RAPORT rohelise raamatu „jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul” kohta

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

SELETUSKIRI

siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonI ARVAMUS (*) (2.4.2008)

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

15.5.2008 - (2007/2287(INI))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Othmar Karas
Arvamuse koostaja (*):
Olle Schmidt, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon
(*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 47

Menetlus : 2007/2287(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A6-0187/2008

Esitatud tekstid :

A6-0187/2008

Arutelud :

PV 04/06/2008 - 24
CRE 04/06/2008 - 24

Hääletused :

PV 05/06/2008 - 6.21
CRE 05/06/2008 - 6.21
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0261

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonI ARVAMUS (*)
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

rohelise raamatu „jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul” kohta

(2007/2287(INI))

Euroopa Parlament,

- võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul (KOM(2007)0226);

- võttes arvesse komisjoni teatist jaepangandussektori uurimise kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 17 (lõpparuanne) (KOM(2007)0033);

- võttes arvesse komisjoni teatist ärikindlustussektori uurimise kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 17 (lõpparuanne) (KOM(2007)0556);

- võttes arvesse komisjoni teatist „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724), eriti komisjoni talituste töödokumenti algatuste kohta jaefinantsteenuste valdkonnas (SEK(2007)1520);

- võttes arvesse komisjoni 27. veebruari 2003. aasta määrust (EÜ) nr 358/2003 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes kindlustussektoris[1];

- võttes arvesse oma seisukohta, mis on vastu võetud teisel lugemisel 16. jaanuaril 2008. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ[2];

– võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta[3];

– võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valge raamatu: finantsteenuste poliitika (2005–2010) kohta[4];

– võttes arvesse oma 4. juuli 2006. aasta resolutsiooni liikumise kohta täiendava konsolideerimise suunas finantsteenuste sektoris[5];

– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

– võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A6-0187/2008),

A. arvestades, et tarbijate nõusolek Euroopa integratsiooniga oleneb konkreetsest kasust, mida tarbijad sellest saavad; arvestades, et seetõttu peavad kõik kodanikud võrdselt saama kasu ühtse turu eelistest;

B. arvestades, et jaepangandus mängib otsustavat rolli rahapoliitika tingimuste nõuetekohasel ülekandmisel turule, eelkõige VKEdele ja tarbijatele;

C. arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa mudeliks säästev sotsiaalne turumajandus;

D. arvestades, et ettevõtjatest klientide finantsteenuste ühtse turu integratsioon on viimastel aastatel hoogsalt arenenud, kuid jaeklientide ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) finantsteenuste ühtse turu integratsioon on seevastu veel suure arengupotentsiaaliga,

1. tervitab nimetatud komisjoni rohelist raamatut jaefinantsteenuste (pangandus-, kindlustus- ja pensionitooted) kohta ühtsel turul ning selle eesmärke, nimelt konkreetset kasu tarbijate jaoks laiema valiku ja madalamate hindade tagamise kaudu, tarbijate usalduse ja teadlikkuse tõstmist;

Üldist

2. märgib, et piiriüleseid finantsteenuseid kasutavad vähem nii jaekliendid kui ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtjad; rõhutab vajadust tagada, et finantsteenuste ühtse turu eelistest saaksid kasu samuti VKEd; juhib siiski tähelepanu, et see ei tähenda tarbijakaitsealaste õigusaktide laienemist VKEdele; rõhutab lisaks, et ulatuslik jaemüügistrateegia hõlmab suurt hulka meetmeid, millest tarbijakaitsealased õigusaktid moodustavad vaid ühe;

3. on seisukohal, et eriti nõudluse osas osutatakse jaeklientidele ja VKEdele finantsteenuseid keele ja kultuuriga seotud tegurite ning isikliku kontakti eelistuse tõttu enamasti kohalikul tasandil; tunnistab samal ajal võimalusi, mida annab pakkumisega seotud jaeturgudele juurdepääsu lihtsustamine; julgustab seetõttu jaekliente ja VKEsid ära kasutama piiriüleste finantsteenuste võimaldatavast konkurentsist ja pakkumisest tekkivat kasu;

4. rõhutab, et tarbijate finantsteenuste ühtset turgu saab luua üksnes meetmete abil, mis loovad turvalise keskkonna nii nõudluse kui ka pakkumise poolele, sealhulgas kaebuse esitamise tingimuste osas; peab ülioluliseks, et sellised meetmed võetakse kujul, mis avab tee uutele toodetele, teenustele ja turuosalistele;

5. rõhutab vajadust vaadata läbi ja määratleda raamistik ja riikide volitused seoses riiklike järelevalveasutuste vahel toimuva koostööga, et pakkuda praktilisi lahendusi piiriüleste jaeteenuseid pakkuvate finantskontsernide üle järelevalve teostamiseks lühikese aja jooksul; suhtub positiivselt järelevalveorganite kolleegiumidesse, kes tegelevad mitme jurisdiktsiooni alla kuuluvate finantskonglomeraatidega;

Parem õiguslik reguleerimine

6. toetab komisjoni eesmärki viia ellu üksnes selliseid algatusi, mis pakuvad kodanikele nähtavat konkreetset kasu, mis on hästi põhjendatud põhjaliku kulude-tulude analüüsiga ja mille mõju on nõuetekohaselt uuritud; nõustub, et piiriülene tegevus on ülioluline konkurentsi suurendamisel, mis toob tavaliselt kaasa suurema valiku, madalamad hinnad ja dünaamilisema arengu;

