RAPORT Euroopa Parlamendi koosseis

3.10.2007 - (2007/2169(INI))

Põhiseaduskomisjon
Raportöör: Alain Lamassoure, Adrian Severin

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa Parlamendi koosseisu kohta

(2007/2169(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valitsustevahelise konverentsi kokkukutsumise kohta: Euroopa Parlamendi arvamus (Euroopa Liidu lepingu artikkel 48)[1];

–    võttes arvesse 29. oktoobri 2004. aasta Euroopa põhiseaduse lepingu artikli I-20 lõiget 2 ja selle lepingu protokolli 34[2];

–   võttes arvesse 21. ja 22. juunil 2007. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistuja järeldusi[3];

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut muutva lepingu (reformileping)[4] eelnõu artikli 1 lõiget 15;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A6‑0351/2007),

A.  arvestades, et 21. ja 22. juuni 2007. aasta Euroopa Ülemkogu kutsus Euroopa Parlamenti esitama 2007. aasta oktoobriks algatuse projekti Euroopa Parlamendi tulevase koosseisu suhtes tehtava otsuse kohta, nii nagu on ette nähtud 2004. aasta valitsustevahelise konverentsi raames kokku lepitud protokollis 34;

B.   arvestades, et kohtade jagunemine Euroopa Parlamendis perioodil 2009–2014 on praegu kinnitatud 25. aprilli 2005. aasta akti Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta artikli 9 lõikes 2;

C.  arvestades, et reformilepingu eelnõus on tehtud ettepanek muuta Euroopa Liidu lepingut (uus artikkel [9 A]) ja kehtestada uus kord Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramiseks, kinnitades kohtade lõplikuks arvuks 750, nii et iga riigi puhul on maksimaalne kohtade arv 96 ja minimaalne kohtade arv 6, ja nähes ette nn kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte;

D.  arvestades, et kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet pole lepingus kindlaks määratud ning see tuleks esitada selgel ja objektiivsel viisil, nii et selle järgi saaks juhinduda kohtade jagamisel Euroopa Parlamendis;

E.   arvestades, et kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet, kui see on täpselt määratletud ja esmases õiguses kehtestatud, saaks kasutada asjakohase kriteeriumina pädevate institutsioonide tegevuse hindamiseks otsuse vastuvõtmisel Euroopa Parlamendi kohtade kindlaksmääramise suhtes;

F.   arvestades, et selle põhimõtte rikkumist võiks karistada Euroopa Kohus;

G.  arvestades, et praeguses olukorras on oluline teha nii, et ühtegi liikmesriiki ei seataks fakti ette, et tema kohtade arvu vähendatakse viimase laienemise järel kinnitatud kohtade arvu suhtes;

H.  arvestades, et praeguses etapis ei tuleks arvesse võtta tulevaste laienemiste mõju, kuna seda pole võimalik ette ennustada; arvestades, et laienemise tagajärgi saab nõuetekohaselt arvesse võtta vastavates ühinemisaktides, ületades ajutiselt 750 koha piiri, nagu tehti viimase laienemise puhul;

I.    arvestades, et kasutatav süsteem peab olema selge, kontrollitav ja läbipaistev ning selles peab olema võimalik ilma uute põhjalike läbirääkimisteta võtta arvesse elanike arvu muutusi liikmesriikides;

J.    arvestades, et rahva demokraatliku esindatuse legitiimsuse tagamiseks peab kohtade jagamine Euroopa Parlamendis toimuma õiglase, kontrollitava ja jätkusuutliku süsteemi alusel, mis on ühtlasi hädavajalik eeltingimus selleks, et Euroopa Parlament saaks osaleda avaliku arvamuse väljatöötamises ja õigusloome vastuvõtmises;

K.  arvestades, et Euroopa Parlamendi praeguse kohtade arvu põhjal näib 2009. aastal valitava koosseisu puhul üleminek stabiilsemale ja kahaneval proportsionaalsusel põhinevale süsteemile sobilik ja õigustatud,

1.   jagab Euroopa Ülemkogu soovi saavutada juba praegu poliitiline kokkulepe, mis võimaldaks kohandada Euroopa Parlamendi koosseisu vastavalt uue lepingu sätetele ja vaimule, ning anda nimetatud kokkuleppele ametlik kuju kohe pärast uue lepingu jõustumist enne 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi;

2.   on seisukohal, et Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramine põhimõtete alusel, mis kajastavad täpsemalt praegust demograafilist olukorda ja tagavad parimal viisil Euroopa kodanikkonna esindatuse, aitaks kinnitada Euroopa Parlamendi demokraatlikku legitiimsust, kuna uus leping suurendab parlamendi volitusi;

3.   märgib, et Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisaktis ette nähtud Euroopa Parlamendi koosseisu tuleb igal juhul kohe pärast reformilepingu jõustumist muuta;

4.   märgib, et Euroopa Liidu lepingu artiklis [9 A], nii nagu see on üle võetud reformilepingu eelnõusse, määratakse ülempiiriks 750 liikmekohta, nii et 96 kohta läheb kõige suurema rahvaarvuga riigile ja 6 kohta kõige väiksema rahvaarvuga riigile, ning kehtestatakse ilma seda täpsemalt määratlemata kahaneva proportsionaalsuse põhimõte;  

5.   tõdeb, et nimetatud artiklis [9 A] sätestatud raamistik võimaldab ühendada tõhususe põhimõtte, seades piiri parlamendiliikmete arvule tasemel, mis on kooskõlas seadusandliku kogu rolliga, pluralismi põhimõtte, tagades iga liikmesriigi peamiste poliitiliste suundumuste, eriti valitsus- ja opositsioonierakondade esindatuse, ning solidaarsuse põhimõtte, mille kohaselt kõige suurema rahvaarvuga liikmesriigid on nõus väiksema esindatusega, et võimaldada väiksema rahvaarvuga liikmesriikidele paremat esindatust;

