RAPORT ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013
16.4.2008 - (2007/2189(INI))
Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon
Raportöör: Lasse Lehtinen
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013: tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” (KOM(2007)0099);
– võttes arvesse nõukogu 30. ja 31. mai 2007. aasta istungil vastu võetud resolutsiooni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta;
– võttes arvesse oma 27. septembri 2007. aasta resolutsiooni piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta[1];
– võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni rohelise raamatu kohta, mis käsitleb ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamist[2];
– võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni ühtse turu läbivaatamise kohta: tõkete ja ebatõhususte ületamine parema rakendamise ja jõustamise abil[3];
– võttes arvesse oma 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu[4];
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724);
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, mis on lisatud teatisele „21. sajandi Euroopa ühtne turg” ja mille pealkiri on „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)” (KOM(2007)0725);
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Sotsiaal- ja Majanduskomiteele ning Regioonide Komiteele „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (KOM(2007)0726);
– võttes arvesse komisjoni töödokumenti algatuste kohta finantsteenuste jaeturu valdkonnas (SEK(2007)1520), mis on lisatud teatisele „21. sajandi Euroopa ühtne turg”;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, õiguskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6‑0155/2008),
Sissejuhatus
1. tunneb heameelt komisjoni teatise üle, mis käsitleb ELi tarbijapoliitika strateegiat, ning samuti tunnustab komisjoni jõupingutusi inkorporeerida tarbijate teadlikkuse kõrgemale tasemele rajatud tarbimiskultuur, mis on aluseks praeguse õigusliku raamistiku paremale ülevõtmisele ja rakendamisel;
2. on seisukohal, et tarbijapoliitikale tuleb läheneda horisontaalselt ning tarbijate huvide arvestamine kõikides asjaomastes poliitikavaldkondades on äärmiselt oluline tagamaks, et kõik ELi tarbijad saavad kasutada kõrget kaitsetaset; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et komisjon rõhutas vajadust tagada, et siseturg vastaks paremini kodanike ootustele ja muredele; rõhutab, et tarbijate kaitse ja siseturu väljakujundamine ei ole vastandlikud eesmärgid, vaid vastupidi, käivad käsikäes; tuletab komisjonile seoses sellega meelde, et tarbijapoliitika peaks kajastuma kõikides poliitikavaldkondades juba alates mõju hindamise etapist;
3. on seisukohal, et tarbijakaitse vajadusi saab rahuldada üksnes selliste õigusaktidega, mis on paremad, lihtsamad ja valminud kõikide pädevate Euroopa Komisjoni peadirektoraatide – tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi, õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi; siseturu ja teenuste peadirektoraadi; konkurentsi peadirektoraadi – osalusel;
4. rõhutab, et tarbijaõigustiku läbivaatamine peaks tooma kaasa sidusama tarbijate õiguste õigusraamistiku; tuletab meelde, et eelistab kombineeritud lähenemisviisi vastuvõtmist, st horisontaalse vahendi, mille põhieesmärk on tagada olemasolevate õigusaktide sidusus ja kaotada lüngad kõigi direktiivide sektoriüleste küsimuste koondamise teel järjepidevasse õigusesse; arvab, et teatud küsimusi tuleks jätkuvalt käsitleda eraldi valdkondlikes direktiivides; tarbijaõiguste pikka aega kasutusel olnud põhimõtteid tuleks samuti kohaldada digimaailmas; nõuab tungivalt, õigustiku läbivaatamise kontekstis, täiendavate tarbijakaitsemeetmete võtmist, sealhulgas eraelu puutumatuse ja turvalisuse valdkonnas digimaailmas, vältides samas ettevõtjatele põhjendamatu lisakoormuse tekitamist;
5. taunib nõrka rõhuasetust lepinguõigusele tarbijakaitse valdkonnas, ning palub komisjonil tugineda lepinguõiguse projektis tehtud tööle, seda vajaduse korral muutes;
6. toetab komisjoni selle jõupingutustes võtta kasutusele standardlepingud ja tüüptingimused Interneti teel sõlmitavatele lepingutele, mis kehtiksid ühtmoodi kõigis liikmesriikides, kuna jaekaubanduse siseturu arengu üks suurimatest takistustest hõlmab tarbijalepingutega seotud kindlusetust;
7. rõhutab olulist rolli, mida tarbijaorganisatsioonid mängivad tarbimiskultuuri parandamisel; peab tugevaid sõltumatuid tarbijaorganisatsioone tõhusa tarbijapoliitika aluseks; seetõttu kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma kõnealustele organisatsioonidele piisavat rahalist tuge; soovitab komisjonil tarbijakaitsega seotud õigusakti ettepanekute koostamisel teha tihedamat koostööd valitsusväliste tarbijaorganisatsioonidega, mis omavad parimat positsiooni tarbijate tegelike vajaduste väljaselgitamiseks;
8. tunneb heameelt ettepaneku üle nimetada komisjonis ametisse tarbijatega seotud küsimuste eest vastutavad kontaktametnikud; nõuab igalt asjaomaselt peadirektoraadilt iga-aastaste aruannete avaldamist selle kohta, kuidas tarbijapoliitikat peadirektoraadi vastutusvaldkonda integreeritakse;
9. on seisukohal, et tugev tarbijakaitse süsteem, mis kehtib kogu Euroopas, on kasulik nii tarbijatele kui ka konkurentsivõimelistele tootjatele ja müüjatele; rõhutab, et see stimuleerib ettevõtteid tootma ja müüma vastupidavamaid tooteid, mis omakorda toob kaasa jätkusuutlikuma majanduskasvu; rõhutab, et tõhus ja parem tarbijakaitse on vajalik paremini toimiva siseturu saavutamiseks;
10. nõuab meetmete võtmist, et tagada ELi 27 riikliku mini-turu reaalne ümberkujundamine maailma suurimaks jaeturuks; arvab, et selle eeldus on, et kodanikud tunnevad end ühtemoodi turvaliselt nii Internetis kui ka kohalikus nurgapoes sisseoste tehes, aga ka et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad saavad toetuda ühesugustele lihtsatele eeskirjadele kogu siseturu ulatuses; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalusi VKEdele pakutava kaitse parandamiseks, eriti väikeettevõtteid käsitleva õigusaktide abil;
