RAPORT Neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta

29.1.2008 - (2007/2148(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Ambroise Guellec

parandused/addenda

• ERR01 (PDF - 91 KB)
• ERR01 (DOC - 35 KB)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust käsitleva neljanda aruande kohta

(2007/2148(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse neljandat aruannet majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta (KOM(2007)0273) („neljas ühtekuuluvusaruanne”);

-    võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid” (KOM(2007)0507);

-    võttes arvesse Euroopa Ühenduste asutamislepingu artikleid 158 ja 159 ning artikli 299 lõiget 2;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu territoriaalset tegevuskava ja Euroopa linnade säästvat arengut käsitlevat Leipzigi hartat ning esimest tegevusprogrammi Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava rakendamiseks;

–   võttes arvesse Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON) uuringut „Ruumilise arengu tulevikukontseptsioon – Euroopa territoriaalse arengu mudelid” ning Euroopa Parlamendi uuringut „Piirkondlik ebavõrdsus ja ühtekuuluvus – millised on tulevikustrateegiad?”;

–   võttes arvesse Regioonide Komitee 28. novembri 2007. aasta arvamust (COTER-IV-011) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. detsembri 2007. aasta arvamust (CESE/1712/2007) neljanda ühtekuuluvusaruande kohta;

–   võttes arvesse parlamendi kodukorra artiklit 45 ja artikli 112 lõiget 2;

–   võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi(A6-0023/2008),

A. arvestades, et paljudes Euroopa piirkondades endiselt püsiva suure ebavõrdsuse ja eriomaste struktuuriprobleemide tõttu, mis on liidu hiljutise laienemise tagajärjel veelgi süvenenud, püsib vajadus üldise Euroopa ühtekuuluvuspoliitika järele;

B.  arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on jätkuvalt Euroopa integratsiooni üks alussammas ja sellel on tähtis roll ebavõrdsuse ning arenguprobleemide vähendamisel;

C. arvestades selget seost euroskeptilisuse ja territoriaalse ebavõrdsuse suurenemise vahel, mis tõestab vajadust majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse järele, et tugevdada Euroopa Liidu õiguspärasust, mis toetub kohapealsele nähtavale regionaalpoliitikale; arvestades, et ELi tegevuse kodanikele lähemale toomisel ja regionaalpoliitika rakendamisel etendavad keskset rolli piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning kohalikud osalised, kelle saavutusi tuleks tõhusamalt avalikustada;

D. arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika annab igale piirkonnale võimaluse saada konkreetseid hüvesid kohalikule elanikkonnale pikaajalise tööhõive ja kõrgema elatustaseme kindlustamise kaudu, eriti piirkondades, mis on jäänud maha konkurentsivõime tugevdamise ja haldussuutlikkuse suurendamise ning detsentraliseeritud haldamise tagamise valdkonnas; arvestades, et seetõttu tuleb lükata tagasi kõik katsed paigutada kõnealune poliitikavaldkond uuesti riikide pädevusse;

E.  arvestades, et Lissaboni leping, mille kiitsid 18. oktoobril 2007. aastal heaks ja allkirjastasid 13. detsembril 2007. aastal liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid, asetab territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi koos majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega liidu peamiste eesmärkide hulka;

F.   arvestades, et tulevikus tuleb ühtekuuluvuspoliitika jaoks tagada rohkem rahalisi vahendeid, et tulla toime uute ette aimatavate väljakutsetega, millel on oluline territoriaalne mõju, nagu näiteks demograafilised muutused, linnastumine, segregatsioon, rändevood (mis on eriti suur probleem maapiirkondades ja äärealadel), globaliseerumisega kohanemine, kliimamuutus, energiavarustus ning maapiirkondade aeglane järelejõudmisprotsess; arvestades, et nendele väljakutsetele on võimalik leida vastus vaid juhul, kui tulevikus tunnistatakse ühtekuuluvuspoliitika olulist tähtsust kõnealuse eesmärgi saavutamiseks;

Euroopa Liidu 27 liikmesriigi ühtekuuluvuspoliitika olukorra hindamise vastandlikud tulemused

1.   toetab kõnealust aruannet, mis on eelmistest üksikasjalikum, põhineb erinevatel näitajatel ja milles leidub kasulikke andmeid võrdluseks muude riikidega, nagu Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Hiina või India, kajastades rahvusvahelist konteksti, milles ELi majandused toimivad;

2.  avaldab siiski kahetsust, et majanduskasvu ja lähenemise jätkusuutlikkuse paremaks hindamiseks ei ole esitatud küllaldaselt võrreldavat teavet ja võrreldavaid andmeid erinevate NUTSi tasandite kohta; nõuab seetõttu paremate statistiliste vahendite rakendamist, nagu näiteks neljanda ühtekuuluvusaruande koostamisel edukalt kasutatud uued näitajad (lisaks SKT-le inimese kohta), mis võimaldaksid mõõta täpsemalt majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohapealset taset, samuti kohalike meetmete konkreetset panust ühtekuuluvuspoliitikasse; on arvamusel, et selle saavutamiseks peab ESPONi suutlikkust suurendama;

3.   viitab probleemidele liikmesriikidele eraldatud struktuuriliste vahendite ärakasutamisel ja nõuab olukorra parandmiseks meetmete võtmist; märgib, et on veel liiga vara hinnata uute liikmesriikide ühtekuuluvuspoliitika tulemusi; toetab kõiki pingutusi ühtekuuluvupoliitika tõhususe suurendamiseks ja liigse bürokraatia vähendamiseks ning nõuab kõnealuse poliitikavaldkonna tulemuste süstemaatilist hindamist;

4.  väljendab heameelt selle üle, et endised ühtekuuluvuspoliitika sihtriigid Kreeka, Hispaania, Portugal ja Iirimaa on jõudnud muudele riikidele märkimisväärselt järele ning nende majanduskasv on olnud ajavahemikus 2000–2006 silmapaistev, kuid tuletab meelde, et majanduskasvule vaatamata esineb nendes riikides endiselt olulisi piirkondadevahelisi erinevusi ja sügavaid struktuurilisi probleeme;

5.  väljendab heameelt uute liikmesriikide kõrge majanduskasvu üle, kuid märgib, et nende majanduslik lähenemine on võimalik vaid keskmises või pikas perspektiivis ning et see on pikk protsess, kuna SKT inimese kohta oli mõnes kõnealustest riikidest esialgu väga madal;

6.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon kinnitas veel kord ühtekuuluvuspoliitika tähtsat rolli kõikide liikmesriikide suutlikkuse tugevdamisel arendada harmooniliselt tööhõivet ning luua uusi ja toimivaid töökohti, nagu sellest annavad tunnistust ühtekuuluvuspoliitika suurepärased tulemused paljudes eesmärgi 2 piirkondades;

7.   tunneb muret selle pärast, et riikidevaheline lähenemine väga tihti varjab piirkondadevaheliste ja piirkonnasiseste erinevuste süvenemist; märgib, et piirkondades ja kohalikes kogukondades täheldatakse paljudes valdkondades ebavõrdsuse teravnemist, nagu näiteks tööhõive, tootlikkus, sissetulek, haridustase ja uuendustegevuse suutlikkus; rõhutab ka territoriaalse koostöö tähtsust nende probleemide lahendamisele kaasa aitamisel;

