RAPORT Maksu- ja tollipoliitika panus Lissaboni strateegiasse

15.10.2007 - (2007/2097(INI))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Sahra Wagenknecht

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

maksu- ja tollipoliitika panuse kohta Lissaboni strateegiasse

(2007/2097(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Maksu- ja tollipoliitika panus Lissaboni strateegiasse” (KOM(2005)0532);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Liikmesriikide otsese maksustamise süsteemide koordineerimine siseturul” (KOM(2006)0823);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Maksustamine riigist lahkumisel ja vajadus kooskõlastada liikmesriikide maksupoliitikaid” (KOM(2006)0825);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Maksusoodustuste tõhusam kasutamine teadus- ja arendustegevuse soodustamiseks” (KOM(2006)0728);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Ühenduse Lissaboni kava rakendamine – Senine edu ja järgmised sammud ettevõtete ühtse konsolideeritud tulumaksubaasi loomise suunas” (KOM(2006)0157);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Piiriülene maksustamine kahjumi korral” (KOM(2006)0824);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2004. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta muuta nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiivi 90/434/EMÜ eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatava ühise maksustamissüsteemi kohta[1];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2005. aasta resolutsiooni ettevõtjate maksustamise kohta Euroopa Liidus: ettevõtjate ühine konsolideeritud tulumaksubaas[2];

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 10. ja 11. septembri 2004. aasta mitteametlikku istungit ning majandus- ja rahandusministrite nõukogu 7. ja 8. aprilli 2006. aasta mitteametlikku istungit;

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ettevõtte tulumaksuga seotud tõkete kõrvaldamine siseturul – koduriigipõhise maksustamise võimaliku katsekava põhipunktid” (KOM(2005)0702);

–   võttes arvesse komisjoni 10. septembri 2004. aasta uuringut Euroopa maksude kohta[3];

–   võttes arvesse 23.–24. märtsi 2000. aasta Lissaboni Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi, 23.–24. märtsi 2001. aasta Stockholmi Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi, 15.–16. märtsi 2002. aasta Barcelona Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi ning 22.–23. märtsi 2005. aasta, 15.–16. detsembri 2005. aasta ja 23.–24. märtsi 2006. aasta Brüsseli Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

–   võttes arvesse OECD kahjustavat maksukonkurentsi käsitlevat 1998. aasta aruannet;

–    võttes arvesse komisjoni 2006. aastal avaldatud aruannet maksustamise struktuuri kohta Euroopa Liidus 1995–2004;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A6‑0391/2007),

A. arvestades, et vajadus võtta riikide maksusüsteemide puhul üha enam arvesse majanduse globaliseerumist ja vajadus koondada inimkapital teadmuspõhisesse ühiskonda põhjustab riigi kulutuste kasvu;

B.  arvestades, et 27 erineva maksusüsteemi olemasolu Euroopa Liidus kujutab endast pidurdavat asjaolu siseturu sujuvale toimimisele, loob märkimisväärseid võimalusi maksubaasi kahjustamiseks, näiteks maksude vältimise kujul, põhjustab olulisi lisakulusid piiriüleses kaubanduses ja äritegevuses seoses halduse ja nõuetest kinnipidamisega, takistab ettevõtete ümberstruktureerimist, muudab ELi ettevõtted maailmatasandil vähem konkurentsivõimeliseks ja põhjustab topeltmaksustamise juhtumeid;

C.  arvestades, et parlamendi 29. märtsi 2007. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta[4] rõhutatakse, et mis tahes tulevane omavahendite süsteem Euroopa Liidus peab austama liikmesriikide maksundusalase suveräänsuse ja neutraalse maksustamise põhimõtet; samuti märgitakse Euroopa Liidu omavahendite ühe edaspidise võimalusena pikaajalises perspektiivis ühenduse maksu või uute riiklike maksude kehtestamist, mis laekuks otse Euroopa Liidule;

D. arvestades, et maksukonkurents Euroopa Liidus on toonud kaasa – ja toob siiani – üleliidulist majanduslikku kasu tänu dünaamilisemale ettevõtluskeskkonnale, kuid et asjakohane maksustamisalane koordineerimine ELi tasemel, mille puhul ei ole tegemist maksumäärade ühtlustamise püüdega, võib aidata kaasa maksukonkurentsi eeliste paremale jagunemisele ettevõtjate, nende töötajate ja tarbijate vahel;

