RAPORT Tervishoiuteenuste siseturu teenuste direktiivist väljajätmise mõju ja tagajärjed
10.5.2007 - (2006/2275(INI))
Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon
Raportöör: Bernadette Vergnaud
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
tervishoiuteenuste siseturu teenuste direktiivist väljajätmise mõju ja tagajärgede kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 16, 49, 50, artikli 95 lõiget 1 ja artiklit 152;
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 35;
– võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu 28. aprilli 1998. aasta otsust kohtuasjades C-120/95: Decker/koduabiliste haigekassa[1] ja C-158/96: Kohll/haigekassade liit[2], 12. juuli 2001. aasta otsust kohtuasjades C-157/99: Geraets-Smits ja Peerbooms[3] ja C-368/98: Vanbraekel jt[4], 25. veebruari 2003. aasta otsust kohtuasjas C-326/00: IKA[5], 13. mai 2003. aasta otsust kohtuasjas C-385/99: Müller-Fauré ja Van Riet[6], 23. oktoobri 2003. aasta otsust kohtuasjas C-56/01: Inizan[7], 18. märtsi 2004. aasta otsust kohtuasjas C-8/02: Leichtle[8] ning 16. mai 2005. aasta otsust kohtuasjas C-372/04: Watts[9];
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul[10] ja eelkõige selle artikli 2 lõike 2 punkti f ning põhjendusi 22 ja 23;
– võttes arvesse komisjoni 26. septembri 2006. aasta teatist pealkirjaga „Tervishoiuteenuste alase ühenduse meetme üle peetav arutelu” (SEK(2006)1195/4);
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni patsientide liikuvuse ja Euroopa Liidus toimuvate tervishoiualaste arengute kohta[11];
– võttes arvesse nõukogu järeldusi ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta[12];
– võttes arvesse asutamislepingu artikli 152 lõiget 5, mis sätestab subsidiaarsuse põhimõtte tervishoiu valdkonnas, ning võttes arvesse nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrust (EÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes[13], Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta[14] ning asutamislepingu artiklit 49;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A6‑0173/2007),
A. arvestades, et liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste organiseerimise, haldamise, osutamise ja rahastamise eest, mis on kõigis liikmesriikides erinevad;
B. arvestades, et Euroopa Kohus on langetanud mitmeid otsuseid, mis käsitlevad näiteks tervishoiuteenuste kättesaadavust, eelloamenetluste või kulude katmise kriteeriumite määratlemist ning lubavad ELi kodanikel vabalt liikuda, et kasutada tervishoiuteenuseid mõnes teises liikmesriigis;
C. arvestades, et nõukogu võttis oma 1.–2. juuni 2006. aasta järeldustes vastu Euroopa Liidu 25 tervishoiuministri avalduse ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta, mis on Euroopa tervishoiusüsteemide alus[15],
Põhimõtted
1. on arvamusel, et patsientide ja tervishoiutöötajate liikuvus tulevikus suureneb ning sellega suureneb patsientide valikuvabadus; arvab, et kõigile Euroopa kodanikele sõltumata nende sissetulekust või elukohast tuleb tagada võrdsete ja taskukohaste tervishoiuteenuste õigeaegne kättesaadavus vastavalt kõikehõlmavuse, kvaliteedi, ohutuse, pidevuse ja solidaarsuse põhimõtetele, aidates sellega suurendada liidu sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning samal ajal tagades riiklike tervishoiusüsteemide jätkusuutliku rahastamise; arvab, et kooskõlas nimetatud põhimõtetega võib patsientide ja tervishoiutöötajate liikuvus aidata parandada tervishoiuteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust;
2. märgib, et liikmesriigid ei edenda piisavalt tervishoidu, mille tulemusena piiratakse patsientide õigusi;
3. tuletab meelde, et neil liikmesriikidel, kes on järginud Euroopa Kohtu kehtivat pretsedendiõigust, ei ole tervishoiueelarved patsientide liikuvuse tõttu märkimisväärselt suurenenud;
4. võtab arvesse asjaolu, et liikmesriigid võivad rakendada eellubade süsteemi üksnes juhul, kui on tõestatud, et patsientide piiriülene liikuvus viib riikliku tervishoiueelarve tasakaalust välja; nõuab tungivalt, et liikmesriigid arvestaksid võimalusega rakendada katseaega, mille kestel eellubasid ei kasutata;
5. rõhutab, et piiriüleste tervishoiuteenuste kättesaadavus on vajalik kodanike ühendusesisese vaba liikumise saavutamiseks ning see aitab tõsta liikmesriikide tööhõivet ja konkurentsivõimet;
6. rõhutab vajadust vähendada piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamise ja osutamisega seotud bürokraatiat;
7. märgib, et piiriüleste tervishoiuteenustega seonduva bürokraatia vähendamiseks tuleb täiustada elektroonilisi patsientide identifitseerimise ja patsientide hüvitamistaotluste registreerimise süsteeme;
8. kutsub komisjoni aktiivselt toetama e-tervishoiu ja telemeditsiini kasutuselevõttu;
9. märgib, et vastavalt asutamislepingu sätetele lasub liikmesriikidel esmane vastutus oma kodanikele tõhusa ja kvaliteetse tervishoiu tagamise eest; rõhutab, et sel eesmärgil peavad nad suutma kasutada nii ELi, mitmepoolsel kui ka kahepoolsel tasandil asjakohaseid reguleerimisvahendeid oma riiklike tervishoiusüsteemide ja -asutuste haldamiseks, ning et nende volituste kasutamisel peavad nad alati järgima asutamislepingute sätteid ja subsidiaarsuse põhimõtet;
10. märgib, et ei saa rahulduda tervishoiuteenuste osas valitseva õigusliku ebaselguse olukorraga ning et tervishoiupoliitika sõnastamiseks ei piisa üksikjuhtumeid käsitlevatest Euroopa Kohtu otsustest;
11. rõhutab, et tervishoiuteenustele kohaldatakse asutamislepingutes sisalduvaid eeskirju, sealhulgas üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid ja Euroopa Kohtu otsuseid käsitlevaid erisätteid, ning rõhutab, et tervishoiuteenuste osutajatel on täielik õigus igasse liikmesriiki asuda ja seal teenuseid osutada, kui nad järgivad siseriiklikke ja ELi eeskirju; rõhutab samuti, et patsientidel on täielik õigus otsida ravi mis tahes liikmesriigis;
12. märgib, et kuigi tervishoiusüsteemid ei kuulu ühenduse pädevusse, on piiriülene iseloom sellistel tervishoiusüsteemidega seotud küsimustel nagu ravimite ja ravi kättesaadavus, patsiente puudutav teave ning kindlustusfirmade ja tervishoiutöötajate liikumine; märgib, et Euroopa Liit peab nimetatud küsimustega tegelema;
13. märgib, et igal juhul peab patsientidel olema võrdne juurdepääsuvõimalus asjakohasele ravile võimalikult kodu lähedal ja oma emakeeles; arvab, et nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/105/EMÜ, mis käsitleb läbipaistvust[16], tuleks kohaldada paremini, nii et ravimid jõuaksid kiiremini turule, toetataks ravimite ohutust ja nendega seotud innovatsiooni ning propageeritaks rohkem turustamislubade andmise tsentraliseeritud menetluse kasutamist;
14. rõhutab, et tervishoiuteenuste kättesaadavuse osas peavad liikmesriigid tagama teiste liikmesriikide elanike, nii era- kui ka riiklike patsientide võrdse kohtlemise;
15. märgib, et patsientidele peab olema kättesaadav teave selle kohta, millised tervishoiuteenuste osutajad on rahvusvaheliselt akrediteeritud, ning et sõltumata nende asukohast ELis peavad akrediteeritud tervishoiuteenuste osutajad tagama teenuste ohutuse rahvusvaheliste mõõdetavate kvaliteedinäitajate põhjal;
