RAPORT Elundidoonorlus ja elundite siirdamine: poliitikameetmed ELi tasandil

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

SELETUSKIRI

õiguskomisjonI ARVAMUS (28.2.2008)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonI ARVAMUS (28.2.2008)

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

1.4.2008 - (2007/2210(INI))

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon
Raportöör: Adamos Adamou

Menetlus : 2007/2210(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A6-0090/2008

Esitatud tekstid :

A6-0090/2008

Arutelud :

PV 21/04/2008 - 18
CRE 21/04/2008 - 18

Hääletused :

PV 22/04/2008 - 5.6
CRE 22/04/2008 - 5.6
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0130

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
õiguskomisjonI ARVAMUS
kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

elundidoonorluse ja elundite siirdamise kohta: poliitikameetmed ELi tasandil

(2007/2210(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 152 lõike 4 punkti a;

– võttes arvesse komisjoni teatist „Elundidoonorlus ja elundite siirdamine: poliitikameetmed ELi tasandil” (KOM (2007)0275) ja teatisele lisatud komisjoni talituste töödokumenti mõju hindamise kohta (SEK(2007)0705);

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/23/EÜ inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta[1];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta[2];

- võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris[3];

- võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiivi 2001/20/EÜ liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta, mis käsitlevad hea kliinilise tava rakendamist inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilistes uuringutes[4];

– võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni elundite siirdamise alaseid juhtpõhimõtteid;

– võttes arvesse Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni ning selle lisaprotokolli inimelundite ja -kudede siirdamise kohta;

– võttes arvesse Euroopa Nõukogu 1999. aasta aruannet „Elundite puudusega tegelemine. Elundidoonorluse praegune olukord ja strateegiad selle parandamiseks”;

– võttes arvesse Euroopa Nõukogu aruannet „Elundite, kudede ja rakkude ohutuse ning kvaliteedi tagamise juhis”[5];

– võttes arvesse esimese ühenduse tasandil toimunud elundidoonorlust ja elundite siirdamist käsitlenud riiklike ekspertide kohtumise dokumenti SANCO C6 EFZ/gsc D (2007) 360346, 13. september 2007;

– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

– võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning õiguskomisjoni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A6‑0090/2008),

A. arvestades, et elundite siirdamise vajadus Euroopas on suurenenud pidevalt ja kiiremini kui annetatud elundite arv; arvestades, et Euroopas on üle 60 000 siirdamist vajava patsiendi ootenimekirjades ning paljud patsiendid surevad elundite kroonilise nappuse tõttu; arvestades, et doonorite arvu suurenemine ei too kaasa ootenimekirjade lühenemist;

B. arvestades, et elundikaubandus, elundite kaubaks muutmine ja organiturism arenevad kiiresti ning see on vastuolus inimväärikuse austamise põhimõttega; arvestades, et elundite puuduse ja elunditega kauplemise vahel valitseb seos ning on vaja rohkem elundikaubandust käsitlevaid andmeid;

C. arvestades, et kaubanduslikel alustel toimuva ebaseadusliku elundisiirdamise korral eiratakse tihti ohutusnõudeid ning see võib elundidoonori ja retsipiendi elu ohtu seada;

D. arvestades, et neli liikmesriiki ei ole endiselt ratifitseerinud rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni, viis liikmesriiki ei ole ratifitseerinud selle täiendavat protokolli, mis käsitleb inimestega, eelkõige naiste ja lastega kauplemise takistamist, sellise kauplemise vastu võitlemist ja selle eest karistamist („Palermo protokoll”), ning üheksa liikmesriiki ei ole ratifitseerinud ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli laste müügi, lasteprostitutsiooni ja -pornograafia kohta;

E. arvestades, et ehkki praeguste arvestuste kohaselt esineb elundikaubandust võrreldes teiste salakaubanduse liikidega suhteliselt vähe, muutub elundite ja kudedega kauplemine järjest enam ülemaailmseks probleemiks, kaubeldakse nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt ning nõudlus suurendab seda (Euroopas hinnanguliselt 150–250 juhtumit aastas);

F. arvestades, et elundite ja kudedega kauplemine on inimkaubanduse üks vorme, millega kaasnevad tõsised põhiliste inimõiguste, eelkõige inimväärikuse ja füüsilise puutumatuse rikkumised, ning see võib õõnestada kodanike usaldust seadusliku siirdamissüsteemi vastu, mis võib kaasa tuua vabatahtlikult annetatud elundite ja kudede veelgi suurema puuduse;

G. arvestades, et kvaliteet, ohutus, tõhusus ja läbipaistvus on väga olulised, kui ühiskond soovib elundisiirdamisest kui ühest ravivormist täit kasu saada;

H. arvestades, et elundite siirdamine on ainus kättesaadav ravimeetod selliste elundite nagu maksa, kopsude ja südame lõppjärgus puudulikkuse korral ning kõige kulutasuvam lõppjärgus neerupuudulikkuse ravimeetod; arvestades, et elundite siirdamine annab võimaluse päästa elusid ja pakkuda paremat elukvaliteeti;

I. arvestades, et liikmesriikide siseselt ja liikmesriikide vahel esinevad olulised erinevused elundisiirdamise määra, elundite allikate (elus- või surnud doonor) ning isegi elundidoonorluse ja elundite siirdamise kvaliteedi- ja minimaalsete ohutusnõuete osas, samuti erineb riigiti organisatsiooniline korraldus ning see põhjustab normide ebaühtlust ELis;

J. arvestades liikmesriikide erinevaid õiguslikke raamistikke (annetamiseks nõusoleku andmine, sellest keeldumine) ning eri liikmesriikide kogemusi, mis näitavad, et õigussüsteemi mõju doonorite arvule on üsna piiratud;

K. arvestades, et elundite siirdamise alternatiiv on sageli intensiivravi, mis on ebameeldiv patsiendile ning koormav tervishoiusüsteemile, patsiendi perele ja hooldajatele;

L. arvestades, et elundidoonorlus ja elundite siirdamine on tundlikud ja keerulised küsimused, mis ei hõlma mitte üksnes meditsiinilisi, vaid ka õiguslikke ja eetilisi aspekte ja mis vajavad arenguks kodanikuühiskonna täielikku osalust;

M. arvestades, et elundite kasutamisega ravis kaasneb nakkushaiguste ja muude haiguste leviku oht;

N. arvestades, et liikmesriikide vahel vahetatakse juba arvukalt elundeid ja olemas on erinevad Euroopa organivahetusorganisatsioonid (nt Scandiatransplant, Eurotransplant) ;

O. arvestades, et olemasolevad kogemused (nt Hispaania mudel, Belgia projekt GIFT, DOPKI, Alliance-O) on andnud positiivseid tulemusi ja neid tuleks arvesse võtta;

P. arvestades, et üldsuse teadlikkuse tõstmisel, konkreetse ja positiivse teabe levitamisel ning elukutseliste töötajate täiendkoolitamisel ja suhtlemisoskuse parandamisel on oluline roll elundite annetamise valmiduse suurendamisel,

1. väljendab heameelt komisjoni teatise „Elundidoonorlus ja elundite siirdamine: poliitikameetmed ELi tasandil” üle, milles esitatakse väga väärtuslik kolme samba lähenemisviis;

