculations.
• [2] 1996 was the first year when the entire EU budget involved all 15 current Member States.
• [3]  Of course, the same is true for commitments where the actual budget figures have never even come close to the ceiling established by the decision on the system of own resources of 1.31% of GNI and 1.24% in payment appropriations of GNI.
• [4]  1986 to 2002 based on the outturn in payments. 2003 to 2005 based on the budget.
• [5]  1997 to 2002 based on the outturn in payments. 2003 to 2005 based on the budget.
• [6]  RAL, in the first place, thus are a direct and "normal" consequence of differentiated appropriations. However, besides this normal RAL, overall RAL as the total of outstanding commitments which remain to be paid once the conditions for payment are fulfilled also contains potentially abnormal RAL and actually abnormal RAL. Per definitionem, potentially abnormal RAL are dormant commitments in respect of which no payment has been made for the last two financial years or old commitments that have been in the accounts for at least five financial years. In contrast, actually abnormal RAL is the sum of commitments recorded in the accounts which lack a legal or factual justification for payment.

WORKING DOCUMENT NR. 3 ON THE EUROPEAN COMMUNITIES OWN RESOURCES

27 January 2005

Scenarios for the future of the European Communities' own resources

The current Council Decision of 29 September 2000 on the system of the European Communities' own resources[1], in its Article 9, contains a revision clause according to which

The Commission shall undertake, before 1 January 2006, a general review of the own resources system, accompanied, if necessary, by appropriate proposals, in the light of all relevant factors, including the effects of enlargement on the financing of the budget, the possibility of modifying the structure of the own resources by creating new autonomous own resources and the correction of budgetary imbalances granted to the United Kingdom as well as the granting to Austria, Germany, the Netherlands and Sweden of the reduction pursuant to Article 5(1)[2].

In response to a request from the European Parliament and in agreement with Council, the Commission committed itself to present the above mentioned report on the functioning of the financing system at a much earlier date.

On 14 July 2004 it published its Report on the operation of the own resources system[3] together with a proposal for a new Council Decision on own resources, accompanied by a proposal for a Regulation on the implementing measures for the correction of budgetary imbalances[4].

What Parliament expected from a new own resources system it had already formulated in its amendments to the proposal of 1999, stating the need for the European Union

· to create a system that must be "simple and readily understood by the public"

· to base it on criteria that best express "the ability to contribute of the citizens of Europe" while, at the same time, avoiding "recourse to compensation mechanisms for purposes of revenue" but instead correcting imbalances "by reforming the structure of expenditure"

· to "move steadily away from dependence on transfers from Member States"

· to "correct those features of its existing own resources which generate confusion because of the derogations applicable to national contributions".

Generalised correction mechanism

The Commission's own resources proposal does not foresee the introduction of new sources of funding for the next financial perspective. The major change introduced by the proposal concerns the correction mechanism for Member States' excessive budgetary burdens acknowledged as a principle in Fontainebleau in 1984.

The Commission argues in favour of replacing the current system with a generalised correction mechanism (GCM). This proposal for a GCM is based on the fact that despite the very positive evolution of its relative prosperity it remains only the United Kingdom which receives a partial refund of its contribution, while other net contributors with similar or lesser prosperity do not.

The changes in the degree of prosperity enjoyed by EU net contributors since 1984 are outlined in the following table:

GNI per capita of net contributors (EU-15 average = 100)
	2003	1984
United Kingdom	111.2	90.6
Denmark	111.1	104.0
Austria	109.8	--
Netherlands	106.6	95.0
Sweden	104.6	--
France	104.2	104.0
Germany	98.6	109.6
Italy	97.3	92.9

The main characteristics of the generalised correction mechanism applicable to any Member State are

Ø triggering if net contributions exceed 0,35% of a Member State's GNI (this threshold would represent the maximum accepted level of financial solidarity between Member States)

Ø refunding of contributions above this at a rate of 66% (the refund rate would be phased in for all Member States except the UK at the rate of 33%, 50%, 50% and 66%)

Ø limitation of the total refund volume to a maximum of EUR 7,5 billion a year, financed by all Member States based on their relative share of GNI.

In order to alleviate the impact of the introduction of the new system, the UK would receive, in addition to the ordinary correction, degressive top-up payments totalling EUR 5 billion over a four-year period ending in 2011.

The cost of the financial corrections entailed by the introduction of the 0,35% triggering threshold is estimated at max. EUR 7,5 billion for the period 2008-2013, comparable with what would be the overall cost of the current rebate mechanism under the future financial perspective.

The outcome of the system would be that the net balances of the largest net contributors would be at comparable levels, as shown below:

Estimated net budgetary balances (average 2008-2013)
	in % of GNI
	New correction mechanism	Current mechanism	No correction
United Kingdom	-0.51%	-0.25%	-0.62%
Netherlands	-0.48%	-0.56%	-0.55%
Germany	-0.48%	-0.54%	-0.52%
Sweden	-0.45%	-0.50%	-0.47%
Austria	-0.41%	-0.38%	-0.37%
Italy	-0.35%	-0.41%	-0.29%
France	-0.33%	-0.37%	-0.27%
Cyprus	-0.33%	-0.37%	-0.28%
Denmark	-0.25%	-0.31%	-0.20%
Finland	-0.19%	-0.25%	-0.14%
Spain	0.26%	0.23%	0.32%
Ireland	0.51%	0.47%	0.56%
Malta	1.10%	1.06%	1.16%
Belgium	1.27%	1.21%	1.32%
Slovenia	1.34%	1.31%	1.40%
Portugal	1.54%	1.50%	1.60%
Greece	2.20%	2.16%	2.25%
Hungary	3.09%	3.06%	3.15%
Czech Republic	3.21%	3.17%	3.26%
Slovakia	3.31%	3.27%	3.36%
Estonia	3.79%	3.76%	3.85%
Poland	3.80%	3.76%	3.85%
Lithuania	4.44%	4.41%	4.50%
Latvia	4.45%	4.40%	4.51%
Luxembourg	5.84%	5.80%	5.89%

Genuinely tax-based own resource as from 2014

As shown above, the Commission's new own resources proposal does not foresee the introduction of new sources of funding for the next financial perspectives but rather tries to update the national contribution shares via the generalised correction mechanism. Nevertheless, in its Report on the operation of the own resources system, the Commission argues in favour of introducing as from 2014 a genuine fiscal own resource.[5]

With this new tax based resource the Commission aims at "forging the link between citizens and the EU budget". It would increase understanding by citizens of the resources going to the EU budget and would make decision makers more accountable. The fiscal resource would be introduced progressively as a replacement to the current VAT resource, alongside a more limited GNI resource. Since it would thus replace existing resources it would be neutral in terms of the level of EU funding.

At the current stage of EU integration a fully tax-based system is considered not realistic by the Commission and is therefore not proposed.

The Commission's three options

The Commission's three main candidates as tax based own resource are

Ø a share of the tax rate on energy consumption, limited to motor fuel for road transport ("eco-tax") with consideration also being given to aviation fuel and related emissions as a possible future development to end the current tax exemption for jet fuel;

Ø a share of the national VAT rate, making the financing of the EU more understandable to citizens (EU and national VAT should appear as separate taxes on the invoices or receipts);

Ø a share of the corporate income tax as a longer term option.

