RAPORT Kaitstud paindlikkuse ühised põhimõtted

15.11.2007 - (2007/2209(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon
Raportöör: Ole Christensen

Menetlus : 2007/2209(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A6-0446/2007

Esitatud tekstid :

A6-0446/2007

Arutelud :

PV 28/11/2007 - 15
CRE 28/11/2007 - 15

Hääletused :

PV 29/11/2007 - 7.30
CRE 29/11/2007 - 7.30
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2007)0574

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS
kultuuri- ja hariduskomisjonI ARVAMUS
naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

kaitstud paindlikkuse ühiste põhimõtete kohta

(2007/2209(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse komisjoni teatist „Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti paindlikkuse ja turvalisuse kaudu” (KOM(2007)0359);

– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2007. aasta arvamust teemal „Flexicurity (sisemise paindlikkuse mõõde – kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoogi roll tööturu reguleerimise ja reformimise vahenditena)” (SOC/272);

– võttes arvesse Euroopa tööturu osapoolte 18. oktoobri 2007. aasta soovitusi Euroopa tööturgude peamiste väljakutsete kohta[1];

– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuni 2007. aasta arvamust teemal „Sotsiaalpartnerite roll töö-, pere- ja eraelu ühitamisel” (SOC/271);

– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. juuni 2007. aasta arvamust teemal „Esmatähtsate kategooriate tööhõive (Lissaboni strateegia)” (SOC/251);

– võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel” (KOM(2006)0708) ja Euroopa Parlamendi vastavateemalist 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni[2];

– võttes arvesse OECD 2006. aasta tööhõiveprognoosi „Töökohtade arvu ja sissetulekute suurendamine”;

– võttes arvesse ILO 2004. aasta augusti aruannet „Kas stabiilne tööjõud on majandusele kasulik? Töökoha püsivus – tootlikkus – töösuhe”, millest nähtub, et ühel töökohal püsimise ja tootlikkuse vahel on positiivne seos;

– võttes arvesse ILO konventsiooni nr. 87 ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta (1948), ILO konventsiooni nr. 98 organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse kohta (1949) ja ILO soovitust nr. 198 töösuhete kohta (2006);

– võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel[3], millega keelatakse diskrimineerimine vanuse alusel;

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase sotsiaalse mudeli kohta[4], milles korratakse Euroopa Liidu ühiseid väärtusi võrdsuse, solidaarsuse, mittediskrimineerimise ja tulude ümberjaotamise kohta;

– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 136 kuni 145;

– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 15, 20 ja 27–38, eelkõige õigust kaitsele põhjendamatu vallandamise eest ning õigust õiglastele ja võrdsetele töötingimustele;

– võttes arvesse Euroopa sotsiaalhartat;

– võttes arvesse kõrgetasemelise töörühma 2004. aasta maikuu aruannet sotsiaalpoliitika tuleviku kohta laienenud Euroopa Liidus;

– võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Ühenduse Lissaboni programm”: 2006. aasta aruanne meetmete tehnilise rakendamise kohta” (SEK(2006)1379) ja selle rakendamist;

– võttes arvesse väikeettevõtete hartat;

– võttes arvesse komisjoni teatist sotsiaalmeetmete kava kohta (KOM(2005)0033),

– võttes arvesse liikmesriikide esitatud riiklikke Lissaboni reformi kavasid;

– võttes arvesse komisjoni teatist „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas” (KOM(2006)0567);

– võttes arvesse komisjoni teatist „Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssed suunised (2005–2008)” (KOM(2005)0141);

– võttes arvesse 2000. aasta märtsi, 2001. aasta märtsi, 2005. aasta märtsi ja oktoobri ning 2006. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

– võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta;[5]

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni demograafiliste väljakutsete ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta[6];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega[7];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni direktiivi 96/71/EÜ rakendamise kohta, mis käsitleb töötajate lähetamist;[8]

– võttes arvesse 1975. aasta ILO konventsiooni (lisasätted) võõrtöötajate kohta;

– võttes arvesse ILO 1997. aasta konventsiooni eratööhõivebüroode kohta;

– võttes arvesse ILO inimväärse töö tegevuskava;

– võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks. Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249);

– võttes arvesse nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiivi 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides[9];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes[10];

– võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks: Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249), ning Euroopa Parlamendi 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks[11];

– võttes arvesse nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega[12];

– võttes arvesse nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate töötajate tööohutust ja töötervishoidu parandavate meetmete kehtestamise kohta[13];

– võttes arvesse nõukogu 22. juuni 1994. aasta direktiivi 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl[14];

– võttes arvesse nõukogu 22. septembri 1994. aasta direktiivi 94/45/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja nõustamiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides[15];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega;[16]

– võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta – lisa: osalist tööaega käsitlev raamkokkulepe[17];

– võttes arvesse Euroopa kaitstud paindlikkuse ekspertrühma 2007. aasta juuni aruannet „Kaitstud paindlikkuse saavutamise viisid: tõkete tugedeks muutmine”;

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta: uus partnerlus[18];

– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

– võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6‑0446/2007),

A. arvestades, et Euroopa Liit ei ole mitte üksnes majandusliit, vaid ka ühistel väärtustel põhinev ühendus, millest tulenevalt mis tahes tööõiguse ja tööturu reform peab peegeldama kõnealuseid väärtusi, ning arvestades, et Euroopas väljakujunenud tööõiguse aluspõhimõtted kehtivad ikka edasi; arvestades, et tööõigus peaks kajastama kõikide tööturu osapoolte vahelist dialoogi ning kajastama ühelt poolt tööandjate ja töötajate huvide ning teiselt poolt paindlikkuse ja turvalisuse õiget tasakaalu; arvestades, et tööõigus pakub õiguskindlust ning töötajate ja tööandjate kaitset kas õigusakti või kollektiivlepinguga või mõlemaga koos, ning arvestades, et tööõiguses tehtavate mis tahes muudatuste edukus oleks suurem, kui töötajad tunneksid end turvalisemalt; arvestades, et tuleb tõsta nii töötajate kui ka ettevõtete turvalisuse taset, eelkõige väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes (VKEdes); arvestades, et see turvatunne oleneb ka sellest, kui lihtne on leida uut töökohta, ning arvestades, et ülemaailmne konkurents ja kiiresti arenev tehnoloogia tähendavad seda, et ettevõtted peavad üha kiiremini kohanema;

B. arvestades, et kaitstud paindlikkust tuleb seetõttu vaadelda Euroopa sotsiaalmudeli olulise osana, mis soodustab konkurentsi- ja kohanemisvõimeliste ettevõtete ja töötajate arengut; arvestades, et kaitstud paindlikkuse mõiste tekitab tõsist muret Euroopa töötajates, kes kardavad kasvavat ebakindlust töökohtade osas, ning arvestades seega, et see mõiste ja selles sisalduvad kindlad põhimõtted peavad olema võimalikult selgelt määratletud;

C. arvestades, et 16% eurooplasi ähvardab vaesuseoht ja 10% elab töötute leibkondades, mistõttu on oluline, et kaitstud paindlikkuse eesmärgil läbiviidav mis tahes reform põhineks üksikasjalikul mõju hindamisel, kui tegemist on vähekindlustatud rühmadega, ja et kõik kõnealused reformid tagaksid sotsiaalse kaasatuse, ohustamata uusi sotsiaalseid rühmi;

D. arvestades, et tööpuudus ELis pole otseselt seotud tööalaste õigusaktidega, vaid pigem piiratud töökohtade loomisega, mis teiste tegurite seas sõltub dünaamilistest, uuenduslikest ja konkurentsivõimelistest ettevõtetest ning uurimis- ja arendustegevusse ja elukestvasse õppesse tehtavatest investeeringutest, mis võib kaasa aidata ka dünaamilise tööturu loomisele;

E. arvestades, et tipptasemel, uuenduslik ja teadmistepõhine majandus peaks püüdma olla konkurentsivõimeline väärtusahela tipus, ning et selle saavutamiseks on vaja pikaajalist töösuhet ja kõrge kvalifikatsiooniga tugevalt motiveeritud tööjõudu;

F. arvestades, et üks kaitstud paindlikkuse eesmärke on laiendada praegust tööpakkumist tööturul ja samal ajal võimaldada üksikisikutel ja ettevõtetel toime tulla muutustega ning suurendada liikuvust Euroopa tööturul, ja see peab olema ühendatud stabiilse ning jätkusuutliku tööhõive ja sissetuleku loomisega;

G. arvestades, et liikuvad töötajad peavad alati arvestama sotsiaalkindlustushüvitise kaotamise võimalusega;

H. arvestades, et ebaausa konkurentsi vältimiseks siseturul peavad liikmesriigid tagama, et nende vastavates tööõigusalastes õigusaktides järgitakse standardite ühtlast taset, kindlustades samal ajal, et see ei takistaks liikmesriikidel soovi korral standardeid parandada;

I. arvestades, et kaitstud paindlikkus tähendab tööandjate, töötajate, tööotsijate ja ametivõimude õiguste ja kohustuste vahelist tasakaalu ning nõuab ametivõimude, tööturu osapoolte ja muude sidusrühmade vahelist usalduse ja läbipaistva dialoogi õhkkonda, kus kõik on valmis muudatuste eest vastutama ja töötavad välja tasakaalustatud poliitikat, eesmärgiga toetada arvukamate ja paremate töökohtade loomist kõigi jaoks, tagada sooline võrdõiguslikkus ja võidelda selliste haavatavate töötajate rühmade diskrimineerimise vastu nagu sisserändajad, noored ja eakamad töötajad ning puuetega inimesed;

J. arvestades, et kuigi komisjoni teatises sätestatakse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõte, on selle sõnastus nõrk, kuna see ei vaidlusta meeste ja naiste põhilist ebavõrdsust seoses juurdepääsuga tööturule ja tööturul osalemisega ning tasuta töö võrdse jagamisega naiste ja meeste vahel;

