RAPORT 1968. aasta Thule lennuõnnetuse tagajärjed rahvatervisele (petitsioon 720/2002)

20.4.2007 - (2006/2012 (INI))

Petitsioonikomisjon
Raportöör: Diana Wallis

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

1968. aasta Thule lennuõnnetuse tagajärgede kohta rahvatervisele (petitsioon 720/2002)

(2006/2012 (INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse petitsiooni 720/2002;

– võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 21, mille kohaselt on igal liidu kodanikul vastavalt artiklile 194 õigus esitada Euroopa Parlamendile petitsioon;

– võttes arvesse EURATOMi asutamislepingu artiklit 107c ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 194, mille kohaselt on igal liidu kodanikul ning igal liikmesriigis elaval või seal ametlikku aadressi omaval füüsilisel ja juriidilisel isikul õigus esitada üksinda või koos teiste kodanike või isikutega Euroopa Parlamendile petitsioon küsimuses, mis kuulub ühenduste tegevusvaldkonda ja mõjub otseselt seda isikut;

– võttes arvesse nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiivi 96/29/EURATOM, millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest[1];

– võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu 12. aprilli 2005. aasta otsust kohtuasjas C-61/03 komisjon v. Ühendkuningriik ja 9. märtsi 2006. aasta otsust kohtuasjas C-65/04 komisjon vs Ühendkuningriik;

– võttes arvesse kodukorra artikli 192 lõiget 1;

– võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A6‑0156/2007),

A.  arvestades petitsiooni esitaja poolt tõstatatud olulisi küsimusi ja tõsiseid probleeme ning Euroopa Kohtu tähelepanekut rahvatervist ja keskkonda mõjutavate tuumaenergia kasutamisega seotud ohtude eest kaitsmise eesmärgi olulise tähtsuse kohta;

B.  arvestades, et petitsioonis avaldati, et pärast tuumarelvi kandva USA sõjalennuki B-52 allakukkumist 1968. aastal Thules Gröönimaal mõjutas töötajaid ja elanikke äärmiselt ohtlikust sõjaotstarbel kasutatavast plutooniumist lähtuv kiirgus;

C.  arvestades, et paljud Thules ellujäänud surid tervisekontrolli puudumise tõttu kiirgusega seotud haigustesse ning et praegu elusolijatel on oht kõnealusel viisil surmavalt haigestuda;

D.  arvestades, et Thules ellujäänute tervisekontroll hõlbustaks kiiritushaiguste varast avastamist ja ravi;

E.  arvestades, et Taani valitsus on avaldanud valmisolekut suurima võimaliku avatuse edendamiseks seoses Thule lennuõnnetusele järgnenud kiirguse likvideerimise operatsiooniga;

F.  arvestades, et Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepingu artikli 2 lõikes b on sätestatud, et ühendus peab „kehtestama ühtsed ohutusnormid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ning tagama, et neid järgitaks”;

G.  arvestades, et Euroopa Kohus on märkinud, et EURATOMi asutamislepingu tervisekaitse ja ohutuse peatükk moodustab „ühtse terviku, mille kohaselt on komisjonil olulise ulatusega volitused elanike ja keskkonna kaitsmiseks tuumasaaste ohtude eest”[2], ja arvestades, et Euroopa Kohus on samuti toetanud kõnealuse peatüki sätete laia tõlgendamist, et „tagada elanikkonna tervise järjepidev ja tõhus kaitse ioniseerivast kiirgusest tulenevate ja mis tahes allikast lähtuvate ohtude eest”[3];

H.  arvestades, et komisjon ja Taani Kuningriik on järjekindlalt keeldunud tunnustamast EURATOMi asutamislepingu ja selle alusel vastuvõetud teiseste õigusaktide kohaldatavust Thule lennuõnnetuse järelmõjudele,

1.  märgib, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse ühenduse uusi eeskirju põhimõtteliselt enne uue eeskirja jõustumist esinenud olukordade tulevikus tekkivatele tagajärgedele;

2.  teeb järelduse, et EURATOMi asutamisleping oli Taani Kuningriigi suhtes viivitamata kohaldatav ja siduv alates ühinemiskuupäevast, millest tulenevalt kuulus see kohaldamisele enne Taani Kuningriigi ühendustega ühinemist esinenud olukordade tulevikus tekkivatele tagajärgedele;

3.  märgib, et EURATOMi asutamisleping kehtis Gröönimaa suhtes kaheteistkümne aasta jooksul alates Taani ühinemisest 1973. aastal kuni Euroopa Ühenduste asutamislepingu Gröönimaad puudutavate sätete muutmise lepingu jõustumiseni 1. jaanuaril 1985; arvab siiski, et kuna viimati nimetatud lepingul puudub tagasiulatuv mõju, on Taani Kuningriik jätkuvalt seotud kehtivate õiguslike kohustustega enne 1. jaanuari 1985 Gröönimaa territooriumil aset leidnud sündmuste osas ning lisaks sellele ei piirdu 1968. aasta lennuõnnetuse järelmõjud inimtervisele Gröönimaaga, sest on ilmne, et paljud töötajad, nende hulgas Euroopa kodanikud, on alates sellest ajast elama asunud Taani maismaaterritooriumile;

4.  võtab teadmiseks hiljutise kohtulahendi, milles märgitakse, et „asutamislepingut ei kohaldata tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise suhtes”; on siiski seisukohal, et Euroopa Kohus seostas EURATOMi asutamislepingu kohaldamisala kitsendava tõlgenduse ilmselgelt vajadusega kaitsta liikmesriikide olulisi riigikaitsehuve;

5.  nõuab kindlalt, et EURATOMi asutamislepingu kohaldamisala eespool nimetatud piirangut ei tohiks võtta aluseks, vältimaks tervisekaitse- ja ohutusnõuete kohaldamist juhtudel, kui arvatav sõjaline eesmärk puudutab kolmandat riiki, kui tuumaenergia kasutamine tähendab rahvusvahelise leppe rikkumist ja kui ainuke võimalik seos liikmesriigi riigikaitsehuviga seisneb antud hetkel selles, et tuumamaterjal sattus keskkonda tema territooriumil;

