VAHERAPORT Kliimamuutuste teaduslikud faktid: tulemused ja soovitused otsuste tegemiseks

8.4.2008 - (2008/2001(INI))

Kliimamuutuste ajutine komisjon
Raportöör: Karl-Heinz Florenz

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

kliimamuutuste teaduslike faktide kohta: tulemused ja soovitused otsuste tegemiseks

(2008/2001(INI))

Euroopa Parlament,

–         võttes arvesse kodukorra artikli 175 kohaselt vastu võetud parlamendi 25. aprilli 2007. aasta otsust, millega moodustatakse kliimamuutuste ajutine komisjon[1];

–         võttes arvesse 8.–9.märtsil 2007. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

–         võttes arvesse G8 tippkohtumisel Heiligendammis 7. juunil 2007. aastal esitatud deklaratsiooni „Kliimamuutused, energiatõhusus ja energiavarustuse kindlus – väljakutse ja võimalus ülemaailmseks majanduskasvuks”;

–         võttes arvesse 17. novembril 2007. aastal Hispaanias Valencias avaldatud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande järeldusi ning muid riikide valitsuste tellitud või muude ÜRO organite teostatud uuringuid;

–         võttes arvesse komisjoni teatist „Edusammud seoses Kyoto eesmärkide saavutamisega” (KOM(2007)0757);

–         võttes arvesse 1.–2. oktoobril 2007 toimunud Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide kliimamuutuste teemalist ühiskohtumist;

–         võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 13. konverentsi (COP 13) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste kolmandat konverentsi (COP/MOP 3), mis peeti Indoneesias Balil 3.–15. detsembril 2007;

–         võttes arvesse avalikke kuulamisi ja arvamustevahetusi kõrgelseisvate isikutega ning kliimamuutuste ajutise komisjoni delegatsiooni külastuste tulemusi ja eriti teavet, mis saadi ekspertide ettekannetest ja nendele järgnenud arutelust 10. septembril 2007. aastal peetud teemakoosolekul „Eri taseme soojenemise kliimamõju”;

–         võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–         võttes arvesse kliimamuutuste ajutise komisjoni vaheraportit (A6‑0136/2008),

A. arvestades, et kliimamuutuste ajutise komisjoni volituste hulka kuulub soovituste sõnastamine ELi tulevase kliimamuutusi käsitleva integreeritud poliitika tarvis; arvestades, et sellised soovitused peaksid põhinema tipptasemel teadusuuringutel ega tohiks välistada uusimat teaduslikku tõendusmaterjali;

B. arvestades, et ajutise komisjoni vaheraport käsitleb teaduslikust tõendusmaterjalist lähtudes üksnes kliimamuutuste mõju ja tagajärgi; arvestades, et lõplikus raportis sõnastatakse ettepanekud ELi tulevase kliimamuutusi käsitleva integreeritud poliitika tarvis kooskõlas ajutisele komisjonile antud volitustega ja lähtuvalt kogu töö käigus kogutud teabest; arvestades, et lõplikus raportis sisaldub ka Euroopa Parlamendi seisukoht läbirääkimistel kliimapoliitika rahvusvahelise raamistiku üle pärast 2012. aastat, pidades silmas COP 14 konverentsi, mis peetakse 2008. aasta detsembris Poznanis, Poolas;

C. arvestades, et kogu maailmas, nii valitsustevahelise kliimamuutuste rühma raames kui ka väljaspool seda, on kinnistunud ja tunnustust leidnud teaduslik konsensus kliimamuutuste päritolu ja põhjuste kohta; arvestades, et alates esimese valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hindamisaruande avaldamisest 1990. aastal on teaduslikult põhjendatud teadmised ja arusaamine praeguse globaalse soojenemise suundumuse inimtekkelise päritolu kohta tohutult suurenenud ja nüüd käsitatakse neid teaduslike faktidena; arvestades, et inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite rolli kohta maailma kliimas on olemas kindlalt väljakujunenud teaduslik konsensus; arvestades, et läbiviidud riskihindamise alusel nõuab ebakindlus pigem tegutsemist kui tegude edasilükkamist;

D. arvestades, et praeguseks uuringute ja andmete kogumise kaudu saadud teadmised kliimamuutuste ja globaalse soojenemise põhjuste kohta on piisavad selleks, et käivitada poliitiline tegevus ja otsustusprotsess, mida on tungivalt vaja selleks, et vähendada saasteainete heidet väga olulises mahus ja valmistuda kohanema vältimatult saabuvate kliimamuutustega;

E. arvestades, et vastavalt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandale hindamisaruandele kasvas ülemaailmne süsinikdioksiidi heide aastatel 1970–2004 umbes 80% võrra ja see kasv on tingitud eelkõige fossiilkütuste kasutamisest;

F. arvestades, et vaatlustel ja modelleerimisel põhinevatest teadusuuringutest ilmneb, et on tõsise mõju oht meie planeedile, kui ei võeta kiiresti meetmeid süsinikdioksiidi ja valitsustevahelise kliimamuutuste rühma kasvuhoonegaaside loendis ära toodud muude kasvuhoonegaaside heite kasvu aeglustamiseks või isegi peatamiseks;

G. arvestades, et pärast valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande vaatlusperioodi ja sellele järgnenud aruande avaldamist on paljudes uutes teadusuuringutes mõõdetud ja esitatud andmeid, mis kinnitavad globaalse soojenemise suundumust, neis uuringutes on täiendavalt hinnatud kliimamuutuste sotsiaalset, majanduslikku ja ökoloogilist mõju inimkonnale ning ka vajadust kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise järele;

H. arvestades, et Sterni aruandes järeldatakse, et kui meetmeid ei võeta, moodustavad prognoositavate kliimamuutustega kaasnevad igaaastased kulutused 2050. aastal 5–20% SKTst, ühtlasi jõutakse samas aruandes järeldusele, et kliimaga seotud eesmärgid on võimalik saavutada, kui alates praegusest kulutatakse kõnealuse valdkonna meetmetele igal aastal 1% SKTst;

I. arvestades, et jätkuva teadusliku arutelu käigus ei kahelda enam globaalse soojenemise ja kliimamuutuste põhjuste osas; arvestades, et teaduslik arutelu tervikuna väljendab lihtsalt teaduse arengut, seades eesmärgiks lahtiste küsimuste või kahtluste selgitamise ja ajalooliselt on seda arutelu iseloomustanud soov mõista sügavamalt inimtegevuse mõju looduslikele protsessidele;

J. arvestades, et hiljutised teadusuuringud on lisanud tõendeid inimtekkeliste kõrvalekallete kohta Maa atmosfääris; arvestades, et kliimamuutusi uuriv loodusteadus tegeleb senisest heitest põhjustatud globaalse soojenemise praeguse taseme konkreetsete tagajärgede hindamisega; arvestades, et selliste uuringute käigus saadud andmed kinnitavad tungivat vajadust kohanemis- ja leevendamismeetmete järele, mida tuleb rakendada selleks, et piirata murettekitavat ohtu inimestele, taimestiku ja loomastiku bioloogilisele mitmekesisusele, elupaikadele ja infrastruktuurile, seda eelkõige arengumaades, kuid ka Euroopas ja maailma muudes rikkamates piirkondades;

K. arvestades, et teadus on kindlaks teinud mitu nn murdepunkti Maa kliimasüsteemis; arvestades, et sellised murdepunktid kujutavad endast punkte, kus ei ole enam võimalik tagasi pöörata arengut, et praktiliselt pöördumatud kliimamuutused avaldavad oma mõju, millega inimesed enam asjakohaselt toime tulla ei suuda; arvestades, et neid murdepunkte ja seeläbi vallapäästetud pöördumatuid bioloogilisi ja geofüüsikalisi protsesse ei ole võimalik täielikult hõlmata olemasolevate tuleviku kliima stsenaariumidega; arvestades, et selliste murdepunktide hulka kuuluvad: igikeltsa sulamine, mille tulemusel vabanevad atmosfääri suured kogused metaani; liustike sulamine, millega kaasneb päikesevalguse neeldumise taseme suurenemine ja süsinikdioksiidi halvem lahustuvus merevees, mis tõstab selle temperatuuri; arvestades, et temperatuuri tõustes kalduvad kõnealused tegurid positiivse vastastikuse mõju tõttu globaalset soojenemist järk-järgult süvendama;