8.   juhib tähelepanu näiteks sellele, et piirkondade konkurentsivõime sõltub paljuski tootlikkusest, turgudele juurdepääsust ja tööjõu kvalifikatsiooni tasemest, mis erineb märgatavalt rohkem piirkonniti kui liikmesriigiti; lisaks märgib, et institutsioonilistes tegurites nähakse järjest enam konkurentsivõime võtmeelemente, mis sisaldavad sotsiaalkapitali toetamist ettevõtluskultuuri ja jagatud käitumisnormide kujul, mis soodustavad koostööd ja ettevõtlust ning avaliku halduse tõhusust;

9.  märgib sellega seoses, et teatavates arenenud piirkondades ja isegi mõnes vähemarenenud piirkonnas on tuntavad mitmed probleemid, millel on arengupotentsiaali seisukohalt tugev territoriaalne mõju: madal majanduskasv, tootlikkuse ja tööhõive langus ning elanikkonna vananemine;

10. märgib, et kuigi kõrge majanduskasv on võimaldanud teatud liikmesriikidel saavutada täieliku tööhõive ja suurendada enda SKT taset inimese kohta, on teistes liikmesriikides erinevused eri sotsiaalsete rühmade vahel suurenenud, mis tähendab, et endiselt on vajalik elanikkonna kõige haavatavamate rühmade sotsiaalne integratsioon;

11. rõhutab haridustasemete ebapiisavat lähendamist ning Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelist tõelist lõhet hariduse valdkonnas, viimase kodanikest on 29% vanuses 25–64 on ülikoolidiplom võrreldes Euroopa Liidu vaevalt 16%; märgib siiski, et kõrgharidusega naiste hulk suureneb kiiremini kui kõrgharidusega meeste hulk;

12. rõhutab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise, võrdsete võimaluste ning puuetega inimeste ja eakate kodanike erivajaduste integreerimise tähtsust ühtekuuluvuspoliitika raames teostatavate projektide läbiviimise igas etapis;

13. rõhutab majandustegevuse olulist koondumist pealinnapiirkondadesse – nähtus avaldub kõige suuremal määral uutes liikmesriikides – kus toodeti keskmiselt 32% vastava riigi SKTst, samas kui seal elab vaid 22% riigi elanikkonnast; märgib, et selline koondumine võib tuua kesklinna piirkonnas kaasa väga erinevad tööpuuduse määrad;

14. märgib, et kontrollimatu linnastumine võib luua demograafilise, majandusliku, sotsiaalse, transpordi- ja keskkonnaalase tasakaalustamatuse kitsal alal ning tuua kaasa valglinnastumise ja linnadest kaugemal asuvate maapiirkondade elanikkonna vähenemise; palub seepärast komisjonil kõnealusele probleemile erilist tähelepanu pöörata ja esitada nende probleemide lahendamiseks konkreetseid ettepanekuid;

15. rõhutab piirkondlikku ebavõrdsust seoses juurdepääsetavuse ning keskuste ja äärealade vahelise liiklusühendusega, mis tuleneb ebasoodsatest geograafilistest ja strukuurilistest oludest ning ebapiisavast investeerimisest transpordi infrastruktuuri ja potentsiaalsete ühendusvõimaluste puuduvast mitmekesistamisest; rõhutab eriti asjaolu, et juurdepääsetavus mägi- ja saarepiirkondadele, samuti äärealadele ja Euroopa mandriosast väga kaugel asuvatele äärepoolseimatele piirkondadele on oluliselt takistatud; rõhutab vajadust töötada välja meetmed, et edendada piirkondlikku potentsiaali, ligitõmbavust ja kõnealuste piirkondade säästvat arengut ergutavate meetmete kasutuselevõttu;

16. väljendab suurt imestust komisjoni neljandas ühtekuuluvusaruandes esitatud väite üle, et eraldatus ei näi kujutavat endast suurt takistust arengule, ning märgib saarepiirkondade elanike suurt pettumust selle avalduse pärast, sest nad puutuvad iga päev kokku eraldatuse negatiivsete mõjude ja raskustega;

Regionaalpoliitika ja Lissaboni strateegia

17. rõhutab riikidevahelisi suuri erinevusi teadus- ja arendustegevusse investeeritud summades ning täheldab tugevaid piirkondlikke erinevusi uuendustegevuse valdkonnas, mida on neljandas ühtekuuluvusaruandes mõõdetud uuendustegevuse valdkonna piirkondliku tulemusnäitaja alusel;

18. jagab komisjoni arvamust ühtekuuluvuspoliitika võimendava mõju kohta Lissaboni strateegiale, suunates avaliku sektori investeeringud projektidesse, mis toetavad dünaamilise, majanduskasvu ja uuendustegevust soodustava majandusstruktuuri loomist, põhinedes poliitikate ja programmide tõhusama ühtlustamise tulemusel tekkinud sünergial;

19. avaldab kahetsust, et ühtekuuluvuspoliitika eluviimisel ei ole vaatamata vahendite eraldamisele võetud piisavalt arvesse väike- ja mikroettevõtete ning käsitöönduse uuendustegevuse potentsiaali; nõuab seepärast aktiivse poliitika teostamist, et toetada kõnealustes ettevõtetes uuendustegevuse kõiki vorme, ning palub komisjonil luua võimalused vastastikuseks koostööks ettevõtete, avaliku sektori, koolide ja ülikoolide vahel, et rajada kooskõlas Lissaboni strateegiaga piirkondlikud uuendustegevuse klastrid;

20. juhib tähelepanu sellele, et struktuuriabi võimendavat mõju saab erasektori kaasfinantseerimise abil suurendada; nõuab avaliku ja erasektori vahelise partnerluse jaoks läbipaistvate eeskirjade ja standardlahenduste kohest kasutuselevõttu, mis annaks piirkondadele võimaluse võtta riiklike eesmärkide saavutamisel appi erakapital;

21. toob välja, et automaatne kohustustest vabastamise põhimõttest kinnipidamine on eriliselt oluline, et julgustada korraldusasutusi projekte rahastama ja kiiresti teostama; nõuab n + 2 reegli (uutes liikmesriikides finantsraamistiku 2007–2013 kolmel esimesel aastal n + 3) põhimõtte järgimist;

22. toob välja, et viivitused struktuuripoliitika elluviimisel on osaliselt tingitud liiga rangest korrast, mistõttu tuleks kaaluda nende menetluste lihtsustamist ning kohustuste ja pädevuse selget jaotamist ELi ja liikmesriikide vahel;

23. märgib, et programmitöö perioodil 2007–2013 suunatakse vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi kaudu 64% eesmärgi 1 (lähenemine) vahenditest ja 80% eesmärgi 2 (piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive) vahenditest uuendustegevuse kuludesse, mis on 55 000 miljonit eurot rohkem kui eelmisel ajavahemikul; märgib, et nende vahendite kasutamise tase on seotud vähem arenenud piirkondade suutlikkusega uurimis- ja arendustegevuse ning uuendustegevusega seotud projekte kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt hallata, et rahalisi vahendeid täielikult ära kasutada ning mitte suunata väikese mahulistesse investeeringutesse;