6.  märgib, et direktiivi 96/29/EURATOM artikli 2 lõiget 3 kohaldatakse püsiva kiirgusega kokkupuute korral, mis tuleneb kiirgusavarii tagajärgedest;

7.  palub Taani Kuningriigil tihedas koostöös Gröönimaa asutustega ja kooskõlas kõnealuse direktiivi artikliga 38 „algatada (…) järelevalve- ja sekkumismeetmed” seoses Thule lennuõnnetuse püsivate tagajärgedega ja kooskõlas kõnealuse direktiivi artikliga 53 korraldada „kokkupuute järelevalve” ja võtta „tegelikust olukorrast lähtudes vajalikud sekkumismeetmed”;

8.  arvestades, et põhiõigused moodustavad ühenduse õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa ja võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 2 ja 8 sätestatud positiivseid kohustusi, palub liikmesriikidel, kes on seotud ohtlike tegevustega, millel võivad olla varjatud kahjulikud tagajärjed kõnealustesse tegevustesse kaasatute tervisele, tagada tõhusa ja kättesaadava menetluse loomine, mis võimaldaks asjaomastel isikutel saada kogu asjakohast olulist teavet;

9.  palub liikmesriikidel viivitamatult rakendada ja kohaldada direktiivi 96/29/EURATOM ning nõuab komisjonilt tungivalt jõuliste meetmete võtmist kõnealuste kohustuste täitmatajätmise korral liikmesriikide poolt;

10.  avaldab kahtlust, kas Taani Kuningriik on seoses Thule lennuõnnetuse ja selle tagajärgedega täitnud täies ulatuses direktiivist 96/29/EURATOM tulenevad kohustused;

11.  väljendab tõsist muret praeguste puudujääkide pärast elanikkonna tervise kaitsmise valdkonnas seoses tuumaenergia sõjalistel eesmärkidel kasutamisega;

12.  palub komisjonil esitada kõnealuse tühimiku täitmiseks ettepanek, mis käsitleks tuumaenergia sõjalistel eesmärkidel kasutamise olulise tähtsusega mõju rahvatervisele ja keskkonnale;

13.  märgib, et EURATOMi asutamislepingu põhisätteid ei ole alates selle jõustumisest oluliselt muudetud ja et need on vaja ajakohastada;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Taani Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.

• [1]  EÜT L 159, 29.6.1996, lk 1.
• [2]  Kohtuasi 187/87 Saarland [1988] EKL 5013, punkt 11.
• [3]  Kohtuasi 70/88 parlament vs nõukogu [1991] EKL I-4529, punkt 14.

SELETUSKIRI

1. J. Carswelli esitatud petitsiooni taust (petitsioon 720/2002)

21. jaanuaril 1968. aastal kukkus Thule õhuväebaasis Loode-Gröönimaal alla USA pommitaja B-52 mitme tuumarelvaga pardal, mille tagajärjel sattus keskkonda mitu kilo sõjaotstarbel kasutatavat plutooniumi. Seitsmest meeskonnaliikmest kuuel õnnestus edukalt katapulteeruda. Plutoonium saastas siiski lume ja jää vahetult allakukkumise kohas ning tugev tuul ja vesi kandsid selle ulatuslikule territooriumile laiali. Hooldustööde tegemiseks ja teiste mittesõjaliste teenuste osutamiseks oli õhuväebaasi tööle võetud üle tuhande Taani tsiviiltöötaja.

Taani tsiviiltöötajad, Gröönimaa kohalikud elanikud ja USA töötajad tormasid õnnetuskohale, et üritada ette võtta päästeoperatsioone. Järgnevalt juhtis USA kiirguse likvideerimise operatsioone antud piirkonnas, mille käigus osalesid saastatud materjali kõrvaldamises koos USA töötajatega Taani vabatahtlikud. Vabatahtlikest ei olnud kellelgi kogemusi ega väljaõpet kiirgusega saastunud materjali käsitsemise alal. Pärast kiirguse likvideerimise operatsioone viis USA sõjavägi korrapäraselt läbi USA õhujõudude nende töötajate tervisekontrolli, kes teenisid Thules lennuki allakukkumise ajal ja pärast seda. Taani valitsus ei korraldanud samasugust tervisekontrolli Taani tsiviiltöötajatele ega gröönimaalastele, kellest paljud jätkasid töötamist Thule baasis ja elamist selles piirkonnas veel aastaid.

Lennuki allakukkumise ajal töötas petitsiooni esitaja Thule õhuväebaasis tsiviiltöötajana (ekspediitorina) ja jätkas seal elamist ja töötamist 1971. aastani. Nimetatud ajavahemikul viibis petitsiooni esitaja aeg-ajalt lennuki allakukkumise kohas ja osales saastunud jäätmete kõrvaldamise korraldamises kiirguse likvideerimise operatsioonide käigus. Lisaks sellele kasutas ta samuti kui paljud teised Thule töötajad jookides lähedal asuva fjordi jääd. 1980. aastatel halvenes petitsiooni esitaja tervislik seisund järsult ja hiljem diagnoositi tal söögitoru ja mao vähkkasvaja. Ta on läbi teinud kaheksa operatsiooni ja ta on võetud mitmeid kordi üheks päevaks haiglasse. Hiljuti diagnoositi tal kilpnäärmehaigus.

Petitsiooni esitaja heidab ette, et Taani asutused ei evakueerinud töötajaid tookord piirkonnast, ei hoiatanud neid ning ei teavitanud neid laiaulatuslikust kiirgusest, samuti ei viinud läbi vajalikke hilisemaid tervisekontrolle ega uuringuid. Ta väidab, et tema seisundi põhjuseks oli kokkupuude 1968. aastal allakukkunud lennukis olnud tuumarelvadest pärit plutooniumiga. Vastavalt sellele nõuab petitsiooni esitaja õnnetusjuhtumi ja selle järelmõjude kohta olemasolevate andmete kättesaadavaks tegemist, samuti korrapäraste tervisekontrollide läbiviimist.