By chosing any of these three options the concept of the EU as a Union of Member States and citizens would be transposed into the area of financing the EU budget. Strengthening the direct link of citizens to the budget would also help focussing expenditure debates on substance rather than on purely national budget net positions.

Feasibility of the Commission's options

As to the feasibility of the three options the following remarks can be made:

Option 1: Own resources system with fiscal resources related to energy consumption

The introduction of a fiscal resource based on road transport fuel would be technically possible in around 3 - 6 years. It would be relatively simple from an administrative point of view as the tax base is already harmonised at EU level by the new directive on energy taxation.[6]

EU rates below half of the minimum rates set by the directive would be enough to finance half of the EU budget.

Option 2: Own resources system with a fiscal VAT resource

The introduction of an EU VAT rate would be technically possible in around 6 years. Contrary to the current "statistical" VAT resource, it would create a clear direct link between the financing of the EU budget and the citizen and would increase awareness of the costs of the Union. Potential difficulties with this proposal are related to incomplete harmonisation of Member States' VAT systems mainly linked to zero-rated goods. If the effects of zero-rates could be neutralised, the EU rate would have the same impact on comparable consumers across the Union.

An EU rate of 1% would be enough to cover about half of the financing needs of the EU budget.

Option 3 - Own resources system with a fiscal resource based on corporate income

This alternative would take longest to implement, both from a political as well as from an administrative perspective. It would need a common consolidated tax base with a minimum tax rate instead of 25 separate national tax systems and a multiplicity of tax laws, conventions and practices.

Since revenue from corporate income taxes is significant (with total revenue in the EU currently representing on average 2,6% of total EU GNI), for the needs of the EU budget less than a quarter of that revenue would need to be assigned to the EU.

• [1]  OJ L 253, 7.10.2000, p. 42
• [2]  Article 5(1) restricts the financing share in the cost of the British rebate of Austria, Germany, the Netherlands and Sweden to one fourth of their normal share resulting from the calculation method.
• [3]  COM(2004)0505.
• [4]  COM(2004)0501.
• [5]  This reflects in a single article (Art. 9) of the actual own resources proposal which reads: The Commission shall submit to the Council a proposal to modify the own resources structure by introducing a genuinely tax-based own resource to be operational from 1 January 2014.
• [6]  Directive 2003/96/EC of 27.10.2003 of the Council restructuring the Community framework for the taxation of energy products and electricity (OJ L 283 of 31.10.2003).

TÖÖDIOKUMENT NR 4 EUROOPA LIIDU OMAVAHENDITE TULEVIKU KOHTA

8. november 2006

Lähtekoht

Taust

Parlamendi nõudmised ...

Oma arvamuses[1] komisjoni 1999. aasta ettepaneku kohta, millel pragune omavahendite süsteem põhineb, palus parlament ELi tulude süsteemi, mis

· oleks lihtne ja üldsusele kergesti arusaadav,

· põhineks kriteeriumidel, mis väljendavad kõige paremini osamaksu tasumise suutlikkust ja samas väldiks hüvitusmehhanismide kasutamist tulu saamiseks,

· oleks liikmesriikide ülekannetest sõltumatu ja

· kõrvaldaks praeguse süsteemi need jooned, mis tekitavad segadust riikide osamaksudele kohaldatavate erandite tõttu.

... ja nõukogu vastus

29. septembril 2000. aastal lõpuks vastu võetud ja 1. märtsil 2002. aastal jõustunud nõukogu otsusega[2] kõike muud kui täideti neid nõudmisi. Sellega kodifitseeriti nii Ühendkuningriigi tagasimakse kui ka Austria, Saksamaa, Madalmaade ja Rootsi osa kohandused tagasimakseks – selle asemel, et kavandada Ühendkuningriigi tagasimakse järkjärgulist kaotamist, laiendati sarnast mehhanismi teistele liikmesriikidele. Suurendades 10%-lt 25%-ni seda traditsiooniliste omavahendite osa, mille liikmesriigid võivad sissenõudmiskulu hüvitamiseks endale jätta, vähendati veelgi nn traditsiooniliste omavahendite osa ELi tuludest.

Hoolimata kõigist korraldustest, mida parlament ei tervitanud, sisaldas nõukogu otsus üksikasjaliku ülevaatamisklausli näol ka nn parema tuleviku võimalust.

2004. aasta Schreyeri ettepanekud

2004. aasta juulis esitas komisjon vastavalt nõukogu otsuse artiklile 9 aruande omavahendite süsteemi kohta[3] ja ettepanekud omavahendite süsteemi uue otsuse kohta ning rakendusmeetmete kohta eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimiseks[4].

Aruandes tegi komisjon ettepaneku, et nõukogu väljendaks oma seisukohta ELi uue rahastamissüsteemi kehtestamise suhtes 2014. aastaks, mis keskendub peamisele energiamaksu-, käibemaksu- või ettevõtte tulumaksu põhisele fiskaalvahendile. See maksupõhine vahend asendaks olemasolevad vahendid ja oleks seega ELi rahastamise tasandi suhtes neutraalne.

Maksupõhiste omavahendite kohta esitati kolm peamist võimalust:

osa ühtsest maanteetranspordi mootorikütusega piiratud energia tarbimise maksumäärast[5]

osa riikide käibemaksupõhisest määrast, mis muudaks ELi rahastamise kodanike jaoks arusaadavamaks[6]

osa ettevõtte tulumaksust[7].

ELi integratsiooni praeguses järgus ei pidanud komisjon täiesti maksupõhist süsteemi realistlikuks ega teinud selle kohta ka vastavat ettepanekut. Fiskaalvahend viidaks sisse järk-järgult asendusena praegusele käibemaksupõhisele vahendile ja koos piiratuma rahvamajanduse kogutulul põhineva vahendiga.

Briti tagasimakse küsimuses tegi komisjon ettepaneku kohandada praegust korrektsioonimehhanismi nii, et seda võiks rakendada kõigile peamistele rahastajatele, kinnitades samal ajal neile, kes korrigeerimisest soodustusi ei saa, et nende kulutused ei kasva, sest korrigeerimise mahtu piiratakse ülemmääraga[8].

Raportööri arvates on komisjoni ideed väga huvitavad ja väärivad tõsist kaalumist. Tundub siiski, et liikmesriigid ei ole soovinud neid järgida ja 2005. aastal tööd alustanud uus komisjon ei ole edu saavutamiseks suuremaid jõupingutusi teinud. Loomulikult oli ooteaeg enamalt jaolt tingitud käimasolevatest läbirääkimistest uue mitmeaastase finantsraamistiku üle ja asjaolust, et ELi kulusid ja tulusid ei saa eraldi käsitleda.

Detsembris 2005 Brüsselis peetud Euroopa Ülemkogu istungil leppisid liikmesriigid lõpuks kokku uues 2007.–2013. aasta finantsperspektiivis, kulude kokkuleppes, mis sai võimalikuks ainult tänu tulude poolel liikmesriikidele tehtud kaugeleulatuvate järeleandmistele.

