RAPORT Süvamere kalavarude majandamine

2.4.2008 - (2007/2110(INI))

Kalanduskomisjon
Raportöör: Rosa Miguélez Ramos

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

süvamere kalavarude majandamise kohta

(2007/2110(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile ülevaate kohta süvamere kalavarude majandamisest (KOM(2007)0030);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva ühenduse raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta (KOM(2007)0196);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A6‑0103/2008),

A. arvestades, et rahvusvaheline mereuurimise nõukogu (ICES) juhib nii 2002. kui ka 2004. aasta soovitustes süvamereliikide kohta tähelepanu sellele, et enamik liike on väljaspool ohutuid bioloogilisi piire; väljendab kahetsust, et EL on vähendanud püügikoormust oluliselt vähemal määral kui ICESi soovitustes nõuti; rõhutab vajadust paremate bioloogiliste taustaandmete järele, et kehtestada kvoote, mis tagaksid säästva kalapüügi;

B.  arvestades, et kaugpüügilaevastike kalapüük – kas siis kolmandate riikide vetes, piirkondlike kalandusorganisatsioonide reguleeritavatel aladel või avamere reguleerimata aladel – peaks toimuma mõistlikult ja vastutustundlikult, kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooniga, ÜRO lepinguga selle konventsiooni sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist ning FAO vastutustundliku kalapüügi juhendiga; ning arvestades, et nii ÜRO kalavarude kokkulepe kui ka FAO vastutustundliku kalapüügi juhend nõuavad ettevaatusprintsiibi rakendamist;

C. arvestades, et EL võttis endale 2002. aasta Johannesburgi tippkohtumisel kohustuse tagada ülemaailmne säästev kalandus ning ülepüügi all kannatavatest kalavarudest alustades säilitada või taastada kalavarud tasemeni, mis võimaldab anda maksimaalselt jätkusuutliku saagikuse võimalusel hiljemalt 2015. aastaks;

D. arvestades, et merekeskkonna kaitset ja säästvat kalandust saab tõhusalt tagada vaid kõikide asjassepuutuvate riikide nõusolekul ja nende koostöös;

E.  arvestades, et usaldusväärsete andmete süstemaatiline kogumine on kalavarude hindamise ja teadusuuringute läbiviimise nurgakivi ning on seega ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ülimalt tähtis; arvestades muu hulgas, et komisjon tunnistas oma teatises piisavate andmete puudumist süvamere kalavarude seisundi teaduslikuks hindamiseks ning lahkarvamusi nende määratlemise osas;

F.  arvestades, et kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomitee (ACFA) 2007. aasta aprillis avaldatud aruandes käsitleti teaduslike nõuannete esitamise ajastuse muutmist ja nende kvaliteedi parandamist;

G. arvestades vajadust võtta sotsiaal-majanduslikke meetmeid, mis aitaksid hüvitada kaluritele kalavarude taastamise kavadega seotud kalastamise vähendamise kulusid;

H. arvestades, et parlamendi 14. novembri 2006. aasta resolutsioonis merekeskkonna kaitse ja säilitamise temaatilise strateegia kohta[1] toetati mitmeid meetmeid merede säästva kasutamise edendamiseks ja mereökosüsteemide säilitamiseks,

1.  tervitab ühenduse laevastiku püüdlusi järgida jätkusuutlikku kalanduspoliitikat ning märgib, et on teatud erinevused komisjoni teatises kirjeldatud olukorra ja tegeliku olukorra vahel;

2.  on arvamusel, et enne uute majandamismeetmete võtmist tuleks analüüsida põhjuseid, miks olemasolevaid meetmeid ei kohaldata ning põhjuseid, miks liikmesriigid ei täida oma kohustusi või teevad seda hilinemisega või erinevaid meetodeid kasutades, mis raskendab omakorda kalapüügile mõju avaldavate näitajate analüüsi;

3.  hoiatab, et reeglite pidev muutmine ja uute ettepanekute algatamine, andmata aega olemasolevaid ettepanekuid ellu viia ja saadud informatsiooni korralikult läbi töötada, kahjustab lõpuks ühise kalanduspoliitika usaldusväärsust, ning et kehtestatud püügikoormuse piirangud on mõnede liikide jaoks paremini kohandatud kui teiste;