24. nõuab Lissaboni strateegia laiendamist, et lisada sellesse territoriaalne mõõde, mis võimaldab võtta arvesse piirkondadele iseloomulikke omadusi, julgustades samal ajal üleeuroopalist sünergiat ja koostööd, mille raames toetatakse eriti laiapõhjalise uuendustegevuse väljatöötamist ja elluviimist;

25. palub komisjonil hinnata vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi ja selle mõju piirkondlikule ebavõrdsusele ning teha kindlaks, kas prioriteetide määratlemisel ei soodusta kõnealune süsteem liiga tsentraliseeritud või „ülalt alla” lähenemisviisi („top down approach”); loodab, et see hindamine algab 2008. aastal ilmuva komisjoni viienda aruandega ühtekuuluvuse kohta, milles keskendutakse ühtekuuluvuspoliitika ning Lissaboni strateegia majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide vahelistele suhetele kõikides piirkondades;

26. rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ulatust ei saa kahandada Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele; on arvamusel, et territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamine lähenemise eesmärgi meetmete abil on piirkondade pikaajalise konkurentsivõime eeltingimus; on seepärast seisukohal, et eesmärki 1 (lähenemine) ja eesmärki 2 (piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive) tuleks tulevikus käsitleda nii teineteist kui ka eesmärki 3 (Euroopa territoriaalne koostöö) täiendavatena;

Territoriaalne ühtekuuluvus – integreeritud lähenemisviisi suunas

27. palub komisjonil lisada „territoriaalse ühtekuuluvuse” mõiste peagi ilmuvasse territoriaalset ühtekuuluvuse teemat käsitlevasse rohelisse raamatusse (mis kavatsetakse avaldada 2008. aasta septembris), et saavutada kõnealuses ühenduse poliitikavaldkonnas edasist edu;

28. rõhutab seepärast, et ühtekuuluvuspoliitika raames ei saa eelistada juba dünaamilisi piirkondi, mis kaasneks vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi range järgimisega; tuletab meelde, et Lissaboni lepingu jõustumisel on ühtekuuluvuspoliitikal kolm Lissaboni strateegia raamistikust kaugemale ulatuvat eesmärki: majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus;

29. rõhutab seoses sellega tõelise partnerluse ja asjakohase mitmetasandilise valitsemissüsteemi loomise olulisust erinevatel tasanditel, mille raames on regionaalarengu eesmärkide määratlemisse ja elluviimisse kaasatud arutelude kaudu majanduspartnerite ja tööturu osapooltega nii ühenduse, riigi, piirkondlik kui ka kohalik tasand, mis tagab, et Euroopa tasandil määratletud tegevusprioriteetide ulatust ei piirata nende rakendamisel kohalikul, piirkondlikul või riigi tasandil (altpoolt tulev algatus) ja et hoida ära mis tahes oht kohalikku arengusse ja ühtekuuluvust edendavasse tegevusse kaasatud tegutsejad välja jätta, nagu juhtub sageli linnapoliitika valdkonnaga;

30. teeb ettepaneku käsitleda esmatähtsatena poliitikavaldkondi, mis toetavad territooriumide tõeliselt detsentraliseeritud arengut, leevendades pealinnadele avaldatavat survet ja soodustades hajutatud sõlmede esilekerkimist; on arvamusel, et sellega seoses ei tohiks kahe silma vahele jätta maapiirkondade toetamist ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tähtsat rolli maapiirkondades;

31. nõuab samuti praktiliste sammude astumist, et vähendada erinevusi juurdepääsetava territooriumiga piirkondade ja struktuuriliselt ebasoodsate tingimustega piirkondade, täpsemalt mägi- ja saarepiirkondade, hõredalt asustatud alade, äärealade ning piirialade vahel, tunnistades samal ajal viimaste ebasoodsat olukorda ning võttes nende toetamiseks nii erimeetmeid kui ka alalisi meetmeid; kinnitab oma põhimõtet võtta arvesse äärepoolseimatele piirkondadele iseloomulikke ebavõrdseid tingimusi;

32. soovitab käsitleda sidusamalt linna- ja maapiirkondade problemaatikat; rõhutab, et maapiirkondade arengut tuleks koordineerida regionaalpoliitika raamistikus rakendatavate meetemete kaudu; tunneb sellega seoses muret ühtekuuluvuse ja maaelu arengu eraldiseisva lähenemisviisi sobivuse kohta (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kaudu); nõuab kohustusliku ümbersuunamise teel maaelu arengu rahastamise suurendamise mõjude uurimuse läbiviimist;

33. hoiatab poliitikavaldkondade sektoriteks jaotamise ohu eest ja pooldab integreeritud lähenemisviisi arendamist, mis aitab määratleda, milline sünergia on võimalik ühtekuuluvuspoliitika ja teiste olulisemate valdkondade vahel, nagu transport, põllumajandus, kalandus, maaelu areng, keskkond ja energiavaldkond, teadusuuringud ja tehnoloogia;

34. eeldab, et arutelude tulemusel ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat pööratakse erilist tähelepanu ühenduse välispiiril asuvatele piirkondadele, et tagada piirialade stabiilsus ja heaolu ning selle lõpptulemuseks ei oleks mitte üksnes ELi piirialade areng, vaid ka suurem ühtekuuluvus ja konkurentsivõime ühenduse jaoks tervikuna;

35. juhib tähelepanu sellele, et ruumilise eraldatuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus eesmärgiga saavutada säästev ja tasakaalustatud areng vajab hoolika elamumajanduspoliitika tuge, mis kuulub laiema kohaliku arengu, linnaplaneerimise ja kohalike avalike teenuste haldamise strateegia valdkonda;

36. väljendab seoses sellega heameelt territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta rakendamise tegevuskava vastuvõtmise üle, mille eesmärk on tagada, et territoriaalset mõõdet võetakse paremini arvesse kogu avaliku sektori poliitikas nii ühenduse, riigi kui ka kohalikul tasandil, ning ootab selle avaldumist tegelikkuses; pidades silmas osana Lissaboni lepingust kavandatud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse laiendamist territoriaalse mõõtme võrra, on vaja välja töötada sobivad näitajad, et määratleda territoriaalse ühtekuuluvuse sisu;

37. väljendab heameelt komisjoni teate üle avaldada 2008. aasta keskel roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, mis on kavas võtta vastu 2008. aasta septembris, ning nõuab, et see sisaldaks konkreetseid suundi integreeritud lähenemisviisi rakendamiseks;

38.  kutsub komisjoni üles analüüsima järgmistes aruannetes, millises ulatuses on erinevad vahendid ja poliitikavaldkonnad, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, aidanud kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas saavutatud edusammudele; on arvamusel, et kõikide oluliste valdkondade edusamme ja probleeme on vaja analüüsida, eriti mis puudutab Lissaboni strateegiat;

39. on teadlik Euroopa Parlamendi, keda esindab regionaalarengukomisjon, ja Regioonide Komitee koostöö jätkumise tähtsusest seoses regionaalpoliitika tulevikuga;

