RAPORT Tarbijate usaldus digitaalse keskkonna vastu
16.5.2007 - (2006/2048(INI))
Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon
Raportöör: Zuzana Roithová
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006)0744) ja kokkuvõtet EÜ tarbijaõigusest – võrdlev analüüs[1];
– võttes arvesse avalikku kuulamist (ja sellel kuulamisel esitatud ekspertuuringuid) tarbijausalduse kohta digitaalses keskkonnas, mis toimus Euroopa Parlamendis 24. jaanuaril 2007;
– võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ja eriti selle artikleid 95 ja 153;
– võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse ja ühenduse õigustiku läbivaatamise kohta: tulevikuplaanid[2] ning 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta[3];
– võttes arvesse kehtivaid ühenduse õigusakte tarbijakaitse, elektroonilise kaubanduse ja infoühiskonna arendamise valdkonnas;
– võttes arvesse Saksamaa kui eesistujariigi hartat tarbijate suveräänsuse kohta digitaalses keskkonnas;
– võttes arvesse komisjoni elektroonilisi teadaandeid käsitlevat teatist soovimatute kommertsteadaannete rämpsposti, nuhkvara ja õelvara vastu võitlemise kohta (KOM(2006)0688);
– võttes arvesse komisjoni teatist, mis käsitleb ELi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste õigusliku raamistiku läbivaatamist (KOM(2006)0334);
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A6‑0191/2007),
A. arvestades, et digitaaltehnoloogia on osa igapäevaelust, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkond mängib olulist osa platvormide, seadmete, tarkvara, teabeteenuste, teabevahetuse, meelelahutuse ja kultuurikaupade pakkumisel, piirjoon kaupade ja teenuste vahel hakkab hägustuma, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erinevad vormid lähenevad üksteisele, ostumeetodid mitmekesistuvad ning tarbijad loovad järjest rohkem toodetele sisu või lisandväärtust; arvestades lisaks sellele, et selles keerulises uues struktuuris on järjest raskem kindlaks teha, kes teatud teenuseosa pakub, samuti mõista konkreetse tehnoloogia ning uute ärimudelite mõju;
B. arvestades, et Euroopa tarbija- ja äriusaldus on madal, ning arvestades, et teatavates elektroonilise kaubanduse aspektides jääb Euroopa Ameerika Ühendriikidest ja Aasiast maha;
C. arvestades, et vaatamata digitaalside potentsiaalile, osaleb vaid 6% tarbijatest piiriüleses elektroonilises kaubanduses toodete, teenuste ja infosisu valdkonnas, kuigi see arv kasvab;
D. arvestades, et vaidluste alternatiivse lahendamise võimalusest hoolimata kasutab selliseid süsteeme regulaarselt ainult 3% jaemüüjatest ning 41% jaemüüjatest ei ole nende vahendite kasutamise võimalustest teadlikud;
E. arvestades, et ELi digitaalturu arendamine tõstaks märkimisväärselt ELi konkurentsivõimet globaalses kaubanduses;
F. arvestades, et võrgu neutraalsus nõuab süvauuringuid ja tähelepanelikku jälgimist Euroopa tasandil, et vabastada ja täielikult kasutada selle potentsiaal tarbijavaliku suurendamiseks ja anda samas uutele ettevõtetele võrdsed võimalused siseturule pääsemiseks;
G. arvestades, et elektroonilise turu ühe osa killustatus ELis ohustab ühenduse õigustikuga ette nähtud õigusi;
H. arvestades, et digitaalne lõhe on sotsiaalne ja geograafiline, ning arvestades, et digitaalsest arengust mahajäänud elavad sageli ebasoodsates piirkondades ja maapiirkondades;
I. arvestades, et Euroopa tarbijatel ja ettevõtetel on piiriüleses elektroonilises kaubanduses võrreldes riigisiseste ja väljaspool ELi sooritatud tehingutega ELi piires vähe õiguskindlust;
J. arvestades, et ühe elektroonilise tehingu suhtes kehtib mitu õigusnormi, mis kehtestavad vastandlikke nõudeid ning ei taga ettevõtjatele ja tarbijatele selgeid ning kergesti jõustatavaid eeskirju,
K. arvestades, et infoühiskonna tulevik sõltub väga paljus sellest, kuidas vastatakse väljakutsele tagada isikuandmete piisav kaitse ja elektroonilise keskkonna turvalisuse kõrge tase,
1. palub komisjonil toetada sobivat raamistikku elektroonilise kaubanduse arendamiseks, mis tõstaks praegust tarbijate usalduse madalat taset, looks atraktiivsema ärikeskkonna, parandaks õigusloome kvaliteeti, tugevdaks tarbijaõigusi ja väikeettevõtjate olukorda turgudel ning peataks siseturu killustumise digitaalses keskkonnas; tunneb selles suhtes heameelt komisjoni teatise „EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 – Tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” (KOM(2007)0099) üle;
2. palub komisjonil lisaks püüdlustele parandada tarbijaõigusaktide kvaliteeti keskenduda piiriülese elektroonilise kaubanduse jaoks kohaste eeskirjade väljatöötamisele standardite kujul, millest piiriülese elektroonilise kaubanduse Euroopa usaldusmärgi omanikud peaksid vabatahtlikult kinni;
3. palub komisjonil esitada strateegia tarbija usalduse tõstmiseks digitaalse keskkonna vastu tervikuna, tuginedes kogemustele, mis on saadud algatuse „e-usaldus” osana[4] ;
4. on veendunud vajaduses rakendada e-kaasamise algatus viivitamata praktikas; palub seetõttu komisjonil nõuda tungivalt selle üleeuroopalise algatuse allkirjastanud liikmesriikidelt vastavat tegutsemist;
5. on veendunud, et tarbija mõiste tuleks määratleda laiemalt ning see peaks olema paremini kohandatud infoühiskonnale;
6. on veendunud, et väikeettevõtjad väärivad erilist kaitset, et tugevdada nende positsiooni infoühiskonna turgudel;