K. arvestades, et kõrgest tööpuuduse tasemest ja tööturu killustatusest tuleb üle saada teatavates piisavalt kindlustamata töötajate rühmades esineva ebavõrdsuse kaotamisega, töökohtade loomise soodustamisega ning kõigi töötajate põhiõiguste kaitsmise ja elukestvale õppele juurdepääsu tagamisega;

L. arvestades, et osalise tööajaga töö, madalam töötasu ning tähtajalised töölepingud – töötajate vaesuse tekke peamised ohud – iseloomustavad eelkõige naiste töösuhteid;

M. arvestades, et komisjoni teatist „Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti paindlikkuse ja turvalisuse kaudu” tuleks kasutada tasakaalustatuma arutelu algatamiseks kaitstud paindlikkuse teemal; arvestades, et OECD and ILO uuringutes toetatakse poliitikastrateegiat, mille kohaselt sotsiaalse turvalisuse kõrgel tasemel on positiivne mõju asendusmääradele ja tootlikkusele, ning Euroopa Liidu „hea töö” mõiste hõlmab töötajate õigusi ja osalust, õiglast töötasu, tööohutuse ja töötervishoiu kindlustamist ning samuti peresõbralikku töökorraldust; arvestades, et need õigused on asendamatud, kui Euroopa Liit soovib saavutada oma kodanike heakskiitu;

N. arvestades, et Euroopa Sotsiaalfondil on oluline roll sotsiaalse dialoogi ja aktiivse tööturupoliitika edendamisel, et tagada tugeva, arvukamate ja paremate töökohtadega Euroopa sotsiaalmudeli toimimine;

O. arvestades, et OECD teatas hiljuti, et töökaitsealastel õigusaktidel ei ole märkimisväärset mõju kogutööhõive määrale ja et töötushüvitiste kõrgetel asendusmääradel on positiivne mõju tootlikkusele; arvestades lisaks, et ILO on tõestanud positiivse seose olemasolu alalise töö ja tootlikkuse vahel,

1. tunnistab, et selleks, et 21. sajandil edukas olla, on Euroopal vaja hästi haritud tööjõudu ja ettevõtteid, kes suudavad haarata kohe kinni kiiresti muutuvas maailmas esilekerkivatest võimalustest, et tõsta tootlikkust ja suurendada uuendustegevust;

2. toetab kindlalt järeldust, et kaitstud paindlikkus võib olla nii töötaja kui ka tööandja huvides ning et see on saavutatav kohandatavate ja usaldusväärsete lepingutingimuste, sealhulgas tähtajatute lepingute edendamise kaudu;

3. rõhutab siiski, et kaitstud paindlikkus võib olla tööturu reformi poliitikastrateegia ning peab seega olema igakülgne, hõlmates kõiki tööhõive ja sotsiaalpoliitika tahke nii riiklikul kui ELi tasandil;

4. mõistab, et ümberkorralduste tõttu riiklikes sotsiaalkindlustussüsteemides ja tööõiguses on komisjoni pakutud kaitstud paindlikkuse võimalused liiga ühekülgselt tõlgendatavad, sest need ei arvesta meetmete kuludega; nõuab seetõttu, et komisjon viiks läbi kõnealuste võimaluste kulude-tulude analüüsi; tuletab meelde, et kaitstud paindlikkuse mõistet on võimalik ellu viia vaid pikema aja jooksul;

5. rõhutab, et Euroopa kaitstud paindlikkuse strateegias peaks täpsemalt uurima tänapäeva majanduse nõudmisi, millist tüüpi tööjõudu vajavad Euroopa ettevõtted edu saavutamiseks ning millised on peamised takistused; rõhutab vajadust arvestada üle-euroopalistes ja riiklikes strateegiates ühemehe-ettevõtete, mikroettevõtete ning kaupade tootmise ja teenuste pakkumisega tegelevate väikeettevõtete eripäraga; avaldab kahetsust selle üle, et komisjoni teatises vaadeldakse kaitstud paindlikkust üksnes töösuhete kontekstis; nõuab seetõttu, et kaitstud paindlikkuse alases riiklikus poliitikas kehtestataks sellist tüüpi ettevõtete asutamiseks, arendamiseks ja üleandmiseks vastavad tingimused;

6. märgib tõsise murega, et ehkki komisjon viitab oma teatises soolise võrdõiguslikkuse edendamisele, eiratakse selles täielikult komisjoni teatises „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised” kajastatud kohustusi ja vastutust; märgib kriitiliselt asjaolu, et Euroopa Liidus kehtivad õigusaktid soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta pole oma eesmärki saavutanud ja et sissetulekute erinevus sugude vahel, töö ja pereelu ühitamiseks vajalike tingimuste puudumine ning avalike lastehoidmisvõimaluste nappus on endiselt Euroopa töötajate peamine probleem;

7. on veendunud, et kaitstud paindlikkuse strateegiad peaksid hõlbustama tööle võtmist ja võimaldama kiiret reageerimist muutuvas majanduslikus olukorras, kaitstud paindlikkuse strateegiates tuleks tegeleda nende probleemidega tööturu osapoolte ja sidusrühmade vahelise läbipaistva dialoogi alusel, järgides riikide tavasid ja praktikat, ning mõju hindamise alusel, milles paindlikkus ja turvalisus peaksid olema vastastikku tugevdavad;

8. palub komisjonil esitada ettepaneku, mis hõlmab Laekeni 2001. aasta tööhõivesuuniste reformi raames heakskiidetud näitajate täienduseks töökvaliteedi kohta sünteesitud kvalitatiivsete näitajate piiratud kogumit; usub, et komisjon peaks lisaks tuginema ka sellistele näitajatele nagu investeerimine inimeste kvalifikatsiooni, töösuhte ja -lepingute ebakindluse ja ebaturvalisuse tase ning üleminek ebastandardsetelt töölepingutelt tähtajatutele töölepingutele, et jälgida tööhõivepoliitika tõhusust;

9. on vastu komisjoni väljapakutud töökaitsealaste õigusaktide rangust mõõtva uue näitaja loomisele;

10. usub siiski, et suurimad probleemid ELis on seotud kvalifitseeritud ja kohanemisvõimelise tööjõu pakkumisega konkurentsivõimelistes ja uuenduslikes ettevõtetes; rõhutab, et esmatähtsaks tuleb pidada paindliku tööturu loomist haridustaseme tõstmise ning õppepraktika võimaluste, koolitus- ja ümberkoolitusprogrammide laiendamise kaudu; rakendades tõhusaid diskrimineerimisvastaseid põhimõtteid ja kõrvaldades tõkked naiste, sisserändajate, eakamate või noorte töötajate ja teiste ebasoodsas olukorra olevate rühmade integreerimise teelt; kõrvaldades tõkked kutsealase ja geograafilise liikumise teelt; ning aktiivse tööturupoliitikaga, mis toetab üleminekut eelmiselt töölt uuele tööle; rõhutab kvalifitseeritud ja kohanemisvõimeliste töötajate ning uute tehnoloogiate otsustavat rolli hariduses ja koolituses ning tuletab meelde paindlikkuse uusi vorme, mida pakub kaugtööd, osalist tööaega ja tähtajalisi lepinguid käsitlev tööturu osapoolte kokkulepe; ei nõustu komisjoni „insaiderite” eristamisega;

11. teeb seega ettepaneku, et nõukogu uuriks 2007. aasta detsembris võimalust lõpetada kaheksa uue liikmesriigi töötajate vaba liikumist takistavad üleminekumeetmed kavandatust varem, 1. jaanuaril 2009; rõhutab, et liikuvusega seotud takistuste kaotamine 2008. aasta lõpus saadaks välja olulise poliitilise sõnumi, mis kinnitab, et Euroopa Liit kohustub andma endast parima töötajate geograafilise ja kutsealase liikuvuse parandamiseks;

12. tuletab meelde, et tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liidu üks nurgakivi, mis hõlmab kohustust tegeleda mitmete probleemidega seoses liikmesriikide sotsiaalsüsteemide kokkusobivusega, tagamaks selle vabaduse täieliku rakendamise töötajate jaoks parimatel tingimustel, Euroopa konkurentsivõime heaolu nimel ning ilma riiklike sotsiaalsüsteemide saavutusi ja tasakaalu ohustamata;

13. rõhutab, et globaliseerunud maailmas peavad liikmesriigid parandama oma püüdlusi kohelda piiriülestes piirkondades kõiki üksikisikuid võrdselt ning et parima tava rakendamine eeldab liikmesriikidevahelisi õiglasi kahepoolseid vastastikkuse vaimus tehtud lepinguid, sealhulgas maksustamise valdkonnas;

14. märgib, et kaitstud paindlikkus peaks toetama ja rakendama soolist võrdõiguslikkust, edendades meeste ja naiste võrdset juurdepääsu kvaliteetsetele töökohtadele ning andes võimaluse töö- ja pereelu ühitamiseks, eriti selle asjaolu valguses, et kolm neljandikku alates 2000. aastast ELis loodud uutest töökohtadest on hõivatud naiste poolt, sageli juba paindlike ja vähem turvaliste töölepingutega;

15. teeb seetõttu ettepaneku, et 2007. aasta detsembri Euroopa Ülemkogu võtaks vastu tasakaalustatumad kaitstud paindlikkuse ühised põhimõtted, mis põhinevad kvaliteetse tööhõive loomisel ja Euroopa sotsiaalmudeli väärtuste tugevdamisel; on seisukohal, et need põhimõtted peaksid hõlmama järgmist:

• meetmed kohandatavate ja usaldusväärsete lepingutingimuste edendamiseks ning meetmed tööjõu väärkasutamise vastu eelkõige teatavates ebastandardsetes lepingutes;

• tööturu killustatuse kaotamine tööhõive kindluse edendamise ja töökoha kindluse parandamise teel; kõikidel töötajatel on põhiõigused nende tööalasest staatusest sõltumata;

• töö ja pere- või eraelu ühitamine ning inimväärse töö mõiste edendamine;