6.   on seisukohal, et kahaneva proportsionaalsuse põhimõte tähendab, et iga liikmesriigi rahvaarvu ja parlamendikohtade arvu suhe peab varieeruma vastavalt rahvaarvule sellisel viisil, et suurema rahvaarvuga liikmesriigi parlamendiliige esindab suuremat arvu kodanikke kui väiksema rahvaarvuga liikmesriigi parlamendiliige ja vastupidi, kuid samas ei tohi väiksema rahvaarvuga liikmesriigil olla rohkem parlamendikohti kui suurema rahvaarvuga riigil;

7.   rõhutab, et praegu pole kodaniku mõiste liikmesriikide vahel piisavalt ühtlustatud, mistõttu on erinevate liikmesriikide rahvaarvu kindlaksmääramisel sobilik võtta aluseks Euroopa Liidu Statistikaameti (Eurostat) andmed, millele tuginetakse ka Euroopa Ülemkogus kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamisel, kui on vaja kindlaks määrata, mitut protsenti liidu kodanikest poolthääled esindavad;

8.   peab vajalikuks, et Euroopa lõimumise praeguses etapis ei tehtaks ühelegi liikmesriigile ettepanekut vähendada tema parlamendikohtade arvu Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisaktiga kindlaks määratud kohtade arvu suhtes, välja arvatud kõige rahvarohkema liikmesriigi Saksamaa puhul, kelle kohtade arvu vähendatakse reformilepingust tuleneva mandaadi alusel 99lt 96le;

9.   arvestades muuhulgas, et praeguses olukorras ei tuleks vähendada Euroopa Parlamendi kohtade arvu ega sellest lähtuvalt tulevaste laienemistega, mille täpne aeg pole veel selge, loodava Euroopa kodanikkonna esindatust;

10. teeb sellega seoses ettepaneku jagada tulevikus Euroopa Parlamendi kohad 750 parlamendiliikme vahel ning on seisukohal, et tulevaste laienemiste puhul võib nimetatud ülemmäära kuni parlamendi vastava ametiaja lõpuni ajutiselt ületada, nagu tehti Bulgaaria ja Rumeenia puhul, ning pärast seda vaadata kohtade jagunemine laienemisele järgnevate valimiste jaoks uuesti üle;

11. tuletab meelde, et kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine võiks tulevikus olla karistatav Euroopa Kohtus, kui Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmäärav akt on muutunud teisese õiguse vahendiks, mille puhul järgitakse aluslepingus kehtestatud piirmäärasid ja põhimõtteid;

12. palub valitsustevahelisel konverentsil võtta vastu konverentsi lõppdokumendile lisatav deklaratsioon Euroopa Liidu lepingu artikli [9 A] lõike 2 kohta reformilepingusse ülevõetud kujul ning esitada selles uuesti Euroopa Parlamendi koosseisu käsitleva Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõu, mis on lisatud käesolevale raportile, eeldades et nimetatud otsus võetakse ametlikult vastu nimetatud artikli [9 A] lõike 2 sätete kohaselt kohe pärast reformilepingu jõustumist; kohustub viima oma pädevusse jäävad asjaomased menetlused läbi võimalikult kiiresti kohe pärast reformilepingu jõustumist; kutsub Euroopa Ülemkogu rakendama eespool nimetatud deklaratsiooni kohe pärast reformilepingu jõustumist ja kooskõlas selle sätetega, et liikmesriikidel oleks võimalik võtta õigeaegselt vastu Euroopa Parlamendi 2009–2014. aasta koosseisu valimiste korraldamiseks vajalikud siseriiklikud õigusaktid;

13. rõhutab, et ülalnimetatud Euroopa Ülemkogu otsuse artiklis 3 ette nähtud läbivaatamist tuleb kasutada muu hulgas selleks, et uurida, kas Euroopa Liidu Statistikaameti (Eurostat) andemete alusel elanike arvust lähtumise asemel oleks tehniliselt ja poliitiliselt võimalik lähtuda Euroopa kodanike arvust;

14. juhib tähelepanu sellele, et kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte alusel pakutud kohtade jagunemise süsteem ning Euroopa Liidu institutsioonide üldisem reformimine, eelkõige kahekordse enamuse põhimõte häältelugemisel nõukogus (Euroopa Liidu lepingu artikli [9 C] lõige 4 reformilepingusse ülevõetud kujul) ja komisjoni koosseis (ülalnimetatud lepingu artikli [9 D] lõige 5), on poliitiliselt seotud, ning rõhutab, et nimetatud reformid tuleb läbi viia sidusalt, võttes samas arvesse iga institutsiooni erinevat õiguslikku iseloomu; on veendunud, et nõukogu häälteenamuse ja komisjoni koosseisu reform ei tohiks jõustuda enne 2014. aastat, kuna uus kohtade jagunemise süsteem Euroopa Parlamendis peaks kehtima alates 2009. aastast; jätab endale igal juhul õiguse võtta Euroopa Parlamendi kohtade jaotust käsitleva Euroopa Ülemkogu otsuse heakskiitmisel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile [9 A] arvesse seda, mil viisil on reformilepingus sõnastatud Euroopa Liidu institutsioonide reformid;

15. on teadlik asjaolust, et Euroopa Parlamendi koosseis otsuses pakutud kujul kujutab endast reformilepingu eelnõu sätete objektiivset kohaldamist, kuid vajab tulevikus kohandamist, et oleks võimalik tulla toime pikemas perspektiivis ilmnevate uute väljakutsetega, eriti tulevaste laienemistega; on seisukohal, et tulevase reformi raames tuleb igal juhul kaotada igasugune ajalooliselt kujunenud ebaõiglane kohtlemine;

16. teeb Euroopa Ülemkogule ettepaneku vaadata koos Euroopa Parlamendiga iga kord enne uusi Euroopa Parlamendi valimisi piisavalt varakult läbi arvutuste alusena kasutatavad andmed elanikkonna kohta;

17. teeb selles suhtes ettepaneku uurida võimalust valida teatud osa Euroopa Parlamendi liikmetest riigiüleste nimekirjade alusel; on seisukohal, et see annaks valimisdebatile selge Euroopa-mõõtme, nihutades esiplaanile Euroopa tasandi poliitilised parteid;

18. kinnitab, et käesolev ettepanek on tihedalt seotud reformilepingu jõustumisega; on seisukohal, et juhul, kui reformilepingut ei õnnestu ratifitseerida enne Euroopa Parlamendi 2009. aasta valimisi, tuleb endistviisi kohaldada kehtivates lepingutes sätestatud kohtade arvu;

19. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja põhiseaduskomisjoni raport valitsustevahelisele konverentsile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja komisjonile ning kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele.