7. rõhutab, et on olemas tegurid, mis vähendavad tarbijate usaldust digitaalse keskkonna vastu ja peab seetõttu vajalikuks teha aktiivselt poliitikat ja toetada konkreetseid mehhanisme, et soodustada tarbijate usalduse suurendamist, ja tagada, et tehinguid on digitaalses keskkonnas võimalik teha turvaliselt ja nõuetekohasel viisil;
8. palub komisjonil vastavalt tarbijakaitsealase koostöö määruse (EÜ) nr 2006/20042[5] artiklile 18 sõlmida tarbijakaitsealased koostöölepingud kolmandate riikidega (eelkõige OECD riikidega), mis parandaksid tarbijaõiguse täitmist digitaalses keskkonnas;
9. tunneb heameelt komisjoni algatuse üle vaadata läbi ja ajakohastada tarbijaid käsitlev ühenduse õigustik ning eelkõige keskenduda tugevalt elektroonilisele kaubandusele;
Tarbijate usalduse suurendamine digitaalse keskkonna vastu
10. on seisukohal, et uus e-usalduse strateegia aitab kaasa tarbijate usalduse suurendamisele, eelkõige arengu kaudu järgmistes valdkondades:
– toetusprogrammi loomine ja olemasolevate rahastamisprogrammide kasutamine projektide, sealhulgas haridus- ja teabekampaaniate jaoks, mille eesmärk on suurendada tarbijate usaldust digitaalse keskkonna vastu, ning online-teenuseid praktikas kontrollivate projektide (nagu näiteks ostjatena esinevate kontrollijate kasutamine) jaoks;
– elektroonilise õppemooduli väljatöötamine, mis on otseselt seotud tarbijakaitsega ja kasutajate õigustega digitaalses keskkonnas seoses täiskasvanutele mõeldud tarbijate harimise elektroonilise vahendi (Dolceta) projektiga, milles võetakse samal ajal arvesse noorte tarbijate erihuve digitaalses keskkonnas;
– toetus haridus- ja infoprojektidele, et tõsta väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete teadlikkust oma kohustustest, kui nad pakuvad või tarnivad kaupu, teenuseid või infosisu üle piiri digitaalses keskkonnas;
– Euroopa traditsiooniliste tarbijakaitsevahendite volituste tugevdamine, et tagada nende tõhus kasutamine ka digitaalses keskkonnas (näiteks Euroopa tarbijakeskuste eesmärkide laiendamise abil);
– nende takistuste kõrvaldamine, mis seisavad piiriüleselt digitaalses keskkonnas tegutsevate ettevõtjate ees, näiteks piiriülest elektronarvete esitamist („e-arveldamine”) käsitlevate ELi eeskirjade standardimise teel;
– üleeuroopalise ekspertide foorumi loomine, et vahetada parimaid riiklikke tavasid, mis kujutaks endast ka pikaajalist õigusloomega seotud ja õigusloomega mitteseotud strateegiat tarbijate usalduse suurendamiseks digitaalse keskkonna vastu;
– mõju hindamise korraldamine kõigi siseturgu käsitlevate õigusloomega seotud ettepanekute puhul hindamaks mõjusid, mida need ettepanekud avaldavad tarbijatele digitaalses keskkonnas;
– Euroopa isereguleeruvate koodeksite koordineerimine, mis on kooskõlas hea tavaga ja tulemusliku isereguleerumise kõige olulisemate tahkudega (sealhulgas selle mõju hindamine, mida nad tegelikult avaldavad tarbijate positsiooni parandamisele turul digitaalses keskkonnas);
– nõudmise kehtestamine välisauditi läbiviimise kohta teatud eritüüpi elektrooniliste teenuste puhul, kui kaasneb suurem vajadus nende täieliku turvalisuse tagamiseks, et kaitsta isikuandmeid (näiteks Internetipanganduse puhul) jms;
– kõige turvalisema maksetehnoloogia kasutamise toetamine online-maksete puhul;
– Euroopa varajase hoiatamise süsteemi, sealhulgas andmebaasi loomine, et võidelda pettuste vastu digitaalses keskkonnas; see andmebaas peaks sisaldama tarbijate jaoks võimalust teatada lihtsat online-vormi kasutades pettusest;
– nõuab Internetis müüdavate ravimite võltsimist käsitleva Euroopa infokampaania käivitamist, rõhutades võltsimisega kaasnevat tõsist ohtu rahva tervisele;
11. rõhutab ebaõiglaste kaubandustavade direktiivi õigeaegse ja tulemusliku ülevõtmise tähtsust kõigi liikmesriikide poolt tarbijakaitse tagamise peamise vahendina piiriülestes tehingutes;
12. on seisukohal, et taaskäivitatud e-usalduse algatus ei peaks tegelema mitte üksnes tarbijakaitsega, vaid sätestama ka koordineeritud lähenemisviisi digitaalse keskkonna küsimusele tervikuna, kaasa arvatud turuväliste tegurite, näiteks privaatsuse kaitse, üldsuse juurdepääs infotehnoloogiatele („e-kaasamine”), Interneti turvalisus jms, sealhulgas analüüsid;
13. rõhutab, et Euroopa elanike õigus kasutada digitaalset keskkonda on väga oluline ning tuletab selles suhtes meelde asjakohaste rahaliste ja õiguslike vahendite rakendamise tähtsust, et edendada e-kaasamist, eelkõige tugevdades ja vajaduse korral laiendades universaalteenuste pakkumise kohustust elektronside valdkonnas ning muutes rahalised vahendid kättesaadavaks investeeringuteks digitaalside infrastruktuuri arendamisse;
Elektroonilise kaubanduse kultuur
14. on veendunud, et edasiste sammude suhtes tuleb nõu pidada huvitatud isikutega (tööstuse ja tarbijaorganisatsioonide esindajad);
15. palub komisjonil alustada piiriülese elektroonilise kaubanduse soodustamiseks vabatahtlike Euroopa standardite koostamist, st Euroopa standardite koostamist millega kõrvaldatakse keeleerinevused ja lahknevused eri liikmesriikides kehtivate õigusaktide vahel, sest see on tegur, mis kujutab endast tõsist takistust, mis ei luba tarbijatel ning väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel siseturu potentsiaali digitaalses keskkonnas täielikult ära kasutada;