7. tuletab meelde, et hästi läbiviidud mõju-uuring peab alati hõlmama esialgseid turutingimusi nõuetekohaselt kindlaks määravat osa; rõhutab, et turu integratsiooni ja konkurentsivõime ning algatuse mõju hindamist ei tohi teha ainult ühe näitaja, vaid võimalikult arvukate väärtuste alusel; kutsub komisjoni üles võtma lisaks hinnale ja turupakkumise ulatusele samuti arvesse teenuste kvaliteeti ning sotsiaalset ja kultuurilist raamistikku;

8. märgib, et praegu olemasolevatest õigusloomega seotud lähenemisviisidest on sihipärane täielik ühtlustamine, mis tähendab oluliseks peetavate võtmeelementide täielikku ühtlustamist, asjakohane lähenemine piiriülese ettevõtluse ja tarbijakaitse arendamiseks ja seega jaeturu integratsiooniks; on seisukohal, et seoses elementidega, mille puhul ühtlustamine ei ole võimalik, tuleks kohaldada eri liikmesriikide eeskirjade vastastikust tunnustamist;

9. on teadlik nn 28. režiimi, näiteks ühtse tugiraamistiku, pakkumisest võimalikuks uueks lähenemisviisiks Euroopa õiguslikule reguleerimisele, et võimaldada piiriülestele kasutajatele juurdepääsu üleeuroopalistele finantstoodetele ühtlaselt kõrgete tarbijakaitse standardite alusel; kutsub komisjoni üles esitama ajakava põhjaliku uurimise kohta küsimustes, kas 28. režiim oleks teostatav, kas finantsteenuste sektoris ja tarbijate hulgas on selle järele nõudlus ja kas see võiks anda positiivseid tulemusi; rõhutab, et 28. režiim ei tohi mingil juhul kujuneda takistuseks uutele teenustele ja toodetele;

10. on kriitiline toodete standardimise suhtes õigusaktide alusel, kui see takistab toodete suurema mitmekesisuse saavutamist; on seisukohal, et konkureerivate finantstoodete võrreldavuse suurendamiseks tuleb edaspidi kasutada näiteks teabe või usaldatavusnormatiivide alaste õigusaktide ühtlustamist;

11. on seisukohal, et mõnel juhul võib finantsteenuste sektori eneseregulatsioon osutuda tulemuslikuks; rõhutab, et eriti sellistel konkreetsetel juhtudel tuleb eneseregulatsiooni julgustada ja selle rakendamist põhjalikult jälgida; kutsub seetõttu finantsteenuste sektorit üles püüdlema eneseregulatsiooni abil sihipäraselt rohelises raamatus nimetatud eesmärkide poole ja seega vähendama vajadust siduvate õigusaktide järele;

Laiem valik ja madalamad hinnad tarbijatele ja VKEdele

12. rõhutab, et jaeklientide ja VKEde finantsteenuste ühtse turu loomise peamiste eelduste seas on üleeuroopalise konkurentsi loomine ja finantsteenuste piiriülene osutamine; tuletab meelde, et madalamad hinnad, suurem valik ja kõrgem kvaliteet on finantsteenuste osutajate vahelise terve konkurentsi peamised tulemused; rõhutab, et VKEsid eelistavad finantsteenuste direktiivid toovad kasu vaid jaefinantsteenuste osutajate vahelise tõhusa konkurentsi olemasolu korral;

13. tervitab makseteenuste pakkujate algatust luua ühtne euromakseala, kuid rõhutab, et selline süsteem peaks tooma kaasa suurema läbipaistvuse, eriti seoses mitmepoolsete vahendustasudega;

14. tuletab komisjonile meelde, et tõhusat konkurentsi finantsteenuste osutajate vahel on võimalik tagada võrdsetel tingimustel konkureerivate turuosaliste arvukuse ja asjakohase tarbijaid puudutava teabe pideva pakkumise abil; tuletab meelde oma resolutsiooni konsolideerimise kohta finantsteenuste sektoris, milles nendib, et Euroopa pangandusturu pluralistlik struktuur, mille puhul finantsasutused võivad võtta erinevaid õiguslikke vorme vastavalt oma erinevatele ärieesmärkidele, on Euroopa sotsiaalsele turumajandusele, tarbijale ja finantsturgude stabiilsusele kasulik;

15. märgib olulist rolli, mida vastastikused kindlustusandjad mängivad Euroopa kindlustusturul, moodustades kindlustusseltsidest 68% ja turuosast 25% ning teenindades rohkem kui 230 miljonit Euroopa kodanikku; rõhutab, et praegused vahendid ettevõtluse arendamiseks siseturul ei sobi kokku vastastikuse kindlustusseltsi struktuuriga;

16. juhib tähelepanu sellele, et Euroopa vastastikuse ühingu põhikiri peaks lubama vastastikustel kindlustusandjatel tegutseda teiste kindlustusseltsidega võrdsete tingimustel, eelkõige piiriüleses olukorras, suurendades nõnda kindlustustoodete pakkumist; rõhutab, et vastastikused organisatsioonid aitavad oma juhtimise kaudu, mis kaasab otseselt nende kliente, kaasa tarbijate üldise usalduse suurenemisele ELi finantsturgudel; on veendunud, et demokraatlik juhtimismudel vastastikustes organisatsioonides suudab tõsta klientide teadlikkust finantsturgude osas ja suurendada nende osalust finantsturgudel;