E.  arvestades, et Euroopa Liidus on mitmeid riike, kus kapitalilt saadav maksutulud on suurenenud tänu üldisele majanduskasvule ning eriti tänu arvukate uute ettevõtete asutamisele ning nende märkimisväärsele kasumi suurenemisele, vastupidiselt neile riikidele, kus tulude maht on kasvu aeglustumise tõttu vähenenud;

F.   arvestades, et maksustamistasemed varieeruvad liikmesriikides 28,4% kuni 50,5% SKPst, mistõttu on ka mõju majandusele erineva määraga;

G.  arvestades, et teadus- ja arendustegevuse mõju tõttu majanduskasvule ja tööhõivele on vaja uurida võimalusi maksusoodustuste tõhusamaks kasutamiseks teadus- ja arendustegevuse edendamiseks;

H. arvestades, et Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks on vajalik liikmesriikide fiskaalpoliitilisi meetmeid suuremal määral koordineerida; arvestades, et Euroopal tuleb luua eraldiseisev majanduslik ja sotsiaalne raamistik, mis muudab kultuuripärandi ja intellektuaalse kapitali eelisseisundi innovatsioonist juhitud tootlikkuse kasvuks;

I.   arvestades, et praeguste maksusüsteemide killustatus annab võimalusi seadustest möödahiilimiseks ja maksudest hoidumiseks; arvestades, et ainuüksi käibemaksu puhul moodustab pettuste ja maksudest kõrvalehoidmise tõttu saamata jääv tulu 200 kuni 250 miljardit eurot;

J.    arvestades, et maksukoormuse õige kriteerium on kehtiv maksumäär, mis hõlmab nominaalmaksumäära ja maksubaasi;

K.  arvestades, et energia maksustamine on kasulik vahend, kuna see rakendab „saastaja maksab” põhimõtet ja aitab saavutada reostuse vähendamist tekkekohas; arvestades pakilist vajadust tegeleda liikluse üha suureneva keskkonnamõjuga kliimamuutusele;

L.   arvestades, et energia maksustamine ja ELi saastekvootidega kauplemise süsteem on kaks olulist majandusega seotud vahendit, mida kasutatakse energiatarbimise ja süsinikdioksiidi heitkoguste probleemi lahendamiseks;

Maksupoliitika panus Lissaboni strateegiasse

1.   tuletab meelde, et fiskaalpoliitikaga seotud otsused, nagu ettevõtete maksusoodustuste säte, on peamine vahend töökohtade arvu suurendamiseks, kuid ka investeeringute suurendamiseks teadus- ja arendustegevusse ning keskkonnasõbralike tehnoloogiate edendamiseks; rõhutab siiski, et kui fiskaalpoliitika peaks andma olulise panuse Lissaboni strateegiasse, on vaja pidevat kontrolli selle üle, kuidas ettevõtete sellistest maksusoodustustest tulenevat lisatulu ümber jagatakse, tagamaks, et lisatulu kasutataks tõepoolest tööturu edendamiseks või investeeringuteks innovatsiooni ja energiasäästlikumasse tehnoloogiasse;

2.  märgib, et ettevõtete tulumaksu määr on Euroopa Liidus ja ka teistes OECD riikides üldiselt langemas, mis peegeldab ülemaailmse konkurentsi suurenemist, finantsturgude arengut ja struktuurimuutust; märgib, et üldine maksustamise tase on Euroopa Liidus teiste OECD riikidega võrreldes jätkuvalt kõrgem; juhib tähelepanu ka asjaolule, et riigitulud on tervikuna suurenenud vaatamata ettevõtete tulumaksumäära kahanemisele; märgib vajadust kooskõlastatud maksuraamistiku järele, mis hõlmaks ka ettevõtteid, eriti VKEsid soosivat ja töökohtade loomisele suunatud ettevõtete maksukorda;

3.  jagab komisjoni teatises „Liikmesriikide otsese maksustamise süsteemide koordineerimine siseturul” väljendatud muret, et otsese maksustamise süsteemide nõrk koordineeritus võib tuua kaasa tahtmatu maksustamata jätmise või kuritarvitused ja seega maksutulude vähenemise;