4.  nõustub komisjoni arvamusega, mille kohaselt on usaldusväärsete andmete süstemaatiline kogumine kalavarude hindamise ja teadusuuringute läbiviimise nurgakivi; nõuab komisjonilt, liikmesriikidelt ja kalatööstuselt praeguste puuduste parandamist, et muuta võimalikuks püügikoormuse kontrollimeetmete kohandamine püügipiirkondade tasandil, tunnistades, et süvamerepüük on segapüük;

5.  juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et isegi kui lubatud kogupüügi (TAC) määrad ja püügikoormuse piirangud neis kalastuspiirkondades on bioloogia-alaste teadmiste nappuse tõttu määratud meelevaldselt, tuleb jälgida kõikide süvamereliikideks peetavate liikide kasutamist ja järgida nende suhtes ettevaatusprintsiipi, ning kogupüügi määrad tuleb kehtestada vastavalt sellele, tuginedes täpsetele teaduslikele uuringutele;

6.  märgib, et nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta[2] nõutakse ettevaatusprintsiibi rakendamist , mis artikli 3 järgi tähendab, et „piisava teadusinfo puudumist ei tohi kasutada põhjusena, et edasi lükata või jätta tarvitusele võtmata abinõud sihtliikide, nendega seotud või nendest sõltuvate liikide ning mittesihtliikide ja nende elukeskkonna kaitseks”;

7.  rõhutab vajadust keelata vette tagasi laskmine süvamerepüügis, mis võimaldaks teadlastel täpsemalt uurida kuivale tõmmatud liikide – millest paljud on söögiks kõlbmatud – kogu mitmekesisust;

8.  on seisukohal, et komisjon peaks kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasilaskmise keelustamise meetmete raames keelustama ka mis tahes kalapüügi veealuste mägede ja hüdrotermiliste lõõride kohal ning viie miili kaugusel kõikidest teadaolevatest külmaveekorallidest; on seisukohal, et põhjapüük traalerite abil sügavamal kui 1000 m tuleks samuti keelustada ning samas tugevdada seire- ja kontrollikorda;

9.  märgib, et paljud süvamereliigid satuvad kaaspüügi sekka, ning palub seega tungivalt, et komisjon paneks suuremat rõhku püügikoormuste kontrollile kui võimalusele kaaspüüki vähendada; märgib siiski, et süvamereliikide suurust ja kuju arvestades ei ole võrgusilma suuruse piiramine mõttekas;

10. palub, et komisjon viiks läbi süvamerepüügi sotsiaal-majandusliku hindamise ja analüüsiks püügikoormuse uue vähendamise mõju sektorile, ning analüüsiks samuti kalavarude jätkuva kahanemise mõju, millest kalapüük sõltub; juhib tähelepanu, et on äärmiselt tähtis saavutada tasakaal sotsiaal-majanduslike vajaduste ja keskkonnasäästlikkuse vahel;

11. juhib tähelepanu, et kuna paljusid neist varudest hallatakse rahvusvahelistes vetes, siis tuleks meetmed kooskõlastada mitmesuguste piirkondlike kalandusorganisatsioonidega, nii et kehtestatud meetmetes oleks arvesse võetud kõiki kalanduses tegutsevaid laevastikke; on seisukohal, et EL peaks tegutsema selle nimel, et tagada ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 61/105 täieulatuslik ja tõhus rakendamine süvamere- ja põhjapüügi osas avamerel; usub, et kõik piirangud peaksid kehtima kõikide osapoolte kaluritele, et hoida ära tekkida võivat ebavõrdsust;

12. teeb ettepaneku mitte lubada kalastamist nendes süvamere piirkondades, kus kalandustegevust ei ole veel toimunud, kuni neid piirkondi on uuritud ja teaduslikud tõendid kinnitavad, et säästev püük võib toimuda, ilma et see ohustaks vähendada bioloogilist mitmekesisust ja kahjustaks looduslikke elupaiku, ning mitte enne, kui on kehtestatud vastavad majandamismeetmed;