17. märgib, et tõeline ja aus konkurents saab tekkida üksnes võrdsete võimaluste korral; järeldab sellest, et iga õigusakt peab järgima põhimõtet „samad riskid, samad reeglid”; juhib siiski tähelepanu, et finantsteenuste sektoris mõjutab toodete kujunemist eelkõige reguleeriv keskkond ja eristamata lähenemisviis „kõik ühe mõõdu järgi” mõjutaks kahjulikult toodete mitmekesisust; rõhutab seega toote tüübi järgi vahetegemise tähtsust; avaldab siiski veendumust, et konkureerivatele investeerimistoodetele tuleb kehtestada eelkõige müügihetkel kehtivad võrreldavad läbipaistvus- ja teabe avalikustamise nõuded; avaldab kahetsust selle üle, et keerukate finantstoodete küsimusega ei ole senini nõuetekohaselt tegeldud; kutsub seetõttu komisjoni üles lahendama asjakohase reguleeriva raamistiku põhjendamatuid vasturääkivusi ja muid puudusi;

18. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepanekud reguleerivate nõuete ühtlustamiseks seoses võrreldavate jaetoodete turustamise, selle korralduse ning sellest teavitamisega; on lisaks sellele seisukohal, et sellised ettepanekud peaksid rajanema Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta[6] sätestatud põhimõtetel, näiteks „parim nõuanne” või „tunne oma klienti”;

19. avaldab kahetsust, et finantsteenuste piiriülesed osutajad kannavad riiklike järelevalveasutuste erinevate eeskirjade ja erinevate tavade tõttu suuri kulusid ja kogevad õiguskindlusetust; kutsub seetõttu Lamfalussy komisjone üles tõhustama oma tööd ühtsete Euroopa standardite nimel; toetab eelkõige lihtsate ja praktiliste ühtlustatud vormide kokkuleppimist aruandlus- ja loataotlusmenetluste jaoks;

20. on seisukohal, et Interneti-teenuste areng muudab Euroopa finantsturgude väljavaateid ja annab võimaluse saavutada jaeteenuste arendamisel juhtpositsioon; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama e-kaubandust ja elektroonilist allkirja; kutsub neid lisaks üles uurima rahapesu käsitlevat direktiivi[7], et teha kindlaks, kas see takistab kaugteenuste osutamist ja kuidas seda olukorda parandada;

21. tunnistab finantsteenuste vahendajate, st nii agentide kui maaklerite suurt tähtsust, kes pakuvad jaeklientidele ja VKEdele teistest liikmesriikidest pärit finantsteenuseid; kutsub komisjoni üles tagama raamistikku, mis toetab kõnealust majandussektorit; kordab, et mis tahes selle sektori raamistik peab järgima põhimõtet „sama ettevõtlus, samad riskid, samad reeglid”, vältides ebatäpset „kõik ühe mõõdu järgi” lähenemist; rõhutab, et kõik vahendajaid käsitlevad sätted peavad tagama agentidele ja maakleritele õiguskindluse ning tarbijatele kaitse, näiteks kahtlaste müügitavade eest; rõhutab lisaks, et tuleks sätestada eeskirjad ka finantsteenuste vahendajate koolitamise, reklaami ja müügialase konsulteerimise kohta;

22. tuletab meelde, kui tähtis on arendada finantsalast haridust kui täiendust piisavale tarbijakaitsele; kutsub liikmesriike ja kõiki sidusrühmi üles võtma ette meetmete koordineerimise kodanike – sh lapsed, noored, töötajad ja pensionärid – seas finantsalase kirjaoskuse tõstmiseks eesmärgiga anda tarbijatele suuremad volitused ja tarbijaid harida, et oleks võimalik leida paremaid, odavamaid ja sobivamaid tooteid ja teenuseid, stimuleerida majandusharus konkurentsi, kvaliteeti ja innovatsiooni, luua finantsalaselt kirjaoskajaid tarbijaorganisatsioone, kes on võimelised tasakaalustama ettevõtluse rolli õigusaktide koostamise protsessis; tuletab meelde, et oma investeerimisvõimes kindlad kodanikud võivad anda kapitaliturgudele lisalikviidsust;

23. tuletab meelde, et erinevused maksustamisõiguses on üks suuremaid takistusi finantsteenuste ühtsele turule; tuletab liikmesriikidele meelde, et neil on kõnealuses valdkonnas eriti suur vastutus;

24. õppides teatavatest hiljutistest segadustest jaepangandussektoris (Northern Rock, IKB, Sachsen LB, Société Générale), tunnistab, et pankades kehtivad tasustamissüsteemid tuleks pikaajaliste eesmärkide ja järelevalveasutuste suuniste alusel ümber kujundada, et võidelda tõhusamalt moraaliriski nähtusega ja tugevdada usaldusväärse riskijuhtimise süsteemide rolli;

Pangad

25. rõhutab eriti selle tähtsust, et krediidiasutustele ja laenuandmete vahendajatele tuleb võimaldada mittediskrimineeriv piiriülene juurdepääs laenuandmete ja pettusejuhtumite registritele; julgustab panku kasutama kättesaadavat teavet laenuandmete kohta, eriti klientide liikuvuse lihtsustamiseks, mis omakorda soodustaks tervet konkurentsi; rõhutab siiski, et samal ajal tuleb tagada tarbijaandmete optimaalne kaitse ja tarbija õigus oma isikuandmeid kontrollida ja vajadusel parandada;

26. nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks pangandusega mitteseotud tarbijakrediidi andjate – näiteks vaid veebipõhiste ja/või lühisõnumipõhiste puhul – õiguslikku seisundit ja järelevalveraamistikku;

27. rõhutab, kui tähtsad on pangalaenude andmiseks usaldusväärsed andmed, mis tuleks teha kättesaadavaks õiglaste läbipaistvate kriteeriumide alusel;

Kindlustused

28. soovitab komisjonil toetada turulepääsu edendavat kindlustussektori koostööd; kutsub komisjoni üles pikendama määruse (EÜ) nr 358/2003 kehtivusaega 2010. aastast edasi;

29. on seisukohal, et maksuesindaja määramise nõude kaotamine mõnes muus liikmesriigis tegutsema asumise korral on võimalik üksnes juhul, kui on kehtestatud õiguslik raamistik, milles määratletakse piiriüleste ettevõtjate järelevalvealased pädevused ja kohustused;

30. toetab komisjoni selle jõupingutustes uurida kõiki riiklikke kohustuslikke üldhuvi käsitlevaid eeskirju nende vastavuse suhtes ühenduse õigusele;

31. kutsub komisjoni üles jätkama tööd Euroopa vastastikuse ühingu põhikirjaga, algatades selle õigusloomega seotud projekti teostatavusuuringu;

Tarbijate usalduse ja teadlikkuse tõstmine

32. rõhutab, et kuigi nõutakse, et jaefinantsteenuste ELi õigusaktides peetaks silmas tarbijakaitse väga kõrgeid standardeid, peavad kõik turukorraldajad – sealhulgas tarbijad/investorid – olema täielikult teadlikud finantsturu aluspõhimõttest, et igasugune võimalus kõrgema tulu teenimiseks on seotud kõrgema riskiga ning see risk on iga toimiva finantsturu lahutamatu osa; rõhutab lisaks, et edaspidi tuleks otsida head kompromissi kõrgetasemelise tarbijakaitse ja veatult funktsioneerivate siseturumehhanismide vahel; on seisukohal, et komisjon peaks julgustama riiklikke algatusi, mis annavad finantsalaseid teadmisi, et kindlustada täpne arusaam riski ja kasumi põhimõttest ning finantsinstrumentide eriomadustest;

33. tunnistab, et kuigi praegu on nõudlus jaefinantsturu järele peamiselt omamaine, on Internetist ja e-pangandusest saanud oluline vahend nendele tarbijatele, kes soovivad tegeleda piiriüleste jaefinantsteenustega; kutsub seetõttu üles kõiki sidusrühmi edendama selliste teenuste arendamist, kindlustades samal ajal elektroonilise kirjavahetuse turvalisuse, eriti mis puudutab tarbijaid;

34. rõhutab siiski, et unustada ei tohiks ka tarbijaid, kellel puudub juurdepääs nimetatud tehnoloogiatele või kellel on neid raske kasutada, näiteks oma vanuse tõttu;

35. on seisukohal, et finantsteenuste alaste õigusaktide lihtsustamine ja tõkete kõrvaldamine tarbijate liikuvuselt ei tohiks viia tarbijakaitse madalamatele standarditele liikmesriikides;

36. tuletab meelde oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valge raamatu: finantsteenuste poliitika (2005–2010) kohta, eelkõige selles antud soovitust luua Euroopa Liidu eelarverida, et rahastada finantsturu eriteadmisi tarbija- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete organisatsioonides;

37. nõustub sellega, et tarbijad, kes soovivad finantsteenuste pakkujat vahetada, peaksid saama seda teha vabalt igal ajal minimaalsete õiguslike tõkete ja kuludega, ning teenusepakkuja vahetamist reguleerivad lepingutingimused tuleb sõnastada läbipaistvas ja lihtsalt mõistetavas keeles ning nendele tuleb selgesõnaliselt tarbija tähelepanu juhtida;

38. toetab komisjoni finantsteadmiste taseme tõstmise algatust ja mõistab, et selleks on vaja teavet, kuid samal ajal tunnistab, et on raske säilitada tasakaalu teabe ülekülluse ja tarbijatele pakutava piisava teabe vahel; eelistab teabe kvaliteeti kvantiteedile; palub seega komisjonil konsulteerida tarbijaorganisatsioonidega, et kindlaks teha, milline teave on tarbijatele õige valiku tegemiseks oluline; rõhutab, et teabe ja nõuande vahel tuleb teha selget vahet;

39. rõhutab, et kliendid vajavad finantstoote osas õige valiku tegemisel nii usaldust kui ka asjakohaseid teadmisi; rõhutab lisaks sellele, et finantsalaste teadmiste taseme tõstmiseks kõikides liikmesriikides on vajalikud kooskõlastatud meetmed riiklikul ja Euroopa tasandil;

40. nõuab, et tarbijatel oleks juurdepääs kohtuvälistele alternatiivsetele vaidluste lahendamise mehhanismidele, et nad saaksid lahendada jaefinantsteenustega seotud vaidlusi nii riiklikul kui ka piiriülesel tasandil; kutsub komisjoni üles edendama alternatiivsete vaidluste lahendamise parimaid tavasid;