16. palub komisjonil toetada elektroonilise kaubanduse jaoks ühtlustatud vabatahtlike lepingute ja kaubanduse vabatahtlike standarditud üldtingimuste loomist, et tagada tasakaalustatud suhted, pidades silmas asjaolu, et harilikult ei ole ei tarbijad ega ettevõtted õigus- ja tehnikaeksperdid, kuid jätta siiski pooltele võimalus sõlmida leping vabalt, tuginedes tsiviilõiguslikule lepingu sõlmimise vabadust käsitlevale aluspõhimõttele;
17. palub, et komisjon kehtestaks tingimused ettevõtjatele, kes vabatahtlikult kasutavad ühtlustatud lepinguid ja üldiseid standardseid kaubandustingimusi, et rõhutada sätteid, mis neist erinevad;
18. palub komisjonil teha ettepanek muuta elektronsidet käsitlevaid eeskirju, et parandada läbipaistvust ja lõpptarbijatele teabe avaldamist;
Euroopa usaldusmärgid piiriülese elektroonilise kaubanduse jaoks
19. palub komisjonil algatada Euroopa usaldusmärgi tingimuste ja logo määratlemine, et tagada suurem kindlus piiriülese elektroonilise kaubanduse valdkonnas, ning sellega seoses tagada üldine vabatahtlike usaldusmärkide õiguslik raamistik, nagu seda nõuti direktiivis elektroonilise kaubanduse kohta; soovitab, et sellega kaasneks:
– odav süsteem,
– konkurentsi puudumine olemasolevate usaldus- või kvaliteedimärkidega,
– kulude kandmine üksnes vaidluse korral,
– isereguleeruvuse põhimõte (usaldusmärki ei määrata asutuse poolt, vaid ettevõtjad kasutavad seda siis, kui nad tõestavad avalikult, et nad on esitanud kohustusliku teabe kindaksmääratud aja jooksul, kasutanud soovituslikke lepinguid, tegelenud kaebustega viivitamata, kasutanud vaidluste lahendamise alternatiivseid süsteeme või on nende tegevus vastanud muudele Euroopa standarditele),
– karistused sobimatu kasutuse eest;
20. võtab siiski teadmiseks järgmised probleemid tulemuslike usaldusmärgiskeemide rakendamisel:
– sidusrühmade soovimatus investeerida selliste skeemide turustamisse ja edendamisse,
– ilma asjakohase järelevalveta avanevad võimalused väärkasutuseks;
21. on veendunud, et kõige tulemuslikumad viisid tarbijate usalduse julgustamiseks on:
– valdkonnaomased skeemid, mida toetab ja kontrollib tugevalt majandusorganisatsioon, saades kogu valdkonda hõlmavat toetust väikestelt ja suurtelt ettevõtetelt,
– valdkonnaomased tegevusjuhendid teenusepakkujatele, mille koostamist julgustatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivis teenuste kohta siseturul[6] ("teenuste direktiiv");
– veebilehtedel avaldatud sõltumatud tarbijaviited, abistamaks uusi tarbijaid valikute tegemisel;
ja palub komisjonil hõlbustada selliste skeemide raames heade tavade vahetamist;
22. märgib, et üldiste kaubandustavade direktiiv hõlmab usaldus- või muude märkide väärkasutust, samuti eksitavaid soovitusi tarbijatele; palub liikmesriikidel tagada, et nende riiklikke tarbijakaitsekeskusi on selliste väärkasutuste eest hoiatatud;
23. palub komisjonil hinnata juba olemasolevate ja edukate usaldusmärkide valdkonnas saavutatud kogemusi, eelkõige nende puhul, mis on kasutuses mitmes liikmesriigis (nt euromärgis), ning kasutada seda kogemust ELi usaldusmärgi väljatöötamisel piiriülese elektroonilise kaubanduse jaoks (sealhulgas kontroll, kas usaldusmärkide levitamist uutes liikmesriikides takistab selliste märkide kasutuselevõtuks piisavate vahendite puudumine);
24. usub kindlalt, et usaldusmärgid pakuvad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele eelkõige märkimisväärset võimalust suurendada tarbijate usaldust digitaalse keskkonna vastu;
Euroopa kasutajaõiguste harta infoühiskonnas
25. palub komisjonil esitada Euroopa kasutajaõiguste harta, milles selgitataks infoühiskonna osalejate, sealhulgas tarbijate õigusi ja kohustusi, eelkõige kasutajaõigusi, mis on seotud digitaalse sisuga (st selgitataks kasutajate õiguste ja kohustuste intellektuaalomandi kasutamisel), kasutajaõigusi, mis tagavad põhilised koostalitlusvõime standardid, ja eriti vähe kaitstud kasutajate õigusi (st parandataks Interneti-lehekülgedele juurdepääsu puuetega inimeste jaoks);
26. palub komisjonil sätestada kasutajate peamised vabadused ja õigused infoühiskonnas (sellega seoses peaksid mõned tarbijate vabadused ja õigused olema juba kehtestatud peatselt teatavaks tehtava teatise raamistikus, mis käsitleb Internetipõhist infosisu ühtsel turul);
27. on seisukohal, et online-keskkond ja digitaalne tehnoloogia võimaldavad tarbijatele pakkuda laia valikut uusi tooteid ja teenuseid ning et intellektuaalomandit saab viia vastavusse tarbijate ootustega, kuid samuti arvab, et tarbijate huvid seoses intellektuaalomandi õigustega on üha olulisemad, kuid samal ajal on nende õigused seoses digitaalsete andmete kasutamisega endiselt ebaselged ning praegustes intellektuaalomandi suundumustes, digitaalõiguste haldamises ja tehnoloogilise kaitse meetmetes tuleks tarbijate õigusi nõuetekohaselt arvesse võtta;
28. palub komisjonil kõnealust hartat levitada ning julgustada asjaomaseid liikmesriike ja organisatsioone seda laialdaselt kõigile Interneti kasutajatele jagama, et nad tunneksid oma õigusi ja et neil oleks oma õiguste maksmapanekuks vajalikud vahendid;
Siseturu killustatus digitaalses keskkonnas
29. palub komisjonil esitada ettepanek meetmete kohta, et peatada siseturu killustumine digitaalses keskkonnas (st piiriüleses kontekstis pakutavatele kaupadele, teenustele ja infosisule juurdepääsu keelamine), mis mõjutab märkimisväärselt tarbijaid eelkõige uutes ja väikestes liikmesriikides üksnes nende rahvuse või elukoha alusel või põhjusel, et nende maksekaart on väljastatud teatavas liikmesriigis, ning teavitada korrapäraselt Euroopa Parlamenti kõnealuses valdkonnas tehtud edusammudest;