Petitsiooni põhiväide on, et Taani valitsus ei ole järginud nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiivi 96/29/EURATOM, millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest (EÜT 1996 L 159, lk 1; edaspidi „direktiiv”), sätteid.

Taani valitsuse varem avaldatud teaduslikud aruanded, milles märgiti, et oht inimtervisele ja keskkonnale puudus, on kahtluse alla seatud erasektori meditsiinilistes aruannetes ja Taani RISO riikliku labori kiirgusuuringute osakonna 2005. aasta esialgses aruandes Thule piirkonna saaste kohta. Surma- ja haigusjuhtumite arvu suurenemise tõttu seoses kiirgusega kokkupuute tõttu tekkinud vähiga Thule endiste töötajate hulgas asutasid endised töötajad 1986. aastal ühenduse (Foreningen For Straaleramte Thulearbejdere) võimalike 1968. aasta lennuõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisehäirete uurimiseks. Kuna töötajatele ei viidud Thules kiirgusega kokkupuute seisukohast läbi eraldi tervisekontrolli, nõudis ühendus Taani valitsuselt juurdepääsu vastavatele keskkonnakiirguse aruannetele. Nende alusel kavatsesid nad hinnata oma tõenäolisi kiirgusdoose ja võimalikku mõju oma tervisele. Arvukatele järelepärimistele vaatamata ei ole kõnealuseid aruandeid neile kunagi esitatud. Petitsiooni esitaja märgib, et Taani valitsus võttis eelnevalt vastu poliitilise otsuse mitte teha Thules ellujäänute tervisealaste kaebuste kohta teadusuuringuid ja pakkuda neile selle asemel ex gratia alusel rahalist hüvitist tekkinud psühholoogilise kahju eest. Kõnealust hüvitist maksti kõikidele isikutele, kes viibisid või sõitsid läbi kiirgusega saastunud õnnetuspaiga lähedusest ajavahemikul 21. jaanuarist 1968 kuni 17. septembrini 1968, välja arvatud Taani valitsuse teadlased ja USA töötajad. Hüvitist said hinnanguliselt 2400 isikut ning ei tehtud vahet kiirguse likvideerimise operatsioonides osalenute ja teiste, näiteks kohalike elanike või läbisõitjate vahel, kes nendes operatsioonides ei osalenud. Raportöörile on esitatud tõendid vähemalt kahe juhtumi kohta, kus kliinikus keelduti rahuldamast patsiendi järelravi nõuet põhjendusega, et nimetatud hüvitis lahendas asja lõplikult.

Petitsioonikomisjon tunnistas 14. märtsil 2003 Carswelli petitsiooni vastuvõetuks.

2. Ühenduse õiguse ajutine kohaldamine petitsioonis sisalduvate asjaolude suhtes

Kas direktiivi on võimalik kohaldada 1968. aasta lennuõnnetuse suhtes, mis toimus enne direktiivi jõustumist ja enne Taani Kuningriigi ühinemist Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepinguga (edaspidi „EURATOMi asutamisleping”)?

Komisjon on kinnitanud, et direktiivi 96/29/EURATOM ei ole võimalik kohaldada õnnetusjuhtumi tagajärgede suhtes, mis toimus 1968. aastal, kui Taani Kuningriik ei olnud isegi veel liikmesriik. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse ühenduse uusi eeskirju põhimõtteliselt enne uue eeskirja jõustumist esinenud olukordade tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes. Euroopa Kohus on kohaldanud kõnealust põhimõtet näiteks diskrimineeriva menetlusnõude kasutamise suhtes asjaoludele, mis eelnesid Austria ELiga ühinemisele[1].

Eespool toodud tõlgenduse kasuks räägib asjaolu, et Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIÕK”) on järjekindlalt kinnitanud oma õiguspädevust ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 2 ja 8 kohaldatavust kiirgusega kokkupuutumise tagajärgedele enne EIÕK õiguspädevuse tunnustamist liikmesriigi poolt. 1958. aastal Jõulusaarel kiirgusega kokku puutunud RAFi sõjaväelase haige tütre hagi ei tunnistatud vastuvõetamatuks asjaolu tõttu, et Ühendkuningriik tunnustas EIÕK õiguspädevust alles 1966. aastal[2].

EURATOMi asutamisleping oli Taani Kuningriigi suhtes viivitamata kohaldatav ja siduv alates ühinemiskuupäevast, millest tulenevalt kuulus see kohaldamisele enne Taani Kuningriigi ühendustega ühinemist esinenud olukordade tulevikus tekkivatele tagajärgedele. Järelikult on ebaoluline, et lennuõnnetus toimus enne Taani ühinemist EURATOMi asutamislepinguga, tingimusel et nimetatud lennuõnnetuse tagajärjed kestavad edasi. Silmas pidades kiirgusega kokkupuutumise pikaajalist mõju inimtervisele (kiirgusest põhjustatud vähktõve ja haiguste peiteaeg ulatub 20 aastast 60 aastani) on kõik seni ellujäänud jätkuvalt ohus ja vajavad kiiremas korras nõuetekohast tervisekontrolli. Seetõttu on väljaspool kahtlust, et 1968. aasta lennuõnnetuse järelmõjud kestsid edasi kuni asjaomase kuupäevani, milleks on 13. mai 2000.[3]

3. EURATOMi asutamislepingu territoriaalne kohaldatavus Gröönimaa suhtes

Siinkohal tekib küsimus, kas direktiivi on võimalik kohaldada Gröönimaal toimunud lennuõnnetuse tagajärgede suhtes, kui EURATOMi asutamisleping lakkas Gröönimaa suhtes kehtimast 1. jaanuaril 1985.

Lennuki allakukkumise ajal oli Gröönimaa osa Taani Kuningriigi territooriumist. Mis puudutab aga EURATOMi asutamislepingu territoriaalset kohaldatavust, siis on oluline silmas pidada Euroopa Ühenduste asutamislepingute Gröönimaad käsitlevat muutmislepingut (EÜT L 29, 01/02/1985, lk 1, edaspidi „Gröönimaa leping”). Kõnealuse lepingu artikkel 5 muutis EURATOMi asutamislepingu artiklit 198 järgmiselt: „Käesolev leping ei laiene Gröönimaale”. Kuna Gröönimaa leping jõustus 1. jaanuaril 1985 (vt artikkel 6), siis järelikult EURATOMi asutamisleping pärast nimetatud kuupäeva Gröönimaa suhtes kohaldamisele ei kuulu.