Reform, mille kohta tehti ettepanek 2005. aasta Euroopa Ülemkogu Brüsseli istungil

Selle tulemusena ei muuda komisjoni 2006. aasta ettepanek eesmärgiga rakendada Euroopa Ülemkogu järelduste tulemusi Euroopa Liidu eelarve rahastamist kindlasti mitte läbipaistvamaks vaid vähendab läbipaistvust, nii et isegi õigluse põhimõttele vastavuse üle ei saa lihtsalt otsustada. Kindlasti ei täideta nõudmisi uue süsteemi järele, mis Euroopa Parlament võttis vastu oma seisukohas 1999. aastal.

Vastavalt käesolevale ettepanekule saaksid mõned liikmesriigid 2007.–2013. aastani kasu käibemaksu alandatud sissenõudemäärast või aastasel kogutulul põhinevate brutomaksete vähendamisest. Kõnealust brutomaksete vähendamist rahastaksid kõik liikmesriigid, sealhulgas ka kaks soodustust saavat riiki.

Ettepanek jätab põhimõtteliselt puutumatuks Ühendkuningriigi suhtes kohaldatava korrigeerimise ehk nn Briti tagasimakse, välja arvatud uute liikmesriikide kulude suhtes (viimaseid ei võeta Ühendkuningriigi suhtes kohaldatava korrigeerimise arvutamisel eraldatud kogukuludes arvesse). Uute liikmesriikide ühise põllumajanduspoliitika kohased turuga seotud kulud jäetakse sellest erandist välja, st neid arvestatakse kogukuludes, mida kasutatakse Ühendkuningriigi tagasimakse arvutamiseks.

Parlamendi arvamus – Lamassoure'i raport 2006

Kuna komisjoni viimane ettepanek kõike muud kui vastab parlamendi 1999. aasta resolutsiooniga sätestatud kriteeriumidele ja läheb vastuollu komisjoni oma veendumusega vajadusest põhjaliku lihtsuse-, õigluse- ja läbipaistvuse suunalise reformi järele, on raportöör oma 4. juulil 2006. aastal vastu võetud raportis piirdunud tulevase läbivaatamise menetluse olulisust rõhutavate lisandustega teksti.

Tema muudatusettepanekud lihtsalt viitavad läbivaatamise tingimustele ja parlamendi kaasamisele, nagu on sätestatud uues, 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta. Erisätted teatavatele liikmesriikidele võivad praeguses süsteemis olla vältimatud. Samas on need kõike muud kui soovitavad ja neid tuleks pidada vaid vältimatuks puuduseks, kuni läbivaatamise menetluses on välja töötatud uus tõeliselt õiglane süsteem.

Oma raportis juhib raportöör ka tähelepanu, et liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel juba mõnda aega omavahendite teemal peetud dialoogi järeldustega tuleb läbivaatamises nõuetekohaselt arvestada. Kokkuvõttes kavatseb raportöör lähikuudel esitada liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi ühiselt läbi viidud töö tulemused terviklikus omaalgatuslikus raportis ELi omavahendite tuleviku kohta.

• [1]  11. märtsi 1999. aasta resolutsioon vajaduse kohta parandada ja reformida Euroopa Liidu omavahendite süsteemi (Haugi raport).
• [2]  Nõukogu otsus 2000/597.
• [3]  KOM(2004)0505.
• [4]  Mõlemad ettepanekud sisalduvad dokumendis KOM(2004)501 lõplik/2.
• [5]  Kaalutleti ka lennukikütust ja sellega seotud heiteid kui võimalikku tulevikuarengut, et lõpetada praegune maksuvabastus reaktiivkütusele.
• [6]  Maksukoormus ei kasva, kuna ELi määras tehakse tasaarvestus vastavalt riikliku käibemaksumäära langusele. ELi ja riiklik käibemaks peaksid arvetel ja kviitungitel olema eraldi maksudena.
• [7]  Selle alternatiivi rakendamine võtaks kõige kauem aega, kuna enne alammäära kehtestamist oleks vaja poliitilist kokkulepet selle kohta, mis põhimõttel saavutatakse maksubaasi ühtlustamine.
• [8]  Üldine korrektsioonimehhanism käivitub siis, kui netoosamaksud ületavad 0,35% iga riigi rahvamajanduse kogutulust. Sellest suuremad osamaksud makstaks 66% ulatuses tagasi. Tagasimakse kogumaht oleks piiratud 7,5 miljardi euroga aastas. Mehhanismi kehtestamisega peaksid nelja aasta jooksul kaasnema üleminekumeetmed Ühendkuningriigi jaoks, et leevendada ülemineku rahalist mõju.

TÖÖDOKUMENT NR 5 EUROOPA LIIDU OMAVAHENDITE TULEVIKU KOHTA

13. november 2006

Läbivaatamise suunas

„Kui me tahame parlamendiliikmetena öelda sõna sekka liidu rahaasjade kohta nii tulude kui kulude osas, siis on läbivaatamise protsess 2008.–2009. aastal meie võimalus, aga [meie] panuse sõnastamine peab algama otsekohe."

Lord Grenfell Euroopa tulevikku käsitlenud parlamentaarse ühiskohtumise neljanda töörühma tegevuse kokkuvõttes, 8.–9. mai 2005

Reformide vajadus

Uue finantsraamistiku (2007–2013) läbirääkimised on näidanud, et praegune omavahendite süsteem ei anna 25 (27) liikmesriigiga Euroopa Liidule tugevat ja sidusat finantsbaasi oma poliitiliste valikute elluviimiseks. Liikmesriikide osamaksed tulevad endiselt riikide eelarvetest. Need arvutatakse meetodil, mis on muutunud järjest segasemaks, ebaõiglasemaks ning kodanikele mõistetamatuks. Ühtlasi tehakse otsused praeguse süsteemi meetodite kohta kinniste uste taga parlamentaarse kontrollita.

Raportöör on sügavalt veendunud, et ELi tulud tuleb põhjalikult ümber korraldada, nii et liikmesriikidel ei tekiks isegi soovi kulutada ühenduse rahalisi vahendeid neis valdkondades, kust nad ise kõige rohkem kasu saavad, selle asemel, et koondada kasutatav raha nendele poliitikatele, mis on kasulikud Euroopale tervikuna ja on selle tuleviku seisukohalt kõige olulisemad.

"Kogu ELi kulusid ja tulusid, sealhulgas ka Ühendkuningriigi tagasimakset hõlmav täielik ja laiaulatuslik läbivaatamine,"[1] mis paluti komisjonil ette võtta Euroopa Ülemkogu kohtumisel Brüsselis eelmise aasta detsembris, et koostada selle kohta 2008.–2009. aastal aruanne, võib lähemas tulevikus olla viimane võimalus luua uus, tõeliselt euroopalik süsteem, mis võiks hakata kehtima 2014. aastal, kui algab järgmine finantsraamistik. Kõik varasemad jõupingutused juhtida liitu läbipaistvama süsteemi poole, mis oleks tõeliselt õiglane, on siiani ebaõnnestunud.

