RAPORT 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamine
6.7.2007 - (2007/2094(INI))
Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon
Raportöör: Kathalijne Maria Buitenweg
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A6‑0278/2007),
Rassilise võrdsuse direktiivi rakendamine
A. arvestades, et EL on poliitiline projekt, mis põhineb ELi lepingu artiklis 6 ja põhiõiguste hartas sedastatud ühistel väärtustel, nagu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse, ning mille poliitikate ja õiguse kaudu edendatakse võrdsust ja mittediskrimineerimist, samuti vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 13;
B. arvestades, et diskrimineerimise vastu võitlemise alased poliitilised deklaratsioonid peavad olema vastavuses progressiivse arengu ning poliitikate ja seaduste, eriti diskrimineerimisvastaste direktiivide ja võrdsust edendavate projektide, nagu Euroopa võrdsete võimaluste aasta, täieliku ja korrektse rakendamisega;
C. arvestades, et Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskuse 2006. aasta aastaaruandes kinnitatakse, et diskrimineerimine on liikmesriikides jätkuvalt tõsine probleem;
D. arvestades, et hiljuti läbiviidud Eurobaromeetri[1] uurimus näitab, et 64% 25 liikmesriigis küsitletud kodanikest arvab, et diskrimineerimine etnilise päritolu alusel on veel ikka laialt levinud;
E. arvestades, et nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust)[2] vastuvõtmist võib pidada suureks edusammuks rassilise või etnilise päritolu alusel toimuva diskrimineerimise ohvrite kaitse tõhustamises ning neile õiguskaitsevahendite kasutamisel paremate võimaluste pakkumises;
Tõendamiskohustus
F. arvestades, et tõendamiskohustuse säte on direktiivi põhiküsimus, sest see aitab kaasa direktiivis sätestatud kaitse tõhusale tagamisele;
G. arvestades, et tõendamiskohustusega seotud pretsedendiõigusest nähtub, et liikmesriikide vahel esineb veel ikka olulisi erinevusi selles, millised hagejate tõendid on prima facie tõenditena vastuvõetavad; arvestades, et liikmesriikide vahelist arvamustevahetust käesolevas küsimuses tuleks seepärast julgustada, et uurida, kas kohtumenetlused on võimalik üksteisega vastavusse viia;
H. arvestades, et võrdsuse põhimõtte tõhusat rakendamist saaks parandada, kui tsiviil- ja haldusasjades kehtestatud tõendamiskohustuse eeskirju laiendataks ohvristamist puudutavatele õigussätetele;
Võrdõiguslikkusega tegelevad organid
I. arvestades, et peaaegu kõigis liikmesriikides on nüüd võrdõiguslikkusega tegelevad organid või nad on teinud selliste organite ülesanded kohustuseks olemasolevatele organitele;
J. arvestades, et kõiki liikmesriike tuleks julgustada võtma äärmiselt positiivseid meetmeid, et laiendada võrdõiguslikkusega tegelevate organite volitusi kaugemale kui diskrimineerimine rassilise või etnilise päritolu alusel;
K. arvestades, et võrdõiguslikkusega tegelevatel organitel peaks olema piisavalt nii töötajaid kui ka rahalisi vahendeid;
L. arvestades, et võrdõiguslikkusega tegelevad organid peaksid olema võimelised toimima valitsusest sõltumatult ning neid tuleks tajuda sõltumatult toimivatena, s.t mitte valitsuse osana;
M. arvestades, et vaatamata spetsiaalsete diskrimineerimisvastase võitluse ja võrdõiguslikkusega tegelevate organite olemasolule on registreeritud kaebuste arv paljudes liikmesriikides jätkuvalt madal;
N. arvestades, et praktikas esitavad võrdõiguslikkusega tegelevad organid kohtule menetlemiseks vaid väikese arvu kohtuasju, mis tuleneb rahaliste vahendite ja inimressursside nappusest; arvestades, et tihtipeale osutavad diskrimineerimise ohvritele meetmete võtmisel pidevat abi valitsusvälised organisatsioonid;
O. arvestades, et ametiisikute koolitamine on direktiivi eesmärkide saavutamisel kriitilise tähtsusega, sest ametiisikud peavad direktiivi rakendama;
Reguleerimisala
P. arvestades, et alati ei ole võimalik eristada diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu alusel ja diskrimineerimist usu, vaadete või rahvuse alusel;
Q. arvestades, et alati ei ole lihtne kindlaks teha, kas diskrimineerimine põhineb sool, etnilisel või rassilisel päritolul, sotsiaalsetel tingimustel, seksuaalsel sättumusel või muudel teguritel;
Teabe levitamine ja teadlikkuse tõstmine
R. arvestades, et hiljuti läbiviidud Eurobaromeetri uurimus kinnitab, et teadlikkus diskrimineerimisvastaste õigusaktide olemasolust ELis on üsna madal ning keskmiselt ainult üks kolmandik ELi kodanikest väidab teadvat oma õigusi, juhul kui nad peaksid sattuma diskrimineerimise või ahistamise ohvriks;
S. arvestades, et mõned liikmesriigid on siiski teinud hulgaliselt erinevaid teabe / teadlikkuse tõstmise algatusi (veebilehed, kampaaniad, teleklipid, ajalehereklaamid);
T. arvestades, et mõned liikmesriigid on teinud tähtsaid algatusi, s.t lisanud oma siseriiklikesse õigusaktidesse tööandja kohustuse teavitada töötajaid diskrimineerimist käsitlevatest õigusaktidest;
U. arvestades, et mõned liikmesriikide spetsialiseeritud organid on avanud diskrimineerimise ohvritele teabe andmiseks ja nende toetamiseks infotelefoni;
V. arvestades, et on ka mitmeid liikmesriike, kes on rakendanud teabe / teadlikkuse tõstmise meetmeid üsna piiratult ning et mõne liikmesriigi kohta ei ole teada ühtegi teadlikkuse tõstmise kampaaniat;
W. arvestades, et nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid peaksid just eriti Euroopa võrdsete võimaluste aasta kontekstis tegema pingutusi, et kodanikke nende õigustest teavitada, ning arvestades, et viimase osas tuleks tagada 2007. aastal algatatud meetmete jätkumine 2008. aastal, kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastal;
Andmete kogumine
X. arvestades, et andmete kogumine on diskrimineerimisvastase võitluse eesmärgil küll ülioluline, ning et etniliselt eristatud statistilised andmed võivad olla üliolulised kaudse diskrimineerimise demonstreerimisel ning politsei teavitamisel ja positiivsete erimeetmete strateegia väljatöötamisel, kuid tekitavad samal ajal mitmeid eetilisi ja õiguslikke küsimusi;
Y. arvestades, et selline andmete kogumine ei tohi rikkuda üksikisiku eraelu puutumatust, avalikustades üksikute isikute andmeid või täites etnilise või rassilise iseloomustamise otstarvet;
Õiguskaitsevahendid
Z. arvestades, et alternatiivsed vaidluste lahendamise menetlused ei tohiks välistada võimalust pöörduda kohtusse,
Za. arvestades, et paljud diskrimineerimise ohvrid ei esita kohtule kaebust väga erinevatel põhjustel, sealhulgas seoses kulude ja hirmuga taoliste aktide kordumise ees;
Zb. arvestades, et diskrimineerimisvastase võitluse eesmärgid saab saavutada üksnes siis, kui ELi ja liikmesriikide tasandil kombineeritakse õiguslikke meetmeid positiivsete tegevustega;
Zc. arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ülesanne on koguda ja analüüsida põhiõigustega seotud asjakohast, usaldusväärset ja võrreldavat teavet ning andmeid;
1. kordab direktiivi 2000/43/EÜ tähtsust
2. tuletab meelde, et direktiiv 2000/43/EÜ on miinimumnõue ning peaks seega olema alus, millele ehitatakse üles ulatuslik diskrimineerimisvastane poliitika;
3. tervitab komisjoni teatist (KOM(2006)0643) 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta, tuletades meelde, et direktiivi eesmärk oli kehtestada raamistik rassilise ja etnilise päritoluga seotud diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada liikmesriikides kooskõlas subsidiaarsuspõhimõttega ning lähtuvalt asjaomase riigi traditsioonidest ja tavadest seaduse ees võrdsuse, võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise kinnistumine; kiites heaks komisjoni teatises sisalduva direktiivi rakendamise ülevaate, märgib siiski, et ühtlasi oleks olnud kasulik esitada üksikasjalik kirjeldus selle kohta, kuidas direktiivi 2000/43/EÜ sätted on siseriiklike õigusaktidega üle võetud, nagu direktiivis täpsustatud; märgib lisaks, et komisjon ei kohustunud üksnes üksikasjalikku teavet koguma, vaid ka selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru andma, ning Euroopa Parlament palus komisjonil oma 14. juuni 2006. aasta resolutsioonis mittediskrimineerimise ja võrdsete võimaluste raamstrateegia kohta vaadata viivitamata üle mittediskrimineerimise direktiivide rakendamist käsitlevate õigusaktide kvaliteet ja sisu;
4. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid esimesel võimalusel üle kõik ühenduse diskrimineerimisvastased õigusaktid ja kasutaksid kõiki ettenähtud vahendeid, sealhulgas positiivseid erimeetmeid, et tagada praktikas võrdõiguslikkus;