EURATOMi asutamisleping kehtis Gröönimaa suhtes niisiis kaheteistkümne aasta jooksul alates Taani ühinemisest 1973. aastal kuni Gröönimaa lepingu jõustumiseni. Kui siiski eeldada, et viimati nimetatud lepingul puudub tagasiulatuv mõju, on Taani Kuningriik jätkuvalt seotud kehtivate õiguslike kohustustega enne 1. jaanuari 1985 Gröönimaa territooriumil aset leidnud sündmuste osas. Lisaks sellele ei piirdu 1968. aasta lennuõnnetuse järelmõjud inimtervisele Gröönimaaga, sest on ilmne, et paljud töötajad, nende hulgas Euroopa kodanikud, on alates sellest ajast elama asunud Taani maismaaterritooriumile. Järelikult on Taani Kuningriik kohustatud teostama tervisekontrolli ja andma asjakohast teavet isikutele, kes kannatavad Thule lennuõnnetuse pikaajaliste mõjude tõttu ikka veel tervisehäirete all, vaatamata Gröönimaa väljajätmisele EURATOMi asutamislepingu territoriaalsest kohaldamisalast. Sellega seoses on oluline märkida, et direktiivi sätted ei kohusta liikmesriiki üheselt võtma sekkumismeetmeid samas kohas, kus kiirgusavarii toimus. Tegelikult oleks võimalik tagada kohustuste täitmine teises kohas liikmesriigi territooriumil.

Järelikult tuleb kindlaks teha, kas direktiivi sätted kohustavad Taani Kuningriiki võtma petitsiooni esitaja poolt nõutud meetmeid.

4. EURATOMi asutamislepingu kohaldatavus sõjavälisele tegevusele

Komisjon väitis petitsioonikomisjonile esitatud suulistes avaldustes, et EURATOMi asutamisleping ja selle alusel vastuvõetud teisesed õigusaktid ei kuulu petitsiooni asjaoludele kohaldamisele, sest „asutamislepingut ei kohaldata tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise suhtes”[4].

Reaktori Jason kohtuasjas C-61/03 jõudsid nii kohtujurist kui ka Euroopa Kohus arvamusele, et läbirääkimiste käigus enne EURATOMi asutamislepingu sõlmimist tuli selle kohaldamine sõjalistel eesmärkidel kasutatavale tuumaenergiale kõne alla, kuid see küsimus jäeti lahendamata. Kohus tunnistas Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa argumendid vastuvõetavaks, kusjuures asjaolu, et Euroopa Ühenduse asutamislepingus sisalduvad avaliku julgeolekuga seotud erandid, kuid EURATOMi asutamislepingus need puuduvad, tähendas, et EURATOMi asutamisleping ei laiene selgesõnaliselt üldse sõjalistel eesmärkidel kasutatavale tuumaenergiale.

„Siiski on ilmne, et selliste sätete kohaldamine rajatistele, uurimisprogrammidele ja muudele sõjalistele tegevustele võib ohustada liikmesriikide olulisi riigikaitsehuve. Järelikult, nii nagu Ühendkuningriik ja Prantsuse Vabariik on õigesti väitnud, kõnealuses asutamislepingus mistahes erandi puudumine, millega sätestatakse tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigid kasutada ja kaitsta oma olulisi huve, lubab järeldada, et sõjalise valdkonnaga seotud tegevused jäävad asutamislepingu kohaldamisalast välja.”[5]

EURATOMi asutamislepingu osutatud kitsendav tõlgendus leidis kinnitust kohtuasjas C-65/04 allveelaeva Tireless kohta[6].

Mitmetel põhjustel tuleb siiski petitsiooniga seotud eriasjaolusid kahest eespool nimetatud kohtulahendist eristada.

Reaktori Jason kohtuasja punktist 36 ilmneb, et sõjaväevaldkonna EURATOMi asutamislepingu kohaldamisalast väljajätmise ajendiks on kaitsta „liikmesriikide olulisi riigikaitsehuve”. Seda kinnitab punkti teine lause, mis märgib, et selgesõnalise erandi puudumine EURATOMi asutamislepingus takistaks liikmesriikidel adekvaatselt „kaitsta oma [olulisi] huve“. Seetõttu on ilmne, et Euroopa Kohus seostas kitsendava tõlgenduse ilmselgelt vajadusega kaitsta liikmesriikide olulisi riigikaitsehuve.

Reaktori Jason kohtuasjas käsitleti EURATOMi teatud teabevahetusnõuete kohaldamist sõjaväe likvideeritud tuumareaktorist pärineva radioaktiivse saaste kõrvaldamisele Ühendkuningriigi poolt. Tuumaallveelaeva Tireless kohtuasjas käsitleti samuti teabevahetusnõuete kohaldamist Ühendkuningriigi operatiivkavale Gibraltari evakueerimiseks kiirgusavarii korral tuumareaktoriga sõjaväeallveelaeva hooldus- ja remonditööde ajal. Mõlemal juhul käsitleti liikmesriigi kohustusi tuumaenergia kasutamisel sõjalistel eesmärkidel, antud juhul ühe ja sama liikmesriigi poolt.

Tundub olevat põhjendamatu järeldada, et sõjalistel eesmärkidel kasutatava tuumaenergia välistamise ajendiks oli asjaolu, et iga liikmesriigi kaitsehuvid võiksid olla ohustatud, lisamata täiendavat seost liikmesriigiga. Seetõttu ei ole võimalik, et erand hõlmab tuumaenergia kasutamist kolmanda riigi poolt juhul, kui liikmesriik ei ole andnud selleks luba (st nõustunud, tunnistanud kõnealust kasutust, võttes selle seetõttu enda omandusse), aga oht tervisele paikneb selgelt kõnealuses liikmesriigis. Sellise stsenaariumi korral ei ole liikmesriigi olulised riigikaitsehuvid mingil viisil ohustatud.