4.  peab oluliseks kujundada riigi rahanduspoliitika keskkond, mis soodustaks majanduskasvu ja tööhõivet, ning edendada Euroopa Liidus tervet maksukonkurentsi, nii et maksukoormust jagaksid laialdaselt töötajad ja tarbijad, ettevõtted ning need, kes saavad oma sissetuleku kapitalilt; juhib tähelepanu asjaolule, et mis puudutab riiklikku finantseerimist, siis peab Euroopa Liit edendama maksustamise korda, mis lihtsustaks konkureerimist maailmamajanduses, et julgustada uute ettevõtete loomist ja tehnoloogilist innovatsiooni;

5.   toonitab, et mis puudutab liikmesriikide maksusüsteeme, siis on mindud selles mõttes reeglina liiga kaugele, et madalamatele maksuastmetele kohaldatakse suhteliselt kõrgeid maksumäärasid, mis ei julgusta riske võtma ega ettevõtteid looma;

6.   usub, et konkurentsivõimeline maksusüsteemi korraldus ilma riiklikku finantseerimist kahjustamata on võimalik, nagu on näidanud need Euroopa riigid, kes on suutnud viimasel aastakümnel oma maksutulusid suurendada maksude alandamise teel, millega on kaasnenud maksubaasi laiendamine, reguleerides seejuures kulutusi ja vähendades sellega puudujääke;

7.  tervitab komisjoni kavatsust töötada välja lahendused probleemidele, mis tulenevad Euroopa Liidu siirdehindu käsitlevatest eeskirjadest;

8.  tervitab komisjoni katseprojekti koduriigipõhise maksustamise põhimõtte rakendamiseks VKEde ettevõtte tulumaksule;

9.  mõistab raskusi, mis seisavad Euroopa Liidus ja teistes OECD riikides VKEde ees projektide finantseerimisel ning toetab maksusoodustuste kehtestamist, et julgustada VKEsid kasutama rohkem vahendajaga rahastamismehhanisme, nagu ettevõtja aktsiakapital, nn äriinglite võrgustikud jne;

10. juhib tähelepanu maksupettusest tulenevale riigitulude puudujäägile Euroopa Liidus ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid täiendavaid meetmeid võitluseks maksupettuse vastu;

11. on seisukohal, et edukaks võitluseks maksupettuse ja maksudest hoidumise vastu on vaja põhjalikult muuta finantsteenistuste tegutsemisviisi, tuginedes kaasaegsetele organisatsioonilistele ja hea juhtimistava põhimõtetele, ning rõhutab, et komisjon peaks tegema olulisi algatusi, toetamaks selles sektoris koordineerimist ühenduse tasandil;

12. on arvamusel, et tuleb säilitada ühenduse majandusele orienteeritud riiklike või riigi osalusega ettevõtete käibemaksusoodustus; usub, et ettevõtetele tuleks kehtestada ainukontroll kogu Euroopa Liitu hõlmava käibemaksukohustuse käsitlemiseks;

13. kutsub liikmesriike üles püüdlema maksukoormuse õiglasema jaotamise poole;

14. kritiseerib käibemaksumäärade tõususuunda Euroopa Liidus, mis on regressiivse mõjuga ja vähendab nõudlust; rõhutab, et mõnede liikmesriikide kogemused on näidanud tulude suurenemist, kui maksubaasi laiendada, kui tööhõive kasv põhjustab tarbimise suurenemist ning kui on õiged tingimused varimajanduse tegevuse seadustamiseks; see on protsess, mida käibemaksumäärade tõstmine kahjustaks;

15. kordab oma toetust madalamate käibemaksumäärade katsetamisele töömahukatele teenustele käibemaksusüsteemi raames, jättes liikmesriikidele otsustamisruumi kehtestada selliseid määrasid teenuseosutaja lähedust eeldavate teenuste valdkondades, mis on enamasti kohalikud ega moonuta piiriülest konkurentsi;  

16. toetab komisjoni jõupingutusi kasutada fiskaalpoliitikat ambitsioonikamate keskkonnaga seotud eesmärkide saavutamiseks; on seisukohal, et selline tegevus võiks edendada keskkonnatehnoloogiate põhjalikumat uurimist ja ulatuslikumat rakendamist, suurendades seega Euroopa Liidu konkurentsivõimet selles valdkonnas;

17. märgib, et aktsiisimaksu poliitika osas on vaja täiesti uut lähenemisviisi; rõhutab, et poliitika, mis on suunatud minimaalse maksumäära kehtestamisele ühenduse tasandil, tuleks tagasi lükata ning et selle asemel tuleks vastu võtta üldine käitumisjuhend eesmärgiga õhutada liikmesriike lähendama oma äärmiselt erinevaid aktsiisimaksumäärasid;