16. väidab, et kõiki tervishoiuga seotud poliitilisi algatusi peaks võimalikult suurel määral reguleerima parlamendi õigusloome, mitte aga üksikjuhtumeid käsitlevad Euroopa Kohtu otsused;
17. on arvamusel, et patsientide ohutus ning õigused pole piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel tagatud ning et eksisteerib õiguslik ebakindlus kuluhüvitusmehhanismide, riigiasutuste reguleerimisalase teabe jagamise kohustuse, nii esmase kui ka järelravi eest hoolitsemise kohustuse ning erapatsiente puudutavate riskijuhtimise sätete osas;
Mõisted
18. taotleb tervishoiuteenuste mõiste täpset määratlemist ja selgitamist, millised tervishoiusüsteemi elemendid on sellega seoses asjakohased;
19. märgib, et tervishoiuteenused järgivad eesmärke, mis on võrreldavad teiste üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenustega selles mõttes, et need rajanevad solidaarsuse põhimõttel, on sageli integreeritud liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemidesse, on isikukesksed, tagavad, et kodanikud saavad kasutada oma põhiõigusi ja kõrgetasemelist sotsiaalkaitset, ning tugevdavad sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;
20. on arvamusel, et kõik tervishoiuteenustega seotud ühenduse meetmed peaksid olema kooskõlas üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenustega seotud ühenduse meetmetega;
21. taotleb, et Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses kasutatavate kontseptsioonide igasuguse selgemaks muutmisega ei muudetaks Euroopa Kohtu saavutatud tasakaalu rahvatervise valdkonnas kehtivate liikmesriikide õiguste ning üksikpatsientide õiguste vahel; sellega seoses tuletab meelde, et mõistliku ooteaja mõiste määratlemise puhul on Euroopa Kohus selgelt osutanud, et see määratakse kindlaks üksnes iga patsiendi tervisliku seisundi põhjal ning et nimetatud hinnangu andmisel ei tohiks olla mingit osa majanduslikel kaalutlustel;
22. taotleb tervishoiuteenuste mõiste selget määratlemist, et selgitada ja selgelt piiritleda antud valdkonna tulevaste õigusaktide kohaldamisala;
23. osutab asjaolule, et Euroopa Kohtu pretsedendiõigus on vahetult kohaldatav ega nõua rakendusmeetmeid; osutab eriti sellele, et komisjon peaks tagama, et teises liikmesriigis osutatud ambulatoorsete teenuste kulude hüvitamiseks ei oleks vaja luba taotleda;
24. teises liikmesriigis osutatavate haiglateenustega seoses märgib, et loa andmise menetlus peab tagama patsientidele kaitse oma riigiasutuste meelevaldsete otsuste eest; märgib, et patsientide vaba liikumise soodustamiseks Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse valguses, ilma et see kahjustaks liikmesriikide planeerimiseesmärke, tuleks haiglaravi määratleda kitsalt ravina, mida saab korraldada üksnes haigla infrastruktuuris, mitte aga näiteks arstikabinetis või patsiendi kodus; märgib eriti, et igasugust loa andmisest keeldumist peab saama vaidlustada kohtu- või sellega sarnaneval menetlusel, ning et iga patsiendi terviseseisundi hindamiseks tuleks püüda saada täiesti objektiivne ja erapooletu hinnang sõltumatutelt ekspertidelt;
Patsientide liikuvus
25. märgib, et liikuvus ja selle põhjused on väga erinevad oma riikliku tervishoiusüsteemi poolt välisriiki suunatud patsientidel, välisriigis omal algatusel ravi otsivatel patsientidel, haigestunud turistidel, sisserändajatest töötajatel, üliõpilastel, pensionäridel ja kõigil, kes elavad mõnes ELi riigis väljaspool oma päritoluriiki või elavad piirialadel, ning rõhutab vajadust neid erinevusi poliitika kavandamisel arvesse võtta;
26. rõhutab, et tuleb vahet teha ühelt poolt piiriülestel tervishoiuteenustel, st teenustel, mida osutatakse mõlemal pool kahe liikmesriigi vahelist piiri, et tagada ja pakkuda patsientidele kergesti kättesaadavaid ja kvaliteetseid teenuseid, ning teiselt poolt Euroopa Liidus osutatavatel rahvusvahelistel tervishoiuteenustel, mille eesmärk on ravida haruldasi või harvaesinevaid haigusi ja/või haigusi, mille raviks on vaja haruldast ja väga kallist tehnoloogiat (raviteenuste oskusteabekeskused) või muuta kättesaadavaks selline ravi, mida patsiendi liikmesriik või tema asukohariik ei suuda praegusajal osutada;
27. palub komisjonil varustada kõiki liikmesriike iga-aastase statistikaga patsientide liikuvuse, kulude hüvitamisest keeldumiste arvu ja selliste keeldumiste põhjuste kohta;
28. tunnistades, et tervishoiupoliitika kuulub eelkõige liikmesriikide pädevusse ja rõhutades vajadust pakkuda kvaliteetseid tervishoiuteenuseid patsiendi päritoluriigis, tervitab siiski komisjoni algatust alustada konsultatsioone küsimuses, millisel kujul aitaksid ühenduse meetmed kõige paremini mõistliku tähtaja jooksul parandada patsientide juurdepääsu ohututele, kvaliteetsetele ja tõhusatele piiriülese iseloomuga tervishoiuteenustele, ning palub komisjonil esitada konkreetsed ettepanekud selles valdkonnas toimuva arengu toetamiseks ja jälgimiseks;
29. märgib, et küllaltki paljudel mitmetest liikmesriikidest pärit patsientidel ei ole ravijärjekordade tõttu võimalik saada mõistliku aja jooksul ravi oma riigis ning et seetõttu sõltuvad need patsiendid välismaal pakutavast ravist;
Patsientide teavitamise parandamine
30. märgib, kui raske on patsientidel saada selget ja täpset teavet tervishoiuteenustest, eriti piiriülestest teenustest, ning kui keerukaid menetlusi tuleb järgida; märgib, et nimetatud raskus, mida ei põhjusta ainuüksi keelebarjäärid, võib ohustada patsientide turvalisust;
31. arvab, et EL saab etendada olulist osa, et parandada patsientide teavitamist piiriüleste tervishoiuteenuste kättesaadavuse küsimustes;
32. märgib, et tervishoiualase teabe tulemuslik, läbipaistev jagamine ja vahetamine on eluliselt tähtis kooskõla tagamiseks ja tervishoiu kõrge taseme säilitamiseks tervishoiuteenuste kasutamisel erinevates liimesriikides;
33. arvab, et on tähtis anda patsientidele õigus valida mõne teise riigi tervishoiuteenused, kui see võimaldab neil saada asjakohast ravi, kusjuures enne tuleb neid täielikult teavitada nii sellise valiku tingimustest ja eeltingimustest kui ka tagajärgedest, leiab aga seejuures, et raviturismi ei maksaks aktiivselt tagant õhutada; leiab, et nagu käesolevas raportis juba märgiti, peaks Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse kohaselt haiglaraviks loa saamine olema lihtne, vastavat taotlust tuleks koheselt käsitleda ja hinnata objektiivsete ja neutraalsete kriteeriumite põhjal ning loa andmisest keeldumist tuleks põhjendada objektiivsete põhjustega, mida tuleb selgitada ja läbipaistval viisil kontrollida, ning et kõigi keeldumiste põhjuseid tuleks põhjendada viitega sõltumatute ekspertide arvamusele;
34. juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikidel on juba olemas patsientide õiguste hartad;
Kulude hüvitamine
35. tunnistab liikmesriikide tervishoiusüsteemide vahelisi erinevusi ja kulude hüvitamist reguleerivate õiguslike raamistike keerukust; kutsub üles praegu piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamist reguleerivat pretsedendiõigust kodifitseerima, et tagada selle nõuetekohane kohaldamine kõigis liikmesriikides, ning täiustama patsientidele, riiklikele ravikindlustussüsteemidele ja tervishoiuteenuste pakkujatele kättesaadavat teavet, tekitamata seejuures liikmesriikidele kohmakat bürokraatlikku lisakoormust;