L. arvestades, et prognooside kohaselt on 20–30% kõikidest liikidest suurenenud väljasuremisohus, kui kliima soojeneb 1,5–2,5 °C, ning kliima soojenemisel 3,5 °C võrra on vastav protsendimäär 40–70%, seetõttu on kliimamuutuste leevendamine otsustava tähtsusega maailma bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste säilitamiseks;

M. arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes väljendatud teaduslik konsensus viib järeldusele, et kogu maailma kasvuhoonegaaside heidet tuleb tõsiste ohtude vältimiseks vähendada võrreldes 2000. aastaga 50–85% võrra; arvestades, et seda eesmärki on järjest raskem saavutada, kui kasvuhoonegaaside heitkogused maailmas suurenevad kuni aastani 2020 ja pärast seda; arvestades, et peaaegu kõik liikmesriigid teevad edusamme, püüdes saavutada ELi kohustuste jagamisel neile seatud eesmärgid, seega suureneb tõenäosus, et EL saavutab oma Kyoto sihteesmärgi aastaks 2012; arvestades siiski, et pärast 2012. aastat peavad liikmesriigid kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendama veelgi ambitsioonikamal viisil, kui nad soovivad saavutada Euroopa Ülemkogul 8.–9. märtsi 2007. aastal vastuvõetud eesmärgid vähendada arenenud riikides kollektiivselt kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 1990. aastaga võrreldes 60–80% võrra;

N. arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljas hindamisaruanne näitab, et kliima soojenemine ning süsiniku neeldumise vähenemine maapinnal ja ookeanides võimenduvad vastastikku, mis võib nõuda lisaks olulist heite vähendamist, et stabiliseerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioone;

O. arvestades, et ELis valitseb poliitiline konsensus selle kohta, et on eluliselt tähtis saavutada strateegiline eesmärk hoida maailma keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C industriaalühiskonna eelse tasemega võrreldes; arvestades, et eelmise sajandi jooksul on maailma temperatuur tõusnud juba 0,74 °C võrra ja et see tõuseb senise heite tõttu kindlasti veel 0,5–0,7 °C võrra;

P.  arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande kohaselt on ülemaailmne kasvuhoonegaaside heide alates industriaalühiskonna eelset ajast suurenenud ja suureneb praegu kiiremini kui kunagi varem, kusjuures ajavahemikul 1970–2004 on inimtegevusest tingitud tõus olnud 70% ja alates1990. aastast on olnud märkimisväärne kasv 24%; arvestades, et paljusid ökosüsteeme kõigil mandritel ja enamikes ookeanides mõjutavad juba piirkondlikud kliimamuutused tõusvate temperatuuride, muutuva sademete- ja tuulerežiimi ning suurenenud veepuuduse kaudu;

Q. arvestades, et kliimasüsteemi jaoks on oluline välisõhku paisatavate kumuleerunud kasvuhoonegaaside koguhulk, mitte saasteainete suhtelised heitkogused või suhteline vähenemine, seetõttu on kõige olulisem otsustav tegur ohtlike kliimamuutuste ärahoidmiseks kasvuhoonegaaside heite koguhulk eelolevatel aastatel ja kümnenditel;

R. arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes on esimest korda kokkuvõtvalt käsitletud praeguste kliimamuutuste olemasolevat dokumenteeritud laiaulatuslikku mõju Euroopale, nagu liustike sulamine, pikemad kasvuperioodid, nihked liikide jaotumises ning mõju tervisele enneolematult võimsa kuumalaine tõttu; arvestades, et täheldatud muutused vastavad prognoositavatele tulevastele kliimamuutustele; arvestades, et Euroopa üldise tasakaalu seisukohalt on kliimamuutuste mõnedel tulevastel tagajärgedel peaaegu kõikidele piirkondadele ebasoodne mõju ning see esitab väljakutseid paljudele sotsiaal-majanduslikele sektoritele; arvestades, et kliimamuutused suurendavad ilmselt loodusvarade, nt vee kättesaadavuse piirkondlikke erinevusi Euroopas;

S. arvestades, et kliimamuutused koos elanikkonna kasvust tingitud massilise linnastumisega suurendavad ilmselt kuumust linnades, millel on otsene negatiivne mõju linnaelanike tervisele ja heaolule;

T. arvestades, et kliimamuutuste praegused leevendamismeetmed ja nendega seotud säästva arengu tavad, mida tuleb igal juhul tõhustada, ei ole sellegipoolest piisavad, et vähendada ülemaailmset kasvuhoonegaaside heidet järgnevate kümnendite jooksul; arvestades, et vastavalt teaduslikele soovitustele säilib kuni 2015. aastani, mil ülemaailmne kasvuhoonegaaside heide peaks saavutama tippväärtuse, võimalus ülemaailmsete kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni edukaks stabiliseerimiseks tasemeni, mis vastab 50%lisele tõenäosusele säilitada kliimamuutuste tase kuni 2 °C;

U. arvestades, et III töörühma panus valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandasse hindamisaruandesse näitab, et kliimamuutuste rühma seni hinnatud madalaima taseme ja vastava võimaliku kahju vähendamise saavutamiseks oleks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni I lisas loetletud osalistel vaja üheskoos vähendada 2020. aastaks heitkoguseid 25–40% võrra 1990. aasta tasemest allapoole;

V. arvestades, et järgmist valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hindamisaruannet ei avaldata arvatavasti enne 2012. või 2013. aastat; arvestades, et lisanduvad teadmised, mida saadakse eksperthinnangu saanud teaduskirjandusest ja teadusuuringutest, mille on tellinud valitsused või teostanud muud rahvusvahelised organisatsioonid või ÜRO asutused, nagu ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP), ÜRO Arenguprogramm (UNDP), Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) või Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), kes annavad olulise panuse, et mõista paremini mõju, mida avaldavad kliimamuutused praegu ja tulevikus inimestele ja keskkonnale, ning et kohaneda kliimamuutustega ja neid leevendada;

W. arvestades, et enamik kõnealuste lisauuringute tulemustest rõhutavad tungivat vajadust globaalsele soojenemisele viivitamata reageerida; arvestades, et uusimatest 2007. aasta detsembris avaldatud Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni andmetest nähtub, et aastakümme 1998–2007 on teadaolevatest kõige soojem ja et 2007. aasta on üks kümnest kõige soojemast aastast, kus eeldatav temperatuuri normist kõrvalekalle on 0,41 °C üle pikaajalise keskmise; arvestades, et 2007. aastat tähistasid temperatuuri normist kõrvalekalded, mis 2007. aasta jaanuaris ja aprillis ulatusid mõnedes Euroopa piirkondades rohkem kui 4 °C üle kuu pikaajalise keskmise;

X. arvestades, et globaalset soojenemist ja kliimamuutuste erinevaid aspekte tuleb vaadelda kontekstis muude globaalsete probleemidega, nagu vaesus või ülemaailmsed tervishoiuprobleemid, sest kliima soojenemise, põudade, üleujutuste ja üha sagedasemate äärmuslike ilmastikunähtuste tagajärjel need probleemid süvenevad; arvestades, et kliimamuutused võivad vähendada riikide võimet püsida säästva arengu teel ning saavutada aastatuhande arengueesmärgid; arvestades, et kliimamuutused võivad tõsiselt ohustada eduka arengu näiteid ja peaksid seepärast olema rahvusvahelise koostöö kõikehõlmav teema,