41. kutsub liikmesriike üles edendama tarbijate teadlikkust ja teadmisi finantsteenuste sektori vaidluste kohtuvälise lahendamise Euroopa võrgustiku (FIN-NET) kohta; rõhutab, et FIN-NET peaks mängima kõikides liikmesriikides keskset rolli avaliku teabe koordineerijana seoses juurdepääsuga kaebuste esitamise ja alternatiivsete vaidluste lahendamiste mehhanismidele, eelkõige seoses piiriüleste finantsteenustega;

42. tuletab meelde asjaolu, et tavapärane kohtuprotsess jääb oluliseks vaidluste lahendamise mehhanismiks; kutsub seega komisjoni üles uurima nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades)[8] mõju piiriülestele jaefinantsteenustele;

43. toetab ühtse lahenduse leidmist Euroopa Liidu tasandil, mis tagaks tarbijatele võimaluse kasutada tasakaalustatud uusi kollektiivseid õiguskaitsevorme jaefinantstoodetega seotud piiriüleste kaebuste lahendamiseks; soovitab hinnata hiljuti kehtestatud süsteemide mõju siseriiklikul tasandil;

44. rõhutab vajadust kindlustada juurdepääs finantsteenustele kõigi huvitatud poolte jaoks; nõuab seetõttu tungivalt, et finantsteenuste pakkujad pakuksid huvi üles näitavatele tarbijatele vähemalt krediidipõhist žiirokontot.

0 0

45. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa pangandusinspektorite komiteele (CEBS), Euroopa kindlustus- ja ametipensioniinspektorite komiteele (CEIOPS), Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komiteele (CESR), EKP-le, nõukogule ja komisjonile.

[1] ELT L 53, 28.02.2003, lk 8.
[2] Vastuvõetud tekstid P6_TA(2008)0011.
[3] Vastuvõetud tekstid P6_TA(2007)0615.
[4] Vastuvõetud tekstid P6_TA(2007)0338.
[5] ELT C 303E, 13.12.2006, lk. 110.
[6] ELT L 145, 30.4.2004, lk.1.
[7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv nr 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 21.11.2005, lk.15).
[8] ELT L 12, 16.1.2001, lk.1.

I Taust

1. Jaefinantsteenuste ühtne turg

Jaefinantsteenused on tähtsad makroökonoomika seisukohalt. Jaepanganduse aastane brutotulu moodustab 2 % ELi SKTst. Lisaks suurendab vananev elanikkond vajadust era- ja tööandjapensioni ning tervisekindlustuse järele. Seetõttu suureneb ka kindlustussektori ning investeerimisfondide majanduslik tähtsus. 2004. aasta lõpus ulatusid esmakindlustusseltside investeeringud 6 triljoni euroni ja ELi erapensionifondid haldasid varasid 2,5 triljoni euro väärtuses. Avatud investeerimisfondide (UCITS) kapitalisatsioon ületab 5,7 triljonit eurot, mis moodustab üle 50 % Euroopa Liidu SKTst. Elukindlustuspreemiad üksi moodustavad 5 % ELi SKTst.

Siiski on piiriülene jaekaubandus, välja arvatud avatud investeerimisfondid, piiratud. Komisjoni statistika alusel ostab vaid 1 % ELi tarbijatest piiriüleseid finantsteenuseid kaugmüügi teel, samas on vastav riigisisene näitaja 26 %. Samas tuleb kindlustussektoris enamikul turgudel üle 90 % kindlustuspreemiatest saadavast tulust omamaiste kindlustusseltside arvelt.

Ilma täiendavate jõupingutusteta võivad Euroopa jaefinantsturud jäädagi suhteliselt killustatuks.

2. Roheline raamat jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul

Oma rohelises raamatus KOM(2007)0226 uurib komisjon viise ja võimalusi jaefinantsteenuste turu integratsiooni edendamiseks. Sealjuures teeb komisjon ettepaneku kolme strateegia kohta: „madalamad hinnad ja laiem valik”, „tarbijate usalduse tõstmine” ning „tarbijate teadlikkuse tõstmine”. Pärast kõigilt huvitatud isikutelt seisukohtade saamist avaldas komisjon oma järeldused teatise „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724) lisana töödokumendis SEK(2007)1520.

Lisaks rohelisele raamatule võetakse käesolevas raportis vajaduse korral arvesse jaepangandussektori uurimist (KOM(2007)0033) ja ärikindlustussektori uurimist (KOM(2007)0556).

3. Menetlus

Käesolev raport on majandus- ja rahanduskomisjoni dokument. Siiski koostatakse see Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 47 kohaselt tugevdatud koostöös siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoniga. Mõlemad komisjonid püüavad vältida töö kattumist. Seetõttu piirdub majandus- ja rahanduskomisjoni raport parema õigusliku reguleerimise, pakkumise ja üldiste küsimustega ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon käsitleb kõiki nõudluse, tarbijakaitse jms seotud teemasid.

II Sisu

1. Üldist

Turg vajab võrdselt nii pakkumist kui ka nõudlust. Selleks et saavutada jaefinantsteenuste ühtset turgu, tuleb tugevdada nii teenuseosutajaid, nt pangad, kindlustusseltsid või fondid, kui ka saajaid, näiteks tarbijad. Kummagi osapoole ühekülgne toetamine oleks vähem tõhus ning võiks isegi kahjustada turu integreerumist.