Seetõttu laienevad EURATOMi asutamislepingu tervisekaitse- ja ohutussätted olukordadele, kus kaitsehuvi ei ole kuidagi antud (või teise) liikmesriigiga seotud ning veelgi enam, kus tuumaenergia kasutamine rikub rahvusvahelist kokkulepet ning ainuke võimalik seos seisneb selles, et tuumamaterjal sattus keskkonda liikmesriigi territooriumil. Lisaks sellele ei taotle kirjeldatud tõlgendus kohustusliku juhtumipõhise hindamise sisseviimist selle kohta, kas mängus on oluline riigikaitsehuvi. Selline lähenemisviis, mida komisjon Euroopa Kohtus pooldas, lükati selgesõnaliselt tagasi.

Kohaldades eespool toodud analüüsi petitsiooni asjaoludele, ei ole Taani Kuningriigil kunagi olnud riiklikku tuumaprogrammi tuumaenergia tsiviil- või sõjalistel eesmärkidel kasutamiseks. See tähendab, et (erinevalt Ühendkuningriigist ja Prantsusmaast) ei ole Taani kunagi tegelenud tuumaenergia kasutamisega sõjalistel eesmärkidel, mis vabastaks ta EURATOMi asutamislepingu või teiseste õigusaktide aruandekohustustest või teistest kohustustest. Puuduvad tõendid, mis seostaksid kõnealuse järelevalve Taani käimasoleva kaitsetegevusega tuumaenergia sõjalistel eesmärkidel kasutamisel.

Kõne all oleva kiirgust tekitava õnnetusjuhtumi põhjustasid Ameerika Ühendriigid, kolmas riik, mitte Taani. Kuigi B-52 allakukkumise ajal oli Taanil Ameerika Ühendriikidega kaitseleping, keelas see leping Ameerika Ühendriikidel ladustada või paigutada tuumarelvi Gröönimaale või lennata selliste relvadega Taani õhuruumis. Taani valitsus kinnitas Taani elanikele avalikult, et Ameerika Ühendriikidele ei ole antud ega anta luba tuumarelvade ladustamiseks, paigutamiseks või nendega lendamiseks ning selles osas ei teinud Taani parlament kaitselepingusse ühtegi muudatust. Kahepoolsele lepingule viitamine ei ole seetõttu antud juhul mingil viisil määrav. Teatud sõjalisi operatsioone hõlmava lepingu olemasolu iseenesest ei tähenda, et sellest tulenevalt on kolmanda riigi igasugune sõjaline tegevus liikmesriigi territooriumil de facto EURATOMi asutamislepingu kohaldamisalast välja jäetud. Selline järeldus oleks meelevaldne ja ei oleks mõistlik.

5. Asjakohane esmane õigus ja selle tõlgendamine Euroopa Kohtu poolt

EURATOMi asutamislepingu (EA) artikli 2 lõikes b on märgitud, et ühendus peab vastavalt EURATOMi asutamislepingus sätestatule „kehtestama ühtsed ohutusnormid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ning tagama, et neid järgitaks”.

EURATOMi asutamislepingu II jaotis pealkirjaga „Sätted tuumaenergiaalase arengu soodustamise kohta” sisaldab 3. peatükki pealkirjaga „Tervisekaitse”, mis koosneb artiklitest 30–39.

Kõnealuses kontekstis nõutakse EA artikli 30 esimeses lõigus eelkõige, et „(ü)henduse piires kehtestatakse põhistandardid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest”. Nagu on sätestatud kõnealuse artikli teises lõigus, tähendab väljend „põhistandardid”:

„a)suurimaid lubatud doose, mis tagavad piisava ohutuse;

b) suurimaid lubatud kiiritus- ja saastetasemeid;

c) töötajate meditsiinilise järelevalve põhimõtteid.”.

EA artiklis 31 on kehtestatud nimetatud põhistandardite väljatöötamise ja vastuvõtmise menetlus, samal ajal kui EA artikli 32 esimeses lõigus antakse võimalus nende läbivaatamiseks või täiendamiseks komisjoni või liikmesriigi taotlusel kooskõlas artiklis 31 sätestatud menetlusega.

Euroopa Kohus on märkinud, et EURATOMi asutamislepingu tervisekaitse- ja ohutuse alane peatükk moodustab „ühtse terviku, mille kohaselt on komisjonil olulise ulatusega volitused elanike ja keskkonna kaitsmiseks tuumasaaste ohtude eest”[7]. Euroopa Kohus on samuti toetanud kõnealuste sätete laia tõlgendamist, et „tagada elanikkonna tervise järjepidev ja tõhus kaitse ioniseerivast kiirgusest tulenevate ja ükskõik millisest allikast lähtuvate ohtude eest”[8]. Lisaks on Euroopa Kohus selgesõnaliselt märkinud, et kõnealune lai tõlgendus kuulub kohaldamisele konkreetsele direktiivile käesolevas petitsioonis käsitletavas küsimuses[9].

6. Direktiivi materiaalne kohaldamisala

EURATOMi asutamislepingu artiklite 31 ja 32 alusel vastu võetud direktiivi eesmärgiks on kehtivate põhistandardite[10] läbivaatamine, arvestades kiirguskaitset puudutavate teaduslike teadmiste arengut.

Direktiivi kohaldamisala on sätestatud selle pealkirja „Kohaldamisala” kandva II jaotise artiklis 2 ja on väidetavalt laiaulatuslikum kui eelnevates direktiivides, mis kõnealuse direktiiviga asendati, eelkõige direktiivis 80/836 EURATOM, 15. juuli 1980[11].