1.   tunneb heameelt, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised tunnistasid Bali kohtumisel, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljas hindamisaruanne esindab seni kõige põhjalikumat ja autoriteetsemat hinnangut kliimamuutustele, milles on esitatud integreeritud teaduslik, tehniline ja sotsiaal-majanduslik seisukoht asjaomaste küsimuste suhtes, tervitab samuti üleskutset kasutada hindamisaruandes sisalduvat teavet riikide kliimamuutusi käsitleva poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel;

2.  on veendunud, et teadus areneb edasi tunnustatud teadmistele ja hüpoteesidele konkureerivaid ideid vastandades ning eksperthinnanguid kohaldades; tunnustab valitsustevahelise kliimamuutuste rühma tööd ja võimet kaasata tuhandete teadlaste tööd; usub, et valitsustevaheline kliimamuutuste rühm peaks võtma uusi argumente tõsiselt, et tagada jätkuvalt oma teadusuuringute usaldusväärsus ja kvaliteet;

3.  peab kliimamuutuste teadustöid põhjendatuks ja kinnitab oma toetust ELi strateegilisele eesmärgile piirata maailma keskmise temperatuuri tõusu kuni 2 °C industriaalühiskonna eelse tasemega võrreldes, see eesmärk, mis paljude teaduslike aruannete kohaselt on umbes 50 %lise tõenäosusega saavutatav, kui kasvuhoonegaaside sisaldus õhus on 400–450 ppmv CO₂-ekvivalenti, nõuab valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande kohaselt, et tööstusriigid vähendaksid oma kasvuhoonegaaside heidet 2020. aastaks 25–40% 1990. aasta tasemega võrreldes; usub sellele vaatamata, et kõik heitkoguste vähendamise jõupingutused peaksid tegelikult seadma eesmärgiks jääda selgelt allpoole 2 °C sihteesmärki, sest soojenemine sellises ulatuses mõjutaks juba tugevalt ühiskonda ja üksikisikute eluviisi ning tähendaks olulisi ökosüsteemide ja veeressursside muutusi;

4. tõdeb, et 2050. aastaks prognoositud andmete alusel ilmneb selgelt, et tegutseda tuleb kohe; rõhutab, et võimalus alustada leevendamismeetmeid 2 °C eesmärgi saavutamiseks kaob järgmise kümnendi keskpaigaks;

5. rõhutab, et teaduslik tõendusmaterjal kõigi mandrite ja suurema osa ookeanide kohta näitab, et paljusid ökosüsteeme juba mõjutavad piirkondlikud kliimamuutused, mille põhjuseks on tööstusriikide senine süsinikdioksiidiheide; rõhutab, et teaduslikult on tõestatud, et globaalse soojenemise põhjused on valdavalt inimtekkelised ja et kogutud teadmistega on piisavalt tõestatud inimtekkeliste kõrvalekallete olemasolu Maa atmosfääris;

6. rõhutab, et ookeanide prognoositaval, süsinikdioksiidi taseme tõusust tingitud hapestumisel võivad olla mere ökosüsteemidele tõsised tagajärjed, ja nõuab kõnealuses valdkonnas täiendavaid uuringuid, et parandada meie arusaama probleemist ja määratleda poliitilised meetmed;

7. rõhutab, et teaduslikud tulemused näitavad selgelt, kuidas kliima hakkab lähitulevikus muutuma erinevatest piirkondlikest mudelitest sõltuvalt ning tuues välja selle, et globaalne soojenemine on nii arenguprobleem kui ka globaalne keskkonnaprobleem, sest vaesed inimesed ja arengumaad on kõige haavatavamad; on seisukohal, et tööstusriikide senisest heitest põhjustatud globaalse soojenemise vältimatute tagajärgedega kohanemine on samavõrd tähtis kui intensiivsed leevendusmeetmed eesmärgiga hoida ära edasine juhitamatu globaalne soojenemine;

8. rõhutab, et murdepunkte, mille hulka kuuluvad muu hulgas Amazonase vihmametsade kadumine, Gröönimaa liustike ja Lääne-Antarktika mandrijää sulamine, India mussooni ärajäämine ja Siberi tundrast metaani massiline vabanemine, on raske prognoosida, kuid need kõik võivad jõuda käesoleva sajandi jooksul praegustes kliimamuutuste tingimustes kriitilisse punkti; rõhutab, et kõnealuste murdepunktide vältimine nõuab tugevamaid leevendamiseks tehtavaid jõupingutusi, kui on nõutud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes;

9.  tervitab sellega seoses COP 13 ja COP/MOP 3 tulemusi, mis järgivad kindlakskujunenud teaduslikke soovitusi, ning eelkõige tervitab Bali tegevuskava, mida tuleks hinnata COP 14 ajal 2008. aastal ja millele peaks järgnema kokkulepe kehtestada 2009. aastaks üksikasjalik kord; kiidab ühtlasi heaks tehnosiirde ekspertrühmale antud ülesande hinnata puudusi ja piiranguid nende rahaliste vahendite kasutamises ja kättesaadavuses, mis antakse arengumaadele vastutasuna lubaduse eest rakendada riiklikul tasandil asjakohaseid leevendusmeetmeid mõõdetaval, kirjeldataval ja tõestataval kujul; tervitab samuti kohanemisfondi loomist ja metsade lisamist uude kliimakaitse kokkuleppesse, mille eesmärk on peatada metsade hävitamine ja vältida süsinikdioksiidiheidet, mida põhjustavad metsa- või rabapõlengud, mis kahjustavad väga ka kohalikke kogukondi, kellelt seejuures sundvõõrandatakse nende maa ebaseaduslike või pooleldi seaduslike menetluste kaudu;

10.  mõistab hukka teaduslikult alusetud katsed kujutada kliimamuutuste põhjuste ja tagajärgede uuringute tulemusi kahtlaste, ebakindlate või küsitavatena; mõistab siiski, et teaduse arengut on alati iseloomustanud kahtlused, nende järkjärguline kõrvaldamine ja seletuste või mudelite otsimine väljaspool teaduse tunnustatud peavoolu;

11. usub seepärast, et vastutustundlike otsuste langetamiseks on vaja edasisi uuringuid globaalse soojenemise põhjuste ja tagajärgede paremaks mõistmiseks; on siiski arvamusel, et praeguseks saavutatud teadmiste tase on piisav selleks, et kiiresti välja töötada poliitika, mis kliimamuutusi kuni +2°C piirates saavutaks kasvuhoonegaaside heite vähendamise, ning meetmed praeguste kliimamuutustega kohanemiseks;

12. rõhutab vajadust täiendavalt analüüsida ja uurida kliimamuutuste tagajärgi, nagu mõju majanduslikule konkurentsivõimele, energiakuludele ja sotsiaalsele arengule Euroopas, maakasutuse, metsade ja metsade hävitamise rolli, merekeskkonna rolli, tööstussektori, eriti transpordisektori kliimaga seotud väliskulude arvestamist, sealhulgas õhusõidukite saaste mõjude kindlaksmääramist; on seisukohal, et täiendavaid uuringuid on vaja selleks, et pöörata kohanemisele ja ohu vähendamisele suuremat tähelepanu arengupoliitika ja vaesuse vähendamise meetmete raames;

13. toetab täiendavaid teadusuuringuid, mis käsitlevad biokütuste edendamise poliitika mõju ja biokütuste mõju metsade hävitamise suurenemisele, haritava maa laienemisele ja maailma toiduvarudele;