13. kutsub komisjoni üles võtma kasutusele uusi programme teaduslike andmete kogumiseks, vajaduse korral uurimislaevu kasutades; usub, et üheks näiteks võiks olla Hispaania kalandust reguleerivate ametivõimude tegevus Kirde-Atlandi Kalanduskomitee reguleeritavas piirkonnas Hattoni madaliku kaardistamisel, kus püütakse süvamereliike ja kus uurimistegevus on keskendunud veealuste mägede, külmavee-korallriffide ja hüdrotermiliste lõõride paigutusele, et määrata kindlaks tundlikke tsoone kalalaevastike tegutsemispiirkonnas;

14. nõustub komisjoniga vajaduse osas rakendada sellist liiki kalanduses ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, hoiatades samas, et meetmetel peab olema minimaalsel tasemel usaldusväärsus ja neid ei tohi rakendada üldiselt, vaid keskkonnamõjude hindamisele tuginedes, et vältida selliste piirkondade sulgemist, kus riski ei ole, ning sulgeda põhjapüügiks piirkonnad, kus on teadaolevalt või tõenäoliselt ohustatud mereökosüsteeme või kus kalavarud on väljaspool ohutuid bioloogilisi piire; merepõhja kaardistamise, ookeanide loodusvarade ja ökosüsteemide omaduste vastastikmõjudega seotud teadusuuringud peavad olema prioriteediks, kui on eesmärk Euroopa Liidu uus merenduspoliitika ellu viia;

15. kinnitab, et kaluritele ja neid esindavatele ühingutele tuleb võimaldada kaasarääkimine ja osalemine merekeskkonna ning kalavarude majandamise ja taastamise kaitsemeetmete väljatöötamisel;

16. nõustub kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomiteega, et on vaja eraldada rohkem ressursse – nii inimressursse kui ka rahalisi vahendeid – biomassi ja kalade suremuse uurimiseks peaaegu kõikides kalapüügipiirkondades; on samuti seisukohal, et kui kõik osapooled võtavad kuulda teadlaste nõuandeid, tuleb paika panna selge strateegiline suund, et hoida ära topelttööd ja sünergia puudumist;

17. väljendab muret kehtivate määruste ebatõhusa ja puuduliku rakendamise pärast; kutsub komisjoni üles parandama liikmesriikides seire- ja kontrollikorda;

18. rõhutab uute tehnikate väljatöötamise tähtsust toimiva kontrolli- ja seiresüsteemi tagamiseks; kutsub komisjoni üles arendama ka edaspidi kontrollitehnikaid ning juhib sellega seoses tähelepanu elektrooniliste logiraamatute võimalusele;

19. juhib tähelepanu kaitstud merealade (MPA) loomise plussidele NATURA 2000 võrgustikus ning usub, et sellel on ülepüütud kalavarudele positiivne mõju; õhutab liikmesriike kasutama kõiki võimalusi, mida pakuvad Natura 2000 võrgustiku merealased komponendid;

20. nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõik endast oleneva, tagamaks kehtivate rahvusvaheliste süvamere kalapüügi lepingute rakendamise ja võimaliku parandamise;

21. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ühised suunised, vahetama parimat tava, tõhustama ühenduse olemasoleva tehnoloogia kasutamist ja kaasama ekspertrühmi ning valitsusväliseid organisatsioone, et rakendada paremini meetmeid ebaseadusliku kalapüügi vähendamiseks ja ebaseaduslike kalasaakide müügi piiramiseks Euroopa turgudel;

22. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama keskkonnasõbralikumaid kalapüügimeetodeid, mis ei kahjusta keskkonda ega bioloogilist mitmekesisust tahtmatu kaaspüügiga või teiste elusorganismide tarbetu vigastamisega;

23. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 131.
• [2]  EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.

SELETUSKIRI

1. Ettepaneku sisu

Komisjoni 29. jaanuari 2007. aasta teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile ülevaate kohta süvamere kalavarude majandamisest (KOM(2007)30 lõplik) seatakse eesmärgiks analüüsida nende õigusaktide tõhusust, mida kohaldatakse selliste asjaomaste liikide püügile, millest osad, kuid mitte kõik, on väga väikese viljakusega ja saavad hilja suguküpseks. Olgugi tegemist väikesemahulise kalapüügiga võrreldes rannikulähedase püügiga, on süvamerepüük märkimisväärse majandusliku tähtsusega Euroopa kalalaevastikule, mille tegevus asjassepuutuvate kalavarude osas algas 90ndatel aastatel, samal ajal põhjalähedaste liikide, eriti tursavarude kahanemisega.