Lisaks ei ole ainult jaekliendid need, kellel on probleeme piiriüleste finantsteenustega. Ka VKEd seisavad silmitsi sarnaste raskustega. Seega ei puuduta jaefinantsteenuste turu loomine mitte ainult tarbijaid, vaid 98 % Euroopa ettevõtetest. Nimetatud ettevõtted ei saaks kasu tarbijakaitse õiguse edasiarendamisest. Seega on tervitatavad meetmed ja algatused, millest saavad kasu kõik osalejad.

Lisaks tuleb märkida, et jaekaubandus jääb oma loomuse tõttu – suurt rolli mängivad kultuuri ja keelega seotud tegurid ning vajadus isikliku kontakti järele – enamasti kohalikule tasandile. Suuri edusamme on võimalik saavutada tõenäoliselt üksnes piirialadel ja lihtsate tehingute puhul, näiteks jooksvad arved, hoiuarved jne. Keerulisemaid tooteid, näiteks elukindlustus, omandatakse kaugete vahemaade tagant harva.

2. Parem õiguslik reguleerimine

Komisjon on kohustatud enne avaldamist uurima kõigi siduvate ettepanekute mõju. Siinkohal tuleb rõhutada, et kõnealune uuring peab kõigepealt sisaldama hetkeolukorra nõuetekohast analüüsi. Kõnealune olukorra hindamine on nõuetekohane üksnes siis, kui arvesse võetakse võimalikult palju tegureid. Seega on näiteks vale teha ainult sõidukite kahjukindlustuse valdkonnas välja makstavate erinevate kindlustuspreemiate alusel järeldusi turu killustatuse kohta. Erinevused riiklike infrastruktuuride, sõidukultuuri jne osas võivad õigustada erinevaid preemiaid. Hinnavõrdlusest üksi ei piisa turu integreerumise hindamiseks.

Praegu on ühenduses kaks lähenemisviisi ühtlustamisele: täielik ühtlustamine ja minimaalne ühtlustamine. Sealjuures on mõlemad lähenemisviisid omavahel pingestatud suhtes, mis tuleneb osalisest vastuolust lähenemisviisi aluseks olevate huvide vahel. Ühest küljest on täielik ühtlustamine kõige tõhusam viis piiriülese ettevõtluse edendamiseks. Mida vähem erinevusi, seda lihtsam on juurdepääs mõnes muus liikmesriigis. Teisest küljest on ühenduses kohustus järgida subsidiaarsuse põhimõtet. Säilima peavad riiklikud tavad ja harjumused, samuti see, kuidas mingit õigusküsimust käsitletakse. Tarbijakaitse õiguse osas on liikmesriikide kindlaksjäämine oma tavade juurde arusaadavalt veelgi tugevam. Seega on ühtlustamisel kõige olulisemaga piirdumine tõeline köiel kõndimine, kusjuures mõiste „oluline” määratlus on vaieldav.

Siinkohal võib väljapääsuks olla tegutsemine vabatahtliku 28. õigusliku raamistiku nimel. Kui mõlemal lepingupartneril oleks võimalik vastava tehingu puhul, näiteks kindlustusleping, valida pelgalt Euroopa õigus, jääksid ära tavaliselt piiriüleste tehingute korral kohaldatavad kohandamiskulud. Praegu saab tarbija küll otsustada mõne muu liikmesriigi õiguse kasuks, kuid oma kodumaa kohustuslikest tarbijakaitsealastest sätetest ei saa ta end vabastada. Ent 28. õiguslik raamistik saaks heakskiidu osaliseks üksnes siis, kui täidaks kõige kõrgemad tarbijakaitse nõuded. Seega näib kõnealuses suunas edasitöötamine vaeva väärivat. Pädeva järelevalveasutuse küsimust tuleks, kuigi see ei ole lahutamatult sellega seotud, samaaegselt edasi käsitleda.

Toodete standardimine tuleb selgelt tagasi lükata. Komisjoni eesmärgiks on pakkuda tarbijatele ja teistele jaefinantsteenuste saajatele laiemat valikut. Toodete ühtlustamine oleks sellega vastuolus. Siinkohal tuleks vahet teha õigusalase ja toodete ühtlustamise vahel.

3. Madalamad hinnad ja laiem valik tarbijatele ja VKEdele

Soodsamad tooted ja laiem valik on võimalik üksnes tõelise konkurentsi korral. Konkurents eeldab iseenesest turuosaliste arvukust. Turu piiramine mõne üksiku suure pakkujaga tõkestaks kõnealuse eesmärgi saavutamist. Samal põhjusel tuleb edendada õiguslike vormide (aktsiaselts, ühistu, hoiukassa ja vastastikune ühing) mitmekesisust.

Lisaks on konkurentsi jaoks vaja samu konkurentsitingimusi. Põhimõtte „sama risk, sama reguleerimine” kohaselt tuleb sisuliselt sarnaseid õigustehinguid võrdselt käsitleda. Näiteks tuleb tarbijaid tehingute puhul, mis sisaldavad endas samu riske, teavitada ühte moodi. See on eriti oluline asendustoodete puhul.

Siiski kujundab finantsteenuseid eriti tugevalt nende reguleeriv keskkond. Seega näib olevat eriti tähtis sama sisu ja riskikäitumist sarnaselt käsitleda. Erinevused, näiteks tagatise olemasolu ning kas seda pakub osutaja ise või sõltumatu kolmas osapool, õigustavad erinevat käsitlemist. Seega peitub kunst selles, et tagada samade asjade käsitlemine samamoodi ja erinevate asjade käsitlemine erinevalt.