5. rõhutab, et direktiiv läheb kaugemale töö saamisest, füüsilisest isikust ettevõtjana ja kutsealal tegutsemisest ning seda kohaldatakse ka sellistele valdkondadele nagu haridus, sotsiaalkaitse, sealhulgas sotsiaalkindlustus ja tervishoid, sotsiaalsoodustused ning kaupade ja teenuste kättesaadavus, selleks et tagada demokraatliku ja salliva ühiskonna areng, mis lubaks ühiskonnaelus osaleda kõikidel isikutel sõltumata nende rassilisest või etnilisest päritolust;
6. märgib rahuloluga, et enamik liikmesriike on võtnud meetmeid direktiivi rakendamiseks, kuid on pettunud, et vähesed on kõik selle sätted oma siseriiklikusse õigusesse täielikult üle võtnud;
7. juhib eriti tähelepanu sellele, et mitmeid direktiivi sätteid, nagu otsese ja kaudse diskrimineerimise mõisted, ahistamine ja tõendamiskohustus, ei ole paljudes riikides korralikult üle võetud;
8. nõuab eelkõige ranget järelevalvet selle üle, kuidas kohaldatakse tõendamiskoormuse osalise tühistamise eeskirja, mis on eriti tõhus tööküsimustes tekkivate vaidluste korral;
9. väljendab muret, et liikmesriigid on direktiivi reguleerimisalast jätnud välja rohkem tegevusvaldkondi, kui oleks soovitav või õigustatud;
10. tuletab meelde, et kõnealune direktiiv võeti vastu 2000. aasta juunis ja et liikmesriigid olid kohustatud selle rakendama enne 2003. aasta juunit, mis andis neile küllaldaselt aega vajalike rakendusmeetmete võtmiseks; kutsub komisjoni üles võtma aktiivsemat lähenemisviisi, väljastades näiteks tõlgendavaid teatiseid ja rakendussuuniseid, et tagada liikmesriikidepoolne täielik ja korrektne rakendamine; palub komisjonil valvsalt jätkata direktiivi nõuetekohase rakendamise järelevalvet, avaldada nii kiiresti kui võimalik oma hindamisaruanne ning alustada vajaduse korral viivitamata – ja igal juhul hiljemalt enne 2007. aasta lõppu – menetlust direktiivi rikkumise suhtes;
11. kordab, et direktiivi 2000/43/EÜ kohaselt vastu võetud riiklike sätete rikkumiste suhtes kohaldatavad sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad;
12. nõuab riiklike integreeritud tegevuskavade väljatöötamist, et tõhusalt tegeleda kõigi diskrimineerimise vormidega;
13. palub liikmesriikidel, kes rakendavad või võtavad kasutusele riiklikke tegevuskavasid, et võidelda rassismi ja diskrimineerimise vastu, kaasata nendesse lüli, mis hõlmab andmete kogumist, kontrollimist ja järelevalvet peamistes poliitikavaldkondades, nagu mittediskrimineerimine ja võrdõiguslikkus, sotsiaalne kaasatus, ühendusesisene ühtekuuluvus, integratsioon, sooline võrdõiguslikkus, haridus ja tööhõive;
14. palub komisjonil edastada Euroopa Parlamendile ja nõukogule asjaomane tegevuskava, mis käsitleb riiklike rakendusmeetmete mõju jälgimis- ja kirjeldamismehhanisme ja -meetodeid; rõhutab, et diskrimineerimisalaste andmete, eelkõige töösuhteid puudutavate andmete – sealhulgas ebaseadusliku, deklareerimata, alamakstud ja kindlustamata töö kohta – kogumise mehhanisme tuleb kooskõlas andmekaitset käsitlevate õigusaktidega arendada, kuna see on kasulik vahend, mille abil määrata kindlaks, kontrollida ja vaadata üle diskrimineerimise vastu võitlemise strateegiat ja tavasid, järgides samal ajal riiklikke integratsioonimudeleid; kutsub komisjoni üles kehtestama andmete ühiseid standardeid, et edastatud teavet saaks tulemuslikult võrrelda; rõhutab, kui tähtis on uurida mitte üksnes kasutatavate rakendusaktide sisu, vaid samuti nende tõhusust;
15. kutsub komisjoni üles paluma liikmesriikidel analüüsida oma aastaaruannetes direktiivi 2000/43/EÜ rakendamise kohta diskrimineerimisvastaste õigusaktide tõhusust vähemuste ja naiste süstemaatilise tõrjumise viiside vastu võitlemisel, eriti hariduse valdkonnas ja tööturule juurdepääsu, tervishoiuteenuste, kaupade ja teenuste kättesaadavuse osas, ning lisaks liitma soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi oma aruannetesse, et leevendada mitmekordset diskrimineerimist, millega paljud kokku puutuvad;
16. tuletab komisjonile meelde, et parlament sooviks saada dokumenti, milles on loetletud kõik liikmesriikide õigusaktidega kehtestatud erandid, et alustada selliste erandite küsimuses avalikku mõttevahetust;
17. tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid siseriiklike tähtaegade mõju ja ohvristamise vastase kaitse tõhususe sõltumatult üle vaatama;
18. on mures diskrimineerimisvastaste õigusaktide alase madala teadlikkuse pärast liikmesriikide kodanike hulgas ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma jõupingutusi kõnealuse teadlikkuse tõstmiseks;
19. julgustab komisjoni hõlbustama liikmesriikidevahelist heade tavade vahetamist diskrimineerimise vastu võitlemises tööturul, sealhulgas koolituste ja töökohataotluste anonüümsuse valdkonnas;
20. on seisukohal, et romi kogukond koos teiste tunnustatud etniliste kogukondadega vajab erilist sotsiaalset kaitset, eriti laienemise järel, sest neid puudutavad ekspluateerimise, diskrimineerimise ja tõrjutusega seotud probleemid on teravamaks muutunud;
21. rõhutab, et seadused on ainult siis tõhusad, kui kodanikud teavad oma õigusi ja õiguskaitse on neile kergesti kättesaadav, sest direktiivi sätestatud kaitsesüsteem sõltub kodanike algatusvõimest;
22. tuletab meelde, et direktiivi artikkel 10 kohustab liikmesriike direktiivi asjaomaseid sätteid avalikkusele kõiki sobivaid viise kasutades teatavaks tegema;
23. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid avatud koordineerimise meetodi alusel vastu miinimumstandardite kogumi, et tagada etniliste vähemuste hulka kuuluvatele lastele – eelkõige tüdrukutele – kvaliteetse hariduse ja võrdsete tingimuste kättesaadavus, ning võtaksid vastu positiivseid õigusakte, mis kohustaksid lõpetama tõrjumise koolides ja sätestaksid üksikasjalikud kavad, et lõpetada lahusoleva, madalama kvaliteediga hariduse andmine etniliste vähemuste hulka kuuluvatele poistele ja tüdrukutele;
24. tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust levitada kodanikele asjakohast teavet ning julgustada ja toetada teadlikkust tõstvaid kampaaniaid seoses kehtivate riiklike õigusaktide ja diskrimineerimisvastase võitlusega seotud organitega;
25. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kõikidele etniliste vähemuste hulka kuuluvatele isikutele – eriti naistele – esmase etapi ennetava ja hädaolukorras antava arstiabi kättesaadavuse, määratleksid ja rakendaksid poliitikaid, mille abil tagatakse, et ka kõige rohkem tõrjutud kogukondadel on täielik juurdepääs tervishoiusüsteemile, ning korraldaksid koolitusi ja teadlikkust tõstvaid kursusi meditsiinitöötajatele eesmärgiga kaotada eelarvamused;
26. nõuab tungivalt, et valitsused tagaksid tööhõive- ja sotsiaalse kaasatuse poliitika raames võrdse kohtlemise ja võrdsed võimalused, tegeleksid äärmiselt kõrge tööpuuduse tasemega, mis on registreeritud eelkõige etniliste vähemuste hulka kuuluvate naiste hulgas, ning eriti tegeleksid tõsiste tõketega, mille on loonud otsene diskrimineerimine töölevõtu protseduurides;
27. usub kindlalt, et on ülimalt tähtis pakkuda ametnikele direktiivi eesmärkide ja sätete alast koolitust, sest neil on kohustus rakendada direktiivi kogu ühiskonnas, ning et kõrvaldada igasugune institutsionaalse rassismi oht valitsusasutustes endis; kutsub liikmesriike üles sellisesse koolitusse investeerima ning julgustab neid ja komisjoni asutama riiklike valitsusasutuste vahelisi Euroopa vahetusprogramme;
28. kutsub liikmesriike üles koguma, koostama ja avaldama igal aastal üldist, täpset, usaldusväärset ja sooliselt eristatud statistikat seoses järgmiste valdkondadega: tööturg, elamumajandus, haridus ja koolitus, tervishoid ja sotsiaaltoetused, avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste kättesaadavus, kriminaalkohtusüsteem ning kodaniku- ja poliitiline osalus, ning seadma tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse suunistes selged, kvantitatiivsed sihid ja näitajad, mis võimaldaksid neil mõõta edasiminekut sisserändajate ja/või vähemuste olukorras;
29. soovitab liikmesriikidel eraldada oma võrdõiguslikkusega tegelevatele organitele piisavalt vahendeid ning neid nõuetekohaselt volitada, et nad saaksid oma tähtsat ülesannet tõhusalt täita, ning kui võrdõiguslikkusega tegelevatel organitel on kindlad volitused, neid täielikult kasutada;