36. nõuab, et komisjon julgustaks kõiki liikmesriike jõuliselt kohaldama piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamiseks ettenähtud menetlusi; arvab, et komisjonil peaks olema võimalik nõudeid võtta vastutusele liikmesriike, kes seda ei tee;
37. nõuab üleeuroopalise hüvitamise võrdluskorra kehtestamist, et kodanikud saaksid teha võrdlusi ja valida neile kõige sobivamat ravi;
38. nõuab, et uuritaks, kuidas saab aktiivselt toetada ja edendada tööd, mille eesmärk on muuta igapäevaseks Euroopa ravikindlustuskaardi kasutamine koos selle standardiseeritud elektrooniliste patsiendiandmetega, mis lihtsustaks Euroopa kodanike jaoks tervishoiuteenuste kasutamist teises liikmesriigis ning tagaks tundliku sisuga meditsiiniliste andmete konfidentsiaalsuse; arvab, et kaartide valdajad peavad ise otsustama, millised andmed kaardile kanda; nimetatud süsteemi võimalikult tulemuslikuks kasutamiseks nõuab Euroopa terviseseisundi näitajate kasutuselevõtmist; arvab, et patsientide ohutuse huvides on väga tähtis innustada riigiasutusi vahetama omavahel teavet piiriüleselt tegutsevate tervishoiuteenuste osutajate registreerimise ja nendega seotud distsiplinaarküsimuste kohta; usub, et on asjakohane laiendada Euroopa tervisekindlustuskaardi süsteemi nii, et see hõlmaks ka rahvusvahelist andmevahetust patsientide kindlustatuse kohta;
39. kutsub liikmesriike üles vastavalt määrusele (EÜ) nr 883/2004 tagama, et tervishoiuteenuste osutajad paneksid välja selgelt nähtavad sümbolid (sarnaselt krediitkaartide kasutamisvõimalusi osutavate sümbolitega hotellides, restoranides jne), mis näitavad, et patsiendi Euroopa ravikindlustuskaart on antud liikmesriigis aktsepteeritav; nõuab tervishoiuteenuste valdkonnas toimuva piiriülese koostöö puhul kõrgetasemelist patsiendiandmete kaitset, et tagada tundliku sisuga meditsiiniliste andmete konfidentsiaalsus;
Tervishoiutöötajate liikuvus
40. märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta[17] ei kaota kõiki ELi tasandil praegu esinevaid puudujääke seoses tervishoiutöötajate vaba liikumisega, eriti kui see puudutab tervishoiutöötajate täienduskoolitust ja pädevustunnistusi; rõhutab, et kõik tulevased vastava valdkonna õigusaktid peaksid tugevasti soodustama piiriüleste tervishoiuteenuste osutamist ja teistest liikmesriikidest pärinevate teenuseosutajate asutamist;
41. märgib, et kuigi Euroopas eksisteerib kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine, on kutseõppe sisu ja elukutsete viljelemise tase endiselt liiga ebaühtlane ja/või nende ühtlus ei ole piisavalt tagatud;
42. rõhutab, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35 on sätestatud, et liit tagab tervisekaitse kõrge taseme, ja seoses sellega juhib tähelepanu asjaolule, et tervishoiuteenuste kvaliteet ja kogu sektori võime töötajaid hoida sõltuvad tervishoiutöötajate töö ja töötingimuste kvaliteedist, sealhulgas puhkeajast ja koolitusvõimalustest; lisaks juhib tähelepanu sellele, et kaasnevad meetmed, näiteks kvaliteedikontroll, järelevalve ja uue infotehnoloogia kasutamine peaksid tagama patsientidele parima võimaliku arstiabi;
43. peab väga oluliseks seda, et vahetult patsientidega kokku puutuvad tervishoiutöötajad valdaksid piisavalt asjaomases asukohaliikmesriigis kõneldavat keelt;
44. palub komisjonil luua erinevate riiklike ametiasutuste vaheline andmekogumis- ja teabevahetusmehhanism tervishoiuteenuste osutajate kohta ning Euroopa kaart, mis võimaldab saada teavet tervishoiutöötajate pädevuse kohta ja edastada seda patsientidele, samuti töötada teenuseosutajate jaoks välja usaldusväärne terviseteabe süsteem ning kohustada riigiasutusi sellist teavet jagama;
45. tervitab tööd, mida teeb konverents Health Professionals Crossing Borders kui head näidet liikmesriikide tervishoiu reguleerijate vahelisest tihedast mitmepoolsest koostööst;
46. rõhutab vajadust teavitada tervishoiutöötajaid paremini nende õigusest ELis vabalt ringi liikuda, kasutades selleks niisuguseid komisjoni loodud vahendeid nagu EURES (Euroopa tööturuasutuste süsteem);
47. rõhutab vajadust tugevdada patsientide kaitset sellega, et tervishoiutöötajatelt nõutakse ametikindlustuslepingute sõlmimist;
Õiguslik vastutus
48. väidab, et patsientide liikuvusel ei saa lasta kontrollimatult kasvada ilma samaaegsete selgete eeskirjadeta, mis reguleerivad vastutuse küsimust piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel ja siit tulenevat vajadust muuta kättesaadavamaks hüvitus- ja kohtumenetlusmehhanismid, eriti kui ravi erinevad etapid leiavad aset erinevates riikides;
49. märgib, et kehtiva rahvusvahelise õiguse eeskirjad kohtualluvuse ja kohaldatavate õigusaktide kohta koos mitmesuguste ühenduse vahenditega moodustavad keeruka õigusliku vastutuse režiimide võrgustiku, mis raskendab õiguse jaluleseadmist ning on eriti murettekitav seoses tervishoiuteenustega, mis on oma loomult isiklikud ja individuaalsed; pealegi on kahjude hüvitamist taotlev patsient tõenäoliselt kergesti kahjustatav ning esineb protsessil üksi kas mingi institutsiooni või kutseorganisatsiooni vastu;
50. seetõttu rõhutab vajadust tagada patsientidele ja tervishoiutöötajatele õiguskindlus, nõuab, et muudetaks selgemaks kohustuste küsimus kahju tekitamise korral ja et kõiki tervishoiutöötajaid kohustataks sõlmima vastuvõetava hinnaga tsiviilvastutuskindlustuse lepingut;
51. rõhutab vajadust tugevdada patsientide kaitset sellega, et tervishoiutöötajatelt nõutakse ametikindlustuslepingute sõlmimist; samas rõhutab, et nii vahendid selle tagamiseks kui ka tervishoiutöötaja mõiste määratletakse vastavalt igas liikmesriigis kehtivale kindlustus- või muule rahalise tagatise seadmise korrale;
52. märgib, et tervishoid eeldab sageli arstlikku järelkontrolli; nõuab, et ravi järjepidevuse tagamiseks muudetaks selgemaks eeskirju, mille kohaselt toimub erinevates ravijärkudes kohustuste jagunemine tervishoiutöötajate vahel; märgib, et telemeditsiin ja e-tervishoid arenevad sellise kiirusega, et sotsiaalkaitse, rahastamise ja sellise ravi kättesaadavuse osas tuleb kokku leppida uutes mängreeglites;
53. rõhutab vajadust tugevdada patsientide kaitset sellega, et tervishoiutöötajatelt nõutakse ametikindlustuslepingute sõlmimist;
Liikmesriikide vaheline koostöö
54. arvab, et tihedam koostöö kohaliku, piirkondliku, valitsustevahelise ja Euroopa tasandi tervishoiusüsteemide vahel peaks võimaldama saada asjakohast ravi teistes liikmesriikides, tõsta teenuste kvaliteeti ja sellega suurendada kodanike usaldust;
55. juhib tähelepanu sellele, et asjaosaliste vaheline piiriülene koostöö võib tuua kaasa asjakohased lahendused, nagu näitab Euroregise näide;
56. eeldab, et liikmesriigid jätkavad tervishoiuteenuste pakkumisel piiriülest koostööd, et nad saaksid oma vastavaid tervishoiusüsteeme kulutasuvamalt juhtida;
57. kutsub komisjoni üles koostama tehnilisi standardeid ja palub liikmesriikide valitsustel aktiivselt toetada koostalitlevate läbipaistvate infosüsteemide kasutuselevõtmist, mis võimaldavad tulemuslikku tervishoiualase teabe vahetust ja jagamist erinevate liikmesriikide tervishoiuteenuste osutajate vahel;