18. usub, et maksupoliitika peaks üldiselt aitama kaasa tööstusettevõtete suunamisele väliskulude arvessevõtmisele, kuid peab vajalikuks säilitada või kehtestada maksu- ja muid soodustusi, edendamaks puhaste, mittefossiilsete alternatiivsete energiaallikate kasutamist;

19. on seisukohal, et kütuseaktsiisi suurendamisel oleks soodne keskkonnamõju, kui oleks kättesaadavad säästvad ja ligitõmbavad ühistranspordivahendid;

20. usub, et järelejõudmise protsessis olevatel riikidel on suuremad väliskulud, mille eest neid ei tohiks karistada;

21. rõhutab vajadust vähendada jätkuvalt tööhõive maksustamist kui olulist viisi Lissaboni eesmärgi – 70% tööhõive määra – saavutamiseks;

22. peab siseturu väljakujundamiseks oluliseks lihtsustada tollialaseid õigusakte ja otstarbekohastada tolliprotseduure, et vähendada piiriülestes tehingutes osalevate ettevõtete halduskulusid ja jätkata ettevõtete kohustuste lihtsustamist õigusaktide piiriülesel järgimisel; toetab liikumist lihtsustatud süsteemi suunas käibemaksu kehtestamiseks piiriülesele müügile Euroopa Liidus, näiteks tagasipööratud maksustamise mehhanismi rakendamist;

Ettevõtjate ühine konsolideeritud tulumaksubaas

23. toetab komisjoni tehtud pingutusi kogu Euroopat hõlmava ja ühtse ettevõtete konsolideeritud tulumaksubaasi (CCCTB) loomiseks; märgib, et CCCTB toob endaga kaasa suurema läbipaistvuse, sest pärast selle kehtestamist kehtivad ettevõtetele samad reeglid nii kodu- kui ka välismaal, suurendab piiriülese kaubanduse ja investeeringute mahtu ning vähendab oluliselt halduskulusid, nagu ka maksudest hoidumise ja pettuse võimalusi; peab oluliseks spetsiaalsete meetmete võtmist, nagu koduriigipõhise maksustamise säte, et vähendada VKEde kulusid maksunõuete järgimisele;

24. viitab asjaolule, et CCCTB sisaldab maksubaasi puudutavaid ühiseeskirju ja ei mõjuta kuidagi liikmesriikide vabadust jätkata ka tulevikus enda maksumäärade kehtestamist;

25. kiidab heaks komisjoni kavatsuse alustada CCCTB rakendamist vajadusel isegi tõhustatud koostöö raames; rõhutab, et see on siiski paremuselt teine lahendus, sest kogu ühendust hõlmava üldise süsteemi puudumisel ei tule läbipaistvuse eelised täielikult esile ja samuti vähenevad halduskulude vähendamise võimalused;

26. tervitab komisjoni seisukohta, mille kohaselt uus maksubaas peab olema ühtne ja lihtsustama olukorda ning soovitab ühiste normide raamistikku määratledes töötada välja mehhanismi maksutulude jaotamiseks asjassepuutuvate liikmesriikide vahel;

27. tervitab komisjoni teatist „Maksusoodustuste tõhusam kasutamine teadus- ja arendustegevuse soodustamiseks” ning juhib tähelepanu vajadusele jagada parimaid tavasid ning selgitada nii palju kui võimalik selliste soodustuste kooskõla ühenduse õigusega;

28. rõhutab, et nn roheline maksustamine on paindlik poliitikavahend seatud eesmärkide saavutamiseks saaste osas, tehnoloogilisele innovatsioonile kaasaaitamiseks ja saasteainete heitkoguste edasiseks vähendamiseks;

29. õhutab komisjoni tegelema piiriüleselt tegutsevate suurte kontsernide maksustamise, maksude haldamise ja aruandluse konsolideerimisega seotud küsimustega;

Maksusoodustuste tõhusam kasutamine teadus- ja arendustegevuse soodustamiseks

30. peab maksusoodustusi teadus- ja arendustegevuse soodustamiseks väga tähtsaks Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel, nagu teadus- ja arendustegevuse kulude suurendamine Euroopas, ning eriti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni lihtsustamiseks VKEde jaoks; märgib siiski, et selliseid soodustusi ei tohiks kasutada kaudsete subsiidiumitena riigi ettevõtetele;