Seejärel tehakse raportis ettepanekud konkreetsete meetmete kohta pakkumise toetamiseks. Sealhulgas

· esiteks tuleks jätkata finantsteenuste ostmise edendamist kaugmüügi teel. Sellega seoses tuleb uurida ka rahapesu käsitlevat direktiivi. Direktiivi mõnede sätete eesmärgiks on ära hoida rahapesu, kuid need raskendavad samuti tehinguid, nagu arve avamine kaugteel. Eesmärgiks oleksid seega sätted, mis raskendaksid rahapesu ka edaspidi, kuid ei takistaks seaduslikke tehinguid. Sellele võib kaasa aidata elektrooniline allkiri.

· Finantsteenuste piiriülest osutamist takistavad lisaks liikmesriikide erinevad maksusüsteemid ning nende väike koostalitlusvõime. Eriti seal, kus teatud finantstoodetele antakse maksusoodustusi – nt pensionikindlustused, pensionifondid jne –, on kolmandatest riikidest pärit toodetel sageli väga raske saada riiklikke soodustusi. Ühehäälsuse tõttu nõukogus on siinkohal liikmesriikidel eriline vastutus edusammude saavutamisel.

· Laenutehingute laiemas tähenduses edukaks teostamiseks on juurdepääs laenuandmete registritele möödapääsmatu. Tarbijakrediiti käsitlev direktiiv sisaldab juba sellekohast sätet. Sealjuures on kõnealune säte väga ebatäpne – selles ei sätestata suhteid avalike ja eraregistrite vahel ning negatiivseid ja positiivseid laenuandmeid. Juurdepääs laenuandmetele on väga oluline samuti klientidele, kuna vastasel korral kaotavad nad elukoha vahetamisel või peakorteri kolimisel oma laenuajaloo ja neil võivad tekkida probleemid laenu saamisel. Loomulikult tuleb klientidele tagada õigus vaadata ja parandada oma andmeid. Sealjuures tuleb arvesse võtta andmekaitse sätteid.

· Sarnasel põhjusel näib kindlustusturu jaoks tervitatav grupierandi määruse (EÜ) nr 358/2003 kehtivuse pikendamine. Selles selgitab komisjon teatavaid koostööviise, mis on kooskõlas konkurentsiõigusega: riiklike riskiandmete ühine kogumine ja hindamine, riiklike üldiste äritingimuste väljatöötamine ning turvameetmete ühtne hindamine on koostöö, mis hõlbustab kindlustusandjatel uuele turule sisenemist konkurentsi takistamata.

· Vajadus selle järele, et kindlustusandja peab igas tegutsemisriigis määrama ametisse alalise esindaja, näib täna küsitav. Ühendusel peaks olema võimalik töötada välja proportsionaalsemad vahendid, et võimaldada tegutsemisriigil oma maksunõuete kehtestamist.

· Komisjoni algatus uurida riiklikke üldhuvi käsitlevaid eeskirju on vägagi tervitatav, kuna kõnealused eeskirjad piiravad põhivabadusi. Seega peaksid säilima üksnes sellised eeskirjad, mis järgivad Euroopa Kohtu praktikat, st on mittediskrimineerivad, tõhusad ja proportsionaalsed ning vastavad nendele huvidele, mille Euroopa Kohus on heaks kiitnud.

majandus- ja rahanduskomisjonile

rohelise raamatu kohta jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul
(2007/2287(INI))

Arvamuse koostaja(*): Olle Schmidt(*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 47

ETTEPANEKUD

Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon palub vastutaval majandus- ja rahanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. rõhutab, et kuigi nõutakse, et jaefinantsteenuste ELi õigusaktides peetaks silmas tarbijakaitse väga kõrgeid standardeid, peavad kõik turukorraldajad – sealhulgas tarbijad/investorid – olema täielikult teadlikud finantsturu aluspõhimõttest, et igasugune võimalus kõrgema tulu teenimiseks on seotud kõrgema riskiga ning see risk on iga toimiva finantsturu lahutamatu osa; rõhutab lisaks, et edaspidi tuleks otsida head kompromissi kõrgetasemelise tarbijakaitse ja veatult funktsioneerivate siseturumehhanismide vahel; on seisukohal, et komisjon peaks julgustama riiklikke algatusi, mis annavad finantsalaseid teadmisi, et kindlustada täpne arusaam riski ja kasumi põhimõttest ning finantsinstrumentide eriomadustest;

2. tunnistab, et kuigi praegu on nõudlus jaefinantsturu järele peamiselt omamaine, on Internetist ja e-pangandusest saanud oluline vahend nendele tarbijatele, kes soovivad tegeleda piiriüleste jaefinantsteenustega; kutsub seetõttu üles kõiki sidusrühmi edendama selliste teenuste arendamist, kindlustades samal ajal elektroonilise kirjavahetuse turvalisuse, eriti mis puudutab tarbijaid;

3. rõhutab siiski, et unustada ei tohiks ka tarbijaid, kellel puudub juurdepääs nimetatud tehnoloogiatele või kellel on neid raske kasutada, näiteks oma vanuse tõttu;

4. on seisukohal, et finantsteenuste alaste õigusaktide lihtsustamine ja tõkete kõrvaldamine tarbijate liikuvuselt ei tohiks viia tarbijakaitse madalamatele standarditele liikmesriikides;