58. toetab pädevuskeskuste võrgustike, sealhulgas elektrooniliste etalonkeskuste arendamist, millised keskused tegelevad haruldaste, spetsiifiliste ja krooniliste haigustega ning vahetavad ELi riikide vahel teavet parimate ravimeetodite ja tervishoiusüsteemide korralduse kohta; ning kutsub komisjoni üles optimeerima rahvusvahelist halduskoostööd;
59. on arvamusel, et EL võib etendada tähtsat osa piiriülest liikuvust puudutava teabe patsientidele kättesaadavamaks muutmisel, seda muuhulgas Euroopa terviseseisundi näitajaid propageerides;
60. on seisukohal, et ravimeetodite vastastikune vahetamine parandab tervishoiuteenuste kvaliteeti rohkem kui piiramatu patsientide liikuvus;
61. tunnistab, et eksisteerib nõudlus nõuetekohaselt reguleeritud kvaliteetsete piiriüleste ravimi- ja tervishoiuteenuste järele ning kitsalt erialaste meditsiinikeskuste vahelise koostöö ja teaduslike ja tehniliste kogemuste vahetamise järele; samas juhib tähelepanu uuringuandmetele, mille kohaselt enamik inimesi eelistab saada kvaliteetset ravi oma elukoha lähedal; on seisukohal, et kõige asjakohasema õigusliku lahenduse leidmiseks peaks komisjon eelnevalt läbi viima kõikehõlmava uuringu, mis käsitleb esiteks tegelikku vajadust patsientide liikuvuse järele ning teiseks kõnealuse liikuvuse võimalikke kasutajaid, hinnates seejuures sellise liikuvuse mõju tervishoiusüsteemidele;
62. praegusi erinevusi arvestades ootab, et liikmesriigid leiavad isekeskis lahendused sellistele küsimustele nagu kättesaadavus, arstiabi kvaliteet ja kulude haldamine;
63. usub, et avatud kooskõlastamismeetod on üks asjakohastest vahenditest, mille abil korraldada liikmesriikide tihedamat koostööd;
64. loodab, et sõlmitakse kahe- ja mitmepoolseid kokkuleppeid liikmesriikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste ning tervishoiusektori üksuste vahel, mis stimuleerib oskuste ja teadmiste vahetamist ning ühiste materiaalsete ja inimressursside kasutamist piirialadel, eelkõige aladel, kus käib palju lühiajalisi külastajaid;
65. nõuab ühtsete kontaktpunktide loomist ja asutamist olemasolevate ühenduse vahendite baasil vastavalt tervishoiusüsteemide korralduse spetsiifikale, et tagada patsientidele, tervishoiutöötajatele, tervishoiuasutustele ja pädevatele asutustele juurdepääs objektiivsele ja sõltumatule teabele; arvab, et tervishoiutöötajad võivad aidata patsientidel sellist teavet otsida;
66. soovitab komisjonil kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid, näiteks SOLVITi süsteemi ja rikkumiste puhul kasutatavaid menetlusi, et aidata patsiente, kelle ambulatoorse ravi kulusid ei ole hüvitatud või kellele ei ole haiglaraviks luba antud, kuigi pretsedendiõiguses ettenähtud tingimused olid täidetud;
67. soovitab komisjonil jätkuvalt koguda liikmesriikidest andmeid patsientide ja tervishoiutöötajate liikuvuse kohta ning analüüsida liikuvuse arengutrende ja sellega seotud probleeme;
Järeldused
68. arvab, et asutamislepingud ja Euroopa Kohtu pretsedendiõigus on selged selles, mis puudutab patsientide ja tervishoiutöötajate õigusi ja kohustusi seoses piiriüleste teenustega;
69. kutsub komisjoni üles tugevdama ELi õigusaktide rikkujate vastutuselevõtmise poliitikat, tagamaks, et kõik liikmesriigid järgivad Euroopa Kohtu pretsedendiõigust ja et kõik Euroopa patsiendid sõltumata päritoluriigist saavad kasu neile asutamislepinguga antud õigustest;
70. kutsub komisjoni esitama Euroopa Parlamendile ja komisjonile ettepanekut võtta kasutusele asjakohane vahend eelkõige Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse kodifitseerimise eesmärgil;
71. kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ettepanekut lisada uuesti tervishoiuteenused direktiivi 2006/123/EÜ, ning ettepanekut Euroopa patsientide õigusi käsitlevate Euroopa Kohtu otsuste kodifitseerimiseks;
72. usub, et ennekõike peaks uus piiriüleseid tervishoiuteenuseid reguleeriv üleeuroopaline raamistik parandama haiguste korral kvaliteetse ravi kättesaadavust, suurendama patsientide ohutust ning kõigi Euroopa Liidu patsientide valikuvõimalusi, muutmata seejuures ravitulemusi ebaühtlasemaks.
73. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
- [1] EKL 1998, lk I-1831.
- [2] EKL 1998, lk I-1931.
- [3] EKL 2001, lk I-5473.
- [4] EKL 2001, lk I-5363.
- [5] EKL 2003, lk I-1703.
- [6] EKL 2003, lk I-4509.
- [7] EKL 2003, lk I-12403.
- [8] EKL 2004, lk I-2641.
- [9] EKL 2006, lk I-4325.
- [10] ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.
- [11] ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 543.
- [12] ELT C 146, 22.6.2006, lk 1.
- [13] EÜT L 149, 5.7.1971, lk 2.
- [14] ELT L 166, 30.4.2004, lk 1.
- [15] ELT C 146, 22.6.2006, lk 1.
- [16] EÜT L 40, 11.2.1989, lk 8.
- [17] ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.
SELETUSKIRI
1. Tervishoiu- ja ravimiteenused on siseturu teenuste direktiivist välja jäetud nende väga erilise iseloomu tõttu, mis ei võimalda neid käsitleda tavaliste ostetavate ja müüdavate teenustena.
Vastuseks nõukogu ja Euroopa Parlamendi soovitusele käsitleda tervishoiusektorit eraldi, algatas komisjon arutelu tulevaste algatuste raamistiku üle.
2. Tervishoiuteenused on Euroopa sotsiaalmudeli oluline osa, nad aitavad suurendada ELi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning võivad tekitada kodanikes kas usaldust või usaldamatust.
Nii tundlikus valdkonnas, mis puudutab inimeste kalleimat vara ja mõjutab nende igapäevaelu ning mille lõppeesmärk on elu säilitamine, on poliitilises mõttes väga palju kaalul.
3. Asutamislepingute ja subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt kuuluvad need teenused liikmesriikide pädevusse ning liidu tegevus patsientide ja tervishoiutöötajate mitmesuguse, praegu mitte eriti ulatusliku, kuid pidevalt laieneva liikuvuse reguleerimisel ja turvamisel peab toimuma kooskõlas Euroopa tasandil ühiste väärtuste ja põhimõtetega: need on universaalsus, turvalisus, kvaliteet, solidaarsus, võrdne kättesaadavus kõigile kogu ühenduse territooriumil.
Nii võib liidu pakutav lisandväärtus olla otsustava tähtsusega.
4. Arvukate kvalifitseeritud töökohtade loomise allikana annavad tervishoiuteenused aktiivse panuse Lissaboni strateegia eesmärkide täitmisse ning omavad olulist majanduslikku ja sotsiaalset rolli.
5. Tervishoiusüsteemid on riigiti väga erinevad, kuid peavad kohanduma ja arenema, et säilitada kõrget kvaliteeti ja tulemuslikkust.
Tervishoiutöötajate liikuvuse kasv ei pea liikmesriikide meditsiinilist demograafiat tasakaalust välja viima. Euroopa tasandil toimuv reguleerimine ja parem riikidevaheline koostöö on seega vajalik, et säilitada sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus ning tagada kogu Euroopas tänu heale territoriaalsele võrgustikule kvaliteetse ravi võrdne kättesaadavus, nagu seda sõnaselgelt tunnistatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35.
6. Patsientide ja tervishoiutöötajate suurem liikuvus ei pea viima tervishoiuteenuste siseturu loomisele, kus toimuv kulupõhine konkurents tooks kaasa kahjuliku ravi kvaliteeditaseme languse ning tekitaks kihistunud tervishoiusüsteemi, millest saaksid kasu vaid kõige jõukamad ja kõige paremini teavitatud patsiendid.