11. rõhutab, et siseturu väljakujundamine peab olema esmatähtis eesmärk; tunnistab positiivset rolli, mida euro on mänginud tehingukulude vähendamisel, muutes piiriülese hindade võrdlemise tarbijatele lihtsamaks ja suurendades jaemüügi siseturu potentsiaali; ergutab uusi liikmesriike reforme jätkama, et nad saaksid võtta euro kasutusele kohe, kui nad täidavad Maastrichti kriteeriumid, ja saada seeläbi täiel määral kasu siseturul käibiva ühisraha positiivsest mõjust; nõuab kõikide allesjäänud tõkete ja takistuste kõrvaldamist, et tagada tarbijate usaldus piiriüleste ostude tegemise või lepingute sõlmimise vastu, eelkõige seoses teenustega, kuid pidades silmas eri lähenemisviisi vajadust seoses keele, kultuuri ja tarbijate eelistustega;
12. rõhutab, et Euroopa tarbijapoliitika normid ja eneseregulatsiooni algatused peaksid olema aluseks ülemaailmsetele standarditele ja headele tavadele, ning tunneb heameelt tõsiasja üle, et Euroopa on trendimääraja, kes kasutab oma nn pehmet jõudu tarbijate õiguste tugevdamiseks kogu maailmas;
13. julgustab komisjoni jätkama tarbijate õiguste tugevat toetamist tooteohutuse valdkonnas, tagades CE-vastavusmärgise usaldusväärsuse ja parandades turujärelevalvet kõikidel asjakohastel riiklikel tasanditel, kasutades RAPEXi hoiatussüsteemi (kiirhoiatussüsteem tarbekaupade valdkonnas) ja jagades häid tavasid turujärelevalve lahenduste osas; kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega tagama, et liikmesriigid rakendavad olemasolevaid õigusakte nõuetekohaselt ja jõustavad need täielikult, hinnates sealhulgas võimalust vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta[5] (üldise tooteohutuse direktiiv); tuletab meelde, et CE-vastavusmärgist võidakse liiga kergesti valesti tõlgendada märgisena kolmanda osapoole testimise kohta või päritolumärgisena, kuid ka seda, et komisjonil on palutud[6] esitada süvaanalüüs tarbijatele suunatud ohutusmärgiste valdkonna kohta, millele vajadusel järgnevad õigusloome ettepanekud;
14. tervitab komisjoni jõupingutusi koostöö tugevdamiseks tooteohutuse valdkonnas rahvusvahelisel tasandil, eriti Hiina, USA ja Jaapani ametiasutustega; märgib, et dialoogi jätkumine ja teabe jagamine tooteohutuse kohta on kõigi osapoolte huvides ning oluline tarbijate usalduse loomiseks; nõuab komisjonilt tungivalt, et parlamendile antaks selle kohta korrapäraste ajavahemike tagant tagasisidet;
Parema kvaliteediga alusteadmised
15. on seisukohal, et reeglina võib eeldada, et tarbija käitub enne ostu ratsionaalselt, kuid ei ole probleemide korral täielikult teadlik oma õigustest; seetõttu nõuab intensiivsemat keskendumist tarbijate tegelikule käitumisele, võttes samal ajal arvesse kaitsetumate rühmade, nagu laste ja eakate ning teatavate puuetega inimeste erivajadusi; tuletab meelde parlamendi ettepanekul hiljuti vastuvõetud eelarverida, mis hõlmab katseprojekti, mille eesmärk on muu hulgas arendada välja tarbijate andmebaas, viia läbi küsitlusi ja intervjuusid ning võrrelda erinevates liikmesriikides tehtud edusamme; tunneb heameelt komisjoni töö üle tarbijapoliitika tulemustabeli koostamisel, mis aitab kaasa muu hulgas hinnastruktuuride ning tarbijate käitumise ja rahulolu paremale mõistmisele;
16. rõhutab, et kõik ühtlustamismeetmed tuleb hoolikalt suunata selliselt, et tegeletaks tegelike probleemidega, millega tarbijad siseturul kokku puutuvad; on seisukohal, et kui on tõeline vajadus ühtlustamise järele, peaks ühtlustamine olema kõikehõlmav, vältimaks tarbijakaitse ebaühtlust ELis ja seda, et ettevõtjatel oleks sellega piiriülesel turustamisel raske arvestada; juhib tähelepanu sellele, et praegune olukord on pärssiv VKEde jaoks, kes püüavad kaubelda kogu Euroopas, ning on tarbijate jaoks segadust tekitav;
17. on arvamusel, et erilist tähelepanu on vaja pöörata tarbijate varustamisele oskuste ja vahenditega, mis on vajalikud nende usalduse suurendamiseks digitaalse keskkonna vastu; juhib tähelepanu sellele, et isikuandmetest on saanud samuti toode ning üks osa ärivõtetest, näiteks käitumuslikust suunamisest; on seega arvamusel, et andmekaitse ja eraelu puutumatuse eeskirjad tuleks hõlmata kõikidesse tarbijapoliitika strateegiatesse; rõhutab asjaolu, et andmed on kasutamiseks kättesaadavad igal ajahetkel üle terve maailma; rõhutab tungivat vajadust selle järele, et õigusloojad arendaksid kaubandusvaldkonnas üheskoos ettevõtjate ja tarbijaorganisatsioonidega ülemaailmseid andmekaitse standardeid;
18. rõhutab uute ja järjest rohkem kasutatavate müügikanalite, näiteks e-kaubanduse tähtsat rolli konkurentsivõime tugevdamisel siseturul ja seega ka tarbimisvõime suurenemisel; on seisukohal, et finants-, pangandus- ja kindlustusturud on e-kaubandusele eriti avatud ja nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid soodsamad tingimused piiriülese e-kaubanduse arenguks; palub komisjonil teha uuring erinevate meetodite kohta, mida liikmesriigid rakendavad tarbijate ja ettevõtjate vaheliste lahkarvamuste lahendamiseks, et selgitada välja tulemuslikud meetodid ja edendada nende kasutamist; toetab tarbijakaitsele kindla aluse loomist, mis on väga oluline eelkõige finantsteenuste valdkonnas;
19. tunneb heameelt, et teadusuuringute ja tehnoloogia arengu seitsmendat raamprogrammi kasutatakse kui vahendit, mille abil laiendada veelgi tarbijate käitumise analüütilist ja empiirilist uurimist;
20. on seisukohal, et tarbijakaitse peaks moodustama lahutamatu osa, kui ettevõtjad planeerivad ning kujundavad tooteid ja teenuseid, ning et turumuudatuste uurimine on väga oluline;