31. on veendunud, et maksupoliitika peab olema kujundatud nii, et see soodustaks produktiivsusest tulenevat majanduskavu kõikides sektorites, võimaldades maksumaksjal teadus- ja arendustegevusele tehtud kulutused kas maha arvata või taotleda maksuamortisatsiooni;

32. usub, et tehnoloogia-alane lõhe liikmesriikide vahel tähendab, et maksupoliitikas on erinevusi, ning et ühenduse tasandil tuleks meetmeid võtta ainult siis, kui liikmesriikide endi meetmed ei anna tõhusat tulemust; on seisukohal, et parima tava edendamine teadus- ja arendustegevuse algatuste väljatöötamiseks ja maksupoliitika paremaks kooskõlastamiseks aitaks liikmesriikidel saavutada Lissaboni strateegia eesmärke;

Maksustamine riigist väljaviimise puhul

33. nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks offshore-finantskeskuste suhtes ennetavamat strateegiat;

34. toetab komisjoni seisukohta, et kui vahendeid kantakse kolmandasse riiki, on piiriülese halduskoostöö puudumise tõttu õigustatud maksude nõudmine riigist väljaviimise hetkel;

Piiriülene maksustamine kahjumi korral

35.  märgib, et Euroopa Ühenduste Kohtusse jõuab sageli maksustamist puudutavaid juhtumeid ning et selle põhjuseks on peamiselt läbipaistvuse puudumine ja Euroopa maksusüsteemide äärmine keerukus, ning nõuab seetõttu maksukoodeksite lihtsustamist kogu Euroopa Liidus; peab kohtuasjas Marks & Spencer Euroopa Kohtu poolt tehtud otsust liikmesriikidele antud õiguseks säilitada oma maksusüsteem; usub, et olukordades, mis puudutavad väljaspool riiki tegutsevate tütarettevõtete kahjumi piiriülest mahaarvamist, tuleb vältida emaettevõtte topeltmaksustamist, ning et fiskaalpoliitilised pädevused tuleb liikmesriikide vahel õiglaselt jagada, kahjumit ei tohi tasaarvestada kaks korda ja ära tuleb hoida maksude vältimise oht;

36. märgib, et ilma kahjumi piiriülese mahaarvamise võimalusteta hakkavad ettevõtted otsima võimalusi tagada oma kasumi maksustamist riikides, mille sisemaine turg on piisavalt suur, et korvata võimalik kahjum välismaal;

37. peab vajalikuks töötada välja süsteem kahjumi piiriüleseks mahaarvamiseks nii ettevõtetele kui ka kontsernidele, kellel on üksusi välismaal; tervitab komisjoni teatist, mis käsitleb piiriülest maksustamist kahjumi korral;

38. peab komisjoni teatist, mis käsitleb piiriülest maksustamist kahjumi korral, heaks aluseks edasiste arutelude jaoks, eriti mis puudutab võimalikke lahendusi kuni CCCTB vastuvõtmiseni, millele viidatakse teatises kui süsteemile, mille puhul vastuvõtja liikmesriik arvab kahjusid maha ja võtab taas arvesse.

39. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  ELT C 102 E, 28.4.2004, lk 569.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0511 .
• [3]  Uuring ELi maksude kohta, töödokument nr 3/2004 (SEK(2004)1128/2).
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0089.

SELETUSKIRI

Maksupoliitika eesmärgid

Maksustamine saab majanduskasvu, jõukust ja sotsiaalset ühtekuuluvust suurendada kolme kanali kaudu: esimene ja kõige tähtsam on see, et maksusüsteem peab andma piisavat tulu kvaliteetsete avalike teenuste ja sotsiaaleraldiste rahastamiseks. Teiseks mõjutab maksustamine majanduslikke otsuseid ning peab looma stiimulid tööhõive suurendamiseks ning loodusvarade tõhusaks ja jätkusuutlikuks kasutamiseks. Kolmandaks jaotab maksustamine vältimatult ümber tulusid ning peab seda tegema viisil, mis tugevdab tõhusat nõudlust ja sotsiaalset tasakaalu, piirates tulude jaotamises valitsevaid suuri lõhesid.