7. Patsientide liikuvusega seoses on hädavajalik, et neile oleks kergesti ja ilma bürokraatlike takistusteta kättesaadav selge ja täpne teave. Seetõttu on vajalik koostöö erinevate asjaomaste institutsioonide ja erinevate tervisekindlustussüsteemide vahel, kusjuures tuleb säilitada tundliku iseloomuga meditsiiniliste isikuandmete konfidentsiaalsus. Patsientidel peaks olema kogu ELi ulatuses ühtne Euroopa tervisekaart kiipkaardi kujul.
8. Võttes arvesse Euroopa rahvastiku üldist vananemist ja pensionäride suurenenud riikidevahelist liikuvust, näib olevat tähtis näha ette adekvaatsete asjaomase ravi struktuuride loomine koos pädevate sotsiaalteenustega.
9. Tervishoiuteenuste osutajate liikuvust tuleks parandada ning võtta kasutusele ühtne Euroopa kaart, millele on märgitud nende mitmesugused kutsekvalifikatsioonid, et paremini korraldada tehnoloogia ja teadusuuringute pideva arengu jälgimiseks väga vajaliku täiendõppe riikidevahelisi süsteeme.
10. Oluline on luua õiguslik raamistik, mis määrab kindlaks vastutuse ravi ebaõnnestumise või patsientidele tekitatud kahju korral ning eelkõige mitmes eri riigis toimuva ravi korral.
Järelevalve tingimused ja kord peavad olema selgelt samasugused nagu riigis, kus tervishoiutöötajad tegutsevad.
Tervishoiutöötajatele peab nende elukutse puhul esinevate riskide tasemest sõltumata olema kättesaadav mõistliku hinnaga kindlustus.
11. Tuleb ka täpsustada teatud mõisted: mõistlik ootamisaeg, mis on riigiti väga erinev, haiglaravi ja ambulatoorse ravi laialivalguvad mõisted, mida on mainitud Euroopa Kohtu otsustes.
Hädavajalik on kaitsta paremini patsiente, tervishoiutöötajaid ja tervisekindlustussüsteeme ning kaotada igasugune õiguslik ebakindlus ravi, lubade, hindade ja hüvitamise tingimuste osas.
12. Tervisekindlustussüsteemide kulude ratsionaliseerimiseks oleks mõistlik panna liikmesriikide tasandil rõhku ennetuspoliitikale.
Piirialadel aitaks ühiste materiaalsete ja inimressursside kasutamine kaasa tervishoiu arukale haldamisele.
13. Spetsiifiliste ja haruldaste haiguste uurimise tingimuste parandamiseks tuleks reeglina luua igas riigis võrdluskeskused, mis aitab parandada ravi kvaliteeti.
14. Euroopa Kohus on oma otsustes tunnustanud patsientide õigusi. Siiski on õiguslik ebamäärasus säilinud teatud määratluste puhul, mis puudutavad ravi, patsientide ja eri riikides oma teenuseid pakkuvate tervishoiutöötajate tegelikke õigusi, teostatavate kontrollide tingimusi, tariifide ja hüvitiste suhtes kohaldatavaid norme ja vastutust patsientidele tekitatud kahju eest, eelkõige kui ravi toimub mitmes eri riigis.
15. Seega peab ainuüksi seadusandja, kelle ülesanne see on, tegema lõpu sellisele jätkuvale õiguslikule ebamäärasusele ning koostama õigusakti, milles nähakse ette ELis üha laienevast tervishoiuteenuste vahetusest tulenevaid probleeme; selle õigusaktiga tuleks kehtestada kõik mitmesuguste haigus- ja ravijuhtumite puhul kohaldatavad õigusnormid, luua selgus lubade andmise ja kulude hüvitamise eeskirjades ning mõningatel juhtudel ühendada meditsiini- ja sotsiaalvaldkond.
Selline vajalik selguse loomine ei tohi aga ergutada patsiente „raviturismi” harrastama.
16. Nimetatud õigusloomega seotud algatus, mis annaks ühtsed ja tulemuslikud vastused üleskutsetele kaitsta Euroopa kodanike elustiili, oleks tegelikult sotsiaalmudeli ainus õiguslik ja eetiline tagatis.
17. Tervishoiuteenuste direktiiv koos üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamdirektiivi eesmärgis sisalduvate üldhuvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid käsitlevate õigusnormidega tundub seega olevat ainus vahend, mis võimaldaks Euroopa Liidul luua lisandväärtust, mis on vajalik Euroopa kodanike usalduse taastamiseks ja suurendamiseks valdkonnas, mis on nende elus absoluutselt keskse tähtsusega.
tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS (26.3.2007)
siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonile
tervishoiuteenuste siseturu teenuste direktiivist väljajätmise mõju ja tagajärgede kohta
(2006/2275(INI))
Arvamuse koostaja: Harald Ettl
ETTEPANEKUD
Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
A. arvestades, et nõukogu võttis oma 1.–2. juuni 2006. aasta järeldustes vastu Euroopa Liidu 25 tervishoiuministri avalduse ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta, mis on Euroopa tervishoiusüsteemide alus[1],
1. rõhutab, et tervishoiuteenused moodustavad Euroopa sotsiaalmudeli olulise osa ja annavad olulise panuse sotsiaalsesse ja territoriaalsesse ühtekuuluvusse, ning juhib tähelepanu sellele, et jätkuvalt on vaja tagada põhiväärtused: võrdne juurdepääs, universaalsus, võrdne kohtlemine ja solidaarsus, ning taskukohasus ja rahaline jätkusuutlikkus;
2. kordab, et tervishoiuteenustele juurdepääs on põhiõigus, mida tunnustab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 35, ja et tervishoiusüsteemid kõikjal Euroopa Liidus jagavad tegevuspõhimõtteid, mis on seotud kvaliteedi ja ohutuse, tõendusmaterjalil ja eetikal põhinevate tervishoiuteenuste, patsiendi kaasatuse, õiguskaitse, eraelu puutumatuse ja konfidentsiaalsusega; on seepärast seisukohal, et kõigile võrdse juurdepääsu võimaldamine kvaliteetsete tervishoiuteenuste tasakaalustatud ja piisavale pakkumisele on ametiasutuste üks peamisi ülesandeid;
3. märgib, et kuigi tervishoiusüsteemid ei kuulu ühenduse pädevusse, on piiriülene iseloom sellistel tervishoiusüsteemidega seotud küsimustel nagu juurdepääs ravimitele ja ravile, patsiente puudutavatele andmetele ning kindlustusfirmade ja tervishoiutöötajate tegevus; märgib, et Euroopa Liit peab tegelema kõnealuste küsimustega;
4. eeldab, et liikmesriigid jätkavad tervishoiuteenuste pakkumisel piiriülest koostööd, et nad saaksid oma vastavaid tervishoiusüsteeme kulutasuvamalt juhtida;
5. rõhutab, et piiriülestele tervishoiuteenustele juurdepääs on nõue kodanike ühendusesisesele vabale liikumisele ja see aitab tõsta ELi liikmesriikides tööhõive ja konkurentsivõime taset;
6. tervitab tervishoiuteenuste väljajätmist teenuste direktiivi reguleerimisalast, arvestades, et piiriülest tervishoiuteenust reguleerivad olemasolevad õigusaktid ning arvestades, et tervishoiu- ja sotsiaalteenused kujutavad endast kõrgemat hüve ja neid peaksid tunnustama tulevased õigusaktid Euroopa tasandil;
7. on arvamusel, et kõik ühenduse raamistikud, mis on kavandatud ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks, peavad olema kooskõlas Euroopa Ühenduste Kohtu poolt tehtud kohtuotsustega, kuid peavad samuti võtma nõuetekohaselt arvesse üldkasutatavatele tervishoiuteenustele universaalse, piiranguteta juurdepääsu säilitamise ja tagamise prioriteeti;
8. rõhutab, et patsientide liikuvus aitab kaasa tervishoiuteenustele juurdepääsu parandamisele ja nende kvaliteedi tõstmisele;
9. rõhutab piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamise ja osutamisega seotud bürokraatia vähendamise vajadust;
10. märgib, et patsientide ja nende õiguste ning nõuete kiire ja lõplik kindlakstegemine nende vastavate sotsiaalkindlustussüsteemide alusel on põhinõue bürokraatia vähendamiseks seoses piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamisega;