• valitsuse (kohalikul, piirkondlikul ja riigi tasandil), tööturu osapoolte ja kodanikuühiskonna partnerlus muutuste juhtimisel;

• sooline võrdõiguslikkus ja kõigi võrdsete võimaluste edendamine;

• siseriiklike eesmärgi saavutamise viiside väljatöötamine ja elluviimine vastavalt riigi kommetele ja tavadele, pidades sageli nõu tööturu osapooltega;

• ettevõtete ja töötajate kohanemisvõime parandamine ülemineku turvalisuse suurendamise teel;

• vajadus kvalifitseeritud ja kohanemisvõimelise tööjõu järele, ühendades selleks aktiivse tööturupoliitika ja investeeringud elukestvasse õppesse konkurentsivõime tõstmiseks;

• makromajanduslik raamistik tasakaalustatud ja jätkusuutliku kasvu saavutamiseks ning rohkemate ja paremate töökohtade loomiseks;

16. tuletab meelde, et Euroopa Liidul on teatav pädevus tööhõive- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte raames, ning tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde nende kohustust tagada teatavad õigused ELi tasandil; tuletab meelde, et ELi õigusaktid täiendavad siseriiklikke tööturualaseid eeskirju ning on oluline element töötajate õiguste tagamisel;

17. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu füüsilisest isikust ettevõtjate, väikeettevõtete ja VKEde õiguslikule seisundile, mida iseloomustab suur majanduslik sõltuvus klientidest, ning kaaluma ühiselt kõige sobivamaid õiguslikke vahendeid nende sotsiaalkaitse taseme tõstmiseks;

18. peab kahetsusväärseks, et nõukogu ei ole teinud edusamme tähtsamates tööhõiveküsimustes, mis võiksid aidata edendada kaitstud paindlikkust kui positiivset mõistet;

19. nõuab samuti, et taaselustataks võitlus deklareerimata töö ja varimajanduse vastu, mis (kuigi eri liikmesriikides erineval määral) kahjustab majandust, jätab töötajad kaitseta, on kahjulik tarbijatele, vähendab maksutulu ja tekitab ettevõtete vahel ebaausat konkurentsi; kutsub komisjoni üles võitlema deklareerimata töö vastu eelkõige riiklike tööinspektsioonide ja/või tööturu osapoolte vahelise tõhusama kooskõlastamise ja halduskoostööga; nõuab intensiivset riiklikku kooskõlastamist asjaomaste riiklike ja eraorganisatsioonide vahel ning kutsub liikmesriike üles kasutama uuenduslikke, erinevate ettevõtlussektorite indikaatoritel ja võrdlustel põhinevaid meetodeid, et võidelda maksudest kõrvalehoidmise vastu; kutsub komisjoni üles toetama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel võitluses deklareerimata töö vastu;

20. on veendunud, et usalduse ja dialoogi õhkkonda on võimalik kõige paremini luua tööturu osapoolte ja teiste huvirühmade kaasamisega riikliku poliitika kohandamisse ning kollektiivlepingute edendamisega osana osaluspõhisest tööhõivesüsteemist, kus valitseb suur usaldus, mille tulemusena tagatakse tasakaal; rõhutab vajadust tegeleda puudustega kollektiivläbirääkimiste teemade ulatuses ning vajadust tagada tööturu osapoolte ühinemis- ja esindusõigus; innustab laiendama kollektiivläbirääkimisi ja sotsiaalset dialoogi vastavalt riigi kommetele ja tavadele, sealhulgas piiriülest ja majandusharu tasandi dialoogi, nii et see hõlmaks koolitust, töökorraldust ning muutuste etteaimamise, ümberkorralduse ja ümberpaigutamisega seotud küsimusi;

21. tuletab meelde, et kaitstud paindlikkuse jaoks ei ole olemas kõigile sobivat lähenemisviisi ja et iga liikmesriik peaks oma kaitstud paindlikkuse mõiste elemendid valima oma olukorrast ja riigi tavadest lähtuvalt ühiste põhimõtete raames;

22. rõhutab, et kõik kaitstud paindlikkuse mudelid peaksid põhinema Euroopa sotsiaalmudeli aluseks olevatel ühistel väärtustel; usub, et paindlikkuse ja turvalisuse nõuded tugevdavad üksteist ning kaitstud paindlikkus võimaldab ettevõtetel ja töötajatel asjakohaselt kohaneda uute rahvusvaheliste oludega, esilekerkivate majandussüsteemide tugeva konkurentsiga, säilitades seejuures sotsiaalkaitse, sotsiaalse turvalisuse ja töötushüvitiste, tervisekaitse ja tööohutuse kõrge taseme, aktiivse tööturupoliitika ning koolituse / elukestva õppe võimalused, samuti tänapäevase ja läbipaistva tööõiguse; rõhutab ka regulaarsete ja tõhusate kollektiivläbirääkimiste edu tugevate ja esinduslike tööturu osapoolte osavõtul ning vajadust ulatusliku hoolekande ja kõrgekvaliteediliste teenuste (näiteks lapse- ja teiste ülalpeetavate hooldus) üldise kättesaadavuse järele; rõhutab veel, et sotsiaalkaitse niisuguse taseme tagamine võib toetada tööjõu liikuvust ja struktuurseid muutusi, sest suureneb riskivalmidus; rõhutab, et hästi kavandatud töökoha kaitse süsteemid motiveerivad ettevõtteid investeerima töötajate oskustesse ning otsima uuenduslikke ja tootlikke võimalusi tegevuse ümberkorraldamiseks, suurendades seejuures ettevõtte sisemist paindlikkust ja kohanemisvõimet;

23. kutsub komisjoni üles edendama oma teatises sätestatud nelja poliitikaelemendi (kohandatavad ja usaldusväärsed lepingutingimused, igakülgsed elukestva õppe strateegiad, tulemuslik aktiivne tööturupoliitika, tänapäevased sotsiaalkindlustussüsteemid) arendamist ning vaatlema kaitstud paindlikkust Euroopa sotsiaalmudeli laiemas kontekstis;

24. rõhutab vajadust lisada haridus- ja koolitusmeetmed ulatuslikumasse kaitstud paindlikkuse kavasse ja rõhutab, et elukestvas õppes tuleks käsitleda töötajate erinevaid võimalusi ning alustada tuleks alusharidusest;

25. rõhutab, et võitlus tööturu killustumise vastu peaks sisaldama põhiõiguste tagamist kõikidele töötajatele olenemata nende konkreetsest tööalasest staatusest ning see peaks hõlmama võrdset kohtlemist, töötajate tervise ja ohutuse kaitset ning sätteid töö- ja puhkeaja, ühinemis- ja esindamisvabaduse kohta, kaitse kohta ebaõiglase töölt vabastamise eest, kollektiivläbirääkimiste ning kollektiivse tegutsemise kohta, ja rõhutab koolitusele juurdepääsu tähtsust, samuti omandatud õiguste jätkuvat kaitset haridus- ja koolitusperioodide arvessevõtmise teel, paremaid hooldusvõimalusi, selliste peamiste sotsiaalsete õiguste nagu pensioniõiguste, koolitusõiguste ja töötushüvitise saamise õiguse säilitamist ametialase olukorra muutumisel, üleminekul ühelt töölepingult teisele ning sõltuvalt töösuhtelt iseseisvale tööle; tuletab meelde, et põhiõigused ja tööõigus pakuvad korralikke elamis- ja töötingimusi, piisavat tasu ning sotsiaalkaitset, mille tulemusel on tagatud väärika elu miinimumtingimused;

26. rõhutab vajadust juurutada poliitika, millega välditaks töötajate ekspluateerimist suure hulga selliste ebastandardsete töölepingute sõlmimisega, mis ei sisalda samu õigusi kui täistööajaga töölepingud; nõuab, et ühenduse iga tööhõivepoliitika lähtuks ka tulevikus tähtajatu töölepingu traditsioonilisest vormist, mis moodustab liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide aluse;

27. rõhutab vajadust võtta ennetavaid ja kaasnevaid meetmed, mis aitaksid takistada suure hulga ebatüüpiliste töölepingute jätkuvat sõlmimist;

28. nõuab igakülgsete elukestva õppe süsteemide loomist, mis on kohaldatavad ka ebastandardsete lepingutega töötajatele; kutsub liikmesriike üles keskendama strateegiaid riigi nõrkadele valdkondadele ning tegema sihtinvesteeringuid haridusse ja koolitusse ning tagama, et riigiasutuste ja ettevõtete tulemused paraneksid; kutsub liikmesriike üles tagama kõigile õigust ja juurdepääsu koolitusele;

29. nõuab selliste tööstussuhete süsteemide kui kaitstud paindlikkuse põhimõtete saavutamises ja elluviimises põhiosa täitvate süsteemide tugevdamist ELi ja riikide tasandil, mis on tasakaalustatud ja annavad ettevõtetele õiget liiki paindlikkuse, tagades samas, et on välistatud ebaõiglane konkurents töötingimuste arvel;

30. rõhutab ettevõtete vajadust aimata ette muutusi ja tööjõuvajadusi, et kavandada oma töötajate jaoks ettevõttesiseseid väljaõppe- ja ümberõppekavasid;

31. tuletab meelde, et seda suhet arvestades kasutatakse suure riskiga paindlikkust just alltöövõtjate, laia profiiliga oskustööliste, uute töötajate ja juhutöötajate puhul, nagu näitab nendega toimuvate õnnetuste suur arv;

32. on seisukohal, et elukestva õppe puhul tuleks tegeleda töötajate erinevate võimaluste küsimusega ning see peab algama varase hariduse järgus; kirja- ja arvutamisoskuse puudumise vastu tuleb võidelda ning kõigi koolilõpetajate oskuste taset parandada juba alushariduse süsteemist alates;

33. kutsub liikmesriikide tööturu osapooli ja ametiasutusi üles edendama elukestvat õpet ning sellesse investeerima; peale selle kutsub liikmesriike üles, et nad ergutaksid ettevõtteid suurendama investeeringuid elukestvasse õppesse;