Koostöö riikide parlamentidega

Uurides neid ettepanekuid, mis komisjon 2004. aastal[2] tegi, jõudis raportöör järeldusele, et kogu Euroopa Parlamendi omavahenditealane tegevus eesmärgiga leida õiglane, lihtne ja läbipaistev lahendus, peab olema tihedas koostöös liikmesriikide parlamentidega, sest lõpuks on nemad need, kes peavad tehtud ettepanekutega nõustuma.

Seepärast võetigi omavahendite teema EP eelarvekomisjoni ja liikmesriikide parlamentide eelarvekomisjonide 2005. aasta juuni kohtumise päevakorda. Liikmesriikide parlamentide esindajate positiivne reaktsioon omavahendite teema päevakorda võtmisele ja sellega seotud huvitav ning avatud arutelu ergutasid raportööri samas suunas edasi tegutsema.

2005. aasta novembris saadeti kõigi liikmesriikide parlamentide eelarvekomisjonidele raportööri koostatud küsimustik. Selle eesmärk oli alustada uurimist küsimuses, kas saab kehtestada mingeid omavahendite süsteemi reformi keskseid põhimõtteid, mida toetaksid Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamentide esinduslik enamus ("vanad" ja "uued", "netomaksjad" ja "netosaajad", lõunas ja põhjas asuvad riigid jne).

Küsimustikule reageeriti mitmeti: mõned parlamendid otsustasid mingil põhjusel üldse mitte vastata, mõned vastasid kirjalikult ja mõned kutsusid raportööri isiklikult arvamusi vahetama. Siiani on raportööril olnud võimalus rääkida Luksemburgi, Portugali, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Belgia ja Ungari eelarvekomisjonide või nende esindajatega.

Analüüsides küsimustikule saabunud kirjalikke vastuseid ja kahepoolsete kohtumiste tulemusi, hakkavad mõned võimaliku kokkuleppe üldised punktid aeglaselt esile kerkima. Neid arendas edasi omavahendite töörühm parlamentidevahelisel kohtumisel, mille organiseerisid 8. ja 9. mail 2006. aastal Brüsselis ühiselt Euroopa Parlament ja Austria parlament.

Paljud sellel kohtumisel osalenud kaalusid mõtet toetada parlamendiliikmete tulevast mitteametlikku töörühma, et esitada ettepanekuid 2008.–2009. aastaks plaanitud läbivaatamiseks, mis on hea vahend parlamendi täieliku osalemise tagamiseks protsessis.[3] Seda positiivset hinnangut töörühma loomisele jagasid ka 21. juunil 2006 Brüsselis toimunud riikide parlamentide eelarvekomisjonide esimeeste ja EP eelarvekomisjoni esimehe kohtumisel osalenud, mis andis suurepärase võimaluse teiseks kõnelustevooruks.

Raportööri hinnangul annab järgmine parlamentaarne ühiskohtumine 4.-5. detsembril 2006 võimaluse edendada Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide osalust läbivaatamise protsessis ja juhtida dialoogi struktureeritumasse etappi. „Liidu tulevane rahastamine” saab jälle olema ühe töörühma teema. Kindlasti järgnevad huvitavad ja tulemuslikud arutelud juba tehtud töö põhjal.

Kui parlamentide sidemed jätkuvad kas mitme- või kahepoolsel tasandil vastastikuse usalduse ja avatuse õhkkonnas, kus nad alguse said, on raportöör veendunud, et Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid võivad jõuda teatud ühisele arusaamisele tulevase omavahendite süsteemi aluspõhimõtete osas.

Omaalgatuslik raport ELi omavahendite tuleviku kohta

Raportöör kavatseb kaasata liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi ühiselt läbi viidud töö tulemused omaalgatuslikku raportisse ELi omavahendite tuleviku kohta, et seda 2007. aasta kevadel täiskogul arutada ja hääletusele panna. Raport peaks pakkuma mõningaid ühiseid suuniseid komisjoni läbivaatamist puudutava töö jaoks, andes seega selge signaali riigipeadele ja valitsusjuhtidele, millised võivad olla nende parlamentide tulevikukontseptsioonid.

Igasuguse uue süsteemi aluspõhimõtted

Võttes aluseks Schreyeri 2004. aasta ettepanekud ja ammutades edasist mõtteainet Euroopa Parlamendi 2005. aastal tellitud omavahendite uuringust[4], loodab raportöör arvukates aruteludes riikide parlamentide esindajatega konsensuse tekkimisele järgmistes reformi nurgakiviks olevates küsimustes:

· Liikmesriikide maksundusalase suveräänsuse igakülgne austamine

Uus süsteem ei anna mingil juhul Euroopa Liidule õigust kehtestada makse. Maksundusalane suveräänsus jääb ainult liikmesriikidele, kes võivad anda liidule piiratud ajaks volitused teatud maksuosast otseselt kasu saada. Liikmesriikide vastavat otsust on võimalik igal ajal tühistada.

· Fiskaalneutraliteet

Kõigi muude asjaolude muutumatuna püsimisel ei tohi poliitika üleandmine Euroopa tasandile suurendada üldisi riiklikke kulutusi ega kodanike maksukoormust. Kui uue süsteemi järgi suunatakse osa maksudest otseselt Euroopa Liidule, tuleb kusagil mujal teha vastav kärbe.

· Ei mingeid muutusi ELi eelarve mahus

Ülemmäär 1,24% RKTst loetakse endastmõistetavaks. Liidu omavahendite reformimine ei too kaasa mingit kasvu eelarve mahus, mis on erinev küsimus.

· Järk-järguline üleminek uuele süsteemile

Tuleb ette näha üleminekuajad järkjärguliseks üleminekuks uuele süsteemile. Kui oleks võimalik saavutada poliitiline kokkulepe, võiks reformi esimene etapp alata 2009. aastal. Säilitades riikide osamaksude süsteemi kui sellise, võiks seda muuta, et see oleks lihtsam, läbipaistvam ja täielikult võrdeline iga liikmesriigi suhtelise jõukusega.

· Selge poliitilise seose kehtestamine tulude reformimise ja kulude reformimise vahel

ELi tulude struktuuri reform ja ELi kulude struktuuri reform peavad käima käsikäes, nii nagu uue institutsioonidevahelise kokkuleppe deklaratsioonis nr 3 on ette nähtud. Üleminek liikmesriikide osamaksete süsteemilt otseselt liidu eelarvesse eraldatud tõelisele omavahendite süsteemile vabastab ühtlasi ELi kulutused vajadusest täita mis tahes „Ma tahan oma raha tagasi!” nõudeid.

Täiendavad seisukohad

Kuigi raportöörile on selge, et tõelise Euroopa maksu aeg ei ole veel käes,

tuleks pikemas perspektiivis kaaluda võimalust pöörduda tagasi algupäraselt Rooma lepingus plaanitud süsteemi juurde. Riikide riigikassade ELile osamaksete tegemise koormust võiks vähendada Euroopa Liidule otseselt maksuvahendeid eraldades, mille suhtes tehakse otsus riigi piires, aga mis on tihedalt seotud ühenduse tegevusega. Sellisele teisele etapile võiks järkjärgult üle minna alates 2014. aastast.