Tegemist on segapüügiga, mille puhul valitseb olemasoleva teabe ebapiisavust arvesse võttes enamiku kalavarude osas ebakindel olukord ning mille puhul mitmete lisas toodud liikide, nagu haikala, atlandi karekala või sinine molva osas ei toimu spetsialiseeritud püüki. Arvestades ühenduse vete ja Kirde-Atlandi kalanduskomitee (NEAFC) reguleeritava tsooni kattumist aeg-ajalt, võib mõnikord täheldada ebakõlasid majandamiskorras.

Kuni 2003. aastani, mille jooksul määruse (EÜ) nr 2340/2002 abil ja ajaloolisi andmeid arvesse võttes esimest korda kehtestati liikmesriikidele kvoodid aastateks 2003–2004, ei oldud rakendatud ühtegi erieeskirja. Kvootide kehtestamine juba toimiva kalapüügi osas osutus väga vastuoluliseks ja veelgi vastuolulisemaks pärast 2004. aasta kohandamist vastavalt ühinenud riikidele. Probleem, mis ei ole kaugeltki lahendatud, jätkus järgnevate TACide kehtestamisel, mis väljendus selles, et teatud liikmesriigid ei jõudnud kehtestatud kvootideni, samas kui teised saavutasid kvootides kehtestatud määra kohe aasta esimestel kuudel.

Eesmärgiga aeglustada kalapüügi suurenemist, kehtestati nõukogu määrusega (EÜ) nr 2347/2002 väga ranged tingimused: kalapüügilubade olemasolu, kalalaevastiku püügikoormuse piirangud, erinõuded aruande esitamise ja kontrollimeetmete valdkonnas, kohustuslikud proovivõtuplaanid, teadusvaatlejate viibimine pardal, andmete kogumine ja kohustus lossida püük selleks määratud sadamates.

Kalavarude kaitse parandamiseks otsustasid Kirde-Atlandi kalanduskomitee liikmed, sealhulgas EL, 2004. aastal vähendada 2005. ja 2006. aastal püügikoormust 30% võrra, arvutades vähendamise 2003. aasta püügikoormuse põhjal, mis oli esimene aasta, mille kohta olid püügiandmed. Ministrite nõukogu vähendas nimetatud protsenti 10% võrra 2005. aastal ja seejärel uuesti 10% võrra 2006. aastal, et leevendada meetme sotsiaal-majanduslikku mõju. Nõukogu määruses (EÜ) nr 2270/2004 mitte ainult ei kehtestatud TACe 2005. ja 2006. aastaks, vaid kehtestati need esimest korda ka teatavatele kalavarudele, mille suhtes seniajani ei kehtinud mitte ühtegi püügipiirangut. Samuti kehtestati Ühendkuningriigist ja Iirimaast lääne pool asuvas piirkonnas atlandi karekala kaitseala.

Ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata püügi osas võttis nõukogu 2006. aasta oktoobris vastu määruse, millega võeti ühenduse õigustikku üle NEAFCE otsused, mis käsitlevad kõnesoleva piirkondliku kalandusorganisatsiooni pädevusse kuuluvaid alasid. Uute eeskirjade kohaselt ei tohi ebaseadusliku püügiga seotud alused siseneda ühenduse sadamatesse ega püüda kala ühenduse vetes ning keelatud on nendelt laevadelt pärineva kala importimine. Liikmesriigid ei või anda neile lipuõigust ning on kohustatud kutsuma importijaid, vedajaid ja teiste asjaomaste sektorite esindajaid mitte käitlema ega ümber laadima nende aluste püütud kalu.

Kõnesolevaid liike käsitlevad kõige uuemad otsused, mis mõnede liikide osas on äärmiselt ranged, võttis ministrite nõukogu vastu 2006. aasta novembris nõukogu määrusega (EÜ) nr 2015/2006, milles kehtestati aastateks 2007 ja 2008 lubatud kogupüügid ja kvoodid.