11. kutsub komisjoni üles kiirendama tööd standardi koostamisel ja palub liikmesriikide valitsusi toetada aktiivselt Euroopa tervishoiu kiipkaardi sisseviimist, mis oleks vahend patsientide ja nende õiguste ning nõuete kindlaksmääramiseks nende vastavate sotsiaalkindlustussüsteemide alusel;
12. märgib, et tervishoiualase teabe tõhus jagamine ja vahetus on ülitähtis nõue kooskõla tagamisel ja tervishoiu kõrge taseme säilitamisel tervishoiuteenuste kasutamisel eri liimesriikides;
13. kutsub komisjoni üles koostama tehnilisi standardeid ja palub liikmesriikide valitsusi toetada aktiivselt omavahel ühilduvate infosüsteemide sisseviimist, mis võimaldavad tõhusat tervishoiualase teabe vahetust ja jagamist tervishoiuteenuste osutajate vahel üksikutes liikmesriikides;
14. rõhutab, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35 on sätestatud, et liit tagab tervisekaitse kõrge taseme, ja seoses sellega juhib tähelepanu sellele, et tervishoiuteenuste kvaliteet ja sektori võime personali tööl hoida sõltuvad tervishoiutöötajate töö ja töötingimuste kvaliteedist, sealhulgas puhkeajast ja koolitusvõimalustest; juhib lisaks tähelepanu sellele, et kaasnevad meetmed, näiteks kvaliteedikontroll, järelevalve ja uue infotehnoloogia kasutamine peaksid tagama patsientidele parima võimaliku arstiabi;
15. toetab igakülgsete tervisepoliitika hindamismenetluste väljatöötamist nii siseriiklikul kui Euroopa tasandil ning nõuab täiendava, ennetava ja sotsiaalmeditsiini edendamist, et haiguste põhjusi edukamalt dokumenteerida ja tõkestada, arvestades sotsiaalset keskkonda;
16. on seisukohal, et tervishoiuteenuste väljajätmine teenuste direktiivi reguleerimisalast, mille eesmärk oli tunnistada tervishoiuteenused Euroopa Liidu kõrgemaks hüveks, nõuab kaasnevaid meetmeid, näiteks paremaid võrgustikke ja koordineerimist kompetentsikeskuste vahel; juhib tähelepanu sellele, et koostöö liikmesriikide vahel kompetentsikeskuste võrgustikus tõotab kvaliteetset teadmiste vahetust ja seega lisaväärtust Euroopale ning toob kasu erivajadustega patsientidele;
17. rõhutab, et tervishoiuteenuseid ei tohiks käsitleda nii nagu muid teenuseid, kuna neid iseloomustab patsientide ja tervishoiuteenuste osutajate vahelise teabevahetuse asümmeetria, suure osa tervishoiukulude riigipoolne rahastamine, teenusteosutaja loodud nõudlus ning ravikindlustusest põhjustatud mõju tervishoiuteenuste nõudlusele ja pakkumisele;
18. kinnitab liikmesriikide juhtimisvõimekuse ja regulatiivsete kohustuste tähtsust tervishoiu valdkonnas ning liikmesriikide vabadust säilitada või kehtestada vahendeid, nagu planeerimine, tariifide kehtestamise mehhanismid ja lubade süsteemid, et tagada üldine juurdepääs kvaliteetsetele tervishoiuteenustele ja arstiabi järjepidevus; on seisukohal, et kui liikmesriigid kasutavad kõnealuseid vahendeid selleks, et kaitsta ühiseid väärtusi ja põhimõtteid, millel rajanevad liikmesriikide tervishoiusüsteemid, et saavutada avaliku huvi eesmärgid ja parandada olemasolevad turu puudused, tuleb neid käsitleda avaliku huviga seotud ülekaaluka põhjuse vahenditena;
19. kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut sektoripõhise direktiivi vastuvõtmiseks, mis kaasab sotsiaalpartnerid ja otsustajad ning tunnustab riiklike ja piirkondlike ametiasutuste suutlikkust organiseerida, rahastada ja ajakohastada tervishoiusüsteeme, ning selgitab tingimusi, milles õigusaktidele toetumine on õigustatud vastavalt EÜ asutamislepingu eeskirjadele vaba liikumise, konkurentsi ja riigiabi kohta;
20. juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Kohtu tervishoiuteenustega seotud pretsedendiõigus on kõikehõlmav, eelkõige ravikulude hüvitamise osas, ning et piiratud ja kitsa fookusega ühenduse õigusaktid tervishoiuteenuste ja piiriüleste tervishoiuteenuste kohta peaksid selgitama asjaolusid, mille puhul on patsientidel õigus nõuda teises liikmesriigis osutatud ravi hüvitamist selle sotsiaalkindlustussüsteemi alusel, millega patsient on liitunud, kooskõlas Euroopa Ühenduste Kohtu pretsedendiõigusega ning viisil, mis ühtib määrusega (EÜ) nr 883/04 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta[2];
21. osutab praegusele pingele tervishoiupoliitika ja teenuste siseturu eesmärkide vahel, mis tagab, et konflikti korral on alati ülimuslikud tervishoiupoliitika eesmärgid ja seda üldhuviga seotud ülekaalukatel põhjustel (nt sellega seotud rahvatervise ja sotsiaalsed eesmärgid, sotsiaalkindlustussüsteemi rahalise tasakaalu säilitamine jne);
22. juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikidevaheline koostöö koos komisjonipoolse nõutava kooskõlastustasemega peaks olema prioriteetne vahend tervishoiuteenustega seotud meetmete võtmiseks;
23. kutsub komisjoni üles võtma vajalikke meetmeid, mis kaasnevad patsientide liikuvusega patsientide õiguste, tervishoiu kvaliteedile seatud miinimumstandardite, tervishoiuteenuste osutajate vastutuse ja hüvitamisküsimuste suhtes, et käivitada tihedam koostöö liikmesriikide kõnealuste küsimustega tegelevate tervishoiuasutuste vahel; usub, et koordineerimise avatud meetod on üks asjakohastest vahenditest, mille abil organiseerida liikmesriikide seas tihedamat koostööd;
24. märgib, et tervishoiuteenused järgivad eesmärke, mis on võrreldavad teiste üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenustega selles mõttes, et need rajanevad solidaarsuse põhimõttel, on sageli integreeritud liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemidesse, on isikukesksed, tagavad, et kodanikud saavad teostada oma põhiõigusi ja et neil on sotsiaalkaitse kõrge tase, ja tugevdavad sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;
25. märgib, et tegelikkuses on raske teha selget vahet tervishoiuteenuste osutamise ja teiste üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamise vahel, kuna arstiabi osutajad osalevad sageli ka üksnes sotsiaalteenuste osutamises; märgib lisaks, et termini “tervishoiuteenused” alla oleks kohane paigutada ka kogu haigla- ja taastusravisektor, sealhulgas ambulatoorne ravi ja kogu muu ravi, milles osalevad arstid, parameedikud ja õed;
26. on arvamusel, et tervishoiuteenustega seotud ühenduse meetmed peaksid olema kooskõlas üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenustega seotud ühenduse meetmetega;
27. märgib, et tulevase tervishoiuteenuste direktiivi sätted peavad olema kooskõlas sotsiaalkindlustussüsteeme, teenuseosutajate püsivat tegevuskohta (kohaldades samu sotsiaalseid standardeid, tööõiguse standardeid ja kvaliteedistandardeid), teadusuuringuid, (patsientide) liikuvust ning kutsekvalifikatsiooni vastastikust tunnustamist käsitlevate ühenduse eeskirjadega;
28. toetab seepärast meetmeid, mis tagavad patsientide vaba liikumise tervishoiusüsteemides, kuna see tekitab lühemaid ooteaegu ja paremat juurdepääsu eriarstidele;
29. ootab (arvestades olemasolevaid erinevusi), et liikmesriigid lahendavad ära sellised küsimused nagu juurdepääs, arstiabi kvaliteet ja omavaheline kulude haldamine;
30. on arvamusel, et tulevase tervishoiuteenuste direktiivi kohaselt, millega kaasneb Euroopa Ühenduste Kohtu poolt juba heakskiidetud subsidiaarsuse ja üldhuvi põhimõtte selgesõnaline tunnustamine, peaks põhimõtteliselt kehtima selle liikmesriigi õigus, kus teenust osutatakse, ja rõhutab, et ka edaspidi on vaja tagada liikmesriikide täielik vastutus oma tervishoiusüsteemide kujundamise ja rahastamise ning toimivuse järelevalve eest ning et ühenduse õigus peab tagama, et suurenev patsientide liikuvus ei mõjutaks sotsiaalsete süsteemide rahalist tasakaalu;