ÕIGUSAKT

2. ootab komisjonilt direktiivi ettepanekut elundite annetamise, hankimise, uurimise, säilitamise, transportimise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusnõuete kehtestamise kohta ELis ning nende nõuete täitmiseks vajalike vahendite kohta; rõhutab siiski, et tulevane õiguslik raamistik ei tohiks tekitada liikmesriikidele või teenuseosutajatele täiendavat halduskoormust ega ohustada olemasolevate heade tavade või konkreetse liikmesriigi olukorrale ja tingimustele kohandatud tavade kasutamist ega sisaldada nõudeid, mis võiksid põhjustada võimalike ja praeguste doonorite arvu vähenemist;

3. juhib tähelepanu asjaolule, et uus õigusakt peaks täiendama ja tugevdama liikmesriikide jõupingutusi saavutada toimiv ja tõhus koordineerimismeetod, ilma et see takistaks rangemate meetmete kehtestamist või säilitamist;

4. rõhutab, et direktiivis tuleks arvesse võtta arstiteaduse edusamme;

LIIKMESRIIKIDEVAHELINE KOOSTÖÖ

5. väljendab muret asjaolu pärast, et siirdamiseks saadaolevatest elunditest ei jätku patsientide vajaduste rahuldamiseks; peab elundite siirdamisel ELi liikmesriikide peamiseks väljakutseks elundite (ja doonorite) puuduse vähendamist; tuletab meelde, et praegu on Euroopas ootenimekirjades tuhanded patsiendid, kelle suremuse tase on märkimisväärne;

6. märgib, et elundite jaotamine peaks põhinema asjaolul, kas patsient on meditsiinilisest aspektist võimeline elundit omaks võtma; on seisukohal, et puude tõttu diskrimineerimist, millel ei ole vähimatki seost patsiendi väljavaadetega elundit omaks võtta, ei tohiks sallida;

7. juhib tähelepanu asjaolule, et elundidoonorlus on kingitus; rõhutab seepärast, et kuigi lahenduse otsimine tõsisele elundite puudusele Euroopas on äärmiselt tähtis, tuleb austada ja kaitsta ka vabatahtlikku valikut elundit annetada või sellest keelduda;

8. võtab teadmiseks suured erinevused elundite päritoluallikate osas (surnud või elusdoonorilt) ELis, suured erinevused liikmesriikide edusammudes oma doonorireservi suurendamisel, liikmesriikidevahelised erinevused kvaliteedi- ja ohutusnõuete ning elundidoonorluse, elundite siirdamise organisatsioonilise korralduse osas ning erinevused tervishoiutöötajate ja parameedikute hariduses ja koolituses; on seisukohal, et erinevused võivad olla osaliselt tingitud majanduslike, struktuuriliste, halduslike, kultuuriliste, eetiliste, usuliste, ajalooliste, sotsiaalsete ja õiguslike tegurite koostoimest, kuigi kriitilise tähtsusega teguriks näib olevat viis, kuidas elundidoonorlus ja elundite siirdamine on korraldatud;

9. on sügavalt veendunud märkimisväärse potentsiaali olemasolus ELi liikmesriikide vaheliste kogemuste jagamiseks, mille abil saab suurendada elundidoonorite hulka ja võrdsustada juurdepääsu elundite siirdamisele Euroopas; ootab seepärast komisjoni tegevuskava liikmesriikidevahelise tõhustatud koostöö kohta, et:

· suurendada elundite kättesaadavust;

· edendada siirdamissüsteemide tõhusust ja suurendada neile juurdepääsu;

· tõsta üldsuse teadlikkust;

· tagada elundite kvaliteet ja ohutus;

10. rõhutab seetõttu, et hästi struktureeritud operatiivsüsteemide loomine ja edukate mudelite edendamine liikmesriikides ja nende vahel ning vajaduse korral ka rahvusvaheliselt on ülimalt oluline; teeb ettepaneku, et operatiivsüsteemid peaksid ühendama asjakohase õigusliku raamistiku, tehnilise ja logistilise infrastruktuuri, psühholoogilise ja organisatsioonilise toe ning piisava organisatsioonilise struktuuri haigla ja haiglaülesel tasandil koos kõrgelt kvalifitseeritud töötajatega, mis põhineb täpselt sätestatud jälgitavuse põhimõttel ning õiglasel, tõhusal ja võrdsel elundite jaotamisel ning siirdamissüsteemide kättesaadavusel;

ELUNDITE KÄTTESAADAVUSE PARANDAMINE

11. juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid vastutavad oma õigusliku mudeli eest; võtab teadmiseks, et ELis eksisteerib kaks mudelit, millel on erinevaid variante; peab õigussüsteemide kohandamist või ühtlustamist ebavajalikuks; kutsub liikmesriike üles tooma oma õigusaktidesse sisse võimaluse määrata seaduslik esindaja, kes saab pärast inimese surma teha otsuse elundidoonorluse kohta;

12. kutsub liikmesriike üles saavutama surmajärgse elundidoonorluse potentsiaali täieliku realiseerimise; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid investeeriksid maksimaalselt oma korraldussüsteemide parandamisse:

· meditsiinitöötajate ja parameedikute teadlikkuse tõstmise, koolituse ja täiendõppe abil;

· toetades haiglaid rahaliselt, et nad määraksid haiglasiseselt siirdamist koordineerivad isikud (intensiivraviosakondades töötavad arstid, keda toetab meditsiinitöötajate rühm); koordinaatori ülesanne oleks teha aktiivselt kindlaks võimalikud doonorid ja võtta ühendust nende perekonnaga;

· rakendades kvaliteedi parandamise programme kõigis Euroopa haiglates või haiglate ühendustes, kus on selgeid märke elundidoonorluse potentsiaalist;

13. palub liikmesriikidel elundite kättesaadavuse suurendamiseks hinnata laiendatud doonorireservist (vanemad doonorid, teatavate haigustega doonorid) pärit elundite kasutamist, võttes arvesse kvaliteedi ja ohutusega seotud aspekte;

14. on seisukohal, et siirdamiseks võib kasutada ka suboptimaalse sobivusega elundeid; siirdamisrühma ülesanne oleks patsiendi ja/või tema perekonnaga konsulteerides teha riskide ja kasu analüüsi põhjal otsus elundi kasutamise kohta konkreetse patsiendi puhul;

15. märgib samuti, et elundite kiire kindlakstegemise tagamiseks on tähtis julgustada elundidoonorluseks ebasobivaid isikuid kandma endaga kaasas sellekohast kaarti;

16. palub elusdoonorite elundiannetust lubavatel liikmesriikidel võtta arvesse kvaliteedi ja ohutusega seotud aspekte; rõhutab siiski, et elusdoonorite elundiannetust tuleks käsitleda surmajärgset doonorlust täiendava võimalusena;

17. tunnistab, et laiendatud doonorireservi puhul võib arstidele probleeme tekitada elundite äratõukereaktsiooni suurem tõenäosus ja siirdatud elundi funktsiooni järkjärguline langus, ning palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel toetada elundi äratõukereaktsiooni vältimise ja ravimeetodeid, nii et arstid saaksid laiendatud doonorireservi kindlustundega kasutada;

18. tunnistab, et biotehnoloogia pakub juba võimalusi siirdatud elundite äratõukereaktsiooni ohu vastu, näiteks ravi abil, mis alandab äratõukereaktsiooni esinemissagedust ning mis omakorda toetab rohkemate elundite kättesaadavust, sest arstid suudavad äratõukereaktsiooni ravida või seda isegi vältida; väidab, et nii saab toetada doonorireservi laiendamist, vähendades laiendatud elundiprogrammidega seotud ohte;