30. usub kindlalt, et ei ole vastuvõetav, et teatavad Interneti kaudu mitmes liikmesriigis kaupu tarnivad või teenuseid ja infosisu pakkuvad ettevõtjad keelavad tarbijatele juurdepääsu oma veebilehele teistes liikmesriikides ning sunnivad neid kasutama oma veebilehti riigis, milles nad alaliselt asuvad või mille kodanikud nad on;
31. palub komisjonil esitada säte juurdepääsu kohta toodetele, mis toimetatakse üle piiri kooskõlas teenuste direktiivi artikliga 20;
32. palub komisjoni jälgida hoolikalt teenuste direktiivi artikli 20 tulemuslikkust, eelkõige seoses objektiivsete kriteeriumidega;
33. tunneb heameelt, et komisjon uurib, millistel tingimustel on territoriaalse litsentseerimise tava või territoriaalsed ainuõiguslikud lepingud siseturuga vastuolus, ning soovitab ja palub, et komisjon põhjalikult teavitaks nende uurimiste tulemustest parlamenti;
34. rõhutab, kui tähtis on tagada, et digitaalses keskkonnas tegutsevatel Euroopa ettevõtjatel oleks põhjust pakkuda kaupu, teenuseid ja infosisu üle piiride kogu ELi siseturul;
35. märgib, et koostalitlusvõime on otsustav majandustegur ja rõhutab tööstuspõhiste, kättesaadavate ja koostalitlusvõimeliste tehniliste ja õiguslike standardite tähtsust, et saavutada mastaabisääst, tagada tarbijatele mittediskrimineeriv juurdepääs seadmetele, teenustele ja sisule, edendada tehnoloogiate kiiret kasutuselevõttu ja aidata kaasa turu killustumise vältimisele; rõhutab, et tuleks edendada seadmete, teenuste ja sisu tegelikku koostalitlusvõimet vähemalt tarbija (lõppkasutaja) tasandil;
Tarbija õiguskaitse tugevdamine digitaalses keskkonnas
36. on veendunud, et tarbijate usalduse suurenemise digitaalse keskkonna vastu teeks võimalikuks selgem ja parem ühenduse tarbijaõigustik, mis oleks suunatud horisontaalsetele õigusaktidele, ning tarbijalepinguõiguse teatavate aspektide ühtlustamine; sellesse tuleks lisada muud direktiivid, näiteks finantsteenuste kaugmüüki ja elektroonilist kaubandust käsitlevad direktiivid;
37. väljendab rahulolu komisjoni rohelises raamatus ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006)0744) tehtud ettepaneku üle lisada digitaalsed failid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ (tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta)[7] reguleerimisalasse;
38. on veendunud, et ebaõiglasi lepingutingimusi käsitleva süsteemi kohaldamist tuleks tugevdada ka lõppkasutaja litsentsilepingute valdkonnas ning see peaks hõlmama tehnilisi lepingutingimusi;
39. palub komisjonil esitada ettepanek, et sidevahendi abil sõlmitud lepinguid reguleerivaid eeskirju laiendataks tarbijate ja ettevõtjate vahel elektroonilistel enampakkumistel sõlmitavatele lepingutele ja turismiteenuslepingutele (lennupiletid, hotellimajutus, autorent, vabaajateenused jne), mis tellitakse individuaalselt Interneti kaudu;
40. palub komisjonil lihtsustada ja ühtlustada elektroonilises kaubanduses müüja poolt ostjale esitatava kohustusliku teabe alaseid nõudeid ja seada sellise teabega seoses esikohale olulise kohustusliku teabe;
41. palub komisjonil muuta turustusahel digitaalses keskkonnas läbipaistvamaks sellisel viisil, et tarbija saaks tarnija isiku alati kindlaks teha ja teaks, kas tegemist on vahendaja või lõpptarnijaga;
42. usub kindlalt, et on vastuvõetamatu suunata tarbijad müüja veebilehelt ilma asjakohase hoiatuseta edasi mõnele muule veebilehele, kuna selle tulemusena varjatakse kaupade, teenuste või infosisu tegeliku pakkuja tegelikku isikut tarbijate eest;
43. palub komisjonil tugevdada tarbijakaitset juhtudel, kui tarbija kanda on kõik lepinguga seotud riskid, nagu näiteks ettemakse abil, eriti elektroonilistes lepingutes;
44. palub komisjonil kiirendada kollektiivsete hüvitusmeetmete mehhanismide kasutuselevõtu kaalumist piiriüleste ettevõtjate ja tarbijate vaheliste vaidluste puhul digitaalses keskkonnas;
45. tuletades meelde programmi SOLVIT ja Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku positiivseid kogemusi, nõuab Euroopa e-tarbija teabesüsteemi asutamist, mis pakuks kõigile Euroopa e-tarbijatele üksikasjalikke juhiseid ja teavet tarbijate ning ettevõtete õiguste ja kohustuste kohta digitaalses keskkonnas, praktilisi orienteerumisjuhiseid seoses vaidluste alternatiivsete lahenduste võimalustega nii üldtasandil kui ka vajadusel igal üksikjuhtumil eraldi;
46. palub komisjonil tagada regulatiivsete ja tehniliste meetmete abil tarbijate tõhusa kaitse turvalisuse ja eraelu puutumatuse rünnakute eest digitaalses keskkonnas;
47. palub komisjonil jälgida üksikasjalikult tarbijakaitse suundumusi mobiiltelefoni vahendusel toimuvas elektroonilises kaubanduses, pannes muu hulgas rõhku noorte tarbijate kaitsele;
48. palub liikmesriikidel teha koostööd, et saavutada kõrge tarbijakaitse tase digitaalses keskkonnas kogu ELi siseturul;
49. palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti regulaarsete ajavahemike järel (sobivaim oleks kord aastas) edusammudest tarbijakaitse valdkonnas digitaalses keskkonnas (sealhulgas käesoleva resolutsiooni täitmiseks tehtud praktilised sammud);
o
o o
50. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.