• [1] Sellel kuupäeval vastu võetud tekstid, P6_TA(2007)0328.
• [2]  ELT C 310, 16.12.2004, lk 1.
• [3]  11177/1/07 REV 1.
• [4]  CIG 1/07, 23. juuli 2007.

LISA

Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõu Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta

EUROOPA ÜLEMKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli [9 A] lõiget 2;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi algatust;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi heakskiitu;

ning arvestades järgmist:

(1) Viivitamatult tuleks vastu võtta Euroopa Liidu lepingu artikli [9 A] lõike 2 teises lõigus ette nähtud otsus, et liikmesriikidel oleks võimalik võtta vastu siseriiklikud õigusaktid, mis on vajalikud Euroopa Parlamendi 2009.–2014. aasta koosseisu valimiste korraldamiseks.

(2) Käesolevas otsuses tuleb arvesse võtta nimetatud artikli lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud kriteeriume, s.t Euroopa Liidu kodanike esindajate koguarvu, mis ei tohi olla suurem kui seitsesada viiskümmend parlamendiliiget, kusjuures kasutatakse kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet, nii et igast liikmesriigist on vähemalt kuus parlamendiliiget ja ühelgi liikmesriigil ei ole rohkem kui üheksakümmend kuus parlamendikohta.

(3) Praeguses etapis ei tuleks arvesse võtta tulevaste laienemiste mõju, kuna vastavate ühinemisaktide kohaselt võib sellisel juhul seitsmesaja viiekümne koha piiri ajutiselt ületada, nagu tehti Bulgaaria ja Rumeenia Euroopa Liiduga ühinemise puhul,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Euroopa Liidu lepingu artiklis [9 A] ette nähtud kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet kohaldatakse järgmisel viisil:

-  lepingus kindlaks määratud minimaalset ja maksimaalset määra tuleb täiel määral kasutada, et liikmesriikide parlamendikohtade jagunemine kajastaks võimalikult täpselt nende elanike arvu omavahelist suhet;

-  mida rahvarohkem on asjaomane riik, seda enam on tal õigust suuremale kohtade arvule;

-  mida rahvarohkem on asjaomane riik, seda suuremat arvu elanikke esindab üks parlamendiliige.

Artikkel 2

Artikli 1 kohaldamisel on Euroopa Parlamendi 2009.–2014. aasta koosseisu valitavate liikmete arv liikmesriigiti järgmine:

Belgia	22
Bulgaaria	18
Tšehhi Vabariik	22
Taani	13
Saksamaa	96
Eesti	6
Kreeka	22
Hispaania	54
Prantsusmaa	74
Iirimaa	12
Itaalia	72
Küpros	6
Läti	9
Leedu	12
Luksemburg	6
Ungari	22
Malta	6
Madalmaad	26
Austria	19
Poola	51
Portugal	22
Rumeenia	33
Sloveenia	8
Slovakkia	13
Soome	13
Rootsi	20
Ühendkuningriik	73

Artikkel 3

Käesolev otsus vaadatakse läbi aegsasti enne parlamendi 2014.–2019. aasta ametiaja algust, et võimaldada tulevikus iga kord enne Euroopa Parlamendi valimisi jaotada parlamendikohtade arv liikmesriikide vahel ümber objektiivsel viisil ja artiklis 1 määratletud kahaneva proportsionaalsuse põhimõttele tuginedes, võttes sealjuures arvesse ametlikke andmeid liikmesriikide arvu võimaliku suurenemise ning rahvastiku demograafilise arengu kohta.

Artikkel 4

Käesolev otsus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Brüssel, …………………………..(kuupäev)

Euroopa Ülemkogu nimel

eesistuja

SELETUSKIRI

I – Ajalooline taust

Alates 1979. aastast valivad Euroopa Parlamendi liikmeid üldistel ja otsestel valimistel salajase hääletuse teel liikmesriikide kodanikud. Eelnevalt oli Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumisel (12.–13. juulil 1976. aastal) määratud kindlaks iga riigi esindatuse kvoot: suuremad riigid (Prantsusmaa, Saksamaa Liitvabariik, Itaalia ja Ühendkuningriik) said igaüks 81 esindajat, väiksemate riikide esindajate arv oli proportsionaalne nende elanike arvuga, kuid suurem kui nende osakaal EMÜ elanikkonnas (25 Madalmaadele, 24 Belgiale, 16 Taanile, 15 Iirimaale ja 6 Luksemburgile).

Pärast Kreeka ühinemist 1981. aastal ning Hispaania ja Portugali ühinemist 1986. aastal eraldati samade algsete põhimõtete järgi nimetatud riikidele uued kohad, mis lisandusid olemasolevatele liikmekohtadele (Kreeka ja Portugal said kumbki 24 ning Hispaania 60 kohta).

Euroopa Parlamendi uues koosseisus lepiti parlamendi ettepaneku alusel[1] kokku Euroopa Ülemkogu Edinburghi kohtumisel (11.–12. detsembril 1992. aastal), võttes arvesse Saksamaa ühinemist (mis andis 18 lisakohta Saksamaa Liitvabariigile, aga 6 lisakohta ka Prantsusmaale, Itaaliale, Madalmaadele ja Ühendkuningriigile, 4 Hispaaniale, 1 Belgiale, Kreekale ja Portugalile) ja mõnede EFTA riikide peatselt aset leidnud ühinemist ühendustega. Euroopa Parlamendi ettepanek põhines ka siis kahaneva proportsionaalsuse põhimõttel. Sama valemit kasutati Austriat, Soomet ja Rootsit esindavate parlamendiliikmete arvu (vastavalt 21, 16 ja 22 kohta) kindlaksmääramisel, kuigi arvu, mis oleks saadud valemi rangel kohaldamisel, muudeti veidi.