14. usub, et teadusliku tõendusmaterjali levitamine inimese mõju kohta maailma kliimale peab olema laiema tegevuse põhielement, et tõsta üldsuse teadlikkust ning seejärel saavutada ja säilitada üldsuse toetus poliitilistele meetmetele – nagu koostöö erinevate sotsiaalsete osalejate vahel – süsinikdioksiidi heite vähendamiseks mitte üksnes tööstusriikides, vaid ka kiiresti kasvava majandusega riikides; palub valitsustevahelisel kliimamuutuste rühmal avaldada üldsuse jaoks oma hindamisaruannete kokkuvõte; usub lisaks sellele, et inimeste eluviisi muutmine on vajalik ja see peaks olema osa globaalse soojenemise põhjuseid ja tagajärgi selgitavatest harivatest programmidest;

15. kutsub seepärast teadusringkondi ja poliitilisi esindajaid üles ühendama oma jõud, et tõsta teadlikkust ja toetada „väikeseid asju, mis muudavad paljut”, võttes arvesse asjaolu, et isegi kogukonnad, kellel on hästi arenenud võime kohaneda kliimamuutuste mõjudega, on kaitsetud äärmuslike ja prognoosimatute nähtuste suhtes;

16. rõhutab, et selline üksikasjalik teave, mida oleks vaja inimeste harimiseks, et nad oma elustiili muudatustega toetaksid väiksema süsihappegaasiheitega majandust, näiteks kasvuhoonegaaside heite keskkonnamõju väljatoomine tarbekaupadel ja vastav märgistamine, on praegu väga kehv ning see tuleks kiiresti välja töötada; rõhutab, et sellised algatused peaksid ideaalis põhinema ühistel standarditel ja võtma arvesse ka impordiga seonduvat kasvuhoonegaaside heidet;

17. palub kliimamuutuste ajutisel komisjonil tööd jätkata ja esitada oma ametiaja lõpuks parlamendile raport, mis vajaduse korral sisaldab soovitusi tegevuste või algatuste, aga ka kohanemis- ja leevendamismeetmete kohta, mida rakendada ELi tulevases kliimamuutusi käsitlevas integreeritud poliitikas kooskõlas ELi eesmärgiga hoida maailma keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C ja juhindudes valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande tulemustest ja soovitustest;

18. kutsub komisjoni, nõukogu ja parlamenti üles toetama kõige kõrgema taseme läbirääkimistel ja kõnelustel seda, et ELi ja ELi mittekuuluvate riikide väga asjatundlikke strateegiaid, põhimõtteid ja standardeid teadusuuringute ja meetmete vallas võitluseks kliimamuutustega kooskõlas teadusringkondade soovitustega, laiendataks strateegiliselt kõikidele partnerriikidele kogu maailmas;

19. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

• [1]  ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 652.

SELETUSKIRI

Kliimamuutuste ajutise komisjoni volitused ja eesmärgid

Viimase kaheteistkümne kuu jooksul on kliimamuutuste vastu võitlemise hoog järsult kiirenenud, eriti pärast 2007. aasta kevadise tippkohtumise otsust kinnitada eesmärk saavutada 2020. aastaks heite vähendamine 20 % võrra ning taastuvate energiaallikate kasutamise ja energiatõhususe kohta. Kõnealusele otsusele järgnesid rahvusvahelisel tasandil muud väga olulised sündmused, näiteks G8 tippkohtumine Heiligendammis, ÜRO Julgeolekunõukogu arutelu kliimamuutuste mõjust rahule ja julgeolekule, Ameerika Ühendriikide kokkukutsutud maailma suurimate saastajate kohtumine, Nobeli rahupreemia määramine Al Gore’ile ja valitsustevahelise kliimamuutuste rühma teadlastele, Kyoto protokolli ratifitseerimine Austraalia poolt ja lõpuks Bali tegevuskava vastuvõtmine, mis loodetavasti viib kliimamuutusi käsitleva uue rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimiseni 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis.

Ajutise komisjoni loomine erinevate seisukohtade koondamiseks paljudest erinevatest kliimamuutustega seotud poliitikavaldkondadest on Euroopa Parlamendi vastus ja panus teadlikkuse tõstmiseks kõnealuses küsimuses ning kliimamuutuste viimiseks väga tähtsale kohale rahvusvaheliste tegevuskavade seas.

Horisontaalse lähenemisviisiga kliimamuutuste ajutine komisjon, mis koosneb 60 erinevaid parteisid esindavast parlamendiliikmest, esitab ettepanekuid ELi kliimamuutusi käsitleva poliitika kohta ja koordineerib Euroopa Parlamendi seisukohta läbirääkimisteks tulevase rahvusvahelise kliimakokkuleppe üle.

Pärast esimeeste konverentsi 19. aprilli 2007. aasta otsust teha Euroopa Parlamendile ettepanek kliimamuutuste ajutise komisjoni moodustamiseks ja täiskogu 25. aprilli 2007. aasta otsust kõnealuse ajutise komisjoni moodustamise kohta pidas äsjaloodud kliimamuutuste ajutine komisjon 22. mail 2007. aastal oma asutamiskoosoleku.

Kliimamuutuste ajutisele komisjonile anti järgmised volitused ja kohustused:

a)   ettepanekute tegemine ELi tulevase kliimamuutusi käsitleva integreeritud poliitika tarvis ning Euroopa Parlamendi seisukoha kooskõlastamine seoses rahvusvahelise kliimapoliitika läbirääkimistega aastale 2012 järgneva perioodi osas;

b)   kliimamuutuste hetkeolukorra hindamine ja analüüs ning ettepanekute tegemine kõigil tasanditel asjakohaste meetmete võtmiseks, lisades hinnangu finantsmõju ja tegevusetusega kaasneva kulu kohta;

c)   võimalikult täieliku ülevaate koostamine viimase aja edusammude ning kliimamuutuste vastase võitluse väljavaadete kohta, et Euroopa Parlamendil oleks poliitilise vastutuse võtmisel kasutada üksikasjalik analüüs;

d)   nimetatud edusammude ja väljavaadete keskkonnaalase, õigusliku, majandusliku, sotsiaalse, geopoliitilise, regionaalse ja rahvatervise alase mõju uurimine;

e) ühenduse asjaomaste õigusaktide praeguse rakendamise analüüs ja hindamine;

f)    sel eesmärgil sobivate kontaktide loomine ning kuulamiste korraldamine koostöös liikmesriikide ja kolmandate riikide parlamentide ja valitsuste, Euroopa Liidu institutsioonide ning rahvusvaheliste organisatsioonidega, aga ka teadusringkondade, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna, sealhulgas kohalike ja piirkondlike asutuste võrgustike esindajatega;

Ajutine komisjon annab oma ametiaja lõpul täiskogule soovitused meetmete ja algatuste kohta, mida tuleks võtta või teha. Siiski ei muudeta Euroopa Parlamendi alaliste komisjonide volitusi ja kohustusi vastu võtta, kontrollida ja rakendada ühenduse õigusakte kliimamuutustega seotud küsimustes.

See selge ülesannete jaotus, samuti vajadus tegeleda kliimamuutustega kolmandate riikide parlamentaarsete assambleedega suhtlemise kontekstis, sundis töötama välja konstruktiivse ja koostööl põhineva suhte ajutise komisjoni, alaliste komisjonide ja parlamentidevaheliste delegatsioonide vahel, et Euroopa Parlament võiks anda oma kooskõlastatud, ühtse ja tõhusa panuse.

Töömeetodid ja töökava

Kliimamuutused mõjutavad tugevalt mitte ainult ökosüsteeme, vaid ka majandust tervikuna, inimeste tervist, vee ja toiduainetega kindlustatust, samuti rännet. Seepärast peavad tööstus- ja energia-, transpordi-, teadus-, põllumajandus- ja keskkonnapoliitika olema seotud ning paremini koordineeritud, kui võitluses kliimamuutuste vastu soovitakse saavutada kliimamuutuste leevendamiseks seatud sihteesmärgid.