Komisjoni teatistes viidatakse selgesõnaliselt kahele esimesele eesmärgile, kusjuures tulude ümberjaotamisega seotud maksustamise aspekt on jäetud täiesti tähelepanuta. Samas on ELi liikmesriikide maksusüsteemid just selles osas viimastel aastatel kardinaalselt muutunud. Vaevalt et ebavõrdsust võimendav ja nõudlust lämmatav maksupoliitika soodustab majanduspiirkonna dünaamilist kasvu, mille vajadust Lissaboni strateegias rõhutatakse.

Maksukonkurentsi tagajärjed

Raportöör jagab komisjoni muret, et „otsese maksustamise süsteemide nõrk koordineeritus võib tuua kaasa tahtmatu maksustamata jätmise või kuritarvitused ja seega maksutulude vähenemise” (KOM(2006) 823). Kui ELis tervikuna ei toimu otseste maksude kooskõlastamist, siis on ilmselt peaaegu võimatu tagasi võita poliitilist tegevusvabadust maksupoliitika kujundamiseks.

Kapitali liikumise kontrollimata jätmine ja maksuparadiiside teke hakkasid juba seitsmekümnendatel aastatel survestama riike, kus ettevõtte kasum oli kõrgemalt maksustatud. 27 erineva maksusüsteemi olemasolu ELi siseturu raames koos kapitali vaba liikumisega tähendavad seda enam, et piiriülesed ettevõtted saavad rakendada kõikvõimalikke maksude optimeerimise strateegiaid. Kaks levinud meetodit on siirdehinnad kasumi viimiseks madala maksumääraga piirkondadesse ja finantsosakondade loomine maksuparadiisides investeeringute rahastamiseks kontserni krediidiliinide kaudu.

Kirjeldatud ja samalaadsed võtted vähendavad olulisel määral nende riikide tulu, kus ettevõtted on kõrgemalt maksustatud. Kui kontsernid ei paiguta ümber riikidevahelistest maksuerinevustest kasu saamiseks mitte üksnes kasumit, vaid ka tootlikke investeeringuid, tekib sellele vastukaaluks veelgi suurem surve maksumäära vähendamisele. See ongi protsess, mida nimetatakse maksukonkurentsiks. See ei toimu mitte üksnes ettevõtete maksustamise valdkonnas. Kuna rahaline jõukus on veelgi liikuvam kui tootlikult investeeritud kapital, kehtib sama loogika isikliku kapitalitulu või kapitali kasvutulu maksustamisel.

Tööjõu liikuvus on kapitaliga võrreldes üldiselt väiksem ja kvalifitseerimata tööjõud on vähem liikuv kui kvalifitseeritud tööjõud. Väga liikumatu on tarbimise maksubaas, eriti mis puudutab esmatarbekaupu. Selle tagajärjel toovad erinevad maksusüsteemid avatud siseturul kaasa maksustamise struktuuri kardinaalse muutuse. Tulude kaitsmise huvides šantažeeritakse valitsusi, et nad leevendaksid suure liikuvusega faktorite maksumäära ja suurendaksid vähem liikuvate allikate maksumäära. Seega toimub maksustamises nihe ettevõtlustuludelt isiklike tulude, kapitalituludelt tööjõutulude, suurema tööjõutulu asemel väiksema tööjõutulu ja üldiselt tulude ja heaolu maksustamiselt tarbimise maksustamise suunas.

Maksude kujunemine ELis

Maksusüsteemide kujunemine eelmiste aastakümnete jooksul näitab, et just selline protsess ongi aset leidnud. Ettevõtte tulumaksu keskmised määrad on tugevalt langenud. ELi vanades liikmesriikides (EL-15) langesid need ligikaudu kümne protsendipunkti võrra, 38,0%lt (1995) 29,5%le. Ka Ida-Euroopa riikides, kes 1995. aastal alustasid juba madalate ettevõtte tulumaksudega, on maksumäärasid jätkuvalt süstemaatiliselt vähendatud.

(Joonis 1)

Joonis 1. Allikas: Euroopa Komisjon (2006)

Seda protsessi ei ole veel kaugeltki mitte peatatud. Saksamaa valmistab praegu ette järgmist ettevõtte tulumaksu reformi, millega viiakse kohustuslik maksumäär alla 30% taseme. Taanil on kavas vähendada kohustuslikku maksumäära 28%lt 22%le. Kindlasti tugevdavad need sammud survet teistele riikidele. Kuna kõrge maksumääraga maa on suhteline mõiste, on maksumäärade massiline vähendamine tõenäoline.

