Raport - A6-0189/2008Raport
A6-0189/2008
Euroopa parlament

RAPORT Nõukogu aastaaruanne Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta, mis on Euroopa Parlamendile esitatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti G lõike 43 kohaldamisel – 2006

16.5.2008 - (2007/2219(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Jacek Saryusz-Wolski

Menetlus : 2007/2219(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A6-0189/2008
Esitatud tekstid :
A6-0189/2008
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta, mis on Euroopa Parlamendile esitatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti G lõike 43 kohaldamisel – 2006

(2007/2219(INI))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta, mis on Euroopa Parlamendile esitatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti G lõike 43 kohaldamisel – 2006;

–       võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 21;

–       võttes arvesse 13. detsembril 2007. aastal Lissabonis allkirjastatud lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ning Euroopa Ühenduse asutamislepingut (Lissaboni lepingut), ja 12. detsembril 2007. aastal välja kuulutatud põhiõiguste hartat;

–       võttes arvesse 12. detsembril 2003. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat;

–       võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[1];

–       võttes arvesse 14. detsembril 2007. aastal Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi ja eesistujariigi nõuet riiklike ratifitseerimisprotsesside kiireks lõpuleviimiseks eesmärgiga jõustada Lissaboni leping 1. jaanuaril 2009;

–       võttes arvesse 15.–16. detsembril 2005. aastal Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi finantsperspektiivi 2007–2013 kohta;

–       võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu kohta[2], sealhulgas Euroopa Parlamendi väliskomisjoni sellele järgnenud arvamust; võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta – 2005[3];

–       võttes arvesse oma 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise kohta EJKP kontekstis[4];

–       võttes arvesse oma 16. veebruari 2007. aasta resolutsiooni aastatuhande eesmärkidega seotud arengu uute rahastamisvahendite kohta[5];

–       võttes arvesse oma 10. mai ja 14. novembri 2007. aasta resolutsioone ELi ja Venemaa tippkohtumiste kohta[6] ning 19. juuni 2007. aasta resolutsiooni ELi majandus- ja kaubandussuhete kohta Venemaaga[7];

–       võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsioone ELi ja USA suhete parandamise kohta Atlandi-ülese partnerluslepingu raames ning ELi ja USA Atlandi-üleste majandussuhete kohta[8] ja oma 25. aprilli 2007. aasta resolutsiooni Atlandi-üleste suhete kohta[9];

–       võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lähis-Idas[10];

–       võttes arvesse oma 13. detsembri 2007. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina tippkohtumise kohta – ELi ja Hiina vaheline dialoog inimõiguste küsimuses[11];

–       võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni ELi ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta[12] ning 10. mai 2007. aasta resolutsiooni Somaali poolsaare kohta: Euroopa Liidu piirkondlik poliitiline koostöö rahu, julgeoleku ja arengu tagamiseks[13];

–       võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsiooni reformide kohta araabia maailmas: milline peaks olema Euroopa Liidu strateegia[14];

–       võttes arvesse oma 27. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika tugevdatud partnerluse kohta[15];

–       võttes arvesse oma 18. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni[16] ning 10. märtsi 2008. aasta üldasjade ja välissuhete nõukogu järeldusi Afganistani kohta;

–       võttes arvesse oma 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsi kohta – tuumarelvad Põhja-Koreas ja Iraanis[17], milles tehakse teatavaks, et „No Say, No Pay” on põhimõte, mida EL oma tegevuses Korea poolsaare puhul järgib;

–       võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni Iraani kohta[18];

–       võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni Iraagi 2007. aasta erimeetme kohta[19];

–       võttes arvesse oma 26. septembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa ühise energiaalase välispoliitika suunas liikumise kohta[20];

–       võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Bali kliimamuutuste konverentsi kohta ning 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni kaubanduse ja kliimamuutuste kohta[21], samuti 13.–14. märtsi 2008. aasta Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldusi seoses kliimamuutuste ja energiaga ning ELi ja komisjoni kõrge esindaja esitatud ettekannet kliimamuutuste ja rahvusvahelise julgeoleku kohta[22];

–       võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni terrorismivastase võitluse kohta[23];

–       võttes arvesse oma 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2006. aastal ja ELi poliitikat selles küsimuses[24], ning 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide kohta[25];

–       võttes arvesse oma 13. detsembri 2006. aasta resolutsiooni institutsiooniliste aspektide kohta, mis käsitlevad Euroopa Liidu võimet integreerida uued liikmesriigid[26];

–       võttes arvesse oma 13. detsembri 2006. aasta resolutsiooni laienemisstrateegia ja peamiste väljakutsete kohta aastatel 2006–2007[27] ning 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta[28];

–       võttes arvesse oma 17. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni Musta mere regionaalpoliitilise lähenemisviisi kohta[29];

–       võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Serbia vaheliste suhete kohta[30];

–       võttes arvesse kodukorra artiklit 112 lõiget 1;

–       võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A6-0189/2008),

A.     arvestades, et Euroopa Liidu välistegevuse ja eelkõige välispoliitika eesmärkideni jõudmiseks on oluline liidu huvide selge määratlemine;

B.     arvestades, et Euroopa Liidu sisene suurem poliitiline ühtsus on vajalik, et väärtustel tuginevat ÜVJPd tugevdada ja tulemuslikuks muuta, kuna vastasel juhul on ohustatud Euroopa Liidu kui ülemaailmse osaleja usaldusväärsus, nagu on juhtunud seoses sellega, kuidas EL on käitunud Türgi, Venemaa, Iraagi, Afganistani, Kuuba ja energia varustuskindluse suhtes; arvestades, et tuleb loota, et Lissaboni leping ja kõrge esindaja tugevnenud roll hõlbustavad edumeelsemat ja pikaajalisemat välispoliitilist strateegiat ning laialatusliku, kõigi liikmesriikide toetust omava lähenemisviisi kehtestamist;

C.     arvestades, et Lissaboni leping tõhustab kindlalt praegu jõus olevat ÜVJP korraldust, tõstes seega Euroopa Liidu rahvusvahelist tähtsust ja tõhusust;

D.     arvestades, et ELi piiridest väljapoole jäävatest kriisidest ja konfliktidest tulenev surve ning vajadus tegeleda kiiretest kliimamuutustest tingitud uute murettekitavate väljakutsetega tingivad ÜVJP ulatuslikuma perspektiivi;