5. märgib oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valge raamatu: finantsteenuste poliitika (2005–2010) kohta[1], eelkõige selles antud soovitust luua Euroopa Liidu eelarverida, et rahastada finantsturu eriteadmisi tarbija- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete organisatsioonides;

6. nõustub sellega, et tarbijad, kes soovivad finantsteenuste pakkujat vahetada, peaksid saama seda teha vabalt igal ajal minimaalsete õiguslike tõkete ja kuludega, ning teenusepakkuja vahetamist reguleerivad lepingutingimused tuleb sõnastada läbipaistvas ja lihtsalt mõistetavas keeles ning nendele tuleb selgesõnaliselt tarbija tähelepanu juhtida;

7. on seisukohal, et kuigi tootearendus on olulisel kohal tarbijale kõige sobivamate ja konkurentsivõimelisema hinnaga finantstoodete otsingul laiema valiku pakkumisel, tuleks kõiki finantstooteid esitleda selgel, objektiivsel ja segadust vältival viisil; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepanekud reguleerivate nõuete ühtlustamiseks seoses võrreldavate jaetoodete turustamise, selle korralduse ning sellest teavitamisega; on lisaks sellele seisukohal, et sellised ettepanekud peaksid rajanema Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta[2] sätestatud põhimõtetel, näiteks „parim nõuanne” või „tunne oma klienti”;

8. toetab komisjoni finantsteadmiste taseme tõstmise algatust ja mõistab, et selleks on vaja teavet, kuid samal ajal tunnistab, et on raske säilitada tasakaalu teabe ülekülluse ja tarbijatele pakutava piisava teabe vahel; eelistab teabe kvaliteeti kvantiteedile; palub seega komisjonil konsulteerida tarbijaorganisatsioonidega, et kindlaks teha, milline teave on tarbijatele õige valiku tegemiseks oluline; rõhutab, et teabe ja nõuande vahel tuleb teha selget vahet;

9. rõhutab, et kliendid vajavad finantstoote osas õige valiku tegemisel nii usaldust kui ka asjakohaseid teadmisi; rõhutab lisaks sellele, et finantsalaste teadmiste taseme tõstmiseks kõikides liikmesriikides on vajalikud kooskõlastatud meetmed riiklikul ja Euroopa tasandil;

10. nõuab, et tarbijatel oleks juurdepääs kohtuvälistele alternatiivsetele vaidluste lahendamise mehhanismidele, et nad saaksid lahendada jaefinantsteenustega seotud vaidlusi nii riiklikul kui ka piiriülesel tasandil; kutsub komisjoni üles edendama alternatiivsete vaidluste lahendamise parimaid tavasid;

11. kutsub liikmesriike üles edendama tarbijate teadlikkust ja teadmisi finantsteenuste sektori vaidluste kohtuvälise lahendamise Euroopa võrgustiku (FIN-NET) kohta; rõhutab, et FIN-NET peaks mängima kõikides liikmesriikides keskset rolli avaliku teabe koordineerijana seoses juurdepääsuga kaebuste esitamise ja alternatiivsete vaidluste lahendamiste mehhanismidele, eelkõige seoses piiriüleste finantsteenustega;

12. tuletab meelde asjaolu, et tavapärane kohtuprotsess jääb oluliseks vaidluste lahendamise mehhanismiks; kutsub seega komisjoni üles uurima nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades)[3] mõju piiriülestele jaefinantsteenustele;

13. toetab ühtse lahenduse leidmist Euroopa Liidu tasandil, mis tagaks tagatakse tarbijatele võimaluse kasutada tasakaalustatud uusi kollektiivseid õiguskaitsevorme jaefinantstoodetega seotud piiriüleste kaebuste lahendamiseks; soovitab hinnata hiljuti kehtestatud süsteemide mõju siseriiklikul tasandil;

14. rõhutab vajadust kindlustada juurdepääs finantsteenustele kõigi huvitatud poolte jaoks; nõuab seetõttu tungivalt, et finantsteenuste pakkujad pakuksid huvi üles näitavatele tarbijatele vähemalt krediidipõhist žiirokontot.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

[1] Vastuvõetud tekstid P6_TA(2007)0338.
[2] ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.
[3] EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1.

Vastuvõtmise kuupäev

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Godfrey Bloom, Cristian Silviu Buşoi, Mogens Camre, Gabriela Creţu, Mia De Vits, Janelly Fourtou, Vicente Miguel Garcés Ramón, Evelyne Gebhardt, Malcolm Harbour, Anna Hedh, Edit Herczog, Iliana Malinova Iotova, Pierre Jonckheer, Alexander Lambsdorff, Kurt Lechner, Lasse Lehtinen, Toine Manders, Arlene McCarthy, Nickolay Mladenov, Catherine Neris, Zita Pleštinská, Zuzana Roithová, Heide Rühle, Leopold Józef Rutowicz, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Eva-Britt Svensson, Marianne Thyssen, Jacques Toubon, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler, Marian Zlotea

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Emmanouil Angelakas, André Brie, Colm Burke, Brigitte Fouré, Joel Hasse Ferreira, Filip Kaczmarek, Othmar Karas, Manuel Medina Ortega, José Javier Pomés Ruiz, José Ribeiro e Castro, Olle Schmidt, Ieke van den Burg, Anja Weisgerber

Õigusteave - Privaatsuspoliitika