31. on seisukohal, nende eurooplaste vajadustele kiiresti reageerimiseks, kes reisivad selleks, et otsida kvaliteetseid tervishoiuteenuseid, peaks prioriteet olema piirkondlike tervishoiusüsteemide, mis sobivad tõenäoliselt paremini asjakohaste, piirkonnapõhiste lahenduste leidmiseks elanikkonna vajadustele, kaasamise kiirendamine ning keskendumine eelkõige kogemustele ja headele tavadele, mis on üles ehitatud piiriäärsetes piirkondades ja euroregioonides;
32. eeldab, et komisjon muudab määrust sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta, et viia see kooskõlla Euroopa Ühenduste Kohtu sätestatud patsientide liikuvust puudutavate põhimõtetega;
33. juhib tähelepanu sellele, et asjaosalistevahelise piiriülese koostöö tulemus võib olla asjakohaste lahenduste leidmine, nagu näitab Euroregise näide;
34. juhib tähelepanu sellele, et üha suurenev patsientide liikuvus nõuab ravist tingitud kahju korral tekkivat vastutust käsitlevate eeskirjade ühtlustamist, ja et hüvitusnõudeid peaks olema võimalik menetleda kõikide liikmesriikide asjakohastes riigisisestes kohtutes või ametiasutustes;
35. on arvamusel, et asjaomaste õigusaktide kohaselt peaks eelneva ametliku loa andmine põhinema hõlpsalt kättesaadavatel menetluseeskirjadel ja tagama asjaomasele patsiendile, et taotlus vaadatakse läbi viivitamata, objektiivsete ja erapooletute meditsiiniliste kriteeriumide järgi ning patsiendi nõusolekul;
36. märgib, et välisriigi patsiendi puhul sõltub ohutu, kvaliteetne arstiabi patsiendi meditsiiniliste ja haldusandmete kättesaadavusest ja nendele juurdepääsust ning sellest, et kõnealuseid andmeid hoitakse sageli patsiendi elukohariigis, ning et seepärast – arvestades andmekaitset – tuleb piiriülest juurdepääsu patsiendi asjaomastele andmetele hõlbustada ning tagada neile piisav ja turvaline juurdepääs ning et see nõuab mitte ainult Euroopa standardite, vaid ka õigusnormide arendamist, mis hõlmavad digitaliseeritud meditsiiniliste andmete edastamist liikmesriikide vahel;
37. märgib, et kuigi Euroopas eksisteerib kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine, esineb siiani kutseõppe sisu kvaliteedi ja elukutse viljelemise vahel ebapiisavat ühtlust ja/või sellise ühtluse ebapiisavat tagamist;
38. märgib, et suured erinevused liikmesriikide vahel ravimite nimedes, väljakirjutamises, turustamises, hindades ja kulude hüvitamises kujutavad endast tegelikku takistust patsientide liikuvusele, ning et see on ka valdkond, kus on turvalise ja kvaliteetse piiriülese tervishoiuteenuse seisukohalt vajadus standardiseerimise ja läbipaistvuse järele.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Tervishoiuteenuste siseturu teenuste direktiivist väljajätmise mõju ja tagajärjed |
||||||
|
Menetluse number |
|||||||
|
Vastutav komisjon |
IMCO |
||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
EMPL |
||||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
|
||||||
|
Arvamuse koostaja |
Harald Ettl |
||||||
|
Endine arvamuse koostaja |
|
||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
24.1.2007 |
28.2.2007 |
20.3.2007 |
|
|
||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
21.3.2007 |
||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: |
34 |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Jan Andersson, Roselyne Bachelot-Narquin, Edit Bauer, Jean-Luc Bennahmias, Emine Bozkurt, Iles Braghetto, Milan Cabrnoch, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Luigi Cocilovo, Proinsias De Rossa, Harald Ettl, Richard Falbr, Ilda Figueiredo, Joel Hasse Ferreira, Stephen Hughes, Karin Jöns, Jan Jerzy Kułakowski, Jean Lambert, Thomas Mann, Jiří Maštálka, Ana Mato Adrover, Maria Matsouka, Ria Oomen-Ruijten, Csaba Őry, Siiri Oviir, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Pier Antonio Panzeri, Jacek Protasiewicz, Elisabeth Schroedter, José Albino Silva Peneda, Kathy Sinnott, Jean Spautz, Gabriele Stauner, Anne Van Lancker, Gabriele Zimmer |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Dimitrios Papadimoulis, Patrizia Toia |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
|
||||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
... |
||||||
keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS (23.3.2007)
siseturu - ja tarbijakaitsekomisjonile
tervishoiuteenuste siseturu teenuseid käsitlevast direktiivist väljajätmise mõju ja tagajärgede kohta
(2006/2275(INI))
Arvamuse koostaja: Jules Maaten
ETTEPANEKUD
Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. rõhutab, et liikmesriikide tervishoiusüsteemid on Euroopa sotsiaalse infrastruktuuri keskne osa[1]; tuletab meelde, et tervishoiuteenused jäeti siseturu teenuseid käsitlevast direktiivist välja seetõttu, et need erinevad muudest teenustest, nende puhul vajatakse spetsiaalseid kaitsemeetmeid, tagamaks kõigile kvaliteetse tervishoiu kättesaadavust, ning need sõltuvad poliitilistest valikutest Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil;
2. rõhutab, et Euroopat iseloomustab kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavus kõigile kodanikele sõltumata nendega seotud isiklikest asjaoludest ning et kuigi piiriüleste tervishoiuteenuste kättesaadavus ning patsientide ja tervishoiutöötajate vaba liikumine võib aidata saavutada tervishoiu valdkonnas paremaid tulemusi, peaks lähtuma siiski sellest, et kõik patsiendid peavad saama asjakohast ravi oma koduriigis ning patsientide liikuvus ei tohi mingil juhul kahandada tervishoiuteenuste ohutust;
3. arvab, et kui haigus ei ole äge, tuleks õigus selle teises liikmesriigis kantud ravikulude hüvitamisele tagada juhul, kui patsiendi asukohaliikmesriigis on pikad ravijärjekorrad või kui asjaomased liikmesriigid vastastikku nõustuvad, et sealse ravi kvaliteet jääb alla teiste liikmesriikide omale; arvab ka, et patsientidele ei tohi avaldada survet, et nad valiksid odavama ravi mõnes teises riigis;
4. tunnistades, et tervishoiupoliitika kuulub eelkõige liikmesriikide pädevusse ja rõhutades vajadust pakkuda kvaliteetseid tervishoiuteenuseid patsiendi päritoluriigis, tervitab siiski komisjoni algatust alustada konsultatsioone küsimuses, millisel kujul aitaksid ühenduse meetmed kõige paremini mõistliku aja jooksul parandada patsientide juurdepääsu ohututele, kvaliteetsetele ja tõhusatele piiriülestele tervishoiuteenustele, ning kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid ettepanekuid selles valdkonnas toimuva arengu toetamiseks ja jälgimiseks;
5. märgib, et liikmesriigid ei edenda piisavalt tervishoidu, mille tulemusena piiratakse patsientide õigusi;
6. toetades igati nõukogu järeldusi kõikehõlmavuse, solidaarsuse ja õigluse kui Euroopa tervishoiukorralduse põhiväärtuste kohta ning EÜ asutamislepingu artikli 152 piiratud sätteid, rõhutab, et Euroopa Kohtu otsused käsitlevad probleeme, mis seonduvad patsientide õigusega otsida ravi välismaal ja lasta seejärel teatud tingimustel ravikulud hüvitada oma riiklikul ravikindlustussüsteemil;
7. tunnistab, et tervishoiuteenustele võib piiride suurem avatus kasuks tulla; rõhutab, et ravimeetodid ja patsientide suremus on liikmesriigiti oluliselt erinevad; on seisukohal, et ravimeetodite vastastikune vahetamine parandab tervishoiuteenuste kvaliteeti rohkem kui patsientide piiramatu liikuvus;