Euroopa Parlamendi ettepaneku kohaselt jagati kohti liikmesriikidele järgmise valemi alusel: 6 kohta anti igale liikmesriigile elanike arvust sõltumata, lisaks üks lisakoht 500 000 elaniku kohta, kui elanike arv jääv vahemikku 1–25 miljonit, üks lisakoht ühe miljoni elaniku kohta, kui elanike arv jääb vahemikku 25–60 miljonit, ja üks lisakoht iga kahe miljoni elaniku kohta, kui elanike arv on üle 60 miljoni. Siiski ei kohaldatud seda valemit rangelt.

Amsterdami lepinguga kinnitati see valem ja anti sellele institutsiooniline mõõde, aga võeti kasutusele ka tõhususe põhimõte, millega kehtestati EP liikmete maksimaalseks koguarvuks 700. Nice’i lepingu läbirääkimistel muudeti seda arvu nii, et pärast laienemisprotsessi jõuti 732 liikmeni. Samadel läbirääkimistel võeti vastu pro rata korrigeerimine, et koguarv jääks muutumatuks. Niisiis loobus rida liikmesriike mõnest kohast (Hispaania 10, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriik 9, Madalmaad 4, Austria ja Rootsi 3, Taani, Soome ja Iirimaa 2, Belgia, Kreeka ja Portugal 1 kohast), et kindlustada tasakaalustatud ja tõhus koosseis pärast idasuunalist laienemist.

II – Praegune olukord

1.   Euroopa Liidu institutsioonilises struktuuris on peamised poliitilised otsustajad Euroopa Parlament ja nõukogu. Nõukogu on liikmesriike esindav organ. Euroopa Parlament on kodanikke esindav organ. See vahe muutus eriti ilmseks 1979. aastal, kui liikmesriikide kodanikud hakkasid parlamenti otse valima.

2.   Kuigi Euroopa Parlament on kodanike esinduskoda, on selle koosseis moodustatud nii, et see ei ole – ega ole algusest peale olnud – proportsionaalne iga liikmesriigi elanikkonna suurusega, nagu võiks arvata. Sellest tulenevalt ei esinda kõik EP liikmed sama suurt arvu elanikke, vastupidiselt sellele, mida võiks kodanikke esindava organi puhul eeldada. Järelikult ei ole erinevate liikmesriikide kodanike häälte kaal kaugeltki sarnane.

3.   Teataval määral on seda demokraatia seisukohast küllaltki veidrat olukorda võimalik mõista, kui vaadelda liidu poliitilise süsteemi keerukust:

─    tohutud erinevused liikmesriikide elanike arvus (mõned näited: Saksamaa elanike arv on ligi 205 korda suurem kui Malta elanike arv, Madalmaades elab üle 21 korra rohkem inimesi kui Küprosel, Hispaanias on enam kui 4 korda rohkem elanikke kui Portugalis). See, et igas riigis tuleb tagada peamiste poliitiliste suundade või vähemalt enamuse ja opositsiooni esindatus, ning vajadus hoida EP liikmete koguarv mõistlikes piirides, et tagada institutsiooni tõhusus, nõuab proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel teatavat „paindlikkust”;

─    peale selle ei tohiks unustada liidu aluseks oleva poliitilise korra eripära. Kuigi nõukogu on institutsioon, kus on esindatud liikmesriigid kui sellised, ei ole liikmesriikidel otsustamismenetluses võrdset kaalu, välja arvatud juhul, kui nõukogu otsused tehakse ühehäälselt (mis muutub üha erandlikumaks). Tegelikult on kvalifitseeritud häälteenamuse kohaldamisel alati olnud olemas häälte kaalumise süsteem, mis võtab mingil viisil arvesse liikmesriikidevahelisi erinevusi elanike arvus. Seda rõhutatakse teataval määral reformilepingu eelnõus (nagu põhiseaduse lepinguski), tunnustades elanikkonna suuruse kriteeriumit ühena kahekordse enamuse kriteeriumitest, mille põhjal arvutatakse kvalifitseeritud häälteenamus. Võiks arvata, et kui praegune süsteem areneks nõukogus liikmesriikide kaalu suurema võrdsuse suunas, võiks olla võimalik elanikkonna suuruse täpsem arvessevõtmine parlamendi koosseisu puhul. Kuid ei ole märke sellise arengu toimumisest lähemas tulevikus.

4.   Just see, et uus kvalifitseeritud häälteenamuse süsteem (kahekordne enamus) tähendab suuremat arvestamist elanikkonna suurusega, ajendas 2004. aasta valitsustevahelist konverentsi sätestama, et EP koosseis tuleks uuest menetlusest lähtudes ning konverentsi kehtestatud konkreetsete piiride ja põhimõtete kohaselt läbi vaadata aegsasti enne seda, kui nõukogus jõustub uus hääletussüsteem, mis oli siis ette nähtud 2009. aastaks[2].

Teatavasti põhiseaduse leping ei jõustunud. Praegu arutatavas lepingute läbivaatamise eelnõus nähakse ette, et uus hääletussüsteem nõukogus jõustub alles 2014. aastal. See võiks anda põhjust väita, et EP uus koosseis peaks jõustuma samuti alles selleks kuupäevaks. Siiski palus käesoleva aasta juunis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu selgesõnaliselt parlamendil esitada kohtade ümberjaotamise ettepaneku oktoobriks, arvatavasti poliitilise surve tõttu mõnedest liikmesriikidest, kes on kõnealuse küsimuse suhtes eriti tundlikud ja nõuavad, et ümberjaotamist puudutav poliitiline kokkulepe oleks juba saavutatud, enne kui nad annavad oma nõusoleku uues lepingus sisalduvatele üldistele reformidele.

Igatahes on meie veendumus, et parlament peaks vastama positiivselt nõukogu palvele, eriti kuna 2009. aastal valitav uus parlament peaks saama kasu lepingute läbivaatamise eelnõus ette nähtud uutest volitustest. Eeldame, et Euroopa Ülemkogu palve tähendab, et meie ettepanekust kujuneb alus poliitilisele kokkuleppele, mis tuleb igal juhul muuta ametlikuks otsuseks uue menetluse kohaselt pärast seda, kui reformileping on ratifitseeritud ja jõustunud.