- [1] http://ec.europa.eu/consumers/cons_int/safe_shop/acquis/comp_analysis_en.pdf
- [2] ELT C 292 E, 1.12.2006, lk 109.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0352.
- [4] Vt komisjoni talituste töödokumenti “Tarbijausaldus elektroonilises kaubanduses: algatuse „e-usaldus” õppetunnid”.
- [5] ELT L 364, 9.12.2004, lk 1.
- [6] ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.
- [7] EÜT L 171, 7.7.1999, lk 12.
SELETUSKIRI
Raport tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu käsitleb väga laiaulatuslikku usaldusega seotud teemat info- ja sidetehnoloogiate kasutamisel elektroonilise kaubanduse, infoteenuste, digitaalside ja -meelelahutuse jaoks; teisisõnu on raport seotud enamiku Euroopa tarbijate ja ettevõtjate igapäevaeluga 21. sajandil. Uued tehnoloogiad annavad nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele suurepärased võimalused kasutada täielikult siseturu hüvesid. Siiski puutuvad infoühiskonna kasutajad mõnikord kokku rea takistustega, mis muudavad elektroonilise keskkonna kasutamise keerulisemaks sama tegevuse (nt äritehingu) teostamisest traditsioonilises mitteelektroonilises keskkonnas. Euroopa Liit peab aktiivselt ja süsteemselt otsima võimalusi kõrvaldada nimetatud takistused ning saavutada tasakaal tarbijate ja ettevõtjate õiguskaitse vahel (pannes rõhku väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete eriomastele tunnusjoontele). Võttes arvesse tarbijaõigustiku, elektroonilise kaubanduse, lepinguõiguse ja intellektuaalomandi kaitse eelseisvat läbivaatamist, on käesolev raport õigeaegne poliitiline avaldus Euroopa Parlamendilt komisjonile ja liikmesriikidele. Võttes samuti arvesse 24. jaanuaril 2007 Euroopa Parlamendis toimunud avalikku kuulamist tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu, on Euroopa Parlament seisukohal, et Euroopa on otsustavas etapis, mis määrab, kas EL kujundab siseturu globaliseeritud ja virtuaalselt piirivabaks digitaalseks keskkonnaks koos suhtelise eelisega teiste globaalsete konkurentide ees või kujutavad siseturg ja eraldatud riiklikud turud (praegu 27) digitaalses keskkonnas pigem takistust ELile infoühiskonna ja Lissaboni strateegia täieliku väljaarendamise jaoks.
Vajadusest raporti järele tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu annavad tunnistust ka mitmed statistilised andmed.
Vastavalt eurobaromeetri uuringule teatas 33% tarbijatest, et ettevõtted keeldusid kaupu või teenuseid müümast või osutamast, kuna tarbija ei olnud sama riigi resident. Kuigi 48% ELi jaemüüjatest oli valmis tegelema piiriülese kaubandusega, oli piiriülese müügiga vähemalt ühte ELi liikmesriiki seotud tegelikkuses vaid 29% ettevõtetest; analoogiliselt eelöeldule, kui 18% jaemüüjatest teatas, et nad oleksid valmis tegelema piiriülese kaubandusega kümne või enama liikmesriigiga, teeb seda praegu vaid 5% ettevõtetest. Vastavalt uuringule müüb ELis 57% jaemüüjatest oma kaupu/teenuseid Interneti kaudu. Suurimateks takistusteks piiriülesele kaubandusele peeti tehingute ebakindlust (61% vastanutest), erinevaid raamatupidamiseeskirju (58% vastanutest), kaebuse esitamise ja vaidluste lahendamise keerulisust (57% vastanutest), erinevaid riiklikke tarbijakaitsealaseid õigusakte (55% vastanutest), müügijärgsete teenuste osutamise raskust (55% vastanutest), piiriülese kättetoimetamisega kaasnevaid ülemääraseid kulusid (51% vastanutest) ning tõlkekulusid (43% vastanutest). Pooled jaemüüjatest usuvad, et kui tarbijatega sooritatud tehingute suhtes eksisteeriksid kogu ELis ühtsed õigusaktid, kasvaks nende piiriülese müügi maht. On tähelepanuväärne, et 62% ELi jaemüüjatest ei tea, kust saada teavet teistes liikmesriikides kehtivate tarbijakaitsealaste õigusaktide kohta.