19. palub liikmesriikidel tühistada enne 2010. aasta jaanuari õigusaktid, mis lubavad doonorelundid kasutada vaid asjaomases riigis;

20. palub liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid elundite siirdamisega tegelevate kirurgide hariduse ja koolituse, meeskonnatöö ja tasustamise valdkonnas;

21. rõhutab, kui tähtis on finantseerida elundite hanget ja siirdamist eraldi eelarverealt, et haiglad ei loobuks siirdamisest;

22. rõhutab, et on vaja tagada elundidoonorluse jäämine rangelt mittetulunduslikuks tegevuseks;

23. toetab meetmeid, mille eesmärk on kaitsta elusdoonoreid nii meditsiinilisest kui ka psühholoogilisest ja sotsiaalsest aspektist ning tagada, et elundeid annetatakse omakasupüüdmatult ja vabatahtlikult, välistades doonorite ja retsipientide vahelised maksed, kusjuures ainus tasu on üksnes doonorlusega seotud kulude ja ebamugavuste hüvitamine; palub liikmesriikidel tagada anonüümsuse kaitse surnud doonoritel ja elusdoonoritel, kes ei ole retsipiendiga geneetiliselt või emotsionaalselt soetud, ning tingimusel, et siseriiklikud õigusaktid lubavad sellist elundite annetamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid määraksid kindlaks tingimused, mille puhul võib hüvitist maksta;

24. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu või kohaldaksid jätkuvalt rangeid õigusnorme seoses siirdamisega elusdoonoritelt, kes ei ole sugulased, et muuta süsteem läbipaistvaks ning välistada ebaseadusliku elundite müümise või doonorile surve avaldamise võimalus; järelikult saaksid elusdoonorid, kes ei ole sugulased, loovutada elundeid üksnes siseriiklikus õiguses määratletud tingimustel ning vastava sõltumatu organi antud loal;

25. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et elusdoonoreid ei diskrimineeritaks, eelkõige kindlustussüsteemide poolt;

26. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid elusdoonorite sotsiaalkindlustuskulude hüvitamise;

27. on seisukohal, et tulevikus – tingimusel, et tagatakse jälgitavus – võib biotehnoloogia pakkuda teadlastele võimalusi kasvatada elundeid olemasolevatest kudedest ja rakkudest, kas patsiendi enda või koedoonori kudedest; palub komisjonil edendada kõnealuse valdkonna teadusuuringuid, mida sageli viivad läbi Euroopa arenevad väikesed ja keskmise suurusega biotehnoloogiaettevõtted liikmesriikide poolt ja põhiõiguste hartas ning Euroopa Nõukogu biomeditsiini konventsioonis kehtestatud kultuurilises ja eetilises raamistikus;

SIIRDAMISSÜSTEEMIDE TÕHUSUS JA NENDELE JUURDEPÄÄS

28. võtab teadmiseks, et ehkki mitmed liikmesriigid on kehtestanud siirdamistoimingute kohustusliku registreerimise nõude ja olemas on ka mõned vabatahtlikud registrid, puudub erinevate siirdamisliikide ja nende tulemuste kohta andmete kogumise kõikehõlmav süsteem; soovitab tungivalt luua elusdoonorite, siirdatud elundiga patsientide ja siirdamisprotseduuride riiklikud järelevalveregistrid; juhib tähelepanu asjaolule, et neid registreid tuleb korrapäraselt ajakohastada; rõhutab andmete võrreldavuse olulisust ELi liikmesriikides;

29. palub komisjonil anda liikmesriikidele registreerimise osas teatud juhiseid, mille eesmärk on tagada, et registreeritud isik esitab kindlaksmääratud teabe oma haigusloo kohta, ning kindlustada doonori elundite kvaliteet ja ohutus, kuna registreerimine ei ole üksnes lihtne nime registreerimise toiming, vaid sellel on tagajärjed nii doonorile kui ka retsipiendile;

30. kutsub komisjoni üles hõlbustama elundite annetamise ja siirdamise raames elundidoonorluse ohutuse, kvaliteedi ja tõhususe peamiste tehniliste ning eetiliste standardite väljatöötamist, mida liikmesriigid saaksid näidisena kasutada; palub komisjonil luua ELi mehhanism, mis edendaks liikmesriikide vahel elundidoonorluse ja elundite siirdamisega seotud koordineerimistegevusi;

31. on seisukohal, et ELi liikmesriikide vahelisest koostööst saadav täiendav kasu, mida komisjoni teatises pole piisavalt rõhutatud, seisneb ELi liikmesriikide vahel elundite jagamise potentsiaalses väärtuses meditsiiniliste ja tehniliste võimaluste seisukohast, võttes samas arvesse selliste vahetuste geograafilisi piiranguid ja võimalikke mõjusid elundi elujõulisusele; rõhutab selles osas rahvusvaheliste süsteemide abil saadud häid tulemusi; on veendunud, et elundite jagamisest võib väga suurt kasu olla eelkõige keerukate siirdamisprotseduuride korral (nt väga kõrge tundlikkusega või erakorralised patsiendid ning eriliste terviseprobleemidega patsiendid, kelle jaoks on raske leida sobivat doonorit);

32. kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega viima läbi uuringu kõikide küsimuste kohta, mis puudutavad elundite siirdamist mitte-ELi elanikele ELi liikmesriikides, ning töötama välja käitumisjuhise, mis sisaldab eeskirju ja tingimusi, mille alusel võib surnud ELi doonorite annetatud elundeid siirdada mitte-ELi elanikele;

33. rõhutab, et hea koostöö tervishoiutöötajate ja vastutavate ametnike vahel on vajalik ja annab lisandväärtust; palub komisjonil soodustada liikmesriikide riiklike elundisiirdamisorganisatsioonide liitumist, et teha koostööd õiguslikul, eetilisel ja tehnilisel tasandil; tunnistab, et elundite siirdamisega seotud tervishoiuteenuste puhul esineb olukordi, mida piiratud doonorireserviga riigid ei suuda asjakohaselt lahendada; usub, et eelkõige väikestel liikmesriikidel oleks Euroopa koostööst palju kasu;

34. nõuab Euroopa doonorikaardi kasutuselevõttu, mis on täienduseks olemasolevatele riiklikele süsteemidele;

35. on seisukohal, et rahvusvaheline koostöö elundite kättesaadavuse ja ohutuse edendamiseks on soovitav; juhib tähelepanu asjaolule, et sel otstarbel oleks kasulik koostada parimate meditsiinitavade, diagnostikameetodite ja elundite säilitamise üldeeskirjad; palub liikmesriikidel kõnealust koostööd aktiivselt edendada ja kohaldada nimetatud üldeeskirjade süsteemi;

ÜLDSUSE TEADLIKKUSE TÕSTMINE

36. rõhutab elundidoonorluse ja elundite siirdamise valdkonnas üldsuse teadlikkuse suurendamise tähtsust, sest see hõlbustab elundidoonorite väljaselgitamist ja seega elundite kättesaadavust; kutsub seepärast komisjoni, liikmesriike ja kodanikuühiskonda üles struktuuriliselt edendama elundidoonorluse propageerimist, sealhulgas koolinoorte seas; soovitab selleks kasutada tuntud isikute (nt sportlaste) kaasabi ja koolitusprogramme;