III – Õiguslik olukord

5.   Kohtade jaotus Euroopa Parlamendis on liikmesriikide jaoks tundlik ja delikaatne küsimus. Kõik kohtade jaotuse läbivaatamise ettepanekud peavad võtma arvesse kehtivate lepingute õiguslikult siduvaid sätteid, ja lepingute läbivaatamise eelnõus ette nähtud uuendusi, olema piisavalt lähedased praegusele süsteemile, et mitte põhjustada liiga järske muudatusi, ning toetuma kindlalt põhimõtetele, et vältida puhtalt riiklikel huvidel põhinevat traditsioonilist kauplemist.

6.   EP koosseisu õiguslik raamistik on üsna keeruline.

6.1. Seni määrati parlamendi koosseis ja kohtade jaotus kindlaks otseselt asutamislepinguga.

Praegu koosneb parlament 785 liikmest, kes on jaotatud liikmesriikide vahel vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 190 (mida on muudetud Nice’i lepinguga) ning Bulgaaria ja Rumeenia Euroopa Liitu vastuvõtmise tingimusi ja korda käsitleva protokolli artiklile 21 (lisatud 25. aprilli 2005. aasta lepingule Bulgaaria ja Rumeenia ühinemise kohta Euroopa Liiduga)[3].

6.2. Kuid 2009. aasta valimiste puhul on parlamendi koosseis teistsugune vastavalt juba kehtivatele eeskirjadele, mille kõik liikmesriigid heaks kiitsid ja ratifitseerisid (Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimusi ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavaid muudatusi käsitleva akti artikli 9 lõige 2 (lisatud eelnimetatud 25. aprilli 2005. aasta lepingule))[4]. Nendes määratakse EP liikmete koguarvuks 736 ja kohad on jaotatud 27 liikmesriigi vahel nii, et kõik elanike arvu poolest Lätist suuremad liikmesriigid (välja arvatud Saksamaa) kaotavad praeguse olukorraga võrreldes mitu kohta (maksimaalsed 6 kohta Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Itaalia, minimaalse 1 koha kõik liikmesriigid, kes jäävad elanike arvult Rootsi ja Läti vahele). Ainult Saksamaa, Sloveenia, Eesti, Küpros, Luksemburg ja Malta säilitavad oma praeguse positsiooni[5].

Igal juhul kehtib 2009. aastal selline õiguslik olukord, kui läbiräägitav reformileping ei jõustu õigel ajal.

6.3. Lisaks sellele peaksime võtma arvesse lepingute läbivaatamise eelnõu, millega luuakse Euroopa Parlamendis kohtade jaotamise uus menetlus ja võetakse kasutusele mõned erieeskirjad (samased põhiseaduse lepingus ette nähtud eeskirjadega), mida tuleb ümberjaotamise puhul arvestada[6].

─ Menetluse suhtes sätestatakse traditsioonilise asutamislepingutes kindlaks määratud kohtade arvu ja jaotuse asemel, et Euroopa Parlamendi koosseis määratakse kindlaks otsusega, mille Euroopa Ülemkogu võtab ühehäälselt Euroopa Parlamendi algatusel ja nõusolekul vastu (ELi lepingu artikli I-20 lõike 2 teine lõik). See tähendab, et kohtade jaotus muutub edaspidi teisese õiguse küsimuseks asutamislepingutega määratletud piirides ja seda ei kehtestata enam esmases õiguses. See tähendab ka, et asi esitatakse õigusemõistmiseks Euroopa Kohtule, kui asutamislepingus sätestatud põhimõtteid ei rakendata nõuetekohaselt.

─ Sisuliselt tuleb pidada kinni järgmistest piiridest ja põhimõtetest (artikli I-20 lõike 2 esimene lõik):

─ liidu kodanike esindajate arv ei või olla suurem kui seitsesada viiskümmend;

─ ükski liikmesriik ei saa üle üheksakümne kuue koha (mis vähendab suuremate riikide kaalu veidi, kuna praegune kohtade ülempiir Saksamaa puhul on 99);

─ alammäär on 6 kohta liikmesriigi kohta (praegu on Maltal 5 kohta).

─ Nendes piirides peab kohtade jaotus toimuma kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

7.   Kuid lepingu eelnõus ei määratleta kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte sisu, mida on traditsiooniliselt käsitletud kohtade jaotamise suunisena, kuigi see on esimene kord, kui seda lepingutes sõnaselgelt mainitakse.

IV – Edasised sammud

8.   Lepingute läbivaatamise eelnõus kinnitatakse uuesti põhiseaduse lepinguga kehtestatud piire ja rõhutatakse kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet. Järelikult on parlamendi ülesanne anda sellele kahaneva proportsionaalsuse põhimõttele sisu:

─    teoreetiliselt võiks jaotada kohad liikmesriikide vahel rangelt proportsionaalselt elanike arvu alusel. Kuid isegi kui kahaneva proportsionaalsuse põhimõte seda ei keela, tundub põhiseaduskomisjonile, et see ei ole liidu poliitilise lõimumise käesoleval etapil realistlik võimalus;

─    üks võimalus oleks luua 1992. aasta otsuse aluseks olnud valemist parandatud versioon, säilitades kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte, kuid alustades väiksemast liikmete miinimumarvust ja eraldades vähem kohti elaniku kohta ja/või muutes elanike arvu vahemikke. Siiski on oluline meeles pidada, et kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte absoluutne rakendamine vähendaks kõige rahvarohkemate liikmesriikide parlamentaarset esindatust veelgi enam kui minevikus, kuna teised, eriti keskmise suurusega elanikkonnaga riigid saaksid valemist kasu ka pärast selle muutmist;

─    teine võimalus oleks seni kasutatud valemi alusel eraldatud kohtade arvu lineaarne vähendamine. Laienemisprotsessil oleks siis samasugune suhteline mõju liikmete arvu jaotusele. Vähendamistegur tuleks välja arvutada iga uue ühinemise puhul ning see oleks 750-liikmelise piirmäära ja liikmete teoreetilise arvu (mis saadaks praeguse valemi kohaldamisel nii praegustele liikmesriikidele kui ka läbirääkijariikidele) suhte funktsioon. Aga põhiseaduskomisjonile tundub, et praegu ei tuleks näha ette ühegi liikmesriigi EP liikmete arvu täiendavat vähendamist (vt allpool punkte 16 ja 18).