Kuna kliimamuutusi käsitlev poliitika puudutab eri komisjone, siis näis horisontaalne lähenemisviis kõige asjakohasem. See kajastus ka kliimamuutuste ajutise komisjoni töömeetodite ja töökava valikus.

Kliimamuutuste ajutise komisjoni töö on struktureeritud konkreetsete ja oluliste teemade ümber, mis puudutavad nii ELi kui ka meie rahvusvahelisi partnereid ning mille puhul esmalt keskendutakse kliimamuutusi käsitleva teadusliku arutelu hetkeseisu hinnangule ja ülesandele leppida kokku uue rahvusvahelise raamistiku suhtes, seejärel uuritakse võimalikke lahendusi eri valdkondades, nagu saasteainete heite peamised allikad maailmas, uued tehnoloogiad, energiasektori saasteallikad, kliimamuutuste mõju rahvusvahelisele julgeolekule, maa ja metsade kasutamine või ühiskonna tundlikkus nende küsimuste suhtes.

Teemakoosolekud

Iga teema kõige tõhusamaks uurimiseks otsustas komisjon iga tähtsama teema kohta korraldada avaliku kuulamise (teemakoosoleku), kus põhiettekandjaks oleks mainekas tunnustatud isik ja kus osaleks ekspertide rühm, et teemat sügavamalt uurida. Selleks et tagada võimalikult paljude liikmete aktiivne panus komisjoni töösse, oli iga tähtsama teema puhul raportöörile abiks liikmete seast valitud teemajuht, kelle ülesandeks oli arutelu juhatamine teemakoosolekul ja töödokumendi projekti koostamine, mis sisaldaks kokkuvõtet ja järeldusi, mida kasutada lõpliku raporti koostamisel[1].

10. septembril 2007 toimus esimene teemakoosolek, mille teemaks oli „Eri taseme soojenemise kliimamõju” ja mille teemajuhiks oli kliimamuutuste ajutise komisjoni aseesimees Vittorio Prodi. Teemakoosoleku peamiseks eesmärgiks oli saada ülevaade kliimamuutusi käsitleva teadusliku arutelu praegusest seisust ja eelkõige järgmistest küsimustest: millised on ohtlikud kliimamuutused, millist mõju võivad omada globaalse soojenemise teatavad tasemed vastavalt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma kõige hiljutisemale aruandele, millised on kontsentratsiooni tasemed atmosfääris ja heite tasemed, mis on kooskõlas ELi 2 °C sihteesmärgiga, ja milline on kliimamuutuste mõju meie kultuuripärandile. Peaesinejaks oli prof Hans Joachim Schellnhuber, Potsdami kliimamõju uurimise instituudi direktor.

Arutelu käigus selgus mitu tähtsat järeldust: eksperdid rõhutasid, et teaduslik tõendusmaterjal kõigilt mandritelt ja ookeanidelt näitab, et kliimamuutused mõjutavad paljusid ökosüsteeme ja et leidub piisavalt uusi teadusuuringuid, mis tõestavad, et inimtekkeliste kõrvalekallete olemasolu Maa atmosfääris on väljaspool kahtlust. Kuna kliimamuutused on tõsiste ja peatsete probleemide allikas, siis on olemas selge vajadus otsustava ja kiire tegutsemise järele, et saavutada strateegiline eesmärk piirata maailma keskmise temperatuuri tõusu kuni 2 °C industriaalühiskonna eelse tasemega võrreldes.

Teine teemakoosolek toimus 4. oktoobril 2007 ja selle teemaks oli „Kliimakaitse ülesanded pärast 2012. aastat”. Teemajuhiks oli Satu Hassi. Teemakoosoleku eesmärk oli saada teavet selle kohta, milline on olukord seoses rahvusvaheliste läbirääkimistega võimaliku 2012. aasta järgse globaalse raamistiku üle, samuti millised on teadlaste, ettevõtjate ja valitsusväliste organisatsioonide seisukohad sellise raamistiku korralduse kohta. Peaesinejateks olid John Ashton, Ühendkuningriigi välisministeeriumi eriesindaja kliimamuutuste alal ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretär Yvo de Boer.

Saadi selge sõnum, et pärast Kyoto protokolli vastuvõtmist on teaduslikud ja üldised teadmised globaalse soojenemise kohta oluliselt sügavamaks muutunud ja oluliselt süvendati ja süstematiseeriti neid valitsustevahelise kliimamuutuste rühma töö ja teadustegevuse käigus. Nende töö paljude teadusuuringute kogumisel ja läbivaatamisel on viinud veendumusele, et ilma igasuguse tõsise teadusliku kahtluseta on inimtegevus maailma kliimat muutnud ja mõjutab kliimat negatiivselt ka tulevikus juhul, kui seda lähimas tulevikus oluliselt ei muudeta.

Kõnelejad nõustusid asjaoluga, et kliimamuutusi käsitleva poliitika tähtajad ja raamistiku määrab loodus. Kliimarežiimi seisukohalt on oluline ainult keskkonda heidetud kasvuhoonegaaside koguhulk, mitte saasteainete suhteline heide või selle suhteline vähendamine. Ohtlike kliimamuutuste ärahoidmise seisukohalt on kõige määravam saasteainete heite koguhulk järgneva mõne aasta ja kümnendi jooksul. Kliimapoliitika eesmärkide saavutamiseks on reguleerimine otsustava tähtsusega ja see peab kiiremas korras tagama pikaajaliste investeeringute sobivuse klimaatiliste kaalutluste seisukohalt.

Kolmas teemakoosolek peeti 19. novembril 2007 teemal „Sotsiaalne ja majanduslik mõõde, teadus- ja arendustegevus, uued tehnoloogiad, tehnosiire, innovatsioon ja soodustused”. Kõnealusel koosolekul abistas kliimamuutuste ajutise komisjoni raportööri teemajuhina Philippe Busquin. Peaesinejaks oli professor Carlo Rubbia, Nobeli füüsikapreemia laureaat. Olulise ettekandega esines ka Euroopa Komisjoni asepresident Günter Verheugen. Peaesineja, asepresident ja eksperdid rääkisid muu hulgas teadus- ja tööstuslikest uuringutest. Nende vaated olid lähedased selles osas, et ehkki lahendused kasvuhoonegaaside heite vastu võitlemiseks pole veel laialdaselt kehtestatud ja kättesaadavad, võib tehnoloogilise uurimis- ja arendustegevuse intensiivistamine kõnealuseid lahendusi hoogsalt lähemale tuua.

Teaduse ja tööstuse kokkuviimine uusimate ja tulevaste tehnoloogiate väljaarendamiseks ning rakendamiseks võiks olla olulise tähtsusega Euroopa juhtrolli jaoks kliimamuutuste vastu võitlemisel keskkonnasäästlike tehnoloogiate kaudu.

Neljas teemakoosolek toimus 29. jaanuaril 2008, selle teemaks oli „Kliimamuutused ja maailma veevarud, erilise rõhuga säästval arengul, maakasutuse muutustel ja metsadel”. Koosoleku teemajuhiks oli Cristina Gutiérrez-Cortines ja peaesinejaks ÜRO keskkonnaprogrammi tegevdirektor Achim Steiner.

Kuni 2008. aasta märtsi lõpuni leidsid aset veel kaks teemakoosolekut: 3. märtsil 2008 teemal „Tööstus- ja energiasektori heiteallikad ning transpordist tulenev heide globaalsel tasandil” ning 26. märtsil 2008 teemal „Kuidas kaasata muud peamised osalejad – kliimamuutused, kohanemine kolmandates riikides ja maailma julgeolek”.