21. nõuab meetmeid, et parandada dialoogi ELi tasandil tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtjate vahel, et hõlmata väärtusahelasse kõik osapooled; on seisukohal, et hea dialoog, sealhulgas parimate tavade vahetamine, võib aidata vähendada probleeme siseturul; toetab algatusi, mis on mõeldud tarbijapoliitika sidusrühmade osalemise julgustamiseks konsulteerimistel ja poliitika väljatöötamisel; tervitab jõupingutusi, mille eesmärk on tarbijakaitse ja tarbijate teadlikkuse tugevdamine uutes liikmesriikides; rõhutab, et on oluline jätkata tarbijaorganisatsioonide toetamist ELis, eriti uutes liikmesriikides;
22. rõhutab, et tarbimiskultuuri arengut abistab tarbijate süstemaatiline harimine nende õiguste kohta ja selle kohta, kuidas neid õigusi kehtestada; sel põhjusel peaksid EL ja liikmesriigid investeerima rohkem tarbijate teavitamise ja harimise kampaaniatesse, mille eesmärk on õige sõnum õigetele tarbijarühmale; rõhutab asjaolu, et tarbijate harimine peab olema elukestva õppe lahutamatu osa, ning soovitab tarbijate teavitamiseks kasutada uusi tehnoloogiaid (eriti Internetti);
23. on seisukohal, et tarbijapoliitika kavandamisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata kaitsetumate rühmade, näiteks laste, eakate inimeste ja teatavate puuetega inimeste erivajadustele ning arvestada demograafilise arenguga;
24. rõhutab vajadust arvestada soolist nagu ka ealist ja etnilist mõõdet, kui töötatakse välja näitajaid ja statistikat, et kindlaks määrata konkreetseid probleemseid valdkondi, millega erinevad tarbijarühmad silmitsi seisavad;
Suurem tähelepanu teenustele
25. tuletab meelde oma resolutsiooni piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta; ootab huviga komisjoni selleteemalist töökava; palub, et komisjon täpsustaks oma kavatsusi (kui need on olemas) seoses edasiste algatustega selles valdkonnas;
26. rõhutab piiriüleste tehingute edendamise tähtsust valikuvabaduse suurendamisel ning konkurentsipoliitika ja vastutustundliku tarbimise alase harimise rolli, et tagada tarbijatele parimad valikuvõimalused eelkõige põhikaupade ja –teenuste, nagu toit, eluase, haridus, tervishoid, energia, transport ja telekommunikatsioon; rõhutab eelkõige teenuste turu suurema liberaliseerimise vajadust, et soodustada konkurentsi ja võimaldada seeläbi tarbijatele madalamaid hindu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama uuendustegevust finantsteenuste sektoris, et pakkuda tarbijatele paremaid võimalusi;
27. rõhutab vajadust lisaks piisavatele ja tõhusatele tarbijakaitsemeetmetele tagada hea vastavasisuline teatis, et selgitada tarbijatele, kuidas nad saavad oma õigusi siseturu õigusaktide ja muude õigusaktide kohaselt, mis võivad neile kasulikud olla, maksma panna;
28. on seisukohal, et finantsteenuste siseturu väljakujundamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata tarbijakaitse ja tarbijate valikuvõimaluste tagamisele; rõhutab, et finants-, panga- ja kindlustustooted on erakordselt keerulised ning kui kodanikke julgustatakse nende toodete kasutamist suurendama eriti seoses tulevaste pensionidega, tuleks tarbijate teavitamist ja nõustamist soodustava poliitika abil tagada, et tarbijad oleksid teadlikud kõikidest olemasolevatest võimalustest; rõhutab siiski, et tarbijakaitset ei saa kasutada protektsionismi ettekäändena; rõhutab, et täielikult integreeritud finantsteenuste jaeturu liikumapanev jõud peaks olema turg;
29. usub, et finantsturgude osas on põhiküsimuseks kõikide ELi õigusaktide ülevõtmine ja täielik rakendamine, samuti nende ühtlustamine liikmesriikides; soovitab kehtivate õigusaktide ühtse kohaldamise rangemaks muutmist enne täiendavate eeskirjade ettepanekute esitamist; nõuab seoses uute õigusaktidega komisjonilt parema õigusloome põhimõtete järgimist, et hoida ära põhjendamatu lisakoormuse põhjustamine tarbijatele ja ettevõtjatele;
Kaebuste lahendamise võimaluste parem kättesaadavus
30. väljendab heameelt, et strateegia keskendub rohkem jõustamisele ja kaebuste lahendamisele, mis on tarbijate usalduse loomisel kindlasti olulised tegurid; on seisukohal, et tarbijate usalduse loomisel on kõige olulisem tegur tarbekaupade ja teenuste siseturu väljakujundamine; toetab edasist tööd selles küsimuses;
31. on seisukohal, et vaidlused tarbijate ja ettevõtjate vahel tuleks lahendada eelkõige kohtuväliselt, sest kohtuväliste kaebuste lahendamise vahenditega saavutatud lahendused võivad olla kiiremad ja nendeni jõudmine vähem kulukas; see tekitab vajaduse tugevdada Euroopa tarbijakeskuseid ja SOLVITit ning eraldada nende võrgustikule rohkem rahalisi vahendeid; tuletab meelde, et liikmesriigid võivad nõuda hagi esitamist kavatsevalt osapoolelt eelnevaid läbirääkimisi, mis annaks kostjale võimaluse lõpetada vaidlustatud rikkumine;
32. tuletab meelde, et alternatiivsed vaidluse lahendamise süsteemid on oma olemuselt alternatiivsed lahendused traditsioonilistele kindlaksmääratud õiguslikele mehhanismidele; alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise soodustamine sõltub seetõttu siduva õiguse alternatiivide olemasolust, mis tagavad tarbijale tõhusa, kergesti juurdepääsetava ja mittediskrimineeriva kaebuste lahendamise;
33. tuletab meelde, et e-kaubanduse kasvu tõttu tuleb alternatiivset vaidluse lahendamist, mis vastab kohtuväliste menetluste suhtes kohaldatavaid põhimõtteid käsitlevates soovitustes[7] esitatud nõuetele, ühtlustada kogu ELis; rohkem tuleb edendada vaidluste lahendamist Interneti teel, mida Euroopa Parlament on nõudnud juba alates 1999. aastast;