Artikli 2 lõikes 1 sätestatakse:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse iga tegevuse suhtes, millega kaasneb ioniseeriva kiirguse oht kas tehislikust kiirgusallikast või looduslikust kiirgusallikast, kui looduslikke radionukliide töödeldakse või on töödeldud nende radioaktiivsus-, lõhestuvus- või fertiilsusomaduste tõttu, ning need tegevused hõlmavad järgmist:

a) radioaktiivsete ainete tootmine, töötlemine, käitlemine, kasutamine, hoidmine, ladustamine, transport, ühendusse importimine ja sealt eksportimine ning lõpphoiustamine;

b) selliste elektriseadmete kasutamine, mis kiirgavad ioniseerivat kiirgust ja mille koostises on üle 5 kV potentsiaalivahega töötavad komponendid;

c) liikmesriigi poolt kindlaks määratud muu tegevus.”

Lisaks sätestatakse artikli 2 lõikes 3 järgmist:

„Kooskõlas IX jaotisega kohaldatakse seda ka sekkumise suhtes kiirgusavariide korral või püsiva kiirgusega kokkupuute korral, mis tuleneb kiirgusavarii või peatatud või eelneva tegevuse või töö tagajärgedest.”(lisatud allakriipsutus).

Selles osas kujutab pealkirja „Kohaldamisala” II jaotise artiklis 2 sisalduv viide „püsiva kiirgusega kokkupuute korral, mis tuleneb kiirgusavarii või peatatud või eelneva tegevuse või töö tagajärgedest” endast direktiivi kohaldamisala otsest laiendamist varasemate õigusaktidega võrreldes.

III peatükk „Kiirgusega kokkupuutuvate töötajate tervisekontroll” kehtestab tervisekontrolli üksikasjalikud nõuded, mis hõlmavad tervisekontrolli jätkamise võimalust ka pärast töötamise lõppu niikaua, kui see on vajalik asjaomase isiku tervise kaitsmiseks (artikli 31 lõige 3) ja nõuet säilitada tervisekontrolli kaarti niikaua, kuni üksikisik on või oleks saanud 75aastaseks, kuid mitte vähem kui 30 aasta jooksul pärast kiirgusega seotud töö lõppu (artikkel 34).

Lisaks sätestatakse IV peatükis „Liikmesriikide ülesanded kiirgusega kokkupuutuvate töötajate kaitsmisel” artiklis 38 järgmist:

„1. Liikmesriigid seavad sisse inspekteerimissüsteemi või -süsteemid, et tagada käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud sätete järgimine ning algatada vajaduse korral järelevalve- ja sekkumismeetmed.

2. Liikmesriigid nõuavad, et töötajal oleks taotluse korral juurdepääs tema individuaalse järelevalve tulemustele, sealhulgas mõõtmistulemustele, mida võidi hindamisel kasutada, ning andmetele tema dooside hindamise kohta tööruumides tehtud mõõtmiste alusel.

(...)

5. Liikmesriigid hõlbustavad Euroopa Ühenduses pädevate asutuste, tunnustatud arstide, tunnustatud töötervishoiuteenistuste, ekspertide ja tunnustatud dosimeetriateenistuste vahelist teabevahetust töötaja eelnevate dooside kohta, et viia enne töölevõtmist või A-kategooria töötajaks liigitamist läbi artiklis 31 sätestatud arstlik läbivaatus ning kontrollida töötajate edasist kiirgusega kokkupuudet.”

Sekkumise küsimuses sätestatakse direktiivi IX jaotise 2. jaos „Sekkumine püsiva kiirgusega kokkupuute korral” artiklis 53 järgmist:

„Kui liikmesriigid on tuvastanud olukorra, millega kaasneb kiirgusavarii või eelneva tegevuse tagajärgedest tulenev püsiv kokkupuude kiirgusega, peavad nad vajaduse korral ja kokkupuuteohu ulatust arvestades tagama, et:

a) asjaomane ala piiritletakse;

b) korraldatakse kokkupuute järelevalve;

c) võetakse tegelikust olukorrast lähtudes vajalikud sekkumismeetmed;

d) nähakse ette piiritletud alal asuvatele maa-aladele või hoonetele juurdepääsu ning nende kasutamise kord.”

7. Direktiivi kohaldatavus petitsiooni asjaoludele

Direktiivi III peatükis sisalduva töötajate mõiste osas võiks tõmmata paralleeli kõnealuse mõiste laia tõlgendusega Euroopa Ühenduse asutamislepingu tähenduses. Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, et tegemist on sõltumatu, ühenduse tasandil mõistega, olenemata asjaomase tegevuse liigitamisest liikmesriikide õiguses[12]. Järelikult nii kaua, kuni tunnustatakse Euroopa Kohtu poolt kehtestatud kriteeriume, oleks meelevaldne välistada üks isikute kategooria (näiteks kiirguse likvideerimise operatsioonides osalenud isikud) lihtsalt selle tõttu, et nad ei olnud õhuväebaasis alaliselt tööl.

Samuti on oluline, et direktiiv sisaldab terve rea sätteid, mis käsitlevad vajadust astuda tegevusse palju aastaid pärast minevikusündmuse toimumist. Artikli 31 lõikes 3 on näiteks ette nähtud tervisekontrolli jätkamise võimalus ka pärast töötamise lõppu niikaua, kui see on vajalik asjaomase isiku tervise kaitsmiseks. Artiklis 34 on kehtestatud nõue säilitada tervisekontrolli kaarti niikaua, kuni üksikisik on või oleks saanud 75aastaseks, kuid mitte vähem kui 30 aasta jooksul pärast kiirgusega seotud töö lõppu.

Direktiivi artikli 38 kohaselt on Taani Kuningriik seetõttu kohustatud algatama „vajaduse korral järelevalve- ja sekkumismeetmed” seoses Thule lennuõnnetuse praeguste tagajärgedega.

Artikli 53 kohaselt on Taani Kuningriik samuti kohustatud korraldama „kokkupuute järelevalve” ja võtma „tegelikust olukorrast lähtudes vajalikud sekkumismeetmed”. Kuigi punktides a ja d viidatakse vastavalt alale ja piiritletud alale, ei ole punktides b ja c geograafilisi piiranguid ette nähtud.

Kõik liikmesriigid on tõepoolest kohustatud rakendama ja kohaldama direktiivi tõhusalt ja viivitamata ning komisjon lepingute hoidjana on kohustatud võtma nimetatud kohustuste täitmatajätmise korral jõulisi meetmeid.