37. juhib tähelepanu asjaolule, et teavet elundidoonorluse ja elundite siirdamise kohta tuleks anda läbipaistval, erapooletul ja objektiivsel viisil, käsitledes elundidoonorluse kõiki aspekte, st doonorlus võib hõlmata mitme elundi ning samuti kudede annetamist;

38. rõhutab, et vaba valikut elundit annetada või sellest keelduda tuleb austada ning elundidoonorlust tuleb käsitada kui kingitust ühelt inimeselt teisele; juhib tähelepanu asjaolule, et eespool öeldu peab kajastuma keelekasutuses, milles tuleks vältida majandusterminoloogia kasutamist, mis viib mõttele, et elundeid võiks käsitada siseturu kaubana;

39. kutsub komisjoni üles kaaluma olemasoleva Euroopa elundidoonorluse veebilehe www.eurodonor.org (ja/või www.eurocet.org), samuti Maailma Terviseorganisatsiooni veebilehe (www.transplant-observatory.org) edasiarendamist ja laiendamist kõikidele ELi liikmesriikidele ning ametlikele keeltele eesmärgiga anda kogu asjakohane teave ja asjakohased andmed elundidoonorluse ja siirdamise kohta;

40. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles propageerima ülemaailmset doonorite päeva ning soovitab viia läbi häid tulemusi ja elundite siirdamise olulisust rõhutavaid tegevusi;

41. on veendunud, et väga tõhus viis elundite kättesaadavuse suurendamiseks on pakkuda üldsusele rohkem teavet ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil; kutsub komisjoni, liikmesriike ja kodanikuühiskonna organisatsioone, kirikuid, usu- ja humanistlikke ringkondi osalema kõnealustes jõupingutustes ja tõstma üldsuse teadlikkust elundidoonorluse võimalustest, arvestades seejuures iga liikmesriigi kultuurilist eripära; rõhutab registreeritud doonorite olulist rolli elundidoonorluse propageerimisel pereliikmete ja sõprade hulgas, mis innustab neid doonoriks hakkama;

42. tunnistab, et tähtis on parandada tervishoiutöötajate suhtlemisoskust, näiteks teavitamisjuhiste väljatöötamisega; rõhutab, et teabevahetuses on vaja professionaalset suhtumist ning samuti kõnesoleva valdkonna asjatundjate abi; erilist tähelepanu tuleks kõige vastuolulisemate teemadega tegelemisel pöörata nii sõnumi sisule kui ka selle edastamise parimatele viisidele; rõhutab massiteabevahendite esindajatega toimuvate korrapäraste kohtumiste tähtsust elundite siirdamise heade tulemuste ja olulisuse propageerimisel;

43. pooldab ühel telefoninumbril töötava elundite siirdamise teabeliini loomist, mida haldavad riiklikud elundisiirdamisorganisatsioonid, kui need on olemas, ning millel annavad ööpäevaringselt vastuseid vastava koolituse saanud kogenud asjatundjad, kes suudavad kiiresti anda asjakohast ja täpset (meditsiinilist, õiguslikku) teavet kõikidele asjaomastele pooltele;

44. palub komisjonil toetada elundidoonorluse ja elundite siirdamisega seotud piiriüleseid teadusuuringuid, et käsitleda rahvusliku päritolu, päritoluriigi, religiooni, haridustaseme ja sotsiaal-majandusliku kuuluvuse mõju otsusele elundeid annetada; palub komisjonil ja liikmesriikidel teadusuuringute tulemusi kiiresti levitada, et informeerida üldsust ja kummutada väärkujutelmi;

KVALITEEDI JA OHUTUSE PARANDAMINE

45. tunnistab, et eluliselt tähtis on tagada elundidoonorluse ja elundite siirdamise kvaliteet ja ohutus; juhib tähelepanu asjaolule, et see vähendaks siirdamisega seotud ohte ja seetõttu ka kahjulikke mõjusid; tunnistab, et kvaliteedi ja ohutuse tagamise meetmetel võib olla mõju elundite kättesaadavusele ja vastupidi; palub komisjonil aidata liikmesriikidel suurendada oma suutlikkust töötada välja kvaliteedi- ja ohutusalaseid siseriiklikke õigusakte nii, et see ei mõjutaks negatiivselt siirdatavate elundite kättesaadavust;

46. tunnistab, et siirdamis- ja annetamisjärgseid tulemusi tuleb jälgida ja hinnata; rõhutab, et riikide tulemuste optimaalse võrreldavuse saavutamiseks tuleb edendada ühtseid andmete analüüsimise meetodeid, tuginedes liikmesriikides praegu kasutatavatele parimatele tavadele;

47. palub liikmesriikidel pikendada siirdatud elundiga patsientide jälgimisaega (üheksalt kuni kaheteistkümnelt kuult) mitme aastani ja eelistatavalt niikaua, kuni patsient elab ja/või transplantaat veel funktsioneerib;

48. kutsub komisjoni üles eraldama seitsmenda raamprogrammi raames rahalisi vahendeid teadusuuringute edendamiseks paremate ja tundlikumate diagnostikameetodite väljatöötamiseks, mille abil saaks avastada varakult ja tõhusalt ohtlikke haigusseisundeid, nagu HIV/AIDS, hepatiit jm, sest elundite siirdamise tähtis aspekt on tagada ohutus erinevate doonori elundites olevate kahjulike tegurite ja haigusetekitajate eest;

ELUNDIKAUBANDUS

49. juhib tähelepanu asjaolule, et elundite puuduse ja elunditega kauplemise vahel valitseb seos, mis kahjustab elundite vabatahtliku ja tasuta annetamise süsteemi usaldusväärsust; rõhutab, et igasugune elundite kaubanduslikul eesmärgil kasutamine on ebaeetiline ja kokkusobimatu põhiliste inimväärtustega; rõhutab, et elundidoonorlus raha saamise eesmärgil muudab kingitud elundi tavaliseks kaubaks, mis kahjustab inimväärikust ja on vastuolus inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni artikliga 21 ning on ELi põhiõiguste harta artikli 3 lõike 2 kohaselt keelatud;

50. palub komisjonil suhetes kolmandate riikidega võidelda elundite ja kudedega kauplemise vastu, mis tuleks, nagu ka alaealiste, vaimse puudega isikute või hukatud vangide elundite ja kudede siirdamine, keelustada kogu maailmas; kutsub komisjoni ja liikmesriike tõstma rahvusvahelise üldsuse teadlikkust selles küsimuses;

51. on seisukohal, et elundikaubanduse vastu võitlemine maailma vaesemates osades nõuab pikaajalise strateegia vastuvõtmist, et kaotada selliste tavade põhjuseks olev sotsiaalne ebavõrdsus; rõhutab, et elundite müümise vastu võitlemiseks (eriti arengumaades) tuleks kehtestada jälgitavuse mehhanismid, et hoida ära selliste elundite toomine Euroopa Liitu;

52. kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma meetmeid organiturismi ärahoidmiseks, koostades juhised kõige vaesemate ja haavatavamate elundidoonorite kaitseks, et nad ei satuks elundikaubanduse ohvriks, ning võttes meetmeid, mis suurendavad seaduslikult hangitud elundite kättesaadavust, ning vahetades ootenimekirjadesse registreeritute andmeid organivahetusorganisatsioonide kaudu, et vältida mitmekordset nimekirjadesse kandmist; palub komisjonil edendada õigusel, vabadusel ja turvalisusel rajaneva ala kaudu ühist lähenemisviisi, mille eesmärk on koguda teavet elundikaubandust käsitlevate riiklike õigusaktide kohta ning teha kindlaks peamised probleemid ja võimalikud lahendused; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et tuleb luua inimpäritolu materjali jälgitavuse ja sellekohase aruandluse süsteem;