Sageli on vaieldud, kas ettevõtte tulumaksu määra vähendamist on kompenseeritud maksubaasi laiendavate meetmetega. Kaheksakümnendate aastate keskpaigast saadik ei ole langenud mitte ainult ametlikud, vaid ka tegelikud maksumäärad.

Alates 1995. aastast esitab Euroopa Komisjon andmeid kapitali, tööjõu ja tarbimise tegeliku maksumäära (ITR – implicit tax rate) kohta. 2003. aastal oli kapitali tegelik maksumäär ELi vanades liikmesriikides keskmiselt 29,9% ja seega tunduvalt madalam tööjõu tegelikust maksumäärast, mis ulatus 36%ni. Euroopa riikide lõikes erineb kapitali tegelik maksumäär oluliselt. Riikide esireas seisavad Prantsusmaa ja Taani, kus kapitali tegelik maksumäär on vastavalt 37% ja 35%. Keskmisest tunduvalt allapoole jääb Saksamaa vaid 21%ne kapitali maksumäär. Ida-Euroopa kandidaatriikides maksustatakse kapitali praegu 14 protsendiga. Joonis 3 kajastab tegeliku maksumäära kujunemist ajalises lõikes EL-15s, EL-25s, uutes liikmesriikides ja Saksamaal.

Joonis 3. Allikas: Euroopa Komisjon (2006)

Komisjoni esitatud kapitali tegelikku maksumäära tuleb siiski tõlgendada ettevaatlikult. See sobib riikide võrdlemisel üldiseks orientiiriks. Selle kujunemine ajalises lõikes võib aga viia valede järeldusteni, sest börside ja finantsturgude kõrgaegadel hindab tegelik maksumäär reaalset kapitalimaksu oluliselt üle.

Lisaks ettevõtete kasumile väheneb jätkuvalt ka eraisikute kapitalitulu maksustamine. Viimati nimetatu kajastub kogu ELis levivas suundumuses minna üle tulude maksustamise kaheosalisele süsteemile. Selle kohaselt ei maksustata intressi- ja dividenditulu enam progressiivse tulumaksuga, vaid kohaldatakse fikseeritud maksusummat, mis on kõrgeimatest tööjõutulu maksumääradest oluliselt madalam. Kuna kapitalitulud on tööjõutuludest märksa kontsentreeritumad, on üleminek tulude kaheosalisele maksustamisele samaväärne suure maksude vähendamisega kõige rikkamate huvides.

Aga ka tööjõutulude maksustamise suhtes on Euroopa Liidus toimumas olulised muutused. Tööjõu keskmine maksumäär on püsinud küll juba kümme aastat põhiliselt muutumatuna, kuid muutub erinevate tulurühmade osakaal, kes on kohustatud kõnealust maksu tasuma. Viimastel aastatel on paljudes riikides kõige kõrgemaid maksumäärasid alandatud. 1998. aastast on need EL-15s langenud keskmiselt 4,7 protsendipunkti. Kõnealune maksude alanemine tõendab, et maksukoormus nihkub suurtelt tuludelt väiksematele tuludele. Mitmes Ida-Euroopa riigis kehtestati kõigile tuludele fikseeritud maksumäär.

Alates 1990. aastate keskpaigast on ELis kõige kiiremini kasvanud kaudsete maksude valdkond, ennekõike käibemaks. Eelkõige on kindlaksmääratud vahemikku 15–25% kasutanud madalama käibemaksumääraga liikmesriigid, et liikuda ülempiirile lähemale. (Joonis 4)

Joonis 4. Allikas: Euroopa Komisjon (2006)

Lisaks käibemaksule on enamikus ELi liikmesriikides kehtestatud elektri, gaasi, bensiini ja kütteõli suhtes niinimetatud keskkonnamaksud või siis on neid tõstetud. Kui kõnealused maksud muudavad elektrienergia tarbimise tööstusettevõtete jaoks kallimaks, võib neid käsitleda keskkonnale positiivset mõju avaldavate maksudena. Tavaliselt on siiski just tööstusettevõtete jaoks kehtestatud suurejoonelisi erandlikke eeskirju, samal ajal kui eramajapidamised peavad tasuma makse täies ulatuses. Sellistel tingimustel ei ole „rohelistel” maksudel muud mõju kui eelkõige madala palga saajate maksukoormuse suurendamine, sest vaesemad majapidamised kulutavad energia- ja küttekulude tasumiseks suurema protsendi oma sissetulekutest. Samamoodi on bensiini maksustamisel kõrgete maksudega positiivne keskkonnamõju vaid siis, kui tagatakse odav ja atraktiivne ühistransport. Vastasel korral maksustatakse vaid tarbimist, mis annab harjumuspärase regressiivse efekti.