30. soovitab liikmesriikidel VVOdele, kes aktiivselt kodanikke teavitavad ja diskrimineerimise küsimustes õigusabi osutavad, piisavalt vahendeid eraldada ja neid volitada;
31. juhib tähelepanu sellele, et kodanike teavitamisel ja õigusabi andmisel on ebaproportsionaalne osa VVOde kanda, seda ilma vastava staatuse ja liikmesriikide ametiasutuste poolse rahastamiseta;
32. soovitab komisjonil teha hoolikat järelevalvet võrdõiguslikkusega tegelevate organite sõltumatu toimimise üle, milleks võib viitedokumendina kasutada 20. detsembril 1993. aastal ÜRO Peaassamblee poolt vastuvõetud resolutsiooni 48/134 rahvuslike institutsioonide staatuse põhimõtete kohta (nn Pariisi põhimõtted), milles käsitletakse selliste organite piisavat rahastamist[3];
33. tuletab komisjonile meelde parlamendi seisukohta, et liikmesriigid peavad võrdõiguslikkusega tegelevatele organitele tagama piisavate rahaliste vahendite olemasolu, et need organid saaksid tagada vähemalt nende isikute kaebuste tasuta käsitlemise, kes ei suuda ise maksta, ning kutsub komisjoni üles liikmesriikidega arutama, kuidas seda eesmärki saavutada;
34. soovitab liikmesriikidel kasutada teiste liikmesriikide häid tavasid, näiteks neid, millega lubatakse võrdõiguslikkusega tegelevatel organitel algatada ohvrite nimel kohtumenetlust või osaleda kohtumenetluses kui amicus curiae;
35. soovitab eristada kaebusi puudutavad andmed ja igat liiki kohtute, spetsialiseeritud organite või muude organite poolt läbiviidud menetluste tulemused diskrimineerimise põhjuste järgi, mis hõlbustaks õigusaktide rakendamise tõhususe hindamist, eriti riikides, kus spetsialiseeritud organid ja/või kohtud tegelevad kõikide diskrimineerimise põhjustega;
36. soovitab liikmesriikidel eraldada oma võrdõiguslikkusega tegelevatele organitele piisavalt inimressursse ja rahalisi vahendeid, et võimaldada neil oma tähtsat ülesannet tõhusalt täita, sealhulgas asjakohase abi osutamine diskrimineerimise ohvritele; on seisukohal, et sellistele organitele tuleks anda ka vajalikud volitused kohtuasjade uurimiseks;
37. julgustab liikmesriike astuma dialoogi kõigi diskrimineerimise vormide vastu võitlevate valitsusväliste organisatsioonidega ning kaasama neid võrdse kohtlemise põhimõtet edendava poliitika elluviimisse;
38. rõhutab, et diskrimineerimise ohvreid tuleks kohtumenetluses abistada, ning tuletab meelde, et ohvritel võib riigiasutustest ja valitsusvälistest organisatsioonidest selles osas tõeliselt abi olla;
39. palub liikmesriikidel koguda asjaomast, usaldusväärset ja võrreldavat teavet ja andmeid ning edastada see Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile;
40. soovitab liikmesriikidel tagada, et asjaomastel riigiasutustel ja valitsusvälistel organisatsioonidel oleks piisavalt vahendeid;
41. palub komisjonil hoolikalt uurida erinevaid andmete kogumisega seotud õigusküsimusi ja parameetreid ning esitada ettepanekud diskrimineerimise juhtumite dokumenteerimise parandamiseks; tuleks ette näha juurdepääs võrreldavatele andmekogumitele kõigist 27 liikmesriigist; hetkel ei ole kõigil liikmesriikidel kõnealustele andmetele juurdepääsu, kuid võrreldavad andmed on üliolulised kindla platvormi loomiseks, millele poliitika rajada;
42. palub komisjonil hoolikalt uurida erinevaid andmete kogumisega seotud õigusküsimusi ja parameetreid ning esitada ettepanekud diskrimineerimise juhtumite dokumenteerimise parandamiseks, sealhulgas tagada, et selline andmete kogumine ei rikuks üksikisiku eraelu puutumatust, avalikustades üksikute isikute andmeid või täites etnilise või rassilise iseloomustamise otstarvet;
43. rõhutab rassilise kuuluvuse ja etnilise päritoluga seotud andmete töötlemise tundlikkust ning tuletab meelde andmekaitse direktiivide kohaldatavust käesoleva direktiivi kohaldamisel töödeldavate andmete suhtes; rõhutab, et rassilist kuuluvust ja etnilist päritolu käsitlevate andmete jaoks nähakse ette lisatagatised, kuna käesolevaid andmeid võidakse levitada ning kasutada justiits- ja siseasjade valdkonnas teistel eesmärkidel, näiteks rassilise iseloomustamise otstarbel; kordab oma nõuet võtta vastu raamotsus andmekaitse kohta, samuti tagada, et igasugust andmevahetust esimese ja kolmanda samba vahel reguleeritakse rangete andmekaitse-eeskirjade alusel;
44. soovitab liikmesriikidel kaaluda statistiliste andmete kogumist, kasutades isikuandmete kaitse osas asjakohaseid kaitsemeetmeid, et välistada nende kasutamine etnilise iseloomustamise otstarbel, rassiliste ja etniliste rühmade esindatuse kohta erinevatel ühiskondlikel aladel, sealhulgas nii avalikus kui ka erasektoris, ning käesolevate andmete põhjal töötada välja poliitika, mille eesmärk on tagada võrdsed võimalused töö saamisel, füüsilisest isikust ettevõtjana ja kutsealal tegutsemisel, ameti omandamisel, hariduse, sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustuse, sotsiaaltoetuste ning kaupade ja teenuste kättesaadavusel;
45. kutsub komisjoni üles viima läbi uuringu, mis analüüsib, millistes liikmesriikides on olemas sätted positiivsete erimeetmete kohta, missugused testid tuleb seejuures läbida, kuidas valitsus või valitusvälised organisatsioonid on käesolevaid sätteid praktikas rakendanud ning milline on olnud nende mõju;
46. kutsub liikmesriike üles tegema avalikkusele kättesaadavaks üksikasjaliku statistika rassistlike kuritegude kohta ning arendama kuritegude ja/või kuriteo ohvrite alaseid uuringuid, mis võimaldavad arvuliste ja võrreldavate andmete kogumist rassistlike kuritegude ohvrite kohta;
47. kutsub komisjoni üles uurima mitmekordset diskrimineerimist ja esitama sellealaseid andmeid;
48. palub komisjonil teostada tähelepanelikku järelevalvet „tõelistel ja kindlapiirilistel ametinõuetel” põhineva varjatud diskrimineerimise üle, diskrimineerimiste koostoime üle, mis on tingitud käesoleva erandi kohaldamisest usulistel põhjustel tööhõive direktiivi raames ning selle tagajärgedest rassiga seotud ja etnilistele küsimustele, ning pöörata erilist tähelepanu diskrimineerimisele hariduse valdkonnas;
49. kordab, et poliitiliselt, sotsiaalselt ja õiguslikult on soovitatav lõpetada erinevate diskrimineerimise vormide hierarhiline kaitsmine, ning tervitab seetõttu komisjoni kavatsust teha ettepanek direktiivi reguleerimisala kõikidele diskrimineerimise põhjustele laiendamise kohta, nagu sedastati komisjoni iga-aastases õigusloomega seotud programmis aastaks 2008; sellest tulenevalt ootab, et komisjon alustaks ettevalmistavate töödega juba käesoleval aastal, et esitada oma ettepanek nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul enne 2008. aasta lõppu;
50. tervitab komisjoni huvi mitmekordse diskrimineerimise vastu, sealhulgas kõnealuse valdkonnaga seotud uuringu algatamist; kutsub komisjoni üles võtma vastu mitmekordse diskrimineerimise määratlust, mille puhul võetakse arvesse võimalust, et isikuid võib ohustada üheaegne diskrimineerimine mitmel alusel;
51. kutsub liikmesriike üles enam tähtsustama diskrimineerimise tõendeid; soovitab neil Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Järelevalvekeskuse ettepaneku kohaselt järgida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koostatud suuniseid diskrimineerimise tõendite kohta, ning tagama inimeste väljaõpe tõendamise eesmärgil sellistel põhialadel nagu tööhõive ja töö, haridus, elamumajandus ja majutamine, tervishoid, kaupade ja teenuste kättesaadavus ning rassistlik vägivald;
52. palub komisjonil kaasata põhiõiguste amet ühenduse diskrimineerimisvastase õigusliku raamistiku väljatöötamisse viisil, mis oleks kooskõlas kõnealuse asutuse volitustega, et võimaldada tal etendada tähtsat rolli täpse ja ajakohastatud teabe korrapärasel esitamisel, mis on vajalik täiendavate õigusaktide koostamiseks;
53. nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid käsitleksid etniliste vähemuste, eelkõige naiste olukorda taotlejariikides jätkuvalt kui kriteeriumi, mille alusel hinnata vastava riigi valmisolekut Euroopa Liiduga ühineda;
0
0 0
54. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
SELETUSKIRI
Sissejuhatus
1997. aastal lisati Amsterdami lepinguga EÜ asutamislepingule mittediskrimineerimist käsitlev artikkel 13. See on kahe direktiivi, tööhõivet puudutava võrdse kohtlemise direktiivi[1] ja nn rassilise võrdse kohtlemise direktiivi[2] aluseks. Liikmesriigid pidid hakkama rakendama viimast direktiivi enne 19. juulit 2003.