8. Euroopa inimõiguste konventsioonist lähtuvad võimalikud kohustused

Euroopa Kohus on järjekindlalt leidnud, et „põhiõigused moodustavad lahutamatu osa selle õiguse üldpõhimõtetest, mille täitmist see tagab. Sellel eesmärgil leiab Euroopa Kohus inspiratsiooni liikmesriikidele omastest põhiseaduslikest traditsioonidest ja inimõiguste kaitset käsitlevatest suunistest rahvusvahelistes lepingutes, mille väljatöötamisel on liikmesriigid teinud koostööd või millele nad on alla kirjutanud (vt eriti lahendit kohtuasjas C-4/73 Nold v. komisjon [1974] EKL 491, punkt 13). Euroopa inimõiguste konventsioon on selles seoses eriti oluline (vt eriti kohtuasi C-222/84 Johnston v. Ulsteri Kuningliku Politseiüksuse ülemkonstaabel [1986] EKL 1651, punkt 18)”[13].

Selles osas on olemas EIÕK selgelt väljakujunenud kohtulahendid, milles märgitakse, et Euroopa inimõiguste konventsioonis keelatakse riigil võtta inimeselt elu tahtlikult ja seadusevastaselt ning veelgi enam, riik on kohustatud astuma asjakohaseid samme tema õiguspädevusse kuuluvate inimeste elude kaitsmiseks[14]. Ei ole kaugeltki selge, kas Taani Kuningriik on teinud kõik, mida oleks võinud temalt nõuda, et hoida ära petitsiooni esitaja elu vältimatu ohtu seadmine.

Lisaks sellele võib positiivne kohustus tekkida ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8 alusel. EIÕK on märkinud järgmist: „kui valitsus on hõivatud ohtlike tegevustega [näiteks tuumakatsetused], millel võivad olla varjatud kahjulikud tagajärjed kõnealustesse tegevustesse kaasatute tervisele, nõuab artiklis 8 sätestatud era- ja perekonnaelu puutumatus tõhusa ja kättesaadava menetluse loomist, mis võimaldaks asjaomastel isikutel saada kogu asjakohast olulist teavet”(allakriipsutus lisatud)[15]. Kõnealusele menetlusele vaatamata on oluline toetada petitsiooni esitaja õigust teada, mis võib temaga juhtuda, ilma et ta peaks seda küsima. Petitsiooni esitajal oli õigus saada teavet kõikide tagajärgede kohta, mis võisid kaasneda tema viibimisega lennuki allakukkumise piirkonnas[16]. Mis tahes hüvitist petitsiooni esitajale ka ei oleks makstud, ei õigusta see ebaproportsionaalset sekkumist tema põhiõigustesse, eriti õigusesse elule ning era- ja perekonnaelu puutumatusse.

9. Rahvatervise ja keskkonna kaitsmine tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamisega seotud ohtude eest

Eelmistes lõigetes väideti, et direktiiv kuulub kohaldamisele Thule lennuõnnetuse tagajärgedele. Teise sammuna on samavõrra oluline pöörata tähelepanu tühimikule, mille tõstsid esile kohtuasjad reaktor Jasoni ja tuumaallveelaeva Tireless kohta.

Tuumaenergia sõjaotstarbel kasutamise laiaulatuslik väljajätmine EURATOMi asutamislepingu kohaldamisalast võiks teatud asjaoludel osutuda ebaproportsionaalseks erandiks riigikaitsehuvide kasuks, mis ei aita mingil viisil kaasa kõnealuste huvide ning tervisekaitse- ja keskkonnakaitsealaste kaalutluste tasakaalustamisele. Näiteks olukorras, kus kaitsehuvi on äärmiselt nõrk ja tervisekaitse huvi eriti tugev, seisaks julgeolekuhuvi sellele vaatamata automaatselt esikohal. Liikmesriigi ebaoluline huvi kaalub edasise läbivaatamise võimaluseta üles olulise tähtsusega tervisekaitse- ja keskkonnanõuded. Mõlemas hiljutises kohtuasjas ei õnnestunud kohtujurist Geelhoedil veenda Euroopa Kohust valima nüansirikkam lähenemisviis. Tuumaallveelaeva Tireless kohtuasjas leidis kohus, et „elanikkonna tervisekaitse valdkonnas on tühimik. Kohtuotsuse sõnastusest ilmneb, et kohus on selle järeldusega leppinud.” (allakriipsutus lisatud).

Kohtu kõrvalmärkus, et liikmesriikidel on õigus võtta Euroopa Ühenduse asutamislepingu alusel sõjategevusega seotud tervisekaitse- ja ohutusmeetmeid, tunnustades tervisekaitse- ja keskkonnaalaste kaalutluste olulisust, viskab palli kindlalt ühenduse seadusandja poolele.

EURATOMi asutamislepingu kohaldamisala kitsendamine Euroopa Kohtu poolt „ei vähenda mingil viisil üliolulist elanikkonna tervise ja keskkonna tuumaenergia (sh sõjaotstarbelise) kasutamisega seotud ohtude eest kaitsmise eesmärki. Kuna EURATOMi asutamisleping ei anna ühendusele spetsiaalset meedet selle eesmärgini jõudmiseks, ei saa välistada seda, et asjakohaseid meetmeid on võimalik võtta EÜ asutamislepingu asjassepuutuvate sätete alusel“[17] (allakriipsutus lisatud).

Sellise toimingu täpne vorm ja sisu on jäetud ühenduse seadusandjate otsustada. Väljendatakse muret selle pärast, et peaaegu kaks aastat pärast Euroopa Kohtu esimest otsust, mis märkis ära EURATOMi asutamislepingu materiaalse kohaldamisala teatud piirangud, ei ole komisjon ikka veel esitanud konkreetset algatust. Kõnealuse tuvastatud tühimiku täitmine Euroopa Kohtu poolt esimesel võimalusel on ülioluline. Euroopa Parlament peaks seetõttu kasutama EÜ asutamislepingu artikli 192 lõikes 2 talle antud volitusi ja nõudma komisjonilt ettepaneku esitamist kõnealuses küsimuses.