Uued väljakutsed ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ja Euroopa Liidu üldeelarve

40. on arvamusel, et tulevikus on liit üha sagedamini vastamisi uute tugeva territoriaalse mõjuga väljakutsetega, mis suurendavad regionaalarengu valdkonna praeguseid takistusi, nagu näiteks demograafilised muutused, linnastumine, rändevood (mis kujutavad endast eriti suurt probleemi äärepoolsemate piirkondade ja maapiirkondade jaoks), energiavarustus- ja kliimaküsimused, kohanemine globaliseerumisega seotud muutustega; rõhutab katseprojektide tähtsust, mis on seotud piirkondade kohandamisega uutele väljakutsetele;

41. nõuab enne uute ühinemisläbirääkimiste alustamist eelseisva laienemise kulude ja struktuuripoliitika regulaarset analüüsimist ning loodab, et Euroopa Parlamendi roll ühinemisläbirääkimiste ja naabruspoliitika raames võiks olla suurem ning tema osalemine ühinemiseelsete vahendite kavandamisel oleks siduv;

42. rõhutab rahvaarvu vähenemise probleemi tõsidust mitmetes ELi piikondades, mis hõlmab elanikkonna vananemist, inimkapitali kaotust, kapitali väljavoolu, teenuste kallinemist jne;

43. on arvamusel, et demograafilisel arengul võib olla suur territoriaalne mõju, näiteks teatavate piirkondade rahvaarvu vähenemine, mis puudutab eelkõige vähem arenenud maapiirkondi ning millega kaasneb linnastumine ja ühiskonna vananemine, või elamumajanduse areng muudes piirkondades, mis sunnib nende probleemide lahendamiseks töötama välja konkreetseid uuenduslikke strateegiaid, mis omakorda nõuab jõupingutust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste säilitamiseks ja kõrgetasemeliste universaalteenuste tagamiseks;

44. märgib, et kliimamuutusel on erinevad tagajärjed, eriti mis puudutab üha sagedamini esinevaid ja tõsisemaid loodusõnnestusi, nagu näiteks metsatulekahjud, põuad ja üleujutused, millega toimetulekuks tuleb ELi erinevates piirkondades leida erinevaid võimalusi ja mille lahendamiseks peavad piirkonnad vaatama läbi ja kohandama oma ELi süsinikdioksiidi heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks koostatud säästva arengu strateegiaid; on veendunud, et ühtekuluuvuspoliitika peaks olema kliimasõbralik, kuid tuletab ühtlasi meelde, et kõnealuses valdkonnas on ühtekuuluvuspoliitika jaoks avatud võimalused piiratud; on arvamusel, et kliimamuutuse vastu võitlemisega tuleks tegeleda ka muudes ühenduse poliitikavaldkondades;

45. tuletab samuti meelde, et on oluline võtta tõhusate üldpõhimõtete sõnastamise raames vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek Euroopa solidaarsusfondi loomise kohta (KOM(2005)0108), mis tagab õigeaegsema ja piisava abi piirkondlike loodusõnnetuste korral, mis on teatavates piirkondades nende geograafilise asukoha tõttu sageli laastavad;

46. on arvamusel, et energiavarustuse ja energiahindade tõusu probleemidel võivad olla territooriumidele olulised ruumilised mõjud enamiku ELi liikmesriikide tugeva energiaalase sõltuvuse tõttu, eriti maa-, mägi- ja saarepiirkondades, väga kõrvalistes piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades nende sõltuvuse tõttu transpordist, mis on energiahinna suhtes tundlik; juhib siiski tähelepanu sellele, et taastuvate energiaallikate arendamine ning energiatõhususse ja detsentraliseeritud energiavarustusse investeerimine võivad tulevikus pakkuda suuri piirkondlikke ja kohalikke arenguvõimalusi;

47. rõhutab taas, et kasutamata jäänud assigneeringud tuleks uuesti kasutusele võtta, rakendades n+2 või n+3 reeglit ühtekuuluvuspoliitika raames, et neid nappe vahendeid paremini ära kasutada;

48. leiab, et ühtekuuluvuspoliitika püsima jäämine ka pärast 2013. aastat on sobiv vastus uutele väljakutsetele ning et seda tuleb kohaldada eri viisidel kogu liidu territooriumi suhtes; on arvamusel, et vastavalt asutamislepingule ja solidaaruse põhimõttele peaks ühtekuuluvuspoliitika jääma ühenduse poliitikavaldkonnaks ning lükkab seega tagasi kõik katsed paigutada ühtekuuluvuspoliitika uuesti liikmesriikide pädevusse;

49. on arvamusel, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb tulevikus ka edaspidi tugevdada ning selle lisandväärtust tuleks rohkem esile tõsta; nõuab seetõttu piisavate rahaliste vahendite eraldamist ühtekuuluvuspoliitika valdkonna jaoks ühenduse tasandil; nõuab, et finantsperspektiivi läbivaatamine annaks võimaluse määratleda vajalikud eelarvevahendid liidu ühtekuuluvuspoliitika kõigi väljakutsetega toime tulemiseks;

°

°          °

50. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

SELETUSKIRI

Sissejuhatus

Ühtekuuluvus majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks Euroopa piirkondade vahel on üks Euroopa Liidu põhieesmärke.

Juba üle kahekümne aasta on regionaalpoliitika eesmärk olnud kogu Euroopa territooriumi harmoonilise ja jätkusuutliku arengu tagamine. See tähendab üle kahekümne aasta programme ja struktuurilisi kohandusi üha erinevamate piirkondade üksteisele lähendamiseks ja kõigi Euroopa kodanike elamistingimuste parandamiseks.

Pärast põhjalikult ELi territoriaalset mõõdet muutnud viimast laienemist tuleb territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile pöörata tähelepanu rohkem kui kunagi varem – eduka integreerimise nimel, aga ka selleks, et lahendada Euroopas valitsev arvamuskriis ja muuta Euroopa projekt kodanikele taas südamelähedaseks.

Parlament võtab ühtekuuluvusaruande, mis on pärast 2004. ja 2007. aasta laienemisi esimene omataoline, seega heakskiitvalt vastu.

El 27 lähenemisaruande ebaselged tulemused

Neljanda aruande andmete kohaselt on ajavahemikus 2000–2006 näha kindlat edu riigisiseses lähenemises. Ühtekuuluvuspoliitika raames suurimat rahalist abi saavate riikide – Kreeka, Hispaania, Iirimaa ja Portugali – majanduskasv on tõepoolest olnud muljetavaldav.

Alates 2000. aastast on täheldatud kõige kiiremat majanduskasvu riikides, kus SKT elaniku kohta oli ostujõu mõistes kõige madalam, näiteks Kreekas või Portugalis, kus aastatel 2000–2006 moodustas majanduskasv nende SKTst vastavalt 2,8% ja 2%. Nende piirkondade, mille SKT elaniku kohta on väiksem kui 75% ELi keskmisest, arv langes 78lt 70le.