53. nõuab tungivalt, et liikmesriigid muudaksid vajaduse korral karistusseadustikku tagamaks, et elundikaubanduse eest vastutavad isikud, sealhulgas elundikaubandusest pärit elundite siirdamisega seotud meditsiinipersonal saaks piisava karistuse, ent püüdes samas igakülgselt hoiatada võimalikke retsipiente, et nad ei otsiks elundikaubandusest saadud elundeid ja kudesid; sellega peaks kaasnema kriminaalvastutuse kohaldamise võimalus Euroopa Liidu kodanike suhtes, kes on elundeid ostnud liidus või väljaspool seda;

54. kutsub liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et takistada tervishoiutöötajatel elundite ja kudedega kauplemise hõlbustamist (nt viia patsient kokku välismaise siirdamisteenistusega, mis võib olla seotud elundikaubandusega) ning takistada tervisekindlustuse süsteemidel elunditega kauplemise otsest või kaudset hõlbustamist, näiteks hüvitades ebaseaduslikult saadud elundi siirdamisega seotud kulud;

55. on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tagama oma õiguskaitseasutuste töötajate ja meditsiinipersonali elundikaubanduse alase koolituse, et igast teadaolevast juhtumist teatataks politseile;

56. palub, et liikmeriigid kirjutaksid alla, ratifitseeriksid ja rakendaksid Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastaste meetmete konventsiooni ja Palermo protokolli, kui nad seda veel teinud ei ole;

57. palub komisjonil ja Europolil parandada järelevalvet elundikaubanduse juhtumite üle;

58. palub, et komisjon ja nõukogu ajakohastaksid inimkaubanduse vastast võitlust käsitlevat tegevuskava ning lisaksid sellesse elundikaubanduse vastase võitluse tegevuskava, et võimaldada asjaomaste ametiasutuste tihedamat koostööd;

59. nõuab samuti, et tegevuskavas oleks ära toodud täpsed ja kontrollitud andmed ebaseaduslikult kaubeldavate elundite koguse, liigi ja päritolu kohta;

0 0

60. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Maailma Terviseorganisatsioonile, Euroopa Nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele

[1] ELT L 102, 7.4.2004, lk 48.
[2] EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.
[3] EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.
[4] EÜT L 121, 1.5.2001, lk 34.
[5] Teine väljaanne, 2004.

Elundite siirdamine tähendab inimelundite kasutamist raviks, mille puhul mittetoimiv elund asendatakse teise, doonorilt pärineva elundiga. Juhul kui võetakse asjakohaseid järelmeetmeid, võib edukas elundisiirdamine anda tagasi täisväärtusliku ja terve elu paljudeks aastateks inimestele, kes vastasel korral vajaksid intensiivravi, mis on patsientidele ebameeldiv ning sageli koormaks mitte üksnes liikmesriikide tervishoiusüsteemidele, vaid ka patsiendi perekonnale ja hooldajatele.

Ehkki inimelundite kasutamine siirdamiseks on ELis viimaste aastakümnete jooksul pidevalt kasvanud, on elundisiirdamist vajavate inimeste arv suurem kui siirdamiseks saadaolevate elundite arv. Praegu on Lääne-Euroopas ootenimekirjades ligikaudu 40 000 patsienti. Suremus ulatub südame-, maksa- ja kopsusiirdamist oodates tavaliselt 15–30%ni.

Kvaliteet ja ohutus

Elundite kasutamine ravis toob kaasa ohu, et retsipiendile võidakse edasi anda haigusi. Ohuks ei ole mitte üksnes nakkushaiguste (viirus-, bakteriaalsed ja seennakkused, HIV, B- ja C-hepatiidi viirus), vaid ka pahaloomuliste haiguste, näiteks erinevate vähivormide edasiandmine.

Retsipienti ohustavate tegurite vähendamiseks on oluline doonoreid uurida ning määrata nende elundite puhul kindlaks haiguste edasiandmise riski olemasolu või puudumine. Doonori ohutuse standardtaseme määramiseks tuleb teha teatud minimaalne arv uuringuid. Kuid käesoleval ajal puudub liikmesriikide vahel kõnealuste uuringute suhtes üksmeel.

Potentsiaalsete doonorite siirdamiseelne hindamine on oluline etapp elundite usaldusväärsel siirdamisel. Teisisõnu, doonori sobivus on elundidoonorluse oluline eeltingimus. Peamisteks eesmärkideks on doonori mittesobivuse tingimuste kindlakstegemine ning võimalike siirdamiseelsete nakkuste kindlakstegemine ja riskitaseme määramine, et teha kindlaks siirdamisjärgsete mõjude vältimise strateegiad. Elusdoonori ja surnud doonori hindamise erinevused põhinevad suuresti hindamisest erineval ajahetkel. Elusdoonori puhul on võimalik aktiivset nakkust ravida ja siirdamist edasi lükata, kuni nakkus on möödunud. Seevastu surnud doonori puhul on hindamiseks tavaliselt aega vaid mõni tund. Doonori sobivuse kriteeriumid tuleb kindlaks määrata vastavalt olemasolevatele heakskiidetud meditsiinilistele standarditele. Samuti on vajalik siirdamisjärgsete patsientide pikaajaline järelravi ja jälgimine, et hinnata patsientide ravi parimaid tulemusi. Siirdamisjärgsete tulemuste jälgimine ja hindamine on äärmiselt oluline ja seda tuleks seetõttu teha ühiste meetodite alusel, mis tagaksid maksimaalsed tervishoiu- ja ohutusstandardid kõikides liikmesriikides.

Praegu tehakse siirdamisjärgset järelevalvet üksnes 9–12 siirdamisjärgse kuu jooksul. Siirdamistulemuste jälgimist tuleks pikendada mitme aastani, et saada tulemuste parim hindamine nii kliinilisest kui ka majanduslikust seisukohast.

Elundite puudus

Elundidoonorite tõsine puudus on endiselt peamine küsimus, millega ELi liikmesriigid elundisiirdamise puhul kokku puutuvad. Ootenimekirjade pikenemine on tõsine probleem. Üle 40 000 patsiendi ootab praegu Lääne-Euroopas neerusiirdamist. Ootenimekirjad on pikenenud kõigis ELi riikides ja ka ülejäänud maailmas. Vaatamata sellele, et doonorite arv on pidevalt kasvanud, on ootenimekirju ja ootenimekirjas viibimise aega väga raske lühendada.

Tulemusliku süsteemi loomine isikute kindlakstegemiseks, kes võiksid pärast oma surma saada elundidoonoriks, kui on täidetud liikmesriigis kehtivad kohustuslikud nõusolekut käsitlevad nõuded, on elundite puuduse leevendamise võtmeelement. Elundi sobivuse hindamine on mitmeetapiline toiming, mille käigus a) määratakse kindlaks nakkushaiguste ja neoplastiliste haiguste edasiandmise ohu vastuvõetav või mittevastuvõetav tase ja b) määratakse kindlaks riskihindamise protsessi praktilised sammud, kaaludes iga üksikjuhu puhul nakkushaigust, retsipiendi konkreetset seisundit seoses nakkushaigusega, olemasolevaid haiguse vältimise võimalusi ja haiguse ravi.