Seega pole veenev komisjoni seisukoht, et „üleminek tööjõumaksudelt tarbimis- ja/või saastemaksudele võib … kaasa aidata ... tööhõive lisandumisele” (KOM(2005) 532).

Maksukonkurentsi peamiseks tagajärjeks ELis ei ole niivõrd maksutulude vähenemine, vaid pigem maksusüsteemi struktuuri muutus. See muutus puudutab eelkõige maksustamise mõju tulude ümberjaotamisele. Kõik arutluse all olevad muudatused toovad leevendust kõrge sissetuleku saajatele, tõstes samas sissetulekute skaala madalamas otsas olijate maksukoormust. Eriti kehtib see ettevõtete tulumaksu vähendamise, ülemiste maksumäärade kärpimise ning tulude maksustamise kaheosalisele süsteemile ülemineku puhul, samuti üldise ümberorienteerumise puhul otsestelt kaudsetele maksudele. Sotsiaalsete kontrastide leevendamise asemel muudab maksusüsteem rikaste ja vaeste vahel valitseva lõhe veelgi suuremaks.

Seega ei ole vahetegemine kahjuliku ja kasuliku maksukonkurentsi vahel põhjendatud. Tulude ümberjaotamine altpoolt ülespoole on igal juhul kahjulik. See kõigutab sotsiaalset tasakaalu, vähendab efektiivset nõudlust ja tekitab kasutamata ressursse, vähendades majanduskasvu ja suurendades töötuse määra.

Pikemas perspektiivis vähendab maksusüsteemi regressiivne ümberstruktureerimine tõenäoliselt ka riigitulusid. Tegelikult on summaarne maksutulu alates 1990. aastate lõpust vähenenud. (Joonis 5) Selle tendentsi jätkumisel satub ohtu elementaarsete avalike teenuste ja riiklike investeeringute rahastamine.

Joonis 5. Allikas: Ameco andmebaas, Euroopa Komisjon

Riikide suveräänsust maksuküsimustes ei õõnesta aga mitte üksnes turujõud. ELi leping, mis küll ei hõlma otseseid makse, piirab oma sätetega siiski liikmesriikide maksupoliitikat. Seoses sellega on äriühingud viimastel aastatel üha enam kaevanud valitsusi kohtusse, väites, et riikide maksuseadused rikuvad Euroopa seadusi. Oma otsustega on Euroopa Kohus loonud negatiivse Euroopa maksuõiguse, mis on viinud riikide maksutulude kokkukuivamiseni, kuulutades üha rohkem riiklikke maksusätteid kehtetuks.

Majanduskasvu, tööhõivet ja sotsiaalset tasakaalu soodustava maksusüsteemi juurutamine nõuab ELi liikmesriikide vahelist koordineerimist ja kahe viimase aastakümne arengusuundade ümberpööramist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	9.10.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	25 8 7
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Mariela Velichkova Baeva, Zsolt László Becsey, Pervenche Berès, Sharon Bowles, Udo Bullmann, David Casa, Christian Ehler, Elisa Ferreira, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Robert Goebbels, Donata Gottardi, Benoît Hamon, Gunnar Hökmark, Karsten Friedrich Hoppenstedt, Sophia in 't Veld, Othmar Karas, Piia-Noora Kauppi, Wolf Klinz, Christoph Konrad, Guntars Krasts, Astrid Lulling, Gay Mitchell, Cristobal Montoro Romero, John Purvis, Alexander Radwan, Bernhard Rapkay, Dariusz Rosati, Heide Rühle, Eoin Ryan, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Peter Skinner, Cristian Stănescu, Margarita Starkevičiūtė, Sahra Wagenknecht
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Katerina Batzeli, Harald Ettl, Ján Hudacký, Werner Langen, Maria Petre, Bilyana Ilieva Raeva, Andreas Schwab
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)