Siiski, lähtudes väga madalast SKT tasemest elaniku kohta, täheldatakse uutes liikmesriikides hoolimata nende hoogsast majanduskasvust suuremaid raskusi kui vanades. Praeguseid majanduskasvu määrasid arvestades näib, et Poolal, aga ka Bulgaarial ja Rumeenial kulub enam kui 15 aastat selleks, et nende SKT elaniku kohta saavutaks 75% EL 27 keskmisest.

Kui liikmesriikide vaheline lähenemine on viimastel aastatel ilmselgelt edenenud, siis liikmesriikide sisesed arenguerinevused on suurenenud. Piirkondades ja allpiirkondades täheldatakse ebavõrdsuste teravnemist mitmes aspektis, olgu see siis tööhõive, tootlikkus, tulud, haridustase või innovatsioonisuutlikkus.

Isegi mõnes kõige enam arenenud piirkonnas on hakatud täheldama väga madalat või isegi negatiivset majanduskasvu määra. Aastatel 1995–2004 langes tootlikkus 29 piirkonnas Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Saksamaal, samas kui tööhõive langes 16 piirkonnas, peamiselt Saksamaa idaosas, Prantsusmaa kirdeosas ja Inglismaa põhjaosas. Maailmakaubanduse survega toime tulemiseks peavad need piirkonnad arendama uuenduslikke ja kõrgtehnoloogiapõhiseid majandussüsteeme.

Just neid piirkondi mõjutavad ka kõige sagedamini demograafilised muutused ja eelkõige rahvastiku vananemine. Rahvastiku väljavool süvendab majandusprobleeme, sest piirkondlik ostujõud väheneb ja piirkondadest rändab välja eelkõige kvalifitseeritud tööjõud. Ühtekuuluvuspoliitika peab ELi demograafilise ja territoriaalse tasakaalu säilitamiseks lahendama selle põhiprobleemi.

Aruandes tehakse ka huvitav võrdlus peamiste konkurentidega maailmas. Ilmneb, et EL 27s on piirkondlikud ebavõrdsused, mida mõõdetakse SKTs elaniku kohta, palju tuntavamad kui Ameerika Ühendriikides või Jaapanis: kõikides Ühendriikide osariikides ja Jaapani 47st piirkonnast 40s on SKT elaniku kohta ELi keskmisest kõrgem. See on osaliselt seletatav ELi eripäraga, kus piiratud territooriumil on koos geograafiliselt, kultuuriliselt ja kahe maailmasõja järgse lõhestatuse tõttu ajalooliselt väga erinevad alad.

Hiinas seevastu moodustab SKT elaniku kohta vaevalt viiendiku ühenduse keskmisest ja Indias kaheksandiku.

Programmiperioodi 2007–2013 rahaliste vahendite suunamine Lissaboni strateegiasse

Struktuurifondide uut programmiperioodi 2007–2013 alustati ametlikult 1. jaanuaril 2007, kui Euroopa oli laienenud 27 liikmele. Kuigi eelarve on mahukas (308 miljardit eurot kogu liidu jaoks), nõuavad uute liikmesriikide vajadused suuri investeeringuid, mis toob vanade liikmesriikide jaoks kaasa väiksemad eelarved ning seega rahastamisprioriteetide ümberhindamise.

Lisaks integratsioonieesmärkidele edendatakse programmitöö perioodil 2007–2013 selgelt innovatsiooni- ja konkurentsivõimepoliitikat, kuna Euroopa Liit on avaldanud soovi jõuda järele suurriikidele nagu Ameerika Ühendriigid ja Jaapan ning pühendada 3% SKTst teadus- ja arendustegevusele.

Neljas ühtekuuluvusaruanne näitab, et teadus- ja arendustegevusse investeeritakse oluliselt erineval määral: kui 27 piirkonda ületavad Barcelonas seatud eesmärgi kulutada üle 3% SKTst teadus- ja arendustegevusele, siis enam kui 100 piirkonnas ei küündi teadus- ja arendustegevuse kulud isegi 1% tasemele. Tuleb ühtlasi märkida, et kuigi teadus- ja arendustegevus koondub eelkõige suurlinnadesse, on mõne heade tulemusnäitajatega ja suurema linnastuta piirkonna puhul näha, et teadus- ja arendusinvesteeringute ja tööhõive kõrge tase ei ole tingimata seotud rahvastiku suurel määral linnadesse koondumisega.

Läbi vaadatud Lissaboni strateegiasse võeti seega vahendite eriotstarbeks määramise süsteem, et suunata rahalisi vahendeid selle ettevõtmisega seotud kuludesse.

Lähtudes laekunud tegevuskavadest, märgitakse aruandes, et keskmiselt 64% lähenemiseesmärgi vahenditest ja 80% konkurentsivõime tõstmiseks mõeldud vahenditest eraldatakse Lissaboni strateegia kuludega seotud investeeringutele, mis tähendab umbes 210 miljardi euro suurust summat ehk 55 miljardit eurot rohkem kui eelmisel perioodil.

Ei ole kahtlust, et ühtekuuluvuspoliitika annab tõelise tõuke piirkonna konkurentsivõimele ja majanduskasvule, eelkõige avaliku ja erasektori partnerluse, tööhõive alal territoriaalse koostoime, innovatsiooni- ja teadustegevuse arendamise teel, kus VKEd saavad teha hõlpsasti koostööd kohalike ülikoolide ja arengustruktuuridega.

Ent kui ühtekuuluvuspoliitika peab andma panuse innovatsiooni- ja teadustegevuse rahastamisse Lissaboni strateegia raames, siis on territooriumide tasakaalustatud arengu tagamiseks vaja paindlikku lähenemisviisi vahendite paigutamisel. Sest ühtekuuluvuspoliitika käsitamine Lissaboni strateegia rahastamisvahendina ei võimaldaks saavutada ei ühtekuuluvuspoliitika eesmärke ega Lissaboni eesmärke. Ühtekuuluvuspoliitikat ei saa käsitada pelgalt teiste sektoripõhiste poliitikavaldkondade eesmärkide saavutamise vahendina, kuna see on ühenduse jaoks omaette poliitika, millel on suur lisandväärtus Euroopa tasandil – ühtekuuluvus.

Arvestades vahekokkuvõtte käigus selgunud kesiseid tulemusi, aga ka asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika sõltub suuresti 27 liikmest koosneva Euroopa eelarvepiirangutest, ei ole selle esmane eesmärk saavutada ELis maailma kõige konkurentsivõimelisem teadmuspõhine majandus.

See on üks põhjusi, miks ei saa struktuuripoliitika valdkondi vaadelda teemade kaupa eraldatult, vaid need peavad moodustama osa terviklikust lähenemisviisist, kuhu kuuluvad ka liidu teised poliitikavaldkonnad ja liikmesriikide poliitika.

Territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta vastuvõtmine Leipzigis 24. ja 25. mail 2007 toimunud ministrite kohtumisel on oluline samm tervikliku lähenemisviisi edendamiseks. Soovitavalt peaks nimetatud dokumentides sisalduvad eesmärgid koondama eraldi tegevuskavasse, et võtta territoriaalset mõõdet paremini arvesse kogu avaliku sektori, ühenduse ja liikmesriikide poliitikas.