Teine oluline võimalus doonorireservi laiendamiseks on elusdoonorite poolt omakasupüüdmatu elundite annetamise kaalumine. Elundisiirdamist ootavate patsientide haigestumus ja suremus nõuavad nende potentsiaalsete doonorite hoolikat kaalumist, keda tavaliselt ideaalseks doonorikandidaadiks pidada ei saa; seda kutsutakse laiendatud doonorireserviks (nt ühelt HIV-positiivselt patsiendilt teistele HIV-positiivsetele patsientidele elundite siirdamise lubamine). Kui doonorireservi nii laiendatakse, tekitab arstidele probleeme elundite äratõukereaktsiooni suurem tõenäosus ja siiratud elundi funktsiooni järkjärguline langus. Eluliselt tähtis on toetada elundi äratõukereaktsiooni vältimise ja leevendamise meetodeid, nii et arstid saaksid laiendatud doonorireservi kindlustundega kasutada. Potentsiaalsete doonorite kindlakstegemise eest vastutavate tervishoiutöötajate koolitamine ja värbamine on samuti kasulikuks osutunud ja seda tuleb julgustada seal, kus ressursid seda võimaldavad. Biotehnoloogia pakub juba lahendusi, näiteks ravi, mis alandab äratõukereaktsiooni ning mis omakorda toetab rohkemate elundite kättesaadavust, sest arstid suudavad äratõukereaktsiooni ravida või isegi vältida. Nii saab toetada doonorireservi laiendamist ja vähendada laiendatud elundiprogrammidega seotud ohte. Märkimisväärne on asjaolu, et tulevikus võib biotehnoloogia võimaldada teadlastel kasvatada elundeid olemasolevatest kudedest, kas patsiendi enda koest (autoloogne) või koedoonori koest (allogeenne). Kõikjal, kus see on võimalik, tuleb toetada kõnealuseid uuringuid, mida tehakse tihti Euroopa kasvavates väikestes ja keskmise suurusega biotehnoloogiaettevõtetes, liikmesriigis kehtestatud kultuurilises ja eetilises raamistikus.

Korralduslikud aspektid

Korralduslikud süsteemid ei avalda mõju mitte üksnes elundite kvaliteedile ja ohutusele, vaid ka nende kättesaadavusele. Liikmesriikides ja liikmesriikide vahel valitsevad elundidoonorluse ja elundite siirdamise valdkonnas tõsised erinevused. Euroopa erinevad korralduslikud süsteemid elundidoonorluse ja elundite siirdamise valdkonnas on nende päritolu ja ajaloo tulemus. Riikidevaheline võrdlus näitab, et lõplikud riiklikud doonorlusnäitajad ei vasta alati sellele inimeste protsendile, kes on varem kinnitanud, et on valmis nendes riikides elundeid annetama. See näitab selgelt, kui oluline on tõhusa siirdamissüsteemi kehtestamine, mis tagab annetada soovivate inimeste elundite kättesaadavuse.

Mis tahes meetme eelduseks kõnealuses valdkonnas on sobivate siirdamissüsteemide kehtestamine riiklikul tasandil. See süsteem vajab asjakohast õiguslikku raamistikku, mis ei ole turule orienteeritud, head tehnilist lähenemisviisi ning korralduslikku toetust. Korraldussüsteemis on väga oluline pädevate asutuste roll. Need asutused peavad tagama põhistandardite järgimise ning korraldama doonorlus- ja siirdamistoimingud. Kõige tõhusamaid korraldussüsteeme tuleb kasutada ja edendada.

Nagu eespool on öeldud, peab elundite siirdamine toimuma kiiresti. Hankimisest kuni siirdamiseni ei tohi (elundite elujõulisuse säilitamiseks) kuluda üle paari tunni. Lisaks peavad doonor ja retsipient elundite siirdamiseks omavahel sobima. Seetõttu on korralduslik struktuur elundidoonorluse/siirdamise süsteemis peamine element. Selle struktuuri osana on hädavajalik tõhus jaotussüsteem, milles arvestatakse elundite lühikest säilitusaega ja vajadust tagada, et elund määratakse vastavalt varem kindlaks määratud kriteeriumidele kõige sobivamale retsipiendile.

Üldsuse teadlikkus

Üldsuse teadlikkus ja avalik arvamus mängivad elundidoonorluse suurendamisel samuti olulist rolli. Elundidoonorlus ja siirdamine on meditsiinilised protseduurid, mille edasiarendamiseks on vaja ühiskonna täielikku osalust. Selles valdkonnas on palju keerulisi ja tundlikke eetilisi küsimusi ning on saanud selgeks, et mitmete aspektidega tegeldakse eri riikides olenevalt valitsevatest väärtushinnangutest ja veendumustest erinevalt. Kõnealused erinevad väärtushinnangud ja probleemid peaksid jääma ja neid tuleks lahendada riiklikul tasandil. Kõige tõhusam vahend üldsuse valmiduse suurendamisel elundidoonorluseks näib olevat tervishoiutöötajate ja meedia teadmiste parandamine siirdamisküsimustes. Jätkuv koolitus peaks olema iga teabevahetusstrateegia oluline osa. Inimesi tuleks julgustada elundidoonorlusest rääkima ja oma soove sugulastele edastama. Perekonnaga arutamise ja elundidoonorluseks valmisoleku vahel on oluline positiivne seos.

Teisisõnu, üldsuse teadlikkust tuleb tõsta nii palju kui võimalik, andes vastava sooviavalduse korral asjakohast teavet ja levitades kõnealust teavet laialdaselt liikmesriikides kohalikul, piirkondlikul ja kesksel tasandil, sealhulgas, aga mitte üksnes, koolides, kliinikutes, ühiskondlikes ja piirkondlikes keskustes ning kirikutes. Lisaks – arvestades tõendeid, et inimesed on meelsamini valmis elundeid annetama, kui nad on küsimust enne perekonnaga arutanud – tuleks elundidoonori või potentsiaalse elundidoonori perekonnale jagada igakülgset teavet.

Muud küsimused

* Koordineerimine ja muu tegevus

Arvestades, et elundite vahetamise üleeuroopaline koordineerimine puudub, on väga oluline tugevdada ja konkreetsemalt koordineerida olemasolevat liikmesriikidevahelist elundite vahetamise korda, et rahuldada riigi vajadused ja suurendada elundite vahetamise tõhusust. Olemasolevaid toimimisviise ei tohiks ohustada ja halduskoormust ei tohiks suurendada.

* Omakasupüüdmatus

Omakasupüüdmatus peaks olema elundidoonorluse ja elundite siirdamise põhielement. Komisjoni teatises kasutatud majandusterminid pole seetõttu asjakohased, eelkõige arvestades inimkeha majandusliku tulu allikaks muutmise keelu põhimõtet. Seetõttu ei tohiks kasutatav keel mitte mingil juhul mõista anda, et inimelundeid võiks käsitada kaubana siseturul.

Inimkeha ja selle osade majandusliku tulu allikaks muutmise keelu põhimõtet on selgesõnaliselt väljendatud ELi põhiõiguste harta artikli 3 lõikes 2. Komisjoni teatises mainitakse kõnealust põhimõtet üksnes seoses elundikaubandusega. Seetõttu peame äärmiselt oluliseks rõhutada, et nimetatud aluspõhimõtet kohaldatakse ka isiku enda elundite annetamise suhtes.