E.     arvestades, et usaldusväärsuse tagamiseks tuleb ÜVJP-le ning tulevasele ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale (ÜJKP) eraldada vahendeid vastavalt nende ambitsioonidele ja konkreetsetele eesmärkidele; ning arvestades, et selles osas on vajalik vahendite märkimisväärne suurendamine 2009. aasta finantsperspektiivi vahekokkuvõtte raames ja teistest rahastamisallikatest,

Põhimõtted

1.      on arvamusel, et oma tekkest alates on ÜVJP, sealhulgas Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP), aidanud tugevdada Euroopa identiteeti ning ELi rolli ülemaailmse osalejana;

2.      on siiski arvamusel, et ELi roll maailmas ei ole vastav tema potentsiaalile ega Euroopa avaliku arvamuse ootustele liikmesriikide tõrksuse tõttu võtta vastu olulisi ja hädavajalikke reforme, mille eesmärgiks on ELi välispoliitika tulemuslikkuse, ühtsuse ja vastutuse tõhustamine;

3.      usub, et kuna Euroopa Liit on väärtustel põhinev ühendus, peab ta usaldusväärse ülemaailmse osaleja positsiooni nimel hoidma välissuhetes üleval oma kõrgeid standardeid; ning et seepärast peab ÜVJP tuginema Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide kaitstavatele väärtustele, eriti demokraatiale, õigusriigile ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisele, mis on ÜVJP põhieesmärkideks;

4.      juhib siinkohal tähelepanu sellele, et ELi tugev energiasõltuvus mittedemokraatlikest riikidest võib õõnestada tema ühise välispoliitika ühtsust, kindlameelsust ja jätkusuutlikkust;

5.      usub kindlalt, et Euroopa Liit saab mõju avaldada ning tõelist, tulemuslikku ja usaldusväärset ÜVJPd läbi viia üksnes juhul, kui ta määratleb selgelt oma ühised eesmärgid, varustab end vajalike vahenditega selliselt, et on tagatud eesmärkide ja vahendite ühtivus, kõneleb ühel häälel ning omab tugevat Euroopa Parlamendi järelevalvest tulenevat demokraatlikku seaduslikkust; on samal ajal seisukohal, et ÜVJP põhieesmärkideni saab jõuda üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ise kõneleb ühisel häälel, ning julgustab selles suhtes ÜVJPga tegelema määratud organite pädevusi temaatilisest ja geograafilisest vaatepunktist lähtudes selgemalt piiristama;

6.      palub liikmesriikidel võtta enesele kohustus konsulteerida oma ELi partnerite ja kõrge esindajaga enne strateegiliste otsuste vastuvõtmist välispoliitika alal, eriti mitmepoolsetes organisatsioonides, et nende seisukohad strateegiliste otsuste suhtes oleksid vähemalt ühtsed, lähedased ja kokkusobivad ning ei kahjustaks ELi välistegevuse ühtsust ja sidusust ega õõnestaks ELi kui ülemaailmse osaleja usaldusväärsust kolmandate riikide suhtes;

Aastaaruanne ÜVJP ja ELi institutsioonide vaheliste suhete kohta 2006

7.      tervitab nõukogu 2006. aasta aastaaruannet;

8.      tunnustades küll edusamme aruande ülesehituses, eriti eelneva aasta tegevuste kirjelduse kõrval enam tulevikku suunatud plaanide lisamist, ootab, et nõukogu võtab järgmise aastaaruande jaoks arvesse parlamendi vastuvõetud asjakohaseid resolutsioone ja/või soovitusi;

9.      on arvamusel, et parlament peaks järjekindlamalt vastu võtma seisukohti igas ÜVJP ja EJKP otsustusetapis; soovitab, et demokraatliku seaduslikkuse suurendamiseks peaksid ühised seisukohad ja tegevused võtma arvesse ning sisaldama, kui see on asjakohane, viiteid kõnealustele parlamendi vastuvõetud seisukohtadele;

10.    tunnistab, et nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahelistes suhetes on saavutatud märgatavat edu, eriti tänu uute ja paindlikumate teabevahetuskanalite sisseseadmisele; on siiski seisukohal, et Euroopa Parlament peab vastu võtma kindlama seisukoha arutatud küsimuste suhtes, mida tuleks nõukogus korrapäraselt käsitleda; juhib tähelepanu, et edu on saavutatud ka tänu tihedamatele kontaktidele institutsioonide vahel, sealhulgas korrapärased arvamuste vahetused kõrge esindajaga ning ELi eriesindajate, samuti teiste kõrgemate ametiisikute sagedasemad esinemised parlamendi ees; on siiski seisukohal, et jätkuvalt on arenguruumi, eelkõige selliste esinemiste ajastuse suhtes, mis peaksid kajastama ka parlamendi ja tema pädevate organite päevakorda;

11.    tunneb heameelt kasvava arusaamise üle, et ÜVJP/EJKP legitiimsus ning ühtsus sõltuvad olulisel määral kõrge esindaja ja tema talituste suurenevast valmidusest parlamendiga koostööd teha, samuti nõukogu eesistujariigi valmisolekust parlamenti kaasata;

Euroopa Parlamendi prioriteedid teatavate horisontaalsete aspektide suhtes 2008. aastal

12.    teeb ettepaneku anda 2008. aastal prioriteet piiratud hulgale küsimustele, mis ühtivad paremini Euroopa kodanike muredega ja nende ootustega Euroopa Liidu rahvusvahelistes suhetes etendatava rolli suhtes;

13.    nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon käsitleksid ühiselt, ning mõistes, et tegemist on eriti kiireloomulise küsimusega, Euroopa päevakajalisi probleeme, nagu terrorism, organiseeritud kuritegevus, julgeoleku suurendamine koostöö ja arengu kaudu, energia varustuskindlus, kliimamuutus, säästev areng, naaberpiirkondade stabiilsuse suurendamine, kriisiohjamine ja konfliktide lahendamine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, rände juhtimine ja inimõiguste ning kodanikuvabaduste edendamine; tervitab komisjoni ning kõrge esindaja aruannet Euroopa Ülemkogule kliimamuutuste ja rahvusvahelise julgeoleku kohta; palub nõukogul aruande läbi vaadata ning esitada soovitused kohaseks edaspidiseks tegevuseks; rõhutab välise mõõtme tähtsust Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise nurgakivina;