Territoriaalse ühtekuuluvuse kursil püsimine

Ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärk peab olema territoriaalne ühtekuuluvus, see ei või keskenduda (nagu eeldab rahaliste vahendite range suunamine) piirkondadele, kus tootlikkuse ja tööhõive kasvu potentsiaal on kõige suurem, sest nii võivad piiratud kasvupotentsiaaliga, ent samas lähenemiseesmärgi raames enam mitte abikõlblikud piirkonnad kõrvale jääda.

Neljandas aruandes antakse ülevaade territoriaalse ühtekuuluvuse seisust 27 liikmest koosnevas ELis ja täheldatakse majandustegevuse olulist koondumist pealinnadesse. Nii andsid 2004. aastal pealinnad ja nende lähiümbrus keskmiselt 32% oma riigi SKTst, samas kui seal elab 22% riigi rahvastikust. See nähtus on kõige hullem ja omab süvenemistendentsi uutes liikmesriikides.

Aruandes analüüsitakse kohaliku tasandi territoriaalseid arenguid, kus linnastumise kiirenemine häirib demograafilist tasakaalu, tekitades tugevat valglinnastumist Euroopa linnades ja maapiirkondade rahvaarvu kahanemist. Kui avaliku sektori tegevuspõhimõtted ei muutu, siis taoline territoriaalne ebavõrdsus tulevikus üha süveneb.

Euroopa asulaplaneerimise vaatlusvõrgustiku uuring „Territooriumi väljavaated"[1] on selles suhtes väga oluline.

Uuring võimaldab võrrelda kahte territoriaalse arengu mudelit pikas perspektiivis.

Esimene neist, milles juhindutakse ainult konkurentsivõimelisusest, võimaldaks saavutada kõige suuremat majanduskasvu ja uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis tooks aga kaasa suuremad keskkonna- ja sotsiaalsed kulud, mis võivad ajapikku hakata majanduslike ja sotsiaalsete saavutuste vastu töötama.

Seevastu ühtekuuluvusele suunatud mudel on piirkondade atraktiivsuse arendamise ning suurlinnadesse ja nende lähiümbrusse koondumise seisukohast hajutatum. Paljud heade tulemusnäitajatega integratsioonialad võivad esile kerkida samahästi Euroopa südames kui ka lähematel või kaugematel äärealadel.

Asjaomase detsentraliseeritud arengumudeliga kaasneb küll esimese mudeliga võrreldes väiksem, kuid geograafiliselt paremini jagunev majanduskasv, mille puhul välditakse rahvastikukonfliktide ning sotsiaalse ja keskkonnasurve koondumist piiratud alale.

Sellepärast ongi oluline suunata kulusid veelgi tõhusamalt kõikide territooriumide atraktiivsuse struktureerimise projektidesse. Ei tohi unustada, et konkurentsivõime seisukohast on Euroopa suureks eeliseks just mitmekesisus.

Tasakaalustatud ja jätkusuutlikus arengus, milles arvestatakse nõuetekohaselt kindlaks tehtud territoriaalsete vajadustega, ei saa seda arvestamata jätta. Liidu regionaalpoliitikat tuleb seega teha tihedas partnerluses piirkondliku tasandi osalejatega ning kooskõlastatult Euroopa Liidu ja riikide endi poliitikavaldkondadega. Selleks tuleks kontrollida, kas komisjoni loodud struktuur: ühenduse strateegilised suunised – riiklik strateegiline raamistik – tegevuskavad – on parem viis tegeliku mitmetasandilise valitsemissüsteemi tagamiseks ja territoriaalsete vajaduste korrektseks kindlaksmääramiseks.

ELi uued territoriaalsed väljakutsed ja eelarve

Neljandast aruandest on näha, et ELis on piirkondlikud ja piirkondadevahelised ebavõrdsused palju tuntavamad kui Ameerika Ühendriikides või Jaapanis. 12 uue liikmesriigi peaaegu üheaegne lisandumine tekitas statistikas küll mõningast segadust, kuid toime tuleb tulla suurte territoriaalsete väljakutsetega, olgu siis tegemist majandus- ja tehnoloogiaarenguga, eluks vajaliku kättesaadavusega või elukvaliteediga.

Sellele lisanduvad uued probleemid, mis lähiaastail süvenevad: linnade kasv, mis tekitab liiklusummikuid ja linnades sotsiaal-kultuurilise integreerimise küsimusi; demograafiline muutus, mis väljendub eelkõige rahvastiku vananemises; rändevood; jätkuv globaliseerumine ja kasvav nõudlus põllumajandustoodete järele; kliimamuutus, mis väljendub mõnede piirkondade suuremas haavatavuses loodusõnnetuste suhtes, ja energiahinnatõus.

Need uued väljakutsed lisavad territoriaalsesse arengusse uue mõõtme, mistõttu on hädavajalik jätkata struktuuripoliitikat ka pärast 2013. aastat. Seega on oluline mitte keskenduda üksnes uutele liikmesriikidele, kuivõrd asjaomased väljakutsed on väga olulised ka EL 15 liikmesriikide jaoks ja nõuavad Lissaboni strateegias võetust ulatuslikumat lähenemisviisi.

Lisaks tõendavad neljanda aruande järeldused ühtekuuluvuspoliitika tulevikuväljakutsete kohta, et, lisaks SKTle elaniku kohta tuleb tingimata välja töötada uued näitajad, mis kajastavad paremini iga piirkonna territooriumide tegelikkust ja ühtekuuluvuse määra kohapeal.

Ülitähtis on lülitada nimetatud uued probleemid struktuuripoliitikasse ja eraldada selle raames vajalikud vahendid, sest territoriaalse ühtekuuluvuse tase hakkab üha enam sõltuma struktuuripoliitika territoriaalsest mõjust ja sellest, mil moel viib struktuuripoliitikat ellu avalik sektor.

On huvitav märkida selliste riikide nagu Hiina ja Venemaa uut ja kasvavat tähelepanu ELi ühtekuuluvuspoliitika kui tasakaalustatud regionaalarengu tagamise vahendi suhtes.

Ühtekuuluvuspoliitika kulud moodustavad praegu umbes kolmandiku ELi eelarve kuludest ja 2008. aastal saab sellest kõige olulisem eelarvepunkt.

Hoolimata laienemisest ja uutest territoriaalsetest väljakutsetest väheneb ühtekuuluvuspoliitikale eraldatavate vahendite maht liidu SKT suhtes. Komisjoni hinnangul moodustavad ühtekuuluvusega seotud kulud 2013. aastal vaid 0,35% SKTst, mis on 1990ndate aastate alguse tase.

Teatavasti püütakse ühtekuuluvuspoliitikat riiklikule tasandile tagasi viia, mille suhtes mõned liikmesriigid on eriti tundlikud, arvestades eelkõige ühenduse poliitika arvepidamislikku lähenemisviisi. Neljas ühtekuuluvusaruanne aga näitab, et struktuuriprogrammide lisandväärtus ei piirdu ainult arvudega.

ELi eelarve seisundi kokkuvõttes 2008.–2009. aastal tuleb ühtekuuluvuspoliitikat vaadelda eelkõige selle panuse seisukohast Euroopa integratsiooni ja mitte kui lihtsat ümberjaotusvahendit, sest vastasel korral võib see ohustada Euroopa ülesehitamist.