Euroopa Komisjoni aruandes[3] tuuakse analüüs direktiivi (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta. Käesoleva aasta lõpu poole annab Euroopa Komisjon tõenäoliselt teavet võimalike menetluste kohta rikkumiste puhul.
Raportöör on arvamusel, et rassilise võrdse kohtlemise direktiiv (2000/43/EÜ) moodustab olulise osa õigusloomest. See kujutas endast suurt edusammu inimeste kaitsmisel diskrimineerimise vastu ja neile õiguskaitsevahendite võimaldamisel. Samuti on oluline, et nimetatud direktiivi kohaldatakse kõikidele isikutele hoolimata nende kodakondusest või elamisloast.
Ikka on veel palju teha nimetatud direktiivi õige rakendamise nimel. Raportöör kutsub komisjoni üles mitte ainult lähemalt läbi vaatama direktiivide õiget õiguslikku ülevõtmist, vaid uurima ka seonduvaid takistusi. Paljud inimesed ei ole teadlikud oma õigustest või peavad kaebuse esitamist raskeks. Diskrimineerimisvastaste õigusaktide alasele teabele ja kaebuse esitamise õigusele tuleks omistada rohkem prioriteetsust.
Hoolimata diskrimineerimisvastaste direktiivide ülevõtmisel tehtud edusammudest ei ole rassism vähenenud. Hoopis vastupidi. Euroopa Liidus on registreeritud rassiliste kuritegude arv dramaatiliselt kasvanud. Sellega kaasneb diskrimineerimise, eriti sisserändajate ja moslemite vastase diskrimineerimise suurem sallimine. Rassism on vastuolus Euroopa Liidu põhimõtetega. See õõnestab sotsiaalset ühtekuuluvust ja takistab inimeste emantsipatsiooni. On oluline, et Euroopa Parlament annaks tõuke poliitilisele tahtele võidelda rassismi vastu.
Direktiivi rakendamiseks on raportöör uurinud reguleerimisala, õiguskaitsevahendeid, tõendamiskohustust, võrdõiguslikkusega tegelevaid organeid, teabelevikut ja teadlikkust.
1. Reguleerimisala
Rassilise võrdse kohtlemise direktiiv oli selle vastuvõtmise ajal revolutsiooniline, kuna see ei piirdunud diskrimineerimisvastase kaitsega üksnes tööhõive valdkonnas.
Artikli 3 reguleerimisala on muu hulgas sotsiaalne turvalisus, haridus ning juurdepääs kaupadele ja teenustele, sealhulgas elamumajandus.
Direktiivi 2000/43/EÜ lai reguleerimisala ei kajastunud tööhõivet puudutava võrdse kohtlemise direktiivis (2000/78/EÜ), milles keelatakse diskrimineerimine usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel, kuid üksnes töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Raportöör tervitab asjaolu, et paljud liikmesriigid on vastu võtnud rassilise võrdse kohtlemise direktiivi, mis reguleerib diskrimineerimist mis tahes alustel ja on seega ülimuslik tööhõivet puudutava võrdse kohtlemise direktiivi suhtes.
Raportöör on arvamusel, et tööhõivet puudutava võrdse kohtlemise direktiivi tuleks muuta, et anda sellele samasugune reguleerimisala, mis rassilise võrdse kohtlemise direktiivil. See on vajalik diskrimineerimise vormide hierarhia loomise vältimiseks ja samuti probleemide vältimiseks mitmekordse diskrimineerimise korral.
Veelgi enam, kuna rassism on seotud rahvusliku diskrimineerimisega ja/või diskrimineerimisega usutunnistuse või veendumuste tõttu, siis võib direktiivi reguleerimisala kohandamine osutuda vajalikuks efektiivsetele õiguskaitsevahenditele juurdepääsu suurendamiseks.
Samal ajal kui enamik liikmesriike näib olevat vastavuses rassilise võrdse kohtlemise direktiivi reguleerimisalaga, siis on endiselt säilinud mõned märkimisväärsed lõhed, mis tuleb kaotada. Näiteks peavad viis liikmesriiki veel direktiivi asjakohaselt üle võtma tööhõivest väljapoole jäävates valdkondades.[4]
Lisaks on mõnedes liikmesriikides toimunud ülevõtmine vaid erasektoris. Kahes riigis on sõjaväeteenistus ülevõetavate õigusaktide reguleerimisalast väljaspool.[5] Samal ajal kui riigisektor ei ole paljudes liikmesriikides piisavalt kaetud, on üks liikmesriik piiranud direktiivi kohaldamist erasektoris.[6] Kuna kõik riigi- ja eraettevõtted kuuluvad direktiivi reguleerimisalasse, tuleb välja uurida, miks on teatud sektorid välja jäetud.
Samuti soovib raportöör kuulda komisjonilt, kas direktiivi reguleerimisalasse kuulub ka politseiasutuste tegevus liikmesriikides, nagu näiteks rassiline iseloomustamine.
2. Õiguskaitsevahendid
Kõik riigid kombineerivad kohtumenetlusi kohtuväliste menetlustega. See on oluline, kuna tsiviilasja menetlustes ei lasu tõendamiskohustus vaid ohvri poolel ja kuna ohver ei sõltu kaebuse esitamisel riigiprokurörist.
Võib öelda, et diskrimineerimisalane pretsedendiõigus on väike. Võidakse järeldada, et rassism ei ole väga suur probleem, kuid uuringud näitavad vastupidist. Realistlikum argument on, et õigusemõistmisel on veel palju takistusi. Menetluste pikkus ja keerukus võivad ohvritele mõjuda heidutavana.[7]
Samas, mis puudutab kaebuse esitamist, siis on aeg selleks mõnikord liiga lühike. Näiteks on ohvritel kaebuse esitamiseks ainult 30 päeva Ungaris ning kaks kuud Hollandis ja Iirimaal.
Paljudes liikmesriikides võivad ebapiisavad finantsvahendid kaebuse esitamiseks olla tõsiseks takistuseks.[8]
Assotsiatsioonid võivad olla ohvritele tõeliseks abiks. Sellegipoolest ei nähta paljudes liikmesriikides ette erikorda assotsiatsioonide osalemise kohta diskrimineerimismenetlustes.[9] Vaid vähesed liikmesriigid lubavad assotsiatsioonidel osaleda menetlustes diskrimineerimise ohvrite nimel. On mõned positiivsed näited nagu Hispaania ja Läti, kus õiguste ja huvide õiguspäraseks kaitseks õiguslikult volitatud juriidilised isikud tohivad osaleda kaebuse esitaja nimel ja heakskiidul mis tahes kohtumenetluses eesmärgiga jõustada rassilisel või etnilisel päritolul põhinevat võrdväärse kohtlemise põhimõtet.
Diskrimineerimisvastaste õigusaktide rikkumisel tuleb rakendada efektiivseid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi. Selles etapis on praegu vaid vähesed riigid suutnud kehtestada asjakohased karistused.
3. Tõendamiskohustus
Diskrimineerimise tõendamine on teadagi raske. Eriti tööhõivesektoris, kus tööandja on märksa tugevamal positsioonil kui töötaja, kuna tavaliselt omab tööandja teavet, mis puudutab väidetavalt diskrimineerivat otsust ja tunnistajad ei soovi hea meelega tunnistada oma tööandja vastu. Sel põhjusel sätestatakse artiklis 8 nn kaheetapiline test. Esimeses etapis nõutakse isikutelt, kes peavad ennast diskrimineerimise ohvriks, tõendite esitamist, millest võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine. Tõendamiskohustus läheb seejärel kostjale, kes peab tõendama, et ei ole toimunud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Seda ei kohaldata kriminaalasjadele.