8. tunnistab, et eksisteerib nõudlus nõuetekohaselt reguleeritud kvaliteetsete piiriüleste ravimi- ja tervishoiuteenuste ning kitsalt erialaste meditsiinikeskuste vahelise koostöö ning teaduslike ja tehniliste kogemuste vahetuse järele; samas juhib tähelepanu uuringuandmetele, mille kohaselt enamik inimesi eelistab saada kvaliteetset ravi oma elukoha lähedal; on seisukohal, et kõige asjakohasema õigusliku lahenduse leidmiseks peaks komisjon eelnevalt läbi viima kõikehõlmava uuringu, mis käsitleb esiteks tegelikku vajadust patsientide liikuvuse järele ning teiseks kõnealuse liikuvuse võimalikke kasutajaid, hinnates seejuures sellise liikuvuse mõju tervishoiusüsteemidele;
9. rõhutab, et tuleb vahet teha piiriülestel tervishoiuteenustel, st teenustel, mida osutatakse mõlemal pool kahe liikmesriigi vahelist piiri, et tagada ja pakkuda patsientidele kergesti kättesaadavaid ja kvaliteetseid teenuseid, ning Euroopa Liidus osutatavatel rahvusvahelistel tervishoiuteenustel, mille eesmärk on ravida haruldasi või harvaesinevaid haigusi ja/või haigusi, mille raviks on vaja haruldast ja väga kallist tehnoloogiat (raviteenuste oskusteabekeskused) või muuta kättesaadavaks selline ravi, mida patsiendi liikmesriik või tema asukohariik ei suuda praegusajal osutada;
10. juhib tähelepanu asjaolule, et määrus (EÜ) nr 1408/71 ja määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlussüsteemide koordineerimise kohta ning direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta ei täida kõiki praegusi regulatiivseid lünki ELi tasandil ega taga reguleeritavate valdkondade tervishoiutöötajate praegust kvalifikatsiooni; on arvamusel, et patsientide ohutus ning õigused pole piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel tagatud ning et eksisteerib õiguslik ebakindlus kuluhüvitusmehhanismide, riiklike asutuste reguleerimisalase teabe jagamise kohustuse, nii esmase kui ka järelravi eest hoolitsemise kohustuse ning erapatsiente puudutavate riskijuhtimise sätete osas;
11. juhib tähelepanu asjaolule, et puuduvad sätted piiriüleste tervishoiuteenuste osutamist, akrediteeritud tervishoiutöötajaid ja ravi puudutava teabe patsientidele ja riigiasutustele kättesaadavaks tegemise kohta;
12. on arvamusel, et EL võib etendada tähtsat osa piiriülest liikuvust puudutava teabe patsientidele kättesaadavamaks muutmisel, seda muuhulgas Euroopa terviseseisundi näitajaid propageerides;
13. juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa tervisekaart ei võimalda ikka veel tervishoiutöötajatel vahetada teavet patsientide kohta;
14. töötajate suuremat üleeuroopalist liikuvust arvestades usub, et Euroopa õiguslikku raamistikku on vaja lisada riigiasutuste kohustus vahetada teavet tervishoiutöötajate registreerimise ja distsiplinaarkaristuste kohta, kui patsiendi turvalisus võib ohtu sattuda;
15. on seisukohal, et õigusliku raamistiku kehtestamine ühenduse tasandil on parim viis õiguskindluse tagamiseks patsientidele, riiklikele tervishoiusüsteemidele ja erasektori raviasutustele; selline raamistik peaks tagama kõikehõlmavuse, solidaarsuse, võrdse juurdepääsu, kvaliteedi, ohutuse ja jätkuvuse aluspõhimõtete järgimise; samuti peaks see garanteerima liikmesriikidele võimaluse säilitada oma lubade andmise süsteem, mis on kooskõlas hindade reguleerimist ja ravi planeerimist käsitleva ühenduse õigusega, võimaldades neil seega oma tervishoiusüsteeme korraldada ja rahastada;
16. usub, et eelkõige peaks uus piiriüleseid tervishoiuteenuseid reguleeriv üleeuroopaline raamistik parandama kvaliteetse ravi kättesaadavust haiguste korral, suurendama patsiendi ohutust ning kõigi Euroopa Liidu patsientide valikuvõimalusi, soodustamata seejuures ravitulemuste ebaühtluse kasvu.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Tervishoiuteenuste siseturu teenuseid käsitlevast direktiivist väljajätmise mõju ja tagajärjed |
||||||
|
Menetluse number |
|||||||
|
Vastutav komisjon |
IMCO |
||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
ENVI |
||||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
|
||||||
|
Arvamuse koostaja |
Jules Maaten |
||||||
|
Endine arvamuse koostaja |
|
||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
22.1.2007 |
28.2.2007 |
21.3.2007 |
|
|
||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
21.3.2007 |
||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
41 0 0 |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Adamos Adamou, Georgs Andrejevs, Liam Aylward, Pilar Ayuso, Johannes Blokland, John Bowis, Frieda Brepoels, Dorette Corbey, Chris Davies, Avril Doyle, Mojca Drčar Murko, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Satu Hassi, Gyula Hegyi, Caroline Jackson, Dan Jørgensen, Eija-Riitta Korhola, Aldis Kušķis, Peter Liese, Jules Maaten, Linda McAvan, Marios Matsakis, Alexandru-Ioan Morţun, Riitta Myller, Miroslav Ouzký, Antonyia Parvanova, Frédérique Ries, Guido Sacconi, Richard Seeber, Bogusław Sonik, María Sornosa Martínez, Antonios Trakatellis, Evangelia Tzampazi, Thomas Ulmer, Glenis Willmott |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Alfonso Andria, Kader Arif, Giovanni Berlinguer, Alojz Peterle |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Radu Podgorean |
||||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
|
||||||
- [1] ELi tervishoiuministrite avaldus ühtsete väärtuste ja põhimõtete kohta. Luxembourg, 1.–2. juuni 2006.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Tervishoiuteenuste siseturu teenuseid käsitlevast direktiivist väljajätmise mõju ja tagajärjed |
|||||||||||
|
Menetluse number |
||||||||||||
|
Vastutav komisjon |
IMCO |
|||||||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
EMPL |
ENVI |
|
|
|
|||||||
|
Raportöör(id) |
Bernadette Vergnaud |
|
||||||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
19.12.2006 |
24.1.2007 |
1.3.2007 |
21.3.2007 |
12.4.2007 |
|||||||
|
|
23.4.2007 |
7.5.2007 |
|
|
|
|||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
8.5.2007 |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+ - 0 |
20 18 2 |
||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Adam Bielan, Daniela Buruiană-Aprodu, Charlotte Cederschiöld, Mia De Vits, Rosa Díez González, Janelly Fourtou, Evelyne Gebhardt, Malcolm Harbour, Pierre Jonckheer, Lasse Lehtinen, Toine Manders, Arlene McCarthy, Bill Newton Dunn, Béatrice Patrie, Zita Pleštinská, Guido Podestà, Zuzana Roithová, Luisa Fernanda Rudi Ubeda, Heide Rühle, Leopold Józef Rutowicz, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Alexander Stubb, Eva-Britt Svensson, Marianne Thyssen, Jacques Toubon, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Šarūnas Birutis, André Brie, Wolfgang Bulfon, Ieke van den Burg, Joel Hasse Ferreira, Konstantinos Hatzidakis, Filip Kaczmarek, Othmar Karas, Manuel Medina Ortega, Pier Antonio Panzeri, Søren Bo Søndergaard, Marc Tarabella, Anja Weisgerber |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Philip Bushill-Matthews, Marian Harkin, Mieczysław Edmund Janowski, Alexander Radwan, Herbert Reul, Horia-Victor Toma, Anne Van Lancker |
|||||||||||
|
Esitamise kuupäev |
10.5.2007 |
|||||||||||
|
Märkused |
|
|||||||||||