Siinkohal avaldab raportöör heameelt mais vastu võetud territoriaalse tegevuskava üle, mis on ühtekuuluvuspoliitikale nõukogus ja igas ELi eesistujariigis poliitilise prioriteetsuse omistamiseks hädavajalik suunis.

Järeldus

Tuleviku seisukohast on enne ja eelkõige pärast 2013. aastat vaja juurutada Euroopa Liidus püsivat ja dünaamilist regionaalpoliitikat, eesmärgiga:

–      saavutada uute liikmesriikide lähenemine,

aga ka tagada kogu Euroopa territoriaalne tasakaal;

–      täiendada tõhusalt Lissaboni (ja Göteborgi) strateegiat,

aga ka tasakaalustada liigset „lissaboniseerumist”, mis põhjustaks uut ebavõrdsust;

–      toetada sektoripõhist poliitikat,

kuid ennekõike tagada liidu tegevussuundade integreeritud lähenemisviis;

–      õhutada eurooplasi osalema Euroopa Liidu ülesehitamises

ja ennetada kriisiolukordi või aidata kaasa nende lahendamisele;

–      leevendada kõige suuremaid struktuurilisi puudujääke liidus (äärepoolseimad piirkonnad, saared, mägialad, põhjapoolseimad piirkonnad jne)

ja vastata uutele suurtele väljakutsetele: kliima, energia ja säästev areng, demograafia, linnade areng jne;

–      edendada mitmetasandilist valitsemist Euroopa tasandist piirkondade tasandini välja

ja arendada piirkondade-, riikidevahelist ja piiriülest koostööd ning muuta territoriaalne ühtekuuluvus ühenduse esmatähtsaks eesmärgiks.

• [1]  „Territooriumi väljavaated 2030. aastal. Euroopa territooriumi arengumudelid”, ESPON 2006.

eelarvekomisjonI ARVAMUS (18.12.2007)

regionaalarengukomisjonile

neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta
(2007/2148(INI))

Arvamuse koostaja: Nathalie Griesbeck

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, et 5. juuli 2007. aasta seisuga olid eelmise programmiperioodi täitmata kulukohustused 92,693 miljardit eurot, millest suurem osa (enam kui 65 miljardit eurot) oli seotud eesmärgi nr 1 projektidega (üle 70% kulukohustuste assigneeringutest);

2.  märgib, et ühtekuuluvuspoliitika (ERF, Ühtekuuluvusfond ja ESF) moodustab nüüd 36% 2007.–2013. aasta finantsraamistikust, mis jooksvates hindades on 347 miljardit eurot;

3.  rõhutab, et rubriigi 1B (ühtekuuluvus) alla kuuluva poliitika teostamiseks mõeldud maksete tegemine on pikale veninud, kuigi see peaks finantsraamistiku 2007–2013 kontekstis olema Euroopa Liidu poliitiline prioriteet;

4.  avaldab kahetsust, et täitmata kulukohustused jõuavad edaspidi murettekitava tasemeni, mis võrdub kolme aasta kulukohustustega, samas kui „normaalne“ vastuvõetav lävi peaks olema kaks aastat ja on seisukohal, et kasulik oleks see suundumus peatada, pidades silmas finantsraamistiku läbivaatamist;

5.  märgib, et aastaaruandes 2006. eelarveaasta kohta (6. peatükk, punkt 6.39) teeb kontrollikoda rohkearvulist kriitikat struktuurifondide eelarve täitmise kohta, eelkõige mis puudutab olulist vigade hulka, mis ulatub vähemalt 12% eraldatud kaasfinantseerimisest;

6.  avaldab kahetsust seoses liikmesriikide ja komisjoni märkimisväärse hilinemisega programmiperioodi 2007–2013 ERFi, ESFi ja Ühtekuuluvusfondiga seotud riiklike strateegiliste raamistike ja meetmeprogrammide heakskiitmisel; on seisukohal, et see hilinemine ei peaks tooma liikmesriikidele kaasa rahaliste vahendite kaotamist, ja nõuab seetõttu komisjonilt tungivalt liikmesriikidele kogu vajaliku abi andmist; rõhutab, et rubriigi 1B tegelik täitmine 2007. aasta septembri lõpu seisuga oli 37% kulukohustuste osas ning 59% maksete osas;

7.  toob välja, et kulukohustustest vabastamise reeglist kinnipidamine on eriliselt oluline, et julgustada korraldusasutusi projekte rahastama ja kiiresti teostama; nõuab n + 2 reegli (n + 3 uutes liikmesriikides finantsraamistiku 2007–2013 kolmel esimesel aastal) põhimõttest kinnipidamist;

8.  toob välja, et viivitused struktuuripoliitika elluviimisel on osaliselt tingitud liiga rangest korrast, mistõttu tuleks kaaluda nende menetluste lihtsustamist ning kohustuste ja pädevuste selget jaotamist ELi ja liikmesriikide vahel;

9.  kordab, et liikmesriigid vastutavad fondide haldamise eest ja tuletab meelde, et 17. mai 2006. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe sisaldab sellekohast deklaratsiooni ning et soovitav oleks võtta asjakohasel poliitilisel tasandil vastu riiklik deklaratsioon ühenduse fondide ühise haldamise kohta;

10. nõuab, et komisjon ja liikmesriigid viiksid võimalikult kiiresti lõpule viimased meetmeprogrammid, millele ei ole veel heakskiitu antud;

11. palub, et komisjon asuks uut programmi kiiresti rakendama, võttes arvesse usaldusväärse finantsjuhtimise tavasid, investeeringute tasuvuse tagamise vajadust ja liikmesriikide tegelikku suutlikkust vahendeid vastu võtta; rõhutab ühtlasi liikmesriikide ja korraldusasutuste olulist rolli maksetaotluste õigeaegsel esitamisel ja nende nõuetekohasuse tagamisel;

12. tuletab meelde parlamendi ja nõukogu ühist kohustust teostada järelevalvet meetmeprogrammidele ja projektidele heakskiidu andmise üle ja kutsub komisjoni üles eraldama eelarvemenetluse käigus järelevalveks vahendeid, mida taotleti 13. juuli 2007. aasta ühisavalduses;

13. on seisukohal, et seetõttu oleks asjakohane võtta kõigi liikmesriikide jaoks kasutusele ühised kvantitatiivse ja kvalitatiivse tulemuslikkuse näitajad, ja soovitab, et töötajate tasustamist, vaesuse näitajat, elukvaliteeti, eeldatavat eluiga, konkurentsivõimet ja erinevusi pikaajalise töötuse määrades, samuti üldhuviteenuste taset piirkonniti võiks kasutada kvalitatiivsete näitajatena; palub ühenduse rahalisi vahendeid saavatel liikmesriikidel ja piirkondadel selgemalt välja tuua Euroopa Liidu roll, et kodanikud teaksid, et Euroopa Liit mõjutab suurel määral nende piirkondade arengut ja ühtekuuluvust;