34. tuletab meelde, ühenduse õigusaktidest tulenevate õiguste tõhusa jõustamise kaitsmine on peamiselt liikmesriikide kohustus; nendel lasub vastutus kohandada oma siseriiklikku menetlusõigust sel viisil, et kõnealuseid õigusi oleks tarbijate ja ettevõtjate kasuks kerge kohaldada; esiteks ei ole ühendus pädev sätestama siseriikliku menetlusõigusega seonduvaid eeskirju, lisaks nõutakse asutamislepingu artiklis 5, et ühendus piirduks üksnes sellega, mis on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks; vastavalt kõnealusele artiklile tuleb seega võimalikult palju võtta arvesse riiklike õigussüsteemide konkreetseid tunnuseid, jättes liikmesriikidele õiguse langetada valik võrdväärse mõjuga erinevate võimaluste vahel;
35. kutsub komisjoni üles analüüsima Euroopa Ombudsmani büroos eraldi Euroopa tarbijate ombudsmani ametikoha loomise kasulikkust; märgib, et paljudel liikmesriikidel on mõnedes sektorites olemas tarbijakaitseombudsmanid, kes aitavad tarbijatel tegeleda ettevõtjatega; usub, et komisjon võib uurida kõnealust lähenemisviisi iga riigi puhul eraldi;
36. märgib, et mõnes liikmesriigis, kuid mitte kõikides, on juba olemas spetsiaalse, tarbijate kaebamise süsteemi elemendid, näiteks ühistegevus, ühisnõuded, esindajate tegevus, katsejuhtumid ja kõrvaldamismenetlused; juhib tähelepanu, et selle tulemusena võivad tarbijad piiriüleste juhtumite korral seista silmitsi erinevate õigusnormidega;
37. tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/27/EÜ (tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta)[8] eesmärk on juba tarbijate kollektiivsete huvide kaitse; rõhutab, et kõnealune direktiiv annab muu hulgas tarbijaorganisatsioonidele õiguse alustada ettekirjutustega seotud menetlusi; palub komisjonil esitada parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse seda, mil määral ja miks kõnealune direktiiv tõi või ei toonud loodetud paranemist tarbijate kollektiivsete huvide kaitse osas;
38. on seisukohal, et enne märkuste tegemist õigusakti kohta ELi tasandil tuleb põhjalikult uurida olemasolevaid probleeme – kui need on olemas – ja kavandatud kasu tarbijatele;
39. on seisukohal, et paljudes liikmesriikides on olemas põhiseaduslikud takistused, mida tuleb arvesse võtta Euroopa tarbijate kaebuste lahendamise mudeli kavandamisel; on lisaks seisukohal, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 6 tuleb täielikult järgida; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kuidas sellega seoses saavutada vajalikku tasakaalu tarbijate õiguste, tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtjate vahel;
40. nõuab tungivalt, et komisjon hindaks hoolikalt tarbijate kaebuste lahendamise küsimust, pidades silmas järgmisi kaalutlusi:
- et kõik komisjoni uued kaebuste lahendamist käsitlevad ettepanekud peaksid põhinema olemasolevate probleemide – kui need on olemas – põhjalikul uurimisel ja tarbijatele tuleneval kasul;
- et seoses piiriüleste menetluste ja kollektiivse kaebamise võimalike süsteemidega tuleks kollektiivse kaebamise süsteemide kohta viia läbi laialdased uuringud, mis tugineksid kogu maailmast saadud kogemustele, pöörates eritähelepanu probleemidele, mis väljendusid USA mudeli liialdustes ja miinustes ning sellise õigusakti õigusliku aluse võimalikule puudumisele ELi tasandil;
o
o o
41. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0421.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0383.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0367.
- [4] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0287.
- [5] EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.
- [6] [Euroopa Parlamendi ja nõukogu … otsus nr …/2008/EÜ, millega sätestatakse toodete turustamise ühine raamistik, põhjendus 52]
- [7] Komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitus 98/257/EÜ (EÜT L 115, 17.4.1998, lk 31); komisjoni 4. aprilli 2001. aasta soovitus 2001/310/EÜ (EÜT L 109, 19.4.2001, lk 56).
- [8] EÜT L 166, 11.6.1998, lk 51.
SELETUSKIRI
Tarbijakaitset tuleb arvestada eranditult kõikides ELi õigusaktides ja seda ei tohiks käsitleda kui eriomast poliitikavaldkonda. See ei ole täiendus siseturule ega präänik, millega inimestes mugavustunnet tekitada. See on tükike mosaiikpildist, milleta siseturg oleks puudulik. Raportöör tunneb heameelt ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 üle, kuid arvab samas, et see strateegia vajab tarbijate vajadustele vastamiseks tegusaid ja kestvaid järelmeetmeid.
Euroopa siseturul on potentsiaali olla kõige suurem ühtne jaeturg maailmas, kuid seni ei ole seda eesmärki veel saavutatud. Üks puuduv osa sellest veel lõpetamata mosaiikpildist on tarbijate usalduse puudumine ELis. Puudub täielik usaldus selle vastu, et ükskõik kus ja ükskõik millal teises liikmesriigis tarbides võib ennast tunda täiesti kaitstult. Komisjon on veendunud, et see eesmärk saavutatakse aastaks 2013. Raportöör loodab, et see osutub reaalsuseks, kuid arvab, et see on võimalik ainult juhul, kui me suudame rakendada tarbijate usalduse ja enesekindluse tugevdamiseks vajalikke meetmeid.
Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku tugevdamine on tervitatav. Tulevikus tuleks keskused varustada piisavate vahenditega, et need saaksid toimida tõhusalt ja reageerida kiiresti esilekerkivatele suundumustele ja arengutele.
Raportöör rõhutab, et tarbijakaitsel ELis on ka välismõõde, nagu hiljutised ohtlike mänguasjade impordi juhtumid näitasid. Ohtlikest toodetest teatamiseks mõeldud kiirhoiatussüsteemi (RAPEX) kaudu laekunud kaebuste arvu oluline suurenemine osutab sellele, et selles osas on tööpõld veel lai. Tarbijal peaks olema võimalik usaldada kõiki siseturul ringlevaid tooteid, nii EList kui ka kolmandatest riikidest pärinevaid.
Erilist rõhku tuleks panna kõige kaitsetumate tarbijate, nagu lapsed ja vanurid, kaitsele. Eakas elanikkond suureneb Euroopas järgmistel aastatel oluliselt. Liikmesriigid ja tarbijaorganisatsioonid peaksid keskenduma tarbijate harimisele, mis peaks algama varakult juba koolis ja olema osa elukestvast õppest. Teabekampaaniad tarbijate teadlikkuse tõstmiseks on eriti olulised eelkõige uutes liikmesriikides.