9.   Püüdes anda kahaneva proportsionaalsuse reeglile sisu, võiksime nõustuda järgmiste põhimõtetega:

a)   tõhususe põhimõte – EP ei saaks toimida teatavast arvust suurema hulga liikmetega (seetõttu on piirang 750 mõistlik);

b)   riikliku esindatuse ja valijate motiveerimise põhimõte – igal liikmesriigil peaks olema miinimumarv kohti, et saata Euroopa Parlamenti asjakohane number parlamendiliikmeid, kes esindavad riigi peamisi poliitilisi suundi; nii ergutataks riigi kodanikke osalema valimistel ja järelikult ELi demokraatlikus protsessis;

c)   Euroopa solidaarsuse põhimõte – selle põhimõtte kohaselt nõustuvad rahvarohkemad riigid sellega, et neile antavate kohtade arv on väiksem kui see, mille nad võiksid saada täieliku proportsionaalsuse rangel kohaldamisel, et võimaldada väiksema elanike arvuga riikidele paremat esindatust kui see, millele neil oleks õigus täieliku proportsionaalsuse kohaldamisel;

d)   suhtelise proportsionaalsuse põhimõte – elanike arvu ja kohtade arvu suhe on seda suurem, mida suurem on riik, ja vastavalt seda väiksem, mida väiksem on riik;

e)   õiglase jaotuse põhimõte – ühelgi riigil ei ole rohkem kohti kui temast suuremal riigil ega vähem kohti kui temast väiksemal riigil;

f)    õigustatud paindlikkuse ehk paindliku ja otsese proportsionaalsuse / kahanevuse põhimõte – teisi põhimõtteid järgides võiks leppida kokku kohtade arvu väheses muutmises läbipaistva menetluse teel, mille eesmärk on lähendada nii palju kui võimalik riikidevahelisi erinevusi elanike arvu ja kohtade arvu suhtes. See tähendaks nii lineaarset kõverat kui võimalik.

10. Kuidas sellises kontekstis edasi liikuda? Ideaalne alternatiiv oleks leppida kokku kahaneva proportsionaalsuse ümberlükkamatus matemaatilises valemis, mis tagaks lahenduse mitte ainult käesoleval läbivaatamisel, vaid ka tulevaste laienemiste või demograafilistest muutustest tingitud muudatuste puhul.

11. Kuid arutelul esitatud erinevate vastavasuunaliste ettepanekute analüüs näitab, et kahaneva proportsionaalsuse mis tahes matemaatiline valem põhineb mingitel eelnevatel poliitilistel eeldustel ja lõpptulemusena saavad kasu mõned liikmesriikide rühmad. Näiteks niinimetatud paraboolne meetod on ratsionaalselt väga paeluv, kuid sõltuvalt sellest, kas kõver on nõgusam või kumeram, saavad sellest kasu suuremad või väiksemad riigid... See tähendab õigupoolest, et olemuselt poliitilisele probleemile ei leidu abstraktset, erapooletut, kõikide juhtumite puhul head lahendust.

12. Sellest hoolimata on ilmne, et kahaneva proportsionaalsuse põhimõttele tuleb anda minimaalne sisu, mis võimaldab meil välistada mõned olukorrad kui nimetatud põhimõttega selgelt vastuolus olevad.

13. Kõige endastmõistetavam viis määratleda see sisu neutraalselt põhineb antud liikmesriigi elanike ja sellele liikmesriigile Euroopa Parlamendis eraldatud kohtade suhtel. Kui järgiksime täieliku proportsionaalsuse põhimõtet, peaks see suhe olema kõikides liikmesriikides võrdne (või peaaegu võrdne). See tähendab, et kõikide liikmesriikide iga EP liige esindaks enam-vähem võrdset arvu elanikke (näiteks 2009. aastal peaks iga koht Euroopa Parlamendis vastama umbes 657 000 elanikule, eeldusel et 27 liikmesriigi elanike arv püsib stabiilselt praeguse 492 miljoni kodaniku ringis ja parlament koosneb 750 liikmest). Riikidele eraldatavat liikmete arvu oleks siis üsna lihtne välja arvutada.

14. Kuid otsese proportsionaalsuse asemel kehtestatakse reformilepinguga kahanev proportsionaalsus. Järelikult on õiglane öelda, et suhe peaks varieeruma vastavalt erinevate liikmesriikide elanikkonna suurusele: mida suurem on liikmesriigi elanikkond, seda suurem peab olema iga EP liikme esindatavate elanike arv; mida väiksem on liikmesriigi elanikkond, seda väiksem peab olema iga sellest liikmesriigist valitud EP liikme esindatavate elanike arv.

15. Selle põhjal saab selgeks, et kui väiksema elanike arvuga liikmesriigi elanikkonna ja EP liikmete suhe on suurem (või isegi võrdne) suurema elanikkonnaga liikmesriigi suhtega, on tegemist kahaneva proportsionaalsuse idee selge rikkumisega.

16. Tõepoolest, kui analüüsida kohtade jaotust, mida kohaldataks ajavahemikus 2009–2014, arvestades juba muudatusi, mis tuleneksid vältimatult läbiräägitavast lepingute läbivaatamise eelnõust (Saksamaa kaotab automaatselt 3 kohta, nii ett 99 koha asemel on tal 96 kohta, ja Malta saab automaatselt 1 koha juurde, nii et 5 koha asemel on tal 6 kohta), jõuame järeldusele, et mõnedel juhtudel seda reeglit ei järgita[7].

17. Need tulemused saavad kinnitust, kui järgida alternatiivset lähenemisviisi, mis toob selgelt välja iga liikmesriigi seisundi riigi elanike arvu ja Euroopa Parlamendis esindatuse suhtes: liikmesriikidele eraldatud kohtade protsendi (osakaal parlamendikohtade koguarvust) ja liikmesriigi elanikkonna protsendi (osakaal liidu koguelanikkonnast) suhe. Kahaneva proportsionaalsuse järgimisel peaks see suhe olema väiksema elanikkonnaga liikmesriikide puhul suurem kui suurema elanikkonnaga liikmesriikide puhul. Kuid näeme, et seda reeglit rikutakse mõnedel juhtudel[8] ning seejuures on tegemist täpselt samade juhtudega, mille puhul võib täheldada kahanevuse põhimõtte rikkumist elanikkonna ja kohtade suhte osas.