34. rõhutab teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) tähtsust uute ja paremate ettevõtete loomises, kes edendavad teadmistepõhist Euroopat;

35. tunnistab, et tööandjate, valdkondlike rahastute algatuste, regionaalarenguabi ja aktiivse tööturupoliitika pakutavad töökorralduse uuenduslikud vormid, näiteks õppivad organisatsioonid, mitmekülgsete oskuste arendamine ja tööalane rotatsioon koolituse tulemusena, toetavad kaasavat tööturgu;

36. on veendunud, et on oluline ergutada stabiilseid töösuhteid, parandades töökorraldust ja töösuhete kvaliteeti töökohal usalduse ja dialoogi põhjal; on lisaks veendunud, et tööõigus, elukestva õppe tänapäevased vormid, jätkusuutlikud sotsiaalkindlustussüsteemid ning hästi toimiv ja tõhus tööhõivepoliitika võivad aidata saavutada usalduse kõrget taset;

37. tuletab meelde, kui tähtis on mõjus ja aktiivne tööturupoliitika, sealhulgas nõustamine ja juhendamine, ümberõpe ja liikuvuse toetamine, et lühendada üleminekuaega ühelt töökohalt teisele, ning hoolekandesüsteem, mis peaks inimesi aktiivselt motiveerima otsima uusi töövõimalusi, soodustades ka muutustele avatust sissetuleku kaotuse leevendamise ning õppimisvõimaluste pakkumise teel;

38. rõhutab vajadust soodustada liikuvust, arendades selleks välja võimalused liikuda ülespoole, et hõlbustada töötajate liikumist turvalisematele, stabiilsematele ja suuremaid oskusi nõudvatele töökohtadele ning edendades nii tavaharidussüsteemis kui ka mitteformaalse ja informaalse õppe kaudu omandatud oskuste ja kvalifikatsiooni tunnustamist[19];

39. tuletab meelde õigust elukestvale õppele ning formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse ning pädevuste tunnustamist ja ülekantavust, mis on olulised tegurid isikute ühelt töökohalt teisele ning töötuse või tööturult eemaloleku etapilt tööle ülemineku võimaldamisel, parandades nende töö leidmise võimalusi;

40. kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, mis on kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse Euroopa paktiga ning teatisega Euroopa demograafilise tuleviku kohta, et edendada naiste ja meeste võrdset juurdepääsu kvaliteetsetele töökohtadele; kutsub liikmesriike üles kaotama praegust meeste ja naiste ebavõrdset tasustamist;

41. märgib, et naistel ja meestel ei ole tööturul sama lähtepunkti, eriti võimu tasakaalu osas ja tasustamata töö jaotamisel;

42. rõhutab, kui oluline on arvesse võtta kõiki paindlikkuse aspekte, sealhulgas töökorralduse ja tööaja paindlikkust, eelkõige uute tehnoloogiate kasutamise kaudu; rõhutab, et tööturu osapooltel on vaja pidada paremini läbirääkimisi tööajakorralduse üle, mis peab olema piisavalt paindlik, et vastata tööandjate ja töötajate vajadustele ning võimaldada inimestel tasakaalustada töö-, pere- ja eraelu;

43. kutsub liikmesriike ja tööturu osapooli üles vähendama töötajate enneaegselt pensionile saatmise poliitikat ning võtma kasutusele töökorraldust, mis toetaks vanemate töötajate paindlikku pensionile jäämist osalisele tööajaga töö, töö jagamise ning sarnaste skeemide kaudu, mis toetavad aktiivset vananemist ja võivad suurendada vanemate töötajate integreerimist tööturule;

44. tuletab liikmesriikidele meelde, et suurema kogutööhõive saavutamiseks kaitstud paindlikkuse kaudu on vaja toetavat makromajanduslikku keskkonda ning et kaitstud paindlikkuse strateegia peab hõlmama makromajandusliku poliitika ja avaliku sektori kulutuste paremat koordineerimist, et tagada mõistlik kasv, kusjuures kulutuste struktuuri tuleb Lissaboni eesmärkidest lähtudes muuta;

45. tuletab komisjonile meelde vajadust anda Euroopa Parlamendile tema nõuandva rolli täitmiseks piisavalt aega, mis peab kindlasti olema vähemalt viis kuud;

46. on arvamusel, et ühenduse institutsioonid ja liikmesriigid peaksid kaitstud paindlikkuse ühiseid põhimõtteid Lissaboni strateegia raames käsitlema läbiva teemana ja neid rakendama; nõuab tööhõivesuuniste läbivaatamist, et võimaldada võtta arvesse kaitstud paindlikkuse aspekte, ning nõuab ka sotsiaalse dialoogi kvaliteeti ja tugevust käsitleva eraldi peatüki lisamist iga-aastasesse ühisesse tööhõivearuandesse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles paremini kaasama Euroopa Parlamenti ja liikmesriikide parlamente ning tööturu osapooli avatud koordineerimismeetodi (sealhulgas Euroopa tööhõivestrateegia ja tööhõivesuuniste) rakendamisse ja seiresse, et tagada nende poliitikate optimaalne tõhusus; märgib, et meetmed, mis kuuluvad tööhõivesuuniste alla, sealhulgas kaitstud paindlikkus, võivad saada toetust Euroopa Sotsiaalfondist (ESF), eriti koolitus- ja aktiivse tööturu meetmeid, ning kutsub liikmesriike üles tagama, et ESFi programmid annaksid panuse Euroopa tööhõivestrateegia elluviimisesse ja kaitstud paindlikkuse strateegiatesse;

47. kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles koostama ambitsioonikat sotsiaalreformi kava nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil; peale selle kutsub institutsioone üles koostama koos parlamendiga nägemust sotsiaalse Euroopa tuleviku kohta; rõhutab seetõttu, et kasvu suurendamiseks ning tööhõive ja töö kvaliteedi tõstmiseks peavad olema tagatud Euroopa traditsioonides kindlalt juurdunud sotsiaalsed õigused ja sotsiaalkaitse; rõhutab, et sel viisil pakub sotsiaalne Euroopa koos ambitsioonikate liikmesriikides toimuvate reformidega töötavatele inimestele ja kodanikele tõelist lisaväärtust, kasutades kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid; usub, et kodanike toetuse võib pälvida ainult selline siseturg, kus majandusvabadus on tasakaalus sotsiaalsete õigustega;

48. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsiooni nõukogule, komisjonile, sotsiaalkaitsekomiteele, Euroopa tööhõivekomiteele ning liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] "Euroopa tööturgude peamised väljakutsed: Euroopa tööturu osapoolte ühisanalüüs ", 18. oktoober 2007.
[2] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0339.
[3] EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
[4] ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 141.
[5] EÜT L 175, 10.07.1999, lk 43.
[6] ELT C 292 E, 1.12.2006, lk 131.
[7] EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.
[8] ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 452.
[9] EÜT L 45, 19.2.1975, lk 19.
[10] ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.
[11] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0206.
[12] EÜT L 39, 14.2.1976, lk 40.
[13] EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1.
[14] EÜT L 216, 20.8.1994, lk 12.
[15] EÜT L 254, 30.9.1994, lk 64.
[16] EÜT L 269, 5.10.2002, lk 15.
[17] EÜT L 14, 20.1.1998, lk 9.
[18] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0062.
[19] Mitteformaalne õpe on organiseeritud ja pidev haridustegevus, mis ei vasta täpselt tavahariduse määratlusele. Informaalne õpe on väljapool tavaharidussüsteemi või mitteformaalset õpet olev tegevus, mille organiseerituse tase on madal, näiteks iseõppimine. Formaalne haridus on iga riigi tavaharidussüsteem. Vt SEK(2006) 639.

SELETUSKIRI

1. 2007. aasta juulis avaldas komisjon oma ekspertrühma soovituste[1] põhjal vastavalt oma aruandele tööõiguse ajakohastamise kohta teatise[2] kaitstud paindlikkuse võimaluste kohta. Arutelu kaitstud paindlikkuse teemal, mis on tihedalt seotud aruteluga tööõiguse üle, on väga õigeaegne, sest Euroopa Liidu hoolekandesüsteemide ees seisavad väljakutsed, mis on seotud maailma ja Euroopa Liidu liikmesriikide turgude kasvava integreerumise, kõrge tööpuuduse, Euroopa elanikkonna vananemise, tehnoloogiliste muutuste kiiruse ja naiste suureneva osalemisega tööturul. Ainult ELi-põhine majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, millega kaitstakse ühiseid väärtusi, võib olla piisavalt tugev, et kaitsta oma huve ning säilitada ja täiustada Euroopa sotsiaalse mudeliga seotud väärtusi – võrdsust, solidaarsust, üksikisiku õigusi ja kohustust, mittediskrimineerimist ja ümberjaotamist koos kõikide kodanike juurdepääsuga kõrgekvaliteedilistele avalikele teenustele – ning juba saavutatud kõrgeid sotsiaalseid standardeid.

2. Euroopa integratsioon on alati teinud edusamme, ühitades Euroopa Liidu õigusaktid ja riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil läbiviidavad reformid. Euroopa raamistik pakub hindamatu võimaluse kujundada siseriiklikku õigusloomet ja siseturu arengut. ELi sotsiaalvaldkonna acquis ühelt poolt ja avatud koordineerimismeetod koos riiklike reformikavadega teiselt poolt on loonud raamistiku liikmesriikide sotsiaalpoliitika koordineerimiseks. Ka paindlikkuse ja turvalisuse arutelu võib kuuluda sellesse raamistikku ning reformide erinevad osad tuleb viia ellu kõige asjakohasemal tasandil. Kuigi Euroopa Liidu liikmesriikide tööturgude ja sotsiaalpoliitika eripära tõttu ei ole võimalik leida üht kõigile sobivat lahendust, on ka meie ühisturg tekitanud ja tekitab edasi ühiseid väljakutseid, mida on kõige parem lahendada ELi tasandil. ELi roll, mille kõrval austatakse liikmesriikide pädevust, ei tähenda mitte lihtsalt parima tava levitamise platvormiks olemist, vaid ka arutelu teatud raamidesse asetamist, mida tehakse liikmesriikides rakendamisele kuuluvate õigusaktide, suuniste ja võrdlusaluste kokkuleppimise teel.