14.    kutsub kõrget esindajat üles hindama tehtud edusamme ja mis tahes puudujääke Euroopa julgeolekustrateegia (EJS) rakendamisel alates 2003. aastast, sealhulgas ettepanekud EJSi parandamiseks ja täiendamiseks; on veendunud, et rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste institutsioonide rolli austamine peaks saama üheks ELi välistegevuse juhtivaks põhimõtteks; on arvamusel, et selline hinnang peaks olema aluseks laiema avalikkuse poliitilisele arutelule; rõhutab, et EJSi tulevane hindamine tuleks teostada, konsulteerides tihedalt kõigi ELi institutsioonidega, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentidega; on seisukohal, et EJSi tuleks muuta nii, et see sisaldaks süvaanalüüsi NATO praeguse missiooni ja tulevikusuuna, NATO ning ELi suhte kohta strateegilisel ja tegevustasandil, samuti analüüsi iga NATO edasise laienemise julgeolekule avaldatavate mõjude kohta; kutsub Euroopa Ülemkogu üles esmakordselt kujundama ühtset seisukohta ELi-NATO poliitika kohta, mis ei täida üksnes Atlandi-üleste suhete taaselustamise eesmärki, vaid aitab ka tagada toetuse Lissaboni lepingu alusel kavandatud ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika kiirele arengule;

15.    palub nõukogul kaaluda kohaste struktuuride ja korra loomist ning samuti olemasoleva korra parandamist, et EL arendaks kriisiolukordadele kiire reageerimise võimekust; nõuab samuti õigusliku raamistiku arendamist, mis määratleb sekkumisõiguse ja kaitsmiskohustuse kriisiolukordades, sealhulgas otsuste tegemise korra ning vastavad kohustused sellistes olukordades;

16.    on arvamusel, et jätkuvalt suureneb energia varustuskindluse välispoliitilise mõõtme tähtsus, sealhulgas Euroopa Liidu sõltuvus energiast ja muudest strateegilistest tarnetest, mis pärinevad ebastabiilsetest või ebademokraatlikest riikidest ning piirkondadest; soovitab energiaallikate ja energiatransporditeede laiaulatuslikku mitmekesistamist, energiatõhususe suurendamist, samuti ELi liikmesriikide solidaarsust energia varustuskindluse poliitikas; mõistab hukka liikmesriikide kooskõlastamatu kahepoolsete energiaalaste kokkulepete sõlmimise, mis kahjustavad ELi kui terviku huve ja teiste liikmesriikide strateegilisi projekte ning muudavad need küsitavaks; rõhutab sellega seoses Nabucco gaasijuhtme strateegilist tähtsust Euroopa Liidu energia varustuskindluse jaoks ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles koondama kõik jõupingutused kõnealuse projekti edukaks rakendamiseks niipea kui võimalik; kordab oma nõuet asutada tulevase kahel toolil istuva kõrge esindaja / komisjoni asepresidendi alluvusse energiaalase välispoliitika kõrge ametniku koht, kes vastutab Euroopa Liidu kõnealuse valdkonna tegevuse koordineerimise eest; avaldab kahetsust, et nõukogu ja komisjon ei andnud vastust Euroopa Parlamendi eespool nimetatud 26. septembri 2007. aasta resolutsioonile;

17.    avaldab kahetsust edusammude puudumise üle liikumisel ühise Euroopa energiaalase välispoliitika suunas ning mõistab hukka bilateraalse tegevuse, mille on omaks võtnud teatavad ELi liikmesriigid, mis nõrgestab oluliselt Euroopa Liidu kui terviku läbirääkimisvolitusi ja tema ühise energiaalase välispoliitika suunalisi jõupingutusi; kordab oma arvamust, et selline poliitika peab põhinema solidaarsusel ning seda peab toetama tõhus ja täiesti sidus siseturg, mis on varustatud kõigi vajalike vahenditega ühenduse energia varustuskindlusele ohtu kujutada võiva monopoolse ja poliitiliselt motiveeritud mitteärilise tegevuse takistamiseks; tervitab ja toetab seepärast tugevalt kolmandas energiapaketis sisalduvat kolmandate riikide klauslit;

18.    kordab, et terrorism on ebademokraatlike riikide ja terrorismiorganisatsioonide vahendina üheks peamiseks ohuks ELi julgeolekule ning tervitab ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori tehtud jõupingutusi ELi terrorismivastase võitluse strateegia elluviimise kindlustamiseks; märgib, et terrorismivastast võitlust tuleb läbi viia nõuetekohaselt, austades ning kaitstes demokraatia universaalseid väärtusi, õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja põhivabadusi, tihedas koostöös rahvusvaheliste partneritega ning kooskõlas ÜRO kehtestatud strateegiaga; on veendunud, et liidu suhetes kolmandate riikidega tuleb pidada esmatähtsaks tõhusat terrorismivastast võitlust;

19.    kinnitab korrapärase rände juhtimise tähtsust; peab seepärast oluliseks tagada mõlema, päritolu- ja transiidiriigi vaheline koostöö ning soodustada seda, rakendades positiivsete tingimuste strateegiat; juhib tähelepanu vajadusele takistada ebaseaduslikku sisserännet ning võidelda sellel alal kaubitsevate rühmade vastu;

20.    kordab, et Euroopa Liidu välistegevuse jätkuvaks huviks on ülemaailmse valitsemistava, rahvusvaheliste institutsioonide ja rahvusvahelise õiguse väärtuse kindlustamine; rõhutab sellega seoses ÜRO etendatavat olulist rolli tõhusa mitmepoolsuse toetamisel ning seda, et Euroopa Liit peab jääma ühtseks, nõudes oma partneritelt jätkuvat demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete arendamist ning kindlustamist kui jõuka ja turvalise maailma põhialust; kinnitab veel kord oma kohustusi seoses ÜRO aastatuhande eesmärkidega, eelkõige ülemaailmse vaesuse vastase võitlusega;

21.    on arvamusel, et ülemaailmse valitsemistava suunas püüdlemisel peab pöörama erilist tähelepanu riiklike investeerimisfondide ning sarnaste riiklike majandusosalejate etendatavale rollile, keda tuleks julgustada tegutsema võimalikult läbipaistvalt ja aruandekohustuslikult;

22.    on seisukohal, et ELi jaoks on tähtis teha suuremaid jõupingutusi oma strateegiate tõhustamiseks ja kindlustamiseks ülemaailmse demokraatia toetamisel; peab seepärast oluliseks anda sellisele toetusele ÜVJPs keskne koht ning tagada ELi institutsioonide ja liikmesriikide tegevuse ühtsus;