Delegatsiooni visiidid ja koostöö parlamentidevaheliste delegatsioonidega

Komisjoni ülesannete hulka kuulub ka sobivate kontaktide loomine kolmandate riikide parlamentide ja valitsustega. Seda nimetab raportöör „kliimamuutuste diplomaatiaks”, mis on eriti tähtis just praegu, sest pärast 2012. aastat vajatakse ülemaailmset rahvusvahelist kokkulepet, millega ühineks nii palju riike kui võimalik, eelkõige tööstusriikide hulgast, kuid samuti ka arengumaadest ja areneva majandusega riikidest. Selle ülesande täitmiseks otsustas komisjon keskendada oma delegatsiooni visiidid kahele tulevase kokkuleppe üle peetavate rahvusvaheliste läbirääkimiste kontekstis kõige olulisemale riigile: Hiinale, mida külastati 5.–7. novembril 2007, ja Indiale ning Bangladeshile, kuhu visiit toimus 4.–7. veebruaril 2008[2].

Nende visiitide peaeesmärk on i) saada teavet nende riikide asutuste planeeritud või teostatud tegevusest ja algatustest kliimamuutuste vastu võitlemisel, ii) mõista paremini nende seisukohta seoses rahvusvahelise aruteluga 2012. aasta järgse kliimamuutuste vastu võitlemise raamistiku üle ning iii) kontaktide kaudu vastavate parlamendikomisjonidega toetada eesistujariiki ja komisjoni nende läbirääkimistel valitsustega.

Lisaks neile visiitidele on kliimamuutuste ajutine komisjon seadnud sisse ka väga viljakad töösuhted – sealhulgas teabevahetus, ettevalmistavad infotunnid ja tagasiside aruanded – delegatsioonidega, kes vastutavad suhete eest riikide ja/või piirkondadega, mis on kliimamuutuste küsimuse seisukohalt eriti olulised.

Osalemine ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 13. konverentsil (Bali, Indoneesia, 3.–15. detsember 2007)

Erakordselt tähtis sündmus kliimamuutuste ajutise komisjoni töös oli selle liikmete osalemine Euroopa Parlamendi delegatsiooni koosseisus COP 13 kohtumisel, mille peamine eesmärk oli leppida kokku volitustes läbirääkimisteks, pidades silmas rahvusvahelist kokkulepet perioodiks pärast Kyoto protokolli esimese kohustusteperioodi lõppu 2012. aastal.

Vastavalt esimeeste konverentsi otsusele esindasid kliimamuutuste ajutist komisjoni 15-liikmelises Euroopa Parlamendi delegatsioonis komisjoni juhatus ja raportöör. Siiski, arvestades komisjoni sektoritevahelist koosseisu, olid kõik Euroopa Parlamendi delegatsiooni liikmed, sealhulgas need, kes esindasid keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, ühtlasi ka kliimamuutuste ajutise komisjoni liikmed.

Konverentsil osalemine valmistati ette teemakoosolekuga (vt eespool), mis oli pühendatud 2012. aasta järgsele raamistikule. Samuti tegi komisjon Satu Hassile, kes oli kõnealuse teemakoosoleku teemajuht (vt eespool), ülesandeks koostada resolutsioon, mille Euroopa Parlament võttis vastu 15. novembril 2007 ja mis esindas Euroopa Parlamendi seisukohta konverentsil[3].

Lõpuks korraldati enne konverentsi algust mitteametlik infotund volinik Dimasega selleks, et saada teavet läbirääkimiste peamiste vaidlusküsimuste ning ELi strateegia kohta.

Konverentsil korraldas Euroopa Parlamendi delegatsioon parlamentide liikmetele ümarlaua, osales paljudel kõrgetasemelistel kohtumistel teiste delegatsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning suhtles iga päev komisjoni ja nõukoguga. Teiste seas kohtus Euroopa Parlamendi delegatsioon Ameerika Ühendriikide senaatori John Kerryga, ÜRO kliimamuutuste erisaadiku Ricardo Lagosega, Ühendkuningriigi kliimamuutuste nõuniku Nicholas Sterniga ja parlamentide liikmetega kõigilt viielt mandrilt.[4]

Konverentsi tulemuste kohta valmistatakse nüüd ette resolutsioon vastuvõtmiseks jaanuari II osaistungjärgul.

Arvamuste vahetus kõrgelseisvate isikutega

Lisaks kohtumistele ja teemakoosolekutega seoses peetud arvamuste vahetusele kõrgelseisvate isikutega ning delegatsiooni visiitidele oli kliimamuutuste ajutisel komisjonil veel väga kasulikke ja huvitavaid arvamuste vahetusi järgmiste isikutega:

· 27. juunil 2007 Saksamaa keskkonnaministri Sigmar Gabrieliga Heiligendammis toimunud G8 tippkohtumise tulemuste kohta;

· 4. oktoobril 2007 president Hans-Gert Pötteringiga Euroopa Parlamendi rolli kohta kliimamuutuste vastu võitlemisel;

· 23. jaanuaril 2008 Sloveenia Vabariigi keskkonna- ning asulaplaneerimise ministri Janez Podobnikuga Sloveenia eesistumise ajaks planeeritud tegevuste ja algatuste kohta kliimamuutuste valdkonnas.

Suhted liikmesriikide parlamentidega

Kliimamuutuste ajutine komisjon oli samuti aktiivne, luues ja arendades suhteid liikmesriikide parlamentidega kliimamuutustega seotud küsimustes. Selles kontekstis andis komisjon oma panuse, tehes ettepanekuid teemade kohta, mida arutada töörühmades, ja oma liikmete aktiivse osalemise kaudu parlamendiliikmete ühiskohtumisel, mille 1.–2. oktoobril 2007. aastal korraldasid Euroopa Parlamendi president ja Portugali parlamendi president[5].

20. ja 21. jaanuaril 2008 oli kliimamuutuste ajutise komisjoni esimees peaesinejaks liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi energeetika- ja keskkonnaküsimuste eest vastutavate komisjonide esimeeste kohtumisel, mille korraldas Sloveenia Rahvusassamblee.

Kahepoolse suhtlemise käigus liikmesriikide parlamentidega osalesid kliimamuutuste ajutise komisjoni esimees ja raportöör 17. oktoobril 2007 kuulamisel ja arvamuste vahetusel Prantsuse Rahvusassambleesse lähetatud Euroopa delegatsiooni koosseisus.

Teabe kogumine kliimamuutustega seotud küsimuste kohta

Vastavalt oma volitustele on kliimamuutuste ajutise komisjoni ülesannete seas teabe kogumine kliimamuutustega seotud küsimuste kohta, et Euroopa Parlamendil oleks oma poliitiliste kohustuste täitmisel kasutada üksikasjalik analüüs.

Selleks kasutas komisjon suures mahus ära talle eraldatud ekspertiisieelarve ning tellis Euroopa Parlamendi poliitikaosakondade kaudu mitu välisuuringut ja teabedokumenti, mis olid teemakoosolekute ja delegatsiooni visiitide jaoks, samuti ka komisjoni muu tegevuse jaoks olulisteks teabeallikateks.

Teemad, mille kohta seni on uuringud saadud, on järgmised: „Riiklikud õigusaktid ja riiklikud algatused ning programmid (alates 2005. aastast) kliimamuutustega seotud teemadel” (regulaarselt uuendatav), „Kliimamuutusi käsitlevad õigusaktid ja algatused ELi tasandil”, „Kliimamuutusi käsitlevad õigusaktid/algatused rahvusvahelisel tasandil ja 2012. aasta järgse korralduse valikud”, „Hiina energiapoliitika kliimamuutuste kontekstis ja valikud koostööks ELiga”, „Hiina ja kliimamuutused: mõju ja poliitilised vastused” ning „Hiina ja kliimamuutused: uusimad artiklid ja publikatsioonid”.[6]

Muu töö, mida kliimamuutuste ajutine komisjon on teinud

Selleks et kiiresti reageerida vältimatute kliimamuutustega kohanemise konkreetsele küsimusele – see on sektoritevaheline küsimus, millega seonduvad muu hulgas põllumajandus, regionaalpoliitika, kalandus, arengukoostöö, transport, need on valdkonnad, kus Euroopa Komisjon plaanib esitada õigusaktide ettepanekud 2008. aasta lõpuks –, otsustas komisjon koostada vastavasisulise resolutsiooni ja tegi esimehele ülesandeks koostada see koostöös komisjonidega, keda see küsimus peamiselt puudutab. Resolutsiooniga on kavas lõpetada aprilli osaistungjärgul arutelu Euroopa Komisjonile esitatud suulise küsimuse üle.