2. Raportööri märkused

Teatise eesmärk on hinnata õigusaktide tõhusust kahest aspektist: piisavuse ja kohaldamise seisukohast. Vaatamata kõnesolevate kalavarude valdkonnas saavutatud edusammudele ja arvukatele meetmetele, mida ühenduse laevad on juba võtnud (ehkki need ei ole siduvad väljastpoolt Euroopat pärinevate aluste suhtes, mis püüavad kala samades piirkondades), on teatise üldine sõnum siiski ärevust tekitav. Euroopa kalalaevad on ilmselgelt viimastel aastatel vähendanud püügikoormust, piirates lubatud kogupüüki ja mahte ning luues kaitsealasid. Samal ajal on riikide ametiasutused ja asjaomane sektor nii mitmeski punktis kritiseerinud kehtivaid eeskirju.

Esimene etteheide on seoses mõiste „süvavee” ebatäpse määratlusega. Komisjon, kes küll tunnistab, et klassifikatsiooni kehtestamise ajal ei olnud selles küsimuses mingit bioloogia alast ega teaduslikku teavet, kasutab mõistet kõikide liikide suhtes, mida püütakse sügavamalt kui 400 meetrit, mille puhul võetakse kokku terve hulk erinevaid liike, millel ei ole bioloogiliselt, piirkondlikult ega morfoloogiliselt ühiseid jooni. Vete geograafilise struktuuri käsitlevate andmete vähesuse ja usaldusväärsete teaduslike andmete puudumise tõttu ei ole lubatud kogupüükide ja kvootide määrad kehtestatud mitte üksnes äärmiselt ulatuslike majandamisalade suhtes, vaid nad on ka väga ranged, isegi rangemad tingimustest, mis on kehtestatud taastamiskavadega hõlmatud liikide suhtes.

Võttes arvesse, et nüüdseks on möödunud palju aega, peaks komisjon olema juba suuteline tegema vahet liikidel, mida tuleb kaitsta nende bioloogilise eripära tõttu ning teistel põhjalähedaste liikide hulka mitte kuuluvatel liikidel, mille suhtes tuleks laevastikele kehtestada pikaajalised eesmärgid. Praeguseks on komisjon juba pidanud korduvalt jätma nimekirjast välja liike ja nentima, et nende puhul on tegemist madalas vees püügi kaaspüügiga. Raportööri arvates tuleks komisjonil kiiremas korras kõrvaldada kõik erisused liikide osas, mis ei ole täielikult põhjendatud, ning võimalikult kiiresti tooma selgust olukorras.

Lubatud kogupüügi ja kvootide sobivuse osas kõnesolevate kalavarude majandamiseks on ilmselge, et segapüügi korral ei ole püügikoormuse ega lubatud kogupüügi kontrollimeetmete rakendamine kerge, sest lubatud kogupüügi määrad on kehtestatud ainult üheksa liigi puhul 48st määruse I ja II lisas loetletud liigist. Paljudel juhtudel on märgitud, et liialt väikesed lubatud kogupüügi mahud võivad põhjustada vette tagasi laskmise suurenemist, ning sellest tulenevalt on soovitanud teha eelhindamist koos eelkõige laevastiku kontrolli tugevdamisega. Ettenähtud piirangud sinise molva ja merilutsu osas põhjustavad tõepoolest nende liikide suuremat vette tagasi laskmist, eriti kaaspüügi puhul, sest nad elavad veepinnale lähemal kui teised ettepanekus käsitletavad liigid.

Kalavarude parema majandamise seisukohast on vette tagasi laskmise probleem veel üks oluline lahendamist vajav küsimus. Komisjon, kes piirdub vaid väitega, et süsteemil on olnud „teatav mõju”, nõustub, et on vaja võtta kasutusele teisi, tõhusamaid meetmeid.

Mahutavuse piiramise abil püügikoormuse majandamise osas märgib komisjon, et kõigi süvamere kalapüügilubadega laevade (sõltumata sellest, kas need mõeldud süvaveeliikide püügiks või mitte) lisamine erilubadega laevade määratlusse on tekitanud kontrollimise probleeme, piirates samal ajal juurdepääsu muudele püügipiirkondadele.