23.    rõhutab vajadust rakendada kolmandate riikidega sõlmitavates kokkulepetes tulemuslikult inimõiguste klausleid, relvade leviku tõkestamist ja terrorismivastast võitlust käsitlevaid sätteid ning lisada tingimus energia varustuskindluse kohta, et tagada ELi välispoliitika ühtsus ja tõhusus;

24.    rõhutab kindlalt vajadust jätkata ELi massihävitusrelvade leviku vastase strateegia rahvusvahelisel tasandil rakendamise nõudmist, töötada aktiivselt olemasoleva relvade kontrolli ja desarmeerimissüsteemi säilitamise ning eelkõige üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu jõustamise, keemiarelvade konventsiooni järjepideva rakendamise ja selle igakülgse järelevalve, kildmürskude rahvusvahelise keelustamise ning maamiine keelustava Ottawa konventsiooni üldise kohaldamise nimel, panna enam rõhku algatustele kontrollida väikerelvade kaubandust ning muudele desarmeerimis- ja relvade leviku tõkestamise alastele algatustele ning küsimustele, tugevdada mitmepoolseid relvade leviku tõkestamise lepinguid ning näha ette rahalised vahendid ELi massihävitusrelvade strateegia elluviimiseks; kutsub ELi ja liikmesriike üles etendama positiivset ja tõhusat rolli Genfi desarmeerimist käsitleva konverentsi kestva ummikseisu lõpetamiseks ning astuma samme tagamaks, et läbirääkimiste tulemuseks on mittediskrimineeriv, mitmepoolne, rahvusvaheline ja tõhusalt kontrollitav leping, mis keelustab tuumarelvade jaoks lõhkematerjalide tootmise;

Euroopa Parlamendi prioriteedid geograafilistes piirkondades 2008. aastal

25.    on arvamusel, et Euroopa Liidu laienemisprotsess jääb ELi lepingu artiklist 49 tulenevalt jätkuvalt välispoliitika põhiküsimuseks, ning et see peaks põhinema liidu suutlikkusel uusi liikmesriike integreerida (võttes arvesse laienemise mõju liidu institutsioonidele, tema rahalistele vahenditele ja võimekusele järgida oma poliitilisi eesmärke);

26.    on seisukohal, et Lääne-Balkani riikide stabiilsus peaks olema ELi 2008. aasta kõrgeimaks prioriteediks, kooskõlas nõukogu 2006. aasta aastaaruandes sätestatud arvamusega; peab seepärast äärmiselt tähtsaks mitmekordistada pingutusi Lääne-Balkani riikide ELile lähemale toomiseks, sealhulgas viisavaba režiimi kehtestamist, piirkondliku koostöö suurendamist sellistel aladel nagu kaubandus, transport, energia, ning Lääne-Balkani riikide osalemist ühenduse programmides; usub, et suurem rõhk sellega kaasnevatele majandus- ja sotsiaalküsimustele hõlbustaks ja toestaks nende riikide ettevalmistusi ELiga ühinemiseks, kooskõlas Thessaloniki arengukavaga; rõhutab kodanikuühiskonna ühinemisprotsessi kaasamise tähtsust;

27.    on arvamusel, et dialoogi Serbiaga peaks tihendama, ning tuleks astuda konkreetseid samme, et uuesti kinnitada selle riigi Euroopa perspektiivi; peab stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu allkirjastamist kindlaks sammuks Serbia tulevase ELiga ühinemise suunas; toetab olulise abi andmist, vastastikku võetud kohustuste täitmist ja koostöömeetmeid, kaasa arvatud viisakorra lihtsustamise teekaarti; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata sidemete tugevdamisele ühishuvi aladel kõigi demokraatlike jõudude ja kodanikuühiskonnaga; on seisukohal, et EL peaks välja töötama sobivad meetmed ja algatama asjakohased protsessid, et vältida Serbia isolatsiooni;

28.    viitab 18. veebruaril 2008 peetud üldasjade ja välissuhete nõukogu järeldustele, milles nõukogu märkis 17. veebruaril 2008 Kosovo assambleel Kosovo iseseisvust väljakuulutava resolutsiooni vastuvõtmist, ning milles nõukogu sedastas ka, et liikmesriigid teevad otsuse oma suhete kohta Kosovoga kooskõlas riikliku tava ja rahvusvahelise õigusega;

29.    on arvamusel, et EULEXi missioon Kosovos peab kaitsma rahvusvähemuste huve, nagu on nähtud ette Ahtisaari kavaga, et säilitada territooriumile iseloomulikku paljurahvuselisust, luua usaldust rahvuslike kogukondade seas, hoida kultuuri-, religiooni- ja ajaloopärandit, kindlustada õigusriiki ning edendada majandusarengut; toob välja, et eduka ülemineku ning jätkusuutliku sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku arengu tagab Kosovos vaid nende jõupingutustega seotud kohalik vastutus; tunneb muret UNMIKi kohustuste EULEXile üleandmise läbirääkimiste ummikusse jooksmise pärast; palub, et ELi liikmesriigid võtaks kooskõlastatud meetmeid eesmärgiga tagada EULEXi missiooni tunnustamine osana rahvusvahelistest tsiviiljõududest Kosovos vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1244 (1999);

30.    rõhutab, et vähemuste olukorra üle kõigis Lääne-Balkani riikides peaks EL teostama põhjalikku järelevalvet, et tagada kõigi vähemusrühmade ja nende õiguste tulemuslik kaitse, ning et edasisi järjekindlaid edusamme selles valdkonnas tuleks teha kooskõlas Euroopa standarditega; usub, et tuleks ära kasutada 2008. kultuuridevahelise dialoogi aastat, et edendada vastastikust arusaamist ning sallivuse sisendamisele suunatud kasvatustööd;

31.    rõhutab samuti, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) tugevdamist tuleks käsitleda 2008. aasta peamise eesmärgina, ning et see peaks viima meie naabrite suhtes diferentseerituma lähenemiseni, mis võtab kohaselt arvesse nende ootusi ja Euroopa Liidu strateegilisi huve; usub, et see parandatud kujul poliitika peaks paremini ja enam kasutama ära kättesaadavaid ühenduse vahendeid;