Kogu Euroopat hõlmav kollektiivse kaebamise süsteem on vältimatu. Tõeline liikuvate tarbijatega siseturg peaks pakkuma ka vahendeid hüvitise taotlemiseks, kui midagi läheb valesti. Vaidlused tuleks lahendada eelkõige kohtuväliselt, kuid peaks olema ka võimalus lahendada selliseid küsimusi kohtulike vahenditega.
Oluline on teha järeldused ebarahuldavast USA kollektiivhagide süsteemist. See ei tohiks olla võimaliku Euroopa süsteemi aluseks. Kollektiivse kaebamise süsteem ei peaks andma tarbijatele uusi õigusi, vaid üksnes abistama neid olemasolevate õiguste täieulatuslikul kasutamisel. Kahjunõue peaks olema alati seotud tegeliku kantud kahjuga.
Mõned liikmesriigid on süsteemid juba kehtestanud, kuid need erinevad liikmesriigiti. Komisjon uurib praegu liikmesriikides toimivaid erinevaid süsteeme. Seoses sellega teeb raportöör ettepaneku, millega kutsub komisjoni üles uurima Euroopa Ombudsmani büroos eraldi Euroopa tarbijate ombudsmani ametikoha loomise kasulikkust, kes koordineeriks muu hulgas kollektiivse kaebamise raames esitatavaid kahjunõudeid ELis.
Raportöör tunneb heameelt tõsiasja üle, et tarbijate huve on hakatud viimasel ajal teistes poliitikavaldkondades rohkem arvestama. Sellist arengut on oluline jätkuvalt süvendada. Tarbijate huvisid tuleks uue poliitika väljatöötamisel alati arvestada. See on oluline, et võimaldada tarbijatel ELi siseturust täielikult kasu saada.
majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS (1.2.2008)
siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonile
EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta
(2007/2189(INI))
Arvamuse koostaja: Cristobal Montoro Romero
ETTEPANEKUD
Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. toetab komisjoni tema püüdlustes tugevdada tarbijakaitset siseturul ja kujundada välja Euroopa jaemüügiturg ning anda tarbijatele ja VKEdest jaemüüjatele oskused ja vahendid oma võimaluste avardamiseks ning oma rolli täitmiseks tänapäeva majanduses, et ELi kodanikud saaksid siseturust tegelikku kasu;
2. usub, et tarbijate ja ettevõtete usaldus on jätkusuutliku kasvu ja tööhõive eeltingimuseks ELis; juhib tähelepanu sellele, et üks Euroopa majanduse viimase aja põhiprobleemidest on ebapiisav sisenõudlus, mis tuleneb tarbijate ja investorite usalduse puudumisest; on arvamusel, et vastutustundlik tarbimine säästva arengu poliitika raames peab tulenema usalduse taastamisele suunatud asjaomase poliitika edendamisest ja seda tuleb soodustada tootlikkuse kasvu ning tööhõive suurenemisega seotud sissetulekute suurendamisega; on arvamusel, et ELi tarbijapoliitikas tuleb püsiv vajadus tarbijakaitse järele tasakaalustada tarbijate kui turumajanduse dünaamilise tõukejõu mõjukuse samaaegse suurendamisega;
3. tunneb muret, et tarbijapoliitikale ette nähtud rahalised vahendid on endiselt piiratud ja selle tulemusena võib olla ohus Euroopa tarbijakaitse lähenemisviisi rakendamine; on arvamusel, et seetõttu tuleks Euroopa tarbijastrateegias keskenduda eriti tarbijakaitse tugevdamisele ja tarbijate teadlikkuse tõstmisele tundlikest küsimustest eelkõige uuemates liikmesriikides ja ebasoodsamas olukorras olevate inimeste rühmades kogu Euroopas;
4. kutsub komisjoni üles hindama Euroopa tarbijate finantsalase kirjaoskuse taset ja koostama ülevaadet finantstoodete sektoriga seotud teadlikkuse tõstmise programmidest, et täiendava tegevusega lisandväärtust luua; kutsub komisjoni üles selgitama välja ja avalikustama liikmesriikide parimad tavad finantsalase kirjaoskuse programmide valdkonnas;
5. rõhutab piiriüleste tehingute edendamise tähtsust valikuvabaduse suurendamisel ning konkurentsipoliitika ja vastutustundliku tarbimise alase harimise rolli, et tagada tarbijatele parimad valikuvõimalused eelkõige põhikaupade ja –teenuste, nagu toit ja eluase, ja selliste teenuste nagu haridus, tervishoid, energia, transport ja telekommunikatsioon, ostmiseks parima hinna ja kvaliteediga ning parimast valikust; rõhutab eelkõige teenuste turu suurema liberaliseerimise vajadust, et soodustada konkurentsi ja võimaldada seeläbi tarbijatele madalamaid hindu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama uuendustegevust finantsteenuste sektoris, et pakkuda tarbijatele paremaid valikuvõimalusi;
6. rõhutab, et ELi siseturu väljakujundamine peab olema esmatähtis eesmärk; tunnistab positiivset rolli, mida euro on mänginud tehingukulude vähendamisel, muutes piiriülese hindade võrdlemise tarbijatele lihtsamaks ja suurendades jaemüügi siseturu potentsiaali; ergutab uusi liikmesriike reforme jätkama, et nad saaksid võtta euro kasutusele kohe, kui nad suudavad täita Maastrichti kriteeriume, ja saada seeläbi täiel määral kasu siseturul käibiva ühisraha positiivsest mõjust; nõuab kõikide allesjäänud tõkete ja takistuste kõrvaldamist, et tagada tarbijate usaldus piiriüleste ostude tegemise või lepingute sõlmimise vastu, eelkõige seoses teenustega, kuid pidades silmas eri lähenemisviisi vajadust keeleliste, kultuuriste ja tarbijate eelistustega seotud tõkete osas;
7. on seisukohal, et finantsteenuste siseturu väljakujundamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata tarbijakaitse ja tarbijate valikuvõimaluste tagamisele; rõhutab, et finants-, panga- ja kindlustustooted on erakordselt keerulised ning kui kodanikke julgustatakse oma osalust nendes toodetes suurendama eriti seoses tulevaste pensionidega, tuleks tarbijate teavitamist ja nõustamist soodustava poliitika abil tagada, et tarbijad oleksid teadlikud kõikidest olemasolevatest võimalustest; rõhutab siiski, et tarbijakaitset ei saa kasutada protektsionismi ettekäändena; rõhutab, et täielikult integreeritud finantsteenuste jaeturu liikumapanev jõud peaks olema turg;