Nagu paljud uuringud on näidanud, saavad kaitstud paindlikkuse mudelid toimida ainult usaldust soodustavas keskkonnas. Selle tagajärgi tuleb kindlasti tutvustada kõigile huvirühmadele, sealhulgas tööandjatele, töötajatele ja kogu ühiskonnale. Inimesed aktsepteerivad pidevaid muutusi, kui on olemas tagatised ja hüvitusmehhanismid.

See tähendab üksikisikutele suuremate volituste andmist oma eluvalikute üle otsustamisel, ilma et sellega kaasneks suur risk nende karjäärile või pensionile. See aga tähendab tugevdatud sotsiaalkaitse- ja tööturusüsteeme, kvaliteetset sotsiaalset infrastruktuuri ja põhiõigusi koos konsultatsiooniprotsessiga. Liikmesriikidel on sellise usalduse saavutamiseks mitmed võimalused, kuid süsteem toimib ainult siis, kui ta on paigutatud tugevasse Euroopa raamistikku, mis tagab peamised sotsiaal- ja tööõigused kõigile (võimalikele) töötajatele.

4. Tugev Euroopa raamistik tööturu osapoolte täieliku osalemisega riiklikul, majandusharu ja Euroopa tasandil on absoluutne eeltingimus, et liikmesriigid saaksid usaldusel põhinevaid kaitstud paindlikkuse mudeleid ellu viia. See tähendab, et Euroopa tööturu osapooltel koos oma kolleegidega liikmesriikidest on vaja mängida otsustavat rolli, et töötada välja vajalik Euroopa õigusraamistik, mis annaks Euroopa ettevõtetele ja töötajatele paindlikkuse ja turvalisuse jaoks vajalikud tagatised. Kaitstud paindlikkus tähendab sotsiaalse Euroopa edendamist, mis omakorda suurendab meie ettevõtete tootlikkust ja konkurentsivõimet. Euroopa sotsiaalne mudel, sealhulgas suure konkurentsivõimega ettevõtted ja kõrgelt kvalifitseeritud kohanemisvõimelised töötajad, tuleks välja töötada üheaegselt liikmesriikide ja Euroopa tasandil, lähendades ja ühtlustades ELi majandus-, tööhõive-, sotsiaal- ja keskkonnaalaseid õigusakte.

4. ELil ei ole mitte ainult vaja kiiresti reformida oma institutsioonilist ülesehitust, et see muutuks efektiivsemaks, vaid ta peab ka pakkuma oma kodanikele ja ettevõtetele poliitikat, mis leevendaks tihenenud konkurentsi ja turu avamise kõrvalmõjusid, mis mõnikord tekitavad nii tööandjatele kui ka töötajatele uusi riske. Kaitstud paindlikkus on välja pakutud kui uus viis, kuidas neid riske võrdsemalt jagada, kuid selle üle toimunud arutelu on varjutanud eelarvamused ja kahtlused. Kaitstud paindlikkuse poliitikat laialdaselt rakendanud liikmesriikides (Põhjamaad ja Holland) on see hästi toimiv ja ulatuslikult toetatav lähenemisviis, mis aitab ühitada dünaamilise majanduse ja kaitstud tööjõu eesmärke. Euroopa tasandil on aga suuri kartusi, et see termin on kasutusele võetud dereguleerimise varjamiseks, milles tööandjate vajadused tuuakse töötajate omadest ettepoole.

5. Seetõttu peaks arutelu lähtepunktiks olema kaitstud paindlikkuse selge ja ühemõtteline määratlus. Euroopas on erinevaid kaitstud paindlikkuse mudeleid, milles on erineval määral ühendatud ettevõttesisene paindlikkus ja turvalisus ning liikmesriigi ajaloost, õigustraditsioonidest, majandusolukorrast, avaliku sektori vahenditest ja töösuhete süsteemist sõltuv väline paindlikkus ja turvalisus. Need kõik põhinevad aga siiski ühistel solidaarsuse, võrdsuse, õiguste ja kohustuste põhimõtetel. Seega ei ole paindlikkuse ja turvalisuse nõuded vastandlikud, vaid pigem vastastikku tugevdavad. Seetõttu tuleks nende kahe ühitamist näha võimalusena. Kaitstud paindlikkus võimaldab ettevõtetel ja töötajatel kohaneda sotsiaalkaitse, sotsiaalse turvalisuse ja töötushüvitiste ning tervisekaitse ja tööohutuse kõrge taseme, aktiivse tööturupoliitika ning elukestva õppe ja kutsekoolituse võimalustega. Seda toetavad regulaarsed ja tõhusad kolmepoolsed kollektiivläbirääkimised tugevate ja esinduslike tööturu osapoolte osavõtul ning ulatuslik hoolekande osutamine ja kõrgekvaliteediliste teenuste (näiteks lapse- ja muude ülalpeetavate hooldus) üldine kättesaadavus. Sellest aspektist vaadates on kaitstud paindlikkuse määratlus komisjoni tööõigust käsitlevas rohelises raamatus ning kaitstud paindlikkuse teatises liiga kitsas ning ebapiisava poliitikasuunitlusega.

6. Komisjoni põhieeldus, et riskid ja kasu tuleb jagada kaitset pakkuvaid lepinguid omavate ja selliseid lepinguid mitteomavate (insaiderid ja autsaiderid) töötajate vahel, on kahetsusväärne. Tööjõu killustamine lõpeb alles siis, kui tööturu osapooled, nii tööandjad kui ka töötajad, lepivad õiguste ja kohustuste tasakaalu suhtes omavahel kokku. Seetõttu on ülioluline kaasata tööturu osapooled kaitstud paindlikkuse arutellu, mida oleks tulnud teha juba varem. Kuigi komisjon toetab põhimõtteliselt tugevat sotsiaalset partnerlust, ei esitata teatises konkreetset strateegiat, kuidas sotsiaalset partnerlust Euroopa ja liikmesriikide tasandil edendada ja tugevdada. Ka OECD 2006. aasta tööhõive ülevaade (OECD's 2006 Employment Outlook)[3], milles väidetakse, et töökaitsealased õigusaktid ei oma mõju tööhõive üldisele tasemele, ei toeta komisjoni väidet, et range töökaitse tekitab tööpuudust. Seetõttu on uustulnukatel või tööturule tagasipöördujatel vaja juurdepääsu hõlbustamiseks nn abistavat trepiastet, kuid sellega peavad kaasnema põhiõigused, mis kaitsevad neid töötajaid ebaõiglase kohtlemise eest. Sellega seoses ei ole komisjon piisavalt selgitanud, mida tähendab „piisav” paindlikkus töölevõtmisel.

7. On vaja selgelt määratleda ELi ja liikmesriikide vaheline tööjaotus – mida on vaja teha Euroopa tasandil ja mida riiklikul tasandil. Komisjoni teatist võiks täiendada, tuues välja Euroopa Liidu rolli kaitstud paindlikkuse poliitika kujundamise protsessis. Mainimata on jäänud peamised ELi õigusaktid, mille vastuvõtmine või muutmine on viibinud. Sellised direktiivid nagu tööajadirektiiv, ajutist tööd vahendavate asutuste direktiiv, töötajate lähetamise direktiiv ning töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja nõustamiskorra sisseseadmise direktiiv peavad tagama ja suurendama töötajate kaitset kogu ELis, et tõsta nende usaldust ja tasakaalustada suurenenud konkurentsist, ümberkorraldustest ja tööturu paindlikkusest tingitud survega seotud riske. See on üks kaitstud paindlikkuse saavutamise võimalus, kuid võimalusi on palju rohkem – arvukad Euroopa tööturu osapoolte sõlmitud tähtajalist tööd, vanemapuhkust, osalise tööajaga tööd ja kaugtööd puudutavad lepingud.

8. Lisaks on vaja ergutada sotsiaalset dialoogi ja kollektiivläbirääkimisi Euroopa tasandil, arvestades Euroopa riikide majanduse ja tööturgude süvenevat integreerumist. (välja jäetud, sest seda on nendega arutatud) Paindlikkuse ja turvalisuse põhimõtteid ei saa rakendada ilma tööturu osapoolte formaalse panuseta tööandjate ja töötajate õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisse. Tööturu osapooled peaksid kokku saama kõikidel tasanditel (Euroopa, riiklik, majandusharu, piirkondlik ja kohalik), et arutada, kuidas suurendada nii seesmist kui välist paindlikkust ja turvalisust.

9. Riiklikul tasandil tuleb liikmesriikide vahel kokkulepitud ühised põhimõtted rakendada Lissaboni strateegia kaudu ning seetõttu tuleb need lisada muudetud Euroopa tööhõive suunistesse, sest nad kujutavad endast raamistikku, mida liikmesriigid peavad rakendama oma riikliku reformikava kaudu

10. Komisjoni teatises märgitakse vajadust tagada töösuhte „miinimumkaitse”. See tähendab, et iga töökorraldusvormiga, nii ebastandardse kui standardsega – olenemata konkreetsest tööalasest staatusest – peaksid kaasnema põhiõigused, mis peaksid hõlmama: võrdset kohtlemist, töötajate tervise ja ohutuse kaitset ning tööaega puudutavaid sätteid, ühinemis- ja esindamisvabadust, kollektiivläbirääkimisi, kollektiivset tegutsemist ja koolitusele juurdepääsu ning omandatud õiguste kaitset. Mis tahes siseriiklikud tööõigust käsitlevad reformid tuleks ellu viia nendest põhiõigustest lähtudes.