Komisjon peab püügikoormuse kontrollimeetmete vähese tõhususe põhjuseks asjaolu, et teatavad liikmesriigid ei ole seda arvesse võtnud, mis sunnib küsima, milliseid meetmeid on võetud nende puudujääkide kõrvaldamiseks ja mis põhjusel ei ole rikkujaid selgelt välja toodud ja astutud vajalikke samme, arvestades, et mõned liikmesriigid on täitnud oma kohustusi. Siiski näitavad vähemalt 10 liikmesriigi poolt esitatud püügikoormuse koondandmed, et 2005. aasta registreeritud püügikoormus moodustas kõige rohkem 65% 2000. aasta koormusest, mis on kooskõlas NEAFC soovitustega. Komisjon nendib, et praegune püügikoormuse kontroll, mida kohaldatakse igasuguse segapüügi suhtes, ehkki mõned neist on teistest säästvamad, peaks toimuma iga juhtumi kaupa eraldi vastavalt sihtliigile ja kaaspüügina saadud liikidele.

Kahtlemata tuleb kiiremas korras kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt parandada teavet erinevate püügialade kohta, eriti II lisas loetletud liikide osas, ning suurendada teadusuuringuteks eraldatavaid inimressursse ja rahalisi vahendeid. Asjatundjad rõhutavad, et Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES) peaks iga liigi puhul tegema kindlaks varud, mida võib säästvalt kasutada. Nad nõuavad, et proovivõtuplaanid oleksid senisest teaduslikumad ning nii komisjoni kui ka ICESi poolt esitatavad andmed oleksid konkreetsemad. Lisaks sellele soovitavad asjatundjad, et sellised püügikeelu- ja püügialad, mille kohta ei ole usaldusväärseid andmeid, tuleks jagada väiksemateks piirkondadeks, sest püügikõlbulike alade kuulutamine püügikeelualadeks võib viia olukorrani, kus loata laevad saavad täiesti karistamatult tegelda püügiga, mille vastu asjaomased pooled huvi ei tunne, ja mis omakorda süvendab veelgi kalavarude hindamiseks vajalike andmete puudumist.

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS (11.10.2007)

kalanduskomisjonile

süvamere kalavarude majandamise kohta
(2007/2110(INI))

Arvamuse koostaja: Marios Matsakis

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval kalanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde oma 14. novembri 2006. aasta resolutsiooni merekeskkonna kaitsmise ja säilitamise temaatilise strateegia kohta[1], milles kaitsti mitmeid meetmeid merede säästva kasutamise edendamiseks ja mereökosüsteemide säilitamiseks;

2.  nõustub komisjoniga, et praegust süvamere kalavarude kasutamise taset tuleb vältimatult vähendada ning et kehtivaid meetmeid on rakendatud liiga puudulikult, et need oleksid saanud tõhusaid tulemusi anda;

3.  on mures, et lubatud kogupüük (TAC) on olnud märksa suurem kui teadlaste soovitatud kogused (keskmiselt 42-57 protsendi võrra) ning kutsub seega komisjoni ja liikmesriike üles ohustatud kalavarude lubatud kogupüüki oluliselt vähendama;

4.  märgib murega, et Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES) juhib nii 2002. kui ka 2004. aasta soovituses süvamereliikide kohta tähelepanu asjaolule, et enamik liike on bioloogiliselt ohutust tasemest allpool; väljendab kahetsust, et EL vähendanud püügikoormust oluliselt vähemal määral kui ICESi soovitustes nõuti; rõhutab vajadust paremate bioloogiliste taustaandmete järgi, et kehtestada kvoote, mis tagaksid säästva kalapüügi;

5.  on seisukohal, et kalastamine ei tohiks olla lubatud süvamerepiirkondades, kus siiani ei ole kalastust toimunud, kuni need piirkonnad on läbi uuritud ja teaduslik arvamus kinnitab, et vastutustundlik säästlik kalapüük kooskõlas rahvusvaheliste meetmetega võib neis piirkondades toimuda, ilma et sellega kaasneks bioloogilise mitmekesisuse vähenemise riski või kahju elupaikadele;