8. rõhutab uute ja järjest rohkem kasutatavate müügikanalite, näiteks e-kaubanduse tähtsat rolli konkurentsivõime tugevdamisel siseturul ja seega ka tarbimisvõime suurenemisel; on seisukohal, et finants-, pangandus- ja kindlustusturud on e-kaubandusele eriti avatud ja nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid soodsamad tingimused piiriülese e-kaubanduse arenguks; palub komisjonil teha uuring erinevate meetodite kohta, mida liikmesriigid rakendavad tarbijate ja ettevõtjate vaheliste lahkarvamuste lahendamiseks, et selgitada välja tulemuslikud meetodid ja edendada nende kasutamist; toetab tarbijakaitsele kindla aluse loomist, mis on väga oluline eelkõige finantsteenuste valdkonnas;
9. usub, et finantsturgude osas on põhiküsimuseks kõikide ELi vastuvõetud ja menetluses olevate õigusaktide ülevõtmine ja täielik rakendamine, samuti nende ühtlustamine liikmesriikides; soovitab kehtivate õigusaktide ühtse kohaldamise rangemaks muutmist enne täiendavate eeskirjade ettepanekute esitamist; nõuab uusi õigusakte silmas pidades komisjonilt parema õigusloome põhimõtete järgimist, et hoida ära põhjendamatu lisakoormuse põhjustamine tarbijatele ja ettevõtjatele;
10. tunneb heameelt komisjoni pingutuste üle saada põhjalikumaid teadmisi siseturu kohta; rõhutab vajadust parema ja üksikasjalikuma statistika järele, et suurendada toodete ja turgudega seotud arusaamist ja teadmisi, ning vajadust toetada tarbijarühmi eelkõige keerukates valdkondades erasektorile lisakoormust põhjustamata; on arvamusel, et ELi tarbijapoliitika strateegias tuleks igati püüda arvesse võtta naiste, noorte ja eakate ja vähekaitstud tarbijate vajadusi;
11. on seisukohal, et jaefinantsteenuste valdkonnas tuleb võtta täiendavaid meetmeid; tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle käivitada algatused tarbijate piiriüleste valikuvõimaluste ja liikuvuse parandamiseks siseturul; rõhutab ühtlasi, et tarbijakaitse tugevdamiseks on vaja tõhusat järelevalvet ja suuremat läbipaistvust pangandus- ja kindlustussektoris;
12. rõhutab, et tugev tarbijakaitse ning tõhus ja tasakaalustatud kaebuste lahendamise süsteem kogu Euroopas koos konkurentsivõimeliste tootjate ja müüjatega on kasulik tarbijatele ja viib jätkusuutlikuma majanduskasvuni;
13. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnistama efektiivsete ja esinduslike tarbijate ning ettevõtjate ühenduste suurt tähtsust, et tarbijate ja ettevõtjate huvisid Euroopa ja siseriiklikul tasandil sõltumatult esindada; rõhutab, et hea haldamine nõuab kõikide sidusrühmadega konsulteerimist ELi tarbijapoliitika strateegia määratlemisel ja arendamisel; kordab, et on oluline koostada asjaomaste ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahelise koostöö tulemusena iga-aastane aruanne tarbijate kaebuste ja nõuete kohta.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
Vastuvõtmise kuupäev |
29.1.2008 |
||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
42 0 2 |
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Gabriele Albertini, Mariela Velichkova Baeva, Zsolt László Becsey, Pervenche Berès, Slavi Binev, Sebastian Valentin Bodu, Udo Bullmann, Ieke van den Burg, Christian Ehler, Elisa Ferreira, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Donata Gottardi, Gunnar Hökmark, Karsten Friedrich Hoppenstedt, Sophia in 't Veld, Piia-Noora Kauppi, Christoph Konrad, Guntars Krasts, Astrid Lulling, Gay Mitchell, Cristobal Montoro Romero, John Purvis, Alexander Radwan, Bernhard Rapkay, Dariusz Rosati, Heide Rühle, Antolín Sánchez Presedo, Manuel António dos Santos, Olle Schmidt, Peter Skinner, Margarita Starkevičiūtė, Ivo Strejček, Cornelis Visser, Sahra Wagenknecht |
||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Daniel Dăianu, Harald Ettl, Ján Hudacký, Vladimír Maňka, Thomas Mann, Bilyana Ilieva Raeva, Margaritis Schinas |
||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Alfonso Andria, Metin Kazak |
||
õiguskomisjoni ARVAMUS (31.3.2008)
siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonile
EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta
(2007/2189(INI))
Arvamuse koostaja: Diana Wallis
ETTEPANEKUD
Õiguskomisjon palub vastutaval siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. on seisukohal, et tarbijakaitse vajadusi saab rahuldada üksnes selliste õigusaktidega, mis on paremad, lihtsamad ja valminud kõikide pädevate Euroopa Komisjoni peadirektoraatide – tarbijakaitse peadirektoraadi, õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi, siseturu peadirektoraadi ja konkurentsi peadirektoraadi – osalusel;
2. rõhutab, et kõik ühtlustamismeetmed tuleb hoolikalt suunata selliselt, et tegeletaks tegelike probleemidega, millega tarbijad siseturul kokku puutuvad; on seisukohal, et kui on tõeline vajadus ühtlustamise järele, peaks ühtlustamine olema kõikehõlmav, vältimaks tarbijakaitse ebaühtlust ELis ja seda, et ettevõtjatel oleks sellega piiriülesel turustamisel raske arvestada; juhib tähelepanu sellele, et praegune olukord on pärssiv väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks, kes püüavad kaubelda kogu Euroopas, ning on tarbijate jaoks segadust tekitav;
3. nõuab tungivalt, et komisjon hindaks hoolikalt tarbijate kaebuste lahendamise küsimust, pidades silmas järgmisi kaalutlusi:
- õigusaktid on kasutud, kui neid ei saa kohe jõustada;
- e-kaubanduse kasvu tõttu tuleb alternatiivset vaidluste lahendamist, mis vastab kohtuväliste menetluste suhtes kohaldatavaid põhimõtteid käsitlevates soovitustes[1] esitatud nõuetele, kohaldada üldiselt kogu ELis; rohkem tuleb edendada vaidluste lahendamist Interneti teel, mida Euroopa Parlament on nõudnud juba alates 1999. aastast;