11. Suuremad investeeringud elukestvasse õppesse ja kutsekoolitusse ning parem formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamine on igasuguse kaitstud paindlikkuse poliitika eeltingimus. Neljandast Euroopa töötingimuste uuringust (2005)[4] nähtub, et ettevõtetes ei ole koolituse tase tõusnud. Koolitusele juurdepääsus esinevad suured erinevused liikmesriikide, madala ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajate, kindlust pakkuvate ja ebakindlate lepingutega töötajate ning tugeva haridusbaasiga ja kesk/kõrgharidust mitteomavate töötajate vahel. Seetõttu on vaja uusi stiimuleid, et taset tulevikus parandada.

12. Oluline on rõhutada kaitstud paindlikkuse mõju soolisele võrdõiguslikkusele ja võrdsetele võimalustele. Paindlik tööturukorraldus mõjutab rohkem ebasoodsamas olukorras olevaid rühmi, näiteks naistöötajad, sisserändajatest töötajad, noored ja eakamad töötajad ning puuetega töötajad, ning seetõttu on oluline kehtestada põhiõigused kõigile töötajatele ning juurutada tugevam sotsiaalse ja tööturule kaasamise poliitika.

13. Makromajanduslik poliitika peaks stimuleerima investeerimist aktiivsesse tööturupoliitikasse ning tõhusamasse partnerlusse, millega kaasnevad tööandjate koolitus ja elukestva õppe programmid kohanemisvõimelistele töötajatele. Kõik algatused tuleb läbi arutada tööturu osapooltega ning need peavad olema majanduslikult jätkusuutlikud. Kui liikmesriik otsustab võtta ettevõtetelt üle ümberkorraldamisega seotud riskid, kehtestades leebemad töökaitseeeskirjad, peaksid ettevõtted vastutasuks panustama rohkem töötajatesse investeerimisse, pakkudes neile koolitust ja elukestvat õpet, ning investeerima rohkem uurimis- ja arendustegevusse, et arendada töökohti, parandada töömeetodeid ja töökeskkonda, ning töötama välja uusi tehnoloogiaid ettevõtte konkurentsis hoidmiseks. Seda tuleks teha juhtkonna ja töötajate vahelise tiheda konsulteerimise teel.

14. Tööpuuduse tase on Euroopas ikka veel kõrge ning olukorra muutmiseks peavad liikmesriigid ja Euroopa Liit rohkem pingutama. Tööd võiksid saada kõik, kui era- ja avalik sektor viivad ellu õiged reformid ja teevad õiged investeeringud. Et tulla toime 21. sajandi väljakutsetega, on Euroopal vaja investeerida rohkem elukestvasse õppesse ning teadus- ja arendustegevusse.

[1] http://ec.europa.eu/employment_social/employment_strategy/pdf/flexi_pathways_en.pdf
[2] Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti paindlikkuse ja turvalisuse kaudu”. KOM(2007)0359.
[3] http://www.oecd.org/document/38/0,2340,en_2649_201185_36261286_1_1_1_1,00.html
[4] http://www.eurofound.europa.eu/ewco/surveys/EWCS2005/index.htm

majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS (6.11.2007)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

kaitstud paindlikkuse ühiste põhimõtete kohta
(2007/2209(INI))

Arvamuse koostaja: Olle Schmidt

ETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. tervitab komisjoni algatatud arutelu kaitstud paindlikkuse teemal ning tuletab meelde, et tööealise elanikkonna jätkuv vähenemine tingib vajaduse muuta tööturupoliitikat, kuna EL25 SKT keskmine aastane kasv väheneb ajavahemiku 2004–2010 2,4%lt ajavahemikuks 2030–2050 1,2%le;

2. usub, et Euroopa tööturupoliitika muutmise strateegia prioriteet peaks olema paindliku ning pikaajalisel, kõrge kvalifikatsiooniga ja kõrgelt motiveeritud tööjõul põhineva tööturu loomine, tehes seda haridustaseme tõstmise, koolitus- ja ümberõppe-programmide laiendamise, ebasoodsas olukorras gruppide tööjõu hulka integreerimise tõkete eemaldamise, soolise võrdõiguslikkuse tagamise ja diskrimineerimise vastu võitlemise, elukutsetevaheliste ja geograafiliste liikumiste takistuste kõrvaldamise ning aktiivse, vanadelt uutele kõrgetasemelistele töökohtadele üleminekut kergendava tööpoliitika kaudu;

3. märgib, et ülalpeetavate suhtarv ilmselt kahekordistub ja jõuab aastaks 2050 51%ni, samal ajal kui tööealiste elanike hulk väheneb 30 miljoni võrra; rõhutab, et tööjõu potentsiaali tuleb täielikult ja tõhusalt ära kasutada, et tagada pensioni- ja tervishoiusüsteemide jätkusuutlikuks muutumine; märgib, et sellele aitaks suuresti kaasa, kui Euroopa erasektori ettevõtetele tagataks asjakohane poliitiline toetus ja majanduslikud stiimulid, et parandada oma tegevust investeeringute, teadus- ja arendustegevuse, uuenduslikkuse ning koolituse valdkonnas, aidates sellega kaasa majanduskasvule ja kõrgele tööhõivele; on seetõttu arvamusel, et iga uus tööturupoliitika meede peaks aitama kaasa riigi rahanduse vastutustundlikule korraldamisele;

4. avaldab seetõttu kahetsust, et jäigad riiklikud tööhõive kaitse eeskirjad kaitsevad küll juba süsteemi kuuluvaid isikuid, kuid võivad ühtlasi takistada süsteemist väljapoole jäänute sissepääsu; tuletab meelde komisjoni arutelu „insaiderite” ja „autsaiderite” teemal; tervitab kava seada karjääriredelil edasiliikumine kaitstud paindlikkuse määratlemisel põhieesmärgiks; rõhutab, et Euroopa ühiskondade olemus eeldab liikuvamat ja paindlikumat tööturgu, mille keskmes on üksikisik;

5. tunnistab, et kaitstud paindlikkuse mudelist võib leida häid näiteid selle kohta, kuidas saavutada Lissaboni strateegia eesmärke;

6. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pühendama erilist tähelepanu noorte tööturule pääsule; märgib, et praktika võib olla noortele eriti väärtuslik ja atraktiivne viis kogemuste omandamiseks ja kontaktide sõlmimiseks; palub komisjonil kutsuda liikmesriike üles tagama, et praktikat ei kasutata valimatult või isegi pahatahtlikult;

7. märgib, et samal ajal kui sotsiaalpoliitika ja tööõiguse olulisemad elemendid jäävad liikmesriikide pädevusse, peab Euroopa Liit kohandama oma sotsiaalõigusnorme uute väljakutsetega ning parandama sotsiaal- ja majanduspoliitika koordineerimist, eesmärgiga edendada asutamislepingu artiklis 2 määratletud eesmärke; rõhutab, et kaitstud paindlikkuse määratlemisel tuleks igati arvesse võtta riiklike ja piirkondlike olukordade mitmekesisust, et vältida ühtse, kõigile sobiva lähenemise vigu;

8. tuletab meelde, et tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liidu üks nurgakivi, mis hõlmab kohustust tegeleda mitmete probleemidega seoses liikmesriikide sotsiaalsüsteemide kokkusobivusega, tagamaks selle vabaduse täieliku rakendamise töötajate jaoks parimatel tingimustel, Euroopa konkurentsivõime heaolu nimel ning ilma riiklike sotsiaalsüsteemide saavutusi ja tasakaalu ohustamata;

9. nõuab samuti, et taaselustataks võitlus deklareerimata töö ja varimajanduse vastu, mis – kuigi seda esineb liikmesriikides erineval määral – kahjustab majandust, jätab töötajad kaitseta, on kahjulik tarbijatele, vähendab maksutulu ja tekitab ettevõtjate vahel ebaausat konkurentsi;

10. rõhutab, et globaliseerunud maailmas peavad liikmesriigid parandama oma püüdlusi kohelda piiriülestes piirkondades kõiki üksikisikuid võrdselt ning et parima tava rakendamine eeldab liikmesriikidevahelisi õiglasi kahepoolseid vastastikkuse vaimus tehtud lepinguid, sealhulgas maksustamise valdkonnas;

11. rõhutab vajadust siduda otseselt uus tööpoliitika toetava makromajandusliku poliitika raamistikuga, mis võimaldab piisavalt investeerida haridusse ja koolitusse, tagab aktiivset tööturgu toetava poliitika, hõlmates näiteks väljaõpet töökohal, ümberõpet, elukestvat õpet ja töötushüvitisi, ning toob kaasa hästi väljatöötatud ja kõikehõlmava hoolekandesüsteemi, mis aitab kohaneda majandusmuutuste riskidega;

12. kutsub liikmesriikide tööturu osapooli ja riiklikke asutusi üles investeerima eelkõige elukestvasse õppesse, leppides kokku kulutada sellele 2 % SKTst (avaliku ja erasektori kulutused kokku);

13. rõhutab, et suurema kogutööhõive saavutamiseks kaitstud paindlikkuse kaudu on vaja toetavat makromajanduslikku keskkonda ning et kaitstud paindlikkuse strateegia peab hõlmama makromajandusliku poliitika ja avaliku sektori kulutuste paremat koordineerimist, eesmärgiga toetada mõistlikku kasvu, kusjuures kulutuste struktuuri tuleb Lissaboni strateegia eesmärkidest lähtudes muuta;

14. kutsub liikmesriike üles koordineerima rahandus- ja eelarvepoliitikat, et rajada ühine makromajanduslik raamistik, kus saab rakendada Euroopa investeerimisstrateegiaid majanduskasvu, tööhõive ja konkurentsi soodustamiseks, mis muudab kaitstud paindlikkuse tõhusaks;