18. Enne lahenduse pakkumist peame siiski otsustama, kas käsitleme juba praegu võimalikke tulevasi laienemisi või mitte.

Kuna ei ole tagatud, et mõni ühinemine jõuab väga lühikeses perspektiivis lõpule, oleme arvamusel, et peaksime leidma lahenduse praegusele olukorrale ja uute ühinemiste korral toimima nagu alati, s.t ületama ajutiselt ülempiiri ja lahendama probleemi tuleviku tarbeks ühinemisläbirääkimistel vastavalt asutamislepingutes sätestatud põhimõtetele ja järgides tulevast menetlust.

19. Samaaegselt võiksime leppida kokku järgida suunisena seda, et 2009. aastal ei peaks vähenema ühegi liikmesriigi praegune esindatus lisaks sellele, mis tuleneb juba Bulgaaria ja Rumeenia Euroopa Liiduga ühinemise tingimusi ja korda käsitlevast protokollist.

20. Nende kriteeriumite ühendatud kohaldamine tähendab, et meil on ümberjaotamiseks 16 „vaba kohta”: 750–736=14 (vahe lepingute läbivaatamise eelnõu ning pärast Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist ELiga muudetud Nice’i lepingu vahel), lisaks 2 kohta, mis tulenevad asjaolust, et reformilepingu eelnõu tõttu kaotab Saksamaa automaatselt 3 kohta ja Malta saab 1 koha juurde, mis teeb kokku 14+3–1=16. Asudes neid kohti ümber jaotama, peame lahendama olukorrad, mille puhul on tuvastatud kahaneva proportsionaalsuse põhimõtete selge rikkumine. Ainult nendes piirides võivad sekkuda teised õiglus- või poliitilist laadi kriteeriumid. Põhiseaduskomisjon usub, et tema esitatud ettepanekus kajastub usaldusväärselt see seletuskäik ning ettepanek on mõistlik, õiglane ja tasakaalustatud lahendus väga keerulisele probleemile.

21. Neid kriteeriumeid võiks edasi arendada, et need vastaksid veelgi paremini kirjeldatud põhimõtetele. Lõpuks võiksime püüda järgida juba täpsemaid suunised, mida kohaldataks tulevaste laienemiste puhul, ja seega vältida või oluliselt vähendada riiklikel huvidel põhinevat traditsioonilist poliitilist kauplemist.

Samuti tuleks pakutud korra esimese läbivaatamise juures uurida, kas Euroopa Liidu Statistikaameti (Eurostat) andemete alusel elanike arvust lähtumise asemel oleks tehniliselt ja poliitiliselt võimalik lähtuda Euroopa kodanike arvust.

See kahetasandiline lähenemisviis lubab arvestada küsimuse kiireloomulisusega seoses 2009. aastal toimuvate järgmiste valimistega, võimaldades samal ajal 2014. aasta valimiste eel rakendatava läbivaatamisklausli abil võtta arvesse ka selleks ajaks nõukogus kohaldatavat kahekordse enamusega hääletussüsteemi. Õigupoolest on parlamendikohtade jaotuse põhjalikum läbivaatamine – kuigi see on soovitav demokraatliku õiguspärasuse vaatepunktist – võimalik ainult liidu institutsioonide vahelise üldise tasakaalu läbivaatamise laiemas kontekstis.

I LISA

Liikmesriik	Elanike arv (1) (miljonites)	% EL-27 elanike arvust	Kohti kuni 2009	„Nice” rev (2) 2009–2014	„Nice” rev – elanike arvu ja EP liikmete suhe	„Uus” (3) 2009–2014 rap. ettepanek	„Uus” – elanike arvu ja EP liikmete suhe	Rap. ettepanek (4) (tagajärg)
DE	82,438	16,73%	99	99	832 707	96	858 729	-3
FR	62,886	12,76%	78	72	873 417	74	849 811	+2
UK	60,422	12,26%	78	72	839 194	73	827 699	+1
IT	58,752	11,92%	78	72	816 000	72	816 000
ES	43,758	8,88%	54	50	875 160	54	810 333	+4
PL	38,157	7,74%	54	50	763 140	51	748 176	+1
RO	21,61	4,38%	35	33	654 848	33	654 848
NL	16,334	3,31%	27	25	653 360	26	628 231	+1
EL	11,125	2,26%	24	22	505 682	22	505 682
PT	10,57	2,14%	24	22	480 455	22	480 455
BE	10,511	2,13%	24	22	477 773	22	477 773
CZ	10,251	2,08%	24	22	465 955	22	465 955
HU	10,077	2,04%	24	22	458 045	22	458 045
SE	9,048	1,84%	19	18	502 667	20	452 400	+2
AT	8,266	1,68%	18	17	486 235	19	435 053	+2
BG	7,719	1,57%	18	17	454 059	18	428 833	+1
DK	5,428	1,10%	14	13	417 538	13	417 538
SK	5,389	1,09%	14	13	414 538	13	414 538
FI	5,256	1,07%	14	13	404 308	13	404 308
IE	4,209	0,85%	13	12	350 750	12	350 750
LT	3,403	0,69%	13	12	283 583	12	283 583
LV	2,295	0,47%	9	8	286 875	9	255 000	+1
SL	2,003	0,41%	7	7	286 142	8	250 375	+1
EE	1,344	0,27%	6	6	224 000	6	224 000
CY	0,766	0,16%	6	6	127 667	6	127 667
LU	0,46	0,09%	6	6	76 667	6	76 667
MT	0,404	0,08%	5	5	80 800	6	67 333	+1
	492,881	100,00%	785	736	669 675	750	657 175

1)  Elanikkonna andmed komisjoni poolt 7. novembril 2006. aastal nõukogule ametlikult saadetud dokumendis esitatud kujul, vt. dokument 15124/06, milles esitatakse EUROSTATi kogutud andmed.

2)  „Nice” rev – kohtade jaotus vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 189, mida on muudetud Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisakti artikliga 9.