Eurobaromeetri uuringus tuuakse samuti esile, et 6% tarbijatest on sooritanud Interneti kaudu oste teise liikmesriigi tarnijalt. Selle üks põhjus on, et 45% tarbijatest ei usalda teha oste välismaal asuvatest äriühingutest Interneti kaudu (ühes liikmesriigis oli see näitaja 73%). Üldiselt oli 56% tarbijatest arvamusel, et kui ostetakse kaupu ja teenuseid teistes liikmesriikides asuvatest ettevõtetest, siis tõenäoliselt peavad ettevõtted tarbijakaitsealastest õigusaktidest vähem kinni. 71% tarbijatest arvas, et on raskem lahendada selliseid probleeme nagu kaebused, tagastamised, hinnaalandused, garantiid jne, kui tehakse sisseoste teiste liikmesriikide ettevõtetest. 65% tarbijatest pidas kaugmüügi teel ostetud toote tagastamist lepingust taganemise aja jooksul keerulisemaks teise liikmesriigi tarnijalt ostmise korral. Uuringud näitasid, et üks põhjus, miks tarbijad ei ole valmis piiriüleseid oste tegema, on asjaolu, et tarbijad ei saa olla kindlad, et neile on piiriülese ostmise korral tagatud sama tarbijakaitse, mis kehtib nende elukohariigis.
Üldiselt võib öelda, et Euroopa tarbijate ja ettevõtjate usaldus digitaalse keskkonna vastu on madal ning et Euroopa jääb teatavates elektroonilise kaubanduse aspektides Ameerika Ühendriikidest ja Aasiast maha. See aga kehtib ka teiste kaugmüügi vormide kohta (nt müük mobiiltelefonide kaudu). Elektroonilise turu killustatus ELis teatavates kaupade, teenuste ja infosisuga kauplemise valdkondades seab ohtu siseturu ühised eesmärgid, kahjustab tarbijate usaldust ning ohustab isegi ühenduse õigustikuga kehtestatud õigusi ja vabadusi. Arvestades tarbijate usalduse puudumist digitaalse keskkonna vastu ja mitmeid tegureid, mis piiravad piiriülest elektroonilist kaubandust, on kahetsusväärne, et ELil puudub praegu oma strateegia, mis aitaks olukorda lahendada. Kahjuks ei ole Euroopa tarbijatel ja ettevõtjatel normideülest kindlust ja kaitset piiriüleses elektroonilises kaubanduses ELis, seda isegi võrreldes samade tehingute teostamisega väljaspool ELi asuvate üksustega. Kuigi ELi õigusaktide panust elektroonilise kaubanduse õigusliku reguleerimise globaalsesse arengusse tuleb hinnata, peab samal ajal tõdema, et praegused Euroopa õigusaktid ei võta küllaldaselt arvesse uusimaid suundumusi digitaalses keskkonnas ning on teatavates valdkondades pigem takistuseks; näiteks kehtib üheainsa elektroonilise tehingu suhtes mitu õigusnormi, millega kehtestatakse vastandlikud nõuded, mis tähendab, et ei ettevõtjate ega tarbijate jaoks ei ole selgeid ja kergesti jõustatavaid eeskirju.
Raportöör on veendunud, et tähtis samm tarbijate usalduse parandamiseks digitaalse keskkonna suhtes on vastu võtta strateegia, milles sisalduvad eelkõige järgmised tingimused:
– atraktiivse ärikeskkonna loomine piiriülese elektroonilise kaubanduse jaoks;
– elektroonilise kaubanduse kultuuri edendavate Euroopa standardite loomine;
– tarbijate ja ettevõtjate õiguste ning kohustuste selgitamine digitaalses keskkonnas;
– siseturu killustatuse peatamine digitaalses keskkonnas;
– tarbijate õiguskaitse täitmise tugevdamine ja parandamine digitaalses keskkonnas.
Seoses nimetatuga peab raportöör asjakohaseks jätkata eelnevalt kavandatud tegevusi ning komisjon peaks seepärast taaskäivitama ja uuendama eespool sätestatud viisil e-usalduse algatuse, mis on kavandatud komisjoni töödokumendi vormis.
Kooskõlas oma eespool viidatud resolutsioonidega on Euroopa Parlament jätkuvalt seisukohal, et infoühiskonna kasvavaid vajadusi arvesse võttes on mõiste „tarbija” praegune määratlus liiga kitsas, kuna see asetab (ühe inimesega) väikeettevõtted tarbijatega piiriüleses kaubanduses samasse olukorda, kuid ei taga neile võrreldavat kaitset (garantiitähtajad, taganemisõigus, jne).
Digitaalne keskkond ületab riikide ja mandrite piire ning seepärast on samuti oluline parandada Euroopa tarbijate kaitstuse taset elektrooniliste ostude tegemisel kolmandates riikides. Raportöör on seega arvamusel, et on vaja kokku leppida tarbijakaitse koostöölepingute sõlmimises väljaspool ELi asuvate riikidega (eriti OECDsse kuuluvate ning ELile geograafiliselt lähedal asuvate riikidega).