15. tuletab meelde, et kaitstud paindlikkuse abil saavutatud majanduslik edu peaks olema tingitud kaheplaanilisest majanduspoliitikast, kus laiendatud paindlikkust tasakaalustab suurem kaitse; rõhutab, et Euroopa majanduse parandamiseks tuleb see duaalsus säilitada; märgib, et majanduslikust seisukohast pole kaitstud paindlikkuse vahend ainult paindlikkus ega ka ainult kaitse: see on ja peaks olema nende kahe kombinatsioon.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	5.11.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	39 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Mariela Velichkova Baeva, Zsolt László Becsey, Pervenche Berès, Slavi Binev, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Ieke van den Burg, Christian Ehler, Jonathan Evans, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Donata Gottardi, Benoît Hamon, Karsten Friedrich Hoppenstedt, Othmar Karas, Piia-Noora Kauppi, Wolf Klinz, Christoph Konrad, Andrea Losco, Gay Mitchell, Cristobal Montoro Romero, John Purvis, Alexander Radwan, Dariusz Rosati, Eoin Ryan, Antolín Sánchez Presedo, Manuel António dos Santos, Olle Schmidt, Peter Skinner, Margarita Starkevičiūtė, Sahra Wagenknecht
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Harald Ettl, Ján Hudacký, Werner Langen, Gianni Pittella, Margaritis Schinas, Charles Tannock
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Cornelis Visser, Jamila Madeira

kultuuri- ja hariduskomisjonI ARVAMUS (9.10.2007)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

kaitstud paindlikkuse ühiste põhimõtete kohta
(2007/2209(INI))

Arvamuse koostaja: Giovanni Berlinguer

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. peab vajalikuks terviklikku lähenemisviisi kaitstud paindlikkusele, et säilitada ja edendada sotsiaalset võrdsust, töökohtade kaitset, soolist võrdõiguslikkust, töökohtade head kvaliteeti ja kollektiivläbirääkimisi; on seisukohal, et sellise üldise lähenemisviisi oluline osa dünaamilise tööturu seisukohast on elukestev õpe, mis võimaldab töötajatel jääda töövõimeliseks kogu teenistuskäigu ja elu jooksul;

2. rõhutab, et tervikliku lähenemisviisi raames paindlikkusele ja liikuvusele on vaja rakendada omandatud sotsiaalkindlustusõiguste ülekantavust;

3. tuletab meelde õigust elukestvale õppele ning formaalse, mitteformaalse ja vabahariduse ning pädevuste tunnustamist ja ülekantavust, mis on olulised tegurid isikute ühelt töökohalt teisele ning töötuse või tööturult eemaloleku etapilt tööle ülemineku võimaldamisel, parandades nende töö leidmise võimalusi;

4. rõhutab sidet nõrga töökohtade kaitse ja ebavõrdsuse vahel, sest noored, vähesemate oskustega töötajad, naised ja võõrtöötajad, aga ka madalama haridustasemega täiskasvanud võivad töökohal sattuda palju suurema pinge alla ja nende rühmade jaoks püsib endiselt hulgaliselt ebavõrdseid tingimusi elukestva õppe kättesaadavuse osas;

5. kordab, et infotehnoloogilised oskused mõjutavad oluliselt tööalast konkurentsivõimet, ja kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles tugevdama selliseid programme nagu elukestva õppe programm, et igas vanuses kodanikel oleks võrdne juurdepääs haridusele ja koolitusele;

6. tuletab meelde, et Euroopa konkurentsivõime tagamiseks tuleb tõsta haridustaset ning suurendada investeeringuid haridusse ja koolitusse;

7. kordab taas elukestva õppe harjumuste edendamise, tugevdamise ja tekitamise olulisust, eriti täiskasvanute hulgas, luues nii paindlikke võimalusi haridus- ja koolitusprogrammideks kui ka sobivaid tingimusi nende rakendamiseks;

8. on seisukohal, et lähenemisviis kaitstud paindlikkusele peab olema ühtne kõigis aspektides, sealhulgas sotsiaalsetes, haridus- ja kultuuriaspektides, et selle raames oleks nii sotsiaalse dialoogi kui ka tööturu osapoolte vaheliste läbirääkimiste käigus tegelikult võimalik saavutada kavandatud eesmärke;

9. märgib, et kuigi elukestev väljaõpe ning tööturu korraldamine on ilmselgelt omavahel tihedalt seotud, sest üha kaasajastatavad oskused on suurim eelis, mida kõige enam ohustatud tööjõu osal saab olla järkjärgulise lähenemisviisi raames kaitstud paindlikkusele, kasutavad ettevõtted elukestva väljaõppe süsteemi selleks, et investeerida töötajatesse, keda nad vajalikeks peavad, kusjuures ülejäänud jäävad tähelepanuta, mille tulemusena nende koolitamise ja tööellu tagasitoomise probleemi lahendamise kulusid hakatakse üha enam maksma riiklikest vahenditest;

10. rõhutab vajadust asetada haridus- ja koolitusmeetmed üldisemasse kaitstud paindlikkuse poliitika päevakorda;

11. elukestva õppe puhul tuleks tegeleda töötajate erinevate võimaluste küsimusega ning see peab algama alushariduse järgus; kirjaoskamatuse ja arvutusoskamatuse vastu tuleb võidelda ning koolilõpetajate oskuste taset tuleb parandada juba alushariduse süsteemist alates.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	04.10.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	20 1 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Maria Badia i Cutchet, Giovanni Berlinguer, Guy Bono, Věra Flasarová, Claire Gibault, Vasco Graça Moura, Lissy Gröner, Ruth Hieronymi, Manolis Mavrommatis, Ljudmila Novak, Doris Pack, Zdzisław Zbigniew Podkański, Karin Resetarits, Hannu Takkula, Helga Trüpel, Henri Weber, Thomas Wise, Tomáš Zatloukal
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Elisabeth Morin, Nina Škottová, Ewa Tomaszewska
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonI ARVAMUS (6.11.2007)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

kaitstud paindlikkuse ühiste põhimõtete kohta
(2007/2209(INI))

Arvamuse koostaja: Kartika Tamara Liotard

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et kuigi komisjoni teatises sätestatakse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõte, on selle sõnastus nõrk, kuna see ei vaidlusta meeste ja naiste põhilist ebavõrdsust seoses juurdepääsuga tööturule ja tööturul osalemisega ning tasuta töö võrdse jagamisega naiste ja meeste vahel;

B. arvestades, et riikides, kus on töötatud välja kaitstud paindlikkuse mudel (nagu näiteks liikmesriikide hulka kuuluvad Põhjamaad), on mudeli lahutamatu osana samaaegselt tagatud kindel sotsiaalhoolekandesüsteem ja avaliku sektori investeeringud hooldusteenustesse; arvestades, et riiklik poliitiline sekkumine on kaitstud paindlikkuse strateegia sine qua non tingimus, ükskõik millises vormis see praktikas esineb; arvestades, et laste päevahoiuteenuste kõrgeimate määradega riikides Euroopa Liidus on ka kõrgeimad tööhõivemäärad mõlema vanema puhul; ja arvestades, et töö- ja eraelu ühitamist tuleks tunnustada kui kaitstud paindlikkuse raamistiku üht tugisammast;

C. arvestades, et arutelu kaitstud paindlikkuse üle tuleb asetada naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja diskrimineerimise tõkestamist käsitlevate asutamislepingu kohustuste raamesse ning algatuste raamesse, mis käsitlevad töö- ja eraelu ühitamist, meeste ja naiste palgaerinevusi, Lissaboni kasvu ja tööhõive strateegiat, eriti seoses eesmärgiga saavutada 2010. aastaks naiste 60%line tööhõive, Barcelona Euroopa Ülemkogul 2002. aasta märtsis kehtestatud kohustusi seoses lapsehoolduse eesmärkidega ning demograafilist üleminekuaega; arvestades, et eksisteerib vajadus üldise sidusa lähenemisviisi järele, mis näitaks, et kaitstud paindlikkus on vahend, mis peaks täiel määral arvestama teisi ELi algatusi ja nendega kooskõlas olema, nimelt soolise võrdõiguslikkuse pakti, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiseid (2006–2010), naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitlevaid direktiive, sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse avatud koordineerimismeetodit ja ELi aktiivse kaasatuse strateegiat,

1. märgib, et kaitstud paindlikkus peaks toetama ja rakendama soolist võrdõiguslikkust, edendades meeste ja naiste võrdset juurdepääsu kvaliteetsetele töökohtadele ning andes võimaluse töö- ja pereelu ühitamiseks, eriti selle asjaolu valguses, et kolm neljandikku alates 2000. aastast ELis loodud uutest töökohtadest on hõivatud naiste poolt, sageli juba paindlike ja vähem turvaliste töölepingutega;

2. rõhutab sellega seoses, et kaitstud paindlikkuse ühiste põhimõtete sootundlikul määratlemisel ja selle rakendamiseks vajaliku poliitika väljatöötamisel tuleks tööturu edasise jagunemise ning suurema sotsiaalse ja kutsealase ebavõrdsuse vältimiseks võtta arvesse:

– ebatüüpilises töösuhtes olevate naiste üleliia suurt arvu (ebastandardsed, tähtajalised ja osalise tööajaga töölepingud) ning vajadust tagada kaitstus töökaitsealaste õigusaktide ja soolist võrdõiguslikkust süvalaiendava tööhõivepoliitikaga;

– naiste hulgas esinevaid sagedasi üleminekuid töölt hooldustegevusele;

– soolist ebavõrdsust pere- ja koduste tööde tegemisel;

– üksikvanemate, kellest suur enamus on naised, eriolukorda;

– digitaallõhe soolist mõõdet;

– vajadust nõuetekohase kaitse ja sotsiaaltoetuste järele üleminekuajal (hooldamine, perekondlikud kohustused, haridus, koolitus ja ümberõpe);

– vajadust töö ja tööaja paindliku läbirääkimise ja korraldamise järele, et võimaldada töö-, pere- ja eraelu ühitamist;

– vajadust paindlikkuse järele kutsealases koolituses ja ümberõppes ning kõigis tööle naasmise meetmetes, et võimaldada töö-, pere- ja eraelu ühitamist, sealhulgas üleminekuajal;