Edasine töö

Kliimamuutusi käsitlev integreeritud poliitika ei saa piirduda globaalse soojenemise keskkonnamõju ja sellest tuleneva mõjuga energia-, tööstus- või transpordipoliitikale. Globaalne soojenemine juba mõjutab või hakkab tulevikus mõjutama paljusid muid poliitikavaldkondi, näiteks põllumajandust, kalandust, arengukoostööd, piirkondlikku ja ühtekuuluvuspoliitikat, rahvusvahelist kaubandust või rahvusvahelist julgeolekut. Oma volituste täitmiseks ning algatuste ja tegevuse kohta soovituste sõnastamiseks on kliimamuutuste ajutine komisjon otsustanud käsitleda kliimamuutuste keerulist küsimust sektoritevaheliselt. Komisjoni tegevuse esimese kuue kuu jooksul polnud võimalik kõiki neid aspekte sügavuti uurida.

Nagu juba märgitud, toimusid kolm kuuest planeeritud teemakoosolekust alles jaanuarist märtsini 2008, samuti delegatsiooni visiit Indiasse ja Bangladeshi, samas võivad veel mõned teemad vajada samuti sügavuti uurimist. See on nii näiteks teemakoosolekutega, kus käsitletakse kliimamuutusi ja maailma veevarusid, erilise rõhuga säästval arengul, maakasutusel, maakasutuse muutumisel ja metsadel, aga ka energiasektori heiteallikaid ning transpordist tulenevat heidet globaalsel tasandil või seda, kuidas kaasata muud peamised osalejad. Välissuhete vaatepunktist toovad kiired muutused Ameerika Ühendriikide avalikus arvamuses ja äriringkondades, mida juba osaliselt peegeldab kongressi seisukoht energia- ja kliimaküsimustes, kaasa vajaduse tihedamate kontaktide järele Ameerika partneritega, eriti hiljuti loodud Ameerika Ühendriikide Kongressi alamkoja energiasõltumatuse ja globaalse soojenemise komisjoniga.

Arvestades seoseid teema eri aspektide vahel ja täiskogu selgesti avaldatud soovi, kes tegi komisjonile ülesandeks anda soovitusi ELi tulevase kliimamuutusi käsitleva integreeritud poliitika tarvis, oleks enneaegne ja mitteasjakohane teha ennatlikke järeldusi ja esitada need täiskogule enne komisjoni töö lõppu.

Vastavalt 25. aprilli 2007. aasta täiskogu otsusele lõpeb komisjoni ametiaeg 9. mail 2008. Selleks et selle aja jooksul raport koostada, sinna parandused sisse viia ja see vastu võtta, tuleks jätta kõrvale mitmel teemakoosolekul saadud teave, samuti delegatsiooni visiitide tulemused ja mõnede juba tellitud välisuuringute tulemused.

Lisaks sellele tuleks samuti märkida, et detsembris Bali konverentsil vastuvõetud läbirääkimiste volitused on ainult läbirääkimisprotsessi algus, mida parlament peab tihedalt jälgima ja mille tähtis hetk saabub osaliste 14. konverentsil (COP 14) 2008. aasta detsembris Poznanis, Poolas.

Seda silmas pidades tegi raportöör ettepaneku, millega komisjoni koordinaatorid ja variraportöörid nõustusid, koostada vaheraport, mis käsitleks ainult kliimamuutuste mõju ja tagajärgi. Komisjon peaks kõnealuse raporti vastu võtma 2008. aasta mai osaistungjärku silmas pidades, s.o enne 12kuulise ametiaja lõppu. Kõnealuse vaheraporti suhtes kohaldatakse rangelt kodukorra artiklit 151.

Lisaks sellele nõustusid koordinaatorid paluma komisjoni ametiaja pikendamist 9 kuu võrra, s.o kuni 9. veebruarini 2009, ja volitasid komisjoni esimeest esimeeste konverentsil selleks vajalikke samme astuma. Selline pikendamine võimaldaks eelkõige lisada komisjoni raportisse kogu senise ametiaja jooksul kogutud teabe ning lisaks sellele uurida sügavamalt mõnesid eespool nimetatud teemasid. Lõpuks võimaldaks ametiaja pikendamine 9 kuu võrra kliimamuutuste ajutisel komisjonil raporti vastu võtta enne Poznanis toimuvat COP 14 konverentsi ja Poznani konverentsi tulemusi raportis arvesse võtta, võimaldades seega Euroopa Parlamendil anda kasulik panus ja oluline hinnang läbirääkimistele 2012. aasta järgse kokkuleppe üle. 18. veebruaril 2008 otsustas parlament pikendada kliimamuutuste ajutise komisjoni ametiaega 9. veebruarini 2009.

Kliimamuutuste ajutise komisjoni lõpliku raporti ajakava on järgmine:

– raporti projekt tõlkimisele: 31. juuli 2008;

– raporti projekti läbivaatamine: 18. september 2008;

– muudatuseettepanekute esitamise viimane kuupäev: 7. oktoober 2008;

– muudatusettepanekute läbivaatamine: 4. november 2008;

– hääletamine kliimamuutuste ajutises komisjonis: 2. detsember 2008;

– täiskogu: jaanuar või veebruar 2009.

Kliimamuutuste ajutise komisjoni 2007. aasta maist kuni detsembrini kestnud töö peamised tulemused ning raportööri järeldused ja soovitused

Teaduslik seisukoht kliimamuutuste kohta

Eespool nimetatut silmas pidades käsitleb käesolev raport ainult kliimamuutuste kohta teadaolevaid teaduslikke fakte, mida on sügavuti käsitlenud kogu maailmas tuntud eksperdid komisjoni esimesel teemakoosolekul 2007. aasta septembris, samuti ka parlamendiliikmete ühiskohtumisel 1.–2. oktoobril 2007.

Nendel aruteludel saadud teavet arvestades on raportöör seisukohal, et:

· kliimamuutusi uuriv teadus on hästi väljakujunenud ja kogu maailmas tunnustatud, praeguse globaalne soojenemise suundumuse inimtekkelise päritolu suhtes puudub tõsine teaduslik kahtlus;

· ELis valitseb poliitiline konsensus selle kohta, et on eluliselt tähtis saavutada strateegiline eesmärk hoida maailma keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C, võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega, ja see eesmärk saab ELi integreeritud kliimamuutusi käsitleva poliitika aluseks;

· kõigis jõupingutustes heite piiramiseks tuleks siiski eesmärgiks seada püsimine kindlalt allpool 2 °C sihteesmärki, kuna sellise tasemega soojenemine mõjutaks juba tugevalt meie ühiskonda ja inimeste eluviisi ning tooks samuti kaasa ökosüsteemide ja veeressursside olulised muutused;

· valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljas hindamisaruanne esindab seni kõige laiaulatuslikumat ja autoriteetsemat hinnangut kliimamuutustele, milles on esitatud integreeritud teaduslik, tehniline ja sotsiaal-majanduslik seisukoht asjaomaste küsimuste suhtes; seepärast tuleb see võtta aluseks riikliku ja rahvusvahelise kliimamuutusi käsitleva poliitika väljatöötamisel;

· valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes avaldatud teadusliku konsensuse kohaselt soovitatakse vähendada ülemaailmset saasteainete heidet poole võrra 2050. aastaks, mida on järjest raskem saavutada, kui ülemaailmne heide suureneb kuni aastani 2020 ja pärast seda, tulenevalt seniste, praeguste ja tulevaste ülemaailmsete kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenevast mõjust, mis aitab kaasa globaalsele soojenemisele;

· teaduslikult on kindlaks tehtud mitu Maa kliimasüsteemi nn murdepunkti, mis kajastavad punkte, kust pole enam tagasiteed teel sügavamate, pöördumatute kliimamuutuste suunas, mille mõju inimesed enam mõjutada või muuta ei saa; neid murdepunkte ja neis käivitunud looduslikke protsesse pole võimalik täielikult lülitada olemasolevatesse tuleviku kliima kujundamise stsenaariumidesse;

· praegune kliimamuutuste leevendamisele suunatud poliitika ja sellega seonduv säästva arengu tagamise praktika pole järgnevate kümnendite jooksul ülemaailmse kasvuhoonegaasideheite vähendamiseks piisavad; teadusliku seisukoha järgi säilib võimalus ülemaailmse heite edukaks stabiliseerimiseks, et tagada ELi 2 °C eesmärgi saavutamine vähemalt 50% tõenäosusega, kuni 2015. aastani, mis on ülemaailmsete heitkoguste kõrgaeg;

· andmed, mis on saadud senistest heitkogustest põhjustatud globaalse soojenemise praeguse taseme konkreetseid tagajärgi hindavatest teadusuuringutest, rõhutavad vajadust kiiresti rakendada kohanemismeetmeid, et vältida suurt kahju inimestele ja infrastruktuurile eelkõige arengumaades, kuid samuti ka Euroopas ja muudes maailma rikkamates piirkondades;

· teadusliku tõendusmaterjali levitamine inimese mõju kohta maailma kliimale peab moodustama olulise osa laiematest jõupingutustest saavutada avalikkuse toetus poliitilistele meetmetele süsinikdioksiidi heite vähendamiseks; vajalikud on muutused inimeste eluviisis ja sellest rääkimine peaks olema osa globaalse soojenemise põhjuseid ja tagajärgi selgitavast harivast teavitamisest;

· ehkki teaduslik konsensus rõhutab, et seni puuduvad vastuvõetava hinnaga teaduslikud ja tehnoloogilised lahendused kasvuhoonegaaside vastu võitlemiseks ning vähe süsinikdioksiidi tekitava tööstuse ja ühiskonna ülesehitamiseks, on lootustandvaid märke selle kohta, et teadus- ja tehnoloogiaalastel uuringutel põhinevaid lahendusi saab edasi arendada, et (esmalt) peatada kasvuhoonegaaside heite suurenemine ja (hiljem) vähendada kliimamuutuste mõju.

Kokkuvõttes on raportöör seisukohal, et teaduslik seisukoht kliimamuutuste kohta on välja kujunenud, ja soovitab ajutisel komisjonil oma tööd jätkata ning esitada ametiaja lõpul Euroopa Parlamendile raport, mis vajaduse korral sisaldaks soovitusi tegevuste või algatuste kohta, mida rakendada ELi tulevases kliimamuutusi käsitlevas integreeritud poliitikas kooskõlas ELi eesmärgiga hoida maailma keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C ja vastavalt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande tulemustele ning soovitustele.

Bali konverentsi tulemused ja läbirääkimised 2012. aasta järgse rahvusvahelise kliimaleppe üle

Tulevane rahvusvaheline kliimalepe on oluline tegur ülemaailmses võitluses kliimamuutuste vastu. Seda teemat arutati 2007. aasta oktoobri teemakoosolekul põhjalikult ja see oli ÜRO kliimamuutuste konventsiooni osaliste 13. konverentsi (COP 13) peamine teema.

Raportöör tervitab Bali tegevuskava vastuvõtmist ja ametlike läbirääkimiste käivitamist rahvusvahelise kliimaleppe üle pärast 2012. aastat algavaks perioodiks, samuti muid COP 13 konverentsi vastuvõetud tähtsaid otsuseid, eelkõige neid, mis käsitlevad tehnoloogiat, kohanemisfondi ja metsade kadumist. Samuti tervitab raportöör Austraalia uue valitsuse hiljutist otsust ratifitseerida Kyoto protokoll.

Arvestades Balil toimunud läbirääkimisi, rõhutab raportöör Hiina valitsuse konstruktiivset seisukohta, samuti arengumaade lubadust rakendada tehnoloogia, rahastamise ja suutlikkuse edendamise abil säästva arengu kontekstis riiklikul tasandil asjakohaseid leevendusmeetmeid mõõdetaval, kirjeldataval ja tõestataval kujul.

Siiski vajab meeldetuletamist, et Euroopa Parlament avaldab Bali konverentsi tulemuste kohta arvamust sellekohases resolutsioonis, mis võetakse vastu jaanuari II osaistungjärgul. Seetõttu pole käesolevasse raportisse lisatud konkreetseid märkusi nimetatud küsimuses. Läbirääkimiste edenemist 2012. aasta järgse leppe üle uuritakse ja hinnatakse lõpliku raporti kontekstis.

• [1]  Teemajuhtide koostatud töödokumendid, samuti ekspertide ettekanded ja teemakoosolekute taustteabe dokumendid on kättesaadavad komisjoni veebisaidil: http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/hearingsCom.do?language=EN&body=CLIM
• [2]  Kokkuvõtvad raportid delegatsioonide visiitide kohta, samuti kõik muud asjaomased dokumendid, on kättesaadavad komisjoni veebisaidil:
  http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/publicationsCom.do?language=EN&body=CLIM
• [3]  P6_TA(2007)0537.
• [4]  Kokkuvõtlik raport Euroopa Parlamendi delegatsiooni tööst COP 13 kohtumisel, sealhulgas peamised konverentsil vastu võetud otsused ja kogu muu asjaomane teave on kättesaadav komisjoni veebisaidil:
  http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/publicationsCom.do?language=EN&body=CLIM
• [5]  Kokkuvõte arutelust parlamendiliikmete ühiskohtumisel on avaldatud aadressil:
  http://www.europarl.europa.eu/webnp/cms/lang/en/pid/564
• [6]  Need uuringud on kättesaadavad järgmiselt lingilt komisjoni veebisaidil:
  http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/studies.do?language=EN
  Juba kättesaadava välisuuringute materjali seoses kliimamuutustega on korraldanud Euroopa Parlamendi raamatukogu, järgides peamiselt kliimamuutuste ajutise komisjoni teemakoosolekuid. See materjal on kättesaadav Euroopa Parlamendi raamatukogu veebisaidil:
  http://www.library.ep.ec/library-app/viewthemepage.action?id=66&pid=03-02-31

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	1.4.2008
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	36 4 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Liam Aylward, Etelka Barsi-Pataky, Johannes Blokland, John Bowis, Jerzy Buzek, Dorette Corbey, Chris Davies, Avril Doyle, Edite Estrela, Karl-Heinz Florenz, Matthias Groote, Rebecca Harms, Satu Hassi, Roger Helmer, Jens Holm, Romana Jordan Cizelj, Dieter-Lebrecht Koch, Marian-Jean Marinescu, Linda McAvan, Riitta Myller, Markus Pieper, Vittorio Prodi, Herbert Reul, María Sornosa Martínez, Csaba Sándor Tabajdi, Andres Tarand, Silvia-Adriana Ţicău, Antonios Trakatellis, Lambert van Nistelrooij, Åsa Westlund
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Adamos Adamou, Inés Ayala Sender, Giulietto Chiesa, Elisa Ferreira, Catherine Guy-Quint, Fiona Hall, Werner Langen, Johannes Lebech, Caroline Lucas, Justas Vincas Paleckis, Paul Rübig