Raportöör hoidub kindla õigusliku aluse esitamisest antud valdkonnas ettevõetavatele tegevustele. Siiski võib täheldada, et kõnealune küsimus võib osutuda nii mõnestki aspektist problemaatiliseks. Esiteks võiks EURATOMi asutamislepingu III peatükki käsitleda eriseadusena inimeste ja keskkonna kaitsmisel ioniseeriva kiirguse ohtude eest. See võiks aga tunduda olevat vastuolus Euroopa Kohtu eeldusega, nimelt et EÜ asutamisleping on piisavaks õiguslikuks aluseks. Teiseks sätestatakse EÜ asutamislepingu artikli 305 lõikes 2, et „(k)äesoleva lepingu sätetega ei kalduta kõrvale Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu sätetest”. Kolmandaks on EURATOMi asutamisleping EÜ asutamislepingust erinev juriidiline isik ning põhiseaduslepe selle praegusel kujul seda olukorda ei muudaks. Status quo säilitamine on mõnevõrra üllatav, eeldades, et EURATOMi asutamislepingu lisamise põhialus on sama mis Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu lisamise puhulgi[18]. Viis liikmesriiki kasutasid võimalust märkida, et „EURATOMi asutamislepingu põhisätteid ei ole alates selle jõustumisest oluliselt muudetud ja et need on vaja ajakohastada” ning palusid antud küsimuses kiiresti kokku kutsuda liikmesriikide valitsuste esindajate konverentsi[19]. Raportöör pooldab sellist lähenemisviisi, mille eeliseks on ühenduse õiguskorra järjepidevuse tagamine ning võimalus võtta heastavaid meetmeid rahvatervise ja keskkonna kaitses esinevate tühimike osas.

• [1]  Kohtuasi 122/96 Saldanha [1997] EKL I-5325, punkt 14.
• [2]  Kohtuasi 14/1997/798/1001 L.C.B. vs Ühendkuningriik, 9. juuni 1998. aasta otsus, punktid 30–41.
• [3]  Artikkel 55 sätestab, et liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid enne 13. maid 2000.
• [4]  Kohtuasi 61/03 komisjon vs Ühendkuningriik (reaktor Jason), 12. aprill 2005, punkt 44.
• [5]  Kohtuasi C-61/03, punkt 36.
• [6]  Kohtuasi 65/04 komisjon vs Ühendkuningriik, 9. märts 2006, seni avaldamata.
• [7]  Kohtuasi 187/87 Saarland [1988] EKL 5013, punkt 11.
• [8]  Kohtuasi 70/88 parlament vs nõukogu [1991] EKL I-4529, punkt 14.
• [9]  Kohtuasi 29/99, parlament vs nõukogu [2002] EKL I-11221, punkt 81.
• [10]  Nagu on sätestatud direktiivi preambulis, sätestas ühendus põhinormid esmakordselt 1959. aastal asutamislepingu artikli 218 kohaselt. Neid põhinorme muudeti järgnevalt viiel korral (1962, 1966, 1976, 1979 ja 1984).
• [11]  (EÜT L 246, 17/09/1980, lk 1–72). Direktiivi 80/836 artiklis 2 on selle kohaldamisala sätestatud järgnevalt: „Käesolevat direktiivi kohaldatakse looduslike ja tehislike radioaktiivsete ainete tootmisele, töötlemisele, käitlemisele, kasutamisele, hoidmisele, ladustamisele, transpordile ja lõpphoiustamisele ning kõikidele tegevustele, millega kaasneb ioniseerivast kiirgusest põhjustatud oht.”
• [12]  Kohtuasi 53/81 Levin [1982] EKL 1035, punkt 11; kohtuasi 75/63 Hoekstra [1982] EKL 177.
• [13]  Kohtuasi C-260/89, ERT [1991] EKL I-2925, punkt 41.
• [14]  Vt näiteks 19. veebruari 1998. aasta otsus, Guerra vs Itaalia, aruanded 1998-I, lk 227, punkt 58.
• [15]  9. juuni 1998. aasta otsus, McGinley ja Egan vs Ühendkuningriik, 10/1997/794/995-996.
• [16]  Ibid, Kohtunike De Meyeri, Valticosi ja Morenilla ühine eriarvamus.
• [17]  Kohtuasi C-61/03, punkt 44; kohtuasi C-65/04, punkt 28.
• [18]  Euroopa Tulevikukonvent, III töörühma lõpparuanne juriidilise isiku kohta, CONV 305/02, punkt 15.
• [19]  Euroopa põhiseaduse leping, Saksamaa Liitvabariigi, Iirimaa, Ungari Vabariigi, Austria Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi deklaratsioon nr 44.

MENETLUS

Pealkiri	1968. aasta Thule lennuõnnetuse tagajärjed rahvatervisele (petitsioon 720/2002)
Menetluse number	2006/2012(INI)
Aluseks olev(ad) petitsioon(id)	0720/2002
Raporti koostamise otsuse kuupäev	27.11.2006
Loa kinnitamisest istungil teada andmise kuupäev	19.1.2006
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev
Arvamuse esitamisest loobumine   otsuse kuupäev
Tõhustatud koostöö   istungil teada andmise kuupäev
Raportöör(id)   nimetamise kuupäev	Diana Wallis 27.11.2006
Endine raportöör / Endised raportöörid
Arutamine parlamendikomisjonis	27.2.2007		27.3.2007
Vastuvõtmise kuupäev	27.3.2007
Lõpphääletuse tulemused	+ - 0	16 1 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Robert Atkins, Margrete Auken, Simon Busuttil, Michael Cashman, Proinsias De Rossa, Janelly Fourtou, David Hammerstein Mintz, Carlos José Iturgaiz Angulo, Marcin Libicki, Maria Matsouka, Manolis Mavrommatis, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Luciana Sbarbati, Kathy Sinnott, Diana Wallis
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Thijs Berman
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Jens-Peter Bonde
Esitamise kuupäev	20.4.2007
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)	...