– tööturu osapoolte rolli sootundlike meetmete määratlemisel ja rakendamisel;

– Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiseid (2006–2010) ja komisjoni teatist „Euroopa demograafiline tulevik – kuidas teha väljakutsest võimalus”[1];

3. kutsub liikmesriike üles edendama tööturu- ja sotsiaalkaitsepoliitikat, toetades võimalikult sujuvat üleminekut ühelt töökohalt teisele, ja võtma arvesse väikeste lastega vanemate geograafilise liikuvuse madalamat taset;

4. tunneb muret asjaolu pärast, et komisjon jätkab kolm aastat enne Lissaboni eesmärkide saavutamise 2010. aasta tähtaega naiste käsitlemist autsaideritena tööturul; märgib siiski, et põhimõtteliselt soosivad Euroopa tööturul täheldatud arengud – eelkõige Euroopa majanduse deindustrialiseerimine ja vastav tõus teenindussektoris – naisi, kusjuures naistel on juba paljudes liikmesriikides erialastel töökohtadel kõrgem tööhõive määr kui meestel; kutsub seetõttu komisjoni üles viima läbi täielikku ja üksikasjalikku uuringut, mis käsitleb naiste töötingimusi liikmesriikides, eelkõige nende täistööajaga, osalise tööajaga ja hooajalise tööhõive määra, ning mees- ja naistöötajate olukorda tööturu uutes sektorites;

5. rõhutab, et võitlus juhutöö ja ebaseadusliku töö vastu peab selgitama paremini majanduslikult sõltuvate töötajate staatust, kellest paljud on naised, ning nende sotsiaalseid õigusi, ja rakendama kontrolli ja ebaseadusliku töö vastaseid meetmeid;

6. juhib tähelepanu asjaolule, et naised töötavad peamiselt sellistes sektorites, kus on nõrgad ametiühingud või kus ametiühingud puuduvad, nagu näiteks teenused, tekstiil ja põllumajandus, ja et seepärast ei saa nad kasu kollektiivlepingutest ning peavad tihti töötama individuaallepingu alusel, juhul kui selline leping üldse olemas on; rõhutab, et sellistel juhtudel vajavad naised erilist kaitset kõikvõimaliku kuritarvitamise vastu ning korralikku palgataset;

7. märgib, et komisjon on korduvalt rõhutanud asjakohaste sotsiaal- ja töötushüvitiste tähtsust, soovides samas kõnealuseid hüvitisi piirata, et ergutada osalemist tööturul; on seisukohal, et komisjon peaks praktiliste näidete varal veelgi selgitama, kuidas naiste puhul kõnealust tasakaalu kaitstuse ja paindlikkuse vahel saavutada, võttes eelkõige arvesse töö-, pere- ja eraelu tasakaalustamiseks tehtud jõupingutustest tingitud kutsealaste riskide suurenemist naiste puhul;

8. märgib, et naiste tööga seotud mured suurenevad aja jooksul, eriti kui nad peavad veelgi tugevamalt olema kaasatud järjest konkurentsitihedamal tööturul; rõhutab seepärast, et arvestades üha suurenevat naiste arvu tööjõu hulgas, on kaitstud paindlikkus määratud nurjumisele, kui ei võeta paralleelseid meetmeid tegelemaks aktiivselt tööturul osalevate naiste ees seisvate takistustega, milleks on eelkõige palgaerinevus meeste ja naiste vahel, diskrimineerimine ning laste, eakate ja ülalpeetavate inimeste hooldusteenuste ebapiisav kättesaadavus; juhib tähelepanu sellele, et sellistesse teenustesse tehtavatel investeeringutel on kahekordne kasu, sest need võimaldavad naistel töökohti hoida ja suurendavad naiste tööhõivet;

9. kutsub komisjoni üles, arvestades Euroopa Ülemkogu Barcelona kohtumisel püstitatud kvantitatiivseid eesmärke, looma lastehoiuvõimalused vähemalt 90%le 3–6 aastastest lastest ja 33%le alla kolmeaastastest lastest, mis tuleb saavutada 2010. aastaks, ja arvestades kõnealuste eesmärkide saavutamise tähtsust töö- ja pereelu ühitamisel, tegema kindlaks, millised liikmesriigid on kõnealuste eesmärkide saavutamisel märkimisväärselt maha jäänud ja miks;

10. juhib tähelepanu sellele, et paindlikkuse ja kaitstuse poliitikat tuleks rakendada ka füüsilisest isikust ettevõtjate ja kutsesektoris, arvestades, et kõnealustes sektorites on endiselt oht tööturult lahkuda naiste puhul suurem;

11. tunneb heameelt elukestva õppe edendamise üle töötavate inimeste jaoks, olenemata nende töölepingu tüübist, ning samuti töötute, vähese kvalifikatsiooniga inimeste, ajutiste töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate, vanemate töötajate ja naiste jaoks; märgib siiski, et haridust ja koolitust on vaja kohandada elukestva õppe võimaldamiseks naistele ja meestele, kes ühitavad tööelu laste ja sugulaste eest hoolitsemisega; märgib, et seda on võimalik teha näiteks kohalike ruumide kasutamise, lastehoiu korraldamise, kaugõppe korraldamisega neile, kes elavad kaugetes piirkondades, ning täpseid vajadusi arvesse võtvate programmide pakkumise ja paindliku juhendamisega;

12. juhib tähelepanu sellele, et spetsiaalselt naiste vajadusi ja pereelu nõudmisi arvestavate elukestva õppe strateegiate sõnastamist tuleb vaadelda kui pikaajalist investeeringut, mis nõuab kulude jagamist avaliku ja erasektori vahel ning sotsiaal-, ettevõtlus- ja tööturupartnerite aktiivset osalust;

13. kutsub liikmesriike üles kasutama struktuurifonde, et rahastada kutsekoolitust, elukestvat õpet ja tööotsimise toetusmeetmeid ning meetmeid ettevõtluse edendamiseks, eelkõige maapiirkondades ja majandusliku languse piirkondades, eesmärgiga muuta töökoha leidmine ja hoidmine kergemaks haavatavatele inimrühmadele, eriti naistele, kes aitavad säilitada selliste piirkondade eriti habrast sotsiaalset struktuuri;

14. märgib kahetsusega, et sama töö eest saadava naiste ja meeste töötasu vahel on ikka veel märkimisväärseid erinevusi ja et paljud liikmesriigid ei rakenda üldse võrdse väärtusega töö eest võrdse töötasu maksmise põhimõtet;

15. palub piisavat ja korrektset nii meeste kui naiste töö hindamissüsteemi, mis põhineb tulemuslikkusel ja mitte individuaalsel palgaläbirääkimiste alasel võimel, mis võib naiste osas sagedasemate töökohavahetuste arvelt isegi väiksemaks muutuda;

16. märgib, et laste ja rahuldust pakkuva eraelu omamine on individuaalne otsus, millel on olulised sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud, mida võiks kahjustada töötajate väiksem kaitstus;

17. märgib, et kuigi tööturul osalevate naiste arv on suurenenud, ei ole töökorraldusel olnud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamise küsimustes märkimisväärset mõju; märgib siiski, et teadusuuringud kinnitavad, et perekondades, kus mõlemad vanemad osalevad tööturul, on palgata töö, näiteks kodused ülesanded ja kohustused, võrdsemalt jaotatud ja jagatud;

18. märgib, et naistel ja meestel ei ole tööturul sama lähtepunkti, eriti võimu tasakaalu osas ja palgata töö jaotamisel;

19. märgib, et töö- ja eraelu vahelist tasakaalu puudutavate küsimuste puudumine kaitstud paindlikkust käsitlevas arutelus on vastuolus teiste algatustega, nimelt tööturu osapoolte vahelise konsultatsiooniga töö-, pere- ja eraelu ühitamise küsimuses;

20. märgib, et sooküsimuste puudumine kaitstud paindlikkust käsitlevas arutelus toob kaasa ohu, et teravnevad praegused püsivad erinevused meeste ja naiste palga vahel ning nende tegelike valikuvõimaluste vahel osaleda võrdsel alusel täiel määral tööturul ja tasuta tööl;

21. rõhutab seepärast, et kaitstus peaks hõlmama vähemalt selliseid valdkondi nagu tasustatav lapsehoolduspuhkus, õigus tööaega vähendada, kui saadakse lapsi ning nende eest hoolitsetakse, juurdepääs taskukohastele laste päevahoiuteenustele ja võrdne juurdepääs sotsiaaltoetustele ja sotsiaalteenustele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	5.11.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	16 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Věra Flasarová, Claire Gibault, Piia-Noora Kauppi, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Anni Podimata, Christa Prets, Karin Resetarits, Amalia Sartori, Eva-Britt Svensson, Anna Záborská
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Jill Evans, Donata Gottardi, Christa Klaß, Kartika Tamara Liotard, Corien Wortmann-Kool
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

[1] KOM(2006)0571.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	12.11.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	32 6 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Jan Andersson, Alexandru Athanasiu, Edit Bauer, Philip Bushill-Matthews, Alejandro Cercas, Jean Louis Cottigny, Proinsias De Rossa, Harlem Désir, Harald Ettl, Richard Falbr, Ilda Figueiredo, Stephen Hughes, Karin Jöns, Ona Juknevičienė, Jan Jerzy Kułakowski, Jean Lambert, Bernard Lehideux, Thomas Mann, Jan Tadeusz Masiel, Jiří Maštálka, Ana Mato Adrover, Csaba Őry, Pier Antonio Panzeri, Jacek Protasiewicz, Bilyana Ilieva Raeva, José Albino Silva Peneda, Gabriele Stauner, Ewa Tomaszewska, Anne Van Lancker, Gabriele Zimmer
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Françoise Castex, Donata Gottardi, Richard Howitt, Sepp Kusstatscher, Jamila Madeira, Ria Oomen-Ruijten, Agnes Schierhuber, Anja Weisgerber
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Vincenzo Aita

Õigusteave - Privaatsuspoliitika