Ajakohaste usaldusväärsete andmete saamiseks, et uurida konkreetseid võimalusi seoses ELi tulude tulevaste komponentidega, ootab raportöör ühtlasi Euroopa Parlamendi poolt 2006. aasta oktoobris tellitud uurimise tulemusi, mille käigus uuritakse mõnesid makse, mis võiksid olla uue omavahendite süsteemi kandidaadid. Võimalike poliitiliste valikute kindlakstegemiseks võidakse komisjonilt paluda üksikasjaliku aruande esitamist nende praeguste riiklike maksude eeliste ja puuduste kohta, mida võidakse sellel eesmärgil kasutada, pidades samas täies ulatuses kinni ülalloetletud aluspõhimõtetest.

Omavahendeid käsitlevas omaalgatuslikus raportis, mis esitatakse kavakohaselt täiskogule 2007. aasta kevadel, loodab raportöör möödunud aastal tehtud töö põhjal tihedas koostöös riikide parlamentidega esitada mõned konkreetsed mõtted, kuidas võiks välja näha õiglane ja meie kodanikele kergelt arusaadav tulevane omavahendite süsteem, mis toimib hüvitusmehhanismide ja riikidele tehtavate eranditeta.

LISA

Eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitlev institutsioonidevaheline kokkulepe

3.     Deklaratsioon finantsraamistiku läbivaatamise kohta

1. Komisjonil on vastavalt Euroopa Ülemkogu järeldustele palutud teostada täielik ja laiaulatuslik läbivaatamine, mis hõlmaks kõiki ELi kulude (k.a ühine põllumajanduspoliitika) ja vahenditega (k.a Ühendkuningriigi tagasimakse) seotud küsimusi ning koostada 2008.–2009. aastal aruanne. Läbivaatamisega peaks kaasnema hinnang institutsioonidevahelise kokkuleppe toimimisele. Parlament kaasatakse kõikidesse läbivaatamise etappidesse, lähtudes järgmistest sätetest:

komisjoni teostatavale läbivaatamisele järgnevas uurimisetapis tagatakse, et Euroopa Parlamendiga toimuvad asjakohased arutelud, mis põhinevad tavapärasel institutsioonidevahelisel poliitilisel dialoogil, ja et Euroopa Parlamendi seisukohti võetakse nõuetekohaselt arvesse;

vastavalt oma 2005. aasta detsembris toimunud kohtumise järeldustele saab Euroopa Ülemkogu teha otsuseid kõikides läbivaatamisega seotud küsimustes. Euroopa Parlament kaasatakse vastavalt asjaomastele menetlustele kõikidesse ametlikesse järelmeetmetesse, arvestades täielikult tema olemasolevaid õigusi.

2.     Komisjon kohustub võtma läbivaatamise tulemuste esitamisele eelneva konsulteerimise ja arupidamise raames arvesse põhjalikku arvamustevahetust, mille ta teostab Euroopa Parlamendiga olukorra analüüsimiseks. Komisjon on teadlik ka tema kavatsusest kutsuda omavahendite süsteemi läbivaatamiseks kokku Euroopa Parlamenti ja liikmesriikide parlamente ühendav konverents. Komisjon arvestab selliste konverentside tulemusi kui panust sellesse konsulteerimisprotsessi. Ollakse ühel meelel, et komisjon esitab ettepanekud omal vastutusel.

• [1]  17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe ülevaatamisklausel – vt LISA.
• [2]  “Schreyeri ettepanekud”, KOM(2004)404 ja KOM(2004)501.
• [3]  Neljanda töörühma tegevuse kokkuvõte, mis esitati parlamentaarse ühiskohtumise täiskogule 9. mail 2006.
• [4]  Euroopa poliitikate uurimisrühm, 30. juuni 2005: Omavahendid: Süsteemi areng 25 liikmega ELis. Euroopa Parlamendi tellitud uurimus.

eelarvekontrollikomisjonI ARVAMUS (20.12.2006)

eelarvekomisjonile

Euroopa Liidu omavahendite süsteemi tuleviku kohta
(2006/2205(INI))

Arvamuse koostaja: Bart Staes

ETTEPANEKUD

Eelarvekontrollikomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, et Euroopa Liidu tulusüsteem on aegunud. Riikide osamaksed, mis algselt olid planeeritud täiendavateks vahenditeks ("käibemaksul põhinevad omavahendid") või erivahenditeks ("RKT-l põhinevad omavahendid"), moodustavad hetkel liidu rahastamisest 90%; sellisel tasemel, võttes lisaks arvesse paljusid aastate jooksul tehtud tehnilisi kohandamisi, on süsteemis praegu lubamatuid puudusi, mida on tunnistanud ka komisjon ja nõukogu sekretariaat;

2.  rõhutab, et kõnealune süsteem nõrgestab tõsiselt ühenduse vaimu; ühiste kulude rahastamine riikide osamaksetest ajendab iga liikmesriiki käsitlema "õiglaste tagasimaksete" küsimust; palub liikmesriikidel ja komisjonil uut omavahendite süsteemi oodates leida asjakohased abinõud; viitab kontrollikoja 2005.aasta aruandes esile toodud praeguse traditsiooniliste käibemaksul ja RKT-l põhinevate omavahendite süsteemi puudustele; palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti ettepanek FISIMi (Financial Intermediation Services Indirectly Measured – kaudselt mõõdetavate finantsvahendusteenuste) kohta;

3.  jagab Euroopa Kontrollikoja arvamust[1], et ühenduse omavahendite süsteemi on väga raske põhjalikult reformida, kui asjaomased arutelud seotakse otseselt ülemmäärasid ja üksikute poliitikavaldkondade kulusid käsitlevate läbirääkimistega mitmeaastase finantsperspektiivi raames;

4.  seetõttu tervitab, et 15. ja 16. detsembril 2005 toimunud Brüsseli Euroopa Ülemkogul kokku lepitud läbivaatamisklausel võimaldab omavahendite süsteemi reformi ettevalmistamist ja vastuvõtmist enne järgmise finantsprognoosi lõppu;

5.  tuletab meelde, et valitav süsteem peaks olema läbipaistev ja kulutasuv ning hõlmama põhimõtet, et kõikide Euroopa Liidu vahenditest toetuse saajate andmed tuleks avalikustada; süsteem peaks olema üles ehitatud nii, et välditakse pettusi ja rikkumisi, järgitakse kulude tasuvuse põhimõtet ja et Euroopa Kontrollikojal oleks võimalik teostada piisavat ja tõhusat kontrolli kõikidel tasanditel;

6.  nõuab, et iga sellist tüüpi reform peaks selleks, et avalikkus seda aktsepteeriks, olema kulude poolest neutraalne; selle tagajärjeks ei tohiks olla avaliku sektori kulude ja maksumaksjate koormuse kasv; riiklikel auditeerimisasutustel ja Euroopa Kontrollikojal tuleks paluda jälgida, et seda põhimõtet rakendatakse õigesti.