Üldiselt peaksid elundidoonorlusega seotud eetilised küsimused jääma subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes liikmesriikide pädevusse.

* Elundikaubandus

Arvestades olemasolevaid inimelunditega kauplemise alaseid andmeid ja tõendusi kiiresti areneva elundite kaubaks muutmise ja organiturismi kohta, ei tohi elundikaubandust alahinnata kui teisejärgulist probleemi. Tuleb tunnistada, et elundikaubandust põhjustab vaesus ja lootusetus ning soov elatist teenida, teisalt aga kurjategijate korruptsioon ja vastutustundetus, majanduse globaliseerumine ja inimeste ärakasutamine. Kahjuks muutuvad idapoolsete riikide elanikud paljudel juhtudel elundivaru hoidlateks läänemaailma haigetele.

Tuleb jätkata koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega (nt Europol ja Interpol) ja võidelda elundikaubanduse vastu nii ELis kui ka väljaspool selle piire. Poliitilised muutused ei tohiks tekitada uusi takistusi koostööle ELi tasandil ning vajaduse korral teiste rahvusvaheliste ja Euroopa organisatsioonidega.

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile

elundidoonorluse ja elundite siirdamise kohta: poliitikameetmed ELi tasandil
(2007/2210(INI))

Arvamuse koostaja: Giuseppe Gargani

ETTEPANEKUD

Õiguskomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et elundidoonorlus ja elundite siirdamine on keerukad ja eriti tundlikud küsimused, eelkõige eetilise aspekti suure tähtsuse tõttu;

B. arvestades, et riiklikus poliitikas ning elundidoonorlust ja elundite siirdamist käsitlevas õiguslikus raamistikus on liikmesriikides olulisi erinevusi, mis tulenevad erinevatest juriidilistest, kultuurilistest, halduslikest ja korralduslikest teguritest;

C. arvestades, et EÜ asutamislepingu artikli 152 lõike 4 kohaselt on võimalik võtta ühenduse meetmeid, et tagada siirdamissüsteemide suurem tõhusus ja kättesaadavus, järgides sealjuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet ning ühtlasi kõigi liikmesriikide elundidoonorlust või elundite kasutamist meditsiinis käsitlevaid siseriiklikke norme,

1. on seisukohal, et tuleks uurida, kas on vaja õigusakti, et tagada ühenduse tasandil elundidoonorluse ja siirdamise kvaliteet ja ohutusnormide järgimine koos liikmesriikide tiheda koostööga, võttes arvesse eri liikmesriikides juba olemasolevat õiguslikku raamistikku ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide tegevust;

2. toetab elundidoonorlust ja siirdamist käsitleva asjakohase ühenduse õigusakti koostamist, kui on tehtud tasuvusanalüüs ja põhjalik mõjuhindamine, võttes sealjuures arvesse elundisiirdamise eripära ja Euroopa Nõukogu poolt tehtud tööd ning liikmesriikide tugevdatud koostööd, mille puhul järgitakse kehtivaid siseriiklikke norme; rõhutab, et ükski õigusakt ei tohiks suurendada halduskoormust, sest see vähendab ravile mõeldud vahendeid, ning võttes arvesse doonorelundite vähesust, peavad õigusaktid jätma meedikutele võimaluse hinnata riskipõhiselt võimaliku elundidoonori sobivust;

3. rõhutab, et siirdamissüsteemide tõhusamaks ja kättesaadavamaks muutmise juures, mida tehakse siirdamissüsteemide ohutuse ja kvaliteedi parandamise ning võimalike doonorite otsustamisõigusel rajaneva elundite parema kättesaadavuse tagamise abil, ei tohi jätta tähelepanuta elundidoonorlusega seonduvaid keerukaid eetilisi küsimusi;

4. rõhutab liikmesriikide tihedama koostöö olulist tähtsust; soovitab tõhustada doonorluse ja siirdamisega seonduvate parimate tavade levitamist ning nõuab doonorluses ja siirdamises kasutatava ühenduse andmebaasi loomist; palub liikmesriikidel kaaluda võimalust kaotada elundite üle piiri transportimisel esinevad piirangud, eriti juhul, kui elundi bioloogilised näitajad ühes riigid vastavad teises riigis vaja oleva elundi tingimustele; on seisukohal, et liikmesriikidevaheline elundite siirdamise, vahetuse, importimise ja eksportimise paindlik süsteem võiks päästa palju elusid, sest see võimaldab suuremal arvul isikutel leida sobiva doonori;

5. peab soovitavaks kehtestada ranged nõuded, et hoida ära meditsiinilisi, kirurgilisi, psühholoogilisi, sotsiaalseid või eetilisi probleeme, millega elusdoonorid võivad kokku puutuda pärast doonorsobivuse sedastamiseks vajalike analüüside tegemist ning doonorlusega seotud ravi ja kirurgilist sekkumist, et vähendada ohtu doonorile;

6. peab vajalikuks tagada surnud doonoriga seotud toimingute nõuetekohasus, nähes ette annetatud elundite asjakohased ohutus- ja kvaliteedinõuded, mistõttu tuleks kehtestada süsteem, mille kohaselt eeldatakse, et annetamiseks on tavaliselt nõusolek antud, välja arvatud juhul, kui doonor on sellest selge sõnaga keeldunud; on seisukohal, et keegi ei või vaidlustada doonori väljendatud soovi, isegi mitte tema abikaasa või esimese astme sugulane;

7. palub liikmesriikidel uurida, milliseid eeliseid pakub elundisiirdamiste arvu suurendamise seisukohast „eeldataval nõusolekul" põhineva doonorlussüsteemi kohaldamine; on seisukohal, et mainitud süsteemi puhul võetakse täielikult arvesse doonori tahet, sest kodanikud saavad ise otsustada, kas osaleda süsteemis või mitte;

8. peab vajalikuks tagada sobiv tasakaal doonori anonüümsuse ja teabe konfidentsiaalsuse kaitsmise ning elundidoonorluse jälgitavuse vahel, et hoida ära annetamise eest tasu saamist ja elunditega kauplemist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile

elundidoonorluse ja elundite siirdamise kohta: poliitikameetmed ELi tasandil
(2007/2210(INI))

Arvamuse koostaja: Edit Bauer

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et Euroopas on üle 60 000 siirdamist vajava patsiendi ootenimekirjades ning paljud patsiendid surevad elundite kroonilise nappuse tõttu;

B. arvestades, et praegu puudub Euroopa Liidul põhjalik andmebaas, mis hõlmaks kõiki vajalikke andmeid, mis on liikmesriikide riiklikes andmebaasides/registrites ja rahvusvahelistel organisatsioonidel doonorluseks ja siirdamiseks ettenähtud elundite või elus- ja surnud doonorite kohta;

C. arvestades, et neli liikmesriiki ei ole endiselt ratifitseerinud ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni, viis liikmesriiki ei ole ratifitseerinud selle lisaprotokolli, mis käsitleb inimestega, eelkõige naiste ja lastega kauplemise takistamist, sellise kauplemise vastu võitlemist ja selle eest karistamist („Palermo protokoll”), ning üheksa liikmesriiki ei ole ratifitseerinud ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli laste müügi, lasteprostitutsiooni ja -pornograafia kohta;

D. arvestades, et ehkki praeguste arvestuste kohaselt esineb elundikaubandust võrreldes teiste salakaubanduse liikidega suhteliselt vähe, muutub elundite ja kudedega kauplemine järjest enam ülemaailmseks probleemiks, kaubeldakse nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt ning nõudlus selle järele kasvab (Euroopas hinnanguliselt 150–250 juhtumit aastas);