Paljud liikmesriigid ei ole võtnud (asjakohaselt) üle tõendamiskohustust reguleerivat sätet.[10] Lisaks on paljudes liikmesriikides ülevõtmisele järgnenud tõendamiskohustust reguleerivad sätted pretsedendiõiguse puudumise tõttu endiselt läbi proovimata.
Esimesed pretsedendiõiguse näitajad lasevad arvata, et isegi esmapilgul usutav tõend on kaebuse esitajatele suur takistus. Statistikat on raske koostada ja situatsioonitestid peavad sageli vastama rangetele tingimustele.
Tundliku sisuga andmete kogumine, mis võib osutuda vajalikuks kaudse diskrimineerimise tõendamiseks või diskrimineerimise ulatuse hindamiseks ühiskonnas, tekitab paljudes liikmesriikides jätkuvalt muret ja hirme.
4. Võrdõiguslikkusega tegelevad organid
Peaaegu kõikides liikmesriikides[11] on praeguseks võrdõiguslikkusega tegelevad organid või vastavate ülesannete täitmiseks volitatud olemasolevad organid, nagu näiteks riiklik inimõiguste instituut. Enamikul nimetatud asutustest on volitused mitte ainult rassilisel või etnilisel päritolul põhineva diskrimineerimise, vaid ka muu diskrimineerimise osas. Vastavad organid tagavad diskrimineerimise ohvrite abistamise mitmel moel, nagu näiteks õiguslike meetmete võtmisega[12] või nendele esitatud kaebuste kohta mittesiduvate arvamuste koostamisega[13]. Rida eriorganeid tohib uurida diskrimineerimiskaebusi ja nõuda üldjuhul kõikide asjassepuutuvate isikute nõustumist tulemustega.[14]
Tuleb veel selgitada, kas kõik organid on võimelised täitma oma ülesandeid sõltumatult, nagu see on sätestatud direktiivis.[15] Näiteks nii Itaalia kui ka Hispaania võrdõiguslikkusega tegelevad organid kuuluvad ministeeriumide alla.
Mõnes riigis on organitel oma ülesannete täitmiseks ebapiisavad finantsvahendid.
5. Teabe levitamine ja teadlikkuse tõstmine
Õigustest on tavaliselt vähe kasu, kui inimesed ei ole nendest teadlikud. Seetõttu kohustab direktiivi artikkel 10 liikmesriike direktiivi asjaomaseid sätteid avalikkusele kõiki sobivaid viise kasutades teatavaks tegema.
Nii Euroopa Komisjon kui ka sõltumatute õigusekspertide võrgustik on märkinud paljude liikmesriikide suutmatust seda teha. Samuti kinnitavad hiljutised Eurobaromeetri uurimused diskrimineerimisvastaste õigusaktide olemasolu vähest teadlikkust. Vaid 35% vastanutest arvavad, et nende riigis on seadus, millega keelatakse diskrimineerimine etnilise päritolu tõttu. Ja vaid üks kolmandik ELi kodanikest väidavad, et nad teavad, mida teha olukorras, kus nad peavad ennast diskrimineerimise või ahistamise ohvriks. Teadlikkuse tase on madalam eriti 10 uues liikmesriigis.
Sellegipoolest on direktiiv ergutanud diskrimineerimisvastast avalikku arutelu ja on viinud pealjude oluliste algatusteni. Rida liikmesriike, sealhulgas Malta, Poola ja Portugal on lisanud oma siseriiklikesse õigusaktidesse tööandja kohustuse teavitada töötajaid diskrimineerimisalastest õigusaktidest. Soome on olnud eriti edukas rahvusvahelises pimedate kirjas kirjutatud mittediskrimineerimisalase reklaamlehe levitamisel nii trükiversioonis kui Internetis soome, rootsi, inglise, saami, vene, araabia ja hispaania keeles.
Sellegipoolest peavad nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid Euroopa võrdsete võimaluste aasta raames tagama, et kõik Euroopas oleksid oma õigustest teadlikud.
- [1] 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.
- [2] 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/43, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust.
- [3] KOM(2006) 643 lõplik/2, 15. detsember 2006.
- [4] Malta, Läti, Eesti, Poola, Tšehhi Vabariik.
- [5] Läti, Malta.
- [6] Ungari.
- [7] Portugali ja Sloveenia näidete põhjal on mure, et mõned kohtumenetlused võivad võtta viis või enam aastat.
- [8] St Tšehhi Vabariik, Leedu ja Slovakkia.
- [9] St Saksamaa, Soome, Leedu, Rootsi ja Suurbritannia.
- [10] Austria, Itaalia, Läti, Poola, Eesti, Leedu, Luksemburg, Saksamaa. Vt sõltumatute ekspertide võrgustikku, lk 73.
- [11] Välja arvatud Tšehhi Vabariik, Luksemburg, Malta ja Saksamaa.
- [12] St Soome, Belgia, Ungari, Iiri, Suurbritannia ja Rootsi organid.
- [13] Selline olukord valitseb Austrias, Hollandis, Taanis, Küprosel, Ungaris, Lätis, Leedus, Kreekas ja Sloveenias.
- [14] St Austria, Küpros, Ungari, Iirimaa, Leedu ja Rootsi.
- [15] Vt raportit diskrimineerimisvastaste õigusaktide arengu kohta Euroopas, kus võrreldakse 25 liikmesriiki, sõltumatute ekspertide Euroopa võrgustik mittediskrimineerimise valdkonnas, november 2006.
VÄHEMUSE ARVAMUS
Kirjalik deklaratsioon vastavalt kodukorra artiklile 48
Seoses vähemuse arvamusega LIBE komisjonis vastu võetud BUITENWEGi raporti kohta
Autor: Koenraad DILLEN
Direktiivi 2000/43/EÜ põhiseaduslik alus on küsitav; ei ole järgitud subsidiaarsuspõhimõtet.
Väike hulk süüdimõistvaid kohtuotsuseid ei viita teadlikkuse puudumisele, vaid pigem sellele, et diskrimineerimise probleemi on Euroopas suuresti ülehinnatud. Tuleks tagasi lükata suuremate rahasummade nõuded, võttes arvesse, et EL kulutab igal aastal 9 miljonit eurot järelevalvekeskusele ja 1 miljon eurot Euroopa rassismivastasele võrgustikule, mille tegevus on sama.
Tuleb hukka mõista tõendamiskohustuse ümberpööramine, kuna õigusriigile rajatud demokraatias eeldatakse isiku süütust, kuni on tõendatud tema süü.
Käesolev direktiiv tekitab segadust diskrimineerimise ja kriitilise arvamuse väljendamise vahel. Tuleb taastada sõnavabadus. Tuleks tagasi lükata Euroopa järelevalvekeskuse hiljutised ohtlikud märkused, mille kohaselt islamivaenulikkus kujutab endast diskrimineerimise uut vormi ja mille kohaselt Taani karikatuuride üle puhkenud skandaali probleem tuleks lahendada pühaduseteotusevastaste õigusaktidega.
Igasuguste assotsiatsioonide volitamine viima läbi menetlusi kujutab endast õigussüsteemi erastamise vastuvõetamatut vormi.
On ebasobiv toetada veelgi keelatumat alust diskrimineerimiseks, luues Euroopa tasandil võimaluse, nagu seda on tehtud Belgias, sõjakatele homoseksuaalide rühmadele kaebuste esitamiseks katoliku kiriku kõrgvaimulike vastu.
tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS (11.5.2007)
kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile
29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet, sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta
(2007/2094(INI))
Arvamuse koostaja: Patrizia Toia
ETTEPANEKUD
Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
A. arvestades, et Eurobaromeetri hiljutise uuringu kohaselt leiab 51% eurooplastest, et nende riigis pole diskrimineerimisega võitlemiseks tehtud piisavalt jõupingutusi;
B. arvestades, et Eurobaromeetri uuringus, milles nenditakse teabestrateegia puudumist ja sellest tulenevalt puudulikke teadmisi Euroopa ja riikliku tasandi diskrimineerimisvastaste õigusaktide kohta, rõhutatakse samas üldsuse huvi selle küsimuse vastu,
1. tervitab komisjoni teatist 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta, tuletades meelde, et direktiivi eesmärk oli kehtestada raamistik rassilise ja etnilise päritoluga seotud diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada liikmesriikides kooskõlas subsidiaarsuspõhimõttega ning lähtuvalt asjaomase riigi traditsioonidest ja tavadest seaduse ees võrdsuse, võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise kinnistumine; kiites heaks komisjoni raportis sisalduva direktiivi rakendamise ülevaate, märgib siiski, et ühtlasi oleks olnud kasulik esitada üksikasjalik kirjeldus selle kohta, kuidas direktiivi 2000/43/EÜ sätted on siseriiklike õigusaktidega üle võetud, nagu direktiivis täpsustatud; märgib lisaks, et komisjon ei kohustunud üksnes üksikasjalikku teavet koguma, vaid ka selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru andma, ning Euroopa Parlament palus komisjonil oma 14. juuni 2006. aasta resolutsioonis mittediskrimineerimise ja võrdsete võimaluste raamstrateegia kohta[1] vaadata viivitamata üle mittediskrimineerimise direktiivide rakendamist käsitlevate õigusaktide kvaliteet ja sisu;
2. on arvamusel, et rassil või etnilisel päritolul põhinev diskrimineerimine ja võõrtööjõu, sealhulgas peamiselt ebaseadusliku ja deklareerimata tööjõu kurnamine õõnestavad tööhõivet, sotsiaalset kaitset, majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning tõhusust ja solidaarsust;
3. tunnistab, et Lissaboni strateegiat täiendav ja konsolideeriv sotsiaalpoliitika tegevuskava ajavahemikuks 2005–2010 toetab ühenduse osa majanduse arengus ja edendab võrdseid võimalusi kõigile, aidates luua ühiskonda, mis pakub rohkem võimalusi sotsiaalseks integratsiooniks;
4. rõhutab, et võrdne kaal tuleks anda kõigile diskrimineerimise põhjustele, sealhulgas diskrimineerimisele rahvuse põhjal;
5. kutsub tööhõivega seoses üles pöörama tähelepanu teatavatele konkreetsetele tööhõivevaldkondadele, nagu näiteks liikmesriigis perekondadele pakutava ning koduse hoolduse ja abiga seotud töö, mis on vähe reguleeritud ja pakub vähest kaitset, ning töö tervishoiuteenuste valdkonnas, kus samuti kerkivad esile probleemid seoses riiklike õigusaktidega, mis reguleerivad juurdepääsu avaliku sektori töökohtadele;
6. kutsub liikmesriike ja tööturu osapooli üles andma komisjonile vajalikku teavet rassilise või etnilise päritolu alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemisel kasutatud viiside ja vahendite ning saavutatud tulemuste kohta;
7. julgustab komisjoni võtma vajalikke meetmeid, et tagada direktiivi täielik ja nõuetekohane rakendamine; julgustab komisjoni alustama rikkumismenetlusi Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 226 alusel liikmesriikide vastu, kelle riiklikud rakendusmeetmed ei vasta direktiivile 2000/43/EÜ, eriti seoses nimetatud direktiivi artiklis 13 määratletud kõikide isikute võrdset kohtlemist edendavate organite pädevuse ja sõltumatuse nõudega, ning teavitama Euroopa kodanikke põhjalikult tekkinud olukorrast;
8. palub komisjonil edastada Euroopa Parlamendile ja nõukogule asjaomane tegevuskava, mis käsitleb riiklike rakendusmeetmete mõju jälgimis- ja kirjeldamismehhanisme ja -meetodeid; rõhutab, et diskrimineerimisalaste andmete, eelkõige töösuhteid puudutavate andmete – sealhulgas ebaseadusliku, deklareerimata, alamakstud ja kindlustamata töö kohta – kogumise mehhanisme tuleb kooskõlas andmekaitset käsitlevate õigusaktidega arendada, kuna see on kasulik vahend, mille abil määrata kindlaks, kontrollida ja vaadata üle diskrimineerimise vastu võitlemise strateegiat ja tavasid, järgides samal ajal riiklikke integratsioonimudeleid; kutsub komisjoni üles kehtestama andmete ühiseid standardeid, et edastatud teavet saaks tulemuslikult võrrelda; rõhutab, kui tähtis on uurida mitte üksnes kasutatavate rakendusaktide sisu, vaid samuti nende tõhusust;
9. tunnistab, et üldhuviteenused võivad mängida rassilise ja etnilise diskrimineerimise ja tõrjutuse vastu võitlemisel olulist rolli; palub seetõttu tungivalt liikmesriikidel tagada, et üldhuviteenuste osutajad kasutaksid andmekaitsealaseid õigusakte ja kodanikuõigusi arvesse võttes etnilist seiret, tagamaks võrdse kohtlemise ja kaasatuse, ning rõhutada üldhuviteenuste osutajate võtmerolli kõnealuses valdkonnas; rõhutab, et üldhuviteenuste osutajad võiksid olla eeskujuks selles, kuidas nii tööandjatena kui teenuseosutajatena kohaldada rassiliste ja etniliste vähemuste võrdse kohtlemise parimaid tavasid;
10. nõuab eelkõige ranget järelevalvet selle üle, kuidas kohaldatakse tõendamiskoormuse osalise tühistamise eeskirja, mis on eriti tõhus tööküsimustes tekkivate vaidluste korral;
11. kutsub komisjoni üles uurima riiklikke sätteid, mis lähevad ühenduse nõuetest kaugemale, ja koostama kokkuvõtet kehtestatud riiklike meetmete plussidest ja miinustest ning tegema koostööd võimalike lahenduste esitamisel diskrimineerimise ohvrite olukorra parandamiseks;
12. juhib tähelepanu, et diskrimineeriva kohtlemise keelamine ei tohi kahjustada selliste meetmete jätkumist või kehtestamist, mille abil hoida ära teatud rassilist või etnilist päritolu isikute sattumine ebasoodsasse olukorda või peatada ebasoodsas olukorras olek, kui selliste meetmete põhieesmärk on erivajadustele vastamine; kutsub komisjoni üles jätkama mõtisklusi positiivse diskrimineerimise üle, et määratleda paremini oma seisukoht selles küsimuses;
13. toetab Euroopa Sotsiaalfondi edendatavaid algatusi (nagu näiteks algatus EQUAL) ja perioodiks 2007–2013 ette nähtud programmi PROGRESS, mille abil parandada muuhulgas puuetega isikute lõimimist ühiskonda ning edendada võitlust diskrimineerimise vastu; kutsub liikmesriike ja ühenduse institutsioone tegema jõupingutusi, et edendada strateegilisi eesmärke, mis suures ulatuses kattuvad erinevatesse vanuserühmadesse kuuluvate kodanike muredega, ning nägema ette piisavalt vahendeid solidaarsuse tugevdamiseks Euroopa Liidu sees ja väljaspool selle piire, eriti ühenduse 2008.–2009. aasta kulutuste struktuuri läbivaatamisel;
14. tervitab komisjoni huvi mitmekordse diskrimineerimise vastu, sealhulgas kõnealuse valdkonnaga seotud uuringu algatamist; kutsub komisjoni üles võtma vastu mitmekordse diskrimineerimise määratlust, mille puhul võetakse arvesse võimalust, et isikuid võib ohustada üheaegne diskrimineerimine mitmel alusel;
15. kutsub tööandjaid üles osalema senisest rohkem diskrimineerimisevastase võitluse edendamisel, toetamisel ja tugevdamisel töökohas; rõhutab tööandjate positiivse kaasamise tähtsust ja mitmekesisuse poliitika positiivseid tagajärgi töökohale; tervitab palavalt Euroopa tööturu osapoolte vahelisi läbirääkimisi, mille tulemusel otsustati sõlmida inimväärse tööhõive edendamise eeskujuna töökohal toimuva ahistamise ja vägivalla alane raamkokkulepe ja jõustada kõnealuses sfääris olemasolevaid õigusakte; kutsub komisjoni üles kontrollima selle kokkuleppe tegelikku järgimist ja rakendamist; nõuab tungivalt, et tööandjad toetaksid kooskõlas ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõttega võrdsust ja võitleksid töötajate harimisel ja koolitamisel rassilise ja etnilise diskrimineerimise ja tõrjutuse vastu;
16. rõhutab erineva tasandi valitsusasutuste – kohaliku, riikliku ja Euroopa tasandi – koostöö tähtsust diskrimineerimise vastu võitlemisel;
17. tervitab mitmekesisuse suuremat teadvustamist ja mitmekesisuse haldamise kasutuselevõttu hea äritavana; juhib tähelepanu mitmekesisuse haldamisest ettevõtte jaoks tulenevale kasule; tunnistab, et mitmekesisus võib esitada väljakutseid juhtimisel ja töölevärbamisel; nõuab tungivalt, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate liidud abistaksid oma liikmeid kõnealuses valdkonnas, et väikese ja keskmise suurusega ettevõtjad saaksid kasu mitmekesisest tööjõust tulenevast lisaväärtusest;