7. on arvamusel, et uue omavahendite süsteemi puudutava otsuse peavad Euroopa Parlament ja nõukogu tegema ühiselt, arvestades seejuures ELi kui kodanike ja riikide liidu duaalset olemust;

8.  on arvamusel, et tuleb tõsta liidu organite demokraatlikku vastutust maksumaksjate suhtes, et suurendada kodanike usaldust sellesse; ELi rahastamise küsimus hõlmab ka mitmeaastase finantsraamistiku kestuse kohandamist Euroopa Parlamendi ametiajaga;

9.  on seoses iga-aastase eelarve koostamisega arvamusel, et juba põhiseaduslikus lepingus ette nähtud kohustuslike ja mittekohustuslike kulude eristamise lõpetamist tuleb rakendada nii kiiresti kui võimalik, et tagada Euroopa Parlamendile kõikide eelarverubriikide osas täielik kaasotsustamise võimalus;

10.  palub parlamendi vastutaval komisjonil organiseerida liidu omavahendite tulevikku käsitlev konverents, millel osaleksid liikmesriikide parlamentide liikmed.

MENETLUS

Pealkiri	Euroopa Liidu omavahendite süsteemi tulevik
Viited	2006/2205(INI)
Vastutav komisjon	BUDG
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	CONT 12.10.2006
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev
Arvamuse koostaja   nimetamise kuupäev	Bart Staes 20.6.2006
Arutamine parlamendikomisjonis	27.11.2006		20.12.2006
Vastuvõtmise kuupäev	20.12.2006
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	22
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Inés Ayala Sender, Herbert Bösch, Paul van Buitenen, Simon Busuttil, Paulo Casaca, Antonio De Blasio, Petr Duchoň, Szabolcs Fazakas, Christofer Fjellner, Ingeborg Gräßle, Umberto Guidoni, Dan Jørgensen, Ona Juknevičienė, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Jan Mulder, Bart Staes, Margarita Starkevičiūtė, Kyösti Virrankoski, Marilisa Xenogiannakopoulou
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Daniel Caspary, Valdis Dombrovskis, Paul Rübig
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

• [1]  Vt kontrollikoja arvamuse nr 2/2006 lõiget 18 (ELT C 203, 25.8.2006, lk 50).

majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS (1.2.2007)

eelarvekomisjonile

Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta
(2006/2205(INI))

Arvamuse koostaja: Elisa Ferreira

ETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   kordab vajadust vaadata läbi praegune omavahendite süsteem, et muuta see läbipaistvamaks, õiglasemaks, lihtsamaks ja mõistetavamaks Euroopa kodanikule ning viia see kooskõlla Euroopa solidaarsuse põhimõttega;

2.   rõhutab parlamendi osaluse tähtsust "põhjalikus arvamuste vahetuses" Euroopa Liidu omavahendite süsteemi üle vastavalt 17. mail 2006. aastal sõlmitud institutsioonidevahelisele kokkuleppele;

3.   tunnistab, et finantsperspektiivi 2007–2013 üle toimunud arutlused ning lõpliku kokkuleppe keerukus annavad tunnistust käesoleva süsteemi piiratud võimalustest ning kinnitavad kõnealuse algatuse asjakohasust ja sobivat ajastust;

4.   kiidab raportööri töömeetodit, eriti liikmesriikide parlamentide tihedat kaasamist menetluse erinevatel etappidel, mis võimaldab lähenemise;

5.   on seisukohal, et omavahendid on finantsperspektiivi läbivaatamise jaoks võtmetähtsusega; seetõttu soovib viivitamata alustada ettevalmistusi antud tegevuseks, kasutades kõiki asjaomaseid komisjone kaasavat meetodit, järgides esialgsete läbirääkimiste ajal loodud edukat eeskuju;

6.   ootab 2006. aasta oktoobris parlamendi tellitud tehniliste uuringute tulemusi, mida võiks kasutada eelarve alternatiivseid rahastamismehhanisme käsitleva poliitilise valiku alusena, mis samas ei tohiks suurendada Euroopa kodanike maksukoormust ega lubaks üksikutel liikmesriikidel jätkata olemasolevate kompensatsiooniskeemide kasutamist; usub, et analüüsida tuleb kavasolevate erinevate mehhanismide makromajanduslikku mõju;

7.   rõhutab, et liikmesriikide suveräänsuse põhimõte fiskaalküsimustes peab olema seotud vajadusega stabiilse ühise eelarve järele, mis suudaks toetada poliitikavaldkondi, mida on võimalik tõhusamalt välja töötada ELi tasandil, nagu ELi sisese solidaarsuse ja välise konkurentsivõime tugevdamine;

8.   arvab, et ELi omavahendite päritolu osas vajavad Euroopa kodanikud suuremat selgust ja läbipaistvust, et vajalikul määral distsiplineerida komisjoni ja eelarvepädevaid institutsioone kuludega seotud otsuste tegemisel;

9.   juhib tähelepanu, et uus süsteem peab põhinema progressiivsuse põhimõttel ja sellest lähtuvalt arvestama vajadusel iga liikmesriigi sissetulekute taset, et oleks võimalik otsustada, mil määral see riik suudab osaleda ELi eelarve rahastamises;

10. lisaks rõhutab, et liikmesriikide arvu suurenemine võib mõjutada Euroopa Liidu suutlikkust integreerida, eriti ühtekuuluvuspoliitika osas; soovitab sellest lähtuvalt, et praeguse omavahendite süsteemi läbivaatamine peab tagama eelnevate ja tulevaste laienemiste jätkusuutlikkuse;

11. on endiselt arvamusel, et vältimaks selliste uute maksustamisskeemide juurutamist, mis võivad suurendada maksukoormust, tuleb enne nende väljatöötamist uurida hoolikalt olemasolevate maksustamisskeemide potentsiaali;

12. rõhutab, et vastavalt uuele institutsioonidevahelisele kokkuleppele peab üldine reform hõlmama eelarve tulude ja kulude poolt, sealhulgas teatud kulutuste rubriikide (nt ühise põllumajanduspoliitikaga seotud rubriik) põhjalikumat läbivaatamist, tagades seega Euroopa Liidu sellise eelarve – nii tulude kui ka kulude poolel –, mis on Lissaboni strateegia edu teenistuses;

13. toetab selliste uute rahastamismehhanismide järkjärgulist kasutuselevõttu pikendatud üleminekuperioodi jooksul nagu Euroopa Liidu tõelised omavahendid: näiteks käibemaks, maanteevedudel kasutatava mootorikütuse aktsiis, tubaka- ja alkoholiaktsiis, keskkonnamaks või ühtsel alusel arvutatav protsendimäär ettevõtete tulumaksust.