32.    kinnitab, et Euroopa naabruspoliitika riikide lahendamata konfliktide püsimine kujutab tõsist väljakutset ELi välispiiride julgeolekule ja Euroopa naabruspoliitika tulemuslikule elluviimisele; rõhutab, et pärast 2007. aasta laienemist on ELi piirid nendele konfliktipiirkondadele veelgi lähemal; nõuab seepärast ELi aktiivsemat ja igakülgset kaasatust jätkuvatesse jõupingutustesse lahendada käesolevaid konflikte, eelkõige Moldova Vabariigi Transnistria piirkonnas, vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtetele, ning samuti ELi tugevamat kaasatust konfliktide ohjamisse;

33.    on veendunud, et Euroopa Liit peaks koondama oma tähelepanu kolmel olulisemal piirkondlikul koostööalal, nimelt Vahemere, Läänemere ja Musta mere piirkondades, majanduskoostöö, poliitilise stabiilsuse ning demokraatia arendamisele, kasutades kõnealustes piirkondades ära koostööstruktuure, ühendades nende piirkondade institutsiooniliste ja piirkondlike strateegiate vahelise sünergia ning abistades neid riike integratsiooniprotsessis; tervitab Euroopa Ülemkogu 13.–14. märtsil 2007. aastal väljendatud kavatsust anda hoogu Barcelona protsessile; kordab, et oluline on saavutada reaalseid tulemusi Euroopa-Vahemere piirkonnas, kus tuleks edendada inimõiguste austamist ja majanduslikku ning sotsiaalset arengut Vahemere lõunakaldal asuvates riikides ning kus tuleks tähelepanu koondada energeetika ja keskkonnaga seotud väljakutsetele;

34.    kordab, et Musta mere ja Balti mere piirkondadel on Euroopa Liidu jaoks strateegiline tähtsus ning seetõttu väärivad nad ühtsemat lähenemisviisi, mis sarnaneks Vahemere piirkonna omale; kutsub nõukogu ja komisjoni üles edendama piirkondlikku koostööd Balti mere ja Musta mere piirkonnaga; on seisukohal, et võrdset tähelepanu ja tasakaalu nende kolme piirkonna vahel saab kõige paremini tagada luues uusi organisatsioonilisi struktuure piirkondlikuks koostööks Musta mere ja Balti mere piirkondades, samuti tugevdades suhteid olemasolevate mitmepoolsete ühendustega, näiteks Musta mere majanduskoostöö parlamentaarse assambleega;

35.    rõhutab vajadust tugevdada Atlandi-ülest liitu ja tihendada veelgi kontakte Ameerika Ühendriikidega edumeelsema ja laiaulatuslikuma Atlandi-ülese partnerluslepingu kaudu, mille potentsiaali tuleks täielikult ära kasutada ja mille juurde peaks kuuluma vastastikuseid huve hõlmav konsulteerimine ja koostöö, aga ka tsiviilkonfliktide ennetus, rahvusvaheline õiguskord, rahu ja desarmeerimine, säästev areng ning vaesuse vastu võitlemine; kiidab heaks Atlandi-ülese majandusnõukogu asutamise; rõhutab parlamentaarse mõõtme olulisust Atlandi-ülese õigusloojate dialoogi raames, samuti vajadust astuda sügavamasse dialoogi Ühendriikide Kongressiga ELi ja Ühendriikide suhete, NATO tuleviku ning ÜRO reformi teemal;

36.    peab väga tähtsaks, et 2008. aasta jooksul vaataks Euroopa Liit läbi oma suhted Venemaaga; on seisukohal, et need suhted peavad põhinema tasakaalustatud partnerlusel, mis hõlmaks ülemaailmseid väljakutseid, nagu massihävitusrelvade leviku tõkestamine, piirkondlik julgeolek ja energiavarustuse kindlus, ning edendaks demokraatia arendamist, inimõiguste kaitset, vabakaubandust ja eelkõige õigusriigi põhimõtteid; tuletab meelde, et tõeline partnerlus peab rajanema kõigi liikmesriikide võrdsele kohtlemisele, kuid ka headele suhetele naaberriikidega, läbipaistvusele ja aruandekohustusele, palub liikmesriikidel kooskõlastada oma suhteid Vene Föderatsiooniga lähtuvalt liidu ühistest huvidest; palub, et nõukogu ja komisjon tagaks, et volitused tulevaste lepingute sõlmimiseks ei rõhutaks üksnes jagatud huve, vaid kehtestaks ka mehhanismi kõigi selliste lepingute klauslite rakendamise järelevalveks;

37.    kutsub nõukogu ja komisjoni üles jätkama jõupingutusi nii Lähis-Ida neliku raames kui ka selleks, et edendada iisraellaste ja palestiinlaste vahelisi läbirääkimisi laiaulatusliku, püsiva ja õiglase rahumeelse lahenduseni jõudmiseks, mille aluseks oleks kaks turvalist ning toimivat riiki, lootes, et järgitakse Annapolise tegevuskavas sätestatud konkreetseid samme; on arvamusel, et selle rahumeelse lahenduseni jõudmiseks peaks Euroopa Liit maksimeerima oma rahalisi, kaubanduslikke ja poliitilisi mõjutusvahendeid mõlema poole suhtes, ning et liit peaks asjakohastel foorumitel etendama oma rahalisele ja poliitilisele panusele vastavat rolli;

38.    usub, et tuumarelva leviku tõkestamise kord tuumarelva leviku tõkestamise lepingu (NPT) alusel on tõsises ohus, ning kutsub nõukogu ja eelkõige kaht tuumarelva omavat liikmesriiki üles esitama Euroopa algatust NPT artiklis VI sisalduvate desarmeerimiskohustuste rakendamise kohta eelkõige 2010. aasta NPT läbivaatamiskonverentsi suhtes; seisab tugevalt vastu massihävitusrelvade tootmisele ja levitamisele, mis ähvardab kujuneda tegelikkuseks järjest enamates riikides seetõttu, et on võimatu teha selget vahet tuumatehnoloogia kasutamisel energia saamise eesmärkidel ning selle kasutamisel relvade tootmiseks; viitab selles kontekstis eelkõige Iraani tuumaprogrammi eesmärkidega seotud ebamäärasusele; kutsub Iraani üles olema suhetes Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga tõeliselt läbipaistev ning püüdlema rahvusvahelise üldsusega usalduse taastamise suunas; kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid üles suunama Iraani küsimuse tagasi Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile ning alustama läbirääkimisi ilma eeltingimusteta; kutsub ELi liikmesriike üles keelustama kogu tuumatehnoloogia ekspordi igasse riiki, mis ei ole ratifitseerinud NPT lisaprotokolle;

39.    on veendunud, et EL võiks panustada usalduse loomisse riikide suhtes, kellega tal puuduvad lepingulised sidemed, edendades inimestevahelisi kontakte, nagu sõpruslinnade liikumine ja Erasmus Munduse programmid;