Eespool öeldu nõuab uue ja märkimisväärselt laiaulatuslikuma e-usalduse algatuse väljatöötamist, võttes arvesse, et tarbijate usalduse suurendamine digitaalse keskkonna vastu võimaldab kaasata rea meetmeid (eelkõige õigusloomega mitteseotud meetmed, nagu tarbijaorganisatsioone hõlmavate sihipäraste haridus- ja teabekampaaniate finantseerimine), samuti üksikute tegevuste suuremat koordineerimist komisjoni ja liikmesriikide poolt (näiteks Euroopa tarbijakeskuste volituste suurendamine, et tõsta nende tõhusust digitaalses keskkonnas ja luua üleeuroopalised ekspertide foorumid riikide heade tavade vahetamiseks). Siiski tuleb tagada, et edasiste meetmete suhtes kõnealuses dünaamilises valdkonnas peetakse nõu huvitatud isikutega (tööstuse esindajad, tarbijaorganisatsioonid jmt) ning et selliseid meetmeid toetavad ka soovituslikud meetmed (nt isereguleeruvad koodeksid ja komisjonipoolne ettepanek kõrgema elektroonilise kaubanduse kultuuri standardite kohta ELis). Kuna uuringud ja statistika näitavad, et pettused Internetis (näiteks võlts-veebilehed) on praegu suurim oht (suurem kui pealesunnitud kommertsteadaanded ehk rämpspost), tuleb luua Euroopa varajase hoiatamise süsteem (sealhulgas andmebaas), et võidelda pettuste vastu digitaalses keskkonnas. Tarbijate suurema usalduse digitaalse keskkonna vastu saab saavutada ka nõuete, kaebuste ja vaidluste kohese ja täieliku lahendamisega, mis on kõige paremini saavutatav, kasutades elektroonilisi alternatiivseid vaidluste lahendamise süsteeme. Komisjon peaks samuti tagama, et uus e-usalduse algatus ei piirdu üksnes tarbijakaitsega, vaid sätestab ka koordineeritud lähenemisviisi digitaalse keskkonna teemale tervikuna (sealhulgas turuväliste tegurite analüüs). Kuna enamik tarbijaid ja ettevõtjaid ei ole õigus- ja tehnikaeksperdid, peaks komisjon toetama elektroonilise kaubanduse jaoks ühtlustatud lepingute loomist, mis tagaks õiglase lähenemisviisi mõlemale osapoolele.
Kuna puudub eriusaldusmärk piiriüleste elektrooniliste tehingute jaoks, soovitab raportöör sisse seada Euroopa usaldusmärgi süsteemi (mis nõuab loomulikult hulga tingimuste täitmist, sealhulgas kulutuste kandmine üksnes vaidluse korral (st Euroopa usaldusmärgi omandamine ja kasutamine toimuks tasuta)). Euroopa usaldusmärgi eesmärk on – muude meetmete seas – saavutada rahulolevate klientide kriitiline mass, mis on piiriülese elektroonilise kaubanduse tööks vajalik.
Teise tähtsa vahendi tarbijate usalduse suurendamiseks digitaalse keskkonna vastu annab raportööri arvates Euroopa kasutajaõiguste harta loomine infoühiskonnas, mis ei selgitaks mitte üksnes praegu infoühiskonna osalejatele (sealhulgas tarbijatele) kehtivaid õigusi ja kohustusi, vaid teeks ettepaneku ka uute Euroopa õiguste ja kohustuste kohta (nt digitaalse keskkonnaga seotud kasutajaõigused, sh kasutaja õiguste selgitamine intellektuaalomandi kasutamisel, kasutajaõigused, mis tagavad põhilised koostalitlusvõime standardid, ning eriti vähe kaitstud kasutajate õigused, sh Interneti-lehekülgedele juurdepääsu parandamine puuetega inimesele).
Raportöör hoiatab siseturu kasvava killustatuse eest digitaalses keskkonnas (st piiriüleses kontekstis pakutavatele kaupadele, teenustele ja infosisule juurdepääsu keelamine), mis mõjutab märkimisväärselt tarbijaid eriti uutes ja väikestes liikmesriikides üksnes nende rahvuse või elukoha alusel või seetõttu, et nende maksekaart on väljastatud teatavas liikmesriigis. Raportööri arvates tuleb sellisele käitumisele tõhusalt vastu astuda.
Selgem ja läbipaistvam ühenduse tarbijaõigustik digitaalses keskkonnas, eriti kui see on orienteeritud horisontaalsetele õiguslikele vahenditele, ning tarbijalepinguõiguse parandamine saavad kaasa aidata tarbijate suurema usalduse loomisele. Raportööri arvamuse kohaselt tuleb praegused puudused tarbijaõigustikus lahendada vähemalt järgmistes valdkondades: eeskirjad ebaõiglaste lepingutingimuste kohta peaksid kehtima ka lõppkasutaja litsentsilepingute ning tehniliste lepingutingimuste suhtes; sidevahendi abil sõlmitud lepinguid reguleerivad eeskirjad peaksid kehtima ka tarbijate ja ettevõtjate vahel elektroonilistel enampakkumistel sõlmitavate lepingute ja turismiteenuslepingute (lennupiletid, hotellimajutus, autorent, vabaajateenused jne) suhtes, mis tellitakse individuaalselt Interneti kaudu; elektroonilises kaubanduses müüja poolt ostjale esitatavat kohustuslikku teavet tuleks lihtsustada ja ühtlustada; tuleks suurendada müüjapoolset turustusahela läbipaistvust digitaalses keskkonnas, tagamaks, et tarbija teab alati tarnija isikut (sealhulgas seda, kas tegemist on vahendaja või lõpptarnijaga); tuleks luua tõhus tarbijakaitsevahend juhtudeks, kui tarbija kanda on kõik riskid (sealhulgas rahalised riskid, nagu näiteks ettemaksenõude puhul), eriti piiriülese elektroonilise kaubanduse kontekstis.
tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonI ARVAMUS (20.3.2007)
siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonile
tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu
(2006/2048 (INI))
Arvamuse koostaja: David Hammerstein Mintz
ETTEPANEKUD
Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. arvab, et digitaaltehnoloogia on osa igapäevaelust; info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkond mängib olulist osa platvormide, seadmete, tarkvara, teabeteenuste, teabevahetuse, meelelahutuse ja kultuurikaupade pakkumisel, piirjoon kaupade ja teenuste vahel hakkab hägustuma, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erinevad vormid lähenevad üksteisele, ostumeetodid mitmekesistuvad ning tarbijad loovad järjest rohkem toodetele sisu või lisandväärtust; täheldab, et selles keerulises uues struktuuris on järjest raskem kindlaks teha, kes teatud teenuseosa pakub, samuti mõista konkreetse tehnoloogia ning uute ärimudelite mõju;
2. rõhutab, et tarbijad ei ole ainult üksikisikud, vaid ka VKEd; märgib samas, et online-platvormide kaudu kauplemisega seonduvad tehnilised probleemid, kaupade ebamäärane päritolu ning teatud osalejate seadusevastane käitumine võivad olla mõned neist teguritest, mis tekitavad usaldamatust; arvab, et sellega seoses tuleks edendada usaldust ja kindlustunnet ning tarbijatele kinnitada, et tehinguid on võimalik teostada turvaliselt läbipaistval ja ausal moel;
3. on seisukohal, et tarbijate huvid, mis on seotud intellektuaalomandi õigustega, on järjest olulisemad, samas on nende õigused seoses digitaalsete teoste nautimisega jätkuvalt selgusetud ja praegused suundumused intellektuaalomandi, digitaalõiguste haldamise ning tehniliste kaitsemeetmete valdkonnas ei tunnusta piisavalt tarbijate õigusi;
4. tervitab algatusi usalduse ja kindlustunde edendamiseks e-kaubanduses ja juhib tähelepanu juba olemasolevatele edukatele kvaliteedimärkidele (nt Euro-Label); juhib siiski tähelepanu sellele, et just uutes liikmesriikides puuduvad tihti rahalised vahendid nende süsteemide sisseviimiseks; arvab, et eriti väikeettevõtjate jaoks on kvaliteedimärgid oluline vahend usalduse loomiseks ning väiksemast reklaamimahust tuleneva halvema olukorra kompenseerimiseks suurte online-turgude ja veebikauplustega võrreldes;
5. märgib, et koostalitlusvõime on väga oluline majandustegur: normid peaksid tagama koostalitlusvõime ning aitama kaasa turu killustumise vältimisele; märgib ühtlasi, et avatud lähtekoodiga tarkvara on koostalitlusvõime hõlbustamise peamine element ja et see aitab suurendada turvalisust, kuna patenditud või krüpteeritud koodide ja algoritmide puudumine võimaldab nende usaldusväärsust kontrollida ning tehnilise mõtlemisega üksikisikutel tarkvara ja tehnoloogia arendamisse oma panust anda;
6. rõhutab, et digitaalse loomingulise sisu turg on ikka veel varases arenguetapis ja et isereguleeruvad koodid võiksid mängida olulist rolli.
MENETLUS
|
Pealkiri |
Tarbijate usaldus digitaalse keskkonna vastu |
||||||
|
Menetluse number |
|||||||
|
Vastutav komisjon |
IMCO |
||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
ITRE |
||||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
|
||||||
|
Arvamuse koostaja |
David Hammerstein Mintz 25.4.2006 |
||||||
|
Endine arvamuse koostaja |
|
||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
25.9.2006 |
30.1.2007 |
|
|
|
||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
20.3.2007 |
||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
22 19 0 |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Renato Brunetta, Philippe Busquin, Jerzy Buzek, Giles Chichester, Den Dover, Nicole Fontaine, Adam Gierek, Norbert Glante, András Gyürk, David Hammerstein Mintz, Rebecca Harms, Erna Hennicot-Schoepges, Mary Honeyball, Ján Hudacký, Romana Jordan Cizelj, Werner Langen, Eugenijus Maldeikis, Eluned Morgan, Angelika Niebler, Reino Paasilinna, Atanas Paparizov, Francisca Pleguezuelos Aguilar, Herbert Reul, Paul Rübig, Andres Tarand, Britta Thomsen, Radu Ţîrle, Patrizia Toia, Catherine Trautmann, Claude Turmes, Nikolaos Vakalis, Alejo Vidal-Quadras, Dominique Vlasto |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Alexander Alvaro, Pilar Ayuso, Danutė Budreikaitė, Zdzisław Kazimierz Chmielewski, Edit Herczog, Esko Seppänen, Dirk Sterckx, Hannes Swoboda |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
|
||||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
... |
||||||
MENETLUS
|
Pealkiri |
Tarbijate usaldus digitaalse keskkonna vastu |
|||||||||||
|
Menetluse number |
||||||||||||
|
Vastutav komisjon |
IMCO |
|||||||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
ITRE |
|
|
|
|
|||||||
|
Raportöör(id) |
Zuzana Roithová |
|
||||||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
19.4.2006 |
11.7.2006 |
10.10.2006 |
24.1.2007 |
21.3.2007 |
|||||||
|
|
7.5.2007 |
|
|
|
|
|||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
8.5.2007 |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+ - 0 |
41 0 0 |
||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Charlotte Cederschiöld, Corina Creţu, Mia De Vits, Rosa Díez González, Janelly Fourtou, Evelyne Gebhardt, Malcolm Harbour, Pierre Jonckheer, Lasse Lehtinen, Toine Manders, Arlene McCarthy, Bill Newton Dunn, Zita Pleštinská, Guido Podestà, Zuzana Roithová, Luisa Fernanda Rudi Ubeda, Heide Rühle, Leopold Józef Rutowicz, Christel Schaldemose, Alexander Stubb, Eva-Britt Svensson, Marianne Thyssen, Jacques Toubon, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Wolfgang Bulfon, Jean-Claude Fruteau, Joel Hasse Ferreira, Konstantinos Hatzidakis, Filip Kaczmarek, Othmar Karas, Manuel Medina Ortega, Pier Antonio Panzeri, Olle Schmidt, Søren Bo Søndergaard, Marc Tarabella, Anja Weisgerber |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Philip Bushill-Matthews, Sophia in 't Veld, Horia-Victor Toma, Anne Van Lancker |
|||||||||||
|
Esitamise kuupäev |
16.5.2007 |
|||||||||||
|
Märkused |
|
|||||||||||