18. tuletab meelde oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja uue partnerluse kohta[2], milles rõhutatakse, et diskrimineerimise vastu võitlemine on osa sellisest vastutusest; kordab uuesti oma soovi, et komisjon julgustaks ettevõtete sotsiaalse vastutuse algatusega vabatahtlikult ühinenud ettevõtete heade tavade levitamist, kutsudes samal ajal komisjoni üles lülitama võrdset kohtlemist ja mitmekesisuse edendamist kriteeriumide loetellu, mida ettevõtted peavad järgima;
19. julgustab komisjoni hõlbustama liikmesriikidevahelist heade tavade vahetamist diskrimineerimise vastu võitlemises tööturul, sealhulgas koolituste ja töökohataotluste anonüümsuse valdkonnas;
20. rõhutab Euroopa ametiühingute muret asjaolu üle, et liikmesriigid on diskrimineerimist käsitlevas dialoogis andnud eesõiguse pigem valitsusvälistele organisatsioonidele kui tööturu osapooltele; rõhutab tööturu osapoolte olulist rolli võrdse kohtlemise edendamisel ettevõtetes, ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtte kohaldamisel ja diskrimineerimise tõttu kannatavate töötajate abistamisel;
21. hindab kõrgelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta otsust nr 771/2006/EÜ Euroopa aastale "Võrdsed võimalused kõigile – õiglase ühiskonna poole" (2007) aluse panemise kohta[3]; juhib sellele vaatamata tähelepanu vajadusele siduda 2007. aasta 2008. aastaga, mis on Euroopa kulutuuride vahelise dialoogi aasta; tervitab seoses Euroopa võrdsete võimaluste aastaga käivitatud algatusi ning jõupingutusi, mis on tehtud erinevuste kiituseks ja samal ajal diskrimineerimise vastu võitlemiseks; juhib tähelepanu olemasolevate õigusaktide alusel kehtivate õiguste olulisusele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid võrdsete võimaluste aastal meetmeid ja tõstaksid oma kodanike teadlikkust nende seaduslikest õigustest; märgib, et inimesed on viimaks saanud teadlikumaks, et kaasavad ühiskonnad, ehk teisisõnu ühiskonnad, mis võtavad vastu mitmekesisuse esitatud väljakutsed ja võimalused, on parimas konkurentsipositsioonis;
22. on seisukohal, et vajalik on sidusus ja vastastikune täiendavus muude ühenduse meetmetega, eelkõige poliitika puhul, millega püütakse võidelda diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning saavutada parem olukord seoses põhiõiguste, hariduse, väljaõppe ja kultuuridevahelise dialoogiga ning noorte, rahvuse, rände, varjupaiga taotlemise ja soolise võrdõiguslikkusega seotud küsimustega, ning kutsub komisjoni üles tugevdama koordineerimist eespool nimetatud programmide vahel;
23. kutsub liikmesriike üles määratlema Euroopa tööhõivestrateegia raames riiklikes tegevuskavades tõhustatud meetmeid ja meetodeid kõigi vähemuste, eelkõige rassiliste või etniliste vähemuste lõimimiseks tööturule; palub lähenemisviisi ühtlustamiseks nimetatud küsimuses võtta komisjonil liikmesriikide tööhõive edendamise poliitika suunistes arvesse nimetatud valdkonda käsitlevaid olulisi soovitusi, mida 2007. aasta lõpuks esitab komisjoni otsusega 2006/33/EÜ[4] loodud kõrgetasemeline eksperdirühm, mis käsitleb küsimusi, mis on seotud vähemusrahvuste sotsiaalse integreerimisega ja nende täieulatusliku osalemisega tööturul;
24. on seisukohal, et rassilisest või etnilisest päritolust sõltumatu osalemise edendamist tuleb laiendada ka hariduse ja kutsekoolituse valdkonnale, tagades sealjuures õiguse õppida päritoluriigi keelt ja säilitada selle oskus;
25. on seisukohal, et romi kogukond koos teiste tunnustatud etniliste kogukondadega vajab erilist sotsiaalset kaitset, eriti laienemise järel, sest ekspluateerimise, diskrimineerimise ja tõrjutusega seotud probleemid on teravamaks muutunud;
26. tunnistab raskusi, millega seisavad vastamisi hiljuti Euroopa Liitu saabunud sisserändajad, eriti naised, kes kannatavad oma etnilise päritolu ja soo tõttu kahekordset diskrimineerimist; kutsub liikmesriike üles eraldama vahendeid ja nägema ette sotsiaalteenuseid sisserändajate hõlpsamaks integreerimiseks, teavitades neid samal ajal nende õigustest ja kohustustest vastavalt liikmesriikides kohaldatavatele põhimõtetele ja õigusaktidele;
27. märgib, et oluline on kujundada välja ühtne lähenemisviis rassilise või etnilise päritolu alusel toimuva diskrimineerimise keelamiseks, võttes arvesse tihedat sidet ühelt poolt liikmesriigis asuvate vähemuste õiguste tunnustamise ja kaitsmise ning teiselt poolt ksenofoobia vastu võitlemise meetmete vahel; ühtse lähenemise vajadus laieneb seonduvale sisserändeteemale, mille puhul tuleb eritähelepanu pöörata seadusliku sisserände tegevuskavale, ebaseadusliku sisserände vastu võitlemisele, Euroopa sisserändevõrgustiku tulevikule ning perekonna taasühinemise ja liikmesriikidesse sisenemise suhtes kohaldatavatele eeskirjadele; taoline kooskõlastamine võimaldaks paremat teavitamist ja õigusaktide alast teadlikkust, kuid täpsustaks ja lihtsustaks ühtlasi ka õiguslikku raamistikku ning väldiks kattuvate eeskirjade levikut, millel on eriti kahjustav mõju tööhõivele;
28. kutsub valitsusväliseid organisatsioone üles kaitsma inimkaubanduse ohvrite õigusi ning võtma suuremat rolli elamislubade andmise lihtsustamisel; palub liikmesriikidel võtta vastu asjakohased õigus- ja haldusaktid, mille abil suurendada nende valitsusasutuste hulka, kes toetavad kurnamisohvreid, ning laiendada vastavalt vajadustele tervishoiu- ja psühholoogilise abi andmise võrgustikku; nõuab tööinspektsiooni edendamist, et juurida välja igasugune kurnamine ja sunnitöö;
29. kutsub liikmesriike üles tagama kõikidele töötajatele, sealhulgas nendele, kelle õiguslik seisund pole veel selgunud, juurdepääs töövaidluskomisjonidele ja ametiasutustele, mille ülesandeks on tagada võrdne kohtlemine, et nad saaksid kaitsta oma õigusi seoses igasuguse nende poolt tehtava tööga, sealhulgas seoses elamisloaga hõlmamata ajavahemikul tehtud tööga; kutsub liikmesriike üles kehtestama vajadusel juriidilised nõuded, mis tagavad, et sisserändajatest töötajatel, kelle õiguslik seisund pole veel selgunud, on samuti juurdepääs asjakohastele kohtuasutustele; kutsub liikmesriike üles tagama kõikidele töötajatele asjakohane abi enne ja pärast kohtumenetlust;
30. kustub komisjoni üles kaaluma, kas ta peaks kavandama võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist sotsiaalkindlustuse valdkonnas, eelkõige nende töötajate puhul, kes viibivad või töötavad liikmesriikides üksnes piiratud aja jooksul;
31. kutsub komisjoni üles võtma viivitamata meetmeid, et propageerida igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas religiooni või muude uskumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise keelustamist käsitlevaid Euroopa Liidu õigusakte, ja tagama, et võetakse asjakohaselt arvesse ÜRO uue puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätteid;
32. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnistama mitmesuguste diskrimineerimisvormide olemasolu ja tagama, et seda tulevases poliitikas ja programmides arvesse võetaks.
MENETLUS
|
Pealkiri |
29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamine |
||||||
|
Menetluse number |
|||||||
|
Vastutav komisjon |
LIBE |
||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
EMPL |
||||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
ei |
||||||
|
Arvamuse koostaja |
Patrizia Toia |
||||||
|
Endine arvamuse koostaja |
--- |
||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
21.3.2007 |
7.5.2007 |
|
|
|
||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
8.5.2007 |
||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
33 0 2 |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Jan Andersson, Alexandru Athanasiu, Edit Bauer, Iles Braghetto, Philip Bushill-Matthews, Ole Christensen, Derek Roland Clark, Luigi Cocilovo, Harlem Désir, Harald Ettl, Richard Falbr, Ilda Figueiredo, Roger Helmer, Stephen Hughes, Karin Jöns, Ona Juknevičienė, Jan Jerzy Kułakowski, Jean Lambert, Elizabeth Lynne, Thomas Mann, Csaba Őry, Siiri Oviir, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Pier Antonio Panzeri, Elisabeth Schroedter, José Albino Silva Peneda, Jean Spautz, Gabriele Stauner |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Françoise Castex, Donata Gottardi, Richard Howitt, Jamila Madeira, Mario Mantovani, Agnes Schierhuber, Patrizia Toia |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
--- |
||||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
--- |
||||||
- [1] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0261.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0062.
- [3] EÜT L 146, 31.5.2006, lk 1.