40.    kordab, et rahvusvahelise solidaarsuse, stabiilsuse, rahu ning demokraatliku, inim- ja majandusliku arengu edendamine, õigusriigi põhimõtted ja uimastite vastane võitlus peavad jätkuvalt kuuluma prioriteetidena ELi poliitikasse Afganistani suhtes 2008. aastal; rõhutab vajadust taastada Afganistanis julgeolek, mida ei saa teostada ainult sõjaliste vahenditega; rõhutab, et sel eesmärgil on ühtviisi oluline nii politseijõudude tugevdamine, et rajada õigusriik, kui ka arengupüüdluste suurendamine; võtab murega teadmiseks, et uimastite tootmine on järk-järgult kasvanud, mille tulemusena on Afganistanist taas saanud maailma suurim tootja; tervitab EUPOLi lähetamist Afganistani ning nõuab ELi liikmesriikidelt tungivalt tagada selle jaoks kogemustega ja hea ettevalmistusega isikkooseis ning lõpuks seda laiendada; on mures, et ebapiisav koordineeritus nii rahvusvahelise üldsuse seas (peamiselt ELi ja NATO vahel) kui ka suhetes Afganistani ametiasutustega takistab tõsiselt tegevuse tulemuslikkust kõnealusel maal; kutsub kõiki osalejaid üles tegema jõupingutusi olukorra parandamiseks; tervitab sellega seoses Kai Eide nimetamist ÜRO peasekretäri eriesindajaks Afganistanis;

41.    soovitab 2008. aastal süvendada poliitilisi ja majanduslikke suhteid Hiinaga, tingimusel, et demokraatia ja inimõiguste valdkonnas saavutatakse märgatavat edu ning Hiina võtab kuulda ELi sügavat muret Hiina tegevuse pärast Tiibetis, pidades ametivõimudega nendes küsimustes konstruktiivset dialoogi, eriti ajendatuna ettevalmistustest Pekingi olümpiamängudeks; palub Hiinal töötada välja edumeelne laiaulatuslik lähenemisviis riigi ümberkorraldamiseks, arvestades enam selle eri rahvaste ja nende kultuuritraditsioonidega; avaldab sellega seoses kahetsust märkimisväärsete tulemuste puudumise üle ELi-Hiina inimõiguste alases dialoogis;

42.    soovitab 2008. aastal poliitiliste ja majanduslike suhete edasiarendamist ASEANi riikidega, mis põhinevad tehtud edusammudel demokraatia ja inimõiguste valdkonnas; tunnistab ASEANi kasvavat rolli piirkondliku stabiilsuse ja heaolu tekitamisel; usub, et ELil ja ASEANil on suur potentsiaal tihedamaks koostööks, toetudes osaliselt ASEANi edusammudele piirkondliku integratsiooni osas ning demokraatia ja inimõiguste valdkonnas; tunneb jätkuvalt muret eriti Birma olukorra pärast;

43.    rõhutab vajadust esitada 2008. aasta jooksul kindlad järelmeetmed 2007. aasta detsembris Lissabonis toimunud ELi–Aafrika tippkohtumisel vastuvõetud otsustele; tervitab selles kontekstis kahel toolil istuva ELi eriesindaja / Euroopa Komisjoni Addis Abebas asuva Aafrika Liidu delegatsiooni juhi nimetamist; usub, et Euroopa Liit peaks koostöös ÜROga tegema igati jõupingutusi tugevdamaks Aafrika Liidu suutlikkust rahu luua ja valvata; tervitab seoses sellega ELi julgeolekusektori reformimise missioone Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Guinea-Bissau Vabariigis ning nõuab ÜVJP ja ühenduse vahendite, nagu stabiliseerimisvahend, koordineeritud kasutamist;

44.    loodab, et eelseisev viies ELi–Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna tippkohtumine, mis leiab aset 2008. aasta mais Limas, toob kaasa väljakuulutatud kahe piirkonna assotsiatsiooni sisulise süvenemise, sealhulgas parlamendi pakutud kahe piirkonna solidaarsusfondi asutamise, samuti läbirääkimiste õigeaegse lõppemise Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingu üle Mercosuri, Andide Ühenduse ja Kesk-Ameerika riikidega 2008. aasta lõpuks;

45.    juhib tähelepanu oma laiaulatuslikele resolutsioonidele ja raportitele, mis käsitlevad erinevaid geograafilisi huvipiirkondi, kuna need sisaldavad väärtuslikku panust arutelusse selle üle, millises suunas peaks ELi poliitika nende geograafiliste piirkondade suhtes arenema;

46.    soovitab Euroopa Liidul tugevdada poliitilist dialoogi kolmandate riikide ja piirkondadega, eriti peamiste partneritega; kordab siinkohal, et parlamentaarne diplomaatia etendab täiendava vahendina olulist rolli Euroopa Liidu suhetes kolmandate riikide ja piirkondadega, peamiselt kolme suure mitmepoolse parlamentidevahelise assamblee (AKV–ELi ühine parlamentaarne assamblee, Euroopa–Vahemere parlamentaarne assamblee (EuroMed) ja Euroopa–Ladina-Ameerika parlamentaarne assamblee (EuroLat)) kaudu; kohustub asutama 2009. aastaks Ida-Euroopa naabruspoliitika parlamentaarse assamblee (Euro–Nest), et edendada Euroopa Parlamendi ja ENP idapoolsesse ossa hõlmatud riikide vahelise poliitilise partnerluse parlamentaarset mõõdet;

47.    kordab oma üleskutset ELi liikmesriikidel, kes on ühtlasi ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed, parandada oma koordineeritust kõnealuses raamistikus, et tõsta liidu tegevuse tulemuslikkust maailmaareenil, ning pikemat perspektiivi silmas pidades püüda kindlustada ELile koht Julgeolekunõukogus ÜRO süsteemi ulatusliku reformimise kontekstis; palub ÜRO Julgeolekunõukogu alalistel liikmetel, kes on ühtlasi ELi liikmesriigid, teha tihedamat koostööd nende ELi liikmesriikidega, kes ei ole alalised liikmed;

ÜVJP tõhusus, ühtsus ja nähtavus

48.    tervitab Lissaboni lepinguga kaasnenud parandusi välistegevuse, ÜVJP ja ÜJKPks kujuneva EJKP suhtes; on arvamusel, et uus leping edendab oluliselt Euroopa Liidu välistegevust ja tema rolli rahvusvahelistes suhetes ning et see tõstab liidu nähtavust ja tähtsust, tugevdades tema võimet maailmaareenil tõhusalt tegutseda;