E. arvestades, et elundite ja kudedega kauplemine on inimkaubanduse üks vorme, millega kaasnevad tõsised põhiliste inimõiguste, eelkõige inimväärikuse ja füüsilise puutumatuse rikkumised, ning see võib õõnestada kodanike usaldust seadusliku siirdamissüsteemi vastu, mis võib kaasa tuua vabatahtlikult annetatud elundite ja kudede veelgi suurema nappuse;

F. arvestades, et kogemus näitab, et õigussüsteemid, kus nõutakse eelnevalt elundidoonorlusega nõustumist või sellest keeldumist, ei anna kardinaalselt erinevaid tulemusi elundite hanke ja siirdamise seisukohast,

1. tervitab komisjoni algatust valmistada ette õiguslik raamistik doonorluse ja siirdamise ohutuse ja kvaliteedi kohta ning nõuab miinimumnõuete paindlikku määratlemist, pidades silmas, et siirdamine võib olla ravi, mis päästab patsiendi elu, ning sel juhul võib leppida ka kõrgema riskitasemega kui kudede ja rakkude puhul;

2. palub, et liikmeriigid kirjutaksid alla, ratifitseeriksid ja rakendaksid Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastaste meetmete konventsiooni ja Palermo protokolli, kui nad seda veel teinud ei ole;

3. palub, et komisjon ja nõukogu ajakohastaksid inimkaubanduse vastast võitlust käsitlevat tegevuskava ning lisaksid sellesse elundikaubanduse vastase võitluse tegevuskava, et võimaldada asjaomaste ametiasutuste tihedamat koostööd;

4. nõuab samuti, et tegevuskavas oleks ära toodud täpsed ja kontrollitud andmed ebaseaduslikult kaubeldavate elundite koguse, liigi ja päritolu kohta;

5. kutsub liikmeriike üles vahetama elundidoonorluse ja siirdamise parimaid tavasid ja sellekohast teavet ning rõhutab eelkõige Hispaania positiivseid kogemusi ja tulemusi elundite hanke ja siirdamise valdkonnas;

6. nõuab tungivalt, et liikmesriigid jätkuvalt suurendaksid ootenimekirjade läbipaistvust ja ohutut haldamist, võttes selge kohustuse võidelda eeskirjade eiramise vastu ning tagada elundite jälgitavus, kindlustades ühtlasi nii doonorite kui ka retsipientide anonüümsuse;

7. nõuab, et liikmesriigid annaksid üldarstidele aktiivsema rolli vestlustes oma patsientidega, et patsiendid saaksid langetada teadliku otsuse doonoriks registreerumise kohta ning üldarstid vaigistada patsientide põhjendamatuid hirme, aidates seeläbi kaasa doonorite arvu suurendamisele;

8. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu või kohaldaksid jätkuvalt rangeid õigusnorme seoses siirdamisega elusdoonoritelt, kes ei ole sugulased, et muuta süsteem läbipaistvaks ning välistada ebaseadusliku elundite müümise või doonorite sundimise võimalus; järelikult saaksid elusdoonorid, kes ei ole sugulased, loovutada elundeid üksnes siseriiklikus õiguses määratletud tingimustel ning vastava sõltumatu organi antud loa alusel;

9. palub komisjonil suhetes kolmandate riikidega võidelda elundite ja kudedega kauplemise vastu, mis tuleks, nagu ka alaealiste, vaimsete puuetega inimeste või hukatud vangide elundite ja kudede siirdamine, keelustada kogu maailmas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõstma rahvusvahelise üldsuse teadlikkust selles küsimuses;

10. nõuab tungivalt, et liikmesriigid muudaksid vajaduse korral karistusseadustikku tagamaks, et elundikaubanduse eest vastutavad isikud, sealhulgas elundikaubandusest pärit elundite siirdamisega seotud meditsiiniline personal saaksid piisava karistuse, püüdes samas igakülgselt heidutada võimalikke retsipiente, et nad ei otsiks elundikaubandusest saadud elundeid ja kudesid; see peaks hõlmama kriminaalvastutuse kohaldamise kaalumist Euroopa Liidu kodanike suhtes, kes on elundeid ostnud liidus või väljaspool seda;

11. ergutab komisjoni ja liikmesriike tegema Europoli ja Interpoli abiga koostööd nn doonormaadega, et viia läbi vajalikke uuringuid, avastada elunditega kauplemise juhtumeid ning likvideerida salakaubanduse võrgustikke;

12. kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et keelata tervishoiutöötajatel hõlbustada elundite ja kudedega kauplemist (nt viia patsient kokku välismaise siirdamisteenistusega, mis võib olla seotud elundikaubandusega) ning samuti keelata tervisekindlustuse osutajatel hõlbustada rahaliselt või mingil muul moel tegevust, millega otseselt või kaudselt edendatakse elunditega kauplemist;

13. kutsub liikmesriike üles tagama, et elava isiku kudede ja elundite doonorluse korral peab olema doonori selgesõnaline, täielik ja seaduslik nõusolek;

14. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et elusdoonoreid ei diskrimineeritaks, eelkõige kindlustussüsteemide poolt;

15. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid elusdoonorite sotsiaalkindlustuskulude hüvitamise;

16. rõhutab, kui tähtis on finantseerida elundite hanget ja siirdamist eraldi eelarverealt, et haiglad ei loobuks siirdamisest;

17. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama ja toetama teadusuuringuid elundite ja kudede siirdamise vallas;

18. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõstma avalikkuse teadlikkust elundidoonorluse vajalikkusest; tervitab komisjoni algatust võtta kasutusele Euroopa elundidoonori kaart, mis võiks samuti olla üks vahendeid avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks;

19. kutsub komisjoni üles kaaluma olemasoleva Euroopa elundidoonorluse veebilehe www.eurodonor.org (ja/või www.eurocet.org) ja Maailma Terviseorganisatsiooni veebilehe (www.transplant-observatory.org) edasiarendamist ning nende laiendamist kõikidele ELi liikmesriikidele ja ametlikele keeltele eesmärgiga anda kogu asjakohane teave ja asjakohased andmed elundidoonorluse ja siirdamise kohta;

20. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma üleeuroopalist andmebaaside ja teabevõrgustikku või toetama mõnd olemasolevat võrgustikku, et siduda riikide andmebaasid ja pakkuda platvormi kiireks teabevahetuseks, mis hõlmaks põhjalikke andmeid elundidoonorluse ja siirdamiste ning elus- ja surnud doonorite kohta;

21. on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tagama oma õiguskaitseasutuste töötajate ja meditsiinipersonali elundikaubanduse alase koolituse, et igast teadaolevast juhtumist teatataks politseile.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Titus Corlăţean, Monica Frassoni, Giuseppe Gargani, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Neena Gill, Piia-Noora Kauppi, Klaus-Heiner Lehne, Katalin Lévai, Antonio López-Istúriz White, Hans-Peter Mayer, Manuel Medina Ortega, Hartmut Nassauer, Aloyzas Sakalas, Francesco Enrico Speroni, Diana Wallis, Rainer Wieland

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Vicente Miguel Garcés Ramón, Sajjad Karim, Georgios Papastamkos, Gabriele Stauner, József Szájer, Jacques Toubon

Õigusteave - Privaatsuspoliitika