3)  „Uus” – uus ettepanek uue ELi lepingu artikli 9A (I-20) põhjal. (4) Uued arvud Saksamaa ja Malta puhul tulenevad automaatselt reformilepingu eelnõu sätetest.

II LISA

Pealkiri:

Elanike arv ühe EP liikme kohta 2009–2014

Uue ettepaneku kohaselt

Muudetud Nice’i lepingu kohaselt

III LISA[9]

Member State / État membre	Popula-tion (millions)	% of / de la population UE-27	«Nice» rev. 2009-2014	% MEPs	Ratio % MPE- % popu-lation	Proposal / Proposition rappor-teurs 2009-2014	% MEPs	Ratio % MPE-% population Proposal / Proposition rapporteurs
DE	82,438	16,73%	99	13,45%	0,77	96	12,80%	0,76
FR	62,886	12,76%	72	9,87%	0,76	74	9,87%	0,77
UK	60,422	12,26%	72	9,78%	0,79	73	9,37%	0,79
IT	58,752	11,92%	72	9;78%	0,82	72	9,60%	0,8
ES	43,758	8,88%	50	6,79%	0,76	54	7,20%	0,81
PL	38,157	7,74%	50	6,79%	0,87	51	6,80%	0,88
RO	21,61	4,38%	33	4,48%	1,02	33	4,40%	1
NL	16,334	3,31%	25	3,40%	1,02	26	3,47%	1,05
EL	11,125	2,26%	22	2,99%	1,31	22	2,93£	1,3
PT	10,57	2,14%	22	2,99%	1,39	22	2,93%	1,37
BE	10,511	2,13%	22	2,99%	1,39	22	2,93%	1,38
CZ	10,251	2,08%	22	2,99%	1,43	22	2,93%	1,41
HU	10,077	2,04%	22	2,99%	1,46	22	2,93%	1,44
SE	9,048	1,84%	18	2,45%	1,32	20	2,67%	1,45
AT	8,266	1,68%	17	2,31%	1,36	19	2,53%	1,51
BG	7,719	1,57%	17	2,31%	1,46	18	2,40%	1,53
DK	5,428	1,10%	13	1,77%	1,6	13	1,73%	1,57
SK	5,389	1,09%	13	1,77%	1,61	13	1,73%	1,59
FI	5,256	1,07%	13	1,63%	1,64	13	1,63%	1,62
IE	4,209	0,85%	12	1,63%	1,91	12	1,60%	1,88
LT	3,403	0,69%	12	1,09%	2,36	12	1,60%	2,32
LV	2,295	0,47%	8	0,95%	2,29	9	1,20%	2,55
SI	2,003	0,41%	7	0,82%	2,31	8	1,07%	2,61
EE	1,344	0,27%	6	0,82%	3	6	0,80%	2,96
CY	0,766	0,16%	6	0,82%	5,06	6	0,80%	5
LU	0,46	0,09%	6	0,82%	9	6	0,80%	8,9
MT	0,404	0,08%	5	0,68%	10,12	6	0,80%	10
EU/ UE-27	492,881	100,00%	736	100%		750	100%

• [1]  10.6.1992. aasta resolutsioon ühtse valimismenetluse kohta: Euroopa Parlamendi liikmekohtade jagunemise süsteem, EÜT C 176, 13.7.1992, lk 72 (De Guchti raport).
• [2]  Protokoll nr 34 liidu institutsioone ja organeid käsitlevate üleminekusätete kohta. Artikli 1 lõikes 1 sätestatakse järgmist: „Põhiseaduse artikli I-20 lõike 2 teise lõigu kohaselt võtab Euroopa Ülemkogu vastu Euroopa otsuse Euroopa Parlamendi koosseisu kehtestamise kohta piisavalt aegsasti enne 2009. aasta parlamendivalimisi.” Artikli 2 lõikes 1 sätestatakse järgmist: „Põhiseaduse artikli I-25 lõigete 1, 2 ja 3 sätted kvalifitseeritud häälteenamuse määratluse kohta Euroopa Ülemkogus ja nõukogus jõustuvad 1. novembril 2009, pärast 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi põhiseaduse artikli I-20 lõike 2 kohaselt.”
• [3]  ELT L 157, 21.6.2005, lk.
• [4]  ELT L 157, 21.6.2005, lk.
• [5]  Vt I lisas (lk 9) toodud tabeli veergu „Nice” rev (2) 2009–2014.
• [6]  Artikli I-20 lõige 2:
  2. Euroopa Parlament koosneb liidu kodanike esindajatest. Nende arv ei või olla suurem kui seitsesada viiskümmend. Kodanike esindatus on kahanevalt proportsionaalne, alammääraks on kuus liiget liikmesriigi kohta. Ükski liikmesriik ei saa üle üheksakümne kuue koha.
  Euroopa Ülemkogu võtab ühehäälselt Euroopa Parlamendi algatusel ja nõusolekul vastu Euroopa otsuse Euroopa Parlamendi koosseisu kohta, austades esimeses lõigus osutatud põhimõtteid.
• [7]  Vt I ja II lisa, lk 9 ja 10.
• [8]  Vt III lisa, lk 11.
• [9]  Elanikkonna andmed komisjoni poolt 7. novembril 2006. aastal nõukogule ametlikult saadetud dokumendis esitatud kujul, vt. dokument 15124/06, milles esitatakse EUROSTATi kogutud andmed.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	2.10.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	17 5 3
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Jim Allister, Enrique Barón Crespo, Jens-Peter Bonde, Richard Corbett, Andrew Duff, Maria da Assunção Esteves, Ingo Friedrich, Bronisław Geremek, Genowefa Grabowska, Anneli Jäätteenmäki, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Jo Leinen, Íñigo Méndez de Vigo, Rihards Pīks, Adrian Severin, József Szájer, Riccardo Ventre, Johannes Voggenhuber, Bernard Wojciechowski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Elmar Brok, Carlos Carnero González, Klaus Hänsch, Alain Lamassoure, Stavros Lambrinidis, Gérard Onesta, Bernard Poignant, György Schöpflin, Kathy Sinnott, Alexander Stubb
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Othmar Karas, Eoin Ryan, Rainer Wieland