49.    loodab, et uus Lissaboni leping ratifitseeritakse kiiresti kõigis liikmesriikides, et võimaldada selle õigeaegne jõustumine; õnnitleb neid liikmesriike, kes on Lissaboni lepingu juba ratifitseerinud;

50.    tervitab Euroopa Liidu institutsioonilise raamistiku täiustamist ÜVJP valdkonnas peamiselt järgmise kaudu:

a)   Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja koha loomine, kellest saab komisjoni asepresident, kes on vastutav parlamendi ees, samuti välisministrite nõukogu eesistuja, kes juhatab ÜVJPd ja ÜJKPd, aitab kaasa poliitika arengule ning tagab liidu välistegevuse järjekindluse;

b)   komisjoni, nõukogu sekretariaadi ja riiklike diplomaatiliste teenistuste alusel moodustatava ametnikkonnaga Euroopa välisteenistuse asutamine, komisjoni nõusolekul ja pärast nõupidamist Euroopa Parlamendiga, mis abistab kõrget esindajat;

51.    tervitab Euroopa Liidu välistegevuse valdkonna laienemist, sealhulgas uue õigusliku aluse ja vahendite kehtestamist ÜVJPga seotud valdkondades, näiteks ENP selge õiguslik alus, liidule juriidilise isiku staatuse kehtestamine, hädavajalik rahaline toetus kolmandatele riikidele, humanitaarabi, sanktsioonid mitteriiklike üksuste vastu, kosmosepoliitika, energia varustuskindlus, võitlus kliimamuutuste vastu, rahvusvahelise terrorismi ennetamine ja isikuandmete kaitse;

52.    rõhutab Euroopa Liidu välistegevuse valdkonnas poliitilise ühtsuse tagamise tähtsust, eelkõige ÜVJP, ÜJKP ning arengu- ja kaubandusstrateegiate vahel; rõhutab selles kontekstis tähtsat rolli, mida kõrge esindaja ja Euroopa Liidu välisteenistus peaksid etendama poliitilise ühtsuse poole püüdlemisel;

53.    tuletab meelde, et Euroopa Liidule juriidilise isiku staatuse kehtestamine tõstatab küsimuse tema positsioonist rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu ÜRO; on arvamusel, et liidu tulevane staatus ÜROs peaks olema vastav tema rahalisele ja poliitilisele panusele;

Lissaboni leping ning selle mõju nõukogu, parlamendi ja komisjoni vahelistele suhetele ÜVJP/ÜJKP küsimustes ning Euroopa Parlamendi järelevalvele ÜVJP/ÜJKP üle

54.    peab oluliseks Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi, kõrge esindaja ja korrapäraselt vahelduva eesistujariigi võimalikult lähedase koostöö loomist, tagamaks, et nende erinevad ülesanded aitavad kaasa ÜVJP ühtsusele ja tõhususele;

55.    kutsub nõukogu üles reaalselt reageerima soovidele ja muredele, mida on väljendatud Euroopa Parlamendi ametlikes teatistes, eelkõige mis puudutab inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhte käsitlevaid resolutsioone;

56.    kutsub nõukogu üles vaatama läbi teatavate vastumeelsete režiimide, näiteks Mugabe režiim Zimbabwes ja sõjaline hunta Birmas, vastu kehtestatud sanktsioonipoliitika tulemuslikkust ning kehtestama meetmeid selle parandamiseks, sealhulgas vajalikud mehhanismid täieliku järgimise ja täitmise kindlustamiseks;

57.    kutsub tulevast kõrget esindajat / komisjoni asepresidenti üles tuginema senisele kogemusele kõrgete esindajate ja välissuhete volinike korrapäraste esinemiste osas parlamendi täiskogu ja tema väliskomisjoni ees ning mitteametlike kohtumiste tavale, et arendada välja korrapärased, süstemaatilised ja pidevad konsultatsioonid parlamendi ning tema pädevate organitega, ning kaasama parlamendi otsuste tegemise protsessi, et tõhustada ÜVJP peamiste valikuvõimaluste läbipaistvust ja nendega seotud vastutust; juhib tähelepanu, et kõrge esindaja / komisjoni asepresidendi tulevase ametkonna legitiimsus on seotud otseselt Euroopa Parlamendiga;

58.    rõhutab lisaks, et nõukogu ja Euroopa Parlamendi suhted tuleb samuti uuesti läbi vaadata, et võtta arvesse tulevase ÜJKP suuri reforme ning Euroopa Parlamendi tugevdatud järelevalvealaseid volitusi pärast allesjäänud Lääne-Euroopa Liidu pädevuste üleandmist ELile; tervitab seoses sellega Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahelise tihedama koostöö sätteid;

59.    nõuab Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel institutsioonidevahelise kokkuleppe kehtestamist, mis määratleks nende töösuhted välistegevuse valdkonnas, sealhulgas konfidentsiaalse teabe jagamise, sel ajal, kuni jõustub Lissaboni leping; nõuab komisjoni ning Euroopa Parlamendi vahelise raamlepingu ajakohastamist, et võtta arvesse Lissaboni lepingu sätteid;

60.    nõuab, et tulevane kõrge esindaja / komisjoni asepresident astuks ametisse koos uue komisjoniga 1. novembril 2009. aastal, et leitaks ajutine lahendus Lissaboni lepingu jõustumise ja 1. novembri 2009. aasta vaheliseks ajavahemikuks, ning et nõukogu konsulteeriks komisjoni presidendi nõusolekul Euroopa Parlamendiga täielikult esimese kõrge esindaja / komisjoni asepresidendi määramise korral, samuti mis tahes muu vahepealse ametisse nimetamise korral; peab selles kontekstis vajalikuks, et kõrge esindaja / komisjoni asepresidendi ametisse nimetamiseks kehtestataks ajutine kuulamiskord, kus väliskomisjon on juhtivaks komisjoniks;