6.  väljendab muret kehtivate määruste ebatõhusa ja puuduliku rakendamise pärast; kutsub komisjoni üles parandama liikmesriikides seire- ja kontrollikorda;

7.  rõhutab uute tehnikate väljatöötamise tähtsust toimiva kontrolli- ja seiresüsteemi tagamiseks; kutsub komisjoni üles arendama ka edaspidi kontrollitehnikaid ning juhib sellega seoses tähelepanu elektrooniliste logiraamatute võimalusele;

8.  juhib tähelepanu kaitstud merealade (MPA) loomise plussidele NATURA 2000 võrgustikus ning usub, et sellel on ülepüütud kalavarudele positiivne mõju; õhutab liikmesriike kasutama kõiki võimalusi, mida pakuvad Natura 2000 võrgustiku merealased komponendid;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõik endast oleneva, tagamaks kehtivate rahvusvaheliste süvamere kalapüügi lepingute rakendamise ja võimaliku parandamise;

10. kutsub komisjoni üles mitte takistama liikmesriike kehtestamast riiklikke püügikeelde ja muid kalapüügipiiranguid, et tagada kalavarude jätkusuutlikkus;

11. tuletab meelde 2002. aasta septembris Johannesburgis ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel seatud eesmärke, eriti eesmärki hoida või taastada kalapopulatsioonid tasemeni, mis võimaldab anda maksimaalselt jätkusuutliku saagikuse, ning otsust saavutada need eesmärgid kahanevate kalavarude osas kiireimas korras ja võimalusel hiljemalt 2015. aastaks;

12. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ühised suunised, vahetama parimat tava, tõhustama ühenduse olemasoleva tehnoloogia kasutamist ja kaasama ekspertrühmi ning valitsusväliseid organisatsioone, et rakendada paremini meetmeid ebaseadusliku kalapüügi vähendamiseks ja ebaseaduslike kalasaakide müügi piiramiseks Euroopa turgudel;

13. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama keskkonnasõbralikumaid kalapüügimeetodeid, mis ei kahjusta keskkonda ega bioloogilist mitmekesisust tahtmatu kaaspüügiga või teiste elusorganismide tarbetu vigastamisega;

14. kutsub komisjoni üles kaasama tõhusamalt otsustamisprotsessi asjakohaseid valitsusväliseid organisatsioone ning pöörama suuremat tähelepanu teadusuuringutele loodusressursside ülekasutamise tagajärgede kohta ja keskkonda negatiivselt mõjutavate vananenud meetodite ning tehnoloogiate kohta.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	3.10.2007
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	29 1 3
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Adamos Adamou, Johannes Blokland, John Bowis, Frieda Brepoels, Dorette Corbey, Chris Davies, Avril Doyle, Anne Ferreira, Matthias Groote, Satu Hassi, Gyula Hegyi, Jens Holm, Eija-Riitta Korhola, Urszula Krupa, Jules Maaten, Marios Matsakis, Roberto Musacchio, Riitta Myller, Miroslav Ouzký, Vladko Todorov Panayotov, Vittorio Prodi, Frédérique Ries, Richard Seeber, Bogusław Sonik, Antonios Trakatellis, Anja Weisgerber, Glenis Willmott
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Giovanni Berlinguer, Philip Bushill-Matthews, Bairbre de Brún, Duarte Freitas, Genowefa Grabowska, Karsten Friedrich Hoppenstedt
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

• [1]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0486.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	27.3.2008
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	16 4 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Jim Allister, Elspeth Attwooll, Iles Braghetto, Niels Busk, Luis Manuel Capoulas Santos, Paulo Casaca, Zdzisław Kazimierz Chmielewski, Emanuel Jardim Fernandes, Carmen Fraga Estévez, Ioannis Gklavakis, Alfred Gomolka, Ian Hudghton, Heinz Kindermann, Rosa Miguélez Ramos, Seán Ó Neachtain, Struan Stevenson, Daniel Varela Suanzes-Carpegna, Cornelis Visser
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Ole Christensen, Dorette Corbey, Raül Romeva i Rueda, Thomas Wise