MENETLUS

Pealkiri	Euroopa Liidu omavahendite tulevik
Menetluse number	2006/2205(INI)
Vastutav komisjon	BUDG
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	ECON 16.11.2006
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev
Arvamuse koostaja   nimetamise kuupäev	Elisa Ferreira 24.10.2006
Endine arvamuse koostaja
Arutamine parlamendikomisjonis	19.12.2006		23.1.2007
Vastuvõtmise kuupäev	30.1.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	41 0 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Zsolt László Becsey, David Casa, Konstantin Dimitrov, Pervenche Berès, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Ieke van den Burg, Elisa Ferreira, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Donata Gottardi, Sophia in 't Veld, Othmar Karas, Piia-Noora Kauppi, Evgeni Kirilov, Wolf Klinz, Christoph Konrad, Kurt Joachim Lauk, Andrea Losco, Astrid Lulling, Gay Mitchell, Cristobal Montoro Romero, Joseph Muscat, John Purvis, Alexander Radwan, Bernhard Rapkay, Eoin Ryan, Antolín Sánchez Presedo, Manuel António dos Santos, Olle Schmidt, Margarita Starkevičiūtė, Ivo Strejček, Sahra Wagenknecht, Lars Wohlin
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Harald Ettl, Vladimír Maňka, Thomas Mann, Giovanni Pittella
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Dariusz Maciej Grabowski, Holger Krahmer, Kurt Lechner, Heide Rühle
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)	...

regionaalarengukomisjonI ARVAMUS (27.2.2007)

eelarvekomisjonile

Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta
(2006/2205(INI))

Arvamuse koostaja: Gerardo Galeote

ETTEPANEKUD

Regionaalarengukomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.      tervitab nõukogu 15. ja 16. detsembri 2005. aasta otsust, millega palutakse komisjonil läbi viia ELi kulude ja ressursside põhjalik ja laiaulatuslik läbivaatamine ning saadud tulemustest teada anda 2008.–2009. aasta jooksul; tervitab 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[1] lisatud deklaratsiooni finantsraamistiku läbivaatamise kohta; avaldab kahetsust, et nõukogu leppis kokku veelgi rohkemates tagasimaksetes teatud netomaksjate riikide puhul, muutes omavahendite süsteemi veelgi keerulisemaks ja andes suuremat kaalu õiglase tagastamise lühinägelikule kontseptsioonile;

2.      tuletab meelde, et EÜ asutamislepingu artiklis 269 esitatud põhimõte, mis käsitleb iseseisvust finantsküsimustes ning selle rakendamine nõukogu 21. aprilli 1970. aasta otsusega 70/243/ESTÜ, EMÜ, Euratom liikmesriikide osamaksete asendamise kohta ühenduste omavahenditega,[2] põhines soovil tagada, et ühendus jääks piisavate vahendite puudumisel sõltumatuks riiklikest osamaksetest ning tagaks liidu regionaalpoliitika alustala – lähemuspõhimõtte – austamise;

3.      tunnistab, et järgida tuleb suveräänsete maksuõiguste, subsidiaarsuse, fiskaalneutraliteedi ja aruandekohustuse põhimõtet;

4.      palub komisjonil 2008. aasta läbivaatamise raames tõsiselt kaaluda vajadust tagada otsene ja läbipaistev seos liidu ressursside ja liidu kodanike vahel, kehtestades lihtsama ja demokraatlikuma liidu vahendite süsteemi ning tagades piirkondlikke probleeme arvesse võttes nii Euroopa kui riiklikul tasandil parema teavitamise Euroopa Liidu rahastamise alustest;

5.      teeb ettepaneku, et kõnealuse seose tagamisel kaalutaks tõsiselt võimalust maksta osa teatud maksust liidu eelarvesse, võttes nõuetekohaselt arvesse lepingust tulenevaid nõudmisi äärepoolseimatele piirkondadele (EÜ asutamislepingu artikli 299 lõige 2);

6.      tunnistab, et liidu tulevast pädevust ja vastutust arvesse võttes jäävad riiklikud osamaksed lähitulevikus oluliseks osaks liidu tuludest; julgustab sellegipoolest komisjoni tutvustama tulude suurendamise süsteemi, mis vähendaks märkimisväärselt riiklike osamaksete suhtelist tähtsust, säilitades osamaksete miinimumosa vastavalt iga liikmesriigi suhtelisele jõukusele;

7.      rõhutab vajadust tagada, et iga uus süsteem peaks kajastama liikmesriigi suhtelist jõukust ning maksevõimet;

8       kutsub Euroopa Liidu juhte üles mitte keskendama arutelusid üksnes kulutustele, vaid tõstma esile nimetatud kulutustest saadavat kasu ja investeerimistulusid, eriti mis puudutab kõige vanemaid liikmesriike;

9.      nõuab „Fontainebleau põhimõtte” austamist tingimusel, et see ei ohusta ELi territoriaalset ühtekuuluvust ning seega selgelt õigustamatute tagasimaksete kaotamist;

10.    soovib piirkondlike probleemide arvestamist omavahendite süsteemi reformimise teemalises arutelus liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel, kes peaksid konsulteerima ka regioonide komiteega.

MENETLUS

Pealkiri	Euroopa Liidu omavahendite tulevik
Menetluse number	2007/2205(INI)
Vastutav komisjon	BUDG
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	REGI 7.9.2006
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev
Arvamuse koostaja   nimetamise kuupäev	Gerardo Galeote 24.11.2004
Endine arvamuse koostaja
Arutamine parlamendikomisjonis	19.12.2006		1.2.2007
Vastuvõtmise kuupäev	27.2.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: 36 –: 5 0: 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Stavros Arnaoutakis, Elspeth Attwooll, Tiberiu Bărbuleţiu, Jean Marie Beaupuy, Antonio De Blasio, Gerardo Galeote, Eugenijus Gentvilas, Ambroise Guellec, Pedro Guerreiro, Zita Gurmai, Marian Harkin, Jim Higgins, Filiz Husmenova, Alain Hutchinson, Mieczysław Edmund Janowski, Gisela Kallenbach, Tunne Kelam, Evgeni Kirilov, Constanze Angela Krehl, Jamila Madeira, Mario Mantovani, Sérgio Marques, Miguel Angel Martínez Martínez, Lambert van Nistelrooij, Jan Olbrycht, Maria Petre, Markus Pieper, Bernard Poignant, Elisabeth Schroedter, Stefan Sofianski, Catherine Stihler, Margie Sudre, Oldřich Vlasák
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Brigitte Douay, Den Dover, Emanuel Jardim Fernandes, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Ljudmila Novak, Francisca Pleguezuelos Aguilar
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Simon Busuttil, Wolf Klinz, Thomas Wise
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

• [1]  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
• [2]  EÜT L 94, 28.4.1970, lk 19.

põhiseaduskomisjonI ARVAMUS (23.1.2007)

eelarvekomisjonile

Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta
(2006/2205(INI))

Arvamuse koostaja: Carlos Carnero González

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon palub vastutaval eelarvekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  võtab teadmiseks, et praegune liidu omavahendite süsteem ei ole kodanike jaoks läbipaistev ja arusaadav ega vasta asutamislepingutes seatud eesmärkidele, eelkõige liidu rahandusliku sõltumatuse tagamise osas;

2.  on seisukohal, et omavahendite süsteem tuleb kohandada Euroopa Liidu institutsioonide reformiga, et tugevdada nii kodanike õigusi kui ka nende rolli liidus;

3.  märgib, et selle asemel, et anda liidule poliitika elluviimiseks piisavaid omavahendeid, muudab praegune süsteem ühenduse rahastamise kodanikele üha arusaamatumaks ja selle tagajärjeks on liikmesriikide – nii rahastajate kui abisaajate – vahelised läbirääkimised rahastamise vähendamiseks, lähtudes niinimetatud õiglase osa põhimõttest, mille puhul ei võeta üldse arvesse kõikide ühenduse partnerite liidu liikmelisuse arvukaid eeliseid ning mis on vastuolus ühtekuuluvuse loogikaga;