61.    rõhutab Euroopa Liidu välisteenistuse asutamise märkimisväärset mõju liidu välissuhetele; rõhutab läbipaistvuse ja demokraatlike mõjutusvahendite vajadust selles protsessis; tuletab meelde oma õigust, et temaga konsulteeritakse Euroopa välisteenistuse asutamisel vastavalt ELi lepingu artikli 13a lõikele 3; nõuab täielikku kaasatust ettevalmistustöösse selles suhtes; viitab oma töös olevale raportile kõnealuse küsimuse kohta; loodab, et Euroopa välisteenistuse asutamine toob suuremat selgust ELi eriesindajate kriteeriumide, nende ametisse nimetamise ja hindamise suhtes, sealhulgas nende ülesannete määratlemine ja eesmärk, nende volituste kestus ning kooskõlastatus ja täiendavus EÜ delegatsioonide suhtes;

62.    kutsub tulevast kõrget esindajat / komisjoni asepresidenti, samuti nõukogu ja komisjoni, üles tugevdama koostööd olemasolevate mitmepoolsete parlamentaarsete assambleedega (AKV–ELi ühise parlamentaarse assamblee, Euroopa – Vahemere parlamentaarse assamblee, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee ja rajatava Ida-Euroopa naabruspoliitika parlamentaarse assambleega), mis toovad liidu parlamendiliikmeid kokku mõnede kõige olulisemate osapooltega, kuna koostöö annab lisandväärtust liidu välistegevuse järjekindlusele ning tõhususele;

63.    kutsub poliitika- ja julgeolekukomiteed (PJK) üles koos Euroopa Parlamendiga kehtestama mehhanismi seoses ilmnevate kriiside või rahvusvaheliste julgeolekualaste sündmustega seotud konfidentsiaalse teabega, mis oleks võrreldav mitmete ELi liikmesriikide parlamentide olemasolevate mehhanismidega, ning mis – sõltuvalt konfidentsiaalsuse astmest – ulatuks kinnistest komisjonide koosolekutest PJK ning asjaomaste komisjonide ja allkomisjonide määratud liikmete vaheliste kohtumisteni;

64.    peab vajalikuks näha ette väliskomisjoni esimehe osalemine liikmesriikide välisministrite mitteametlikel kohtumistel (Gymnichi kohtumised), järgides juba sisse seatud tava nõukogu mitteametlike kohtumiste osas muudel poliitikaaladel;

65.    rõhutab vajadust tagada Euroopa Kaitseagentuuri poolt läbiviidava tegevuse demokraatlik vastutus ja läbipaistvus;

ÜVJP/ÜJKP rahastamine Lissaboni lepingut silmas pidades

66.    märgib rahuloluga Euroopa Parlamendi eelarvepädevuse tugevnemist Lissaboni lepingu alusel kõigi ELi kulutuste, sealhulgas Euroopa välisteenistuse osas, andes parlamendile pariteedi nõukoguga, lõpetades kohustuslike ja mittekohustuslike kulutuste eristamise ning muutes mitmeaastased finantsraamistikud õiguslikult siduvaks;

67.    avaldab kahetsust ELi eelarve väliselt ÜJKP tegevuse kiire rahastamise korralduste liigse keerukuse üle; nõuab, et kogu Euroopa Liidu välistegevust (sealhulgas tegevus tulevase ÜJKP raames, kuid välja arvatud kõik sõjalised kulutused) rahastataks tulevikus ühisest ELi eelarvest;

68.    rõhutab sellega seoses, et tuleks pöörata erilist tähelepanu ühiskonnakriiside lahendamise järelevalvele, ühendades nõukogu, komisjoni ja liikmesriikide vahendid ning erinevad vastutused, et tagada nii optimaalne tõhusus ja koordineeritus;

69.    tunnistab väliskomisjoni ja eelarvekomisjoni juhatuste ning PJK esimehe ühiste nõupidamisistungite kasulikkust, nagu on ette nähtud eespool nimetatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes; peab samal ajal oluliseks, et ametlikel alustel kaasataks välistegevuse eest vastutavate parlamendikomisjonide esimehed ja/või raportöörid täielikult uue eelarvemenetluse jaoks ette nähtud uue lepituskomitee tegevusse;

70.    nõuab, et mainitud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe valguses, mis näeb ette nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahelise struktureeritud dialoogi, teavitaks nõukogu parlamenti enne iga ÜVJP kulutusi nõudva otsuse vastuvõtmist;

71.    on arvamusel, et ÜVJP-le eraldatud kogusumma 1 740 miljonit eurot ajavahemikuks 2007–2013 on ebapiisav ELi kui ülemaailmse osaleja ambitsioonide ja konkreetsete eesmärkide saavutamiseks, tunnistades samas, et 2008. aastaks ÜVJP rahastamiseks kokkulepitud summa, mis ulatub 285 miljoni euroni, tähistab olulist sammu edasi, võrreldes varasemate rahaliste vahendite eraldamisega (ja 125 miljoni euro väärtuses tõusuga 2007. aastal); rõhutab, et sellele tõusule peaksid lisanduma tugevamad meetmed parlamentaarseks kontrolliks ja nõukogu tõhusam koostöö;

72.    esitab konkreetsed ettepanekud Euroopa Liidu välisteenistuse rahastamise ja eelarvekontrolli kohta oma eelseisva kõnealust küsimust käsitleva raporti kontekstis;

o

o        o

73.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendile.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

6.5.2008

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

55

2

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Christopher Beazley, Angelika Beer, Colm Burke, Marco Cappato, Véronique De Keyser, Giorgos Dimitrakopoulos, Hanna Foltyn-Kubicka, Bronisław Geremek, Maciej Marian Giertych, Ana Maria Gomes, Klaus Hänsch, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Jelko Kacin, Ioannis Kasoulides, Maria Eleni Koppa, Helmut Kuhne, Joost Lagendijk, Vytautas Landsbergis, Johannes Lebech, Willy Meyer Pleite, Francisco José Millán Mon, Raimon Obiols i Germà, Vural Öger, Ria Oomen-Ruijten, Justas Vincas Paleckis, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Tobias Pflüger, João de Deus Pinheiro, Mirosław Mariusz Piotrowski, Samuli Pohjamo, Libor Rouček, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, György Schöpflin, Hannes Swoboda, Konrad Szymański, Charles Tannock, Ari Vatanen, Kristian Vigenin, Jan Marinus Wiersma, Luis Yañez-Barnuevo García, Zbigniew Zaleski, Josef Zieleniec

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Laima Liucija Andrikienė, Alexandra Dobolyi, Árpád Duka-Zólyomi, Carlo Fatuzzo, Marie Anne Isler Béguin, Rihards Pīks, Dariusz Rosati, Wojciech Roszkowski, Inger Segelström, Adrian Severin, Jean Spautz, Karl von Wogau

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Renate Weber
Õigusteave - Privaatsuspoliitika