- ühenduse õigusaktidest tulenevate õiguste tõhusa jõustamise kaitsmine on peamiselt liikmesriikide kohustus; nendel lasub vastutus kohandada oma siseriiklik (menetlusõigus) õigus sel viisil, et kõnealuseid õigusi oleks tarbijate ja ettevõtjate kasuks kerge kohaldada; esiteks ei ole ühendus pädev sätestama siseriikliku menetlusõigusega seonduvaid eeskirju. Lisaks nõutakse asutamislepingu artiklis 5, et ühendus ei läheks kaugemale sellest, mis on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks; vastavalt kõnealusele artiklile tuleb seega võimalikult palju võtta arvesse riiklike õigussüsteemide konkreetseid tunnuseid, jättes liikmesriikidele õiguse langetada valik võrdväärse mõjuga erinevate võimaluste vahel;
- tuleks meelde tuletada, et alternatiivse vaidluste lahendamise süsteemid on oma olemuselt alternatiivne lahendus traditsioonilistele kindlaksmääratud õiguslikele mehhanismidele; alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise soodustamine sõltub seetõttu siduva õiguse alternatiivide olemasolust, mis tagavad tarbijale tõhusa, kergesti juurdepääsetava ja mittediskrimineeriva kaebuste lahendamise;
- kõik komisjoni uued kaebuste lahendamist käsitlevad ettepanekud peaksid põhinema olemasolevate probleemide – kui need on olemas – põhjalikul uurimisel ja igast uuest ettepanekust tarbijatele tuleneval kasul;
- seoses piiriüleste menetluste ja kollektiivse kaebamise võimalike süsteemidega tuleks kollektiivse kaebamise süsteemide kohta viia läbi laialdased uuringud, mis tugineksid kogu maailmast saadud kogemustele, pöörates eritähelepanu probleemidele, mis väljendusid USA mudeli liialdustes ja miinustes ning sellise õigusakti õigusliku aluse võimalikule puudumisele ELi tasandil;
4. taunib nõrka rõhuasetust lepinguõigusele tarbijakaitse valdkonnas, ning palub komisjonil tugineda lepinguõiguse projektis tehtud tööle, seda vajaduse korral muutes;
5. nõuab taas kord, et alustataks tööd Interneti teel sõlmitavate lepingute tüüptingimuste väljatöötamise osas.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
Vastuvõtmise kuupäev |
27.3.2008 |
|
|
|
||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
22 0 0 |
||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Carlo Casini, Bert Doorn, Monica Frassoni, Giuseppe Gargani, Neena Gill, Piia-Noora Kauppi, Klaus-Heiner Lehne, Katalin Lévai, Antonio López-Istúriz White, Hans-Peter Mayer, Manuel Medina Ortega, Hartmut Nassauer, Aloyzas Sakalas, Diana Wallis, Jaroslav Zvěřina, Tadeusz Zwiefka |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Sharon Bowles, Mogens Camre, Janelly Fourtou, Jean-Paul Gauzès, Sajjad Karim, Kurt Lechner, Georgios Papastamkos, Michel Rocard, Gabriele Stauner, József Szájer, Jacques Toubon |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Gabriela Creţu |
|||||
- [1] EÜT L 115, 17.4.1998, lk 31; EÜT L 109, 19.4.2001, lk 56.
naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ARVAMUS (31.1.2008)
siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonile
EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta
(2007/2189(INI))
Arvamuse koostaja: Anna Hedh
ETTEPANEKUD
Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
- võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega[1];
- võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust[2];
- võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 13;
- võttes arvesse oma 26. septembri 2007. aasta resolutsiooni toodete, eelkõige mänguasjade ohutuse kohta[3],
A. arvestades, et tarbijapoliitikat käsitletakse sooneutraalselt, kuigi tarbijad ei ole sootud olendid ja ei moodusta homogeenset rühma ei soolises ega vanuselises mõttes, oma sissetulekute, hariduse, etnilise päritolu, tarbimisharjumuste jm poolest. Seda tuleks riikliku ja ühenduse tarbijapoliitika puhul arvesse võtta;
B. arvestades, et tänapäevane tarbijapoliitika strateegia peab arvesse võtma sotsiaalseid muutusi, nagu uus vanuseline struktuur, naiste üha kasvava tähtsusega roll ja laste osalemine tarbijaühiskonnas, etniliste vähemuste integreerimine, aga ka elatustasemete muutusi ja majanduslikke, keskkondlikke ja tehnoloogilisi muutusi ühiskonnas;
C. arvestades, et naiste ja meeste, noorte ja eakate inimeste ning kultuuriliste/etniliste vähemuste tasakaalustatud osalemine peaks olema kindlamalt tarbijapoliitika edasiarendamise ja jätkamise aluseks, et tagada nimetatud rühmade kaitsmiseks asjakohaste meetmete võtmine;
D. arvestades, et tarbijaohutuse ja -kaitse seisukohalt puutuvad naised, mehed ja lapsed kokku teatavate toodetega, nagu kemikaalid ja ravimid, ja reageerivad neile erineval moel, ning et asjaomases valdkonnas on vaja viia läbi ulatuslikumaid teadusuuringuid riskitoodete paremaks kindlakstegemiseks; arvestades siiski, et bioloogilised tegurid pole ainsaks naiste erineva tundlikkuse põhjuseks mõnede tooteliikide suhtes, kuna oma osa on ka sotsiaalsetel teguritel, nagu ametikohal;
E. arvestades, et tarbijapoliitika peaks hõlmama mitte ainult toodete, vaid ka avalikus või erasektoris osutatud teenuste ostu ja müüki ning pakkuma piisavat kaitset haavatavatele tarbijatele, kelleks on naised, eakad ja ebasoodsas olukorras olevad sotsiaalsed rühmad, kes langevad sageli vastutustundmatute teenuste osutajate ohvriks;
F. arvestades, et ravimite valmistamisel ei kasutata soost lähtuvaid farmakoloogilisi meetodeid, et uue ravimi väljatöötamisel moodustavad naised katseisikutest üksnes 20% ning kui ravimit ei katsetata naiste peal, ei pruugi see olla nende jaoks tõhus ning selle kõrvaltoimed võivad jääda avastamata;
1. kinnitab veel kord soolise mõõtme tähtsust tarbijapoliitika lahutamatu osana ning palub komisjonil teavitada naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni korrapäraselt valdkonnas tehtud edusammudest;
2. rõhutab vajadust arvestada soolist nagu ka ealist ja etnilist mõõdet, kui töötatakse välja näitajaid ja statistikat, et kindlaks määrata konkreetseid probleemseid valdkondi, millega erinevad tarbijarühmad silmitsi seisavad;
3. nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa tarbijakaitsekeskuste võrgustik arvestaksid alati soolist, nagu ka ealist ja etnilist mõõdet oma töös tarbijate teavitamisel ja harimisel;
4. kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma kõiki vajalikke õigus- ja haldusmeetmeid tagamaks, et Euroopa Liidus turustatavad tarbekaubad ei ohusta tarbijate, eelkõige naiste ja laste, tervist ja turvalisust;
5. nõuab tungivalt, et komisjon püüaks tarbijate ja tarbijarühmadega konsulteerimisel alati saavutada naiste ja meeste tasakaalustatud osalemist;
6. kutsub veel kord üles pöörama tarbijapoliitika väljatöötamisel suuremat tähelepanu sellistele sihtrühmadele, nagu naised, noored ja eakad inimesed, etnilised vähemused ja eelkõige naissoost sisserändajad;
7. kutsub liikmesriike algatama tarbijapoliitika kujundamisel parema tasakaalu saavutamiseks riiklike institutsioonide ja tarbijaorganisatsioonide vahelist koostööd, edendama naiste suuremat osalust sellistes organisatsioonides ning toetama projekte, mille eesmärk on tarbijate parem teavitamine, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele tarbijarühmadele;
8. nõuab teavituskampaaniaid, et tõsta tarbijate teadlikkust toodete ja tegevuste osas, mis on kahjulikud raseduse ajal, eelkõige suitsetamine, sh passiivne suitsetamine, ja alkoholi tarbimine, kuid ka muud tarbekaubad, nagu ravimid või kemikaalid, mis kujutavad endast raseduse ajal tarvitatuna või kasutatuna terviseriske; kutsub komisjoni üles julgustama tootjaid selgelt märkima kõnealuste toodete pakenditele, et sellised ohud on olemas, et tagada rasedate asjakohane teavitamine; kutsub Euroopa institutsioone, eelkõige Euroopa Ravimiametit, riiklike institutsioone ja tarbijaorganisatsioone üles tegutsema selle nimel, et farmaatsiatööstus ja seda esindavad asutused võtaksid nii uute kui vanade ravimite valmistamisel arvesse kõnealuste ravimite tarbijarühmade mitmekesisust, eelkõige soolisest vaatenurgast lähtudes;
9. kutsub komisjoni üles edendama ettevõtetes uue tehnoloogia (eriti Interneti) vabatahtlikku kasutamist, et teavitada tarbijaid ja eriti haavatavaid rühmi, nagu naised, lapsed ja eakad, teatavate toodete iseloomust ja võimalikest riskidest;
10. kutsub komisjoni üles jälgima hoolikamalt liikmesriikide tarbijapoliitikat, et kõik tarbijad võiksid teha oma oste kõikjal Euroopas ja nad on ka ühtviisi tõhusalt kaitstud igas Euroopa Liidu liikmesriigis;
11. arvestades, et selguse puudumine tarbijalepingute ja kompensatsiooni valdkonnas on üks suuremaid takistusi jaemüügi siseturu arengule, toetab komisjoni kavatsust kehtestada tüüplepingud, mis kehtivad kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides;
12. on seisukohal, et tuleks rohkem pöörata tähelepanu alkoholi, sealhulgas eriti noortele naistele ja meestele suunatud väikese alkoholisisaldusega toodete turustamisele ja turule toomisele, et tegeleda paremini alkoholitarbimise probleemidega, tarbimise vähendamise ning tarbijate tervise ja ohutuse probleemidega; kutsub komisjoni üles hindama kriitiliselt alkoholitoodete turustamise viise ja tegema ettepanekuid meetmete kohta, mis tagaksid parema tasakaalu tervise, ohutuse ja tarbija käitumise vahel, eriti seoses noortega;
13. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et igasugustest toodetest koosnevad mänguasjad oleksid laste jaoks ohutud; kutsub komisjoni üles tegema mänguasjade direktiivi läbivaatamise raames ettepanekut parfüümide, allergeenide, endokriinsüsteemi häirivate, kantserogeensete, mutageensete või reproduktiivset funktsiooni kahjustavate ainete ning kõigi äärmiselt toksiliste koostisosade kasutamise tingimusteta keelustamise kohta.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
Vastuvõtmise kuupäev |
28.1.2008 |
||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
25 0 1 |
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Edit Bauer, Hiltrud Breyer, Edite Estrela, Věra Flasarová, Lissy Gröner, Lívia Járóka, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Esther De Lange, Pia Elda Locatelli, Astrid Lulling, Siiri Oviir, Doris Pack, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Zita Pleštinská, Teresa Riera Madurell, Eva-Britt Svensson, Anne Van Lancker, Anna Záborská |
||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Anna Hedh, Elisabeth Jeggle, Christa Klaß, Marusya Ivanova Lyubcheva |
||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Petru Filip, Eva Lichtenberger, José Ribeiro e Castro, María Sornosa Martínez |
||
- [1] ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.
- [2] EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0412.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
Vastuvõtmise kuupäev |
8.4.2008 |
|
|
|
||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
24 2 13 |
||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Cristian Silviu Buşoi, Charlotte Cederschiöld, Gabriela Creţu, Mia De Vits, Janelly Fourtou, Vicente Miguel Garcés Ramón, Evelyne Gebhardt, Małgorzata Handzlik, Malcolm Harbour, Anna Hedh, Iliana Malinova Iotova, Pierre Jonckheer, Graf Alexander Lambsdorff, Kurt Lechner, Lasse Lehtinen, Toine Manders, Arlene McCarthy, Nickolay Mladenov, Catherine Neris, Bill Newton Dunn, Zita Pleštinská, Giovanni Rivera, Zuzana Roithová, Heide Rühle, Leopold Józef Rutowicz, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Eva-Britt Svensson, Marianne Thyssen, Jacques Toubon, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler, Nicola Zingaretti, Marian Zlotea |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Emmanouil Angelakas, Colm Burke, Giovanna Corda, Bert Doorn, Brigitte Fouré, Olle Schmidt, Gary Titley |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Bilyana Ilieva Raeva, Bogusław Sonik, Janusz Wojciechowski |
|||||