- [4] ELT L 21, 25.1.2006, lk 20.
naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonI ARVAMUS (26.6.2007)
kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile
29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta
(2007/2094(INI))
Arvamuse koostaja: Lívia Járóka
ETTEPANEKUD
Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
A. arvestades, et vaatamata spetsiaalsetele diskrimineerimisvastastele ja võrdõiguslikkuse organitele on registreeritud kaebuste arv paljudes liikmesriikides jätkuvalt väike;
B. arvestades, et alati pole kerge määratleda, kas diskrimineerimine põhineb sool, rahvusel, rassil, sotsiaalsetel tingimustel, seksuaalsel sättumusel või muudel teguritel;
C. märkides erilise murega, et diskrimineerivat käitumist esineb mõnikord ka kõrgeimal poliitilisel tasandil,
1. palub liikmesriikidel võtta nõuetekohaselt üle 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kui naiste mitmekordse diskrimineerimise vastu võitlemise vahendi; rõhutab, et direktiiv 2000/43/EÜ jätab olulised lüngad vähemuste õiguskaitse küsimuses; rõhutab lisaks, et nimetatud õigusakti rakendamisel ja jõustamisel on olnud piiratud mõju rahvusvähemuste hulka kuuluvate naiste, eriti romide olukorrale, kes kannatavad jätkuvalt nii sooliste eelarvamuste kui ka „mustlasvastasuse” all;
2. soovitab komisjonil võtta õiguslikke meetmeid liikmesriikide vastu, kes pole veel oma riiklike õigusaktide hulka võtnud diskrimineerimisvastaseid direktiive ja/või neid täielikult rakendanud, ja määrata neile viimase abinõuna hoiatustrahvid, ning soovitab valvata Euroopa Ühenduste Kohtu liikmesriigi kohustuste rikkumise asjades langetatud kohtuotsuste täitmise järele;
3. kutsub komisjoni üles paluma liikmesriikidel analüüsida oma aastaaruannetes direktiivi 2000/43/EÜ rakendamise kohta diskrimineerimisvastaste õigusaktide tõhusust vähemuste ja naiste süstemaatilise tõrjumise mustrite vastu võitlemisel, eelkõige haridussektoris ning tööturule, tervishoiule ja kaupadele ja teenustele juurdepääsu alal, ning peale selle lisada aruannetesse soolise võrdõiguslikkuse vaatepunkt, et leevendada mitmekordset diskrimineerimist, millega paljud kokku puutuvad;
4. kutsub Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti üles võitlema süstemaatiliselt soolise diskrimineerimise vastu seoses direktiivis 2000/43/EÜ nimetatud diskrimineerimispõhjustega, et tagada mitte ainult õiguslik kooskõlastamine, vaid ka ühenduse institutsioonide poolt tehtud korraldused mitmekordse diskrimineerimise vastu võitlemiseks;
5. nõuab riiklike ühtsete tegevuskavade väljatöötamist tõhusaks võitluseks diskrimineerimise kõigi vormide vastu;
6. ergutab liikmesriike vahetama parimaid tavasid soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise abinõude väljatöötamise osas, mis on mõeldud kasutamiseks riiklikes ja kohalikes asutustes, kohtu- ja muudes haldusasutustes suutlikkuse suurendamise ja koolitusprogrammide väljatöötamisel direktiivi 2000/43/EÜ rakendamise kohta;
7. kutsub liikmesriike üles varustama võrdse kohtlemise eest vastutavaid riiklikke organeid piisavate rahaliste vahendite ja inimressurssidega, mis võimaldaks neil täita direktiivis 2000/43/EÜ sätestatud ülesandeid, mille hulka kuulub asjakohase abi osutamine diskrimineerimise all kannatajatele;
8. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama teabe levitamise algatusi, mis käsitleb naiste õiguseid ning diskrimineerimisvastaseid eeskirju tööhõive- ja tervishoiuteenustele juurdepääsu valdkonnas; rõhutab meedia osa kahjulike stereotüüpide tugevdamisel, kuid ka tema võimalikku abi kahjulike stereotüüpide vastases võitluses;
9. kutsub liikmesriike üles tagama, et asjaomased ühingud oleksid võimelised aitama diskrimineerimise ohvriks langenud madalama sissetulekuga naistel hagi kohtusse anda;
10. kutsub liikmesriike üles säilitama või võtma konkreetseid meetmeid ebasoodsate tegurite vältimiseks või hüvitamiseks, mis tulenevad soolisest või rassilisest kuuluvusest või etnilisest päritolust;
11. kutsub komisjoni üles töötama välja standardvormi sooliselt eristatud andmete kogumiseks rassilise diskrimineerimise kohta sellistes valdkondades nagu tööhõive, haridus, elamispind ja rassistlik vägivald, ning rõhutab, et siseriiklikud suutlikkuse suurendamise programmid peavad endiselt keskenduma sooliselt eristatud andmete kogumisele ja järelevalvele;
12. tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust jagada kodanikele asjakohast teavet ning ergutada ja toetada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid diskrimineerimisvastases võitluses kaasatud olemasolevate riiklike õigusaktide ja osalevate organite alal;
13. kutsub liikmesriike üles igal aastal koguma, koondama ja avaldama kõikehõlmavaid, täpseid, usaldusväärseid, sooliselt eristatud statistilisi andmeid järgmistel teemadel: tööturg, elamispind, haridus ja koolitus, tervisekindlustus ja sotsiaaltoetused, avalik juurdepääs kaupadele ja teenustele, kriminaalkohtusüsteem, kodanikuosalus ja osalus poliitilises elus, ning määrama tööhõivealastes ja sotsiaalse hõlvamise suunistes selgeid, kvantitatiivseid eesmärke ja näitajaid, mis võimaldaks liikmesriikidel mõõta ümberasujate ja/või vähemuste olukorra paranemist;
14. nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid avatud koordineerimismeetodi alusel miinimumstandardite kogumi, et tagada naiste ja laste juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja võrdsetele tingimustele, ja võtaksid vastu õigusakte, milles kohustatakse tegema lõppu tõrjumisele koolides ja töötama välja üksikasjalikke plaane etnilistesse vähemustesse kuuluvatele poistele ja tüdrukutele eraldi, madala kvaliteediga hariduse andmise lõpetamiseks.
MENETLUS
|
Pealkiri |
29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamine |
||||||
|
Menetluse number |
|||||||
|
Vastutav komisjon |
LIBE |
||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
FEMM |
||||||
|
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev |
|
||||||
|
Arvamuse koostaja |
Lívia Járóka |
||||||
|
Endine arvamuse koostaja |
|
||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
5.6.2007 |
25.6.2007 |
|
|
|
||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
25.6.2007 |
||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
19 0 1 |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Edit Bauer, Emine Bozkurt, Esther De Lange, Edite Estrela, Věra Flasarová, Esther Herranz García, Urszula Krupa, Pia Elda Locatelli, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Zita Pleštinská, Christa Prets, Raül Romeva i Rueda, Eva-Britt Svensson, Anna Záborská |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Gabriela Creţu, Anna Hedh, Mary Honeyball, Elisabeth Jeggle, Maria Petre, Corien Wortmann-Kool |
||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
|
||||||
|
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles) |
... |
||||||
MENETLUS
|
Pealkiri |
29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamine |
|||||||||||
|
Menetluse number |
||||||||||||
|
Vastutav komisjon |
LIBE |
|||||||||||
|
Arvamuse esitaja(d) |
EMPL |
FEMM 26.4.2007 |
|
|
|
|||||||
|
Arvamuse esitamisest loobumine |
|
|
|
|
|
|||||||
|
Tõhustatud koostöö |
|
|
|
|
|
|||||||
|
Raportöör(id) |
Kathalijne Maria Buitenweg |
|
||||||||||
|
Endine raportöör / Endised raportöörid |
|
|
||||||||||
|
Arutamine parlamendikomisjonis |
20.3.2007 |
5.6.2007 |
27.6.2007 |
|
|
|||||||
|
Vastuvõtmise kuupäev |
27.6.2007 |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+ - 0 |
48 2 1 |
||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Alexander Alvaro, Alfredo Antoniozzi, Kathalijne Maria Buitenweg, Giuseppe Castiglione, Giusto Catania, Carlos Coelho, Fausto Correia, Esther de Lange, Panayiotis Demetriou, Bárbara Dührkop Dührkop, Kinga Gál, Patrick Gaubert, Roland Gewalt, Elly de Groen-Kouwenhoven, Lilli Gruber, Adeline Hazan, Jeanine Hennis-Plasschaert, Lívia Járóka, Ewa Klamt, Roger Knapman, Magda Kósáné Kovács, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Barbara Kudrycka, Stavros Lambrinidis, Henrik Lax, Dan Mihalache, Viktória Mohácsi, Claude Moraes, Javier Moreno Sánchez, Athanasios Pafilis, Luciana Sbarbati, Inger Segelström, Károly Ferenc Szabó, Vladimir Andreev Urutchev, Ioannis Varvitsiotis, Manfred Weber, Tatjana Ždanoka |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Adamos Adamou, Edit Bauer, Simon Busuttil, Gérard Deprez, Koenraad Dillen, Maria da Assunção Esteves, Iratxe García Pérez, Ignasi Guardans Cambó, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Tchetin Kazak, Jörg Leichtfried, Marianne Mikko, Herbert Reul, Rainer Wieland |
|||||||||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
|
|||||||||||
|
Esitamise kuupäev |
6.7.2007 |
|||||||||||
|
Märkused |
|
|||||||||||