14. kutsub komisjoni üles järgmistes aruannetes analüüsima, millises ulatuses on erinevad vahendid ja poliitikad, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, aidanud kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse osas saavutatud edusammudele; saavutusi ja probleeme on vaja analüüsida kõigis olulistes valdkondades, eelkõige Lissaboni strateegia osas.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	18.12.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	30 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Laima Liucija Andrikienė, Reimer Böge, Konstantinos Botopoulos, Paulo Casaca, Daniel Dăianu, Valdis Dombrovskis, Brigitte Douay, Göran Färm, Szabolcs Fazakas, Ingeborg Gräßle, Louis Grech, Nathalie Griesbeck, Catherine Guy-Quint, Jutta Haug, Ville Itälä, Anne E. Jensen, Wiesław Stefan Kuc, Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk, Nils Lundgren, Vladimír Maňka, Cătălin-Ioan Nechifor, Gérard Onesta, Margaritis Schinas, Esko Seppänen, László Surján, Gary Titley, Kyösti Virrankoski, Ralf Walter
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Michael Gahler, Marusya Ivanova Lyubcheva, Paul Rübig
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

kalanduskomisjonI ARVAMUS (23.11.2007)

regionaalarengukomisjonile

neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta
(2007/2148(INI))

Arvamuse koostaja: Pedro Guerreiro

ETTEPANEKUD

Kalanduskomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  peab kahetsusväärseks, et ELi neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta ei sisalda kalandussektorit ja Kalanduse Arendusrahastut puudutavaid andmeid ega nende eriomast hindamist;

2.  kinnitab taas ühise kalanduspoliitika tähtsust rannikukogukondade sotsiaalmajandusliku ühtekuuluvuse, kohaliku majandusarengu ja kultuuritraditsioonide edendamisel;

3.  rõhutab, et viimase 10 aasta jooksul on vähenenud kalandussektori töökohtade arv (35%), laevade arv (20%) ning väljapüük (28%), mis on toonud kaasa tõsiseid sotsiaalmajanduslikke tagajärgi ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele ja kogukondadele;

4.  tuletab meelde, et pärast ELi hiljutist laienemist sattusid teatavad piirkonnad, mis kuuluvad 1. eesmärgi alla ja milles kalandussektor on märkimisväärse tähtsusega, ebasoodsasse olukorda nn statistilise mõju tõttu, ilma et nende tõsised struktuuriprobleemid oleksid lahendatud või ebavõrdsus kaotatud;

5.  nõuab tungivalt, et ELi kalandussektori struktuuripoliitika edendaks reaalselt sektori moderniseerimist ning säästvat arengut, töökohtade säilimist, õiglast sissetulekut ning kalurite elu- ja töötingimuste parandamist;

6.  peab kahetsusväärseks, et Euroopa Kalandusfondi rahalised vahendid 27-liikmelises ELis ei erine märkimisväärselt Kalanduse Arendusrahastu eelarvest ajal, mil ELil oli 15 liiget, ning on seisukohal, et Euroopa Kalandusfondi tuleks paremini rahastada;

7.  on seisukohal, et ühise kalanduspoliitika olemasolu nõuab kalandussektori ulatuslikku ja asjakohast rahastamist ühenduse tasandil, seda eelkõige väikesemahulise rannalähedase ja traditsioonilise püügi puhul, et vastata tulemuslikult kalandussektori vajadustele ja väljakutsetele;

8.  rõhutab kalandussektori hädavajalikku panust kalurikogukondade sotsiaalmajanduslikesse tingimustesse lähenemispiirkondades ja püsivalt ebasoodsate geograafiliste või looduslike oludega piirkondades, nagu äärepoolseimad alad, aga ka vaeste kalurikogukondade sotsiaalmajanduslikesse tingimustesse jõukates piirkondades;

9.  peab kahetsusväärseks piirkondade asümmeetria ning majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste püsimist ning isegi suurenemist erinevate liikmesriikide vahel ning nende sees; rõhutab, et ELi sees suureneb praegu mõnede liikmesriikide ning piirkondade mahajäämus;

10. on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika on peamine vahend, et edendada piirkondade asümmeetria ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamist, soodustada reaalset lähenemist ning stimuleerida majanduskasvu ja tööhõivet, võimaldades muu hulgas ümber jagada ja hüvitada siseturuga seotud kulusid eelkõige vähimarenenud piirkondadele; on seega seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika ühendusepoolset rahastamist tuleb suurendada ja tagada selle nõuetekohane täitmine;

11. lükkab tagasi kõik katsed kehtestada ühtekuuluvuspoliitika raames rahaliste vahendite eraldamiseks uusi tingimusi, näiteks poliitilis-majandusliku arengu kriteeriumeid, mis piiraksid veelgi juurdepääsu sellele poliitikale, eriti lähenemispiirkondade puhul; arvab, et SKT elaniku kohta peaks jääma liidu ühtekuuluvuspoliitika raames toetuse saamise peamiseks näitajaks;

12. rõhutab ELi merenduspoliitika kavandamise kontekstis põhimõtet, et uutele prioriteetidele peaksid vastama ka uued ja suuremad finantsvahendid ning et selle tulemusena ei tohiks kannatada Euroopa Kalandusfond.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	22.11.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	25 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Alfonso Andria, Stavros Arnaoutakis, Elspeth Attwooll, Iles Braghetto, Paulo Casaca, Zdzisław Kazimierz Chmielewski, Carmen Fraga Estévez, Duarte Freitas, Ioannis Gklavakis, Alfred Gomolka, Pedro Guerreiro, Heinz Kindermann, Rosa Miguélez Ramos, Philippe Morillon, James Nicholson, Willi Piecyk, Struan Stevenson, Catherine Stihler, Margie Sudre, Daniel Varela Suanzes-Carpegna, Cornelis Visser
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Ole Christensen, Josu Ortuondo Larrea, Carl Schlyter
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Friedrich-Wilhelm Graefe zu Baringdorf

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	23.1.2008
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	49 1 3
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Alfonso Andria, Emmanouil Angelakas, Stavros Arnaoutakis, Elspeth Attwooll, Jean Marie Beaupuy, Rolf Berend, Jana Bobošíková, Victor Boştinaru, Antonio De Blasio, Bairbre De Brún, Petru Filip, Gerardo Galeote, Iratxe García Pérez, Eugenijus Gentvilas, Ambroise Guellec, Pedro Guerreiro, Marian Harkin, Jim Higgins, Filiz Hakaeva Hyusmenova, Mieczysław Edmund Janowski, Gisela Kallenbach, Tunne Kelam, Evgeni Kirilov, Constanze Angela Krehl, Jamila Madeira, Mario Mantovani, Sérgio Marques, Miroslav Mikolášik, James Nicholson, Lambert van Nistelrooij, Jan Olbrycht, Maria Petre, Pierre Pribetich, Wojciech Roszkowski, Grażyna Staniszewska, Catherine Stihler, Margie Sudre, Oldřich Vlasák, Vladimír Železný
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Peter Baco, Jan Březina, Brigitte Douay, Den Dover, Jill Evans, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Dariusz Maciej Grabowski, Mirosław Mariusz Piotrowski, Francisca Pleguezuelos Aguilar, Christa Prets, Miloslav Ransdorf, Czesław Adam Siekierski, László Surján
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Vladimir Urutchev