4.  pooldab seetõttu liidu rahastamissüsteemi (kulude ning ka tulude) põhjalikku läbivaatamist, mida komisjon lubas teha aastatel 2008–2009 vastavalt 15. ja 16. detsembril 2005 Euroopa Ülemkogus saavutatud kokkulepetele ja kooskõlas deklaratsiooniga mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise kohta, mis on lisatud 17. mail 2006. aastal Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelisele kokkuleppele eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta;

5.  peab vajalikuks kavandada uus liidu omavahendite süsteem:

- mis koosneb ühenduse algupärastest omavahenditest, mitte liikmesriikide poolt Euroopa Liidu eelarvesse tehtavatest sissemaksetest;

- mis tagab tõeliselt Euroopa Liidu ühtekuuluvuse parandamise;

- mis kindlustab liidule piisavad vahendid tema poliitika piisavaks rahastamiseks, eelkõige tulevasi laienemisi silmas pidades ning kulutuste poliitiliste prioriteetidega otsesemaks kooskõlla viimiseks;

- mis on läbipaistev ja arusaadav;

- mis allub täielikult demokraatlikele otsustus- ja kontrolliprotsessidele;

- mis on õiglane;

- mis seob kodanikud otseselt liiduga;

6.  peab selleks vajalikuks võtta järk-järgult kasutusele liidu tõelised, maksudest kogunevad omavahendid, mis vabastaks liidu liikmesriikide maksetest tulenevast sõltuvusest, mis looks otsese seose kodanike ja ühenduse rahaliste vahendite vahel, mis oleks tõhus ja õiglane ning millega ei kaasneks maksumaksjate üldise maksukoormuse suurenemist;

7.  omavahendeid puudutavate otsustusmehhanismide suhtes:

- kinnitab veel kord esimese sammuna nõusolekut Euroopa põhiseaduses kavandatava mehhanismiga, see tähendab ühelt poolt nõukogu poolt pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga vastu võetud ja kõikide liikmesriikide poolt nende vastavate põhiseaduslike nõuete kohaselt kinnitatud Euroopa õiguses sätestatud põhisätteid ja teiselt poolt nõukogu poolt pärast parlamendis kinnitamist kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võetud õigusaktis kehtestatud rakendusmeetmeid;

- rõhutab siiski, et sellised sätted on Euroopa põhiseaduses sätestatud liidu rahalisi vahendeid käsitleva üldise kokkuleppe lahutamatu osa, ning see tugineb järgmistele põhimõtetele:

●    omavahendite üle otsustamisel jäetakse viimane sõna liikmesriikidele;

●    praegune finantsraamistik lisatakse lepingusse mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva õigusakti alusel, milleks on vaja nõukogu ja Euroopa Parlamendi nõusolekut;

●    kaotatakse aastaeelarves kohustuslike ja mittekohustuslike kulude eristamine;

●    parlamendile antakse otsustusõigus kogu aastaeelarve suhtes;

8.  rõhutab, et Euroopa põhjalikum edasine poliitiline integreerumine eeldab paratamatult omavahendeid puudutava otsustusprotsessi lihtsustamist, et see oleks tõhusam, ning Euroopa Parlamendi volitamist ühiselt liikmesriikide parlamentidega nende vahendite kinnitamiseks nii, et see oleks terviklik ühenduse otsustusprotsess;

9.  on seisukohal, et selle läbivaatamise edu tagamiseks on kõikide liidu poliitikate konsolideerimiseks vaja paralleelselt omavahendite süsteemi reformimisega ümber sõnastada liidu kulude eesmärgid, arvestades Euroopa integreerimise arenguprotsessi ning lähtudes Euroopa Parlamendi, komisjoni, nõukogu ja riikide parlamentide vahelistest arutlustest;

10. on seisukohal, et finantsraamistiku vahekokkuvõte võimaldab ühenduse poliitikate eesmärkide uuesti sõnastamist; soovib seetõttu näha asjakohaste ettevalmistuste kohest alustamist, kaasates kõik selle valdkonna vastutavad komisjonid, nagu see toimus esialgsetel läbirääkimistel;

11. väljendab seepärast rahulolu meetodite üle, mida raportöör kasutas riikide parlamentidega dialoogi ning praegu parlamendi foorumites Euroopa tuleviku teemal toimuvate viljakate arutelude pidamiseks.

MENETLUS

Pealkiri	Euroopa Liidu omavahendite tulevik
Menetluse number	2006/2205(INI)
Vastutav komisjon	BUDG
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	AFCO 7.9.2006
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev
Arvamuse koostaja   nimetamise kuupäev	Carlos Carnero González 23.11.2006
Endine arvamuse koostaja
Arutamine parlamendikomisjonis	23.11.2006		22.1.2007
Vastuvõtmise kuupäev	23.1.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	15 2 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	James Hugh Allister, Carlos Carnero González, Richard Corbett, Jean-Luc Dehaene, Panayiotis Demetriou, Andrew Duff, Ingo Friedrich, Bronisław Geremek, Genowefa Grabowska, Jo Leinen, Íñigo Méndez de Vigo, Marie-Line Reynaud, Adrian Severin, Alexander Stubb, Riccardo Ventre
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Ashley Mote, Gérard Onesta, Jacek Protasiewicz
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

MENETLUS

Pealkiri

Euroopa Liidu omavahendite tulevik

Menetluse number

2006/2205(INI)

Vastutav komisjon   loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev

BUDG 7.9.2006

Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev

CONT 12.10.2006

ECON 7.9.2006

REGI 7.9.2006

AFCO 7.9.2006

Arvamuse esitamisest loobumine   otsuse kuupäev

Tõhustatud koostöö   istungil teada andmise kuupäev

Raportöör(id)   nimetamise kuupäev

Alain Lamassoure 20.9.2004

Endine raportöör / Endised raportöörid

Arutamine parlamendikomisjonis

28.11.2006

5.12.2006

24.1.2007

26.2.2007

12.3.2007

Vastuvõtmise kuupäev

12.3.2007

Lõpphääletuse tulemused

+ - 0

28 5 1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Richard James Ashworth, Reimer Böge, Herbert Bösch, Simon Busuttil, Joan Calabuig Rull, Gérard Deprez, Brigitte Douay, James Elles, Salvador Garriga Polledo, Neena Gill, Ingeborg Gräßle, Nathalie Griesbeck, Louis Grech, Catherine Guy-Quint, Jutta Haug, Ville Itälä, Ralf Walter, Anne E. Jensen, Wiesław Stefan Kuc, Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk, Alain Lamassoure, Janusz Lewandowski, Vladimír Maňka, Mario Mauro, Francesco Musotto, Gianni Pittella, Nina Škottová, László Surján, Helga Trüpel, Kyösti Virrankoski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Thijs Berman, Richard Corbett, Bárbara Dührkop Dührkop, Michael Gahler, Romana Jordan Cizelj, Paul Rübig, José Albino Silva Peneda, Margarita Starkevičiūtė, Peter Šťastný

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Esitamise kuupäev

13.3.2007

Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)